Teksti suurus:

Sunniviisilise või kohustusliku töö konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:07.02.1997
Avaldamismärge:RT II 1995, 45, 201

Sunniviisilise või kohustusliku töö konventsioon1

Vastu võetud 28.06.1930

Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) mõnede konventsioonide ratifitseerimise seadus

Teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Mitteametlik tõlge

Konventsioon nr. 29

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peakonverents,

olles kokku kutsutud Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu poolt Genfis, tulnud kokku oma neljateistkümnendale istungjärgule 10. juunil 1930; ja

olles otsustanud vastu võtta rida ettepanekuid sunniviisilise või kohustusliku töö kohta (see on istungjärgu päevakorra esimene punkt); ning

olles otsustanud, et need ettepanekud vormistatakse rahvusvahelise kon­ventsioonina,

võtab sel juunikuu kahekümne kaheksandal päeval tuhande üheksasaja kolmekümnendal aastal vastu alljärgneva konventsiooni, mida võib nimetada sunniviisilise töö 1930. aasta kon­ventsiooniks, et Rahvusvahelise Tööorgani­satsiooni liikmed ratifitseeriksid selle vastavuses Rahvusvahelise Töö­organi­satsiooni põhikirjaga.

Artikkel 1

1. Iga Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liige, kes ratifit­seerib käesoleva konventsiooni, kohustub võimalikult lühikese aja jooksul tegema lõpu sunni­viisilise või kohustusliku töö kasutami­sele kõigis selle vormides.

2. Sellele täieliku lõputegemise eesmärgil võib sunniviisi­list või kohustus­likku tööd kasutada üleminekuperioodil üksnes ühis­kondlikel eesmärkidel ja erakordse abinõuna vastavalt all­toodud tingimustele ja tagatistele.

3. Viie aasta möödumisel käesoleva konventsiooni jõustumi­sest ja juhul, kui Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu valmis­tab ette aruande, mida näeb ette artikkel 31, kaalub nimetatud haldusnõukogu sunniviisilise või kohus­tusliku töö kõigile vormidele lõputegemise võimalikkust lisaüleminekuperioo­dita ning küsimuse konverentsi päevakorda võtmise otstarbekust.

Artikkel 2

1. Käesolevas konventsioonis tähendab mõiste «sunniviisiline või kohustus­lik töö» igasugust tööd või teenistust, mida nõutakse mistahes isikult ükskõik missuguse karistusega ähvardades ja milleks see isik ei ole ennast vabatahtlikult pakkunud.

2. Sellele vaatamata ei hõlma «sunniviisilise või kohustusliku töö» mõiste käesoleva kon­ventsiooni tähenduses:

(a) mistahes tööd või teenistust, mida nõutakse kohustusliku sõjaväe­teenistuse seaduste põhjal puhtsõjalise iseloomuga tööna;

(b) mistahes tööd või teenistust, mis kujutab endast osa täie­likult suve­räänse riigi kodanike loomulikest kodanikuko­hustest;

(c) mistahes tööd või teenistust, mida nõutakse ükskõik missu­guselt isikult süüdimõistva kohtuotsuse tagajärjel, et nimetatud tööd või teenistust teostatakse riigivõimu järele­valve ja kontrolli all ning et isik ei ole palgatud või määratud eraisikute, kompaniide või ühingute käsutusse;

(d) mistahes tööd või teenistust, mida nõutakse hädaohu korral, see tähendab sõja, õnnetuse või õnnetusohu nagu tulekahju, üleujutuse, nälja­häda, maavärina, ägedate epi­deemia- või episootiapuhan­gute, metsloo­made, putukate või taimekahjurite sissetungi korral, ning üleüldse juhul, mis võiks ohustada kogu või osa elanikkonna elu ja heaolu;

(e) väikesi kommunaalteenuseid, mida kogukonna liikmed teevad nime­tatud kogukonna otsestes huvides ja mida seetõttu võib pidada kogukonna liikmeil lasuvateks loomulikeks kodanikuko­husteks eeldusel, et kogukonna liikmetel või nende otsestel esin­dajatel on seesuguste teenuste vajalikkuse suhtes õigus nõu pidada.

Artikkel 3

Käesolevas konventsioonis tähendab mõiste «pädevad võimud» kas ema­maa võimusid või vastava territooriumi kõrgemat keskvõimu.

Artikkel 4

1. Pädevad võimud ei tohi peale sundida ega võimaldada sunniviisilist või kohustuslikku tööd eraisikute, kompaniide või ühingute kasuks.

2. Kui sunniviisiline või kohustuslik töö eraisikute, kompaniide või ühingute kasuks eksisteerib ajal, kui liikme käesoleva konventsiooni ratifitseerimiskiri on registreeritud Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektori juures, peab liige täieli­kult tegema lõpu seesugusele sunniviisilisele või kohustuslikule tööle alates päevast, millal konventsioon selle liikme suhtes jõustub.

Artikkel 5

1. Mitte mingisugune eraisikutele, kompaniidele või ühingu­tele tehtud mööndus ei tohi mis tahes kujul kaasa tuua sunnivii­silise või kohustusliku töö kasutamist sihiga valmistada või koguda toodangut, mida need eraisikud, kompa­niid või ühingud kasutavad või millega nad kauplevad.

2. Kui olemasolevad mööndused sisaldavad taolise sunniviisi­lise või kohus­tusliku töö tingimusi, tuleb need tühistada esi­mesel võimalusel, et täita käes­oleva konventsiooni artiklit 1.

Artikkel 6

Isegi siis, kui nende kohuseks on hõivata hoolealust elanik­konda mistahes tööle, ei tohi valitsusametnikud kasutada elanikkonna või üksikisiku suhtes sundust töötada eraisiku, kompanii või ühingu heaks.

