3-4-1-16-08 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. märtsi 2009. a kohtuotsus relvaseaduse § 43 lõike 1 punkti 2 põhiseaduslikkuse kontrolli kohta
RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti
Vabariigi nimel
| Kohtuasja number | 3-4-1-16-08 |
| Otsuse kuupäev | 26. märts 2009 |
| Kohtukoosseis | Eesistuja Märt Rask, liikmed Peeter Jerofejev, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Priit Pikamäe |
| Kohtuasi | Relvaseaduse § 43 lõike 1 punkti 2 põhiseaduslikkuse kontroll |
| Menetluse alus | Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2008. aasta otsus haldusasjas nr 3-07-2302 |
| Asja läbivaatamine | Kirjalik menetlus |
Resolutsioon
Tunnistada relvaseaduse § 43 lõike 1 punkt 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril arvestada kahtlustatava või süüdistatava relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisel kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega.
Asjaolud ja menetluse käik
1. Tallinna Halduskohtu otsuse kohaselt on Põhja Politseiprefektuur Andres Sarrile väljastanud 18 relvaluba ja 4 relvasoetamisluba (soetamisluba), mille alusel on tal õigus omada ja kanda kümmet vintpüssi, viit sileraudset püssi, kahte revolvrit ja ühte püstolit.
2. Kaitsepolitseiamet esitas 11. oktoobril 2007. aastal kriminaalasjas nr 05913000055 A. Sarrile kahtlustuse karistusseadustiku (KarS) § 298 lõike 1 järgi altkäemaksu lubamises ja andmises.
3. Põhja Politseiprefektuuri 2. novembri 2007. aasta relvaloa kehtivuse peatamise otsusega nr 327 peatati viitega relvaseaduse (RelvS) § 43 lõike 1 punktile 2 A. Sarrile Põhja Politseiprefektuuri väljastatud füüsilise isiku relvalubade ja soetamislubade kehtivus «peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemiseni» ning võeti relvad koos laskemoonaga Põhja Politseiprefektuuri relvalattu hoiule.
4. A. Sarri esitas 9. novembril 2007. aastal Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Põhja Politseiprefektuuri 2. novembri 2007. aasta otsuse nr 327 tühistamist ning RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 kohaldamata jätmist ja põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks tunnistamist.
5. Kohus võttis A. Sarri kaebuse 20. novembril 2007 menetlusse ja tunnistas vastustajaks Põhja Politseiprefektuuri. Kohus jättis 13. novembril 2007 A. Sarri esialgse õiguskaitse taotluse ja kaebuse rahuldamata. A. Sarri esitas kohtumääruse peale määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. jaanuari 2008. aasta määrusega rahuldamata.
6. Riigiprokurör lõpetas A. Sarri vastu algatatud kriminaalmenetluse 14. märtsil 2008.
7. Põhja Politseiprefektuur taastas A. Sarri relvalubade kehtivuse 26. märtsi 2008. aasta otsusega nr 545.
8. A. Sarri asendas 4. aprillil 2008 Põhja Politseiprefektuuri 2. novembri 2007. aasta otsuse nr 327 tühistamise nõude õigusvastasuse tuvastamise nõudega.
9. Tallinna Halduskohus rahuldas 11. novembri 2008. aasta otsusega nr 3-07-2302 A. Sarri kaebuse ja tunnistas õigusvastaseks Põhja Politseiprefektuuri 2. novembri 2007. aasta relvaloa kehtivuse peatamise otsuse nr 327. Lisaks tunnistas Tallinna Halduskohus põhiseadusega vastuolus olevaks RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 ja jättis nimetatud sätte kohaldamata osas, millega ei nähta ette politseiprefektuurile kaalutlusõigust relvaloa kehtivuse peatamise otsustamisel, ning algatas sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus.
