„Karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse” väljakuulutamata jätmine
Vastu võetud 01.07.2009 nr 513
Jätan välja kuulutamata Riigikogus 15. juunil 2009 vastu võetud «Karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse».
1. Seaduse § 1 punktis 8 kavandatav uus «Karistusseadustiku» (edaspidi KarS – RT I 2001, 61, 364; 2009, 30, 177) § 2352 muudab karistatavaks valeandmete levitamise eesmärgiga kahjustada Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust, kui sellega kaasnes oht avalikule korrale. Oma õigusselgusetuses kitsendab see säte lubamatult teadus- ja väljendusvabadust.
Normis ei ole täpsustatud, kas selle all mõeldakse üksnes Eesti riigikaitse võimekust, sõjalisi kavatsusi, välispoliitilise tähtsusega sündmusi või seisukohti jmt puudutavat valeinfot või võib sätet laieneda ka teatud väärtusotsustustele ja teadustöö tulemustele. Normi loomisel eeskujuks olnud Soome Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi karistusseadustikes on sarnased kuriteokoosseisud sõnastatud oluliselt täpsemalt.
Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) §-le 38 on teadusuuringute tegemine ja teadusuuringute tulemuste avaldamine ning levitamine vaba. Mõnedes teadusvaldkondades, eelkõige ajaloouuringute puhul, on olemas oht, et teadustöö tulemused ei ole avalikkusele või valitsusele meelepärased. Teaduse vabaduse põhimõte ongi loodud selleks, et ka taolisi teadustöö tulemusi oleks võimalik avaldada kartmata riiklikku survet. Nn ametliku ajaloolise tõe kehtestamine ei peaks demokraatlikele riikidele omane olema. Teadus- ja väljendusvabadus on demokraatliku õigusriigi nurgakivid, mille kaudu tagatakse arvamuste mitmekesisus ühiskonnaprobleemide käsitlemisel ja kontroll avaliku võimu tegevuse üle.
PS §-s 45 sätestatud väljendusvabadus kaitseb muuhulgas vabadust levitada seisukohti, mille õigsust ei pruugi olla võimalik objektiivselt tõendada. Võimalus, et kõnealuse paragrahvi rakendamisel käsitatakse valeandmetena teatud väärtusotsustusi, võib hakata lisaks teadustöö tulemuste avaldamisele pärssima poliitilist väitlust ja ajakirjandusvabadust. Õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2) nõuab, et seadused on sõnastatud sedavõrd selgelt, et isikul on võimalik piisava tõenäosusega ette näha, milline õiguslik tagajärg kaasneb teatud tegevuse või tegevusetusega. Riigikohus on mitmes lahendis seda põhimõtet rõhutanud ja toonud eraldi välja, et «eriti oluline on õigusselgus selliste tegude suhtes, millega võivad kaasneda kriminaalõiguslikud tagajärjed» (RKEKo 28.02.2002, 3-1-1-117-01).
2. Seaduse § 1 punktis 10 sisalduva KarS § 238 uue redaktsiooni kohaselt muutub karistatavaks palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimine või ettevalmistamine või sellises korratuses osalemisele üleskutsumine, millega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus.
Iga sündmuse või teoga võib teatava, kas või üliväikese tõenäosusega kaasneda muid sündmusi ja tegusid. Eesti karistusõigus ei tunne teisi taolise konstruktsiooniga kuriteokoosseise. Selge definitsioonita on ka korratuse mõiste. Ei saa välistada, et korratuse mõiste alla mahutatakse ka registreerimata avalik koosolek. Leian, et sellisena on see paragrahv vastuolus PS §-ga 47.
Põhiseaduse §-s 47 ette nähtud kogunemise vabaduse põhimõte oleks sisutu, kui rahumeelse koosoleku korraldajat saaks karistada tema tahtest olenemata koosolekul toime pandud õigusrikkumiste eest, sh koosoleku massiliseks korratuseks kujunemise eest. Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 11 alusel kujundatud Euroopa Inimõiguste Kohtu senise praktika kohaselt ei tohi kogunemisvabaduse piirangud takistada ega hirmutada inimesi rahumeelselt oma seisukohti väljendamast (EIK praktikat on põhjalikult käsitletud 2008. aastal ilmunud PS kommenteeritud väljaandes).
Rahumeelsel avalikul koosolekul osalema kutsujal või sellise kogunemise korraldajal oleks KarS § 238 uue redaktsiooni jõustumisel peaaegu võimatu ette arvata, kas teda ähvardab karistus riigivastase kuriteo eest või mitte.
