Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon
Vastu võetud 16.01.1992
(õ) 10.12.2008 15:00
Konventsiooni ratifitseerimise seadus
Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta
Mitteametlik tõlge
(uuesti läbi vaadatud)
PREAMBUL
Euroopa Nõukogu liikmesriigid ning teised käesolevale konventsioonile alla kirjutavad Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriigid,
arvestades, et Euroopa Nõukogu sihiks on saavutada suuremat ühtsust liikmete vahel, eriti eesmärgiga kaitsta ning teostada ideaale ja põhimõtteid, mis on nende ühine pärand;
pidades silmas 19. detsembril 1954. a. Pariisis alla kirjutatud Euroopa kultuurikonventsiooni, eriti selle artikleid 1 ja 5;
pidades silmas 3. oktoobril 1985. a. Granadas alla kirjutatud Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni;
pidades silmas 23. juunil 1985. a. Delfis alla kirjutatud kultuuriväärtusega seonduvate kuritegude Euroopa konventsiooni;
pidades silmas Parlamentaarse Assamblee soovitusi arheoloogia osas, eriti soovitusi nr. 848 (1978), 921 (1981) ja 1072 (1988);
pidades silmas soovitust nr. R (89) 5, mis puudutab arheoloogiapärandi kaitset ja esiletõstmist linnade ja maapiirkondade planeerimisel;
meenutades, et arheoloogiapärand on määrava tähtsusega inimkonna ajaloo tundmise seisukohalt;
võttes teatavaks, et Euroopa arheoloogiapärand, mis annab tõendusmaterjali muistse ajaloo kohta, on tõsise halvenemise ohus üha suurema arvu laiahaardeliste planeerimiskavade, loomulike riskide, salajaste ja mitteteaduslike kaevamiste ning avalikkuse poolt ebapiisava teadvustamise tõttu;
kinnitades, et seal, kus seda veel pole tehtud, on oluline sisse seada asjakohane administratiivse ja teadusliku järelevalve protseduur, ning et arheoloogiapärandi kaitse vajadus peaks peegelduma linna- ja maaterritooriumide planeerimises ning kultuuri arengu poliitikas;
rõhutades, et vastutus arheoloogiapärandi kaitse eest ei peaks lasuma mitte ainult vahetult asjaomasel riigil, vaid kõigil Euroopa maadel, kusjuures eesmärgiks on halvenemise riski vähendamine ning säilitamise propageerimine ekspertide vahetusele ning kogemuste võrdlusele kaasa aitamise teel;
märkides vajadust lõpuni välja arendada põhimõtted, mis on sõnastatud Londonis 6. mail 1969. a. allakirjutatud arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonis, on nad Euroopa riikide planeerimispoliitika arengu tulemusena
kokku leppinud alljärgnevas:
ARHEOLOOGIAPÄRANDI MÕISTE
Artikkel 1
1 Käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni eesmärk on kaitsta arheoloogiapärandit kui Euroopa kollektiivse mälu allikat ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahendit.
2 Sel eesmärgil peetakse arheoloogiapärandi elementideks kõiki eelnevatest ajajärkudest pärinevaid inimtegevuse säilmeid, esemeid ja igasuguseid muid jälgi:
i mille kaitse ja uurimine aitab rekonstrueerida inimkonna ajalugu ning tema suhteid looduskeskkonnaga;
ii mille põhilisteks informatsiooniallikateks on väljakaevamised või leiud või muud inimkonna ja temaga seotud keskkonna uurimise meetodid;
iii mis asuvad poolte jurisdiktsiooni alla kuuluval mis tahes alal.
3 Arheoloogiapärandi hulka kuuluvad rajatised, ehitised, hooneterühmad, inimtegevuse tulemusena muudetud paigad, liikuvad objektid ning muud liiki mälestised, samuti nendega seostuv ümbrus nii maa peal kui ka vee all.
