Teksti suurus:

Kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:27.01.1996
Avaldamismärge:RT II 1995, 10, 53

Kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsioon

Vastu võetud 13.11.1970

(õ) 7.01.2009 13:00

Konventsiooni ratifitseerimise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Mitteametlik tõlge

 

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) peakonverents, kogunenud Pariisi oma XVI istungjärgule 12. oktoobrist kuni 14. novembrini 1970. aastal,

meenutades peakonverentsi XIV istungjärgul vastuvõetud Rahvusvahelise kultuurialase koostöö põhimõtete deklaratsiooni sätete tähtsust,

leides, et kultuuriväärtuste vahetus maade vahel hariduse, teaduse ja kultuuri eesmärgil laiendab teadmisi inimtsivilisatsioonist, rikastab kõigi rahvaste kultuurielu ning tekitab maade vahel vastastikust austust ja mõistmist,

leides, et kultuuriväärtused on tsivilisatsiooni ja rahvaste kultuuri põhilisi elemente ning et nad omandavad oma tõelise väärtuse ainult siis, kui on täpselt teada nende päritolu, ajalugu ja ümbritsev keskkond,

leides, et iga riik on kohustatud hoidma rikkust, mille moodustavad tema territooriumil asuvad kultuuriväärtused, varguste, salajaste väljakaevamiste ja ebaseadusliku väljaveo ohu eest,

leides, et nende ohtude ärahoidmiseks on tarvis, et iga riik tunnetaks veel sügavamalt moraalseid kohuseid nii oma kultuurivara kui ka kõigi teiste rahvaste kultuurivara suhtes,

leides, et kultuuriasutusteks olevad muuseumid, raamatukogud ja arhiivid peavad hoolitsema selle eest, et nende kollektsioone loodaks üldtunnustatud moraalipõhimõtete alusel,

leides, et kultuuriväärtuste ebaseaduslik sissevedu, väljavedu ja omandiõiguse üleandmine kahjustavad rahvaste vastastikust mõistmist, milleks UNESCO on kohustatud kaasa aitama, eriti soovitades huvitatud riikidele vastavaid rahvusvahelisi konventsioone,

leides, et selleks, et olla efektiivne, peab kultuuriomandi kaitse olema organiseeritud nii rahvuslikus kui ka rahvusvahelises mastaabis ning nõuab riikide tihedat koostööd,

võttes arvesse, et UNESCO peakonverents juba võttis 1964. aastal vastu soovituse antud küsimuses,

olles saanud uusi ettepanekuid abinõude kohta, mille eesmärk on keelata ja ära hoida kultuuriväärtuste ebaseaduslikku sissevedu, väljavedu ja omandiõiguse üleandmist (istungjärgu 19. päevakorrapunkt),

otsustanud oma XV istungjärgul, et antud küsimus on rahvusvahelise konventsiooni objekt,

võtab 14. novembril 1970. aastal vastu käesoleva konventsiooni.

Artikkel 1

Käesoleva konventsiooni eesmärkidel loetakse kultuuriväärtusteks religioosset või ilmalikku laadi väärtused, mida iga riik käsitab huvipakkuvatena arheoloogia, eelajaloolise perioodi, ajaloo, kirjanduse, kunsti ja teaduse seisukohast ning mis kuuluvad allpool loetletud kategooriatesse:
a) haruldased kollektsioonid ja näidised floora ja fauna, mineraloogia ja anatoomia alalt ning esemed, mis pakuvad huvi paleontoloogiale;
b) väärtused, mis puudutavad ajalugu, kaasa arvatud teaduse ja tehnika ajalugu, sõdade ja ühiskondade ajalugu, samuti rahvuslike tegelaste, mõtlejate, teadlaste ja näitlejate eluga ning suurte rahvuslike sündmustega seotud väärtused;
c) arheoloogilised leiud (nii harilikud kui peitleiud) ja arheoloogilised avastused;
d) liigendatud kunsti- või ajaloomälestiste ning arheoloogiliste paikade koostisosad;
e) muistsed üle saja aasta vanused esemed, nagu raidkirjad, vermitud mündid ja pitsatid;
f) etnoloogilised materjalid;
g) kunstiväärtused:
   (i) tervenisti käsitsi valmistatud maalid, pildid ja joonistused olenemata alusest ja materjalist (välja arvatud tööstusnäidised ja tooted, mis on käsitsi kaunistatud);
   (ii) mis tahes materjalist originaalsed raidkunstiteosed;
   (iii) originaalsed gravüürid, tõmmised ja litograafiad;
   (iv) mis tahes materjalist originaalsed kunstivalimikud ja montaažid;
h) haruldased käsikirjad ja inkunaablid, vanaaegsed raamatud, dokumendid ja väljaanded, mis pakuvad erilist (ajaloolist, kunstilist, teaduslikku, kirjanduslikku jne.) huvi kas üksikuna või kollektsioonidena;
i) postmargid, maksemärgid ja muud margid üksikult või kollektsioonidena;
j) arhiivid, kaasa arvatud fono-, foto- ja filmiarhiivid;
k) üle saja aasta vanune mööbel ja vanaaegsed muusikainstrumendid.

