Teksti suurus:

Energiatõhususe miinimumnõuded

Energiatõhususe miinimumnõuded - sisukord
Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:määrus
Teksti liik:terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:12.09.2009
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:08.01.2013
Avaldamismärge:

Energiatõhususe miinimumnõuded1

Vastu võetud 20.12.2007 nr 258
RT I 2007, 72, 445
jõustumine 01.01.2008

Muudetud järgmiste aktidega (näita)

VastuvõtmineAvaldamineJõustumine
27.08.2009RT I 2009, 45, 30112.09.2009

Määrus kehtestatakse «Ehitusseaduse» § 3 lõike 72 alusel.

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1.  Määruse reguleerimisala

 (1) Määrusega kehtestatakse hoonete energiatõhususe miinimumnõuded ning nõuetele vastavuse tõendamiseks vajalikud lähteandmed ja arvutusmeetodid.

 (2) Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvad ehitatavad ja oluliselt rekonstrueeritavad sisekliima tagamisega elamud ja muud hooned (edaspidi koos ka hooned), milles sisekliimanõuded tulenevad peamiselt inimkasutusest ja energiat kasutatakse põhiliselt sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks ning olme- ja muude elektriseadmete kasutamiseks.

 (3) Nõuded esitatakse hoonete kasutusotstarbe järgi järgmistele hoonetele:
 1) elamud: väikemajad (kasutusotstarbe järgi ühe ja kahe korteriga elamud või kolme ja enama korteriga ridaelamud); korterelamud (kasutusotstarbe järgi kolme või enama korteriga elamud ning hoolekandeasutuste ja ühiselamute hooned);
 2) muud hooned, mis ei ole elamud: büroo- ja administratiivhooned; ärihooned (hotellid, muud majutus- ja toitlustushooned, kaubandus- ja teenindushooned, välja arvatud büroohooned); avalikud hooned (meelelahutus-, haridus- ja muud avalikud hooned, välja arvatud tervishoiuhooned ja siseujulad) ja transpordihooned (välja arvatud garaažid); tervishoiuhooned (haiglad ja muud ravihooned, välja arvatud hoolekandeasutused); siseujulad.

 (4) Käesoleva määruse reguleerimisalasse ei kuulu «Ehitusseaduse» § 3 lõikes 71 nimetatud hooned, sidehooned, garaažid ja erihooned.

 (5) Kui hoonel on mitu kasutusotstarvet, määratakse igale eraldi kasutusotstarbega hoone osale, mille köetav pind ületab 10% kogu hoone köetavast pinnast, sellele kasutusotstarbele vastav energiatõhususarv. Alla 10% pinnaga alad loetakse kasutusotstarbest sõltumata muude alade koosseisu. Hoone maksimaalseks lubatavaks energiatõhususarvuks on köetava pinna alusel arvutatud hoone osade kasutusotstarvete kaalutud keskmine energiatõhususarv.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

 (6) Energiatõhususe miinimumnõuded kehtestatakse hoonele tervikuna. Hoone koosseisu arvestatakse lisaks piiretele ja tehnosüsteemidele hoonesse või kinnistule paigaldatud energiavarustuse süsteemid (nt tuuleturbiin, soojuse ja elektri koostootmisjaam). Energiavõrguga (nt kaugküte) ühendatud tehnosüsteemid kuuluvad hoone koosseisu alates energiavõrgu liitumispunktist.

§ 2.  Mõisted

 (1) Käesolevas määruses kasutatakse üldmõisteid järgmises tähenduses:
 1) energiavõrk – energia edastamise ja tarbijale jaotamise süsteem (nt elektrivõrk, kaugkütte- ja jahutusvõrk, gaasivõrk);
 2) oluline rekonstrueerimine – selline rekonstrueerimine, mille maksumus on suurem kui üks kolmandik rekonstrueeritava ehitisega samaväärse ehitise keskmisest ehitusmaksumusest. Oluliseks rekonstrueerimiseks käesoleva määruse mõistes loetakse ka sellist rekonstrueerimist, mis sisaldab hoone välispiirete ja/või hoone tehnosüsteemide muutmist, mille maksumus on suurem kui üks kolmandik rekonstrueeritava ehitisega samaväärse ehitise keskmisest ehitusmaksumusest;
 3) päikesefaktor – suhe, mis näitab, kui suur osa päikesekiirguse energiast läbib klaasi ja kandub soojusülekande teel ruumi. Päikesefaktor käesoleva määruse mõistes arvestab kolme komponenti: lühilainelist klaasi läbivat päikesekiirgust, pikalainelist soojuskiirgust ja soojusülekannet õhu vahendusel (konvektsioon) klaasi sisepinnalt;
 4) tehnosüsteemid – energiatõhususarvu arvutamisel arvesse võetavad süsteemid, milleks on küttesüsteem, sooja tarbevee süsteem, ventilatsioonisüsteem, jahutussüsteem, valgustus ja muud käesoleva määruse järgi energiaarvutuses arvestatavad süsteemid;
 5) vabasoojus – hoonesse sisenev päikesekiirgus, inimeste ja seadmete ning tehnosüsteemide soojuseraldused;
 6) õhulekkearv – hoone välispiirete õhupidavust iseloomustav näitaja, mis on määratud õhulekketestiga 50 paskali (Pa) rõhkude erinevusel. Hoone keskmine õhulekkearv [m3/(h m2)] antakse välispiirete ruutmeetri kohta. Välispiirete pindala arvutatakse sisemõõtude põhjal.

 (2) Käesolevas määruses kasutatakse energiatõhususe ja -arvutuse mõisteid järgmises tähenduses:
 1) energiaarvutuse baasaasta – sisekliima- ja energiaarvutuseks koostatud väliskliima andmete kogum, mis põhineb üle-eestilistel kliimaandmetel ajavahemikus 1970–2000 ja on koostatud vastavalt Eesti standardile EVS-EN ISO 15927–4:2005;
 2) energiatõhususarv – arvutuslik summaarne tarnitud energiate kaalutud erikasutus hoone standardkasutusel;
 3) erikasutus – aastane energiakasutus kilovatt-tundides hoone köetava pinna ruutmeetri kohta [kWh/(a m2)];
 4) energiakandjate kaalumistegurid – tegurid, millega võetakse arvesse tarnitud energia tootmiseks vajalik primaarenergia kasutus ja selle keskkonnamõju;
 5) hoone standardkasutus – hoone tavapärane kasutus energiatõhususe miinimumnõuete kontrollimiseks. Standardkasutuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse hoone kasutamise otstarvet, välis- ja sisekliimat, hoone ja tehnosüsteemide kasutusaega, vabasoojust ning hoone õhupidavuse lähteandmeid;
 6) hoone summaarne energiakasutus (kWh/a) – hoone sisekliima tagamiseks (kütmiseks, jahutamiseks, ventilatsiooniks ja valgustuseks), tarbevee soojendamiseks ja elektriseadmete kasutamiseks vajalik tehnosüsteemide soojus- ja elektrienergia kasutus, mis sisaldab kõiki tehnosüsteemide kadusid;
 7) kasutusprofiil – ruumi kasutusaste valgustuse, seadmete ja inimeste soojuseralduse suhtena maksimaalsesse soojuseraldusse;
 8) kohalolekuprofiil – inimeste kohaloleku ja vastava valgustuse ja seadmete kasutuse suhe maksimaalsesse soojuseraldusse;
 9) netoenergiavajadus – sisekliima tagamiseks ja tarbevee soojendamiseks vajalik soojusenergia ilma süsteemikadudeta. Netoenergiavajadus jaguneb: netoenergiavajadus ruumide kütteks, netoenergiavajadus ruumide jahutamiseks, netoenergiavajadus ventilatsiooniõhu soojendamiseks, netoenergiavajadus tarbevee soojendamiseks;
 10) netoenergiavajadus ruumide jahutamiseks – ruumide jahutamiseks vajalik soojusenergia;
 11) netoenergiavajadus ruumide kütteks – ruumide kütteks vajalik soojusenergia, arvestades välispiirete soojajuhtivuskadusid, välispiirete ebatihedustest (infiltratsioonist) tulenevaid soojakadusid ja ruumi sissepuhutava ventilatsiooniõhu soojenemist ruumitemperatuurini;
 12) netoenergiavajadus tarbevee soojendamiseks – vee soojendamiseks vajalik soojusenergia;
 13) netoenergiavajadus ventilatsiooniõhu soojendamiseks – ventilatsiooniõhu sissepuhketemperatuurini soojendamiseks vajalik soojusenergia, millest on maha arvatud soojustagastus; väljatõmbeventilatsiooni korral sissevõetava välisõhu ruumitemperatuurini soojenemiseks vajalik soojusenergia;
 14) primaarenergia – ühe kilovatt-tunni tarnitud energia tootmiseks vajalik esmane energiahulk taastuvatest ja mittetaastuvatest energiaallikatest, mis sisaldab kõiki energiaallika ammutamise, energia tootmise, ülekande ja jaotamise kadusid;
 15) summaarne tarnitud energiate kaalutud erikasutus – tarnitud energiate ja energiakandjate kaalumistegurite korrutiste summa;
 16) tarnitud energia – aastane elektrivõrkudest ostetud elektrienergia või kaugküttevõrkudest ostetud soojusenergia kilovatt-tundides (kWh/a) või kütuste tarnijatelt ostetud kütuste energiasisaldus kilovatt-tundides, millega kaetakse hoone summaarne aastane energiakasutus hoone kütmiseks, jahutamiseks, tarbevee soojendamiseks, ventilatsiooniks, valgustuseks ja elektriseadmete kasutamiseks;
 17) välispiirete summaarne soojaerikadu köetava pinna ruutmeetri kohta [W/(m2K)] – hoone köetava pinna ühe ruutmeetri soojakadu läbi välispiirete, kui temperatuuride erinevus hoone sees ja väljas on üks kraad. Soojaerikadu moodustub summaarselt kõikidest välispiirete soojajuhtivuskadudest ja välispiirete ebatihedustest (infiltratsioonist) tulenevast soojakaost;
 18) valideeritud tarkvara – sisekliima ja energiaarvutuse tarkvara, mille valideerimiseks on teostatud võrdlusarvutus vastava standardi või metoodika järgi. Käesoleva määruse mõistes aktsepteeritakse valideerimiseks vastavaid Euroopa (EVS-EN), ISO, ASHRAE ja CIBSE standardeid ning IEA BESTEST metoodikat või nendega samaväärseid muude riikide standardeid.

