Teksti suurus:

Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatused

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT II 2010, 9, 23

Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatused

Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatuste heakskiitmise seadus

Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon

LÄÄNEMERE MEREKESKKONNA KAITSE KOMISJONI SOOVITUS 21/1
Soovituse jõustumisel 31. detsembril 2000. aastal kaotab komisjoni soovitus 19/6 kehtivuse.
Vastu võetud 20. märtsil 2000. aastal,
võttes arvesse 1992. aasta konventsiooni artikli 20 lõike 1 punkti c.

1992. AASTA HELSINGI KONVENTSIOONI III LISA
«MAAL PAIKNEVATEST REOSTUSALLIKATEST PÄRINEVA REOSTUSE VÄLTIMISE MEETMED JA KRITEERIUMID» MUUDATUSED

Komisjon,

märkides rahuloluga, et Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon (1992) jõustus 17. jaanuaril 2000;

viidates 1992. aasta Helsingi konventsiooni artikli 36 lõikele 5, mille kohaselt rakendatakse 1974. aasta Helsingi konventsiooni lisade muudatusi, mille konventsiooni osalisriigid on vastu võtnud 1992. aasta Helsingi konventsiooni allkirjastamise ja jõustumise vahelisel ajal, kuni 1992. aasta Helsingi konventsiooni asjaomased lisad on asjakohaselt muudetud;

meenutades samuti, et 1974. aasta Helsingi konventsiooni III lisa muudeti HELCOMi soovitusega 19/6 ja et konventsiooni osalisriigid otsustasid need muudatused vastu võttes muuta nende kohaselt 1992. aasta Helsingi konventsiooni III lisa juhul, kui konventsioon jõustub enne muudatuste heakskiitmist;

meenutades lisaks, et vastavalt 1974. aasta Helsingi konventsiooni artikli 24 lõikele 2 pikendati HELCOMi soovituses 19/6 tehtud III lisa muudatuste jõustumisaega kuue kuu võrra ning et jõustumispäev lükati 1. jaanuarilt edasi 1. juulile 2000;

võttes arvesse 1992. aasta Helsingi konventsiooni lisade muutmise menetlust, mis on sätestatud selle konventsiooni artiklis 32,

otsustab:
a) muuta 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni III lisa vastavalt käesoleva soovituse liitele (mis vastab HELCOMi soovituse 19/6 liitele);
b) paluda hoiulevõtjal teatada nendest muudatustest konventsiooni osalisriikidele koos komisjoni soovitusega need heaks kiita;
c) määrata heakskiidetud muudatuste jõustumisajaks 31. detsember 2000;

soovitab tungivalt, et:
a) Rootsi, Saksamaa, Soome ja Taani valitsus töötaksid III lisa II osas nimetatud meetmete rakendamise programmid välja 1. jaanuariks 2000 ja rakendaksid need 1. jaanuariks 2002;
b) Eesti, Leedu, Läti, Poola ja Venemaa valitsus töötaksid III lisa II osas nimetatud meetmete rakendamise programmid välja 1. jaanuariks 2002 ja rakendaksid need 1. jaanuariks 2011;

palub konventsiooni osalisriikide valitsustel esitada III lisa muudatuste rakendamise arengu kohta aruanne kokkulepitud tähtaegade ja 1992. aasta Helsingi konventsiooni artikli 16 lõike 1 kohaselt.

 
Liide

Pärast III lisa üldpealkirja lisatakse tekst «I osa. Tööstuse ja kohalike omavalitsuste tekitatava reostuse vältimine».

Pärast I osa lisatakse järgmised uued reeglid:

II osa. Põllumajandusest pärineva reostuse vältimine

1. reegel: Üldsätted

Vastavalt käesoleva konventsiooni asjakohastele osadele rakendavad konventsiooni osalisriigid allpool kirjeldatud meetmeid ja võtavad põllumajandustegevusest tuleneva saaste vähendamiseks arvesse parimat keskkonnapraktikat (Best Environment Practice – BEP) ja parimat võimalikku tehnoloogiat (Best Available Technology – BAT). Konventsiooni osalisriigid töötavad välja allpool nimetatud aspekte sisaldavad juhised ja esitavad komisjonile aruande.

2. reegel: Taimetoitained

Konventsiooni osalisriigid lisavad järgmised põhimõtted riigi õigusaktidesse või suunistesse ning kohandavad need riigis valitsevate tingimustega, et vähendada põllumajanduse ebasoodsat mõju. Konkreetsete nõuete taset arvestatakse riigi õigusaktide alusena.

1. Loomkoormus

Et tagada, et sõnnikut ei tekiks põllumaaga võrreldes liiga palju, peab loomade arv põllumajandusettevõttes ja sõnniku laotamiseks kasutatava põllumaa suurus olema tasakaalus, mida väljendatakse loomkoormusena. Loomade suurimat arvu täpsustatakse, võttes arvesse sõnnikus leiduva fosfori ja lämmastiku kogust ning põllukultuuride toitainevajadust.