Artikkel 2

1. Käesoleva konventsiooni osalised riigid tunnistavad, et kultuuriväärtuste ebaseaduslik sissevedu, ebaseaduslik väljavedu ja ebaseaduslik omandiõiguse üleandmine on üks nende väärtuste päritolumaa kultuuripärandi vaesestumise peamisi põhjusi ning et rahvusvaheline koostöö on üks tõhusamaid vahendeid, mis kindlustab nendele kuuluvate kultuuriväärtuste kaitse kõigi sellega seotud ohtude eest.

2. Sellel eesmärgil kohustuvad osalised riigid nende käsutuses olevate vahenditega tegutsema seesuguse praktika vastu, juurides välja selle põhjused, seisates selle praktika ja aidates organiseerida vajalikku hüvitamist.

Artikkel 3

Ebaseaduslikeks loetakse niisugune kultuuriväärtuste sissevedu, väljavedu ja omandiõiguse üleandmine, mille käigus rikutakse osalisriikide poolt kooskõlas käesoleva konventsiooniga vastu võetud eeskirju.

Artikkel 4

Käesoleva konventsiooni osalisriigid tunnistavad, et vastavalt käesoleva konventsiooni eesmärkidele hõlmab iga riigi kultuuripärand allpool loetletud väärtuste kategooriad:
a) kultuuriväärtused, mis on loodud üksikisikute või isikute kollektiivide poolt, kes on antud riigi kodanikud, ja kultuuriväärtused, mis on antud riigile tähtsad ja on loodud selle riigi territooriumil teiste riikide kodanike või kodakondsuseta isikute poolt, kes elunevad antud riigi territooriumil;
b) kultuuriväärtused, mis on avastatud rahvuslikul territooriumil;
c) kultuuriväärtused, mis on omandatud arheoloogiliste, etnoloogiliste ja loodusteaduslike ekspeditsioonide poolt selle riigi pädevate võimude nõusolekul, kust väärtused pärinevad;
d) kultuuriväärtused, mis on omandatud vabatahtlike vahetuste teel;
e) kultuuriväärtused, mis on saadud kingiks või on seaduslikult ostetud selle riigi kompetentsete võimude nõusolekul, kust need väärtused pärinevad.

Artikkel 5

Oma kultuuriväärtuste kaitseks ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise eest kohustuvad käesoleva konventsiooni osalisriigid looma oma territooriumil iga maa tingimusi arvestades ühe või mitu kultuuripärandi kaitse rahvuslikku talitust, kui selliseid talitusi ei ole veel loodud, mis on varustatud kvalifitseeritud personaliga koguses, mis on küllaldane, et täita edukalt allpool loetletud funktsioone:
a) kaasa aidata seadusandlike ja reglementeerivate tekstide projektide väljatöötamisele, mis tagavad kultuuripärandi kaitse, muuhulgas tähtsate kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise ärahoidmise;
b) koostada ja uuendada rahvusliku kaitseregistri alusel tähtsate riiklike ja eravalduses olevate kultuuriväärtuste loend, mille väljavedu tähendaks rahvusliku kultuuripärandi tunduvat vaesestumist;
c) kaasa aidata teadus- ja tehnika-asutuste (muuseumide, raamatukogude, arhiivide, laboratooriumide, töökodade jne.) arengule või loomisele, mis on tarvilikud kultuuriväärtuste säilitamiseks ja populariseerimiseks;
d) korraldada kontrolli arheoloogiliste väljakaevamiste üle, tagada teatavate kultuuriväärtuste säilitamine in situ ja kaitsta mõnesid piirkondi, mis jäetakse tulevasteks arheoloogilisteks kaevamisteks;
e) kehtestada huvitatud isikutele (varahoidjad, kollektsionäärid, antikvaarid jne.) eeskirjad, mis vastavad käesolevas konventsioonis formuleeritud eetilistele printsiipidele, ja jälgida nendest eeskirjadest kinnipidamist;
f) teha kasvatustööd kõigi riikide kultuurivarast lugupidamise äratamise ja tugevdamise ning käesoleva konventsiooni sätete populariseerimise eesmärgil;
g) jälgida, et mis tahes kultuuriväärtuste kadumise juhtumid leiaksid sobival viisil avalikustamist.

