HALDUSÕIGUSMajandustegevus eri valdkondades

HALDUSÕIGUSMaksuõigus

HALDUSÕIGUSRahandus

KARISTUSÕIGUSVäärteod

Teksti suurus:

Makseasutuste ja e-raha asutuste seadus (lühend - MERAS)

Makseasutuste ja e-raha asutuste seadus - sisukord
Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:22.01.2010
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:07.03.2010
Avaldamismärge:RT I 2010, 2, 3

Välja kuulutanud
Vabariigi President
28.12.2009 otsus nr 602

Makseasutuste ja e-raha asutuste seadus1

Vastu võetud 17.12.2009

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1. Seaduse reguleerimisala

 (1) Käesolev seadus reguleerib makseteenuste ja e-raha teenuste osutamist, makseasutuste ja e-raha asutuste tegevust ja vastutust ning järelevalvet nende asutuste üle.

 (2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

§ 2. Seaduse kohaldamine

 (1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eestis asutatud ja tegutsevatele makseasutustele ja e-raha asutustele, välisriigi makseasutuste ja välisriigi e-raha asutuste filiaalidele Eestis ning kõigile teistele Eestis makseteenuseid ja e-raha teenuseid pakkuvatele isikutele.

 (2) Käesolevat seadust kohaldatakse ka Eesti makseasutuste ja e-raha asutuste ning nende filiaalide tegevusele välisriigis, kui välisriigi õigusaktidest ei tulene teisiti.

§ 3. Makseteenused ja nende pakkujad

 (1) Makseteenused käesoleva seaduse tähenduses on isiku poolt majandus- või kutsetegevuses pakutavad järgmised teenused:
 1) teenused, mis võimaldavad teha sularaha sissemakseid maksekontole;
 2) teenused, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt;
 3) maksetehingu täitmine, sealhulgas raha ülekandmine makseteenuse pakkuja juures avatud maksekontole;
 4) maksetehingu täitmine, kui raha on makseasutuse kliendile antud laenuna;
 5) maksevahendite, makseinstrumentide ja makseviiside (edaspidi kõik koos maksevahend) väljastamine ja omandamine;
 6) rahasiire;
 7) maksetehingute täitmine, kui maksja nõusolek makse tegemiseks antakse telekommunikatsiooni-, digitaalse või infotehnoloogilise seadme abil ning maksetehing tehakse telekommunikatsiooni võrgu, infotehnoloogilise süsteemi või muu sellesarnase võrgu haldaja vahendusel, kes tegutseb üksnes vahendajana makseasutuse kliendi ja kaupade või teenuste pakkuja vahel.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3, 4 ja 7 nimetatud makseteenuse sisu on:
 1) otsekorralduste, sealhulgas ühekordsete otsekorralduste täitmine, mille eesmärk on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja volituse alusel, mille maksja on andnud otse makse saajale, makse saaja makseteenuse pakkujale või maksja enda makseteenuse pakkujale;
 2) maksetehingu täitmine maksekaardi või muu samasuguse vahendi abil;
 3) kreeditkorralduse täitmine, sealhulgas püsikorralduse täitmine.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatud rahasiire on makseteenus, mille käigus rahalised vahendid edastatakse maksjalt saajale või tema nimel tegutsevale makseteenuse pakkujale ilma maksekontot avamata.

 (4) Maksesüsteem on rahaliste vahendite edastamise süsteem, mis toimib kokkulepitud ja standarditud reeglite alusel ning mille abil maksetehinguid töödeldakse ja arveldatakse.

 (5) Maksja, saaja ja maksekonto suhtes kohaldatakse võlaõigusseaduse §-s 709 sätestatut.

 (6) Makseteenuseid võivad osutada järgmised isikud:
 1) makseasutused käesoleva seaduse tähenduses;
 2) e-raha asutused käesoleva seaduse tähenduses;
 3) krediidiasutused krediidiasutuste seaduse tähenduses;
 4) postiteenuse osutaja, kes osutab finantsteenuseid postiseaduse § 36 tähenduses;
 5) Euroopa Keskpank ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide (edaspidi lepinguriik) keskpangad väljaspool nende ülesandeid rahandus- või riigiasutustena;
 6) lepinguriigid või nende piirkondlikud või kohalikud asutused väljaspool nende ülesandeid riigiasutustena;
 7) äriühingud, kes on saanud loa kasutada käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud erandit.

§ 4. Makseteenuste hulgast välistatavad tehingud

 (1) Makseteenusena ei käsitata ja käesolevas seaduses sätestatut ei kohaldata järgmistele teenustele ja tehingutele:
 1) maksetehingud, mis tehakse üksnes sularahas otse maksjalt saajale ilma mis tahes vahendava sekkumiseta;
 2) maksetehingud maksjalt saajale, mis tehakse majandusagendi vahendusel, kes võib maksja või saaja nimel pidada läbirääkimisi kauba või teenuse müügi või ostu üle või tema nimel sõlmida müügi- või ostutehinguid;
 3) pangatähtede ja müntide vedu, nende kogumine, töötlemine ja tarnimine;
 4) maksetehingud, mis seisnevad sularaha kogumises ja tarnimises heategevuse või mittetulundusliku tegevuse käigus;
 5) teenused, mille puhul makse saaja tasub seoses kauba või teenuse ostmisega kliendi selge taotluse korral talle sularaha ühe osana maksetehingust enne maksetehingu täitmist;
 6) sularaha vahetusteenus, mille puhul raha ei hoita maksekontol;
 7) maksetehingud, mis tehakse makse- või väärtpaberiarveldussüsteemis arveldusagentide, kesksete osapoolte, arvelduskodade või keskpankade ja muude süsteemis osalejate ning makseteenuse pakkujate vahel;
 8) maksetehingud, mis on seotud väärtpaberite haldamise või hoidmisega, sealhulgas nendelt saadavate dividendide või muude tulude jaotamise või väärtpaberite lunastamise, tagasiostmise või müügiga, mida teostavad käesoleva lõike punktis 7 nimetatud isikud või investeerimisühingud, krediidiasutused, fondivalitsejad või muud isikud, kellel on õigus osutada investeerimisteenuseid või väärtpaberite hoidmise teenust;
 9) makseteenuste osutamise tehnilised tugiteenused, sealhulgas andmetöötluse ja andmete säilitamisega ning usalduse ja eraelu puutumatuse kaitsega seotud teenused, andmete ja olemi autentimisega, sidevõrgu- ja infotehnoloogiliste teenuste osutamisega, makseteenustes kasutatavate terminalide ja seadmete kasutamiseks andmise ja nende hooldusega seotud teenused, mille käigus ülekantav raha ei kuulu selliste teenuste pakkujatele;
 10) teenused, mis põhinevad maksevahenditel, mida saab kaupade või teenuste omandamiseks kasutada üksnes eelnimetatud maksevahendi väljaandja ruumides või väljaandjaga sõlmitud lepingu alusel teatud konkreetsete teenuste tarbimiseks või piiratud valikuga kaupade omandamiseks;
 11) mis tahes telekommunikatsiooni-, digitaalse või infotehnoloogilise seadme abil täidetavad maksetehingud, kui ostetavad kaubad või teenused toimetatakse kohale ning neid kasutatakse nimetatud telekommunikatsiooni-, digitaalse või infotehnoloogilise seadme abil, tingimusel et telekommunikatsiooni-, digitaalse või infotehnoloogilise lahenduse pakkuja ei tegutse üksnes makseasutuse kliendina ning kaupade või teenuste pakkuja vahelise vahendajana;
 12) maksetehingud, mida tehakse makseteenuste pakkujate, nende agentide või filiaalide vahel nende enda nimel;
 13) maksetehingud, mida tehakse emaettevõtja ja tütarettevõtja vahel või sama emaettevõtja mitme tütarettevõtja vahel makseteenuse pakkuja vahendava sekkumiseta, välja arvatud juhul, kui tegemist on samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja vahendava sekkumisega;
 14) sularahaautomaatidest sularaha väljavõtmise teenused, kui need töötavad ühe või mitme kaardi väljastaja huvides, kes ei ole kontolt raha välja võtva kliendiga sõlmitud makseteenuse lepingu osapool, tingimusel et selle teenuse pakkujad ei osuta muid käesoleva seaduse §-s 3 loetletud makseteenuseid.

 (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule välistatakse käesoleva seaduse tähenduses makseteenuste hulgast ka tehingud, mis põhinevad mõnel järgmisel dokumendil, millega pakkuja annab raha makse saaja käsutusse:
 1) pabertšekid, mis on kooskõlas tšekke käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 1931. aasta 19. märtsi Genfi konventsiooniga;
 2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tšekkidega võrreldavad tšekid, mille suhtes kohaldatakse nende lepinguriikide õigusakte, kes ei ole tšekke käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 1931. aasta 19. märtsi Genfi konventsiooni osalised;
 3) paberil käskvekslid, mis on kooskõlas veksleid ja lihtveksleid käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 1930. aasta 7. juuni Genfi konventsiooniga;
 4) käesoleva lõike punktis 3 nimetatud käskvekslitega võrreldavad käskvekslid, mille suhtes kohaldatakse nende lepinguriikide õigusakte, kes ei ole veksleid ja lihtveksleid käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 1930. aasta 7. juuni Genfi konventsiooni osalised;
 5) paberil vautšerid;
 6) paberil reisitšekid;
 7) paberil rahakaardid vastavalt Ülemaailmse Postiliidu määratlusele.

§ 5. Makseasutus

 (1) Makseasutus on äriühing, kelle püsiv tegevus on makseteenuste osutamine. Makseasutus võib tegutseda üksnes aktsiaseltsina, kui ta osutab mõnda käesoleva seaduse § 3 lõikes 1, välja arvatud punktis 6, nimetatud makseteenust. Makseasutus on finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse § 5 tähenduses.

 (2) Lisaks käesoleva seaduse §-s 3 loetletud makseteenuste osutamisele võib makseasutus tegeleda järgmiste teenuste ja tegevustega:
 1) makseteenustega vahetult seotud lisateenuste osutamine, näiteks maksetehingute täitmise tagamine, valuutavahetus, andmeturve ning andmete säilitamine ja töötlemine;
 2) maksesüsteemide haldamine;
 3) muud makseteenuste osutamisega mitteseotud tegevused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

 (3) Makseasutus võib tema poolt hoitavaid maksekontosid kasutada üksnes maksetehingute täitmiseks. Makseasutuse kliendilt makseteenuse osutamiseks saadud raha ei käsitata hoiuse ega muu tagasimakstava vahendina krediidiasutuste seaduse § 4 tähenduses ega e-rahana käesoleva seaduse § 6 tähenduses.

 (4) Makseasutus võib makseteenuse osutamisega seotud laenu anda üksnes juhul, kui täidetud on järgmised tingimused:
 1) laenu andmine on kõrvalteenus ning seda antakse üksnes maksetehingu täitmiseks;
 2) maksetehingu täitmisega seotud laenud tuleb tagasi maksta 12 kuu jooksul;
 3) laenu ei või anda nende vahendite arvel, mis on saadud või mida hoitakse enda käes maksetehingu täitmise eesmärgil;
 4) makseasutuse omavahendid peavad olema piisavad, et katta väljastatud laenudega seotud riske.

 (5) Finantsinspektsioon võib määrata omavahendite taseme, mis on piisav makseasutuse poolt väljastatud laenudega seotud riskide katmiseks vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule.

 (6) Makseasutus ei tohi tegeleda hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamisega krediidiasutuste seaduse § 4 tähenduses.

§ 6. E-raha ja e-raha teenused

 (1) E-raha on elektrooniline maksevahend, mis vastab kõikidele järgmistele tunnustele:
 1) e-raha salvestatakse elektroonilisele seadmele, milleks võib olla kaart, arvuti mälu või muu kliendi jaoks rahaühikute elektroonilist salvestamist võimaldav vahend (edaspidi e-raha seade);
 2) e-raha väljastamisel ei või e-raha seadmele salvestatud summa olla suurem selle vastu antud rahasummast;
 3) e-raha aktsepteerib maksevahendina lisaks seda väljastavale e-raha asutusele või krediidiasutusele vähemalt üks ettevõtja, kellel on e-raha kasutamisel maksevahendina e-raha asutuse kliendiga lepingust tulenev võlasuhe.

 (2) Ühele e-raha seadmele võib e-raha salvestada maksimaalselt summas, mis võrdub 1000 euroga.

 (3) E-raha teenused käesoleva seaduse tähenduses on:
 1) e-raha väljastamine;
 2) e-raha väljastamiseks või haldamiseks otseselt vajalikud teenused ja lisateenused;
 3) andmete säilitamine e-raha seadmetel teiste ettevõtjate, riigi ja kohalike omavalitsusüksuste jaoks ning nende arvel.

 (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud teenust võivad osutada üksnes:
 1) e-raha asutus;
 2) äriühing, kes on saanud loa kasutada käesoleva seaduse §-s 12 nimetatud erandit;
 3) krediidiasutus.

 (5) E-raha võib levitada üksnes isik, kellele e-raha väljastav e-raha asutus või krediidiasutus on sellekohase õiguse andnud (edaspidi edasimüüja).

§ 7. E-raha asutus

 (1) E-raha asutus on aktsiaselts, kelle peamine ja püsiv tegevus on enda nimel e-raha väljastamine.

 (2) E-raha asutus võib lisaks e-raha väljastamisele osutada üksnes käesoleva seaduse § 6 lõike 3 punktides 2 ja 3 nimetatud teenuseid ning väljastada ja hallata muid mittesularahalisi maksevahendeid.

 (3) E-raha asutusel on keelatud laenu andmine.

§ 8. Nime kaitse

 (1) Sõna «makseasutus», selle tuletisi ja võõrkeelseid vasteid võib oma ärinimes kasutada üksnes makseasutus.

 (2) Sõnaühendit «e-raha asutus», selle tuletisi ja võõrkeelseid vasteid võib oma ärinimes kasutada üksnes e-raha asutus.

§ 9. Konsolideerimisgrupp ning kontrollsuhe ja märkimisväärne seos

 (1) Konsolideerimisgrupi käesoleva seaduse tähenduses moodustavad:
 1) emaettevõtja koos tütarettevõtja või tütarettevõtjatega;
 2) emaettevõtja koos tütarettevõtja või tütarettevõtjatega ning emaettevõtja või tema tütarettevõtjatega seotud ettevõtjad käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 1 nimetatud osaluse tähenduses;
 3) äriühingud või muud juriidilised isikud, kes on ühtse juhtimise all vastavalt sõlmitud lepingule või asutamislepingu või põhikirja sätetele või kelle juhtimis- või järelevalveorganite koosseisu enamuse moodustavad konsolideeritud majandusaasta aruande kinnitamiseni samad isikud.

 (2) Emaettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes väärtpaberituru seaduse § 10 kohaselt kontrollib vähemalt ühte äriühingut või muud juriidilist isikut (tütarettevõtja). Emaettevõtja tütarettevõtjate tütarettevõtjaid käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses sama emaettevõtja tütarettevõtjatena.

 (3) Käesolevas seaduses tähendab kontrollsuhe käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud emaettevõtja ja tütarettevõtja suhet.

 (4) Käesolevas seaduses tähendab märkimisväärne seos olukorda, kus vähemalt kaks isikut on seotud:
 1) osaluse kaudu, mille puhul äriühingus või muus juriidilises isikus omatakse vähemalt 20 protsenti aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osadega määratud häältest;
 2) kontrollsuhte kaudu käesoleva paragrahvi lõike 3 tähenduses.

 (5) Märkimisväärse seosena käsitatakse ka olukorda, kus vähemalt kaks isikut on kontrollsuhte kaudu ühe ja sama isikuga alaliselt seotud.

§ 10. Klient

 (1) Makseasutuse klient käesoleva seaduse tähenduses on iga isik, kellele osutatakse makseteenust otse makseasutuse poolt või agendi vahendusel, ja isik, kes on makseasutuse või agendi poole pöördunud makseteenuse saamise eesmärgil.

 (2) E-raha asutuse klient käesoleva seaduse tähenduses on iga isik, kellele on väljastatud või väljastatakse e-raha otse e-raha asutuse poolt või edasimüüja vahendusel, ja isik, kes on e-raha asutuse või edasimüüja poole pöördunud e-raha omandamise eesmärgil.

§ 11. Seaduse kohaldamisel makseteenuste osutajatele tehtavad erandid

 (1) Äriühing võib mitte järgida ja tema tegevuse suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse 2.–10. peatükis sätestatud nõudeid, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 47–49 äriühingu juhatuse ja nõukogu liikmete (edaspidi juhid) ja töötajate, §-s 79 varade hoidmise ning § 82 lõigetes 5 ja 6 aruandluse kohta sätestatut, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
 1) äriühing osutab üksnes käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktis 6 nimetatud makseteenust;
 2) eelneva 12 kuu jooksul tehtud maksetehingute keskmine kogusumma ei ületa ühte miljonit eurot kuus. Sealjuures arvestatakse ka äriühingu agentide tehtud maksetehinguid. Seda nõuet hinnatakse, lähtudes äriplaanis kavandatud maksetehingute kogusummast, kusjuures Finantsinspektsioon võib nõuda nimetatud äriplaani kohandamist;
 3) äriühingu juhte või äritegevuse juhtimise eest vastutavaid isikuid ei ole mõistetud süüdi majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ega terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või vastavad karistusandmed on karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud äriühingu asukoht ja peamine tegevuskoht peab asuma Eestis.

 (3) Äriühing, kes kasutab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust, ei või vastavalt käesoleva seaduse 3. peatükis sätestatule asutada teises lepinguriigis filiaali ega osutada piiriüleseid teenuseid.

§ 12. Seaduse kohaldamisel e-raha teenuste osutajatele tehtavad erandid

 (1) Äriühing, kelle väljastatud e-raha seadmele salvestatav maksimaalne summa on 150 eurot, võib mitte järgida ja tema tegevuse suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse 2.–10. peatükis sätestatud nõudeid, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 46–49 äriühingu juhtide ja töötajate ning § 82 lõigetes 5 ja 6 aruandluse kohta sätestatut, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:
 1) tema väljastatud e-raha aktsepteerivad maksevahendina ainult tema tütarettevõtjad, emaettevõtja ja emaettevõtja tütarettevõtjad või mõni nendest;
 2) tema väljastatavat e-raha aktsepteerib maksevahendina ainult piiratud arv ettevõtjaid, kelle tegevuskoht on samas tööruumis või piiritletud territooriumil, näiteks kaubanduskeskuses, lennu-, bussi- või raudteejaamas või muus seesuguses kohas, või kes turustavad oma tooteid või teenuseid ühiselt temaga;
 3) äriühingu juhte või äritegevuse juhtimise eest vastutavaid isikuid ei ole mõistetud süüdi majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ega terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või vastavad karistusandmed on karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud äriühingu asukoht ja peamine tegevuskoht peab asuma Eestis.

 (3) Äriühing, kes kasutab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust, ei või vastavalt käesoleva seaduse 3. peatükis sätestatule asutada lepinguriigis filiaali ega osutada piiriüleseid teenuseid.

§ 13. Erandi taotlemine

 (1) Asutatav või tegutsev äriühing, kes soovib kasutada käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 või § 12 lõikes 1 sätestatud õigust, on kohustatud taotlema Finantsinspektsioonilt vastava loa.

 (2) Loa saamiseks esitab asutatav või tegutsev äriühing (edaspidi käesolevas paragrahvis taotleja) Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse koos andmete ja dokumentidega (edaspidi käesolevas paragrahvis taotlus), mis tõendavad, et käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 või § 12 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud. Taotleja peab Finantsinspektsioonile esitama ka äriplaani, mis vastab käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud nõuetele.

 (3) Finantsinspektsioon võib nõuda taotluse põhjendatuse kontrollimiseks lisaandmeid ja -dokumente, teostada kohapealset kontrolli, teostada päringuid riigi andmekogudest ning saada suulisi selgitusi taotleja juhtidelt, audiitoritelt, nende esindajatelt ning vajaduse korral kolmandatelt isikutelt.

 (4) Finantsinspektsioon teeb otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta ühe kuu jooksul kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel taotluse saamisest arvates. Kui esitatud taotlusest nähtub, et äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud või äriühingu siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide juhtimist, võib Finantsinspektsioon taotleja klientide huvide kaitseks loa andmisel kehtestada taotlejale kohustuslikke kõrvaltingimusi, sealhulgas võib Finantsinspektsioon määrata, milliseid käesoleva seaduse §-des 3 ja 6 sätestatud teenuseid võib taotleja osutada.

 (5) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda loa andmisest, kui:
 1) taotlemisel esitatud andmed ja dokumendid ei tõenda käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimuste täitmist;
 2) loa taotlemisel on esitatud eksitavaid andmeid või dokumente või valeandmeid või -dokumente.

 (6) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega nõuda käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 või § 12 lõikes 1 sätestatud õigust kasutava äriühingu tegevuse vastavusse viimist käesolevas seaduses sätestatuga või käesolevas paragrahvis sätestatud loa kehtetuks tunnistada, kui:
 1) ilmnevad käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud asjaolud;
 2) nimetatud äriühing on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut;
 3) nimetatud äriühing ei ole järginud Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud kõrvaltingimusi;
 4) ilmneb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses sätestatud nõuete rikkumine.

 (7) Käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 või § 12 lõikes 1 sätestatud õigust kasutav äriühing on kohustatud hiljemalt Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks viima oma tegevuse vastavusse käesolevas seaduses sätestatuga või lõpetama makseteenuste või e-raha teenuste osutamise.

 (8) Finantsinspektsioon toimetab loa andmise, sellest keeldumise ja loa kehtetuks tunnistamise otsuse taotlejale või käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 või § 12 lõikes 1 sätestatud õigust kasutavale äriühingule viivitamata kätte.

 (9) Loa andmise, selle muutmise ning kehtetuks tunnistamise teeb Finantsinspektsioon avalikult teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse tegemisele järgneval tööpäeval. Loa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb Finantsinspektsioon avalikult teatavaks lisaks veel vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.

 (10) Luba omav äriühing teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata olulistest muutustest, mis on toimunud loa andmise otsuse aluseks olnud asjaoludes, nendest teadasaamisel.

 (11) Kui loa andmisel aluseks olnud tingimused ei ole enam täidetud, peab äriühing Finantsinspektsiooni nõudmisel esitama 30 päeva jooksul taotluse makseasutuse või e-raha asutuse tegevusloa saamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-s 14 sätestatule või lõpetama nimetatud teenuste osutamise. Kui äriühing jätkab makseteenuste või e-raha teenuste osutamist ilma makseasutuse või e-raha asutuse tegevusloata, võib Finantsinspektsioon esitada kohtule avalduse äriühingu sundlõpetamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-s 87 sätestatule.

2. peatükk TEGEVUSLOA TAOTLEMINE 

§ 14. Tegevusluba

 (1) Makseasutusena või e-raha asutusena tegutsemiseks peab äriühingul olema vastav tegevusluba.

 (2) Äriühingul, kellele Finantsinspektsioon ei ole andnud käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud luba, peab käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud makseteenuste osutamiseks olema makseteenuste osutamise tegevusluba või § 6 lõike 3 punktis 1 nimetatud e-raha teenuse osutamiseks olema e-raha väljastamise tegevusluba.

 (3) Eestis asutatud äriühingule annab makseteenuste osutamise tegevusloa või e-raha väljastamise tegevusloa ning tunnistab selle kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega.

 (4) Makseteenuste osutamise tegevusluba ja e-raha väljastamise tegevusluba on tähtajatud ning need ei ole teisele isikule üleantavad.

 (5) Käesoleva seaduse § 3 lõike 6 punktides 2–7 nimetatud isikud ei pea makseteenuste osutamiseks tegevusluba taotlema.

 (6) Krediidiasutus ei pea käesoleva seaduse § 6 lõike 3 punktis 1 nimetatud e-raha teenuse osutamiseks tegevusluba taotlema.

§ 15. Tegevusloa taotlemine

 (1) Makseteenuste osutamise tegevusloa ja e-raha väljastamise tegevusloa taotlemiseks esitavad asutatava või tegutseva äriühingu (edaspidi taotleja) asutamislepingusse või äriregistri registrikaardile kantud juhatuse liikmed Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse (edaspidi tegevusloa taotlus) ning järgmised dokumendid ja andmed:
 1) põhikirja ärakiri, tegutseva äriühingu puhul üldkoosoleku otsus põhikirja muutmise kohta ning põhikirja muudetud tekst;
 2) äriühingu asutamise puhul asutamislepingu või -otsuse notariaalselt kinnitatud ärakiri;
 3) sissemakstud või sissemakstava aktsia- või osakapitali olemasolu tõendav dokument;
 4) tegevuskava, kus eelkõige kirjeldatakse kavandatavaid makseteenuseid või e-raha teenuseid;
 5) käesoleva seaduse § 16 nõuetele vastav äriplaan;
 6) taotleja algbilanss ning ülevaade tuludest ja kuludest või tegutseva äriühingu puhul bilanss ja kasumiaruanne tegevusloa taotluse esitamisele eelneva kuu lõpu seisuga ning olemasolu korral viimase kolme majandusaasta aruanded;
 7) käesoleva seaduse 9. peatükis sätestatud kliendi varade hoidmise ja kaitse üldnõuete kohaldamise kirjeldus;
 8) käesoleva seaduse §-s 50 sätestatud sise-eeskirjad ja raamatupidamise sise-eeskiri või nende projektid;
 9) andmed kavandatavate teenuste osutamiseks vajalike info- ja muude tehnoloogiliste vahendite ja süsteemide, turvasüsteemide, kontrollimehhanismide ja -süsteemide kohta;
 10) kirjeldus sisekontrolli süsteemi ja meetmete kohta, mis tagaks kohustuste täitmise seoses rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega ning raha ülekandmisel edastatava teabega maksja kohta;
 11) taotleja organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mis sisaldab vajaduse korral tema agentide või filiaalide kasutamise või teenuse edasiandmise korra kirjeldust, samuti tema osalust nii riigisisestes kui ka rahvusvahelistes maksesüsteemides;
 12) taotleja aktsionäride nimekiri, milles on näidatud neist igaühe nimi, olemasolu korral registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ning andmed iga aktsionäri poolt omandatavate või talle kuuluvate aktsiate või osade ja häälte arvu kohta;
 13) käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud andmed taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta;
 14) andmed taotleja juhtide kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega, elukohta, hariduse kirjeldust, töö- ja ametikohtade täielikku loetelu ning juhatuse liikmete puhul nende vastutusvaldkonna kirjeldust, samuti juhtide usaldusväärsust ja käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid, mida taotleja peab oluliseks esitada;
 15) andmed äriühingute kohta, milles taotleja või tema juhi osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust, tegevusalade loetelu ning taotleja ja iga juhi osaluse suurust;
 16) andmed taotleja audiitori ja siseaudiitori kohta, mis sisaldavad nende nime, elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega või registrikoodi;
 17) tegutseva äriühingu puhul omavahendite suurust tõendavad dokumendid koos audiitori järeldusotsusega;
 18) Eesti Panga poolt eelnevalt heaks kiidetud maksesüsteemi toimimise tehnilised, majanduslikud ja juriidilised põhimõtted ning nimetatud süsteemi tööd korraldavate reeglite kavand, kui taotleja soovib tegeleda maksesüsteemide haldamisega.

 (2) Kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal toimuvad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides muudatused, esitab taotleja viivitamata pärast muudatuste tegemist või nendest teadasaamist Finantsinspektsioonile need andmed või dokumendid uuendatud kujul.

 (3) Taotleja esitab kirjelduse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 7, 8 ja 10 sätestatud dokumentide ja nende täitmise auditeerimiskorra ja organisatsioonilise korralduse kohta, mille ta on kehtestanud selleks, et rakendada kõiki vajalikke meetmeid oma klientide õigustatud huvide kaitsmiseks ja makseteenuste toimimise jätkuvuse ning usaldusväärsuse tagamiseks.

§ 16. Äriplaan

 (1) Äriplaan peab sisaldama taotleja kavandatava äritegevuse olemuse, organisatsioonilise ülesehituse, sisekontrolli süsteemi ja juhtimisstruktuuri kirjelduse ning plaanitavate teenuste osutamisega seotud isikute õiguste, kohustuste ning vastutuse kirjelduse, samuti järgmiste asjaolude kirjelduse, prognoosi ja analüüsi:
 1) tulude ja kulude suurus tegevusalade kaupa;
 2) makseteenuste või e-raha teenuste osutamisega seotud kohustused;
 3) taotleja varade ning aktsia- või osakapitali suurus;
 4) taotleja tegevuse tehnilise korralduse tase;
 5) strateegia ja tegutsemiseks kavandatav turuosa;
 6) kavandatav tegevus, osutatavad teenused ning pakutavad tooted, eeldatavad agendid või edasimüüjad ja kliendid ning konkurendid;
 7) aastabilansside ja finantsnäitajate plaanid, milles on muu hulgas nimetatud tulud, kulud, kasum ja rahavood ning nende aluseks olevad eeldused;
 8) riskide juhtimise üldpõhimõtted ja riskide juhtimise strateegia;
 9) investeerimispoliitika.

 (2) Äriplaan esitatakse vähemalt kolme aasta kohta.

 (3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema hinnangul ei ole äriplaanis esitatud finantsnäitajad ja muud andmed usaldusväärsed ning omavahendite minimaalsuurus, mis on arvutatud äriplaanis planeeritud kohustusi arvestades, ei vasta makseasutustele või e-raha asutusele õigusaktidega kehtestatud nõuetele.