Artikkel 7

1. Juhid, kes ei täida haldusfunktsioone, ei tohi kasutada sunniviisilist või kohustuslikku tööd.

2. Juhid, kes täidavad haldusfunktsioone, võivad pädevate võimude eriloal kasutada sunni­viisilist või kohustuslik­ku tööd vastavalt käesoleva konventsiooni artikkel 10 tingimuste­le.

3. Juhid, keda on nõuetekohaselt tunnustatud ja kes ei saa muul kujul vastavat tasu, võivad kasutada sellekohase eeskirja alusel isiklikke teenuseid eeldusel, et rakendatakse kõiki vajalikke abinõusid kuritarvituste ärahoidmiseks.

Artikkel 8

1. Vastutust iga otsuse eest kasutada sunniviisilist või kohustuslikku tööd kannavad vastava territooriumi kõrgeimad tsiviilvõimud.

2. Sellele vaatamata võivad need võimud anda kõrgemale kohalikule või­mule volitused nõuda sunniviisilist või kohustus­likku tööd, mis ei too kaasa töötajate ärakolimist alalisest elukohast. Samuti võivad need võimud anda tea­tud ajavahemikuks ja vastavalt niisugustele tingimustele, mis leiduvad käes­oleva konventsiooni 23. artiklis toodud eeskirjades, kõrgemale kohali­kule või­mule volitused nõuda sunniviisilist või kohustuslikku tööd, mis sisaldab töötajate ära­kolimist alalisest elukohast, et hõlbustada valitsusametnike liikumist teenistus­kohuste täitmisel ja valitsusvedusid.

Artikkel 9

Välja arvatud käesoleva konventsiooni artiklis 10 teisiti äramärgitud juhud, peavad mis tahes võimud, kes on pädevad nõudma sunniviisilist või kohustus­likku tööd, enne kui nad otsustavad sellist tööd lubada, veenduma:

(a) et tehtav töö või osutatav teenus on seda teostava töötajaskonna otsestes huvides; ja

(b) et töö või teenus on käesoleval või lähiajal hädavajalik; ja

(c) et töö tegemiseks või teenuse osutamiseks pole olnud võimalik hanki­da vaba­tahtlikke, ehkki pakutakse mitte vähem soodsat palka ja töötingi­musi kui samasuguse töö või teenituse eest vastavas piirkonnas üldiselt pakutakse; ja

(d) et töö või teenus ei lasu liiga raske koormana kohalikul elanikkonnal, arvestades olemasolevat tööjõudu ning selle võimet töö enda peale võtta.

Artikkel 10

1. Sunniviisiline või kohustuslik töö, mida nõutakse kui maksu, ja sunni­viisiline või kohus­tuslik töö, mida haldusfunkt­sioone täitvad juhid kasutavad ühiskondlike tööde tegemiseks, tuleb järk-järgult kaotada.

2. Seni, kuni sunniviisiline või kohustuslik töö eksisteerib kui maks ja kuni haldusfunktsioone täitvad juhid kasutavad sunniviisilist või kohustuslikku tööd ühiskondlike tööde tegemi­seks, peavad vastavad võimud esmalt veenduma:

(a) et tehtav töö või osutatav teenus on seda teostava töötajaskonna otsestes huvides;

(b) et töö või teenus on käesoleval või lähiajal hädavajalik;

(c) et töö või teenus ei lasu liiga raske koormana kohalikul elanikkonnal, arvestades olemasolevat tööjõudu ning selle võimet töö enda peale võtta;

(d) et töö või teenistus ei nõua töötajate ärakolimist alalisest elupaigast;

(e) et töö tegemist või teenuse osutamist juhitakse kooskõlas usuliste, ühiskondliku elu ja põllumajanduse vajadustega.

Artikkel 11

1. Sunniviisilisele või kohustuslikule tööle võib kutsuda üksnes täiskasva­nud tööjõulisi mehi, kelle ilmne vanus on mitte vähem kui 18 ja mitte rohkem kui 45 aastat. Välja arvatud tööliikide puhul, mis on ära toodud selle konvent­siooni artiklis 10, tuleb rakendada järgmisi piiranguid ja tingimusi:

(a) kus on võimalik, tuleb hankida võimude määratud meditsiinitöötaja eelnev otsus selle kohta, et töölevõetavad isikud ei põe mingit nakkus­haigust, et nad füüsiliselt sobivad vajalikuks tööks ja vastavad tingimustele, milles tööd tuleb teha;

(b) üldjuhul vabastada sunniviisilisest või kohustuslikust tööst kooliõpeta­jad, õpilased ning riigiametnikud;

(c) jätta igasse kogukonda alles mõned perekonna- ja ühiskondli­kus elus asendamatud tööjõulised täiskasvanud mehed;

(d) austada abielu- ja perekonnasidemeid.

2. Eelneva lõike alapunktis (c) nimetatud eesmärgil peavad selle konvent­siooni artiklis 23 toodud eeskirjad määrama kindlaks alaliselt elavate täiskas­vanud tööjõuliste meeste suhte, keda võib üheaegselt kutsuda sunniviisilisele või kohustuslikule tööle tingimusel, et see suhe mitte mingil juhul ei ületaks 25%. Selle suhte kindlaksmääramisel peavad pädevad võimud võtma arvesse elanik­konna tihedust, tema sotsiaalset ja füüsilist arengut, aastaaega ning tööd, mida vastavad isikud peavad tegema oma asukohas enese tarbeks, ning üldse peavad arvestama vastava kogukonna normaal­se elu majanduslike ja sotsiaalsete vaja­dustega.

Artikkel 12

1. Maksimaalne ajavahemik, mille kestel mis tahes isiku võib kaasata ükskõik mis liiki sunniviisilisele või kohustuslikule tööle, ei tohi ületada kuut­kümmend päeva aastas, kaasa arvatud aeg, mis kulub töökohale ja sealt tagasi sõiduks.