Artikkel 6

Käesoleva konventsiooni osalised riigid kohustuvad:
a) sisse seadma vastava tunnistuse, millega eksportiv riik kinnitab, et ta on andnud loa ühe või mitme kultuuriväärtuse väljaviimiseks. See tunnistus tuleb lisada ühele või mitmele kultuuriväärtusele, mis viiakse välja vastavalt kehtivatele eeskirjadele;
b) keelama välja viia oma territooriumilt kunstiväärtusi, millele ei ole lisatud eelmainitud tunnistust;
c) sobival viisil teha käesolev keeld teatavaks üldsusele ja sealhulgas isikutele, kes võivad välja viia või sisse tuua kultuuriväärtusi.

Artikkel 7

Käesoleva konventsiooni osalisriigid kohustuvad:
a) kooskõlas rahvusliku seadusandlusega rakendama kõiki vajalikke abinõusid selle vältimiseks, et nende territooriumil paiknevad muuseumid ja teised analoogsed asutused soetaksid niisuguseid teisest konventsiooni osalisriigist pärinevaid kultuuriväärtusi, mis on ebaseaduslikult välja viidud pärast käesoleva konventsiooni jõustumist. Kui võimalik, informeerima käesoleva konventsiooni osalisriiki, kust niisugune kultuuriväärtus pärineb, ettepanekust tagastada kultuuriväärtus, mis on ebaseaduslikult sellest riigist välja viidud pärast käesoleva konventsiooni jõustumist mõlemas riigis;
b)(i) keelama kultuuriväärtuste sissetoomise, mis on varastatud teise riigi, käesoleva konventsiooni osalise muuseumist või religioossest või ilmalikust mälestisest või muust seesugusest asutusest pärast käesoleva konventsiooni jõustumist huvitatud riikides, tingimusel, et niisugune väärtus on arvel antud asutusele kuuluvate esemete loetelus;
    (ii) osalisriigi nõudmisel astuma samme mis tahes niisuguse kultuuriväärtuse ülesleidmiseks ja tagastamiseks, mis on sisse toodud pärast käesoleva konventsiooni jõustumist mõlemas huvitatud riigis, kuid tingimusel, et palve esitanud riik maksab õiglase kompensatsiooni heausksele ostjale või isikule, kellel on kehtiv õigus sellele väärtusele. Otsimist ja tagastamist puudutavad palved edastatakse diplomaatiliste kanalite kaudu. Nõudev pool esitab omal kulul dokumentatsiooni ja teised tõendid, mis on tarvilikud juurdluse ja tagastamise suhtes esitatud nõudmise õigsuse kinnitamiseks. Pooled ei maksusta tollimaksu ega teiste maksudega käesoleva artikli sätete alusel tagastatavaid kultuuriväärtusi. Kõik ühe või mitme mainitud kultuuriväärtuse tagastamisega seotud kulud kannab nõudev pool.

Artikkel 8

Käesoleva konventsiooni osalisriigid kohustuvad kohaldama kriminaal- või administratiiv-vastutust kõigi isikute suhtes, kes vastutavad 6. artikli punktis b ja 7. artikli punktis b osutatud keeldude rikkumise eest.

Artikkel 9

Ükskõik missugune käesoleva konventsiooni osaline riik, kelle kultuuripärandit ähvardab arheoloogiliste või etnoloogiliste materjalide röövimise oht, võib pöörduda teiste osalisriikide poole, keda see puudutab. Käesoleva konventsiooni osalised riigid kohustuvad neil juhtudel osa võtma kooskõlastatud rahvusvahelistest pingutustest tarvilike konkreetsete abinõude kindlaksmääramisel ja realiseerimisel, kaasa arvatud kontroll vastavate konkreetsete kultuuriväärtuste väljaveo, sisseveo ja sellealase rahvusvahelise kauplemise üle. Kokkuleppe sõlmimiseni rakendab iga huvitatud riik võimaluse piires eelnevaid abinõusid, mille eesmärk on ära hoida parandamatu kahju tekitamine selle riigi kultuuripärandile, kes on abi palunud.

