Teksti suurus:

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokollid

Väljaandja:Välisministeerium
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT II 2010, 14, 55

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokollid

VAREM AVALDATUD DOKUMENTIDE TÕLKE UUS REDAKTSIOON

Välisministeerium esitas Riigi Teatajas avaldamiseks «Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni» protokollide nr 1, 4, 6, 7 ja 13 parandatud eestikeelse tõlke. [Protokollid on varem avaldatud RT II 1996, 11/12, 34; 1998, 14, 22; 2000, 11, 57; 2003, 31, 156]

 

 

Protokollile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriikide valitsused,

olles otsustanud võtta meetmeid, et ühiselt tagada mõnda 4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) I osas käsitlemata õigust ja vabadust,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1. Vara kaitse

Igal füüsilisel ja juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu kui avalikes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides.

Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajaduse korral kehtestada seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks.

Artikkel 2. Õigus haridusele

Kedagi ei või jätta ilma õigusest haridusele. Endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust võimaldada lastele oma usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus.

Artikkel 3. Õigus vabadele valimistele

Protokolliosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike järel korraldama salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel.

Artikkel 4. Territoriaalne kohaldamine

Protokolliosaline võib alla kirjutades või ratifitseerides või hiljem Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetavas deklaratsioonis avaldada, mil määral ta kohustub kohaldama protokolli territooriumide suhtes, mille välissuhete eest ta vastutab.

Eelmise lõigu järgi deklaratsiooni teinud protokolliosaline võib aeg-ajalt teha uusi, eelmiste deklaratsioonide tingimusi muutvaid või protokolli kohaldamist mis tahes territooriumi suhtes lõpetavaid deklaratsioone.

Selle artikli alusel tehtud deklaratsiooni käsitatakse kui konventsiooni artikli 56 lõike 1 järgi tehtut.

Artikkel 5. Suhe konventsiooni

Protokolliosalised käsitavad protokolli artikleid 1–4 konventsiooni lisaartiklitena ning kõiki konventsiooni sätteid kohaldatakse kooskõlas sellega.

Artikkel 6. Allakirjutamine ja ratifitseerimine

Protokoll on allakirjutamiseks avatud konventsioonile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele; protokoll ratifitseeritakse samal ajal kui konventsioon või hiljem. Protokoll jõustub pärast kümnenda ratifitseerimiskirja hoiuleandmist. Iga edaspidi ratifitseeriva allakirjutaja suhtes jõustub protokoll ratifitseerimiskirja hoiuleandmise kuupäeval.

Ratifitseerimiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile, kes teatab kõigile liikmesriikidele ratifitseerinute nimed.

Koostatud 20. märtsil 1952 Pariisis inglise ja prantsuse keeles ühes eksemplaris; mõlemad tekstid on võrdselt autentsed ja antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi. Peasekretär edastab tõestatud koopiad kõigile allakirjutanutele.

1 Artiklite pealkirjad on lisatud ja teksti muudetud protokolli nr 11 (ETS nr 155) kohaselt alates selle jõustumisest 1. novembril 1998.

 

INIMÕIGUSTE JA PÕHIVABADUSTE KAITSE KONVENTSIOONI PROTOKOLL NR 4
TEATAVATE KONVENTSIOONIS JA SELLE ESIMESES PROTOKOLLIS KÄSITLEMATA ÕIGUSTE JA VABADUSTE TAGAMISE KOHTA1


Protokollile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriigid,

olles otsustanud võtta meetmeid, et ühiselt tagada mõnda 4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) I osas ning 20. märtsil 1952 Pariisis allakirjutatud konventsiooni esimese protokolli artiklites 1–3 käsitlemata õigust ja vabadust,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1. Võlavangistuse keelamine

Kelleltki ei või võtta vabadust üksnes sel alusel, et ta ei suuda täita oma lepingujärgseid kohustusi.

Artikkel 2. Liikumisvabadus

1. Igal riigi territooriumil seaduslikult viibival isikul on õigus seal vabalt liikuda ja elukohta valida.

2. Igaühel on õigus vabalt lahkuda igalt maalt, sealhulgas kodumaalt.

3. Nende õiguste kasutamist ei või piirata muidu kui seaduse alusel ning kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides, avaliku korra säilitamiseks, kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.

4. Lõikes 1 ettenähtud õigusi võib mõnes valdkonnas piirata, kui see on kooskõlas seadusega ja demokraatlikus ühiskonnas avalikes huvides õigustatud.

