Rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsioon
Vastu võetud 21.11.1997
Vabariigi Valitsuse 23.11.2004 korraldus nr 825 konventsiooniga ühinemise kohta
Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta
Mitteametlik tõlge
Konventsiooniosalised,
arvestades, et altkäemaks on rahvusvahelistes äritehingutes, sealhulgas kaubanduses ja investeeringutes, laialdaselt levinud nähtus, mis tekitab tõsiseid moraalseid ja poliitilisi probleeme, kahjustab häid valitsemistavasid ja majandusarengut ning moonutab rahvusvahelise konkurentsi tingimusi;
arvestades, et rahvusvahelistes äritehingutes toimepandavate altkäemaksukuritegude vastu võitlemine on kõigi riikide ühine vastutusala;
võttes arvesse Majanduskoostöö ja -arengu Organisatsiooni (OECD) nõukogu 23. mail 1997 vastuvõetud rahvusvahelistes äritehingutes toimepandavate altkäemaksukuritegude vastu võitlemist käsitlevat läbivaadatud soovitust K(97)123/FINAL, milles muu hulgas nõutakse tõhusaid meetmeid, et vältida rahvusvaheliste äritehingute käigus välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmist ning selle vastu võidelda, ja eelkõige niisuguste altkäemaksukuritegude kohest tõhusat ja kooskõlastatud kriminaalõiguslikku reguleerimist, mis on kooskõlas nimetatud soovituses kokkulepitud ühiste põhinõuete ning riikide jurisdiktsiooni ja muude õiguspõhimõtetega;
hinnates muid viimase aja arengusuundumusi, mis edendavad rahvusvahelist üksteisemõistmist ja koostööd võitluses ametiisikutele altkäemaksu andmise vastu, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Maailmapanga, Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailma Kaubandusorganisatsiooni, Ameerika Riikide Koostööorganisatsiooni, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu tegevust;
hinnates ettevõtjate ja nende liitude, ametiühingute ja muude valitsusväliste organisatsioonide jõupingutusi altkäemaksukuritegude vastu võitlemisel;
tunnustades valitsuste rolli rahvusvahelistes äritehingutes üksikisikutelt ja ettevõtjatelt altkäemaksu küsimise tõkestamises;
tunnistades, et selles valdkonnas edu saavutamine nõuab lisaks riigisisestele jõupingutustele ka mitmepoolset koostööd, kontrolli ja järelevalvet;
tunnistades, et konventsiooniosaliste võetavate meetmete ühtlustamine on konventsiooni peamine eesmärk, mis eeldab konventsiooni ratifitseerimist ilma eranditeta, mis võivad seda ühtlust rikkuda,
on kokku leppinud järgmises.
Artikkel 1. Välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise kuritegu
1. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et tunnistada oma õigusaktidega kriminaalkorras karistatavaks teoks alusetu rahalise või muu hüve tahtlik pakkumine, lubamine või andmine otse või vahendajate kaudu välisriigi ametiisikule või kolmandale isikule selleks, et ametiisik teeks ametiülesandeid täites mingi teo või hoiduks selle tegemisest, mille tulemusel altkäemaksu pakkuja saab või säilitab rahvusvahelise äritegevusega seotud ebaseaduslikke soodustusi.
2. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise kuriteos osalemine, sealhulgas kihutamine, soodustamine ning sellele kaasaaitamine, või selleks loa andmine on kriminaalkorras karistatav tegu. Välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise katse ja altkäemaksu andmise salajane kokkulepe on samal määral kriminaalkorras karistatavad teod nagu selle konventsiooniosalise ametiisikule altkäemaksu andmise katse ja altkäemaksu andmise salajane kokkulepe.
3. Lõigetes 1 ja 2 sätestatud kriminaalkorras karistatavaid tegusid nimetatakse edaspidi “välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmine”.
4. Konventsioonis on:
a) välisriigi ametiisik – isik, kes
on välisriigis nimetatud või valitud ametikohale, kus ta täidab
seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu ülesandeid; isik, kes täidab
välisriigi, sealhulgas riigiasutuse või avaliku ettevõtja ülesandeid; ja
avalik-õigusliku rahvusvahelise organisatsiooni ametiisik või esindaja.
b)
välisriik – hõlmab kõiki valitsuse tasandeid ja allüksusi
riiklikust kuni kohalikuni;
c) ametiülesandeid täites mingi teo
tegemine või sellest hoidumine – ametiisiku positsiooni
kasutamine olenemata sellest, kas see kuulub ametiisiku pädevusse.