2. Sõnniku hoidmine

Sõnniku hoidmise kvaliteet peab olema selline, et kaod hoitakse ära. Hoidla maht peab olema piisavalt suur, et tagada sõnniku laotamine üksnes siis, kui taimed saavad toitaineid omastada. Nõutav miinimummaht peab vastama 6 kuu jooksul tekkiva sõnniku kogusele. Uriini- ja lägahoidlad peavad olema kaetud või töödeldud sellisel viisil, mis tõhusalt vähendab ammoniaagiheidet.

3. Põllumajanduslik reovesi ja silohoidlate heitvesi

Loomalautade reovett tuleb hoida uriini- või lägahoidlas või käidelda muul saaste vältimiseks sobival viisil. Silo ettevalmistamisel ja hoidmisel tekkiv heitvesi tuleb koguda ja hoida uriini- või lägahoidlas.

4. Orgaanilise sõnniku kasutamine

Orgaanilist sõnnikut (läga, kuiva sõnnikut, uriini, kanalisatsioonijääke, komposti jne) tuleb laotada selliselt, et taimede toitainete kao oht on viidud miinimumini, seda ei laotata külmunud1, väga märjale ega lumisele maapinnale. Orgaaniline sõnnik tuleks võimalikult kiiresti pärast selle tekkimist paljal maapinnal ära kasutada. Tuleb kindlaks määrata ajavahemikud, mil ükski kasutusala ei ole vastuvõetav.

5. Toitainete kasutamise määrad

Toitainete kasutamise määrad ei tohi ületada põllukultuuri toitainevajadust. Töötatakse välja väetamist käsitlevaid soovitusi sisaldavad riiklikud juhised, milles arvestatakse:
a) pinnase omadusi, toitainesisaldust, tüüpi ja kallet;
b) kliima- ja niisutusolusid;
c) maakasutus- ja põllumajandustavasid, sealhulgas külvikorra süsteemi;
d) kõiki võimalikke täiendavaid toitaineallikaid.

6. Talvine taimejääkidega katmine

Asjaomastes piirkondades tuleb haritav maa talvel ja sügisel katta taimejääkidega, et tõhusalt vähendada taimetoitainete kadu.

7. Toitainete vähendamise ja veekaitsemeetmed
a) pinnavesi – vajaduse korral rajatakse puhvertsoonid, kaldavööndid või settetiigid;
b) põhjavesi – vajaduse korral rajatakse põhjavee kaitsevööndid. Rakendatakse asjakohaseid meetmeid, näiteks rakendatakse väiksemaid väetamismäärasid, kehtestatakse alad, kus sõnniku laotamine on keelatud, ja püsirohumaad;
c) toitaineid vähendavad alad – säilitatakse ja võimaluse korral taastatakse märgalad, et võimaldada taimetoitainete kadude vähendamist ja säilitada elustiku mitmekesisust.

3. reegel: Taimekaitsevahendid

Taimekaitsevahendeid võib käidelda ja kasutada üksnes vastavalt riiklikule riski vähendamise strateegiale, mille aluseks on parim keskkonnapraktika (BEP). Strateegia peab põhinema probleemide ülevaatamisel ja seadma sobivad eesmärgid. Strateegia peab hõlmama järgmisi meetmeid.

1. Registreerimine ja tunnustamine

Taimekaitsevahendeid ei tohi müüa, importida ega kasutada enne, kui ametiasutused on need registreerinud ja andnud taimekaitsevahendite müümiseks, importimiseks või kasutamiseks vastava loa.

2. Hoidmine ja käitlemine

Taimekaitsevahendeid tuleb hoida ja käidelda nii, et oleks välditud vedelikulekke ja mahavalgumise oht. Kriitilisemad valdkonnad on transport, anumate täitmine ja seadmete puhastamine. Välditakse taimekaitsevahendite sattumist väljapoole töödeldavat põllumajandusmaad. Taimekaitsevahendite jäätmed tuleb kõrvaldada riigi õigusaktide kohaselt.

3. Litsents

Taimekaitsevahendite kasutamiseks kaubanduslikul eesmärgil nõutakse litsentsi. Litsentsi taotlevalt isikult nõutakse asjaomast haridust ja väljaõpet selle kohta, kuidas käidelda taimekaitsevahendeid nii, et need avaldaksid tervisele ja keskkonnale võimalikult vähe mõju. Kasutajate teadmisi taimekaitsevahendite käitlemise ja kasutamise kohta tuleb korrapäraselt uuendada.

4. Rakendatav tehnoloogia

Rakendatav tehnoloogia ja praktiline tegevus peab olema kavandatud nii, et taimekaitsevahendite juhuslikud lekked oleksid välditud. Aidatakse kaasa pinnavee kaitsevööndite rajamisele. Pihustamine õhusõidukitelt keelatakse; erandjuhtumite korral nõutakse selleks luba.

5. Pihustusseadmete katsetamine

Propageeritakse pihustusseadmete korrapärast katsetamist, et tagada taimekaitsevahendite pihustamisel usaldusväärne tulemus.

