Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon
Vastu võetud 09.06.1958
(õ) 4.02.2009 13:10
Konventsiooni ratifitseerimise seadus
Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta
Mitteametlik tõlge
1. artikkel
1. Käesolev konventsioon puudutab selliste vahekohtu otsuste tunnustamist ja täitmist, mis on tehtud mõne riigi territooriumil, milleks ei ole riik, kus nõutakse nende otsuste tunnustamist ja täitmist ja mis on tehtud seoses füüsiliste või juriidiliste isikute vaheliste lahkhelidega. Konventsioon puudutab ka vahekohtu otsuseid, mida ei loeta kohalikeks otsusteks riigis, kus nõutakse nende tunnustamist ja täitmist.
2. Mõiste «vahekohtu otsus» hõlmab mitte ainult otsuseid, mis on tehtud iga kohtuasja jaoks eraldi määratud vahekohtunike poolt, vaid ka neid otsuseid, mis on tehtud alaliste vahekohtu organite poolt, millele vaidluspooled alluvad.
3. Kui riik kirjutab alla, ratifitseerib või ühineb käesoleva konventsiooniga või teatab selle 10. artikli alusel konventsiooni laiendamisest, võib iga riik deklareerida vastastikkuse põhimõttel, et ta rakendab käesolevat konventsiooni ainult selliste otsuste tunnustamise ja täitmise puhul, mis on tehtud teise lepinguosalise riigi territooriumil. Ta võib ka deklareerida, et ta rakendab konventsiooni ainult selliste lahkhelide puhul, mis kekivad seoses õiguslike suhetega, olgu nad siis lepingulised või mitte, mida loetakse ärisuheteks vastavalt sellise deklaratsiooni teinud riigi seadusandlusele.
2. artikkel
1. Iga lepinguosaline riik tunnustab kirjalikku lepingut, mille alusel pooled kohustuvad esitama vahekohtule iga lahkheli, mis on tekkinud või mis võib tekkida nende vahel teatud kindla õigusliku suhtega seoses, olgu tegemist lepingulise suhtega või mitte, mis puudutab sellist valdkonda, mida on võimalik lahendada vahekohtu korras.
2. Mõiste «kirjalik leping» hõlmab lepingu vahekohtu tingimust või vahekohtu kokkulepet, millele pooled on alla kirjutanud või mis sisaldub kirjade või telegrammide vahetuses.
3. Kui ühe lepinguosalise riigi kohtu menetluses on asi, mille suhtes poolte vahel on sõlmitud leping selle artikli tähenduses, siis laseb see kohus neil ühe poole taotlusel pöörduda vahekohtu poole, kui ta ei leia, et nimetatud leping on kehtetu, mitte toimiv või seda ei ole võimalik täita.
3. artikkel
Iga lepinguosaline riik tunnustab vahekohtu otsuseid kui kohustuslikke ja täidab neid kooskõlas protseduurireeglitega, mis kehtivad territooriumil, kus toetutakse sellele otsusele, vastavalt järgnevates artiklites kehtestatud tingimustele. Käesoleva konventsiooni alla käivate vahekohtu otsuste tunnustamine või täitmine ei kohusta täitma oluliselt rangemaid tingimusi või maksma kõrgemaid lõive või makse kui seda nõutakse kohalike vahekohtu otsuste tunnustamise või täitmise puhul.
4. artikkel
1. Et saavutada eelnevas artiklis mainitud tunnustust ja täitmist peab seda taotlev pool taotlemiseks esitama:
(a) autentiseeritud originaalotsuse või selle nõuetekohaselt kinnitatud koopia;
(b) 2. artiklis viidatud originaallepingu või selle nõuetekohaselt kinnitatud koopia.
2. Kui nimetatud otsust või kokkulepet ei ole tehtud selle riigi ametlikus keeles, kus otsusele toetutakse, siis laseb otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev pool need dokumendid tõlkida vastavasse keelde. Tõlke kinnitab ametlik või vannutatud tõlk või diplomaatiline või konsulaaresindaja.