Artikkel 2. Juriidiliste isikute vastutus
Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et kehtestada oma õiguspõhimõtete kohaselt juriidiliste isikute vastutus välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise eest.
Artikkel 3. Karistused
1. Välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise eest karistatakse tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega. Karistused peavad olema võrreldavad konventsiooniosalise enda ametiisikule altkäemaksu pakkuja suhtes kohaldatavate karistustega ja sisaldama füüsiliste isikute vabadusekaotust, mis võimaldab tõhusat vastastikust õigusabi ja väljaandmist.
2. Kui konventsiooniosalise õigussüsteemis ei kohaldata juriidiliste isikute kriminaalvastutust, tagab konventsiooniosaline, et juriidiliste isikute suhtes rakendatakse välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmise eest tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid mittekriminaalseid karistusi, sealhulgas rahalisi karistusi.
3. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et sätestada altkäemaksu ja välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise tagajärjel saadud tulu või vara, mille väärtus vastab niisugusele tulule, arestimine ja konfiskeerimine või võrreldava mõjuga rahaliste karistuste kohaldamine.
4. Konventsiooniosaline kaalub täiendavate tsiviil- või halduskaristuste kehtestamist isiku suhtes, keda karistatakse välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise eest.
Artikkel 4. Jurisdiktsioon
1. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et kehtestada jurisdiktsioon välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise suhtes, kui see õiguserikkumine on täielikult või osaliselt toime pandud tema territooriumil.
2. Konventsiooniosaline, kelle jurisdiktsiooni alla kuulub süüdistuse esitamine oma kodanikele välismaal toime pandud kriminaalkorras karistatavate tegude eest, võtab vajalikud meetmed, et kehtestada oma jurisdiktsioon välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise suhtes samade põhimõtete alusel.
3. Kui konventsioonikohase kriminaalkorras karistatava teo suhtes on jurisdiktsioon mitmel konventsiooniosalisel, peavad asjaomased konventsiooniosalised ühe osalise taotlusel omavahel nõu, et otsustada, kelle jurisdiktsioon on süüdistuse esitamiseks kõige asjakohasem.
4. Konventsiooniosaline kontrollib, kas jurisdiktsiooni alus on välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmise vastu võitlemiseks tõhus, ja kui ei ole, võtab parandusmeetmeid.
Artikkel 5. Jõustamine
Välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmist uuritakse ja esitatakse süüdistus konventsiooniosalise õigusaktide ja põhimõtete kohaselt. Uurimist ja süüdistuse esitamist ei või mõjutada riigi majandushuvid, soov teise riigiga suhteid hoida või asjaga seotud füüsiliste või juriidiliste isikute maine.
Artikkel 6. Aegumistähtajad
Välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise kuriteo suhtes kohaldatavad aegumistähtajad peavad olema piisavalt pikad, et nimetatud tegu uurida ja süüdistus esitada.
Artikkel 7. Rahapesu
Konventsiooniosaline, kes rahapesu käsitlevate õigusaktide kohaldamisel on määratlenud oma riigi ametiisikule altkäemaksu andmise või tema poolt altkäemaksu võtmise eelkuriteona, määratleb samal viisil ka välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise või tema poolt altkäemaksu võtmise, olenemata altkäemaksu andmise kohast.
Artikkel 8. Raamatupidamisarvestus
1. Tõhusaks võitlemiseks välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise vastu võtab konventsiooniosaline meetmeid, et keelata raamatupidamis- ja äridokumente, raamatupidamisaruannete avaldamist ning raamatupidamis- ja auditeerimisstandardeid käsitlevate õigusaktidega nende kohaldamisalasse kuuluvatel äriühingutel topeltraamatupidamine, raamatupidamisväliste või puudulikult tõendatud tehingute tegemine, olematute kulude kirjendamine, ebaõigesti tõendatud objektiga kohustuste kirjendamine ja valedokumentide kasutamine, mille eesmärk on anda altkäemaksu välisriigi ametiisikule või sellist altkäemaksu andmist varjata.
