Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Eesti soojumika püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri

Vastu võetud 01.03.2006 nr 17
RTL 2006, 24, 424
jõustumine 19.03.2006

Muudetud järgmiste aktidega (näita)

Määrus kehtestatakse «Looduskaitseseaduse» § 10 lõike 2 alusel.

§ 1.  Kaitse alla võtmise eesmärk

  Määrusega võetakse kaitse alla keskkonnaministri 19. mai 2004. a määruse nr 51 «III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine» § 1 lõike 2 punkti 51 kohaselt III kaitsekategooriasse kuuluva liigi eesti soojumika (Saussurea alpina subsp. esthonica) väljaspool kaitsealasid asuvad elupaigad, mida tuleb kaitsta liigi soodsa seisundi tagamiseks.

§ 2.  Eesti soojumika püsielupaikade kaitse alla võtmine

  (1) Kaitse alla võetakse järgmised eesti soojumika püsielupaigad:
  1) Niitvälja Harju maakonnas Keila vallas Keila külas;
  2) Sooniidu Harju maakonnas Kernu vallas Laitse ja Vansi külas;
  3) Parila Harju maakonnas Anija vallas Parila külas;
  4) Kõrissoo Pärnu maakonnas Are vallas Tabria külas;
  5) Jäola Lääne-Viru maakonnas Rakke vallas Väike-Tammiku ja Lammasküla külas ning Avanduse vallas Kärsa külas.

  (2) Püsielupaikade piirid on kantud kaartidele, mis on esitatud määruse lisas².

§ 3.  Püsielupaiga valitseja

  «Looduskaitseseaduse» § 21 lõike 1 kohaselt on püsielupaiga valitsejaks Keskkonnaamet.
[RTL 2009, 11, 131 - jõust. 01.02.2009]

§ 4.  Kaitsekord

  (1) Eesti soojumika püsielupaikade maa-ala kuulub sihtkaitsevööndisse.

  (2) Püsielupaigas kehtib «Looduskaitseseaduses» sätestatud kaitsekord selle määruse erisustega.

  (3) Püsielupaigas on lubatud:
  1) inimeste viibimine;
  2) marjade, seente ja muude metsa kõrvalsaaduste korjamine;
  3) jahipidamine.

  (4) Telkimine, lõkketegemine ja rahvaürituse korraldamine on püsielupaigas lubatud üksnes kohtades, mille püsielupaiga valitseja on selleks ettevalmistanud.

  (5) Püsielupaiga valitseja nõusolekul on püsielupaikades lubatud veerežiimi muutmine eesti soojumika elutingimuste säilimiseks või parandamiseks.

  (6) Eesti soojumika püsielupaikades on vaja säilitada poollooduslikke kooslusi ja sookooslusi, niita rohtu või karjatada loomi ning eemaldada võsa. Eesti soojumika esinemisaladel poollooduslikes kooslustes ja sookooslustes on vaja hoida puu- ja põõsarinde summaarne liituvus alla 0,2.

  (7) Eesti soojumika püsielupaikades on lubatud niita rohtu poollooduslike koosluste esinemisaladel ajavahemikus 10. septembrist 1. oktoobrini.

  (8) Eesti soojumika püsielupaikades metsa esinemisaladel on lubatud metsakoosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile, arvestades järgmisi piiranguid:
  1) puurinde liituvus ei tohi olla alla 0,7;
  2) puurinde harvendamisel tuleb kasvama jätta vanemad puud;
  3) puurinde harvendamine ja puidu kokku- ning väljavedu külmumata pinnaselt on keelatud.

  (9) Eesti soojumika püsielupaikades tuleb hooldustööde käigus niidetud rohi ja raiutud põõsad eemaldada kümne päeva jooksul pärast niitmist või põõsaste raiumist.

  ____________________
¹ EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50; C 241, 29.08.1994, lk 175; L 305, 08.11.1997, lk 42–65; L 236, 23.09.2003 lk 667–702; L 284, 31.10.2003, lk 1–53).

² «Looduskaitseseaduse» § 53 lõike 2 kohaselt ei avaldata Riigi Teatajas püsielupaikade kaarte, nendega saab tutvuda Keskkonnaametis, Keskkonnaministeeriumis, keskkonnaregistris ning maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).
[RTL 2010, 18, 316 - jõust. 12.04.2010]