Artikkel 10

Käesoleva konventsiooni osalised riigid kohustuvad:
a) hariduse, informatsiooni ja valvsuse abil piirama nende kultuuriväärtuste edasitoimetamist, mis on ebaseaduslikult välja viidud ükskõik millisest käesoleva konventsiooni osalisest riigist, ja tegema olenevalt iga maa tingimustest kriminaalsanktsioonide ähvardusel antikvaaridele kohustuseks pidada registrit, kus näidatakse ära iga kultuuriväärtuse päritolu, hankija nimi ja aadress, iga müüdud eseme kirjeldus ja väärtus, ning samuti informeerima kultuuriväärtuste ostjaid võimalikust väljaviimise keelu laienemisest nendele väärtustele;
b) püüdma selgitustöö abil luua ja arendada avaliku arvamuse silmis arusaamist kultuuriväärtuste tähtsusest ja sellest ohust, mida kultuuripärandile tähendavad vargus, salajased kaevamised ja ebaseaduslik väljavedu.

Artikkel 11

Ebaseaduslikuks loetakse samuti kultuuriväärtuste sunniviisiline väljavedu ja omandiõiguse üleandmine, mis on ühe riigi teise riigi poolt okupeerimise otsene või kaudne tagajärg.

Artikkel 12

Käesoleva konventsiooni osalised riigid austavad kultuuripärandit nendel territooriumidel, mille välissuhete eest nad vastutust kannavad, ja rakendavad abinõusid nendel territooriumidel asuvate kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamiseks ja ärahoidmiseks.

Artikkel 13

Käesoleva konventsiooni osalised riigid kohustuvad peale selle vastavalt iga riigi seadusandlusele:
a) kõigi kohaste vahenditega ära hoidma kultuuriväärtuste omandiõiguse üleandmist, mis soodustab nende väärtuste ebaseaduslikku sisse- või väljavedu;
b) rakendama abinõusid selleks, et nende pädevad talitused teeksid koostööd ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste võimalikult kiireks tagastamiseks seaduslikele omanikele;
c) lubama kaotatud või varastatud kultuuriväärtuste tagastamise hagi esitamist seadusliku omaniku poolt või nimel;
d) tunnustama peale selle iga käesoleva konventsiooni osalise riigi võõrandamatut õigust klassifitseerida ja kuulutada mõned kultuuriväärtused võõrandamatuteks, mida seetõttu ei tohi välja viia, ja kaasa aitama, et huvitatud riigid saaksid tagasi niisugused kultuuriväärtused juhul, kui nad olid varem välja viidud.

Artikkel 14

Selleks, et ära hoida ebaseaduslikku väljavedu ja täita käesoleva konventsiooni elluviimisega seotud kohustusi, peab iga konventsiooni osalisriik oma võimalusi mööda andma kultuuripärandi kaitse rahvuslikele talitustele piisavaid vahendeid ja võib vajaduse korral luua ülalmainitud eesmärkidel fonde.

Artikkel 15

Käesolev konventsioon ei takista mingil moel selle osalisriike sõlmimast omavahel spetsiaalseid kokkuleppeid või jätkamast juba sõlmitud kokkulepete rakendamist kultuuriväärtuste tagastamise kohta, mis on mingil põhjusel välja viidud päritoluterritooriumilt enne käesoleva konventsiooni jõustumist huvitatud riikides.

Artikkel 16

Käesoleva konventsiooni osalisriigid hakkavad perioodilistes ettekannetes, mida nad esitavad UNESCO peakonverentsile viimase poolt kehtestatud tähtaegadel ja vormis, teatama seadusandlikest ja reglementeerivatest sätetest ja muudest abinõudest, mida nad on rakendanud käesoleva konventsiooni täitmise eesmärgil, ning samuti andmeid kogemustest, mida nad on sellel alal omandanud.

Artikkel 17

1. Käesoleva konventsiooni osalisriigid võivad paluda UNESCO kaasabi hariduse, teaduse ja kultuuri küsimustes, eriti selles, mis puudutab:
a) informatsiooni ja selgitustööd;
b) konsultatsioone ja ekspertide nõuandeid;
c) koordineerimist ja teenuseid.

2. UNESCO võib omal algatusel korraldada uurimistööd ja avaldada monograafiaid küsimustes, mis puudutavad kultuuriväärtuste ebaseaduslikku ümberpaigutamist.

3. Nendel eesmärkidel võib UNESCO samuti teha koostööd mis tahes kompetentse valitsusvälise organisatsiooniga.

4. UNESCO võib omal algatusel teha osalisriikidele ettepanekuid käesoleva konventsiooni täitmise eesmärgil.

5. Vähemalt kahe konventsiooniosalise riigi palvel, kelle vahel on tekkinud lahkhelid selle rakendamise suhtes, võib UNESCO pakkuda nende vahel kokkuleppe saavutamiseks oma teeneid.