Menetlusosaliste põhjendused
10. Tallinna Halduskohus leiab, et riigivõim sekkus A. Sarrile väljastatud relvalubade ja soetamislubade kehtivuse peatamisega PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse. Otsustamaks, kas põhiõiguse riive on põhiseaduspärane, tuleb täitevvõimul kaaluda erinevaid vastanduvaid huve. Halduskohus järeldab, et kuna RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 ei võimalda relvaloa või soetamisloa kehtivuse peatamise otsustamisel arvestada konkreetsete asjaoludega ega kaaluda, kas vaidlustatud sätte kohaldamine on proportsionaalne, pole PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse sekkumise põhiseaduspärasus kindel.
Halduskohus tõdeb, et A. Sarri oli kahtlustatav aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos, täpsemalt altkäemaksu lubamises ja andmises. Kaebajat kahtlustati seega teise astme kuriteos, mis ei ole seotud relvade ega ohuga teistele inimestele või ühiskondlikule julgeolekule. Asjas puuduvad halduskohtu hinnangul andmed, mis viitaksid, et A. Sarri näol on tegemist isikuga, kes kujutab ohtu ühiskonnale. Halduskohus ei nõustu politseiprefektuuriga, et loa kehtivuse peatamine piirab isiku õigusi oluliselt vähem kui loa kehtetuks tunnistamine. Halduskohus on seisukohal, et loa kehtivuse peatamisel on mõju küll ajutine, aga siiski samaväärne loa kehtetuks tunnistamisega.
Eeltoodud põhjustel leiab halduskohus, et RelvS § 43 lõike 1 punktis 2 sätestatud piirang, mis kohustab seaduse rakendajat peatama kriminaalasjas kahtlustatava või süüdistatava soetamisloa või relvaloa, arvestamata juhtumi asjaolusid, sh soetamisloa või relvaloa omaniku isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid (kuriteo raskusaste ja iseloom jms), ei ole proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Halduskohus tõdeb, et A. Sarrile väljastatud relvalubade ja soetamislubade kehtivuse peatamine ei olnud proportsionaalne.
11. A. Sarri leiab, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 imperatiivse normina ei võimalda teostada haldusõiguslikku diskretsiooni. See on vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse ja PS §-s 14 sätestatud tõhusa menetluse põhimõttega. A. Sarri rõhutab, et imperatiivse piiranguga kaasneb alati oht eirata mitte üksnes proportsionaalsuse põhimõtet, vaid ka hea halduse põhimõtet.
A. Sarri on seisukohal, et Riigikohtu praktika kohaselt on kaalutlusotsus reegel, ilma milleta ei pruugi haldusorgan teha proportsionaalset otsust (vt nt Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-01 – RT III 2001, 26, 280, p 22, 23, 24; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (RKPJK) 28. aprilli 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-00 – RT III 2000, 13, 140; 3. mai 2001. aasta otsus asjas nr 3-2-1-6-01 – RT III 2001, 15, 154; 17. veebruari 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-03 – RT III 2003, 5, 48).
A. Sarri tõdeb, et põhiseaduse vastane ei ole piirangu kohaldamise võimalus, vaid kaalutlusõiguse võimaluse puudumine. RelvS § 43 lõike 1 punktis 2 sätestatud piirang teiste isikute elu ja tervise kaitse huvides võib olla vajalik eelkõige kahtlustuse puhul vägivaldsetes, s.o teistele isikutele füüsiliselt ohtlikes kuritegudes. Seadus näeb ette ka mitmeid põhiseaduslikke piirangumeetmeid, mis sõltuvad isikust endast (nt kriminaalkorras karistatus, kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumine, jahipidamine ilma jahitunnistuseta). Kahtlustuse esitamine aga ei sõltu isikust endast ja võib olla objektiivselt põhjendamatu. Relvaloa ja soetamisloa kehtivuse peatamise piirangu kohaldamise aluseks ei ole isiku süü, vaid isikust lähtuv oht, millele viitavad väidetavalt toimepandud teod. Arvestades PS § 22, ei ole enamikul juhtumitel pelgalt kahtlustuse põhjal alust eeldada isiku ohtlikkust.
A. Sarri juhib tähelepanu sellele, et Riigikohus on leidnud, et ebaproportsionaalne on relvaloa taotlemise absoluutne keeld, kui isik on minevikus toime pannud tahtliku kuriteo (vt Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-01, p 22, 23, 24 – RT III 2001, 26, 280).