PÄRANDI VÄLJASELGITAMINE JA KAITSEABINÕUD
Artikkel 2
Iga pool kohustub vastava riigi jaoks sobival viisil sisse seadma arheoloogiapärandi kaitse õigussüsteemi, sätestades selles:
i arheoloogiapärandi arvestuse ning kaitstavate mälestiste ja alade tähistuse;
ii arheoloogiliste kaitsealade loomise isegi siis, kui maapinnal ega vee all nähtavaid jälgi ei ole, et säilitada järeltulevatele põlvedele arheoloogilist uurimismaterjali;
iii arheoloogiapärandi elementide juhuleidude puhul pädevate võimude kohustuslik teavitamine leidja poolt ning nende uurimise võimaldamine.
Artikkel 3
Arheoloogiapärandi säilitamiseks ning arheoloogilise uurimistöö teadusliku tähtsuse tagamiseks kohustub iga pool:
i kohaldama niisugust kaevamiseks ja muuks arheoloogiliseks tegevuseks lubade andmise ja järelevalve protseduuri, et:
a hoida ära mis tahes illegaalseid kaevamisi ning arheoloogiapärandi elementide kõrvaletoimetamist;
b kindlustada, et arheoloogilisi kaevamisi ning sondeerimisi viiakse läbi teaduslikul alusel ning eeldusel, et:
– seal, kus vähegi võimalik, kasutatakse mittedestruktiivseid uurimismeetodeid;
– et arheoloogiapärandi elemente ei avata ega jäeta katmata kaevamise ajal või pärast kaevamiste lõppu ilma, et rakendataks abinõud nende asjakohaseks säilitamiseks, konserveerimiseks ning hoolduseks;
ii kindlustama, et kaevamisi ja muid potentsiaalselt destruktiivseid võtteid teostavad ainult kvalifitseeritud, spetsiaalselt selleks volitatud isikud;
iii juhul, kui siseriiklikud seadused seda lubavad, kehtestama eriload metalliotsijate ning igasuguste muude arheoloogilises uurimistöös rakendatavate otsimisvahendite või -meetodite kasutamiseks.
Artikkel 4
Iga pool kohustub võtma meetmeid arheoloogiapärandi füüsiliseks kaitseks, kehtestades vastavalt olukorrale sätted:
i arheoloogilisteks kaitseladeks kavandatud alade omandamiseks või nende muul kohasel viisil kaitsmiseks avaliku võimu poolt;
ii arheoloogiapärandi konserveerimiseks ja säilitamiseks, soovitatavalt in situ;
iii oma esialgsest leiukohast eemaldatud arheoloogiliste säilmete jaoks hoidlate rajamiseks.
ARHEOLOOGIAPÄRANDI TERVIKLIK KONSERVEERIMINE
Artikkel 5
Iga pool kohustub:
i püüdma omavahel kokku viia ja ühildada arheoloogia ja arengukavade nõuded, kindlustades arheoloogide osavõtu:
a arheoloogiamälestiste ja kaitsealade kaitse, konserveerimise ning esiletõstmise tasakaalustatud strateegiate kindlustamisele suunatud planeerimispoliitikast;
b eri astmete planeerimiskavadest;
ii kindlustama arheoloogide, linna- ja piirkondlike planeerijate süstemaatilised vastastikused konstultatsioonid, et võimaldada:
a teha muudatusi arenguplaanidesse, kui need võivad kahjustada arheoloogiapärandit;
b eraldada piisavalt aega ja vahendeid arheoloogilise leiukoha asjakohaseks teaduslikuks uurimiseks ning selle tulemuste publitseerimiseks;
iii kindlustama, et keskkonda mõjutavate projektide hindamisel ning neil põhinevate otsuste tegemisel võetaks täiel määral arvesse arheoloogilised leiupaigad ning nende ümbrus;
iv juhul, kui ehitustööde käigus tuleb ilmsiks arheoloogiapärandi elemente, nägema võimaluse korral ette sätted nende konserveerimiseks in situ;
v tagama, et arheoloogiliste leiupaikade avamine avalikkusele, eriti igasugused struktuursed ümberkorraldused suure hulga külastajate vastuvõtmiseks, ei mõjuta nende paikade ega nende ümbruse arheoloogilist ja teaduslikku iseloomu.
