Väljaandja: Riigikohtu Kriminaalkolleegium Akti liik: otsus Teksti liik: algtekst Jõustumise kp: 04.05.2009 Avaldamismärge: RT III 2009, 25, 180 3-1-1-26-09 Riigikohtu kriminaalkolleeiumi 4. mai 2009. a kohtuotsus H. K. väärteoasjas liiklusseaduse § 74^37 lg 1 järgi RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-26-09 Otsuse kuupäev 4. mai 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi H. K. väärteoasi liiklusseaduse § 7437 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 7. novembri 2008. a otsus väärteoasjas nr 4-08-6646 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Maano Saareväli, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 1. aprill 2009 Istungil osalenud isikud Tallinna Linnavalitsuse Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti esindaja Ülle Aliorg Resolutsioon Jätta Harju Maakohtu 7. novembri 2008. a kohtuotsus H. K. karistamises liiklusseaduse § 7437 lg 1 järgi väärteoasjas nr 4-08-6646 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnavalitsuse Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 13. juuni 2008. a otsusega karistati H. K. liiklusseaduse (LS) § 7437 lg 1 alusel rahatrahviga 5 trahviühikut ehk 300 krooni. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt parkis H. K. 18. aprillil 2008 mootorsõidukit nelja rattaga Tallinnas P.  ehitise juures asuval kõnniteel, kus puudus kõnniteel parkimist lubav ja parkimiskorda täpsustav liikluskorraldusvahend. Sellega rikkus H. K. kohtuvälise menetleja hinnangul liikluseeskirja (LE) § 143 p 3. 2. H. K. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Menetlusalune isik põhjendas oma taotlust sellega, et liikluseeskirja sätete kohaselt on õuealal kõnniteel parkimine lubatud ka ilma kõnniteel parkimist lubava ja parkimiskorda täpsustava liikluskorraldusvahendita. 3. Harju Maakohtu 7. novembri 2008. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et õuealal on eelistatud liiklejaks jalakäija, kes võib LE § 203 kohaselt liikuda kogu tee (sh sõidutee) ulatuses. Mootorsõiduki juhile sellist õigust liikluseeskirja järgi antud ei ole ja ta võib liikuda üksnes sõiduteel, mistõttu tuleb LE §-s 207 sätestatud terminit «tee» mõista sõiduteena. Eelneva põhjal tegi maakohus järelduse, et õuealal parkimise suhtes kehtivad lisaks LE §-s 207 sätestatule ka üldised parkimisreeglid, sh LE § 143. Menetlusalune isik parkis LE § 143 p 3 nõuet rikkudes sõidukit kõnniteel kohas, kus vastav liikluskorraldusvahend puudus, mistõttu on teda õigesti karistatud LS § 7437 lg 1 järgi. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Maano Saareväli, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. Kassaator leiab, et LE § 207 on LE §-de 142 ja 143 suhtes erinorm, mistõttu LE §-des 142 ja 143 sätestatu õuealal parkimise suhtes ei kohaldu. Liikluseeskirja § 207 kohaselt tohib õuealal parkida ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. Kassaator viitab LE § 2 lg-le 48 ja märgib, et nimetatud sätte kohaselt on tee nii sõidu- kui ka kõnnitee. Seega on LE § 207 järgi lubatud parkida nii sõidu- kui ka kõnniteel tingimusel, et ei takistata jalakäijat ega muudeta võimatuks teiste sõidukite liiklust. Menetlusaluse isiku sõiduk oli pargitud õuealal kõnniteel nii, et jalakäijatele oli jäetud vabaks 2-meetrine käiguriba. Seega ei takistanud menetlusaluse isiku sõiduk jalakäijaid. Eelnevast lähtudes leiab kassaator, et menetlusalune isik parkis sõidukit liikluseeskirja sätteid järgides, mistõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p lõpetada. 