2. peatükk ENERGIATÕHUSUSE MIINIMUMNÕUDED 

§ 3.  Energiatõhususarv

 (1) Energiatõhususe miinimumnõuded on olemasolevate ja ehitatavate hoonete summaarse energiakasutuse piirmäärad, lähtudes hoonete kasutamise otstarbest ja arvestades nende tehnilisi näitajaid, või tehnosüsteemidele esitatavad nõuded, et mõõta nende efektiivsuse ja toimimisega seotud näitajaid. Hoone vastavust energiatõhususe miinimumnõuetele hinnatakse hoone projekteerimisel ehitusprojekti dokumentatsiooni alusel. Energiatõhususe miinimumnõuded on väljendatud energiatõhususarvuna, mis on arvutuslik summaarne tarnitud energiate kaalutud erikasutus hoone standardkasutusel. Energiatõhususarv kajastab hoone kompleksset energiakasutust nii sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks kui ka olme- ja muude elektriseadmete kasutamiseks.

 (11) Energiatõhususe miinimumnõuetele vastavust tõendatakse arvutuslikult või lihtsustatud tõendamismeetodi abil. Lihtsustatud tõendamismeetodit võib kasutada hoonete puhul, mille kasutamise otstarbe kood vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 26. novembri 2002. a määrusele nr 10 «Ehitise kasutamise otstarvete loetelu» algab numbriga 1110 või 1121 või on 11221.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

 (2) Ehitatavate hoonete energiatõhususarv ei tohi ületada järgmisi piirväärtusi:
 1) väikeelamutes (sh paarismajad ja ridaelamud) 180 kWh aastas ruutmeetri kohta;
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]
 2) korterelamutes 150 kWh aastas ruutmeetri kohta;
 3) büroo- ja administratiivhoonetes 220 kWh aastas ruutmeetri kohta;
 4) ärihoonetes, hotellides, muudes majutus- ja toitlustushoonetes ning kaubandus- ja teenindushoonetes 300 kWh aastas ruutmeetri kohta;
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]
 41) avalikes hoonetes ja meelelahutushoonetes 300 kWh aastas ruutmeetri kohta;
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]
 42) haridus- ja teadushoonetes (välja arvatud õpilaste ühiselamutes, raamatukogudes ja kliinikutes) 300 kWh aastas ruutmeetri kohta;
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]
 5) tervishoiuhoonetes 400 kWh aastas ruutmeetri kohta;
 6) siseujulates 800 kWh aastas ruutmeetri kohta.

 (3) Oluliselt rekonstrueeritava hoone energiatõhususarv ei tohi ületada järgmisi piirväärtusi:
 1) väikeelamutes (sh paarismajad ja ridaelamud) 250 kWh aastas ruutmeetri kohta;
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]
 2) korterelamutes 200 kWh aastas ruutmeetri kohta;
 3) büroo- ja administratiivhoonetes 290 kWh aastas ruutmeetri kohta;
 4) ärihoonetes, hotellides, muudes majutus- ja toitlustushoonetes ning kaubandus- ja teenindushoonetes 390 kWh aastas ruutmeetri kohta;
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]
 41) avalikes hoonetes, meelelahutushoonetes 390 kWh aastas ruutmeetri kohta;
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]
 42) haridus- ja teadushoonetes (välja arvatud õpilaste ühiselamutes, raamatukogudes ja kliinikutes) 390 kWh aastas ruutmeetri kohta;
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]
 5) tervishoiuhoonetes 520 kWh aastas ruutmeetri kohta;
 6) siseujulates 1000 kWh aastas ruutmeetri kohta.

 (4) Juhul kui energiatõhususe miinimumnõuetele vastavust tõendatakse arvutuslikult, arvutatakse hoone energiatõhususarv. Energiatõhususarvu arvutamiseks summeeritakse tarnitud energia (s.t kasutatud elektrienergia ja kasutatud kütuste energiasisalduse) ja energiakandjate kaalumistegurite korrutised. Tarnitud energia kasutus arvutatakse käesoleva määruse nõuete kohaselt.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

 (41) Juhul kui energiatõhususe miinimumnõuetele vastavust tõendatakse lihtsustatud tõendamismeetodi abil, tuleb järgida määruse 81. peatükis sätestatud nõudeid ning sellisel juhul hoone energiatõhususarvu ei arvutata ja määruse §-s 4 ette nähtud suvise ruumitemperatuuri kontrolli ei teostata.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

 (5) Energiakandjate kaalumistegurid on järgmised:
 1) taastuvtoormel põhinevad kütused (puit ja puidupõhised kütused ning muud biokütused, v.a turvas ja turbabrikett) 0,75;
 2) kaugküte 0,9;
 3) vedelkütused (kütteõlid ja vedelgaas) 1,0;
 4) maagaas 1,0;
 5) tahked fossiilkütused (kivisüsi jms) 1,0;
 6) turvas ja turbabrikett 1,0;
 7) elekter 1,5.

 (6) Kütuse energiasisaldus arvutatakse kütteväärtuse abil. Kütteväärtusena kasutatakse tarnija poolt antud alumist kütteväärtust või määruse lisas 1 toodud andmeid.

§ 4.  Nõuded suvisele ruumitemperatuurile

 (1) Suvise ruumitemperatuuri nõue loetakse täidetuks, kui ruumitemperatuur ei ületa määruse lisas 2 toodud piirtemperatuuri (jahutuse temperatuuriseadet) elamutes rohkem kui 150 kraadtunni ja muudes määruse § 1 lõike 3 punktis 2 nimetatud hoonetes, mis ei ole elamud, rohkem kui 100 kraadtunni (°Ch) võrra ajavahemikul 1. juunist 31. augustini. Jahutusperiood võib olla osas hoonetes pikem eelnimetatud ajavahemikust, kuid seda ei võeta arvesse suvise temperatuuri nõude kontrollimisel. Jahutuse netoenergiavajadus ja jahutussüsteemi energiakasutus arvutatakse kogu jahutusperioodile. Ruumide ülekuumenemise vältimiseks tuleb eelistada ehituslikke lahendusi (nt päikesekaitse, klaaspindade vastav suurus ja suund, tarindite massiivsus) ja ruumide tuulutamist.

 (2) Suvise ruumitemperatuuri nõude täitmiseks võib olla vajalik jahutussüsteemi kasutamine hoones ning sellisel juhul peab energiaarvutus hõlmama ruumide jahutuse netoenergiavajadust ja jahutussüsteemi energiakasutuse arvutust. Projekteerimisel on jahutussüsteemi kirjeldamine nõutav vaid määral, mis võimaldab teha energiaarvutust. Jahutussüsteemi väljaehitamine ei ole nõutav.

 (3) Ruumide temperatuurikontroll teostatakse hoonetes, mis ei ole elamud, tüüpruumide simulatsioonarvutuse abil. Simulatsioonarvutuses võib kasutada vajaduse korral lisas 2 määratud väärtusest madalamat jahutuse seadet, et võtta arvesse temperatuuri reguleerimisest tulenevat määratust kõrgemat ruumitemperatuuri.

 (4) Elamute ruumide temperatuurikontrolli võib teostada tüüpruumide simulatsioonarvutusega või kasutades selleks otstarbeks välja töötatud lihtsustatud abimaterjale, nt graafikuid. Väikemajad on temperatuurikontrollist vabastatud järgmiste tingimuste samaaegsel täitmisel:
 1) lääne- ja lõunapoolsete välisseinte üle ühe ruutmeetri suurustel aknapindadel kasutatakse päikesekaitseklaase päikesefaktoriga g ≤ 0,4 või muid vastavatoimelisi lahendusi;
 2) elu- ja magamistubade lääne- ja lõunapoolsete akende klaasiosa pind on maksimaalselt 30% ruumi lääne- ja lõunapoolsete välisseinte pinnast;
 3) elu- ja magamistubades on avatavate akende pind vähemalt 5% nende ruumide põrandapinnast.