2. Konventsiooniosaline kehtestab tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad tsiviil-, haldus- või kriminaalkaristused äriühingute raamatupidamis- ja äridokumentidega seotud tegevusetuse ja võltsingute eest.
Artikkel 9. Vastastikune õigusabi
1. Konventsiooniosaline annab teisele konventsiooniosalisele oma seaduste ja asjakohaste rahvusvaheliste lepingute ja kokkulepete alusel võimalikult suures ulatuses kiiret ja tõhusat õigusabi konventsiooniosalise algatatud kriminaaluurimiste ja -menetluste läbiviimiseks, mis on seotud konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate kriminaalkorras karistatavate tegudega ja konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate väärtegude menetlusega, mille konventsiooniosaline on algatanud juriidilise isiku suhtes. Taotluse saanud konventsiooniosaline teavitab viivitamata taotlevat konventsiooniosalist igasugusest lisateabest või -dokumentidest, mida vajatakse õigusabitaotluse toetuseks, ja taotluse korral õigusabitaotluse menetlemise hetkeolukorrast ja tulemusest.
2. Kui konventsiooniosaline seab õigusabi andmise tingimuseks, et tegu on kriminaalkorras karistatav mõlemapoolselt, loetakse see tingimus täidetuks, kui tegu, mille puhul abi taotletakse, kuulub konventsiooni kohaldamisalasse.
3. Konventsiooniosaline ei või pangasaladuse hoidmise põhjendusega keelduda vastastikuse õigusabi andmisest kriminaalasjades, mis kuuluvad konventsiooni kohaldamisalasse.
Artikkel 10. Väljaandmine
1. Välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmist loetakse konventsiooniosaliste õigusaktides ja konventsiooniosaliste vahelistes väljaandmislepingutes kriminaalkorras karistatavaks teoks, mille puhul kohaldatakse väljaandmist.
2. Kui konventsiooniosaline, kes seab väljaandmise tingimuseks väljaandmislepingu olemasolu, saab väljaandmistaotluse teiselt konventsiooniosaliselt, kellega ta ei ole sõlminud väljaandmislepingut, võib ta välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise kuriteo puhul pidada väljaandmise seaduslikuks aluseks konventsiooni.
3. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et tagada oma kodanike väljaandmine või neile süüdistuse esitamine välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise eest. Konventsiooniosaline, kes keeldub täitmast taotlust anda välja välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmises süüdistatav isik üksnes põhjusel, et see isik on tema kodanik, esitab asja oma pädevatele asutustele süüdistuse esitamiseks.
4. Välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmises süüdistatav isik antakse välja tingimustel, mis on sätestatud konventsiooniosalise riigisisestes õigusaktides ning kohaldatavates rahvusvahelistes lepingutes ja kokkulepetes. Kui konventsiooniosaline seab väljaandmise tingimuseks, et tegu on kriminaalkorras karistatav mõlemapoolselt, loetakse see tingimus täidetuks, kui tegu, mille alusel väljaandmist taotletakse, kuulub konventsiooni artikli 1 kohaldamisalasse.
Artikkel 11. Vastutavad ametiasutused
Konsulteerimist käsitleva artikli 4 lõike 3, vastastikust õigusabi käsitleva artikli 9 ja väljaandmist käsitleva artikli 10 kohaldamiseks teatab konventsiooniosaline OECD peasekretärile asutuse või asutused, kes vastutavad asjaomaste taotluste esitamise ja vastuvõtmise eest ning kes vahendavad konventsiooniosalise asjakohast teavet, ilma et see piiraks muid konventsiooniosaliste vahel sõlmitud kokkuleppeid.
Artikkel 12. Kontroll ja järelevalve
Konventsiooniosalised teevad konventsiooni täielikuks rakendamiseks loodud süstemaatilise järelevalve programmi elluviimisel koostööd. Kui konventsiooniosalised ei ole konsensuse alusel otsustanud teisiti, tehakse seda rahvusvahelistes äritehingutes altkäemaksu vastu võitlemise OECD töögrupi juhiste kohaselt või selle ülesandeid täitva järglasasutuse juhiste kohaselt ning konventsiooniosalised kannavad programmi kulud selle asutuse suhtes kohaldatavate eeskirjade kohaselt.