12. Põhja Politseiprefektuur leiab, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 ei ole vastuolus põhiseadusega. Relvaseadus on eriseadus, millega antakse isikutele, kes vastavad seaduses toodud nõuetele, eriõigus omada ja kanda piiratud käibega relva. Põhja Politseiprefektuur arvab, et arvestades kogukonna turvalisust, on seaduse säte, mis kohustab politseiprefektuuri kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatava isiku relvaloa peatama, täiesti argumenteeritud ja loogiline.
Põhja Politseiprefektuur juhib tähelepanu, et seadusandja eristab relvaloa kehtivuse peatamist ja kehtetuks tunnistamist. RelvS § 43 lõikes 3 on sätestatud relvaloa kehtetuks tunnistamise alused (sh kriminaalkorras karistatus, kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumine, jahipidamine ilma jahitunnistuseta jne). RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 kohaselt, kui loa omaja on kahtlustatav või süüdistatav, siis relvaloa kehtivus peatatakse, mitte ei tunnistata kehtetuks. See tähendab, et samal ajal kriminaalmenetluse lõpetamisega langeb ära relvaloa kehtivuse peatamise alus ning isiku relvaloa kehtivus taastatakse. Eelnevast järeldab politseiprefektuur, et relvaloa kehtivuse peatamine piirab isiku õigusi oluliselt vähem kui loa kehtetuks tunnistamine. Põhja Politseiprefektuur on seisukohal, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kuna avalikud huvid on kaalukamad kahtlustatava või süüdistatava subjektiivsest õigusest.
13. Riigikogu nimel esitas arvamuse põhiseaduskomisjon. Põhiseaduskomisjon leiab, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 ei ole kooskõlas PS §-dega 11 ja 19. Põhiseaduskomisjon tõdeb, et RelvS § 43 lõike 1 punktis 2 sätestatud piirang, mis kohustab politseiprefektuuri igal juhul peatama kriminaalmenetluses kahtlustatava või süüdistatava relvaloa, arvesse võtmata toimepandud kuriteo ühiskonnaohtlikkust ja iseloomu ning kahtlustatava isiksuseomadusi, võib vähem ohtlike kuritegude puhul ja sõltuvalt kahtlustatava või süüdistatava isikuomadustest olla ebaproportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist.
14. Õiguskantsler arvab, et PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei ole kooskõlas RelvS § 43 lõige 1 punkt 2, mille kohaselt tuleb sõltumata kuriteost alati, kui isik tunnistatakse kriminaalmenetluses kahtlustatavaks või süüdistatavaks, selle isiku relvaloa kehtivus peatada.
Õiguskantsler leiab, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 riivab PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba jahipidamise ja jahispordi õigust ning õigust enesekaitsele. Piirang on kehtestatud eesmärgiga kaitsta kõrge tähtsusega õigushüvesid, nagu teiste isikute elu ja tervist. Hinnata tuleb aga nimetatud õigushüvede kahjustamise tõenäosust, mis sõltub nii relva omadustest ja kasutamiseesmärgist kui ka relva kasutaja isikust.
Õiguskantsleri hinnangul on küsitav, kas alati aitab kaasa teiste isikute elu ja tervise kaitsele, kui kriminaalmenetluses kahtlustatavaks või süüdistatavaks tunnistatud isikul peatatakse tema soetamisluba või relvaluba. Ohu tõenäosus on suurem siis, kui kuriteo toimepanemises kahtlustatav või süüdistatav on vägivaldne ja teistele inimestele ohtlik. Õiguskantsler möönab, et karistusseadustik sisaldab mitmeid kuritegusid, mis ei ole seotud vägivallaga. A. Sarrit kahtlustati altkäemaksu andmises, mis on kuritegu aususe kohustuse vastu.
Õiguskantsler on seisukohal, et relvaloa võiks jätta kriminaalmenetluses kahtlustataval või süüdistataval kehtima, kui kahtlustus või süüdistus puudutab näiteks ettevaatamatuse tõttu toime pandud kuritegusid. Õiguskantsleri hinnangul peaks seadusandja loetlema kuriteod, mille puhul on seaduse rakendajal võimalus kaaluda soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisest loobumist.