§ 17. Tegevusloa taotluse läbivaatamine

 (1) Kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 15 nimetatud andmeid ja dokumente või need on ebaõiged, eksitavad või mittetäielikud või ei ole nõuetekohaselt vormistatud, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist.

 (2) Kui käesoleva seaduse §-s 15 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas tegevusloa taotlejal on makseteenuste või e-raha teenuste pakkumiseks piisavad võimalused ja kas ta vastab käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega makseasutuse või e-raha asutuse suhtes kehtestatud nõuetele, või kui on vaja kontrollida muid taotlejaga seotud asjaolusid, võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmete ja -dokumentide esitamist.

 (3) Taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiise ja erakorralist audiitorkontrolli, saada teavet riigiasutustelt ja kohaliku omavalitsusüksuste asutustelt, teostada päringuid riigi andmekogudest, saada taotleja juhtidelt, audiitoritelt, nende esindajatelt ning vajaduse korral kolmandatelt isikutelt suulisi selgitusi esitatud dokumentide sisu ja tegevusloa andmise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta.

 (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile tema poolt määratud mõistliku tähtaja jooksul.

 (5) Kui taotleja ei ole kõrvaldanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud puudusi ettenähtud tähtaja jooksul või ei ole tähtpäevaks esitanud Finantsinspektsiooni nõutud andmeid või dokumente, võib Finantsinspektsioon jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata. Taotluse läbi vaatamata jätmise korral tagastab Finantsinspektsioon esitatud dokumendid.

 (6) Finantsinspektsioon teeb tegevusloa taotluse menetlemisel koostööd vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui:
 1) taotleja on lepinguriigis asutatud makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, investeerimisfondi, investeerimisühingu, krediidiasutuse, kindlustusandja või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku ema- või tütarettevõtja;
 2) taotleja emaettevõtja tütarettevõtjaks on lepinguriigis asutatud makseasutus, e-raha asutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, krediidiasutus, kindlustusandja või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik;
 3) taotleja ja lepinguriigis asutatud makseasutus, e-raha asutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, krediidiasutus, kindlustusandja või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik on ühe ja sama isiku kontrollitavad äriühingud.

§ 18. Tegevusloa andmise otsus

 (1) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel tegevusloa taotluse saamisest arvates.

 (2) Enne tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta otsuse tegemist konsulteerib Finantsinspektsioon vajaduse korral Eesti Pangaga.

 (3) Finantsinspektsioon võib tegevusloa andmisel taotlejale kehtestada:
 1) soodsamaid kõrvaltingimusi, millega lubatakse põhjendatuse korral taotlejal osaliselt kõrvale kalduda tegevusloa saamise aluseks olevatest asjaoludest;
 2) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajast pikema tähtaja, mille jooksul peab taotleja viima ennast tegevusloa saamise aluseks olevate nõuetega kooskõlla.

 (4) Kui esitatud dokumentidest ja andmetest nähtub, et taotleja äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud, sealhulgas tema organisatsiooniline ülesehitus ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad makseasutuse või e-raha asutuse järjepidevaks tegevuseks ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide juhtimist, võib Finantsinspektsioon taotleja klientide huvide kaitseks lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule kehtestada tegevusloa andmisel taotlejale kõrvaltingimusi, millega:
 1) piiratakse makseteenuste või e-raha teenuste või nendega seotud kõrvalteenuste osutamist;
 2) nõutakse makseteenuste osutamisega samal ajal osutatavate mitteseotud teenuste osutamiseks eraldi tütarettevõtja asutamist.

 (5) Tegevusloa kohta tehtavas otsuses märgitakse vähemalt:
 1) selle isiku nimi ja registrikood, kelle kohta otsus tehakse;
 2) selle teenuse liik või liigid, mille kohta otsus tehakse;
 3) otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev.

 (6) Tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse toimetab Finantsinspektsioon viivitamata taotlejale kätte.

§ 19. Tegevusloa andmisest keeldumise alused

 (1) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda taotlejale tegevusloa andmisest, kui:
 1) taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega makseasutuse või e-raha asutuse suhtes kehtestatud nõuetele;
 2) ei ole tõendatud asutamisel oleva äriühingu aktsia- või osakapitali täieliku sissemaksmise võimalikkus;
 3) taotlejal ei ole piisavalt vahendeid ja kogemusi, mis on vajalikud järjepidevaks tegutsemiseks makseasutusena või e-raha asutusena;
 4) taotleja omavahendite minimaalsuurus, mis on arvutatud käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud äriplaanis planeeritud kohustusi arvestades, ei vasta makseasutusele või e-raha asutusele õigusaktidega kehtestatud nõuetele;
 5) taotleja juhid, audiitor või aktsionärid ei vasta käesolevas seaduses või nende alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele;
 6) taotleja ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab taotleja üle piisava järelevalve teostamist või see on takistatud teise riigi, kus isik, kellega taotlejal on märkimisväärne seos, on asutatud, õigusaktidest tulenevate nõuete või nende rakendamise tõttu;
 7) taotleja esitatud andmetest selgub, et ta kavatseb tegutseda peamiselt teises lepinguriigis;
 8) käesoleva seaduse §-s 50 sätestatud sise-eeskirjad ei ole makseasutuse või e-raha asutuse tegevuse reguleerimiseks piisavalt täpsed või üheselt mõistetavad;
 9) taotlejat või tema juhti on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ja vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatu hindamisel arvestatakse muu hulgas:
 1) taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset;
 2) taotleja juhtimisega seotud isikute haridust, nende töökogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust ja reputatsiooni;
 3) käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud äriplaani adekvaatsust ja piisavust;
 4) taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, reputatsiooni ja kogemusi.

§ 20. Tegevusloa andmise otsuse muutmine

 (1) Makseasutuse ja e-raha asutuse ärinime või asukoha aadressi muutumise korral teeb Finantsinspektsioon otsuse käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 nimetatud tegevusloa andmise otsuse muutmise kohta.

 (2) Tegevusloa andmise otsuse muutmise otsustab Finantsinspektsioon ühe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete muutumisest teada saamist.

 (3) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud muutmise otsuse viivitamata makseasutusele või e-raha asutusele kätte.

§ 21. Tegevusloa kehtivuse lõppemine

  Tegevusloa kehtivus lõpeb:
 1) makseasutuse või e-raha asutuse lõpetamise otsuse tegemisel;
 2) tegevusloa kehtetuks tunnistamisel;
 3) makseasutuse või e-raha asutuse ühendamisel – ühendataval isikul;
 4) uue makseasutuse või e-raha asutuse asutamisel ühinemise teel – ühinevatel isikutel;
 5) makseasutuse või e-raha asutuse pankroti väljakuulutamisel.

§ 22. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

 (1) Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloaga antud õiguse äravõtmine.

 (2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui:
 1) makseasutus või e-raha asutus ei ole alustanud tegevust 12 kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates või tema asutajad on oma tegevusega näidanud, et makseasutus või e-raha asutus ei suuda tegevust alustada nimetatud aja jooksul, või tema tegevus on peatunud kauemaks kui kuueks järjestikuseks kuuks;
 2) makseasutus või e-raha asutus on tegevusloa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui makseasutus või e-raha asutus on esitanud või tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;
 3) makseasutus või e-raha asutus ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele;
 4) ilmnevad käesoleva seaduse § 19 lõike 1 punktis 5 sätestatud asjaolud;
 5) makseasutus või e-raha asutus on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut;
 6) makseasutust või e-raha asutust või tema juhti on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ja vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
 7) makseasutus või e-raha asutus ei ole järginud käesoleva seaduse § 18 lõikes 4 nimetatud kõrvaltingimusi;
 8) makseasutus või e-raha asutus avaldab oma tegevuse või juhtide kohta oluliselt ebaõiget või eksitavat teavet või reklaami;
 9) makseasutus või e-raha asutus ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema tegevus kahjustab muul põhjusel oluliselt klientide huve, raharinglust, rahaturu toimimist või maksesüsteemi stabiilsust;
 10) makseasutuse või e-raha asutuse omavahendite suurus ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele;
 11) makseasutus või e-raha asutus kuulub konsolideerimisgruppi, mille struktuur ei võimalda saada konsolideeritud järelevalveks vajalikku informatsiooni, või makseasutusega või e-raha asutusega samasse konsolideerimisgruppi kuuluv äriühing tegutseb välisriigi õigusaktide alusel ja seetõttu on piisava järelevalve teostamine takistatud;
 12) makseasutuse või e-raha asutuse ja muu isiku vahel olev märkimisväärne seos takistab piisava järelevalve teostamist;
 13) makseasutus või e-raha asutus on toime pannud rahapesu või rahastanud või toetanud terrorikuriteo toimepanemist või rikub rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda;
 14) ilmneb, et makseasutus või e-raha asutus on valinud tegevusloa taotlemise ja registreerimise kohaks Eesti eesmärgiga hoida kõrvale teises lepinguriigis, kus ta peamiselt tegutseb, makseasutusele või e-raha asutusele kehtestatud rangemate nõuete täitmisest;
 15) lepinguriigi või kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse poolt Finantsinspektsioonile esitatud teabe kohaselt on makseasutus või e-raha asutus rikkunud lepinguriigi või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud või nende riikide finantsjärelevalve asutuste poolt esitatud tingimusi;
 16) makseasutus või e-raha asutus ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust.

 (3) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist võib Finantsinspektsioon teha makseasutusele või e-raha asutusele ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.

 (4) Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks makseasutuse või e-raha asutuse taotluse alusel, kui ta ei soovi enam osutada käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 või § 6 lõike 3 punktis 1 nimetatud teenuseid.

 (5) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on põhjendatud alus arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine võib kahjustada makseasutuse või e-raha asutuse klientide või teiste võlausaldajate õigustatud huve.

 (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse vaatab Finantsinspektsioon läbi ning teeb otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates.

 (7) Otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta toimetatakse viivitamata otsuse adressaadile kätte.

§ 23. Avalikkuse teavitamine

 (1) Tegevusloa andmise, selle muutmise ning kehtetuks tunnistamise, samuti käesoleva seaduse §-des 25 ja 32 sätestatud lubade andmise ja kehtetuks tunnistamise teeb Finantsinspektsioon avalikult teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval.

 (2) Käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud alusel tehtud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb Finantsinspektsioon avalikult teatavaks lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtule veel vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.

3. peatükk MAKSEASUTUSE JA E-RAHA ASUTUSE TEGUTSEMINE VÄLISRIIGIS NING VÄLISRIIGI MAKSEASUTUSE JA E-RAHA ASUTUSE TEGUTSEMINE EESTIS 

§ 24. Makseasutuse ja e-raha asutuse tegevus välisriigis

 (1) Eestis asutatud ning tegevusluba omav makseasutus või e-raha asutus võib välisriigis osutada käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 või § 6 lõike 3 punktis 1 nimetatud teenust, asutades selleks filiaali või osutades piiriülest teenust, sealhulgas agendi või edasimüüja (edaspidi käesolevas peatükis koos agent) vahendusel.

 (2) Teises lepinguriigis Eesti makseasutuse ja e-raha asutuse poolt teenuste osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 29 ja 30 sätestatut.

 (3) Eesti makseasutuse ja e-raha asutuse poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata välisriigis (edaspidi kolmandas riigis) teenuste osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 25–28 ning § 30 lõigetes 1, 2, 4 ja 6–9 sätestatut.

 (4) Piiriülene teenus on makseasutuse või e-raha asutuse osutatav teenus, mida makseasutus või e-raha asutus osutab riigis, kus tema või tema filiaal ei ole registreeritud.

 (5) Teenuste osutamisel välisriigis peavad makseasutus ja e-raha asutus järgima käesolevas seaduses ning selle alusel antud õigusaktides ja välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid.

§ 25. Makseasutuse ja e-raha asutuse filiaal kolmandas riigis

 (1) Makseasutus või e-raha asutus, kes soovib asutada filiaali kolmandas riigis, taotleb Finantsinspektsioonilt sellekohase loa (edaspidi käesolevas peatükis filiaali asutamise luba).

 (2) Kolmandas riigis filiaali asutamise loa taotlemiseks esitab makseasutus või e-raha asutus Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse (edaspidi käesolevas peatükis taotlus) ning järgmised andmed ja dokumendid:
 1) selle kolmanda riigi nimi, kus soovitakse filiaal asutada;
 2) filiaali asukoha aadress kolmandas riigis;
 3) käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud nõuetele vastav äriplaan filiaalina kolmandas riigis tegutsemise kohta;
 4) käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktis 14 nimetatud andmed filiaali juhtide kohta.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse andmed ja dokumendid koos notari või vandetõlgi kinnitatud tõlkega selle kolmanda riigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus makseasutus või e-raha asutus soovib filiaali asutada.

§ 26. Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus

 (1) Filiaali asutamise loa taotluse menetlemisele ning esitatud andmete, taotleja finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide ning filiaali asutamiseks piisavate vahendite olemasolu kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 17 sätestatut.

 (2) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul arvates kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel vastava taotluse saamisest arvates.

 (3) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata makseasutusele või e-raha asutusele teatavaks.

§ 27. Filiaali asutamise loa andmisest keeldumise alused

  Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui:
 1) filiaali juhid ei vasta käesolevas seaduses makseasutuse või e-raha asutuse juhtide suhtes kehtestatud nõuetele;
 2) filiaali asutamise loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;
 3) makseasutuse või e-raha asutuse finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus ja muud võimalused ei ole piisavad äriplaanis nimetatud teenuste osutamiseks kolmandas riigis;
 4) filiaali asutamine kolmandas riigis või makseasutuse või e-raha asutuse esitatud äriplaani rakendamine võib kahjustada makseasutust või e-raha asutust, tema aktsionäride huve, makseasutuse või e-raha asutuse finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust Eestis, teises lepinguriigis või kolmandas riigis;
 5) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks, mille tagajärjel ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada vajalikul tasemel järelevalvet kolmandas riigis asutatud filiaali üle.

§ 28. Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine

 (1) Finantsinspektsioon võib tunnistada kolmandas riigis filiaali asutamise loa kehtetuks, kui:
 1) makseasutus või e-raha asutus on filiaali asutamise loa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui makseasutus või e-raha asutus on esitanud või tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;
 2) makseasutus või e-raha asutus on olulisel määral rikkunud asjaomase kolmanda riigi õigusaktide nõudeid ja see võib kahjustada makseasutuse või e-raha asutuse klientide huve;
 3) makseasutus või e-raha asutus või tema filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa saamise tingimustele;
 4) makseasutus või e-raha asutus ei esita filiaali kohta nõuetekohaseid aruandeid;
 5) makseasutuse või e-raha asutuse või tema filiaali juhti on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
 6) makseasutus või e-raha asutus ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust;
 7) filiaali tegevusest tulenevad riskid on oluliselt suuremad kui makseasutuse või e-raha asutuse tegevusest tulenevad riskid;
 8) makseasutuse või e-raha asutuse tegevusluba on kehtetuks tunnistatud;
 9) ilmnevad käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud asjaolud.

 (2) Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb Finantsinspektsioon makseasutusele või e-raha asutusele ning kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata teatavaks.

 (3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest teadasaamist lõpetab makseasutus või e-raha asutus teenuste osutamise selles kolmandas riigis asutatud filiaali kaudu hiljemalt Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks.

§ 29. Makseasutuse ja e-raha asutuse filiaal lepinguriigis

 (1) Makseasutus või e-raha asutus, kes soovib asutada filiaali teises lepinguriigis, teavitab oma kavatsusest Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:
 1) selle lepinguriigi nimi, kus filiaal soovitakse asutada;
 2) filiaali juhtide nimed;
 3) filiaali asukoha aadress lepinguriigis;
 4) filiaali tegevuskava, mis peab sisaldama andmeid kõigi lepinguriigis osutada kavandatavate teenuste kohta ning filiaali organisatsiooni struktuuri kirjeldust ja seda, kas filiaal kavatseb kasutada agente, ning agendi kasutamise korral tema isikuandmed.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse andmed ja dokumendid koos notari või vandetõlgi kinnitatud tõlkega selle lepinguriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus makseasutus või e-raha asutus soovib filiaali asutada.

 (3) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele edastamise või sellest keeldumise kohta käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud alustel ühe kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja dokumentide saamisest arvates. Otsuse andmete ja dokumentide edastamise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata makseasutusele või e-raha asutusele teatavaks.

 (4) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid läbi vaatamata, kui:
 1) edastamiseks esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või on puudulikud;
 2) Finantsinspektsiooni nõutud andmeid või dokumente ei ole ettenähtud tähtaja jooksul esitatud.

 (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide edastamise korral esitab Finantsinspektsioon lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele andmed makseasutuse või e-raha asutuse omavahendite suuruse kohta.

 (6) Finantsinspektsioon võib teha otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide edastamisest keeldumise kohta, kui:
 1) makseasutuse või e-raha asutuse finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud võimalused ei ole piisavad tegevuskavas nimetatud teenuste osutamiseks lepinguriigis;
 2) filiaali asutamine või makseasutuse või e-raha asutuse esitatud tegevuskava rakendamine võib kahjustada tema klientide huve, tema finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust;
 3) edastamiseks esitatud andmed või dokumendid on ebaõiged, eksitavad või puudulikud.

 (7) Makseasutus või e-raha asutus võib lepinguriigis filiaali asutada vastavalt teise lepinguriigi õigusaktides sätestatule.

 (8) Makseasutus või e-raha asutus teavitab Finantsinspektsiooni muudatusest käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides võimaluse korral vähemalt üks kuu enne muudatuse rakendumist või vahetult pärast selle toimumist. Finantsinspektsioon teavitab sellest muudatusest ka vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

 (9) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata makseasutusel või e-raha asutusel teises lepinguriigis asutatud filiaali kaudu teenuste osutamise, kui:
 1) esineb käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud alus andmete ja dokumentide edastamisest keeldumise kohta;
 2) lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud lepinguriigi õigusaktis sätestatud või lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimuste rikkumisest makseasutuse või e-raha asutuse poolt.

 (10) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud ettekirjutuse makseasutusele või e-raha asutusele viivitamata kätte. Makseasutus või e-raha asutus on kohustatud lõpetama oma teenuste osutamise selles lepinguriigis asutatud filiaali kaudu Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks.

 (11) Kui makseasutus või e-raha asutus soovib kasutada teises lepinguriigis asutatud agenti, peetakse agendi kasutamist võrdseks filiaali asutamisega ja kohaldatakse käesolevas paragrahvis filiaali asutamist ja tegevust reguleerivaid sätteid.

§ 30. Piiriüleste teenuste osutamine

 (1) Makseasutus või e-raha asutus, kes kavatseb osutada välisriigis piiriüleseid teenuseid, teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:
 1) selle riigi nimi, kus kavatsetakse piiriüleseid teenuseid osutada;
 2) kavandatavate piiriüleste teenuste kirjeldus, mis peab sisaldama andmeid nende osutamise kohta ning seda, kas kavatsetakse kasutada agente, ning agendi olemasolu korral tema isikuandmed.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse andmed ja dokumendid koos notari või vandetõlgi kinnitatud tõlkega selle välisriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus makseasutus või e-raha asutus soovib piiriülest teenust osutada.

 (3) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele edastamise või sellest keeldumise kohta käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud alustel ühe kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja dokumentide saamisest arvates. Otsuse andmete ja dokumentide edastamise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata makseasutusele või e-raha asutusele teatavaks.

 (4) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid läbi vaatamata, kui need:
 1) ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või on puudulikud;
 2) on käesoleva lõike punktis 1 nimetatud puudustega ja Finantsinspektsiooni poolt täiendavalt nõutud andmeid või dokumente ei ole ettenähtud tähtaja jooksul esitatud.

 (5) Finantsinspektsioon võib teha otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide edastamisest keeldumise kohta, kui:
 1) esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;
 2) makseasutuse või e-raha asutuse finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud võimalused ei ole piisavad piiriüleste teenuste osutamiseks;
 3) piiriüleste teenuste osutamine võib kahjustada makseasutuse või e-raha asutuse klientide huve, tema finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust.

 (6) Makseasutus või e-raha asutus võib alustada piiriüleste teenuste osutamist vastavalt välisriigi õigusaktides sätestatule.

 (7) Makseasutus või e-raha asutus teavitab Finantsinspektsiooni muudatusest käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides võimaluse korral vähemalt üks kuu enne muudatuse rakendumist või vahetult pärast selle toimumist. Kui makseasutus või e-raha asutus osutab piiriüleseid teenuseid lepinguriigis, siis teavitab Finantsinspektsioon muudatustest selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

 (8) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata makseasutusel või e-raha asutusel piiriüleste teenuste osutamise, kui:
 1) esineb käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud alus andmete ja dokumentide edastamisest keeldumise kohta;
 2) välisriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud välisriigi õigusaktis sätestatud või välisriigi finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimuste rikkumisest makseasutuse või e-raha asutuse poolt.

 (9) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud ettekirjutuse makseasutusele või e-raha asutusele viivitamata kätte. Makseasutus või e-raha asutus on kohustatud piiriüleste teenuste osutamise selles välisriigis lõpetama Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks.

§ 31. Välisriigi makseasutuse ja e-raha asutuse tegevus Eestis

 (1) Isik, kes päritoluriigi õigusaktide kohaselt võib osutada käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud või § 6 lõike 3 punktis 1 nimetatud teenust, võib päritoluriigis väljastatud tegevusloa alusel Eestis osutada samasugust teenust, asutades selleks filiaali või osutades Eestis piiriülest teenust, sealhulgas agendi vahendusel. Päritoluriigiks käesoleva seaduse tähenduses peetakse riiki, kus vastav isik on asutatud.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule, kes on asutatud teises lepinguriigis ning kes vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul (ELT L 319, 5.12.2007, lk 1–36) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/46/EÜ elektronrahaasutuste asutamise ja tegevuse kohta ning usaldatavusnormatiivide täitmise üle peetava järelevalve kohta (EÜT L 275, 27.10.2000, lk 39–43) makseasutustele või e-raha asutustele kehtestatud nõuetele, kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 35 ja 36 sätestatut.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule, kes ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõuetele (edaspidi kolmanda riigi makseasutus või e-raha asutus), kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 32–34 sätestatut.

 (4) Piiriülene teenus käesoleva paragrahvi tähenduses on teenus, mida Eestis osutab isik, kes ise või kelle filiaal ei ole registreeritud Eestis. Käesoleva seaduse §-s 36 piiriülese teenuse kohta sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui piiriülest teenust pakutakse Eestis tegutseva agendi kaudu.

 (5) Makseteenuse või e-raha teenuse osutamisel Eestis peab välisriigi isik järgima käesoleva seadusega ja selle alusel tema tegevuse suhtes kehtestatud nõudeid ning muid Eesti õigusaktidest tulenevaid nõudeid Eestis tegutsemise kohta.

§ 32. Kolmanda riigi makseasutuse ja e-raha asutuse filiaal Eestis ning piiriüleste teenuste osutamine Eestis

 (1) Kolmanda riigi makseasutus või e-raha asutus on kohustatud Eestis filiaali asutamiseks või piiriüleste teenuste osutamiseks taotlema Finantsinspektsioonilt loa (edaspidi käesolevas paragrahvis ning §-des 33 ja 34 luba).

 (2) Loa taotlemisel esitatakse Finantsinspektsioonile kirjalik taotlus ning järgmised andmed ja dokumendid:
 1) makseasutuse või e-raha asutuse nimi ja aadress;
 2) käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktis 14 sätestatud andmed makseasutuse või e-raha asutuse juhtide kohta ning filiaali asutamise korral ka selle juhtide kohta;
 3) käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud andmed ja dokumendid makseasutuses või e-raha asutuses olulist osalust omavate aktsionäride kohta;
 4) makseasutusele või e-raha asutusele väljastatud tegevusloa ulatus ning tegevusloa väljastanud asutuse andmed;
 5) filiaali asutamise korral selle ärinimi ja aadress;
 6) äriseadustiku § 386 lõike 2 punktides 1, 3, 4 ja 5 nimetatud andmed ja dokumendid;
 7) olemasolu korral kahe viimase majandusaasta aruanded;
 8) käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud tingimustele vastav äriplaan, milles näidatakse kõik makseasutuse või e-raha asutuse Eestis osutatavad teenused;
 9) agendi olemasolu korral tema isikuandmed.

 (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmetele tuleb kolmanda riigi makseasutusel või e-raha asutusel Finantsinspektsioonile esitada päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse:
 1) nõusolek filiaali asutamiseks või piiriüleste teenuste osutamiseks Eestis;
 2) kinnitus selle kohta, et makseasutusel või e-raha asutusel on päritoluriigis kehtiv tegevusluba ning tema tegevus on korrektne ja kooskõlas hea tavaga;
 3) andmed makseasutuse või e-raha asutuse finantsseisundi, sealhulgas omavahendite suuruse kohta ning päritoluriigis makseasutuse või e-raha asutuse klientide suhtes rakendatava tarbijakaitseskeemi kirjeldus.

 (4) Käesolevas paragrahvis nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid esitatakse koos notari või vandetõlgi kinnitatud eestikeelse tõlkega. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada ka mõnes muus keeles.

§ 33. Loa taotluse menetlemine ja loa kehtetuks tunnistamine

 (1) Loa taotluse menetlemisele ja andmete kontrollimisele, loa andmisele ning kehtetuks tunnistamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 17–19 ja 22–23 sätestatut, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

 (2) Lisaks käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud alustele võib Finantsinspektsioon keelduda loa andmisest, kui kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus ei taga piisavat järelevalvet taotleja üle või kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi koostööks Finantsinspektsiooniga.

 (3) Finantsinspektsioon võib tunnistada loa kehtetuks, kui ilmnevad käesoleva seaduse §-s 19 või käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud asjaolud.

 (4) Finantsinspektsioon võib keelduda loa kehtetuks tunnistamisest, kui makseasutuse või e-raha asutuse klientidel on nõudeid filiaali või kolmanda riigi makseasutuse või e-raha asutuse vastu või loa kehtetuks tunnistamine kahjustaks makseasutust või e-raha asutust või tema aktsionäride või klientide huve.

§ 34. Loa muutmine

 (1) Kolmanda riigi makseasutus või e-raha asutus, kes soovib osutada Eestis teenuseid, mida ei ole nimetatud loa taotlemisel esitatud äriplaanis, taotleb Finantsinspektsioonilt loa muutmist.

 (2) Loa muutmiseks esitab kolmanda riigi makseasutus või e-raha asutus Finantsinspektsioonile käesoleva seaduse § 32 lõike 2 punktides 1–5 ja 8 nimetatud andmed ja dokumendid.

 (3) Filiaali asutamise loa muutmise taotluse menetlemisele, andmete kontrollimisele ning loa muutmise otsustamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 17–19 sätestatut.

§ 35. Lepinguriigi makseasutuse ja e-raha asutuse filiaali Eestis

 (1) Lepinguriigi makseasutus või e-raha asutus, kes soovib asutada filiaali Eestis, teavitab sellest oma lepinguriigi finantsjärelevalve asutust ning esitab talle järgmised andmed ja dokumendid:
 1) filiaali tegevuskava, mis peab sisaldama andmeid kõigi Eestis osutada kavandatavate teenuste kohta ning filiaali organisatsiooni struktuuri kirjeldust ja seda, kas filiaal kavatseb kasutada agente, ning agendi olemasolu korral tema isikuandmed;
 2) filiaali ärinimi ning aadress;
 3) filiaali juhtide nimed.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid esitatakse koos notari või vandetõlgi kinnitatud eestikeelse tõlkega. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada ka mõnes muus keeles.

 (3) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide saamisest viivitamata lepinguriigi finantsjärelevalve asutust. Finantsinspektsioon võib teha nimetatud andmete ja dokumentide saamisest arvates ühe kuu jooksul otsuse, millega määratakse nõuded, mida makseasutus või e-raha asutus peab Eestis järgima ning millele vastavalt makseasutus või e-raha asutus peab oma teenuseid osutama. Finantsinspektsioon teeb oma otsuse lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata teatavaks.

 (4) Lepinguriigi makseasutus või e-raha asutus võib filiaali asutada ja alustada teenuste osutamist pärast käesoleva paragrahvi lõike 3 teises lauses nimetatud otsuse tegemist või ühe kuu möödumisel päevast, kui Finantsinspektsioon sai käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid.

 (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide muutumisest tuleb Finantsinspektsiooni teavitada võimaluse korral vähemalt üks kuu ette. Finantsinspektsioon võib ühe kuu jooksul arvates muudatusest teadasaamisest, muuta käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsust või teha nimetatud otsuse, kui seda ei ole varem tehtud.

 (6) Filiaali äriregistrisse kandmisel esitatakse Finantsinspektsiooni kinnitus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete saamise kohta, samuti käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud Finantsinspektsiooni otsus selle olemasolu korral. Kui Finantsinspektsioon teeb käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud otsuse, saadab ta selle ärakirja äriregistrile.

§ 36. Lepinguriigi makseasutuse ja e-raha asutuse piiriüleste teenuste osutamine Eestis

 (1) Lepinguriigi makseasutus või e-raha asutus, kes soovib osutada piiriüleseid teenuseid Eestis, teavitab sellest lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile esitatakse tegevuskava, mis peab sisaldama andmeid kõigi Eestis osutatavate teenuste kohta.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid tuleb esitada koos notari või vandetõlgi kinnitatud eestikeelse tõlkega. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada mõnes muus keeles.

 (3) Pärast seda, kui Finantsinspektsioon on saanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuskava, võib lepinguriigi makseasutus või e-raha asutus alustada piiriüleste teenuste osutamist Eestis.