Artikkel 13. Allkirjastamine ja ühinemine
1. Kuni jõustumiseni on konventsioon avatud allakirjutamiseks kõigile OECD liikmetele ja kolmandatele riikidele, kes on kutsutud rahvusvahelistes äritehingutes altkäemaksu andmise vastu võitlemise OECD töögrupi täisosalisteks.
2. Jõustumise järel on konventsioon ühinemiseks avatud kõigile OECD liikmetele, kes ei ole konventsioonile alla kirjutanud või kolmandatele riikidele, kes on rahvusvahelistes äritehingutes altkäemaksu andmise vastu võitlemise OECD töögrupi või selle ülesandeid täitva järglasasutuse täisosalised. Riigi suhtes, kes ei ole konventsioonile alla kirjutanud, jõustub konventsioon kuuekümnendal päeval pärast selle ühinemiskirja hoiuleandmise päeva.
Artikkel 14. Ratifitseerimine ja hoiulevõtja
1. Konventsioonile allakirjutanud osalised võtavad selle vastu, kiidavad heaks või ratifitseerivad oma riigi õigusaktide kohaselt.
2. Vastuvõtmis-, heakskiitmis-, ratifitseerimis- või ühinemiskiri antakse hoiule OECD peasekretärile, kes on konventsiooni hoiulevõtja.
Artikkel 15. Jõustumine
1. Konventsioon jõustub kuuekümnendal päeval pärast seda, kui viis riiki kümnest dokumendi DAFFE/IME/BR(97)18/FINAL (vt lisa) kohaselt suurima ekspordiosaga riigist, kelle eksport moodustab vähemalt kuuskümmend protsenti nende kümne riigi koguekspordist, on andnud hoiule oma vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ratifitseerimiskirja. Konventsioonile allakirjutanud osalise suhtes, kes on kirja hoiule andnud pärast nimetatud jõustumist, jõustub konventsioon kuuekümnendal päeval pärast kirja hoiuleandmist.
2. Kui pärast 31. detsembrit 1998 ei ole konventsioon lõike 1 kohaselt jõustunud, võib iga vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ratifitseerimiskirja hoiule andnud konventsioonile allakirjutanud osaline kirjalikult teatada hoiulevõtjale oma valmisolekust nõustuda konventsiooni jõustumisega lõike 2 kohaselt. Konventsioon jõustub niisuguse allakirjutanu suhtes kuuekümnendal päeval pärast seda, kui sellise deklaratsiooni on hoiule andnud vähemalt kaks konventsioonile allakirjutanud osalist. Iga konventsioonile allakirjutanud osalise suhtes, kes on deklaratsiooni hoiule andnud pärast nimetatud jõustumist, jõustub konventsioon kuuekümnendal päeval pärast kirja hoiuleandmist.
Artikkel 16. Muutmine
Iga konventsiooniosaline võib esitada konventsiooni muudatusettepanekuid. Muudatusettepanek esitatakse hoiulevõtjale, kes edastab selle teistele konventsiooniosalistele vähemalt kuuskümmend päeva enne konventsiooniosaliste koosolekut, kus muudatusettepanekut arutatakse. Konventsiooniosaliste konsensuse alusel vastuvõetud muudatus või konventsiooniosaliste konsensuse alusel otsustatud muul viisil vastuvõetud muudatus jõustub kuuekümnendal päeval pärast kõigi konventsiooniosaliste ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmist või muudel asjaoludel, mille konventsiooniosalised võivad kindlaks määrata muudatuse vastuvõtmise ajal.
Artikkel 17. Konventsioonist väljaastumine
Konventsiooniosaline võib konventsioonist välja astuda, esitades selle kohta hoiulevõtjale kirjaliku teate. Niisugune väljaastumine jõustub ühe aasta möödudes teate kättesaamisest. Pärast väljaastumist jätkavad konventsiooniosalised ja väljaastunud konventsiooniosaline koostööd kõigi pooleliolevate abi- ja väljaandmistaotluste osas, mis on esitatud enne väljaastumise jõustumist.