Atikkel 18

Käesolev konventsioon on koostatud inglise, hispaania, prantsuse ja vene keeles, kusjuures kõigil neljal tekstil on võrdne jõud.

Artikkel 19

1. Käesolev konventsioon kuulub ratifitseerimisele või vastuvõtmisele UNESCO liikmesriikide poolt nende konstitutsioonidega ettenähtud korras.

2. Ratifitseerimiskirjad või vastuvõtmise aktid antakse hoiule UNESCO peadirektori kätte.

Artikkel 20

1. Käesoleva konventsiooniga võib ühineda ükskõik missugune riik, kes, olemata UNESCO liige, saab Organisatsiooni täitevnõukogult kutse sellega ühineda.

2. Ühinemine toimub ühinemisakti hoiule andmise teel UNESCO peadirektori kätte.

Artikkel 21

Käesolev konventsioon jõustub kolme kuu möödumisel kolmanda ratifitseerimiskirja või vastuvõtu- või ühinemisakti hoiuleandmisest, aga ainult nende riikide suhtes, kes on oma ratifitseerimis-, vastuvõtu- või ühinemisaktid hoiule andnud osutatud päeval või enne seda. Mis tahes muu riigi suhtes jõustub konventsioon kolme kuu möödumisel päevast, mil ta andis hoiule oma ratifitseerimis-, vastuvõtu- või ühinemisakti.

Artikkel 22

Käesoleva konventsiooni osalisriigid kinnitavad, et selle mõju laieneb mitte ainult nende metropolide territooriumidele, vaid ka territooriumidele, mille välissuhete eest nad vastutust kannavad; nad kohustuvad vajaduse korral konsulteerima osutatud territooriumide valitsustega või pädevate võimudega konventsiooni ratifitseerimise, selle vastuvõtmise või sellega ühinemise momendil või enne seda, et tagada konventsiooni ellurakendamine nendel territooriumidel, samuti teatama UNESCO peadirektorile territooriumidest, kus konventsiooni hakatakse ellu rakendama. Nimetatud teade jõustub kolme kuu möödumisel selle kättesaamisest.

Artikkel 23

1. Iga käesoleva konventsiooni osalisriik võib selle denonsseerida oma nimel või mis tahes territooriumi nimel, mille välissuhete eest ta vastutust kannab.

2. Denonsseerimisest teatatakse kirjaliku dokumendiga, mis antakse UNESCO peadirektarile.

3. Denonsseerimine jõustub kaheteiskümne kuu möödumisel denonsseerimisakti kättesaamisest.

Artikkel 24

UNESCO peadirektor teatab Organisatsiooni liikmesriikidele, 20. artiklis nimetatud riikidele, kes ei ole organisatsiooni liikmed, ja samuti Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile kõigi 19. ja 20. artiklis mainitud ratifitseerimis-, vastuvõtu- ja ühinemisaktide hoiule andmisest, samuti 22. ja 23. artiklis osutatud notifikatsioonidest ja denonsseerimistest.

Artikkel 25

1. Käesolevat konventsiooni võib revideerida UNESCO peakonverents. Tema poolt revideeritud tekst kohustab ainult neid riike, kes saavad revideeritud konventsiooni osapoolteks.

2. Juhul kui peakonverents võtab käesoleva konventsiooni täieliku või osalise revideerimise tulemusel vastu uue konventsiooni ja kui uues konventsioonis ei sisaldu teisi eeskirju, suletakse käesolev konventsioon ratifitseerimiseks, vastuvõtmiseks või ühinemiseks alates revideeritud teksti sisaldava uue konventsiooni jõustumise päevast.

Artikkel 26

Kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja 102. artikliga registreeritakse käesolev konventsioon UNESCO peadirektori palvel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Sekretariaadis.

Vastu võetud Pariisis 1970. a. 17. novembril kahes autentses eksemplaris, millele on alla kirjutanud XVI instungjärgu eesistuja ja UNESCO peadirektor ning mis antakse hoiule UNESCO arhiivi ja mille kinnitatud koopiad edastatakse 19. ja 20. artiklis näidatud riikidele ning Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile.

