HALDUSÕIGUSPõllumajandus

KARISTUSÕIGUSVäärteod

Teksti suurus:

Loomatauditõrje seadus (lühend - LTTS)

Loomatauditõrje seadus - sisukord
Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.01.2010
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:31.12.2010
Avaldamismärge:

Loomatauditõrje seadus1

Vastu võetud 16.06.1999
RT I 1999, 57, 598
jõustunud vastavalt §-le 65.

Muudetud järgmiste aktidega (näita)

VastuvõtmineAvaldamineJõustumine
16.12.1999RT I 1999, 97, 86101.01.2000
11.10.2000RT I 2000, 82, 52602.11.2000
13.12.2000RT I 2001, 3, 401.07.2001
17.10.2001RT I 2001, 88, 53101.07.2002
14.11.2001RT I 2001, 93, 56601.01.2002
terviktekst RT paberkandjal RT I 2002, 13, 80
19.06.2002RT I 2002, 61, 37501.08.2002
19.06.2002RT I 2002, 63, 38701.09.2002
06.11.2002RT I 2002, 96, 56601.01.2003
17.03.2004RT I 2004, 19, 13501.04.2004 , osaliselt 1.05.2004
22.04.2004RT I 2004, 34, 23601.05.2004
16.06.2005RT I 2005, 37, 28601.07.2005
26.10.2005RT I 2005, 61, 47701.12.2005
20.04.2006RT I 2006, 21, 16201.06.2006
06.12.2006RT I 2007, 1, 101.02.2007
24.01.2007RT I 2007, 12, 6601.01.2008
14.02.2007RT I 2007, 22, 11401.07.2007
13.12.2007RT I 2007, 70, 42801.01.2008
13.12.2007RT I 2007, 70, 42801.04.2008
18.12.2008RT I 2009, 3, 1501.02.2009
10.06.2009RT I 2009, 34, 22401.01.2010
15.06.2009RT I 2009, 39, 26224.07.2009
30.09.2009RT I 2009, 49, 33101.01.2010
26.11.2009RT I 2009, 62, 40501.01.2010
09.12.2009RT I 2009, 64, 42201.01.2010 , osaliselt 1.01.2011

1. peatükk ÜLDOSA 

§ 1. Seaduse reguleerimisala

 (1) Käesolev seadus sätestab loomatauditõrje meetmed ja reguleerib nende rakendamist, samuti loomataudist põhjustatud kahjude hüvitamist.

 (2) Loomatauditõrjeks rakendatavate meetmete eesmärgiks on ära hoida ja likvideerida loomade nakkushaigusi ning kaitsta inimest loomadega ühiste ja loomade kaudu levivate haiguste eest.

 (3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

 (4) Vabariigi Valitsus või põllumajandusminister võib oma pädevuse piires kehtestada loomatauditõrje meetmete rakendamiseks õigusakte küsimustes, mille otsustamise õigus on vastavalt Euroopa Liidu õigusaktidele liikmesriigil.
[RT I 2005, 37, 286 - jõust. 01.07.2005]

§ 2. Loom

 (1) Käesolevas seaduses käsitletakse looma, loomseid saadusi ja nende käitlemist ning loomseid jäätmeid veterinaarkorralduse seaduse §-s 2 esitatud tähenduses.

 (2) Käesolevas seaduses koduloomade kohta sätestatut rakendatakse kõigi tehistingimustes elavate loomade suhtes (kaasa arvatud tehistingimustes peetavad metsloomad) ja metsloomade kohta sätestatut looduses vabalt elavate loomade suhtes.

 (3) Tapaloom käesoleva seaduse tähenduses on liha ja lihasaaduste tootmise eesmärgil tapmisele määratud loom.

§ 3. Loomataud

 (1) Loomataudiks loetakse looma haigus, mis on põhjustatud bioloogiliste haigusetekitajate poolt, mis võivad kas otseselt või keskkonna vahendusel kanduda ühelt loomalt teisele, loomalt inimesele ja vastupidi. Käesoleva seaduse tähenduses loetakse loomataudiks ka selline loomade massiline haigestumine, mida põhjustaval teguril puudub omadus üle kanduda.

 (2) [Kehtetu – RT I 2005, 37, 286 - jõust. 01.07.2005]

 (3) Käesoleva seaduse tähenduses loetakse loomataud eriti ohtlikuks, kui selle tekitajal on omadus kiiresti levida loomapopulatsioonis, põhjustada ulatuslikku haigestumist ja suurt suremust ning millega võib kaasneda suur majanduslik kahju, samuti kui loomataud kujutab tõsist ohtu inimese elule ja tervisele.

§ 4. Loomapidaja

  Käesoleva seaduse tähenduses on loomapidaja isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga.
[RT I 2002, 96, 566 - jõust. 01.01.2003]

§ 5. Veterinaarjärelevalve

  Järelevalve käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise üle toimub veterinaarkorralduse seaduses sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

§ 6. Veterinaararsti õigused ja kohustused

 (1) Tegevusluba omav veterinaararst (edaspidi veterinaararst) juhib loomapidaja ja loomsete saaduste käitleja tähelepanu käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumisele ning teeb ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks.

 (2) Eriti ohtliku loomataudi puhkemise korral teeb veterinaararst loomataudi leviku tõkestamiseks ja likvideerimiseks koostööd järelevalveametnikuga.

 (3) Kui Veterinaar- ja Toiduamet vajab loomatauditõrje toimingu tegemiseks veterinaararsti kaasabi, teavitab ta sellest oma veebilehel, näidates ära loomatauditõrje toimingu kirjelduse. Loomatauditõrje toimingu tegemisel osalemise eest makstakse veterinaararstile tasu.

 (4) Loomatauditõrje toimingu tegemisel veterinaararsti osalemise tasu määrad ja veterinaararstile tasu maksmise korra kehtestab põllumajandusminister .
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

2. peatükk LOOMATAUDI ENNETAMINE 

1. jagu Loomade pidamine 

§ 7. Loomade pidamise veterinaarnõuded

 (1) Loomakasvatushooned ja -rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad peavad oma asukoha, projektlahenduse, tehnoloogia ja mikrokliima poolest vastama veterinaarnõuetele. Käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud juhtudel peavad loomakasvatushooned ja -rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad olema registreeritud käesoleva seaduse § 11 lõikes 3 nimetatud registris ja vajaduse korral järelevalveasutuse poolt tunnustatud. Uusehitise ja põhjaliku tehnoloogilise ümberkorralduse projekt tuleb kooskõlastada Veterinaar- ja Toiduametiga.

 (11) Loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning loomade pidamiseks piiritletud aladena käsitatakse kohti, kus loomade pidamise eesmärgid on järgmised:
 1) loomsete saaduste saamine;
 2) aretus;
 3) vahendamine müügiks ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmiseks;
 4) loomapartiide koostamine;
 5) avalik näitamine või muu avalikkusele suunatud meelelahutuslik eesmärk;
 6) liigi säilitamine;
 7) teaduslik uurimine.

 (2) Loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning loomade pidamiseks piiritletud alade ning seal loomade pidamise veterinaarnõuded, registreerimisele ja teatud juhtudel tunnustamisele kuuluvate loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning loomade pidamiseks piiritletud alade loetelu ning registreerimise ja tunnustamise korra kehtestab põllumajandusminister . Loomade pidamise veterinaarnõuetena käsitatakse ka kalade, limuste (hõimkondMollusca) ja koorikloomade (klass Crustacea ) kasvatamise nõudeid ning nõudeid loomade ning nende paljundamisega seotud tegevuste kohta, nagu haudemunade tootmine ja hautamine, sperma kogumine, embrüote kogumine ja siirdamine ning muu taoline.

 (21) Embrüote kogumise, töötlemise ja säilitamise ning munarakkude in vitro viljastamisega (edaspidi embrüote käitlemisega) võib tegeleda isik, kellel on järelevalveasutuse poolt tunnustatud pädev personal (edaspidi embrüokogumisrühm), kelle kasutuses on laboratoorium, kus on võimalik nõuetekohaselt embrüoid käidelda, ja muu vajalik varustus. Embrüokogumisrühma kuuluvad veterinaararst (edaspidi embrüokogumisrühma veterinaararst ), kes on pädev embrüote käitlemist nõuetekohaselt läbi viima, ja üks või mitu spetsialisti, kelle embrüokogumisrühma veterinaararst on välja õpetanud nõuetekohaseid meetodeid ja võtteid kasutama.

 (22) Embrüote käitlemisega võib tegeleda embrüokogumisrühma veterinaararst või spetsialist embrüokogumisrühma veterinaararsti järelevalve all. Embrüokogumisrühm peab pidama embrüote käitlemise üle arvestust. Embrüote käitlemise üle peetavale arvestusele, embrüote käitlemisega tegelevale isikule ja embrüokogumisrühmale esitatavad nõuded ning embrüokogumisrühma tunnustamise korra kehtestab põllumajandusminister .

 (23) –(26)
[Kehtetud – RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

 (3) –(4)
[Kehtetud – RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 71. Bioohutusmeetmed

  Loomataudi ennetamiseks rakendab loomapidaja järgmisi bioohutusmeetmeid:
 1) isiku ja veovahendi liikumise korraldamine;
 2) loomakasvatushoonesse ja -rajatisse ning loomade pidamiseks piiritletud alale kõrvalise isiku pääsemise piiramine;
 3) loomakasvatushoonesse ja -rajatisse ning loomade pidamiseks piiritletud alale välisriigist saabunud isiku pääsemise piiramine enne 48 tunni möödumist selle isiku Eestisse saabumisest;
 4) karja juurde toodava looma pidamine muudest loomadest eraldi, lähtudes looma taudialasest staatusest;
 5) haige looma eraldamine tervetest;
 6) sööda, allapanu ja muu võimaliku nakkust edasikandva materjali käitlemise korraldamine ning nimetatud materjali korrapärane puhastamine ja desinfitseerimine;
 7) korrapärane näriliste ja putukate tõrje;
 8) loomakasvatushoonesse ja -rajatisse ning loomade pidamiseks piiritletud alale mets- ja koduloomade pääsemise takistamine ning muud asjakohased loomataudi leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 8. Põllumajandusloomade pidamisel ja loomsete saaduste käitlemisel osalevate isikute tervisekontroll
[RT I 2007, 1, 1 - jõust. 01.02.2007]

 (1) Loomapidaja ja isik, kes oma tööülesannete tõttu puutub vahetult kokku põllumajandusloomade ja loomsete saadustega, peab nakkushaiguste tuvastamiseks ning nende leviku tõkestamiseks käima enne loomapidamise alustamist või töösuhte algust ja olenevalt riski hindamise tulemustest ka loomapidamise või töösuhte ajal korrapäraselt tervisekontrollis ning tal peab vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele olema kirjalik tervisetõend. Tervisekontrolli nõudeid ei kohaldata loomapidajale, kes peab loomi, et saada loomseid saadusi enda tarbeks.
[RT I 2007, 1, 1 - jõust. 01.02.2007]

 (2) Loomapidaja ja loomsete saaduste käitleja peab nõudma oma tööülesannete tõttu põllumajandusloomade ja loomsete saadustega vahetult kokkupuutuvalt isikult käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse täitmist.

 (3) Põllumajandusloomade pidamises ja loomsete saaduste käitlemises osalev isik peab teavitama loomapidajat või loomsete saaduste käitlejat või tema esindajat oma tervisehäirest, haigusest, kontakteerumisest nakkushaigega või muudest ohtudest, mis võivad põhjustada põllumajandusloomade haigestumise või loomsete saaduste saastumise.

 (4) Isikut, kellel puudub kehtiv tervisetõend, kes võib levitada haigusetekitajaid või parasiite või kellel on põllumajandusloomade ja inimeste tervise seisukohalt muu ohtlik tervisehäire või haigus, ei tohi lubada tööle, kus ta puutub vahetult kokku põllumajandusloomade või loomsete saadustega.

§ 9. Loomapidajate kohustused

  Lisaks veterinaarkorralduse seaduse § -s 35 sätestatule on loomapidaja kohustatud:
 1) teavitama kohe veterinaararsti üle 24 kuu vanuse veise ning üle 18 kuu vanuse lamba ja kitse surmast, loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest;
 11) teavitama piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti või Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust üle 24 kuu vanuse veise ning üle 18 kuu vanuse lamba ja kitse enda tarbeks tapmisest vähemalt 24 tundi ette;
 2) teavitama järelevalveametnikku või volitatud veterinaararsti metslooma rünnakust talle kuuluvale loomale;
 3) pidama kinni käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevatest nõuetest loomataudide ennetamisel ja tõrjel ning järgima loomataudi esinemise tõttu kehtestatud kitsendusi.
[RT I 2005, 61, 477 - jõust. 01.12.2005]

2. jagu Loomade identifitseerimine ja registreerimine 

§ 10. Identifitseerimisviisid

 (1) Loomade identifitseerimisviisid on looma märgistamine, looma kirjeldamine või looma kuuluvuse määratlemine.