5. artikkel
1. Otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumist võib taotleda pool, kelle kahjuks on otsus tehtud, ainult siis, kui see pool esitab tunnustamist ja täitmist taotlevale kompetentsele ametkonnale kinnituse, et:
(a) 2. artiklis viidatud pooled olid vastavalt nende kohta kehtivale seadusele mingil määral teovõimetud või nimetatud kokkulepe ei ole seaduse, mille alusel see on sõlmitud, või sellekohase viite puudumisel riigi, kus otsus tehti, õiguse järgi kehtiv; või
(b) poolele, kelle kahjuks otsus on tehtud, ei teatatud nõuetekohaselt vahekohtuniku nimetamisest või vahekohtu protseduurist või ei olnud mingil muul põhjusel võimalik oma kaebusi esitada; või
(c) otsus puudutab lahkheli, mis ei kuulu vahekohtus käsitlemisele ega vasta vahekohtule esitamise tingimustele või see sisaldab otsuseid küsimuste kohta, mis ei kuulu vahekohtu kompetentsi, tingimusel, et kui otsustusi vahekohtule esitatud ja mitte esitatud küsimuste kohta võib hoida lahus, siis seda otsuse osa, mis sisaldab otsustusi vahekohtule esitatud küsimuste kohta, on võimalik tunnustada ja täita; või
(d) vahekohtuorgani koosseis või vahekohtumenetlus ei vastanud poolte kokkuleppele või sellise kokkuleppe puudumisel ei olnud see kooskõlas selle riigi, kus vahekohtupidamine toimus, õigusega; või
(e) otsus ei ole veel lepingupooltele kohustuslikuks saanud, seda ei arvestata või selle täitmine on edasi lükatud selle riigi kompetentse ametkonna poolt, kus või vastavalt kelle seadusandlusele see otsus tehti.
2. Vahekohtu otsuste tunnustamisest ja täitmisest võib keelduda ka siis, kui selle riigi kompetentne ametkond, kus otsuse tunnustamist ja täitmist nõutakse, leiab, et:
(a) lahkheli põhiküsimust ei ole võimalik lahendada vahekohtu kaudu selle riigi seadusandluse alusel; või
(b) otsuse tunnustamine või täitmine oleks vastuolus selle riigi poliitikaga.
6. artikkel
Kui 5. artikli alalõikes 1(e) viidatud kompetentsele ametkonnale tehakse avaldus otsuse mitte arvestamise või edasilükkamise kohta, võib ametkond, kellele toetutakse selle otsuse täitmise nõudmisel, kui ta seda vajalikuks peab, otsustuse otsuse täitmise kohta edasi lükata ja võib ka otsuse täitmist nõudva poole taotlusel käskida teisel poolel kindlustada vajalik julgeolek.
7. artikkel
1. Käesoleva konventsiooni sätted ei mõjuta mitmepoolsete või kahepoolsete lepingute kehtimist, mis puudutavad selliste otsuste tunnustamist ja täitmist, millega on seotud lepinguosalised riigid, ega jäta kumbagi asjast huvitatud poolt ilma mitte ühestki õigusest kasutada ära vahekohtu otsust sel viisil ja sellises ulatuses, nagu lubavad selle riigi seadused või kokkulepped, kus sellisele otsusele toetumist nõutakse.
2. 1923. a. Genfi protokoll «Vahekohtu klauslite kohta» ja 1927. a. Genfi «Välisriigi vahekohtu otsuste täitmise konventsioon» lakkavad kehtimast lepinguosaliste riikide vahel siis, kui nad ühinevad ja sel määral, kuivõrd nad ühinevad käesoleva konventsiooniga.
8. artikkel
1. Käesolev konventsioon on allakirjutamiseks avatud kuni 31. detsembrini 1958. a. kõigi ÜRO liikmete poolt ja kõigi teiste riikide poolt, kes on või kes edaspidi saavad ÜRO mõne spetsialiseeritud agentuuri liikmeks või kes on ühinenud või edaspidi ühinevad Rahvusvahelise Kohtu põhikirjaga või ükskõik millise muu riigi poolt, kellele on saadetud ÜRO Peaassamblee kutse.
2. Käesolev konventsioon ratifitseeritakse ja ratifitseerimiskirjad deponeeritakse ÜRO peasekretäri juures.
9. artikkel
1. Käesolev konventsioon on avatud ühinemiseks kõigile 8. artiklis viidatud riikidele.
2. Ühinemine saab teoks ühinemiskirjade deponeerimisel ÜRO peasekretäri juures.
10. artikkel
1. Iga riik võib allakirjutamise, ratifitseerimise või ühinemise ajal deklareerida, et see konventsioon laieneb kõigile territooriumidele või mõnele neist, mille rahvusvaheliste suhete eest ta vastutab. See deklaratsioon hakkab kehtima, kui konventsioon jõustub kõnealuse riigi suhtes.