Lisa
OECD EKSPORDI STATISTIKA
|
OECD EKSPORT |
|||
|
1990–1996
|
1990–1996
|
1990–1996
|
|
|
(miljonites USA dollarites)
|
OECD koguprotsent
|
Kümne suurima protsent
|
|
| Ameerika Ühendriigid |
287 118
|
15,9%
|
19,7%
|
| Saksamaa |
254 746
|
14,1%
|
17,5%
|
| Jaapan |
212 665
|
11,8%
|
14,6%
|
| Prantsusmaa |
138 471
|
7,7%
|
9,5%
|
| Ühendkuningriik |
121 258
|
6,7%
|
8,3%
|
| Itaalia |
112 449
|
6,2%
|
7,7%
|
| Kanada |
91 215
|
5,1%
|
6,3%
|
| Korea1 |
81 364
|
4,5%
|
5,6%
|
| Madalmaad |
81 264
|
4,5%
|
5,6%
|
| Belgia/Luksemburg |
78 598
|
4,4%
|
5,4%
|
| Kümme suurimat kokku |
1 459 148
|
81,0%
|
100%
|
| Hispaania |
42 469
|
2,4%
|
|
| Šveits |
40 395
|
2,2%
|
|
| Rootsi |
36 710
|
2,0%
|
|
| Mehhiko1 |
34 233
|
1,9%
|
|
| Austraalia |
27 194
|
1,5%
|
|
| Taani |
24 145
|
1,3%
|
|
| Austria* |
22 432
|
1,2%
|
|
| Norra |
21 666
|
1,2%
|
|
| Iirimaa |
19 217
|
1,1%
|
|
| Soome |
17 296
|
1,0%
|
|
| Poola1** |
12 652
|
0,7%
|
|
| Portugal; |
10 801
|
0,6%
|
|
| Türgi* |
8027
|
0,4%
|
|
| Ungari** |
6795
|
0,4%
|
|
| Uus-Meremaa |
6663
|
0,4%
|
|
| Tšehhi Vabariik*** |
6263
|
0,3%
|
|
| Kreeka* |
4 606
|
0,3%
|
|
| Island |
949
|
0,1%
|
|
| OECD kokku |
1 801 661
|
100%
|
|
Märkused:
** 1991–1996;
*** 1993–1996
Allikas:
OECD, 1 IMF.
Belgia ja Luksemburg:
Belgia ja Luksemburgi osas on olemas ainult mõlema riigi ühendatud
kaubandusstatistika. Kui Belgia või Luksemburg annab hoiule oma
vastuvõtu-, heakskiitmis- või ratifitseerimiskirja või kui Belgia ja
Luksemburg mõlemad annavad hoiule oma vastuvõtu-, heakskiitmis- või
ratifitseerimiskirjad, loetakse konventsiooni artikli 15 lõike 1
kohaldamisel, et üks riikidest, kes on kümne suurima eksportija hulgas, on
oma kirja hoiule andnud ja mõlema riigi ühine eksport arvestatakse 60%
hulka nende kümne riigi ühisest koguekspordist, mis on aluseks käesoleva
sätte kohaselt toimuvale jõustumisele.
CONVENTION ON COMBATING BRIBERY OF FOREIGN PUBLIC
OFFICIALS IN INTERNATIONAL BUSINESS TRANSACTIONS
Adopted by the Negotiating Conference on 21 November 1997
PREAMBLE
The Parties,
Considering that bribery is a widespread phenomenon in international business transactions, including trade and investment, which raises serious moral and political concerns, undermines good governance and economic development, and distorts international competitive conditions;
Considering that all countries share a responsibility to combat bribery in international business transactions;
Having regard to the Revised Recommendation on Combating Bribery in International Business Transactions, adopted by the Council of the Organisation for Economic Co-operation and Development (OECD) on 23 May 1997, C(97)123/FINAL, which, inter alia, called for effective measures to deter, prevent and combat the bribery of foreign public officials in connection with international business transactions, in particular the prompt criminalisation of such bribery in an effective and co-ordinated manner and in conformity with the agreed common elements set out in that Recommendation and with the jurisdictional and other basic legal principles of each country;
Welcoming other recent developments which further advance international understanding and co-operation in combating bribery of public officials, including actions of the United Nations, the World Bank, the International Monetary Fund, the World Trade Organisation, the Organisation of American States, the Council of Europe and the European Union; Welcoming the efforts of companies, business organisations and trade unions as well as other non-governmental organisations to combat bribery;
Recognising the role of governments in the prevention of solicitation of bribes from individuals and enterprises in international business transactions;
Recognising that achieving progress in this field requires not only efforts on a national level but also multilateral co-operation, monitoring and follow-up; Recognising that achieving equivalence among the measures to be taken by the Parties is an essential object and purpose of the Convention, which requires that the Convention be ratified without derogations affecting this equivalence;
Have agreed as follows:
Article 1 – The Offence of Bribery of Foreign Public Officials
1. Each Party shall take such measures as may be necessary to establish that it is a criminal offence under its law for any person intentionally to offer, promise or give any undue pecuniary or other advantage, whether directly or through intermediaries, to a foreign public official, for that official or for a third party, in order that the official act or refrain from acting in relation to the performance of official duties, in order to obtain or retain business or other improper advantage in the conduct of international business.