 

CONVENTION ON THE MEANS OF PROHIBITING AND PREVENTING THE ILLICIT IMPORT,
EXPORT AND TRANSFER OF OWNERSHIP OF CULTURAL PROPERTY

The General Conference of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organisation, meeting in Paris from 12 October to 14 November 1970, at its sixteenth session,

Recalling the importance of the provisions contained in the Declaration of the Principles of International Cultural Co-operation, adopted by the General Conference at its fourteenth session,

Considering that the interchange of cultural property among nations for scientific, cultural and educational purposes increases the knowledge of the civilization of Man, enriches the cultural life of all peoples and inspires mutual respect and appreciation among nations,

Considering that cultural property constitutes one of the basic elements of civilization and national culture, and that its true value can be appreciated only in relation to the fullest possible information regarding its origin, history and traditional setting,

Considering that it is incumbent upon every State to protect the cultural property existing within its territory against the dangers of theft, clandestine excavation, and illicit export,

Considering that, to avert these dangers, it is essential for every State to become increasingly alive to the moral obligations to respect its own cultural heritage and that of all nations,

Considering that, as cultural institutions, museums, libraries and archives should ensure that their collections are built up in accordance with universally recognized moral principles,

Considering that the illicit import, export and transfer of ownership of cultural property is an obstacle to that understanding between nations which it is part of Unesco's mission to promote by recommending to interested States, international conventions to this end,

Considering that the protection of cultural heritage can be effective only if organized both nationally and internationally among States working in close co-operation,

Considering that the Unesco General Conference adopted a Recommendation to this effect in 1964,

Having before it further proposals on the means of prohibiting and preventing the illicit import, export and transfer of ownership of cultural property, a question which is on the agenda for the session as item 19,

Having decided, at its fifteenth session, that this question should be made the subject of an international convention,

Adopts this Convention on the fourteenth day of November 1970.

Article 1

For the purposes of this Convention, the term “cultural property” means property which, on religious or secular grounds, is specifically designated by each State as being of importance for archaeology, prehistory, history, literature, art or science and which belongs to the following categories:
(a) Rare collections and specimens of fauna, flora, minerals and anatomy, and objects of palaeontological interest;

(b) property relating to history, including the history of science and technology and military and social history, to the life of national leaders, thinkers, scientists and artists and to events of national importance;
(c) products of archaeological excavations (including regular and clandestine) or of archaeological discoveries;
(d) elements of artistic or historical monuments or archaeological sites which have been dismembered;
(e) antiquities more than one hundred years old, such as inscriptions, coins and engraved seals;
(f) objects of ethnological interest;
(g) property of artistic interest, such as:
   (i) pictures, paintings and drawings produced entirely by hand on any support and in any material (excluding industrial designs and manufactured articles decorated by hand);
   (ii) original works of statuary art and sculpture in any material;
   (iii) original engravings, prints and lithographs;
   (iv) original artistic assemblages and montages in any material;
(h) rare manuscripts and incunabula, old books, documents and publications of special interest (historical, artistic, scientific, literary, etc.) singly or in collections;
(i) postage, revenue and similar stamps, singly or in collections;
(j) archives, including sound, photographic and cinematographic archives;
(k) articles of furniture more than one hundred years old and old musical instruments.

Article 2

1. The States Parties to this Convention recognize that the illicit import, export and transfer of ownership of cultural property is one of the main causes of the impoverishment of the cultural heritage of the countries of origin of such property and that international co-operation constitutes one of the most efficient means of protecting each country's cultural property against all the dangers resulting therefrom.

2. To this end, the States Parties undertake to oppose such practices with the means at their disposal, and particularly by removing their causes, putting a stop to current practices, and by helping to make necessary reparations.

Article 3

The import, export or transfer of ownership of cultural property effected contrary to the provisions adopted under this Convention by the States Parties thereto, shall be illicit.

Article 4

The States Parties to this Convention recognize that for the purpose of the Convention property which belong to the following categories forms part of the cultural heritage of each State:
(a) Cultural property created by the individual or collective genius of nationals of the State concerned, and cultural property of importance to the State concerned created within the territory of that State, by foreign nationals or stateless persons resident within such territory;
(b) cultural property found within the national territory;
(c) cultural property acquired by archaeological, ethnological or natural science missions, with the consent of the competent authorities of the country of origin of such property;
(d) cultural property which has been the subject of a freely agreed exchange;
(e) cultural property received as a gift or purchased legally with the consent of the competent authorities of the country of origin of such property.