2. Igale isikule, kellelt nõutakse sunniviisilist või kohustus­likku tööd, tuleb väljastada tunnis­tus, mis näitab ära ajavahemi­ku, mille kestel ta sellist tööd tegi.

Artikkel 13

1. Iga isiku, kellelt nõutakse sunniviisilist või kohustus­likku tööd, normaal­ne tööaeg võb olla niisama pikk kui vabatahtliku töö puhul. Normaalset töö­aega ületav aeg tuleb tasustada määrades, mida kasutatakse ületunnitöö puhul vabatahtlikul tööl.

2. Kõikidele isikutele, kellelt nõutakse mistahes liiki sunniviisilist või kohus­tuslikku tööd, tuleb võimaldada üks puhkepäev nädalas; see päev peaks võima­lusel kattuma puhkepäevaga, mis vasta­vatel territooriumidel või piirkondades on traditsioonide või tavadega kindlaks määratud.

Artikkel 14

1. Iga liiki sunniviisilist või kohustuslikku tööd (välja arvatud käesoleva konventsiooni artiklis 10 nimetatud juhud) tuleb tasustada sularahaga määrades, mis pole väiksemad kas tööjõu rakendamise või värbamise piirkonnas kasutata­vatest sama liiki töö tasustamise määradest; need määrad võivad olla kõrgemad.

2. Töö puhul, mida lasevad teha haldusfunktsioone täitvad juhid, peab pal­ga maksmine toimuma esimesel võimalusel, kooskõlas eelneva lõike sätetega.

3. Palka tuleb maksta igale töötajale individuaalselt, mitte aga tema ühiskonna juhtide või mis tahes muu ülemuse kaudu.

4. Palga maksmise otstarbel töötamiskohta ja tagasi sõiduks kulutatud päevad tuleb lugeda tööpäevadeks.

5. Mitte miski selles artiklis ei takista andmast osa palka igapäevase toidu­na, ent sellised toiduratsioonid peavad väärtu­selt olema vähemalt samaväärsed rahaga, mida nad asendavad. Palgast ei tohi teha mahaarvamisi maksete näol töötaja­tele eriolukordades sobivate töötingimuste tagamiseks antud eritoidu, erirõivaste või eluaseme eest või töötajale antud tööriistade eest.

Artikkel 15

1. Mistahes seadusi või eeskirju, mis on või peaksid olema jõus nimetatud territooriumil, mis sätestavad hüvituse tööst johtuva õnnetuse või haiguse korral ja hüvituse toitja surma või invaliidsuse korral, tuleb rakendada võrdselt nii vabatahtliku kui ka sunniviisilise või kohustusliku töö puhul.

2. Igal juhul on töötajat ükskõik missugusele sunniviisili­sele või kohustus­likule tööle värbavate mistahes võimude kohus tagada elatusvahendid igale töötajale, kes tööst johtuva õnnetuse või haiguse tõttu on täielikult või osaliselt kaotanud võime enda eest hoolitseda. Samuti pannakse võimudele kohustus tagada elatusvahendid isikutele, kes on olnud töövõimetu või surnud töötaja ülalpidami­sel.

Artikkel 16

1. Välja arvatud erilistel vajadustel, ei tohi isikuid, kellelt nõutakse sunni­viisilist või kohus­tuslikku tööd, üle viia piirkon­dadesse, kus toit ja kliima erinevad harjumuspärasest niivõrd märga­tavalt, et see ohustab nende tervist.

2. Mitte mingil juhul ei tohi lubada töötajate üleviimist, kui ei ole täpselt rakendatud kõiki hügieeniabinõusid ning loodud oludega kohanemiseks ja töötajate tervise kaitseks vaja­likke elutingimusi.

3. Kui üleviimist vältida ei saa, tuleb pädeva arstliku nõustamise alusel rakendada abinõusid uute toitlus- ja kliimaolu­dega kohanemiseks.

4. Kui töötajatelt nõutakse neile harjumatu töö pidevat tegemist, tuleb võtta meetmeid tööga harjumise tagamiseks, esmajoones pidev koolituse, tööaja ja puhkepauside tingimuste ning mistahes vajalikuks osutuva lisatoitlustamise või selle paranda­mise abil.

Artikkel 17

Enne, kui lubada tööjõudu sunniviisilisele või kohustusli­kule ehitus- või remonditööle, mis nõuab töötajailt pikaks ajaks oma töökohale jäämist, peavad pädevad võimuorganid veenduma:

(1) et on võetud kõik vajalikud meetmed töötajate tervise kaitseks ja vajaliku arstiabi taga­miseks, eriti (a) et töötajatele tehakse arstlik läbi­vaatus enne tööle asumist ja kindlaksmääratud ajavahemike järel kogu tööperioodi kestel, (b) et on olemas vastav meditsiinipersonal, kelle käsutu­ses on dispanserid, ravilad, haiglad kõigile nõuetele vastava sisseseadega, (c) et töötamiskohtade sani­taartingimused ning varustamine joogivee, toidu, kütuse ja köögitarvetega ning vajadusel elamispinna ja rõivastega on küllaldane;

(2) et antakse täpsed korraldused, kindlustamaks tööta­jate perekonda­dele elatusvahendeid, eriti hõlbustades töötajate palvel või nõusolekul usaldus­väär­sel viisil osa palga ülekandmist perekonnale;

(3) et töötajate sõit töökohale ja tagasi korraldatakse administratsiooni kulul ning vastutusel; administratsioon on kohustatud hõlbustama selliseid sõite kõigi käepäraste transpor­divahendite kõige täielikuma ärakasuta­misega;

(4) et ajutist töövõimetust põhjustava haiguse või õnnetuse puhul toime­tatakse töötaja endi­sesse elukohta tagasi administratsiooni kulul;

(5) et igal töötajal, kes sunniviisilise või kohustusliku tööperioodi lõppe­des soovib vaba­tahtliku töötajana jääda tööle edasi, võimaldatakse seda teha kaheaastase ajavahemiku vältel, ilma et ta kaotaks endisesse elukohta tasuta tagasipöördumise õiguse.