 (4) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuskava saamisest viivitamata lepinguriigi finantsjärelevalve asutust. Finantsinspektsioon võib teha eelnimetatud tegevuskava saamisest arvates ühe kuu jooksul otsuse, kus määrab tingimused, millele vastavalt lepinguriigi makseasutus või e-raha asutus peab oma teenuseid osutama. Otsusest teavitab Finantsinspektsioon viivitamata lepinguriigi makseasutust või e-raha asutust.

 (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuskavas sisalduvate andmete muutumisest tuleb Finantsinspektsiooni teavitada võimaluse korral vähemalt üks kuu ette. Finantsinspektsioon võib ühe kuu jooksul muudatustest teadasaamisest arvates muuta käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsust või teha nimetatud otsuse, kui seda ei ole varem tehtud.

4. peatükk OLULINE OSALUS 

§ 37. Oluline osalus

 (1) Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on otsene või kaudne osalus makseasutuse või e-raha asutuse aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 10 protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist, seda väljendavatest kõigist õigustest või kõigist häältest äriühingus või mis võimaldab olulise mõju äriühingu juhtorganite üle.

 (2) Osalus on otsene, kui isik omab või teostab seda isiklikult.

 (3) Osalus on kaudne, kui:
 1) seda omab või teostab isik koos ühe või mitme kontrollitava äriühinguga;
 2) seda omab või teostab üks või mitu isiku kontrollitavat äriühingut;
 3) seda omab või teostab isik või tema kontrollitav äriühing kokkuleppel kolmanda isikuga;
 4) sellest tulenev hääleõigus loetakse isikule kuuluvaks.

 (4) Käesolevas peatükis aktsiakapitali ja aktsiate suhtes sätestatut kohaldatakse ka osakapitali ja osade suhtes.

§ 38. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded

  Makseasutuses või e-raha asutuses võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada ning makseasutuse või e-raha asutuse üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada igaüks (edaspidi käesolevas peatükis isik):
 1) kes on laitmatu ärialase mainega ning kelle tegevus seoses omandamisega vastab makseasutuse või e-raha asutuse kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele;
 2) kes pärast osaluse omandamist või suurendamist valib, nimetab või määrab makseasutuse või e-raha asutuse juhiks üksnes sellise isiku, kes vastab käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud nõuetele;
 3) kelle finantsseisund on piisavalt tugev, et tagada makseasutuse või e-raha asutuse korrapärane ja usaldusväärne tegevus, ning juriidilise isiku puhul võimaldavad tema raamatupidamise aruanded nende olemasolu korral adekvaatselt hinnata tema finantsseisundit;
 4) kes on võimeline tagama, et makseasutus või e-raha asutus on suuteline järgima käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõudeid, juriidilise isiku puhul eelkõige nõuet, et konsolideerimisgrupil, mille osaks makseasutus või e-raha asutus saab, on olemas struktuur, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet, vahetada teavet ja teha koostööd finantsjärelevalve asutuste vahel;
 5) kelle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või olulise osaluse omandamine suurendab selliseid riske.

§ 39. Osaluse omandamisest teavitamine

 (1) Isik, kes kavatseb makseasutuses või e-raha asutuses otsese või kaudse olulise osaluse omandada või suurendada osalust üle 20, 30 või 50 protsendi makseasutuse või e-raha asutuse aktsiakapitalist või aktsiatega esindatud häälte arvust või teha tehingu, mille tulemusel makseasutus või e-raha asutus muutuks tema kontrollitavaks äriühinguks (edaspidi omandaja), teavitab eelnevalt oma kavatsusest Finantsinspektsiooni ning edastab käesoleva seaduse § 40 lõikes 1 ja lõike 2 alusel kehtestatud määruses nimetatud andmed ja dokumendid.

 (2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik omandab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel makseasutuses või e-raha asutuses olulise osaluse või tema osalus suureneb üle 20, 30 või 50 protsendi makseasutuse või e-raha asutuse aktsiakapitalist või aktsiatega esindatud häälte arvust või kui makseasutus või e-raha asutus muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema kontrollitavaks äriühinguks. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast makseasutuse või e-raha asutuse üle kontrolli saamist või olulise osaluse omandamisest või osaluse suurenemisest teadasaamist viivitamata teavitama sellest Finantsinspektsiooni.

 (3) Finantsinspektsioon teavitab omandajat kirjalikult kahe tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teate või käesoleva seaduse § 40 lõikes 4 nimetatud lisaandmete ja -dokumentide kättesaamisest ning §-s 41 sätestatud menetlustähtaja võimalikust lõppkuupäevast.

§ 40. Osaluse omandamisest teavitamisel esitatavad andmed

 (1) Finantsinspektsioonile teatatakse selle äriühingu nimi, milles olulist osalust omandatakse, suurendatakse või mis muudetakse omandaja poolt kontrollitavaks, samuti selles äriühingus omandatava osaluse suurus ning esitatakse järgmised andmed ja dokumendid:
 1) omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsiate nimekirja ning andmeid omandaja poolt omandatavate või talle varem kuulunud aktsiate tüübi ja häälte arvu kohta ning vajaduse korral muud informatsiooni;
 2) füüsilisest isikust omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab muu hulgas omandaja nime, elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega;
 3) juriidilisest isikust omandaja aktsionäride või liikmete nimekiri ning andmed igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa ja häälte arvu kohta;
 4) juriidilisest isikust omandaja või varakogumit valitseva (juriidilise) isiku nimetus, asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri;
 5) andmed juriidilisest isikust omandaja juhatuse ja nõukogu liikmete kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, ning nende isikute usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut ärialast mainet kinnitavad dokumendid;
 6) kinnitus, et osaluse omandamise tulemusel makseasutuse või e-raha asutuse juhiks saavat isikut ei ole karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ega terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või et vastavad karistusandmed on karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud. Välisriigi kodaniku korral on aktsepteeritav tema päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument tingimusel, et selle väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud;
 7) kirjeldus omandaja tegevuste kohta ettevõtluses ning omandamisega seotud isikute majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus;
 8) kinnitus, et käesoleva lõike punktis 6 nimetatud isiku puhul ei ole esinenud ega esine asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla makseasutuse või e-raha asutuse juht;
 9) olemasolu korral omandaja kolme viimase majandusaasta aruanded. Kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada audiitori järeldusotsus, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud;
 10) võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning konsolideerimisgrupi suhtes väljastatud krediidireitingud;
 11) konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ning audiitori järeldusotsused;
 12) füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase aasta kohta;
 13) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada;
 14) osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721;
 15) pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721;
 16) makseasutuse või e-raha asutuse kontrollitavaks äriühinguks muutumise korral äriplaan ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud;
 17) ülevaade makseasutuses või e-raha asutuses seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui makseasutus või e-raha asutus omandamise tulemusel ei muutu kontrollitavaks äriühinguks.

 (2) Rahandusminister võib kehtestada määruse, milles täpsustatakse Finantsinspektsioonile esitatavaid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmeid ja dokumente.

 (3) Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid peavad olema koostatud eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada ka mõnes muus keeles.

 (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon kirjalikult nõuda lisaandmeid ja -dokumente, täpsustades, millist lisateavet ta vajab.

§ 41. Menetlus ja menetlustähtajad

 (1) Finantsinspektsioon hindab omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 38 esitatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise 60 tööpäeva jooksul (edaspidi menetlustähtaeg) hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide saamist kinnitava § 39 lõikes 3 sätestatud teate esitamisest arvates.

 (2) Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva seaduse § 40 lõikes 4 nimetatud lisaandmeid ja -dokumente nõuda 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest arvates.

 (3) Finantsinspektsiooni poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lisaandmete ja -dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt nõutud lisaandmete ja -dokumentide saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta kauem kui 20 tööpäeva. Täiendava lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral menetlustähtaeg ei peatu.

 (4) Kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani.

 (5) Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või makseasutuse või e-raha asutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel koostööd lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui omandaja on:
 1) lepinguriigis tegevusloa saanud kindlustusandja, krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, makseasutus, e-raha asutus või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik;
 2) lepinguriigis tegevusloa saanud kindlustusandja, krediidiasutuse, fondivalitseja, investeerimisfondi, investeerimisühingu, makseasutuse, e-raha asutuse või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku emaettevõtja;
 3) isik, kelle kontrollitavaks äriühinguks on teises lepinguriigis tegevusloa saanud kindlustusandja, krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, makseasutus, e-raha asutus või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik.

 (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud koostöö raames konsulteerib Finantsinspektsioon teiste finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon ja vastavad finantsjärelevalve asutused edastavad viivitamata üksteisele kõik andmed, mis on olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel olulised.

 (7) Kui olulist osalust soovib samal ajal omandada mitu isikut, peab Finantsinspektsioon neid kohtlema võrdsete asjaolude korral võrdselt.

§ 42. Osaluse omandamise tingimused

 (1) Finantsinspektsioonil on õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul tal on õigus olulist osalust omandada, seda suurendada või muuta makseasutus või e-raha asutus kontrollitavaks äriühinguks. Finantsinspektsioon võib ettenähtud tähtaega pikendada, kuid tähtaeg ei või kokku ületada 12 kuud. Omandaja on kohustatud nimetatud tähtaja jooksul teavitama olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või makseasutuse või e-raha asutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmise tehingu teostamisest või teostamata jätmise otsusest viivitamata Finantsinspektsiooni.

 (2) Olulise osaluse võib omandada, seda suurendada või makseasutuse või e-raha asutuse kontrollitavaks äriühinguks muuta, kui Finantsinspektsioon ei keela oma ettekirjutusega olulise osaluse omandamist, selle suurendamist või makseasutuse või e-raha asutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmist, lähtudes käesoleva seaduse §-s 41 ja § 43 lõikes 1 sätestatust.

§ 43. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta

 (1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või makseasutuse või e-raha asutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui:
 1) omandaja ei vasta käesoleva seaduse §-s 38 sätestatud nõuetele;
 2) omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente;
 3) Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses ning selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
 4) makseasutus või e-raha asutus muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks ning selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalust teha Finantsinspektsiooniga koostööd.

 (2) Finantsinspektsioon edastab omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise kohta või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab finantsjärelevalvet teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, tuleb otsuses muu hulgas märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta.

 (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse omandamist või suurendamist või makseasutuse või e-raha asutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või makseasutuse või e-raha asutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks.

 (4) Finantsinspektsioonil on õigus oma ettekirjutusega iga kord keelata või piirata omandajal või isikul, kes makseasutuses või e-raha asutuses olulist osalust omab või kelle kontrollitavaks äriühinguks makseasutus või e-raha asutus on, makseasutuses või e-raha asutuses hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamist, kui esinevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud asjaolud. Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse, olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud ettekirjutuse tegemisest. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel.

 (5) Kui omandaja või isik, kes omab makseasutuses või e-raha asutuses olulist osalust või kelle kontrollitavaks äriühinguks makseasutus või e-raha asutus on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale finantsjärelevalve asutusele.

 (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste järgimine on kohustuslik ka makseasutusele või e-raha asutusele, tema aktsiaraamatu pidajale või muule isikule, kes korraldab hääleõiguste teostamist.

§ 44. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed

 (1) Olulise osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel ei omanda isik aktsiatega kaasnevat hääleõigust ning aktsiatega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse, kui:
 1) tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega;
 2) Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 43 lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse;
 3) tehingust ei ole Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse §-s 54 sätestatud korras teavitatud;
 4) tehing on tehtud pärast käesoleva seaduse § 43 lõikes 1 või enne §-s 41 nimetatud tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine oli käesoleva seaduse alusel lubatud.

 (2) Tehingu tulemusel, mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, ei teki isikul õigusi, mis muudaksid makseasutuse või e-raha asutuse tema kontrollitavaks äriühinguks.

 (3) Kui niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati üldkoosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku otsus tühine. Kohus võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri või äriühingu juhi avalduse alusel tuvastada üldkoosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.

 (4) Kui teostati tehingust, millega makseasutus või e-raha asutus pidi muutuma isiku kontrollitavaks äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri või äriühingu juhi avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise tühiseks, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates.

§ 45. Olulise osaluse muutumisest teavitamine

 (1) Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse makseasutuses või e-raha asutuses või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 nimetatud määra või loobub kontrollist makseasutuse või e-raha asutuse üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate arvu.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik kaotab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli makseasutuse või e-raha asutuse üle või olulise osaluse makseasutuses või e-raha asutuses või tema osalus väheneb alla mõne käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

 (3) Makseasutus ja e-raha asutus on käesoleva seaduse § 39 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

 (4) Makseasutus ja e-raha asutus esitavad koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli makseasutuses või e-raha asutuses oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse §-dele 37 ja 39 ning väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721.

5. peatükk KONTROLL, JUHTIMINE JA ORGANISATSIOONILINE ÜLESEHITUS 

§ 46. Makseasutuse ja e-raha asutuse tegevuskoht

  Eestis äriregistrisse kantud makseasutuse ja e-raha asutuse peamine tegevuskoht peab asuma Eestis.

§ 47. Nõuded juhtidele ja töötajatele

 (1) Makseasutuse juhiks ja e-raha asutuse juhiks võib valida või määrata vaid isikut, kellel on makseasutuse või e-raha asutuse juhtimiseks vajalik haridus, kogemused, kutsealane sobivus ning laitmatu ärialane reputatsioon.

 (2) Makseasutuse juhatuses ja e-raha asutuse juhatuses on vähemalt kaks liiget.

 (3) Makseasutuse juhatuse ja e-raha asutuse juhatuse liikmel peab olema kõrgharidus või sellega võrdsustatud haridus ning makseasutuse või e-raha asutuse juhtimiseks vajalik töökogemus.

 (4) Makseasutuse juhiks ja e-raha asutuse juhiks on keelatud valida või määrata:
 1) isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise;
 2) pankrotivõlgnikku või isikut, kelle suhtes on kohaldatud ärikeeldu või kellelt on seaduse alusel ära võetud õigus olla ettevõtja;
 3) isikut, kelle varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist selliselt, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja klientide huvid oleksid küllaldaselt kaitstud;
 4) isikut, keda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning kelle vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
 5) isikut, kelle varasem tegevus on näidanud, et ta muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima.

 (5) Makseasutuse ja e-raha asutuse juhid ja töötajad on kohustatud tegutsema nendelt oodatava ettenägelikkuse ja kompetentsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, lähtudes makseasutuse või e-raha asutuse ning tema klientide huvidest.

 (6) Makseasutuse ja e-raha asutuse juhid ja töötajad on kohustatud seadma makseasutuse või e-raha asutuse ning tema klientide majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. Lisaks on makseasutuse ja e-raha asutuse juhid ja töötajad kohustatud tagama majandustegevuseks vajalike finantsvahendite pideva olemasolu, osutama teenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning andma kliendile nõuetekohast teavet makseteenuse kohta.

 (7) Makseasutuse ja e-raha asutuse juhid peavad tagama, et makseasutuse või e-raha asutuse organisatsiooniline struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise, mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest raporteerimise protseduurid, mis on makseasutuse või e-raha asutuse tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed.

 (8) Makseasutuse ja e-raha asutuse juhid on kohustatud regulaarselt üle vaatama käesoleva seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid, hindama nende tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.

§ 48. Juhtidest ja audiitorist teavitamine

 (1) Makseasutuse juhi ja e-raha asutuse juhi valimisel või määramisel peab valitav või määratav isik makseasutusele või e-raha asutusele esitama:
 1) käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktides 14 ja 15 nimetatud andmed;
 2) kinnituse, et tema puhul puuduvad käesolevas seaduses sätestatud makseasutuse või e-raha asutuse juhtimist välistavad asjaolud.

 (2) Makseasutus ja e-raha asutus esitavad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja kinnituse omakorda Finantsinspektsioonile.

 (3) Makseasutus ja e-raha asutus esitavad ka audiitori valimise või määramise korral Finantsinspektsioonile tema nime ja audiitori kinnituse, et audiitori suhtes puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla makseasutuse või e-raha asutuse audiitor.

 (4) Makseasutus ja e-raha asutus on kohustatud juhtide ja audiitori valimise või määramise kavatsusest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist.

§ 49. Makseasutuse ja e-raha asutuse juhi tagasikutsumine

 (1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda makseasutuse ja e-raha asutuse juhi tagasikutsumist järgmistel juhtudel:
 1) isik ei vasta käesolevas seaduses juhile kehtestatud nõuetele;
 2) isik on seoses enda valimise või tema määramisega esitanud eksitavaid, tegelikkusele mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente;
 3) isiku tegevus makseasutuse või e-raha asutuse juhtimisel on näidanud, et ta ei ole suuteline makseasutust või e-raha asutust usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline korraldama makseasutuse või e-raha asutuse juhtimist selliselt, et klientide ja võlausaldajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud.

 (2) Kui makseasutus või e-raha asutus ei ole täielikult või tähtaegselt täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda makseasutuse või e-raha asutuse juhi tagasikutsumist kohtu poolt või tunnistada makseasutuse või e-raha asutuse tegevusluba kehtetuks.

 (3) Tagasikutsutud nõukogu liikme asemele võib uue liikme määrata kohus Finantsinspektsiooni, makseasutuse või e-raha asutuse juhatuse, nõukogu või aktsionäri nõudel. Kohtu määratud nõukogu liikme volitused kestavad kuni uue nõukogu liikme valimiseni üldkoosoleku poolt.

§ 50. Makseasutuse ja e-raha asutuse sise-eeskirjad

 (1) Makseasutuses ja e-raha asutuses peavad olema kehtestatud ja rakendatud makseasutuse või e-raha asutuse ning tema juhtide ja töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid (edaspidi käesolevas peatükis sise-eeskirjad), mis tagavad makseasutuse või e-raha asutuse tegevust reguleerivate õigusaktide ja makseasutuse või e-raha asutuse juhtorganite otsuste täitmise.

 (2) Makseasutuse ja e-raha asutuse kehtestatud ja rakendatud sise-eeskirjad peavad tagama teenuste õigus- ja korrapärase osutamise. Makseasutus ja e-raha asutus hindavad regulaarselt sise-eeskirjade toimivust ja vastavust tegelikkusele ning ajakohastavad sise-eeskirju nii, et oleks tagatud klientide huvide kaitse.

 (3) Sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlaks:
 1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja edastamise nõuded;
 2) makseteenuste või e-raha teenuste osutamise kord, sealhulgas kava nimetatud teenuste osutamisega seotud äritegevuse katkemise ohu määramiseks, selle riski maandamiseks või vältimiseks;
 3) tehingute ja toimingute tegemise kord makseasutuse või e-raha asutuse nimel ja arvel ning klientide nimel ja arvel;
 4) töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe makseasutuse või e-raha asutuse nimel kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide hindamisel;
 5) andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord;
 6) sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning klientide vara hoidmise süsteemide turvalisus ning nende regulaarne kontrollimine;
 7) sisekontrolli süsteemi toimimise kord;
 8) sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse rakendamiseks ning nende täitmise kontrollimise sisekontrollieeskirjad.

§ 51. Sisekontroll ja andmete säilitamine

 (1) Makseasutus ja e-raha asutus peavad rakendama piisavaid sisekontrolli meetmeid, mis hõlmavad makseasutuse või e-raha asutuse kõiki juhtimis- ja tegevustasandeid.

 (2) Makseasutuse või e-raha asutuse nõukogu määrab sõltumatu töötaja või töötajad või sõlmib siseaudiitori funktsioonide täitmiseks lepingu audiitoriga (edaspidi siseaudiitor), kes peab vastama käesoleva seaduse § 47 lõikes 4 sätestatud tingimustele ning kes ei või töötada ametikohal ega täita muid ülesandeid, mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide konflikti.

 (3) Siseaudiitori ülesanne on kontrollida makseasutuse või e-raha asutuse ja tema juhtide ning töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtimisorganite otsustele, sise-eeskirjadele, makseasutuse või e-raha asutuse sõlmitud lepingutele ja heale tavale.

 (4) Makseasutus ja e-raha asutus tagavad siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks vajalikud õigused ja töötingimused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet makseasutuse või e-raha asutuse juhtidelt ja töötajatelt ning jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist.

 (5) Siseaudiitor on kohustatud talle makseasutuse ja e-raha asutuse kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab õigusrikkumistele või klientide huvide kahjustamisele, viivitamata kirjalikult edastama makseasutuse või e-raha asutuse juhtidele ning Finantsinspektsioonile.

 (6) Makseasutus ja e-raha asutus ning nende välisriigi filiaalid säilitavad käesolevas seaduses sätestatud andmed muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana vähemalt viie aasta jooksul, kui Finantsinspektsioon ei ole kehtestanud teistsugust tähtaega või seaduses ei ole sätestatud pikemat tähtaega.

 (7) Makseasutus ja e-raha asutus ning nende välisriigi filiaalid säilitavad dokumente, milles sätestatakse teenuse osutamise lepingu kohased makseasutuse või e-raha asutuse ja kliendi õigused ja kohustused või tingimused, mille alusel kliendile teenust osutatakse, vähemalt nii kaua, kuni lepinguline või muu makseteenuse või e-raha teenuse osutamisega seotud õigussuhe kliendiga ei ole lõppenud, kui käesolevas seaduses ja muus õigusaktis ei ole sätestatud pikemat tähtaega.

 (8) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda, et pärast makseasutusele või e-raha asutusele antud tegevusloa lõppemist peab ta säilitama andmeid käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud viieaastase tähtaja möödumiseni.

6. peatükk ÜMBERKUJUNDAMINE, JAGUNEMINE JA ÜHINEMINE 

§ 52. Ümberkujundamine ja jagunemine

 (1) Makseasutuse ega e-raha asutuse ümberkujundamine ei ole lubatud.

 (2) Makseasutuse ega e-raha asutuse jagunemine ei ole lubatud.

§ 53. Ühinemine

 (1) Makseasutuste ühinemine ja e-raha asutuste ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

 (2) Makseasutus võib ühineda üksnes teise makseasutusega ning e-raha asutus võib ühineda üksnes teise e-raha asutusega.

 (3) Kui makseasutused või e-raha asutused ühinevad uue makseasutuse või uue e-raha asutuse asutamise teel, peab ühinemise tulemusel asutatav makseasutus või e-raha asutus taotlema tegevusloa käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korras.

 (4) Asutatav ja ühendav makseasutus ning asutatav ja ühendav e-raha asutus peavad vastama käesolevas seaduses ning selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud usaldatavusnõuetele.

 (5) Makseasutuste ühinemiseks ja e-raha asutuste ühinemiseks on vajalik Finantsinspektsiooni luba (edaspidi ühinemisluba).

§ 54. Ühinemisleping ja ühinemisaruanne

 (1) Makseasutuste ühinemisleping ja e-raha asutuste ühinemisleping ei või olla sõlmitud edasilükkava või äramuutva tingimusega. Ühinemislepingus võib sätestada üksnes tingimuse, mille kohaselt ühinemisleping jõustub pärast Finantsinspektsiooni poolt ühinemisloa andmist.

 (2) Makseasutuste ühinemislepingu ja e-raha asutuste ühinemislepingu sõlmimisest peab teavitama Finantsinspektsiooni kümne päeva jooksul pärast ühinemislepingu sõlmimist.

 (3) Makseasutuste ühinemisel ja e-raha asutuste ühinemisel tuleb koostada ühinemisaruanne, mida peab kontrollima audiitor. Äriseadustiku § 419 lõikes 3 sätestatud vahebilanss tuleb ühinemisel koostada, kui majandusaasta aruanne on koostatud varem kui kolm kuud enne ühinemislepingu sõlmimist.

 (4) Audiitori aruandes tuleb näidata, milliseid hindamismeetodeid on aktsiate või osade vahetussuhte määramisel kasutatud, ning anda arvamus selle kohta, kas ühendav makseasutus või e-raha asutus vastab käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõuetele.

§ 55. Ühinemisluba

 (1) Ühinemisloa saamiseks esitab ühendav makseasutus või ühendav e-raha asutus või ühinevad makseasutused või ühinevad e-raha asutused ühiselt Finantsinspektsioonile taotluse (edaspidi käesolevas peatükis ühinemisloa taotlus), millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:
 1) ühinemisleping või selle notariaalselt kinnitatud ärakiri;
 2) ühinemisaruanne;
 3) ühinemisotsused;
 4) audiitori aruanne;
 5) käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktides 13 ja 14 nimetatud andmed ja dokumendid ühendava makseasutuse või ühendava e-raha asutuse kohta;
 6) käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud äriplaan ühinemisele järgneva kolme aasta kohta;
 7) käesoleva seaduse §-s 50 sätestatud sise-eeskirjade projekt.

 (2) Ühinemisloa saamiseks makseasutuste ühinemise või e-raha asutuste ühinemise korral uue makseasutuse või uue e-raha asutuse asutamise teel esitavad ühinevad makseasutused või ühinevad e-raha asutused ühiselt Finantsinspektsioonile ühinemisloa taotluse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:
 1) ühinemisleping või selle notariaalselt kinnitatud ärakiri;
 2) ühinemisaruanne;
 3) ühinemisotsused;
 4) audiitori aruanne;
 5) käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tegevusloa taotlus.

§ 56. Ühinemisloa taotluse menetlemine ja ühinemisloa andmise otsus

 (1) Ühinemisloa taotluse menetlemisele, esitatud andmete ja dokumentide kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas ühinemisloa taotlejal on makseteenuste või e-raha teenuste pakkumiseks piisavad võimalused ja kas ühendav makseasutus või ühendav e-raha asutus vastab käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 17 sätestatut.

 (2) Finantsinspektsioon teeb otsuse ühinemisloa andmise või sellest keeldumise kohta ühe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel taotluse saamisest arvates.

 (3) Otsuse ühinemisloa andmise või sellest keeldumise kohta toimetab Finantsinspektsioon viivitamata ühendavale makseasutusele või ühendavale e-raha asutusele või ühinevatele makseasutustele või ühinevatele e-raha asutustele kätte.

 (4) Ühinevate makseasutuste või ühinevate e-raha asutuste tegevuslubade kehtivuse lõpetamise makseasutuste või e-raha asutuste ühinemise korral uue makseasutuse või uue e-raha asutuse asutamise teel otsustab Finantsinspektsioon koos ühinemise tulemusel asutatavale makseasutusele või e-raha asutusele tegevusloa andmise otsustamisega, kusjuures otsus ei jõustu varem kui uue makseasutuse või uue e-raha asutuse äriregistrisse kandmise päeval.

 (5) Ühendatava makseasutuse või ühendatava e-raha asutuse tegevusloa kehtivuse lõpetamise makseasutuste või e-raha asutuste ühinemise korral otsustab Finantsinspektsioon koos ühendavale makseasutusele või ühendavale e-raha asutusele ühinemisloa andmise otsustamisega.

 (6) Finantsinspektsioon avalikustab ühinemisloa andmise otsuse hiljemalt otsuse tegemisele järgneval tööpäeval oma veebilehel.

§ 57. Ühinemisloa andmisest keeldumise alused

  Finantsinspektsioon võib keelduda ühinemisloa andmisest, kui:
 1) ühendava või uue makseasutuse või ühendava või uue e-raha asutuse juhid ei vasta käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele;
 2) ühinemise tagajärjel rikutakse käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud investeerimispiiranguid;
 3) ühendava või uue makseasutuse või ühendava või uue e-raha asutuse finantsseisund ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
 4) ühinemisleping ei vasta käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuetele;
 5) ühendava või uue makseasutuse või ühendava või uue e-raha asutuse ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab makseasutuse või e-raha asutuse üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist;
 6) ühinemine võib muul põhjusel kahjustada makseasutuse või e-raha asutuse klientide või teiste võlausaldajate huve.

§ 58. Ühinemisest teavitamine

 (1) Ühinevad makseasutused ja ühinevad e-raha asutused peavad avaldama ühinemisteate ühinemisloa saamise kohta viivitamata vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ning oma veebilehel selle olemasolu korral.

 (2) Ühinemise äriregistrisse kandmise avalduse esitab makseasutus või e-raha asutus viivitamata pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ühinemisteate avaldamist.

7. peatükk TEGEVUSELE ESITATAVAD NÕUDED 

§ 59. Makseagentide kasutamine

 (1) Makseagent on volituse alusel tegutsev makseasutuse füüsilisest või juriidilisest isikust esindaja, kes võib osutada makseasutuse nimel käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud makseteenuseid. Makseagendile võib nimetatud tegevus olla ka kõrvaltegevus.

 (2) Kui makseasutus kavatseb oma teenuseid osutada makseagendi vahendusel, peab ta esitama Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:
 1) makseagendi nimi või nimetus või makseagendi juhtimisega seotud isikute nimed;
 2) makseagendi aadress;
 3) kirjeldus makseagendi rakendatavate sisekontrolli meetmete kohta, millega täidetakse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenevaid nõudeid;
 4) informatsioon, mis kinnitab makseagendi või tema juhtimisega seotud isikute usaldusväärsust.

 (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas makseagendil on teenuste pakkumiseks piisavad võimalused ja kas ta vastab käesoleva seadusega tema suhtes kehtestatud nõuetele, või kui on vaja kontrollida muid makseagendiga seotud asjaolusid, võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmete ja -dokumentide esitamist makseasutuse klientide huvide ja õiguste kaitseks.

§ 60. Makseagentide nimekiri

 (1) Makseagendina võib tegutseda üksnes makseagentide nimekirja (edaspidi nimekiri) kantud makseagent ning makseasutus võib kasutada üksnes nimekirja kantud makseagendi teenust.