 (2) Looma märgistamine on tema varustamine eristamist võimaldava püsiva ning kordumatu kunstliku tunnusega.

 (3) Looma kirjeldamist tema eristamise eesmärgil kasutatakse loomade puhul, keda ei ole võimalik või otstarbekas märgistada.

 (4) Loomad, keda ei ole võimalik või otstarbekas märgistada ja kelle kohta ei saa selle loomaliigi isendite suure välise sarnasuse tõttu koostada kirjeldust, identifitseeritakse nende kuuluvuse kaudu.

 (5) Kuuluvuse kaudu identifitseerimisel loetakse loom kuuluvaks isikule, kelle valduses, sealhulgas kelle kinnisel territooriumil või kellele kuuluvas hoones või rajatises ta asub, kui looma kuuluvusest huvitatud isik ei tõenda vastupidist.

§ 11. Koduloomade identifitseerimine ja põllumajandusloomade register

 (1) Loomaomanik on kohustatud tagama oma koduloomade identifitseeritavuse vastavalt käesoleva seaduse §-le 10. Identifitseerimiseks vajalikud vahendid väljastatakse loomapidaja kulul. Loomapidaja on kohustatud pidama peetavate põllumajandusloomade kohta arvestust ning registreerima nad riiklikus registris käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras. Kohalik omavalitsus korraldab koerte ja vajaduse korral teiste lemmikloomade üle arvestuse pidamist.

 (2) Identifitseerimisele kuuluvate põllumajandusloomade liikide loetelu, põllumajandusloomade identifitseerimise ning nende kohta andmete registreerimise viisid ja korra, registreerimistunnistuse väljastamise korra ja veisepassi vormi ning põllumajandusloomade arvestuse pidamise korra kehtestab põllumajandusminister .
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (21) Veiste identifitseerimine ja registreerimine toimub vastavalt Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu määrusele 1760/2000/EÜ, millega kehtestatakse veiste identifitseerimise ja registreerimise ning veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise reeglid (ELT L 204, 11.08.2000, lk 1–10).

 (22) Lammaste ja kitsede identifitseerimine ja registreerimine toimub vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 21/2004, millega kehtestatakse lammaste ja kitsede identifitseerimise ja registreerimise süsteem ja muudetakse määrust (EÜ) nr 1782/2003 ning direktiive 92/102/EMÜ ja 64/432/EMÜ (ELT L 5, 09.01.2004, lk 8–17).
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (3) Põllumajandusloomade register on vastavalt avaliku teabe seadusele põllumajandusministri ettepanekul asutatud riiklik register .
[RT I 2007, 12, 66 - jõust. 01.01.2008]

 (4) Põllumajandusloomade registri vastutavaks töötlejaks on Põllumajandusministeerium ja volitatud töötlejaks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet.

 (5) Põllumajandusloomade registrisse kantakse loomapidaja esitatud andmed registreerimisele kuuluvate põllumajandusloomade, loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning loomade pidamiseks piiritletud alade kohta. Registrisse kantava loomakasvatushoone, -rajatise ning loomade pidamiseks piiritletud ala geograafilise asukoha koordinaadid esitab registrile volitatud töötleja ametnik.

 (51) Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet keeldub põllumajandusloomade registrisse kande tegemisest, kui isik on teadlikult esitanud valeandmeid või kui isikult on sellist liiki põllumajanduslooma pidamise õigus loomakaitseseaduse § 65 kohaselt ära võetud.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (6) Kui riigi infosüsteemide andmevahetuskihis on avatud asjakohane teenus, siis riigi infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile esitatud põllumajandusloomade registrisse andmete kandmise või registriandmete muutmise taotlusele ei pea lisama digitaalallkirja.
[RT I 2007, 70, 428 - jõust. 01.01.2008]

§ 111. Tapamajade ja loomseid jäätmeid käitlevate ettevõtete andmete kandmine põllumajandusloomade registrisse

 (1) Põllumajandusloomade registrisse kantakse lisaks käesoleva seaduse § 11 lõikes 5 nimetatud andmetele ka andmed tunnustatud tapamajade ja loomsete jäätmete käitlemise ettevõtete kohta. Need andmed esitab registrile Veterinaar- ja Toiduamet. Registrisse kantava ettevõtte geograafilise asukoha koordinaadid esitab registrile volitatud töötleja ametnik.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed kantakse registrisse tapamaja või loomsete jäätmete käitlemise ettevõtte tunnustamise otsuse alusel selle tegemisest alates 10 tööpäeva jooksul.

 (3) Tapamaja või loomsete jäätmete käitlemise ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise kohta andmete saamise korral kustutab volitatud töötleja tapamaja või loomsete jäätmete käitlemise ettevõtte registrist .

 (4) Käesoleva seaduse § 11 lõikes 5 ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete õigsuse eest vastutab nende esitaja. Registrisse kantud andmete muutumise korral peab nende esitaja viivitamata taotlema muudatuste tegemist registris.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

§ 12. Omanikuta ja loomapidaja juurest lahti pääsenud koduloomad

 (1) Omanikuta koduloomaks loetakse identifitseerimata koduloom, kelle omanikku ei ole võimalik tuvastada.

 (2) Loomapidaja juurest lahti pääsenud koduloomaks loetakse loom, kes viibib omaniku või looma eest vastutava isiku juuresolekuta väljaspool loomapidajale kuuluvat või tema kasutuses olevat territooriumi.

 (3) Kohalik omavalitsus korraldab omanikuta koduloomade püüdmist, pidamist ja hukkamist vastavalt loomakaitseseadusele. Loomapidaja juurest lahti pääsenud kodulooma püüdmist korraldab loomapidaja. Kui loomapidaja juurest lahti pääsenud kodulooma kinnipüüdmise korraldas kohalik omavalitsus, kannab kodulooma püüdmise ja pidamisega seotud kulud loomaomanik.

3. jagu Loomade liikumise ning loomanäituse, -võistluse, -laada, -oksjoni ja loomade kokkutoomisega seotud muu avaliku ürituse korraldamise veterinaarnõuded 
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 13. Põllumajandusloomade liikumine
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

 (1) Käesolevas seaduses mõistetakse loomade liikumise all põllumajandusloomade asukoha ajutist või püsivat muutmist nende võõrandamisel või mõnel muul põhjusel, millega kaasneb loomade üleviimine ühest karjast teise.

 (2) Loomi on keelatud välja viia piirkonnast ja karjast, kus on loomataudi kahtluse või esinemise tõttu kehtestatud loomade liikumise piirangud.

 (3) Käesoleva seaduse tähenduses loetakse karjaks põllumajanduslooma või põllumajandusloomade rühma, keda peetakse ühes ettevõttes kui epidemioloogilist üksust. Kui ühes ettevõttes peetakse rohkem kui ühte karja, moodustab iga kari eraldi epidemioloogilise üksuse, millel on sama loomatervishoiualane staatus.

 (4) Karjast on lubatud välja viia vaid kliiniliselt tervet looma, kes on identifitseeritud ja registreeritud käesoleva seaduse § 11 alusel kehtestatud korra kohaselt ning kes vastab käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele.

 (41) Veise karjast väljaviimisel peab veisega kaasas olema veise pass, milles kajastuvad looma kohta olulised andmed, nagu andmed loomal teostatud veterinaarsete menetluste, tema liikumise ja loomapidaja kohta. Andmed veise liikumise ja loomapidaja kohta kannab veise passi loomapidaja veise karjast välja viimisel ning karja toomisel. Andmed veisel teostatud veterinaarsete menetluste kohta kannab veise passi volitatud veterinaararst.

 (5) Loomade ühest karjast teise ja tapamajja saatmise korra ning nendele loomadele esitatavad veterinaarnõuded kehtestab põllumajandusminister .

 (6) [Kehtetu – RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

§ 14. Loomanäituse, -võistluse, -laada, -oksjoni ja loomade kokkutoomisega seotud muu avaliku ürituse korraldamise veterinaarnõuded

 (1) Loomanäitusele, -võistlusele, -laadale, -oksjonile või loomade kokkutoomisega seotud muule avalikule üritusele (edaspidi üritus) võib tuua kliiniliselt terve ning veterinaarnõuetele vastava looma. Ürituse korraldaja peab kaasama veterinaararsti, kes kontrollib üritusele toodud looma tervislikku seisundit ja veterinaarnõuetele vastavust ning looma heaolu ürituse käigus.

 (2) Looma viimisel ürituselt tema alalisse pidamiskohta rakendab loomapidaja käesoleva seaduse §-s 71 nimetatud asjakohaseid bioohutusmeetmeid.

 (3) Ürituse korraldaja teavitab vähemalt kümme päeva enne korraldatava ürituse algust sellest Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust, kelle järelevalvealasel territooriumil üritus toimub.

 (4) Ürituse teates märgitakse:
 1) ürituse liik (loomanäitus, -võistlus, -laat, -oksjon või loomade kokkutoomisega seotud muu avalik üritus);
 2) ürituse alguse ja lõpu kuupäev;
 3) ürituse toimumise koht;
 4) üritusele toodavate loomade liigid;
 5) üritusele toodavate loomade päritoluriik ja -piirkond;
 6) üritusel looma tervislikku seisundit ja veterinaarnõuetele vastavust ning ürituse käigus looma heaolu kontrolliva veterinaararsti nimi ja kontaktandmed;
 7) ürituse korraldaja nimi ja kontaktandmed.

 (5) Veterinaar- ja Toiduameti kohalik asutus peab arvestust oma järelevalvealasel territooriumil toimuvate ürituste üle, registreerides tähtaja jooksul esitatud nõuetekohase teate. Andmed ürituste arvestuse kohta on avalikud ja neid säilitatakse kolm aastat ürituse registreerimise päevast arvates.

 (6) Veterinaar- ja Toiduamet võib keelata teatud liiki loomade kokkutoomise või nende üritusel kasutamise, kui riskianalüüsi tulemusena on selgunud loomataudi leviku oht.

 (7) Veterinaar- ja Toiduamet teavitab teatud liiki loomade kokkutoomise või nende üritusel kasutamise keelamisest viivitamata korraldajat ja vajaduse korral avalikkust massiteabevahendite kaudu. Ürituse korraldaja teavitab pärast loomade kokkutoomise või nende üritusel kasutamise keelamisest teadasaamist sellest üritusel osalejaid.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 15. Põllumajandusloomi vahendav isik ja loomade vahendamise veterinaarnõuded

 (1) Põllumajandusloomi vahendav isik (edaspidi vahendaja) on füüsiline või juriidiline isik, kes ärilisel eesmärgil otse või kaudselt ostab ja müüb veiseid, sigu, lambaid ja kitsi, kellel on nimetatud loomadega kauplemisest püsiv käive ja kes enda omandatud loomad kuni 29 päeva jooksul kas müüb edasi või paigutab müüja ettevõttest pärinevad loomad teise loomapidaja ettevõttesse ning kes vastab talle esitatavatele nõuetele.

 (2) Vahendaja ettevõte peab olema registreeritud ja tunnustatud. Vahendaja ettevõte ja tema tegevuseks kasutatav teise loomapidaja loomapidamishoone, -rajatis või piiritletud ala peab olema nõuetekohane ning registreeritud ja tunnustatud käesoleva seaduse § 7 lõike 2 alusel ja korras. Nõuded põllumajandusloomade vahendaja ettevõttele kehtestab põllumajandusminister.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

4. jagu Loomade ja loomsete saaduste veo veterinaarnõuded 
[RT I 2001, 93, 566 - jõust. 01.01.2002]

§ 16. Veo veterinaarnõuded

 (1) Põllumajandusloomade ja loomsete saaduste veoks peab kasutama selleks ettenähtud või kohandatud veovahendeid. Loomade veol tuleb vältida keskkonna reostumist loomade väljaheidetega. Pärast iga põllumajandusloomade vedu või vajaduse korral ka enne järgmist loomade vedu, kui veovahendiga on veetud kaupa, mis võib olla loomade tervist ohustav, tuleb veovahend puhastada ja desinfitseerida Veterinaar- ja Toiduameti veebilehel avalikustatud loetelus oleva desinfektsioonivahendiga. Loetelus nimetamata desinfektsioonivahendit võib kasutada järelevalveametniku nõusolekul.

 (2) Haigeid või haiguskahtlasi loomi tuleb vedada eraldi veosena veterinaararsti kontrolli all. Kui loom haigestub veo ajal, peab vedaja sellest kohe teavitama veterinaararsti.