6. Alternatiivsed kontrollimeetodid

Aidatakse kaasa alternatiivsete taimekaitsekontrolli meetodite väljatöötamisele.

4. reegel: Keskkonnaload

Põllumajandusettevõtted, mille loomakasvatustoodang ületab kindlaks määratud suurust, peavad põllumajandusettevõtte keskkonnaaspektide ja keskkonnamõju kohta taotlema heakskiitu.

5. reegel: Keskkonnaseire

Konventsiooni osalisriigid töötavad välja projektid põllumajandussektori keskkonnamõju ja meetmete toime hindamiseks.

6. reegel: Koolitus-, teavitus- ja nõustamisteenus

Konventsiooni osalisriigid edendavad põllumajandussektori keskkonnaküsimuste alaseid koolitus-, teavitus- ja nõustamissüsteeme (nõuandeteenust).

1 Tuleb määrata riigi õigusaktiga sõltuvalt piirkonna kliima- ja ilmastikuoludest.

– – –

LÄÄNEMERE MEREKESKKONNA KAITSE KOMISJONI SOOVITUS 28E/4*
Vastu võetud 15. novembril 2007 Helsingi konventsiooni artikli 20 lõike 1 punkti c alusel.

1992. AASTA HELSINGI KONVENTSIOONI III LISA «MAAL PAIKNEVATEST REOSTUSALLIKATEST PÄRINEVA REOSTUSE VÄLTIMISE MEETMED JA KRITEERIUMID» MUUDATUSED

Komisjon,

võttes arvesse 1992. aasta Helsingi konventsiooni lisade muutmise korda, mis on esitatud konventsiooni artiklis 32,

otsustab
a) muuta 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni III lisa kooskõlas käesoleva soovituse liitega;
b) paluda hoiulevõtjal esitada muudatused koos komisjoni soovitusega osalisriikidele heakskiitmiseks;
c) määrata kindlaks, et muudatused loetakse heakskiidetuks, kui enne 15. augustit 2008 ei ole ükski osalisriikidest muudatusi tagasi lükanud, ja
d) määrata kindlaks, et heakskiidetud muudatused jõustuvad üks aasta pärast käesoleva HELCOMi soovituse vastuvõtmist,

palub osalisriikide valitsustel teatada III lisa muudatuste rakendamisel tehtud edusammudest kokkulepitud tähtajaks ja kooskõlas 1992. aasta Helsingi konventsiooni artikli 16 lõikega 1.
*) Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon 29/2008 täiendas punktiga c 5. märtsil 2008.

 
Liide

Muudetud lisa III: «Maal paiknevatest reostusallikatest pärineva reostuse vältimise meetmed ja kriteeriumid

II OSA. PÕLLUMAJANDUSEST PÄRINEVA REOSTUSE VÄLTIMINE

1. reegel: Üldsätted

Kooskõlas käesoleva konventsiooni asjaomaste osadega rakendavad osalisriigid allpool kirjeldatud meetmeid ja võtavad arvesse parimat keskkonnapraktikat ning parimat võimalikku tehnoloogiat põllumajandustegevusest lähtuva reostuse vähendamiseks. Osalisriigid töötavad välja allpool nimetatud punkte sisaldavad suunised ja teavitavad komisjoni.

2. reegel: Taimsed toitained

Osalisriigid võtavad järgmised põhiprintsiibid üle riigi õigusaktidesse või suunistesse ja kohandavad neid riigi oludega, et vähendada põllumajanduse kahjulikku keskkonnamõju. Kindlaks määratud nõuete tase loetakse riigi õigusaktide puhul miinimumnõueteks.

1. Loomtihedus

Loomade arv põllumajandusettevõttes ja sõnniku laotamiseks kasutatava maa pindala väljendatuna loomtihedusena peab olema tasakaalus, et sõnnikut ei toodetaks liiga palju põllumaa pindalaga võrreldes. Tuleks kindlaks määrata suurim loomade arv, võttes arvesse vajaduse tasakaalustada fosfori ja lämmastiku hulk sõnnikus ning põllukultuuride taimetoitainete vajadus.

2. Lautade asukoht ja projekt

Laudad ja loomatarandikud tuleb paigutada ja projekteerida selliselt, et ei saastata põhja- ja pinnavett.

3. Sõnnikuhoidla ehitamine

Sõnnikuhoidla peab olema sellise kvaliteediga, mis hoiab ära lekked. Hoidla mahutavus peab olema piisav selleks, et sõnnikut laotatakse üksnes siis, kui taimed saavad toitaineid kasutada. Sõnnikuhoidla peab mahutama vähemalt kuue kuu sõnniku.

Sõnnikuhoidla peab olema ehitatud nii, et ei esineks juhuslikke lekkeid, ja olema sellise kvaliteediga, et vältida kadusid. Eri tüüpi sõnniku korral tuleb arvesse võtta järgmisi põhimõtteid:
– tahesõnnikut peab hoidma sõnnikuhoidlas, millel on veekindel põrand ja seinad;
– vedelsõnnikut ja põllumajandusettevõtte jäätmeid peab hoidma tugevast, niiskuskindlast ja sõnniku käitlemistoimingutele vastupidavast materjalist mahutites.

