Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsioon

Õigusakt

Väljaandja:	Riigikogu
Akti liik:	välisleping
Teksti liik:	algtekst
Jõustumise kp:	08.06.1994
Avaldamismärge:	RT II 1994, 8, 22

Vaata digitemplit

Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsioon

Vastu võetud 28.10.1979

Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooniga ühinemise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni muudatus

Mitteametlik tõlge

Käesoleva konventsiooni osalisriigid,

tunnistades kõigi riikide õigust aatomienergia arendamisele ja rahuotstarbelisele kasutamisele ning nende seaduspärast huvitatust aatomienergia rahuotstarbelise kasutamise tulemusena saadavast võimalikust kasust,

olles veendunud vajaduses soodustada rahvusvahelist koostööd aatomienergia rahuotstarbelisel kasutamisel,

soovides ära hoida tuumamaterjali ebaseadusliku hõivamise ja kasutamise tagajärjel tekkivat potentsiaalset ohtu,

olles veendunud, et tuumamaterjali puudutavad õiguserikkumised tekitavad tõsist rahutust ning et on terav vajadus võtta asjakohaseid ja efektiivseid meetmeid, mis näevad ette selliste õiguserikkumiste ärahoidmise ja väljaselgitamise ning nende eest karistamise,

mõistes rahvusvahelise koostöö vajalikkust tuumamaterjali füüsilise kaitse efektiivsete abinõude väljatöötamiseks kooskõlas iga osalisriigi rahvusliku seadusandluse ja käesoleva konventsiooniga,

olles veendunud, et käesolev konventsioon peab soodustama tuumamaterjali ohutut ümberpaigutamist,

rõhutades samuti tuumamaterjali füüsilise kaitse tähtsust selle riigisisesel kasutamisel, hoidmisel ja vedamisel,

tunnistades sõjalisel otstarbel kasutatava tuumamaterjali efektiivse füüsilise kaitse tähtsust ning mõistes, et selline materjal on praegu ja ka edaspidi range füüsilise kaitse all,

leppisid kokku alljärgnevas:

1. artikkel

Käesolevas konventsioonis:
a) «tuumamaterjal» tähendab plutooniumi, välja arvatud plutoonium, mille isotoopide kontsentratsioon ületab ²³⁸Pu osas 80 protsenti, uraani ²³³U, isotoopidega ²³⁵U või ²³³U rikastatud uraani, looduses maagist ja maagijääkidest erinevas vormis esinevate isotoopide segu sisaldavat uraani ja mis tahes ühte või mitut ülalnimetatud elementi sisaldavat materjali;
b) «isotoopidega ²³⁵U või ²³³U rikastatud uraan» tähendab uraani, mis sisaldab isotoope ²³⁵U või ²³³U või mõlemat isotoopi sellisel hulgal, et nende isotoopide summa lisaprotsent on võrreldes isotoobiga ²³⁸U kõrgem kui isotoobi ²³⁵U protsent, võrreldes looduses esineva isotoobiga ²³⁸U;
c) «tuumamaterjali rahvusvaheline vedu» tähendab tuumamaterjali partii vedamist veose pärinemise riigist välja suunduvate mis tahes sõidukitega, alates selle veose väljasaatmisest saatja seadmelt selles riigis ja lõpetades saabumisega saaja seadmele sihtkohariigis.

2. artikkel

1. Käesolevat konventsiooni kohaldatakse rahuotstarbel kasutatava ja rahvusvaheliselt veetava tuumamaterjali suhtes.

2. Käesolevat konventsiooni, välja arvatud 3. ja 4. artikkel ning 5. artikli 3. punkt, kohaldatakse rahuotstarbel kasutatava tuumamaterjali suhtes selle riigisisesel kasutamisel, hoidmisel ja vedamisel.

3. Peale kohustuste, mille osalisriigid 2. punktis loetletud artiklitega spetsiaalselt võtavad endale rahuotstarbel kasutatava tuumamaterjali suhtes selle riigisisesel kasutamisel, hoidmisel ja vedamisel, ei tõlgendata käesolevas konventsioonis mitte midagi sellisena, mis puudutaks riigi suveräänseid õigusi sellise tuumamaterjali riigisisese kasutamise, hoidmise ja vedamise suhtes.

3. artikkel

Iga osalisriik võtab oma rahvusliku seadusandluse raames ja kooskõlas rahvusvahelise õigusega asjakohaseid meetmeid tagamaks võimaluse korral, et rahvusvahelise veo ajal kaitstaks tuumamaterjali, mis asub tema territooriumi piires või tema jurisdiktsiooni all tegutseva laeva või lennuki pardal, kui selline laev või lennuk osaleb sellesse riiki sisseveos või sellest riigist väljaveos lisas 1 kirjeldatud tasanditel.

4. artikkel

1. Ükski osalisriik ei vea välja ega luba välja vedada tuumamaterjali, kui see osalisriik ei ole saanud garantiid, et rahvusvahelise veo ajal kaitstakse seda materjali lisas 1 kirjeldatud tasanditel.

2. Ükski osalisriik ei vea sisse ega luba sisse vedada tuumamaterjali ühestki käesoleva konventsiooni osaliseks mitteolevast riigist, kui see osalisriik ei ole saanud garantiid, et rahvusvahelise veo ajal kaitstakse seda materjali lisas 1 kirjeldatud tasanditel.

3. Osalisriik ei luba oma territooriumil tuumamaterjali transiitvedu maismaad mööda või siseveeteedel või oma lennujaamade või meresadamate kaudu käesoleva konventsiooni osalisteks mitteolevate riikide vahel, kui see osalisriik ei ole võimaluse piires saanud garantiid, et rahvusvahelise veo ajal kaitstakse seda materjali lisas 1 kirjeldatud tasanditel.

4. Iga osalisriik kohaldab oma rahvusliku seadusandluse raames lisas 1 kirjeldatud füüsilise kaitse tasandeid tuumamaterjali suhtes, mida veetakse selle riigi ühest osast sama riigi teise ossa rahvusvahelistel vetel või õhuruumis.