Artikkel 18

1. Sunniviisiline või kohustuslik töö inimeste või kauba transportimisel, nagu näiteks lastijate või paadimeeste töö, tuleb kaotada võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul. Seniks peavad pädevad võimud kehtestama eeskirjad, mis inter alia määravad kindlaks, (a) et selletaolist tööd võib kasutada üksnes tööülesandeid täitvate riigiametnike liikumise hõlbustamise eesmärgil või valit­sus­vedudeks või väga tungival vajadusel mitteametiisikute transportimiseks, (b) et selleks tööle võetud töötajate puhul oleks seal, kus arstlik läbivaatus on võimalik, arstlikult tõendatud nende füüsiline kõlblikkus; seal, kus arstlik läbi­vaatus ei ole teostatav, peab neid töötajaid tööle võttev isik vastutama selle eest, et nad oleksid füüsiliselt kõlblikud ja ei põeks mingeid nakkushaigusi, (c) maksi­maalse töökoormuse, mida need töötajad tohivad kanda; (d) maksi­maalse kauguse kodust, kuhu neid tohib kaasa võtta; (e) maksimaalse päevade arvu kuus või mõnes muus ajavahemikus, mille kestel neid tohib raken­dada, kaasa arvatud kojupöördumiseks kulutatud päevad ja (f) isikud, kellel on õigus nõuda seda laadi sunniviisilise või kohustusliku töö tegemist, ning selle nõudmise õiguse ulatuse.

2. Eelneva lõike alapunktides (c), (d) ja (e) viidatud ülemmäära fikseeri­misel peavad pädevad võimud võtma arvesse kõiki asjaolusid, kaasa arvatud elanikkonna, kelle hulgast töötajad on värvatud, füüsiline areng, reisil läbitava maa eripära ja kliima­olud.

3. Lisaks peavad pädevad võimud kandma hoolt selle eest, et selliste töötajate päevateekond ei ületaks keskmisele kaheksatunnisele tööpäevale vastavat vahemaad, kusjuures sellest tuleb aru saada nii, et arvesse ei võeta mitte üksnes edasitoimetatavat koormat ja kaetavat vahemaad, vaid ka tee iseloomu, aastaaega ja kõiki muid olulisi asjaolusid. Kui reisi kestus ületab tavalist päevatee­konda, tasustatakse töötajad tavalistest tasumääradest kõrge­mate määrade alusel.

Artikkel 19

1. Pädevad võimud võivad lubada rakendada kohustuslikku maaharimist ettevaatusabinõuna näljahäda või toiduainetega puudu­liku varustamise korral, seda alati tingimusel, et toidus või toodang jääb üksikisikule või seda tootva ühenduse omandusse.

2. Mitte midagi selles artiklis ei saa tõlgendada kui ühiskonna liikmete kohustuse äramuutmist seal, kus tootmist korraldatakse seaduse või tavade põhjal kogukondlikel alustel ja kus toodang või mis tahes selle müügist tulenev kasum jääb kogukonna omandusse ning tootmine kujutab endast kogukonna poolt nõutavat tööd seaduse või tavade alusel.

Artikkel 20

Kollektiivse karistuse seadused, mille alusel võib kogukonda karistada kuritegude eest, mille pani toime mis tahes tema liige, ei tohi karistusvahendina sisaldada kogukonna sunniviisilise või kohustusliku töö tingimusi.

Artikkel 21

Sunniviisilist või kohustuslikku tööd ei tohi kasutada allmaatöödel kaevan­dustes.

Artikkel 22

Iga-aastased aruanded käesoleva konventsiooni tingimuste rakenda­miseks võetud meetmete kohta, mis konvent­siooni ratifit­seerinud liikmed esitavad Rahvusvahelisele Tööbüroole vastavalt Rahvusvahelise Tööorganistasiooni põhikirja artiklile 22, peaksid sisaldama võima­likult täielikku teavet sellel terri­tooriumil rakendatava sunni­viisilise või kohustusliku töö ulatuse, kasuta­mise ots­tarbe, haigestumis- ja surmajuhtumite hulga, tööaja, palgamaksmisviiside ja palgamäärade ning muu asjasse puutuva kohta.

Artikkel 23

1. Käesoleva konventsiooni rakendamiseks annavad pädevad võimud välja täielikud ja täpsed eeskirjad sunniviisilise või kohustusliku töö kasutamise kohta.

2. Need eeskirjad peavad inter alia sisaldama juhiseid, mis võimaldavad igal isikul, kellelt nõutakse sunniviisilist või kohustuslikku tööd, saata kõiki kaebusi tööolude kohta võimudele ning mis tagavad selliste kaebuste läbivaata­mise ja arvessevõtmise.

Artikkel 24

Kõigil juhtudel tuleb võtta asjakohaseid meetmeid sunniviisilise või kohus­tusliku töö kasu­tamist korraldavate eeskirjade täpseks täitmiseks kas juba olemasoleva, vabatahtliku töö inspek­teerimi­seks asutatud tööinspektsiooni abil või mõnel muul sobival viisil. Samuti tuleb võtta tarvitusele abinõusid, taga­maks, et eeskirjad tehakse teatavaks isikuile, kelle käest sellist tööd nõutakse.

Artikkel 25

Sunniviisilise või kohustusliku töö ebaseaduslik nõudmine peab olema kriminaalkorras karis­tatav. Iga käesolevat konventsiooni ratifit­seeriva liikme kohus on tagada, et seadusega ettenähtud karistu­sed oleksid tõepoolest vastavad ja neid rakendataks täpselt.