Loomasõnnikut tuleb kasutada nii, et oleks saavutatud selle utiliseerimise võimalikult kõrge efektiivsus.

Tuleb soodustada põllumajandusettevõtjate koostööd sõnniku kasutamisel.

5. Põllumajandusreovesi, sõnnik ja silomahl

Laudast pärit reovett tuleb hoida virtsa- või vedelsõnnikuhoidlas või töödelda reostuse vältimiseks sobival viisil. Sõnnikust nõrgunud või silo valmistamisel ja hoidmisel tekkinud vedelik tuleb koguda ja juhtida virtsa- või vedelsõnnikuhoidlasse.

6. Orgaanilise sõnniku laotamine

Orgaanilist väetist (vedelsõnnikut, tahesõnnikut, virtsa, reoveesetet, komposti jne) tuleb kasutada nii, et oleks saavutatud võimalikult kõrge utiliseerimistõhusus. Orgaanilist väetist tuleb laotada viisil, mis vähendab taimetoitainete kao ohtu. Seda ei tohi laotada külmunud, veega küllastunud või lumega kaetud pinnasele. Orgaaniline väetis tuleb mulda viia võimalikult ruttu pärast laotamist. Tuleb kindlaks määrata perioodid, mil laotamine ei ole lubatud.

7. Toitainete kasutamisnormid

Eutrofeerumise vähendamiseks peab toitainete kasutamine põllumajandusmaal olema piiratud, põhinedes põllukultuuride prognoositava toitainevajaduse ning mullast ja väetistest saadavate toitainekoguste tasakaalul.

Tuleb välja töötada riiklikud suunised koos väetamissoovitustega, mis peavad arvesse võtma järgmist:
– mullastikutingimused, mulla toitainetesisaldus, mulla tüüp ja ala kalle;
– ilmastikuolud ja niisutuse olemasolu;
– maakasutus ja põllumajandustavad, sh külvikordade süsteemid;
– kõik võimalikud välised toitaineallikad.

Igal aastal maale laotatava loomasõnniku kogus, sh loomadest endist maha jääv sõnnik, ei tohiks ületada sõnniku kogust, mis sisaldab
– lämmastikku 170 kg/ha;
– fosforit 25 kg/ha,

et mullaomadusi, põllumajandustavasid ja põllukultuuride liike arvesse võttes vältida ülemääraseid toitaineid.

8. Talvine taimkate

Piirkondades, kus see on asjakohane, peaks haritav maa olema talvel ja sügisel võimaluse korral põllukultuuride all, et taimetoitainete kadu oleks võimalikult suurel määral välditud.

9. Veekaitsemeetmed ja toitainekadude vähendamise alad

Tuleb kehtestada kaitsemeetmed, et vältida toitainete uhtumist vette, võttes arvesse eelkõige järgmist:
– pinnavee kaitseks – tuleb vajaduse korral rajada puhvervööndid, kaldavööndid või settetiigid;
– põhjavee kaitseks – tuleb vajaduse korral rajada põhjavee kaitsevööndid ja kasutusele võtta asjakohased meetmed, nt vähendada väetamisnorme, kehtestada sõnnikulaotamise keeld teatud vööndites ja püsirohumaadel;
– toitainekadude vähendamiseks – tuleb säilitada ja võimaluse korral taastada märgalad, et oleks võimalik vähendada taimetoitainete kadusid ja säilitada elustiku mitmekesisus.

10. Ammoniaagi heitkogused

Loomakasvatusest pärit ammoniaagi heitkoguste vähendamiseks tuleb vältida ülemäärast lämmastikusisaldust sõnnikus, kohandades toidu koostist konkreetse looma vajadustega. Kodulinnukasvatuses tuleb vähendada heitkoguseid, alandades sõnniku niiskusesisaldust või eemaldades sõnniku võimalikult ruttu laudast väljaspool asuvasse hoidlasse.

Tuleb välja töötada programmid, sh strateegiad ja meetmed loomakasvatusest tuleneva ammoniaagilendumise vähendamiseks.

Virtsa- ja vedelsõnnikuhoidlad peavad olema kaetud või neid tuleks käidelda meetodil, mis vähendab tõhusalt ammoniaagi heitkoguseid.

3. reegel: Taimekaitsevahendid

Taimekaitsevahendeid tuleb käidelda ja kasutada üksnes vastavalt riiklikule ohu vähendamise strateegiale, mis peab põhinema parimal keskkonnapraktikal. Strateegia peab tuginema olemasolevate probleemide nimekirjale ja selles tuleb kindlaks määrata sobivad eesmärgid. Strateegia peab hõlmama järgmisi meetmeid.

1. Registreerimine ja loa andmine

Taimekaitsevahendeid ei tohi müüa, importida ega kasutada enne, kui ametiasutused on need registreerinud ja andnud taimekaitsevahendite müümiseks, importimiseks või kasutamiseks vastava loa.