2. Each Party shall take any measures necessary to establish that complicity in, including incitement, aiding and abetting, or authorisation of an act of bribery of a foreign public official shall be a criminal offence. Attempt and conspiracy to bribe a foreign public official shall be criminal offences to the same extent as attempt and conspiracy to bribe a public official of that Party.
3. The offences set out in paragraphs 1 and 2 above are hereinafter referred to as “bribery of a foreign public official”.
4. For the purpose of this Convention:
a. “foreign public official”
means any person holding a legislative, administrative or judicial
office of a foreign country, whether appointed or elected; any person
exercising a public function for a foreign country, including for a
public agency or public enterprise; and any official or agent of a
public international organisation;
b. “foreign country” includes all
levels and subdivisions of government, from national to local;
c.
“act or refrain from acting in relation to the performance of official
duties” includes any use of the public official’s position, whether or
not within the official’s authorised competence.
Article 2 – Responsibility of Legal Persons
Each Party shall take such measures as may be necessary, in accordance with its legal principles, to establish the liability of legal persons for the bribery of a foreign public official.
Article 3 – Sanctions
1. The bribery of a foreign public official shall be punishable by effective, proportionate and dissuasive criminal penalties. The range of penalties shall be comparable to that applicable to the bribery of the Party’s own public officials and shall, in the case of natural persons, include deprivation of liberty sufficient to enable effective mutual legal assistance and extradition.
2. In the event that, under the legal system of a Party, criminal responsibility is not applicable to legal persons, that Party shall ensure that legal persons shall be subject to effective, proportionate and dissuasive non-criminal sanctions, including monetary sanctions, for bribery of foreign public officials.
3. Each Party shall take such measures as may be necessary to provide that the bribe and the proceeds of the bribery of a foreign public official, or property the value of which corresponds to that of such proceeds, are subject to seizure and confiscation or that monetary sanctions of comparable effect are applicable.
4. Each Party shall consider the imposition of additional civil or administrative sanctions upon a person subject to sanctions for the bribery of a foreign public official.
Article 4 – Jurisdiction
1. Each Party shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the bribery of a foreign public official when the offence is committed in whole or in part in its territory.
2. Each Party which has jurisdiction to prosecute its nationals for offences committed abroad shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction to do so in respect of the bribery of a foreign public official, according to the same principles.
3. When more than one Party has jurisdiction over an alleged offence described in this Convention, the Parties involved shall, at the request of one of them, consult with a view to determining the most appropriate jurisdiction for prosecution.
4. Each Party shall review whether its current basis for jurisdiction is effective in the fight against the bribery of foreign public officials and, if it is not, shall take remedial steps.
Article 5 – Enforcement
Investigation and prosecution of the bribery of a foreign public official shall be subject to the applicable rules and principles of each Party. They shall not be influenced by considerations of national economic interest, the potential effect upon relations with another State or the identity of the natural or legal persons involved.
Article 6 – Statute of Limitations
Any statute of limitations applicable to the offence of bribery of a foreign public official shall allow an adequate period of time for the investigation and prosecution of this offence.
Article 7 – Money Laundering
Each Party which has made bribery of its own public official a predicate offence for the purpose of the application of its money laundering legislation shall do so on the same terms for the bribery of a foreign public official, without regard to the place where the bribery occurred.