15. Justiitsminister leiab, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 sisaldab vaba eneseteostuse õiguse ebaproportsionaalset piirangut, olles vastuolus PS § 11 lõikega 1 ja § 19 lõikega 1 nende koostoimes.
Justiitsminister on seisukohal, et RelvS § 43 lõike 1 punktis 2 sätestatud relvaloa peatamise eesmärk on ennetada ohtu isiku elule ja tervisele ning tagada tõrgeteta kriminaalmenetlus. Minister tõdeb, et relvaloa automaatne peatamine mis tahes kuriteo toimepanemise kahtluse korral ei ole mõõdukas üldise vabadusõiguse piirang. RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 kohaselt puudub haldusorganil diskretsioon relvaloa või soetamisloa peatamise otsuse tegemisel. Kriminaalmenetluses kahtlustuse esitamine toob igal juhul kaasa soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamise. Minister järeldab, et säte ei arvesta kahtlustatava või süüdistatava võimaliku kuriteo raskusastet ja ohtlikkust ühiskonna üldistele huvidele.
Ministri hinnangul ei ole mõistlik väita, et ükskõik millise kuriteo toimepanemise kahtlus annab automaatselt aluse pidada tõenäoliseks selle isiku poolt edasiste õigusvastaste tegude toimepanemist. Kahtlus, et relvaga pannakse toime õigusvastaseid tegusid, võib eelkõige olla põhjendatud isiku puhul, keda kahtlustatakse või süüdistatakse tahtlikult toime pandud kuriteos, mille koosseisuliseks tunnuseks on vägivalla kasutamine. Minister leiab, et piirangut ettenägev relvaseadus peaks kahtlustatava või süüdistatava relvaloa või soetamisloa kehtivuse peatamise üle otsustamisel võimaldama hinnata kuriteo raskusastet ja laadi ning kahtlustatava või süüdistatava isikuomadusi.
16. Siseminister on seisukohal, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 on kooskõlas PS §-des 11, 19 ja 22 sätestatud põhimõtetega.
Siseminister leiab, et õigus soetada või omada relva ei ole igaühe põhiõigus, sest PS §-s 19 sätestatud üldist vabadusõigust võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega otseselt keelatud. RelvS § 36 kohaselt on seadusandja kehtestanud kõrgendatud nõudmised isikutele, kellele võimaldatakse relva kasutada. Nõudmised on vajalikud, et ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele ning et riik saaks veenduda, et soetamisluba või relvaluba antakse isikule, kes on riigi jaoks usaldusväärne. Muu hulgas on seadusandja välistanud soetamisloa ja relvaloa andmise isikule, keda on kriminaalkorras karistatud ja kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav. Sellest nähtub, et seadusandja ei pea selliseid isikuid riigi jaoks usaldusväärseks määral, et riik võiks lubada neil relva soetada, omada ja kasutada. Riik ei saa lubada tekkida olukorral, kus relv jäetakse isiku kasutusse, kelle usaldusväärsuses riik kahtleb, kuna niisugune isik kujutab endast potentsiaalset ohtu teiste isikute ning iseenda elule ja tervisele.
Siseminister tõdeb, et soetamisloa ja relvaloa kehtivuse peatamine on ajutine meede, mis piirab isiku õigusi vähemal määral, võrreldes loa kehtetuks tunnistamisega. RelvS § 43 lõike 2 kohaselt, kui isikult langeb ära kahtlustus või süüdistus, lõpetatakse relvaloa kehtivuse peatatus.
Asjassepuutuv säte
17. Relvaseaduse (RT I 2001, 65, 377; 2008, 1, 6) § 43 lõige 1 punkt 2:
«§ 43. Soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine
(1) Soetamisloa või relvaloa väljastanud politseiprefektuur peatab loa
kehtivuse, kui:
[…]
2) loa omaja on kriminaalmenetlusest
tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav;».