2. Ladustamine ja käitlemine

Taimekaitsevahendeid ladustatakse ja käideldakse, vältides mahavoolamise või lekke ohtu. Selles mõttes olulise tähendusega tööd on vedu ning seadmete täitmine ja puhastamine. Tuleb vältida taimekaitsevahendite muul viisil levimist väljapoole nendega töödeldud põllumajandusmaad. Taimekaitsevahendite jäägid tuleb kõrvaldada riigi õigusaktide kohaselt.

3. Litsents

Litsentsi nõutakse taimekaitsevahendite kutsealaseks kasutamiseks. Litsentsi taotlevalt isikult nõutakse asjaomast haridust ja väljaõpet selle kohta, kuidas käidelda taimekaitsevahendeid nii, et need avaldaksid tervisele ja keskkonnale võimalikult vähe mõju. Kasutajate teadmisi taimekaitsevahendite käitlemise ja kasutamise kohta uuendatakse korrapäraselt.

4. Laotamistehnika

Laotamistehnika ja -võtted tuleb kujundada selliselt, et vältida taimekaitsevahendite tahtmatut ärakannet või äravoolu. Tuleb soodustada kaitsevööndite rajamist pinnaveekogude kallastel. Laotamine õhusõidukitelt on keelatud, erandjuhtudel nõutakse selleks luba.

5. Pritsimisseadmete kontrollimine

Et tagada usaldusväärne tulemus taimekaitsevahendite pritsimisel, tuleb edendada pritsimisseadmete kontrollimist korrapäraste ajavahemike tagant.

6. Alternatiivsed kontrollimeetodid

Tuleb soodustada alternatiivsete taimekaitse kontrollmeetodite väljatöötamist.

4. reegel: Keskkonnaload

Põllumajandusettevõtted, mille loomakasvatustoodang ületab kindlaks määratud suurust, peavad põllumajandusettevõtte keskkonnaaspektide ja keskkonnamõju kohta taotlema heakskiitu.

Intensiivtootmisega kanalatel, sigalatel ja kariloomalautadel, kus on üle 40 000 kodulinnu, 2000 nuumiku (üle 30 kg), 750 emise või 400 karilooma pidamise koha, peab olema asjaomaste ametiasutustega täielikult kooskõlastatud luba.

Loa andmisel peab võtma arvesse keskkonnanõuete täitmist ettevõtte poolt, hõlmates näiteks õhu-, vee- ja pinnaseheiteid, jäätmete teket ja keskkonnaõnnetuste vältimist. Loa andmise tingimused peavad põhinema parimal võimalikul tehnoloogial.

Loa andmise tingimuste määramisel võivad pädevad asutused võtta arvesse ettevõtte tehnilisi omadusi, geograafilist asukohta ja kohalikke keskkonnatingimusi.

Suuri loomakasvatusettevõtteid peetakse punktreostusallikateks ja nad peavad võtma kasutusele asjakohaseid meetmeid.

Ehitiste jaoks, kus on üle saja loomühiku, kehtestavad osalisriigid üldised eeskirjad või lihtsustatud loasüsteemile vastava süsteemi, et tagada käesolevas lisas sätestatud nõuete täitmine.

Mõlemat nimetatud loasüsteemi kohaldatakse 2012. aastaks olemasolevate rajatiste ja uute rajatiste suhtes ning oluliselt muudetavate olemasolevate rajatiste suhtes.

5. reegel: Seire ja hindamine

Osalisriigid kirjeldavad oma riiklikes programmides käesolevas lisas nimetatud meetmete rakendamist ja järelevalvet.

Meetmete tõhususe hindamiseks töötavad osalisriigid välja projektid meetmete mõju ja põllumajandussektori keskkonnamõju hindamiseks.

6. reegel: Koolitus-, teavitus- ja nõustamisteenus

Osalisriigid edendavad põllumajandussektori keskkonnaprobleeme käsitlevaid koolitus-, teavitus- ja nõustamissüsteeme (nõuandeteenust).

– – –

HELCOM RECOMMENDATION 21/1
Upon its entry into force on 31 December 2000, this Recommendation supersedes HELCOM Recommendation 19/6.
Adopted 20 March 2000 having regard to Article 20 (1), c) of the 1992 Helsinki Convention

AMENDMENTS TO ANNEX III “CRITERIA AND MEASURES CONCERNING THE PREVENTION OF POLLUTION FROM LAND-BASED SOURCES” OF THE 1992 HELSINKI CONVENTION

The Commission,

Noting with satisfaction that the Convention on the Protection of the Marine Environment of the Baltic Sea Area, 1992, entered into force on 17 January 2000,

Recalling Article 36 (5) of the 1992 Helsinki Convention according to which amendments to the Annexes of the 1974 Helsinki Convention adopted by the Contracting Parties between the signing of the 1992 Helsinki Convention and its entry into force, shall continue to apply until the corresponding annexes of the 1992 Helsinki Convention have been amended accordingly,

Recalling Also that Annex III of the 1974 Helsinki Convention was amended by HELCOM Recommendation 19/6 and that the Contracting Parties, when adopting these amendments, resolved to amend accordingly Annex III of the 1992 Helsinki Convention if that Convention entered into force prior to the accepted amendments,