2. Peale seda võib igal ajal konventsiooni sel teel laiendada, teatades sellest ÜRO peasekretärile, ja see hakkab kehtima alates üheksakümnendast päevast peale teate laekumist ÜRO peasekretärile või alates konventsiooni jõustumise päevast kõnealuse riigi suhtes, vastavalt sellele kumb neist toimub viimasena.
3. Nende territooriumide suhtes, millele ei laiene käesolev konventsioon selle allakirjutamise, ratifitseerimise või ühinemise ajal, kaalutleb iga asjast huvitatud riik võimalust astuda vajalikke samme selleks, et laiendada käesoleva konventsiooni kehtivuse ulatust nendele territooriumidele, saavutades nende territooriumide valitsuste nõusoleku, kus seda konstitutsioonis nõutakse.
11. artikkel
Föderaalse või mitte-unitaarse riigi puhul kehtivad järgmised tingimused:
(a) nende käesoleva konventsiooni artiklite suhtes, mis lähevad föderaalvõimude seadusandliku jurisdiktsiooni alla, on föderaalvalitsuse kohustused selles ulatuses samad nagu nende lepinguosaliste riikide kohustused, kes ei ole föderaalriigid;
(b) nende käesoleva konventsiooni artiklite suhtes, mis lähevad osariikide või provintside seadusandliku jurisdiktsiooni alla, kes föderatsiooni konstitutsioonilise korra alusel ei ole kohustatud algatama seadusandlikku kohtuprotsessi, teatab föderaalvalitsus nendest artiklitest koos soodsa soovitusega osariikide või provintside vastavatele ametkondadele nii kiiresti kui võimalik;
(c) käesoleva konventsiooni osapooleks olev föderaalriik edastab mõne teise lepinguosalise riigi taotlusel ÜRO peasekretäri kaudu teadaande föderatsiooni ja selle osariikide seadusandluse ja kohtureeglite kohta, mis on seotud ükskõik millise käesoleva konventsiooni sättega ja mis näitab, milline mõju ulatus on antud sellele sättele seadusandlikul või mõnel muul teel.
12. artikkel
1. Käesolev konventsioon jõustub üheksakümnendal päeval pärast kolmanda ratifitseerimis- või ühinemiskirja deponeerimist.
2. Iga riigi suhtes, kes ratifiseerib käesoleva konventsiooni või ühineb sellega pärast kolmanda ratifitseerimis- või ühinemiskirja deponeerimist, jõustub konventsioon üheksakümnendal päeval pärast sellise riigi poolt ratifiseerimis- või ühinemiskirja deponeerimist.
13. artikkel
1. Iga lepinguosaline riik võib lõpetada käesoleva konventsiooni, teatades sellest kirjalikult ÜRO peasekretärile. Lõpetamine jõustub üks aasta pärast teate laekumist peasekretärile.
2. Iga riik, kes on 10. artikli alusel teinud deklaratsiooni või saatnud teate, võib igal ajal pärast seda teatada ÜRO peasekretärile, et konventsioon ei laiene enam vastavale territooriumile, kui on möödunud üks aasta teate peasekretärile laekumise päevast.
3. Käesolev konventsioon on ka edaspidi rakendatav vahekohtu otsuste puhul, mille tunnustamist või täitmist on alustatud enne, kui jõustub konventsiooni lõpetamine.
14. artikkel
Lepinguosalisel riigil ei ole õigust käesolevat konventsiooni teiste lepinguosaliste riikide vastu ära kasutada, välja arvatud selles ulatuses, kuivõrd ta ise peab rakendama käesolevat konventsiooni.
15. artikkel
ÜRO peasekretär teatab 8. artiklis vaadeldud riikidele järgmisest:
(a) allkirjadest ja ratifitseerimistest kooskõlas 8. artikliga;
(b) ühinemistest kooskõlas 9. artikliga;
(c) deklaratsioonidest ja teadetest vastavalt 1., 10. ja 11. artiklile;
(d) kuupäevast, millal käesolev konventsioon jõustub kooskõlas 12. artikliga.
16. artikkel
1. Käesolev konventsioon, mille hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, deponeeritakse ÜRO arhiivides.
2. ÜRO peasekretär saadab käesoleva konventsiooni kinnitatud koopiad 8. artiklis vaadeldud riikidele.