Artikkel 26

1. Iga Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liige, kes ratifit­seerib selle kon­ventsiooni, võtab kohustuse rakendada seda territooriumidel, mis kuuluvad tema jurisdiktsiooni, protektoraadi, süseräänsuse, eeskoste või võimu alla, kuivõrd tal on õigus võtta endale kohustusi, mis puudutavad sisemise juris­diktsiooni küsi­musi. Eeldusel, et Rahvusvahelise Tööorganisat­siooni liige soovib kasutada Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhikirja artikkel 35 tingimusi, peab ta oma ratifit­seerimiskir­jale lisama avalduse, mis teatab:

(1) territooriumid, mille suhtes ta kavatseb rakendada konventsiooni tingimusi muudatusteta;

(2) territooriumid, mille suhtes ta kavatseb rakendada konventsiooni tingimusi muudatustega, nimetades seejuures muuda­tuste üksikasjad;

(3) territooriumid, mille suhtes ta lükkab oma seisukohavõtu edasi.

2. Eelnimetatud avaldust tuleb pidada ratifitseerimiskirja lahutamatuks osaks, millel oleks ratifitseeriv jõud. Igal liikmel on oma hilisema avaldusega võimalik tühistada kõik või osa oma esialgses avalduses esitatud piiranguist selle artikli punktide (2) ja (3) sätete kohaselt.

Artikkel 27

Käesoleva konventsiooni ametlikud ratifitseerimiskirjad saadetakse koos­kõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhikirjaga Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile registreerimiseks.

Artikkel 28

1. Käesolev konventsioon seob üksnes neid Rahvusvahelise Tööorga­ni­satsiooni liikmeid, kelle ratifitseerimiskirjad on Rahvusvahel­ises Tööbüroos registreeritud.

2. Konventsioon jõustub kaheteist kuu möödudes päevast, mil kahe liikme ratifitseerimiskirjad on peadirektori juures registreeri­tud.

3. Konventsioon jõustub iga liikme suhtes kaheteist kuu möödudes tema ratifitseerimiskirja registreerimisest.

Artikkel 29

Kui kahe Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikme ratifitseerimiskirjad on registreeritud, teatab Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor sellest kõigile Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmetele. Samuti teeb ta neile teatavaks kõigi talle organisatsiooni liikmete poolt saadetud ratifitseerimiskirjade regist­reerimise.

Artikkel 30

1. Käesoleva konventsiooni ratifitseerinud liige võib selle denonsseerida Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile registreeri­miseks saadetud aktiga kümne aasta möödumisel päevast, millal konventsioon esmakordselt jõustus. Selline denonsseerimine ei jõustu enne aasta möödumist päevast, mil see registreeriti.

2. Iga liige, kes käesoleva konventsiooni on ratifitseerinud ja kes ei kasuta eelmises lõikes mainitud kümneaastase perioodi möödumisele järgnenud aastal denonsseerimisõigust, mis on ette nähtud selles artiklis, seotakse veel üheks viieaasta­seks perioodiks, mille järel ta võib käesoleva konventsiooni denons­see­rida selles artiklis ettenähtud tingimuste alusel, pärast iga viieaastase perioodi möödumist.

Artikkel 31

Vajaduse korral esitab Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu peakon­verentsile aruande käesoleva konventsiooni toimimise kohta pärast iga viie­aastase perioodi möödumist käesoleva konventsiooni jõustumisest ja kaalub, kas on otstarbekas konverentsi päevakorda võtta kon­ventsiooni täielik või osaline muutmine.

Artikkel 32

1. Kui konverents võtab vastu uue konventsiooni, mis täieli­kult või osaliselt muudab käesolevat konventsiooni, siis uue, muudetud konventsiooni ratifitsee­rimine liikme poolt toob, sõltumata ülalnimetatud artikkel 30 sätetest, ipso jure, kaasa käesoleva konventsiooni kohese denonsseerimise juhul, kui uus muudetud konventsioon on jõustunud.

2. Päevast, millal uus muudetud konventsioon jõustub, ei ole käesolev konventsioon enam liikmetele ratifitseerimiseks avatud.

3. Käesolev konventsioon säilitab igal juhul jõu oma praegu­sel kujul ja sisus nende liikmete suhtes, kes on selle ratifit­seerinud, kuid ei ole ratifitsee­rinud muudetud konventsiooni.

Artikkel 33

Käesoleva konventsiooni inglis- ja prantsuskeelne tekst on võrdse jõuga.


Convention 29

Convention Concerning Forced or Compulsory Labour2

The General Conference of the International Labour Organisation,

Having been convened at Geneva by the Governing Body of the Interna­tional Labour Office, and having met in its Fourteenth Session on 10 June 1930, and

Having decided upon the adoption of certain proposals with regard to forced or compulsory labour, which is included in the first item on the agenda of the Session, and

Having determined that these proposals shall take the form of an inter­national Convention,

adopts this twenty-eighth day of June of the year one thousand nine hun­dred and thirty the following Convention, which may be cited as the Forced Labour Convention, 1930, for ratification by the Members of the International Labour Organisation in accordance with the provisions of the Constitution of the International Labour Organisation:

Article 1

1. Each Member of the International Labour Organisation which ratifies this Convention undertakes to suppress the use of forced or compulsory labour in all its forms within the shortest possible period.

2. With a view to this complete suppression, recourse to forced or compul­sory labour may be had, during the transitional period, for public purposes only and as an exceptional measure, subject to the conditions and guarantees hereinafter provided.

3. At the expiration of a period of five years after the coming into force of this Convention, and when the Governing Body of the International Labour Office prepares the report provided for in Article 31 below, the said Governing Body shall consider the possibility of the suppression of forced or compulsory labour in all its forms without a further transitional period and the desirability of placing this question on the agenda of the Conference.

Article 2

1. For the purposes of this Convention the term “forced or compulsory labour” shall mean all work or service which is exacted from any person under the menace of any penalty and for which the said person has not offered him­self voluntarily.