ARHEOLOOGILISE UURIMIS- JA KONSERVEERIMISTÖÖ FINANTSEERIMINE
Artikkel 6
Iga pool kohustub:
i korraldama ühiskonna rahalise toetuse arheoloogilisele uurmistööle riiklike, piirkondlike või kohalike võimude kaudu vastavalt nende pädevusele;
ii eraldama rohkem materiaalseid vahendeid arheoloogilisteks päästekaevamisteks:
a võttes sobivaid meetmeid tagamaks, et suuremate avalike ja eraarengukavade puhul oleks ühiskonna või erasektori vahenditest ette nähtud täielik kate sellega seotud vajalike arheoloogiliste tööde teostamiseks;
b nähes seesuguste arengukavade eelarves analoogiliselt keskkonnakaitse ja piirkondliku planeerimise alaste mõju-uuringutega ette vastavad kulud arheoloogilisteks eeluuringuteks ja sondeerimisteks, teaduslikuks koondaruandeks ning leidude täielikuks ülestähendamiseks ja publitseerimiseks.
TEADUSLIKU INFORMATSIOONI KOGUMINE JA LEVITAMINE
Artikkel 7
Arheoloogiliste leidude uurimise ja nende kohta teadmiste levitamise hõlbustamiseks kohustub iga pool:
i koostama või ajakohastama oma jurisdiktsiooni alla kuuluva ala arheoloogiliste leiupaikade ülevaateid, arvestust ning kaarte;
ii võtma kõikvõimalikke praktilisi meetmeid, tagamaks kirjastamiskõlblike teaduslike kokkuvõtete koostamise vahetult arheoloogiliste tööde lõppemise järel enne põhjalike uurimistulemuste publitseerimist.
Artikkel 8
Iga pool kohustub:
i hõlbustama arheoloogiapärandi elementide siseriiklikku ja rahvusvahelist vahetust professionaalsetel teaduslikel eesmärkidel, võttes samal ajal tarvitusele meetmeid vältimaks, et seesugune vahetus ei kahjusta mingil määral nende elementide kultuurilist ega teaduslikku väärtust;
ii aitama kaasa informatsiooni koondamisele käimasoleva arheoloogilise uurimistöö ja arheoloogiliste kaevamiste kohta ning rahvusvaheliste uurimisprogrammide organiseerimisele.
AVALIKKUSE TEADLIKKUSE TÕSTMINE
Artikkel 9
Iga pool kohustub:
i korraldama kasvatuslikke üritusi, et tõsta ja arendada avalikkuse teadlikkust arheoloogiapärandi väärtusest ning mõista minevikku ning seda pärandit varitsevaid ohte;
ii parandada avalikkuse juurdepääsu olulistele arheoloogiapärandi elementidele, eriti leiukohtadele, ning ergutada sobivalt valitud arheoloogiaobjektide näitamist avalikkusele.
ARHEOLOOGIAPÄRANDI ELEMENTIDE ILLEGAALSE RINGLUSE TAKISTAMINE
Artikkel 10
Iga pool kohustub:
i kokku leppima asjakohaste pädevate võimude ja teadusasutustega, et koguda informatsiooni mis tahes kindlaks tehtud illegaalsete kaevamiste kohta;
ii informeerima pädevaid võime päritoluriigis, kes on käesoleva konventsiooni pool, kõigist pakutavatest esemetest, mis pärinevad või kahtlustatakse pärinevat illegaalsetelt kaevamistelt või seaduslikelt kaevamistelt seadusevastasel viisil, ning andma nende vajaliku kirjelduse;
iii võtma vajalikud meetmed tagamaks, et riigi poolt kontrollitava ostupoliitikaga muuseumid ja muud samalaadsed asutused ei omanda arheoloogiapärandi elemente, mida kahtlustatakse pärinevat kontrollimata leidudest või illegaalsetelt kaevamistelt või seaduslikelt kaevamistelt seadusevastasel viisil;
iv poole territooriumil asuvate muuseumide ja samalaadsete asutuste puhul, mille ostupoliitika ei ole riigi poolt kontrollitav:
a tegema neile teatavaks käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni teksti;
b mitte säästma jõudu, et tagada ülalpool lõikes 3 sätestatud põhimõtete järgimine nimetatud muuseumide ja asutuste poolt;
v kasvatustöö, teabelevi, valvsuse ja koostöö teel maksimaalselt piirama kontrollimata leidudest või illegaalsetelt kaevamiselt või seaduslikelt kaevamistelt seadusevastasel viisil pärinevate arheoloogiapärandi elementide liikumist.