§ 5.  Üldised nõuded välispiiretele

 (1) Hoonete välispiirded peavad olema pikaajaliselt õhkupidavad ja piisavalt soojustatud. Otstarbeka soojustuse määramisel lähtutakse hoone energiatõhususe nõuetest, ruumide soojuslikust mugavusest ja hallituse ning kondensaadi vältimisest külmasildadel, sisepindadel ja tarindites.

 (2) Ruumide soojusliku mugavuse tagamiseks ei või piirete soojajuhtivus üldjuhul ületada väärtust 0,5 vatti ruutmeetri ja kraadi kohta [W/(m2K)]. Sellest väärtusest kõrgema soojajuhtivusega akende puhul tuleb tagada soojuslik mugavus küttelahendustega. Hallituse, kondensaadi ja liigsete soojakadude vältimiseks soojustatakse üldjuhul kõrgema soojajuhtivusega sõlmed väljastpoolt piisava soojustusega.

 (3) Soojustuse valikul tuleb lähtuda sellest, et ehitis oleks hea energiatõhususe tasemega. Väikemajade soojustuse valikul võib energiaarvutuses lähtuda järgmistest algväärtustest: välisseinte soojajuhtivus 0,2–0,25 W (m2·K), katuste ja põrandate soojajuhtivus 0,15–0,2, akende ja uste soojajuhtivus 0,7–1,4 W(m2·K), kusjuures lõplikud valikud sõltuvad hoone kompaktsusest ning kütte- ja ventilatsioonilahendustest. Muude hoonete optimaalne soojustus sõltub eelnevale lisaks oluliselt ka vabasoojusest.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

 (4) Välispiirete keskmine õhulekkearv ei tohi üldjuhul ületada üht kuupmeetrit tunnis välispiirde ruutmeetri kohta [m3/(hm2)]. Niiskuskonvektsiooni riskide vältimiseks tuleb tarindite kriitilised sõlmed (nt seina ja katuse ühendus, katuslae auru- või õhutõkke jätkukohad, läbiviigud) teha praktiliselt täiesti õhkupidavaks.

§ 6.  Üldised nõuded tehnosüsteemidele

 (1) Tehnosüsteemid tuleb projekteerida ja paigaldada nii, et oleks tagatud nende pikaajaline ja efektiivne töötamine optimaalses tööpiirkonnas. Üleliigseid soojakadusid tuleb vältida torustike ja soojussalvestite otstarbekohase soojustusega.

 (2) Siseõhu nõutud kvaliteet tagatakse üldjuhul sundventilatsiooniga. Ventilatsiooni energiatõhususe saavutamiseks võib kasutada efektiivset soojustagastust, madala rõhulanguga torustikke ja ventilatsiooniseadmete komponente ning võimalikult kõrge kasuteguriga ventilaatoreid ja juhtseadmeid.

§ 61.  Nõuded küttesüsteemile

 (1) Sisekliima tagamisega projekteeritavate või olemasolevale oluliselt rekonstrueeritavate hoonete, mille ehitusprojekt esitatakse ehitusloa taotlusel pärast 30. juunit 2010. a ja mille eraldi kasutamiseks mõeldud hoone osadel võivad olla erinevad omanikud või mille eraldi kasutamiseks mõeldud osasid saab välja üürida, tuleb eraldi kasutamiseks mõeldud hoone osasid teenindava küttesüsteemi projektis ette näha ja ehitamisel paigaldada seadmed, mis võimaldavad määrata hoone osa energiatarbimist kütteks.

 (2) Hoone osa energiatarbimise määramist võimaldavaid seadmeid ei pea paigaldama, kui:
 1) hoone osa kasutajal puuduvad tehnilised võimalused hoone osas energiatarbimise reguleerimiseks;
 2) hoone ehituslikust lahendusest tulenevalt ei mõjuta hoone osa kasutaja poolne tegevus energiatarbimist hoone kütteks;
 3) hoone osa energiatarbimise määramist võimaldavate seadmete paigaldamine ei ole majanduslikult põhjendatud või tehniliselt võimalik.

 (3) Juhul kui hoones ei nähta ette energiatarbimise määramist võimaldavate seadmete paigaldamist, selgitatakse selle põhjuseid ehitusloa taotlemisel esitatava ehitusprojekti kütte- ja ventilatsiooniosa tehnilises kirjelduses.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

§ 7.  Üldised nõuded hoonete energiavarustusele

 (1) Hoonete energiavarustus peab olema energiatõhus. Hoonetes paigaldatakse üldjuhul üks soojusallikas.

 (2) Uute üle 1000 m2 suletud netopinnaga hoonete puhul eelistatakse võimalusel tehnilise, ökoloogilise ja majandusliku põhjendatuse piires alternatiivseid süsteeme. Alternatiivsed süsteemid on eelkõige kaugküte ja -jahutus, taastuval allikal põhinevad energiasüsteemid, koostootmisjaamad ja soojuspumbad.

3. peatükk ENERGIATÕHUSUSE ARVUTUSE LÄHTEANDMED 

§ 8.  Energiaarvutus

 (1) Hoone energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse kontrolliks sooritatakse energiaarvutus hoone standardkasutusel, käesolevas määruses toodud välis- ja sisekliima, hoone ja tehnosüsteemide kasutus- ja käiduaegade, vabasoojuse ning hoone õhupidavuse lähteandmetega. Muud arvutuseks vajalikud lähteandmed võetakse hoone ehitusprojekti dokumentatsioonist.

 (2) Energiaarvutuses ei eeldata hoonete detailset tsoonideks jagamist. Väikeelamuid ja ühe kasutusotstarbega hooneid võib arvutamisel käsitleda ühe tsoonina. Suuremad hooned jagatakse vastavalt kasutusotstarbele ja kasutusaegadele vajalikuks arvuks tsoonideks.

 (3) Suvise ruumitemperatuuri kontroll tehakse ruumitüüpidele, kus on kõige rohkem vabasoojust (eeldatavalt hoone lõuna- või lääneküljes asuvatele või suurte klaaspindadega ruumidele) või kus on ette näha kasutajate pidevat kohalolekut. Elamutes tehakse suvise ruumitemperatuuri arvutus vähemalt ühele toodud tingimustele vastavale magamistoale ja elutoale. Muudes hoonetes tehakse suvise ruumitemperatuuri arvutus kõigile tüüpruumidele (nt avatud ja suletud kontorid, klassiruumid), valides ruumitüübi esindajaks ühe toodud tingimustele vastava ruumi.

§ 9.  Väliskliima

  Energiaarvutus ja suvise ruumitemperatuuri kontroll sooritatakse sõltumata hoone asukohast Eesti energiaarvutuse baasaastaga. Baasaasta esindab viimase kolme dekaadi (1970–2000) tüüpilist väliskliimat ja ei ole selle tõttu kasutatav küttevõimsuse vajaduse arvutamisel. Baasaastat võib kasutada jahutusvõimsuse vajaduse arvutamisel.

§ 10.  Sisekliima

 (1) Energiaarvutuses kasutatakse käesoleva määruse lisades toodud arvutuslikke temperatuure, ventilatsiooni õhuvooluhulki ja muid sisekliima parameetreid. Kui projekteeritud õhuvooluhulgad ületavad käesoleva määruse lisades toodud väärtusi või on ruumitemperatuur kütmisel kõrgem või jahutamisel madalam kui määruse lisades toodud väärtused, võib energiaarvutuse sooritada ehitusprojekti andmete põhjal.

 (2) Standardkasutusele vastavad ruumitemperatuuride seaded on toodud määruse lisas 2. Lihtsustatud, konstantse ruumitemperatuuriga arvutuse puhul kasutatakse määruse lisas 2 toodud seadeid ruumitemperatuurina (nt elamutes 21 °C kütmisel ja 27 °C jahutamisel). Dünaamilise arvutuse puhul kasutatakse antud väärtusi termostaadi kütte ja jahutuse temperatuuriseadetena. Ilma jahutussüsteemita hoonetele tähendab jahutuse temperatuuriseade piirtemperatuuri, mille nõuded on toodud määruse § 4 lõikes 1.

 (3) Standardkasutusele vastavad õhuvooluhulgad ventilatsiooni kasutamise ajal ja tüüpiliste ruumide arvutuslik põrandapind inimese kohta on toodud määruse lisades 3 ja 4. Väljaspool hoone, mis ei ole elamu, kasutusaega on üldjuhul mitteeluhoone ventilatsiooni õhuvooluhulk ventilatsiooni kasutusaja välises režiimis 0,15 l/(sm2).

