Teksti suurus:

3-1-1-5-09 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2009. a kohtuotsus Allan Paeoru (Paeorg) süüdistuses KarS § 120 järgi

Väljaandja:Riigikohtu Kriminaalkolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:26.03.2009
Avaldamismärge:RT III 2009, 16, 115

3-1-1-5-09 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2009. a kohtuotsus Allan Paeoru (Paeorg) süüdistuses KarS § 120 järgi

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-1-1-5-09
Otsuse kuupäev 26. märts 2009
Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi
Kohtuasi Kriminaalasi Allan Paeoru (Paeorg) süüdistuses KarS § 120 järgi
Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-15425
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Allan Paeoru kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, kassatsioon
Asja läbivaatamise kuupäev 18. veebruar 2009

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas Allan Paeoru (Paeorg) süüdistuses KarS § 120 järgi muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Allan Paeorg tunnistati Harju Maakohtu 27. juuni 2008. a otsusega süüdi KarS § 120 järgi ja talle mõisteti rahaline karistus 58 päevamäära, s.o 14 906 krooni. A. Paeorg tunnistati süüdi selles, et 27. märtsil 2006. a kella 8.20 paiku püüdis ta sõiduautoga otsa sõita Tallinnas XXXXXXXX XX asuva maja juures sõiduteed ületavale P. P-le, ähvardades teda sel viisil tervisekahjustuse tekitamisega. P. P-l oli alust karta ähvarduse täideviimist.

Kohus leidis, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Asjaolu, et kannatanu helistas süüdistuses märgitud päeva õhtul süüdistatavale ja viimane kinnitas, et soovis kannatanut alla ajada, on tõendatud kannatanu ja süüdistatava ütlustega kohtus. Sama nähtub ka asitõendi – kannatanu ja süüdistatava telefonivestluse salvestise – vaatlusprotokollist.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Paeoru kaitsja Owe Ladva, kes palus kaitsealuse tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Kaitsja leidis, et ähvardamine on kuriteona karistatav vaid siis, kui on alust karta ähvardamise täideviimist, see aga ei ole tõendatud. Kannatanu ütlusi hinnati kriitikavabalt. Kaitsja märkis, et A. Paeoru süüd kinnitava tõendina käsitatud asitõend ei ole lubatav. Eraisiku poolt omal algatusel salaja salvestatud telefonivestlus ei saa olla tõendiks kriminaalmenetluses, sest selle kogumisel ei ole järgitud PS §-s 43 sätestatud igaühe õigust edastatava sõnumi saladusele.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2008. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt.

3.1. Karistusseadustiku §-s 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks kasutab süüdlane psüühilist vägivalda. Seejuures ei eeldata, et ründajal oleks kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahend, millega ta ähvardab. Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul. Seejuures ei ole oluline, kas ähvardaja saab ja tahab ähvardust realiseerida. Tähtis on, et kannatanul peab tekkima arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt. Ringkonnakohus rõhutas, et KarS § 120 koosseisu ei realiseeri igasugune ütlus või tegu, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust või olemusest on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Ringkonnakohus leidis, et P. P. tajus 27. märtsi 2006. a hommikul ohtu enda tervisele, mis seisnes A. Paeoru poolt juhitud sõiduki temast lähedalt möödasõitmises. Sellega loodi kannatanule reaalne mulje võimalikust tahtlikust otsasõidust, mille vältimiseks pidi ta eemale hüppama. Kirjeldatud käitumine on kvalifitseeritav KarS § 120 järgi. Õhtuses telefonikõnes kinnitas A. Paeorg juhtunut ja andis P. P-le mõista, et kahjuliku tagajärje saabumine on võimalik ja see sõltub tema tahtest.

3.2. Kannatanu ütluste usaldusväärsuses ringkonnakohus ei kahelnud, märkides, et A. Paeoru süüküsimuse otsustamine valdavalt kannatanu ütluste põhjal on kooskõlas Riigikohtu praktikaga.