5. Vastuses kassatsioonile palub kohtuvälise menetleja esindaja Kaimo Järvik jätta maakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kohtuvälise menetleja esindaja märgib, et LS § 4 lg-s 6 ja LE §-s 207 sätestatud mõistet «tee» tuleks tõlgendada sõiduteena, kuivõrd LS § 4 lg-s 4 on sätestatud, et kõnnitee on liiklemiseks ette nähtud ainult jalakäijatele. 6. Kohtuistungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja Ülle Aliorg kassatsioonis toodud seisukohtade juurde. Kolleegiumi seisukoht 7. Käsitletava väärteoasja keskseks küsimuseks on see, kas LE §-s 207 sätestatud teeks tuleb pidada ainult sõiduteed või nii sõidu- kui ka kõnniteed. Nimelt mõistetakse LE § 2 lg 48 kohaselt tee all vastavalt teeseaduse §-le 2 maanteed, tänavat, jalgteed ja jalgrattateed või muud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatavat rajatist koos seda moodustavate sõidu- ja kõnniteede, teepeenarde, haljasalade, eraldus- või haljasribadega ning muude teehoiurajatistega. Kui lähtuda grammatilisest tõlgendamisest, nagu seda on teinud kassaator, võib jõuda järeldusele, et LE §-s 207 peetakse silmas nii sõidu- kui ka kõnniteed. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole selline tõlgendus aga kooskõlas liikluseeskirja 20. peatüki (§-d 203–207) olemuse ja õueala eesmärgiga. 8. Liikluseeskirja § 203 järgi võib jalakäija õuealal liikuda kogu tee ulatuses, kuid ta ei tohi juhti põhjendamatult takistada. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt tsiteeritud sättest tuleneb, et õuealal võib kogu tee ulatuses liikuda jalakäija, mitte mootorsõiduki juht. Ühtlasi on õige maakohtu järeldus, et tee, mis LS § 4 lg 6 ja LE § 2 lg 56 järgi moodustab õueala ning millel jalakäijad ja sõidukid koos liiklevad, saab olla üksnes sõidutee LS § 4 lg 3 ja LE § 2 lg 46 tähenduses. Liikluseeskirja § 207 järgi tohib õuealal parkida ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. Asjakohane on maakohtu seisukoht, mille kohaselt saab olla teeks, kus parkimine korraga takistab jalakäijat ja muudab võimatuks teiste sõidukite liikluse, üksnes sõidutee. Seega ei laiene LE §-s 207 sätestatu kõnniteel parkimisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib tähelepanu sellele, et LE §-d 204–207 on sätted, mille eesmärk on jalakäija kui erandkorras kogu sõidutee ulatuses liikuma lubatud isiku ohutuse tagamine. Liikluseeskirja § 204 ja § 205 näevad mootorsõidukite liiklemiseks ette ranged kiiruspiirangud, § 206 keelab mootorsõidukil põhjendamatult õuealale sõitmise ja § 207 tagab, et jalakäija saaks õuealal takistamatult liikuda. Seetõttu nõustub kriminaalkolleegium maakohtu järeldusega, et jalakäija on õuealal eelistatud liikleja. Õuealaga külgneva kõnnitee suhtes jalakäija ohutuse tagamiseks mootorsõidukite liiklusele liikluseeskirja 20. peatükis eraldi piiranguid sätestatud ei ole, kuna tulenevalt LS § 4 lg-st 4 ja LE § 2 lg-st 19 mootorsõidukid kõnniteel sõita ei tohi. 9. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse menetlusalusele isikule ette LE § 143 p 3 rikkumist. Kuna väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalune isik parkis mootorsõidukit nelja rattaga kõnniteel kohas, kus puudus vastav liikluskorraldusvahend, on teda õigesti karistatud § 7437 lg 1 järgi. 10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 7. novembri 2008. a otsuse väärteoasjas nr 4-08-6646 muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Väärteomenetluse seadustiku § 23 alusel tuleb kassaatori poolt esitatud kaitsja tasu hüvitamise taotlus jätta rahuldamata. Hannes KIRIS Eerik KERGANDBERG Lea KIVI