 (4) Elamute õhuvooluhulgad arvutatakse määruse lisas 4 toodud väärtusi kasutades järgnevalt:
 1) arvutatakse summaarne õhuvooluhulk kogu hoone suletud netopinna järgi (üldõhuvahetus vastavalt lisale 4);
 2) arvutatakse summaarne õhuvooluhulk elamispinna (elu- ja magamistubade põrandapinna) järgi, millele lisatakse mitteeluruumide õhuvooluhulk üldõhuvahetuse järgi arvutatuna;
 3) valitakse kahest eelnevast suurem õhuvooluhulk summaarseks õhuvooluhulgaks, kusjuures summaarsest õhuvooluhulgast arvutatud õhuvahetuskordus on maksimaalselt üks õhuvahetus tunnis;
 4) valitakse ja jaotatakse väljatõmbed nii, et nende summa võrdub summaarse õhuvooluhulgaga.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

 (5) Hoonete, mis ei ole elamud, muutuva õhuvooluhulgaga ventilatsioonisüsteemidele, mida juhitakse õhu kvaliteedi järgi (süsihappegaasi (CO2) või kombineeritult nt CO2 ja temperatuuri või niiskuse järgi), kasutatakse määruse lisades 3 ja 4 toodud õhuvooluhulkasid maksimaalsete õhuvooluhulkadena. Kui muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi kasutatakse jahutuse eesmärgil, määratakse maksimaalne õhuvooluhulk vastavalt jahutusvajadusele. Minimaalne õhuvooluhulk ja ventilatsiooni juhtimisgraafik peab üldjuhul olema valitud selliselt, et ei ületata CO2 maksimaalset mahukontsentratsiooni 1000 miljondikku (ppm), mille juures on arvestatud välisõhu mahukontsentratsiooniks 400 miljondikku (ppm).

4. peatükk HOONE STANDARDKASUTUS JA VABASOOJUS 

§ 11.  Kasutusajad ja vabasoojus

 (1) Hoonete standardkasutus ja sellele vastav seadmete, valgustuse ja inimeste soojuseraldus on esitatud määruse lisas 5, kus on toodud hoone kasutustundide arv ööpäevas ja kasutuspäevade arv nädalas ning maksimaalsed valgustuse, seadmete ja inimeste soojuseraldused tüüpilistes ruumides hoone kasutusajal. Soojuseraldused ei sisalda tehnosüsteemide soojuseraldusi, mida arvutatakse tehnosüsteemide koosseisus käesoleva määruse 7. peatüki nõuete kohaselt.

 (2) Kasutusaste on keskmine valgustuse ja seadmete kasutusaste ning inimeste kohalviibimine hoone kasutusaja jooksul. Maksimaalseid soojuseraldusi kasutatakse ruumitemperatuuride ja jahutusvõimsuse arvutuses. Energiaarvutuse jaoks korrutatakse maksimaalsed soojuseraldused kasutusastmega. Valgustuse või seadmete või inimeste aastane soojuseraldus Q [kWh/(m2a)] arvutatakse järgmise valemiga:

 

  kus k on kasutusaste;
P on soojuseraldus W/m2;
τd on hoone kasutustundide arv ööpäevas h;
τw on hoone kasutuspäevade arv nädalas d.

 (3) Valgustuse ja seadmete elektritarbimine § 1 lõike 3 punktis 2 nimetatud hoonetes võrdub valgustuse ja seadmete soojuseraldusega vastavalt määruse lisale 5. Elamutes jagatakse seadmete soojuseraldus teguriga 0,7, millele lisatakse valgustuse soojuseraldus.

 (4) Ventilatsiooni vajaduse arvutamisel lähtutakse sellest, et ventilatsioon käivitub üks tund enne hoone kasutusaja algust ja lülitub kasutusaja välisesse režiimi üks tund pärast hoone kasutusaja lõppu (v.a ööpäevaringse kasutusega hooned).

 (5) Elamute, kontorite, koolide ja lasteaedade dünaamiline energiaarvutus tehakse määruse lisas 6 toodud ruumide detailsete kasutusprofiilidega.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

 (6) Elamute ja avatud kontorite suvise ruumitemperatuuri kontrolli ja jahutusvõimsuse dünaamiline arvutus tehakse määruse lisas 6 toodud energiaarvutuse profiilidega.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

 (7) Dünaamilises arvutuses kasutatakse inimese kogusoojuseraldusena 125 W (ilmne soojus 85 W). Koolides ja lasteaedades kasutatakse laste kogusoojuseraldusena 110 W (ilmne soojus 75 W). Need suurused vastavad 1,2 ja 1,0 soojuseraldusühikule (met) keha pindala 1,8 m2 korral. Vabasoojus inimestest arvutatakse köetava pinna ja lisas 5 toodud inimeste vabasoojuse näitajate alusel.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

§ 12.  Sooja vee tarbimine

  Sooja tarbevee erikulu on toodud määruse lisas 8 elamutele liitrites inimese kohta ööpäevas ja muudele hoonetele liitrites ruutmeetri kohta aastas. Sooja ja külma vee temperatuuride vaheks loetakse 50 °C.

§ 13.  Ahjud, kaminad ja kerised

 (1) Ahjusid ja kaminaid kombineeritud küttesüsteemide osana võib energiaarvutuses võtta arvesse, kui kaminad on soojust salvestavad ja varustatud põlemisõhukanaliga välisõhu saamiseks. Soojust mittesalvestavaid otsese lõõriga ja põlemisõhuks ruumiõhku kasutavaid kaminaid energiaarvutuses arvesse ei võeta. Põlemisõhuks ruumiõhku kasutavaid ahjusid arvesse ei võeta. Põhikütteseadmena kasutatavad ahjud võetakse arvesse ka ilma põlemisõhukanalita.

 (2) Arvesse võetavate ahjude ja kaminate soojusväljastuse arvutamisel lähtutakse sellest, et nende kütmine toimub üks kord ööpäevas.

 (3) Puuküttel kerist ei võeta energiaarvutuses arvesse. Väikemaja ja korteri elekterküttel kerise aastaseks elektritarbeks arvestatakse 500 kWh.

§ 14.  Hoonete õhupidavus

  Kui hoone õhupidavust ei ole mõõdetud või muul viisil tõendatud, tehakse energiaarvutus hoone õhulekkearvu baasväärtusega, mis on toodud määruse lisas 9. Kui õhupidavus on mõõdetud vastavalt standardile EVS-EN 13829 või tõendatud maja tarnija poolt, kasutatakse energiaarvutuses vastavalt mõõdetud või tõendatud väärtust.

5. peatükk ENERGIATÕHUSUSE ARVUTUSE ÜLDSÄTTED 

§ 15.  Hoone summaarse energiakasutuse arvutamine

  Energiaarvutusega määratakse hoone summaarne energiakasutus hoone sisekliima tagamiseks (kütmiseks, jahutamiseks, ventilatsiooniks ja valgustuseks), tarbevee soojendamiseks ja elektriseadmete (nt kodumasinad ja muud olme- või bürooelektriseadmed ja muudes hoonetes kasutatavad seadmed) kasutamiseks. Energiaarvutuse kõikides etappides ja tulemuste esitamisel käsitletakse soojus- ja elektrienergiakasutust eraldiseisvatena. Hoone summaarne energiakasutus moodustub hoone tehnosüsteemide energiakasutusest.

§ 16.  Energiaarvutuse etapid

  Energiaarvutus sisaldab vähemalt järgmisi etappe:
 1) netoenergiavajaduste arvutus, mille käigus tehakse ruumide kütte netoenergiavajaduse, ventilatsiooniõhu soojendamise netoenergiavajaduse, tarbevee soojendamise netoenergiavajaduse ja ruumide jahutuse netoenergiavajaduse arvutused;
 2) suviste ruumitemperatuuride arvutus;
 3) tehnosüsteemide energiakasutuse arvutus, mille käigus tehakse ventilatsioonisüsteemi soojustagastuse, kütteenergia ja elektrienergia arvutus;
 4) küttesüsteemi ligikaudne arvutus, lähtudes soojusallika kasutegurist või soojapumpsüsteemi soojustegurist ning abiseadmete elektritarbimisest;
 5) jahutussüsteemi ligikaudne arvutus, võttes arvesse jahutussüsteemi kondensaadi- ja soojakaod ja külma tootmise;
 6) elektrisüsteemi elektritarbimise arvutus vastavalt valgustuse ja seadmete kasutuse lähteandmetele;
 7) arvutustulemuste esitamine hoone summaarse aastase energiakasutusena määruse 8. peatükis toodud korras.

6. peatükk NETOENERGIAVAJADUSTE JA SUVISTE TEMPERATUURIDE ARVUTUS 

1. jagu Netoenergiavajaduste arvutus 

§ 17.  Üldsätted

 (1) Netoenergiavajaduste arvutus järgib standardi EVS-EN ISO 13790 põhimõtteid, mille rakendamine on kirjeldatud järgnevates lõigetes.

 (2) Ruumide kütte netoenergiavajadus arvutatakse, võttes arvesse infiltratsiooniõhu soojendamise vajadust ning ventilatsiooniõhu soojenemist ruumis sissepuhketemperatuurilt ruumitemperatuurini.

 (3) Ventilatsiooniõhu soojendamise netoenergiavajadus arvutatakse koos ventilatsioonisüsteemi soojustagastusega § 10 lõigetele 2–5 vastavate õhuvooluhulkadega. Ventilatsiooniõhu soojendamise netoenergiavajaduse alla kuulub ventilatsiooniõhu soojendamine enne ja/või pärast soojustagastit või ilma sissepuhketa ventilatsioonisüsteemides sissevõetava välisõhu soojenemine ruumis välistemperatuurist ruumitemperatuurini.