5. Osalisriik, kes vastutab garantiide saamise eest selle kohta, et tuumamaterjali kaitstakse lisas 1 kirjeldatud tasanditel, määrab vastavalt ülaltoodud punktidele 1–3 kindlaks riigid, kelle territooriumide kaudu kavatsetakse ette võtta tuumamaterjali transiitvedu maismaad mööda või siseveeteedel või kelle lennujaamadest või meresadamatest kavatsetakse tuumamaterjaliga läbi sõita, ja teatab neile sellest aegsasti.

6. Vastutus 1. punktis mainitud garantiide saamise eest võidakse vastastikusel nõusolekul üle anda osalisriigile, kes veos etendab sissevedava riigi osa.

7. Mitte midagi käesolevas artiklis ei tõlgendata mis tahes viisil riigi territoriaalset suveräänsust ja jurisdiktsiooni puudutavana, kaasa arvatud suveräänsus ja jurisdiktsioon tema õhuruumi ja territoriaalmere suhtes.

5. artikkel

1. Osalisriigid määravad kindlaks oma keskorgani ja sidepunkti, kes vastutavad tuumamaterjali füüsilise kaitse ja kooskõlastatud tagastamismeetmete ja vastuabinõude eest tuumamaterjali mis tahes ebaseadusliku ümberpaigutamise, kasutamise või muutmise korral või sellise teo reaalse ohu korral ning informeerivad sellest teineteist vahetult või Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri kaasabil.

2. Tuumamaterjali salajase varguse, avaliku varguse või mis tahes muu ebaseadusliku hõivamise korral või sellise teo reaalse ohu korral tagavad osalisriigis vastavalt oma rahvuslikule seadusandlusele maksimaalse koostöö ning abistavad sellise materjali tagastamisel ja kaitsmisel mis tahes riiki, kes esitab niisuguse palve. Muu hulgas:
a) osalisriik rakendab vastavaid abinõusid, et võimalikult kiiremini informeerida teisi riike, keda see tema arvates puudutab, tuumamaterjali salajasest vargusest, avalikust vargusest või muust ebaseaduslikust hõlvamisest või sellise teo reaalsest ohust, samuti, kui see on vajalik, informeerida rahvusvahelisi organisatsioone;
b) kui see on vajalik, vahetavad huvitatud osalisriigid teineteisega või rahvusvaheliste organisatsioonidega teavet, et tagada ohustatud tuumamaterjali kaitse, kontrollida transpordikonveieri terviklust või tagastada ebaseaduslikult hõivatud tuumamaterjal, ja:
i) koordineerivad oma jõupingutusi diplomaatilisi ja muid kooskõlastatud kanaleid pidi;
ii) osutavad abi, kui seda palutakse;
iii) kindlustavad ülalmainitud sündmuste tagajärjel riisutud või kadunud tuumamaterjali tagastamise.
Sellise koostöö viisid määratakse kindlaks huvitatud osalisriikide poolt.

3. Osalisriigid teevad asjakohasel viisil koostööd ning korraldavad omavahel otseselt või rahvusvahelise organisatsiooni abil konsultatsioone, et saada rahvusvaheliselt veetava tuumamaterjali füüsilise kaitse süsteemide korralduse, ekspluateerimise ja parandamise kohta soovitusi.

6. artikkel

1. Osalisriigid võtavad vastavaid oma rahvusliku seadusandluse kohaseid meetmeid, hoidmaks saladuses mis tahes teavet, mida nad konfidentsiaalselt saavad teiselt osalisriigilt käesoleva konventsiooni sätete alusel või käesoleva konventsiooni elluviimiseks arendatavast tegevusest osavõtu tulemusena. Kui osalisriigid annavad rahvusvahelistele organisatsioonidele teavet konfidentsiaalselt, siis võetakse tarvitusele abinõud sellise teabe salastatuse kaitse tagamiseks.

2. Käesoleva konventsiooni tingimuste kohaselt ei nõuta osalisriikidelt mingi teabe esitamist, mida neil ei ole õigust levitada vastavalt rahvuslikule seadusandlusele või mis võib seada ohtu huvitatud riigi julgeoleku või tuumamaterjali füüsilise kaitse.

7. artikkel

1. Kui ettekavatsetult:
a) pädevate organite loata pannakse toime tegu, selline nagu tuumamaterjali saamine, valdamine, kasutamine, edasiandmine, teisendamine, hävitamine või pihustamine, mis toob või võib tuua kaasa mis tahes isiku surma või tekitada talle tõsise vigastuse või tekitada olulise kahju omandile;
b) sooritatakse tuumamaterjali salajane vargus või avalik vargus;
c) omastatakse või saadakse tuumamaterjal pettuse teel;
d) pannakse toime tegu, mis kujutab endast jõuga ähvardamise või jõu rakendamise teel või mis tahes muu hirmutamisvormi abil nõudmise esitamist tuumamaterjali väljaandmise kohta;
e) ähvardatakse:
i) kasutada tuumamaterjali mis tahes isiku surmamiseks või talle tõsise vigastuse või tema omandile märkimisväärse kahju tekitamiseks, või
ii) sooritada alapunktis b nimetatud õiguserikkumine sundimaks füüsilist või juriidilist isikut, rahvusvahelist organisatsiooni või riiki mõnda tegu toime panema või sellest loobuma;
f) tehakse katseid sooritada mõni alapunktides a, b või c nimetatud õiguserikkumine;
g) pannakse toime tegu, selline nagu osavõtt mõnest alapunktides a–f nimetatud õiguserikkumisest,
siis on see õiguserikkumine, mille eest iga osalisriik karistab oma rahvusliku seadusandluse raames.

2. Iga osalisriik rakendab vastavaid karistusabinõusid käesolevas artiklis loetletud õiguserikkumiste toimepanemise eest, arvestades nende õiguserikkumiste tõsidust.