3. «Kodakondsuse seaduse» (RT I 1995, 12, 122; 2009, 30, 177) muudatuste kohaselt (seaduse § 4) võetakse naturalisatsiooni korras omandatud Eesti kodakondsus isikult ära ka siis, kui isik on mõistetud süüdi riigivastaste kuritegude peatükki paigutatud teos, mis ei kätke eneses ohtu Eesti Vabariigi iseseisvusele, sõltumatusele või territoriaalsele terviklikkusele. Nii on Vabariigi Valitsus kohustatud «Kodakondsuse seaduse» § 28 lg 1 p 6 kavandatava redaktsiooni kohaselt võtma isikult ära naturalisatsiooni korras omandatud kodakondsus sõltumata sellest, kas isik on karistatud näiteks kunstivabaduse piiride ületamisel riigilipu või hümni teotamiseks kvalifitseeritud teo või riigireetmise eest. Viimasel juhul on kavandatavas seadusemuudatuses ettenähtud tagajärg PS-ga kooskõlas, esimesel juhul aga ei pruugi olla. Kodakondsuse äravõtmine riigi julgeolekut mitteohustava teo eest on vastuolus PS §-s 10 sisalduva demokraatliku õigusriigi ja kitsamalt PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega.
Riigikohus on korduvalt viidanud sellele, et kodakondsuse äravõtmisel ei saa riik käituda meelevaldselt, riik on seotud PS aluspõhimõtete hulka kuuluva proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise jt põhimõtetega. Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel, ent Riigikohtu seisukoha järgi peab seadusandja kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel arvestama põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega. (vt nt RKÜKo 3.01.2008, 3-3-1-101-06).
Õiguste piirangud peavad olema kantud demokraatlikus õigusriigis vajalikust kaalukast eesmärgist, olema selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ning sobivaist piiranguist isikut vähim koormavad (PS § 11). Seadustades kodakondsuse äravõtmise ka siis, kui naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud isik on süüdi mõistetud Eesti riigi püsimist mitteohustava teo eest, on Riigikogu osundatud põhimõtete vastu minu hinnangul eksinud.
4. «Kriminaalmenetluse seadustiku» (RT I 2003, 27, 166; 2009, 27, 165) muudatustega (seaduse § 6) tunnistatakse kehtetuks kriminaalmenetluse seadustiku § 239 lõike 2 punkt 1, mis keelab kokkuleppemenetluse tapmise, väljapressimise raskema koosseisu, raske tervisekahjustuse tekitamise, röövimise, terrorikuriteo jt esimese astme kuritegude puhul. Kokkuleppemenetluses lepivad süüdistaja ja süüdistatav karistuse kokku, kohus ei uuri vahetult tõendeid ja süüdistataval ei ole õigust tehtud otsuse materiaalset külge vaidlustada.
Põhiseaduse § 24 lõike 5 järgi on igaühel õigus kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale edasi. Edasikaebe võimalus on ette nähtud nii üksikisiku kui ka avalike huvide kaitseks, muuhulgas teostab kohtusüsteem apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kaudu järelevalvet alama astme kohtu otsuste seaduslikkuse üle ja selle kaudu toimub kohtupraktika ühtlustamine. Kokkuleppemenetlus piirab aga sellist võimalust oluliselt ja, arvestades esimese astme kuritegude ohtlikkust, tõenäoliselt põhjendamatult. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni 7. lisaprotokolli artikkel 2 lubab edasikaebeõiguse jätta tagamata vähemtähtsate õigusrikkumiste puhul või kui otsuse tegi kõrgema instantsi kohus. Eesti Vabariik on selle lisaprotokolli ratifitseerinud (RT II, 01.04.1996, 11/12, 34) ja on järelikult sellega seotud.
Seega satub raskete kuritegude eest kokkuleppemenetluses karistamisel ohtu ühetaolise kohtupraktika kujundamine Eestis. Kaasneda võib ka tugev avalikkuse pahameel, kui suurt avalikku huvi pakkuvates asjades lepitakse kokku võrdlemisi leebe karistus. Sellisel juhul ei täida karistus enam ühiskonna lepitamise ülesannet.
Kahtlemata peavad Eesti seadused võimaldama ära hoida ja avastada riigivastaseid kuritegusid ning karistada Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse ning põhiseadusliku korra vastu tegutsenud inimesi. Leian aga, et sel eesmärgil ei tohi ohverdada Eesti demokraatlikku õigusriiki ega kergekäeliselt piirata vaba ühiskonna aluspõhimõtteid: inimeste õigust vabalt koguneda, kritiseerida avalikku võimu, tegeleda loometööga ning jõuda teadustöös järeldustele, mis vastanduvad enim levinud tõekspidamistele.
Pean vajalikuks 15. juunil 2009 vastu võetud «Karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadust» Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see vastavusse Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.
Toomas Hendrik ILVES |