Recalling Further that in accordance with Article 24 (2) of the 1974 Helsinki Convention the entry into force of the amendments to Annex III made in HELCOM Recommendation 19/6 was prolonged for an additional period of six months, and that the date of entry accordingly was postponed from 1 January to 1 July 2000,

Taking into Consideration the amendment procedure for the Annexes of the 1992 Helsinki Convention, as contained in Article 32 of that Convention,

Resolves:
a) to amend Annex III of the Convention on the Protection of the Marine Environment of the Baltic Sea Area, 1992, in accordance with the Attachment to this Recommendation (corresponding to the attachment to HELCOM Recommendation 19/6);
b) to ask the Depositary Government to Communicate these amendments to the Contracting Parties with the Commission’s Recommendation for acceptance; and
c) to determine that the accepted amendments shall enter into force on 31 December 2000,

Urges that:
a) the Governments of Denmark, Finland, Germany and Sweden shall develop programmes for the implementation of measures referred to in Part II of Annex III by 1 January 2000 and implement them by 1 January 2002;
b) the Governments of Estonia, Latvia, Lithuania, Poland and Russia shall develop programmes for the implementation of measures referred to in Part II of Annex III and implement them as soon as possible but not later than 1 January 2002 and 1 January 2011, respectively,

Requests the Governments of the Contracting Parties to report on the progress of implementation of the amendments to Annex III in accordance with the agreed deadlines and Article 16, Paragraph 1 of the 1992 Helsinki Convention.

 
ATTACHMENT

After the general title of Annex III the words “Part I; Prevention of Pollution from Industry and Municipalities” are inserted.

After Part I new regulations are inserted as follows:

PART II: PREVENTION OF POLLUTION FROM AGRICULTURE

Regulation 1: General provisions

In accordance with the relevant parts of this Convention the Contracting Parties shall apply the measures described below and take into account Best Environment Practice (BEP) and Best Available Technology (BAT) to reduce the pollution from agricultural activities.

The Contracting Parties shall elaborate Guidelines containing elements specified below and report to the Commission.

Regulation 2: Plant nutrients

The Contracting Parties shall integrate the following basic principles into national legislation or guidelines and adapt to the prevailing conditions within the country to reduce the adverse environmental effects of agriculture. Specified requirements levels shall be considered to be a minimum base for national legislation.

1. Animal density

To ensure that manure is not produced in excess in comparison to the amount of arable land, there must be a balance between the amount of animals on the farm and the amount of land available for spreading manure, expressed as animal density. The maximum amount of animals should be precised with consideration taken to the amount of phosphorus and nitrogen in manure and the crops requirements of plant nutrients.

2. Manure storage

Manure storage must be of such a quality that prevents losses. The storage capacity shall be sufficiently large, to ensure that manure only will be spread when the plants can utilize nutrients. The minimum level to be required should be 6 months storage capacity. Urine and slurry stores should be covered or handled by a method that efficiently reduces ammonia emissions.

3. Agricultural waste water and silage effluents

Waste water from animal housings should either be stored in urine or slurry stores or else be treated in some suitable manner to prevent pollution. Effluents from the preparation and storage of silage should be collected and directed to storages for urine or liquid manure.

4. Application of organic manures

Organic manures (slurry, solid manure, urine, sewage sludge, composts, etc) shall be spread in a way that minimizes the risk for loss of plant nutrients and should not be spread on soils that are frozen[1], water saturated or are covered with snow. Organic manures should be incorporated as soon as possible after application on bare soils. Periods shall be defined when no application is accepted.

5. Application rates for nutrients

Application rates for nutrients should not exceed the crops nutrient requirements. National guidelines should be developed with fertilizing recommendations and they should take reference to:
a) soil conditions, soil nutrient content, soil type and slope;
b) climatic conditions and irrigation;
c) land use and agricultural practices, including crop rotation systems;
d) all external potential nutrient sources.

6. Winter crop cover

In relevant regions the cultivated area should be sufficiently covered by crops in winter and autumn to effectively reduce the loss of plant nutrients

7. Water protection measures and nutrient reduction areas
a) Surface water
Buffer zones, riparian zones or sedimentation ponds should be established, if necessary.
b) Ground water
Ground water protection zones should be established if necessary. Appropriate measures such as reduced fertilization rates, zones where manure spreading is prohibited and permanent grass land areas should be established.
c) Nutrient reduction areas
Wetland areas should be retained and where possible restored, to be able to reduce plant nutrient losses and to retain biological diversity.

Regulation 3: Plant protection products

Plant protection products shall only be handled and used according to a national risk reduction strategy which shall be based on Best Environmental Practice (BEP). The strategy should be based on an inventory of the existing problems and define suitable goals. It shall include measures such as:

1. Registration and approval

Plant protection products shall not be sold, imported or applied until registration and approval for such purposes has been granted by the national authorities.