 (3) Vedaja peab tagama veovahendi puhastamise ja desinfitseerimise ning kasutatud allapanu ladestamise.

 (4) Vedaja peab arvestust põllumajandusloomade veovahendile peale- ja veovahendilt mahalaadimise kuupäeva, kellaaja ja koha kohta, veetud põllumajandusloomade liigi ja arvu, nende saatja ja saaja, saatedokumentide andmete ning veovahendi puhastamise ja desinfitseerimise aja ja koha kohta. Vesiviljelusloomade veo korral peab vedaja arvestust ka veo kestel toimunud veevahetuse kohta, näidates muu hulgas ära veevahetuse toimumise asukoha. Nimetatud dokumente säilitatakse vähemalt kolm aastat.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

5. jagu Loomsete saaduste käitlemine 

§ 17. [Kehtetu – RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.05.2004]

§ 171. Tapaloomade, loomsete saaduste ja nende käitlemise veterinaarnõuded

 (1) Käitleja peab tagama tapaloomade ja loomsete saaduste käitlemise veterinaarnõuete täitmise tapamajas ja loomsete saaduste käitlemise ettevõttes.

 (2) Looma võib tappa ja temast saadud loomseid saadusi käidelda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad (ELT L 139, 30.04.2004, lk 55–205), sätestatud nõuete kohaselt, kui neid on kontrollitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 854/2004, millega kehtestatakse erieeskirjad inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste ametlikuks kontrollimiseks (ELT L 139, 30.04.2004, lk 206–320), nõuete kohaselt.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 853/2004 artikli 1 lõike 3 alapunktides d ja e nimetatud juhtudel võib looma tappa ja temast saadud loomseid saadusi käidelda toiduseaduse § 26 lõike 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 853/2004 artikli 1 lõike 4 alusel kehtestatud nõuete kohaselt.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (4) Tapamajja saadetava looma suhtes, välja arvatud vesiviljelusloom, ei tohi olla püstitatud loomataudi kahtlust ning ta peab pärinema karjast, mille kohta ei ole loomataudi esinemise ega kahtluse tõttu kehtestatud loomade liikumise piirangut. Tapmisele määratud vesiviljelusloomal ei tohi esineda loomataudi kliinilisi tunnuseid.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (5) Loomsete saaduste ja nende käitlemise veterinaarnõuded kehtestab põllumajandusminister . Neid nõudeid ei kohaldata haigetelt või taudikahtlastelt loomadelt pärinevatele loomsetele saadustele ja nende käitlemisele.

 (51) Tauditõrje eesmärgil tapmisele määratud vesiviljelusloomade tapmise ettevõtte veterinaarnõuded ning sellise ettevõtte tunnustamise korra ja tunnustamise taotluses esitatavate andmete loetelu kehtestab põllumajandusminister .
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (6) Loomataudi puhkemise korral on loomade tapmise või hukkamisega ning loomsete saaduste käitlemisega tegelevad isikud kohustatud Veterinaar- ja Toiduameti ettekirjutuse kohaselt täitma oma käitlemisvaldkonnas loomataudi tõrje puhul rakendatavaid meetmeid, nagu näiteks taudistunud või taudikahtlaste loomade tapmine või hukkamine või sellistelt loomadelt pärinevate loomsete saaduste käitlemine ettenähtud viisil.

§ 18. [Kehtetu – RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

§ 181. Loomsete kõrvalsaaduste käitlemise veterinaarnõuded

 (1) Loomsed kõrvalsaadused käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu määruses 1774/2002/EÜ, millega kehtestatakse toiduks mittemõeldud loomsete kõrvalsaaduste tervisereeglid (ELT L 273, 10.10.2002, lk 1–95), nimetatud loomsed saadused, sealhulgas loomsed jäätmed.

 (2) Loomseid kõrvalsaadusi on lubatud käidelda selleks tunnustatud ettevõttes ja muul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruses sätestatud viisil ning nõuete kohaselt.

 (3) Loomsete kõrvalsaaduste käitlemise ettevõtte tunnustamise korra kehtestab põllumajandusminister .

 (4) Põllumajandusminister võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuetele kehtestada veterinaarnõuded selliste loomsete kõrvalsaaduste käitlemise kohta, mida ei käsitleta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse lisades 7 ja 8, samuti orgaanilise väetise, mullaparandajate ja teatud rasvade derivaatide kasutamise kohta.

 (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse artiklit 7 ei kohaldata sõnniku suhtes, mida veetakse ettevõtete ja kasutajate vahel Eestis.

 (6) Loomataudi puhkemise korral on loomsete kõrvalsaaduste käitlemisega tegelevad isikud kohustatud osalema loomataudi tagajärgede likvideerimises oma käitlemisvaldkonnas vastavalt Veterinaar- ja Toiduameti ettekirjutusele.
[RT I 2005, 37, 286 - jõust. 01.07.2005]

§ 182. Loomsete jäätmete käitlemise korraldamine

 (1) Loomsete jäätmete valdaja peab tagama enda valduses olevate loomsete jäätmete nõuetekohase käitlemise. Loomsed jäätmed tuleb käitlemiseks üle anda selleks tunnustatud ettevõttesse või matta selleks lubatud kohta.
[RT I 2005, 37, 286 - jõust. 01.07.2005]

 (2) Kavandatav loomsete jäätmete matmiskoht peab vastama keskkonnanõuetele ja kohaliku omavalitsuse organi kehtestatud heakorranõuetele.
[RT I 2005, 37, 286 - jõust. 01.07.2005]

 (3) Loomsete jäätmete kavandatava matmiskoha keskkonnanõuetele vastavuse kohta annab arvamuse Keskkonnaamet.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

§ 183. Toitlustamisel tekkivate jäätmete ja importimisel konfiskeeritud nõuetele mittevastavate saaduste käitlemise veterinaarnõuded

 (1) Toitlustamisel tekkivad jäätmed ja importimisel konfiskeeritud nõuetele mittevastavad saadused tuleb olenevalt nende ohtlikkusest inimeste elule või tervisele või loomade tervisele koguda, vedada, säilitada, töödelda, hävitada või kasutada viisil, mis välistab haigusetekitajate ja ohtlike ainete leviku.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (2) Toitlustamisel tekkivate jäätmete kasutamine põllumajandusloomade söötmiseks toimub vastavalt Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu määrusele 1774/2002/EÜ.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud jäätmete ja saaduste kogumise, vedamise, säilitamise, töötlemise, hävitamise või muul viisil kasutamise nõuetekohasuse eest vastutab käitleja.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

6. jagu  
[Kehtetu – RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.05.2004]

61. jagu Loomakasvatushoone, -rajatise, loomade pidamiseks piiritletud ala, embrüokogumisrühma, põllumajandusloomi vahendava isiku ettevõtte, tauditõrje eesmärgil tapmisele määratud vesiviljelusloomade tapmise ettevõtte ja loomsete kõrvalsaaduste käitlemise ettevõtte tunnustamine 
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 191. Tunnustamine

 (1) Tunnustamine on menetlus, mille käigus järelevalveasutus hindab tunnustamisele kuuluva loomakasvatushoone, -rajatise, loomade pidamiseks piiritletud ala, embrüokogumisrühma või põllumajandusloomi vahendava isiku, tauditõrje eesmärgil tapmisele määratud vesiviljelusloomade tapmise või loomsete kõrvalsaaduste käitlemise ettevõtte (edaspidi ettevõte) vastavust käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide ning Euroopa Liidu õigusaktide nõuetele.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (2) Ettevõte peab enne tunnustamise aluseks oleva tegevuse alustamist olema tunnustatud. Ettevõtte tunnustamiseks peab isik esitama kirjaliku taotluse järelevalveasutusele.

 (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hindamise tulemusena on kindlaks tehtud tunnustatava ettevõtte vastavus nõuetele, teeb järelevalveametnik järelevalveasutuse juhile või tema volitatud ametnikule ettepaneku selle ettevõtte tunnustamiseks. Kui tunnustatav ettevõte ei ole hindamistulemuse põhjal nõuetekohane, teeb järelevalveametnik järelevalveasutuse juhile või tema volitatud ametnikule ettepaneku tunnustamisest keelduda.

 (4) Ettevõtte tunnustamise või sellest keeldumise otsuse teeb järelevalveasutuse juht taotluse ja kõigi otsuse tegemiseks vajalike dokumentide saamisest alates kolme kuu jooksul. Otsus toimetatakse taotlejale kätte viivitamata, kuid mitte hiljem kui viiendal tööpäeval otsuse tegemisest alates posti teel lihtkirjaga, elektrooniliselt või tehakse teatavaks allkirja vastu.

 (5) Ettevõte, mis kantakse põllumajandusloomade registrisse § 111 lõike 1 alusel, loetakse tunnustatuks alates andmete põllumajandusloomade registrisse kandmise päevast.

 (6) Järelevalveasutus peab arvestust tunnustatud ettevõtete kohta tegevusvaldkondade kaupa. Arvestuse andmed on avalikud ning need avalikustatakse järelevalveasutuse veebilehel.

 (7) Arvestuse andmete alusel esitab järelevalveasutus tunnustatud ettevõtete andmed Euroopa Komisjonile ja liikmesriikidele Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 192. Tunnustamise otsuse kehtivuse peatamine

 (1) Kui tunnustatud ettevõte ei vasta nõuetele või seal ei suudeta tagada tegevuse nõuetekohasust, on järelevalveasutuse juhil või tema volitatud järelevalveametnikul ettevõtte üle järelevalvet teostanud järelevalveametniku ettepanekul õigus tunnustamise otsuse kehtivus peatada:
 1) kuni käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise asjaolude selgumiseni või
 2) kuni järelevalveametniku ettekirjutuse täitmiseni, kui järelevalveametniku hinnangul ei ole ettevõttes seal ajutiselt valitsevate olude tõttu võimalik loomi nõuetekohaselt pidada ega tagada loomsete saaduste nõuetekohasust või ohutust.

 (2) Ettevõttes, mille tunnustamise otsuse kehtivus on peatatud, tuleb loomade pidamine, vesiviljelusloomade tapmine või loomsete saaduste ja embrüote käitlemine tunnustamise otsuse kehtivuse peatamise otsuse teadasaamisest alates viivitamata peatada.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (3) Tunnustamise otsuse kehtivus taastatakse ja loomapidajal või käitlejal tekib tunnustamise otsusega lubatud tegevuse jätkamise õigus, kui ta on kõrvaldanud tunnustamise otsuse kehtivuse peatamise tinginud asjaolud ning tunnustamise otsuse kehtivuse peatamise otsus on kehtetuks tunnistatud.

 (4) Tunnustamise otsuse kehtivuse peatamise ja selle kehtetuks tunnistamise otsus tehakse loomapidajale või käitlejale teatavaks allkirja vastu või edastatakse posti teel väljastusteatega tähtkirjaga. Ettevõtte tunnustamise otsuse kehtivus loetakse peatatuks ja ettevõtte tunnustatus loetakse taastatuks alates sellekohaste andmete põllumajandusloomade registrisse kandmise päevast.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

§ 193. Tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamine

 (1) Tunnustamise otsus tunnistatakse kehtetuks, kui:
 1) tunnustatud ettevõte ei vasta nõuetele või seal ei suudeta tagada tegevuse nõuetekohasust;
 2) järelevalveametniku hinnangul ei ole ettevõttes seal püsivalt valitsevate olude tõttu võimalik loomi nõuetekohaselt pidada, vesiviljelusloomi tappa ega tagada loomsete saaduste nõuetekohasust või ohutust ning sellest tulenevalt esineb oht inimese või looma tervisele;
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]
 3) tunnustamise aluseks olnud tegevus ettevõttes on lõpetatud;
 4) loomapidaja või käitleja on esitanud sellekohase taotluse.

 (2) Tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise ettepaneku teeb ettevõtte üle järelevalvet teostav järelevalveametnik järelevalveasutuse juhile või tema volitatud järelevalveametnikule, kellel on õigus ettevõtte tunnustamise otsus kehtetuks tunnistada. Tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise otsus tehakse loomapidajale või käitlejale teatavaks allkirja vastu või edastatakse posti teel väljastusteatega tähtkirjaga.

 (3) Ettevõttes, mille tunnustamise otsus on kehtetuks tunnistatud, tuleb tunnustamise aluseks olnud tegevus viivitamata lõpetada.

 (4) Ettevõtte tunnustamise otsus loetakse kehtetuks sellekohaste andmete põllumajandusloomade registrisse kandmise päevast alates.