Article 8 – Accounting
1. In order to combat bribery of foreign public officials effectively, each Party shall take such measures as may be necessary, within the framework of its laws and regulations regarding the maintenance of books and records, financial statement disclosures, and accounting and auditing standards, to prohibit the establishment of off-the-books accounts, the making of off-the-books or inadequately identified transactions, the recording of non-existent expenditures, the entry of liabilities with incorrect identification of their object, as well as the use of false documents, by companies subject to those laws and regulations, for the purpose of bribing foreign public officials or of hiding such bribery.
2. Each Party shall provide effective, proportionate and dissuasive civil, administrative or criminal penalties for such omissions and falsifications in respect of the books, records, accounts and financial statements of such companies.
Article 9 – Mutual Legal Assistance
1. Each Party shall, to the fullest extent possible under its laws and relevant treaties and arrangements, provide prompt and effective legal assistance to another Party for the purpose of criminal investigations and proceedings brought by a Party concerning offences within the scope of this Convention and for non-criminal proceedings within the scope of this Convention brought by a Party against a legal person. The requested Party shall inform the requesting Party, without delay, of any additional information or documents needed to support the request for assistance and, where requested, of the status and outcome of the request for assistance.
2. Where a Party makes mutual legal assistance conditional upon the existence of dual criminality, dual criminality shall be deemed to exist if the offence for which the assistance is sought is within the scope of this Convention.
3. A Party shall not decline to render mutual legal assistance for criminal matters within the scope of this Convention on the ground of bank secrecy.
Article 10 – Extradition
1. Bribery of a foreign public official shall be deemed to be included as an extraditable offence under the laws of the Parties and the extradition treaties between them.
2. If a Party which makes extradition conditional on the existence of an extradition treaty receives a request for extradition from another Party with which it has no extradition treaty, it may consider this Convention to be the legal basis for extradition in respect of the offence of bribery of a foreign public official.
3. Each Party shall take any measures necessary to assure either that it can extradite its nationals or that it can prosecute its nationals for the offence of bribery of a foreign public official. A Party which declines a request to extradite a person for bribery of a foreign public official solely on the ground that the person is its national shall submit the case to its competent authorities for the purpose of prosecution.
4. Extradition for bribery of a foreign public official is subject to the conditions set out in the domestic law and applicable treaties and arrangements of each Party. Where a Party makes extradition conditional upon the existence of dual criminality, that condition shall be deemed to be fulfilled if the offence for which extradition is sought is within the scope of Article 1 of this Convention.
Article 11 – Responsible Authorities
For the purposes of Article 4, paragraph 3, on consultation, Article 9, on mutual legal assistance and Article 10, on extradition, each Party shall notify to the Secretary-General of the OECD an authority or authorities responsible for making and receiving requests, which shall serve as channel of communication for these matters for that Party, without prejudice to other arrangements between Parties.
Article 12 – Monitoring and Follow-up
The Parties shall co-operate in carrying out a programme of systematic follow-up to monitor and promote the full implementation of this Convention. Unless otherwise decided by consensus of the Parties, this shall be done in the framework of the OECD Working Group on Bribery in International Business Transactions and according to its terms of reference, or within the framework and terms of reference of any successor to its functions, and Parties shall bear the costs of the programme in accordance with the rules applicable to that body.
Article 13 – Signature and Accession
1. Until its entry into force, this Convention shall be open for signature by OECD members and by non-members which have been invited to become full participants in its Working Group on Bribery in International Business Transactions.
2. Subsequent to its entry into force, this Convention shall be open to accession by any non-signatory which is a member of the OECD or has become a full participant in the Working Group on Bribery in International Business Transactions or any successor to its functions. For each such non-signatory, the Convention shall enter into force on the sixtieth day following the date of deposit of its instrument of accession.
Article 14 – Ratification and Depositary
1. This Convention is subject to acceptance, approval or ratification by the Signatories, in accordance with their respective laws.
2. Instruments of acceptance, approval, ratification or accession shall be deposited with the Secretary-General of the OECD, who shall serve as Depositary of this Convention.