8. artikkel

1. Iga osalisriik võtab selliseid meetmeid, mis võivad osutuda vajalikeks oma jurisdiktsiooni kehtestamiseks 7. artiklis nimetatud õiguserikkumiste suhtes järgmistel juhtudel:
a) kui õiguserikkumine on toime pandud selle riigi territooriumil või selles riigis registreeritud laeva või lennuki pardal;
b) kui oletatav õiguserikkuja on selle riigi kodanik.

2. Iga osalisriik võtab samuti selliseid meetmeid, mis võivad osutuda vajalikeks tema jurisdiktsiooni laiendamiseks nendele õiguserikkumistele neil juhtudel, mil oletatav õiguserikkuja asub tema territooriumil ja ta ei anna teda vastavalt 11. artiklile välja mitte ühelegi 1. punktis mainitud riigile.

3. Käesolev konventsioon ei välista ühtegi kriminaaljurisdiktsiooni, mida teostatakse vastavalt rahvuslikule seadusandlusele.

4. Peale 1. ja 2. punktis mainitud osalisriikide võib iga osalisriik rahvusvahelise õiguse kohaselt kehtestada oma jurisdiktsiooni 7. artiklis äratoodud õiguserikkumiste suhtes, kui tal on tuumamaterjali veos väljavedava või sissevedava riigi osa.

9. artikkel

Osalisriik, kelle territooriumil asub oletatav õiguserikkuja, rakendab selleks küllaldase aluse olemasolekul vastavalt oma rahvuslikule seadusandlusele vajalikke abinõusid, kaasa arvatud vahi alla võtmine, et tagada tema ilmumine kohtusse või tema väljaandmine. Vastavalt käesolevale artiklile võetud meetmetest teatatakse viivitamata riikidele, kellelt 8. artikli kohaselt nõutakse jurisdiktsiooni kehtestamist, ja vajaduse korral kõigile teistele huvitatud riikidele.

10. artikkel

Osalisriik, kelle territooriumil asub oletatav õiguserikkuja, annab juhul, kui ta õiguserikkujat välja ei anna, asja ilma igasuguste eranditeta ja õigustamata viivitusteta üle oma pädevatele organitele kriminaaljälituse teostamiseks kohtuliku arutamise teel vastavalt selle riigi seadusandlusele.

11. artikkel

1. Artiklis 7 loetletud õiguserikkumisi käsitatakse õiguserikkujate väljaandmisega seotud ja mis tahes osalisriikidevahelistesse väljaandmiskokkulepetesse võetud õiguserikkumistena. Osalisriigid kohustuvad võtma need õiguserikkumised väljaandmisega seotud õiguserikkumistena kõigisse järgnevatesse omavahel sõlmitavatesse väljaandmiskokkulepetesse.

2. Kui õiguserikkujate väljaandmist sellise lepingu olemasoluga põhjendav osalisriik saab väljaandmise nõudmise teiselt osalisriigilt, kellega teda väljaandmiskokkulepe ei seo, võib ta soovi korral käsitada käesolevat konventsiooni kui selliste rikkumistega seotud väljaandmiste juriidilist alust. Väljaandmisele laienevad muud nõudmise saanud riigi seadusandlusega ettenähtud sätted.

3. Osalisriigid, kes ei põhjenda õiguserikkujate väljaandmist kokkuleppe olemasoluga, tunnustavad omavahel mainitud õiguserikkumisi väljaandmisega seotud õiguserikkumistena, mis kuuluvad nõudmise saanud riigi seadusandlusega ettenähtavate sätete alla.

4. Osalisriikide vahel teostatava väljaandmise seisukohalt käsitatakse iga õiguserikkumist sellise õiguserikkumisena, mis on toime pandud mitte üksnes kohas, kus see aset leidis, vaid ka nende osalisriikide territooriumil, kellelt nõutakse oma jurisdiktsiooni kohaldamist vastavalt 8. artikli 1. punktile.

12. artikkel

Mis tahes isikule, kelle suhtes viiakse läbi kohtulikku arutamist seoses ükskõik millise 7. artiklis mainitud õiguserikkumisega, tagatakse õiglane kohtlemine kohtuliku arutamise kõigil etappidel.

13. artikkel

1. Osalisriigid osutavad üksteisele maksimaalset kaasabi seoses 7. artiklis mainitud õiguserikkumiste suhtes ettevõetud kriminaalkohtuliku arutamisega, andes sealhulgas üle nende käsutuses olevad tõendid, mis on vajalikud selliseks kohtulikuks arutamiseks. Kõigil juhtudel kohaldatakse kaasabi palve saanud riigi seadusandlust.

2. Käesoleva artikli 1. punkti sätted ei riiva kohustusi ühegi teise, ei kahe- ega mitmepoolse lepingu järgi, mis reguleerib või hakkab edaspidi reguleerima täielikult või osaliselt vastastikust õigusabi kriminaalasjades.

14. artikkel

1. Iga osalisriik informeerib depositaari oma seadustest ja otsustest, mis puudutavad käesoleva konventsiooni elluviimist. Depositaar saadab sellise informatsiooni aeg-ajalt kõigile käesoleva konventsiooni osalisriikidele.

2. Osalisriik, kus oletatava õiguserikkuja suhtes on algatatud kriminaaljälitus, teatab võimalust mööda kohtuliku arutamise lõpptulemusest esmajoones vahetult huvitatud riikidele. Osalisriik teatab lõppotsusest ka depositaarile, kes informeerib kõiki osalisriike.

3. Kui õiguserikkumine puudutab tuumamaterjali, mida selle riigisisese kasutamise, hoidmise või vedamise ajal kasutatakse rahuotstarbel, oletatav õiguserikkuja ja tuumamaterjal aga jäävad osalisriigi territooriumile, kus õiguserikkumine oli toime pandud, ei tõlgendata käesolevas konventsioonis mitte miskit kui nõudmist osalisriigile anda sellise õiguserikkumisega seotud kriminaalkohtuliku arutamise kohta teavet.

15. artikkel

Lisad on käesoleva konventsiooni lahutamatu osa.

