Teksti suurus:

Reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:06.01.2003
Avaldamismärge:RT II 2002, 21, 92

Reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsioon

Vastu võetud 12.12.1974

(õ) 12.01.10 11:50

Konventsiooni ratifitseerimise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

 


Konventsiooni osalisriigid,

olles tunnistanud vajadust kokku leppida mõningad juhised reisijate ja nende pagasi mereveo kohta;

on otsustanud sellel eesmärgil sõlmida konventsiooni ja on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1. Mõisted

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1. (a) «vedaja» tähendab isikut, kellega või kelle nimel on sõlmitud veoleping, olenemata sellest, kas veo viib läbi tema või tegelik vedaja;
(b) «tegelik vedaja» tähendab isikut, kes ei ole laeva omanik, prahtija ega operaator ja kes tegelikult viib läbi kogu veo või osa veost;

2. «veoleping» tähendab vedaja või vedaja nimel sõlmitud lepingut reisija ja tema pagasi mereveo kohta;

3. «laev» tähendab ainult merelaeva, laevaks ei loeta õhkpadjal veesõidukit;

4. «reisija» tähendab laeval viibivat isikut,
(a) keda veetakse vastavalt veolepingule, või
(b) kes vedaja nõusolekul on saatjaks sõidukile või elusloomadele, mida veetakse konventsiooniga reguleerimata kaubaveolepingu alusel;

5. «pagas» tähendab eset või sõidukit, mida veetakse vastavalt veolepingule, välja arvatud:
(a) esemed või sõidukid, mida veetakse vastavalt merekaubaveolepingule, konossemendile või muule peamiselt kaubaveoga seotud lepingule; ja
(b) elusloomad;

6. «kajutipagas» tähendab pagasit, mis on reisija kajutis või muul viisil tema valduses, järelevalve või kontrolli all. Kajutipagas hõlmab ka pagasit, mis on reisija sõidukis või sõidukil, välja arvatud käesoleva artikli lõike 8 ja artikli 8 kohaldamise korral;

7. «pagasi kaotsiminek või pagasi kahjustumine» hõlmab varalist kahju, mis tuleneb pagasi reisijale tagastamata jätmisest mõistliku aja jooksul pärast selle laeva saabumist, mille pardal pagasit veeti või oleks tulnud vedada, kuid ei hõlma töövaidluse tulemusena tekkinud viivitusest tekkinud kahju;

8. «vedu» hõlmab järgmisi ajavahemikke:
(a) reisija ja tema kajutipagasi suhtes ajavahemikku, mille jooksul reisija ja/või tema kajutipagas on laeva pardal, samuti laevalemineku ja maalemineku aega, ning ajavahemikku, mille jooksul reisijat ja tema kajutipagasit transporditakse veeteed mööda maalt laevale või vastupidi, eeldusel et sellise transpordi maksumus sisaldub piletihinnas või kui vedaja on andnud reisijate käsutusse sellel eesmärgil kasutatava abitranspordilaeva. Vedu ei hõlma siiski reisija suhtes ajavahemikku, mille kestel reisija on meresadama terminalis või vaksalis või kail või mis tahes muus sadamarajatises;
(b) kajutipagasi suhtes ka ajavahemikku, mille jooksul reisija on meresadama terminalis või vaksalis või kail või mis tahes muus sadamarajatises, kui pagasi on üle võtnud vedaja või tema teenistuja või agent ja seda ei ole uuesti reisijale tagastatud;
(c) pagasi suhtes, mis ei ole kajutipagas, ajavahemikku alates hetkest, mil vedaja või tema teenistuja või agent võtab pagasi kaldal või laeva pardal üle, kuni hetkeni, mil vedaja või tema teenistuja või agent pagasi reisijale tagastab;

9. «rahvusvaheline vedu» tähendab vedu, mille puhul lähtesadam ja sihtsadam asuvad vastavalt veolepingule eri riikides, või samas riigis juhul, kui vastavalt veolepingule või graafikujärgsele reisiplaanile on ette nähtud sissesõit vahesadamasse muus riigis;

10. «organisatsioon» tähendab Valitsustevahelist Merenduse Konsultatiivorganisatsiooni.*

Artikkel 2. Kohaldamine

1. Konventsiooni kohaldatakse rahvusvahelisele veole juhul, kui:
(a) laev sõidab konventsiooni osalisriigi lipu all või on konventsiooni osalisriigis registreeritud, või
(b) veoleping on sõlmitud konventsiooni osalisriigis, või
(c) lähte- või sihtsadam on vastavalt veolepingule konventsiooni osalisriigis.

2. Olenemata käesoleva artikli lõikest 1, kui vastavalt rahvusvahelisele konventsioonile, mis reguleerib reisijate või pagasi vedu muu transpordiliigiga, kohaldatakse veole teistsugust tsiviilvastutuse korda, kohaldatakse ka nimetatud konventsiooni mereveosätteid.

Artikkel 3. Vedaja vastutus

1. Vedaja vastutab kahju eest, mis tuleneb reisija surma põhjustamisest või temale kehavigastuse tekitamisest ja pagasi kaotsiminekust või selle kahjustumisest, kui sellise kahju põhjustanud juhtum on toimunud veo kestel ja on tingitud sellest, et vedaja või tema teenistuja või agent, kes on tegutsenud oma tööülesannete piires, on rikkunud oma kohustusi või on olnud hooletu.

2. Tõendamiskohustus, et kahju põhjustanud juhtum toimus veo ajal, samuti kahju ulatuse tõendamise kohustus lasub hagejal.

3. Kui reisija surma või temale tekitatud kehavigastuse või kajutipagasi kaotsimineku või kahjustumise on põhjustanud laevahukk, kokkupõrge, madalikule jooksmine, plahvatus, tulekahju või laevarike, eeldatakse et vedaja või tema teenistuja või agent, kes on tegutsenud oma tööülesannete piires, on rikkunud oma kohustusi või on olnud hooletu, kui ei ole tõendatud vastupidist. Muu pagasi kaotsimineku, hävimise või kahjustumise korral eeldatakse, et nimetatud isik on rikkunud oma kohustusi või on olnud hooletu, sõltumata kaotsimineku, hävimise või kahjustuse põhjustanud juhtumi laadist, kui ei ole tõendatud vastupidist. Mis tahes muu juhtumi korral peab kohustuse rikkumist või hooletust tõendama hageja.

Artikkel 4. Tegelik vedaja

1. Kui veo läbiviimine või osa sellest on usaldatud tegelikule vedajale, vastutab vedaja sellest hoolimata kogu veo eest vastavalt konventsioonile. Tegelikule vedajale kohaldatakse täiendavalt konventsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi tema läbiviidava veo ulatuses.

2. Vedaja vastutab tegeliku vedaja läbiviidud veo puhul tegeliku vedaja ja tema nende teenistujate ja agentide tegude või tegevusetuse eest, kes on tegutsenud oma tööülesannete piires.

3. Mis tahes erikokkulepe, mille kohaselt vedaja võtab kohustusi, mis ei tulene konventsioonist, või loobub õigusest, mida konventsioon ette näeb, mõjutab tegelikku vedajat üksnes juhul, kui ta on väljendanud selgelt ja kirjalikult oma nõusolekut sellega.

4. Kui vastutavad nii vedaja kui ka tegelik vedaja, on nende vastutus samas ulatuses ja solidaarne.

5. Käesolev artikkel ei välista ega piira regressiõigust vedaja ja tegeliku vedaja vahelises suhtes.

Artikkel 5. Väärtasjad

Vedaja ei vastuta raha, väärtpaberite, kulla, hõbeesemete, väärisehete, kaunistuste, kunstiteoste või teiste väärtasjade eest, välja arvatud juhul, kui väärtasjad on hoiustatud vedaja juures kokkuleppe alusel, mille eesmärgiks on nende hoid kindlas kohas; sellisel juhul vastutab vedaja artikli 8 lõikes 3 ette nähtud piirmäärani, välja arvatud juhul, kui vastavalt artikli 10 lõikele 1 on kokku lepitud kõrgem piirmäär.

Artikkel 6. Kaassüü

Kui vedaja tõendab, et reisija surm või temale tekitatud kehavigastus või tema pagasi kaotsiminek või selle kahjustumine oli põhjustatud reisija kohustuse rikkumisest või hooletusest või kui reisija kohustuse rikkumine või hooletus aitas sellele kaasa, võib kohtumenetluse algatanud kohus vastavalt siseriikliku õiguse põhimõtetele vedaja täielikult või osaliselt vastutusest vabastada.

Artikkel 7. Vastutuse piirmäär surma põhjustamise või kehavigastuse korral

1. Vedaja vastutus reisija surma põhjustamise või temale kehavigastuse tekitamise korral ei või ühegi juhtumi puhul ületada 700 000 franki ühe veo kohta. Kui juhtumit läbivaatava kohtu asukohariigi siseriikliku õiguse kohaselt mõistetakse kahju hüvitis välja perioodiliste maksetena, siis ei või selliste maksete summaarse väärtuse ekvivalent ületada nimetatud piirmäära.

2. Vaatamata käesoleva artikli lõikele 1, võib konventsiooni osalisriik oma siseriiklikus õiguses määrata kõrgema vastutuse piirmäära reisija kohta vedajate suhtes, kes on asjaomase riigi kodanikud või äriühingud.

Artikkel 8. Vastutuse piirmäär pagasi kaotsimineku või kahjustumise eest

1. Vedaja vastutus kajutipagasi kaotsimineku või selle kahjustumise eest ei või mingil juhul ületada 12 500 franki ühe reisija kohta ühe veo jooksul.

2. Vedaja vastutus sõiduki, kaasa arvatud kogu sõidukis või sõidukil veetav pagas, kaotsimineku või selle kahjustumise eest ei või mingil juhul ületada 50 000 franki ühe sõiduki kohta ühe veo jooksul.

3. Vedaja vastutus sellise pagasi kaotsimineku või kahjustumise eest, mida ei ole nimetatud käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2, ei või mingil juhul ületada 18 000 franki ühe reisija kohta ühe veo jooksul.

4. Vedaja ja reisija võivad kokku leppida, et vedaja vastutuse korral nähakse ette reisija omavastutus, mis sõidukile tekitatud kahju korral ei või ületada 1750 franki ja muu pagasi kaotsimineku või kahjustumise korral 200 franki reisija kohta; asjaomane summa arvutatakse kahju hüvitisest maha.

Artikkel 9. Rahaühik ja konverteerimine

1. Konventsioonis nimetatakse frangiks rahaühikut, mis sisaldab 65,5 milligrammi kulda, mille tuhandikosa proov on 900.

2. Artiklites 7 ja 8 nimetatud summad konverteeritakse kas kohtuotsuse väljakuulutamise päeval või poolte kokkulepitud kuupäeval selle riigi valuutasse, kus kohtuasja läbi vaadatakse, ametliku kursi alusel, viidates käesoleva artikli lõikes 1 määratletud ühikule. Kui ametlik kurss puudub, otsustab kursi asjaomase riigi pädev asutus ja see loetakse konventsiooni kohaldamisel ametlikuks kursiks.

Artikkel 10. Vastutuse piirmäärade lisatingimused

1. Vedaja ja reisija võivad, otsese tahteavaldusega ja kirjalikult, kokku leppida kõrgemates vastutuse piirmäärades, kui on määratud artiklites 7 ja 8.

2. Artiklites 7 ja 8 nimetatud piirmäärad ei kehti kahju hüvitisele lisatava intressi ja kohtukulude kohta.

Artikkel 11. Vedaja teenistujate vastuväited ja piirmäärad

Kui hagi, mis tuleneb konventsiooni kohaselt hüvitamisele kuuluvast kahjust, on esitatud vedaja teenistuses oleva isiku või agendi või tegeliku vedaja vastu, on teenistujal või agendil, juhul kui ta tõendab, et tegutses oma tööülesannete piires, õigus kasutada samu vastuväiteid ja vastutuse piirmäärasid, mida võib vastavalt konventsioonile kasutada vedaja või tegelik vedaja.

Artikkel 12. Nõuete paljusus

1. Kui kohaldatakse artiklites 7 ja 8 sätestatud vastutuse piirmäärasid, kehtivad need reisija surma põhjustamisest või temale kehavigastuse tekitamisest või tema pagasi kaotsiminekust või kahjustumisest tulenevate kahjude hüvitamise nõuete kogumi suhtes tervikuna.

2. Tegeliku vedaja läbiviidud veo korral ei või vedajalt ja tegelikult vedajalt ja nende teenistujatelt ja agentidelt, kes tegutsevad oma tööülesannete piires, saadavate kahjuhüvitiste summad kokku ületada suurimat summat, mida saaks vastavalt konventsioonile välja mõista vedajalt või tegelikult vedajalt; ükski nimetatud isik ei saa siiski vastutada suurema summa ulatuses, kui on talle kohaldatav piirmäär.

3. Kui teenistujal või agendil või tegelikul vedajal on vastavalt konventsiooni artiklile 11 õigus kasutada artiklites 7 ja 8 sätestatud vastutuse piirmäärasid, ei või vedaja või, sõltuvalt olukorrast, tegeliku vedaja ja teenistuja või agendi hüvitatavad kahjuhüvitise summad kokku ületada neid piirmäärasid.

Artikkel 13. Vastutuse piiramise õigusest ilmajäämine

1. Vedajal ei ole õigust artiklites 7 ja 8 ning artikli 10 lõikes 1 nimetatud piirmääradest tulenevatele hüvedele, kui on tõendatud, et kahju tekkis vedaja teo või tegevusetuse tagajärjel, mis pandi toime tahtlikult või hoolimatult ja teadmisega, et selline kahju tõenäoliselt tekib.

2. Vedaja või tegeliku vedaja teenistuses oleval isikul või agendil ei ole õigust saada nimetatud piirmääradest tulenevaid hüvesid, kui on tõendatud, et kahju tekkis nimetatud teenistuja või agendi teo või tegevusetuse tagajärjel, mis on toime pandud tahtlikult või hoolimatult ja teadmisega, et selline kahju tõenäoliselt tekib.

Artikkel 14. Nõuete alus

Reisija surma põhjustamisest või temale kehavigastuse tekitamisest või pagasi kaotsiminekust või kahjustumisest tulenevat nõuet vedaja või tegeliku vedaja vastu võib esitada ainult vastavuses konventsiooniga.

Artikkel 15. Teade pagasi kaotsiminekust või kahjustumisest

1. Reisija peab esitama kirjaliku teate vedajale või tema agendile:
(a) pagasile väliselt äratuntava kahjustuse tekkimise korral:
(i) kajutipagasi puhul enne reisija maaleminekut või selle ajal;
(ii) muu pagasi puhul selle tagastamisel või enne tagastamist;
(b) pagasi kahjustumise korral, kui kahju ei ole väliselt äratuntav, või pagasi kaotsimineku korral viieteistkümne päeva jooksul maaleminekust või pagasi tagastamisest või ajast, mil tagastamine pidi aset leidma.

2. Kui reisija ei täida käesoleva artikli nõudeid, eeldatakse, et ta sai kätte kahjustumata pagasi, kui ei ole tõestatud vastupidist.

3. Kirjalikku teatist ei ole vaja esitada, kui pagasi seisundi suhtes on selle vastuvõtmisel läbi viidud ühine vaatlus või kontroll.

Artikkel 16. Nõuete aegumise tähtajad

1. Reisija surma põhjustamisest või temale kehavigastuse tekitamisest või pagasi kaotsiminekust või kahjustumisest tuleneva kahju hüvitamise nõue aegub kahe aasta möödumisel.

2. Aegumistähtaega arvutatakse järgmiselt:
(a) kehavigastuse korral alates reisija maalemineku kuupäevast;
(b) veo ajal toimunud surmajuhtumi korral alates kuupäevast, mil reisija oleks pidanud maale minema, ja kehavigastuse korral, mis tekkis veo jooksul ja lõppes reisija surmaga pärast maaleminekut, alates surmakuupäevast, tingimusel et see tähtaeg ei ole pikem kui kolm aastat maalemineku kuupäevast;
(c) pagasi kaotuse või kahjustumise korral maalemineku kuupäevast või kuupäevast, mil maaleminek oleks pidanud toimuma, olenevalt sellest, milline kuupäev on hilisem.

3. Aegumistähtaja peatamise ja katkemise aluseid reguleerib asja läbivaatava kohtu asukohariigi siseriiklik õigus, kuid mingil juhul ei saa konventsiooni alusel algatada menetlust pärast 3-aastase tähtaja möödumist reisija maalemineku kuupäevast või kuupäevast, mil maaleminek oleks pidanud toimuma, olenevalt sellest, milline kuupäev on hilisem.

4. Vaatamata käesoleva artikli lõigetele 1, 2 ja 3, võib pärast sündmuse toimumist, millest nõuded tulenevad, aegumistähtaega vedaja avalduse või pooltevahelise lepingu alusel pikendada. Avaldus või leping peab olema kirjalik.

Artikkel 17. Pädev kohtuvõim

1. Konventsioonil põhinev hagi tuleb hageja valikul esitada ühele konventsiooni osalisriigis asuvale allpool nimetatud kohtule:
(a) kostja alalise elukoha või peamise äritegevuse koha järgsele kohtule; või
(b) veolepinguga määratud lähtesadama või sihtsadama järgsele kohtule; või
(c) selle riigi kohtule, kus hagejal on elukoht või alaline elamisluba, kui kostjal on äritegevuse koht selles riigis ja ta allub selle riigi jurisdiktsioonile; või
(d) selle riigi kohtule, kus veoleping sõlmiti, kui kostjal on äritegevuse koht selles riigis ja ta allub selle riigi jurisdiktsioonile.

2. Pärast kahju põhjustanud juhtumi toimumist võivad pooled kokku leppida, et kahju hüvitamise nõue esitatakse mis tahes muu riigi kohtule või vahekohtule.

Artikkel 18. Lepingutingimuste kehtetus

Enne reisija surma või talle kehavigastuse tekitamise või tema pagasi kaotsimineku või kahjustumise põhjustanud juhtumi toimumist kokku lepitud lepingutingimus, millega vedaja vabastatakse vastutusest reisija ees või millega vähendatakse vedaja vastutuse määra võrreldes konventsioonis sätestatuga, välja arvatud artikli 8 lõikes 4 sätestatud juhul, ja mis tahes tingimus, mis muudaks vedajal lasuvat tõendamiskoormust või tähendaks artikli 17 lõikes 1 nimetatud valikuõiguse piiramist, on tühine, kuid selle sätte tühisus ei muuda veolepingut kehtetuks, see jääb allutatuks konventsioonile.

Artikkel 19. Muud vastutuse piiramise konventsioonid

Käesolev konventsioon ei muuda vedaja, tegeliku vedaja ega nende teenistujate või agentide õigusi ega kohustusi, mis on ette nähtud merelaevade omanike vastutuse piiramist reguleerivates rahvusvahelistes konventsioonides.

Artikkel 20. Tuumakahju

Konventsiooni alusel ei pea vastutama tuumaõnnetusest põhjustatud kahju eest:
(a) kui tuumaseadme operaator vastutab sellise kahju eest vastavalt kolmandate isikute tuumaenergiaalase vastutuse 29. juuli 1960. aasta Pariisi konventsioonile, mida on muudetud 28. jaanuari 1964. aasta lisaprotokolliga, või tuumakahjustuste tsiviilvastutuse 21. mai 1963. aasta Viini konventsioonile; või
(b) kui tuumaseadme operaator vastutab sellise kahju eest vastavalt siseriiklikule õigusele, mis näeb ette vastutuse nimetatud kahju eest, eeldusel et selline seadus on kahju kannatada võivate isikute suhtes sama soodne kui Pariisi või Viini konventsioon.

Artikkel 21. Avaliku võimu organi kommertsvedu

Konventsiooni kohaldatakse kommertsveole, mida riik või avaliku võimu organ korraldab vastavalt veolepingule artikli 1 tähenduses.

Artikkel 22. Mittekohaldamisest teatamine

1. Osalisriik võib konventsiooni alla kirjutades, seda ratifitseerides, vastu võttes, kinnitades või sellega ühinedes kirjalikult teatada, et ta ei kohalda konventsiooni juhtumitele, kus reisija ja vedaja on selle osalisriigi kodanikud või alamad.

2. Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt tehtud avalduse võib tühistada igal ajal kirjaliku teadaandega organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 23. Allakirjutamine, ratifitseerimine ja ühinemine

1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud organisatsiooni peakorteris kuni 1975. aasta 31. detsembrini ja pärast seda tähtaega on konventsioon avatud ühinemiseks.

2. Riigid võivad saada konventsiooni osalisteks:
(a) sellele ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisreservatsioonita alla kirjutades;
(b) sellele alla kirjutades tingimusega see järgnevalt ratifitseerida, vastu võtta või kinnitada; või
(c) sellega ühinedes.

3. Konventsioon ratifitseeritakse, võetakse vastu, kinnitatakse või sellega ühinetakse asjakohase dokumendi deponeerimisega organisatsiooni peasekretäri juurde.

Artikkel 24. Jõustumine

1. Konventsioon jõustub üheksakümnendal päeval, mis järgneb päevale, mil kümme riiki on kas sellele ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisreservatsioonita alla kirjutanud või on deponeerinud vajalikud ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirjad.

2. Riigi suhtes, kes edaspidi kirjutab konventsioonile ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisreservatsioonita alla või deponeerib ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja, jõustub konventsioon üheksakümnendal päeval pärast allakirjutamise või dokumendi deponeerimise kuupäeva.

Artikkel 25. Denonsseerimine

1. Osalisriik võib konventsiooni denonsseerida mis tahes ajal pärast konventsiooni jõustumise kuupäeva selle osalisriigi suhtes.

2. Denonsseeritakse denonsseerimiskirja deponeerimisega organisatsiooni peasekretäri juurde, kes teavitab kõiki teisi osalisi denonsseerimiskirja kättesaamisest ja selle deponeerimise kuupäevast.

3. Denonsseerimine jõustub ühe aasta möödumisel kuupäevast, mil denonsseerimiskiri deponeeriti, või denonsseerimiskirjas kindlaks määratud pikema tähtaja möödumisel.

Artikkel 26. Uuesti läbivaatamine ja muutmine

1. Organisatsioon võib konventsiooni uuesti läbivaatamiseks või muutmiseks kokku kutsuda konverentsi.

2. Organisatsioon kutsub konventsiooni uuesti läbivaatamiseks või muutmiseks kokku osalisriikide konverentsi vähemalt ühe kolmandiku osalisriikide nõudel.

3. Riik, kellest saab konventsiooni osalisriik pärast konventsiooni selle muudatuse jõustumist, mille on vastu võtnud käesoleva artikliga kooskõlas kokku kutsutud konverents, järgib muudetud konventsiooni.

Artikkel 27. Depositaar

1. Konventsioon deponeeritakse organisatsiooni peasekretäri juurde.

2. Organisatsiooni peasekretär:
(a) teeb kõikidele riikidele, kes on konventsioonile alla kirjutanud või sellega ühinenud, teatavaks:
(i) iga uue allakirjutamise ja dokumendi deponeerimise koos kuupäevadega;
(ii) konventsiooni jõustumise kuupäeva;
(iii) konventsiooni iga denonsseerimise ja selle jõustumise kuupäeva;
(b) saadab konventsiooni tõestatud koopiad kõikidele konventsioonile allakirjutanud riikidele ja kõikidele konventsiooniga ühinenud riikidele.

3. Pärast konventsiooni jõustumist saadab organisatsiooni peasekretär selle tõestatud koopia ÜRO sekretariaadile registreerimiseks ja avaldamiseks vastavalt ÜRO põhikirja artiklile 102.

Artikkel 28. Keeled

Konventsioon on koostatud ühes eksemplaris inglise ja prantsuse keeles; mõlemad tekstid on võrdselt autentsed. Ametlikud tõlked hispaania ja vene keelde valmistab ette organisatsiooni peasekretär ja need deponeeritakse koos allkirjastatud originaaliga.

Selle kinnituseks on täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud detsembrikuu kolmeteistkümnendal päeval tuhande üheksasaja seitsmekümne neljandal aastal Ateenas.

* Organisatsiooni nimi muudeti Rahvusvaheliseks Mereorganisatsiooniks (IMO) seoses 1982. aasta 22. mail jõustunud organisatsiooni konventsiooni muudatustega.

 

ATHENS CONVENTION RELATING TO THE CARRIAGE OF PASSENGERS AND THEIR LUGGAGE BY SEA, 1974
(Athens, 13 December 1974)


The States Parties to this Convention,

Having recognized the desirability of determining by agreement certain rules relating to the carriage of passengers and their luggage by sea;

Have decided to conclude a Convention for this purpose and have thereto agreed as follows:

Article 1. Definitions

In this Convention the following expressions have the meaning hereby assigned to them:

1. (a) “carrier” means a person by or on behalf of whom a contract of carriage has been concluded, whether the carriage is actually performed by him or by a performing carrier;
(b) “performing carrier” means a person other than the carrier, being the owner, charterer or operator of a ship, who actually performs the whole or a part of the carriage;

2. “contract of carriage” means a contract made by or on behalf of a carrier for the carriage by sea of a passenger or of a passenger and his luggage, as the case may be;

3. “ship” means only a seagoing vessel, excluding an air-cushion vehicle;

4. “passenger” means any person carried in a ship,
(a) under a contract of carriage, or
(b) who, with the consent of the carrier, is accompanying a vehicle or live animals which are covered by a contract for the carriage of goods not governed by this Convention;

5. “luggage” means any article or vehicle carried by the carrier under a contract of carriage, excluding:
(a) articles and vehicles carried under a charter party, bill of lading or other contract primarily concerned with the carriage of goods, and
(b) live animals;

6. “cabin luggage” means luggage which the passenger has in his cabin or is otherwise in his possession, custody or control. Except for the application of paragraph 8 of this Article and Article 8, cabin luggage includes luggage which the passenger has in or on his vehicle;

7. “loss of or damage to luggage” includes pecuniary loss resulting from the luggage not having been re-delivered to the passenger within a reasonable time after the arrival of the ship on which the luggage has been or should have been carried, but does not include delays resulting from labour disputes;

8. “carriage” covers the following periods:
(a) with regard to the passenger and his cabin luggage, the period during which the passenger and/or his cabin luggage are on board the ship or in the course of embarkation or disembarkation, and the period during which the passenger and his cabin luggage are transported by water from land to the ship or vice-versa, if the cost of such transport is included in the fare or if the vessel used for this purpose of auxiliary transport has been put at the disposal of the passenger by the carrier. However, with regard to the passenger, carriage does not include the period during which he is in a marine terminal or station or on a quay or in or on any other port installation;
(b) with regard to cabin luggage, also the period during which the passenger is in a marine terminal or station or on a quay or in or on any other port installation if that luggage has been taken over by the carrier or his servant or agent and has not been re-delivered to the passenger;
(c) with regard to other luggage which is not cabin luggage, the period from the time of its taking over by the carrier or his servant or agent on shore or on board until the time of its re-delivery by the carrier or his servant or agent;

9. “international carriage” means any carriage in which, according to the contract of carriage, the place of departure and the place of destination are situated in two different States, or in a single State if, according to the contract of carriage or the scheduled itinerary, there is an intermediate port of call in another State;

10. “Organization” means the Inter-Governmental Maritime Consultative Organization.

Article 2. Application

1. This Convention shall apply to any international carriage if:
(a) the ship is flying the flag of or is registered in a State Party to this Convention, or
(b) the contract of carriage has been made in a State Party to this Convention, or
(c) the place of departure or destination, according to the contract of carriage, is in a State Party to this Convention.

2. Notwithstanding paragraph 1 of this Article, this Convention shall not apply when the carriage is subject, under any other international convention concerning the carriage of passengers or luggage by another mode of transport, to a civil liability regime under the provisions of such convention, in so far as those provisions have mandatory application to carriage by sea.

Article 3. Liability of the carrier

1. The carrier shall be liable for the damage suffered as a result of the death of or personal injury to a passenger and the loss of or damage to luggage if the incident which caused the damage so suffered occurred in the course of the carriage and was due to the fault or neglect of the carrier or of his servants or agents acting within the scope of their employment.

2. The burden of proving that the incident which caused the loss or damage occurred in the course of the carriage, and the extent of the loss or damage, shall lie with the claimant.

3. Fault or neglect of the carrier or of his servants or agents acting within the scope of their employment shall be presumed, unless the contrary is proved, if the death of or personal injury to the passenger or the loss of or damage to cabin luggage arose from or in connexion with the shipwreck, collision, stranding, explosion or fire, or defect in the ship. In respect of loss of or damage to other luggage, such fault or neglect shall be presumed, unless the contrary is proved, irrespective of the nature of the incident which caused the loss or damage. In all other cases the burden of proving fault or neglect shall lie with the claimant.

Article 4. Performing carrier

1. If the performance of the carriage or part thereof has been entrusted to a performing carrier, the carrier shall nevertheless remain liable for the entire carriage according to the provisions of this Convention. In addition, the performing carrier shall be subject and entitled to the provisions of this Convention for the part of the carriage performed by him.

2. The carrier shall, in relation to the carriage performed by the performing carrier, be liable for the acts and omissions of the performing carrier and of his servants and agents acting within the scope of their employment.

3. Any special agreement under which the carrier assumes obligations not imposed by this Convention or any waiver of rights conferred by this Convention shall affect the performing carrier only if agreed by him expressly and in writing.

4. Where and to the extent that both the carrier and the performing carrier are liable, their liability shall be joint and several.

5. Nothing in this Article shall prejudice any right of recourse as between the carrier and the performing carrier.

Article 5. Valuables

The carrier shall not be liable for the loss of or damage to monies, negotiable securities, gold, silverware, jewellery, ornaments, works of art, or other valuables, except where such valuables have been deposited with the carrier for the agreed purpose of safe-keeping in which case the carrier shall be liable up to the limit provided for in paragraph 3 of Article 8 unless a higher limit is agreed upon in accordance with paragraph 1 of Article 10.

Article 6. Contributory fault

If the carrier proves that the death of or personal injury to a passenger or the loss of or damage to his luggage was caused or contributed to by the fault or neglect of the passenger, the court seized of the case may exonerate the carrier wholly or partly from his liability in accordance with the provisions of the law of that court.

Article 7. Limit of liability for personal injury

1. The liability of the carrier for the death of or personal injury to a passenger shall in no case exceed 700,000 francs per carriage. Where in accordance with the law of the court seized of the case damages are awarded in the form of periodical income payments, the equivalent capital value of those payments shall not exceed the said limit.

2. Notwithstanding paragraph 1 of this Article, the national law of any State Party to this Convention may fix, as far as carriers who are nationals of such State are concerned, a higher per capita limit of liability.

Article 8. Limit of liability for loss of or damage to luggage

1. The liability of the carrier for the loss of or damage to cabin luggage shall in no case exceed 12,500 francs per passenger, per carriage.

2. The liability of the carrier for the loss of or damage to vehicles including all luggage carried in or on the vehicle shall in no case exceed 50,000 francs per vehicle, per carriage.

3. The liability of the carrier for the loss of or damage to luggage other than that mentioned in paragraphs 1 and 2 of this Article shall in no case exceed 18,000 francs per passenger, per carriage.

4. The carrier and the passenger may agree that the liability of the carrier shall be subject to a deductible not exceeding 1,750 francs in the case of damage to a vehicle and not exceeding 200 francs per passenger in the case of loss of or damage to other luggage, such sum to be deducted from the loss or damage.

Article 9. Monetary unit and conversion

1. The franc mentioned in this Convention shall be deemed to refer to a unit consisting of 65.5 milligrams of gold of millesimal fineness 900.

2. The amounts referred to in Articles 7 and 8 shall be converted into the national currency of the State of the court seized of the case on the basis of the official value of that currency, by reference to the unit defined in paragraph 1 of this Article, on the date of the judgment or the date agreed upon by the parties. If there is no such official value, the competent authority of the State concerned shall determine what shall be considered as the official value for the purpose of this Convention.

Article 10. Supplementary provisions on limits of liability

1. The carrier and the passenger may agree, expressly and in writing, to higher limits of liability than those prescribed in Articles 7 and 8.

2. Interest on damages and legal costs shall not be included in the limits of liability prescribed in Articles 7 and 8.

Article 11. Defences and limits for carriers’ servants

If an action is brought against a servant or agent of the carrier or of the performing carrier arising out of damage covered by this Convention, such servant or agent, if he proves that he acted within the scope of his employment, shall be entitled to avail himself of the defences and limits of liability which the carrier or the performing carrier is entitled to invoke under this Convention.

Article 12. Aggregation of claims

1. Where the limits of liability prescribed in Articles 7 and 8 take effect, they shall apply to the aggregate of the amounts recoverable in all claims arising out of the death of or personal injury to any one passenger or the loss of or damage to his luggage.

2. In relation to the carriage performed by a performing carrier, the aggregate of the amounts recoverable from the carrier and the performing carrier and from their servants and agents acting within the scope of their employment shall not exceed the highest amount which could be awarded against either the carrier or the performing carrier under this Convention, but none of the persons mentioned shall be liable for a sum in excess of the limit applicable to him.

3. In any case where a servant or agent of the carrier or of the performing carrier is entitled under Article 11 of this Convention to avail himself of the limits of liability prescribed in Articles 7 and 8, the aggregate of the amounts recoverable from the carrier, or the performing carrier as the case may be, and from that servant or agent, shall not exceed those limits.

Article 13. Loss of right to limit liability

1. The carrier shall not be entitled to the benefit of the limits of liability prescribed in Articles 7 and 8 and paragraph 1 of Article 10, if it is proved that the damage resulted from an act or omission of the carrier done with the intent to cause such damage, or recklessly and with knowledge that such damage would probably result.

2. The servant or agent of the carrier or of the performing carrier shall not be entitled to the benefit of those limits if it is proved that the damage resulted from an act or omission of that servant or agent done with the intent to cause such damage, or recklessly and with knowledge that such damage would probably result.

Article 14. Basis for claims

No action for damages for the death of or personal injury to a passenger, or for the loss of or damage to luggage, shall be brought against a carrier or performing carrier otherwise than in accordance with this Convention.

Article 15. Notice of loss or damage to luggage

1. The passenger shall give written notice to the carrier or his agent:
(a) in the case of apparent damage to luggage:
(i) for cabin luggage, before or at the time of disembarkation of the passenger;
(ii) for all other luggage, before or at the time of its re-delivery;
(b) in the case of damage to luggage which is not apparent, or loss of luggage, within fifteen days from the date of disembarkation or re-delivery or from the time when such re-delivery should have taken place.

2. If the passenger fails to comply with this Article, he shall be presumed, unless the contrary is proved, to have received the luggage undamaged.

3. The notice in writing need not be given if the condition of the luggage has at the time of its receipt been the subject of joint survey or inspection.

Article 16. Time-bar for actions

1. Any action for damages arising out of the death of or personal injury to a passenger or for the loss of or damage to luggage shall be time-barred after a period of two years.

2. The limitation period shall be calculated as follows:
(a) in the case of personal injury, from the date of disembarkation of the passenger;
(b) in the case of death occurring during carriage, from the date when the passenger should have disembarked, and in the case of personal injury occurring during carriage and resulting in the death of the passenger after disembarkation, from the date of death, provided that this period shall not exceed three years from the date of disembarkation;
(c) in the case of loss of or damage to luggage, from the date of disembarkation or from the date when disembarkation should have taken place, whichever is later.

3. The law of the court seized of the case shall govern the grounds of suspension and interruption of limitation periods, but in no case shall an action under this Convention be brought after the expiration of a period of three years from the date of disembarkation of the passenger or from the date when disembarkation should have taken place, whichever is later.

4. Notwithstanding paragraphs 1, 2 and 3 of this Article, the period of limitation may be extended by a declaration of the carrier or by agreement of the parties after the cause of action has arisen. The declaration or agreement shall be in writing.

Article 17. Competent jurisdiction

1. An action arising under this Convention shall, at the option of the claimant, be brought before one of the courts listed below, provided that the court is located in a State Party to this Convention:
(a) the court of the place of permanent residence or principal place of business of the defendant, or
(b) the court of the place of departure or that of the destination according to the contract of carriage, or
(c) a court of the State of the domicile or permanent residence of the claimant, if the defendant has a place of business and is subject to jurisdiction in that State, or
(d) a court of the State where the contract of carriage was made, if the defendant has a place of business and is subject to jurisdiction in that State.

2. After the occurrence of the incident which has caused the damage, the parties may agree that the claim for damages shall be submitted to any jurisdiction or to arbitration.

Article 18. Invalidity of contractual provisions

Any contractual provision concluded before the occurrence of the incident which has caused the death of or personal injury to a passenger or the loss of or damage to his luggage, purporting to relieve the carrier of his liability towards the passenger or to prescribe a lower limit of liability than that fixed in this Convention except as provided in paragraph 4 of Article 8, and any such provision purporting to shift the burden of proof which rests on the carrier, or having the effect of restricting the option specified in paragraph 1 of Article 17, shall be null and void, but the nullity of that provision shall not render void the contract of carriage which shall remain subject to the provisions of this Convention.

Article 19. Other conventions on limitation of liability

This Convention shall not modify the rights or duties of the carrier, the performing carrier, and their servants or agents provided for in international conventions relating to the limitation of liability of owners of seagoing ships.

Article 20. Nuclear damage

No liability shall arise under this Convention for damage caused by a nuclear incident:
(a) if the operator of a nuclear installation is liable for such damage under either the Paris Convention of 29 July 1960 on Third Party Liability in the Field of Nuclear Energy as amended by its Additional Protocol of 28 January 1964, or the Vienna Convention of 21 May 1963 on Civil Liability for Nuclear Damage, or
(b) if the operator of a nuclear installation is liable for such damage by virtue of a national law governing the liability for such damage, provided that such law is in all respects as favourable to persons who may suffer damage as either the Paris or the Vienna Conventions.

Article 21. Commercial carriage by public authorities

This Convention shall apply to commercial carriage undertaken by States or Public Authorities under contracts of carriage within the meaning of Article 1.

Article 22. Declaration of non-application

1. Any Party may at the time of signing, ratifying, accepting, approving or acceding to this Convention, declare in writing that it will not give effect to this Convention when the passenger and the carrier are subjects or nationals of that Party.

2. Any declaration made under paragraph 1 of this Article may be withdrawn at any time by a notification in writing to the Secretary-General of the Organization.

Article 23. Signature, ratification and accession

1. This Convention shall be open for signature at the Headquarters of the Organization until 31 December 1975 and shall thereafter remain open for accession.

2. States may become Parties to this Convention by:
(a) signature without reservation as to ratification, acceptance or approval;
(b) signature subject to ratification, acceptance or approval followed by ratification, acceptance or approval; or
(c) accession.

3. Ratification, acceptance, approval or accession shall be effected by the deposit of a formal instrument to that effect with the Secretary-General of the Organization.

Article 24. Entry into force

1. This Convention shall enter into force on the ninetieth day following the date on which ten States have either signed it without reservation as to ratification, acceptance or approval or have deposited the requisite instruments of ratification, acceptance, approval or accession.

2. For any State which subsequently signs this Convention without reservation as to ratification, acceptance or approval, or deposits its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, the Convention shall come into force on the ninetieth day after the date of such signature or deposit.

Article 25. Denunciation

1. This Convention may be denounced by a Party at any time after the date on which the Convention entered into force for that Party.

2. Denunciation shall be effected by the deposit of an instrument with the Secretary-General of the Organization who shall inform all other Parties of the receipt of the instrument of denunciation and of the date of its deposit.

3. A denunciation shall take effect one year after the deposit of an instrument of denunciation, or after such longer period as may be specified in the instrument.

Article 26. Revision and amendment

1. A Conference for the purpose of revising or amending this Convention may be convened by the Organization.

2. The Organization shall convene a Conference of the Parties to this Convention for revising or amending it at the request of not less than one-third of the Parties.

3. Any State becoming a Party to this Convention after the entry into force of an amendment adopted by a conference convened in accordance with this Article shall be bound by the Convention as amended.

Article 27. Depositary

1. This Convention shall be deposited with the Secretary-General of the Organization.

2. The Secretary-General of the Organization shall:
(a) inform all States which have signed or acceded to this Convention of:
(i) each new signature and each deposit of an instrument together with the date thereof;
(ii) the date of entry into force of this Convention;
(iii) any denunciation of this Convention and the date on which it takes effect;
(b) transmit certified true copies of this Convention to all signatory States and to all States which have acceded to this Convention.

3. Upon entry into force of this Convention, a certified true copy thereof shall be transmitted by the Secretary-General of the Organization to the Secretariat of the United Nations for registration and publication in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations.

Article 28. Languages

This Convention is established in a single original in the English and French languages, both texts being equally authentic. Official translations in the Russian and Spanish languages shall be prepared by the Secretary-General of the Organization and deposited with the signed original.

In witness whereof the undersigned being duly authorized for that purpose have signed this Convention.

Done at Athens this thirteenth day of December one thousand nine hundred and seventy-four.

 

Õiend
Metaandmetes parandatud akti kuupäev, lisatud jõustumise aeg ja seosed.

 

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json