Kolleegiumi seisukoht
18. Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 asjassepuutuvuse kohta ning leiab riivatud põhiõiguse (I). Seejärel hindab kolleegium sätte formaalset ja materiaalset põhiseaduspärasust (II). Lõpuks lahendab kolleegium Tallinna Halduskohtu taotluse (III).
I
19. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-10-00 – RT III 2001, 1, 1, p 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-02 – RT III 2002, 28, 308, p 15).
Kuna A. Sarrit kahtlustati KarS § 298 lõike 1 järgi altkäemaksu lubamises ja andmises ehk ta oli RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 mõistes kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav, siis pidi politseiprefektuur A. Sarri relvalubade ja soetamislubade kehtivuse selle sätte alusel peatama. Kõnesolev säte ei näe ette muud õiguslikku tagajärge. RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 põhiseadusele vastavuse korral oleks Tallinna Halduskohus pidanud A. Sarri kaebuse rahuldamata jätma ehk otsustama teisiti kui selle põhiseadusele mittevastavuse korral. RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 oli seega kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk asjassepuutuv säte.
20. Järgnevalt tuleb käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks leida, kas RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 riivab mõnda põhiõigust.
21. A. Sarri relvalubade ja soetamislubade kehtivus peatati RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 alusel kümne vintpüssi, viie sileraudse püssi, kahe revolvri ja ühe püstoli osas. Kaebuses Tallinna Halduskohtule leidis A. Sarri, et relvalubade kehtivuse peatamine võtab temalt võimaluse tegeleda jahipidamisega. Tallinna Halduskohus leidis, et riigivõim sekkus A. Sarrile väljastatud soetamislubade ja relvalubade kehtivuse peatamisega isiku PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse.
22. Riigikohus on asunud seisukohale, et põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele (vt RKPJK 6. oktoobri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-9-00 – RT III 2000, 21, 233, p 12). Riigikohtu üldkogu on leidnud, et isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine. Samas lahendis on üldkogu märkinud, et kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi tunnustatud jahipidamise viise (vt Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-01 – RT III 2001, 26, 280, p 13).
23. Jahiseaduse (JahiS) § 38 lõike 1 kohaselt, kui jahipidamisviis eeldab jahirelva kasutamist, ei tohi selleks jahiluba anda isikule, kes relvaluba ei oma. JahiS § 38 lõige 2 sätestab, et jahirelvaga jahipidamisel peab olema jahil kaasas relvaluba. Seega on võimalik relvaga jahti pidada ainult relvaloa olemasolul.
JahiS § 39 lõike 1 punktid 1 ja 2 sätestavad, et tulirelvadest on lubatud jahipidamisvahendid sile- või vintraudne või kombineeritud tulirelv, välja arvatud täisautomaattulirelv ning poolautomaattulirelv, mille salve mahub kuni kaks padrunit. Tulenevalt RelvS § 29 lõike 3 esimesest lausest on jahitulirelv põhiliselt jahipidamiseks ettenähtud sileraudne, vintraudne või kombineeritud püss, millel on kergesti lülitatav kaitseriiv.
RelvS § 29 lõikega 3 on seadusandja pidanud vajalikuks eristada jahitulirelvana kasutatavaid püsse revolvritest ja püstolitest, mille kasutamine jahipidamiseks on keelatud. A. Sarri õigust vabale eneseteostusele jahipidamise eesmärgil saab seega riivata vaid vintpüsside ja sileraudsete püsside lubade kehtivuse peatamine.
24. RelvS § 28 lõike 1 punktide 1 ja 4 kohaselt võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata lisaks jahipidamisele ka turvalisuse tagamiseks ehk enese ja vara kaitseks. Kuigi, nagu jahipidaminegi, ei eelda ka turvalisuse tagamine alati relva kasutamist, on relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise. Seega kuulub turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil PS § 19 lõikes 1 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse. Kolleegium tõdeb, et turvalisuse tagamise eesmärgil on A. Sarri soetanud revolvrid ja püstoli, kuid sellel eesmärgil ei ole välistatud ka jahipidamiseks ettenähtud tulirelvade kasutamine.