3.3. Salvestist, millele kannatanu oli salvestanud salaja enda mobiiltelefoni kõne süüdistatavale, ei saa käsitada asitõendina KrMS § 124 lg 1 tähenduses, sest selle vaatlemise tulemina ei ole võimalik saada teavet süüteo toimepanemise kohta. Kahe inimese vahelise vestluse salvestist CD-l saab üksnes kuulata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et eraelulise vestluse salvestamine on käsitatav muu teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Teabesalvestise kohtulik uurimine peaks toimuma sarnaselt jälitustoimingu tegemisel saadud tõendi uurimisega. Teabesalvestises kajastuv vestlus tuleb seega talletada protokollis, mis ongi kohtuliku uurimise objektiks. Teabesalvestis ise kohtuliku uurimise objektiks ei ole. Kriminaalmenetluse seadustiku § 15 sätete rikkumist maakohtus ei ole ringkonnakohus tuvastanud.

3.4. Käesoleval juhul on eraviisilise vestluse lindistus menetluslikult lubatav tõend. Ringkonnakohus tunnustas PS §-s 43 sisalduvat igaühe õigust tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatava sõnumi saladust, rõhutades, et isiku eraelu puutumatus peab olema kaitstud riikliku sekkumise eest. Karistusõiguslikult kaitseb seda enesemääramise õigust KrMS § 137. Nimetatud põhiseaduslik õigus ei ole aga absoluutne, selle riive on lubatav PS § 43 teises lauses toodud juhtudel. Riiklikud abinõud on allutatud rangele proportsionaalsusnõudele (KrMS § 110 lg 1). Formaalsete eelduste puudumise tõttu ei saaks riik käesolevas asjas jälitustegevust rakendada.

3.5. Eraelulise vestluse lindistamisel oleks selliste jäikade tingimuste seadmine ebamõistlik, sest sellisel juhul jääks suhtesüütegude korral eraisiku enda õiguste kaitse piiratuks, kuna telefonitsi tehtud ähvardusi ei saaks lindistada riiklikud ametkonnad ega eraisik ise. Ringkonnakohtu arvates tuleb eraviisilise lindistuse tegemisel ja hilisemal menetluslikul aktsepteerimisel hinnata seda, kas vaatluse all olev põhiõiguste riive oleks tuvastatav teisel viisil (analoogselt KrMS § 110 lg-ga 1). Ähvardamine kui suhtesüütegu pannakse üldjuhul toime tunnistajateta ja seetõttu tuleb vähemalt käesolevas asjas eraviisilise vestluse lindistust tõendina aktsepteerida. Ringkonnakohus sedastas, et P. P. ei helistanud A. Paeorule omal initsiatiivil, vaid tegi vastukõne hommikul vastamata jäänud kõnele. Seega ei asunud P. P. ise menetleja rolli ega hakanud omakäeliselt tõendeid koguma. Kannatanu lindistas kõne enda õiguste kaitseks sisuliselt kestva ohu olukorras.

Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad

4. A. Paeoru kaitsja O. Ladva esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles palub A. Paeoru süüdistuses KarS § 120 järgi õigeks mõista. Eraisiku poolt omal algatusel salaja salvestatud telefonivestlust ei saa käsitada kohtukõlbliku tõendina, sest selle kogumisel on rikutud PS § 43. Helistades süüdistatavale asus P. P. ise tõendeid koguma. Kohtud ei ole salvestist vahetult uurinud. A. Paeorg soovis kannatanut vaid ehmatada. Ei saa võtta tõsiselt võetava ähvardusena olukorda, kui liikuv auto sunnib tee ületajat vaid sammu kiirendama. Ringkonnakohtu otsuses märgitud kestev oht on tõendamata.

5. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Eve Soostar, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole. Kannatanu ja A. Paeoru telefonivestluse salvestise arvestamine lubatud tõendina on prokuröri arvates kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendiga Schenk vs. Šveits.

Kolleegiumi seisukoht

6. Kriminaalkolleegium nõustub täielikult ringkonnakohtu käsitlusega KarS §-s 120 kirjeldatud kuriteokoosseisu kohta. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on tuvastanud, et A. Paeorg sõitis 27. märtsi 2006. a hommikul mootorsõidukiga P. P. suunas, luues talle reaalse mulje võimalikust tahtlikust otsasõidust, mille vältimiseks pidi kannatanu sammu kiirendama. Kannatanu tajus ohtu enda tervisele, leides, et tegemist ei olnud juhusliku liiklussituatsiooniga, vaid kavatsetud tegevusega. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et A. Paeorg soovis P. P-d vaid ehmatada. Ringkonnakohus on selle väite ümber lükanud ja otsust igati põhjendanud. Seega kriminaalkolleegium leiab, et A. Paeorg on õigesti süüdi mõistetud KarS § 120 järgi ähvardamises tekitada P. P-le tervisekahjustus.