 (4) Vabasoojus arvutatakse vastavalt § 11 lõigetes 1–7 toodud nõuetele. Klaaspindade kaudu hoonesse tuleva päikesekiirguse arvutamisel võetakse arvesse erinevad päikesekaitselahendused (nt päikesekaitseklaasid, seesmised ja välimised ribikardinad, restid, markiisid) vastavalt tootja andmetele ning ümbritsevate objektide ja hoone enda osade poolt tekitatud varjud klaaspindadele, mille varjutusteguriks võetakse täpsemate andmete puudumisel 0,75.

 (5) Tarbevee soojendamise netoenergiavajadus arvutatakse vastavalt §-le 12. Elamutes võetakse inimeste arvuks üldjuhul magamistubade arv pluss üks.

 (6) Ruumide jahutuse netoenergiavajadus arvutatakse vastavalt § 11 lõigetes 1–7 toodud nõuetele.

 (7) Suviste ruumitemperatuuride arvutus teostakse vastavalt § 4 nõuetele §-s 11 toodud lähteandmetega. Avatavate akende olemasolu võib ruumide tuulutamise arvutuses arvesse võtta, kuid ruumitemperatuur ei tohi langeda alla lisas 2 toodud kütmise seade.

2. jagu Välispiirete soojakadude arvutus 

§ 18.  Välispiirete soojakadude arvutuse alused

 (1) Soojakadude arvutamisel arvestatakse välispiirete pindalad sisemõõtudega (välisseinte või katuslae ja põranda sisepindade vahelised mõõdud koos ruumide ning kandvate ja mittekandvate vaheseintega). Soojakadude arvutamisel ruumide kaupa arvestatakse välispiirete pindalad vaheseinte ja -lagede telgmõõtudega.

 (2) Välispiirete (välisseinte, põrandate ja katuste) soojakaod arvutatakse vastavalt välispiirdeosa soojajuhtivusele (U-arvule) ja sisemõõtudega arvutatud pindalale. Nurkade (välissein-välissein, põrand-välissein ja katuslagi-välissein) lisasoojakaod võetakse eraldi arvesse geomeetriliste joonkülmasildade lisakonduktantsidega (lisa soojakadu vattides temperatuuride erinevusel üks kraad). Ka muud võimalikud tarinditest tulenevad külmasillad (nt akna seinakinnituse sõlm, jäigastussidemed, müüriankrud) võetakse arvesse vastava külmasilla lisakonduktantsiga. Vajaduse korral teisendatakse eelnimetatud viisil arvutatud välispiirde summaarne konduktants keskmiseks välispiirde soojajuhtivuseks, jagades välispiirde summaarse konduktantsi vastavalt kasutatava arvutustarkvara reeglitele määratud välispiirde pindalaga.

 (3) Välispiirete soojajuhtivused (U-arvud) arvutatakse ehitusprojekti andmete alusel. Materjalide arvutuslikud soojaerijuhtivused on soovitatav määrata vastavalt standardile EVS-EN ISO 10456:2008 ning homogeensete ja mittehomogeensete materjalikihtide soojatakistused vastavalt standardile EVS-EN ISO 6946-2008.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

 (4) Soojakaod pinnasesse arvutatakse dünaamilise ühemõõtmelise arvutusega, milles võetakse arvesse vähemalt ühemeetrine kiht soojust akumuleerivat pinnast, mille all on konstantne temperatuur 7 °C, või dünaamilise kolmemõõtmelise arvutusega või kasutades põranda aluse maa temperatuurile tabeliväärtusi või vastavalt standardile EVS-EN ISO 13370. Pinnase omadusteks võib täpsemate andmete puudumisel võtta dreenitud pinnasele soojaerijuhtivuseks 1,4 W/(m K) ja erisoojuseks 1,5 MJ/(m3K), dreenimata pinnasele soojaerijuhtivuseks 2,0 W/(m K) ja erisoojuseks 2,0 MJ/(m3K).

§ 19.  Külmasildade arvutus

 (1) Külmasildade lisakonduktantsidena kasutatakse materjali- või ehitustootja andmeid või need arvutatakse detailse või lihtsustatud arvutusega vastavate standardite järgi (nt EVS-EN ISO 10211, EVS-EN ISO 10077, EVS-EN ISO 14683, ISO 15099). Täpsemate andemete puudumisel võetakse geomeetriliste külmasildade lisakonduktantside näitajad määruse lisast 10. Välispiirdeosa külmasildade lisakonduktants ΔΨ (W/K) arvutatakse järgmise valemiga:

 

  kus Ψj on joonkülmasilla lisakonduktants W/(mK);
lj on joonkülmasilla pikkus m;
Ψp on punktkülmasilla lisakonduktants W/K;
np on samasuguste punktkülmasildade arv välispiirdeosas.

 (2) Akna soojajuhtivus Ua (W/(m2K)) arvutatakse järgmise valemiga:

 

  kus Uk on klaasiosa U-arv W/(m2K);
Ak on klaasiosa pindala m2;
Ur on lengi- ja raamiosa U-arv W/(m2K);
Ar on lengi- ja raamiosa pindala m2;
Ψk on klaasiserva (aknalengi perimeetril) joonkülmasilla lisakonduktants W/(mK);
lk on klaasiserva perimeetri pikkus m.

  Klaasi- ja raamiosa U-arvudena ning klaasiserva joonkülmasilla arvudena kasutatakse tootja andmeid. Täpsemate andmete puudumisel võetakse raamiosa U-arvuks plastakendel 1,4; 70 mm lengi- ja raamipaksusega puitakendel 1,7; 110–130 mm lengi- ja raamipaksusega puitalumiiniumakendel 1,7; 130 mm lengi- ja 170 mm raamipaksusega puitalumiiniumakendel 1,1; soojakatkestusega metallprofiilidel 4,0; soojakatkestuseta metallprofiilidel 7,0.

 (3) Puitakende lengi- ja raamiosa soojatakistuse võib arvutada homogeense materjalikihi soojatakistusena keskmise lengi- ja raamipaksusega, mis kahemõõtmelise soojajuhtivuse arvesse võtmiseks korrutatakse läbi teguriga 0,7.

 (4) Täpsemate andmete puudumisel võetakse klaasiserva joonkülmasillaks plast- ja puitakendel 0,06, soojakatkestusega metallprofiilidel 0,08, soojakatkestuseta metallprofiilidel 0,02.

3. jagu Infiltratsioon 

§ 20.  Infiltratsiooni õhuvooluhulga määramine

 (1) Infiltratsiooni õhuvooluhulk qi (l/s) arvutatakse valemiga:

 

  kus q50 on hoone välispiirete keskmine õhulekkearv m3/(h·m2), mis saadakse vastavalt määruse §-le 14;
A on hoone välispiirete (sealhulgas põrandate) pindala m2;
x on tegur, mis on ühekorruselistele hoonetele 35, kahekorruselistele hoonetele 24 ning kolme- ja neljakorruselistele hoonetele 20, viie- ja enamakorruselistele hoonetele 15;
3,6 on tegur, mis teisendab õhuvooluhulga m3/h ühikust l/s ühikuks.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

 (2) Kui ventilatsiooniõhu väljatõmme on oluliselt suurem sissepuhkest, siis võib infiltratsiooni õhuvooluhulga arvutada järgneva valemiga:

 

  kus q50 on hoone välispiirete keskmine õhulekkearv m3/(h·m2), mis saadakse vastavalt määruse §-le 14;
A on hoone välispiirete pindala m2;
qv on väljatõmbe õhuvooluhulk l/s;
qs on sissepuhke õhuvooluhulk l/s.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

 (3) Lõigetes 1 ja 2 toodud valemite samaaegsel kasutamisel võetakse infiltratsiooni õhuvooluhulgaks tulemus sellest valemist, mis annab väiksema õhuvooluhulga.

7. peatükk TEHNOSÜSTEEMIDE ENERGIAKASUTUSE ARVUTUSREEGLID 

1. jagu Küttesüsteemid 

§ 21.  Üldsätted

 (1) Küttesüsteemi arvutuse koosseisus arvutatakse ruumide kütte, ventilatsiooniõhu ja tarbevee soojendamise energiakasutus. Energiakasutus (kWh/a) arvutatakse, lähtudes vastavast netoenergiavajadusest ja vabasoojusest. Soojusenergia- ja elektrienergiakasutust ei summeerita, vaid neid käsitletakse eraldiseisvalt edaspidi tarnitavate energiate kasutuse arvutamise võimaldamiseks.