25. Relvalubade kehtivuse peatamine võttis seega A. Sarrilt võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ning enese ja vara kaitseks, millega riigivõim riivas kaebuse esitaja PS § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust.
II
26. Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS § 19 lõikes 1 sätestatud üldisesse vabaduspõhiõigusesse ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (vt RKPJK 13. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05 – RT III 2005, 23, 233, punkt 7).
27. Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (RKPJK 13. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05 – RT III 2008, 33, 222, punkt 8). Kolleegiumi hinnangul vastab asjassepuutuv regulatsioon formaalse põhiseaduspärasuse nõuetele.
28. Materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on kehtestatud põhiseadusega lubatava eesmärgi saavutamiseks ning on selle saavutamiseks proportsionaalne abinõu.
RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 kehtiv redaktsioon jõustus 24. juulil 2004. aastal. Relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast ei ilmne, miks kehtestati relvaloa kehtivusele ja selle kaudu relva omamisele kriminaalmenetluse ajaks just selline piirang.
Riigikogu põhiseaduskomisjon on oma arvamuses märkinud, et asjassepuutuva sättega põhjustatud riive eesmärk on ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele. Kuna üldist vabaduspõhiõigust võib piirata põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus, siis on tegemist üldise vabaduspõhiõiguse piiramiseks lubatava eesmärgiga. Kolleegium hindab riive põhiseaduspärasust sellest lähtuvalt.
29. Ehkki seadusandja on piirangu kehtestanud legitiimset eesmärki silmas pidades, saab põhiõiguse riivet pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet (vt nt RKPJK 5. märtsi 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-01 – RT III 2001, 7, 75, punkt 16).
Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt RKPJK 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02 – RT III 2002, 8, 74, punkt 15).
30. Kehtestatud piirang on punktis 28 nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv. Kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik võib olla ohtlik ning saab kasutada relva kuritegude toimepanemise jätkamiseks või kriminaalmenetluse takistamiseks. See võib omakorda kujutada ohtu inimeste elule ja tervisele. Relvaloa või soetamisloa kehtivuse peatamine tähendab RelvS § 44 kohaselt, et isik peab loa ja relva andma üle politseiprefektuurile ega saa seetõttu relva kasutades põhjustada ohtu inimeste elule või tervisele.
31. Piirang on eesmärgi saavutamiseks ka vajalik. Kolleegiumi hinnangul ei ole relvaloa kehtivuse peatamisele muud samaväärset alternatiivi, mis tagaks, et kahtlustatav või süüdistatav ei ohusta relvaga teiste isikute elu ja tervist.
32. Järgmisena hindab kolleegium, kas soetamisloa või relvaloa kehtivuse kohustuslikus korras peatamine, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav, on mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks.
33. Asjassepuutuva sättega põhjustatud piirang on intensiivne. Soetamisloa ja relvaloa kehtivuse peatamine riivab iga kahtlustatava või süüdistatava vaba eneseteostust viisil, mis võtab täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ja turvalisuse tagamiseks.
Põhja Politseiprefektuur ja siseminister märgivad, et seadusandja on relvaseaduses kehtestanud erineva intensiivsusega piirangutena soetamisloa ja relvaloa kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise. Loa kehtivuse peatamine ajutise meetmena piirab nende hinnangul isiku õigusi oluliselt vähemal määral, võrreldes loa kehtetuks tunnistamisega. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ning ühineb Tallinna Halduskohtu arvamusega, et loa kehtivuse peatamisel on mõju küll ajutine, kuid samaväärne loa kehtetuks tunnistamisega. Mõlemas olukorras puudub isikul piirangu kehtivuse ajal relvaga jahipidamise ja turvalisuse tagamise võimalus. Pealegi ei tähenda asjaolu, et seadusandja oleks võinud kehtestada veelgi intensiivsema piirangu, et juba kehtestatud väiksema intensiivsusega piirang on mõõdukas lahendus.
Samas kaitstakse asjassepuutuva sättega väga kaalukaid õigushüvesid – inimeste elu ja tervist.
34. Kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisu arvesse võttes võib aga selguda, et isik ei ohusta kaitstavaid õigushüvesid.