7. A. Paeoru süü on tuvastatud eelkõige kannatanu ütlustega kohtus. Kohtud hindasid igakülgselt kannatanu kui tõendiallika usaldusväärsust ja jõudsid veendumusele, et puudub mõistlik põhjus, miks peaks kannatanu andma valeütlusi. Ringkonnakohus osutab põhjendatult Riigikohtu praktikale, mis ei välista isiku süüditunnistamist ka üksnes kannatanu ütluste alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04 – RT III 2004, 27, 293). Seejuures on ringkonnakohus arusaadavalt ja piisavalt põhjendanud, miks eelistatakse kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele asja tehiolude kohta 27. märtsi 2006. a hommikul.

8. Siiski on asjas kogutud ka teisi tõendeid. Kohtuistungil kinnitas süüdistatav, et võttis vastu kannatanu telefonikõne ja vastas kannatanu küsimusele, kas teda taheti alla ajada, jaatavalt (I kd, tlk 28). Nimetatud vestlust on kohtud käsitanud täiendava asjaoluna, mis aitas mõtestada A. Paeoru käitumist P. P. ähvardamisel tervisekahjustuse tekitamisega. Telefonivestluses räägitu tugevdas kohtute veendumust, et P. P. tajus 27. märtsi 2006. a hommikul ohtu enda tervisele ja talle loodi reaalne mulje võimalikust tahtlikust otsasõidust.

Kriminaalasjale on lisatud CD-plaat, millele on kopeeritud kannatanu mobiiltelefoniga tehtud salvestis kõnealusest telefonivestlusest. Salvestise sisu on kohtueelses menetluses ka protokollitud. P. P. selgitas kohtus (I kd, tlk 18), et telefonivestluse salvestas ta selleks, et tõestada politseile juhtunut.

9. Kriminaalkolleegium soostub ringkonnakohtu seisukohaga, et menetluslikult on tegemist eraelulise vestluse salvestusega, mida tuleb tõendi seisukohalt käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Et tagada tõenditele antava hinnangu adekvaatsus, tuleb teabesalvestise vahetul uurimisel KrMS § 15 tähenduses teha salvestis kohtule tajutavaks võimalikult vahetul viisil. Seetõttu oleks pidanud salvestisest tehtud kirjalikule protokollile eelistama selle vahetut kuulamist kohtus.

Käesolevas asjas uurisid kohtud tõendina vaid salvestise alusel koostatud protokolli. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et arutatavas asjas ei ole tekkinud vaidlust salvestise sisu ja selle protokollilise kajastuse adekvaatsuse üle. Protokollis kajastatud vestluse sisu on kriminaalasja puutuvas osas ka otseste isikuliste tõendiallikate kaudu kohtus kõlanud. Seega ei ole põhjust käsitada teabesalvestise kohtus kuulamata jätmist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, millega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus KrMS § 339 lg 2 p 2 tähenduses.

10. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et eraelulise sfääri, sh kommunikatsioonivahendite kaudu edastatud sõnumi saladus on kaitstud KarS §-ga 137. Erinevalt ringkonnakohtust ei pea aga kriminaalkolleegium käesoleval juhul eraelulise vestluse lindistuse kui tõendi lubatavuse kontrollimisel asjakohaseks kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jao sätteid, mis reguleerivad tõendite kogumist jälitustoiminguga.

Jälitustoimingute tegemine on osa jälitustegevusest. Üldistavalt võib öelda, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses.

Põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhiõigust edastatavate sõnumite saladusele kaitseb ka KarS § 156. Nimelt võib karistusseadustiku selles paragrahvis sätestatud süüteo subjektiks olla vaid isik, kes ei olnud sõnumi adressaat või adressant. See tähendab, et seadusandja ei ole seni soovinud kehtestada isiku vastutust talle enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil talletamise ja avalikustamise eest.

11. Neil põhjustel leiab kriminaalkolleegium, et kannatanu ja süüdistatava vahelise telefonivestluse salvestist tuleb käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses ja sellest koostatud protokolli kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ei kujutanud endast kõnealuses kriminaalasjas kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2008. a kohtuotsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Hannes KIRIS Jüri ILVEST Lea KIVI

/otsingu_soovitused.json