16. artikkel

1. Viie aasta möödumisel käesoleva konventsiooni jõustumise päevast kutsub depositaar kokku osalisriikide konverentsi, et arutada käesoleva konventsiooni täitmist ning selle preambula, kogu operatiivosa ning lisade vastavust tolleks momendiks kujunenud olukorrale.

2. Edaspidi võib konventsiooni osalisriikide enamus kutsuda samal eesmärgil mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul kokku järgnevaid konverentse, olles pöördunud vastava ettepanekuga depositaari poole.

17. artikkel

1. Kui kahe või mitme osalisriigi vahel tekib vaidlus käesoleva konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise üle, korraldavad sellised osalisriigid ühiseid konsultatsioone, reguleerimaks vaidlus läbirääkimiste teel või mis tahes muul vaidluste reguleerimise rahumeelsel viisil, mis on vastuvõetav kõigile vaidluspooltele.

2. Mis tahes niisugune vaidlus, mida ei ole võimalik reguleerida 1. punktis nimetatud meetoditel, antakse ükskõik millise sellises vaidluses osaleva poole palvel arbitraaži või saadetakse Rahvusvahelisele Kohtule otsuse tegemiseks. Kui vaidluse arbitraaži andmise korral vaidluspooled kuue kuu jooksul palve saabumise momendist arvates ei suuda jõuda kokkuleppele arbitraažis arutamise korralduse suhtes, võib üks pooltest esitada Rahvusvahelise Kohtu esimehele või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile palve ühe või mitme arbiteri määramiseks. Vaidluses osalevate poolte palvete vasturääkivuse korral on eelisõigus pöördumisel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri poole.

3. Mis tahes osalisriik võib käesoleva konventsiooni allakirjutamise, ratifitseerimise, vastuvõtmise või heakskiitmise või sellega ühinemise ajal deklareerida, et ta ei pea ennast seotuks kas ühe või mitte kummagi 2. punktis ettenähtud vaidluse reguleerimise protseduuriga. Teised osalisriigid ei ole seotud 2. punktis ettenähtud vaidluse reguleerimise mingi protseduuriga selles osas, mis puudutab selle protseduuri suhtes klausli esitanud osalisriiki.

4. Mis tahes osalisriik, kes vastavalt 3. punktile on esitanud klausli, võib igal ajal selle klausli tagasi võtta, teatades sellest depositaarile.

18. artikkel

1. Käesolev konventsioon on avatud allakirjutamiseks kõigile riikidele Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri keskasutustes Viinis ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskasutustes New Yorgis 3. märtsist 1980. a. kuni jõustumiseni.

2. Käesolev konventsioon kuulub ratifitseerimisele, vastuvõtmisele või heakskiitmisele selle allakirjutanud riikide poolt.

3. Pärast jõustumist on käesolev konventsioon avatud kõigile riikidele sellega ühinemiseks.

4. a) Käesolev konventsioon avatakse rahvusvahelistele organisatsioonidele ja regionaalsetele internatsionaalse või muu iseloomuga organisatsioonidele allakirjutamiseks või sellega ühinemiseks tingimusel, et mis tahes selline organisatsioon koosneb suveräänsetest riikidest ja on pädev pidama läbirääkimisi ning sõlmima ja kohaldama rahvusvahelisi kokkuleppeid küsimustes, mida hõlmab käesolev konventsioon.
b) Oma pädevusse kuuluvates küsimustes teostavad sellised organisatsioonid iseenda nimel õigusi ja täidavad kohustusi, mida käesolev konventsioon osalisriikidele ette näeb.
c) Saanud käesoleva konventsiooni osaliseks, saadab selline organisatsioon depositaarile avalduse, milles näidatakse ära, missugused riigid on tema liikmed ja missuguseid käesoleva konventsiooni artikleid tema suhtes ei kohaldata.
d) Sellisel organisatsioonil ei ole mingit häält lisaks tema liikmesriikide häältele.

5. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemisdokumendid antakse hoiule depositaarile.

19. artikkel

1. Käesolev konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast kahekümne esimese ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmisdokumendi depositaarile hoiuleandmise kuupäeva.

2. Iga riigi suhtes, kes on käesoleva konventsiooni ratifitseerinud, vastu võtnud või heaks kiitnud või sellega ühinenud pärast kahekümne esimese ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmisdokumendi üleandmist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast seda, kui selline riik on oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemisdokumendi üle andnud.

20. artikkel

1. Kahjustamata 16. artiklit, võib osalisriik teha ettepanekuid paranduste kohta käesolevas konventsioonis. Ettepandud parandus saadetakse depositaarile, kes selle viivitamata jagab laiali kõigile osalisriikidele. Kui enamik osalisriike nõuab depositaarilt ettepandud paranduste läbivaatamiseks konverentsi kokkukutsumist, siis kutsub depositaar kõik osalisriigid sellisele konverentsile, mis avatakse mitte varem kui kolmekümne päeva möödumisel kutsete väljasaatmisest. Mis tahes paranduse, mis konverentsil kahe kolmandiku osalisriikide häälte enamusega vastu võetakse, saadab depositaar otsekohe kõigile osalisriikidele.

2. Parandus jõustub iga osalisriigi suhtes, kes paranduse ratifitseerimise, vastuvõtmise või heakskiitmise dokumendi on hoiule andnud, kolmekümnendal päeval pärast kahe kolmandiku osalisriikide poolt oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmisdokumentide depositaarile üleandmise kuupäeva. Pärast seda jõustub parandus mis tahes muu osalisriigi suhtes päeval, mil see riik annab paranduse ratifitseerimise, vastuvõtmise või heakskiitmise dokumendi depositaarile hoiule.