2. Nevertheless, for the purposes of this Convention, the term “forced or compulsory labour” shall not include –

(a) any work or service exacted in virtue of compulsory military service laws for work of a purely military character;

(b) any work or service which forms part of the normal civic obligations of the citizens of a fully self-governing country;

(c) any work or service exacted from any person as a consequence of a conviction in a court of law, provided that the said work or service is carried out under the supervision and control of a public authority and that the said person is not hired to or placed at the disposal of private indi­viduals, companies or associ­ations;

(d) any work or service exacted in cases of emergency, that is to say, in the event of war or of a calamity or threatened calamity, such as fire, flood, famine, earthquake, violent epidemic or epizootic diseases, invasion by animal, insect or vegetable pests, and in general any circumstance that would endanger the existence or the well-being of the whole or part of the population;

(e) minor communal services of a kind which, being performed by the members of the community in the direct interest of the said community, can therefore be considered as normal civic obligations incumbent upon the members of the community, provided that the members of the com­munity or their direct representatives shall have the right to be consulted in regard to the need for such services.

Article 3

For the purposes of this Convention the term “competent authority” shall mean either an authority of the metropolitan country or the highest central authority in the territory con­cerned.

Article 4

1. The competent authority shall not impose or permit the imposition of forced or compulsory labour for the benefit of private individuals, companies or associations.

2. Where such forced or compulsory labour for the benefit of private individuals, companies or associations exists at the date on which a Member's ratification of this Convention is registered by the Director-General of the International Labour Office, the Member shall completely suppress such forced or compulsory labour from the date on which this Convention comes into force for that Member.

Article 5

1. No concession granted to private individuals, companies or associations shall involve any form of forced or compulsory labour for the production or the collection of products which such private individuals, companies or associations utilise or in which they trade.

2. Where concessions exist containing provisions involving such forced or compulsory labour, such provisions shall be rescinded as soon as possible, in order to comply with Article 1 of this Convention.

Article 6

Officials of the administration, even when they have the duty of encourag­ing the populations under their charge to engage in some form of labour, shall not put constraint upon the said populations or upon any individual members thereof to work for private individuals, companies or associations.

Article 7

1. Chiefs who do not exercise administrative functions shall not have recourse to forced or compulsory labour.

2. Chiefs who exercise administrative functions may, with the express permission of the competent authority, have recourse to forced or compulsory labour, subject to the provisions of Article 10 of this Convention.

3. Chiefs who are duly recognised and who do not receive adequate remun­e­ration in other forms may have the enjoyment of personal services, subject to due regulation and provided that all necessary measures are taken to pre­vent abuses.

Article 8

1. The responsibility for every decision to have recourse to forced or compulsory labour shall rest with the highest civil authority in the territory concerned.

2. Nevertheless, that authority may delegate powers to the highest local authorities to exact forced or compulsory labour which does not involve the removal of the workers from their place of habitual residence. That authority may also delegate, for such periods and subject to such conditions as may be laid down in the regulations provided for in Article 23 of this Convention, powers to the highest local authorities to exact forced or compulsory labour which involves the removal of the workers from their place of habitual resi­dence for the purpose of facilitating the movement of officials of the adminis­tration, when on duty, and for the transport of Government stores.

Article 9

Except as otherwise provided for in Article 10 of this Convention, any authority competent to exact forced or compulsory labour shall, before deciding to have recourse to such labour, satisfy itself –

(a) that the work to be done or the service to be rendered is of import­ant direct interest for the community called upon to do the work or render the service;

(b) that the work or service is of present or imminent necessity;

(c) that it has been impossible to obtain voluntary labour for carrying out the work or rendering the service by the offer of rates of wages and conditions of labour not less favourable than those prevailing in the area concerned for similar work or service; and

(d) that the work or service will not lay too heavy a burden upon the present population, having regard to the labour available and its capacity to undertake the work.

Article 10

1. Forced or compulsory labour exacted as a tax and forced or compulsory labour to which recourse is had for the execution of public works by chiefs who exercise administrative functions shall be progressively abolished.

2. Meanwhile, where forced or compulsory labour is exacted as a tax, and where recourse is had to forced or compulsory labour for the execution of public works by chiefs who exercise administrative functions, the authority concerned shall first satisfy itself –

(a) that the work to be done or the service to be rendered is of import­ant direct interest for the community called upon to do the work or render the service;

(b) that the work or the service is of present or imminent necessity;

(c) that the work or service will not lay too heavy a burden upon the present population, having regard to the labour available and its capacity to undertake the work;

(d) that the work or service will not entail the removal of the workers from their place of habitual residence;

(e) that the execution of the work or the rendering of the service will be directed in accordance with the exigencies of religion, social life and agriculture.

Article 11

1. Only adult able-bodied males who are of an apparent age of not less than 18 and not more than 45 years may be called upon for forced or compul­sory labour. Except in respect of the kinds of labour provided for in Article 10 of this Convention,

the following limitations and conditions shall apply:

(a) whenever possible prior determination by a medical officer appointed by the administration that the persons concerned are not suffering from any infectious or contagious disease and that they are physically fit for the work required and for the conditions under which it is to be carried out;

(b) exemption of school teachers and pupils and of officials of the admin­istrat­ion in general;

(c) the maintenance in each community of the number of adult able-bodied men indispensable for family and social life;

(d) respect for conjugal and family ties.

2. For the purposes of sub-paragraph (c) of the preceding paragraph, the regula­tions provided for in Article 23 of this Convention shall fix the proportion of the resident adult able-bodied males who may be taken at any one time for forced or compulsory labour, provided always that this proportion shall in no case exceed 25 per cent. In fixing this proportion the competent authority shall take account of the density of the population, of its social and physical development, of the seasons, and of the work which must be done by the persons concerned on their own behalf in their locality, and, generally, shall have regard to the economic and social necessities of the normal life of the community concerned.