 (5) Kui tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks olnud asjaolud on kõrvaldatud, võib loomapidaja või käitleja taotleda uut tunnustamist.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

7. jagu  
[Kehtetu – RT I 2004, 34, 236 - jõust. 01.05.2004]

8. jagu  
[Kehtetu – RT I 2007, 70, 428 - jõust. 01.01.2008]

9. jagu Zoonoosid ja toidutekkelised haiguspuhangud 
[RT I 2005, 37, 286 - jõust. 01.07.2005]

§ 291. Zoonoos

 (1) Zoonoos on otseselt või kaudselt loomulikul teel loomade ja inimeste vahel edasikanduv haigus või nakkus. Zoonooside suhtes kohaldatakse loomataudide kohta käivaid sätteid.

 (2) Zoonoosne haigusetekitaja on viirus, bakter, seen, parasiit või bioloogiline isend, mis võib põhjustada zoonoosi.
[RT I 2005, 37, 286 - jõust. 01.07.2005]

§ 292. Zoonooside seire

 (1) Zoonooside seire on zoonooside, zoonoossete haigusetekitajate ja nendega seotud ravimresistentsuse esinemist käsitlevate andmete kogumise, analüüsimise ja avaldamise süsteem.

 (2) Ravimresistentsus käesoleva seaduse tähenduses on teatavat liiki mikroorganismide võime jääda ellu või isegi kasvada antimikroobilise aine teatud kontsentratsioonil, mis on tavaliselt piisav sama liiki mikroorganismide kasvu pidurdamiseks või nende hävitamiseks.
[RT I 2005, 37, 286 - jõust. 01.07.2005]

§ 293. Zoonooside seire korraldamine

 (1) Zoonooside seiret korraldab Veterinaar- ja Toiduamet.

 (2) Zoonooside seire korraldamisel teeb Veterinaar- ja Toiduamet inimesel leviva zoonoosi epidemioloogia osas koostööd Terviseametiga.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (3) Zoonooside seire korraldamise nõuded kehtestab põllumajandusminister .

§ 294. Toidutekkelised haiguspuhangud

 (1) Toidutekkeline haiguspuhang käesoleva seaduse tähenduses on teatavatel asjaoludel kahel või enamal inimesel täheldatud haigus- või nakkusjuhtumi esinemine või olukord, kus haigus- ja nakkusjuhtumite arv ületab prognoositud arvu ning kus need on seotud või on tõenäoliselt seotud sama toiduga.

 (2) Toidutekkeliste haiguspuhangute epidemioloogilist uurimist teevad Terviseamet nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel ning Veterinaar- ja Toiduamet käesoleva seaduse ja toiduseaduse alusel.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]

 (3) Terviseamet koostab eelneva kalendriaasta jooksul tehtud toidutekkeliste haiguspuhangute epidemioloogiliste uurimiste tulemusi kokkuvõtva aruande ning esitab selle Veterinaar- ja Toiduametile iga aasta 31. märtsiks.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]

 (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud aruandes sisalduvate andmete loetelu kehtestab põllumajandusminister .

 (5) Toidutekkelise haiguspuhangu epidemioloogilise uurimise tulemusel selgitatakse välja toidutekkelise haiguspuhangu epidemioloogiline laad, võimalikud asjassepuutuvad toidud ja haiguspuhangu võimalikud põhjused. Toidutekkelise haiguspuhangu epidemioloogiline uurimine sisaldab võimaluse korral piisavaid mikrobioloogilisi uuringuid.

 (6) Põllumajandusminister võib kehtestada toidutekkeliste haiguspuhangute uurimise täpsemad nõuded.
[RT I 2005, 37, 286 - jõust. 01.07.2005]

§ 295. Käitleja kohustused

 (1) Käitleja peab tegema seireks uuringuid zoonooside ja zoonoossete haigusetekitajate esinemise kohta käesoleva seaduse § 293 lõike 3 alusel kehtestatud nõuete kohaselt, säilitama uuringutulemused, korraldama asjakohaste isoleeritud zoonoossete haigusetekitajate (edaspidi isolaat) säilitamise ettenähtud aja jooksul ning esitama käesoleva seaduse § 293 lõikes 2 nimetatud asjakohasele asutusele tema nõudmisel uuringutulemused või isolaadid.

 (2) Kui käitleja esitab järelevalveasutusele teavet Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu määruse 178/2002/EÜ, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 031, 01.02.2002, lk 1–24), artikli 19 lõike 3 kohaselt, säilitab ta asjakohase toidu või selle proovi, et võimaldada selle uurimist laboratooriumis või toidutekkelise haiguspuhangu epidemioloogilist uurimist.

 (3) Põllumajandusminister võib käesoleva paragrahvi lõike 1 rakendamiseks kehtestada käitlejale täpsemad nõuded uuringute tegemiseks, nende tulemuste, samuti isolaadi säilitamiseks ja asjakohasele asutusele esitamiseks.
[RT I 2005, 37, 286 - jõust. 01.07.2005]

3. peatükk LOOMATAUDI LABORATOORNE UURIMINE 

§ 30. Loomataudi laboratoorse uurimisega tegelevad asutused

 (1) Loomataudi laboratoorne diagnoosimine, samuti veterinaarjärelevalve toiminguna võetud proovide uurimine on lubatud veterinaarkorralduse seaduse § 5 lõikes 5 loetletud laboratooriumides.

 (2) Veterinaar- ja Toidulaboratoorium tagab riiklikus loomatauditõrje programmis ettenähtud laboratoorsete uurimiste teostamise Veterinaar- ja Toiduameti esitatud mahtudes ja tähtaegadel.

 (3) Loomataudi kahtluse või puhkemise korral kindlustab Veterinaar- ja Toidulaboratoorium Veterinaar- ja Toiduameti korralduse alusel laboratoorse uurimise ja saadab kohale erialaspetsialistid.

§ 31. Loomataudi haigusetekitaja isoleerimine ja kultiveerimine teaduslikul eesmärgil

 (1) Teatud loomataudi põhjustavat haigusetekitajat võib teaduslikul eesmärgil isoleerida või kultiveerida teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse kohane teadus- või arendusasutus, kes kasutab selleks haigusetekitaja bioohutuse kategooria nõuetele vastavat laboratooriumi ja kellel on asjakohane luba.

 (2) Loomataudi põhjustava haigusetekitaja isoleerimise ja kultiveerimise loa (edaspidi luba) andmise otsustab põllumajandusminister. Loa saamiseks esitab teadus- ja arendusasutus põllumajandusministrile taotluse koos asjakohaste andmete ja dokumentidega.

 (3) Nende loomataudi põhjustavate haigusetekitajate loetelu, mille teaduslikul eesmärgil isoleerimiseks või kultiveerimiseks on vajalik luba, täpsemad bioohutusnõuded sellise teadustöö tegemiseks kasutatavale laboratooriumile ja loa taotlusel esitatavate andmete loetelu, taotlusele lisatavate dokumentide loetelu ning taotluse menetlemise korra kehtestab põllumajandusminister .

 (4) Põllumajandusminister võib loa andmisest keelduda, kui selgub, et loa taotlemisel on teadlikult esitatud valeandmeid või kui esitatud andmetest ja dokumentidest selgub, et uurimistöö tegemisel ei ole võimalik täita käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud nõudeid.

 (5) Loa andmine või loa andmisest keeldumine otsustatakse 20 tööpäeva jooksul taotluse saamise päevast arvates.

 (6) Kui teadus- ja arendusasutuses ei täideta käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud nõudeid, võib põllumajandusminister puuduste kõrvaldamiseks määrata tähtaja või loa kehtivuse osaliselt või täielikult peatada. Loa kehtivuse peatamisest teadasaamisest alates lõpetatakse laboratooriumis asjakohane tegevus. Loa kehtivus taastatakse, kui loa kehtivuse peatamise tinginud asjaolud on kõrvaldatud ning loa kehtivuse peatamise otsus on kehtetuks tunnistatud.

 (7) Põllumajandusminister võib tunnistada loa andmise otsuse kehtetuks haldusmenetluse seaduses sätestatud alustel või kui loa omanik:
 1) on esitanud sellekohase taotluse;
 2) on loa taotlemisel teadlikult esitanud tegelikkusele mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente;
 3) ei ole käesoleva paragrahvi lõike 6 kohaselt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud või ei suuda laboratooriumis valitsevate püsiolude tõttu täita käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõudeid;
 4) ei võimalda teostada järelevalvet asjakohastes õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle.

 (8) Loa väljaandmisel valitsenud tingimuste muutumisest ja ümberkorralduste tegemisest teatab teadus- ja arendusasutus viivitamata põllumajandusministrile, edastades viimasele sellekohase kirjaliku teate.

 (9) Loa andmise, loa andmisest keeldumise, loa peatamise ning loa kehtetuks tunnistamise otsus toimetatakse isikule kätte posti teel lihtkirjaga või elektrooniliselt kolme tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 32. [Kehtetu]

4. peatükk LOOMATAUDI LEVIKU TÕKESTAMINE JA TAUDIPUNKTI LIKVIDEERIMINE 

1. jagu Meetmed loomataudi ohu ja kahtluse korral 
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

§ 321. Loomataudi oht

 (1) Loomataudi ohuna käsitatakse eriti ohtliku loomataudi ulatuslikku levimist Euroopa Liidu liikmesriigis või Eesti naaberriigis ning kui riskianalüüsi tulemusena on selgunud oht taudi levikuks Eesti territooriumile või kui naaberriigis kehtestatud ohustatud tsoon või järelevalvetsoon ulatuks Eesti territooriumile.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

 (2) Loomataudi ohu korral võib Veterinaar- ja Toiduamet võtta kasutusele loomataudi kahtluse või puhkemise korral rakendatavaid meetmeid vastavalt esineva loomataudi ohu riskianalüüsi tulemustele.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

 (3) Loomataudi ohu korral teavitab Veterinaar- ja Toiduamet elanikkonda massiteabevahendite kaudu vajadusest rakendada asjakohaseid loomatauditõrje abinõusid.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 33. Loomataudi kahtlus

  Sõltuvalt haigusetekitaja iseloomust loetakse loomataudi kahtlus tekkinuks ühel või mitmel loomal esinevate haigusele omaste kliiniliste tunnuste, lahanguleiu või laboratoorse uurimise tulemuste alusel, samuti otsese või kaudse kontakti tõttu nakatunud karja või loomaga. Loomataudi kahtluse püstitab veterinaararst ja otsustab järelevalveametnik.
[RT I 2001, 93, 566 - jõust. 01.01.2002]

§ 34. Loomataudi tekitajate esinemise kahtlus loomsete saaduste puhul

  Loomataudi tekitajate esinemise kahtlus loomsete saaduste puhul loetakse tekkinuks järelevalveametniku otsusel, kui temale teada olevatel andmetel võivad need sisaldada haigusetekitajaid või olla nendega saastunud.

§ 35. Loomataudi kahtluse korral rakendatavad meetmed

 (1) Loomataudi kahtluse korral rakendatavad meetmed kehtestatakse selle loomataudi tõrje-eeskirjas.

 (2) Loomataudi kahtluse korral tuleb haiguse kliiniliseks diagnoosimiseks, vajalike proovide võtmiseks, epidemioloogilise uurimise läbiviimiseks ja loomataudi leviku vältimiseks vajalike abinõude rakendamiseks viivitamatult kohale kutsuda piirkonda teenindav volitatud veterinaararst või järelevalveametnik.

 (3) Loomataudi kahtluse tekkimisel tapamajja toodud loomadel tapaeelset või tapajärgset kontrolli teostanud järelevalveametnik või volitatud veterinaararst korraldab taudikahtlaste loomade ja nendelt pärinevate saaduste isoleerimise, peatab loomade ja loomsete saaduste töötlemise ning võtab tarvitusele abinõud loomataudi leviku tõkestamiseks.

 (4) Veterinaararst informeerib loomapidajat ja loomsete saaduste käitlejat loomataudiga kaasnevatest ohtudest ning annab tegevusjuhised oletatava loomataudi leviku vältimiseks.

 (5) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kehtestab pärast loomataudi kahtlusest teate saamist vajaduse korral diagnoosi täpsustamiseni karjale, ettevõttele või piirkonnale kitsendused.

 (6) Kitsenduste kehtestamisest teatab järelevalveametnik loomapidajale posti teel väljastusteatega või allkirja vastu.

 (7) Järelevalveametnik informeerib loomapidajat ja loomsete saaduste käitlejat temale kuuluvate loomadega või loomsete saadustega ning loomapidamishoones ja -rajatises või loomsete saaduste käitlemise ettevõttes teostatavatest toimingutest.
[RT I 2002, 96, 566 - jõust. 01.01.2003]

§ 36. Loomataudi kahtluse lõpetamine

 (1) Otsuse loomataudi kahtluse korral kehtestatud kitsenduste kehtetuks tunnistamiseks teeb Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht laboratoorse uurimise tulemuste või käesoleva seaduse § 37 lõikes 3 nimetatud komisjoni otsuse alusel, kui need välistavad loomataudi puhkemise.