Artikkel 11
Ükski käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni säte ei mõjuta olemasolevaid või tulevasi poolte vahel sõlmitud või sõlmitavaid kahe- või mitmepoolseid arheoloogiapärandi elementide illegaalset ringlust või nende seaduslikule omanikule tagastamist puudutavaid lepinguid.
VASTASTIKUNE TEHNILINE JA TEADUSLIK ABI
Artikkel 12
Pooled kohustuvad:
i võimaldama tehnilist ja teaduslikku abi kogemuste koondamise ja ekspertide vahetamise teel arheoloogiapärandit puudutavates küsimustes;
ii vastavate siseriiklike õigusaktide või neid siduvate rahvusvaheliste kokkulepete alusel ergutama arheolooogiapärandi säilitamise, sealhulgas täiendõppe eest vastavate spetsialistide vahetust.
(UUESTI LÄBI VAADATUD)
KONVENTSIOONI RAKENDAMISE KONTROLL
Artikkel 13
Käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni mõttes jälgib (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni rakendamist Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 17 alusel nimetatud ekspertide komisjon, eriti aga:
i teeb Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteele perioodilisi ettekandeid arheoloogiamälestiste kaitse poliitika olukorra (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni osalistes riikides ning (uuesti läbi vaadatud) konventsioonis sisalduvate põhimõtete rakendamise kohta;
ii teeb Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteele ettepanekuid (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni sätete rakendamise meetmete kohta, sealhulgas mitmepoolsete ürituste, (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni parandamise või selles muudatuste tegemise ning avaliku arvamuse informeerimise kohta (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni eesmärkidest;
iii teeb Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteele soovitusi (uuesti läbi vaadatud) konventsiooniga ühinemise ettepanekute tegemiseks riikidele, kes ei ole Euroopa Nõukogu liikmed.
LÕPPSÄTTED
Artikkel 14
1 Käesolev (uuesti läbi vaadatud) konventsioon on avatud allakirjutamiseks Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ning teistele Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriikidele.
Konventsioon kuulub ratifitseerimisele, vastuvõtmisele või kinnitamisele. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumendid deponeeritakse Euroopa Nõukogu peasekretäri juurde.
2 Riigid, kes on Londonis 6. mail 1969. a. alla kirjutatud arhitektuuripärandi kaitse Euroopa konventsiooni pooled, ei või oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumenti deponeerida muidu, kui nad on nimetatud konventsiooni eelnevalt denonsseerinud või teevad seda samaaegselt.
3 Käesolev (uuesti läbi vaadatud) konventsioon jõustub kuue kuu möödudes päevast, mil neli riiki, kellest vähemalt kolm on Euroopa Nõukogu liikmesriigid, on väljendanud nõusolekut lugeda end seotuks (uuesti läbi vaadatud) konventsiooniga vastavalt eelmiste lõigete sätetele.
4 Juhul kui 6. mai 1969. a. konventsiooni denonsseerimine ei astuks jõusse samaaegselt käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni jõustumisega, nagu kahe eelmise lõikega ette nähtud, võib lepinguosaline riik ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumendi deponeerimisel deklareerida, et ta jätkab 6. mai 1969. a. konventsiooni rakendamist kuni käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni jõustumiseni.
5 Iga allakirjutanud riigi suhtes, kes oma nõusolekut (uuesti läbi vaadatud) konventsiooniga seotuse kohta väljendab hiljem, jõustub see kuue kuu möödudes päevast peale ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumendi deponeerimist.