 (2) Nimekiri avalikustatakse Finantsinspektsiooni veebilehel.

 (3) Makseagendi kannab nimekirja ja kustutab nimekirjast Finantsinspektsioon.

§ 61. Makseagendile esitatavad nõuded

 (1) Füüsilisest isikust makseagendil ja äriühingust makseagendi juhatuse liikmel peab olema laitmatu eri- ja ärialane maine.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikuna ei või tegutseda isik:
 1) kelle tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või sundlikvideerimise või äriühingule antud tegevusloa kehtetuks tunnistamise;
 2) kellel on ärikeeld;
 3) kelle tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist selliselt, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja klientide huvid oleksid piisavalt kaitstud;
 4) keda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning kelle vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud.

§ 62. Makseteenuse ja e-raha teenusega seotud tegevuse edasiandmisele esitatavad nõuded

 (1) Makseasutusel ja e-raha asutusel on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus makseteenuse ja e-raha teenuse osutamisega seotud tegevusi või tööülesandeid edasi anda kolmandale isikule (edaspidi käesolevas paragrahvis edasiandmine). Nimetatud juhul peavad makseasutus ja e-raha asutus sellest eelnevalt teavitama Finantsinspektsiooni.

 (2) Olulisi tööülesandeid ja tegevusi ei või edasi anda sellisel viisil, mis võib kahjustada või vähendada makseasutuse või e-raha asutuse suutlikkust teostada efektiivset sisekontrolli või makseasutuse või e-raha asutuse üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist.

 (3) Oluline tööülesanne või tegevus on selline tegevus, mille puudulik täitmine või täitmata jätmine kahjustaks oluliselt makseasutuse või e-raha asutuse vastavust käesoleva seaduse nõuetele või selle alusel antud õigusaktide nõuetele või tegevusloa saamise tingimustele ja sellega kaasnevatele kohustustele või kahjustaks oluliselt makseasutuse või e-raha asutuse finantstulemust, usaldusväärsust või osutatavate teenuste usaldusväärsust või nende osutamise järjepidevust.

 (4) Makseasutus ja e-raha asutus kehtestavad sise-eeskirjadega edasiandmise korra ning oluliste tööülesannete edasiandmine peab vastama vähemalt järgmistele tingimustele:
 1) makseasutuse ja e-raha asutuse juhid ei tohi edasiandmisel delegeerida oma vastutust;
 2) see ei tohi kahjustada makseasutuse või e-raha asutuse klientide huve ning suhted klientidega ja kohustused klientide ees ei tohi edasiandmise tõttu muutuda;
 3) edasiandmine ei tohi olla vastuolus tingimustega, millele makseasutus või e-raha asutus peab käesoleva seaduse kohaselt tegevusloa saamiseks ning tegevusloaga kooskõlla jäämiseks vastama;
 4) edasiandmine ei tohi tühistada ega muuta mis tahes muid tingimusi, mille alusel makseasutusele või e-raha asutusele tegevusluba anti.

 (5) Makseasutus ja e-raha asutus jäävad olulise tööülesande või muu enda poolt osutatava teenusega seotud tegevuse edasiandmise korral, sealhulgas makseagendi või edasimüüja kasutamisel, täielikult vastutavaks edasiantud tööülesande nõuetekohase täitmise eest ja tegevuse vastavuse eest käesolevast seadusest tulenevatele nõuetele.

 (6) Makseasutus ja e-raha asutus peavad tegutsema piisava vilumuse, ettevaatuse ja hoolsusega oluliste tööülesannete ja teenustega seotud tegevuste edasiandmise lepingute sõlmimisel, täitmisel ja lõpetamisel.

 (7) Kui makseasutus või e-raha asutus ei ole täitnud oma kohustusi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kolmanda isiku ees, ei saa nimetatud kolmas isik pöörata oma sellekohaseid nõudeid makseasutuse ega e-raha asutuse klientide vastu.

 (8) Makseasutusel ja e-raha asutusel peab olema õigus vajaduse korral edasiandmise leping lõpetada mõistliku etteteatamistähtajaga, kahjustamata sealjuures oma klientidele teenuste osutamise järjepidevust ja kvaliteeti ning nende õigustatud huve.

 (9) Finantsinspektsioon võib teha makseasutusele või e-raha asutusele ettekirjutuse, millega nõutakse makseagendile või edasimüüjale antud teenuse osutamise õiguse tagasivõtmist, kui rikutakse makseasutuse või e-raha asutuse klientide õigustatud huve või on sellise rikkumise oht.

 (10) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, millega nõutakse konkreetsele isikule teenusega seotud tegevuse või ülesande edasiandmise lõpetamist või kõigi makseasutuse või e-raha asutuse poolt kolmandate isikutega sõlmitud tegevuste või ülesannete edasiandmise lepingute lõpetamist, kui:
 1) kolmandal isikul puudub makseasutuse või e-raha asutuse tegevuste või ülesannete tegemiseks vajalik kvalifikatsioon;
 2) rikutakse makseasutuse või e-raha asutuse klientide õigustatud huve või on sellise rikkumise oht;
 3) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle, ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks;
 4) kolmas isik, kellele makseasutus või e-raha asutus on tegevused või ülesanded edasi andnud, ei vasta talle üleantud tegevuste või ülesannete täitmise nõuetele;
 5) rikutakse käesolevas paragrahvis nimetatud muid tingimusi.

§ 63. Makseteenuse ja e-raha teenuse osutamisele esitatavad nõuded

 (1) Makseteenuste osutamise ja makseteenuse lepingu, sealhulgas arvelduslepingu suhtes kohaldatakse võlaõigusseaduse 40. peatükis ja muudes õigusaktides maksekäsundi ja makseteenuste kohta sätestatut.

 (2) E-raha teenuste osutamisel on e-raha asutus kohustatud:
 1) andma vajalikku teavet tema volitatud e-raha edasimüüjate kohta;
 2) andma kliendile kogu asjakohase teabe e-raha teenustega seotud riskide kohta, arvestades pakutavate teenuste liiki ja mahtu;
 3) andma kliendi nõudmisel teavet kliendi e-raha seadmel oleva e-raha jäägi kohta ning muude e-raha teenuste osutamisega seotud asjaolude ja nende muutumise kohta.

 (3) E-raha teenuste osutamisel on e-raha asutus ning kõik tema volitatud e-raha edasimüüjad kohustatud võimaldama kliendil tutvuda vähemalt järgmise ajakohase teabega:
 1) e-raha asutuse ärinimi, registrikood, aadress ja muud kontaktandmed;
 2) osutatavate e-raha teenuste loetelu;
 3) kliendiga sõlmitava lepingu tingimused;
 4) info teenustasude kohta.

 (4) E-raha asutus on kliendi nõudmisel kohustatud andma käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud asjaolude kohta selgitusi ja juhendeid.

 (5) E-raha asutus või krediidiasutus on kohustatud e-raha omaja nõudmisel e-raha kehtivusajal e-raha vastavalt nimiväärtusele tagasi võtma sularaha või kontole ülekantava summa vastu või vahetama uue kehtivusajaga e-raha vastu.

 (6) E-raha tagasivõtmisel võib võtta tasu ainult nende kulude eest, mis on otseselt seotud tagasivõtmise tehinguga.

 (7) E-raha tagasivõtmise tingimused peavad olema selgelt sõnastatud ja e-raha omandajale teatavaks tehtud.

 (8) E-raha väljastamise ja kasutamise lepingu tingimused peavad sisaldama järgmisi andmeid:
 1) e-raha kehtivuse periood;
 2) aegunud e-raha tagasivõtmise periood;
 3) e-raha jäägi piirmäär, millest väiksemat summat tagasi ei võeta. See ei või olla 10 eurole vastavast summast suurem.

8. peatükk USALDATAVUSNÕUDED 

§ 64. Aktsia- ja osakapital

 (1) Makseasutuse aktsia- või osakapital peab vastama:
 1) vähemalt 20 000 eurole, kui makseasutus osutab üksnes käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktis 6 nimetatud makseteenust;
 2) vähemalt 50 000 eurole, kui makseasutus osutab käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktis 7 nimetatud makseteenust;
 3) vähemalt 125 000 eurole, kui makseasutus osutab ühte või mitut käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud makseteenust.

 (2) E-raha asutuse aktsiakapital peab vastama vähemalt 1 000 000 eurole.

§ 65. Omavahendid

 (1) Makseasutuse omavahendid ja e-raha asutuse omavahendid koosnevad esimese ja teise taseme omavahenditest, millest tehakse järgmised mahaarvamised:
 1) olulised osalused krediidiasutustes ja finantseerimisasutustes, sealhulgas teistes makseasutustes ja e-raha asutustes, ning allutatud nõuded ja muud teise taseme omavahendite koosseisu kuuluvad instrumendid, mis on arvatud käesolevas punktis nimetatud krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste ning teiste makseasutuste või e-raha asutuste omavahendite hulka;
 2) olulisest osalusest väiksemad osalused krediidiasutustes ja finantseerimisasutustes, sealhulgas teistes makseasutustes või e-raha asutustes, ning allutatud nõuded ja muud teise taseme omavahendite koosseisu kuuluvad instrumendid, mis on arvatud käesolevas punktis nimetatud krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste, sealhulgas teiste makseasutuste või e-raha asutuste omavahendite hulka, kui kõikide selliste osaluste, allutatud nõuete ja instrumentide kogusumma on suurem kui 10 protsenti makseasutuse või e-raha asutuse omavahenditest enne mahaarvamisi;
 3) osalused kindlustusandjates, edasikindlustusandjates ning kindlustusvaldusettevõtjates, kui osalused on suuremad kui 20 protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist või häälte arvust, ning kindlustustegevuse seaduse §-s 68 sätestatud tingimustele vastavad allutatud nõuded, määramata tähtajaga väärtpaberid või muudest instrumentidest tulenevad nõuded, mis on arvatud käesolevas punktis nimetatud kindlustusandjate, edasikindlustusandjate ning kindlustusvaldusettevõtjate omavahendite hulka.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud mahaarvamised võib jätta Finantsinspektsiooni eelneval loal tegemata, kui nimetatud osalused, allutatud nõuded ja muud instrumendid krediidiasutustes ja finantseerimisasutustes, sealhulgas teistes makseasutustes ja e-raha asutustes, kindlustusandjates, edasikindlustusandjates ning kindlustusvaldusettevõtjates, on omandatud ajutiselt seoses selle äriühingu tegevuse ümberkorraldamisega või tervendamise eesmärgil.

 (3) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud loa andmise või sellest keeldumise kohta ühe kuu jooksul kõigi nõutavate dokumentide ja andmete saamisest ning nõuete täitmisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel vastava taotluse saamisest arvates.

 (4) Teise taseme omavahendid ei tohi ületada esimese taseme omavahendeid.

 (5) Teise taseme omavahendite koosseisu arvatud allutatud kohustuste ja eelisaktsiate summa ei tohi ületada 50 protsenti esimese taseme omavahenditest.

 (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 nimetatud piirmäärasid ületavaid teise taseme omavahendeid ei tohi arvestada omavahendite minimaalsuuruse arvutamisel.

 (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud mahaarvamiste summast arvatakse 50 protsenti maha esimese taseme omavahenditest ja 50 protsenti teise taseme omavahenditest pärast käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud piirangute rakendamist. Kui teise taseme omavahenditest mahaarvatav summa ületab teise taseme omavahendeid, kaetakse puudujääv osa esimese taseme omavahendite arvel.

 (8) Omavahendite arvutamise täpsema korra ning aruandluse korra kehtestab rahandusminister määrusega.

§ 66. Allutatud kohustus

  Kohustus on allutatud, kui sellest tulenev nõue makseasutuse või e-raha asutuse vastu kuulub asutuse lõpetamise või pankroti korral rahuldamisele pärast kõigi teiste võlausaldajate õigustatud nõuete rahuldamist. Makseasutuse või e-raha asutuse pankroti korral rahuldatakse allutatud kohustusest tulenev nõue vastavalt käesoleva seaduse §-s 88 sätestatule.

§ 67. Esimese taseme omavahendid

 (1) Esimese taseme omavahendid on:
 1) sissemakstud aktsia- või osakapital, välja arvatud eelisaktsiate eest tasutud summad;
 2) ülekurss;
 3) seaduse ja põhikirja kohaselt kasumi arvel moodustatud reservid ja reservkapital;
 4) eelmiste aastate jaotamata auditeeritud kasum;
 5) eelmiste aastate jaotamata kahjum;
 6) käesoleva majandusaasta kasum, mille suurust on kontrollinud audiitor;
 7) muud käesoleva lõike punktides 1–3 nimetatutega sarnased kapitali iseloomuga instrumendid.

 (2) Aktsia- või osakapitali, ülekursi ja reservide hulgas võib näidata vaid reaalselt olemasolevaid summasid.

 (3) Esimese taseme omavahendite arvutamisel arvatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud omavahendite kogusummast maha:
 1) oma aktsiate summa, välja arvatud oma aktsiatena käsitatavad eelisaktsiad;
 2) immateriaalse põhivara summa;
 3) käesoleva majandusaasta kahjum.

 (4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4 ja 6 nimetatud kasumi arvamisel esimese taseme omavahendite koosseisu võib sinna arvata ainult selle osa kasumist, millest on maha arvatud kõik võimalikud maksud ja dividendid.

 (5) Pärast kasumi arvamist esimese taseme omavahendite koosseisu on kohustus viivitamata esitada Finantsinspektsioonile järgmised dokumendid:
 1) kinnitus omavahendite koosseisu arvatud kasumi suuruse ning sellest kõikide võimalike maksude ja prognoositavate dividendide mahaarvamise kohta;
 2) audiitori märkusteta järeldusotsus lõppenud majandusaasta raamatupidamisaruannete kohta juhul, kui omavahenditesse on arvatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud eelmiste aastate jaotamata auditeeritud kasumi arvele kantud lõppenud majandusaasta kasum;
 3) audiitori aruanne selle kohta, et finantsinformatsiooni ülevaatamisel ei ole ilmnenud asjaolusid, mis viitavad sellele, et kasumiaruandes esitatud andmed ei kajasta õigesti ja õiglaselt ülevaadatud perioodi kasumit kooskõlas kasutatava raamatupidamistavaga juhul, kui omavahendite koosseisu on arvatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatud käesoleva majandusaasta kasum.

 (6) Audiitori märkustega järeldusotsuse korral peab eelnevalt taotlema Finantsinspektsioonilt loa kasumi arvamiseks esimese taseme omavahendite koosseisu ja esitama Finantsinspektsioonile põhjendatud arvamuse esimese taseme omavahenditesse arvatava kasumi suuruse kohta. Finantsinspektsioon lähtub loa andmisel audiitori märkuste sisust ja märkustes toodud puuduste mõjust esimese taseme omavahenditesse arvatavale kasumile.

 (7) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatud kasumi arvestamisel ei või omavahendite koosseisu arvatav kasum olla suurem audiitori poolt kontrollitud kasumist või bilansilisest kasumist vastavalt sellele, kumb nendest on väiksem.

 (8) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 nimetatud instrumentide arvamiseks esimese taseme omavahendite koosseisu tuleb eelnevalt taotleda Finantsinspektsioonilt luba ja esitada Finantsinspektsioonile vastava instrumendi kohta dokumendid ja andmed koos erapooletu õigusliku hinnanguga nimetatud instrumendi vastavuse kohta esimese taseme omavahenditele esitatavatele nõuetele.

 (9) Esimese taseme omavahendeid peab olema võimalik viivitamata ja piiranguteta kasutada kahjumite ja riskide katmiseks.

§ 68. Teise taseme omavahendid

 (1) Teise taseme omavahendid on:
 1) allutatud kohustused käesoleva seaduse § 66 tähenduses;
 2) eelisaktsiad, välja arvatud oma aktsiatena käsitatavad eelisaktsiad;
 3) põhivara ümberhindluse reserv;
 4) määramata tähtajaga väärtpaberid ja muud instrumendid, mis vastavad käesoleva seaduse §-s 70 sätestatud tingimustele;
 5) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatutega sarnased kohustused ning muud kapitali iseloomuga instrumendid.

 (2) Teise taseme omavahenditena võetakse arvesse vaid selliseid käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 nimetatud instrumente, mis on rahalise sissemaksena antud täielikult üle makseasutuse või e-raha asutuse käsutusse.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud instrumendi arvamiseks teise taseme omavahendite koosseisu tuleb eelnevalt taotleda Finantsinspektsioonilt luba, esitades Finantsinspektsioonile asjassepuutuvad dokumendid ja andmed koos erapooletu õigusliku hinnanguga.

 (4) Finantsinspektsioon annab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud loa, kui vastava instrumendi kohta on täidetud kõik järgmised tingimused:
 1) selle sisu ja kajastamist käsitletakse raamatupidamise sise-eeskirjas;
 2) selle üle teostab kontrolli audiitor;
 3) selle summa on kindlaks määranud juhatus;
 4) kohustust või instrumenti saab vabalt kasutada tavapäraste tegevusriskide katmiseks enne kasumi või kahjumi kindlaksmääramist.

§ 69. Allutatud kohustuse omavahendite koosseisu arvamine

 (1) Allutatud kohustuse võib arvata teise taseme omavahendite koosseisu, kui see vastab järgmistele tingimustele:
 1) makseasutus või e-raha asutus ei anna tagatist selle kohustuse täitmiseks;
 2) kohustuse tagasimaksmise tähtaeg on vähemalt viis aastat või kohustuse tagasimaksmise nõudest tuleb ette teatada vähemalt viis aastat;
 3) kohustus ei sisalda tingimust, mille kohaselt tekib makseasutusel või e-raha asutusel kohustus teatud asjaolude korral see ennetähtaegselt tagasi maksta, välja arvatud asutuse lõpetamise korral.

 (2) Pärast allutatud kohustuse arvamist teise taseme omavahendite koosseisu tuleb viivitamata esitada Finantsinspektsioonile selle aluseks olevad dokumendid ja andmed koos erapooletu õigusliku hinnanguga tehingu tingimuste vastavuse kohta käesolevas paragrahvis sätestatud teise taseme omavahendite koosseisu arvatava allutatud kohustuse tingimustele.

 (3) Teise taseme omavahendite koosseisu arvatud allutatud kohustuse ennetähtaegne tagasimaksmine on lubatud vaid laenu saaja algatusel ja Finantsinspektsiooni eelneva loa alusel.

 (4) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud loa andmisest, kui omavahendid pärast allutatud kohustuse tagasimaksmist ei ole Finantsinspektsiooni hinnangul piisavad käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmiseks.

 (5) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud loa andmise või sellest keeldumise kohta ühe kuu jooksul kõigi nõutavate dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel vastavasisulise taotluse saamisest arvates.

 (6) Pärast teise taseme omavahendite koosseisu arvatud allutatud kohustuse tingimuste muutumist tuleb viivitamata esitada Finantsinspektsioonile allutatud kohustuse tingimuste muutumise aluseks olevad dokumendid ja andmed koos erapooletu õigusliku hinnanguga tehingu tingimuste vastavuse kohta käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele.

 (7) Allutatud kohustuse lõppemise või lõpetamise päevale eelneva viie aasta jooksul tuleb teise taseme omavahendite hulka arvatud allutatud kohustuse arvestuslikku summat igal aastal järk-järgult vähendada 20 protsendi võrra kohustuse algsummast. Vähendamine toimub iga kolme kuu järel viie protsendi kaupa.

§ 70. Määramata tähtajaga väärtpaberite ja muude instrumentide teise taseme omavahendite koosseisu arvamise tingimused

 (1) Käesoleva seaduse § 68 lõike 1 punktis 4 nimetatud määramata tähtajaga väärtpabereid ja muid instrumente võib arvata teise taseme omavahendite koosseisu, kui nad vastavad järgmistele tingimustele:
 1) määramata tähtajaga väärtpaberist või muust instrumendist tulenev makseasutuse või e-raha asutuse kohustus on allutatud käesoleva seaduse § 66 tähenduses;
 2) määramata tähtajaga väärtpabereid või muid instrumente ei saa lunastada või tagasi maksta nõude esitaja algatusel ega ilma Finantsinspektsiooni eelneva loata;
 3) väärtpaberite emissiooni käsitlevates dokumentides on sätestatud võimalus, et tasumata kohustuse tagasimakse ja intressi summat saab kasutada kahjumi katmiseks, võimaldades makseasutusel või e-raha asutusel jätkata tavapärast majandustegevust, või muid instrumente käsitlevates dokumentides on sätestatud makseasutuse või e-raha asutuse õigus intressi maksmine edasi lükata, kui pärast intressi maksmist makseasutuse või e-raha asutuse omavahendid ei ole piisavad käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmiseks.

 (2) Pärast määramata tähtajaga väärtpaberite ja muude instrumentide arvamist teise taseme omavahendite koosseisu tuleb viivitamata esitada Finantsinspektsioonile nende täpne kirjeldus ning nende aluseks olevad dokumendid ja andmed koos erapooletu õigusliku hinnanguga väärtpaberite ja instrumentide vastavuse kohta käesolevas paragrahvis sätestatud omavahendite koosseisu arvatavate määramata tähtajaga väärtpaberite ja muude instrumentide tingimustele.

 (3) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud loa andmisest, kui asutuse omavahendid pärast määramata tähtajaga väärtpaberite ja muude instrumentide lunastamist või tagasimaksmist ei ole Finantsinspektsiooni hinnangul piisavad käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmiseks.

 (4) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud loa andmise või sellest keeldumise kohta ühe kuu jooksul kõigi nõutavate dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel vastavasisulise taotluse saamisest arvates.

 (5) Pärast teise taseme omavahendite koosseisu arvatud määramata tähtajaga väärtpaberite ja muude instrumentide tingimuste muutumist tuleb viivitamata esitada Finantsinspektsioonile määramata tähtajaga väärtpaberite ja muude instrumentide tingimuste muutumise aluseks olevad dokumendid ja andmed koos erapooletu õigusliku hinnanguga tehingu tingimuste vastavuse kohta käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele.

§ 71. E-raha asutuse omavahendite minimaalsuurus

 (1) E-raha asutuse esimese taseme omavahendid ja omavahendid pärast mahaarvamisi peavad igal hetkel võrduma vähemalt 1 000 000 euroga.

 (2) Välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul, peab e-raha asutuse omavahendite summa pärast mahaarvamisi võrduma vähemalt kahe protsendiga järgmistest näitajatest:
 1) e-raha asutuse väljastatud e-rahaga seotud rahaliste kohustuste bilansiline väärtus;
 2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kohustuste eelneva kuue kuu lõppseisude keskmine bilansiline väärtus.

 (3) Tegevust alustaval või vähem kui kuus kuud tegutsenud e-raha asutusel peab omavahendite summa pärast mahaarvamisi võrduma vähemalt kahe protsendiga järgmistest näitajatest:
 1) e-raha asutuse väljastatud e-rahaga seotud rahaliste kohustuste bilansiline väärtus;
 2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kohustuste e-raha asutuse äriplaanis planeeritud kuue kuu lõppseisu väärtus.

§ 72. Makseasutuse omavahendite minimaalsuurus

 (1) Finantsinspektsioon määrab, millise käesoleva seaduse §-s 73, 74 või 75 sätestatud meetodi alusel peab makseasutus omavahendeid välja arvutama, võttes arvesse makseasutuse pakutavate teenuste iseloomu, tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet. Sobiva meetodi määramisel võib Finantsinspektsioon lähtuda makseasutuse äriplaanis esitatud finantsandmetest.

 (2) Makseasutuse omavahendid peavad igal hetkel olema võrdsed järgmiste näitajate summaga või selle summa ületama:
 1) käesoleva seaduse § 64 lõikes 1 nimetatud aktsia- või osakapitali suurus;
 2) vastavalt ühele kolmest §-des 73–75 sätestatud arvutusmetoodikale arvutatud omavahendite suurus, olenevalt sellest, milline on suurim.

 (3) Finantsinspektsioonil on õigus riskijuhtimise protsesside, kahjujuhtumite andmebaasi ja sisekontrollimehhanismide hinnangutest lähtuvalt:
 1) nõuda makseasutuselt käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 2 rakendamisel saadud tulemuse suurendamist kuni 20 protsenti;
 2) lubada makseasutusele käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 2 rakendamisel saadud tulemuse vähendamist kuni 20 protsenti.

§ 73. Püsivate üldkulude meetod

 (1) Makseasutuse omavahendite summa ei tohi pärast mahaarvamisi olla väiksem kui 10 protsenti eelneva majandusaasta püsivatest üldkuludest.

 (2) Tegevust alustaval või vähem kui kuus kuud tegutsenud makseasutusel ei tohi omavahendite summa pärast mahaarvamisi olla väiksem kui 10 protsenti äriplaanis planeeritud püsivatest üldkuludest.

 (3) Finantsinspektsioonil on õigus pärast majandusaasta aruande kinnitamist nõuda omavahendite minimaalsuuruse arvutamisel aluseks võetud püsivate üldkulude suuruse korrigeerimist juhul, kui makseasutuse äritegevuses on toimunud olulisi muudatusi.

 (4) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud äriplaani korrigeerimist, kui tema hinnangul ei vasta äriplaanis planeeritud püsivate üldkulude suurus makseasutuse vajadustele.

§ 74. Maksete mahu meetod

 (1) Maksete mahu meetodi kasutamisel peavad makseasutuse omavahendid olema vähemalt võrdsed järgmiste mahuosade summaga, mida on korrutatud käesoleva seaduse §-s 76 sätestatud kohanduskoefitsiendiga:
 1) 4 protsenti maksete mahu osast, mis on kuni 5 miljonit eurot või sellega võrdne;
 2) 2,5 protsenti maksete mahu osast, mis on üle 5 miljoni euro, kuid ei ületa 10 miljonit eurot;
 3) 1 protsent maksete mahu osast, mis on üle 10 miljoni euro, kuid ei ületa 100 miljonit eurot;
 4) 0,5 protsenti maksete mahu osast, mis on üle 100 miljoni euro, kuid ei ületa 250 miljonit eurot;
 5) 0,25 protsenti maksete mahu osast, mis on üle 250 miljoni euro.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksete mahu osade arvutuste aluseks on 1/12 makseasutuse eelneva aasta jooksul täidetud maksetehingute kogusummast.

§ 75. Indikaatoritel põhinev meetod

 (1) Indikaatoritel põhineva meetodi kasutamisel peavad makseasutuse omavahendid olema vähemalt võrdsed järgmiste näitajate summaga, mis on korrutatud käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud korrutusteguriga ning käesoleva seaduse §-s 76 sätestatud kohanduskoefitsiendiga:
 1) intressitulu;
 2) intressikulu;
 3) saadud vahendus- ja teenustasud;
 4) muu tegevustulu.

 (2) Iga käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud näitaja liidetakse enne korrutamist, arvestades märke (tulu plussmärgiga ja kulu miinusmärgiga). Näitaja arvutatakse eelneva majandusaasta 12 kuu andmete põhjal.

 (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud näitaja arvutamise aluseks olevad andmed ei ole auditeeritud kujul kättesaadavad, võib kasutada äriplaanis kajastatud prognoositavaid väärtusi.

 (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud näitaja arvutamisel ei tohi arvesse võtta erakordseid või ebareeglipäraseid tuluartikleid.

 (5) Kolmandale isikule tegevuse edasiandmisega seotud kulude korral võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud näitajaid vähendada, kui kolmandaks isikuks on teine makseasutus käesoleva seaduse tähenduses.

 (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korrutustegur on järgmine:
 1) 10 protsenti näitaja sellest osast, mis on kuni 2,5 miljonit eurot või sellega võrdne;
 2) 8 protsenti näitaja sellest osast, mis on üle 2,5 miljoni euro, kuid ei ületa 5 miljonit eurot;
 3) 6 protsenti näitaja sellest osast, mis on üle 5 miljoni euro, kuid ei ületa 25 miljonit eurot;
 4) 3 protsenti näitaja sellest osast, mis on üle 25 miljoni euro, kuid ei ületa 50 miljonit eurot;
 5) 1,5 protsenti näitaja sellest osast, mis on üle 50 miljoni euro.

 (7) Indikaatoritel põhineva meetodiga arvutatud omavahendid ei tohi olla väiksemad kui 80 protsenti ühegi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud näitaja viimase kolme majandusaasta keskmisest väärtusest.

§ 76. Kohanduskoefitsient

  Maksete mahu meetodi ja indikaatoritel põhineva meetodi puhul kasutatavad kohanduskoefitsiendid on järgmised:
 1) 0,5, kui makseasutus osutab üksnes käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktis 6 nimetatud rahasiirdeteenust;
 2) 0,8, kui makseasutus osutab käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktis 7 nimetatud makseteenust;
 3) 1, kui makseasutus osutab käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud makseteenustest vähemalt ühte.

§ 77. Konsolideerimisgrupi usaldatavusnõuded

 (1) Kui makseasutus või e-raha asutus kuulub konsolideerimisgruppi, kuhu kuulub vähemalt üks krediidiasutus, käsitatakse konsolideerimisgruppi krediidiasutuse konsolideerimisgrupina ja sellele kohaldatakse krediidiasutuste seaduses ja selle alusel sätestatut.

 (2) Kui makseasutus ja tema emaettevõtjaks olev krediidiasutus kuuluvad Finantsinspektsiooni konsolideeritud järelevalve alla, ei pea makseasutus Finantsinspektsiooni nõusolekul järgima omavahendite arvutamisel käesolevas peatükis sätestatut.