 (2) Küttesüsteemi elektri- ja soojusenergiakasutus arvutatakse vastavalt küttesüsteemi kasutegurile (soojuspumpsüsteemides soojustegurile) ja abiseadmete elektritarbimisele. Küttesüsteemi kasuteguriga võetakse arvesse kaod soojusallikas (nt katla või kaugkütte soojusvaheti kaod), samuti soojuse jaotamisel ja väljastamisel ning ruumitemperatuuri reguleerimise ebatäpsusest tulenevad kaod. Küttesüsteemi energiakasutus saadakse, jagades ilma kadudeta arvutatud energiakasutuse küttesüsteemi kasuteguriga. Küttesüsteemide kasutegur ja abiseadmete elektritarbimine määratakse kas detailse küttesüsteemi simulatsioonarvutusega või kasutakse määruse lisades 11 ja 12 toodud andmeid. Lisas 11 on toodud soojusallika kasutegurid (soojuspumpsüsteemides kasutatakse selle asemel soojustegurit) ja lisas 12 soojuse jaotamise ja väljastamise kasutegurid. Küttesüsteemi kasutegur saadakse nende kahe kasuteguri korrutisena. Kui radiaatorid on ilma termostaatideta, siis vähendatakse määruse lisas 12 toodud kasutegureid 0,1 ühiku võrra.

 (3) Energiaarvutuses ei võeta vabasoojusena arvesse küttesüsteemi kadusid ja abiseadmete elektritarbimist. Vabasoojusena võib arvesse võtta kuni 10% tarbevee soojendamise netoenergiavajadusest, teisendades selle püsivaks aastaringseks võimsuseks (W/m2).

§ 22.  Soojuspumpsüsteemidega küttesüsteemide arvutus

 (1) Soojuspumpsüsteemide arvutus põhineb soojusteguril, mis näitab mitu kWh soojusenergiat saadakse soojuspumbaga ühest kWh elektrienergiast.

 (2) Soojuspumba töötamine kombineeritud küttesüsteemi osana võetakse arvutuses arvesse, kui osa küttevajaduse tippvõimsustest kaetakse muu soojusallikaga (nt elektrilise küttekehaga või õli- või gaasikatlaga). Maasoojuspumbad võivad katta kas kogu küttevõimsuse vajaduse või teatud osa sellest. Muud soojuspumbad on alati kombineeritud küttesüsteemi osaks.

§ 23.  Soojuspumpsüsteemidega kombineeritud küttesüsteemide arvutus

 (1) Kombineeritud küttesüsteemides arvutatakse soojuspumbaga toodetud soojusenergia, lähtudes soojuspumba soojuslikust võimsusest, hetkelisest võimsusvajadusest ja seda vähendavast vabasoojuse võimsusest vastavalt §-le 11. Hetkeline võimsusvajadus (mis käesoleva lõike mõistes ei ole soojuspumpsüsteemi dimensioneerimiseks kasutatav võimsusvajadus) sõltub ruumide ja ventilatsiooniõhu kütte osas välistemperatuurist.

 (2) Küttesüsteemi soojusliku võimsuse vajadused arvutatakse tunni kaupa. Soojuspumbaga toodetud soojusenergia (kWh/a) on nende tundide võimsusvajaduste summa, mille puhul soojuspumba võimsus on suurem või võrdne võimsusvajadusega (arvutatakse tunni kaupa tervele baasaastale). Arvutuses võetakse arvesse välisõhusoojuspumpade maksimaalse võimsuse vähenemine tulenevalt välistemperatuuri langusest ning tehakse arvutus vastavate temperatuurivahemike kaupa.

 (3) Muu soojusallikaga toodetud soojusenergia (kWh/a) moodustub soojuspumba poolt katmata võimsusvajadustest ja see arvutatakse võimsusvajaduse ja soojuspumba võimsuse vahe summana (arvutatakse tunni kaupa tervele baasaastale, võttes arvesse, et soojuspumba võimsus on väiksem või võrdne küttesüsteemi võimsusvajadusega). Muu soojusallika energiakasutus arvutatakse, lähtudes § 20 lõikes 2 toodud nõuetest.

 (4) Soojuspumpsüsteemi elektrienergiakasutuse arvutamiseks jagatakse soojuspumbaga toodetud soojusenergia soojuspumpsüsteemi kütteperioodi keskmise soojusteguriga, milles on võetud arvesse kõikide tsirkulatsioonipumpade ja küttesüsteemiga seotud võimalike abiseadmete elektritarbimine ning soojuse jaotamise ja väljastamise kasutegur vastavalt §-le 21. Soojustegur määratakse määruse lisas 13 toodud väärtuste või tootja poolt antud andemete põhjal tehtud arvutuse alusel, milles arvestatakse soojuspumba töötamist osavõimsustel ja erinevatel välistemperatuuridel. Kui kasutatakse lisades 12 ja 13 toodud andmeid, siis soojuspumpsüsteemi keskmine soojustegur saadakse lisa 13 soojusteguri ja lisa 12 kasuteguri korrutisena.

 (5) Välisõhust soojust ülekandvate soojuspumpade puhul tehakse elektrienergiakasutuse arvutus eraldi vastavatele välistemperatuurivahemikele.

2. jagu Ventilatsioonisüsteemid 

§ 24.  Ventilatsioonisüsteemide õhuvooluhulkade arvestamine

 (1) Ventilatsioonisüsteemi õhuvooluhulkadena kasutatakse energiaarvutuses vastavalt §-le 10 arvutatud õhuvooluhulkasid. Arvutuses võetakse arvesse võimalik sissepuhke ja väljatõmbe õhuvooluhulkade erinevus nii sama ventilatsioonimasina lõikes kui ka eraldiseisvate väljatõmbeventilaatorite tõttu. Väljatõmbe ja sissepuhke õhuvooluhulkade vahe moodustab täiendava välisõhu sissevõtu ilma soojustagastuseta.

 (2) Erinevate kasutusaegadega ventilatsioonimasinate energiakasutus arvutatakse eraldiseisvalt. Sama kasutusajaga ventilatsioonimasinate õhuvooluhulgad üldjuhul summeeritakse.

 (3) Infiltratsiooni õhuvooluhulk ei kuulu ventilatsioonisüsteemi õhuvooluhulkade arvutuse koosseisu ja see arvutatakse eraldiseisvalt vastavalt §-le 20, kus väljatõmbe ja sissepuhke võimaliku vahe võib võtta arvesse infiltratsiooni õhuhulga valemis.

§ 25.  Soojustagastuse arvutus

 (1) Ventilatsiooni soojustagastus arvutatakse samaaegselt ruumide ja ventilatsiooniõhu kütte netoenergiavajaduse arvutamisega.

 (2) Soojustagastuse arvutamisel lähtutakse soojusvaheti temperatuuri suhtarvust (soojeneva õhuvoolu temperatuuride vahe enne ja pärast soojusvahetit jagatud maksimaalse temperatuuride vahega üle soojusvaheti), sissepuhkeõhu temperatuurist ja soojusvaheti jäätumise piiramisest. Kui tootja andmed ei ole teada, kasutatakse järgmisi suhtarve:
 1) ristivoolu plaatsoojusvahetitele 0,6;
 2) vastuvoolu plaatsoojusvahetitele 0,8;
 3) rootorsoojusvahetitele 0,8.

 (3) Soojusvaheti jäätumise vältimiseks piiratakse heitõhu (ventilatsioonimasinast väljuva õhu) minimaalset temperatuuri temperatuurisuhte vähendamise teel madalatel välisõhu temperatuuridel. Jäätumise vältimiseks piiratakse heitõhu miinimumtemperatuuri järgmiselt:
 1) elamutes +5 °C-ni plaatsoojusvaheti korral ja 0 °C-ni rootorsoojusvaheti või niiskustagastusega plaatsoojusvaheti korral;
 2) ilma niisutuse ja ilma erilise niiskustoodanguta muudes hoonetes, mis ei ole elamud, 0 °C-ni plaatsoojusvaheti korral ja –5 °C-ni rootorsoojusvaheti korral.

 (4) Soojusvaheti jäätumise vältimise tõttu lisanduv küttevõimsuse ja -energia vajadus võetakse küttesüsteemi arvutuses arvesse.

 (5) Ruumide ülekuumenemise vältimiseks valitakse sissepuhke õhu temperatuur ruumi temperatuurist madalam. Püsiva sissepuhketemperatuuriga süsteemides on sissepuhketemperatuur üldjuhul 18 °C. Sissepuhkeõhu soojenemine ruumis kuni ruumitemperatuurini arvutatakse ruumide kütte netoenergiavajaduse arvutuse koosseisus.

§ 26.  Ventilatsioonisüsteemi elektrienergia kasutuse arvutus

 (1) Ventilatsioonisüsteemi elektrikasutus moodustub peamiselt ventilaatorite ja nende juhtimisseadmete ning vähemal määral pumpade ja muude abiseadmete elektritarbimisest. Elektrikasutuse efektiivsust hinnatakse ventilatsioonisüsteemi elektrilise erivõimsuse järgi arvutuslikul õhuvooluhulgal. Erivõimsus on süsteemi summaarse võimsuse ja õhuvooluhulga suhtarv [(kW/(m3/s)].

 (2) Suuremates ventilatsioonimasinates (õhuvooluhulk üle 0,25 m3/s) arvutatakse elektritarbimine igale ventilaatorile eraldi. Ventilaatori elektritarbimine Ev (kWh/a) arvutatakse järgmise valemiga:

 

  kus Pv on ventilaatori elektrivõimsus kW;
τd on masina käidutundide arv ööpäevas arvutuslikul õhuvooluhulgal h;
τw on masina käidupäevade arv nädalas arvutuslikul õhuvooluhulgal d;
t on arvutusperioodi pikkus 8760 h.