Artikkel 15
1 Pärast käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni jõustumist võib Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee teha mis tahes riigile, kes ei ole Nõukogu ega Euroopa Majandusühenduse liige, ettepaneku ühineda käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooniga enamuse poolt vastuvõetud otsuse alusel vastavalt Euroopa Nõukogu põhikirja artiklile 20 d ning Komiteesse valitud lepinguosaliste riikide esindajate ühehäälsel otsusel.
2 Iga ühineva riigi, ning kui konventsiooniga peaks ühinema Euroopa Majandusühendus, siis ka viimase suhtes jõustub (uuesti läbi vaadatud) konventsioon kuue kuu möödudes päevast, mil nad on deponeerinud ühinemisdokumendi Euroopa Nõukogu peasekretäri juures.
Artikkel 16
1 Iga riik võib allakirjutamisel või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis või ühinemisdokumendi deponeerimisel täpsustada territooriumi või territooriumid, mille suhtes käesolevat (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni kohaldatakse.
2 Iga riik võib ka hiljem mis tahes ajal Euroopa Nõukogu peasekretärile esitatud deklaratsiooni alusel laiendada käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni kohaldamist mis tahes muule deklaratsioonis nimetatud territooriumile. Sellise territooriumi suhtes jõustub (uuesti läbi vaadatud) konventsioon kuue kuu möödudes päevast, mil peasekretär sai vastava deklaratsiooni kätte.
3 Kahe eelmise lõike alusel tehtud deklaratsiooni võib deklaratsioonis nimetatud territooriumi suhtes tagasi võtta peasekretärile vastava teate esitamise teel. Tagasivõtmine jõustub kuue kuu möödudes päevast, mil peasekretär sai vastava teate kätte.
Artikkel 17
1 Iga pool võib mis tahes ajal käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni denonsseerida, edastades Euroopa Nõukogu peasekretärile vastava teate.
2 Selline denonsseerimine jõustub kuue kuu möödudes päevast, mil peasekretär sai vastava teate kätte.
Artikkel 18
Euroopa Nõukogu peasekretär teavitab Euroopa Nõukogu liikmesriike, teisi Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriike ja mis tahes riike või Euroopa Majandusühendust, kes on ühinenud või kellele on tehtud ettepanek ühineda käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooniga:
i igast allakirjutamisest;
ii igast ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumendi deponeerimisest;
iii igast käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooni jõustumise kuupäevast vastavalt artiklitele 14, 15 ja 16;
iv teistest käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooniga seotud toimingutest, teadetest või teatistest.
Ülaltoodu kinnituseks on selleks täielikult volitatud isikud käesolevale (uuesti läbi vaadatud) konventsioonile alla kirjutanud.
Koostatud 16. jaanuaril 1992. aastal Vallettas inglise ja prantsuse keeles, kusjuures mõlemad tekstid on võrdselt autentsed, ühes eksemplaris, mis deponeeritakse Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab tõendatud koopiad igale Euroopa Nõukogu liikmesriigile, teistele Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriikidele ning mis tahes muudele riikidele, kes ei ole Euroopa Nõukogu liikmesriigid, või Euroopa Majandusühendusele, kui neile tehakse ettepanek käesoleva (uuesti läbi vaadatud) konventsiooniga ühineda.