 (3) Finantsinspektsioon annab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõusoleku, kui on täidetud järgmised tingimused:
 1) emaettevõtjal puuduvad käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõusoleku küsimise hetkel või teadaolevalt tulevikus praktilised või juriidilised takistused omavahendite koheseks ülekandmiseks või kohustuste täitmiseks;
 2) emaettevõtja kas tõendab Finantsinspektsioonile tütarettevõtja usaldatavusnormatiivide piisavat juhtimist ning tagab kõikide tütarettevõtja poolt võetud kohustuste täitmist või on tütarettevõtjaga seotud riskid väheolulised;
 3) emaettevõtja riskide tuvastamise, mõõtmise, juhtimise ja pideva jälgimise ning nendest raporteerimise protseduurid kehtivad ka tütarettevõtjas.

9. peatükk VARA HOIDMINE 

§ 78. Vara hoidmise üldnõuded

 (1) Makseasutus ja e-raha asutus peavad määrama sise-eeskirjadega oma klientide vara kaitsmise ja hoidmise põhimõtted.

 (2) Makseasutus ja e-raha asutus peavad paigutama oma vara likviidsetesse vahenditesse selliselt, et igal ajal oleks tagatud klientide maksejuhiste täitmine või muude õigustatud nõuete rahuldamine seaduses sätestatud korras.

 (3) E-raha asutusel ei tohi olla osalusi teistes ettevõtjates, välja arvatud ettevõtjad, kes osutavad temale e-raha väljastamiseks või haldamiseks otseselt vajalikke teenuseid või lisateenuseid.

 (4) Makseasutus ja e-raha asutus on kohustatud rakendama meetmeid, mis tagavad igal hetkel võimaluse omavahendite ning investeerimispiirangute arvutamiseks piisava täpsusega.

 (5) Rahandusminister võib kehtestada määrusega makseasutuste ja e-raha asutuste täpsed varade hoidmise nõuded, investeerimispiirangud, aruandluse korra ja aruandluse erisused.

§ 79. Makseasutusele esitatavad vara hoidmise nõuded

 (1) Makseasutus, kes lisaks makseteenuste osutamisele teostab käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktis 3 nimetatud tegevust, on kohustatud:
 1) hoidma lahus makseteenuste osutamisega seoses talle usaldatud kliendi vara enda ja makseteenuste osutamisega mitteseotud tegevusaladega seotud varast;
 2) hoidma kliendi raha eraldi kontol krediidiasutuses või investeerima selle likviidsetesse ja madala riskitasemega instrumentidesse, kui makseasutus ei ole raha saamise päevale järgneva tööpäeva lõpuks makseteenuste osutamisega seoses olevaid rahalisi vahendeid makse saajale või teisele makseteenuse pakkujale edastanud.

 (2) Makseteenuste osutamisega seoses makseasutusele usaldatud kliendi vara, samuti selle arvel omandatud vara, kuulub makseteenusega seotud kliendile ning seda ei arvata makseasutuse pankrotivara hulka ja selle arvel ei rahuldata makseasutuse teiste võlausaldajate nõudeid.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse asemel võib makseteenuste osutamisega seoses makseasutusele usaldatud kliendi vara katta kindlustuslepinguga või mõne samaväärse tagatislepinguga kindlustusandjalt või krediidiasutuselt, kes ei kuulu makseasutusega samasse konsolideerimisgruppi, ulatuses, mis on võrdväärne summaga, mis oleks eraldatud kindlustuslepingu või samaväärse tagatislepingu puudumisel, juhul kui makseasutus ei suuda täita oma finantskohustusi makseteenuste osutamisega seotud klientide ees.

 (4) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda, et makseasutused, kes osutavad üksnes makseteenuseid, järgiks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 või lõikes 3 sätestatud nõudeid klientide vara hoidmise kohta kõikide tema poolt pakutavate teenuste kaupa.

 (5) Tulevikus toimuvate maksetehingute katmiseks ja täitmiseks teadaoleva või varasemale infole tuginedes prognoositava summa suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 või lõikes 3 sätestatud vara hoidmise nõudeid. Finantsinspektsiooni nõudmisel peab makseasutus olema suuteline põhjendama varasemale infole tuginedes prognoositavat summat.

 (6) Finantsinspektsioonil on õigus vabastada kirjaliku taotluse alusel makseasutus kohustusest järgida käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid nende makseasutuse klientide suhtes, kelle nõuded makseasutuse vastu ei ületa 600 eurot.

 (7) Finantsinspektsioon võib avaldada juhendi, milles selgitatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud põhimõtteid klientide raha hoidmiseks või investeerimiseks.

§ 80. E-raha asutuse investeerimispiirangud

 (1) E-raha asutus peab investeerima vahendeid summas, mis võrduvad tema väljastatud e-rahaga seotud rahaliste kohustuste summaga, paigutades neid ainult järgmistesse varadesse:
 1) sularaha ja selle ekvivalendid;
 2) nõuded A-tsooni riikide keskvalitsustele ja keskpankadele;
 3) nõuded Euroopa Ühendusele;
 4) A-tsooni riikide keskvalitsuste või keskpankade otseselt tagatud nõuded;
 5) Euroopa Ühenduse otseselt tagatud nõuded;
 6) hoiused A-tsooni riikide krediidiasutustes.

 (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib e-raha asutus investeerida oma vahendeid piisavalt likviidsetesse võlakohustustesse, mis ei ole emiteeritud e-raha asutuses olulist osalust omava äriühingu poolt ega selle äriühinguga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu poolt ning mis tulenevad:
 1) nõuetest B-tsooni riikide keskvalitsustele ja keskpankadele, juhul kui nõuded on nomineeritud ja väljastatud selle B-tsooni riigi vääringus;
 2) nõuetest, mis on otseselt tagatud B-tsooni riikide keskvalitsuste või keskpankade poolt ning nomineeritud ja väljastatud selle riigi vääringus, mis on ühine nii tagaja kui ka laenusaaja jaoks;
 3) nõuetest, mis on otseselt tagatud A-tsooni riikide keskvalitsuste, keskpankade või Euroopa Ühenduse poolt emiteeritud väärtpaberitega;
 4) niisugustest nõuetest A-tsooni krediidiasutustele, mis ei kuulu nende krediidiasutuste omavahendite koosseisu;
 5) nõuetest, mis on otseselt tagatud A-tsooni krediidiasutuste poolt;
 6) nõuetest, mis on tagatud A-tsooni krediidiasutustesse paigutatud sularaha hoiustega või hoiuse sertifikaatidega;
 7) nõuetest multilateraalsetele arengupankadele;
 8) nõuetest, mis on otseselt tagatud multilateraalsete arengupankade poolt, ning nõuetest, mis on tagatud nende emiteeritud väärtpaberitega;
 9) nõuetest A-tsooni riikide regionaalsetele ja kohaliku omavalitsuse üksustele;
 10) nõuetest, mis on otseselt tagatud A-tsooni riikide regionaalsete ja kohaliku omavalitsuse üksuste poolt;
 11) muudest käesolevas lõikes nimetatud nõuetega sarnase riskitasemega nõuetest.

 (3) Käesoleva seaduse tähenduses on:
 1) A-tsooni riigid – lepinguriigid, kõik Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni täisliikmed ning riigid, mis on sõlminud Rahvusvahelise Valuutafondiga spetsiaalsed laenulepingud Rahvusvahelise Valuutafondi üldiste laenukokkulepete alusel. Riike, mis on restruktureerinud oma välisvõla, ei käsitata A-tsooni riikidena viie aasta jooksul alates restruktureerimise kokkuleppe sõlmimise soovi avaldamisest riigi poolt;
 2) A-tsooni krediidiasutused – kõik A-tsooni riikides tegevusloa saanud era- ja avaliku sektori äriühingud, mis vastavad krediidiasutuste seaduse § 3 lõikes 1 sätestatud krediidiasutuse mõistele, kaasa arvatud nende filiaalid;
 3) B-tsooni riigid – kõik riigid, mis ei ole käesoleva lõike punktis 1 nimetatud A-tsooni riigid.

 (4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 ja lõikes 2 nimetatud investeeringud kokku ei või ületada e-raha asutuse omavahendite suurust rohkem kui 20 korda.

 (5) E-raha asutus võib e-raha väljastamisest ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud investeeringutest tulenevate tururiskide katmiseks kasutada reguleeritud väärtpaberiturul kaubeldavaid intressimäära ja välisvaluutaga seotud tuletisväärtpabereid, kui nende suhtes kohaldatakse igapäevaseid tagatisnõudeid, või valuutalepinguid lõpptähtajaga kuni 14 päeva. Tehinguid tuletisväärtpaberitega võib teha üksnes vara väärtuse muutustest tulenevate tururiskide maandamiseks.

 (6) E-raha asutus on kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud investeeringute väärtus langeb alla e-rahaga seotud kõikide kohustuste koguväärtust. E-raha asutuse väljastatud e-rahaga seotud rahalisi kohustusi võib Finantsinspektsiooni loal ajutiselt kuni 5 protsendi ulatuses nimetatud kohustustest või e-raha asutuse omavahenditest, olenevalt sellest, kumb on väiksem, katta muu varaga, kui on nimetatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2.

10. peatükk RAAMATUPIDAMINE JA ARUANDLUS 

§ 81. Raamatupidamise korraldamine

 (1) Raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldatakse tulenevalt käesolevas seaduses, raamatupidamise seaduses ja muudes õigusaktides sätestatud nõuetest ja asjakohastest reeglitest ning makseasutuse või e-raha asutuse põhikirjast ja raamatupidamise sise-eeskirjast.

 (2) Raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise makseasutuse või e-raha asutuse majandustegevuse ja finantsseisundi kohta.

§ 82. Aruanded ja nende esitamine

 (1) Makseasutus või e-raha asutus koostab ja esitab Finantsinspektsioonile aruanded käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras.

 (2) Makseasutus või e-raha asutus esitab Finantsinspektsioonile majandusaasta aruande, audiitori järeldusotsuse ärakirja, majandusaasta kasumi jaotamise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse kohta kahe nädala jooksul pärast aktsionäride üldkoosoleku toimumist.

 (3) Käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 või § 12 lõikes 1 sätestatud õigust kasutav äriühing esitab Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu ülevaate majandusaasta jooksul teostatud maksetehingute arvu ja kogusumma kohta või e-raha teenuste mahu ning e-raha teenustega seotud kohustuste kohta.

 (4) Finantsinspektsioonile esitatavate makseasutuse ning käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud õigust kasutava äriühingu aruannete skeemid, aruannete koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab rahandusminister määrusega.

 (5) Finantsinspektsioonile esitatavate e-raha asutuse ning käesoleva seaduse § 12 lõikes 1 sätestatud õigust kasutava äriühingu aruannete skeemid, aruannete koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab rahandusminister määrusega.

 (6) Rahandusminister võib määrusega kehtestada Finantsinspektsioonile esitatavate välisriigi makseasutuse filiaali aruannete skeemid, koostamise metoodika ja esitamise korra.

 (7) Rahandusminister võib määrusega kehtestada Finantsinspektsioonile esitatavate välisriigi e-raha asutuse filiaali aruannete skeemid, koostamise metoodika ja esitamise korra.

 (8) Järelevalvelistel eesmärkidel Finantsinspektsioonile esitatavate regulaarsete aruannete periood on üks kvartal. Makseasutus või e-raha asutus esitab Finantsinspektsioonile regulaarse aruande 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu.

 (9) Käesolevas paragrahvis sätestatud Finantsinspektsioonile esitatud aruannete põhjal võib vajaduse korral esitada andmeid ka Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ning Eesti Pangale riikliku statistika seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

 (10) Finantsinspektsioonil on lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule õigus nõuda ühekordselt või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

 (11) Eesti Pangal on õigus Eesti Panga seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks nõuda käesolevas paragrahvis sätestatud isikutelt täiendavaid ühekordseid või regulaarseid aruandeid. Aruannete vormid, aruannete koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab Eesti Pank.

§ 83. Aruannete avalikustamine

 (1) Majandusaasta aruanne peab olema kättesaadav makseasutuse või e-raha asutuse asukohas, makseasutuse või e-raha asutuse kõigis filiaalides ning makseasutuse või e-raha asutuse veebilehel. Viimase puudumise korral esitab makseasutus või e-raha asutus avalikustatava aruande Finantsinspektsioonile avalikustamiseks tema veebilehel.

 (2) Välisriigi makseasutuse või e-raha asutuse filiaal avalikustab majandusaasta aruande, mis on koostatud vastavalt makseasutuse või e-raha asutuse asukohariigi õigusaktidele ning tõlgitud eesti keelde.

 (3) Majandusaasta aruanne avalikustatakse kuue kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu.

 (4) Rahandusminister võib määrusega kehtestada makseasutusele ja e-raha asutusele täiendavalt avalikustamisele kuuluvate andmete loetelu, aruannete vormid ja koostamise metoodika ning avalikustamise tähtajad.

§ 84. Audiitorkontroll

 (1) Makseasutuse, e-raha asutuse ja käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 või § 12 lõikes 1 sätestatud õigust kasutava äriühingu raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud.

 (2) Makseasutuse või e-raha asutuse auditeerimise käigus peab audiitor kontrollima järgmisi valdkondi ning esitama makseasutusele või e-raha asutusele ja Finantsinspektsioonile arvamuse nende kohta:
 1) vara hindamise tulemuste vastavus vara tegelikule väärtusele;
 2) omavahendite kohta kehtestatud nõuete täitmine;
 3) sisekontrolli meetmete piisavus ja tõhusus;
 4) infosüsteemide turvalisus.

 (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule peab makseasutus esitama Finantsinspektsioonile audiitori eriotstarbelise aruande makseteenuste ning käesoleva seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud teenuste osutamise, eelkõige maksete mahu, arvu ja teenustasude kohta. Vastav aruanne esitatakse Finantsinspektsioonile koos majandusaasta aruandega.

§ 85. Audiitori nimetamine

 (1) Audiitoriks võib nimetada makseasutuse või e-raha asutuse auditeerimiseks piisavate teadmiste ja kogemustega usaldusväärse isiku.

 (2) Makseasutuse või e-raha asutuse audiitori võib nimetada ühekordse audiitorkontrolli tegemiseks või teatud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks. Viieks aastaks nimetatud audiitori nimetamine vahetult järgnevaks perioodiks ei ole lubatud.

 (3) Makseasutuse või e-raha asutuse asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse alusel audiitori, kui:
 1) üldkoosolek ei ole audiitorit nimetanud;
 2) üldkoosoleku nimetatud audiitor loobus audiitorkontrolli tegemisest;
 3) Finantsinspektsiooni hinnangul on audiitor kaotanud usalduse.

 (4) Kohtu määratud audiitori volitused kestavad kuni üldkoosoleku poolt uue audiitori nimetamiseni.

§ 86. Audiitori informeerimiskohustus

 (1) Audiitor on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni makseasutuse või e-raha asutuse auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla:
 1) makseasutuse või e-raha asutuse tegevust reguleerivate õigusaktide oluline rikkumine;
 2) makseasutuse või e-raha asutuse või tema tütarettevõtja edasise tegevuse katkemine;
 3) audiitori eitav või märkustega järeldusotsus raamatupidamise aastaaruande kohta;
 4) olukord, mille tõttu makseasutus või e-raha asutus ei ole võimeline täitma oma kohustusi, või oht sellise olukorra tekkeks;
 5) makseasutuse või e-raha asutuse juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju makseasutusele või e-raha asutusele või tema klientidele.

 (2) Audiitor on kohustatud viivitamata kirjalikult teavitama Finantsinspektsiooni makseasutuse või e-raha asutusega märkimisväärses seoses oleva isiku auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tulemuseks on või võib olla käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolu.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei rikuta õigusakti või lepinguga audiitorile pandud konfidentsiaalsusnõuet.

11. peatükk MAKSEASUTUSE JA E-RAHA ASUTUSE LÕPETAMINE 

§ 87. Lõpetamine

 (1) Makseasutuse, e-raha asutuse ja käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 või § 12 lõikes 1 sätestatud õigust kasutava äriühingu (edaspidi käesolevas paragrahvis makseasutus või e-raha asutus) lõpetamine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

 (2) Makseasutuse või e-raha asutuse võib sundlõpetada Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtu määrusega, kui Finantsinspektsioon on makseasutusele või e-raha asutusele antud tegevusloa või loa käesoleva seaduse § 13 või 22 alusel kehtetuks tunnistanud.

 (3) Kohtule tuleb koos avaldusega esitada tõendid käesoleva seaduse §-s 13 või 22 sätestatud asjaolude kohta.

 (4) Makseasutuse või e-raha asutuse sundlikvideerimise otsustab kohus kolme tööpäeva jooksul vastava avalduse esitamisest arvates.

 (5) Sundlõpetamise määrus kuulub viivitamatule täitmisele ning kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata likvideerijate tegevust.

 (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul äriseadustiku § 366 lõikes 3 sätestatut ei rakendata.

§ 88. Pankrot

 (1) Makseasutuse või e-raha asutuse vastu võivad pankrotiavalduse esitada:
 1) Finantsinspektsioon;
 2) likvideerijad;
 3) võlausaldajad.

 (2) Tegutsev makseasutus või e-raha asutus kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.

 (3) Makseasutus või e-raha asutus teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni pankrotiavalduse esitamisest enda suhtes.

 (4) Makseasutuse või e-raha asutuse pankrotimenetluses rahuldatakse nõuded pankrotiseaduses sätestatud järkudes, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

 (5) Sellise makseasutuse pankroti korral, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 79 lõikes 3 sätestatut, või e-raha asutuse pankroti korral rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes:
 1) pandiga tagatud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded pankrotiseaduse § 153 lõikes 2 sätestatud ulatuses;
 2) klientide tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded;
 3) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded;
 4) tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded.

 (6) Makseasutuse või e-raha asutuse käesoleva seaduse § 68 lõike 1 punktis 1 sätestatud omavahenditest tulenevad tunnustatud nõuded rahuldatakse pärast tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuete rahuldamist.

12. peatükk JÄRELEVALVE 

§ 89. Järelevalve alused ja teostamine

 (1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet makseasutuse ja e-raha asutuse ning selle isiku, kellel on makseasutuses või e-raha asutuses oluline osalus, tegevuse vastavuse üle käesolevas seaduses ja teistes seadustes ning nende alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele. Finantsinspektsioon ei teosta järelevalvet makseasutuse poolt osutatavate selliste teenuste ja tegevuste üle, mis ei ole sätestatud käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 ja § 5 lõike 2 punktis 1.

 (2) Järelevalve eesmärk on tagada makseasutuste ja e-raha asutuste asutamise, tegevuse, sealhulgas makseteenuse ja e-raha teenuse osutamise, ja lõpetamise vastavus seadusele ja teistele õigusaktidele, pidades eelkõige silmas makseasutuste ja e-raha asutuste klientide huvide ja õiguste kaitset.

 (3) Finantsinspektsioonil on käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatu täitmise üle järelevalve teostamisel kõik käesolevas seaduses ja Finantsinspektsiooni seadusest sätestatud õigused.

 (4) Käesolevas peatükis peetakse makseasutuseks või e-raha asutuseks ka käesoleva seaduse § 13 kohase loa saanud äriühingut.

§ 90. Järelevalve ulatus

 (1) Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab:
 1) kõiki makseasutusi ja e-raha asutusi, kelle registrisse kantud asukoht on Eesti, sealhulgas nende agente ja edasimüüjaid;
 2) Eesti makseasutuste ja e-raha asutuste välisriikides asutatud filiaale, kui nende üle ei teosta järelevalvet välisriigi finantsjärelevalve asutus või kui selle riigi finantsjärelevalve asutusega on sõlmitud vastav kokkulepe;
 3) välisriikide makseasutuste ja e-raha asutuste Eestis asutatud filiaale, kui vastava välisriigi finantsjärelevalve asutusega ei ole kokku lepitud teisiti;
 4) käesoleva seaduse § 13 kohase loa saanud äriühinguid;
 5) makseasutusega samasse konsolideerimisgruppi ja e-raha asutusega samasse konsolideerimisgruppi kuuluvaid äriühinguid.

 (2) Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus lepinguriigi makseasutuse filiaali ja e-raha asutuse filiaali likviidsuse ja aruandluse kontrollimisel toimub koostöös makseasutuse ja e-raha asutuse päritoluriigi finantsjärelevalve asutusega.

§ 91. Finantsinspektsiooni ülesanded

  Järelevalve teostamiseks Finantsinspektsioon:
 1) otsustab käesolevas seaduses sätestatud lubade andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise;
 2) kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega seonduvat;
 3) annab käesolevas seaduses sätestatud juhtudel loa või nõusoleku või teostab käesolevas seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi;
 4) jälgib aruandeid ja muid dokumente kontrollides ning kohapealset kontrolli teostades makseasutuse või e-raha asutuse tegevuse vastavust seadusele;
 5) teeb vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi ja annab korraldusi;
 6) täidab muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.

§ 92. Järelevalve välisriigis filiaali asutanud makseasutuse ja e-raha asutuse ning piiriüleseid teenuseid osutava makseasutuse ja e-raha asutuse üle

 (1) Kui makseasutus või e-raha asutus, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab välisriigis piiriüleseid teenuseid, rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide nõudeid, rakendab Finantsinspektsioon välisriigi finantsjärelevalve asutuse ettepanekul viivitamata meetmeid rikkumiste lõpetamiseks. Finantsinspektsioon teeb rakendatud meetmed välisriigi finantsjärelevalve asutusele teatavaks.

 (2) Tegevusloa ja välisriigis filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise, samuti käesoleva seaduse § 29 lõikes 9 ja § 30 lõikes 8 nimetatud ettekirjutused teeb Finantsinspektsioon viivitamata teatavaks selle välisriigi finantsjärelevalve asutusele, kus makseasutuse või e-raha asutuse filiaal on asutatud või kus makseasutus või e-raha asutus pakub piiriüleseid teenuseid.

 (3) Makseasutuse või e-raha asutuse filiaal või makseasutus või e-raha asutus, kes osutab piiriüleseid teenuseid, peab välisriigi finantsjärelevalve asutuse nõudmisel esitama teavet, mis on vajalik järelevalve teostamiseks filiaali, makseasutuse või e-raha asutuse tegevuse üle selles riigis.

§ 93. Järelevalve Eestis asutatud välisriigi makseasutuse ja e-raha asutuse filiaalide ning Eestis piiriüleseid teenuseid osutava makseasutuse ja e-raha asutuse üle

 (1) Finantsinspektsioon võib nõuda välisriigi makseasutuselt või e-raha asutuselt, kes osutab teenuseid Eestis, aruandeid, lisaandmeid ja -dokumente, mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti andmeid, mis on vajalikud statistika kogumise eesmärgil.

 (2) Makseasutus või e-raha asutus, kes osutab teenuseid Eestis ja kelle tegevusloa on välisriigi finantsjärelevalve asutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei või Eestis edasi tegutseda ega piiriüleseid teenuseid osutada.

 (3) Kui kolmanda riigi makseasutus või e-raha asutus, kes pakub Eestis teenuseid, rikub käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõudeid, võib Finantsinspektsioon rakendada rikkumise lõpetamiseks vajalikke meetmeid ja sanktsioone või tunnistada filiaali asutamise või piiriüleste teenuste osutamise loa kehtetuks.

 (4) Finantsinspektsioon võib lepinguriigi makseasutuselt või e-raha asutuselt, kes on Eestis asutanud filiaali või kes osutab Eestis piiriüleseid teenuseid, nõuda seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise lõpetamist.

 (5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud lepinguriigi makseasutus või e-raha asutus jätkab õigusaktides sätestatud nõuete rikkumist, teavitab Finantsinspektsioon sellest lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

 (6) Kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse rakendatud meetmed ei ole piisavad ning lepinguriigi makseasutus või e-raha asutus jätkab õigusaktides sätestatud nõuete rikkumist, võib Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega omakorda rakendada käesolevas seaduses sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks või keelata oma ettekirjutusega lepinguriigi makseasutusel või e-raha asutusel Eestis tegutsemise või piiriüleste teenuste osutamise, teavitades sellest eelnevalt lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

 (7) Finantsinspektsioon teatab käesoleva paragrahvi kohaselt rakendatud meetmetest välisriigi makseasutusele või e-raha asutusele. Finantsinspektsiooni rakendatud meetmete kohta võib esitada kaebuse välisriigi makseasutuse või e-raha asutuse filiaali kaudu selle asukoha järgsele kohtule.

 (8) Erandjuhtudel võib Finantsinspektsioon makseasutuse või e-raha asutuse klientide, võlausaldajate ning avaliku huvi kaitse eesmärgil rakendada lepinguriigi makseasutuse või e-raha asutuse suhtes seaduses sätestatud meetmeid, teavitamata nendest eelnevalt lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

 (9) Finantsinspektsioon teeb käesoleva paragrahvi lõike 6 või 8 alusel meetme rakendamise Euroopa Komisjonile ja lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata teatavaks.

§ 94. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses

 (1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses.

 (2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsiooni poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus menetlusosalisele andmete esitamisest keelduda, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

 (3) Menetlusosalisel on õigus esitada järelevalvemenetluses Finantsinspektsiooni kaudu tunnistajale küsimusi. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide rikkumise vältimiseks.

 (4) Kui menetlusosaline jätab haldusmenetluses Finantsinspektsiooni kutsel seadusliku takistuseta ilmumata, võib Finantsinspektsioon:
 1) kohaldada menetlusosalise suhtes sunniraha;
 2) kohaldada politsei abil sundtoomist.

§ 95. Finantsinspektsiooni õigused informatsiooni saamisel

 (1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta järgmistelt isikutelt:
 1) makseasutus või e-raha asutus, makseasutuse või e-raha asutuse juht ja töötaja;
 2) makseasutusega või e-raha asutusega samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juht ja töötaja;
 3) makseasutuse või e-raha asutuse aktsionär;
 4) kolmas isik, üksnes põhjendatud vajaduse korral;
 5) makseasutuse või e-raha asutuse likvideerija või pankrotihaldur;
 6) riigiasutus ja kohaliku omavalitsusüksuse asutus, riiklik põhiregister, riiklik register ja riigi andmekogu vastutav ja volitatud töötleja.

 (2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus:
 1) teostada makseasutusega või e-raha asutusega samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute kohapealset kontrolli Finantsinspektsioonile edastatud informatsiooni kontrollimiseks ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamist;
 2) nõuda makseasutuselt või e-raha asutuselt kõiki andmeid, mis on vajalikud usaldatavusnõuete täitmise kontrollimiseks;
 3) saada informatsiooni makseasutuse või e-raha asutuse siseaudiitorilt ning teha temaga koostööd.

 (3) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon kohustada isikut ilmuma selgituste andmiseks Finantsinspektsiooni määratud ajal Finantsinspektsiooni ametiruumidesse.

 (4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada makseasutusega või e-raha asutusega seotud teavet kolmandalt isikult ilma teabe edastamisest makseasutust või e-raha asutust teavitamata. Kolmandal isikul on kohustus teabe edastamisest makseasutust või e-raha asutust mitte teavitada.

 (5) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon teha korralduse, milles ta määrab käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud kohustuse täitmiseks tähtaja.

 (6) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus saada krediidiasutustelt pangasaladust sisaldavaid andmeid makseasutuse, e-raha asutuse ja nende klientide kohta, samuti kolmanda isiku kohta, kellele on edasi antud makseasutuse või e-raha asutuse ülesanded.

§ 96. Selgituste andmisest keeldumise alused

  Selgituste andmiseks kohustatud isik võib keelduda Finantsinspektsioonile selgituse andmisest kriminaalmenetluse seadustiku §-s 71 või 73 sätestatud alustel.

§ 97. Kohapealne kontroll

 (1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teostada makseasutuse või e-raha asutuse ja tema konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu (edaspidi käesolevas peatükis kontrollitav) asu- või tegevuskohas kohapealset kontrolli.

 (2) Kohapealne kontroll tehakse, kui:
 1) on vaja kontrollida esitatud andmeid;
 2) Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud õigusaktides või nende alusel sätestatut;
 3) see on lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse vastava taotluse alusel vajalik;
 4) see on vajalik muude järelevalveülesannete täitmiseks.

 (3) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli teostamiseks korralduse, kuhu märgitakse kontrolli eesmärk, ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (edaspidi käesolevas peatükis kontrollija), kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

 (4) Kohapealse kontrollimise käigus on kontrollijal õigus:
 1) siseneda kõikidesse ruumidesse ja võtta oma valdusse andmeid, järgides seejuures kõiki kontrollitava suhtes kehtivaid turvaeeskirju;
 2) nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist ja kasutada eraldi ruumi;
 3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid ning jälgida tööprotsesse;
 4) saada suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt. Vajaduse korral või selgituste andja nõudmisel selgitused protokollitakse.

 (5) Kontrollitava juhatus on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul kontrollimine toimub ning kes esitab kontrollijale tema ülesannete täitmiseks vajalikke dokumente ja muud teavet, kaasa arvatud audiitori järeldusotsused kontrollitava aruannete kohta ja audiitori eriotstarbelised raportid, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi.

 (6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon volitada kohapealset kontrolli teostama teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse või tema nimetatud audiitori või eksperdi.

§ 98. Kohapealse kontrolli akt

 (1) Kontrollija on kohustatud koostama kohapealse kontrollimise tulemuste kohta kahe kuu jooksul pärast kontrolli lõppemist akti, mille Finantsinspektsioon toimetab kontrollitavale viivitamata kätte.

 (2) Kontrollitaval on õigus ühe kuu jooksul akti kättetoimetamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi.

 (3) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste läbivaatamist, kuid mitte hiljem kui neli kuud pärast kohapealse kontrolli lõppemist, koostab Finantsinspektsioon lõpliku akti, mis toimetatakse kontrollitavale kätte.