 (2) Loomataudi kahtluse lõpetamisest teatab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht loomapidajale ja loomsete saaduste käitlejale posti teel väljastusteatega või allkirja vastu 24 tunni jooksul pärast otsuse tegemist.
[RT I 2002, 96, 566 - jõust. 01.01.2003]

§ 37. Loomataudi diagnoosimine

 (1) Loomataudi diagnoosib veterinaararst epidemioloogilise olukorra, kliiniliste tunnuste, lahanguleiu ja laboratoorse uurimise tulemuste põhjal.

 (2) Vajadusel võidakse proovide võtmise eesmärgil teha loomade kontrolltapmisi. Kontrolltapmine on looma tapmine taudikahtluse kontrollimiseks lubatud uimastamis- ja tapmisvahendiga ning lubatud uimastamis- ja tapmismeetodil. Looma kontrolltapmisele määramise õigus on Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil ja tema volitatud järelevalveametnikul. Looma kontrolltapmisele määramise otsusest teatab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht või tema volitatud järelevalveametnik loomapidajale kirjalikult.

 (3) Loomataudi ametliku diagnoosi teatamiskohustuslike loomataudide puhul paneb Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht või tema volitatud järelevalveametnik loomataudi kliiniliste tunnuste, lahanguleiu, epidemioloogiliste andmete ja laboratoorse uurimise tulemuste alusel või Veterinaar- ja Toiduameti määratud ekspertide komisjon kliiniliste tunnuste, lahanguleiu ja epidemioloogiliste andmete alusel.

 (31) Loomataudi kliinilisel diagnoosimisel, laboratoorsel analüüsimisel ning vajalike proovide võtmisel peavad Veterinaar- ja Toiduameti järelevalveametnikud, volitatud veterinaararstid ning loomataudi diagnoosiva laboratooriumi spetsialistid järgima Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud nõudeid ning nende puudumise korral Rahvusvahelise Episootiate Büroo ( Office International des Epizooties, OIE) väljatöötatud põhimõtteid, meetodeid, soovitusi ja juhendeid.

 (4) Eriti ohtliku loomataudi korral kinnitab loomataudi ametliku diagnoosi Veterinaar- ja Toiduamet.

 (5) Veterinaar- ja Toiduametil ning Veterinaar- ja Toidulaboratooriumil on õigus saata proove loomataudi diagnoosimiseks välisriigi tunnustatud laboratooriumisse või rahvusvahelisse referentlaboratooriumisse.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004; 1.05.2004]

2. jagu Loomataudi kahtlusest ja selle puhkemisest teatamine 

§ 38. Teatamiskohustuslikud ja registreerimiskohustuslikud loomataudid

 (1) Teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest või diagnoosimisest peavad järelevalveametnikud, volitatud veterinaararstid ja veterinaararstid, samuti veterinaarlaboratooriumid ja teised isikud viivitamatult teavitama Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust.

 (2) Registreerimiskohustusliku loomataudi diagnoosimise juhud registreeritakse ja neist teavitatakse Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust regulaarse aruandluse korras, kui loomataudi tõrje-eeskiri ei sätesta teisiti.

 (3) Teatamiskohustuslikeks on kõik eriti ohtlikud loomataudid, inimesele ohtlikud loomataudid ja loomataudid, mida eesti loomapopulatsioonides pole kunagi või pikema aja vältel diagnoositud.

 (4) Teatamiskohustuslike ja registreerimiskohustuslike loomataudide loetelu kehtestab põllumajandusminister .

§ 39. Veterinaararstide kohustused loomataudi kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamisel

 (1) Teatamiskohustusliku loomataudi kahtluse korral on veterinaararst kohustatud teavitama sellest kohe järelevalveametnikku või volitatud veterinaararsti ja loomapidajat.

 (2) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhile esitatava loomataudi teatise vormi- ja sisunõuded ning esitamise korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.

§ 40. Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi kohustused loomataudi kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamisel

 (1) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht on kohustatud viivitamatult informeerima teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest ja selle diagnoosimisest Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorit, tema äraolekul tema asetäitjat ning naaberpiirkondade Veterinaar- ja Toiduameti kohalike asutuste juhte. Teatamiskohustusliku zoonoosi või zoonoosse haigusetekitaja diagnoosimisest on Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kohustatud viivitamata teavitama Terviseametit.

 (2) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht esitab aruande Veterinaar- ja Toiduametile registreeritud loomataudide ning Terviseametile registreeritud zoonooside kohta tema järelevalvealasel territooriumil. Aruande esitamise korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]

§ 41. Laboratooriumide ülesanded loomataudi kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamisel

 (1) Veterinaarkorralduse seaduse § 5 lõikes 5 loetletud laboratooriumid on kohustatud teatama teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest või laboratoorsest diagnoosimisest viivitamatult Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorile, tema äraolekul tema asetäitjale ning selle Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhile, kelle järelevalvealalt uurimismaterjal pärines. Esitatava teatise vormi- ja sisunõuded ning esitamise korra kehtestab põllumajandusminister .

 (2) Teatamiskohustus kehtib, olenemata sellest, kas materjal toodi uurimiseks riikliku loomatauditõrje programmi raames, diagnostiliseks uurimiseks või ettevõtte enesekontrolliks.

 (3) Registreerimiskohustusliku loomataudi laboratoorsest diagnoosimisest teatab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud laboratoorium Veterinaar- ja Toiduametile regulaarse aruandluse korras, kui selle loomataudi tõrje-eeskiri ei näe ette teisiti. Esitatava teatise vormi- ja sisunõuded ning esitamise korra kehtestab põllumajandusminister .

 (4) Loomsete saaduste käitlemisega tegelevate ettevõtete toodangu ohutust ja kvaliteeti kontrollivad laboratooriumid on kohustatud teavitama teatamis- või registreerimiskohustuslike loomataudide tekitajate isoleerimisest või nende esinemise kahtlusest toormes või toodangus Veterinaar- ja Toiduametit vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 1-3.

 (5) Teaduslaboratooriumid, kus diagnoositakse teatamis- või registreerimiskohustuslik loomataud uurimistöö käigus, peavad teavitama sellest Veterinaar- ja Toiduametit vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 1-3.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

§ 42. Veterinaar- ja Toiduameti kohustused loomataudidest teavitamisel

 (1) Veterinaar- ja Toiduamet teatab rahvusvahelistele veterinaarorganisatsioonidele, Euroopa Komisjonile ning Euroopa Liidu liikmesriikide ja Eesti naaberriikide pädevatele asutustele rahvusvaheliselt teatamiskohustuslikeks tunnistatud loomataudide puhkemisest, loomatauditõrje alaste kitsenduste kehtestamisest ja nende lõpetamisest. Teatamine toimub Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi 82/894/EMÜ loomahaiguste ühendusesisese teavitamise kohta (EÜT L 378, 31.12.1982, lk 58–62) ja selle alusel kehtestatud Euroopa Komisjoni vastavate otsuste sätete ning Rahvusvahelise Episootiate Büroo nõuete kohaselt.

 (2) [Kehtetu – RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

 (3) Veterinaar- ja Toiduamet esitab Euroopa Komisjonile ülevaate eelnenud kalendriaasta jooksul registreeritud zoonooside, zoonoossete haigusetekitajate ja nendega seotud ravimresistentsuse tendentside ja allikate ning toidutekkeliste haiguspuhangute kohta iga aasta 31. maiks.

 (4) Nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ülevaates esitatava teabe kohta kehtestab põllumajandusminister.
[RT I 2005, 37, 286 - jõust. 01.07.2005]

§ 421. Terviseameti kohustused zoonoosidest teavitamisel
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]

 (1) Terviseamet on kohustatud teatama zoonooside diagnoosimisest inimestel sellele Veterinaar- ja Toiduameti kohalikule asutusele, kelle järelevalvealasel territooriumil zoonoos diagnoositi.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]

 (2) Teatamiskohustuslike zoonooside loetelu ning Veterinaar- ja Toiduameti kohalikule asutusele esitatava asjakohase teatise vormi nõuded ning esitamise korra kehtestab sotsiaalminister kooskõlastatult põllumajandusministriga .
[RT I 2001, 93, 566 - jõust. 01.01.2002]

3. jagu Loomatauditõrje 

§ 43. Loomatauditõrje eeskirjad

 (1) Loomatauditõrje eeskirjas sätestatakse nõuded loomataudi ennetamise ja tõrje meetmete kohta, sealhulgas taudistunud loomadelt pärinevate saaduste käitlemise kohta üldjuhul eriti ohtliku loomataudi ja muu loomataudi puhul, mille ennetamise ja tõrje kohta on kehtestatud nõuded Euroopa Liidu asjakohase õigusaktiga.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (2) Loomatauditõrje eeskirjad kehtestab põllumajandusminister .

 (3) Transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiate tõrje toimub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad (EÜT 147, 31.05.2001 lk 1–40), kohaselt. Kui tapamajas on kasutusel rümpadevahelist saastumist vältiv süsteem, võib Veterinaar- ja Toiduamet veise rümba uurimisel tapamajas ja veiste spongiformse entsefalopaatia uurimise positiivse või ebaselge tulemuse korral tõrjemeetmete rakendamisel kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 999/2001 III lisa A peatüki I osa punktis 6.5 sätestatud erisust.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 431. Ennetav vaktsineerimine

 (1) Loomataudi ennetamise ühe meetmena võib kasutada loomade ennetavat vaktsineerimist (edaspidi ennetav vaktsineerimine), kui loomatauditõrje eeskirjas ei ole loomade ennetav vaktsineerimine keelatud.

 (2) Loomapidaja on kohustatud ennetavalt vaktsineerima oma koera ja kassi marutaudi vastu.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata kodulooma on loomapidaja kohustatud ennetavalt vaktsineerima, kui see on ette nähtud loomatauditõrje eeskirjas.

 (4) Loomapidaja, kes peab ärilisel eesmärgil käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kodulooma, kelle ennetav vaktsineerimine on kohustuslik, koostab loomatauditõrje eeskirjas sätestatud nõuete kohase kirjaliku vaktsineerimise programmi ning esitab selle Veterinaar- ja Toiduametile.

 (5) Veterinaar- ja Toiduamet kontrollib ennetava vaktsineerimise programmi nõuetekohasust ning teeb otsuse ennetava vaktsineerimise programmi heakskiitmise või heakskiitmata jätmise kohta 20 tööpäeva jooksul arvates ennetava vaktsineerimise programmi saamisest.

 (6) Veterinaar- ja Toiduamet teeb otsuse ennetava vaktsineerimise programmi heakskiitmata jätmise kohta, kui ennetava vaktsineerimise programm ei vasta loomatauditõrje eeskirjas sätestatud nõuetele.

 (7) Loomapidaja järgib kohustusliku ennetava vaktsineerimise korral loomatauditõrje eeskirjas sätestatud nõudeid. Lisaks järgib käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud loomapidaja Veterinaar- ja Toiduameti heakskiidetud ennetava vaktsineerimise programmi.
[RT I 2007, 70, 428 - jõust. 01.01.2008]

§ 432. Erakorraline vaktsineerimine

 (1) Kui loomataud on ametlikult diagnoositud ja epidemioloogilise uurimise tulemusena selgub, et loomataud võib levida ulatuslikult, võib selle leviku tõkestamiseks erakorralise meetmena kasutada vaktsineerimist (edaspidi erakorraline vaktsineerimine).

 (2) Erakorralise vaktsineerimise tegemise otsustab ja korraldab Veterinaar- ja Toiduamet, järgides loomatauditõrje eeskirjas sätestatud erakorralise vaktsineerimise nõudeid.
[RT I 2007, 70, 428 - jõust. 01.01.2008]

§ 433. Loomatauditõrje programm

 (1) Loomatauditõrje programm on loomataudide ennetamise ja tõrjemenetluste täpsustatud kava, milles sätestatakse loomataudide ennetamise ja tõrjemenetluste loetelu ning asjakohaste menetluste mahud loomataudide kaupa iga aasta kohta.

 (2) Loomatauditõrje programmi kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.

 (3) Loomatauditõrje programmi rakendamisega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
[RT I 2007, 70, 428 - jõust. 01.01.2008]

§ 44. Loomatauditõrje situatsioonplaan

 (1) Loomatauditõrje situatsioonplaan (edaspidi situatsioonplaan ) on eriti ohtlike loomataudide puhkemisel rakendatav tõrjemeetmete täpsustatud kava loomataudi kiireks ja efektiivseks likvideerimiseks. Kui järelevalveasutuse hinnangul on loomataudi tõhusamaks likvideerimiseks ja loomataudi leviku tõkestamiseks vaja koostada situatsioonplaan või kui see nähakse ette käesoleva seaduse § 43 alusel kehtestatud loomatauditõrje eeskirjas, koostatakse ja rakendatakse situatsioonplaani ka eriti ohtlike loomataudide nimekirjas nimetamata loomataudi likvideerimiseks.