Kriminaalmenetlusõiguses kehtiva universaalsuse põhimõtte kohaselt kulgeb kriminaalmenetlus ühetaoliselt sõltumata toimepandud kuriteo liigist ja kahtlustatava või süüdistatava isikust. Seega ei arvesta kriminaalmenetluse alustamine ega toimetamine iseenesest toimepandud kuriteo olemust ega kahtlustatava või süüdistatava isikuomadusi.
Relv kui vahend on muu hulgas mõeldud elava objekti tabamiseks, kahjustamiseks või hävitamiseks. Seetõttu tekib vajadus ennetada relvaloa või soetamisloa kehtivuse peatamise kaudu ohtu inimeste elule või tervisele eelkõige elu- või tervisevastase kuriteo tunnustega teo toimepanemise korral, samuti sellise teo puhul, mille toimepanemisel kasutati relva. Samas sisaldab karistusseadustik palju kuriteokoosseise, millega kaitstavaks õigushüveks ei ole inimese elu ega tervis või mis ei eelda relva kasutamist. Inimese elu ja tervis on olulisimad kuriteokoosseisudega kaitstavad õigushüved, kuid lisaks nendele kaitstakse karistusõigusega veel muid õigushüvesid, mille seotus inimese elu ja tervisega on minimaalne või puudub sootuks.
35. Kolleegium ei nõustu siseministri seisukohaga, et ainuüksi isikule kahtlustatava või süüdistatava menetlusseisundi omistamisega kaasneb tema poolt relva kuritarvitamise oht. Kolleegium leiab, et inimeste elule ja tervisele põhjustatava ohu ennetamine on esmajoones tagatud piirangutega, mis kehtivad relvaloa või soetamisloa andmise kohta. Puudub alus arvata, et isik, keda riik on enne usaldanud relva soetama ja omama talle relvaloa ning soetamisloa väljastamisega, muutuks igal juhul ebausaldusväärseks ja kujutaks ohtu inimeste elule ja tervisele pelgalt seetõttu, et tema vastu on alustatud kriminaalmenetlust.
36. Ka käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse aluseks olnud kohtuasjas leidis Tallinna Halduskohus, et isikut ja temale esitatud kahtlustust arvestades ei olnud lubade kehtivuse peatamine teiste inimeste elu ja tervise kaitsmiseks proportsionaalne vahend. Selles kohtuasjas kahtlustati isikut aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos. Tegemist ei olnud kriminaalmenetlusega, mille ese oli elu- või tervisevastane kuritegu. Samuti ei nähtu Tallinna Halduskohtu otsusest, et teo toimepanemisel oleks kasutatud relva.
37. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et soetamisloa või relvaloa kehtivuse kohustuslikus korras peatamine, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav, ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid.
III
38. Lähtudes eelnevast, tunnistab kolleegium RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril arvestada kahtlustatava või süüdistatava relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisel kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega.
39. Kolleegium lisab, et kõige paremini tagab ühelt poolt inimeste elu ja tervise kaitse ja teiselt poolt kahtlustatava või süüdistatava üldise vabaduspõhiõiguse kaitse, kui seaduse rakendajal on võimalik arvestada relvaloa või soetamisloa kehtivuse peatamisel kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega, kahtlustatava või süüdistatava isikuomadustega ning muude võimalike oluliste asjaolude ja põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse tagamisele.
See ei tähenda, nagu ei võiks seadusandja näha ette situatsioone, kus politseiprefektuuril kaalutlusõigus puudub. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse. Teatud juhtudel võib seadusandja ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-2-05 – RT III 2005, 24, 248, punkt 60). Seadusandjal on seega oma otsustusvabadust kasutades võimalik politseiprefektuurile suuremat kaalutlusõigust andmata piiritleda relvaseaduses need asjaolud, mille esinemisel tuleb relvaloa või soetamisloa kehtivus kohustuslikus korras peatada.
| Märt RASK | Peeter JEROFEJEV | Hannes KIRIS |
| Indrek KOOLMEISTER | Priit PIKAMÄE |
|
Facebook
Twitter