21. artikkel

1. Mis tahes osalisriik võib käesoleva konventsiooni denonsseerida depositaari kirjaliku informeerimise teel.

2. Denonsseerimine jõustub saja kaheksakümne päeva möödumisel depositaari poolt teate saamise kuupäevast.

22. artikkel

Depositaar teatab otsekohe kõigile riikidele:
a) igast käesolevale konventsioonile allakirjutamisest;
b) igast ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemisdokumendi hoiuleandmisest;
c) mis tahes klauslist või sellise klausli tagasivõtmisest vastavalt 17. artiklile;
d) mis tahes organisatsiooni poolt vastavalt 18. artikli punktile 4 c saadetud mis tahes avaldusest;
e) käesoleva konventsiooni jõustumisest;
f) käesolevas konventsioonis tehtud mis tahes paranduse jõustumisest;
g) vastavalt 21. artiklile teatavaks tehtud mis tahes denonsseerimisest.

23. artikkel

Käesoleva konventsiooni originaal, mille tekstid araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles on võrdselt autentsed, antakse hoiule Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri peadirektorile, kes saadab selle tõestatud ärakirja kõigile riikidele.

Selle tõendamiseks kirjutasid nõutaval viisil volitatud allakirjutanud alla käesolevale konventsioonile, mis on avatud allakirjutamiseks Viinis ja New Yorgis 3. märtsil 1980. a.

Lisa I

Lisas II klassifitseeritud tuumamaterjali rahvusvahelisel veol
kohaldatava füüsilise kaitse tasandid

1. Tuumamaterjali füüsilise kaitse tasandid tuumamaterjali rahvusvahelise veoga seotud hoidmisprotsessis hõlmavad:
a) III kategooria materjalide suhtes – hoidmist tsooni piires, kuhu pääsu kontrollitakse;
b) II kategooria materjalide suhtes – hoidmist tsooni piires, mis on valve või elektronseadiste pideva vaatluse all ning mida ümbritseb barjäär piiratud arvu ja vastavalt kontrollitavate sissepääsupunktidega, või mis tahes tsooni piires, millel on analoogilise tasandi füüsiline kaitse;
c) I kategooria materjalide suhtes – hoidmist, nagu see on ülalpool kindlaks määratud II kategooria materjalide suhtes, kaitstud tsooni piires, kuhu sissepääs on lisaks sellele lubatud ainult kindlaks tehtud usaldatavusega isikutele ning mis on valve vaatluse all, kes peab pidevalt tihedat sidet vastavate vastutegevusjõududega. Sellistel juhtudel on rakendatavate konkreetsete abinõude eesmärk mis tahes ründe, keelatud sissetungi või materjali loata võtmise väljaselgitamine ja ärahoidmine.

2. Tuumamaterjali füüsilise kaitse tasandid rahvusvahelise veo ajal hõlmavad:
a) II ja III kategooria materjalide suhtes – vedu spetsiaalseid ettevaatusabinõusid, sealhulgas saatja, saaja ja vedaja eelnevat leppimust ning välja- ja sissevedavate riikide jurisdiktsioonist ja õigusaktidest juhinduvate füüsiliste või juriidiliste isikute eelneval kokkulepet järgides, millega määratakse kindlaks veo ajal vastutuse üleandmise aeg, koht ja protseduur;
b) I kategooria materjalide suhtes – vedu spetsiaalseid ettevaatusabinõusid järgides, nagu see on ülalpool kindlaks määratud II ja III kategooria materjalide vedamise suhtes, ning lisaks sellele valve pideva vaatluse all ja tingimustes, mis tagavad tiheda sideme vastavate vastutegevusjõududega;
c) maagist või maagijääkidest erinevas vormis loodusliku uraani suhtes hõlmab 500 kilogrammi ületava koguse veo kaitse veost eelneva teatamise, kus näidatakse ära transpordiliik, oletatav saabumisaeg ja veose kättesaamise kinnitus.

Lisa II

Tabel: Tuumamaterjali klassifikatsioon

Materjal	Vorm	Kategooriad
Materjal	Vorm	I	II	III^c
1. Plutoonium^a	Kiiritamata^b	2 kg või rohkem	Alla 2 kg, kuid rohkem kui 500 g	500 g või vähem, kuid rohkem kui 15 g
2. ²³⁵U	Kiiritamata^b 20% või enamas ulatuses isotoobiga ²³⁵U rikastatud uraan 10–20% ulatuses isotoobiga ²³⁵U rikastatud uraan looduslikust rohkem rikastatud uraan, mis sisaldab aga isotoopi ²³⁵U vähem kui 10%	5 kg või rohkem	Alla 5 kg, kuid rohkem kui 1 kg 10 kg või rohkem	1 kg või vähem, kuid rohkem kui 15 g Alla 10 kg, kuid rohkem kui 1 kg 10 kg või rohkem
3. ²³³U	Kiiritamata^b	2 kg või rohkem	Alla 2 kg, kuid rohkem kui 500 g	500 g või vähem, kuid rohkem kui 15 g
4. Kiiritatud kütus			Vaesestatud või looduslik uraan, toorium või nõrgalt rikastatud kütus (lõhustuvate iso- toopide sisaldusega alla 10%)^{d e}

^a Kogu plutoonium, välja arvatud plutoonium, mille isotoopide kontsentratsioon ületab ²³⁸Pu osas 80%.

^b Reaktoris kiiritamata materjal või reaktoris kiiritatud materjal, mille kiirgustase ühe meetri kaugusel ilma kaitseta võrdub 100 rad/h või on sellest väiksem.

^c III kategooria alla mittekuuluvat kogust ja looduslikku uraani tuleb kaitsta praktilise otstarbekuse kaalutlustest lähtudes.

^d Kuigi soovitatakse mingit kaitsetasandit, võivad riigid konkreetsete asjaolude hindamisest lähtudes kindlaks määrata füüsilise kaitse muu kategooria.

^e Muud kütust, mis olenevalt lõhustuva materjali esialgsest koostisest kuulus enne kiiritamist I või II kategooriasse, võib madalamale tasandile viia mitte rohkem kui ühe kategooria võrra, kui kütuse kiirgustase ületab ühe meetri kaugusel ilma kaitseta 100 rad/h.