European Convention on the Protection of the Archaeological Heritage
(revised)
PREAMBLE
The member States of the Council of Europe and the other States party to the European Cultural Convention signatory hereto,
Considering that the aim of the Council of Europe is to achieve a greater unity between its members for the purpose, in particular, of safeguarding and realising the ideals and principles which are their common heritage;
Having regard to the European Cultural Convention signed in Paris on 19 December 1954, in particular Articles 1 and 5 thereof;
Having regard to the Convention for the Protection of the Architectural Heritage of Europe signed in Granada on 3 October 1985;
Having regard to the European Convention on Offences relating to Cultural Property signed in Delphi on 23 June 1985;
Having regard to the recommendations of the Parliamentary Assembly, relating to archaeology and in particular Recommendations 848 (1978), 921 (1981) and 1072 (1988);
Having regard to Recommendation No. R (89) 5 concerning the protection and enhancement of the archaeological heritage in the context of town and country planning operations;
Recalling that the archaeological heritage is essential to a knowledge of the history of mankind;
Acknowledging that the European archaeological heritage, which provides evidence of ancient history, is seriously threatened with deterioration because of the increasing number of major planning schemes, natural risks, clandestine or unscientific excavations and insufficient public awareness;
Affirming that it is important to institute, where they do not yet exist, appropriate administrative and scientific supervision procedures, and that the need to protect the archaeological heritage should be reflected in town and country planning and cultural development policies;
Stressing that responsibility for the protection of the archaeological heritage should rest not only with the State directly concerned but with all European countries, the aim being to reduce the risk of deterioration and promote conservation by encouraging exchanges of experts and the comparison of experiences;
Noting the necessity to complete the principles set forth in the European Convention for the Protection of the Archaeological Heritage signed in London on 6 May 1969, as a result of evolution of planning policies in European countries,
Have agreed as follows:
DEFINITION OF THE ARCHAEOLOGICAL HERITAGE
Article 1
1 The aim of this (revised) Convention is to protect the archaeological heritage as source of the European collective memory and as an instrument for historical and scientific study.
2 To this end shall be considered to be elements of the archaeological heritage all remains and objects and any other traces of mankind from past epochs:
i the preservation and study of which help to retrace the history of mankind and its relation with the natural environment;
ii for which excavations or discoveries and other methods of research into mankind and the related environment are the main sources of information; and
iii which are located in any area within the jurisdiction of the Parties.
3 The archaeological heritage shall include structures, constructions, groups of buildings, developed sites, moveable objects, monuments of other kinds as well as their context, whether situated on land or under water.
IDENTIFICATION OF THE HERITAGE AND MEASURES FOR PROTECTION
Article 2
Each Party undertakes to institute, by means appropriate to the State in question, a legal system for the protection of the archaeological heritage, making provision for:
i the maintenance of an inventory of its archaeological heritage and the designation of protected monuments and areas;
ii the creation of archaeological reserves, even where there are no visible remains on the ground or under water, for the preservation of material evidence to be studied by later generations;
iii the mandatory reporting to the competent authorities by a finder of the chance discovery of elements of the archaeological heritage and making them available for examination.
Article 3
To preserve the archaeological heritage and guarantee the scientific significance of archaeological research work, each Party undertakes:
i to apply procedures for the authorization and supervision of excavation and other archaeological activities in such a way as:
a to prevent any illicit excavation or removal of elements of the archaeological heritage;
b to ensure that archaeological excavations and prospecting are undertaken in a scientific manner and provided that:
– non-destructive methods of investigation are applied wherever possible;
– the elements of the archaeological heritage are not uncovered or left exposed during or after excavation without provision being made for their proper preservation, conservation and management;
ii to ensure that excavations and other potentially destructive techniques are carried out only by qualified, specially authorized persons;
iii to subject to specific prior authorization, whenever foreseen by the domestic law of the State, the use of metal detectors and any other detection equipment or process for archaeological investigation.
Article 4
Each Party undertakes to implement measures for the physical protection of the archaeological heritage, making provision, as circumstances demand:
i for the acquisition or protection by other appropriate means by the public authorities of areas intended to constitute archaeological reserves;
ii for the conservation and maintenance of the archaeological heritage, preferably in situ;
iii for appropriate storage places for archaeological remains which have been removed from their original location.
INTEGRATED CONSERVATION OF THE ARCHAEOLOGICAL HERITAGE
Article 5
Each Party undertakes:
i to seek to reconcile and combine the respective requirements of archaeology and development plans by ensuring that archaeologists participate:
a in planning policies designed to ensure well-balanced strategies for the protection, conservation and enhancement of sites of archaeological interest;
b in the various stages of development schemes;
ii to ensure that archaeologists, town and regional planners systematically consult one another in order to permit:
a the modification of development plans likely to have adverse effects on the archaeological heritage;
b the allocation of sufficient time and resources for an appropriate scientific study to be made of the site and for its findings to be published;
iii to ensure that environmental impact assessments and the resulting decisions involve full consideration of archaeological sites and their settings;
iv to make provision, when elements of the archaeological heritage have been found during development work, for their conservation in situ when feasible;
v to ensure that the opening of archaeological sites to the public, especially any structural arrangements necessary for the reception of large numbers of visitors, does not adversely affect the archaeological and scientific character of such sites and their surroundings.