 (4) Kontrollitaval on õigus lisada aktile kirjalik eriarvamus.

 (5) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste andmist selguvad täiendavad asjaolud või Finantsinspektsioon saab lisainformatsiooni, võib Finantsinspektsioon akti või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lõpliku akti koostamise tähtaega pikendada kuni kahe kuu võrra, tehes akti või lõpliku akti koostamise uue tähtaja kontrollitavale viivitamata teatavaks ning näidates esialgse tähtaja pikendamise põhjuse.

§ 99. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll järelevalvemenetluses

 (1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi.

 (2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda erakorralist audiitorkontrolli, kui:
 1) on põhjendatud kahtlus, et Finantsinspektsioonile või avalikkusele esitatud aruanded või teave on eksitavad või tegelikkusele mittevastavad;
 2) on tehtud tehinguid, mille tulemusel võidakse tekitada või on tekitatud makseasutusele või e-raha asutusele, makseasutuse või e-raha asutuse konsolideerimisgruppi kuuluvale äriühingule või klientidele olulist kahju;
 3) järelevalvemenetluses vajab täiendavat selgitamist makseasutuse või e-raha asutuse või makseasutuse või e-raha asutuse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu finantsseisundiga seotud muu oluline küsimus.

 (3) Finantsinspektsioon kaasab eksperdi või erakorraliseks audiitorkontrolliks audiitori omal algatusel või menetlusosalise taotlusel. Eksperdi või audiitori nimi ja tema kaasamise põhjus tehakse menetlusosalisele teatavaks enne eksperdi või audiitori kaasamist, välja arvatud juhul, kui asja on vaja menetleda kiiresti või kui teavitamine võib takistada ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli eesmärgi saavutamist.

 (4) Kui ekspert või erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavaid asjaolusid, mille selgitamist ei olnud Finantsinspektsioon talle otseselt ülesandeks teinud, esitab ta oma arvamuse või hinnangu ka nende asjaolude kohta.

 (5) Eksperdil ja erakorralist audiitorkontrolli teostaval audiitoril on õigus kasutada käesoleva seaduse § 97 lõikes 4 sätestatud õigusi üksnes temale antud ülesannete täitmise eesmärgil ning teha ettepanekuid Finantsinspektsioonile ja menetlusosalisele täiendavate andmete ja dokumentide esitamiseks. Ekspert ja erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor võivad kasutada käesoleva seaduse § 97 lõikes 4 sätestatud õigust üksnes kontrollitava loal või tema juuresolekul. Ekspert on kohustatud hoidma saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis sai talle teatavaks seoses käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannete täitmisega.

 (6) Ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud katab Finantsinspektsioon. Kui ekspert või audiitor kaasatakse menetlusosalise taotlusel, tasub ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud menetlusosaline.

§ 100. Ettekirjutus

 (1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui:
 1) järelevalve tulemusel on avastatud seaduse või selle alusel kehtestatud õigusakti nõuete rikkumine;
 2) on vaja ära hoida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õigusrikkumine;
 3) makseasutuse või e-raha asutuse võetud riskid on oluliselt suurenenud või esineb muu tema tegevust, tema klientide huve või finantssüsteemi või raharingluse usaldusväärsust ohustav või ohustada võiv asjaolu.

 (2) Ettekirjutuse saaja peab pärast selle teatavakstegemist viivitamata asuma ettekirjutust täitma.

 (3) Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon ei ole ette näinud teisiti.

§ 101. Õigused ettekirjutuse tegemisel

 (1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega:
 1) keelata teatud tehingute või toimingute tegemine või piirata nende mahtu;
 2) keelata osaliselt või täielikult makseasutuse või e-raha asutuse kasumist väljamaksete tegemine;
 3) nõuda makseasutuse või e-raha asutuse tegevuskulude piiramist;
 4) nõuda makseasutuse või e-raha asutuse sise-eeskirjade muutmist;
 5) nõuda makseasutuse või e-raha asutuse juhi tagasikutsumist;
 6) teha makseasutuse või e-raha asutuse üldkoosolekule ettepanek makseasutuse või e-raha asutuse audiitori vahetamiseks;
 7) nõuda makseasutuse või e-raha asutuse töötaja töölt kõrvaldamist;
 8) nõuda makseasutuse või e-raha asutuse poolt agendile või edasimüüjale antud teenuse osutamise õiguse tagasivõtmist;
 9) nõuda likviidsete vahendite ja jooksvate kohustuste suhte vastavusse viimist käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktiga;
 10) esitada muid nõudmisi makseasutuse või e-raha asutuse tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks.

 (2) Lisaks käesoleva seaduse §-s 106 sätestatule võib Finantsinspektsiooni ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada muid käesolevas seaduses ettenähtud meetmeid, sealhulgas:
 1) tunnistada kehtetuks makseasutuse või e-raha asutuse tegevusluba;
 2) tunnistada kehtetuks filiaali asutamise luba;
 3) nõuda makseasutuse või e-raha asutuse juhi tagasikutsumist kohtu poolt.

§ 102. Juhtimisorganite kokkukutsumine

 (1) Makseasutuse või e-raha asutuse juhatus peab üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku toimumisest teatama Finantsinspektsioonile vähemalt kaks nädalat ette. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab võimaluse korral teatama vähemalt üks nädal ette.

 (2) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus:
 1) makseasutuse või e-raha asutuse juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku kokkukutsumiseks;
 2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse võtmiseks juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku päevakorda.

 (3) Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.

§ 103. Juhtimisorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel

  Makseasutuse või e-raha asutuse asukohajärgne kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada kehtetuks seadusega, selle alusel antud õigusaktiga või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates.

§ 104. Finantsinspektsiooni informeerimise kohustus

 (1) Makseasutus või e-raha asutus on kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni kõigi andmete ja asjaolude muutumisest, mis olid aluseks makseasutuse või e-raha asutuse tegevusloa andmise otsustamisel, sealhulgas esitama järgmised andmed ja dokumendid:
 1) makseasutuse või e-raha asutuse ärinimi, asukoha aadress või kontaktandmete muutumise korral uus ärinimi, asukoha aadress ja kontaktandmed;
 2) põhikirja muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst;
 3) sise-eeskirjadega kindlaks määratud korra või reeglite muutmise korral muudetud sise-eeskirjad;
 4) juhtide vahetumise korral käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktis 14 nimetatud andmed;
 5) audiitori vahetumise korral käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktis 16 nimetatud andmed;
 6) asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada makseasutuse või e-raha asutuse finantsseisundit;
 7) muu informatsioon, kui see on ette nähtud käesolevas seaduses.

 (2) Makseasutus või e-raha asutus peab Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata avalikustama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid, välja arvatud punktides 3 ja 6 nimetatu.

 (3) Finantsinspektsioon avalikustab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud andmed oma veebilehel.

§ 105. Nimekiri

 (1) Finantsinspektsioon peab nimekirja:
 1) kehtivat tegevusluba omavate Eestis registreeritud makseasutuste ja e-raha asutuste kohta;
 2) Eestis registreeritud makseasutuses või e-raha asutuses olulist osalust omavate isikute kohta;
 3) agentide ja edasimüüjate kohta;
 4) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isikute juhtide kohta;
 5) Eestis registreeritud makseasutuste ja e-raha asutuste välisriigis asutatud filiaalide kohta;
 6) välisriigi makseasutuste ja e-raha asutuste Eestis asutatud filiaalide kohta;
 7) makseasutuste ja e-raha asutuste kohta, kes osutavad Eestis piiriüleseid teenuseid;
 8) makseasutuste ühinemiste ja e-raha asutuste ühinemiste kohta;
 9) äriühingute kohta, kes on Finantsinspektsioonilt saanud käesoleva seaduse § 13 kohase loa.

 (2) Käesolevas paragrahvis nimetatud andmed avalikustatakse vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõikes 4 sätestatule.

§ 106. Sunniraha

 (1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud Finantsinspektsiooni ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

 (2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär:
 1) füüsilisele isikule ühel korral kuni 18 000 krooni ning kokku kuni 93 000 krooni ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks;
 2) juriidilisele isikule ühel korral kuni 50 000 krooni ning kokku kuni 800 000 krooni ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks.

13. peatükk VASTUTUS 

§ 107. Teabe esitamata jätmine

 (1) Järelevalveks vajalike aruannete, dokumentide, selgituse või muu teabe esitamisest keeldumise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige või puuduliku teabe esitamise või avalikustamise kohustuse rikkumise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 krooni.

§ 108. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine

 (1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva seaduse § 42 lõikes 2 nimetatud ettekirjutuse vastaselt makseasutuses või e-raha asutuses osaluse omandamise, selle võõrandamise või makseasutuse või e-raha asutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt makseasutuses või e-raha asutuses hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 krooni.

§ 109. Sise-eeskirjade ja sisekontrolli nõuete rikkumine

  Makseasutuse või e-raha asutuse poolt käesolevas seaduses sise-eeskirjade ning sisekontrolli kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 krooni.

§ 110. Kliendile teabe ja selgituste andmise ning teenusega seotud tegevuse edasiandmise kohustuste rikkumine

  Makseasutuse või e-raha asutuse poolt kliendile teabe ja selgituste andmise kohta ning makseteenusega või e-raha teenusega seotud tegevuse edasiandmise kohta käesolevas seaduses sätestatud kohustuste rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 krooni.

§ 111. Makseasutuse ja e-raha asutuse juhi kohustuste rikkumine

  Makseasutuse või e-raha asutuse juhi poolt käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud kohustuste rikkumise eest, millega kaasnes makseasutuse või e-raha asutuse või tema klientide huvide kaitseta jätmine või selle oht, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

§ 112. Usaldatavusnõuete rikkumine

  Käesoleva seaduse 8. peatükis ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud usaldatavusnõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 krooni.

§ 113. Arvelduste korra rikkumine

 (1) Makseasutuse või e-raha asutuse poolt maksekontode pidamise või maksete arveldamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 krooni.

§ 114. Kliendi vara hoidmise ja kaitse nõude rikkumine

  Makseasutuse või e-raha asutuse poolt käesoleva seaduse 9. peatükis sätestatud kliendi vara hoidmise või kaitsega seotud kohustuste täitmata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 krooni.

§ 115. Nimekaitse nõuete rikkumine

 (1) Käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nimekaitse nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 krooni.

§ 116. Välisriigi makseasutuse ja e-raha asutuse tegevuse nõuete rikkumine

  Käesolevas seaduses välisriigi makseasutuse või e-raha asutuse tegevuse suhtes kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 krooni.

§ 117. Menetlus

 (1) Käesolevas peatükis sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid.

 (2) Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.

14. peatükk MUUDATUSED SEADUSTES 

§ 118. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

  Finantsinspektsiooni seaduses (RT I 2001, 48, 267; 2009, 5, 35) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(1) Riiklik finantsjärelevalve (edaspidi finantsjärelevalve) käesoleva seaduse tähenduses on järelevalve riikliku finantsjärelevalve subjektide (edaspidi finantsjärelevalve subjekt) üle ning käesolevas seaduses, krediidiasutuste seaduses, kindlustustegevuse seaduses, investeerimisfondide seaduses, kogumispensionide seaduses, väärtpaberituru seaduses, liikluskindlustuse seaduses, makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduses ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tegevuse üle.»;

2) paragrahvi 5 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

«(3) Inspektsioon peab järelevalve teostamisel arvestama oma otsuste võimalikku mõju teise lepinguriigi finantssüsteemi stabiilsusele, eelkõige seoses süsteemsete riskidega, võttes arvesse otsuse tegemise hetkel kogu teadaoleva teabe.»;

3) paragrahvi 38 lõiked 2 ja 3 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

«(2) Investeerimisühing, Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, kindlustusandja, krediidiasutus, makseasutus, e-raha asutus ja fondivalitseja maksavad järelevalvetasu kapitali- ja mahuosa, välja arvatud käesoleva seaduse § 43 lõigetes 5 ja 6 sätestatud juhtudel. Äriühing, kes kasutab makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse §-s 13 sätestatud õigust, maksab üksnes järelevalvetasu mahuosa.

(3) Kindlustusmaakler ja välisriigi äriühingu Eesti filiaal, kes tegutseb investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja tegevusalal, maksavad üksnes järelevalvetasu mahuosa, välja arvatud käesoleva seaduse § 43 lõigetes 5 ja 6 sätestatud juhtudel.»;

4) paragrahvi 38 lõiget 8 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

«6) makseasutusena tegutsev äriühing, kes ei ole makseasutus, maksab järelevalvetasu makseasutusena.»;

5) paragrahvi 39 lõike 1 punkti 4 ja § 453 lõiget 3 täiendatakse pärast lauseosa «investeerimisühingu,» lauseosaga «makseasutuse,»;

6) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:

«12) makseasutuse või välisriigi makseasutuse Eesti filiaali korral 0,05–0,5 protsendiga makseasutuse või vastava Eesti filiaali varast.»;

7) paragrahvi 41 lõiget 1, § 42 lõiget 1, § 43 lõiget 6 ning § 43 lõiget 8 täiendatakse pärast lauseosa «krediidiasutuse,» läbivalt lauseosaga «makseasutuse,»;

8) paragrahvi 46 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«1) tütarettevõtjast investeerimisühingule, krediidiasutusele, fondivalitsejale, makseasutusele, e-raha asutusele või kindlustusandjale (edaspidi finantsasutused), keda otseselt või kaudselt kontrollib muu kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud välisriigi (edaspidi kolmas riik) õigusaktide alusel tegutsev või kolmandas riigis asuv emaettevõtja (edaspidi kolmanda riigi emaettevõtja), tegevusloa andmisest ja esitab seejuures konsolideerimisgrupi struktuuri;»;

9) paragrahvi 471 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(4) Inspektsioon konsulteerib ja vahetab lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega asjakohast teavet ja dokumente aktsionäride, osanike või liikmete ning juhtide sobivuse ja nõuetele vastavuse hindamisel, kui krediidiasutuse tegevusloa taotleja või olulise osaluse omandaja on lepinguriigis registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik, ning krediidiasutuse tegevuse pideva järelevalve käigus.»

§ 119. Infoühiskonna teenuse seaduse muutmine

  Infoühiskonna teenuse seaduse (RT I 2004, 29, 191; 2007, 66, 408) § 3 lõike 4 punkt 16 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«16) e-raha väljastamisele äriühingu poolt, kes kasutab makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse §-s 12 sätestatud õigust.»

§ 120. Investeerimisfondide seaduse muutmine

  Investeerimisfondide seaduses (RT I 2004, 36, 251; 2009, 37, 250) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 54 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(1) Fondivalitseja juhatuse liige ei või olla teise fondivalitseja, krediidiasutuse, kindlustusandja, makseasutuse, e-raha asutuse või investeerimisühingu juhatuse liige või töötaja.»;

2) paragrahvi 86 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(1) Fondivalitseja omavahendid koosnevad esimese ja teise taseme omavahenditest, millest on tehtud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud mahaarvamised.»;

3) paragrahvi 86 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 86 lõike 3 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(3) Omavahenditest tehakse järgmised mahaarvamised:»;

5) paragrahvi 86 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõna «bruto-omavahenditest» sõnaga «omavahenditest»;

6) paragrahvi 244 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

«(31) Fondivalitseja esitab Finantsinspektsioonile oma majandusaasta aruande kahe nädala jooksul pärast selle kinnitamist.»;

7) paragrahvi 289 lõikest 3 jäetakse välja sõnad «või vaide».

§ 121. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

  Kindlustustegevuse seaduses (RT I 2004, 90, 616; 2009, 37, 250) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 76 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(3) Elukindlustusega tegelev kindlustusandja peab avalikustama kindlustustehniliste eraldiste ja finantskohustuste, sealhulgas boonuste eraldise arvutamise põhimõtted ja metoodika oma veebilehel.»;

2) paragrahvi 141 lõiget 1 täiendatakse punktiga 81 järgmises sõnastuses:

«81) esitama kliendile investeerimisriskiga elukindlustuse korral andmed kindlustuslepingu aluseks oleva alusvara olemuse ja sellega seotud riskide kohta, mis võimaldab kliendil teha igakülgselt kaalutud investeerimisotsuse, seejuures ei ole lubatud rõhutada investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sõlmimisest saadavat võimalikku kasu, kui samaaegselt ei viidata selgelt selle lepingu sõlmimisega seotud riskidele;»;

3) paragrahvi 148 lõiget 1 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

«7) esitama kliendile investeerimisriskiga elukindlustuse korral andmed kindlustuslepingu aluseks oleva alusvara olemuse ja sellega seotud riskide kohta, mis võimaldab kliendil teha igakülgselt kaalutud investeerimisotsuse, seejuures ei ole lubatud rõhutada investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sõlmimisest saadavat võimalikku kasu, kui samaaegselt ei viidata selgelt selle lepingu sõlmimisega seotud riskidele.»

§ 122. Krediidiasutuste seaduse muutmine

  Krediidiasutuste seaduses (RT I 1999, 23, 349; 2009, 39, 262) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(11) Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõikes 1 ja § 6 lõikes 3 nimetatud teenuste osutamiseks vahendite vastuvõtmist ei käsitata hoiustamisena või muude tagasimakstavate rahaliste vahendite kaasamisena käesoleva paragrahvi tähenduses, kui nende vahendite vastu väljastatakse viivitamata e-raha.»;

2) paragrahvi 6 lõike 1 punktid 4 ja 5 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

«4) makseteenused makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses;
5) mittesularahaliste maksevahendite, näiteks elektrooniliste maksevahendite, reisitšekkide ja vekslite väljastamine ja haldamine;»;

3) paragrahvi 133 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(6) Finantsinspektsioon teeb tegevusloa taotluse menetlemisel koostööd vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui:
1) taotleja on lepinguriigis asutatud krediidiasutuse, fondivalitseja, investeerimisfondi, investeerimisühingu, kindlustusandja, makseasutuse, e-raha asutuse või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku ema- või tütarettevõtja;
2) taotleja emaettevõtja tütarettevõtjaks on lepinguriigis asutatud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik;
3) taotleja ja lepinguriigis asutatud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik on ühe ja sama isiku kontrollitavad äriühingud.»;

4) paragrahvi 741 lõikest 7 jäetakse välja sõna «alumiste»;

5) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

«(11) Krediidiasutuse poolt klientide vahendite hoiustamiseks peetavatele kontodele, mis ei ole maksekontod võlaõigusseaduse § 709 lõike 4 tähenduses, ja nendega seotud teenustele kohaldatakse võlaõigusseaduse § 711 lõike 1 punktides 1–3, 9–12, 21–24, lõigetes 2, 3 ja 5 ning §-des 714 ja 717–7191 ning § 720 lõigetes 1–3, 5 ja 6 makseteenuse lepingu ja maksekonto kohta sätestatut.»;

6) paragrahvi 89 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(10) Krediidiasutus, kes tegeleb e-raha väljastamisega, on kohustatud järgima makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse §-s 63 sätestatut.»;

7) paragrahvi 1154 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(2) Finantsinspektsioon teatab viivitamata oma otsusest kehtestada kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali suhtes moratoorium finantsjärelevalve asutustele lepinguriikides, kus asuvad selle krediidiasutuse teised filiaalid, mis on kantud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (ELT L 177, 30.06.2006, lk 1–200) artiklis 14 sätestatud ja igal aastal Euroopa Liidu Teatajas avaldatavasse nimekirja. Teatele lisatakse informatsioon moratooriumi kehtestamise oluliste praktiliste tagajärgede kohta.»;

8) paragrahvi 118 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

«(41) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ei rakendata äriseadustiku § 366 lõikes 3 sätestatut.»;

9) paragrahvi 1346 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(1) Finantsinspektsioon teatab viivitamata oma otsusest tunnistada kolmanda riigi krediidiasutuse Eestis asutatud filiaali asutamise luba kehtetuks finantsjärelevalve asutustele lepinguriikides, kus on asutatud selle krediidiasutuse teised filiaalid, mis on kantud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/48/EÜ artiklis 14 sätestatud ja igal aastal Euroopa Liidu Teatajas avaldatavasse nimekirja. Teatele lisatakse informatsioon selle otsuse kõigi praktiliste tagajärgede kohta.»

§ 123. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmine

  Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses (RT I 2008, 3, 21; 2009, 27, 164) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(2) Finantseerimisasutus käesoleva seaduse tähenduses on:
1) valuutavahetusteenuse pakkuja;
2) makseteenuse pakkuja makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses;
3) e-raha asutus makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses;
4) alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkuja;
5) elukindlustusega tegelev kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse tähenduses (edaspidi kindlustusandja);
6) elukindlustuse vahendusega tegelev kindlustusmaakler kindlustustegevuse seaduse tähenduses (edaspidi kindlustusmaakler);
7) fondivalitseja ja aktsiaseltsina asutatud investeerimisfond investeerimisfondide seaduse tähenduses;
8) investeerimisühing väärtpaberituru seaduse tähenduses;
9) hoiu-laenuühistu hoiu-laenuühistu seaduse tähenduses;
10) muu finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse tähenduses;
11) punktides 1–10 nimetatud teenust pakkuv välisriigi teenusepakkuja Eesti äriregistrisse kantud filiaal.»;

2) paragrahvi 52 lõike 1 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 52 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

«(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud kohustust ei kohaldata krediidiasutuste seaduse § 6 lõike 1 punktides 4 ja 5 nimetatud teenuseid osutavate äriühingute suhtes.»

§ 124. Saneerimisseaduse muutmine

  Saneerimisseaduse (RT I 2008, 53, 296) § 3 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(3) Käesolevat seadust ei kohaldata krediidiasutusele, makseasutusele, e-raha asutusele, kindlustusandjale, investeerimisühingule, fondivalitsejale, aktsiaseltsina asutatud investeerimisfondile, Eesti väärtpaberite keskregistri pidajale, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldajale ja maksesüsteemi haldajale.»

§ 125. Tarbijakaitseseaduse muutmine

  Tarbijakaitseseaduses (RT I 2004, 13, 86; 2009, 54, 363) tehakse järgmised muudatused: (õ) 11.02.2010 11:15

1) paragrahvi 411 lõikesse 1 lisatakse sõna «ja» ette numbrid «, 711, 7111, 727, 7271»;

2) paragrahvi 411 lõikesse 2 lisatakse sõna «ja» ette number «73314».

§ 126. Võlaõigusseaduse muutmine

  Võlaõigusseaduses (RT I 2001, 81, 487; 2009, 60, 395) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

«(6) Käesoleva paragrahvi lõike 11 punktide 1–6, 10 ja 12–14 asemel kohaldatakse käesoleva seaduse § 711 lõikes 1 ja § 7111 lõikes 1 sätestatut, kui pakutakse makseteenust makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 1 tähenduses.»;

2) paragrahvi 91 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(2) Kui riigis, kus rahaline kohustus tuleb täita, on võlausaldajal krediidiasutuses või muu makseteenuse pakkuja juures konto, mis on määratud maksetehingute tegemiseks, võib võlgnik kohustuse täita võlgnetava summa kandmisega sellele kontole, kui võlausaldaja ei ole seda otseselt keelanud.»;

3) paragrahvi 428 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«7) kindlustusvõtja poolt koos kindlustusmaksetega maksmisele kuuluva summa suurus, sealhulgas kindlustuslepinguga seotud kindlustusvõtja makstavad tasud ja kindlustusvõtjale kaasnevad kulud ning nende kujunemise põhimõtted;»;

4) paragrahvi 428 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

«11) kasumiosalusega kindlustuslepingu korral kasumi määramise ja jaotamise põhimõtted;»;

5) paragrahvi 428 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«4) investeerimisriskiga elukindlustuse korral andmed kindlustuslepingu aluseks oleva alusvara olemuse ja sellega seotud riskide kohta, mis võimaldavad kindlustusvõtjal teha igakülgselt kaalutud investeerimisotsuse, seejuures ei ole lubatud rõhutada investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sõlmimisest saadavat võimalikku kasu, kui samal ajal ei viidata selgelt selle lepingu sõlmimisega seotud riskidele;»;

6) paragrahvi 429 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«Elukindlustuse ja kindlustusmaksete tagastamise võimalusega õnnetusjuhtumikindlustuse korral tuleb füüsilisest isikust kindlustusvõtjale teha kord aastas teatavaks tema kindlustuslepingu kindlustusmaksete reservi suurus ning kasumiosalusega elukindlustuslepingu korral ka perioodi jooksul määratud lisakasumi suurus ja lisakasumi määr ning summaarne elukindlustuslepingu lisakasumi suurus.»;

7) 40. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«MAKSEKÄSUND JA MAKSETEENUS»;

8) 40. peatüki 2. jao pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«Makseteenuse leping»;

9) paragrahvid 709–711 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«§ 709. Makseteenuse leping ja sellega seotud mõisted

(1) Makseteenuse leping on leping, millega seaduse kohaselt makseteenuse pakkumise õigust omav käsundisaaja (edaspidi makseteenuse pakkuja) kohustub tegema käsundiandja (edaspidi maksja) korraldusel makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses nimetatud maksetehinguid, makseteenuse pakkuja klient aga maksma selle eest tasu.

(2) Makseteenuse lepingu võib sõlmida ka ühekordse maksejuhise täitmiseks (edaspidi ühekordne makseteenuse leping).

(3) Makseteenuse leping võib sisaldada ka maksekonto avamise kohustust ja konto pidamise tingimusi. Eelnimetatud tunnustele vastavat makseteenuse lepingut nimetatakse ka arvelduslepinguks.

(4) Maksekonto on makseteenuse kliendi nimel maksetehingute täitmiseks peetav konto.

(5) Maksja käesoleva jao tähenduses on isik, kellele on avatud maksekonto ja kes annab maksejuhise maksekonto debiteerimiseks, või kui maksekontot ei ole, isik, kes annab maksejuhise. Saaja käesoleva jao tähenduses on isik, kes on maksejuhise kohaselt soodustatud isik.

(6) Maksetehing on igasugune sularaha sissemaksmine ja väljamaksmine ning raha ülekandmine, sõltumata selle aluseks olevast maksja ja saaja vahelisest õigussuhtest.

(7) Maksejuhis on igasugune maksetehingu tegemise korraldus, mille maksja annab makseteenuse pakkujale. Maksejuhise võib anda ka saaja kaudu.

(8) Maksevahend, makseinstrument ja makseviis (edaspidi kõik koos maksevahend) käesoleva seaduse tähenduses on makseteenuse pakkuja ja tema kliendi vahel kokkulepitud isikustatud seade või ka toimingute kogum, mida makseteenuse pakkuja klient kasutab maksejuhise algatamiseks.

(9) Makseteenuse pakkuja võib maksejuhise täitmisel kasutada maksevahendaja abi. Maksevahendaja on isik, kes osaleb makse tegemisel kokkuleppel maksja makseteenuse pakkujaga või saaja makseteenuse pakkujaga ja kes ei ole maksja ega saaja.

(10) Arvelduspäev on päev, mil maksja makseteenuse pakkuja või maksetehingu täitmisega seotud saaja makseteenuse pakkuja, sealhulgas maksevahendaja, on maksetehingu tegemiseks vajalikuks arvelduseks avatud.

(11) Väärtuspäev on päev, mil makseteenuse pakkuja debiteerib maksja kontot või krediteerib saaja kontot ja mis on aluseks kontol oleva rahasumma intressi arvutamisel.

(12) Kordumatu tunnus on makseteenuse pakkuja poolt kliendile määratud tähtede, numbrite või sümbolite kombinatsioon, milleks võib olla saaja nimi või kontonumber ning mille klient esitab teise makseteenuse pakkuja kliendi või tema maksetehingus kasutatava konto üheseks kindlakstegemiseks.

(13) Püsiv andmekandja käesoleva jao tähenduses on mis tahes vahend, mis võimaldab makseteenuse pakkuja kliendil säilitada isiklikult talle suunatud teavet nii, et sellele on võimalik hilisemaks kasutamiseks juurde pääseda aja jooksul, mis on teabe sisu ja olulisusega vastavuses ning mis võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada.

(14) Aluskurss on vahetuskurss, mille alusel arvutatakse valuutavahetuskurss ja mille makseteenuse pakkuja teeb kättesaadavaks või mis pärineb avalikkusele kättesaadavast allikast.

(15) Alusintressimäär on intressimäär, mille alusel arvutatakse kasutatav intressimäär ja mis pärineb avalikkusele kättesaadavast allikast.

(16) Arveldused Eesti Pangas ja Eesti Pangaga toimuvad Eesti Panga seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel.

(17) Eesti Pank võib kehtestada täpsemad nõuded krediidiasutuste ning muude finantseerimisasutuste poolt maksekontode pidamise ja maksete arveldamise kohta.

(18) Käesolevat jagu kohaldatakse ka e-raha abil teostatavatele maksetehingutele ja nendega seotud lepingutele.

(19) Käesolevat jagu ei kohaldata krediidiasutuste seaduse § 87 lõikes 2 nimetatud maksesüsteemide ja väärtpaberituru seaduse § 213 lõikes 1 nimetatud väärtpaberiarveldussüsteemide poolt teostatavatele maksetehingutele.

(20) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata rahaülekannetele, kui ülekande algataja ja ülekande saaja on krediidiasutus.

§ 710. Makseteenuse lepingu sõlmimise ja maksesüsteemidele juurdepääsu tagamise kohustus

(1) Kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele, on makseteenuse pakkuja kohustatud isiku nõudmisel sõlmima temaga makseteenuse lepingu, millega makseteenuse pakkuja kohustub talle osutama makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud ühte või mitut teenust eelnimetatud üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses.