United Nations Convention on the Recognition and Enforcement of Foreign Arbitral Awards
Done on June 10, 1958
Article I
1. This Convention shall apply to the recognition and enforcement of arbitral awards made in the territory of a State other than the State where the recognition and enforcement of such awards are sought, and arising out of differences between persons, whether physical or legal. It shall also apply to arbitral awards not considered as domestic awards in the State where their recognition and enforcement are sought.
2. The term “arbitral awards”; shall include not only awards made by arbitrators appointed for each case but also those made by permanent arbitral bodies to which the parties have submitted.
3. When signing, ratifying or acceding to this Convention, or notifying extension under Article X hereof, any State may on the basis of reciprocity declare that it will apply the Convention to the recognition and enforcement of awards made only in the territory of another Contracting State. It may also declare that it will apply the Convention only to differences arising out of legal relationships, whether contractual or not, which are considered as commercial under the national law of the State making such declaration.
Article II
1. Each Contracting State shall recognize an agreement in writing under which the parties undertake to submit to arbitration all or any differences which have arisen or which may arise between them in respect of a defined legal relationship, whether contractual or not, concerning a subject matter capable of settlement by arbitration.
2. The term “agreement in writing” shall include an arbitral clause in a contract or an arbitration agreement, signed by the parties or contained in an exchange of letters or telegrams.
3. The court of a Contracting State, when seized of an action in a matter in respect of which the parties have made an agreement within the meaning of this Article, shall, at the request of one of the parties, refer the parties to arbitration, unless it finds that the said agreement is null and void, inoperative or incapable of being performed.
Article III
Each Contracting State shall recognize arbitral awards as binding and enforce them in accordance with the rules of procedure of the territory where the award is relied upon, under the conditions laid down in the following Articles. There shall not be imposed substantially more onerous conditions or higher fees or charges on the recognition or enforcement of arbitral awards to which this Convention applies than are imposed on the recognition or enforcement of domestic arbitral awards.
Article IV
1. To obtain the recognition and enforcement mentioned in the preceding Article, the party applying for recognition and enforcement shall, at the time of the application, supply:
(a) The duly authenticated original award or a duly certified copy thereof;
(b) The original agreement referred to in Article II or a duly certified copy thereof.
2. If the said award or agreement is not made in an official language of the country in which the award is relied upon, the party applying for recognition and enforcement of the award shall produce a translation of these documents into such language. The translation shall be certified by an official or sworn translator or by a diplomatic or consular agent.
Article V
1. Recognition and enforcement of the award may be refused, at the request of the party against whom it is invoked, only if that party furnishes to the competent authority where the recognition and enforcement is sought, proof that:
(a) The parties to the agreement referred to in Article II were, under the law applicable to them, under some incapacity, or the said agreement is not valid under the law to which the parties have subjected it or, failing any indication thereon, under the law of the country where the award was made; or
(b) The party against whom the award is invoked was not given proper notice of the appointment of the arbitrator or of the arbitration proceedings or was otherwise unable to present his case; or
(c) The award deals with a difference not contemplated by or not falling within the terms of the submission to arbitration, or it contains decisions on matters beyond the scope of the submission to arbitration, provided that, if the decisions on matters submitted to arbitration can be separated from those not so submitted, that part of the award which contains decisions on matters submitted to arbitration may be recognized and enforced; or
(d) The composition of the arbitral authority or the arbitral procedure was not in accordance with the agreement of the parties, or, failing such agreement, was not in accordance with the law of the country where the arbitration took place; or
(e) The award has not yet become binding on the parties, or has been set aside or suspended by a competent authority of the country in which, or under the law of which, that award was made.
2. Recognition and enforcement of an arbitral award may also be refused if the competent authority in the country where recognition and enforcement is sought finds that:
(a) The subject matter of the difference is not capable of settlement by arbitration under the law of that country; or
(b) The recognition or enforcement of the award would be contrary to the public policy of that country.
Article VI
If an application for the setting aside or suspension of the award has been made to a competent authority referred to in Article V(1)(e), the authority before which the award is sought to be relied upon may, if it considers it proper, adjourn the decision on the enforcement of the award and may also, on the application of the party claiming enforcement of the award, order the other party to give suitable security.