Convention on the Physical Protection of Nuclear Material

The States Parties to this Convention,

Recognizing the right of all States to develop and apply nuclear energy for peaceful purposes and their legitimate interests in the potential benefits to be derived from the peaceful application of nuclear energy,

Convinced of the need for facilitating international co-operation in the peaceful application of nuclear energy,

Desiring to avert the potential dangers posed by the unlawful taking and use of nuclear material,

Convinced that offences relating to nuclear material are a matter of grave concern and that there is an urgent need to adopt appropriate and effective measures to ensure the prevention, detection and punishment of such offences,

Aware of the need for international co-operation to establish, in conformity with the national law of each State Party and with this Convention, effective measures for the physical protection of nuclear material,

Convinced that this Convention should facilitate the safe transfer of nuclear material,

Stressing also the importance of the physical protection of nuclear material in domestic use, storage and transport,

Recognizing the importance of effective physical protection of nuclear material used for military purposes, and understanding that such material is and will continue to be accorded stringent physical protection,

Have agreed as follows:

Article 1

For the purposes of this Convention:

(a) “nuclear material” means plutonium except that with isotopic concentration exceeding 80% in plutonium-238; uranium-233; uranium enriched in the isotope 235 or 233; uranium containing the mixture of isotopes as occurring in nature other than in the form of ore or ore-residue; any material containing one or more of the foregoing;

(b) “uranium enriched in the isotope 235 or 233” means uranium containing the isotope 235 or 233 or both in an amount such that the abundance ratio of the sum of these isotopes to the isotope 238 is greater than the ratio of the isotope 235 to the isotope 238 occurring in nature;

(c) “international nuclear transport” means the carriage of a consignment of nuclear material by any means of transportation intended to go beyond the territory of the State where the shipment originates beginning with the departure from a facility of the shipper in that State and ending with the arrival at a facility of the receiver within the State of ultimate destination.

Article 2

1. This Convention shall apply to nuclear material used for peaceful purposes while in international nuclear transport.

2. With the exception of articles 3 and 4 and paragraph 3 of article 5, this Convention shall also apply to nuclear material used for peaceful purposes while in domestic use, storage and transport.

3. Apart from the commitments expressly undertaken by States Parties in the articles covered by paragraph 2 with respect to nuclear material used for peaceful purposes while in domestic use, storage and transport, nothing in this Convention shall be interpreted as affecting the sovereign rights of a State regarding the domestic use, storage and transport of such nuclear material.

Article 3

Each State Party shall take appropriate steps within the framework of its national law and consistent with international law to ensure as far as practicable that, during international nuclear transport, nuclear material within its territory, or on board a ship or aircraft under its jurisdiction insofar as such ship or aircraft is engaged in the transport to or from that State, is protected at the levels described in Annex I.

Article 4

1. Each State Party shall not export or authorize the export of nuclear material unless the State Party has received assurances that such material will be protected during the international nuclear transport at the level described in Annex I.

2. Each State Party shall not import or authorize the import of nuclear material from a State not party to this Convention unless the State Party has received assurances that such material will during the international nuclear transport be protected at the level described in Annex I.

3. A State Party shall not allow the transit of its territory by land or internal waterways or though its airports or seaports of nuclear material between States that are not parties to this Convention unless the State Party has received assurances as far as practicable that this nuclear material will be protected during international nuclear transport at the levels described in Annex I.

4. Each State Party shall apply within the framework of its national law the level of physical protection described in Annex I to nuclear material being transported from a part of that State to another part of the same State through international waters or airspace.

5. The State Party responsible for receiving assurances that the nuclear material will be protected at the levels described in Annex I according to paragraphs 1 to 3 shall identify and inform in advance States which the nuclear material is expected to transit by land or by internal waterways, or whose airports or seaports it is expected to enter.

6. The responsibility for obtaining assurances referred to in paragraph 1 may be transferred, by mutual agreement, to the State Party involved in the transport as the importing State.

7. Nothing in this article shall be interpreted as in any way affecting the territorial sovereignty and jurisdiction of a State, including that over its airspace and territorial sea.

Article 5

1. States Parties shall identify and make known to each other directly of through the International Atomic Energy Agency their central authority and point of contract having responsibility for physical protection of nuclear material and for co-ordinating recovery and response operations in the event of any unauthorized removal, use or alteration of nuclear material or in the event of credible threat thereof.

2. In the case of theft, robbery or any other unlawful taking of nuclear material or of credible threat thereof, States Parties shall, in accordance with their national law, provide co-operation and assistance to the maximum feasible extent in the recovery and protection of such material to any State that so requests. In particular:
(a) a State Party shall take appropriate steps to inform as soon as possible other States, which appear to it to be concerned, of any theft, robbery of other unlawful taking of nuclear material or credible threat thereof and to inform, where appropriate, international organizations;
(b) as appropriate, the States Parties concerned shall exchange information with each other or international organizations with a view to protecting threatened nuclear material, verifying the integrity of the shipping container, or recovering unlawfully taken nuclear material and shall:
(i) co-ordinate their efforts through diplomatic and other agreed channels;
(ii) render assistance, if requested;
(iii) ensure the return of nuclear material stolen or missing as a consequence of the above-mentioned events.
The means of implementation of this co-operation shall be determined by the States Parties concerned.

3. States Parties shall co-operate and consult as appropriate, with each other directly through international organizations, with a view to obtaining guidance on the design, maintenance and improvement of systems of physical protection of nuclear material in international transport.

Article 6

1. States Parties shall takes appropriate measures consistent with their national law to protect the confidentiality of any information which they receive in confidence by virtue of the provisions of this Convention from another State Party or through participation in an activity carried out for the implementation of this Convention. If States Parties provide information to international organizations in confidence, steps shall be taken to ensure that the confidentiality of such information is protected.

2. States Parties shall not be required by this Convention to provide any information which hey are not permitted to communicate pursuant to national law or which would jeopardize the security of the State concerned or the physical protection of nuclear material.