THE FINANCING OF ARCHAEOLOGICAL RESEARCH AND CONSERVATION
Article 6
Each Party undertakes:
i to arrange for public financial support for archaeological research from national, regional and local authorities in accordance with their respective competence;
ii to increase the material resources for rescue archaeology:
a by taking suitable measures to ensure that provision is made in major public or private development schemes for covering, from public sector or private sector resources, as appropriate, the total costs of any necessary related archaeological operations;
b by making provision in the budget relating to these schemes in the same way as for the impact studies necessitated by environmental and regional planning precautions, for preliminary archaeological study and prospection, for a scientific summary record a well as for the full publication and recording of the findings.
COLLECTION AND DISSEMINATION OF SCIENTIFIC INFORMATION
Article 7
For the purpose of facilitating the study of, and dissemination of knowledge about, archaeological discoveries, each Party undertakes:
i to make or bring up to date surveys, inventories and maps of archaeological sites in the areas within its jurisdiction;
ii to take all practical measures to ensure the drafting, following archaeological operations, of a publishable scientific summary record before the necessary comprehensive publication of specialised studies.
Article 8
Each Party undertakes:
i to facilitate the national and international exchange of elements of the archaeological heritage for professional scientific purposes, while taking appropriate steps to ensure that such circulation in no way prejudices the cultural and scientific value of those elements;
ii to promote the pooling of information on archaeological research and excavations in progress and to contribute to the organisation of international research programmes.
PROMOTION OF PUBLIC AWARENESS
Article 9
Each Party undertakes:
i to conduct educational actions with a view to rousing and developing an awareness in public opinion of the value of the archaeological heritage for understanding the past and of the threats to this heritage;
ii to promote public access to important elements of its archaeological heritage, especially sites, and encourage the display to the public of suitable selections of archaeological objects.
PREVENTION OF THE ILLICIT CIRCULATION OF ELEMENTS OF THE ARCHAEOLOGICAL HERITAGE
Article 10
Each Party undertakes:
i to arrange for the relevant public authorities and for scientific institutions to pool information on any illicit excavations identified;
ii to inform the competent authorities in the State of origin which is a Party to this Convention of any offer suspected of coming either from illicit excavations or unlawfully from official excavations, and to provide the necessary details thereof;
iii to take such steps as are necessary to ensure that museums and similar institutions whose acquisition policy is under State control do not acquire elements of the archaeological heritage suspected of coming from uncontrolled finds or illicit excavations or unlawfully from official excavations;
iv as regards museums and similar institutions located in the territory of a Party but the acquisition policy of which is not under State control:
a to convey to them the text of this (revised) Convention;
b to spare no effort to ensure respect by the said museums and institutions for the principles set out in paragraph 3 above;
v to restrict, as far as possible, by education, information, vigilance and co-operation, the transfer of elements of the archaeological heritage obtained from uncontrolled finds or illicit excavations or unlawfully from official excavations.
Article 11
Nothing in this (revised) Convention shall affect existing or future bilateral or multilateral treaties between Parties concerning the illicit circulation of elements of the archaeological heritage or their restitution to the rightful owner.
MUTUAL TECHNICAL AND SCIENTIFIC ASSISTANCE
Article 12
The Parties undertake:
i to afford mutual technical and scientific assistance through the pooling of experience and exchanges of experts in matters concerning the archaeological heritage;
ii to encourage, under the relevant national legislation or international agreements binding them, exchanges of specialists in the preservation of the archaeological heritage, including those responsible for further training.