 (2) Situatsioonplaani koostab ning selle tegelikkusele vastavuse eest vastutab Veterinaar- ja Toiduamet. Situatsioonplaani kinnitab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor. Situatsioonplaani avalikustab Veterinaar- ja Toiduamet oma veebilehel.

 (3) Situatsioonplaanis peavad olema vähemalt järgmised osad:
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]
 1) riikliku loomatauditõrje komisjoni moodustamine;
 2) kohalike loomatauditõrje komisjonide nimekiri;
 3) üksikasjalik informatsioon loomatauditõrjes osalevate isikute, sealhulgas nende kvalifikatsiooni ja kohustuste kohta;
 4) kohalike loomatauditõrje komisjonide võimalused kontakteerumiseks loomatauditõrjega seotud isikutega;
 5) loomatauditõrjemeetmete nõuetekohaseks rakendamiseks vajalik varustus, materjalid ja desinfitseerimiseks kasutatavate desinfektsioonivahendite loetelu;
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]
 6) üksikasjalikud juhised loomataudi puhkemise korral tegutsemiseks, sealhulgas puhastamiseks ja desinfitseerimiseks ning loomakorjuste kõrvaldamiseks;
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]
 7) [kehtetu – RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]
 8) loomatauditõrjel osalevad laboratooriumid ja nende võimalused, meetmed laboratooriumide valmisoleku säilitamiseks ning laboratoorseteks uurimisteks võetavate proovide kiire transportimise võimalused;
 9) konkreetsete loomataudide tõrjeks vajaminevate vaktsiinide kogused ja nende hanke allikad;
 10) erinevate ametiasutuste loomataudi likvideerimisalase koostöö põhimõtted.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

 (4) Vajaduse korral sätestatakse täpsemad nõuded situatsioonplaanis esitatavate andmete kohta asjakohases loomatauditõrje eeskirjas.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (5) Veterinaar- ja Toiduamet teeb tööalast koolitust situatsioonplaani rakendamise kohta loomatauditõrjeks vajalike praktiliste oskuste ning erinevate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste vahelise koostöö säilitamiseks.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 45. [Kehtetu – RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 451. Kitsendused loomataudi kahtluse ja puhkemise korral

 (1) Loomataudi kahtluse või diagnoosimise korral võib Veterinaar- ja Toiduamet kohaldada loomataudi leviku tõkestamiseks loomatauditõrje eeskirjas või asjakohases Euroopa Liidu õigusaktis sätestatud või Rahvusvahelise Episootiate Büroo põhimõtete, meetodite, soovituste ja juhendite kohaseid järgmisi kitsendusi:
 1) piirang loomataudile vastuvõtlike loomade ja muude loomade veole ning neilt pärinevate loomsete saaduste veole ja käitlemisele;
 2) piirang sööda, allapanu, jäätmete, seadmete ja muu nakkust edasikandva eseme või materjali veole ja käitlemisele, inimeste ja veokite liikumisele ning muu asjakohane tegevuse piirang.

 (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kitsendustele võib loomataudi kahtluse või diagnoosimise korral loomataudi leviku tõkestamiseks määrata loom tapmisele või hukkamisele või seade ja muu nakkust edasikandev ese, sööt, pakkematerjal, piim ja munad hävitamisele.

 (3) Veterinaar- ja Toiduamet otsustab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud kitsenduse kohaldamise, võttes arvesse riskianalüüsi tulemusi ja määrates kindlaks kitsenduse kohaldamise ulatuse. Looma tapmisele või hukkamisele määramise korral määratakse lubatud uimastamis- ja tapmisvahend ning lubatud uimastamis- ja tapmismeetod.

 (4) Veterinaar- ja Toiduamet otsustab kitsenduse lõpetamise riskianalüüsi tulemusi arvestades pärast viimast haigusjuhtumit või desinfektsiooni, aga mitte enne asjakohases loomatauditõrje eeskirjas nimetatud tähtaja möödumist.

 (5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud otsus toimetatakse loomapidajale kätte postiga või allkirja vastu viivitamata, kuid mitte hiljem kui kolmandal tööpäeval otsuse tegemisest arvates.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 452. Kitsenduste kohaldamise erisused

 (1) Veterinaar- ja Toiduamet võib asjakohases loomatauditõrje eeskirjas sätestatud juhul ning riskianalüüsi tulemuste põhjal otsustada käesoleva seaduse § 451 lõigete 1 ja 2 alusel kehtestatud kitsenduse kohaldamise erisuse, määrates kindlaks erisuse kohaldamise ulatuse.

 (2) Käesoleva seaduse § 51 lõikes 2 nimetatud järelevalveasutuse nõudmisel esitab isik temale käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuse või selle ametliku kinnitusega ärakirja.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 453. Loomatauditõrje abinõud loomataudi kahtluse ja puhkemise korral

 (1) Loomataudi kahtluse või diagnoosimise korral võib Veterinaar- ja Toiduamet kohaldada loomataudi leviku tõkestamiseks loomatauditõrje eeskirjas või asjakohases Euroopa Liidu õigusaktis sätestatud või Rahvusvahelise Episootiate Büroo põhimõtete, meetodite, soovituste ja juhendite kohaseid järgmisi loomatauditõrje abinõusid:
 1) käesoleva seaduse §-s 71 nimetatud bioohutusmeetmete rakendamine;
 2) kitsendustega territooriumi tähistamine ja seal peetavate loomade üle arvestuse pidamine;
 3) loomade pidamise, sealhulgas karjatamise ümberkorraldamine;
 4) loomade erimärgistamine;
 5) loomakasvatushoone või -rajatise või loomade pidamiseks piiratud ala korrastamine;
 6) asjakohaste isikukaitsevahendite kasutamine;
 7) loomsete saaduste ja nakkust edasikandva seadme, eseme või materjali käitlemine ja vedu nakkuse levikut tõkestaval viisil;
 8) käesoleva seaduse §-s 452 nimetatud kitsenduse erisuse kohaldamise korral sellega hõlmatud isikute ja veovahendite loetelu koostamine ning muude kitsenduste kohaldamise või bioohutusmeetmete rakendamisega seotud või nende rakendamiseks vajalike abinõude kohaldamine.

 (2) Veterinaar- ja Toiduamet otsustab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud abinõude kohaldamise, võttes arvesse riskianalüüsi tulemusi ja määrates kindlaks abinõude kohaldamise ulatuse koos käesoleva seaduse § 451 lõikes 3 nimetatud kitsenduse kohaldamise otsusega, mis lõpetatakse sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud alustel ja tähtajal ning mis toimetatakse loomapidajale kätte sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud korras ja tähtajal.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 46. Meetmed eriti ohtliku loomataudi puhkemisel

 (1) Eriti ohtliku loomataudi puhkemisel:
 1) kehtestatakse taudipunktis karantiin;
 2) määratletakse ohustatud tsoon taudipunkti ümber ning järelevalvetsoon ohustatud tsooni ümber;
 3) viiakse läbi epidemioloogiline uurimine loomataudi võimaliku leviala selgitamiseks;
 4) moodustatakse riiklik ja kohalik loomatauditõrje komisjon, mis juhivad kogu tegevust taudipunkti likvideerimisel ja loomataudi leviku tõkestamisel.

 (2) Eriti ohtliku loomataudi likvideerimiseks on Veterinaar- ja Toiduametil õigus täiendavalt käesoleva seaduse § -s 45 sätestatule:
 1) kohustada järelevalveametnikke ja volitatud veterinaararste teostama tauditõrjetoiminguid ka väljaspool tema tööpiirkonda;
 2) kaasata menetluste teostamisse tegevusluba omavaid veterinaararste;
 3) teostada vajalikke tauditõrjetoiminguid ilma loomapidaja või loomsete saaduste käitleja kohalolekuta ja teda sellest eelnevalt teavitamata.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud meetmed võetakse kasutusele ka eriti ohtlike loomataudide nimekirjas nimetamata loomataudi puhul, kui see osutub järelevalveasutuse hinnangul vajalikuks, et likvideerida loomataudi ja tõkestada loomataudi levikut, või kui see nähakse ette käesoleva seaduse § 43 alusel kehtestatud loomatauditõrje eeskirjas.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

§ 47. Loomataudide ennetamine ja tõrje metsloomade populatsioonis

 (1) Loomataudide ennetamist ja tõrjet metsloomade populatsioonis korraldab Veterinaar- ja Toiduamet koostöös Keskkonnainspektsiooni ning jahipidamise ja kalapüügi õigust omavate füüsiliste ja juriidiliste isikutega.

 (2) Haigustunnustega metslooma avastamisest, samuti metslooma ründest tuleb kohe teavitada veterinaararsti.

 (3) Metslooma püüdmine ühest piirkonnast teise ümberasustamise või tehistingimustes pidamise eesmärgil ning metsloomade ümberasustamine ühest piirkonnast teise on lubatud õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt ning kooskõlastatult Veterinaar- ja Toiduametiga.
[RT I 2001, 93, 566 - jõust. 01.01.2002]

§ 48. Kohalik loomatauditõrje komisjon

 (1) Kohaliku loomatauditõrje komisjoni moodustab pärast eriti ohtliku loomataudi ametliku diagnoosi panemist Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul maavanem.

 (2) Kohalikku loomatauditõrje komisjoni kuuluvad maavalitsuse ja kohaliku omavalitsuse esindaja, Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ja järelevalveametnikud, Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi esindaja vähemalt peaspetsialisti tasemel, taudipunkti piirkonda teenindav volitatud veterinaararst ning Politsei- ja Piirivalveameti ja Päästeameti esindaja vähemalt kohaliku asutuse juhi asetäitja tasemel.
[RT I 2009, 62, 405 - jõust. 01.01.2010]

 (3) Kohaliku loomatauditõrje komisjoni tööd juhib Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ja selle töökorraldus kehtestatakse loomatauditõrje situatsioonplaanis.

 (4) Kohaliku loomatauditõrje komisjoni ülesandeks on:
 1) käesoleva seaduse § 52 alusel epidemioloogilise uurimise läbiviimine;
 2) ohustatud ja järelevalvetsooni piiritlemine;
 3) loomatauditõrje meetmete rakendamise koordineerimine, korraldamine ja kontroll.

§ 49. Riiklik loomatauditõrje komisjon

 (1) Riikliku loomatauditõrje komisjoni moodustab pärast eriti ohtliku loomataudi ametliku diagnoosi panemist Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori ettepanekul põllumajandusminister.

 (2) Riiklikku loomatauditõrje komisjoni kuuluvad Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor ja järelevalveametnikud, Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi esindaja vähemalt peaspetsialisti tasemel, loomataudi levipiirkonna Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ning Politsei- ja Piirivalveameti ja Päästeameti esindajad vähemalt peadirektori asetäitja tasemel. Komisjoni tööd juhib Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.
[RT I 2009, 62, 405 - jõust. 01.01.2010]

 (3) Riikliku loomatauditõrje komisjoni ülesandeks on:
 1) tõrjemeetmete rakendamise koordineerimine ja tulemuste analüüs;
 2) loomataudi likvideerimiseks eraldatud riiklike ressursside suunamine;
 3) riikidevaheline koostöö loomataudi edasise leviku tõkestamiseks;
 4) põllumajandusministrile ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsuse tasandil lahendamist vajavate küsimuste lahendamiseks.
 5) [kehtetu – RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 50. Karantiini, ohustatud ja järelevalvetsooni kehtestamise kord

 (1) Karantiin on teatud perioodiks taudipunktis kehtestatav loomade, loomsete saaduste, söötade, seadmete ja inventari väljaviimise keeld ning inimeste liikumise piiramine.

 (2) Taudipunkt on piiritletud territoorium, kus haiged või nakatunud loomad asuvad.

 (3) Karantiin kehtestatakse ettevõttele või tabandunud piirkonnale pärast eriti ohtliku loomataudi diagnoosi ametlikku kinnitamist vastavalt käesoleva seaduse § -le 37.

 (4) Karantiini kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul maavanem kirjaliku korraldusega, mis antakse üle loomapidajale või ettevõtte omanikule allkirja vastu ja millest teavitatakse elanikkonda massiteabevahendite kaudu.

 (5) Maavanem kehtestab kirjaliku korraldusega Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul taudipunkti ümber ohustatud ja järelevalvetsooni, millest teavitatakse elanikkonda massiteabevahendite kaudu.

 (6) Vajadusel muudetakse ohustatud ja järelevalvetsooni ulatust maavanema kirjaliku korraldusega käesoleva paragrahvi lõikes 5 kehtestatud korras.