2. Storage and handling

Storage and handling of plant protection products shall be carried out so that the risks of spillage or leakage are prevented. Some crucial areas are transportation and filling and cleaning of equipment. Other dispersal of plant protection products outside the treated agricultural land area shall be prevented. Waste of plant protection products shall be disposed of according to national legislation.

3. Licence

A licence shall be required for commercial use of plant protection products. To obtain a licence suitable education and training on how to handle plant protection products with a minimum of impact on health and the environment shall be required. The users’ knowledge regarding the handling and usage of plant protection products shall be updated regularly.

4. Application technology

Application technology and practice should be designed to prevent unintentional drift or run-off of plant protection products. Establishment of protection zones along surface waters should be encouraged. Application by aircraft shall be forbidden; exceptional cases require authorization.

5. Testing of spraying equipment

Testing of spraying equipment at regular intervals shall be promoted to ensure a reliable result when spraying with plant protection products.

6. Alternative methods of control

Development of alternative methods for plant protection control should be encouraged.

Regulation 4: Environmental permits

Farms with livestock production above certain size should require approval with regard to environmental aspects and impacts of the farms.

Regulation 5: Environmental monitoring

The Contracting Parties shall develop projects to assess the effects of measures and the impacts of the agricultural sector on the environment.

Regulation 6: Education, information and extension service

The Contracting parties shall promote systems for education, information and extension (advisory service) on environmental issues in the agricultural sector.
[1] To be defined by national legislation depending on the regional climate and weather conditions.

– – –

HELCOM RECOMMENDATION 28E/4 *)
Adopted 15 November 2007,
having regard to Article 20, Paragraph 1) c) of the Helsinki Convention

AMENDMENTS TO ANNEX III “CRITERIA AND MEASURES CONCERNING THE PREVENTION OF POLLUTION FROM LAND-BASED SOURCES” OF THE 1992 HELSINKI CONVENTION

The Commission,

Taking into Consideration the amendment procedure for the Annexes of the 1992 Helsinki Convention, as contained in Article 32 of that Convention,

Resolves:
a) to amend Annex III of the Convention on the Protection of the Marine Environment of the Baltic Sea Area, 1992, in accordance with the Attachment to this Recommendation;
b) to ask the Depositary Government to Communicate these amendments to the Contracting Parties with the Commission’s Recommendation for acceptance;
c) to determine that the amendments shall be deemed to have been accepted unless prior to 15 August 2008 any of the Contracting Parties has objected to the amendments, and
d) to determine that the accepted amendments shall enter into force one year after the adoption of this HELCOM Recommendation,

Requests the Governments of the Contracting Parties to report on the progress of implementation of the amendments to Annex III in accordance with the agreed deadlines and Article 16, Paragraph 1 of the 1992 Helsinki Convention.
*) Additional paragraph c) adopted 5 March 2008 by HELCOM 29/2008.

 
Attachment

Revised Annex III “Criteria and Measures Concerning the Prevention of Pollution from Land-Based Sources

PART II: PREVENTION OF POLLUTION FROM AGRICULTURE

Regulation 1: General provisions

In accordance with the relevant parts of this Convention, the Contracting Parties shall apply the measures described below and take into account Best Environmental Practice (BEP) and Best Available Technology (BAT) to reduce the pollution from agricultural activities. The Contracting Parties shall elaborate Guidelines containing items specified below and report to the Commission.

Regulation 2: Plant nutrients

The Contracting Parties shall integrate the following basic principles into national legislation or guidelines and adapt them to the prevailing conditions within the country to reduce the adverse environmental effects of agriculture. Specified requirement levels shall be considered to be a minimum basis for national legislation.

1. Animal density

To ensure that manure is not produced in excess in comparison to the amount of arable land, there must be a balance between the number of animals on the farm and the amount of land available for spreading manure, expressed as animal density. The maximum number of animals should be determined with consideration taken of the need to balance between the amount of phosphorus and nitrogen in manure and the crops’ requirements for plant nutrients.

2. Location and design of farm animal houses

Farm animal houses and similar enclosures for animals should be located and designed in such a way that ground and surface water will not be polluted.

3. Construction of manure storage

Manure storage must be of such a quality that prevents losses. The storage capacity shall be sufficiently large to ensure that manure only will be spread when the plants can utilise nutrients. The minimum level to be required should be 6 months’ storage capacity.

Manure storage should be constructed to safeguard against unintentional spillages and be of such a quality that prevents losses. With regard to different types of manure, the following principles should be considered:
– solid manure should be stored in dung yards with watertight floor and side walls
liquid manure and farm waste should be stored in containers that are made of strong material impermeable to moisture and resistant to impacts of manure handling operations.

Animal manure should be used in such a way that as high a utilisation efficiency as possible is promoted.

Co-operation between farmers in the use of manure has to be encouraged.

5. Agricultural wastewater, manure and silage effluents

Wastewater from animal housing should either be stored in urine or slurry stores or else be treated in some suitable manner to prevent pollution. Effluents from manure or from preparation and storage of silage should be collected and directed to storage units for urine or liquid manure.