Article 12

1. The maximum period for which any person may be taken for forced or compulsory labour of all kinds in any one period of twelve months shall not exceed sixty days, including the time spent in going to and from the place of work.

2. Every person from whom forced or compulsory labour is exacted shall be furnished with a certificate indicating the periods of such labour which he has completed.

Article 13

1. The normal working hours of any person from whom forced or compul­sory labour is exacted shall be the same as those prevailing in the case of voluntary labour, and the hours worked in excess of the normal working hours shall be remunerated at the rates prevailing in the case of overtime for volun­tary labour.

2. A weekly day of rest shall be granted to all persons from whom forced or compulsory labour of any kind is exacted and this day shall coincide as far as possible with the day fixed by tradition or custom in the territories or re­gions concerned.

Article 14

1. With the exception of the forced or compulsory labour provided for in Article 10 of this Convention, forced or compulsory labour of all kinds shall be remunerated in cash at rates not less than those prevailing for similar kinds of work either in the district in which the labour is employed or in the district from which the labour is recruited, whichever may be the higher.

2. In the case of labour to which recourse is had by chiefs in the exercise of their administrative functions, payment of wages in accordance with the provisions of the preceding paragraph shall be introduced as soon as possible.

3. The wages shall be paid to each worker individually and not to his tribal chief or any other authority.

4. For the purpose of payment of wages the days spent in travelling to and from the place of work shall be counted as working days.

5. Nothing in this Article shall prevent ordinary rations being given as a part of wages, such rations to be at least equivalent in value to the money payment they are taken to represent, but deductions from wages shall not be made either for the payment of taxes or for special food, clothing or accommo­dation supplied to a worker for the purpose of maintaining him in a fit con­dition to carry on his work under the special conditions of any employment, or for the supply of tools.

Article 15

1. Any laws or regulations relating to workmen's compensation for acci­dents or sickness arising out of the employment of the worker and any laws or regulations providing compensation for the dependants of deceased or inca­pacitated workers which are or shall be in force in the territory concerned shall be equally applicable to persons form whom forced or compulsory labour is exacted and to voluntary workers.

2. In any case it shall be an obligation on any authority employing any worker on forced or compulsory labour to ensure the subsistence of any such worker who, by accident or sickness arising out of his employment, is rendered wholly or partially incapable of providing for himself, and to take measures to ensure the mainten­ance of any persons actually dependent upon such a worker in the event of his incapacity or decease arising out of his employment.

Article 16

1. Except in cases of special necessity, persons from whom forced or compulsory labour is exacted shall not be transferred to districts where the food and climate differ so considerably from those to which they have been accustomed as to endanger their health.

2. In no case shall the transfer of such workers be permitted unless all measures relating to hygiene and accommodation which are necessary to adapt such workers to the conditions and to safeguard their health can be strictly applied.

3. When such transfer cannot be avoided, measures of gradual habituation to the new conditions of diet and of climate shall be adopted on competent medical advice.

4. In case where such workers are required to perform regular work to which they are not accustomed, measures shall be taken to ensure their habitu­ation to it, especially as regards progressive training, the hours of work and the provision of rest intervals, and any increase or amelioration of diet which may be necessary.

Article 17

Before permitting recourse to forced or compulsory labour for works of construction or maintenance which entail the workers remaining at the work­places for considerable periods, the competent authority shall satisfy itself –

(1) that all necessary measures are taken to safeguard the health of the workers and to guarantee the necessary medical care, and, in particular, (a) that the workers are medically examined before commencing the work and at fixed intervals during the period of service, (b) that there is an adequate medical staff, provided with the dispensaries, infirmaries, hospi­tals and equipment necessary to meet all requirements, and (c) that the sanitary conditions of the workplaces, the supply of drinking water, food, fuel, and cooking utensils, and, where necessary, of housing and clothing, are satisfactory;

(2) that definite arrangements are made to ensure the subsistence of the families of the workers, in particular by facilitating the remittance, by a safe method, of part of the wages to the family, at the request or with the consent of the workers;

(3) that the journeys of the workers to and from the workplaces are made at the expense and under the responsibil­ity of the administration, which shall facilitate such journeys by making the fullest use of all avail­able means of transport;

(4) that, in case of illness or accident causing incapac­ity to work of a certain duration, the worker is repatriated at the expense of the administra­tion;

(5) that any worker who may wish to remain as a voluntary worker at the end of his period of forced or compulsory labour is permitted to do so without, for a period of two years, losing his right to repatriation free of expense to himself.

Article 18

1. Forced or compulsory labour for the transport of persons or goods, such as the labour of porters or boatmen, shall be abolished within the shortest possible period. Meanwhile the competent authority shall promulgate regu­lations determining, inter alia, (a) that such labour shall only be employed for the purpose of facilitating the movement of officials of the administration, when on duty, or for the transport of Government stores, or, in cases of very urgent necessity, the transport of persons other than officials, (b) that the workers so employed shall be medically certified to be physically fit, where medical examination is possible, and that when such medical examination is not practi­cable the person employing such workers shall be held responsible for ensuring that they are physically fit and not suffering from any infectious or contagious disease, (c) the maximum load which these workers may carry, (d) the maxi­mum distance from their homes to which they may be taken, (e) the maximum number of days per month or other period for which they may be taken, in­cluding the days spent in returning to their homes, and (f) the persons entitled to demand this form of forced or compulsory labour and the extent to which they are entitled to demand it.

2. In fixing the maxima referred to under (c), (d) and (e) in the foregoing paragraph, the competent authority shall have regard to all relevant factors, including the physical development of the population from which the workers are recruited, the nature of the country through which they must travel and the climatic condi­tions.