 (7) Ohustatud tsoon on piiritletud ala taudipunkti ümber, kus kehtestatakse loomade, loomsete saaduste ja inimeste liikumise piirangud ja kus viiakse läbi loomataudile vastuvõtlike loomaliikide ulatuslik uurimine uute taudipunktide õigeaegseks avastamiseks.

 (8) Järelevalvetsoon on piiritletud ala ohustatud tsooni ümber, kus kehtestatakse inimeste ja transpordi liikumise piiranguid ja kus loomakarju hoitakse kõrgendatud veterinaarjärelevalve all.

 (9) Karantiinitingimused ning tingimused ohustatud ja järelevalvetsoonis määratakse kindlaks loomataudi tõrje-eeskirjas või selle puudumisel Veterinaar- ja Toiduameti poolt kehtestatud nõuetes.

 (10) Kitsendused taudipunktis hakkavad kehtima alates kirjaliku korralduse üleandmisest loomapidajale.

 (11) Kitsendused ohustatud ja järelevalvetsoonis hakkavad kehtima massiteabevahendite kaudu teatamisest alates.

§ 51. Järelevalve loomataudi puhkemisel kehtestatud piirangutest kinnipidamise üle

 (1) Järelevalvet karantiiniga kehtestatud meetmete täitmise üle teostab Veterinaar- ja Toiduameti kohalik asutus.

 (2) Järelevalvet transpordivahendite, loomade ja inimeste liikumise piirangute täitmise üle taudipunktis ning ohustatud ja järelevalvetsoonis teostab politseiasutus.
[RT I 2009, 62, 405 - jõust. 01.01.2010]

§ 52. Loomataudi leviala määramine

 (1) Eriti ohtliku loomataudi puhkemisel viib kohalik loomatauditõrje komisjon läbi epidemioloogilise uurimise, mille käigus selgitab välja võimalikud nakatumise põhjused, ajavahemiku loomade nakatumise ja selle avastamise vahel, nakkuse leviku teed, kontaktsed karjad ja loomad ning selle alusel loomataudi võimaliku leviala.

 (2) Kontaktseks loetakse kari ja loom, kellega nakatunud loom või kari on olnud otseses või kaudses kokkupuutes ajal, mil nakatumine tõenäoliselt toimus, ja pärast seda. Kontaktsed karjad ja loomad loetakse taudikahtlasteks ning neilt võetakse proovid laboratoorseks uurimiseks.

§ 53. Karantiini ning kitsenduste lõpetamine

 (1) Karantiin ja kitsendused lõpetatakse pärast loomataudi likvideerimist ja selle loomataudi tõrje-eeskirja või Veterinaar- ja Toiduameti kehtestatud nõuete täitmist.

 (2) Kitsendused lõpetab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht.

 (3) Karantiini lõpetab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul maavanem kirjaliku korraldusega ning sellest teavitatakse elanikkonda massiteabevahendite kaudu.

§ 54. Hädaolukord ja eriolukord eriti ohtliku loomataudi puhkemise korral

 (1) Eriti ohtliku loomataudi ulatusliku ja kiire leviku korral on tegemist hädaolukorraga hädaolukorra seaduse § 2 lõike 1 tähenduses.

 (2) Kui eriti ohtliku loomataudi leviku tõkestamiseks on vaja viivitamata rakendada ulatuslikke abinõusid ning käesolevas seaduses ja hädaolukorra seaduses sätestatud hädaolukorra lahendamise abinõude rakendamise tulemusel ei ole võimalik piisavalt tulemuslikult kõrvaldada ohtu ja abistada kannatanuid, teeb põllumajandusminister riikliku loomatauditõrje komisjoni ettepanekul Vabariigi Valitsusele ettepaneku kuulutada välja eriolukord hädaolukorra seaduse kohaselt.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

5. peatükk LOOMATAUDITÕRJEGA SEOTUD KAHJU JA TAUDIKAHJUTOETUS 
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 55. Loomatauditõrjega tekkinud kahju hüvitamine

 (1) Loomapidajale hüvitatakse käesolevas seaduses ja Euroopa Liidu asjakohases õigusaktis sätestatud juhul, korras ja määras kooskõlas maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 3 lõikes 3 sätestatud nõuetega loomatauditõrjega seoses tekkinud järgmine kahju:
 1) ettekirjutuse alusel tapetud, sealhulgas kontrolltapetud, hukatud ning loomataudi tõttu hukkunud looma väärtus;
 2) ettekirjutuse alusel hävitatud seadme, sööda, pakkematerjali, piima ja munade väärtus.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju hüvitatakse Vabariigi Valitsuse reservist selleks eraldatavatest riigieelarve vahenditest, juhul kui see on tekkinud seoses eriti ohtliku loomataudi või teatud mitte eriti ohtliku loomataudi tõrjega.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nende mitte eriti ohtlike loomataudide nimekirja, mille puhul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taudikahju hüvitatakse, kehtestab põllumajandusminister .
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 56. Toetus loomatauditõrjega seotud kahju hüvitamiseks

 (1) Loomapidaja võib käesoleva seaduse § 55 lõikes 2 sätestatud loomataudi tõrjega seoses tekkinud ja käesoleva seaduse § 55 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamiseks osas, mille hüvitamiseks ei ole sõlmitud kindlustuslepingut, taotleda toetust (edaspidi taudikahjutoetus).

 (2) Käesoleva seaduse § 55 lõikes 1 sätestatud kahju suurus määratakse järgmiselt:
 1) looma, välja arvatud aretuslooma arvestuslik väärtus;
 2) aretuslooma puhul põllumajandusloomade aretuse seaduse § 4 lõike 1 tähenduses eksperdiarvamuse alusel määratud aretuslooma väärtus;
 3) seadme, sööda, pakkematerjali, piima ja munade puhul nende tegelik väärtus.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud eksperdi kaasamise kulud kannab Veterinaar- ja Toiduamet.

 (4) Ekspert on:
 1) sõltumatu;
 2) vähemalt kaheaastase töökogemusega veterinaarmeditsiini alal ja teadmistega loomade tõuaretuse valdkonnas;
 3) piisavate teadmistega ekspertiisi kõrgel erialasel tasemel tegemiseks.

 (5) Nõuded eksperdi arvamusele ja looma, sealhulgas aretuslooma väärtuse arvutamise korra kehtestab põllumajandusminister .
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 57. Taudikahjutoetuse taotlemine

 (1) Loomapidaja esitab taudikahjutoetuse saamiseks Veterinaar- ja Toiduametile taotluse (edaspidi taotlus) kümne tööpäeva jooksul ettekirjutuse alusel looma tapmise, sealhulgas kontrolltapmise, hukkamise või loomataudi tõttu hukkumise päevast arvates. Loomapidaja lisab taotlusele käesoleva seaduse § 55 lõikes 1 sätestatud kahju suurust tõendavad dokumendid.

 (2) Loomapidaja, kes on sõlminud kindlustuslepingu, mille alusel on selle esemeks olev loom, aretusloom, seade, sööt, pakkematerjal, piim või munad kindlustatud käesoleva seaduse § 55 lõikes 1 sätestatud kahju vastu, märgib selle ära taotluses. Loomapidaja teavitab Veterinaar- ja Toiduametit viivitamata selle kindlustuslepingu alusel talle väljamakstud kindlustushüvitisest.

 (3) Käesolevast seadusest tulenevat menetlustähtaega ei ennistata.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 571. Taotluse rahuldamine ja rahuldamata jätmine

 (1) Veterinaar- ja Toiduamet vaatab taotluse ja sellele lisatud dokumendid läbi ning kontrollib esitatud andmete õigsust asjakohaste dokumentide ja andmekogude alusel.

 (2) Taotlus jäetakse rahuldamata, kui esineb vähemalt üks järgmistest taotluse rahuldamata jätmise alustest:
 1) loom tapeti, sealhulgas kontrolltapeti, hukati või hukkus loomataudi teadusliku uurimise eesmärgil tehtud loomkatse käigus;
 2) loom tapeti, sealhulgas kontrolltapeti, või hukati ilma asjakohase ettekirjutuseta;
 3) loom hukkus enne loomataudi kahtluse püstitamist või muul põhjusel kui loomataud;
 4) looma Eestisse toimetamisel ei täidetud loomade ja loomsete saadustega kauplemise ning nende impordi ja ekspordi veterinaarjärelevalve seaduses sätestatud nõudeid;
 5) loom ei ole käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud nõuete kohaselt identifitseeritud ja registreeritud;
 6) taotleja takistab loomatauditõrjeks vajaliku riikliku järelevalve tegemist või ei täida ettekirjutuse nõudeid;
 7) taotleja on teadlikult esitanud valeandmeid või mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil;
 8) seade, sööt, pakkematerjal, piim või munad hävitati ilma asjakohase ettekirjutuseta;
 9) käesoleva seaduse § 55 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamiseks on sõlmitud kindlustusleping.

 (3) Veterinaar- ja Toiduamet otsustab taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kümne tööpäeva jooksul taotluse saamise päevast arvates.

 (4) Veterinaar- ja Toiduamet esitab kümne tööpäeva jooksul taotluse rahuldamisest arvates põllumajandusministrile andmed Vabariigi Valitsuse reservist raha eraldamise vajaduse kohta koos üksikasjaliku arvestuse ja asjakohase eelarvega ning põhjendusega raha kasutamise kohta. Põllumajandusministeerium edastab nende andmete põhjal Rahandusministeeriumile taotluse Vabariigi Valitsuse reservist loomatauditõrjel tekkinud kahju hüvitamiseks taudikahjutoetuse maksmiseks.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 572. Taudikahjutoetuse määr ning toetuse maksmine ja maksmisest keeldumine

 (1) Loomatauditõrjega seoses tekkinud kahju hüvitatakse kuni 100% ulatuses.

 (2) Veterinaar- ja Toiduamet jaotab Vabariigi Valitsuse reservist taudikahjutoetuse maksmiseks eraldatud riigieelarve vahendid loomapidajate vahel võrdeliselt vastavalt rahuldatud taotluste arvule, arvestades taotluste kaupa taudikahjutoetuseks vajaminevaid vahendeid, ja arvutab taotlejale makstava taudikahjutoetuse suuruse. Kui rahuldatud taotluste kohane taudikahjutoetuse summa ületab taudikahjutoetuse maksmiseks eraldatud vahendeid, vähendab Veterinaar- ja Toiduamet taudikahjutoetuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määra võrdeliselt, arvestades taudikahjutoetuse maksmiseks ettenähtud vahendeid ja järgides taotlejate võrdse kohtlemise põhimõtet.

 (3) Veterinaar- ja Toiduamet otsustab taudikahjutoetuse maksmise või maksmata jätmise 20 tööpäeva jooksul Vabariigi Valitsuse reservist taudikahjutoetuse maksmiseks riigieelarve vahendite eraldamise päevast või eraldamata jätmise päevast arvates. Pärast taotluse rahuldamist, kuid enne taudikahjutoetuse maksmist otsustatakse jätta taudikahjutoetus maksmata, kui esineb vähemalt üks järgmistest taudikahjutoetuse maksmata jätmise alustest:
 1) taudikahjutoetuse maksmiseks puuduvad rahalised vahendid;
 2) tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused.

 (4) Kui taudikahjutoetuse taotleja on saanud kindlustushüvitist käesoleva seaduse § 55 lõikes 1 sätestatud kahju eest, vähendab Veterinaar- ja Toiduamet vastavalt taudikahjutoetusena makstavat summat või jätab taudikahjutoetuse välja maksmata.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 573. Loomatauditõrjega seotud kahju osaline katmine

  Taotluse käesoleva seaduse § 55 lõikes 1 sätestatud kahju osaliseks katmiseks Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud juhul esitab Euroopa Komisjonile Veterinaar- ja Toiduamet.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 58. Toetusraha tagasinõudmine

  Pärast taudikahjutoetuse väljamaksmist nõuab Veterinaar- ja Toiduamet taudikahjutoetuse saajalt taudikahjutoetuse täielikku või osalist tagasimaksmist maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse §-s 42 sätestatud alustel, tähtajal ja korras.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

6. peatükk VASTUTUS 

§ 581. Veterinaararsti kohustuste täitmata jätmine
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (1) Veterinaararsti kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni.