Artikkel 3. Kodanike väljasaatmise keelamine

1. Kedagi ei või individuaalses ega kollektiivses korras sunniviisiliselt välja saata riigist, mille kodanik ta on.

2. Kelleltki ei või võtta õigust siseneda riiki, mille kodanik ta on.

Artikkel 4. Välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keelamine

Keelatud on välismaalaste sunniviisiline kollektiivne väljasaatmine.

Artikkel 5. Territoriaalne kohaldamine

1. Protokolliosaline võib alla kirjutades või ratifitseerides või hiljem Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetavas deklaratsioonis avaldada, mil määral ta kohustub kohaldama protokolli deklaratsioonis nimetatud territooriumide suhtes, mille välissuhete eest ta vastutab.

2. Eelmise lõike järgi deklaratsiooni teinud protokolliosaline võib aeg-ajalt teha uusi, eelmise tingimusi muutvaid või protokolli kohaldamist mis tahes territooriumi suhtes lõpetavaid deklaratsioone.

3. Selle artikli järgi esitatud deklaratsiooni käsitatakse kui konventsiooni artikli 56 lõike 1 järgi tehtut.

4. Riigi territooriumi, mille suhtes protokolli kohaldatakse, sest riik on selle ratifitseerinud või heaks kiitnud, ning territooriumi, mille suhtes protokolli kohaldatakse, sest riik on teinud käesoleva artikli kohaselt deklaratsiooni, käsitatakse artiklite 2 ja 3 mõttes eraldi territooriumidena.

5. Kooskõlas lõikega 1 või 2 deklaratsiooni teinud riik võib hiljem alati avaldada ühe või enama deklaratsioonis määratud territooriumi nimel, et ta tunnustab kohtu pädevust võtta konventsiooni artikli 34 kohaselt üksikisikutelt, vabaühendustelt või isikurühmadelt vastu kaebusi, mis käsitlevad protokolli artikleid 1–4 koos või eraldi.

Artikkel 6. Suhe konventsiooni

Protokolliosalised käsitavad protokolli artikleid 1–5 konventsiooni lisaartiklitena ning kõiki konventsiooni sätteid kohaldatakse kooskõlas sellega.

Artikkel 7. Allakirjutamine ja ratifitseerimine

1. Protokoll on allakirjutamiseks avatud konventsioonile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele; protokoll ratifitseeritakse samal ajal kui konventsioon või hiljem. Protokoll jõustub pärast viienda ratifitseerimiskirja hoiuleandmist. Iga edaspidi ratifitseeriva allakirjutaja suhtes jõustub protokoll ratifitseerimiskirja hoiuleandmise kuupäeval.

2. Ratifitseerimiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile, kes teatab kõigile liikmesriikidele ratifitseerinute nimed.

Selle kinnituseks on täievolilised isikud protokollile alla kirjutanud.

Koostatud 16. septembril 1963 Strasbourgis inglise ja prantsuse keeles ühes eksemplaris; mõlemad tekstid on võrdselt autentsed ja  antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi. Peasekretär edastab tõestatud koopiad kõigile allakirjutanud riikidele.

1 Artiklite pealkirjad on lisatud ja teksti muudetud protokolli nr 11 (ETS nr 155) kohaselt alates selle jõustumisest 1. novembril 1998.

 

INIMÕIGUSTE JA PÕHIVABADUSTE KAITSE KONVENTSIOONI PROTOKOLL NR 6 SURMANUHTLUSE KAOTAMISE KOHTA1


4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) käesolevale protokollile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriigid,

arvestades, et mitme Euroopa Nõukogu liikmesriigi arengus väljendub üldine suundumus surmanuhtluse kaotamisele,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1. Surmanuhtluse kaotamine

Surmanuhtlus tuleb kaotada. Kedagi ei või sellega karistada ega surmamõistva kohtuotsuse alusel hukata.

Artikkel 2. Surmanuhtlus sõja ajal

Riik võib surmanuhtluse seadustada sõja ajal või vahetu sõjaohu korral toime pandud tegude eest; surmanuhtluse võib mõista üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ning kooskõlas selle seaduse sätetega. Riik teeb Euroopa Nõukogu peasekretärile selle seaduse asjakohased sätted teatavaks.

Artikkel 3. Peatamise keelamine

Protokolliga sätestatud kohustuste täitmist ei või konventsiooni artikli 15 alusel peatada.