Article 5

To ensure the protection of their cultural property against illicit import, export and transfer of ownership, the States Parties to this Convention undertake, as appropriate for each country, to set up within their territories one or more national services, where such services do not already exist, for the protection of the cultural heritage, with a qualified staff sufficient in number for the effective carrying out of the following functions:
(a) Contributing to the formation or draft laws and regulations designed to secure the protection of the cultural heritage and particularly prevention of the illicit import, export and transfer of ownership of important cultural property;
(b) establishing and keeping up to date, on the basis of a national inventory of protected property, a list of important public and private cultural property whose export would constitute an appreciable impoverishment of the national cultural heritage;
(c) promoting the development of the establishment of scientific and technical institutions (museums, libraries, archives, laboratories, workshops) required to ensure the preservation and presentation of cultural property;
(d) organizing the supervision of archaeological excavations, ensuring the preservation in situ of certain cultural property, and protecting certain areas reserved for future archaeological research;
(e) establishing, for the benefit of those concerned (curators, collectors, antique dealers, etc.) rules in conformity with the ethical principles set forth in this Convention; and taking steps to ensure the observance of those rules;
(f) taking educational measures to stimulate and develop respect for the cultural heritage of all States, and spreading knowledge of the provisions, of this Convention;
(g) seeing that appropriate publicity is given to the disappearance of any items of cultural property.

Article 6

The States Parties to this Convention undertake:
(a) to introduce an appropriate certificate in which the exporting State would specify that the export of the cultural property in question is authorized. The certificate should accompany all items of cultural property exported in accordance with the regulations;
(b) to prohibit the exportation of cultural property from their territory unless accompanied by the above-mentioned export certificate;
(c) to publicize this prohibition by appropriate means, particularly among persons likely to export or import cultural property.

Article 7

The States Parties to this Convention undertake:
(a) To take the necessary measures, consistent with national legislation, to prevent museums and similar institutions within their territories from acquiring cultural property originating in another State Party which has been illegally exported after entry into force of this Convention, in the States concerned. Whenever possible, to inform a State of origin Party to this Convention of an offer of such cultural property illegally removed from that State after the entry into force of this Convention in both States;
(b)(i) to prohibit the import of cultural property stolen from a museum or a religious or secular public monument or similar institution in another State Party to this Convention after the entry into force of this Convention for the States concerned, provided that such property is documented as appertaining to the inventory of that institution;
   (ii) at the request of the State Party of origin, to take appropriate steps to recover and return any such cultural property imported after the entry into force of this Convention in both States concerned, provided, however, that the requesting State shall pay just compensation to an innocent purchaser or to a person who has valid title to that property. Requests for recovery and return shall be made through diplomatic offices. The requesting Party shall furnish, at its expense, the documentation and other evidence necessary to establish its claim for recovery and return. The Parties shall impose no customs duties or other charges upon cultural property returned pursuant to this Article. All expenses incident to the return and delivery of the cultural property shall be borne by the requesting Party.

Article 8

The States Parties to this Convention undertake to impose penalties or administrative sanctions on any person responsible for infringing the prohibitions referred to under Articles 6(b) and 7(b) above.

Article 9

Any State Party to this Convention whose cultural patrimony is in jeopardy from pillage of archaeological or ethnological materials may call upon other States Parties who are affected. The States Parties to this Convention undertake, in these circumstances, to participate in a concerted international effort to determine and to carry out the necessary concrete measures, including the control of exports and imports and international commerce in the specific materials concerned. Pending agreement each State concerned shall take provisional measures to the extent feasible to prevent irremediable injury to the cultural heritage of the requesting State.

Article 10

The States Parties to this Convention undertake:
(a) To restrict by education, information and vigilance, movement of cultural property illegally removed from any State Party to this Convention and, as appropriate for each country, oblige antique dealers, subject to penal or administrative sanctions, to maintain a register recording the origin of each item of cultural property, names and addresses of the supplier, description and price of each item sold and to inform the purchaser of the cultural property of the export prohibition to which such property may be subject;
(b) to endeavour by educational means to create and develop in the public mind a realization of the value of cultural property and the threat to the cultural heritage created by theft, clandestine excavations and illicit exports.

Article 11

The export and transfer of ownership of cultural property under compulsion arising directly or indirectly from the occupation of a country by a foreign power shall be regarded as illicit.

Article 12

The States Parties to this Convention shall respect the cultural heritage within the territories for the international relations of which they are responsible, and shall take all appropriate measures to prohibit and prevent the illicit import, export and transfer of ownership of cultural property in such territories.

Article 13

The States Parties to this Convention also undertake, consistent with the laws of each State:
(a) To prevent by all appropriate means transfers of ownership of cultural property likely to promote the illicit import or export of such property;
(b) to ensure that their competent services co-operate in facilitating the earliest possible restitution of illicitly exported cultural property to its rightful owner;
(c) to admit actions for recovery of lost or stolen items of cultural property brought by or on behalf of the rightful owner;
(d) to recognize the indefeasible right of each State Party to this Convention to classify and declare certain cultural property as inalienable which should therefore ipso facto not be exported, and to facilitate recovery of such property by the State concerned in cases where it has been exported.