6. Application of organic manures

Organic manures (slurry, solid manure, urine, sewage sludge, composts, etc) should be used in such a way that a high utilisation efficiency can be achieved. Organic manures shall be spread in a way that minimises the risk of loss of plant nutrients and should not be spread on soils that are frozen, water saturated or covered with snow. Organic manures should be incorporated as soon as possible after application on bare soils. Periods shall be defined when no application is accepted.

7. Application rates for nutrients

The application of nutrients in agricultural land shall be limited, based on a balance between the foreseeable nutrient requirements of the crops and the nutrient supply to the crops from the soil and the nutrients with a view to minimise eutrophication.

National guidelines should be developed with fertilising recommendations and they should make reference to:
soil conditions, soil nutrient content, soil type and slope;
climatic conditions and irrigation;
land use and agricultural practices, including crop rotation systems;
all external potential nutrient sources

The amount of livestock manure applied to the land each year including by the animals themselves should not exceed the amount of manure containing:
170 kg/ha nitrogen
25 kg/ha phosphorus

with a view to avoiding nutrient surplus, taking soil characteristics, agricultural practices and crop types into account.

8. Winter crop cover

In relevant regions the cultivated area should be sufficiently covered by crops in winter and autumn to effectively reduce the loss of plant nutrients

9. Water protection measures and nutrient reduction areas

Protection measures should be established to prevent nutrient losses to water particularly as regards
Surface water: buffer zones, riparian zones or sedimentation ponds should be established, if necessary.
Groundwater: Groundwater protection zones should be established if necessary. Appropriate measures such as reduced fertilisation rates, zones where manure spreading is prohibited and permanent grassland areas should be established.
Nutrient reduction areas: Wetland areas should be retained and where possible restored, to be able to reduce plant nutrient losses and to retain biological diversity.

10. Ammonia emissions

In order to reduce ammonia emissions from animal husbandry, a surplus of nitrogen in the manure should be avoided by adjusting the composition of the diet to the requirements of the individual animal. In poultry production, emissions should be brought down by reducing the moisture content of the manure or by removal of manure to storage outside the housing system as soon as possible.

Programmes including strategies and measures for reducing ammonia volatilisation from animal husbandry should be developed.

Urine and slurry stores should be covered or handled by a method that efficiently reduces ammonia emissions.

Regulation 3: Plant protection products

Plant protection products shall only be handled and used according to a national risk reduction strategy which shall be based on BEP. The strategy should be based on an inventory of the existing problems and define suitable goals. It shall include measures such as:

1. Registration and approval

Plant protection products shall not be sold, imported or applied until registration and approval for such purposes has been granted by the national authorities.

2. Storage and handling

Storage and handling of plant protection products shall be carried out so that the risks of spillage or leakage are prevented. Some crucial areas are transportation and filling and cleaning of equipment. Other dispersal of plant protection products outside the treated agricultural land area shall be prevented. Waste of plant protection products shall be disposed of according to national legislation.

3. Licence

A licence shall be required for commercial use of plant protection products. To obtain a licence, suitable education and training on how to handle plant protection products with a minimum of impact on health and the environment shall be required. The users’ knowledge regarding the handling and usage of plant protection products shall be updated regularly.

4. Application technology

Application technology and practice should be designed to prevent unintentional drift or runoff of plant protection products. Establishment of protection zones along surface waters should be encouraged. Application by aircraft shall be forbidden; exceptional cases require authorisation.

5. Testing of spraying equipment

Testing of spraying equipment at regular intervals shall be promoted to ensure a reliable result when spraying with plant protection products.

6. Alternative methods of control

Development of alternative methods for plant protection control should be encouraged.

Regulation 4: Environmental permits

Farms with livestock production above a specified size should require approval with regard to environmental aspects and impacts of the farms.

Installations for the intensive rearing of poultry, pigs and cattle with more than 40,000 places for poultry, 2,000 places for production pigs (over 30 kg), 750 places for sows or 400 animal units cattle shall have a permit fully co-ordinated by the relevant authorities.

The permits must take into account the whole environmental performance of the enterprise, covering e.g. emissions to air, water and land, generation of waste and prevention of environmental accidents. The permit conditions must be based on BAT.

The competent authorities, in determining permit conditions, can take into account the technical characteristics of the enterprise, its geographical location and the local environmental conditions.

These large animal enterprises shall be considered as point sources and shall have adequate measures.

For installations with more than 100 AU the Contracting Parties shall put in practice general rules or a system corresponding to a simplified permit system to ensure the implementation of the requirements in this Annex.

Both of these permit systems shall be applied to existing installations and new installations and existing installations which are subject to substantial changes by 2012.

Regulation 5: Monitoring and evaluation

The Contracting Parties shall describe the implementation and monitoring of measures in this Annex in their national programmes.

To evaluate the effectiveness of the measures, the Contracting Parties shall develop projects to assess the effects of measures and the impacts of the agricultural sector on the environment.

Regulation 6: Education, information and extension service

The Contracting Parties shall promote systems for education, information and extension (advisory service) on environmental issues in the agricultural sector.