Artikkel 4. Reservatsioonide keelamine

Protokolli suhtes ei või teha reservatsiooni konventsiooni artikli 57 alusel.

Artikkel 5. Territoriaalne kohaldamine

1. Riik võib protokollile alla kirjutades või ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiule andes määrata territooriumi või territooriumid, millele protokolli kohaldatakse.

2. Riik võib hiljem alati Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava deklaratsiooniga kohaldada protokolli muule deklaratsioonis määratud territooriumile. Sellise territooriumi suhtes jõustub protokoll selle kuu esimesel päeval, mis järgneb päevale, mil peasekretär on deklaratsiooni kätte saanud.

3. Kahe eelmise lõike alusel tehtud deklaratsiooni protokolli mis tahes territooriumil kehtimise kohta võib peasekretärile saadetava teatega tagasi võtta. Tagasivõtmine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb päevale, mil peasekretär on teate kätte saanud.

Artikkel 6. Suhe konventsiooni

Protokolliosalised käsitavad protokolli artikleid 1–5 konventsiooni lisaartiklitena ning kõiki konventsiooni sätteid kohaldatakse kooskõlas sellega.

Artikkel 7. Allakirjutamine ja ratifitseerimine

Protokoll on allakirjutamiseks avatud konventsioonile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele. Protokoll tuleb ratifitseerida või heaks kiita. Euroopa Nõukogu liikmesriik ei või protokolli ratifitseerida ega heaks kiita, kui ta enne või samal ajal ei ratifitseeri konventsiooni. Ratifitseerimis- ja heakskiitmiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile.

Artikkel 8. Jõustumine

1. Protokoll jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb päevale, mil viis Euroopa Nõukogu liikmesriiki on artikli 7 kohaselt väljendanud nõusolekut protokolli siduvuse kohta.

2. Liikmesriigi suhtes, kes edaspidi väljendab oma nõusolekut protokolli siduvuse kohta, jõustub protokoll ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmisest arvates järgmise kuu esimesel päeval.

Artikkel 9. Hoiulevõtja ülesanded

Euroopa Nõukogu peasekretär teeb Euroopa Nõukogu liikmesriikidele teatavaks:
a) iga allakirjutamise;
b) iga ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmise;
c) protokolli artiklite 5 ja 8 kohaselt jõustumise kuupäevad;
d) iga muu protokolliga seotud akti, teadaande või teate.

Selle kinnituseks on täievolilised isikud protokollile alla kirjutanud.

Koostatud 28. aprillil 1983 Strasbourgis inglise ja prantsuse keeles ühes eksemplaris; mõlemad tekstid on võrdselt autentsed ja antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab tõestatud koopiad kõigile Euroopa Nõukogu liikmesriikidele.

1 Artiklite pealkirjad on lisatud ja teksti muudetud protokolli nr 11 (ETS nr 155) kohaselt alates selle jõustumisest 1. novembril 1998.

 

INIMÕIGUSTE JA PÕHIVABADUSTE KAITSE KONVENTSIOONI PROTOKOLL NR 71


Protokollile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriigid,

olles otsustanud võtta edasisi meetmeid, et ühiselt tagada mõnda õigust ja vabadust 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) abil,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1. Välismaalaste väljasaatmisega seotud menetluslikud kaitsevahendid

1. Välismaalast, kellel on riigi territooriumil viibimiseks õiguslik alus, ei või välja saata teisiti kui seaduse alusel tehtud otsuse täitmiseks ning tal on õigus:
a) esitada põhjendusi enda väljasaatmise vastu;
b) taotleda asja uuesti läbivaatamist;
c) olla neil eesmärkidel esindatud pädeva asutuse või selle volitatud isiku või isikute ees.

2. Enne lõike 1 punktides a, b ja c sätestatud õiguste kasutamist võib välismaalase välja saata siis, kui see on vajalik avaliku korra huvides või põhjendatud riigi julgeoleku huvidega.

Artikkel 2. Edasikaebamisõigus kriminaalasjades

1. Igaühel, kelle kohus on kuriteos süüdi mõistnud, on õigus pöörduda kõrgemalseisva kohtu poole tema süüdimõistmise või karistuse uuesti läbivaatamiseks. Selle õiguse kasutamise alused ja kord määratakse seadusega.