Article 14

In order to prevent illicit export and to meet the obligations arising from the implementation of this Convention, each State Party to the Convention should, as far as it is able, provide the national services responsible for the protection of its cultural heritage with an adequate budget and, if necessary, should set up a fund for this purpose.

Article 15

Nothing in this Convention shall prevent States Parties thereto from concluding special agreements among themselves or from continuing to implement agreements already concluded regarding the restitution of cultural property removed, whatever the reason, from its territory of origin, before the entry into force of this Convention for the States concerned.

Article 16

The States Parties to this Convention shall in their periodic reports submitted to the General Conference of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization on dates and in a manner to be determined by it, give information on the legislative and administrative provisions which they have adopted and other action which they have taken for the application of this Convention, together with details of the experience acquired in this field.

Article 17

1. The States Parties to this Convention may call on the technical assistance of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organizations, particularly as regards:
(a) information end education;
(b) consultation and expert advice;
(c) co-ordination and good offices.

2. The United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization may, on its own initiative conduct research and publish studies on matters relevant to the illicit movement of cultural property.

3. To this end, the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization may also call on the co-operation of any competent non-governmental organization.

4. The United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization may, on its own initiative, make proposals to States Parties to this Convention for its implementation.

5. At the request of at least two States Parties to a dispute over its implementation, Unesco may extend its good offices to reach a settlement between them.

Article 18

This Convention is drawn up in English, French, Russian and Spanish, the four texts being equally authoritative.

Article 19

1. This Convention shall be subject to ratification or acceptance by States members of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization in accordance with their respective constitutional procedures.

2. The instruments of ratification or acceptance shall be deposited with the Director-General of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization.

Article 20

1. This Convention shall be open to accession by all States not members of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization which are invited to accede to it by the Executive Board of the Organization.

2. Accession shall be effected by the deposit of an instrument of accession with the Director-General of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization.

Article 21

This Convention shall enter into force three months after the deposit of the third instrument of ratification, acceptance or accession, but only with respect to those States which have deposited their respective instruments on or before that date. It shall enter into force with respect to any other State three months after the deposit of its instrument of ratification, acceptance or accession.

Article 22

The States Parties to this Convention recognize that the Convention is applicable not only to their metropolitan territories but also to all territories for the international relations of which they are responsible; they undertake to consult, if necessary, the governments or other competent authorities or these territories on or before ratification, acceptance or accession with a view to securing the application of the Convention to those territories, and to notify the Director-General of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization of the territories to which it is applied, the notification to take effect three months after the date of its receipt.

Article 23

1. Each State Party to this Convention may denounce the Convention on its own behalf or on behalf of any territory for whose international relations it is responsible.

2. The denunciation shall be notified by an instrument in writing, deposited with the Director-General of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization.

3. The denunciation shall take effect twelve months after the receipt of the instrument of denunciation.

Article 24

The Director-General of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization shall inform the States members of the Organization, the States not members of the Organization which are referred to in Article 20, as well as the United Nations, of the deposit of all the instruments of ratification, acceptance and accession provided for in Articles 19 and 20, and of the notifications and denunciations provided for in Articles 22 and 23 respectively.

Article 25

1. This Convention may be revised by the General Conference of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization. Any such revision shall, however, bind only the Sates which shall become Parties to the revising convention.

2. If the General Conference should adopt a new convention revising this Convention in whole or in part, then, unless the new convention otherwise provides, this Convention shall cease to be open to ratification, acceptance or accession, as from the date on which the new revising convention enters into force.

Article 26

In conformity with Article 102 of the Charter of the United Nations, this Convention shall be registered with the Secretariat of the United Nations at the request of the Director-General of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization.

Done in Paris this seventeenth day of November 1970, in two authentic copies bearing the signature of the President of the sixteenth session of the General Conference and of the Director-General of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization, which shall be deposited in the archives of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization, and certified true copies of which shall be delivered to all the States referred to in Articles 19 and 20 as well as to the United Nations.

The foregoing is the authentic text of the Convention duly adopted by the General Conference of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization during its sixteenth session, which was held in Paris and declared closed the fourteenth day of November 1970.

 

Õiend
Akti avaldamisandmed täiendatud, lisatud ingliskeelne tekst.