(2) Maksesüsteemi korraldaja peab makseteenuste pakkujatele tagama oma süsteemile juurdepääsu õiguse, kehtestades selleks maksesüsteemiga liitumise tingimused (edaspidi süsteemi reeglid), mis peavad olema liitujate suhtes objektiivsed, proportsionaalsed ja tagama võrdse kohtlemise. Juurdepääsu maksesüsteemile võib süsteemi reeglitega piirata üksnes lähtuvalt konkreetsetest riskidest, eelkõige arveldustega seotud riski, tegevus- või operatsiooniriski ja äririski ärahoidmiseks ning maksesüsteemi finantsturvalisuse ja stabiilse toimimise tagamiseks.

(3) Maksesüsteemi reeglitega ei tohi makseteenuse pakkujatele, makseteenuse pakkuja klientidele ega teistele maksesüsteemidele kehtestada:
1) piiranguid, mis takistavad osalemist teistes maksesüsteemides;
2) tingimusi, mis kohtlevalt ebavõrdselt makseteenuse pakkujaid nende kui maksesüsteemi osaliste õiguste ja kohustuste osas;
3) piiranguid, mis lähtuvad maksesüsteemi osalejate institutsionaalsest vormist.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata:
1) krediidiasutuste seaduse § 87 lõikes 2 nimetatud maksesüsteemide ja väärtpaberituru seaduse § 213 lõikes 1 nimetatud väärtpaberiarveldussüsteemide suhtes;
2) maksesüsteemide suhtes, mis vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/26/EÜ arvelduste lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides (EÜT L 166, 11.06.1998, lk 45–50) artikli 2 punktis a määratud tunnustele;
3) maksesüsteemide suhtes, mis koosnevad üksnes makseteenuse pakkujatest, kes kuuluvad konsolideerimisgruppi, mis koosneb omakorda seotud kapitaliga üksustest ning kus ühel seotud üksustest on tegelik kontroll teiste üle;
4) maksesüsteemide suhtes, kui ainult üks makseteenuse pakkuja tegutseb või saab tegutseda makseteenuse pakkujana nii maksja kui ka saaja jaoks, vastutades täielikult ise maksesüsteemi juhtimise eest, ning võimaldab teistel makseteenuse pakkujatel süsteemis osaleda, ilma et viimastel oleks õigust otsustada maksesüsteemiga seonduvate tasude üle, kuigi nad võivad kehtestada oma hinnakujunduse maksjate ja saajate suhtes.

§ 711. Teave makseteenuse lepingu kohta

(1) Makseteenuse pakkuja esitab makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile järgmised andmed ja tingimused:
1) makseteenuse pakkuja nimi, tema tegevuskoha aadress ning muu kliendi ja makseteenuse pakkuja vahelistes suhetes oluline aadress ning vajaduse korral tema agendi või filiaali aadress, kui see asub Eestis;
2) makseteenuse pakkuja järelevalveasutuse nimetus ja kontaktandmed ning viide makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse §-s 105 nimetatud nimekirjale, kuhu makseteenuse pakkuja on kantud;
3) makseteenuse pakkuja poolt osutatavate makseteenuste kirjeldus;
4) makseteenuse pakkuja kliendi poolt esitatav maksejuhise korrektseks täitmiseks vajalik teave või kordumatu tunnus;
5) maksetehingu tegemiseks nõusoleku või heakskiidu andmise ning maksejuhise tagasivõtmise viis ja kord käesoleva seaduse §-de 7241 ja 726 kohaselt;
6) maksejuhise kättesaamise aeg käesoleva seaduse § 7242 kohaselt;
7) maksejuhise täitmise maksimaalne tähtaeg;
8) teave võimaluse kohta kokku leppida maksevahendi kaudu tehtavate tehingute kululimiitides vastavalt käesoleva seaduse § 73311 lõikes 2 sätestatule;
9) makseteenuse pakkuja kliendi poolt maksmisele kuuluvad tasud ja kohaldatavuse korral andmed tasude kujunemise aluste või nende jaotuse kohta;
10) kohaldatavuse korral kasutatavad intressimäärad ja vahetuskursid või kui kasutatakse alusintressimäära või -kurssi, tegeliku intressi arvutamise meetod, kuupäev ja indeks või baas, mida kasutatakse alusintressimäära või -kursi määramiseks;
11) käesoleva seaduse alusel esitatava teabe esitamise viis ja sagedus, kohaldatavuse korral poolte kokkuleppel kasutatavad sidevahendid, sealhulgas tehnilised nõuded makseteenuse pakkuja kliendi sidevahenditele;
12) teave keele või keelte kohta, milles toimub pooltevaheline suhtlemine;
13) teave käesolevas lõikes ning käesoleva seaduse §-s 727 sätestatud teabe saamise õiguse, sageduse ja viisi kohta;
14) kohaldatavuse korral maksevahendi turvalisuse nõuete täitmise kirjeldus ja makseteenuse pakkuja teavitamise viis käesoleva seaduse § 73310 punkti 2 kohase nõude täitmiseks;
15) maksevahendi blokeerimise tingimused tulenevalt käesoleva seaduse § 73311 lõigetest 3 ja 4;
16) teave kliendi vastutuse kohta tulenevalt käesoleva seaduse §-st 7338, mis peab sisaldama informatsiooni ka vastutuse summalise piirmäära kohta;
17) teave teavitamiskohustuse ja selle täitmise tähtaja kohta seoses autoriseerimata maksetehingutega või valesti täidetud maksetega tulenevalt käesoleva seaduse §-st 7337;
18) teave makseteenuse pakkuja vastutuse kohta seoses täitmata või valesti täidetud maksetega tulenevalt käesoleva seaduse §-st 7333;
19) ülekantava summa tagasimaksmise tingimused saaja poolt või tema kaudu algatatud maksete puhul tulenevalt käesoleva seaduse §-st 7336;
20) teave käesoleva seaduse §-s 7191 sätestatud makseteenuse lepingu tingimuste muutmise korra kohta;
21) makseteenuse lepingu kestus;
22) teave makseteenuse pakkuja kliendi õiguse kohta lõpetada leping käesoleva seaduse § 720 kohaselt;
23) makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste lahendamise korda käsitlevad tingimused;
24) teave vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave tuleb esitada makseteenuse pakkuja kliendile paberkandjal või muul püsival andmekandjal. Teave tuleb esitada selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokkulepitud keeles.

(3) Teave loetakse esitatuks ka makseteenuse lepingu kavandi edastamisega, kui selles sisaldub käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teave.

(4) Makseteenuse pakkuja on igal ajal makseteenuse lepingu kehtivuse ajal kohustatud makseteenuse pakkuja kliendi nõudmisel esitama teabe makseteenuse lepingu tingimuste kohta ja muu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe tasuta.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave tuleb esitada makseteenuse pakkuja kliendile tasuta mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist. Makseteenuse pakkuja peab täitma käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud kohustuse kohe pärast lepingu sõlmimist, kui leping on sõlmitud kliendi algatusel ja kasutades sellist sidevahendit, mis ei võimalda teabe esitamist vastavalt käesoleva lõike esimesele lausele.»;

10) seadust täiendatakse §-dega 7111 ja 7112 järgmises sõnastuses:

«§ 7111. Teave ühekordse makseteenuse lepingu kohta

(1) Makseteenuse pakkuja teeb ühekordse makseteenuse lepingu kohta igale kliendile kättesaadavaks vähemalt järgmise teabe:
1) makseteenuse pakkuja kliendi poolt esitatav maksejuhise korrektseks täitmiseks vajalik teave või kordumatu tunnus;
2) maksejuhise täitmise maksimaalne tähtaeg;
3) makseteenuse pakkuja kliendi poolt maksmisele kuuluvad tasud ja kohaldatavuse korral andmed tasude kujunemise aluste või nende jaotuse kohta;
4) kohaldatavuse korral kasutatav vahetus- või aluskurss.

(2) Käesoleva seaduse § 711 lõikes 1 sätestatud ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata teabe on makseteenuse pakkuja seoses ühekordse makseteenuse lepinguga kohustatud kättesaadavaks tegema ainult siis, kui see on asjakohane.

(3) Käesolevas paragrahvis nimetatud teave tuleb esitada makseteenuse pakkuja kliendi nõudmisel talle paberkandjal või muul püsival andmekandjal enne lepingu sõlmimist tasuta. Teave tuleb esitada selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokku lepitud keeles. Käesolevas paragrahvis nimetatud teabe esitamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 711 lõikes 3 ja lõike 5 teises lauses sätestatut.

(4) Kui ühekordse makseteenuse lepingu alusel esitatakse maksejuhis makseteenuse lepingu alusel väljastatud maksevahendiga, ei pea makseteenuse pakkuja esitama ega tegema kättesaadavaks teavet, mis on tema kliendile teise makseteenuse pakkujaga sõlmitud makseteenuse lepingu alusel juba esitatud või mis esitatakse talle tulevikus vastavalt sellele makseteenuse lepingule.

§ 7112. Tasu nõudmine teabe andmisel

(1) Makseteenuse pakkuja võib nõuda tasu teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise eest poolte kokkuleppel üksnes juhul, kui teavet nõuab makseteenuse pakkuja klient ja makseteenuse pakkuja:
1) annab seda kokkuleppe kohaselt sagedamini, kui on sätestatud käesoleva seaduse §-des 7111, 727 ja 7271;
2) annab teavet, mis ei ole käesoleva seaduse §-des 711, 7111, 727 ja 7271 sätestatud, või
3) annab teavet viisil, milles ei ole makseteenuse lepingus kokku lepitud.

(2) Tasu käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teabe eest peab olema asjakohane ja vastama makseteenuse pakkuja tegelikele kuludele.»;

11) paragrahv 712 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvis 7121 asendatakse sõna «kontopidaja» sõnadega «makseteenuse pakkuja või muu seaduses sätestatud kontopidaja» vastavas käändes;

13) paragrahvid 713 ja 714 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

Ǥ 713. Kande tegemine kontole

(1) Konto krediteerimine on kontole kande tegemine, mis suurendab makseteenuse pakkuja kohustusi kliendi ees või vähendab kliendi kohustusi makseteenuse pakkuja ees. Makseteenuse pakkuja kliendi konto loetakse krediteerituks, kui makseteenuse pakkuja on teinud krediteeriva kande kliendi kontole.

(2) Konto debiteerimine on kande tegemine kontole, mis vähendab makseteenuse pakkuja kohustusi kliendi ees või suurendab kliendi kohustusi makseteenuse pakkuja ees. Makseteenuse pakkuja kliendi konto loetakse debiteerituks, kui makseteenuse pakkuja on teinud debiteeriva kande kliendi kontole.

(3) Makseteenuse pakkuja võib kliendi kontot debiteerida:
1) kliendi juhise alusel;
2) kolmanda isiku nõudmisel makseteenuse lepingus ettenähtud tingimustel;
3) muul seaduses sätestatud juhul.

(4) Tasaarvestuse korras võib makseteenuse pakkuja kliendi kontot debiteerida üksnes makseteenuse lepingust tulenevate nõuete tasaarvestamiseks, muu hulgas makseteenuse pakkujale arvelduste eest makstava tasu nõude tasaarvestamiseks.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatut ei kohaldata käesoleva seaduse § 710 lõikes 2 sätestatud maksesüsteemidele.

§ 714. Makseteenuse pakkuja arvestuse pidamise ja teavitamise kohustus

(1) Makseteenuse pakkuja peab pidama kliendi konto krediteerimiste ja debiteerimiste kohta arvestust.

(2) Makseteenuse pakkuja klient võib igal ajal nõuda omal kulul teavet konto seisu ning krediteerimise ja debiteerimise asjaolude kohta.

(3) Makseteenuse pakkuja edastab kliendile kokkulepitud ajavahemike järel kontoväljavõtte. Makseteenuse pakkuja ei või nõuda kliendilt tasu käesolevas lõikes nimetatud kontoväljavõtte ega selle edastamise eest. Muu kokkuleppe puudumisel edastatakse kontoväljavõte kalendriaasta kohta hiljemalt järgmise aasta 15. jaanuariks.

(4) Oma kontol tehtud eksliku kande avastamisel peab klient sellest makseteenuse pakkujale viivitamata teatama.»;

14) paragrahvid 715 ja 716 tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvid 717–719 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

Ǥ 717. Intressi maksmise kohustus

(1) Makseteenuse pakkuja kliendi kontol oleva raha eest maksab makseteenuse pakkuja kliendile intressi. Intressi arvutatakse aasta alusel ja intress kantakse kliendi kontole vähemalt kord aastas.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud intressi määra ei ole lepinguga ette nähtud, on selleks intressimäär, mida krediidiasutused maksavad tavaliselt tähtajatute (nõudmiseni) hoiuste eest.

§ 718. Konto hooldus- ja teenindustasu

(1) Poolte kokkuleppel võib kliendilt nõuda konto hooldus- ja teenindustasu. Tasu peab olema asjakohane ja vastama makseteenuse pakkuja tegelikele kuludele.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata väärtpaberikonto kohta.

§ 719. Saladuse hoidmise kohustus

(1) Makseteenuse pakkuja ja maksevahendaja peavad nii makseteenuse lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast selle lõppemist hoidma saladuses kõiki andmeid, mis on neile teatavaks saanud suhtest kliendiga, muu hulgas andmeid kliendi, tema konto ja maksetehingute kohta, välja arvatud juhul, kui õigusaktidest tuleneb õigus või kohustus andmeid avaldada.

(2) Makseteenuse pakkujal ei ole saladuse hoidmise kohustust ulatuses, milles tema klient on andmete avaldamisega kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõustunud.»;

16) seadust täiendatakse §-ga 7191 järgmises sõnastuses:

Ǥ 7191. Makseteenuse lepingu muutmine

(1) Makseteenuse pakkuja võib makseteenuse lepingut muuta üksnes juhul, kui ta on klienti käesoleva seaduse § 711 lõikes 2 sätestatud viisil sellest teavitanud hiljemalt kaks kuud enne muudatuse jõustumist.

(2) Makseteenuse pakkuja ja klient võivad kokku leppida, et klient on andnud nõusoleku muuta lepingut ka sellisel juhul, kui makseteenuse pakkuja klient ei ole enne muudatuse jõustumist teatanud, et ei ole muudatusega nõus. Sellisel juhul peab makseteenuse pakkuja teavitama klienti vaikimise tagajärgedest ja õigusest leping käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt üles öelda.

(3) Kui makseteenuse pakkuja kliendi ja makseteenuse pakkuja vahel on käesoleva paragrahvi lõike 2 kohane kokkulepe, on kliendil õigus makseteenuse leping enne muudatuse jõustumist viivitamata ja tasuta üles öelda.

(4) Poolte kokkuleppel on makseteenuse pakkujal õigus makseteenuse lepingus nimetatud intressimäärasid ja vahetuskursse ette teatamata muuta tingimusel, et muudatused tuginevad poolte vahel kokkulepitud alusintressimäärale või -kursile.

(5) Makseteenuse pakkuja teavitab klienti käesoleva seaduse § 711 lõikes 2 sätestatud viisil esimesel võimalusel igast intressimäära muudatusest, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Makseteenuse pakkuja kliendi suhtes soodsamate intressimäärade ja vahetuskursside muudatustest klienti teavitama ei pea.

(6) Kasutatava intressimäära või vahetuskursi muudatused tehakse ja arvutatakse viisil, mis võimaldab makseteenuse pakkuja kliente kohelda võrdsetel tingimustel võrdselt.»;

17) paragrahv 720 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«§ 720. Makseteenuse lepingu korraline ülesütlemine

(1) Kui pooled ei ole ülesütlemisest etteteatamise tähtajas kokku leppinud, võib makseteenuse pakkuja klient makseteenuse lepingu igal ajal üles öelda. Poolte kokkulepe, millega määratakse ülesütlemise tähtajaks pikem ajavahemik kui üks kuu, on tühine.

(2) Makseteenuse pakkuja võib makseteenuse lepingu üles öelda juhul, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu ülesütlemise õiguses kokku leppinud. Ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg ei tohi olla lühem kui kaks kuud. Ülesütlemisavaldus tuleb teha käesoleva seaduse § 711 lõikes 2 sätestatud viisil.

(3) Makseteenuse lepingu lõppemise korral makstakse korrapäraseid lepingujärgseid tasusid üksnes lepingu lõppemiseni. Lepingu lõppemisel tuleb makseteenuse pakkuja kliendi poolt tehtud ettemaksed proportsionaalselt tagasi maksta, arvestades seejuures makseteenuse pakkuja poolt lepingu lõppemise hetkeks teenuse osutamiseks tehtud reaalseid kulutusi.

(4) Kauemaks kui kaheteistkümneks kuuks või tähtajatult sõlmitud makseteenuselepingu ülesütlemise eest ei või võtta kliendilt tasu juhul, kui ta ütleb lepingu üles pärast 12 kuu möödumist lepingu sõlmimisest arvates. Muul juhul peavad võetavad tasud olema asjakohased ja kooskõlas lepingu lõpetamise kuludega.

(5) Makseteenuse lepingu lõppemisel peab makseteenuse pakkuja maksma kontol oleva raha kliendile või tema määratud kolmandale isikule välja või kandma selle kliendi määratud kontole sama või teise makseteenuse pakkuja juures, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

(6) Kui ühe kuu jooksul makseteenuse lepingu lõppemisest arvates laekub makseteenuse pakkujale kliendile tehtud makse, võtab makseteenuse pakkuja makse vastu, teavitab sellest klienti ja maksab saadud raha välja vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatule.»;

18) paragrahv 721 tunnistatakse kehtetuks;

19) 40. peatüki 2. jao 2. jaotise pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«2. jaotis
Makseteenuse lepingu täitmine
»;

20) paragrahvid 722–724 tunnistatakse kehtetuks;

21) seadust täiendatakse §-dega 7241–7243 järgmises sõnastuses:

Ǥ 7241. Makse autoriseerimine

(1) Maksetehing on maksjale siduv, kui ta on selle täitmiseks andnud nõusoleku (edaspidi autoriseerimine). Nõusoleku võib anda enne tehingu tegemist või poolte kokkuleppel ka tagantjärele heakskiiduna.

(2) Autoriseerimise viis ja kord ühe või mitme maksetehingu täitmiseks määratakse poolte kokkuleppel. Kokkuleppimata viisil maksetehingu täitmiseks antud nõusoleku korral ei loeta maksetehingu täitmist autoriseerituks.

(3) Maksja võib anda maksetehingu täitmiseks nõusoleku tema ja makseteenuse pakkuja vahel kokkulepitud maksevahendi abil.

§ 7242. Maksejuhise kättesaamine

(1) Maksejuhis on makseteenuse pakkujale siduv hetkest, mil maksja makseteenuse pakkuja selle kätte saab.

(2) Kui makseteenuse pakkuja saab maksejuhise kätte päeval, mis ei ole makseteenuse pakkuja arvelduspäev, loetakse maksejuhis kättesaaduks sellele järgneval arvelduspäeval.

(3) Makseteenuse pakkuja võib määrata, et enne arvelduspäeva lõppu, kuid pärast kindlaksmääratud aega laekunud maksejuhis loetakse kättesaaduks järgmisel arvelduspäeval. Kindlaksmääratud aeg ei tohi oluliselt erineda arvelduspäeva lõppemise ajast.

(4) Kui makseteenuse pakkuja klient, kes algatab maksejuhise või kelle poolt või kaudu maksejuhis algatatakse, ja makseteenuse pakkuja lepivad kokku maksejuhise täitmise täpse aja, loetakse maksejuhis kättesaaduks kokkulepitud ajal käesoleva seaduse §-s 728 sätestatu tagamiseks. Kui kokkulepitud aeg langeb päevale, mis ei ole makseteenuse pakkuja arvelduspäev, loetakse maksejuhis kättesaaduks sellele järgneval arvelduspäeval.

§ 7243. Maksejuhise täitmisest keeldumine

(1) Kui makseteenuse pakkuja keeldub maksejuhise täitmisest, teavitab ta sellest ja võimaluse korral selle põhjustest ning maksejuhise parandamise võimalustest maksejuhise algatanud klienti. Keeldumise põhjusi ei pea teatama, kui makseteenuse pakkuja rikuks sellega temale mõne muu õigusaktiga pandud kohustust.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade tuleb edastada või teha kättesaadavaks poolte vahel kokkulepitud viisil viivitamata või hiljemalt käesoleva seaduse §-s 728 sätestatud tähtaegade jooksul.

(3) Makseteenuse leping võib sisaldada tingimust, mille kohaselt tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavitamise eest maksta makseteenuse pakkujale tasu, kui maksejuhise täitmisest keeldumine on õigustatud.

(4) Makseteenuse pakkujal ei ole õigust keelduda autoriseeritud maksejuhise täitmisest, kui maksejuhis vastab makseteenuse lepingus määratud tingimustele ning maksejuhise täitmisega ei rikuta mõnes muus õigusaktis sätestatud kohustust.

(5) Maksejuhist, mille täitmisest on õigustatult keeldutud, käsitatakse kättesaamata maksejuhisena tulenevalt käesoleva seaduse §-des 728 ja 7333 sätestatust.»;

22) paragrahvid 725–727 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«§ 725. Ülekantav summa ja maksmisele kuuluvad tasud

(1) Maksja makseteenuse pakkuja, saaja makseteenuse pakkuja ja teised maksevahendajad peavad tagama maksejuhises väljendatud kogusumma (edaspidi maksesumma) ülekandmise. Ülekantavast summast ei tohi maha arvata mingeid tasusid, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

(2) Saaja makseteenuse pakkuja võib maksesummast teha mahaarvamisi üksnes kokkuleppel saajaga. Sellisel juhul tuleb saajale käesoleva seaduse § 711 lõikes 2 sätestatud viisil teatada maksejuhises väljendatud kogu maksesumma ja sellest mahaarvatud summad.

(3) Kui lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tasudele arvatakse ülekantavast summast maha veel mingeid tasusid, peab maksja makseteenuse pakkuja tagama, et saaja saab maksja maksejuhises väljendatud kogusumma. Kui maksejuhis on algatatud saaja poolt või kaudu, tagab saaja makseteenuse pakkuja, et saaja saab maksejuhises väljendatud kogusumma.

(4) Maksejuhis täidetakse poolte kokkuleppes määratud vääringus. Kui vääringu konverteerimise teenust pakutakse enne maksejuhise täitmist vastavas müügikohas või kui seda teenust pakub saaja, peab nimetatud teenuse pakkuja maksjat teavitama teenuse eest tasumisele kuuluvatest tasudest ja kursist, mida konverteerimiseks kasutatakse, juhul kui see on asjakohane.

(5) Makseteenuse pakkuja ei või nõuda tasu käesolevas jaotises ning käesoleva jao 3. ja 4. jaotises sätestatud teabe andmisega seotud kohustuste ning maksejuhise täitmisega seotud ennetavate või parandavate meetmete rakendamise eest, välja arvatud käesoleva seaduse § 7243 lõigetes 1–3, § 726 lõigetes 4 ja 5 ning § 7333 lõikes 5 sätestatud juhtudel. Nimetatud juhtudel nõutav tasu peab olema asjakohane ja vastama makseteenuse pakkuja tegelikele kuludele.

(6) Maksejuhise täitmisel maksab maksja tema makseteenuse pakkuja poolt nõutavad tasud ning saaja tema makseteenuse pakkuja poolt nõutavad tasud. Eeltoodut ei kohaldata, kui maksejuhise täitmine hõlmab valuutavahetusteenust.

(7) Saaja ja tema makseteenuse pakkuja vahelise makseteenuse lepinguga võib ette näha õiguse leppida maksjaga kokku tasus või pakkuda temale allahindlust mõne kindla maksevahendi kasutamise eest.

(8) Kui saaja nõuab konkreetse maksevahendi kasutamise eest maksjalt tasu või pakub allahindlust, teavitab ta sellest maksjat enne maksejuhise algatamist. Kui maksjalt nõuab konkreetse maksevahendi kasutamise eest tasu makseteenuse pakkuja või kolmas isik, teavitab ta sellest maksjat enne maksejuhise algatamist.

§ 726. Maksejuhise tagasivõtmine

(1) Makseteenuse pakkuja klient ei saa maksejuhist tagasi võtta, kui maksejuhis on käesoleva seaduse § 7242 kohaselt kätte saadud ning kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Poolte nõusolekul võib tagasi võtta mitme maksetehingu tegemiseks antud nõusoleku, muu hulgas nii, et autoriseerimata makseks loetakse iga makse, mis järgneb tagasivõtmise avalduse kättesaamisele makseteenuse pakkuja poolt.

(2) Saaja poolt või tema kaudu algatatud maksetehingut ei saa maksja tagasi võtta pärast maksejuhise või maksetehingu täitmise suhtes oma nõusoleku edastamist saajale. Otsekorralduse puhul võib maksja võtta maksejuhise tagasi debiteerimispäevale eelneva arvelduspäeva lõpuni, ilma et see mõjutaks tema käesoleva seaduse §-s 7336 sätestatud õigusi.

(3) Kui makseteenuse pakkuja ja tema klient on maksejuhise täitmise päeva kokku leppinud vastavalt käesoleva seaduse § 7242 lõikes 4 sätestatule, võib klient võtta maksejuhise tagasi kokkulepitud päevale eelneva arvelduspäeva lõpuni.

(4) Pärast käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud tähtaegade lõppu võib maksejuhise tagasi võtta üksnes poolte kokkuleppel ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul on selleks vajalik ka saaja nõusolek.

(5) Makseteenuse pakkuja võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul nõuda kliendilt tasu, kui makseteenuse lepingus on selles kokku lepitud.

(6) Käesoleva seaduse § 710 lõikes 2 sätestatud maksesüsteemi osaline võib maksejuhise tagasi võtta maksesüsteemile kohaldatavates õigusaktides ja tüüptingimustes määratud ajal.

§ 727. Teave maksejuhise täitmise kohta makseteenuse lepingu alusel

(1) Enne makseteenuse lepingu alusel antud maksejuhise täitmist edastab makseteenuse pakkuja maksja taotlusel teabe maksejuhise täitmise tähtaja, tasumisele kuuluvate tasude ja kohaldatavuse korral andmed tasude kujunemise aluste või nende jaotuse kohta.

(2) Pärast maksejuhise kohase summa debiteerimist maksja maksekontolt või juhul, kui maksja ei kasuta maksekontot, pärast maksejuhise kättesaamist, esitab maksja makseteenuse pakkuja viivitamata käesoleva seaduse § 711 lõikes 2 sätestatud viisil maksjale järgmise teabe:
1) maksejuhise number või muu tunnus, mis võimaldab maksejuhise kindlaks teha, ning teave saaja kohta, kui see on asjakohane;
2) ülekantud summa vääringus, milles maksja kontot debiteeriti, või vääringus, millele viidati maksejuhises;
3) maksejuhise täitmise eest tasumisele kuuluvate tasude summa ja vajaduse korral andmed tasude kujunemise aluste või jaotuse kohta ning teave tasutavate intresside kujunemise kohta;
4) kohaldatavuse korral maksja makseteenuse pakkuja kasutatud vahetuskurss ja ülekantav summa pärast vääringu konverteerimist;
5) debiteerimise väärtuspäev või maksejuhise kättesaamise kuupäev.

(3) Pärast makseteenuse lepingu alusel antud maksejuhise täitmist esitab saaja makseteenuse pakkuja käesoleva seaduse § 711 lõikes 2 sätestatud viisil saajale järgmise teabe:
1) maksejuhise number või muu tunnus, mis võimaldab maksejuhise kindlaks teha, ning teave maksja kohta, kui see on asjakohane;
2) ülekantud summa vääringus, milles see on saajale kättesaadavaks tehtud;
3) maksejuhise täitmise eest saaja poolt maksmisele kuuluvate tasude summa ja kohaldatavuse korral andmed tasude kujunemise aluste kohta ning teave tasutavate intresside kujunemise kohta;
4) saaja makseteenuse pakkuja kasutatud vahetuskurss ja ülekantud summa enne vääringu konverteerimist, kui see on kohaldatav;
5) krediteerimise väärtuspäev.

(4) Poolte kokkuleppel tuleb käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud teave võimaluse korral esitada või teha kättesaadavaks vähemalt kord kuus ja kokkulepitud viisil, mis peab võimaldama makseteenuse pakkuja kliendil teavet säilitada ja muutmata kujul taasesitada.»;

23) seadust täiendatakse §-ga 7271 järgmises sõnastuses:

«§ 7271. Teave maksejuhise täitmise kohta ühekordse makseteenuse lepingu alusel

(1) Pärast ühekordse makseteenuse lepingu alusel esitatud maksejuhise kättesaamist esitab või teeb maksja makseteenuse pakkuja viivitamata maksjale kättesaadavaks käesoleva seaduse § 711 lõikes 2 sätestatud viisil järgmise teabe:
1) maksejuhise number või muu tunnus, mis võimaldab maksetehingu kindlaks teha, ning teave saaja kohta, kui see on asjakohane;
2) ülekantav rahasumma maksejuhisel väljendatud vääringus;
3) maksja poolt maksmisele kuuluvate tasude summa ning kohaldatavuse korral andmed tasude kujunemise aluste või nende jaotuse kohta;
4) kohaldatavuse korral vahetus- või aluskurss, kui see erineb käesoleva seaduse § 7111 lõike 1 punkti 4 alusel esitatust, ja ülekantava summa suurus pärast nimetatud vääringu konverteerimist;
5) maksejuhise kättesaamise kuupäev.