Article 7

1. The intentional commission of:
(a) an act without lawful authority which constitutes the receipt, possession, use, transfer, alteration, disposal or dispersal of nuclear material and which causes or is likely to cause death or serious injury to any person or substantial damage to property;
(b) a theft or robbery of nuclear material;
(c) an embezzlement or fraudulent obtaining of nuclear material;
(d) an act constituting a demand for nuclear material by threat or use of force or by any other form of intimidation;
(e) a threat:
(i) to use nuclear material to cause death or serious injury to any person or substantial property damage, or
(ii) to commit an offence described in sub-paragraph (b) in order to compel a natural or legal person, international organization or State to do or to refrain from doing any act;
(f) an attempt to commit any offence described in paragraphs (a), (b) or (c); and
(g) an act which constitutes participation in any offence described in paragraphs (a) to (f)
shall be made a punishable offence by each State Party under its national law.

2. Each State Party shall make the offences described in this article punishable by appropriate penalties which take into account their grave nature.

Article 8

1. Each State Party shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences set forth in article 7 in the following cases:
(a) when the offence is committed in the territory of that State or on board a ship or aircraft registered in that State;
(b) when the alleged offender is a national of that State.

2. Each State Party shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over these offences in cases where the alleged offender is present in its territory and it does not extradite him pursuant to article 11 to any of the States mentioned in paragraph 1.

3. This Convention does not exclude any criminal jurisdiction exercised in accordance with national law.

4. In addition to the States Parties mentioned in paragraphs 1 and 2, each State Party may, consistent with international law, establish its jurisdiction over the offences set forth in article 7 when it is involved in international nuclear transport as the exporting or importing State.

Article 9

Upon being satisfied that the circumstances so warrant, the State Party in whose territory the alleged offender is present shall take appropriate measures, including detention, under its national law to ensure his presence for the purpose of prosecution or extradition. Measures taken according to this article shall be notified without delay to the States required to establish jurisdiction pursuant to article 8 and, where appropriate, all other States concerned.

Article 10

The State Party in whose territory the alleged offender is present shall, if it does not extradite him, submit, without exception whatsoever and without undue delay, the case to its competent authorities for the purpose of prosecution, through proceedings in accordance with the laws of that State.

Article 11

1. The offences in article 7 shall be deemed to include as extraditable offences in any extradition treaty existing between States Parties. States Parties undertake to include those offences as extraditable offences in every future extradition treaty to be concluded between them.

2. If a State Party which makes extradition conditional on the existence of a treaty receives a request for extradition from another State Party with which it has no extradition treaty, it may at its option consider this Convention as the legal basis for extradition in respect of those offences. Extradition shall be subject to the other conditions provided by the law of the requested State.

3. States Parties which do not make extradition conditional on the existence of a treaty shall recognize those offences as extraditable offences between themselves subject to the conditions provided by the law of the requested State.

4. Each of the offences shall be treated, for the purpose of extradition between States Parties, as if it had been committed not only in the place in which it occurred but also in the territories of the States Parties required to establish their jurisdiction in accordance with paragraph 1 of article 8.

Article 12

Any person regarding whom proceedings are being carried out in connection with any of the offences set forth in article 7 shall be guaranteed fair treatment at all stages of the proceedings.

Article 13

1. States Parties shall afford one another the greatest measure of assistance in connection with criminal proceedings brought in respect of the offences set forth in article 7, including the supply of evidence at their disposal necessary for the proceedings. The law of the State requested shall apply in all cases.

2. The provisions of paragraph 1 shall not affect obligations under any other treaty, bilateral or multilateral, which governs or will govern, in whole or in part, mutual assistance in criminal matters.

Article 14

1. Each State Party shall inform the depositary of its laws and regulations which give effect to this Convention. The depositary shall communicate such information periodically to all States Parties.

2. The State Party where an alleged offender is prosecuted shall, wherever practicable, first communicate the final outcome of the proceedings to the States directly concerned. The State Party shall also communicate the final outcome to the depositary who shall inform all States.

3. Where an offence involves nuclear material used for peaceful purposes in domestic use, storage or transport, and both the alleged offender and the nuclear material remain in the territory of the State Party in which the offence was committed, nothing in this Convention shall be interpreted as requiring that State Party to provide information concerning criminal proceedings arising out of such an offence.

Article 15

The Annexes constitute an integral part of this Convention.

Article 16

1. A conference of States Parties shall be convened by the depositary five years after the entry into force of this Convention to review the implementation of the Convention and its adequacy as concerns the preamble, the whole of the operative part and the annexes in the light of the then prevailing situation

2. At intervals of not less than five years thereafter, the majority of States Parties may obtain, by submitting a proposal to this effect to the depositary, the convening of further conferences with the same objective.

Article 17

1. In the event of a dispute between two or more States Parties concerning the interpretation or application of this Convention, such States Parties shall consult with a view to the settlement of the dispute by negotiation, or by any other peaceful means of settling disputes acceptable to all parties to the dispute.

2. Any dispute of this character which cannot be settled in the manner prescribed in paragraph 1 shall, at the request of any party to such dispute, be submitted to arbitration or referred to the International Court of Justice for decision. Where a dispute is submitted to arbitration, if, within six months from the date of the request, the parties to the dispute are unable to agree on the organization of the arbitration, a party may request the President of the International Court of Justice or the Secretary-General of the United Nations to appoint one or more arbitrators. In case of conflicting requests by the parties to the dispute, the request to the Secretary-General of the United Nations shall have priority.

3. Each State Party may at the time of signature, ratification, acceptance or approval of this Convention or accession thereto declare that it does not consider itself bound by either or both of the dispute settlement procedures provided for in paragraph 2. The other States Parties shall not be bound by a dispute settlement procedure provided for in paragraph 2, with respect to a State Party which has made a reservation to that procedure.

4. Any State Party which has made a reservation in accordance with paragraph 3 may at any time withdraw that reservation by notification to the depositary.

Article 18

1. This Convention shall be open for signatures by all States at the Headquarters of the International Atomic Energy Agency in Vienna and at the Headquarters of the United Nations in New York from 3 March 1980 until its entry into force.