Article 15 – Entry into Force
1. This Convention shall enter into force on the sixtieth day following the date upon which five of the ten countries which have the ten largest export shares (see annex), and which represent by themselves at least sixty per cent of the combined total exports of those ten countries, have deposited their instruments of acceptance, approval, or ratification. For each signatory depositing its instrument after such entry into force, the Convention shall enter into force on the sixtieth day after deposit of its instrument.
2. If, after 31 December 1998, the Convention has not entered into force under paragraph 1 above, any signatory which has deposited its instrument of acceptance, approval or ratification may declare in writing to the Depositary its readiness to accept entry into force of this Convention under this paragraph 2. The Convention shall enter into force for such a signatory on the sixtieth day following the date upon which such declarations have been deposited by at least two signatories. For each signatory depositing its declaration after such entry into force, the Convention shall enter into force on the sixtieth day following the date of deposit.
Article 16 – Amendment
Any Party may propose the amendment of this Convention. A proposed amendment shall be submitted to the Depositary which shall communicate it to the other Parties at least sixty days before convening a meeting of the Parties to consider the proposed amendment. An amendment adopted by consensus of the Parties, or by such other means as the Parties may determine by consensus, shall enter into force sixty days after the deposit of an instrument of ratification, acceptance or approval by all of the Parties, or in such other circumstances as may be specified by the Parties at the time of adoption of the amendment.
Article 17 – Withdrawal
A Party may withdraw from this Convention by submitting written notification to the Depositary. Such withdrawal shall be effective one year after the date of the receipt of the notification. After withdrawal, co-operation shall continue between the Parties and the Party which has withdrawn on all requests for assistance or extradition made before the effective date of withdrawal which remain pending.
Annex
STATISTICS ON OECD EXPORTS
|
OECD EXPORTS |
|||
|
1990–1996
|
1990–1996
|
1990–1996
|
|
|
(USA $ million)
|
% of Total OECD
|
% of 10 largest
|
|
| USA |
287 118
|
15,9%
|
19,7%
|
| Germany |
254 746
|
14,1%
|
17,5%
|
| Japan |
212 665
|
11,8%
|
14,6%
|
| France |
138 471
|
7,7%
|
9,5%
|
| UK |
121 258
|
6,7%
|
8,3%
|
| Italy |
112 449
|
6,2%
|
7,7%
|
| Canada |
91 215
|
5,1%
|
6,3%
|
| Corea1 |
81 364
|
4,5%
|
5,6%
|
| Netherlands |
81 264
|
4,5%
|
5,6%
|
| Belgium/Luxembourg |
78 598
|
4,4%
|
5,4%
|
| Total 10 largest |
1 459 148
|
81,0%
|
100%
|
| Spain |
42 469
|
2,4%
|
|
| Switzerland |
40 395
|
2,2%
|
|
| Sweden |
36 710
|
2,0%
|
|
| Mexico1 |
34 233
|
1,9%
|
|
| Australia |
27 194
|
1,5%
|
|
| Denmark |
24 145
|
1,3%
|
|
| Austria* |
22 432
|
1,2%
|
|
| Norway |
21 666
|
1,2%
|
|
| Ireland |
19 217
|
1,1%
|
|
| Finland |
17 296
|
1,0%
|
|
| Poland1** |
12 652
|
0,7%
|
|
| Portugal; |
10 801
|
0,6%
|
|
| Turkey* |
8027
|
0,4%
|
|
| Hungary** |
6795
|
0,4%
|
|
| New-Zealand |
6663
|
0,4%
|
|
| Czech Republic *** |
6263
|
0,3%
|
|
| Greece* |
4 606
|
0,3%
|
|
| Iceland |
949
|
0,1%
|
|
| Total OECD |
1 801 661
|
100%
|
|
Notes:
* 1990-1995;
** 1991-1996;
*** 1993-1996
Source:
OECD, 1 IMF
Concerning Belgium-Luxembourg: Trade statistics for Belgium and Luxembourg are available only on a combined basis for the two countries. For purposes of Article 15, paragraph 1 of the Convention, if either Belgium or Luxembourg deposits its instrument of acceptance, approval or ratification, or if both Belgium and Luxembourg deposit their instruments of acceptance, approval or ratification, it shall be considered that one of the countries which have the ten largest exports shares has deposited its instrument and the joint exports of both countries will be counted towards the 60 percent of combined total exports of those ten countries, which is required for entry into force under this provision.
Facebook
X.com