 (3) Ventilaatori elektrivõimsus Pv (W) arvutatakse järgmise valemiga:

 

kus Δpv on ventilaatori rõhutõus Pa;
on ventilaatori õhuvooluhulk m3/s;
ηft on ventilaatori summaarne kasutegur, mis arvestab ventilaatori kasutegurit, rihmülekande kasutegurit, mootori kasutegurit ja võimalikku pöörlemiskiiruse reguleerimise kasutegurit.

 (4) Ventilaatori summaarse kasutegurina kasutatakse tootja poolt antud andmeid või määruse lisas 14 toodud väärtusi.

§ 27.  Ventilaatori rõhutõusu arvutus

 (1) Ventilaatori rõhutõus Δpv (Pa) arvutatakse järgmise valemiga:

  Δpv = Δpm + Δpt,

  kus Δpm on ventilatsioonimasina rõhulang Pa;
Δpt on torustiku rõhulang Pa.

 (2) Ventilatsioonimasina rõhulang Δpm sisaldab ventilatsioonimasina komponentide summaarset rõhulangu ning rõhulangu ventilaatori ja ventilatsioonimasina ühenduspunktis. Filtrite rõhulanguna kasutatakse keskmist kasutusaegset rõhulangu, mis arvutatakse, liites algrõhulangule kolmandiku lõpp- ja algrõhulangude vahest.

 (3) Torustiku rõhulang Δpt on torustiku ja õhujaotusseadmete summaarne rõhulang, mis sisaldab nii enne kui pärast ventilatsioonimasinat paikneva torustiku rõhulange.

 (4) Kui rõhulangude ehitusprojekti andmed puuduvad, siis arvutatakse rõhulangud, kasutades määruse lisas 15 toodud andmeid.

 (5) Muutuva õhuvooluhulgaga süsteemide lihtsustatud arvutuses eeldatakse, et torustiku rõhulang püsib muutumatuna. Muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi rõhulang Δpv (Pa) arvutakse järgmise valemiga:

  Δpv = Δpt + Δpmxp,

  kus Δpt on torustiku ja õhujaotusseadme rõhulang Pa;
Δpm on ventilatsioonimasina rõhulang Pa;
xp on muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi rõhulangutegur, xp = 0,65.

§ 28.  Ventilatsioonisüsteemi abiseadmed

 (1) Vahesoojuskandjaga soojustagasti pumba elektrivõimsus Phr (kW) arvutatakse järgmise valemiga:

 

kus on vahesoojuskandja mahuvool m3/s;
ηp on pumba kasutegur;
Δpr on soojusvaheti vedelikuosa rõhulang kPa (kilopaskalites);
Δpp on soojakandjavedeliku torustiku rõhulang kPa;
Δpv on reguleerventiili rõhulang kPa.

 (2) Vahesoojuskandjaga soojustagasti torustiku rõhulanguna võib kasutada hinnangulist rõhulangu väärtust 0,2 kPa/m. Soojustagasti vedelikosa rõhulangud on vahemikus 60 kPa (madal), 100 kPa (normaalne) ja 150 kPa (kõrge). Kolmeteeventiili (vahesoojuskandja reguleerventiili) rõhulanguna võib võtta 40% kogu süsteemi rõhulangust (kaasa arvatud ventiili rõhulang). Kui süsteemi reguleeritakse pumba pöörlemiskiirust muutes, siis on regureelventiili rõhulang Δpp = 0 kPa.

 (3) Pumba kasuteguri ηp väärtuseks võib võtta 0,3.

§ 29.  Väikemajade ja korterite ventilatsiooniseadmete elektrienergiakasutus

 (1) Väikeste ventilatsioonimasinate (edaspidi ventilatsiooniseade), mille õhuvooluhulk on alla 0,25 m3/s, elektrienergiakasutus Ev (kWh/a) arvutatakse järgmise valemiga:

  Ev = Pvs tvsn xp,

  kus Pvs on ventilatsiooniseadme elektrivõimsus arvutuslikul õhuvooluhulgal kW;
tvsn on ventilatsiooniseadme aastane töötamisaeg arvutuslikul õhuvooluhulgal. Üldjuhul on tvsn väärtuseks 8760 h,
välja arvatud vajaduse järgi juhitavate süsteemide korral;
xp on torustiku rõhulangutegur.

 (2) Ventilatsiooniseadme elektrivõimsusena Pvs kasutatakse ventilatsiooniseadmele tootja poolt arvutuslikule õhuvooluhulgale antud arvu, mis on mõõdetud vastavalt standardile EVS-EN 13141-7.

 (3) Torustiku rõhulangutegur xp määratakse määruse lisas 16 toodud andmete alusel.

3. jagu Jahutussüsteem 

§ 30.  Üldsätted

 (1) Jahutussüsteemi energiakasutus koosneb jahutusenergia tootmiseks vajalikust energiast ning energia jaotamiseks ja väljastamiseks vajalike abiseadmete elektrienergiast.

 (2) Jahutusenergia tootmiseks vajalik aastane energiakasutus arvutatakse ruumide jahutuse netoenergiavajaduse põhjal.

§ 31.  Kompressormasinaga jahutussüsteemi elektrienergia kasutuse arvutus

 (1)

Kompressormasinaga jahutussüsteemi jahutusperioodi elektrienergiavajadus (kWh/a) (ilma abiseadmete elektrienergiata) arvutatakse järgmise valemiga:

 

  kus Qnca on süsteemi poolt teenindatavate ruumide jahutuse jahutusperioodi netoenergiavajadus kWh/a;
βsc on süsteemikaotegur, mis võtab arvesse kondensaadi- ja soojakaod;
εE on jahutusenergia tootmisprotsessi jahutusperioodi jahutustegur.

 (2) Jahutusperioodi jahutusteguri εE määramiseks kasutatakse seadmete tootja poolt antud väärtusi või määruse lisas 17 toodud väärtusi.

 (3) Süsteemikaoteguri βsc määramiseks kasutatakse seadmete tootja poolt antud väärtusi või määruse lisas 18 toodud väärtusi.

§ 32.  Vabajahutusega jahutussüsteemi elektrienergia kasutuse arvutus

  Kui hoones kasutatav jahutusenergia toodetakse vabajahutuse ja kompressorjahutusmasinaga, arvutatakse süsteemi jahutusperioodi elektrienergiavajadus järgmise valemiga:

 

  kus α1 on tootmisprotsessis 1 toodetud aastase jahutusenergia hinnanguline osa;
α2 on tootmisprotsessis 2 toodetud aastase jahutusenergia hinnanguline osa (α1 + α2 = 1,0);
εE1 on tootmisprotsessi 1 jahutusperioodi jahutustegur;
εE2 on tootmisprotsessi 2 jahutusperioodi jahutustegur;
Qnca on süsteemi poolt teenindatavate ruumide jahutuse jahutusperioodi netoenergiavajadus kWh/a;
βsc on süsteemikaotegur, mis võtab arvesse kondensaadi- ja soojakaod.

§ 33.  Jahutussüsteemi abiseadmete elektrienergia kasutuse arvutus

 (1) Elektrienergiat tarbivate abiseadmete (näiteks jahutussüsteemi pumbad, ventilaatorid ja muud abiseadmed) elektrienergia kasutus sõltub süsteemi tüübist ja see arvutatakse valemiga

  Eac = βacQnca,

  kus βac on süsteemi jahutusperioodi abiseadmete elektritarbimistegur;
Qnca on süsteemi poolt teenindatavate ruumide jahutuse jahutusperioodi netoenergiavajadus kWh/a.

 (2) Elektritarbimisteguri väärtusena võib kasutada seadmete tootja poolt antud väärtusi või määruse lisas 18 toodud väärtusi.

4. jagu Muud tehnosüsteemid 

§ 34.  Muude tehno- ja energiavarustussüsteemide arvutus

 (1) Elektrisüsteemi (sh valgustus) elektrienergiakasutus arvutatakse seadmete ja valgustuse soojuseraldustest vastavalt §-le 11.

 (2) Määruses loetlemata tehnosüsteemide ja elektritarvitite (nt liftid, ukseavamismootorid, välisvalgustus, erinevad sulatuskaablid, välispistikupesad) energiakasutust energiaarvutuses arvesse ei võeta.

 (3) Kui energiaarvutust ei tehta eraldi hoone osale, millele rakendatakse toitlustushoone nõudeid (näiteks kui restoraniköögid arvutatakse hoone koosseisus tervikuna), siis ei võeta energiaarvutuses arvesse köögiseadmete elektritarbimist.

 (4) Määruses loetlemata energiavarustuse süsteemide (nt päikesekollektorid ja -patareid, tuuleturbiinid, generaatorid, koostootmisjaamad, kütuseelemendid) energiakasutus arvutatakse nendega toodetud energiat kasutavate tehnosüsteemide koosseisus, mille tulemusel tehnosüsteemid kasutavad vähem tarnitud energiat (nt päikesekollektoritega toodetud soojusenergiat võidakse kasutada nii ruumide kütmise kui tarbevee soojendamise energiavajaduse katmiseks).