§ 582. Loomade pidamise veterinaarnõuete rikkumine

 (1) Loomade pidamise veterinaarnõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni.
[RT I 2002, 63, 387 - jõust. 01.09.2002]

§ 583. Põllumajanduslooma surmast, loomade ulatuslikust haigestumisest või metslooma rünnakust teatamata jätmine

 (1) Põllumajanduslooma surmast, loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest ja metslooma rünnakust teatamata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni.
[RT I 2002, 63, 387 - jõust. 01.09.2002]

§ 584. Identifitseerimis- ja registreerimiskohustuse täitmata jätmine

 (1) Loomade identifitseerimis- ja registreerimiskohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni.
[RT I 2002, 63, 387 - jõust. 01.09.2002]

§ 585. Loomanäituse, -võistluse, -laada, -oksjoni ja loomade kokkutoomisega seotud muu avaliku ürituse korraldamise ning loomade liikumise, sealhulgas loomadega kauplemise veterinaarnõuete rikkumine

 (1) Loomanäituse, -võistluse, -laada, -oksjoni või loomade kokkutoomisega seotud muu avaliku ürituse korraldamise või loomade liikumise, sealhulgas loomadega kauplemise veterinaarnõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 586. Loomade ja loomsete saaduste veo ja loomsete saaduste käitlemise veterinaarnõuete rikkumine

 (1) Loomade ja loomsete saaduste veo ja loomsete saaduste käitlemise veterinaarnõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

 (2) Sama teo eest, kui see on toime pandud viisil, mis ohustab inimese tervist või keskkonda, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni.

 (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni.
[RT I 2004, 34, 236 - jõust. 01.05.2004]

§ 587. [Kehtetu – RT I 2007, 70, 428 - jõust. 01.01.2008]

§ 588. Loomataudi haigusetekitaja teaduslikul eesmärgil loata isoleerimine ja kultiveerimine ning bioohutuse nõuete rikkumine

 (1) Loomataudi põhjustava haigusetekitaja teaduslikul eesmärgil loata isoleerimise või kultiveerimise või loomataudi põhjustava haigusetekitaja teaduslikul eesmärgil isoleerimiseks või kultiveerimiseks kasutatava laboratooriumi bioohutuse nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 589. Loomataudi kahtluse korral või loomataudi tõrjeks rakendatavate meetmete eiramine ning loomatauditõrje eeskirjade nõuete rikkumine

 (1) Loomataudi kahtluse korral või loomataudi tõrjeks rakendatavate meetmete eiramise ning loomatauditõrje eeskirjade rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni.
[RT I 2002, 63, 387 - jõust. 01.09.2002]

§ 5810. Menetlus

 (1) Käesoleva seaduse § -des 581–589 sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid.

 (2) Veterinaar- ja Toiduamet või kohus võib kohaldada käesoleva seaduse § 586 lõigetes 2 ja 4 sätestatud juhul väärteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud looma või loomse saaduse konfiskeerimist vastavalt karistusseadustiku § -le 83.

 (3) Käesoleva seaduse § -des 581–589 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Veterinaar- ja Toiduamet.
[RT I 2002, 63, 387 - jõust. 01.09.2002]

§ 59–611. [Kehtetud – RT I 2002, 63, 387 - jõust. 01.09.2002]

7. peatükk RAKENDUSSÄTTED 

§ 62. Rahvusvahelised kokkulepped

  Kui rahvusvahelise kokkuleppe sätted erinevad käesolevas seaduses või sellest tulenevates õigusaktides kehtestatud veterinaarnõuetest, samuti koostöö ja teavitamise nõuetest, kohaldatakse rahvusvahelise kokkuleppe sätteid.

§ 63–64. [Käesolevast tekstist välja jäetud]

§ 641. Kasutuses oleva ettevõtte registreerimine ja tunnustamine

 (1) Registreerimisele kuuluvad loomakasvatushooned ja -rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad, mis on kasutuses 2002. aasta 1. jaanuaril, peavad olema registreeritud hiljemalt 2003. aasta 1. jaanuariks.

 (2) Tunnustamisele kuuluvad loomakasvatushooned ja -rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad, mis on kasutuses käesoleva seaduse § 7 lõike 2 alusel kehtestatud vastavate veterinaarnõuete jõustumise hetkel, peavad olema tunnustatud hiljemalt 2003. aasta 1. jaanuariks.

 (3) Käesoleva seaduse § 7 lõike 22 alusel kehtestatud nõuete jõustumise hetkel embrüote käitlemisega tegelev isik, kelle embrüokogumisrühm peab olema tunnustatud käesoleva seaduse § 7 lõike 21 alusel, peab esitama embrüokogumisrühma tunnustamise taotluse järelevalveasutusele hiljemalt 2003. aasta 1. juuliks.

 (4) Enne 2004. aasta 1. maid käesoleva seaduse § 17 lõike 2 alusel lemmikloomasööda käitlemiseks või § 19 lõike 4 alusel loomsete jäätmete käitlemiseks tunnustatud ettevõte loetakse tunnustatuks käesoleva seaduse § 181 lõike 2 tähenduses ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu määruse 1774/2002/EÜ nõuete kohaselt vastavalt lemmikloomasööda või loomsete jäätmete käitlemiseks.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004; 1.05.2004]

§ 642. Tunnustatud tapamajade ja loomsete saaduste käitlemise ettevõtete andmete kandmine põllumajandusloomade registrisse

 (1) Enne 2004. aasta 31. märtsi tunnustatud tapamajade ja loomsete saaduste käitlemise ettevõtete andmed annab Veterinaar- ja Toiduamet põllumajandusloomade registrile üle 2004. aasta 19. aprilliks.

 (2) Volitatud töötleja kannab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tapamajade ja loomsete saaduste käitlemise ettevõtete andmed registrisse 2004. aasta 1. maiks.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettevõtete geograafilise asukoha koordinaatide täpsustamiseks on volitatud töötlejal õigus teha käitlejale järelepärimisi põllumajandusloomade registri pidamise põhimääruses ettenähtud korras.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]

§ 643. Veterinaarsertifikaatide kehtivus

  Enne 2004. aasta 1. maid käesoleva seaduse § 29 alusel väljastatud veterinaarsertifikaadid kehtivad kuni 2004. aasta 30. aprillini.
[RT I 2004, 34, 236 - jõust. 01.05.2004]

§ 644. Teaduslikuks uurimiseks välja antud eriloa kehtivus

  Enne 2010. aasta 1. jaanuari välja antud eriluba loomataudi teaduslikuks uurimiseks, mille käigus isoleeritakse ja kultiveeritakse ohtlikku loomataudi põhjustavat haigusetekitajat, kehtib kuni sellel märgitud kehtivusaja lõpuni või kuni eriloa kehtetuks tunnistamiseni.
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]

§ 65. Seaduse jõustumine

 (1) Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud § 15 lõige 1, mis jõustub 2002. aasta 1. juulil, ning § 18 lõige 1, mis jõustub 2003. aasta 1. jaanuaril.

 (2) Käesoleva seaduse § 7 lõike 2 alusel kehtestatud veterinaarnõuded jõustuvad 2002. aasta 1. jaanuaril, kui nende kehtestamisel ei ole ette nähtud jõustumise hilisemat tähtpäeva.

 (3) Käesoleva seaduse § 13 lõige 41 jõustub enne 2003. aasta 1. jaanuari põllumajandusloomade registrisse kantud veise suhtes 2004. aasta 1. jaanuarist, välja arvatud väljaveol Euroopa Liidu liikmesriiki või kandidaatriiki.

 (4) Käesoleva seaduse § 11 lõige 21, § 181 lõiked 1–5, § 182 lõige 3, § 183, § 191 lõige 7, § 37 lõige 31 , § 43 lõige 3 ja § 641 lõige 4 jõustuvad 2004. aasta 1. mail.

 (5) Käesoleva seaduse § 17 ja 2. peatüki 6. jagu kehtivad kuni 2004. aasta 1. maini.
[RT I 2004, 19, 135 - jõust. 01.04.2004]


1 nõukogu direktiiv 64/432/EMÜ ühendusesisest veiste ja sigadega kauplemist mõjutavate loomatervishoiu probleemide kohta (EÜT L 121, 29.07.1964, lk 1977–2012), muudetud direktiividega 97/12/EÜ (EÜT L 109, 25.04.1997, lk 1–37), 98/46/EÜ (EÜT L 198, 15.07.1998, lk 22–39), 2000/15/EÜ (EÜT L 105, 03.05.2000, lk 34–35), 2000/20/EÜ (EÜT L 163, 04.07.2000, lk 35–36), 2006/104/EÜ (ELT L 363, 20.12.2006, lk 352–367) ja 2008/73/EÜ (ELT L 219, 14.08.2008, lk 40–54), määrustega (EÜ) nr 535/2002 (EÜT L 80, 23.03.2002, lk 22–28), (EÜ) nr 1226/2002 (ELT L 179, 09.07.2002, lk 13–18), (EÜ) nr 21/2004 (ELT L 5, 09.01.2004, lk 8–17) ja (EÜ) nr 1/2005 (ELT L 3, 05.01.2005, lk 1–44) ning otsustega 2001/298/EÜ (EÜT L 102, 12.04.2001, lk 63–68), 2007/729/EÜ (ELT L 294, 13.11.2007, lk 26–35) ja 2008/984/EÜ (ELT L 352, 31.12.2008, lk 38–45);

nõukogu direktiiv 82/894/EMÜ ühendusesisese loomahaigustest teatamise kohta (EÜT L 378, 31.12.1982, lk 58–62), muudetud määrusega (EÜ) nr 807/2003 (ELT L 122, 16.05.2003, lk 36–62) ja otsusega 2008/650/EÜ (ELT L 213, 08.08.2008, lk 42–46);

nõukogu direktiiv 89/556/EMÜ koduveiste embrüote ühendusesisese kaubanduse ja nende kolmandatest riikidest impordi loomatervishoiu nõuete kohta (EÜT L 302, 19.10.1989, lk 1–11), muudetud direktiividega 90/425/EMÜ (EÜT L 224, 18.08.1990, lk 29–41), 93/52/EMÜ (EÜT L 175, 19.07.1993, lk 21–22) ja 2008/73/EÜ (ELT L 219, 14.08.2008, lk 40–54), määrusega (EÜ) nr 806/2003 (ELT L 122, 16.05.2003, lk 1–35) ning otsusega 2006/60/EÜ (ELT L 31, 03.02.2006, lk 24–26);

nõukogu direktiiv 91/68/EMÜ loomatervishoiu kohta ühendusesiseses lamba- ja kitsekaubanduses (EÜT L 46, 19.02.1991, lk 19–36), muudetud direktiividega 2001/10/EÜ (EÜT L 147, 31.05.2001, lk 41), 2003/50/EÜ (ELT L 169, 08.07.2003, lk 51–66), 2006/104/EÜ (ELT L 363, 20.12.2006, lk 352–367) ja 2008/73/EÜ (ELT L 219, 14.08.2008, lk 40–54), määrusega (EÜ) nr 806/2003 (ELT L 122, 16.05.2003, lk 1–35) ning otsustega 2004/554/EÜ (ELT L 248, 22.07.2004, lk 1–11) ja 2005/932/EÜ (ELT L 340, 23.12.2005, lk 68–69);

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/99/EÜ zoonooside ja zoonootilise toimega mõjurite seire kohta, millega muudetakse nõukogu otsust 90/424/EMÜ ja tühistatakse nõukogu direktiiv 92/117/EMÜ (ELT L 325, 12.12.2003, lk 31–40), muudetud direktiiviga 2006/104/EÜ (ELT L 363, 20.12.2006, lk 352–367) ja määrusega (EÜ) nr 219/2009 (ELT L 87, 31.03.2009, lk 109–154);

nõukogu direktiiv 2006/88/EÜ vesiviljelusloomade ja vesiviljelustoodete loomatervishoiunõuete ning teatavate veeloomadel esinevate taudide ennetamise ja tõrje kohta (ELT L 328, 24.11.2006, lk 14–56), muudetud direktiiviga 2008/53/EÜ (ELT L 117, 01.05.2008, lk 27–29);

nõukogu direktiiv 2008/71/EÜ sigade identifitseerimise ja registreerimise kohta (ELT L 213, 08.08.2008, lk 31–36);

nõukogu direktiiv 2008/73/EÜ, millega lihtsustatakse nimekirjade koostamise ja andmete avaldamise korda veterinaar- ja zootehnika valdkonnas ning muudetakse direktiive 64/432/EMÜ, 77/504/EMÜ, 88/407/EMÜ, 88/661/EMÜ, 89/361/EMÜ, 89/556/EMÜ, 90/426/EMÜ, 90/427/EMÜ, 90/428/EMÜ, 90/429/EMÜ, 90/539/EMÜ, 91/68/EMÜ, 91/496/EMÜ, 92/35/EMÜ, 92/65/EMÜ, 92/66/EMÜ, 92/119/EMÜ, 94/28/EÜ, 2000/75/EÜ, otsust 2000/258/EÜ ja direktiive 2001/89/EÜ, 2002/60/EÜ ja 2005/94/EÜ (ELT L 219, 14.08.2008, lk 40–54), muudetud otsusega 2009/436/EÜ (ELT L 145, 10.06.2009, lk 43–44).
[RT I 2009, 64, 422 - jõust. 01.01.2010]