CONTROL OF THE APPLICATION OF THE (REVISED) CONVENTION
Article 13
For the purposes of this (revised) Convention, a committee of experts, set up by the Committee of Ministers of the Council of Europe pursuant to Article 17 of the Statute of the Council of Europe, shall monitor the application of the (revised) Convention and in particular:
i report periodically to the Committee of Ministers of the Council of Europe on the situation of archaeological heritage protection policies in the States Parties to the (revised) Convention and on the implementation of the principals embodied in the (revised) Convention;
ii propose measures to the Committee of Ministers of the Council of Europe for the implementation of the (revised) Convention's provisions, including multilateral activities, revision or amendment of the (revised) Convention and informing public opinion about the purpose of the (revised) Convention;
iii make recommendations to the Committee of Ministers of the Council of Europe regarding invitations to States which are not members of the Council of Europe to accede to the (revised) Convention.
FINAL CLAUSES
Article 14
1 This (revised) Convention shall be open for signature by the member States of the Council of Europe and the other States party to the European Cultural Convention.
It is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary General of the Council of Europe.
2 No State party to the European Convention on the Protection of the Archaeological Heritage, signed in London on 6 May 1969, may deposit its instrument of ratification, acceptance or approval unless it has already denounced the said convention or denounces it simultaneously.
3 This (revised) Convention shall enter into force six months after the date on which four States, including at least three member States of the Council of Europe, have expressed their consent to be bound by the (revised) Convention in accordance with the provisions of the preceding paragraphs.
4 Whenever, in application of the preceding two paragraphs, the denunciation of the convention of 6 May 1969 would not become effective simultaneously with the entry into force of this (revised) Convention, a Contracting State may, when depositing its instrument of ratification, acceptance or approval, declare that it will continue to apply the Convention of 6 May 1969 until the entry into force of this (revised) Convention.
5 In respect of any signatory State which subsequently expresses its consent to be bound by it, the (revised) Convention shall enter into force six months after the date of the deposit of the instrument of ratification, acceptance or approval.
Article 15
1 After the entry into force of this (revised) Convention, the Committee of Ministers of the Council of Europe may invite any other State not a member of the Council and the European Economic Community, to accede to this (revised) Convention by a decision taken by the majority provided for in Article 20 d of the Statute of the Council of Europe and by the unanimous vote of the representatives of the Contracting States entitled to sit on the Committee.
2 In respect of any acceding State or, should it accede, the European Economic Community, the (revised) Convention shall enter into force six months after the date of deposit of the instrument of accession with the Secretary General of the Council of Europe.
Article 16
1 Any State may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, specify the territory or territories to which this (revised) Convention shall apply.
2 Any State may at any later date, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, extend the application of this (revised) Convention to any other territory specified in the declaration. In respect of such territory the (revised) Convention shall enter into force six months after the date of receipt of such declaration by the Secretary General.
3 Any declaration made under the two preceding paragraphs may, in respect of any territory specified in such declaration, be withdrawn by a notification addressed to the Secretary General. The withdrawal shall become effective six months after the date of receipt of such notification by the Secretary General.
Article 17
1 Any Party may at any time denounce this (revised) Convention by means of a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe.
2 Such denunciation shall become effective six months following the date of receipt of such notification by the Secretary General.
Article 18
The Secretary General of the Council of Europe shall notify the member States of the Council of Europe, the other States party to the European Cultural Convention and any State or the European Economic Community which has acceded or has been invited to accede to this (revised) Convention of:
i any signature;
ii the deposit of any instrument of ratification, acceptance, approval or accession;
iii any date of entry into force of this (revised) Convention in accordance with Articles 14, 15 and 16;
iv any other act, notification or communication relating to this (revised) Convention.
In witness whereof the undersigned, being duly authorized thereto, have signed this (revised) Convention.
Done at Valletta, this 16th day of January 1992, in English and French, both texts being equally authentic, in a single copy which shall be deposited in the archives of the Council of Europe. The Secretary General of the Council of Europe shall transmit certified copies to each member State of the Council of Europe, to the other States party to the European Cultural Convention, and to any non-member State or the European Economic Community invited to accede to this (revised) Convention.
Õiend
Akti avaldamisandmed täiendatud, akt tehniliselt korrastatud, lisatud ingliskeelne tekst.
Facebook
Twitter