8. peatükk NÕUDED ENERGIAARVUTUSE SOORITAMISELE JA TULEMUSTE ESITAMISELE 

§ 35.  Energiaarvutus ehitusprotsessi osana

 (1) Energiaarvutus sooritatakse energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse kontrollimise ja/või energiamärgise koostamise eesmärgil. Määruse peatükkide 3–7 järgi sooritatud energiaarvutuse tulemused on kasutatavad mõlemal otstarbel.

 (2) Hoone energiatõhususe miinimumnõuetele vastavust näitavad energiaarvutuse tulemused esitatakse ehitatavate ja oluliselt rekonstrueeritavate hoonete ehitusloa taotluse ehitusprojekti dokumentatsiooni osana. Ehitamise ajal on omaniku kohustuseks jälgida, et ehitusprojektis ei tehta selliseid muudatusi, mille tulemusena energiatõhususe miinimumnõudeid ei täideta. Hoone energiatõhusust oluliselt mõjutavate ehitusprojekti muudatuste korral tehakse miinimumnõuetele vastavuse kontrolliks uus energiaarvutus.

 (3) Ehitatava hoone energiamärgis koostatakse lõplike energiaarvutuse tulemuste põhjal.

 (4) Oluliselt rekonstrueeritavate hoonete energiamärgise väljastamiseks teostatakse energiaarvutus käesolevas määruses sätestatud korras.

§ 36.  Nõuded arvutustarkvarale

 (1) Energiaarvutuseks kasutataval arvutustarkvaral on järgmised omadused:
 1) hoone soojuslevi dünaamiline arvutus;
 2) kliimaprotsessor, millesse on võimalik lugeda Eesti energiaarvutuse baasaastat selle originaaldetailsusega ja mis arvutab tundide lõikes päikesekiirguse pindadele ja varju jäävad alad;
 3) ventilatsioonisüsteemi soojustagastuse modelleerimise võimalikkus ja soovituslikult ventilatsiooni-, kütte- ja jahutussüsteemide modelleerimise võimalikkus nende põhikomponentide ja -funktsioonide osas (nt soojusvaheti jäätumise kontrolli, jahutuspatarei kondensaadi arvesse võtmine);
 4) tõeliste ruumitemperatuuride kasutamine arvutuses ja soovituslikult juhtgraafikute modelleerimise võimalus (nt ventilatsiooni soojusülekande arvutus vastavalt muutuvale ruumitemperatuurile koos soojustagastuse ja sissepuhketemperatuuri juhtimisega);
 5) võimalus sisestada energiaarvutuse lähteandmeid vastavalt määruse peatükkidele 3 ja 4;
 6) arvutustarkvara peab olema valideeritud vastavalt asjakohasele standardile.

 (2) Energiaarvutuseks võib kasutada kõiki eelnevatele nõuetele vastavaid arvutustarkvarasid.

 (3) Elamute energiaarvutuse võib sooritada ka lihtsustatud, kuude kaupa või kraadpäevade järgi arvutava tarkvaraga.

§ 37.  Nõuded arvutustulemuste esitamisele

 (1) Energiaarvutuse tulemused esitatakse määruse lisas 19 toodud kujul. Summaarne energiakasutus esitatakse eraldi kõikide hoone energiavarustuseks kasutatud energiakandjate (elekter, kaugküte ja/või erinevad kütused) lõikes vastavalt tehnosüsteemide arvutuse tulemustele.

 (2) Tehnosüsteemide arvutuse tulemused kantakse määruse lisa 19 summaarse energiakasutuse tabeli tarnitud energiate veergu. Ventilatsiooni-, jahutus- ja elektrisüsteemi energiakasutus koosneb ainult elektrienergiast, mis summeeritakse koos küttesüsteemi elektrienergiakasutusega ja kantakse määruse lisas 19 oleva tabeli tarnitud elektri veergu. Küttesüsteemi soojusenergiakasutus esitatakse vastavalt küttesüsteemi energiavarustuslahendusele tarnitud energia veerus kaugkütte ja/või kütuste soojusenergiana.

 (3) Ostetud kütuste kogused arvutatakse §-s 3 esitatud viisil.

 (4) Energiakandjate kaalumistegurid on toodud §-s 3. Kaalutud energiakasutus arvutatakse tarnitud energia ja kaalumisteguri korrutisena.

 (5) Energiatõhususarv arvutatakse, jagades kaalutud energiakasutuste summa köetava pinna ruutmeetrite arvuga.

 (6) Energiaarvutuses kasutatud lähteandmed esitatakse määruse lisas 20 toodud kujul.

 (7) Suvise temperatuurikontrolli tulemused kõikide arvutatud tüüpruumide kohta esitatakse määruse lisas 21 toodud kujul. Elamute kohta ei ole temperatuuri püsivusgraafiku esitamine kohustuslik. Kui väikemajadele ei sooritata suvise temperatuurikontrolli arvutust, esitatakse tüüpruumide temperatuurikontrolli vabastust tõendavad andmed määruse lisas 22 oleva tabeli kujul.

 (8) Tulemuste esitamisel on määruse lisades 19–22 toodud vormides varjutatud ridade ja veergude täitmine kohustuslik.

81. peatükk ENERGIATÕHUSUSE MIINIMUMNÕUETELE VASTAVUSE TÕENDAMISE LIHTSUSTATUD MEETOD 
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

§ 371.  Energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse tõendamine lihtsustatud meetodil

  Energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse tõendamiseks lihtsustatud meetodil tuleb:
 1) ehitusprojekti seletuskirjas kirjeldada määruse §-des 4–7 toodud üldiste nõuete ja põhimõtete arvestamist;
 2) projekteerida või näha ehitusprojektis ette hoone välispiirded, mille summaarne soojaerikadu köetava pinna ruutmeetri kohta vastaks määruse §-s 372 sätestatud nõuetele;
 3) projekteerida või näha ehitusprojektis ette hoone tehnosüsteemid, mis täidavad määruse §-s 373 sätestatud nõudeid.
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

§ 372.  Nõuded summaarsele soojaerikaole

  Hoone välispiirete summaarne soojaerikadu köetava pinna ruutmeetri kohta ei tohi ületada järgmisi piirväärtusi:
 1) juhul, kui hoone küttesüsteemi ja sooja tarbevee süsteemi peamiseks energiaallikaks on maasoojuspump – 1,8 W/(m2·K);
 2) juhul, kui hoone küttesüsteemi ja sooja tarbevee süsteemi peamiseks energiaallikaks on õhk-vesi soojuspump – 1,6 W/(m2·K);
 3) juhul, kui hoone küttesüsteemi ja sooja tarbevee süsteemi peamiseks energiaallikaks on puidupelletikütusel katel – 1,2 W/(m2·K);
 4) juhul, kui hoone küttesüsteemi ja sooja tarbevee süsteemi peamiseks energiaallikaks on kaugküte – 1,2 W/(m2·K);
 5) juhul, kui hoone küttesüsteemi ja sooja tarbevee süsteemi peamiseks energiaallikaks on õli- ja gaaskütusel kondensaatkatel – 0,9 W/(m2·K).
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

§ 373.  Nõuded tehnosüsteemidele

 (1) Ventilatsioonisüsteemid peavad olema varustatud soojustagastusega, mille temperatuuri suhtarv on vähemalt 0,8.

 (2) Maksimaalne lubatav ventilatsioonisüsteemi ventilaatori erivõimsus on 2,0 W/(l/s).
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

9. peatükk RAKENDUSSÄTTED 

§ 38.  Määruse rakendamine

 (1) Määrus jõustub 1. jaanuaril 2008. a.

 (2) Enne 1. juulit 2009. a ehitusloa taotluseks esitatud sisekliima tagamisega hoonete ehitusprojektide puhul võib rakendada lihtsustatud menetlust energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse tõendamiseks. Sellisel juhul ei pea teostama käesoleva määruse peatükkides 3–8 toodud energiaarvutust. Lihtsustatud menetluse puhul kirjeldab projekteerija ehitusprojekti seletuskirjas määruse §-des 4–7 toodud üldiste nõuete ja põhimõtete arvestamist.

 (3) Kui ehitusloa taotlus on esitatud enne 1. jaanuari 2008. a, kuid ehitusluba väljastatakse pärast nimetatud kuupäeva, siis käesoleva määruse nõudeid ei kohaldata.
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta (EÜT L 1, 4.01.2003, lk 65–71) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/32/EÜ, 5. aprill 2006, mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/76/EMÜ (EÜT L 114, 27.04.2006, lk 64–85).
[RT I 2009, 45, 301 - jõust. 12.09.2009]

Lisa 1 

Lisa 2 

Lisa 3 

Lisa 4 

Lisa 5 

Lisa 6 

Lisa 7 

Lisa 8 

Lisa 9 

Lisa 10 

Lisa 11 

Lisa 12 

Lisa 13 

Lisa 14 

Lisa 15 

Lisa 16 

Lisa 17 

Lisa 18 

Lisa 19 

Lisa 20 

Lisa 21 

Lisa 22