3. The competent authority shall further provide that the normal daily journey of such workers shall not exceed a distance corresponding to an aver­age working day of eight hours, it being understood that account shall be taken not only of the weight to be carried and the distance to be covered, but also of the nature of the road, the season and all other relevant factors, and that, where hours of journey in excess of the normal daily journey are exacted, they shall be remunerated at rates higher than the normal rates.

Article 19

1. The competent authority shall only authorise recourse to compulsory cultivation as a method of precaution against famine or a deficiency of food supplies and always under the condition that the food or produce shall remain the property of the individuals or the community producing it.

2. Nothing in this Article shall be construed as abrogating the obligation on members of a community, where production is organised on a communal basis by virtue of law or custom and where the produce or any profit accruing from the sale thereof remain the property of the community, to perform the work demanded by the community by virtue of law or custom.

Article 20

Collective punishment laws under which a community may be punished for crimes committed by any of its members shall not contain provisions for forced or compulsory labour by the community as one of the methods of punishment.

Article 21

Forced or compulsory labour shall not be used for work underground in mines.

Article 22

The annual reports that Members which ratify this Convention agree to make to the International Labour Office, pursuant to the provisions of Article 22 of the Constitution of the International Labour Organisation, on the measures they have taken to give effect to the provisions of this Convention, shall contain as full information as possible, in respect of each territory con­cerned, regarding the extent to which recourse has been had to forced or compulsory labour in that territory, the purposes for which it has been em­ployed, the sickness and death rates, hours of work, methods of payment of wages and rates of wages, and any other relevant information.

Article 23

1. To give effect to the provisions of this Convention the competent auth­ority shall issue complete and precise regulations governing the use of forced or compulsory labour.

2. These regulations shall contain, inter alia, rules permitting any person from whom forced or compulsory labour is exacted to forward all complaints relative to the conditions of labour to the authorities and ensuring that such complaints will be examined and taken into consideration.

Article 24

Adequate measures shall in all cases be taken to ensure that the regula­tions governing the employment of forced or compulsory labour are strictly applied, either by extending the duties of any existing labour inspectorate which has been established for the inspection of voluntary labour to cover the in­spection of forced or compulsory labour or in some other appropriate manner. Measures shall also be taken to ensure that the regulations are brought to the knowledge of persons from whom such labour is exacted.

Article 25

The illegal exaction of forced or compulsory labour shall be punishable as a penal offence, and it shall be an obligation on any Member ratifying this Convention to ensure that the penalties imposed by law are really adequate and are strictly enforced.

Article 26

1. Each Member of the International Labour Organisation which ratifies this Convention undertakes to apply it to the territories placed under its sover­eignty, jurisdiction, protection, suzerainty, tutelage or authority, so far as it has the right to accept obligations affecting matters of internal jurisdiction; provided that, if such Member may desire to take advantage of the provisions of Article 35 of the Constitution of the International Labour Organization, it shall append to its ratification

a declaration stating –

(1) the territories to which it intends to apply the provisions of this Convention without modification;

(2) the territories to which it intends to apply the provisions of this Convention with modifications, together with details of the said modifica­tions;

(3) the territories in respect of which it reserves its decision.

2. The aforesaid declaration shall be deemed to be an integral part of the ratification and shall have the force of ratification. It shall be open to any Member, by a subsequent declaration, to cancel in whole or in part the reser­vations made, in pursuance of the provisions of subparagraphs (2) and (3) of this Article, in the original declaration.

Article 27

The formal ratifications of this Convention under the conditions set forth in the Constitution of the International Labour Organisation shall be communi­cated to the Director-General of the International Labour Office for registra­tion.

Article 28

1. This Convention shall be binding only upon those Members whose ratifications have been registered with the International Labour Office.

2. It shall come into force twelve months after the date on which the ratification of two Members of the International Labour Organisation have been registered with the Director-General.

3. Thereafter this Convention shall come into force for any Member twelve months after the date on which the ratification has been registered.

Article 29

As soon as the ratifications of two Members of the Interna­tional Labour Organisation have been registered with the Interna­tional Labour Office, the Director-General of the International Labour Office shall so notify all the Members of the International Labour Organisation. He shall likewise notify them of the regist­ration of ratifications which may be communicated subse­quently by other Members of the Organisation.

Article 30

1. A Member which has ratified this Convention may denounce it after the expiration of ten years from the date on which the Convention first comes into force, by an act communicated to the Director-General of the International Labour Office for registra­tion. Such denunciation shall not take effect until one year after the date on which it is registered with the International Labour Office.

2. Each Member which has ratified this Convention and which does not, within the year following the expiration of the period of ten years mentioned in the preceding paragraph, exercise the right of denunciation provided for in this Article, will be bound for another period of five years and, thereafter, may denounce this Convention at the expiration of each period of five years under the terms provided for in this Article.

Article 31

At the expiration of each period of five years after the coming into force of this Convention, the Governing Body of the International Labour Office shall present to the General Conference a report of the working of this Con­vention and shall consider the desirability of placing on the agenda of the Conference the question of its revision in whole or in part.

Article 32

1. Should the Conference adopt a new Convention revising this Conven­tion in whole or in part, the ratification by a Member of the new revising Convention shall ipso jure involve denunciation of this Convention without any requirement of delay, notwithstanding the provisions of Article 30 above, if and when the new revising Convention shall have come into force.

2. As from the date of the coming into force of the new revising Con­vention, the present Convention shall cease to be open to ratification by the Members.

3. Nevertheless, this Convention shall remain in force in its actual form and content for those Members which have ratified it but have not ratified the revising Convention.

Article 33

The French and English texts of this Convention shall both be authentic.

The foregoing is the authentic text of the Forced Labour Convention, 1930, as modified by the Final Articles Revision Convention, 1946.


1*Jõustunud 1. mail 1932. a.

2The Convention first came into force on 1 May 1932.

/otsingu_soovitused.json