2. This Convention is subject to ratification, acceptance or approval by the signatory States.

3. After its entry into force, this Convention will be open for accession by all States.

4.(a) This Convention shall be open for signature or accession by international organizations and regional organizations of an integration or other nature, provided that any such organization is constituted by sovereign States and has competence in respect of the negotiation, conclusion and application of international agreements in matters covered by this Convention.
(b) In matters within their competence, such organizations shall, on their own behalf, exercise the rights and fulfil the responsibilities which this Convention attributes to States Parties.
(c) When becoming party to this Convention such an organization shall communicate to the depositary a declaration indicating which States are members thereof and which articles of this Convention do not apply to it.
(d) Such an organization shall not hold any vote additional to those of its Member States.

5. Instruments of ratification, acceptance, approval or accession shall be deposited with the depositary.

Article 19

1. This Convention shall enter into force on the thirtieth day following the date of deposit of the twenty-first instrument of ratification, acceptance or approval with the depositary.

2. For each State ratifying, accepting, approving or acceding to the Convention after the date of deposit of the twenty-first instrument of ratification, acceptance or approval, the Convention shall enter into force on the thirtieth day after the deposit by such State of its instrument of ratification, acceptance, approval or accession.

Article 20

1. Without prejudice to article 16 a State Party may propose amendments to this Convention. The proposed amendments shall be submitted to the depositary who shall circulate it immediately to all States Parties. If a majority of States Parties request the depositary to convene a conference to consider the proposed amendments, the depositary shall invite all States Parties to attend such a conference to begin not sooner than thirty days after the invitations are issued. Any amendments adopted at the conference by a two-thirds majority of all States Parties shall be promptly circulated by the depositary to all States Parties.

2. The amendments shall enter into force for each State Party that deposits its instrument of ratification, acceptance or approval of the amendment on the thirtieth day after the date on which two thirds of the States Parties have deposited their instruments of ratification, acceptance or approval with the depositary. Thereafter, the amendment shall enter into force for any other State Party on the day which that State Party deposits its instrument of ratification, acceptance or approval of the amendment.

Article 21

1. Any State Party may denounce this Convention by written notification to the depositary.

2. Denunciation shall take effect one hundred and eighty days following the date on which notification is received by the depositary.

Article 22

The depositary shall promptly notify all States of:
(a) each signature of this Convention;
(b) each deposit of an instrument of ratification, acceptance, approval or accession;
(c) any reservation or withdrawal in accordance with article 17;
(d) any communication made by an organization in accordance with paragraph 4(c) of article 18;
(e) the entry into force of this Convention;
(f) the entry into force of any amendment to this Convention; and
(g) any denunciation made under article 21.

Article 23

The original of this Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Director General of the International Atomic Energy Agency who shall send certified copies thereof to all States.

In witness whereof, the undersigned, being duly authorized, have signed this Convention, opened for signature at Vienna and at New York on 3 March 1980.

Annex I

Levels of Physical Protection to be Applied in International Transport of
Nuclear Material as Categorized in Annex II

1. Levels of physical protection for nuclear material during storage incidental to international nuclear transport include:
(a) For Category III materials, storage within an area to which access is controlled;
(b) For Category II materials, storage within an area under constant surveillance by guards or electronic devices, surrounded by a physical barrier with a limited number of points of entry under appropriate control or any area with an equivalent level of physical protection;
(c) For Category I material, storage within a protected area as defined for Category II above, to which, in addition, access is restricted to persons whose trustworthiness has been determined, and which is under surveillance by guards who are in close communication with appropriate response forces. Specific measures taken in this context should have as their object the detection and prevention of any assault, unauthorized access or unauthorized removal of material.

2. Levels of physical protection for nuclear material during international transport include:
(a) For Category II and III materials, transportation shall take place under special precautions including prior arrangements among sender, receiver, and carrier, and prior agreement between natural and legal persons subject to the jurisdiction and regulation of exporting and importing States, specifying time, place and procedures for transferring transport responsibility;
(b) For Category I materials, transportation shall take place under special precautions identified above for transportation of Category II and III materials, and in addition, under constant surveillance by escorts and under conditions which assure close communication with appropriate response forces;
(c) For natural uranium other than in the form of ore or ore-residue, transportation protection for quantities exceeding 500 kilograms uranium shall include advance notification of shipment specifying mode of transport, expected time of arrival, and confirmation of receipt of shipment.

Annex II

Table: Categorization of Nuclear Material

Material	Form	Category
Material	Form	I	II	III^c
1. Plutonium^a	Unirradiated^b	2 kg or more	Less than 2 kg but more than 500 g	500 g or less but more than 15 g
2. Uranium-235	Unirradiated^b – uranium enriched to 20% ²³⁵U or more – uranium enriched to 10% ²³⁵U but less than 20% – uranium enriched above natural, but less than 10% ²³⁵U	5 kg or more	Less than 5 kg but more than 1 kg 10 kg or more	1 kg or less but more than 15 kg Less than 10 kg but more than 1 kg 10 kg or more
3. Uranium-233	Unirradiated^b	2 kg or more	Less than 2 kg but more than 500 g	500 g or less but more than 15 g
4. Irradiated fuel			Depleted or natural uranium, thorium or low-enriched fuel (less than 10% fissile content)^{d e}

^a All plutonium except that with isotopic concentration exceeding 80% in plutonium-238.

^b Material not irradiated in a reactor or material irradiated in a reactor but with a radiation level equal to or less than 100 rads/hour at one metre unshielded.

^c Quantities not falling in Category III and natural uranium should be protected in accordance with prudent management practice.

^d Although this level or protection is recommended, it would be open to States, upon evaluation of the specific circumstances, to assign a different category of physical protection.

^e Other fuel which by virtue of its original fissile material content is classified as Category I and II before irradiation may be reduced one category level while the radiation level from the fuel exceeds 100 rads/hour at one metre unshielded.

← Tagasi | Üles ↑

Miks minu RT? Minu RT võimaldab:

Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsioon

Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsioon

Miks minu RT?
Minu RT võimaldab: