Teksti suurus:

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastane konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:12.05.2010
Avaldamismärge:RT II 2010, 4, 10

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastane konventsioon

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastase konventsiooniga ühinemise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

 

Vastu võetud 31. oktoobril 2003. a New Yorgis.

PREAMBUL

Konventsiooniosalised,

olles mures korruptsioonist ühiskonna stabiilsusele ja julgeolekule tulenevate probleemide ja ohtude tõsiduse pärast, mis õõnestavad demokraatlikke institutsioone ja väärtusi, eetilisi väärtusi ning õigusemõistmist, kahjustavad säästvat arengut ja õigusriiki;

olles mures ka korruptsiooni ja teiste kuriteovormide, eriti organiseeritud kuritegevuse ja majanduskuritegude, sealhulgas rahapesu vaheliste seoste pärast;

olles mures korruptsioonijuhtumite pärast, millesse on kaasatud suur hulk vara, mis võib moodustada olulise osa riigi vahenditest, ning mis ohustavad seega nende riikide poliitilist stabiilsust ja säästvat arengut;

olles veendunud, et korruptsioon pole enam kohalik probleem, vaid riigiülene nähtus, mis mõjutab kõiki ühiskondi ja majandusi, muutes rahvusvahelise koostöö korruptsiooni ennetamisel ja kontrollimisel hädavajalikuks;

olles veendunud, et korruptsiooni tõhusaks ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks on vaja laiaulatuslikku ja valdkondadevahelist lähenemisviisi;

olles veendunud, et korruptsiooni tõhusaks ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks võib tehnilise abi kättesaadavus mängida olulist rolli riikide tegevuse tõhustamisel, muu hulgas suutlikkuse tõstmise ja institutsioonide loomise kaudu;

olles veendunud, et isikliku kasu ebaseaduslik saamine võib oluliselt kahjustada demokraatlikke institutsioone, riikide majandusi ja õigusriiki;

kindlalt otsustanud senisest tõhusamal viisil ennetada, avastada ja vältida ebaseaduslikult omandatud vara rahvusvahelisi üleandmisi ning tugevdada rahvusvahelist koostööd vara tagasivõitmisel;

tunnustades ausa õigusemõistmise peamisi põhimõtteid kriminaalmenetluses ning tsiviil- ja haldusmenetluses, et lahendada omandiõiguse küsimusi;

pidades meeles, et korruptsiooni ennetamine ja kaotamine on kõigi riikide kohustus ning oma jõupingutustes peavad nad tegema koostööd omavahel, üksikisikute ja avaliku sektori väliste rühmituste, näiteks kodanikuühiskonna, vabaühenduste ja kogukondlike organisatsioonide toetusel ning osalusel, et sellisel tegevusel oleks tulemusi;

pidades meeles ka selliseid põhimõtteid nagu avalike asjade ja vara nõuetekohane haldamine, ausus, aruandekohustus ja võrdsus seaduse ees ning vajadust säilitada usaldusväärsus ja juurutada korruptsiooni hukkamõistmist;

tunnustades kuriteoennetuse ja kriminaalõigusmõistmise komisjoni ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni narkootikumide ja kuritegude ameti tööd korruptsiooni ennetamisel ja selle vastu võitlemisel;

meenutades selles valdkonnas teiste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide, sealhulgas Aafrika Liidu, Ameerika Riikide Organisatsiooni, Araabia Riikide Liiga, Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu, Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni ning Tollikoostöö Nõukogu (tuntud ka kui Maailma Tolliorganisatsioon) tehtud tööd;

märkides tunnustavalt korruptsiooni ennetamise ja korruptsioonivastase võitluse mitmepoolseid õigusakte, sealhulgas Ameerika Riikide Organisatsiooni 29. märtsil 1996 vastu võetud Ameerika korruptsioonivastast konventsiooni, 26. mail 1997 Euroopa Liidu Nõukogu vastu võetud Euroopa ühenduste ametnike või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikega seotud korruptsiooni vastast võitlust käsitlevat konventsiooni, Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni 21. novembril 1977 vastu võetud rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsiooni, Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 27. jaanuaril 1997 vastu võetud korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni, Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 4. novembril 1999 vastu võetud korruptsiooni tsiviilõigusliku reguleerimise konventsiooni ning 12. juulil 2003 Aafrika Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide vastu võetud Aafrika Liidu konventsiooni korruptsiooni ennetamise ja korruptsioonivastase võitluse kohta;

tundes heameelt rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastase Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni jõustumise üle 29. septembril 2003,

on kokku leppinud järgmises.

I peatükk
ÜLDSÄTTED

Artikkel 1. Eesmärk

Konventsiooni eesmärgid on järgmised:
a) edendada ja tugevdada abinõusid, mis võimaldaksid tõhusamalt ja tulemuslikumalt korruptsiooni ennetada ja selle vastu võidelda;
b) edendada, soodustada ja toetada rahvusvahelist koostööd ja tehnilist abi korruptsiooni ennetamisel ja korruptsioonivastases võitluses, sealhulgas vara tagasivõitmisel;
c) suurendada usaldusväärsust, aruandekohustust ning avalike asjade ja vara nõuetekohast haldamist.

Artikkel 2. Mõistete kasutamine

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) ametiisik – i) isik, kes töötab konventsiooniosalise seadusandlikku, täidesaatvat, haldus- või kohtuvõimu teostaval kas nimetataval või valitaval alalisel või ajutisel palgalisel või palgata ametikohal sõltumata ametikoha staatusest; ii) muu isik, kes täidab avalikke ülesandeid, sealhulgas avaliku võimu asutuse või riigiettevõtte heaks, või osutab avalikku teenust, nagu on määratletud asjaomase konventsiooniosalise õiguses ning nagu kohaldatakse selle konventsiooniosalise asjakohases õigusvaldkonnas; iii) muu isik, kes on konventsiooniosalise õiguses määratletud ametiisikuna. Konventsiooni II peatüki mõne erimeetme kohaldamisel ei ole kohustuslik pidada ametiisikuks isikut, kes täidab avalikke ülesandeid või osutab avalikku teenust, nagu on määratletud asjaomase konventsiooniosalise õiguses ning nagu kohaldatakse selle konventsiooniosalise asjakohases õigusvaldkonnas;
b)  välisriigi ametiisik – isik, kes töötab välisriigi seadusandlikku, täidesaatvat, haldus- või kohtuvõimu teostaval kas nimetataval või valitaval ametikohal; ning isik, kes täidab välisriigi, sealhulgas avaliku võimu asutuse või riigiettevõtte heaks avalikke ülesandeid;
c) rahvusvahelise avalik-õigusliku organisatsiooni ametnik – rahvusvahelise organisatsiooni ametnik või muu isik, keda selline organisatsioon on volitanud organisatsiooni nimel tegutsema;
d) vara – igasugune vara, nii kehaline kui ka kehatu, nii kinnis- kui ka vallasvara, nii rahaline kui ka mitterahaline, samuti sellise vara omandiõigust või muid õigusi tõendavad juriidilised dokumendid või aktid;
e) kuritegelikul teel saadud tulu – vara, mis otseselt või kaudselt on saadud või omandatud kuriteo toimepanemise tagajärjel;
f) blokeerimine või arestimine – vara üleandmise, ülemineku, käsutamise või ümberpaigutamise ajutine keeld või ajutine valduse ülevõtmine või ajutine kontrolli alla võtmine kohtu või muu pädeva asutuse määruse alusel;
g) konfiskeerimine – vara lõplik äravõtmine kohtu või muu pädeva asutuse määruse alusel (vajaduse korral hõlmab konfiskeerimine vara kaotsiminekut);
h) eelkuritegu – õigusrikkumine, mille tagajärjel on saadud tulu, mis võib saada artiklis 23 määratletud kuriteo objektiks;
i) kontrollitav tarne – meetod, mille puhul pädevate asutuste teadmisel ja nende järelevalve all lubatakse ebaseaduslikke või ebaseaduslikkuses kahtlustatavaid saadetisi tuua ühe või mitme riigi territooriumile, viia sealt välja või läbi, tehes seda uurimise eesmärgil ning selleks, et selgitada välja kuriteos osalevad isikud.

Artikkel 3. Kohaldamisala

1. Konventsiooni kohaldatakse kooskõlas selle tingimustega korruptsiooni ennetamise, uurimise ja korruptiivsete tegude toimepanijate vastutusele võtmise suhtes ning konventsioonis määratletud kuritegudega saadud tulu blokeerimise, arestimise, konfiskeerimise ja tagastamise suhtes.

2. Konventsiooni rakendamisel ei ole oluline, et selles nimetatud kuritegude tagajärjel oleks riigivarale tekkinud kahju, kui konventsioonis ei ole sätestatud teisiti.

Artikkel 4. Suveräänsuse kaitse

1. Konventsiooniosalised täidavad konventsioonist tulenevaid kohustusi kooskõlas riikide suveräänse võrdsuse ja territoriaalse terviklikkuse ning riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõttega.

2. Konventsioon ei anna konventsiooniosalistele õigust teostada teise riigi territooriumil oma jurisdiktsiooni ja neid funktsioone, mis kuuluvad eranditult teise riigi asutuste pädevusse selle riigi õiguse kohaselt.

II peatükk
ENNETUSMEETMED

Artikkel 5. Korruptsiooni ennetav poliitika ja praktika

1. Kooskõlas oma õiguspõhimõtetega töötavad konventsiooniosalised välja ning rakendavad või säilitavad tõhusat ja koordineeritud korruptsioonivastast poliitikat, mis suurendab ühiskonna osalust ning kajastab õigusriigi, avalike asjade ja vara nõuetekohase haldamise, usaldusväärsuse, läbipaistvuse ja aruandekohustuse põhimõtet.

2. Konventsiooniosalised püüavad luua ja edendada korruptsiooni ennetamise tõhusat praktikat.

3. Konventsiooniosalised püüavad korrapäraselt hinnata asjakohaste õigusaktide ja haldusmeetmete kohasust korruptsiooni ennetamisel ja korruptsiooni vastu võitlemisel.

4. Vajaduse korral ning kooskõlas oma õiguspõhimõtetega teevad konventsiooniosalised käesolevas artiklis nimetatud meetmete edendamisel ja arendamisel koostööd nii üksteisega kui ka asjakohaste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega. Koostöö võib hõlmata osalemist rahvusvahelistes programmides ja projektides, mille eesmärk on korruptsiooni ennetada.

Artikkel 6. Korruptsiooni ennetav asutus või asutused

1. Konventsiooniosalised tagavad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega sellise asutuse või asutuste olemasolu, mille ülesanded korruptsiooni ennetamisel on järgmised:
a) konventsiooni artiklis 5 nimetatud poliitika rakendamine ning vajaduse korral selle rakendamise kontroll ja koordineerimine;
b) korruptsiooni ennetamist puudutavate teadmiste tõhustamine ja levitamine.

2. Konventsiooniosalised tagavad lõikes 1 nimetatud asutusele või asutustele kooskõlas oma õiguspõhimõtetega vajaliku iseseisvuse, et võimaldada nimetatud asutusel või asutustel täita oma ülesandeid tõhusalt ja vabana lubamatutest mõjutustest. Konventsiooniosaline peaks tagama vajalikud materiaalsed vahendid ja eriväljaõppe saanud töötajaskonna, samuti nimetatud töötajaskonnale ülesannete täitmiseks vajaliku koolituse.

3. Konventsiooniosalised teatavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile selle asutuse või nende asutuste nimed, kes võivad abistada teisi konventsiooniosalisi korruptsiooni ennetamise erimeetmete väljatöötamisel ja rakendamisel.

Artikkel 7. Avalik sektor

1. Vajaduse korral püüavad konventsiooniosalised kooskõlas oma õiguspõhimõtetega võtta vastu, säilitada ja tõhustada avalike teenistujate ning vajaduse korral ka teiste mittevalitavate ametiisikute värbamise, palkamise, ametishoidmise, edutamise ja pensionile jäämise korda, mis:
a) toetub tõhususe, läbipaistvuse ja objektiivsete kriteeriumide (võimed, õiglus ja sobivus) põhimõttele;
b) sisaldab eriti korruptsiooniohtlikeks peetavatele ametikohtadele inimeste valimise, koolituse ja vajaduse korral nende teistele ametikohtadele roteerimise korda;
c) edendab adekvaatset tasu ja õiglast palgaskaalat, võttes arvesse konventsiooniosalise majandusliku arengu taset;
d) edendab ametiisikute haridus- ja koolitusprogramme, et võimaldada neil täita avalikke ülesandeid korrektselt, ausalt ja nõuetekohaselt ning anda neile ülesannete täitmisel paratamatult ilmnevate korruptsiooniriskide teadvustamiseks erikoolitus. Sellised programmid võivad viidata asjakohase valdkonna käitumiskoodeksitele ja -standarditele.

2. Konventsiooniosalised kaaluvad ka asjakohaste õigus- ja haldusmeetmete võtmist, mis on kooskõlas konventsiooni eesmärkidega ning konventsiooniosalise õiguspõhimõtetega, et määrata kindlaks ametiisikuks kandideerimise ja valimise kriteeriumid.

3. Konventsiooniosalised kaaluvad ka asjakohaste õigus- ja haldusmeetmete võtmist, mis on kooskõlas konventsiooni eesmärkidega ning konventsiooniosalise õiguspõhimõtetega, et suurendada valitavale ametikohale kandideerijate ja kohaldatavuse korral ka erakondade rahastamise läbipaistvust.

4. Konventsiooniosalised püüavad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega võtta vastu, säilitada ja tõhustada läbipaistvuse suurendamise ja huvide konfliktide ennetamise mehhanisme.

Artikkel 8. Ametiisikute käitumiskoodeksid

1. Korruptsiooni vastu võitlemiseks edendavad konventsiooniosalised kooskõlas oma õiguspõhimõtetega muu hulgas riigi ametiisikute usaldusväärsust, ausust ja vastutustundlikkust.

2. Avalike ülesannete korrektse, ausa ja nõuetekohase täitmise saavutamiseks püüavad konventsiooniosalised oma institutsioonilises ja õigussüsteemis kohaldada asjakohaseid käitumiskoodekseid ja -standardeid.

3. Käesoleva artikli rakendamisel võtavad konventsiooniosalised vajaduse korral ning kooskõlas oma õiguspõhimõtetega arvesse piirkondlike, piirkondadevaheliste ja mitmepoolsete organisatsioonide algatusi, nagu näiteks rahvusvaheline ametiisikute käitumiskoodeks, mis sisaldub peaassamblee 12. detsembri 1996 resolutsiooni nr 51/59 lisas.

4. Konventsiooniosalised kaaluvad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega selliste meetmete ja korra loomist, mis lihtsustaks ametiisikutel korruptiivsetest tegudest asjaomastele ametiasutustele teatamist, kui nad selliseid tegusid oma ülesannete täitmisel märkavad.

5. Konventsiooniosalised püüavad vajaduse korral ja kooskõlas oma õiguspõhimõtetega luua meetmeid ja korda, mis kohustab ametiisikuid esitama asjaomastele ametiasutustele deklaratsiooni, milles käsitletakse muu hulgas töövälist tegevust, mujal töötamist, investeeringuid, vara ning olulisi kingitusi ja hüvesid, mis võivad tekitada huvide konflikti seoses ametiisikuna täidetavate ülesannetega.

6. Konventsiooniosalised kaaluvad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega distsiplinaar- või muude meetmete võtmist nende ametiisikute suhtes, kes rikuvad käesoleva artikli alusel kehtestatud koodekseid või standardeid.

Artikkel 9. Riigihange ja riigi rahaliste vahendite haldamine

1. Konventsiooniosalised astuvad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega samme, et kehtestada riigihankekord, mis tugineb läbipaistvuse, konkurentsi ja otsuse tegemise objektiivsetele kriteeriumidele ning mis aitab muu hulgas kaasa ka korruptsiooni ennetamisele. Nimetatud korras võidakse arvesse võtta asjakohaseid väärtuslävesid ning see sisaldab muu hulgas järgmist:
a) hankemenetluste ja hankelepingutega seotud teabe, sealhulgas pakkumiste kutsete kohta käiva teabe ning lepingute sõlmimisega seonduva või seda puudutava teabe avalik levitamine, mis annab võimalikele pakkujatele küllaldase ajavaru pakkumise ettevalmistamiseks ja esitamiseks;
b) osavõtutingimuste, sealhulgas valiku- ja lepingu sõlmimise kriteeriumide ning pakkumiseeskirjade varasem kindlaksmääramine ja nende avaldamine;
c) objektiivsete ja ette kindlaks määratud kriteeriumide kasutamine riigihankeotsuste tegemisel, et lihtsustada hilisemat kontrolli eeskirjade või menetluste korrektse kohaldamise üle;
d) tõhus riigihanke riigisisese läbivaatamise kord, sealhulgas toimiv edasikaebamise kord, mis tagaks selle lõike alusel kehtestatud eeskirjade või menetluste järgimata jätmise korral õiguskaitsevahendite olemasolu;
e) vajaduse korral meetmed, mis reguleeriksid riigihanke eest vastutava töötajaskonnaga seotud küsimusi, nagu näiteks huvide deklaratsioon konkreetse riigihanke kohta, taustauuringud ja koolitusnõuded.

2. Konventsiooniosalised võtavad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega asjakohaseid meetmeid, et edendada läbipaistvust ja aruandekohustust riigi rahaliste vahendite haldamisel. Sellised meetmed hõlmavad muu hulgas:
a) riigieelarve vastuvõtmise menetlusi;
b) tuludest ja kuludest õigeaegset teatamist;
c) raamatupidamis- ja auditeerimisstandardite süsteemi ning sellekohast ülevaadet;
d) riskijuhtimise ja sisekontrolli tõhusat ja toimivat korda ning
e) parandusmeetmeid juhuks, kui käesoleva lõike alusel kehtestatud nõuetest ei ole kinni peetud.

3. Konventsiooniosalised võtavad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega tsiviil- ja haldusmeetmeid, et säilitada arveraamatute, arvestusdokumentide, finantsaruannete ja teiste riigi kulude ja tuludega seotud dokumentide usaldusväärsus ning ennetada selliste dokumentide võltsimist.

Artikkel 10. Avalik aruandmine

Arvestades korruptsioonivastase võitluse vajadust, võtavad konventsiooniosalised kooskõlas oma õiguspõhimõtetega avaliku halduse läbipaistvuse tagamiseks vajalikke meetmeid, sealhulgas vajaduse korral meetmeid, mis puudutavad avaliku halduse korraldust, toimimist ja otsuste tegemist. Meetmed võivad muu hulgas hõlmata järgmist:
a) sellise menetluskorra ja eeskirjade vastuvõtmine, mis võimaldab üldsusel saada teavet avaliku halduse korralduse, toimimise ja otsuste tegemise kohta, kui see on asjakohane, ning samuti üldsust puudutavate otsuste ja õigusaktide kohta, arvestades täiel määral eraelu ja isikuandmete kaitse nõuet;
b) võimaluse korral haldusmenetluse lihtsustamine, et hõlbustada üldsuse juurdepääsu pädevatele otsuseid tegevatele asutustele ning
c) teabe avaldamine, mis võib sisaldada perioodilisi aruandeid avaliku võimu asutuste korruptsiooniriskide kohta.

Artikkel 11. Meetmed kohtunike ja prokuröride suhtes

1. Pidades meeles kohtunike sõltumatust ja nende otsustavat rolli korruptsiooni vastu võitlemisel, võtavad konventsiooniosalised kooskõlas oma õiguspõhimõtetega ja ilma et see kahjustaks kohtute sõltumatust, meetmeid kohtunike usaldusväärsuse suurendamiseks ning kohtunikkonna korruptsioonivõimaluste ennetamiseks. Nimetatud meetmed võivad hõlmata ka kohtunikkonna käitumiseeskirju.

2. Meetmeid, millel on samasugune mõju kui lõike 1 kohaselt võetud meetmetel, võib samamoodi kehtestada ja kohaldada ka prokuratuuri suhtes riikides, kus prokuratuur ei moodusta osa kohtunikkonnast, kuid kus tal on kohtunikkonnaga sarnane sõltumatus.

Artikkel 12. Erasektor

1. Konventsiooniosalised võtavad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega meetmeid, et ennetada erasektorit kaasavat korruptsiooni, tõhustada erasektori raamatupidamis- ja auditeerimisstandardeid ning vajaduse korral näha ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad tsiviil, haldus- või kriminaalkaristused meetmete järgimata jätmise puhuks.

2. Nimetatud eesmärkide saavutamise meetmed võivad muu hulgas hõlmata järgmist:
a) õiguskaitseasutuste ja asjakohaste eraõiguslike üksuste koostöö edendamine;
b) asjakohaste eraõiguslike üksuste usaldusväärsuse suurendamiseks väljatöötatud standardite ja menetluste edendamine, sealhulgas korrektset, ausat ja nõuetekohast äritegevust ning teisi asjakohaseid elualasid ja huvide konfliktide ennetamist reguleerivate ning äriringkondade ja riigiga lepingulistes suhetes olevate ettevõtjate hulgas häid äritavasid edendavate käitumiskoodeksite väljatöötamine;
c) eraõiguslike üksuste läbipaistvuse edendamine, sealhulgas vajaduse korral meetmed, mis aitavad tuvastada äriühingute asutamisse ja juhtimisse kaasatud juriidilisi ja füüsilisi isikuid;
d) eraõiguslike üksuste suhtes kohaldatavate avalike menetluste, sealhulgas avaliku võimu asutustelt äritegevuseks eraldatavate toetuste ja litsentside andmise menetluste kuritarvitamise ennetamine;
e) huvide konfliktide ennetamine, kohaldades vajaduse korral ja mõistlikuks ajavahemikuks piiranguid endiste ametiisikute kutsetegevusele või ametisikute töötamisele erasektoris pärast ametist lahkumist või pensionile jäämist, kui selline tegevus või töötamine on otseselt seotud ametiisikute poolt ametisoleku ajal täidetud või kontrollitud tööülesannetega;
f) selle tagamine, et eraettevõtetes, arvestades nende struktuuri ja suurust, toimiks piisav sisekontroll, mis aitaks ennetada ja avastada korruptiivseid tegusid, ning et selliste eraettevõtete raamatupidamise ja nõutavate finantsaruannete suhtes kohaldataks asjakohaseid auditeerimis- ja kontrollimenetlusi.

3. Korruptsiooni ennetamiseks võtavad konventsiooniosalised kooskõlas oma riigisiseste raamatupidamis- ja arvestusdokumentide säilitamist, finantsaruannete avalikustamist ning raamatupidamis- ja auditeerimisstandardeid käsitlevate õigusaktidega vajalikke meetmeid, et keelata järgmised konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemiseks tehtud teod:
a) mitteametliku raamatupidamise sisseseadmine;
b) raamatupidamises kajastamata või ebapiisavalt tuvastatavate tehingute tegemine;
c) olematu kulutuse kajastamine;
d) kohustuste kirjendamine kontodel kohustuse objekti ebakorrektse määratlemisega;
e) valedokumentide kasutamine ning
f) raamatupidamisdokumentide tahtlik hävitamine enne seaduses ettenähtud aega.

4. Konventsiooniosalised ei luba maksustatavat tulu vähendavate kulude hulka lugeda altkäemaksu, kuna altkäemaks on üks artiklites 15 ja 16 määratletud kuritegude põhielemente, ega muid korruptsiooni huvides kantud kulutusi.

Artikkel 13. Ühiskonna osalus

1. Konventsiooniosalised võtavad oma vahendite piires ja kooskõlas oma õiguspõhimõtetega asjakohaseid meetmeid, et edendada üksikisikute ja avaliku sektori väliste rühmituste, nagu näiteks kodanikuühiskonna, vabaühenduste ja kogukondlike organisatsioonide aktiivset osalust korruptsiooni ennetamises ja korruptsioonivastases võitluses ning et suurendada üldsuse teadlikkust korruptsioonist, selle põhjustest, tõsidusest ja korruptsiooni tekitatud ohtudest. Sellist osalust peaksid toetama järgmised meetmed:
a) otsuste tegemise läbipaistvuse suurendamine ning üldsuse osaluse suurendamine selles;
b) üldsuse tegeliku juurdepääsu tagamine teabele;
c) tegevus üldsuse teavitamisel, mis aitab kaasa sallimatusele korruptsiooni suhtes, samuti riiklikud haridusprogrammid, sealhulgas koolide ja ülikoolide õppekavad;
d) korruptsioonialase teabe otsimise, saamise, avaldamise ja levitamise vabaduse tunnustamine, edendamine ja kaitsmine. Nimetatud vabadust võidakse piirata ainult seaduses ettenähtud alustel ja juhul, kui piirangud on vajalikud:
i) teiste isikute õiguste või hea maine kaitseks;
ii) riigi julgeoleku, avaliku korra, rahvatervise või kõlbluse kaitseks.

2. Konventsiooniosalised võtavad meetmeid, et konventsioonis nimetatud korruptsioonivastased asutused oleks üldsusele teada, ning võimaldavad vajaduse korral neile asutustele juurdepääsu, et teatada, sealhulgas anonüümselt, juhtumitest, mida võib pidada konventsioonis määratletud kuritegudeks.

Artikkel 14. Rahapesu ennetamise meetmed

1. Konventsiooniosalised:
a) kehtestavad oma pädevuse piires ulatusliku riigisisese reguleerimis- ja järelevalvekorra krediidiasutuste ja teiste finantsasutuste suhtes, samuti füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kes pakuvad ametlikke või mitteametlikke teenuseid raha või väärtuse ülekandmisel, ning vajaduse korral muude asutuste suhtes, mida võidakse rahapesuks eriti ära kasutada, eesmärgiga avastada ja vältida kõiki rahapesuilminguid; selline kord põhineb kliendi ning vajaduse korral tegeliku tulusaaja isikusamasuse tuvastamise, andmete säilitamise ja kahtlastest tehingutest teatamise nõudel;
b) tagavad, ilma et see piiraks konventsiooni artikli 46 kohaldamist, et täitevvõimu-, järelevalve-, õiguskaitse- ja muudel rahapesu vastu võitlevatel asutustel (sealhulgas kohtutel, kui seda näeb ette riigisisene õigus) on riigisisese õigusega ettenähtud tingimustel võimalus teha koostööd ning vahetada teavet riigisisesel ja rahvusvahelisel tasandil, ning kaaluvad selleks võimalust luua rahapesu andmebüroo, kes tegutseks võimalikku rahapesu puudutava teabe kogumise, analüüsimise ja levitamise riigisisese keskusena.

2. Konventsiooniosalised kaaluvad võimalust rakendada võimalikke meetmeid sularaha ja vabalt kaubeldavate maksevahenditega tehtavate piiriüleste tehingute avastamiseks ja jälgimiseks, järgides teabe nõuetekohase kasutamise tagamiseks kehtestatud kaitsemeetmeid ning takistamata seejuures seadusliku kapitali liikumist. Sellised meetmed võivad hõlmata nõuet, et isikud ja ettevõtted teataksid suurte sularahakoguste ja vabalt kaubeldavate maksevahendite piiriülestest ülekannetest.

3. Konventsiooniosalised kaaluvad võimalust rakendada asjakohaseid ja võimalikke meetmeid, et finantsasutused, sealhulgas raha ülekandjad:
a) kannaksid vahendite elektroonilise ülekandmise ja ülekandega seotud sõnumite vormidesse täpse ja asjakohase teabe makse algataja kohta;
b) säilitaksid teabe kogu makseketi vältel ning
c) suhtuksid erilise tähelepanuga ülekannetesse, mille juures puudub täiemahuline teave makse algataja kohta.

4. Käesoleva artikli alusel riigisisest reguleerimis- ja järelevalvekorda kehtestades ning ilma et see piiraks muude artiklite kohaldamist, kutsutakse konventsiooniosalisi üles juhinduma piirkondlike, piirkondadevaheliste ja mitmepoolsete organisatsioonide rahapesuvastastest algatustest.

5. Konventsiooniosalised püüavad rahapesu vastu võitlemiseks arendada ning edendada kohtute, õiguskaitse- ja finantsregulatsiooniasutuste ülemaailmset, piirkondlikku, allpiirkondlikku ja kahepoolset koostööd.

III peatükk
KURITEOKS TUNNISTAMINE JA ÕIGUSE RAKENDAMINE

Artikkel 15. Riigisiseste ametiisikute altkäemaksujuhtumid

Konventsiooniosalised võtavad seadusandlikke ja muid meetmeid, et tunnistada kuriteoks järgmised teod, kui need on toime pandud tahtlikult:
a) otseselt või kaudselt õigustamatu eelise lubamine, pakkumine või andmine ametiisikule kas tema enda või muu füüsilise või juriidilise isiku jaoks, et see ametiisik teeks oma ametiülesannete täitmisel mingi teo või hoiduks selle tegemisest;
b) ametiisiku poolt otseselt või kaudselt õigustamatu eelise nõudmine või vastuvõtmine kas tema enda või muu füüsilise või juriidilise isiku jaoks, et see ametiisik teeks oma ametiülesannete täitmisel mingi teo või hoiduks selle tegemisest.

Artikkel 16. Välisriigi või rahvusvahelise avalik-õigusliku organisatsiooni ametiisikute altkäemaksujuhtumid

1. Konventsiooniosalised võtavad seadusandlikke ja muid meetmeid, et tunnistada kuriteoks (juhul, kui need on toime pandud tahtlikult) otseselt või kaudselt õigustamatu eelise lubamine, pakkumine või andmine välisriigi ametiisikule või rahvusvahelise organisatsiooni ametiisikule kas tema enda või muu füüsilise või juriidilise isiku jaoks, et see ametiisik teeks oma ametiülesannete täitmisel mingi teo või hoiduks selle tegemisest, et saada või säilitada ärilisi või muid õigustamatuid eeliseid seoses rahvusvaheliste äritehingutega.

2. Konventsiooniosalised kaaluvad seadusandlike ja muude meetmete võtmist, et tunnistada kuriteoks (juhul, kui need on toime pandud tahtlikult) välisriigi ametiisiku või rahvusvahelise organisatsiooni ametiisiku poolt otseselt või kaudselt õigustamatu eelise nõudmine või vastuvõtmine kas tema enda või muu füüsilise või juriidilise isiku jaoks, et see ametiisik teeks oma ametiülesannete täitmisel mingi teo või hoiduks selle tegemisest.

Artikkel 17. Ametiisiku poolt vara omastamine, õigusvastane kasutamine või muul moel kõrvaldamine

Konventsiooniosalised võtavad seadusandlikke ja muid meetmeid, et tunnistada kuriteoks (juhul, kui need on toime pandud tahtlikult) ametiisiku poolt tema enda või muu füüsilise või juriidilise isiku kasuks ametiisikule tema ametiseisundist lähtudes usaldatud igasuguse vara, avalike või eravahendite, noteeritud või noteerimata väärtpaberite või muu väärtust omava eseme omastamine, õigusvastane kasutamine või muul moel kõrvaldamine.

Artikkel 18. Mõjuvõimu kasutamine

Konventsiooniosalised kaaluvad seadusandlike ja muude meetmete võtmist, et tunnistada kuriteoks järgmised teod, kui need on toime pandud tahtlikult:
a) otseselt või kaudselt õigustamatu eelise lubamine, pakkumine või andmine ametiisikule või muule isikule, et see ametiisik või isik kuritarvitaks oma tegelikku või oletatavat mõjuvõimu eesmärgiga saada selle konventsiooniosalise haldusorganilt või avaliku võimu asutuselt teo esialgse kihutaja või mõne teise isiku jaoks õigustamatu eelis;
b) ametiisiku või muu isiku poolt otseselt või kaudselt õigustamatu eelise nõudmine või vastuvõtmine kas tema enda või muu füüsilise või juriidilise isiku jaoks, et see ametiisik või isik kuritarvitaks oma tegelikku või oletatavat mõjuvõimu eesmärgiga saada selle konventsiooniosalise haldusorganilt või avaliku võimu asutuselt õigustamatu eelis.

Artikkel 19. Ametiseisundi kuritarvitamine

Konventsiooniosalised kaaluvad seadusandlike ja muude meetmete võtmist, et tunnistada kuriteoks (juhul, kui need on toime pandud tahtlikult) ametiisiku poolt ametiülesannete või ametiseisundi kuritarvitamise, kui nimetatud ametiisik paneb ametiülesannete täitmisel toime õigusaktidega vastuolus oleva teo või jätab mingi teo toime panemata, rikkudes oma ametikohustusi, eesmärgiga saada õigustamatuid eeliseid kas endale või muule isikule või üksusele.

Artikkel 20. Ebaseaduslik rikastumine

Kooskõlas oma põhiseaduse ja õiguspõhimõtetega kaaluvad konventsiooniosalised meetmete võtmist, et tunnistada kuriteoks (juhul, kui see on toime pandud tahtlikult) ebaseaduslik rikastumine, s.t ametiisiku vara selline märkimisväärne suurenemine, mida ta ei saaks oma sissetulekut aluseks võttes mõistlikult põhjendada.

Artikkel 21. Altkäemaksujuhtumid erasektoris

Konventsiooniosalised kaaluvad seadusandlike ja muude meetmete võtmist, et tunnistada kuriteoks majandus-, finants- või äritegevuse käigus tahtlikult toime pandud järgmised teod:
a) otseselt või kaudselt õigustamatu eelise lubamine, pakkumine või andmine isikule, kes juhib erasektori üksust või töötab seal ükskõik millisel kohal, kas tema enda või muu isiku jaoks, et see isik teeks mingi teo või hoiduks selle tegemisest, rikkudes oma ametikohustusi;
b) sellise isiku poolt, kes juhib erasektori üksust või töötab seal ükskõik millisel kohal, otseselt või kaudselt õigustamatu eelise nõudmine või vastuvõtmine kas tema enda või muu isiku jaoks, et see isik teeks mingi teo või hoiduks selle tegemisest, rikkudes oma ametikohustusi.

Artikkel 22. Vara omastamine erasektoris

Konventsiooniosalised kaaluvad seadusandlike ja muude meetmete võtmist, et tunnistada kuriteoks (juhul, kui need on toime pandud tahtlikult) majandus-, finants- või äritegevuse käigus isiku poolt, kes juhib erasektori üksust või töötab seal ükskõik millisel kohal, temale tema ametiseisundist lähtudes usaldatud igasuguse vara, avalike või eravahendite, noteeritud või noteerimata väärtpaberite või muu väärtust omava eseme omastamine.

Artikkel 23. Kuritegelikul teel saadud tulu rahapesu

1. Konventsioonisalised võtavad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega seadusandlikke ja muid meetmeid, et tunnistada kuriteoks järgmised teod, kui need on toime pandud tahtlikult:
a) i) vara üleminek või üleandmine, kui on teada, et niisugune vara kujutab endast kuritegelikul teel saadud tulu, selleks et varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada isikut, kes osales eelkuriteos, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest;
ii) vara tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamise, ümberpaigutamise, omandiõiguse või muude varaga seotud õiguste varjamine või saladuses hoidmine, kui on teada, et niisugune vara kujutab endast kuritegelikul teel saadud tulu;
b) võttes arvesse oma õiguspõhimõtteid:
i) vara omandamine, omamine või kasutamine, kui selle saamisel on teada, et selline vara kujutab endast kuritegelikul teel saadud tulu;
ii) käesolevas artiklis määratletud kuriteo toimepanemises osalemine, sellega seotus või sellise kuriteo toimepanemise kokkuleppe sõlmimine, selle kuriteo toimepaneku katse ning sellele kaasaaitamine, kihutamine, soodustamine või selleks nõuandmine.

2. Lõike 1 rakendamisel või kohaldamisel:
a) püüavad konventsiooniosalised lõiget 1 kohaldada võimalikult laia eelkuritegude ringi suhtes;
b) konventsiooniosalised loevad eelkuritegude hulka vähemalt konventsioonis määratletud kuriteod;
c) punkti b kohaldamisel hõlmavad eelkuriteod nii asjaomase konventsiooniosalise jurisdiktsiooni piires kui ka väljaspool seda toime pandud kuritegusid. Väljaspool konventsiooniosalise jurisdiktsiooni toime pandud kuritegu kujutab endast eelkuritegu siiski üksnes juhul, kui see on kuritegu selle riigi õiguse kohaselt, kus see on toime pandud, ja oleks kuritegu selle riigi õiguse kohaselt, kes rakendab või kohaldab käesolevat artiklit, kui see oleks seal toime pandud;
d) konventsiooniosalised esitavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile oma seaduste tekstid, mis tagavad käesoleva artikli täitmise, samuti tekstid selliste seaduste edaspidiste muudatustega või nende kirjelduse;
e) kui seda nõuavad konventsiooniosalise õiguspõhimõtted, võib ette näha, et lõikes 1 määratletud kuritegusid ei loeta kuritegudeks isikute puhul, kes on toime pannud eelkuriteo.

Artikkel 24. Varjamine

Ilma et see piiraks artikli 23 kohaldamist, kaaluvad konventsiooniosalised seadusandlike ja muude meetmete võtmist, et tunnistada kuriteoks (juhul, kui need on toime pandud tahtlikult) vara varjamise või jätkuva kinnipidamise pärast konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemist ilma neis osalemata, kui kaasatud isik teab, et tegu on konventsioonis määratletud kuritegude tulemusena saadud varaga.

Artikkel 25. Õigusemõistmise takistamine

Konventsiooniosalised võtavad seadusandlikke ja muid meetmeid, et tunnistada kuriteoks järgmised teod, kui need on toime pandud tahtlikult:
a) füüsilise vägivalla, ähvarduste või hirmutamise kasutamine või õigustamatu eelise lubamine, pakkumine või andmine, et kallutada isikut andma valetunnistusi või takistada tunnistuste andmist või asitõendite esitamist konventsioonis määratletud kuritegude kohta alustatud menetluses;
b) füüsilise vägivalla, ähvarduste või hirmutamise kasutamine, et takistada kohtu- või õiguskaitsetöötajal oma ametikohustuste täitmist konventsioonis määratletud kuritegude kohta alustatud menetluses. Käesolev punkt ei piira konventsiooniosaliste õigust kehtestada õigusakte, mis kaitsevad teisi ametiisikute kategooriaid.

Artikkel 26. Juriidiliste isikute vastutus

1. Konventsiooniosalised võtavad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega meetmeid, et kehtestada juriidiliste isikute vastutus konventsioonis määratletud kuritegudes osalemise eest.

2. Arvestades konventsiooniosalise õiguspõhimõtteid võivad juriidilised isikud vastutada kriminaal-, tsiviil- või halduskorras.

3. Selline vastutus ei piira kuriteo toime pannud füüsiliste isikute kriminaalvastutust.

4. Eelkõige tagavad konventsiooniosalised, et käesoleva artikli kohaselt vastutusele võetud juriidiliste isikute suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaal- või teisi karistusi, sealhulgas rahalisi karistusi.

Artikkel 27. Osalemine ja katse

1. Konventsiooniosalised võtavad kooskõlas oma õigusega seadusandlikke ja muid meetmeid, et tunnistada kuriteoks osalemine kaasaaitajana, kihutajana või muul viisil konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemises.

2. Konventsiooniosalised võivad kooskõlas oma õigusega võtta seadusandlikke ja muid meetmeid, et tunnistada kuriteoks katse panna toime konventsioonis määratletud kuritegu.

3. Konventsiooniosalised võivad kooskõlas oma õigusega võtta seadusandlikke ja muid meetmeid, et tunnistada kuriteoks konventsioonis määratletud kuriteo ettevalmistamine.

Artikkel 28. Teadmine, tahtlus või eesmärk kuriteo tunnustena

Teadmist, tahtlust või eesmärki, mis kuuluvad konventsioonis määratletud kuriteo koosseisu, võib tuletada teo objektiivsete asjaolude põhjal.

Artikkel 29. Aegumistähtajad

Vajaduse korral kehtestavad konventsiooniosalised kooskõlas oma õigusega konventsioonis määratletud kuriteo eest vastutusele võtmise aegumistähtajad ja pikemad aegumistähtajad või aegumistähtaja peatumise juhuks, kui oletatav kurjategija hoiab õigusemõistmisest kõrvale.

Artikkel 30. Vastutusele võtmine, asja lahendamine ja karistused

1. Konventsiooniosalised näevad konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemise eest ette karistused, mille puhul võetakse arvesse nende kuritegude raskust.

2. Konventsiooniosalised võtavad meetmeid, et saavutada ning säilitada kooskõlas oma õigussüsteemi ja põhiseaduslike printsiipidega sobiv tasakaal ametiisikutele nende tööülesannete täitmiseks tagatud puutumatuse ja kohtumenetluslike eesõiguste ning vajaduse korral konventsioonis määratletud kuritegude tõhusa uurimise, nende eest vastutusele võtmise ja asja lahendamise vahel.

3. Konventsiooniosalised püüavad tagada, et konventsioonis määratletud kuritegusid toime pannud isikute vastutuselevõtmisel riigisisestes õigusaktides ettenähtud kaalutlusõigust kasutataks selleks, et saavutada konventsioonis määratletud kuritegude suhtes võetavate õiguskaitsemeetmete maksimaalne tõhusus ning võttes vajalikul määral arvesse nende kuritegude tõkestamise vajadust.

4. Konventsioonis määratletud kuritegude puhul võtavad konventsiooniosalised kohaseid meetmeid kooskõlas oma õigusega ja pidades nõuetekohaselt silmas isiku õigust kaitsele, et tingimused, mis on kehtestatud seoses vahi alt vabastamise otsusega poolelioleva menetluse või apellatsioonimenetluse ajaks, võtaksid arvesse vajadust tagada süüdistatava kohalviibimine järgnevas kriminaalmenetluses.

5. Konventsiooniosalised võtavad selliste kuritegude eest süüdi mõistetud isikute ennetähtaegse või tingimisi vabastamise küsimuse lahendamisel arvesse kuritegude raskust.

6. Konventsiooniosalised kaaluvad oma õigussüsteemi põhimõtetega kooskõlas oleval määral sellise menetluskorra kehtestamist, mis võimaldaks asjakohase pädevusega asutustel konventsioonis määratletud kuriteos süüdistatava ametiisiku ametist taandada, ajutiselt kõrvaldada või teisele kohale määrata, pidades meeles süütuse presumptsiooni põhimõtet.

7. Kui kuriteo raskus seda nõuab, kaaluvad konventsiooniosalised oma õiguspõhimõtetega kooskõlas oleval määral sellise menetluskorra kehtestamist, mis võimaldaks kas kohtumääruse või muude asjakohaste vahendite abil keelata konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemises süüdi mõistetud isikutel asuda:
a) ametiisiku pädevusega ametikohtadele avaliku võimu asutuses ja
b) ametiisiku pädevusega ametikohtadele riigi osalusega äriühingus.

8. Lõige 1 ei piira pädevate ametiasutuste õigust kohaldada avalike teenistujate suhtes distsiplinaarkaristusi.

9. Miski konventsioonis ei muuda põhimõtet, et selles konventsioonis määratletud kuritegude kirjeldus ning vastutust ja õigusvastasust välistavaid asjaolud nähakse ette iga konventsiooniosalise õiguses ning et selliste kuritegude eest võetakse vastutusele ja karistatakse konventsiooniosalise õiguse kohaselt.

10. Konventsiooniosalised püüavad edendada konventsioonis määratletud kuritegude eest süüdi mõistetud isikute taasühiskonnastamist.

Artikkel 31. Blokeerimine, arestimine ja konfiskeerimine

1. Konventsiooniosalised võtavad oma õigussüsteemi raames võimalikult suures ulatuses meetmeid, et võimaldada konfiskeerida:
a) konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemisega saadud tulu või vara, mille väärtus vastab sellisele tulule;
b) vara, seadmeid või muid vahendeid, mida kasutati või kavatsetakse kasutada konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemisel.

2. Konventsiooniosalised võtavad meetmeid, et tagada lõikes 1 nimetatud esemete väljaselgitamine, jälgimine, arestimine või blokeerimine nende võimalikuks konfiskeerimiseks.

3. Konventsiooniosalised võtavad seadusandlikke ja muid meetmeid, et reguleerida lõigetes 1 ja 2 käsitletud blokeeritud, arestitud või konfiskeeritud vara haldamist pädevate ametiasutuste poolt.

4. Kui kuritegelikul teel saadud tulu on osaliselt või täielikult teistsuguseks varaks ümber kujundatud või muudetud, siis rakendatakse käesolevas artiklis nimetatud meetmeid tulu asemel sellise vara suhtes.

5. Kui kuritegelikul teel saadud tulu on lisatud seaduslikest allikatest saadud varale, siis konfiskeeritakse see osa varast, mis vastab kuritegelikul teel saadud tulu hinnangulisele väärtusele, ilma et see piiraks arestimist või blokeerimist käsitlevaid volitusi.

6. Sissetulekute või muude hüvede suhtes, mis on saadud kuritegelikul teel saadud tulust või varast, milleks on ümber kujundatud või muudetud kuritegelikul teel saadud tulu, või varast, millele on lisatud kuritegelikul teel saadud tulu, rakendatakse käesolevas artiklis osutatud meetmeid samasugusel viisil ja samasuguses ulatuses nagu kuritegelikul teel saadud tulu suhtes.

7. Käesoleva artikli ja artikli 55 kohaldamisel volitavad konventsiooniosalised oma kohtuid või teisi pädevaid asutusi andma määrusi panga-, finants- või äridokumentide esitamise või arestimise kohta. Konventsiooniosalised ei või keelduda käesoleva lõike täitmisest, viidates pangasaladuse hoidmisele.

8. Konventsiooniosalised võivad kaaluda võimalust nõuda, et õiguserikkuja tõendaks arvatava kuritegelikul teel saadud tulu või muu konfiskeeritava vara seaduslikku päritolu niivõrd, kui selline nõue vastab konventsiooniosalise õiguspõhimõtetele ja kohtu- või muu menetluse olemusele.

9. Käesolev artikkel ei piira mingil viisil heausksete kolmandate isikute õigusi.

10. Miski käesolevas artiklis ei muuda põhimõtet, et siin nimetatud meetmeid määratakse ja rakendatakse konventsiooniosalise õiguse kohaselt.

Artikkel 32. Tunnistajate, ekspertide ja kannatanute kaitse

1. Konventsiooniosalised võtavad kooskõlas oma õigussüsteemiga ja oma võimaluste piires meetmeid, et pakkuda kriminaalmenetluse käigus konventsioonis määratletud kuritegude kohta ütlusi andvatele tunnistajatele ja ekspertidele ning vajaduse korral nende sugulastele ja muudele lähedastele isikutele tõhusat kaitset võimaliku kättemaksu või hirmutamise eest.

2. Ilma et see piiraks süüdistatava õigusi, sealhulgas tema õigust nõuetekohasele menetlusele, võib lõikes 1 kavandatud meetmete hulka muu hulgas kuuluda:
a) selliste isikute füüsilise kaitse korra kehtestamine, näiteks vajalikul ja teostataval määral nende teise kohta üleviimiseks, ning vajaduse korral luba varjata teavet selliste isikute ja nende asukoha kohta või avaldada seda piiratult;
b) selliste ütluste andmise eeskirjade kehtestamine, mis võimaldavad anda tunnistajatel ja ekspertidel ütlusi viisil, mis tagab nende ohutuse, näiteks luba anda ütlusi sidetehnoloogia abil, nagu videoühendus või muud kohased vahendid.

3. Konventsiooniosalised kaaluvad võimalust sõlmida teiste riikidega kokkulepped lõikes 1 osutatud isikute teise kohta üleviimise kohta.

4. Käesolevat artiklit kohaldatakse kannatanutele niivõrd, kui nad on tunnistajad.

5. Konventsiooniosalised loovad kooskõlas oma õigusega võimalused, et kurjategija vastu alustatud kriminaalmenetluse asjakohases etapis esitatakse ja kuulatakse ära kannatanute seisukohad ja probleemid viisil, mis ei piira süüdistatava õigusi.

Artikkel 33. Teatajate kaitse

Konventsiooniosalised kaaluvad oma õiguses selliste meetmete kehtestamist, mis tagaksid kaitse ebaõiglase kohtlemise vastu isikutele, kes on heas usus ja mõistlikel alustel teatanud pädevatele ametiasutustele konventsioonis määratletud kuritegudega seonduvatest asjaoludest.

Artikkel 34. Korruptiivsete tegude tagajärjed

Arvestades täiel määral kolmandate isikute heauskselt omandatud õigusi, võtavad konventsiooniosalised kooskõlas oma õiguspõhimõtetega meetmeid korruptsiooni tagajärgedega tegelemiseks. Sellega seoses võivad konventsiooniosalised käsitada korruptsiooni kohtumenetluses lepingu tühistamise või muutmise, kontsessiooni või muu sellise haldusakti tagasivõtmise või muude heastamismeetmete asjakohase alusena.

Artikkel 35. Kahju hüvitamine

Konventsiooniosalised võtavad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega meetmeid, et tagada korruptiivsete tegude tagajärjel kahju kannatanud füüsilistele ja juriidilistele isikutele õigus esitada hüvitise saamiseks kohtusse hagi kahju tekitanute vastu.

Artikkel 36. Spetsialiseerunud asutused

Konventsiooniosalised tagavad kooskõlas oma õigussüsteemi põhimõtetega sellise asutuse, asutuste või isikute olemasolu, kes on spetsialiseerunud korruptsiooni vastu võitlemisele õiguskaitse meetmetega. Kooskõlas konventsiooniosalise õiguspõhimõtetega peab nimetatud asutusele, asutustele või isikutele olema tagatud vajalik iseseisvus, et võimaldada neil täita oma ülesandeid tõhusalt ning vabana lubamatutest mõjutustest. Nimetatud isikud ja asutuse või asutuste töötajad peaksid olema asjakohaselt koolitatud ning neil peaks olema piisavalt vahendeid oma ülesannete täitmiseks.

Artikkel 37. Koostöö õiguskaitseasutustega

1. Konventsiooniosalised võtavad kohaseid meetmeid, et julgustada isikuid, kes osalevad või on osalenud konventsioonis määratletud kuriteo toimepanemisel, andma pädevatele asutustele kasulikku teavet uurimis- või tõendusmaterjalina ning tegelikku ja konkreetset abi, mis võib kaasa aidata õiguserikkujatelt kuritegelikul teel saadud tulu äravõtmisele ning nimetatud tulu tagasivõitmisele.

2. Konventsiooniosalised kaaluvad võimalust näha kohastel juhtudel ette kergendada sellise süüdistatava karistust, kes aitab oluliselt kaasa konventsioonis määratletud kuriteo uurimisele või selle eest vastutusele võtmisele.

3. Konventsiooniosalised kaaluvad võimalust näha oma õiguspõhimõtete kohaselt ette kohtuliku puutumatuse andmise isikule, kes aitab oluliselt kaasa konventsioonis määratletud kuriteo uurimisele või selle eest vastutusele võtmisele.

4. Nimetatud isikuid kaitstakse artiklis 32 ettenähtud viisil.

5. Kui lõikes 1 osutatud isik, kes asub ühe konventsiooniosalise territooriumil, võib teise konventsiooniosalise pädevatele asutustele osutada olulist kaasabi, võivad asjaomased konventsiooniosalised kaaluda võimalust sõlmida kooskõlas oma õigusega kokkulepped, mis käsitlevad lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohtlemise võimaldamist teise konventsiooniosalise poolt.

Artikkel 38. Riigi ametiasutuste koostöö

Konventsiooniosalised võtavad meetmeid, et julgustada kooskõlas oma õigusega riigi ametiasutuste ja ametiisikute ning kuritegude uurimise ja nende eest vastutusele võtmise eest vastutavate asutuste koostööd. Nimetatud meetmed sisaldavad järgmist:
a) viimati nimetatud asutuste teavitamine omal algatusel, kui on alust arvata, et on toime pandud mõni artiklites 15, 21 või 23 määratletud kuritegu või
b) viimati nimetatud asutustele nende taotlusel kogu vajaliku teabe andmine.

Artikkel 39. Riigi ametiasutuste ja erasektori koostöö

1. Konventsiooniosalised võtavad meetmeid, et julgustada kooskõlas oma õigusega riigi uurimisasutuste ja prokuratuuri ning erasektori üksuste, eriti finantsasutuste koostööd asjades, mis puudutavad konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemist.

2. Konventsiooniosalised kaaluvad oma kodanike ja teiste riigi territooriumil peamist elukohta omavate isikute julgustamist, et nad teataksid riigi uurimisasutustele ja prokuratuurile konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemisest.

Artikkel 40. Pangasaladus

Konventsiooniosalised tagavad, et konventsioonis määratletud kuritegude riigisisese uurimise puhul võimaldab konventsiooniosalise õigussüsteem kasutada mehhanisme, mis aitavad kõrvaldada pangasaladust reguleerivatest seadustest tulenevaid takistusi.

Artikkel 41. Karistatus

Konventsiooniosalised võivad võtta seadusandlikke või muid meetmeid, et võtta kohaseks peetavate tingimuste ja eesmärgi kohaselt arvesse oletatava kurjategija suhtes teises riigis varem tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid eesmärgiga kasutada sellist teavet kriminaalmenetluses, mida on alustatud seoses konventsioonis määratletud kuriteoga.

Artikkel 42. Jurisdiktsioon

1. Konventsiooniosalised võtavad meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon konventsioonis määratletud kuritegude suhtes, kui:
a) kuritegu on toime pandud asjaomase konventsiooniosalise territooriumil või
b) kuritegu on toime pandud selle toimepaneku ajal asjaomase konventsiooniosalise lippu kandva laeva või tema seaduste alusel registreeritud õhusõiduki pardal.

2. Kui artiklist 4 ei tulene teisiti, võib konventsiooniosaline kehtestada oma jurisdiktsiooni sellise kuriteo üle, kui:
a) kuritegu on toime pandud asjaomase konventsiooniosalise kodaniku suhtes;
b) kuriteo on toime pannud asjaomase konventsiooniosalise kodanik või kodakondsuseta isik, kelle põhiline elukoht on tema territooriumil;
c) kuritegu on artikli 23 lõike 1 punkti b alapunktis ii määratletud tegu, mis on toime pandud väljaspool tema territooriumi, et panna tema territooriumil toime artikli 23 lõike 1 punkti a alapunkti i või ii või punkti b alapunktis i määratletud tegu;
d) kuritegu on toime pandud asjaomase konventsiooniosalise vastu.

3. Artikli 44 kohaldamisel võtab konventsiooniosaline meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon konventsioonis määratletud kuritegude suhtes, kui oletatav kurjategija viibib tema territooriumil ja ta ei anna seda isikut välja ainult sel põhjusel, et tegemist on tema kodanikuga.

4. Konventsiooniosaline võib võtta meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon konventsioonis määratletud kuritegude suhtes, kui oletatav kurjategija viibib tema territooriumil ja ta ei anna teda välja.

5. Kui lõike 1 või 2 alusel oma jurisdiktsiooni teostavale konventsiooniosalisele on teatatud või talle on muul viisil teatavaks saanud, et üks või mitu teist konventsiooniosalist on sama teo suhtes alustanud uurimise, võtnud teo toimepanija vastutusele või alustanud kohtumenetlust, peavad asjaomaste konventsiooniosaliste pädevad ametiasutused vajaduse korral üksteisega nõu, et oma tegevust kooskõlastada.

6. Ilma et see piiraks üldise rahvusvahelise õiguse normide kohaldamist, ei välista konventsioon konventsiooniosalise kooskõlas oma õigusega kehtestatud kriminaaljurisdiktsiooni teostamist.

IV peatükk
RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ

Artikkel 43. Rahvusvaheline koostöö

1. Konventsiooniosalised teevad koostööd kriminaalasjades kooskõlas artiklitega 44–50. Vajaduse korral kaaluvad konventsiooniosalised kooskõlas oma õigussüsteemiga üksteise abistamist uurimis- ja menetlustoimingutes korruptsiooniga seotud tsiviil- ja haldusasjades.

2. Kui rahvusvahelise koostöö asjades tuleb kohaldada teo mõlemapoolselt karistatavaks tunnistamise nõuet, loetakse see täidetuks sõltumata sellest, kas kuritegu kuulub taotluse saanud konventsiooniosalise seaduste kohaselt samasse kuriteokategooriasse või seda nimetatakse sama terminiga kui taotluse esitanud riigis või ei, kui selle kuriteo aluseks olev käitumine, millega seoses abi otsitakse, on mõlema konventsiooniosalise seaduste kohaselt kuritegu.

Artikkel 44. Väljaandmine

1. Käesolevat artiklit kohaldatakse konventsioonis määratletud kuritegude suhtes siis, kui isik, kelle kohta väljaandmistaotlus esitatakse, viibib taotluse saanud konventsiooniosalise territooriumil, tingimusel et kuritegu, millega seoses väljaandmist taotletakse, on karistatav nii taotluse esitanud kui ka taotluse saanud konventsiooniosalise õiguse kohaselt.

2. Vaatamata lõikele 1 võib konventsiooniosaline, kelle õigus seda lubab, anda isiku välja konventsioonis määratletud kuritegude eest, mille eest konventsiooniosalise enda õigus karistust ette ei näe.

3. Kui väljaandmistaotlus hõlmab mitut eri kuritegu, millest vähemalt üks on aluseks väljaandmisele käesoleva artikli alusel ja mõne puhul väljaandmist rakendada ei saa nende eest mõistetava vabadusekaotuse kestuse tõttu, kuid on seotud konventsioonis määratletud kuritegudega, võib taotluse saanud konventsiooniosaline kohaldada käesolevat artiklit ka nende kuritegude suhtes.

4. Iga kuritegu, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit, loetakse lisatuks konventsiooniosaliste vahel sõlmitud väljaandmislepingutesse kuriteona, millega võib kaasneda väljaandmine. Konventsiooniosalised kohustuvad lisama sellised kuriteod igasse nende vahel sõlmitavasse väljaandmislepingusse kuritegudena, millega võib kaasneda väljaandmine. Kui konventsiooniosalise õigus lubab kasutada konventsiooni väljaandmise alusena, ei käsita ta ühtki konventsioonis määratletud kuritegu poliitilise kuriteona.

5. Kui konventsiooniosaline, kes on väljaandmise sidunud sellekohase lepingu olemasoluga, saab väljaandmistaotluse teiselt konventsiooniosaliselt, kellega ta ei ole sõlminud väljaandmislepingut, võib ta käsitada konventsiooni väljaandmise õigusliku alusena seoses ükskõik millise kuriteoga, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit.

6. Konventsiooniosalised, kes seovad väljaandmise asjakohase lepingu olemasoluga:
a) teatavad konventsiooni ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile hoiule andes, kas nad käsitavad konventsiooni teiste konventsiooniosalistega tehtava väljaandmiskoostöö õigusliku alusena;
b) kui konventsiooniosalised ei käsita konventsiooni väljaandmiskoostöö õigusliku alusena, püüavad nad vajaduse korral teiste konventsiooniosalistega sõlmida käesoleva artikli rakendamiseks väljaandmislepingud.

7. Konventsiooniosalised, kes ei seo väljaandmist lepingu olemasoluga, tunnistavad kuriteod, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit, sellisteks, millega võib kaasneda vastastikune väljaandmine.

8. Väljaandmine toimub taotluse saanud konventsiooniosalise õiguse või kohaldatavate väljaandmislepingute tingimuste kohaselt, kaasa arvatud muu hulgas väljaandmiseks nõutava minimaalse karistusega seotud tingimused ja põhjendused, mille alusel taotluse saanud konventsiooniosaline võib väljaandmisest keelduda.

9. Konventsiooniosalised püüavad oma õigust arvestades kiirendada väljaandmismenetlust ja lihtsustada sellega seotud tõenditele esitatavaid nõudeid niisuguste kuritegude puhul, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit.

10. Arvestades väljaandmistaotluse saanud konventsiooniosalise õigust ja tema sõlmitud väljaandmislepinguid, võib ta taotluse esitanud konventsiooniosalise soovil ning veendununa, et edasilükkamatud asjaolud seda nõuavad, võtta vahi alla isiku, kelle väljaandmist taotletakse ja kes viibib tema territooriumil, või võtta teisi vajalikke meetmeid tema kohaloleku tagamiseks väljaandmismenetluse ajal.

11. Juhul kui konventsiooniosaline, kelle territooriumil oletatav kurjategija viibib, ei anna seda isikut välja seoses sellise kuriteoga, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit, ainult sel põhjusel, et kurjategija on tema kodanik, on ta väljaandmist taotleva konventsiooniosalise soovil kohustatud andma asja tarbetult viivitamata oma pädevatele asutustele isiku vastutusele võtmiseks. Nimetatud asutused teevad oma otsuse ning toimetavad menetlust samal viisil nagu iga teisegi raske kuriteo korral asjaomase konventsiooniosalise õiguse alusel. Asjaomased konventsiooniosalised teevad koostööd, eelkõige menetlust ja tõendusmaterjali käsitlevates küsimustes, et tagada sellise vastutusele võtmise tõhusus.

12. Kui konventsiooniosalise õigus võimaldab tema kodanikku välja anda või muul viisil üle anda üksnes tingimusel, et isik tuuakse asjakohasesse riiki tagasi välja- või üleandmistaotluse aluseks olnud kohtumenetluse käigus kehtestatud karistust kandma, ning kui asjaomane konventsiooniosaline ja isiku väljaandmist taotlenud konventsiooniosaline nõustuvad selle võimaluse ja muude tingimustega, mida nad kohaseks peavad, käsitatakse sellist tingimuslikku välja- või üleandmist piisavana lõikes 11 sätestatud kohustuse täitmiseks.

13. Kui väljaandmisest, mida taotletakse kohtuotsuse täideviimiseks, keeldutakse seetõttu, et isik on taotluse saanud konventsiooniosalise kodanik, kaalub väljaandmistaotluse saanud konventsiooniosaline, kui seda võimaldab tema õigus ja kui see vastab niisuguse õiguse nõuetele, taotluse esitanud konventsiooniosalise soovil läbi taotluse esitanud konventsiooniosalise õiguse alusel tehtud kohtuotsuse või kohtuotsuse kandmata jäänud osa täideviimist.

14. Isikule, kelle vastu on alustatud menetlust seoses kuriteoga, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit, tagatakse menetluse kõikide etappide jooksul õiglane kohtlemine, sealhulgas kõik selle riigi õiguses sätestatud õigused ja tagatised, mille territooriumil isik asub.

15. Konventsiooni ei tõlgendata nii, et see kehtestaks väljaandmiskohustuse, kui taotluse saanud konventsiooniosalisel on alust arvata, et taotlus on tehtud isiku vastutusele võtmiseks või karistamiseks isiku soo, rassi, usu, kodakondsuse, etnilise kuuluvuse või poliitiliste vaadete alusel või et taotluse rahuldamine kahjustaks selle isiku olukorda mis tahes eeltoodud põhjusel.

16. Konventsiooniosalised ei või väljaandmistaotlust tagasi lükata üksnes sel põhjendusel, et kuritegu on seotud ka maksuküsimustega.

17. Enne väljaandmisest keeldumist konsulteerib taotluse saanud konventsiooniosaline vajaduse korral taotluse esitanud konventsiooniosalisega, et anda talle piisav võimalus avaldada oma arvamust ning esitada tema väidetega seonduv teave.

18. Konventsiooniosalised püüavad sõlmida väljaandmiseks või selle tõhustamiseks kahe- ja mitmepoolseid kokkuleppeid.

Artikkel 45. Süüdimõistetud isikute üleandmine

Konventsiooniosalised võivad kaaluda võimalust sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid, et anda nendele riikidele üle isikud, kellele on mõistetud vangistus või muu vabaduskaotuslik karistus konventsioonis määratletud kuritegude eest, et nad saaksid kanda karistuse lõpuni nende riikide territooriumil.

Artikkel 46. Vastastikune õigusabi

1. Konventsiooniosalised osutavad üksteisele kõige laialdasemat vastastikust õigusabi konventsioonis määratletud kuritegude uurimisel, nende toimepanijate vastutusele võtmisel ja kohtumenetluse läbiviimisel.

2. Uurimise, vastutusele võtmise või kohtumenetluse suhtes, mis on seotud kuritegudega, mille eest võib juriidilise isiku artikli 26 kohaselt võtta vastutusele taotluse esitanud riigis, antakse vastastikust õigusabi taotluse saanud konventsiooniosalise asjakohaste seaduste, lepingute ja kokkulepete alusel võimalikult suures ulatuses.

3. Käesoleva artikli kohaselt antavat vastastikust õigusabi võidakse taotleda selleks, et:
a) koguda tõendeid või isikuid üle kuulata;
b) toimetada kätte kohtudokumente;
c) teha läbiotsimist, arestida ja blokeerida;
d) esemed ja sündmuskohad üle vaadata;
e) saada teavet, asitõendeid ja eksperdihinnanguid;
f) saada asjakohaste dokumentide ja materjalide, sealhulgas valitsus-, panga-, finants-, ettevõtete või äridokumentide originaale või nende tõestatud koopiaid;
g) teha tõendamiseks kindlaks või välja selgitada kuritegelikul teel saadud tulu, vara, vahendid või muud esemed;
h) hõlbustada isikute vabatahtlikku kohaleilmumist taotluse esitanud riiki;
i) osutada muud liiki abi, mis ei ole vastuolus taotluse saanud konventsiooniosalise õigusega;
j) kooskõlas V peatükiga teha kindlaks, blokeerida ja selgitada välja kuritegudega saadud tulu;
k) võita vara tagasi kooskõlas V peatükiga.

4. Ilma et see piiraks riigisisese õiguse kohaldamist, võivad konventsiooniosalise pädevad asutused ilma eelneva taotluseta edastada kriminaalasjadega seotud teavet teise konventsiooniosalise pädevale asutusele, kui nende arvates aitab nimetatud teave asutusel uurimist ja kriminaalmenetlust alustada või edukalt lõpule viia või see võib olla aluseks teise konventsiooniosalise konventsiooni kohaselt koostatavale taotlusele.

5. Teabe edastamine lõike 4 alusel ei piira uurimist ega kriminaalmenetlust teavet andvate pädevate asutuste asukohariigis. Teavet saavad pädevad asutused peavad järgima nõuet, et see jääks kas või ajutiselt konfidentsiaalseks, või järgima nimetatud teabe kasutuspiiranguid. See ei takista siiski teavet saaval konventsiooniosalisel avalikustamast oma kohtumenetluse käigus süüdistatava süütust tõendavat teavet. Sellisel juhul peab teavet saav konventsiooniosaline selle avalikustamisest eelnevalt teatama seda edastavale konventsiooniosalisele ning asjakohase taotluse korral konsulteerima teavet edastava konventsiooniosalisega. Erandjuhul, kui eelnev teatamine ei ole võimalik, teatab teavet saav konventsiooniosaline teabe avalikustamisest viivitamata teavet edastavale konventsiooniosalisele.

6. Käesolev artikkel ei muuda kohustusi, mis tulenevad teistest kahe- või mitmepoolsetest lepingutest, millega täielikult või osaliselt reguleeritakse või hakatakse reguleerima vastastikust õigusabi.

7. Lõikeid 9–29 kohaldatakse selle artikli alusel esitatud taotluse suhtes, kui asjaomased konventsiooniosalised ei ole seotud vastastikuse õigusabi lepinguga. Kui konventsiooniosalised on nimetatud lepinguga seotud, kohaldatakse selle lepingu vastavaid sätteid, juhul kui asjaosalised ei ole kokku leppinud kohaldada nende asemel lõikeid 9–29. Konventsiooniosalistel soovitatakse tungivalt kohaldada neid lõikeid, kui need soodustavad koostööd.

8. Konventsiooniosalised ei või keelduda käesoleva artikli kohase õigusabi andmisest, põhjendades seda pangasaladuse hoidmisega.

9. a) Kui tegu ei ole mõlemapoolselt kuriteoks tunnistatud, võtab taotluse saanud konventsiooniosaline käesoleva artikli alusel esitatud õigusabitaotlusele vastamisel arvesse artiklis 1 sätestatud konventsiooni eesmärke;
b) Konventsiooniosalised võivad keelduda käesoleva artikli kohase õigusabi andmisest põhjusel, et asjakohane tegu ei ole mõlemapoolselt kuriteoks tunnistatud. Sellegipoolest osutab taotluse saanud konventsiooniosaline juhtudel, mil see on tema õigussüsteemi põhimõtetega kooskõlas, abi, mis ei hõlma sunnimeetmeid. Niisuguse abi andmisest võib keelduda, kui taotlus hõlmab väheolulisi juhtumeid või asju, mille suhtes taotletav koostöö või abi on kättesaadav konventsiooni muude sätete alusel;
c) Konventsiooniosalised võivad kaaluda meetmete võtmist, et riik saaks juhul, kui tegu ei ole mõlemapoolselt kuriteoks tunnistatud teoga, anda käesoleva artikli alusel abi laiemas ulatuses.

10. Kui isik on võetud vahi alla või ta kannab karistust ühe konventsiooniosalise territooriumil ja tema kohalolekut taotleb teine konventsiooniosaline, et isikut tuvastada, võtta ütlusi või osutada muul viisil abi tõendite saamisel uurimiseks, vastutusele võtmiseks või kohtumenetluseks seoses konventsioonis määratletud kuritegudega, võib selle isiku üle anda, kui järgmised tingimused on täidetud:
a) isik annab selleks vabatahtlikult ja täiel teadmisel oma nõusoleku;
b) mõlema konventsiooniosalise pädevad asutused lepivad selleks kokku tingimuste kohaselt, mida asjaomased riigid kohaseks peavad.

11. Lõike 10 kohaldamisel:
a) on konventsiooniosalisel, kellele isik üle antakse, õigus ja kohustus hoida üleantud isikut vahi all, kui konventsiooniosaline, kes isiku üle andis, ei nõua või ei luba teisiti;
b) rakendab konventsiooniosaline, kellele isik üle antakse, viivitamata oma kohustust anda isik tagasi sellele konventsiooniosalisele, kes ta üle andis, mõlema riigi pädevate asutuste eelneva kokkuleppe või teistsuguse kokkuleppe alusel;
c) ei nõua konventsiooniosaline, kellele isik üle antakse, konventsiooniosaliselt, kes isiku üle andis, selle isiku tagasiandmiseks väljaandmismenetluse alustamist;
d) arvestatakse üleantud isiku vahi all viibimise aeg riigis, kellele ta üle anti, selles riigis kantava karistuse hulka, kes ta üle andis.

12. Kui konventsiooniosaline, kes isiku lõigete 10 ja 11 kohaselt üle annab, selleks nõusolekut ei anna, ei või asjaomast isikut sõltumata tema kodakondsusest vastutusele võtta, vahi alla võtta ega karistada ning tema isikuvabadust ei või piirata selle riigi territooriumil, kellele ta üle antakse, seoses tegevuse, tegevusetuse või süüdimõistmistega, mis puudutab ajavahemikku enne tema lahkumist selle konventsiooniosalise territooriumilt, kes ta üle andis.

13. Konventsiooniosalised määravad keskasutuse, kes vastutab vastastikuse õigusabi taotluste vastuvõtmise ja kas nende täitmise või pädevatele asutustele täitmiseks edastamise eest ning kellel on selleks volitused. Kui riigis on eripiirkond või -territoorium omaette vastastikuse õigusabi süsteemiga, võib konventsiooniosaline määrata eraldi keskasutuse, kellel on sama funktsioon nimetatud piirkonna või territooriumi suhtes. Keskasutused tagavad saadud taotluste kiire ja nõuetekohase täitmise või edastamise. Kui keskasutus edastab taotluse pädevale asutusele täitmiseks, aitab ta kaasa taotluse kiirele ja nõuetekohasele täitmisele. Konventsiooniosalised teatavad määratud keskasutusest konventsiooni ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile hoiule andes. Vastastikuse õigusabi taotlused ja nendega seotud teated edastatakse konventsiooniosaliste määratud keskasutustele. See nõue ei mõjuta konventsiooniosalise õigust nõuda, et sellised taotlused ja teated saadetaks talle diplomaatiliste kanalite kaudu ja erakorraliste asjaolude puhul, kui konventsiooniosalised nõustuvad ja kui see on võimalik, kriminaalpolitsei rahvusvahelise organisatsiooni (Interpoli) kaudu.

14. Taotlused esitatakse kirjalikult või võimaluse korral kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeles, mis on vastuvõetav konventsiooniosalisele, kes taotluse saab, ning tingimustel, mis võimaldavad nimetatud konventsiooniosalisel selle ehtsuse kindlaks teha. Konventsiooniosaline teatab talle vastuvõetavast keelest või vastuvõetavatest keeltest konventsiooni ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile hoiule andes. Erakorralistel asjaoludel ja kui konventsiooniosalised on sellega nõus, võib sellised taotlused esitada suuliselt, kuid need tuleb kohe kirjalikult kinnitada.

15. Vastastikuse õigusabi taotluses on:
a) taotluse esitanud asutuse andmed;
b) taotlusega seotud uurimise, vastutusele võtmise või kohtumenetluse sisu ja laad ning uurimist, vastutusele võtmist või kohtumenetlust teostava asutuse nimetus ja ülesanded;
c) oluliste asjaolude lühikokkuvõte, välja arvatud kohtudokumentide kättetoimetamiseks esitatud taotluste puhul;
d) taotletava abi kirjeldus ja konkreetse menetluse üksikasjad, mille järgimist soovib taotluse esitanud konventsiooniosaline;
e) võimaluse korral andmed iga asjassepuutuva isiku, tema asukoha ja kodakondsuse kohta;
f) nõutavate tõendite, teabe või meetmete eesmärk.

16. Taotluse saanud konventsiooniosaline võib nõuda lisateavet, kui see on vajalik taotluse täitmiseks konventsiooniosalise õiguse kohaselt või kui see teave võib kergendada taotluse täitmist.

17. Taotlus täidetakse taotluse saanud konventsiooniosalise õiguse kohaselt ja sel määral, mil see ei satu vastuollu taotluse saanud konventsiooniosalise õigusega, ning võimaluse korral kooskõlas taotluses täpsustatud menetlusega.

18. Kui isik viibib ühe konventsiooniosalise territooriumil ja teise konventsiooniosalise kohus peab ta tunnistaja või eksperdina üle kuulama, võib esimene konventsiooniosaline võimaluse korral ja kooskõlas riigisisese õiguse põhimõtetega teise konventsiooniosalise taotlusel lubada, et ülekuulamine leiaks aset videokonverentsina, kui asjaomasel isikul ei ole võimalik või soovitav isiklikult taotluse esitanud konventsiooniosalise territooriumile ilmuda. Konventsiooniosalised võivad kokku leppida, et ülekuulamise viib läbi taotluse esitanud konventsiooniosalise kohus taotluse saanud konventsiooniosalise kohtu esindajate juuresolekul.

19. Ilma taotluse saanud konventsiooniosalise nõusolekuta ei edasta ega kasuta taotluse esitanud konventsiooniosaline taotluse saanud konventsiooniosalise antud teavet ega tõendeid muu uurimise, vastutusele võtmise ega kohtumenetluse jaoks peale taotluses nimetatute. Käesolev lõige ei takista taotluse esitanud konventsiooniosalisel avalikustamast oma menetluse käigus teavet või tõendeid, mis tõestavad süüdistatava süütust. Viimasel juhul peab taotluse esitanud konventsiooniosaline teabe või tõendite avalikustamisest taotluse saanud konventsiooniosalisele eelnevalt teatama ning asjakohase taotluse korral viimasega konsulteerima. Erandjuhul, kui eelnev teatamine ei ole võimalik, teatab taotluse esitanud konventsiooniosaline teabe avalikustamisest taotluse saanud konventsiooniosalisele viivitamata.

20. Taotluse esitanud konventsiooniosaline võib nõuda, et taotluse saanud konventsiooniosaline säilitaks taotluse ja selle sisu konfidentsiaalsuse, välja arvatud osas, mis on vajalik taotluse täitmiseks. Kui taotluse saanud konventsiooniosaline ei suuda konfidentsiaalsusnõuet täita, teatab ta sellest viivitamata taotluse esitanud konventsiooniosalisele.

21. Vastastikusest õigusabist võib keelduda juhul, kui:
a) taotlus ei ole esitatud käesoleva artikli kohaselt;
b) taotluse saanud konventsiooniosalise arvates võib taotluse täitmine kahjustada tema suveräänsust, julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve;
c) taotluse saanud konventsiooniosalise õigus keelab tema asutustel võtta nõutud meetmeid samasuguse kuriteo suhtes, kui sellega seonduv uurimine, vastutusele võtmine või kohtumenetlus kuuluks tema jurisdiktsiooni alla;
d) taotluse täitmine oleks vastuolus taotluse saanud konventsiooniosalise õigussüsteemiga, mis reguleerib vastastikuse õigusabi andmist taotluse korral.

22. Konventsiooniosalised ei või vastastikuse õigusabi taotlust tagasi lükata üksnes põhjendusel, et kuritegu on seotud maksuküsimustega.

23. Vastastikuse õigusabi andmisest keeldumist tuleb põhjendada.

24. Taotluse saanud konventsiooniosaline täidab vastastikuse õigusabi taotluse niipea kui võimalik ning võtab nii palju kui võimalik arvesse tähtaegu, mida taotluse esitanud konventsiooniosaline on soovitanud ja eelistatavalt juba taotluses põhjendanud. Taotluse esitanud konventsiooniosaline võib esitada põhjendatud järelepärimisi meetmete kohta, mida taotluse saanud konventsiooniosaline on võtnud taotluse rahuldamiseks. Taotluse saanud konventsiooniosaline vastab taotluse esitanud konventsiooniosalise põhjendatud järelepärimistele taotluse täitmise käigu kohta. Kui taotletud abi enam ei vajata, teatab taotluse esitanud konventsiooniosaline sellest viivitamata taotluse saanud konventsiooniosalisele.

25. Taotluse saanud konventsiooniosaline võib vastastikuse õigusabi osutamise edasi lükata põhjendusel, et see takistab käimasolevat uurimist, vastutusele võtmist või kohtumenetlust.

26. Enne lõike 21 alusel taotluse tagasilükkamist või lõike 25 alusel selle täitmise edasilükkamist konsulteerib taotluse saanud konventsiooniosaline taotluse esitanud konventsiooniosalisega, et teha kindlaks, kas abi võib anda tema poolt vajalikuks peetavatel tingimustel. Kui taotluse esitanud konventsiooniosaline lepib abiga nimetatud tingimustel, täidab ta neid tingimusi.

27. Ilma et see piiraks lõike 12 kohaldamist, ei kuulu tunnistaja, ekspert ega muu isik, kes on nõus taotluse esitanud konventsiooniosalise soovil uurimise käigus ütlusi andma või taotluse esitanud konventsiooniosalise territooriumil uurimist, vastutusele võtmist või kohtumenetlust abistama, vastutusele võtmisele, vahi alla võtmisele ega karistamisele, samuti ei või asjakohasel territooriumil tema vabadust mingil muul viisil piirata seoses tegevuse, tegevusetuse või süüdimõistmistega, mis puudutab ajavahemikku enne tema lahkumist taotluse saanud konventsiooniosalise territooriumilt. Isikupuutumatus lõpeb, kui tunnistajal, eksperdil või muul isikul viieteistkümne järjestikuse päeva jooksul või muu konventsiooniosaliste vahel kokkulepitud ajavahemiku jooksul alates päevast, mil talle ametlikult teatati, et kohus ei vaja enam tema kohalolekut, oli võimalik taotluse esitanud konventsiooniosalise territooriumilt lahkuda, kuid ta jäi siiski vabatahtlikult sinna või pöördus pärast lahkumist vabatahtlikult tagasi.

28. Taotluse täitmisega seotud tavapärased kulud kannab taotluse saanud konventsiooniosaline, kui asjaomased konventsiooniosalised ei ole kokku leppinud teisiti. Kui taotluse täitmisega kaasnevad kohe või edaspidi olulised või erakorralised kulutused, konsulteerivad konventsiooniosalised omavahel, et määrata kindlaks taotluse täitmise tingimused ning kulude kandmise korra.

29. Taotluse saanud konventsiooniosaline:
a) annab taotluse esitanud konventsiooniosalisele koopiad tema valduses olevatest valitsusmaterjalidest, -dokumentidest ja -infost, mis tema õiguse alusel on avalik;
b) võib anda oma äranägemise põhjal osaliselt või täielikult või selliste tingimuste alusel, mida ta kohaseks peab, taotluse esitanud konventsiooniosalisele koopiad tema valduses olevatest valitsusmaterjalidest, -dokumentidest ja -infost, mis tema õiguse alusel ei ole avalik.

30. Vajaduse korral kaaluvad konventsiooniosalised võimalust sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid, mis vastaksid käesoleva artikli eesmärkidele, suurendaksid selle mõju ja seda tugevdaksid.

Artikkel 47. Kriminaalmenetluse üleandmine

Konventsiooniosalised kaaluvad konventsioonis määratletud kuritegude eest kriminaalmenetluse vastastikuse üleandmise võimalust, juhul kui arvatakse, et selline üleandmine vastab õiglase õigusemõistmise huvidele, eelkõige juhul, kui tegemist on mitme jurisdiktsiooniga, et vastutusele võtmine toimuks ühes kohas.

Artikkel 48. Õiguskaitseasutuste koostöö

1. Toimides kooskõlas oma õigus- ja haldussüsteemiga teevad konventsiooniosalised tihedat koostööd õiguskaitsemeetmete tõhustamiseks, et võidelda konventsioonis määratletud kuritegude vastu. Konventsiooniosalised võtavad eelkõige tõhusaid meetmeid, et:
a) tõhustada oma pädevate asutuste, ametite ja talituste vahelisi sidekanaleid ning vajaduse korral need luua, et hõlbustada turvalist ja kiiret teabevahetust konventsioonis määratletud kuritegude kõigi aspektide kohta, kaasa arvatud nende seos kuritegevuse teiste liikidega, kui asjaomased konventsiooniosalised seda kohaseks peavad;
b) teha teiste konventsiooniosalisega koostööd konventsioonis määratletud kuriteo uurimisel järgmistes küsimustes:
i) nende isikute andmed, asukoht ja tegevus, keda kahtlustatakse sellisest kuriteost osavõtus, või muude asjaomaste isikute asukoht;
ii) kuritegelikul teel saadud tulu või selliste kuritegude toimepaneku tagajärjel saadud vara ümberpaigutamine;
iii) vara, seadmete või muude vahendite ümberpaigutamine, mida kasutati või mida kavatsetakse kasutada selliste kuritegude toimepanekul;
c) esitada vajaduse korral vajalikud esemed või ainekogused analüüside tegemiseks või uurimiseks;
d) vajaduse korral vahetada teiste konventsiooniosalistega teavet konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemise konkreetsete vahendite ja meetodite kohta, sealhulgas valede isikutunnistuste, võltsitud või valedokumentide kasutamise või muude vahendite kohta, millega nad oma tegevust varjavad;
e) aidata kaasa oma pädevate asutuste, ametite ja talituste koostöö tõhusale koordineerimisele ning edendada töötajate ja muude ekspertide vahetust, kaasa arvatud kontaktisikute määramine, arvestades asjaomaste konventsiooniosaliste kahepoolseid kokkuleppeid;
f) vahetada teavet ning koordineerida vajadust mööda võetavaid haldus- ja muid meetmeid, et konventsioonis määratletud kuriteod varakult välja selgitada.

2. Konventsiooni jõustamiseks kaaluvad konventsiooniosalised võimalust sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid otsese koostöö kohta nende õiguskaitseasutuste vahel või, kui sellised kokkulepped on juba olemas, siis neid muuta. Kui nimetatud kokkuleppeid asjaomaste konventsiooniosaliste vahel ei ole, võivad osalised käsitada konventsiooni selles määratletud kuritegude puhul õiguskaitseasutuste vastastikuse koostöö alusena. Kui see on asjakohane, peavad konventsiooniosalised nende õiguskaitseasutuste vahelise koostöö edendamiseks täies ulatuses ära kasutama kokkuleppeid, sealhulgas rahvusvahelisi ja piirkondlikke organisatsioone.

3. Konventsiooniosalised püüavad teha võimaluste piires koostööd, et reageerida konventsioonis määratletud kuritegudele, mis pannakse toime nüüdistehnoloogiat kasutades.

Artikkel 49. Ühine uurimine

Konventsiooniosalised kaaluvad võimalust sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid, mille kohaselt pädevad asutused võivad ühes või mitmes riigis uurimise, vastutusele võtmise või kohtumenetluse alla kuuluvates asjades moodustada ühise uurimisrühma. Selliste kokkulepete puudumisel võib ühisuurimine toimuda igal üksikjuhul eraldi sõlmitud kokkuleppe alusel. Asjaomased konventsiooniosalised tagavad, et austatakse täielikult selle konventsiooniosalise suveräänsust, kelle territooriumil selline uurimine toimub.

Artikkel 50. Uurimise erimeetodid

1. Selleks et võidelda tõhusalt korruptsiooni vastu, võtab konventsiooniosaline oma õiguspõhimõtetega lubatud ulatuses ja riigisiseses õiguses ettenähtud tingimustel võimaluste piires meetmeid, et võimaldada riigi pädevatel asutustel tema territooriumil kasutada kontrollitavate tarnete meetodit ning, kui riik peab seda vajalikuks, siis ka teisi uurimise erimeetodeid, näiteks elektroonilist jälgimist või muid jälgimisvorme või varjatud operatsioone, ning tagada sel moel saadud tõendusmaterjali tunnustamine kohtus.

2. Konventsioonis määratletud kuritegude uurimiseks soovitatakse konventsiooniosalistel vajaduse korral sõlmida kohased kahe- või mitmepoolsed kokkulepped uurimise erimeetodite kasutamise kohta rahvusvahelise koostöö raames. Sellised kokkulepped sõlmitakse ja neid rakendatakse täielikus vastavuses riikide suveräänse võrdsuse põhimõttega ning neid täidetakse rangelt asjakohaste kokkulepete tingimuste kohaselt.

3. Lõikes 2 sätestatud kokkuleppe puudumisel tehakse otsused selliste uurimise erimeetodite rahvusvahelisel tasandil kasutamise kohta iga juhtumi korral eraldi ning nende puhul võidakse vajaduse korral võtta arvesse finantskokkuleppeid ja asjaomaste konventsiooniosaliste vahelisi kokkuleppeid jurisdiktsiooni teostamise kohta.

4. Konventsiooniosaliste nõusolekul võib otsus kasutada kontrollitavaid tarneid hõlmata ka selliseid meetodeid nagu kauba kinnipidamine ja luba jätkata kauba vedu seda puutumata, kaupa kõrvaldades või täielikult või osaliselt asendades.

V peatükk
VARA TAGASIVÕITMINE

Artikkel 51. Üldsätted

Vara tagastamine käesoleva peatüki kohaselt on üks konventsiooni aluspõhimõtteid ning konventsiooniosalised teevad selles üksteisega võimalikult ulatuslikku koostööd ja osutavad üksteisele igakülgset abi.

Artikkel 52. Kuritegelikul teel saadud tulu üleandmise ennetamine ja avastamine

1. Ilma et see piiraks artikli 14 kohaldamist, võtavad konventsiooniosalised kooskõlas oma õigusega meetmeid, et nõuda riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatelt finantsasutustelt klientide isikusamasuse tuvastamist, mõistlikke sammude astumist, et määrata kindlaks suure väärtusega kontodele deponeeritud vahendite reaalsete omanike isikusamasus ning suhtumist erilise tähelepanuga kontodesse, mis avatakse või hoitakse väljapaistvaid avalikke ülesandeid täitnud või täitvate isikute, samuti nende perekonnaliikmete või lähedaste isikute poolt või nende nimel. Sellist suurendatud tähelepanu osutatakse mõistlikul viisil, et avastada kahtlaseid tehinguid, et nendest pädevatele ametiasutustele teatada, ning selline tegevus ei tohi olla kavandatud nii, et see takistaks või keelaks finantsasutustel teha tehinguid õiguskuulekate klientidega.

2. Lõikes 1 ette nähtud meetmete rakendamise hõlbustamiseks teevad konventsiooniosalised kooskõlas oma õigusega ning asjakohaste rahapesuvastaste piirkondlike, piirkondadevaheliste ja mitmepoolsete organisatsioonide algatuste baasil järgmist:
a) väljastavad nõuandeid selliste füüsiliste ja juriidiliste isikute liikide kohta, kelle kontode suhtes eeldatakse riigi jurisdiktsiooni all olevatelt finantsasutustelt suurendatud tähelepanu osutamist, samuti selliste kontode ja tehingute liikide kohta, millele pöörata erilist tähelepanu, ning selliste kontode suhtes vajalike konto avamise, hoidmise ja andmete säilitamise meetmete võtmise kohta ning
b) lisaks füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kelle isikusamasuse saavad finantsasutused muul moel kindlaks määrata, teatavad nad vajaduse korral riigi jurisdiktsiooni all olevatele finantsasutustele kas teise konventsiooniosalise taotlusel või omal algatusel nende füüsiliste ja juriidiliste isikute nimed, kelle kontode suhtes eeldatakse finantsasutustelt suurendatud tähelepanu pööramist.

3. Lõike 2 punkti a kontekstis võtavad konventsiooniosalised meetmeid, et riigi finantsasutused peaksid lõikes 1 nimetatud isikutega seotud kontode ja tehingute suhtes nõutava ajavahemiku jooksul asjakohast arvestust, mis peaks sisaldama teavet vähemalt nii kliendi kui ka võimaluse korral tegeliku tulusaaja isikusamasuse kohta.

4. Konventsioonis määratletud kuritegude tulemusena saadud tulu üleandmise ennetamise ja avastamise eesmärgil võtavad konventsiooniosalised asjakohaseid ja tõhusaid meetmeid, et oma järelevalve- ja kontrollasutuste abiga ennetada selliste pankade loomist, millel ei ole füüsilist asukohta ning mis ei ole järelevalve alla kuuluva finantsrühma liikmed. Lisaks võivad konventsiooniosalised kaaluda, kas nõuda oma finantsasutustelt keeldumist selliste asutustega pangandussuhete sõlmimisest või sellistes suhetes olemisest, ning ettevaatusabinõude tarvitusele võtmist selliste välisriigi finantsasutustega suhtlemisel, kes lubavad oma kontosid kasutada pankadel, millel ei ole füüsilist asukohta ning mis ei ole järelevalve alla kuuluva finantsrühma liikmed.

5. Konventsiooniosalised kaaluvad asjaomastele ametiisikutele tõhusa finantsandmete avalikustamise korra loomist kooskõlas oma õigusega ning näevad ette sanktsioonid nõuete rikkumise puhuks. Konventsiooniosalised kaaluvad ka meetmete võtmist, et lubada riigi pädevatel asutustel jagada nimetatud teavet teiste konventsiooniosaliste pädevate asutustega, kui on vaja konventsioonis määratletud kuritegude tulemusena saadud vara uurida, selle suhtes nõudeid esitada või vara tagasi võita.

6. Konventsiooniosalised kaaluvad kooskõlas oma õigusega meetmete võtmist, et nõuda asjakohastelt ametiisikutelt, kellel on välisriigis paikneva rahaliste vahendite konto suhtes huvi, allkirjaõigus või muu õigus, teatamist sellise suhte olemasolust asjaomastele asutustele ning selliste kontodega seotud asjakohaste väljavõtete säilitamist. Selliste meetmetega tuleb ette näha ka sanktsioonid nõuete rikkumise juhuks.

Artikkel 53. Vara otsese tagasivõitmise meetmed

Konventsiooniosalised võtavad kooskõlas oma õigusega meetmeid, et lubada:
a) teisel konventsiooniosalisel esitada oma riigi kohtutesse tsiviilhagi, et tõendada valdus- või omandiõigust konventsioonis määratletud kuritegudega omandatud vara suhtes;
b) riigi kohtutel kohustada konventsioonis määratletud kuritegusid toime pannud isikuid maksma hüvitist või kahjutasu konventsiooniosalisele, keda nimetatud kuritegudega kahjustati, ning
c) riigi kohtutel või pädevatel asutustel tunnistada konfiskeerimise kohta otsuse tegemisel teise konventsiooniosalise nõuet, milles ta väidab end olevat konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemisega omandatud vara õiguspärane omanik.

Artikkel 54. Mehhanismid vara tagasivõitmiseks konfiskeerimisel tehtava rahvusvahelise koostöö kaudu

1. Selleks et anda vastastikust õigusabi artikli 55 kohaselt, võtab konventsiooniosaline kooskõlas oma õigusega konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemisega omandatud või nimetatud tegudega seotud vara suhtes:
a) meetmeid, et lubada riigi pädevatel asutustel täita teise konventsiooniosalise kohtu konfiskeerimismäärust;
b) meetmeid, et lubada riigi pädevatel asutustel juhtudel, mis alluvad nende jurisdiktsioonile, teha konfiskeerimismäärus välismaise päritoluga vara suhtes rahapesu kuriteo või muu tema jurisdiktsiooni alla kuuluva kuriteo lahendamise teel või muude menetluste teel, mis on riigisisese õiguse kohaselt lubatud, ning
c) kaalub meetmete võtmist, et võimaldada nimetatud vara ilma süüdimõistva kohtuotsuseta kriminaalasjas konfiskeerida juhtudel, kus õigusrikkujat ei saa tema surma, põgenemise või äraoleku tõttu või muudel mõjuvatel põhjustel vastutusele võtta.

2. Vastastikuse õigusabi andmiseks artikli 55 lõike 2 kohaselt tehtud taotluse alusel võtab konventsiooniosaline kooskõlas oma õigusega:
a) meetmeid, et lubada riigi pädevatel asutustel blokeerida või arestida vara taotluse esitanud konventsiooniosalise kohtu või pädeva asutuse väljastatud blokeerimis- või arestimismääruse alusel, mis annab taotluse saanud konventsiooniosalisele alust arvata, et selleks on küllaldane alus ning selle vara suhtes tehakse lõike 1 punktis a nimetatud konfiskeerimismäärus;
b) meetmeid, et lubada riigi pädevatel asutustel blokeerida või arestida vara sellise taotluse alusel, mis annab taotluse saanud konventsiooniosalisele alust arvata, et selleks on küllaldane alus ning selle vara suhtes tehakse lõike 1 punktis a nimetatud konfiskeerimismäärus;
c) kaalub lisameetmete võtmist, et lubada oma pädevatel asutustel säilitada vara kas niisuguse vara omandamisega seotud välisriigi aresti või kriminaalsüüdistuse alusel toimuva konfiskeerimise jaoks.

Artikkel 55. Rahvusvaheline koostöö konfiskeerimiseks

1. Konventsiooniosaline, kes on saanud teiselt konventsiooniosaliselt, kelle jurisdiktsiooni alla konventsioonis määratletud kuritegu kuulub, taotluse konfiskeerida artikli 31 lõikes 1 osutatud kuritegelikul teel saadud tulu, vara, seadmed või muud vahendid, mis asuvad tema territooriumil, tegutseb suurimas ulatuses, mida tema õigussüsteem võimaldab, järgmiselt:
a) esitab taotluse oma pädevatele asutustele, et saada konfiskeerimismäärus ning sellise määruse andmise korral täidab seda või
b) esitab oma pädevatele asutustele konfiskeerimismääruse, mille on andnud artikli 31 lõike 1 ning artikli 54 lõike 1 punkti a kohaselt taotluse esitanud konventsiooniosalise territooriumil asuv kohus, et seda täita taotluses märgitud ulatuses ja niisugusel määral, kuivõrd see käsitleb taotluse saanud konventsiooniosalise territooriumil asuvat kuritegelikul teel saadud tulu, vara, seadmeid või muid artikli 31 lõikes 1 nimetatud vahendeid.

2. Taotluse saamisel teiselt konventsiooniosaliselt, kelle jurisdiktsioonile allub konventsioonis määratletud kuritegu, võtab taotluse saanud konventsiooniosaline meetmeid artikli 31 lõikes 1 nimetatud kuritegelikul teel saadud tulu, vara, seadmete või muude vahendite kindlakstegemiseks, jälgimiseks ja blokeerimiseks või arestimiseks võimaliku konfiskeerimise eesmärgil taotluse esitanud konventsiooniosalise määruse alusel või lõike 1 kohaselt esitatud taotluse puhul taotluse saanud konventsiooniosalise määruse alusel.

3. Käesolevat artiklit kohaldatakse artiklis 46 sätestatud viisil. Lisaks artikli 46 lõikes 15 märgitud teabele peab käesoleva artikli alusel esitatud taotlus sisaldama järgmist:
a) lõike 1 punktis a ettenähtud taotluse puhul konfiskeeritava vara kirjeldus, sealhulgas vara asukoht sel määral, mil võimalik, ning kui see on asjakohane, siis vara hinnangväärtus ja tehiolude kirjeldus, millele taotluse esitanud konventsiooniosaline tugineb ning millest piisaks taotluse saanud konventsiooniosalisele määruse tegemiseks kooskõlas tema õigusega;
b) lõike 1 punktis b ettenähtud taotluse puhul taotluse esitanud konventsiooniosalise antud ja taotluse aluseks oleva konfiskeerimismääruse juriidiliselt tunnustatav koopia, tehiolude kirjeldus ja teave selle kohta, millises ulatuses määruse täitmist nõutakse, teade, milles on ära toodud taotluse esitanud konventsiooniosalise poolt heausksete kolmandate isikute asjakohase teavitamise tagamiseks ja nõuetekohase menetluse tagamiseks võetud meetmed ning kinnitus selle kohta, et konfiskeerimismäärus on lõplik;
c) lõikes 2 ettenähtud taotluse puhul tehiolude kirjeldus, millele taotluse esitanud konventsiooniosaline tugineb, ja nõutavate meetmete kirjeldus ning vajaduse korral juriidiliselt tunnustatav koopia määrusest, millele taotlus tugineb.

4. Lõigetes 1 ja 2 ettenähtud otsused teeb või meetmed võtab taotluse saanud konventsiooniosaline kooskõlas oma õiguse ja menetlusnormide või kahe- või mitmepoolsete kokkulepetega, mis võivad teda siduda taotluse esitanud konventsiooniosalisega.

5. Konventsiooniosalised esitavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile oma õigusaktide tekstid, mis tagavad käesoleva artikli täitmise, samuti nimetatud õigusaktide edaspidiste muudatuste tekstid või nende kirjelduse.

6. Kui konventsiooniosaline soovib lõigetes 1 ja 2 nimetatud meetmete võtmise tingimuseks seada lepingu olemasolu, siis käsitab asjakohane konventsiooniosaline konventsiooni selleks vajaliku ja piisava alusena.

7. Käesoleva artikli kohaselt ette nähtud koostööst võib keelduda või ajutisi meetmeid tühistada, kui taotluse saanud konventsiooniosaline ei ole saanud piisavaid ja õigeaegselt esitatud tõendeid või kui vara on vähese väärtusega.

8. Enne käesoleva artikli kohaselt võetud ajutise meetme tühistamist annab taotluse saanud konventsiooniosaline võimaluse avanedes taotluse esitanud konventsiooniosalisele võimaluse põhjendada meetme jätkuvat kohaldamist.

9. Käesoleva artikli sätted ei piira mingil viisil heausksete kolmandate isikute õigusi.

Artikkel 56. Erikoostöö

Ilma et see piiraks riigisisese õiguse kohaldamist, püüab konventsiooniosaline võtta meetmeid, mis lubaksid konventsiooniosalise toimetatud uurimisi, vastutusele võtmisi ja kohtumenetlusi kahjustamata edastada teisele konventsiooniosalisele ilma eelneva taotluseta teavet konventsioonis määratletud kuritegudega omandatud vara kohta, kui konventsiooniosalise arvates võiks sellise teabe edastamine aidata teavet saaval konventsiooniosalisel algatada või toimetada uurimisi, vastutusele võtmisi või kohtumenetlusi või olla aluseks selle konventsiooniosalise käesoleva peatüki kohaselt tehtavale taotlusele.

Artikkel 57. Vara tagastamine ja käsutamine

1. Konventsiooniosalise poolt artikli 31 või 55 kohaselt konfiskeeritud vara käsutamise, sealhulgas vara tagastamise varasematele õiguspärastele omanikele, korraldab see konventsiooniosaline lõike 3 kohaselt kooskõlas konventsiooni ja oma õigusega.

2. Konventsiooniosalised võtavad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega seadusandlikke ja muid meetmeid, et võimaldada riigi pädevatel asutustel konfiskeeritud vara kooskõlas konventsiooniga tagastada, kui nad tegutsevad teise konventsiooniosalise taotluse alusel, võttes arvesse heausksete kolmandate isikute õigusi.

3. Taotluse saanud konventsiooniosalistel on kooskõlas artiklitega 46 ja 55 ning käesoleva artikli lõigetega 1 ja 2 järgmised kohustused:
a) artiklites 17 ja 23 sätestatud avalike vahendite omastamise või omastatud avalike vahendite rahapesu juhtudel, kui konfiskeerimine viidi läbi kooskõlas artikliga 55 ning lõpliku kohtuotsuse alusel taotluse esitanud riigis (nõue, millest taotluse saanud konventsiooniosaline võib loobuda), tagastada konfiskeeritud vara taotluse esitanud konventsiooniosalisele;
b) konventsioonis määratletud muude kuritegudega omandatud tulu korral, kui konfiskeerimine viidi läbi kooskõlas artikliga 55 ning lõpliku kohtuotsuse alusel taotluse esitanud riigis (nõue, millest taotluse saanud konventsiooniosaline võib loobuda), tagastada konfiskeeritud vara taotluse esitanud konventsiooniosalisele, kui taotluse esitanud konventsiooniosaline tõendab taotluse saanud konventsiooniosalisele mõistlikult oma eelnevat omandiõigust sellele konfiskeeritud varale või kui taotluse saanud konventsiooniosaline tunnistab konfiskeeritud vara tagastamise alusena taotluse esitanud konventsiooniosalisele tekitatud kahju;
c) kõigil teistel juhtudel kaaluda esmajärjekorras konfiskeeritud vara tagastamist taotluse esitanud konventsiooniosalisele, tagastades nimetatud vara selle vara eelnevatele seaduslikele omanikele või hüvitades selle kuriteo tõttu kannatanutele.

4. Kui konventsiooniosalised ei otsusta teisiti, võib taotluse saanud konventsiooniosaline vajaduse korral kinni pidada mõistlikud kulutused, mis kanti uurimisel, vastutusele võtmisel või kohtumenetluses, mis viisid konfiskeeritud vara tagastamiseni või käsutamiseni käesoleva artikli kohaselt.

5. Vajaduse korral võivad konventsiooniosalised tõsiselt kaaluda kokkulepete sõlmimist ja vastastikku tunnustatava korra vastuvõtmiseks konfiskeeritud vara lõplikuks tagastamiseks igal üksikjuhul eraldi.

Artikkel 58. Rahapesu andmebüroo

Konventsiooniosalised teevad koostööd konventsioonis määratletud kuritegudega saadud tulu üleandmise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning sellise tulu tagasivõitmise võimaluste ja vahendite edendamiseks ning kaaluvad sel eesmärgil sellise rahapesu andmebüroo loomist, mille ülesandeks oleks kahtlastest finantstehingutest teatamiste vastuvõtmine, analüüsimine ja nende edastamine pädevatele asutustele.

Artikkel 59. Kahe- ja mitmepoolsed kokkulepped

Konventsiooniosalised kaaluvad võimalust sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid konventsiooni selle peatüki alusel toimuva rahvusvahelise koostöö tõhustamiseks.

VI peatükk
TEHNILINE ABI JA TEABEVAHETUS

Artikkel 60. Koolitus ja tehniline abi

1. Konventsiooniosalised töötavad välja, arendavad või täiendavad vajadust mööda korruptsiooni ennetamise ja korruptsiooni vastu võitlemise eest vastutavate töötajate konkreetseid koolitusprogramme. Programmid võivad käsitleda muu hulgas järgmisi valdkondi:
a) korruptsiooni ennetamise, avastamise, uurimise, korruptsiooni eest karistamise ja selle kontrollimise tõhusad meetmed, sealhulgas tõendite kogumise ja uurimismeetodite kasutamine;
b) suutlikkuse tõstmine strateegilise korruptsioonivastase poliitika arendamisel ja planeerimisel;
c) pädevate asutuste koolitamine konventsiooni nõuete kohaste vastastikuse õigusabi taotluste ettevalmistamiseks;
d) institutsioonide, avaliku teenistuse juhtimise ja riigi rahanduse, sealhulgas riigihanke korralduse ning erasektori hindamine ja tugevdamine;
e) konventsioonis määratletud kuritegude tulemusena saadud tulu üleandmise ennetamine ja selle vastu võitlemine ning sellise tulu tagasivõitmine;
f) konventsioonis määratletud kuritegude tulemusena saadud tulu ülekandmise avastamine ja blokeerimine;
g) konventsioonis määratletud kuritegude tulemusena saadud tulu liikumise ning selle üleandmise, peitmise ja varjamise meetodite jälgimine;
h) asjakohased ja tõhusad õigus- ja haldusmehhanismid ja meetodid konventsioonis määratletud kuritegude tulemusena saadud tulu tagasisaamise hõlbustamiseks;
i) õigusasutustega koostööd tegevate kannatanute ja tunnistajate kaitse meetodid;
j) riigi ja rahvusvahelisi õigusakte käsitlev koolitus ning keelekoolitus.

2. Oma suutlikkuse piires kaaluvad konventsiooniosalised asjakohastes korruptsioonivastase võitluse kavades ja programmides üksteisele, eriti aga arengumaadele, võimalikult ulatusliku tehnilise abi andmist, sealhulgas materiaalse toetuse andmist ja koolitust lõikes 1 nimetatud valdkondades, ning koolitust ja abi ning asjakohaste eksperdi- ja eriteadmiste vahetust, mis hõlbustab konventsiooniosaliste koostööd väljaandmise ja vastastikuse õigusabi valdkonnas.

3. Konventsiooniosalised suurendavad vajalikul määral jõupingutusi rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide ning muude asjakohaste kahe- ja mitmepoolsete kokkulepete alusel toimuva praktilise ja koolitustegevuse maksimaalseks tõhustamiseks.

4. Konventsiooniosalised kaaluvad taotluse alusel üksteise abistamist korruptsiooni liikide, põhjuste, mõju ja kulude hindamise, uuringute ja teadusliku uurimise läbiviimisel oma riigis eesmärgiga arendada pädevate asutuste ja ühiskonna osalusel välja korruptsioonivastase võitluse strateegiad ja tegevuskavad.

5. Konventsioonis määratletud kuritegude tulemusena saadud tulu tagasivõitmise hõlbustamiseks võivad konventsiooniosalised teha koostööd, vahetades nende ekspertide nimesid, kes võivad abistada nimetatud eesmärgi saavutamisel.

6. Konventsiooniosalised kaaluvad kohalike, piirkondlike ja rahvusvaheliste konverentside ja seminaride kasutamist, et edendada koostööd ja tehnilise abi andmist ning elavdada arutelu vastastikuste probleemsete küsimuste, sealhulgas arengumaade ja üleminekumajandusega maade eriprobleemide ja -vajaduste üle.

7. Konventsiooniosalised kaaluvad vabatahtlike mehhanismide loomist arengumaade ja üleminekumajandusega maade tehnilise abi programmide ja projektide kaudu konventsiooni kohaldamise pingutuste rahaliseks toetamiseks.

8. Konventsiooniosalised kaaluvad vabatahtliku panuse andmist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni narkootikumide ja kuritegude ametile, eesmärgiga toetada ameti kaudu arengumaades konventsiooni rakendamiseks läbiviidavaid programme ja projekte.

Artikkel 61. Korruptsioonialase teabe kogumine, vahetamine ja analüüsimine

1. Konventsiooniosalised kaaluvad võimalust ekspertidega konsulteerides analüüsida oma territooriumil korruptsiooni suundumusi ning tingimusi, milles pannakse toime korruptsioonikuritegusid.

2. Konventsiooniosalised kaaluvad võimalust omavahel ning rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide kaudu arendada ja jagada korruptsiooni käsitlevat statistikat, analüütilisi teadmisi ning teavet eesmärgiga töötada välja, nii palju kui võimalik, ühised määratlused, normid ja metoodika ning arendada ja jagada teavet ka korruptsiooni ennetamise ja korruptsioonivastase võitluse parima praktika kohta.

3. Konventsiooniosalised kaaluvad võimalust jälgida oma tegevussuundi ja korruptsioonivastases võitluses võetud meetmeid ning anda hinnang nende rakendamisele ja tõhususele.

Artikkel 62. Muud meetmed: konventsiooni rakendamine majandusliku arengu ja tehnilise abi kaudu

1. Konventsiooniosalised võtavad meetmeid, mis aitavad konventsiooni võimalikult suures ulatuses rahvusvahelise koostöö kaudu optimaalselt rakendada, võttes arvesse korruptsiooni negatiivset mõju kogu ühiskonnale ja eelkõige säästvale arengule.

2. Konventsiooniosalised teevad konkreetseid jõupingutusi, et võimalikult suures ulatuses ning üksteisega ja rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega kooskõlastatult:
a) arendada eri tasandite koostööd arengumaadega, et suurendada nende võimalusi korruptsiooni ennetada ja selle vastu võidelda;
b) suurendada rahalist ja materiaalset abi, et toetada arengumaade jõupingutusi tõhusas võitluses korruptsiooni vastu ning aidata neil konventsiooni edukalt rakendada;
c) osutada arengumaadele ja üleminekumajandusega maadele tehnilist abi, et aidata täita nende vajadusi konventsiooni rakendamisel. Selleks püüavad konventsiooniosalised teha Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahastamismehhanismi raames regulaarselt piisavaid vabatahtlikke sissemakseid spetsiaalselt selleks määratud kontole. Konventsiooniosalised võivad ka kooskõlas oma õiguse ja konventsiooniga kaaluda võimalust kanda eespool nimetatud kontole teatav protsent summast või asjakohasest väärtusest, mis on saadud konventsiooni kohaselt konfiskeeritud kuritegelikul teel saadud tulust või varast;
d) vajaduse korral innustada ja veenda teisi riike ja finantsinstitutsioone ühinema nende jõupingutustega, mida tehakse käesoleva artikli kohaselt, eelkõige pakkudes arengumaadele rohkem koolitusprogramme ja nüüdisaegseid seadmeid, et aidata neil konventsiooni eesmärke saavutada.

3. Niivõrd kui see on võimalik, ei piira need meetmed olemasolevaid välisabikohustusi ega muid kahepoolseid, piirkondlikke ega rahvusvahelisi finantskoostöökokkuleppeid.

4. Konventsiooniosalised võivad sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid materiaalse või logistilise abi kohta, võttes arvesse finantskokkuleppeid, mida on vaja, et tagada konventsioonis sätestatud rahvusvahelise koostöö tõhusus ning korruptsiooni ennetada, avastada ja kontrolli all hoida.

VII peatükk
RAKENDUSMEHHANISMID

Artikkel 63. Konventsiooniosaliste konverents

1. Asutatakse konventsiooniosaliste konverents, et parandada konventsiooniosaliste võimalusi ja koostööd konventsioonis sätestatud eesmärkide saavutamisel, edendada konventsiooni rakendamist ning seda üle vaadata.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kutsub konventsiooniosaliste konverentsi kokku hiljemalt aasta möödumisel konventsiooni jõustumisest. Edaspidi toimuvad konventsiooniosaliste konverentsi korralised istungid konverentsi vastuvõetud töökorra kohaselt.

3. Konventsiooniosaliste konverents võtab vastu töökorra ja käesolevas artiklis sätestatud tegevuse eeskirjad, sealhulgas vaatlejate vastuvõtu ja osalemise ning nimetatud tegevusega seotud kulutuste eest tasumise eeskirja.

4. Konventsiooniosaliste konverents lepib kokku lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamise tegevused, protseduurid ja töömeetodid, sealhulgas:
a) aitab kaasa konventsiooniosaliste tegevusele artiklite 60 ja 62 ning II–V peatüki alusel, soodustades sealhulgas vabatahtlike annetuste kogumist;
b) aitab kaasa konventsiooniosaliste teabevahetusele korruptsiooni laadi ja suundumuste kohta ning edukate meetodite kohta korruptsiooni ennetamisel, selle vastu võitlemisel ja kuritegelikul teel saadud tulu tagastamisel, muu hulgas käesolevas artiklis nimetatud asjakohase teabe avaldamise kaudu;
c) teeb koostööd asjaomaste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide ja ühendustega ning vabaühendustega;
d) kasutab teiste rahvusvaheliste ja piirkondlike ühenduste esitatud asjakohast teavet korruptsiooni vastu võitlemisel ja selle ennetamisel eesmärgipäraselt, et vältida tarbetut topelttööd;
e) vaatab korrapäraselt läbi konventsiooni rakendamise konventsiooniosaliste poolt;
f) annab soovitusi konventsiooni ja selle rakendamise parandamiseks;
g) võtab arvesse konventsiooniosaliste vajadusi tehnilise abi järele seoses konventsiooni rakendamisega ning soovitab tema poolt selles suhtes vajalikuks peetavaid tegevusi.

5. Lõike 4 kohaldamisel saab konventsiooniosaliste konverents vajalikud andmed konventsiooni rakendamiseks konventsiooniosaliste võetud meetmete ja seejuures ettetulnud raskuste kohta konventsiooniosaliste antud teabe kaudu ning selliste täiendavate läbivaatamismehhanismide kaudu, mille konventsiooniosaliste konverents võib kehtestada.

6. Kõik konventsiooniosalised annavad konventsiooniosaliste konverentsi nõudmisel viimasele teavet oma programmide, kavade ja tegevuse ning konventsiooni rakendamiseks võetud õigus- ja haldusmeetmete kohta. Konventsiooniosaliste konverents selgitab välja teabe (sealhulgas konventsiooniosaliste ja pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide teabe) saamise ja selle alusel tegutsemise kõige tõhusama viisi. Arvestada võib ka kooskõlas konventsiooniosaliste konverentsi poolt võetava menetlusega nõuetekohaselt akrediteeritud asjaomaste vabaühenduste panust.

7. Lähtudes lõigetest 4–6, kehtestab konventsiooniosaliste konverents juhul, kui ta seda vajalikuks peab, asjakohased mehhanismid või loob organid, mis aitaksid kaasa konventsiooni tõhusale rakendamisele.

Artikkel 64. Sekretariaat

1. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär tagab konventsiooniosaliste konverentsile sekretariaaditeenused.

2. Sekretariaat:
a) abistab konventsiooniosaliste konverentsi artiklis 63 sätestatud tegevuses, korraldab konverentsi istungjärke ja tagab vajaliku teeninduse;
b) taotluse korral abistab konventsiooniosalisi teabe andmisel konventsiooniosaliste konverentsile, nagu on ette nähtud artikli 63 lõigetes 5 ja 6, ning
c) tagab vajaliku koordineerimistöö asjakohaste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide sekretariaatidega.

VIII peatükk
LÕPPSÄTTED

Artikkel 65. Konventsiooni rakendamine

1. Konventsiooniosalised võtavad kooskõlas oma õiguspõhimõtetega meetmeid, sealhulgas seadusandlikke ja haldusmeetmeid, et tagada oma kohustuste täitmine konventsiooni kohaselt.

2. Konventsiooniosalised võivad võtta konventsioonis ettenähtutest rangemaid meetmeid korruptsiooni ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks.

Artikkel 66. Vaidluste lahendamine

1. Konventsiooniosalised püüavad lahendada konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlused läbirääkimiste teel.

2. Kahe või enama konventsiooniosalise konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus, mida ei ole võimalik lahendada mõistliku aja jooksul läbirääkimiste teel, esitatakse ühe osalise nõudmisel lahendamiseks vahekohtule. Kui kuue kuu jooksul vahekohtule taotluse esitamise kuupäevast ei ole konventsiooniosalised suutnud kokku leppida vahekohtu moodustamises, võib asjaomane konventsiooniosaline edastada vaidluse Rahvusvahelisele Kohtule, esitades kohtu põhikirja kohase taotluse.

3. Konventsiooniosaline võib konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes deklareerida, et ei loe ennast seotuks lõikega 2. Teiste konventsiooniosaliste jaoks ei ole lõige 2 siduv sellise reservatsiooni teinud konventsiooniosalise suhtes.

4. Lõikes 3 sätestatud reservatsiooni teinud konventsiooniosaline võib igal ajal reservatsiooni tagasi võtta, teatades sellest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 67. Allakirjutamine, ratifitseerimine, heakskiitmine ja ühinemine

1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud kõigile riikidele 9.–11. detsembrini 2003 Meridas Mehhikos ning seejärel kuni 9. detsembrini 2005 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis.

2. Konventsioon on avatud allakirjutamiseks ka piirkondlikele majandusintegratsiooni organisatsioonidele, juhul kui organisatsiooni liikmesriikidest vähemalt üks on konventsioonile lõike 1 kohaselt alla kirjutanud.

3. Konventsioon tuleb ratifitseerida või heaks kiita. Ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Piirkondlik majandusintegratsiooni organisatsioon võib oma ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja anda hoiule siis, kui vähemalt üks tema liikmesriikidest on seda juba teinud. Ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjas teatab piirkondlik majandusintegratsiooni organisatsioon oma pädevuse ulatuse konventsiooniga reguleeritavates küsimustes. Nimetatud organisatsioon teatab hoiulevõtjale ka kõikidest asjakohastest muudatustest oma pädevuses.

4. Konventsioon on avatud ühinemiseks kõikidele riikidele ja kõikidele piirkondlikele majandusintegratsiooni organisatsioonidele, kelle liikmesriikidest vähemalt üks on konventsiooniosaline. Ühinemiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Ühinemise ajal teatab piirkondlik majandusintegratsiooni organisatsioon oma pädevuse ulatuse konventsiooniga reguleeritavates küsimustes. Nimetatud organisatsioon teatab hoiulevõtjale ka kõikidest asjakohastest muudatustest oma pädevuses.

Artikkel 68. Jõustumine

1. Konventsioon jõustub üheksakümnendal päeval pärast seda, kui antakse hoiule kolmekümnes ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskiri. Käesoleva lõike kohaldamisel ei arvestata piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni hoiuleantud kirju lisana sellise organisatsiooni liikmesriikide hoiuleantud kirjadele.

2. Riigi või piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni suhtes, kes ratifitseerib või kiidab heaks konventsiooni või ühineb sellega pärast kolmekümnenda asjakohase kirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast tema asjakohase kirja hoiuleandmist, või päeval, mil konventsioon jõustub kooskõlas lõikega 1, kui see kuupäev on hilisem.

Artikkel 69. Muutmine

1. Viis aastat pärast konventsiooni jõustumist võib konventsiooniosaline esitada konventsiooni muutmise ettepaneku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes edastab selle konventsiooniosalistele ja konventsiooniosaliste konverentsile kaalumiseks ja otsuse tegemiseks. Konventsiooniosaliste konverents püüab iga muudatuse puhul saavutada konsensuse. Kui kõikidest pingutustest hoolimata ei ole konsensusele jõutud ega kokkulepet saavutatud, on viimane võimalus võtta muudatus vastu konventsiooniosaliste konverentsi istungil kohal olevate ja hääletavate konventsiooniosaliste kahekolmandikulise häälteenamusega.

2. Piirkondlikel majandusintegratsiooni organisatsioonidel on oma pädevusse kuuluvates küsimustes käesoleva artikli alusel nii palju hääli, kui palju nende liikmesriikidest on konventsiooniosalised. Nimetatud organisatsioonid ei kasuta oma hääleõigust, kui seda õigust kasutavad nende liikmesriigid, ning vastupidi.

3. Lõike 1 alusel vastuvõetud muudatus tuleb konventsiooniosalistel ratifitseerida või heaks kiita.

4. Lõike 1 alusel vastuvõetud muudatus jõustub konventsiooniosalise suhtes üheksakümne päeva möödumisel muudatuse ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile hoiuleandmisest.

5. Kui muudatus jõustub, muutub ta siduvaks nende konventsiooniosaliste suhtes, kes on väljendanud selleks oma nõusolekut. Teised konventsiooniosalised on endiselt seotud konventsiooni sätete ja varasemate muudatustega, mis nad on ratifitseerinud või heaks kiitnud.

Artikkel 70. Denonsseerimine

1. Konventsiooniosaline võib konventsiooni denonsseerida, teatades sellest kirjalikult Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Denonsseerimine jõustub aasta möödumisel päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud.

2. Piirkondlik majandusintegratsiooni organisatsioon lakkab olemast konventsiooniosaline, kui kõik tema liikmesriigid on konventsiooni denonsseerinud.

Artikkel 71. Hoiulevõtja ja keeled

1. Konventsiooni hoiulevõtjaks on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

2. Konventsiooni originaal, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentne, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Selle kinnituseks on valitsuste täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

 

UNITED NATIONS CONVENTION AGAINST CORRUPTION
PREAMBLE

The States Parties to this Convention,

Concerned about the seriousness of problems and threats posed by corruption to the stability and security of societies, undermining the institutions and values of democracy, ethical values and justice and jeopardizing sustainable development and the rule of law,

Concerned also about the links between corruption and other forms of crime, in particular organized crime and economic crime, including money-laundering,

Concerned further about cases of corruption that involve vast quantities of assets, which may constitute a substantial proportion of the resources of States, and that threaten the political stability and sustainable development of those States,

Convinced that corruption is no longer a local matter but a transnational phenomenon that affects all societies and economies, making international cooperation to prevent and control it essential,

Convinced also that a comprehensive and multidisciplinary approach is required to prevent and combat corruption effectively,

Convinced further that the availability of technical assistance can play an important role in enhancing the ability of States, including by strengthening capacity and by institution-building, to prevent and combat corruption effectively,

Convinced that the illicit acquisition of personal wealth can be particularly damaging to democratic institutions, national economies and the rule of law,

Determined to prevent, detect and deter in a more effective manner international transfers of illicitly acquired assets and to strengthen international cooperation in asset recovery,

Acknowledging the fundamental principles of due process of law in criminal proceedings and in civil or administrative proceedings to adjudicate property rights,

Bearing in mind that the prevention and eradication of corruption is a responsibility of all States and that they must cooperate with one another, with the support and involvement of individuals and groups outside the public sector, such as civil society, non-governmental organizations and community-based organizations, if their efforts in this area are to be effective,

Bearing also in mind the principles of proper management of public affairs and public property, fairness, responsibility and equality before the law and the need to safeguard integrity and to foster a culture of rejection of corruption,

Commending the work of the Commission on Crime Prevention and Criminal Justice and the United Nations Office on Drugs and Crime in preventing and combating corruption,

Recalling the work carried out by other international and regional organizations in this field, including the activities of the African Union, the Council of Europe, the Customs Cooperation Council (also known as the World Customs Organization), the European Union, the League of Arab States, the Organisation for Economic Cooperation and Development and the Organization of American States,

Taking note with appreciation of multilateral instruments to prevent and combat corruption, including, inter alia, the Inter-American Convention against Corruption, adopted by the Organization of American States on 29 March 1996, the Convention on the Fight against Corruption involving Officials of the European Communities or Officials of Member States of the European Union, adopted by the Council of the European Union on 26 May 1997, the Convention on Combating Bribery of Foreign Public Officials in International Business Transactions, adopted by the Organisation for Economic Cooperation and Development on 21 November 1997, the Criminal Law Convention on Corruption, adopted by the Committee of Ministers of the Council of Europe on 27 January 1999, the Civil Law Convention on Corruption, adopted by the Committee of Ministers of the Council of Europe on 4 November 1999, and the African Union Convention on Preventing and Combating Corruption, adopted by the Heads of State and Government of the African Union on 12 July 2003,

Welcoming the entry into force on 29 September 2003 of the United Nations Convention against Transnational Organized Crime,

Have agreed as follows:

Chapter I
GENERAL PROVISIONS

Article 1. Statement of purpose

The purposes of this Convention are:
(a) To promote and strengthen measures to prevent and combat corruption more efficiently and effectively;
(b) To promote, facilitate and support international cooperation and technical assistance in the prevention of and fight against corruption, including in asset recovery;
(c) To promote integrity, accountability and proper management of public affairs and public property.

Article 2. Use of terms

For the purposes of this Convention:

(a) “Public official” shall mean: (i) any person holding a legislative, executive, administrative or judicial office of a State Party, whether appointed or elected, whether permanent or temporary, whether paid or unpaid, irrespective of that person’s seniority; (ii) any other person who performs a public function, including for a public agency or public enterprise, or provides a public service, as defined in the domestic law of the State Party and as applied in the pertinent area of law of that State Party; (iii) any other person defined as a “public official” in the domestic law of a State Party. However, for the purpose of some specific measures contained in chapter II of this Convention, “public official” may mean any person who performs a public function or provides a public service as defined in the domestic law of the State Party and as applied in the pertinent area of law of that State Party;

(b) “Foreign public official” shall mean any person holding a legislative, executive, administrative or judicial office of a foreign country, whether appointed or elected; and any person exercising a public function for a foreign country, including for a public agency or public enterprise;

(c) “Official of a public international organization” shall mean an international civil servant or any person who is authorized by such an organization to act on behalf of that organization;

(d) “Property” shall mean assets of every kind, whether corporeal or incorporeal, movable or immovable, tangible or intangible, and legal documents or instruments evidencing title to or interest in such assets;

(e) “Proceeds of crime” shall mean any property derived from or obtained, directly or indirectly, through the commission of an offence;

(f) “Freezing” or “seizure” shall mean temporarily prohibiting the transfer, conversion, disposition or movement of property or temporarily assuming custody or control of property on the basis of an order issued by a court or other competent authority;

(g) “Confiscation”, which includes forfeiture where applicable, shall mean the permanent deprivation of property by order of a court or other competent authority;

(h) “Predicate offence” shall mean any offence as a result of which proceeds have been generated that may become the subject of an offence as defined in article 23 of this Convention;

(i) “Controlled delivery” shall mean the technique of allowing illicit or suspect consignments to pass out of, through or into the territory of one or more States, with the knowledge and under the supervision of their competent authorities, with a view to the investigation of an offence and the identification of persons involved in the commission of the offence.

Article 3. Scope of application

1. This Convention shall apply, in accordance with its terms, to the prevention, investigation and prosecution of corruption and to the freezing, seizure, confiscation and return of the proceeds of offences established in accordance with this Convention.

2. For the purposes of implementing this Convention, it shall not be necessary, except as otherwise stated herein, for the offences set forth in it to result in damage or harm to state property.

Article 4. Protection of sovereignty

1. States Parties shall carry out their obligations under this Convention in a manner consistent with the principles of sovereign equality and territorial integrity of States and that of non-intervention in the domestic affairs of other States.

2. Nothing in this Convention shall entitle a State Party to undertake in the territory of another State the exercise of jurisdiction and performance of functions that are reserved exclusively for the authorities of that other State by its domestic law.

Chapter II
PREVENTIVE MEASURES

Article 5. Preventive anti-corruption policies and practices

1. Each State Party shall, in accordance with the fundamental principles of its legal system, develop and implement or maintain effective, coordinated anti-corruption policies that promote the participation of society and reflect the principles of the rule of law, proper management of public affairs and public property, integrity, transparency and accountability.

2. Each State Party shall endeavour to establish and promote effective practices aimed at the prevention of corruption.

3. Each State Party shall endeavour to periodically evaluate relevant legal instruments and administrative measures with a view to determining their adequacy to prevent and fight corruption.

4. States Parties shall, as appropriate and in accordance with the fundamental principles of their legal system, collaborate with each other and with relevant international and regional organizations in promoting and developing the measures referred to in this article. That collaboration may include participation in international programmes and projects aimed at the prevention of corruption.

Article 6. Preventive anti-corruption body or bodies

1. Each State Party shall, in accordance with the fundamental principles of its legal system, ensure the existence of a body or bodies, as appropriate, that prevent corruption by such means as:
(a) Implementing the policies referred to in article 5 of this Convention and, where appropriate, overseeing and coordinating the implementation of those policies;
(b) Increasing and disseminating knowledge about the prevention of corruption.

2. Each State Party shall grant the body or bodies referred to in paragraph 1 of this article the necessary independence, in accordance with the fundamental principles of its legal system, to enable the body or bodies to carry out its or their functions effectively and free from any undue influence. The necessary material resources and specialized staff, as well as the training that such staff may require to carry out their functions, should be provided.

3. Each State Party shall inform the Secretary-General of the United Nations of the name and address of the authority or authorities that may assist other States Parties in developing and implementing specific measures for the prevention of corruption.

Article 7. Public sector

1. Each State Party shall, where appropriate and in accordance with the fundamental principles of its legal system, endeavour to adopt, maintain and strengthen systems for the recruitment, hiring, retention, promotion and retirement of civil servants and, where appropriate, other non-elected public officials:
(a) That are based on principles of efficiency, transparency and objective criteria such as merit, equity and aptitude;
(b) That include adequate procedures for the selection and training of individuals for public positions considered especially vulnerable to corruption and the rotation, where appropriate, of such individuals to other positions;
(c) That promote adequate remuneration and equitable pay scales, taking into account the level of economic development of the State Party;
(d) That promote education and training programmes to enable them to meet the requirements for the correct, honourable and proper performance of public functions and that provide them with specialized and appropriate training to enhance their awareness of the risks of corruption inherent in the performance of their functions. Such programmes may make reference to codes or standards of conduct in applicable areas.

2. Each State Party shall also consider adopting appropriate legislative and administrative measures, consistent with the objectives of this Convention and in accordance with the fundamental principles of its domestic law, to prescribe criteria concerning candidature for and election to public office.

3. Each State Party shall also consider taking appropriate legislative and administrative measures, consistent with the objectives of this Convention and in accordance with the fundamental principles of its domestic law, to enhance transparency in the funding of candidatures for elected public office and, where applicable, the funding of political parties.

4. Each State Party shall, in accordance with the fundamental principles of its domestic law, endeavour to adopt, maintain and strengthen systems that promote transparency and prevent conflicts of interest.

Article 8. Codes of conduct for public officials

1. In order to fight corruption, each State Party shall promote, inter alia, integrity, honesty and responsibility among its public officials, in accordance with the fundamental principles of its legal system.

2. In particular, each State Party shall endeavour to apply, within its own institutional and legal systems, codes or standards of conduct for the correct, honourable and proper performance of public functions.

3. For the purposes of implementing the provisions of this article, each State Party shall, where appropriate and in accordance with the fundamental principles of its legal system, take note of the relevant initiatives of regional, interregional and multilateral organizations, such as the International Code of Conduct for Public Officials contained in the annex to General Assembly resolution 51/59 of 12 December 1996.

4. Each State Party shall also consider, in accordance with the fundamental principles of its domestic law, establishing measures and systems to facilitate the reporting by public officials of acts of corruption to appropriate authorities, when such acts come to their notice in the performance of their functions.

5. Each State Party shall endeavour, where appropriate and in accordance with the fundamental principles of its domestic law, to establish measures and systems requiring public officials to make declarations to appropriate authorities regarding, inter alia, their outside activities, employment, investments, assets and substantial gifts or benefits from which a conflict of interest may result with respect to their functions as public officials.

6. Each State Party shall consider taking, in accordance with the fundamental principles of its domestic law, disciplinary or other measures against public officials who violate the codes or standards established in accordance with this article.

Article 9. Public procurement and management of public finances

1. Each State Party shall, in accordance with the fundamental principles of its legal system, take the necessary steps to establish appropriate systems of procurement, based on transparency, competition and objective criteria in decision-making, that are effective, inter alia, in preventing corruption. Such systems, which may take into account appropriate threshold values in their application, shall address, inter alia:
(a) The public distribution of information relating to procurement procedures and contracts, including information on invitations to tender and relevant or pertinent information on the award of contracts, allowing potential tenderers sufficient time to prepare and submit their tenders;
(b) The establishment, in advance, of conditions for participation, including selection and award criteria and tendering rules, and their publication;
(c) The use of objective and predetermined criteria for public procurement decisions, in order to facilitate the subsequent verification of the correct application of the rules or procedures;
(d) An effective system of domestic review, including an effective system of appeal, to ensure legal recourse and remedies in the event that the rules or procedures established pursuant to this paragraph are not followed;
(e) Where appropriate, measures to regulate matters regarding personnel responsible for procurement, such as declaration of interest in particular public procurements, screening procedures and training requirements.

2. Each State Party shall, in accordance with the fundamental principles of its legal system, take appropriate measures to promote transparency and accountability in the management of public finances. Such measures shall encompass, inter alia:
(a) Procedures for the adoption of the national budget;
(b) Timely reporting on revenue and expenditure;
(c) A system of accounting and auditing standards and related oversight;
(d) Effective and efficient systems of risk management and internal control; and
(e) Where appropriate, corrective action in the case of failure to comply with the requirements established in this paragraph.

3. Each State Party shall take such civil and administrative measures as may be necessary, in accordance with the fundamental principles of its domestic law, to preserve the integrity of accounting books, records, financial statements or other documents related to public expenditure and revenue and to prevent the falsification of such documents.

Article 10. Public reporting

Taking into account the need to combat corruption, each State Party shall, in accordance with the fundamental principles of its domestic law, take such measures as may be necessary to enhance transparency in its public administration, including with regard to its organization, functioning and decision-making processes, where appropriate. Such measures may include, inter alia:
(a) Adopting procedures or regulations allowing members of the general public to obtain, where appropriate, information on the organization, functioning and decision-making processes of its public administration and, with due regard for the protection of privacy and personal data, on decisions and legal acts that concern members of the public;
(b) Simplifying administrative procedures, where appropriate, in order to facilitate public access to the competent decision-making authorities; and
(c) Publishing information, which may include periodic reports on the risks of corruption in its public administration.

Article 11. Measures relating to the judiciary and prosecution services

1. Bearing in mind the independence of the judiciary and its crucial role in combating corruption, each State Party shall, in accordance with the fundamental principles of its legal system and without prejudice to judicial independence, take measures to strengthen integrity and to prevent opportunities for corruption among members of the judiciary. Such measures may include rules with respect to the conduct of members of the judiciary.

2. Measures to the same effect as those taken pursuant to paragraph 1 of this article may be introduced and applied within the prosecution service in those States Parties where it does not form part of the judiciary but enjoys independence similar to that of the judicial service.

Article 12. Private sector

1. Each State Party shall take measures, in accordance with the fundamental principles of its domestic law, to prevent corruption involving the private sector, enhance accounting and auditing standards in the private sector and, where appropriate, provide effective, proportionate and dissuasive civil, administrative or criminal penalties for failure to comply with such measures.

2. Measures to achieve these ends may include, inter alia:
(a) Promoting cooperation between law enforcement agencies and relevant private entities;
(b) Promoting the development of standards and procedures designed to safeguard the integrity of relevant private entities, including codes of conduct for the correct, honourable and proper performance of the activities of business and all relevant professions and the prevention of conflicts of interest, and for the promotion of the use of good commercial practices among businesses and in the contractual relations of businesses with the State;
(c) Promoting transparency among private entities, including, where appropriate, measures regarding the identity of legal and natural persons involved in the establishment and management of corporate entities;
(d) Preventing the misuse of procedures regulating private entities, including procedures regarding subsidies and licences granted by public authorities for commercial activities;
(e) Preventing conflicts of interest by imposing restrictions, as appropriate and for a reasonable period of time, on the professional activities of former public officials or on the employment of public officials by the private sector after their resignation or retirement, where such activities or employment relate directly to the functions held or supervised by those public officials during their tenure;
(f) Ensuring that private enterprises, taking into account their structure and size, have sufficient internal auditing controls to assist in preventing and detecting acts of corruption and that the accounts and required financial statements of such private enterprises are subject to appropriate auditing and certification procedures.

3. In order to prevent corruption, each State Party shall take such measures as may be necessary, in accordance with its domestic laws and regulations regarding the maintenance of books and records, financial statement disclosures and accounting and auditing standards, to prohibit the following acts carried out for the purpose of committing any of the offences established in accordance with this Convention:
(a) The establishment of off-the-books accounts;
(b) The making of off-the-books or inadequately identified transactions;
(c) The recording of non-existent expenditure;
(d) The entry of liabilities with incorrect identification of their objects;
(e) The use of false documents; and
(f) The intentional destruction of bookkeeping documents earlier than foreseen by the law.

4. Each State Party shall disallow the tax deductibility of expenses that constitute bribes, the latter being one of the constituent elements of the offences established in accordance with articles 15 and 16 of this Convention and, where appropriate, other expenses incurred in furtherance of corrupt conduct.

Article 13. Participation of society

1. Each State Party shall take appropriate measures, within its means and in accordance with fundamental principles of its domestic law, to promote the active participation of individuals and groups outside the public sector, such as civil society, non-governmental organizations and community-based organizations, in the prevention of and the fight against corruption and to raise public awareness regarding the existence, causes and gravity of and the threat posed by corruption. This participation should be strengthened by such measures as:
(a) Enhancing the transparency of and promoting the contribution of the public to decision-making processes;
(b) Ensuring that the public has effective access to information;
(c) Undertaking public information activities that contribute to nontolerance of corruption, as well as public education programmes, including school and university curricula;
(d) Respecting, promoting and protecting the freedom to seek, receive, publish and disseminate information concerning corruption. That freedom may be subject to certain restrictions, but these shall only be such as are provided for by law and are necessary:
(i) For respect of the rights or reputations of others;
(ii) For the protection of national security or ordre public or of public health or morals.

2. Each State Party shall take appropriate measures to ensure that the relevant anti-corruption bodies referred to in this Convention are known to the public and shall provide access to such bodies, where appropriate, for the reporting, including anonymously, of any incidents that may be considered to constitute an offence established in accordance with this Convention.

Article 14. Measures to prevent money-laundering

1. Each State Party shall:
(a) Institute a comprehensive domestic regulatory and supervisory regime for banks and non-bank financial institutions, including natural or legal persons that provide formal or informal services for the transmission of money or value and, where appropriate, other bodies particularly susceptible to money-laundering, within its competence, in order to deter and detect all forms of money-laundering, which regime shall emphasize requirements for customer and, where appropriate, beneficial owner identification, record-keeping and the reporting of suspicious transactions;
(b) Without prejudice to article 46 of this Convention, ensure that administrative, regulatory, law enforcement and other authorities dedicated to combating money-laundering (including, where appropriate under domestic law, judicial authorities) have the ability to cooperate and exchange information at the national and international levels within the conditions prescribed by its domestic law and, to that end, shall consider the establishment of a financial intelligence unit to serve as a national centre for the collection, analysis and dissemination of information regarding potential money-laundering.

2. States Parties shall consider implementing feasible measures to detect and monitor the movement of cash and appropriate negotiable instruments across their borders, subject to safeguards to ensure proper use of information and without impeding in any way the movement of legitimate capital. Such measures may include a requirement that individuals and businesses report the cross-border transfer of substantial quantities of cash and appropriate negotiable instruments.

3. States Parties shall consider implementing appropriate and feasible measures to require financial institutions, including money remitters:
(a) To include on forms for the electronic transfer of funds and related messages accurate and meaningful information on the originator;
(b) To maintain such information throughout the payment chain; and
(c) To apply enhanced scrutiny to transfers of funds that do not contain complete information on the originator.

4. In establishing a domestic regulatory and supervisory regime under the terms of this article, and without prejudice to any other article of this Convention, States Parties are called upon to use as a guideline the relevant initiatives of regional, interregional and multilateral organizations against money-laundering.

5. States Parties shall endeavour to develop and promote global, regional, subregional and bilateral cooperation among judicial, law enforcement and financial regulatory authorities in order to combat money-laundering.

Chapter III
CRIMINALIZATION AND LAW ENFORCEMENT

Article 15. Bribery of national public officials

Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences, when committed intentionally:
(a) The promise, offering or giving, to a public official, directly or indirectly, of an undue advantage, for the official himself or herself or another person or entity, in order that the official act or refrain from acting in the exercise of his or her official duties;
(b) The solicitation or acceptance by a public official, directly or indirectly, of an undue advantage, for the official himself or herself or another person or entity, in order that the official act or refrain from acting in the exercise of his or her official duties.

Article 16. Bribery of foreign public officials and officials of public international organizations

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as a criminal offence, when committed intentionally, the promise, offering or giving to a foreign public official or an official of a public international organization, directly or indirectly, of an undue advantage, for the official himself or herself or another person or entity, in order that the official act or refrain from acting in the exercise of his or her official duties, in order to obtain or retain business or other undue advantage in relation to the conduct of international business.

2. Each State Party shall consider adopting such legislative and other measures as may be necessary to establish as a criminal offence, when committed intentionally, the solicitation or acceptance by a foreign public official or an official of a public international organization, directly or indirectly, of an undue advantage, for the official himself or herself or another person or entity, in order that the official act or refrain from acting in the exercise of his or her official duties.

Article 17. Embezzlement, misappropriation or other diversion of property by a public official

Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences, when committed intentionally, the embezzlement, misappropriation or other diversion by a public official for his or her benefit or for the benefit of another person or entity, of any property, public or private funds or securities or any other thing of value entrusted to the public official by virtue of his or her position.

Article 18. Trading in influence

Each State Party shall consider adopting such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences, when committed intentionally:
(a) The promise, offering or giving to a public official or any other person, directly or indirectly, of an undue advantage in order that the public official or the person abuse his or her real or supposed influence with a view to obtaining from an administration or public authority of the State Party an undue advantage for the original instigator of the act or for any other person;
(b) The solicitation or acceptance by a public official or any other person, directly or indirectly, of an undue advantage for himself or herself or for another person in order that the public official or the person abuse his or her real or supposed influence with a view to obtaining from an administration or public authority of the State Party an undue advantage.

Article 19. Abuse of functions

Each State Party shall consider adopting such legislative and other measures as may be necessary to establish as a criminal offence, when committed intentionally, the abuse of functions or position, that is, the performance of or failure to perform an act, in violation of laws, by a public official in the discharge of his or her functions, for the purpose of obtaining an undue advantage for himself or herself or for another person or entity.

Article 20. Illicit enrichment

Subject to its constitution and the fundamental principles of its legal system, each State Party shall consider adopting such legislative and other measures as may be necessary to establish as a criminal offence, when committed intentionally, illicit enrichment, that is, a significant increase in the assets of a public official that he or she cannot reasonably explain in relation to his or her lawful income.

Article 21. Bribery in the private sector

Each State Party shall consider adopting such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences, when committed intentionally in the course of economic, financial or commercial activities:
(a) The promise, offering or giving, directly or indirectly, of an undue advantage to any person who directs or works, in any capacity, for a private sector entity, for the person himself or herself or for another person, in order that he or she, in breach of his or her duties, act or refrain from acting;
(b) The solicitation or acceptance, directly or indirectly, of an undue advantage by any person who directs or works, in any capacity, for a private sector entity, for the person himself or herself or for another person, in order that he or she, in breach of his or her duties, act or refrain from acting.

Article 22. Embezzlement of property in the private sector

Each State Party shall consider adopting such legislative and other measures as may be necessary to establish as a criminal offence, when committed intentionally in the course of economic, financial or commercial activities, embezzlement by a person who directs or works, in any capacity, in a private sector entity of any property, private funds or securities or any other thing of value entrusted to him or her by virtue of his or her position.

Article 23. Laundering of proceeds of crime

1. Each State Party shall adopt, in accordance with fundamental principles of its domestic law, such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences, when committed intentionally:
(a) (i) The conversion or transfer of property, knowing that such property is the proceeds of crime, for the purpose of concealing or disguising the illicit origin of the property or of helping any person who is involved in the commission of the predicate offence to evade the legal consequences of his or her action;
(ii) The concealment or disguise of the true nature, source, location, disposition, movement or ownership of or rights with respect to property, knowing that such property is the proceeds of crime;
(b) Subject to the basic concepts of its legal system:
(i) The acquisition, possession or use of property, knowing, at the time of receipt, that such property is the proceeds of crime;
(ii) Participation in, association with or conspiracy to commit, attempts to commit and aiding, abetting, facilitating and counselling the commission of any of the offences established in accordance with this article.

2. For purposes of implementing or applying paragraph 1 of this article:
(a) Each State Party shall seek to apply paragraph 1 of this article to the widest range of predicate offences;
(b) Each State Party shall include as predicate offences at a minimum a comprehensive range of criminal offences established in accordance with this Convention;
(c) For the purposes of subparagraph (b) above, predicate offences shall include offences committed both within and outside the jurisdiction of the State Party in question. However, offences committed outside the jurisdiction of a State Party shall constitute predicate offences only when the relevant conduct is a criminal offence under the domestic law of the State where it is committed and would be a criminal offence under the domestic law of the State Party implementing or applying this article had it been committed there;
(d) Each State Party shall furnish copies of its laws that give effect to this article and of any subsequent changes to such laws or a description thereof to the Secretary-General of the United Nations;
(e) If required by fundamental principles of the domestic law of a State Party, it may be provided that the offences set forth in paragraph 1 of this article do not apply to the persons who committed the predicate offence.

Article 24. Concealment

Without prejudice to the provisions of article 23 of this Convention, each State Party shall consider adopting such legislative and other measures as may be necessary to establish as a criminal offence, when committed intentionally after the commission of any of the offences established in accordance with this Convention without having participated in such offences, the concealment or continued retention of property when the person involved knows that such property is the result of any of the offences established in accordance with this Convention.

Article 25. Obstruction of justice

Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences, when committed intentionally:
(a) The use of physical force, threats or intimidation or the promise, offering or giving of an undue advantage to induce false testimony or to interfere in the giving of testimony or the production of evidence in a proceeding in relation to the commission of offences established in accordance with this Convention;
(b) The use of physical force, threats or intimidation to interfere with the exercise of official duties by a justice or law enforcement official in relation to the commission of offences established in accordance with this Convention. Nothing in this subparagraph shall prejudice the right of States Parties to have legislation that protects other categories of public official.

Article 26. Liability of legal persons

1. Each State Party shall adopt such measures as may be necessary, consistent with its legal principles, to establish the liability of legal persons for participation in the offences established in accordance with this Convention.

2. Subject to the legal principles of the State Party, the liability of legal persons may be criminal, civil or administrative.

3. Such liability shall be without prejudice to the criminal liability of the natural persons who have committed the offences.

4. Each State Party shall, in particular, ensure that legal persons held liable in accordance with this article are subject to effective, proportionate and dissuasive criminal or non-criminal sanctions, including monetary sanctions.

Article 27. Participation and attempt

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as a criminal offence, in accordance with its domestic law, participation in any capacity such as an accomplice, assistant or instigator in an offence established in accordance with this Convention.

2. Each State Party may adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as a criminal offence, in accordance with its domestic law, any attempt to commit an offence established in accordance with this Convention.

3. Each State Party may adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as a criminal offence, in accordance with its domestic law, the preparation for an offence established in accordance with this Convention.

Article 28. Knowledge, intent and purpose as elements of an offence

Knowledge, intent or purpose required as an element of an offence established in accordance with this Convention may be inferred from objective factual circumstances.

Article 29. Statute of limitations

Each State Party shall, where appropriate, establish under its domestic law a long statute of limitations period in which to commence proceedings for any offence established in accordance with this Convention and establish a longer statute of limitations period or provide for the suspension of the statute of limitations where the alleged offender has evaded the administration of justice.

Article 30. Prosecution, adjudication and sanctions

1. Each State Party shall make the commission of an offence established in accordance with this Convention liable to sanctions that take into account the gravity of that offence.

2. Each State Party shall take such measures as may be necessary to establish or maintain, in accordance with its legal system and constitutional principles, an appropriate balance between any immunities or jurisdictional privileges accorded to its public officials for the performance of their functions and the possibility, when necessary, of effectively investigating, prosecuting and adjudicating offences established in accordance with this Convention.

3. Each State Party shall endeavour to ensure that any discretionary legal powers under its domestic law relating to the prosecution of persons for offences established in accordance with this Convention are exercised to maximize the effectiveness of law enforcement measures in respect of those offences and with due regard to the need to deter the commission of such offences.

4. In the case of offences established in accordance with this Convention, each State Party shall take appropriate measures, in accordance with its domestic law and with due regard to the rights of the defence, to seek to ensure that conditions imposed in connection with decisions on release pending trial or appeal take into consideration the need to ensure the presence of the defendant at subsequent criminal proceedings.

5. Each State Party shall take into account the gravity of the offences concerned when considering the eventuality of early release or parole of persons convicted of such offences.

6. Each State Party, to the extent consistent with the fundamental principles of its legal system, shall consider establishing procedures through which a public official accused of an offence established in accordance with this Convention may, where appropriate, be removed, suspended or reassigned by the appropriate authority, bearing in mind respect for the principle of the presumption of innocence.

7. Where warranted by the gravity of the offence, each State Party, to the extent consistent with the fundamental principles of its legal system, shall consider establishing procedures for the disqualification, by court order or any other appropriate means, for a period of time determined by its domestic law, of persons convicted of offences established in accordance with this Convention from:
(a) Holding public office; and
(b) Holding office in an enterprise owned in whole or in part by the State.

8. Paragraph 1 of this article shall be without prejudice to the exercise of disciplinary powers by the competent authorities against civil servants.

9. Nothing contained in this Convention shall affect the principle that the description of the offences established in accordance with this Convention and of the applicable legal defences or other legal principles controlling the lawfulness of conduct is reserved to the domestic law of a State Party and that such offences shall be prosecuted and punished in accordance with that law.

10. States Parties shall endeavour to promote the reintegration into society of persons convicted of offences established in accordance with this Convention.

Article 31. Freezing, seizure and confiscation

1. Each State Party shall take, to the greatest extent possible within its domestic legal system, such measures as may be necessary to enable confiscation of:
(a) Proceeds of crime derived from offences established in accordance with this Convention or property the value of which corresponds to that of such proceeds;
(b) Property, equipment or other instrumentalities used in or destined for use in offences established in accordance with this Convention.

2. Each State Party shall take such measures as may be necessary to enable the identification, tracing, freezing or seizure of any item referred to in paragraph 1 of this article for the purpose of eventual confiscation.

3. Each State Party shall adopt, in accordance with its domestic law, such legislative and other measures as may be necessary to regulate the administration by the competent authorities of frozen, seized or confiscated property covered in paragraphs 1 and 2 of this article.

4. If such proceeds of crime have been transformed or converted, in part or in full, into other property, such property shall be liable to the measures referred to in this article instead of the proceeds.

5. If such proceeds of crime have been intermingled with property acquired from legitimate sources, such property shall, without prejudice to any powers relating to freezing or seizure, be liable to confiscation up to the assessed value of the intermingled proceeds.

6. Income or other benefits derived from such proceeds of crime, from property into which such proceeds of crime have been transformed or converted or from property with which such proceeds of crime have been intermingled shall also be liable to the measures referred to in this article, in the same manner and to the same extent as proceeds of crime.

7. For the purpose of this article and article 55 of this Convention, each State Party shall empower its courts or other competent authorities to order that bank, financial or commercial records be made available or seized. A State Party shall not decline to act under the provisions of this paragraph on the ground of bank secrecy.

8. States Parties may consider the possibility of requiring that an offender demonstrate the lawful origin of such alleged proceeds of crime or other property liable to confiscation, to the extent that such a requirement is consistent with the fundamental principles of their domestic law and with the nature of judicial and other proceedings.

9. The provisions of this article shall not be so construed as to prejudice the rights of bona fide third parties.

10. Nothing contained in this article shall affect the principle that the measures to which it refers shall be defined and implemented in accordance with and subject to the provisions of the domestic law of a State Party.

Article 32. Protection of witnesses, experts and victims

1. Each State Party shall take appropriate measures in accordance with its domestic legal system and within its means to provide effective protection from potential retaliation or intimidation for witnesses and experts who give testimony concerning offences established in accordance with this Convention and, as appropriate, for their relatives and other persons close to them.

2. The measures envisaged in paragraph 1 of this article may include, inter alia, without prejudice to the rights of the defendant, including the right to due process:
(a) Establishing procedures for the physical protection of such persons, such as, to the extent necessary and feasible, relocating them and permitting, where appropriate, non-disclosure or limitations on the disclosure of information concerning the identity and whereabouts of such persons;
(b) Providing evidentiary rules to permit witnesses and experts to give testimony in a manner that ensures the safety of such persons, such as permitting testimony to be given through the use of communications technology such as video or other adequate means.

3. States Parties shall consider entering into agreements or arrangements with other States for the relocation of persons referred to in paragraph 1 of this article.

4. The provisions of this article shall also apply to victims insofar as they are witnesses.

5. Each State Party shall, subject to its domestic law, enable the views and concerns of victims to be presented and considered at appropriate stages of criminal proceedings against offenders in a manner not prejudicial to the rights of the defence.

Article 33. Protection of reporting persons

Each State Party shall consider incorporating into its domestic legal system appropriate measures to provide protection against any unjustified treatment for any person who reports in good faith and on reasonable grounds to the competent authorities any facts concerning offences established in accordance with this Convention.

Article 34. Consequences of acts of corruption

With due regard to the rights of third parties acquired in good faith, each State Party shall take measures, in accordance with the fundamental principles of its domestic law, to address consequences of corruption. In this context, States Parties may consider corruption a relevant factor in legal proceedings to annul or rescind a contract, withdraw a concession or other similar instrument or take any other remedial action.

Article 35. Compensation for damage

Each State Party shall take such measures as may be necessary, in accordance with principles of its domestic law, to ensure that entities or persons who have suffered damage as a result of an act of corruption have the right to initiate legal proceedings against those responsible for that damage in order to obtain compensation.

Article 36. Specialized authorities

Each State Party shall, in accordance with the fundamental principles of its legal system, ensure the existence of a body or bodies or persons specialized in combating corruption through law enforcement. Such body or bodies or persons shall be granted the necessary independence, in accordance with the fundamental principles of the legal system of the State Party, to be able to carry out their functions effectively and without any undue influence. Such persons or staff of such body or bodies should have the appropriate training and resources to carry out their tasks.

Article 37. Cooperation with law enforcement authorities

1. Each State Party shall take appropriate measures to encourage persons who participate or who have participated in the commission of an offence established in accordance with this Convention to supply information useful to competent authorities for investigative and evidentiary purposes and to provide factual, specific help to competent authorities that may contribute to depriving offenders of the proceeds of crime and to recovering such proceeds.

2. Each State Party shall consider providing for the possibility, in appropriate cases, of mitigating punishment of an accused person who provides substantial cooperation in the investigation or prosecution of an offence established in accordance with this Convention.

3. Each State Party shall consider providing for the possibility, in accordance with fundamental principles of its domestic law, of granting immunity from prosecution to a person who provides substantial cooperation in the investigation or prosecution of an offence established in accordance with this Convention.

4. Protection of such persons shall be, mutatis mutandis, as provided for in article 32 of this Convention.

5. Where a person referred to in paragraph 1 of this article located in one State Party can provide substantial cooperation to the competent authorities of another State Party, the States Parties concerned may consider entering into agreements or arrangements, in accordance with their domestic law, concerning the potential provision by the other State Party of the treatment set forth in paragraphs 2 and 3 of this article.

Article 38. Cooperation between national authorities

Each State Party shall take such measures as may be necessary to encourage, in accordance with its domestic law, cooperation between, on the one hand, its public authorities, as well as its public officials, and, on the other hand, its authorities responsible for investigating and prosecuting criminal offences. Such cooperation may include:
(a) Informing the latter authorities, on their own initiative, where there are reasonable grounds to believe that any of the offences established in accordance with articles 15, 21 and 23 of this Convention has been committed; or
(b) Providing, upon request, to the latter authorities all necessary information.

Article 39. Cooperation between national authorities and the private sector

1. Each State Party shall take such measures as may be necessary to encourage, in accordance with its domestic law, cooperation between national investigating and prosecuting authorities and entities of the private sector, in particular financial institutions, relating to matters involving the commission of offences established in accordance with this Convention.

2. Each State Party shall consider encouraging its nationals and other persons with a habitual residence in its territory to report to the national investigating and prosecuting authorities the commission of an offence established in accordance with this Convention.

Article 40. Bank secrecy

Each State Party shall ensure that, in the case of domestic criminal investigations of offences established in accordance with this Convention, there are appropriate mechanisms available within its domestic legal system to overcome obstacles that may arise out of the application of bank secrecy laws.

Article 41. Criminal record

Each State Party may adopt such legislative or other measures as may be necessary to take into consideration, under such terms as and for the purpose that it deems appropriate, any previous conviction in another State of an alleged offender for the purpose of using such information in criminal proceedings relating to an offence established in accordance with this Convention.

Article 42. Jurisdiction

1. Each State Party shall adopt such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences established in accordance with this Convention when:
(a) The offence is committed in the territory of that State Party; or
(b) The offence is committed on board a vessel that is flying the flag of that State Party or an aircraft that is registered under the laws of that State Party at the time that the offence is committed.

2. Subject to article 4 of this Convention, a State Party may also establish its jurisdiction over any such offence when:
(a) The offence is committed against a national of that State Party; or
(b) The offence is committed by a national of that State Party or a stateless person who has his or her habitual residence in its territory; or
(c) The offence is one of those established in accordance with article 23, paragraph 1(b)(ii), of this Convention and is committed outside its territory with a view to the commission of an offence established in accordance with article 23, paragraph 1 (a)(i) or (ii) or (b)(i), of this Convention within its territory; or
(d) The offence is committed against the State Party.

3. For the purposes of article 44 of this Convention, each State Party shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences established in accordance with this Convention when the alleged offender is present in its territory and it does not extradite such person solely on the ground that he or she is one of its nationals.

4. Each State Party may also take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences established in accordance with this Convention when the alleged offender is present in its territory and it does not extradite him or her.

5. If a State Party exercising its jurisdiction under paragraph 1 or 2 of this article has been notified, or has otherwise learned, that any other States Parties are conducting an investigation, prosecution or judicial proceeding in respect of the same conduct, the competent authorities of those States Parties shall, as appropriate, consult one another with a view to coordinating their actions.

6. Without prejudice to norms of general international law, this Convention shall not exclude the exercise of any criminal jurisdiction established by a State Party in accordance with its domestic law.

Chapter IV
INTERNATIONAL COOPERATION

Article 43. International cooperation

1. States Parties shall cooperate in criminal matters in accordance with articles 44 to 50 of this Convention. Where appropriate and consistent with their domestic legal system, States Parties shall consider assisting each other in investigations of and proceedings in civil and administrative matters relating to corruption.

2. In matters of international cooperation, whenever dual criminality is considered a requirement, it shall be deemed fulfilled irrespective of whether the laws of the requested State Party place the offence within the same category of offence or denominate the offence by the same terminology as the requesting State Party, if the conduct underlying the offence for which assistance is sought is a criminal offence under the laws of both States Parties.

Article 44. Extradition

1. This article shall apply to the offences established in accordance with this Convention where the person who is the subject of the request for extradition is present in the territory of the requested State Party, provided that the offence for which extradition is sought is punishable under the domestic law of both the requesting State Party and the requested State Party.

2. Notwithstanding the provisions of paragraph 1 of this article, a State Party whose law so permits may grant the extradition of a person for any of the offences covered by this Convention that are not punishable under its own domestic law.

3. If the request for extradition includes several separate offences, at least one of which is extraditable under this article and some of which are not extraditable by reason of their period of imprisonment but are related to offences established in accordance with this Convention, the requested State Party may apply this article also in respect of those offences.

4. Each of the offences to which this article applies shall be deemed to be included as an extraditable offence in any extradition treaty existing between States Parties. States Parties undertake to include such offences as extraditable offences in every extradition treaty to be concluded between them. A State Party whose law so permits, in case it uses this Convention as the basis for extradition, shall not consider any of the offences established in accordance with this Convention to be a political offence.

5. If a State Party that makes extradition conditional on the existence of a treaty receives a request for extradition from another State Party with which it has no extradition treaty, it may consider this Convention the legal basis for extradition in respect of any offence to which this article applies.

6. A State Party that makes extradition conditional on the existence of a treaty shall:
(a) At the time of deposit of its instrument of ratification, acceptance or approval of or accession to this Convention, inform the Secretary-General of the United Nations whether it will take this Convention as the legal basis for cooperation on extradition with other States Parties to this Convention; and
(b) If it does not take this Convention as the legal basis for cooperation on extradition, seek, where appropriate, to conclude treaties on extradition with other States Parties to this Convention in order to implement this article.

7. States Parties that do not make extradition conditional on the existence of a treaty shall recognize offences to which this article applies as extraditable offences between themselves.

8. Extradition shall be subject to the conditions provided for by the domestic law of the requested State Party or by applicable extradition treaties, including, inter alia, conditions in relation to the minimum penalty requirement for extradition and the grounds upon which the requested State Party may refuse extradition.

9. States Parties shall, subject to their domestic law, endeavour to expedite extradition procedures and to simplify evidentiary requirements relating thereto in respect of any offence to which this article applies.

10. Subject to the provisions of its domestic law and its extradition treaties, the requested State Party may, upon being satisfied that the circumstances so warrant and are urgent and at the request of the requesting State Party, take a person whose extradition is sought and who is present in its territory into custody or take other appropriate measures to ensure his or her presence at extradition proceedings.

11. A State Party in whose territory an alleged offender is found, if it does not extradite such person in respect of an offence to which this article applies solely on the ground that he or she is one of its nationals, shall, at the request of the State Party seeking extradition, be obliged to submit the case without undue delay to its competent authorities for the purpose of prosecution. Those authorities shall take their decision and conduct their proceedings in the same manner as in the case of any other offence of a grave nature under the domestic law of that State Party. The States Parties concerned shall cooperate with each other, in particular on procedural and evidentiary aspects, to ensure the efficiency of such prosecution.

12. Whenever a State Party is permitted under its domestic law to extradite or otherwise surrender one of its nationals only upon the condition that the person will be returned to that State Party to serve the sentence imposed as a result of the trial or proceedings for which the extradition or surrender of the person was sought and that State Party and the State Party seeking the extradition of the person agree with this option and other terms that they may deem appropriate, such conditional extradition or surrender shall be sufficient to discharge the obligation set forth in paragraph 11 of this article.

13. If extradition, sought for purposes of enforcing a sentence, is refused because the person sought is a national of the requested State Party, the requested State Party shall, if its domestic law so permits and in conformity with the requirements of such law, upon application of the requesting State Party, consider the enforcement of the sentence imposed under the domestic law of the requesting State Party or the remainder thereof.

14. Any person regarding whom proceedings are being carried out in connection with any of the offences to which this article applies shall be guaranteed fair treatment at all stages of the proceedings, including enjoyment of all the rights and guarantees provided by the domestic law of the State Party in the territory of which that person is present.

15. Nothing in this Convention shall be interpreted as imposing an obligation to extradite if the requested State Party has substantial grounds for believing that the request has been made for the purpose of prosecuting or punishing a person on account of that person’s sex, race, religion, nationality, ethnic origin or political opinions or that compliance with the request would cause prejudice to that person’s position for any one of these reasons.

16. States Parties may not refuse a request for extradition on the sole ground that the offence is also considered to involve fiscal matters.

17. Before refusing extradition, the requested State Party shall, where appropriate, consult with the requesting State Party to provide it with ample opportunity to present its opinions and to provide information relevant to its allegation.

18. States Parties shall seek to conclude bilateral and multilateral agreements or arrangements to carry out or to enhance the effectiveness of extradition.

Article 45. Transfer of sentenced persons

States Parties may consider entering into bilateral or multilateral agreements or arrangements on the transfer to their territory of persons sentenced to imprisonment or other forms of deprivation of liberty for offences established in accordance with this Convention in order that they may complete their sentences there.

Article 46. Mutual legal assistance

1. States Parties shall afford one another the widest measure of mutual legal assistance in investigations, prosecutions and judicial proceedings in relation to the offences covered by this Convention.

2. Mutual legal assistance shall be afforded to the fullest extent possible under relevant laws, treaties, agreements and arrangements of the requested State Party with respect to investigations, prosecutions and judicial proceedings in relation to the offences for which a legal person may be held liable in accordance with article 26 of this Convention in the requesting State Party.

3. Mutual legal assistance to be afforded in accordance with this article may be requested for any of the following purposes:
(a) Taking evidence or statements from persons;
(b) Effecting service of judicial documents;
(c) Executing searches and seizures, and freezing;
(d) Examining objects and sites;
(e) Providing information, evidentiary items and expert evaluations;
(f) Providing originals or certified copies of relevant documents and records, including government, bank, financial, corporate or business records;
(g) Identifying or tracing proceeds of crime, property, instrumentalities or other things for evidentiary purposes;
(h) Facilitating the voluntary appearance of persons in the requesting State Party;
(i) Any other type of assistance that is not contrary to the domestic law of the requested State Party;
(j) Identifying, freezing and tracing proceeds of crime in accordance with the provisions of chapter V of this Convention;
(k) The recovery of assets, in accordance with the provisions of chapter V of this Convention.

4. Without prejudice to domestic law, the competent authorities of a State Party may, without prior request, transmit information relating to criminal matters to a competent authority in another State Party where they believe that such information could assist the authority in undertaking or successfully concluding inquiries and criminal proceedings or could result in a request formulated by the latter State Party pursuant to this Convention.

5. The transmission of information pursuant to paragraph 4 of this article shall be without prejudice to inquiries and criminal proceedings in the State of the competent authorities providing the information. The competent authorities receiving the information shall comply with a request that said information remain confidential, even temporarily, or with restrictions on its use. However, this shall not prevent the receiving State Party from disclosing in its proceedings information that is exculpatory to an accused person. In such a case, the receiving State Party shall notify the transmitting State Party prior to the disclosure and, if so requested, consult with the transmitting State Party. If, in an exceptional case, advance notice is not possible, the receiving State Party shall inform the transmitting State Party of the disclosure without delay.

6. The provisions of this article shall not affect the obligations under any other treaty, bilateral or multilateral, that governs or will govern, in whole or in part, mutual legal assistance.

7. Paragraphs 9 to 29 of this article shall apply to requests made pursuant to this article if the States Parties in question are not bound by a treaty of mutual legal assistance. If those States Parties are bound by such a treaty, the corresponding provisions of that treaty shall apply unless the States Parties agree to apply paragraphs 9 to 29 of this article in lieu thereof. States Parties are strongly encouraged to apply those paragraphs if they facilitate cooperation.

8. States Parties shall not decline to render mutual legal assistance pursuant to this article on the ground of bank secrecy.

9. (a) A requested State Party, in responding to a request for assistance pursuant to this article in the absence of dual criminality, shall take into account the purposes of this Convention, as set forth in article 1;
(b) States Parties may decline to render assistance pursuant to this article on the ground of absence of dual criminality. However, a requested State Party shall, where consistent with the basic concepts of its legal system, render assistance that does not involve coercive action. Such assistance may be refused when requests involve matters of a de minimis nature or matters for which the cooperation or assistance sought is available under other provisions of this Convention;
(c) Each State Party may consider adopting such measures as may be necessary to enable it to provide a wider scope of assistance pursuant to this article in the absence of dual criminality.

10. A person who is being detained or is serving a sentence in the territory of one State Party whose presence in another State Party is requested for purposes of identification, testimony or otherwise providing assistance in obtaining evidence for investigations, prosecutions or judicial proceedings in relation to offences covered by this Convention may be transferred if the following conditions are met:
(a) The person freely gives his or her informed consent;
(b) The competent authorities of both States Parties agree, subject to such conditions as those States Parties may deem appropriate.

11. For the purposes of paragraph 10 of this article:
(a) The State Party to which the person is transferred shall have the authority and obligation to keep the person transferred in custody, unless otherwise requested or authorized by the State Party from which the person was transferred;
(b) The State Party to which the person is transferred shall without delay implement its obligation to return the person to the custody of the State Party from which the person was transferred as agreed beforehand, or as otherwise agreed, by the competent authorities of both States Parties;
(c) The State Party to which the person is transferred shall not require the State Party from which the person was transferred to initiate extradition proceedings for the return of the person;
(d) The person transferred shall receive credit for service of the sentence being served in the State from which he or she was transferred for time spent in the custody of the State Party to which he or she was transferred.

12. Unless the State Party from which a person is to be transferred in accordance with paragraphs 10 and 11 of this article so agrees, that person, whatever his or her nationality, shall not be prosecuted, detained, punished or subjected to any other restriction of his or her personal liberty in the territory of the State to which that person is transferred in respect of acts, omissions or convictions prior to his or her departure from the territory of the State from which he or she was transferred.

13. Each State Party shall designate a central authority that shall have the responsibility and power to receive requests for mutual legal assistance and either to execute them or to transmit them to the competent authorities for execution. Where a State Party has a special region or territory with a separate system of mutual legal assistance, it may designate a distinct central authority that shall have the same function for that region or territory. Central authorities shall ensure the speedy and proper execution or transmission of the requests received. Where the central authority transmits the request to a competent authority for execution, it shall encourage the speedy and proper execution of the request by the competent authority. The Secretary-General of the United Nations shall be notified of the central authority designated for this purpose at the time each State Party deposits its instrument of ratification, acceptance or approval of or accession to this Convention. Requests for mutual legal assistance and any communication related thereto shall be transmitted to the central authorities designated by the States Parties. This requirement shall be without prejudice to the right of a State Party to require that such requests and communications be addressed to it through diplomatic channels and, in urgent circumstances, where the States Parties agree, through the International Criminal Police Organization, if possible.

14. Requests shall be made in writing or, where possible, by any means capable of producing a written record, in a language acceptable to the requested State Party, under conditions allowing that State Party to establish authenticity. The Secretary-General of the United Nations shall be notified of the language or languages acceptable to each State Party at the time it deposits its instrument of ratification, acceptance or approval of or accession to this Convention. Inurgent circumstances and where agreed by the States Parties, requests may be made orally but shall be confirmed in writing forthwith.

15. A request for mutual legal assistance shall contain:
(a) The identity of the authority making the request;
(b) The subject matter and nature of the investigation, prosecution or judicial proceeding to which the request relates and the name and functions of the authority conducting the investigation, prosecution or judicial proceeding;
(c) A summary of the relevant facts, except in relation to requests for the purpose of service of judicial documents;
(d) A description of the assistance sought and details of any particular procedure that the requesting State Party wishes to be followed;
(e) Where possible, the identity, location and nationality of any person concerned; and
(f) The purpose for which the evidence, information or action is sought.

16. The requested State Party may request additional information when it appears necessary for the execution of the request in accordance with its domestic law or when it can facilitate such execution.

17. A request shall be executed in accordance with the domestic law of the requested State Party and, to the extent not contrary to the domestic law of the requested State Party and where possible, in accordance with the procedures specified in the request.

18. Wherever possible and consistent with fundamental principles of domestic law, when an individual is in the territory of a State Party and has to be heard as a witness or expert by the judicial authorities of another State Party, the first State Party may, at the request of the other, permit the hearing to take place by video conference if it is not possible or desirable for the individual in question to appear in person in the territory of the requesting State Party. States Parties may agree that the hearing shall be conducted by a judicial authority of the requesting State Party and attended by a judicial authority of the requested State Party.

19. The requesting State Party shall not transmit or use information or evidence furnished by the requested State Party for investigations, prosecutions or judicial proceedings other than those stated in the request without the prior consent of the requested State Party. Nothing in this paragraph shall prevent the requesting State Party from disclosing in its proceedings information or evidence that is exculpatory to an accused person. In the latter case, the requesting State Party shall notify the requested State Party prior to the disclosure and, if so requested, consult with the requested State Party. If, in an exceptional case, advance notice is not possible, the requesting State Party shall inform the requested State Party of the disclosure without delay.

20. The requesting State Party may require that the requested State Party keep confidential the fact and substance of the request, except to the extent necessary to execute the request. If the requested State Party cannot comply with the requirement of confidentiality, it shall promptly inform the requesting State Party.

21. Mutual legal assistance may be refused:
(a) If the request is not made in conformity with the provisions of this article;
(b) If the requested State Party considers that execution of the request is likely to prejudice its sovereignty, security, ordre public or other essential interests;
(c) If the authorities of the requested State Party would be prohibited by its domestic law from carrying out the action requested with regard to any similar offence, had it been subject to investigation, prosecution or judicial proceedings under their own jurisdiction;
(d) If it would be contrary to the legal system of the requested State Party relating to mutual legal assistance for the request to be granted.

22. States Parties may not refuse a request for mutual legal assistance on the sole ground that the offence is also considered to involve fiscal matters.

23. Reasons shall be given for any refusal of mutual legal assistance.

24. The requested State Party shall execute the request for mutual legal assistance as soon as possible and shall take as full account as possible of any deadlines suggested by the requesting State Party and for which reasons are given, preferably in the request. The requesting State Party may make reasonable requests for information on the status and progress of measures taken by the requested State Party to satisfy its request. The requested State Party shall respond to reasonable requests by the requesting State Party on the status, and progress in its handling, of the request. The requesting State Party shall promptly inform the requested State Party when the assistance sought is no longer required.

25. Mutual legal assistance may be postponed by the requested State Party on the ground that it interferes with an ongoing investigation, prosecution or judicial proceeding.

26. Before refusing a request pursuant to paragraph 21 of this article or postponing its execution pursuant to paragraph 25 of this article, the requested State Party shall consult with the requesting State Party to consider whether assistance may be granted subject to such terms and conditions as it deems necessary. If the requesting State Party accepts assistance subject to those conditions, it shall comply with the conditions.

27. Without prejudice to the application of paragraph 12 of this article, a witness, expert or other person who, at the request of the requesting State Party, consents to give evidence in a proceeding or to assist in an investigation, prosecution or judicial proceeding in the territory of the requesting State Party shall not be prosecuted, detained, punished or subjected to any other restriction of his or her personal liberty in that territory in respect of acts, omissions or convictions prior to his or her departure from the territory of the requested State Party. Such safe conduct shall cease when the witness, expert or other person having had, for a period of fifteen consecutive days or for any period agreed upon by the States Parties from the date on which he or she has been officially informed that his or her presence is no longer required by the judicial authorities, an opportunity of leaving, has nevertheless remained voluntarily in the territory of the requesting State Party or, having left it, has returned of his or her own free will.

28. The ordinary costs of executing a request shall be borne by the requested State Party, unless otherwise agreed by the States Parties concerned. If expenses of a substantial or extraordinary nature are or will be required to fulfil the request, the States Parties shall consult to determine the terms and conditions under which the request will be executed, as well as the manner in which the costs shall be borne.

29. The requested State Party:
(a) Shall provide to the requesting State Party copies of government records, documents or information in its possession that under its domestic law are available to the general public;
(b) May, at its discretion, provide to the requesting State Party in whole, in part or subject to such conditions as it deems appropriate, copies of any government records, documents or information in its possession that under its domestic law are not available to the general public.

30. States Parties shall consider, as may be necessary, the possibility of concluding bilateral or multilateral agreements or arrangements that would serve the purposes of, give practical effect to or enhance the provisions of this article.

Article 47. Transfer of criminal proceedings

States Parties shall consider the possibility of transferring to one another proceedings for the prosecution of an offence established in accordance with this Convention in cases where such transfer is considered to be in the interests of the proper administration of justice, in particular in cases where several jurisdictions are involved, with a view to concentrating the prosecution.

Article 48. Law enforcement cooperation

1. States Parties shall cooperate closely with one another, consistent with their respective domestic legal and administrative systems, to enhance the effectiveness of law enforcement action to combat the offences covered by this Convention. States Parties shall, in particular, take effective measures:
(a) To enhance and, where necessary, to establish channels of communication between their competent authorities, agencies and services in order to facilitate the secure and rapid exchange of information concerning all aspects of the offences covered by this Convention, including, if the States Parties concerned deem it appropriate, links with other criminal activities;
(b) To cooperate with other States Parties in conducting inquiries with respect to offences covered by this Convention concerning:
(i) The identity, whereabouts and activities of persons suspected of involvement in such offences or the location of other persons concerned;
(ii) The movement of proceeds of crime or property derived from the commission of such offences;
(iii) The movement of property, equipment or other instrumentalities used or intended for use in the commission of such offences;
(c) To provide, where appropriate, necessary items or quantities of substances for analytical or investigative purposes;
(d) To exchange, where appropriate, information with other States Parties concerning specific means and methods used to commit offences covered by this Convention, including the use of false identities, forged, altered or false documents and other means of concealing activities;
(e) To facilitate effective coordination between their competent authorities, agencies and services and to promote the exchange of personnel and other experts, including, subject to bilateral agreements or arrangements between the States Parties concerned, the posting of liaison officers;
(f) To exchange information and coordinate administrative and other measures taken as appropriate for the purpose of early identification of the offences covered by this Convention.

2. With a view to giving effect to this Convention, States Parties shall consider entering into bilateral or multilateral agreements or arrangements on direct cooperation between their law enforcement agencies and, where such agreements or arrangements already exist, amending them. In the absence of such agreements or arrangements between the States Parties concerned, the States Parties may consider this Convention to be the basis for mutual law enforcement cooperation in respect of the offences covered by this Convention. Whenever appropriate, States Parties shall make full use of agreements or arrangements, including international or regional organizations, to enhance the cooperation between their law enforcement agencies.

3. States Parties shall endeavour to cooperate within their means to respond to offences covered by this Convention committed through the use of modern technology.

Article 49. Joint investigations

States Parties shall consider concluding bilateral or multilateral agreements or arrangements whereby, in relation to matters that are the subject of investigations, prosecutions or judicial proceedings in one or more States, the competent authorities concerned may establish joint investigative bodies. In the absence of such agreements or arrangements, joint investigations may be undertaken by agreement on a case-by-case basis. The States Parties involved shall ensure that the sovereignty of the State Party in whose territory such investigation is to take place is fully respected.

Article 50. Special investigative techniques

1. In order to combat corruption effectively, each State Party shall, to the extent permitted by the basic principles of its domestic legal system and in accordance with the conditions prescribed by its domestic law, take such measures as may be necessary, within its means, to allow for the appropriate use by its competent authorities of controlled delivery and, where it deems appropriate, other special investigative techniques, such as electronic or other forms of surveillance and undercover operations, within its territory, and to allow for the admissibility in court of evidence derived therefrom.

2. For the purpose of investigating the offences covered by this Convention, States Parties are encouraged to conclude, when necessary, appropriate bilateral or multilateral agreements or arrangements for using such special investigative techniques in the context of cooperation at the international level. Such agreements or arrangements shall be concluded and implemented in full compliance with the principle of sovereign equality of States and shall be carried out strictly in accordance with the terms of those agreements or arrangements.

3. In the absence of an agreement or arrangement as set forth in paragraph 2 of this article, decisions to use such special investigative techniques at the international level shall be made on a case-by-case basis and may, when necessary, take into consideration financial arrangements and understandings with respect to the exercise of jurisdiction by the States Parties concerned.

4. Decisions to use controlled delivery at the international level may, with the consent of the States Parties concerned, include methods such as intercepting and allowing the goods or funds to continue intact or be removed or replaced in whole or in part.

Chapter V
ASSET RECOVERY

Article 51. General provision

The return of assets pursuant to this chapter is a fundamental principle of this Convention, and States Parties shall afford one another the widest measure of cooperation and assistance in this regard.

Article 52. Prevention and detection of transfers of proceeds of crime

1. Without prejudice to article 14 of this Convention, each State Party shall take such measures as may be necessary, in accordance with its domestic law, to require financial institutions within its jurisdiction to verify the identity of customers, to take reasonable steps to determine the identity of beneficial owners of funds deposited into high-value accounts and to conduct enhanced scrutiny of accounts sought or maintained by or on behalf of individuals who are, or have been, entrusted with prominent public functions and their family members and close associates. Such enhanced scrutiny shall be reasonably designed to detect suspicious transactions for the purpose of reporting to competent authorities and should not be so construed as to discourage or prohibit financial institutions from doing business with any legitimate customer.

2. In order to facilitate implementation of the measures provided for in paragraph 1 of this article, each State Party, in accordance with its domestic law and inspired by relevant initiatives of regional, interregional and multilateral organizations against money-laundering, shall:
(a) Issue advisories regarding the types of natural or legal person to whose accounts financial institutions within its jurisdiction will be expected to apply enhanced scrutiny, the types of accounts and transactions to which to pay particular attention and appropriate account-opening, maintenance and recordkeeping measures to take concerning such accounts; and
(b) Where appropriate, notify financial institutions within its jurisdiction, at the request of another State Party or on its own initiative, of the identity of particular natural or legal persons to whose accounts such institutions will be expected to apply enhanced scrutiny, in addition to those whom the financial institutions may otherwise identify.

3. In the context of paragraph 2(a) of this article, each State Party shall implement measures to ensure that its financial institutions maintain adequate records, over an appropriate period of time, of accounts and transactions involving the persons mentioned in paragraph 1 of this article, which should, as a minimum, contain information relating to the identity of the customer as well as, as far as possible, of the beneficial owner.

4. With the aim of preventing and detecting transfers of proceeds of offences established in accordance with this Convention, each State Party shall implement appropriate and effective measures to prevent, with the help of its regulatory and oversight bodies, the establishment of banks that have no physical presence and that are not affiliated with a regulated financial group. Moreover, States Parties may consider requiring their financial institutions to refuse to enter into or continue a correspondent banking relationship with such institutions and to guard against establishing relations with foreign financial institutions that permit their accounts to be used by banks that have no physical presence and that are not affiliated with a regulated financial group.

5. Each State Party shall consider establishing, in accordance with its domestic law, effective financial disclosure systems for appropriate public officials and shall provide for appropriate sanctions for non-compliance. Each State Party shall also consider taking such measures as may be necessary to permit its competent authorities to share that information with the competent authorities in other States Parties when necessary to investigate, claim and recover proceeds of offences established in accordance with this Convention.

6. Each State Party shall consider taking such measures as may be necessary, in accordance with its domestic law, to require appropriate public officials having an interest in or signature or other authority over a financial account in a foreign country to report that relationship to appropriate authorities and to maintain appropriate records related to such accounts. Such measures shall also provide for appropriate sanctions for non-compliance.

Article 53. Measures for direct recovery of property

Each State Party shall, in accordance with its domestic law:
(a) Take such measures as may be necessary to permit another State Party to initiate civil action in its courts to establish title to or ownership of property acquired through the commission of an offence established in accordance with this Convention;
(b) Take such measures as may be necessary to permit its courts to order those who have committed offences established in accordance with this Convention to pay compensation or damages to another State Party that has been harmed by such offences; and
(c) Take such measures as may be necessary to permit its courts or competent authorities, when having to decide on confiscation, to recognize another State Party’s claim as a legitimate owner of property acquired through the commission of an offence established in accordance with this Convention.

Article 54. Mechanisms for recovery of property through international cooperation in confiscation

1. Each State Party, in order to provide mutual legal assistance pursuant to article 55 of this Convention with respect to property acquired through or involved in the commission of an offence established in accordance with this Convention, shall, in accordance with its domestic law:
(a) Take such measures as may be necessary to permit its competent authorities to give effect to an order of confiscation issued by a court of another State Party;
(b) Take such measures as may be necessary to permit its competent authorities, where they have jurisdiction, to order the confiscation of such property of foreign origin by adjudication of an offence of money-laundering or such other offence as may be within its jurisdiction or by other procedures authorized under its domestic law; and
(c) Consider taking such measures as may be necessary to allow confiscation of such property without a criminal conviction in cases in which the offender cannot be prosecuted by reason of death, flight or absence or in other appropriate cases.

2. Each State Party, in order to provide mutual legal assistance upon a request made pursuant to paragraph 2 of article 55 of this Convention, shall, in accordance with its domestic law:
(a) Take such measures as may be necessary to permit its competent authorities to freeze or seize property upon a freezing or seizure order issued by a court or competent authority of a requesting State Party that provides a reasonable basis for the requested State Party to believe that there are sufficient grounds for taking such actions and that the property would eventually be subject to an order of confiscation for purposes of paragraph 1(a) of this article;
(b) Take such measures as may be necessary to permit its competent authorities to freeze or seize property upon a request that provides a reasonable basis for the requested State Party to believe that there are sufficient grounds for taking such actions and that the property would eventually be subject to an order of confiscation for purposes of paragraph 1(a) of this article; and
(c) Consider taking additional measures to permit its competent authorities to preserve property for confiscation, such as on the basis of a foreign arrest or criminal charge related to the acquisition of such property.

Article 55. International cooperation for purposes of confiscation

1. A State Party that has received a request from another State Party having jurisdiction over an offence established in accordance with this Convention for confiscation of proceeds of crime, property, equipment or other instrumentalities referred to in article 31, paragraph 1, of this Convention situated in its territory shall, to the greatest extent possible within its domestic legal system:
(a) Submit the request to its competent authorities for the purpose of obtaining an order of confiscation and, if such an order is granted, give effect to it; or
(b) Submit to its competent authorities, with a view to giving effect to it to the extent requested, an order of confiscation issued by a court in the territory of the requesting State Party in accordance with articles 31, paragraph 1, and 54, paragraph 1(a), of this Convention insofar as it relates to proceeds of crime, property, equipment or other instrumentalities referred to in article 31, paragraph 1, situated in the territory of the requested State Party.

2. Following a request made by another State Party having jurisdiction over an offence established in accordance with this Convention, the requested State Party shall take measures to identify, trace and freeze or seize proceeds of crime, property, equipment or other instrumentalities referred to in article 31, paragraph 1, of this Convention for the purpose of eventual confiscation to be ordered either by the requesting State Party or, pursuant to a request under paragraph 1 of this article, by the requested State Party.

3. The provisions of article 46 of this Convention are applicable, mutatis mutandis, to this article. In addition to the information specified in article 46, paragraph 15, requests made pursuant to this article shall contain:
(a) In the case of a request pertaining to paragraph 1(a) of this article, a description of the property to be confiscated, including, to the extent possible, the location and, where relevant, the estimated value of the property and a statement of the facts relied upon by the requesting State Party sufficient to enable the requested State Party to seek the order under its domestic law;
(b) In the case of a request pertaining to paragraph 1(b) of this article, a legally admissible copy of an order of confiscation upon which the request is based issued by the requesting State Party, a statement of the facts and information as to the extent to which execution of the order is requested, a statement specifying the measures taken by the requesting State Party to provide adequate notification to bona fide third parties and to ensure due process and a statement that the confiscation order is final;
(c) In the case of a request pertaining to paragraph 2 of this article, a statement of the facts relied upon by the requesting State Party and a description of the actions requested and, where available, a legally admissible copy of an order on which the request is based.

4. The decisions or actions provided for in paragraphs 1 and 2 of this article shall be taken by the requested State Party in accordance with and subject to the provisions of its domestic law and its procedural rules or any bilateral or multilateral agreement or arrangement to which it may be bound in relation to the requesting State Party.

5. Each State Party shall furnish copies of its laws and regulations that give effect to this article and of any subsequent changes to such laws and regulations or a description thereof to the Secretary-General of the United Nations.

6. If a State Party elects to make the taking of the measures referred to in paragraphs 1 and 2 of this article conditional on the existence of a relevant treaty, that State Party shall consider this Convention the necessary and sufficient treaty basis.

7. Cooperation under this article may also be refused or provisional measures lifted if the requested State Party does not receive sufficient and timely evidence or if the property is of a de minimis value.

8. Before lifting any provisional measure taken pursuant to this article, the requested State Party shall, wherever possible, give the requesting State Party an opportunity to present its reasons in favour of continuing the measure.

9. The provisions of this article shall not be construed as prejudicing the rights of bona fide third parties.

Article 56. Special cooperation

Without prejudice to its domestic law, each State Party shall endeavour to take measures to permit it to forward, without prejudice to its own investigations, prosecutions or judicial proceedings, information on proceeds of offences established in accordance with this Convention to another State Party without prior request, when it considers that the disclosure of such information might assist the receiving State Party in initiating or carrying out investigations, prosecutions or judicial proceedings or might lead to a request by that State Party under this chapter of the Convention.

Article 57. Return and disposal of assets

1. Property confiscated by a State Party pursuant to article 31 or 55 of this Convention shall be disposed of, including by return to its prior legitimate owners, pursuant to paragraph 3 of this article, by that State Party in accordance with the provisions of this Convention and its domestic law.

2. Each State Party shall adopt such legislative and other measures, in accordance with the fundamental principles of its domestic law, as may be necessary to enable its competent authorities to return confiscated property, when acting on the request made by another State Party, in accordance with this Convention, taking into account the rights of bona fide third parties.

3. In accordance with articles 46 and 55 of this Convention and paragraphs 1 and 2 of this article, the requested State Party shall:
(a) In the case of embezzlement of public funds or of laundering of embezzled public funds as referred to in articles 17 and 23 of this Convention, when confiscation was executed in accordance with article 55 and on the basis of a final judgement in the requesting State Party, a requirement that can be waived by the requested State Party, return the confiscated property to the requesting State Party;
(b) In the case of proceeds of any other offence covered by this Convention, when the confiscation was executed in accordance with article 55 of this Convention and on the basis of a final judgement in the requesting State Party, a requirement that can be waived by the requested State Party, return the confiscated property to the requesting State Party, when the requesting State Party reasonably establishes its prior ownership of such confiscated property to the requested State Party or when the requested State Party recognizes damage to the requesting State Party as a basis for returning the confiscated property;
(c) In all other cases, give priority consideration to returning confiscated property to the requesting State Party, returning such property to its prior legitimate owners or compensating the victims of the crime.

4. Where appropriate, unless States Parties decide otherwise, the requested State Party may deduct reasonable expenses incurred in investigations, prosecutions or judicial proceedings leading to the return or disposition of confiscated property pursuant to this article.

5. Where appropriate, States Parties may also give special consideration to concluding agreements or mutually acceptable arrangements, on a case-by-case basis, for the final disposal of confiscated property.

Article 58. Financial intelligence unit

States Parties shall cooperate with one another for the purpose of preventing and combating the transfer of proceeds of offences established in accordance with this Convention and of promoting ways and means of recovering such proceeds and, to that end, shall consider establishing a financial intelligence unit to be responsible for receiving, analysing and disseminating to the competent authorities reports of suspicious financial transactions.

Article 59. Bilateral and multilateral agreements and arrangements

States Parties shall consider concluding bilateral or multilateral agreements or arrangements to enhance the effectiveness of international cooperation undertaken pursuant to this chapter of the Convention.

Chapter VI
TECHNICAL ASSISTANCE AND INFORMATION EXCHANGE

Article 60. Training and technical assistance

1. Each State Party shall, to the extent necessary, initiate, develop or improve specific training programmes for its personnel responsible for preventing and combating corruption. Such training programmes could deal, inter alia, with the following areas:
(a) Effective measures to prevent, detect, investigate, punish and control corruption, including the use of evidence-gathering and investigative methods;
(b) Building capacity in the development and planning of strategic anti-corruption policy;
(c) Training competent authorities in the preparation of requests for mutual legal assistance that meet the requirements of this Convention;
(d) Evaluation and strengthening of institutions, public service management and the management of public finances, including public procurement, and the private sector;
(e) Preventing and combating the transfer of proceeds of offences established in accordance with this Convention and recovering such proceeds;
(f) Detecting and freezing of the transfer of proceeds of offences established in accordance with this Convention;
(g) Surveillance of the movement of proceeds of offences established in accordance with this Convention and of the methods used to transfer, conceal or disguise such proceeds;
(h) Appropriate and efficient legal and administrative mechanisms and methods for facilitating the return of proceeds of offences established in accordance with this Convention;
(i) Methods used in protecting victims and witnesses who cooperate with judicial authorities; and
(j) Training in national and international regulations and in languages.

2. States Parties shall, according to their capacity, consider affording one another the widest measure of technical assistance, especially for the benefit of developing countries, in their respective plans and programmes to combat corruption, including material support and training in the areas referred to in paragraph 1 of this article, and training and assistance and the mutual exchange of relevant experience and specialized knowledge, which will facilitate international cooperation between States Parties in the areas of extradition and mutual legal assistance.

3. States Parties shall strengthen, to the extent necessary, efforts to maximize operational and training activities in international and regional organizations and in the framework of relevant bilateral and multilateral agreements or arrangements.

4. States Parties shall consider assisting one another, upon request, in conducting evaluations, studies and research relating to the types, causes, effects and costs of corruption in their respective countries, with a view to developing, with the participation of competent authorities and society, strategies and action plans to combat corruption.

5. In order to facilitate the recovery of proceeds of offences established in accordance with this Convention, States Parties may cooperate in providing each other with the names of experts who could assist in achieving that objective.

6. States Parties shall consider using subregional, regional and international conferences and seminars to promote cooperation and technical assistance and to stimulate discussion on problems of mutual concern, including the special problems and needs of developing countries and countries with economies in transition.

7. States Parties shall consider establishing voluntary mechanisms with a view to contributing financially to the efforts of developing countries and countries with economies in transition to apply this Convention through technical assistance programmes and projects.

8. Each State Party shall consider making voluntary contributions to the United Nations Office on Drugs and Crime for the purpose of fostering, through the Office, programmes and projects in developing countries with a view to implementing this Convention.

Article 61. Collection, exchange and analysis of information on corruption

1. Each State Party shall consider analysing, in consultation with experts, trends in corruption in its territory, as well as the circumstances in which corruption offences are committed.

2. States Parties shall consider developing and sharing with each other and through international and regional organizations statistics, analytical expertise concerning corruption and information with a view to developing, insofar as possible, common definitions, standards and methodologies, as well as information on best practices to prevent and combat corruption.

3. Each State Party shall consider monitoring its policies and actual measures to combat corruption and making assessments of their effectiveness and efficiency.

Article 62. Other measures: implementation of the Convention through economic development and technical assistance

1. States Parties shall take measures conducive to the optimal implementation of this Convention to the extent possible, through international cooperation, taking into account the negative effects of corruption on society in general, in particular on sustainable development.

2. States Parties shall make concrete efforts to the extent possible and in coordination with each other, as well as with international and regional organizations:
(a) To enhance their cooperation at various levels with developing countries, with a view to strengthening the capacity of the latter to prevent and combat corruption;
(b) To enhance financial and material assistance to support the efforts of developing countries to prevent and fight corruption effectively and to help them implement this Convention successfully;
(c) To provide technical assistance to developing countries and countries with economies in transition to assist them in meeting their needs for the implementation of this Convention. To that end, States Parties shall endeavour to make adequate and regular voluntary contributions to an account specifically designated for that purpose in a United Nations funding mechanism. States Parties may also give special consideration, in accordance with their domestic law and the provisions of this Convention, to contributing to that account a percentage of the money or of the corresponding value of proceeds of crime or property confiscated in accordance with the provisions of this Convention;
(d) To encourage and persuade other States and financial institutions as appropriate to join them in efforts in accordance with this article, in particular by providing more training programmes and modern equipment to developing countries in order to assist them in achieving the objectives of this Convention.

3. To the extent possible, these measures shall be without prejudice to existing foreign assistance commitments or to other financial cooperation arrangements at the bilateral, regional or international level.

4. States Parties may conclude bilateral or multilateral agreements or arrangements on material and logistical assistance, taking into consideration the financial arrangements necessary for the means of international cooperation provided for by this Convention to be effective and for the prevention, detection and control of corruption.

Chapter VII
MECHANISMS FOR IMPLEMENTATION

Article 63. Conference of the States Parties to the Convention

1. A Conference of the States Parties to the Convention is hereby established to improve the capacity of and cooperation between States Parties to achieve the objectives set forth in this Convention and to promote and review its implementation.

2. The Secretary-General of the United Nations shall convene the Conference of the States Parties not later than one year following the entry into force of this Convention. Thereafter, regular meetings of the Conference of the States Parties shall be held in accordance with the rules of procedure adopted by the Conference.

3. The Conference of the States Parties shall adopt rules of procedure and rules governing the functioning of the activities set forth in this article, including rules concerning the admission and participation of observers, and the payment of expenses incurred in carrying out those activities.

4. The Conference of the States Parties shall agree upon activities, procedures and methods of work to achieve the objectives set forth in paragraph 1 of this article, including:
(a) Facilitating activities by States Parties under articles 60 and 62 and chapters II to V of this Convention, including by encouraging the mobilization of voluntary contributions;
(b) Facilitating the exchange of information among States Parties on patterns and trends in corruption and on successful practices for preventing and combating it and for the return of proceeds of crime, through, inter alia, the publication of relevant information as mentioned in this article;
(c) Cooperating with relevant international and regional organizations and mechanisms and non-governmental organizations;
(d) Making appropriate use of relevant information produced by other international and regional mechanisms for combating and preventing corruption in order to avoid unnecessary duplication of work;
(e) Reviewing periodically the implementation of this Convention by its States Parties;
(f) Making recommendations to improve this Convention and its implementation;
(g) Taking note of the technical assistance requirements of States Parties with regard to the implementation of this Convention and recommending any action it may deem necessary in that respect.

5. For the purpose of paragraph 4 of this article, the Conference of the States Parties shall acquire the necessary knowledge of the measures taken by States Parties in implementing this Convention and the difficulties encountered by them in doing so through information provided by them and through such supplemental review mechanisms as may be established by the Conference of the States Parties.

6. Each State Party shall provide the Conference of the States Parties with information on its programmes, plans and practices, as well as on legislative and administrative measures to implement this Convention, as required by the Conference of the States Parties. The Conference of the States Parties shall examine the most effective way of receiving and acting upon information, including, inter alia, information received from States Parties and from competent international organizations. Inputs received from relevant non-governmental organizations duly accredited in accordance with procedures to be decided upon by the Conference of the States Parties may also be considered.

7. Pursuant to paragraphs 4 to 6 of this article, the Conference of the States Parties shall establish, if it deems it necessary, any appropriate mechanism or body to assist in the effective implementation of the Convention.

Article 64. Secretariat

1. The Secretary-General of the United Nations shall provide the necessary secretariat services to the Conference of the States Parties to the Convention.

2. The secretariat shall:
(a) Assist the Conference of the States Parties in carrying out the activities set forth in article 63 of this Convention and make arrangements and provide the necessary services for the sessions of the Conference of the States Parties;
(b) Upon request, assist States Parties in providing information to the Conference of the States Parties as envisaged in article 63, paragraphs 5 and 6, of this Convention; and
(c) Ensure the necessary coordination with the secretariats of relevant international and regional organizations.

Chapter VIII
FINAL PROVISIONS

Article 65. Implementation of the Convention

1. Each State Party shall take the necessary measures, including legislative and administrative measures, in accordance with fundamental principles of its domestic law, to ensure the implementation of its obligations under this Convention.

2. Each State Party may adopt more strict or severe measures than those provided for by this Convention for preventing and combating corruption.

Article 66. Settlement of disputes

l. States Parties shall endeavour to settle disputes concerning the interpretation or application of this Convention through negotiation.

2. Any dispute between two or more States Parties concerning the interpretation or application of this Convention that cannot be settled through negotiation within a reasonable time shall, at the request of one of those States Parties, be submitted to arbitration. If, six months after the date of the request for arbitration, those States Parties are unable to agree on the organization of the arbitration, any one of those States Parties may refer the dispute to the International Court of Justice by request in accordance with the Statute of the Court.

3. Each State Party may, at the time of signature, ratification, acceptance or approval of or accession to this Convention, declare that it does not consider itself bound by paragraph 2 of this article. The other States Parties shall not be bound by paragraph 2 of this article with respect to any State Party that has made such a reservation.

4. Any State Party that has made a reservation in accordance with paragraph 3 of this article may at any time withdraw that reservation by notification to the Secretary-General of the United Nations.

Article 67. Signature, ratification, acceptance, approval and accession

1. This Convention shall be open to all States for signature from 9 to 11 December 2003 in Merida, Mexico, and thereafter at United Nations Headquarters in New York until 9 December 2005.

2. This Convention shall also be open for signature by regional economic integration organizations provided that at least one member State of such organization has signed this Convention in accordance with paragraph 1 of this article.

3. This Convention is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. A regional economic integration organization may deposit its instrument of ratification, acceptance or approval if at least one of its member States has done likewise. In that instrument of ratification, acceptance or approval, such organization shall declare the extent of its competence with respect to the matters governed by this Convention. Such organization shall also inform the depositary of any relevant modification in the extent of its competence.

4. This Convention is open for accession by any State or any regional economic integration organization of which at least one member State is a Party to this Convention. Instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. At the time of its accession, a regional economic integration organization shall declare the extent of its competence with respect to matters governed by this Convention. Such organization shall also inform the depositary of any relevant modification in the extent of its competence.

Article 68. Entry into force

1. This Convention shall enter into force on the ninetieth day after the date of deposit of the thirtieth instrument of ratification, acceptance, approval or accession. For the purpose of this paragraph, any instrument deposited by a regional economic integration organization shall not be counted as additional to those deposited by member States of such organization.

2. For each State or regional economic integration organization ratifying, accepting, approving or acceding to this Convention after the deposit of the thirtieth instrument of such action, this Convention shall enter into force on the thirtieth day after the date of deposit by such State or organization of the relevant instrument or on the date this Convention enters into force pursuant to paragraph 1 of this article, whichever is later.

Article 69. Amendment

1. After the expiry of five years from the entry into force of this Convention, a State Party may propose an amendment and transmit it to the Secretary-General of the United Nations, who shall thereupon communicate the proposed amendment to the States Parties and to the Conference of the States Parties to the Convention for the purpose of considering and deciding on the proposal. The Conference of the States Parties shall make every effort to achieve consensus on each amendment. If all efforts at consensus have been exhausted and no agreement has been reached, the amendment shall, as a last resort, require for its adoption a two-thirds majority vote of the States Parties present and voting at the meeting of the Conference of the States Parties.

2. Regional economic integration organizations, in matters within their competence, shall exercise their right to vote under this article with a number of votes equal to the number of their member States that are Parties to this Convention. Such organizations shall not exercise their right to vote if their member States exercise theirs and vice versa.

3. An amendment adopted in accordance with paragraph 1 of this article is subject to ratification, acceptance or approval by States Parties.

4. An amendment adopted in accordance with paragraph 1 of this article shall enter into force in respect of a State Party ninety days after the date of the deposit with the Secretary-General of the United Nations of an instrument of ratification, acceptance or approval of such amendment.

5. When an amendment enters into force, it shall be binding on those States Parties which have expressed their consent to be bound by it. Other States Parties shall still be bound by the provisions of this Convention and any earlier amendments that they have ratified, accepted or approved.

Article 70. Denunciation

1. A State Party may denounce this Convention by written notification to the Secretary-General of the United Nations. Such denunciation shall become effective one year after the date of receipt of the notification by the Secretary-General.

2. A regional economic integration organization shall cease to be a Party to this Convention when all of its member States have denounced it.

Article 71. Depositary and languages

1. The Secretary-General of the United Nations is designated depositary of this Convention.

2. The original of this Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

In witness whereof, the undersigned plenipotentiaries, being duly authorized thereto by their respective Governments, have signed this Convention.