(2) Pärast maksejuhise täitmist ühekordse makseteenuse lepingu alusel esitab või teeb saaja makseteenuse pakkuja saajale kättesaadavaks käesoleva seaduse § 711 lõikes 2 sätestatud viisil järgmise teabe:
1) maksejuhise number või muu tunnus, mis võimaldab maksetehingu kindlaks teha, ning ka teave maksja kohta ja muu maksejuhisega edastatud teave, kui need on asjakohased;
2) ülekantud summa vääringus, milles see on saajale kättesaadavaks tehtud;
3) maksejuhise täitmise eest saaja poolt maksmisele kuuluvate tasude summa ning kohaldatavuse korral andmed tasude kujunemise aluste või nende jaotuse kohta;
4) kohaldatavuse korral saaja makseteenuse pakkuja kasutatud vahetus- või aluskurss ja ülekantud summa pärast vääringu konverteerimist;
5) krediteerimise väärtuspäev.»;

24) paragrahv 728 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«§ 728. Maksejuhise täitmise tähtaeg

(1) Maksja makseteenuse pakkuja peab tagama, et maksesumma laekuks saaja makseteenuse pakkuja kontole hiljemalt maksejuhise kättesaamisele järgneval arvelduspäeval, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(2) Kui tegemist on paberkandjal algatatud maksejuhisega, võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega pikendada veel ühe arvelduspäeva võrra.

(3) Kui makse algatatakse saaja poolt või tema kaudu, peab saaja makseteenuse pakkuja edastama maksejuhise maksja makseteenuse pakkujale aja jooksul, milles saaja ja tema makseteenuse pakkuja on kokku leppinud. Otsekorralduse puhul tuleb maksejuhis edastada ajavahemikul, mis võimaldab otsekorralduse täitmist kokkulepitud ajal.

(4) Saaja makseteenuse pakkuja teeb maksesumma pärast selle laekumist oma kontole viivitamata saajale kättesaadavaks.

(5) Kui maksejuhise täitmisel tuleb debiteerida maksekontot, et tohi debiteerimise väärtuspäev olla varasem kuupäevast, mil maksetehingu summa maksekontolt debiteeritakse.

(6) Kui tarbija teeb makseteenuse pakkuja juures avatud kontole kontol kasutatavas vääringus sularaha sissemakse, peab makseteenuse pakkuja tagama, et maksesumma oleks saajale kättesaadav viivitamata pärast raha kättesaamist makseteenuse pakkuja poolt. Kui makseteenuse pakkuja klient ei ole tarbija, tuleb maksesumma teha saajale kättesaadavaks hiljemalt järgmisel arvelduspäeval pärast raha kättesaamist makseteenuse pakkuja poolt.

(7) Saaja konto krediteerimise väärtuspäev ei või olla hilisem kui arvelduspäev, mil maksetehingu summa krediteeritakse saaja makseteenuse pakkuja kontole. Maksja konto kõige varasem debiteerimise väärtuspäev ei või olla varasem kui selle konto debiteerimise tegelik aeg.»;

25) paragrahvid 729–733 tunnistatakse kehtetuks;

26) 40. peatüki 2. jagu täiendatakse 3., 4. ja 5. jaotisega järgmises sõnastuses:

«3. jaotis
Vastutus

§ 7331. Makseteenuse pakkuja vastutus kordumatu tunnuse alusel tehtava maksetehingu korral

(1) Kui maksejuhis täidetakse kooskõlas kordumatu tunnusega, loetakse maksejuhis kordumatu tunnuse kohase saaja suhtes nõuetekohaselt täidetuks.

(2) Kui makseteenuse pakkuja kliendi esitatud maksejuhise kordumatu tunnus on väär, ei vastuta makseteenuse pakkuja käesoleva seaduse § 7333 kohaselt maksetehingu täitmata jätmise ega valesti täitmise eest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui makseteenuse pakkuja klient on lisaks maksejuhise kordumatule tunnusele esitanud makseteenuse pakkujale muid asjakohaseid täiendavaid andmeid, vastutab makseteenuse pakkuja maksetehingu täitmise eest üksnes vastavalt kliendi esitatud kordumatule tunnusele.

(3) Kui makseteenuse pakkujal ei ole võimalik seostada maksja esitatud kordumatut tunnust ühegi saajaga või maksekontoga, peab makseteenuse pakkuja sellest teavitama maksjat või teist makseteenuse pakkujat ja tagastama maksesumma.

§ 7332. Makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata maksete korral

(1) Autoriseerimata makse eest ei ole maksja makseteenuse pakkujal õigust nõuda maksjalt makse tegemisega seotud tasu ega kulutuste hüvitamist.

(2) Makseteenuse pakkuja on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul kohustatud maksesumma viivitamata maksjale tagastama. Kui maksesumma debiteeriti maksja kontolt, tuleb kontol taastada olukord, mis oleks olnud, kui autoriseerimata makset ei oleks toimunud.

§ 7333. Makseteenuse pakkuja vastutus täitmata ja valesti täidetud makse korral

(1) Kui maksejuhise on algatanud maksja, võib ta täitmata või valesti täidetud makse korral nõuda makseteenuse pakkujalt maksesumma viivitamatut ja mahaarvamisteta tagasimaksmist. Kui maksesumma debiteeriti maksja kontolt, tuleb kohaldatavuse korral kontol taastada olukord, mis oleks olnud, kui kontot ei oleks debiteeritud. Kui maksesummast on tehtud alusetuid mahaarvamisi, peab maksja makseteenuse pakkuja mahaarvatud summad viivitamata edastama saajale.

(2) Kui maksja makseteenuse pakkuja tõendab, et maksesumma on õigeks ajaks ja mahaarvamisteta laekunud saaja makseteenuse pakkuja kontole vastavalt käesoleva seaduse §-s 728 sätestatule, ei vastuta maksja makseteenuse pakkuja käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel.

(3) Kui makse algatatakse saaja poolt või tema kaudu, võib saaja täitmata või valesti täidetud makse korral nõuda, et tema makseteenuse pakkuja edastaks maksejuhise viivitamata uuesti maksja makseteenuse pakkujale.

(4) Kui makse on täitmata või valesti täidetud ja saaja makseteenuse pakkuja tõendab, et ta on oma kohustused täitnud, peab maksja makseteenuse pakkuja maksesumma mahaarvamisteta ja viivitamata tagastama maksjale või taastama maksaja kontol olukorra käesoleva paragrahvi lõike 1 esimese ja teise lause kohaselt. Kui maksesummast on tehtud alusetuid mahaarvamisi, peab saaja makseteenuse pakkuja tegema mahaarvatud summad viivitamata saajale kättesaadavaks.

(5) Makseteenuse pakkuja kliendil ei ole käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses ja teises lauses ning lõikes 3 sätestatud õigusi, kui maksejuhis on täidetud kooskõlas makseteenuse pakkuja kliendi esitatud kordumatu tunnusega. Sellisel juhul saab maksja makseteenuse pakkujalt nõuda, et see oma võimaluste piires aitaks maksjal maksesumma tagasi saada. Makseteenuse pakkujal on õigus nõuda selle eest tasu, kui tasu nõudmine on makseteenuste lepinguga kokku lepitud.

(6) Makseteenuse pakkuja kliendil on õigus nõuda makseteenuse pakkujalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel makstud tasude tagasimaksmist ja viivise tasumist, mida makseteenuse pakkuja temalt koos täitmata või valesti täidetud maksega nõudis või millega makseteenuse pakkuja kliendi kontot debiteeris.

(7) Kui makse on jäetud täitmata või on valesti täidetud, peab makseteenuse pakkuja hoolimata vastutusest tegema kliendi nõudmisel kindlaks maksetehingu teostamisega seotud olulised asjaolud ja teda uurimise tulemustest teavitama.

(8) Makseteenuse pakkuja vastutab käesoleva paragrahvi kohaselt ka juhul, kui vastutus on tegelikult omistatav makseteenuse pakkuja valitud maksevahendajale. Makseteenuse pakkuja ei vastuta, kui tegelikult vastutava maksevahendaja on valinud makseteenuse pakkuja klient. Sellisel juhul vastutab makseteenuse pakkuja kliendi ees tema valitud maksevahendaja.

§ 7334. Tõendamiskoormis

(1) Kui on vaieldav, kas maksetehing on autoriseeritud või nõuetekohaselt täidetud, peab makseteenuse pakkuja tõendama, et maksetehing on autenditud, korrektselt dokumenteeritud, kontodel kajastatud ja tehingu tegemist ei ole mõjutanud ükski puudus.

(2) Kui on vaieldav, kas maksevahendi abil tehtud maksetehing on autoriseeritud, ei ole ainuüksi maksevahendi kasutamise dokumenteerimine makseteenuse pakkuja poolt küllaldane selle tõendamiseks, et:
1) makse on autoriseeritud;
2) maksevahendit on kasutatud pettuse teel;
3) rikutud on ühte või mitut käesoleva seaduse §-s 73310 sätestatud nõuet;
4) rikutud on tahtlikult või raske hooletuse tõttu ühte või mitut maksevahendi väljastamise ja kasutamise tingimust.

(3) Autentimine on toiming, mis võimaldab makseteenuse pakkujal kontrollida konkreetse maksevahendi, sealhulgas selle isikustatud turvaelementide kasutamist.

§ 7335. Tagasinõudeõigus

Kui käesoleva seaduse §-le 7333 vastavad makseteenuse pakkuja vastutuse asjaolud on omistatavad teisele makseteenuse pakkujale või maksevahendajale, võib makseteenuse pakkuja nõuda teiselt makseteenuse pakkujalt või maksevahendajalt kahju hüvitamist, kui see tulenes nimetatud paragrahvi alusel makseteenuse pakkuja kliendi esitatud nõuete täitmisest.

§ 7336. Saaja poolt ja tema kaudu algatatud makse tagasimakse erisused

(1) Maksjal on õigus nõuda makseteenuse pakkujalt saaja poolt või tema kaudu algatatud ja autoriseeritud maksejuhise kohaselt tehtud makse tagasimakset kogu ülekantud summa ulatuses, kui on täidetud mõlemad tingimused:
1) maksetehingu autoriseerimise ajal ei määratud selle täpset summat;
2) ülekantav summa ületab summa, mida maksja oleks eeldanud, võttes arvesse tema makseteenuse lepingu tingimusi, varasemate maksete suurust ja muid asjaolusid.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud tõendab maksja juhul, kui makseteenuse pakkuja seda nõuab.

(3) Maksja ja tema makseteenuse pakkuja võivad kokku leppida, et otsearvelduse korral teeb makseteenuse pakkuja tagasimakse sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimuste täitmisest.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 kohaldamisel ei saa maksja tugineda vahetuskursiga seotud põhjustele, kui aluskurss on makseteenuse pakkujaga vastavalt käesoleva seaduse § 711 lõike 1 punktis 10 või § 7111 lõike 1 punktis 4 sätestatule kokku lepitud.

(5) Pooled võivad kokku leppida, et maksjal ei ole tagasimakse saamise õigust, kui maksja on maksetehingu tegemiseks andnud makseteenuse pakkujale nõusoleku ning juhul, kui see on kohaldatav, on makseteenuse pakkuja või makse saaja teavitanud maksjat tulevasest maksetehingust või teinud teabe tulevase maksetehingu kohta kättesaadavaks kokkulepitud viisil vähemalt neli nädalat enne maksetehingu teostamist.

(6) Maksjal on õigus käesolevas paragrahvis sätestatud tagasimakse saamisele, kui ta esitab tagasimakse nõude makseteenuse pakkujale kaheksa nädala jooksul maksesumma debiteerimisest arvates.

(7) Makseteenuse pakkuja on kohustatud kümne arvelduspäeva jooksul tagasimakse nõude saamisest arvates maksesumma täielikult tagasi maksma või esitama põhjendused tagasimakse tegemisest keeldumise kohta. Keeldumise korral tuleb viidata isikule või asutusele, kelle poole maksja võib tarbijakaitse seaduses sätestatud korras pöörduda nimetatud põhjustega mittenõustumise korral. Makseteenuse pakkujal ei ole õigust keelduda tagasimakse tegemisest käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul.

§ 7337. Kohustus klienti teavitada autoriseerimata maksetehingu ja valesti täidetud makse korral

(1) Makseteenuse pakkuja klient peab makseteenuse pakkujat teavitama autoriseerimata maksetehingust või valesti täidetud maksest viivitamata pärast sellest teadasaamist.

(2) Makseteenuse pakkuja kliendil ei ole käesolevas jaotises sätestatud nõuete ja vastuväidete esitamise õigust, kui ta ei ole esitanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teadet oma makseteenuse pakkujale 13 kuu jooksul tema konto autoriseerimata debiteerimise kuupäevast või valesti täidetud makse debiteerimise kuupäevast arvates.

(3) Käesoleva paragrahvi lõiget 2 kohaldatakse üksnes juhul, kui makseteenuse pakkuja on kohaldatavuse korral klienti teavitanud või teinud teabe maksejuhise täitmisega seonduva kohta kättesaadavaks käesoleva seaduse § 727 või 7271 kohaselt.

§ 7338. Maksja vastutus seoses autoriseerimata maksetega

(1) Kui autoriseerimata makse on tehtud, kasutades kadunud või varastatud maksevahendit, kannab maksja riisikot, kuid mitte rohkem kui maksevahendi väljajaga kokkulepitud piirsumma ulatuses, kõige rohkem aga summa ulatuses, mis vastab 150 eurole. Maksja kannab riisikot ka siis, kui maksevahendit on kasutatud muul õigustamatul viisil ja kui maksja ei ole isikustatud turvaelemente nõuetekohaselt hoidnud.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud summalist piirangut ei kohaldata, kui seoses autoriseerimata maksega on tegemist maksjapoolse pettusega või kui maksja rikkus tahtlikult või raske hooletuse tõttu:
1) ühte või mitut käesoleva seaduse §-s 73310 sätestatud kohustust;
2) ühte või mitut maksevahendi väljastamise ja kasutamise tingimust.

(3) Maksja ei kanna käesoleva paragrahvi lõikest 1 tulenevat riisikot alates ajast, kui kahju on tekkinud maksevahendi kasutamisest pärast käesoleva seaduse § 73310 punktis 2 sätestatud teate esitamist, välja arvatud, kui maksja tegutses pettuse teel.

(4) Maksja ei kanna käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riisikot, kui makseteenuse pakkuja ei ole täitnud käesoleva seaduse § 73311 lõike 1 punktis 3 sätestatud kohustust, välja arvatud, kui maksja tegutses pettuse teel.

§ 7339. Vastutuse erisused ja vastutusest vabastamine

(1) Käesolevas jaotises sätestatud nõuete esitamine muudel alustel ei ole lubatud. See ei välista ega piira muude nõuete esitamist muul alusel, sealhulgas kahju hüvitamise nõuet käesoleva seaduse § 115 alusel.

(2) Vastutus käesoleva jaotise alusel on välistatud, kui selle alusel esitatud nõuded tuginevad ebatavalistele ja ettenägematutele asjaoludele, mida neile asjaoludele viitaval poolel ei ole võimalik mõjutada ning mis kõikidest nende takistamiseks ettevõetud jõupingutustest hoolimata oleksid vältimatud, või kui makseteenuse pakkuja täitis seadusest tulenevat kohustust.

4. jaotis
Maksevahendiga seotud kohustused ning erisused seoses väikemaksevahendite ja e-rahaga

§ 73310. Maksevahendi omamisega seotud kohustused

Maksevahendi omaja on kohustatud:
1) kasutama maksevahendit selle väljastamise ja kasutamise tingimuste kohaselt, muu hulgas tegema alates maksevahendi saamisest kõik vajaliku, et hoida maksevahend ja selle kasutamist võimaldavad abivahendid, sealhulgas isikustatud turvaelemendid, kaitstuna;
2) teatama viivitamata maksevahendi väljastanud makseteenuse pakkujale või tema poolt sel eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale isikule maksevahendi kadumisest, vargusest ja maksevahendi autoriseerimata või valesti kasutamisest pärast sellest teadasaamist.

§ 73311. Maksevahendi väljastamisega seotud kohustused

(1) Maksevahendi väljastanud makseteenuse pakkuja peab:
1) tagama, et maksevahendi isikustatud turvaelementidele oleks juurdepääs üksnes maksevahendi kasutamise õigusega kliendil, võttes samas arvesse käesoleva seaduse §-s 73310 maksevahendi omaja suhtes sätestatud kohustusi;
2) hoiduma maksevahendi saatmisest selle kasutajale ilma, et ta oleks seda nõudnud, välja arvatud juhul, kui asendatakse olemasolev maksevahend;
3) tagama maksevahendi kasutajale tehnilised võimalused teate esitamiseks vastavalt käesoleva seaduse § 73310 punktis 2 sätestatule ja taotluse esitamiseks käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud blokeeringu lõpetamiseks;
4) andma makseteenuse pakkuja kliendi nõudmisel talle vajalikud vahendid, mis võimaldavad tal tõendada käesoleva lõike punktis 3 sätestatud kohustuste täitmist 18 kuu jooksul kohustuse täitmisest arvates;
5) takistama maksevahendi kasutamist pärast käesoleva seaduse § 73310 punktis 2 nimetatud teate saamist.

(2) Maksja ja tema makseteenuse pakkuja võivad kokku leppida maksevahendi kaudu tehtavate tehingute summalistes limiitides.

(3) Kui makseteenuse lepingus on nii kokku lepitud, on makseteenuse pakkujal õigus blokeerida maksevahend objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, mis seonduvad maksevahendi turvalisusega, või kui on kahtlus maksja nõusolekuta või pettuse teel maksevahendi kasutamise kohta või kui krediidiliiniga seotud maksevahendi kasutamisel suureneb oluliselt oht, et maksjal ei ole piisavalt vahendeid maksekohustuse täitmiseks.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul peab makseteenuse pakkuja võimaluse korral teavitama maksjat lepingus kokkulepitud viisil maksevahendi blokeerimisest ja selle põhjustest võimaluse korral enne maksevahendi blokeerimist või viivitamata pärast maksevahendi blokeerimist. Käesolevas lõikes sätestatud nõuet ei pea täitma, kui teabe edastamine on vastuolus objektiivselt põhjendatud turvalisuse kaalutlusega või ei ole muul seaduses sätestatud põhjusel lubatud.

(5) Makseteenuse pakkuja peab vabastama maksevahendi blokeeringust või asendama selle uue maksevahendiga, kui blokeerimise põhjused on ära langenud.

(6) Maksevahendi või mis tahes isikustatud turvaelemendi maksjale saatmisega seotud riisikot kannab makseteenuse pakkuja.

§ 73312. Erandid väikemaksevahendite ja e-raha suhtes

(1) Makseteenuse leping võib sisaldada kohustust väljastada makseteenuse pakkuja kliendile väikemaksevahend. Väikemaksevahend on vahend, mis vastab ühele järgmistest tingimustest:
1) selle abil tehtavate ühekordsete maksetehingute väärtus ei ületa 30 eurot;
2) selle kasutamise limiit on kuni 150 eurot;
3) sellel hoitav summa ei ületa kunagi 150 euro suurust summat.

(2) Pooled võivad lõikes 1 nimetatud maksevahendi suhtes kokku leppida, et:
1) ei kohaldata käesoleva seaduse § 711 lõigetes 1–3 ja 5 ning § 727 lõikes 1 sätestatut ning makseteenuse pakkuja peab esitama oma kliendile üksnes osutatavate makseteenuste üldise kirjelduse ja teabe, mis sisaldab maksevahendi kasutamise viise, vastutuse kirjeldust, tasusid ja muud olulist informatsiooni, ning viite selle kohta, kuidas on võimalik käesoleva seaduse § 711 lõikes 1 nimetatud andmete ja tingimustega tutvuda;
2) makseteenuse pakkuja ei pea teatama makseteenuse lepingu muudatustest käesoleva seaduse §-s 7191 sätestatud korras;
3) ei kohaldata käesoleva seaduse § 727 lõigetes 2–4 sätestatut ning makseteenuse pakkuja peab esitama või tegema pärast maksejuhise täitmist oma kliendile kättesaadavaks üksnes viite, mille alusel on kliendil võimalik kindlaks teha maksetehingut, makstud summa suurust, maksetehingu tegemise eest maksmisele kuuluvaid tasusid iga makse või maksete kogumi kohta;
4) käesoleva lõike punktis 3 nimetatud teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise kohustust makseteenuse pakkujal ei ole, kui maksevahendi kasutajat ei ole võimalik kindlaks teha või kui makseteenuse pakkujal puudub tehniline võimalus sellise teabe kättesaadavaks tegemiseks. Makseteenuse pakkuja peab võimaldama makseteenuse pakkuja kliendil kontrollida maksevahendil säilitatava raha summat;
5) käesoleva seaduse § 7338 lõikeid 3 ja 4, § 73310 punkti 2 ning § 73311 lõike 1 punkte 4 ja 5 ei kohaldata, kui väikemaksevahendit ei ole võimalik blokeerida või selle edasist kasutamist piirata;
6) käesoleva seaduse § 7332 ja 7334 ning § 7338 lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui ei ole võimalik omistada väikemaksevahendi kasutamist ühelegi makseteenuse pakkuja kliendile või ei ole makseteenuse pakkujal muul väikemaksevahendist tuleneval põhjusel võimalik välja selgitada maksevahendi kasutamise autoriseerimist;
7) makseteenuse pakkuja ei ole kohustatud teavitama maksejuhise täitmisest keeldumisest käesoleva seaduse § 7243 lõigetes 1–3 sätestatud korras, kui asjaolusid arvestades ei ole mõistlik makseteenuse pakkujalt teavitamist oodata;
8) maksja ei saa tagasi võtta maksejuhist, millega ta on andnud nõusoleku makseks või nõusoleku makse saajale makse tegemiseks erinevalt käesoleva seaduse §-st 726;
9) maksetehing tehakse muu kui käesoleva seaduse §-s 728 määratud tähtaja jooksul.

(3) Käesoleva seaduse §-des 7332 ja 7338 sätestatut ei kohaldata e-raha suhtes, kui maksja makseteenuse pakkujal ei ole võimalik blokeerida maksekontot või väikemaksevahendit.

5. jaotis
Kohaldamisala ja kõrvalekalduvad kokkulepped

§ 73313. Sätete rikkumise keelamine

Seadusega sätestatud isik või asutus võib seadusega sätestatud korras nõuda käesolevas jaos sätestatut rikkunud makseteenuse pakkujalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist.

§ 73314. Sätete kohustuslikkus

(1) Käesolevas jaos sätestatust makseteenuse pakkuja kliendi kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mis on sõlmitud makseteenuse pakkuja kliendi ja makseteenuse pakkuja vahel, on tühine, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

(2) Makseteenuse pakkuja ja tema klient võivad leppida kokku muus maksejuhise täitmise tähtajas, kui on sätestatud käesoleva seaduse § 728 lõikes 1, kuid see ei või ületada nelja arvelduspäeva, kui:
1) makse tehakse muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi (edaspidi lepinguriik) vääringus kui euro või Eesti kroon;
makse teise lepinguriiki tehakse Eesti kroonides.

(3) Makseteenuse pakkuja ja tema klient võivad kokku leppida, et käesoleva seaduse § 728 lõigetes 3 ja 6 sätestatut ei kohaldata osaliselt või täielikult, kui tegemist on käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud maksega.

(4) Kui makseteenust ei pakuta eurodes ega muus lepinguriigi vääringus või kui maksja makseteenuse pakkuja või saaja makseteenuse pakkuja asukoht on mujal kui lepinguriigis, ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõiget 1 ning käesoleva seaduse § 725 lõikeid 1 ja 3, § 728 lõikeid 1–3 ja 6, § 7331 lõiget 3, § 7332 ning § 7333 lõikeid 1 ja 2, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

(5) Kui maksja makseteenuse pakkuja või saaja makseteenuse pakkuja asukoht on mujal kui lepinguriigis, kuid makseteenust pakutakse eurodes või muus lepinguriigi vääringus, on käesoleva seaduse § 728 lõigetest 4, 5 ja 7 maksja või saaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud maksete kohta, mida ei tehta eurodes või muu lepinguriigi vääringus, võivad pooled kokku leppida, et käesoleva seaduse § 728 lõigetes 4, 5 ja 7 sätestatut ei kohaldata osaliselt või täielikult.

(6) Kui makseteenuse pakkuja klient ei ole tarbija, võivad pooled kokku leppida, et käesoleva seaduse § 710–7112, 7191 ja 720, § 7241 lõike 2 teist lauset, § 725 lõiget 5, § 726–7271, 7333, 7334, 7336 ja 7338 ei kohaldata osaliselt või täielikult. Samuti, kui makseteenuse pakkuja klient ei ole tarbija, võivad pooled leppida kokku muus tähtajas, kui on käesoleva seaduse § 7337 lõikes 2 sätestatud.»;

27) 40. peatüki 3. jagu tunnistatakse kehtetuks;

28) paragrahvides 747–757 asendatakse sõna «kontopidaja» sõnadega «makseteenuse pakkuja» vastavas käändes;

29) paragrahvi 981 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

«(11) Makseteenuse pakkuja on kohustatud tšeki maksjalt käsundiandja kasuks sisse nõudma käsundiandja poolt makseteenuse pakkujale esitatud tšeki. Makseteenuse pakkuja peab korraldama tšeki õigeaegse esitamise tšeki maksjale ning tšeki lunastamata jätmise korral võtma tarvitusele abinõud käsundiandja huvide kaitseks.»

§ 127. Väärtpaberituru seaduse muutmine

  Väärtpaberituru seaduses (RT I 2001, 89, 532; 2009, 37, 250) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 80 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(3) Juhi valimise või määramise korral peab investeerimisühing esitama inspektsioonile käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja juhi kinnituse ning audiitori valimise või määramise korral tema nime ja audiitori kinnituse, et juhi või audiitori suhtes puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla investeerimisühingu juht või audiitor.»;

2) paragrahvi 991 lõikest 7 jäetakse välja sõna «alumiste»;

3) paragrahvi 110 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

«(3) Rahandusminister võib kehtestada määrusega avalikustamisele kuuluvate andmete loetelu, aruannete koostamise metoodika ning nende avalikustamise ja inspektsioonile esitamise korra.»

15. peatükk SEADUSE RAKENDAMINE JA JÕUSTUMINE 

§ 128. Eurodes väljendatud näitajad

  Käesolevas seaduses eurodes esitatud näitajad arvutatakse ümber Eesti kroonidesse Eesti Panga vahetuskursi alusel.

§ 129. E-raha asutuste seaduse kehtetuks tunnistamine

  E-raha asutuste seadus (RT I 2005, 61, 473; 2007, 65, 405) tunnistatakse kehtetuks.

§ 130. Rakendussätted

 (1) Erinevalt võlaõigusseaduse § 728 lõikes 1 sätestatust võivad maksja ja tema makseteenuse pakkuja kuni 2012. aasta 1. jaanuarini leppida kokku muus täitmise tähtajas, mis ei või aga ületada kolme arvelduspäeva. Kui tegemist on paberkandjal algatatud maksejuhisega, võib käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaega pikendada veel ühe arvelduspäeva võrra.

 (2) Isikud, kes osutasid makseteenuseid või nendega samaväärseid teenuseid enne käesoleva seaduse jõustumist ning kes kavatsevad pärast käesoleva seaduse jõustumist sellel alal tegutsemist jätkata, peavad esitama Finantsinspektsioonile tegevusloa või käesoleva seaduse § 13 kohase erisuse taotluse hiljemalt nelja kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut ei kohaldata käesoleva seaduse § 3 lõike 6 punktides 2–6 nimetatud isikute suhtes.

 (3) Isikud, kes osutasid makseteenuseid või nendega samaväärseid teenuseid enne käesoleva seaduse jõustumist ning kes kavatsevad pärast käesoleva seaduse jõustumist sellel alal tegutsemist jätkata, sealhulgas krediidiasutused, peavad oma tegevuse ja dokumendid viima käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse nelja kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kuni käesoleva seadusega vastavusse viimiseni peavad käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud isikute tegevus ja dokumendid vastama kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud õigusaktidele.

 (4) Käesoleva seaduse jõustumise ajal kehtivat tegevusluba omavad e-raha asutused peavad oma tegevuse ja dokumendid viima käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse ühe kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kuni käesoleva seadusega vastavusse viimiseni peavad e-raha asutuste tegevus ja dokumendid vastama kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud õigusaktidele.

 (5) Isikud, kes on osutanud makseteenuseid või nendega samaväärseid teenuseid käesoleva seaduse tähenduses juba varem kui 2007. aasta 25. detsembrist, võivad jätkata nimetatud teenuste osutamist ilma käesoleva seaduse §-s 14 sätestatud tegevusluba omamata kuni 2011. aasta 30. aprillini.

 (6) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud isikule anda makseasutuse tegevusloa ning lisada ta käesoleva seaduse §-s 105 sätestatud makseasutuste nimekirja ilma tegevusloa taotlemise korda rakendamata juhul, kui Finantsinspektsioon on seisukohal, et nimetatud isik täidab käesolevas seaduses tegevusloa taotlemise suhtes sätestatud nõudeid.

Riigikogu aseesimees Keit PENTUS


Õiend

Lugeda Riigikogus 17.12.2009 vastu võetud «Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse» § 125 tekstis tarbijakaitseseaduse avaldamismärge õigeks:
(RT I 2004, 13, 86; 2009, 54, 363).

Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 17 lõige 31 punkt 2 ja Riigikogu rahanduskomisjoni 28. jaanuari 2010. aasta taotlus nr 2.7-3/146.


1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 319, 5.12.2007, lk 1–36), viimati muudetud direktiiviga 2007/64/EÜ (ELT L 187, 18.07.2009, lk 5);
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/46/EÜ elektronrahaasutuste asutamise ja tegevuse kohta ning usaldatavusnormatiivide täitmise üle peetava järelevalve kohta (EÜT L 275, 27.10.2000, lk 39–43).