Article VII
1. The provisions of the present Convention shall not affect the validity of multilateral or bilateral agreements concerning the recognition and enforcement of arbitral awards entered into by the Contracting States nor deprive any interested party of any right he may have to avail himself of an arbitral award in the manner and to the extent allowed by the law or the treaties of the country where such award is sought to be relied upon.
2. The Geneva Protocol on Arbitration Clauses of 1923 and the Geneva Convention on the Execution of Foreign Arbitral Awards of 1927 shall cease to have effect between Contracting States on their becoming bound and to the extent that they become bound, by this Convention.
Article VIII
1. This Convention shall be open until 31 December 1958 for signature on behalf of any Member of the United Nations and also on behalf of any other State which is or hereafter becomes a member of any specialized agency of the United Nations, or which is or hereafter becomes a party to the Statute of the International Court of Justice, or any other State to which an invitation has been addressed by the General Assembly of the United Nations.
2. This Convention shall be ratified and the instrument of ratification shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.
Article IX
1. This Convention shall be open for accession to all States referred to in Article VIII.
2. Accession shall be effected by the deposit of an instrument of accession with the Secretary-General of the United Nations.
Article X
1. Any State may, at the time of signature, ratification or accession, declare that this Convention shall extend to all or any of the territories for the international relations of which it is responsible. Such a declaration shall take effect when the Convention enters into force for the State concerned.
2. At any time thereafter any such extension shall be made by notification addressed to the Secretary-General of the United Nations and shall take effect as from the ninetieth day after the day of receipt by the Secretary-General of the United Nations of this notification, or as from the date of entry into force of the Convention for the State concerned, whichever is the later.
3. With respect to those territories to which this Convention is not extended at the time of signature, ratification or accession, each State concerned shall consider the possibility of taking the necessary steps in order to extend the application of this Convention to such territories, subject, where necessary for constitutional reasons, to the consent of the Governments of such territories.
Article XI
In the case of a federal or non-unitary State the following provisions shall apply:
(a) With respect to those Articles of this Convention that come within the legislative jurisdiction of the federal authority, the obligations of the federal Government shall to this extent be the same as those of Contracting States which are not federal States;
(b) With respect to those Articles of this Convention that come within the legislative jurisdiction of constituent states or provinces which are not, under the constitutional system of the federation, bound to take legislative action, the federal Government shall bring such Articles with a favourable recommendation to the notice of the appropriate authorities of constituent states or provinces at the earliest possible moment;
(c) A federal State Party to this Convention shall, at the request of any other Contracting State transmitted through the Secretary-General of the United Nations, supply a statement of the law and practice of the federation and its constituent units in regard to any particular provision of this Convention, showing the extent to which effect has been given to that provision by legislative or other action.
Article XII
1. This Convention shall come into force on the ninetieth day following the date of deposit of the third instrument of ratification or accession.
2. For each State ratifying or acceding to this Convention after the deposit of the third instrument of ratification or accession, this Convention shall enter into force on the ninetieth day after deposit by such State of its instrument of ratification or accession.
Article XIII
1. Any Contracting State may denounce this Convention by a written notification to the Secretary-General of the United Nations. Denunciation shall take effect one year after the date of receipt of the notification by the Secretary-General.
2. Any State which has made a declaration or notification under Article X may, at any time thereafter, by notification to the Secretary-General of the United Nations, declare that this Convention shall cease to extend to the territory concerned one year after the date of the receipt of the notification by the Secretary-General.
3. This Convention shall continue to be applicable to arbitral awards in respect of which recognition or enforcement proceedings have been instituted before the denunciation takes effect.
Article XIV
A Contracting State shall not be entitled to avail itself of the present Convention against other Contracting States except to the extent that it is itself bound to apply the Convention.
Article XV
The Secretary-General of the United Nations shall notify the States contemplated in Article VIII of the following:
(a) Signatures and ratifications in accordance with Article VIII;
(b) Accessions in accordance with Article IX;
(c) Declarations and notifications under Articles I, X and XI;
(d) The date upon which this Convention enters into force in accordance with Article XII;
(e) Denunciations and notifications in accordance with Article XIII.
Article XVI
1. This Convention, of which the Chinese, English, French, Russian and Spanish texts shall be equally authentic, shall be deposited in the archives of the United Nations.
2. The Secretary-General of the United Nations shall transmit a certified copy of this Convention to the States contemplated in Article VIII.
Õiend
Akti avaldamisandmed täiendatud, lisatud ingliskeelne tekst ja seosed.
Facebook
Twitter