2. Selle õiguse suhtes võib teha erandeid seaduses loetletud vähemtähtsate õigusrikkumiste korral või juhul, mil asjaomase isiku üle mõistis esimeses astmes kohut kõrgeim õigusemõistmisinstants või kui isik on mõistetud süüdi pärast edasikaebamist tema õigeksmõistmise vastu.

Artikkel 3. Hüvitis väära süüdimõistmise korral

Kui isikut kuriteos süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud ning kui tema süüdimõistmine seejärel ära muudetakse või kui ta vabastatakse karistusest seetõttu, et uus või hiljem tuvastatud asjaolu tõendab selgelt süüdimõistmise ebaõigsust, peab sellise süüdimõistmise pärast karistust kandnud isik saama hüvitist asjaomase riigi seaduse või praktika alusel, kuni ei ole tõendatud, et seni teadmata asjaolu hilinenud ilmnemise oli osaliselt või täielikult põhjustanud ta ise.

Artikkel 4. Teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine

1. Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, milles ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.

2. Eelmine lõige ei takista menetluse taasalustamist kooskõlas asjaomase riigi seaduse ja kriminaalmenetlusega, kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada.

3. Käesoleva artikliga sätestatud kohustuste täitmist ei või konventsiooni artikli 15 alusel peatada.

Artikkel 5. Abikaasade võrdsus

Abikaasadel on võrdsed õigused ja kohustused nendevahelistes eraõiguslikes suhetes, samuti nende suhetes lastega, abielu eel, selle ajal ja lahutuse järel. Käesolev artikkel ei takista riike rakendamast abinõusid, mis on vajalikud laste huvides.

Artikkel 6. Territoriaalne kohaldamine

1. Riik võib protokollile alla kirjutades või ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiule andes määrata territooriumi või territooriumid, mille suhtes protokolli kohaldatakse, ning märkida, mil määral ta kohustub protokolli sellisel territooriumil või sellistel territooriumidel kohaldama.

2. Riik võib hiljem alati Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava deklaratsiooniga kohaldada protokolli ka muule deklaratsioonis määratud territooriumile. Sellise territooriumi suhtes jõustub protokoll selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kahe kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on deklaratsiooni kätte saanud.

3. Kahe eelmise lõike alusel tehtud deklaratsiooni võib selles määratud territooriumi suhtes tagasi võtta või seda muuta peasekretärile saadetava teatega. Tagasivõtmine või muutmine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kahe kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud.

4. Käesoleva artikli järgi tehtud deklaratsiooni käsitatakse kui konventsiooni artikli 56 lõike 1 järgi tehtut.

5. Riigi territooriumi, mille suhtes protokolli kohaldatakse, sest riik on protokolli ratifitseerinud või heaks kiitnud, ning territooriumi, mille suhtes protokolli kohaldatakse, sest riik on teinud käesoleva artikli kohaselt deklaratsiooni, käsitatakse artikli 1 mõttes eraldi territooriumidena.

6. Kooskõlas lõikega 1 või 2 deklaratsiooni teinud riik võib hiljem alati deklareerida ühe või mitme teates määratud territooriumi nimel, et ta tunnustab konventsiooni artiklis 34 ette nähtud kohtu pädevust vastu võtta üksikisikutelt, vabaühendustelt ja isikurühmadelt avaldusi protokolli artiklite 1–5 suhtes.

Artikkel 7. Suhe konventsiooni

Protokolliosalised käsitavad protokolli artikleid 1–6 konventsiooni lisaartiklitena, kohaldades kõiki konventsiooni sätteid kooskõlas sellega.

Artikkel 8. Allakirjutamine ja ratifitseerimine

Protokoll on allakirjutamiseks avatud konventsioonile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele. See tuleb ratifitseerida või heaks kiita. Euroopa Nõukogu liikmesriik ei või protokolli ratifitseerida ega heaks kiita, kui ta enne või samal ajal ei ratifitseeri konventsiooni. Ratifitseerimis- ja heakskiitmiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile.

Artikkel 9. Jõustumine

1. Protokoll jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kahe kuu möödumisele päevast, kui seitse Euroopa Nõukogu liikmesriiki on väljendanud artikli 8 kohaselt oma nõusolekut protokolli siduvuse kohta.

2. Iga liikmesriigi suhtes, kes hiljem väljendab oma nõusolekut protokolli siduvuse kohta, jõustub protokoll selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kahe kuu möödumisele ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmise päevast.

Artikkel 10. Hoiulevõtja ülesanded

Euroopa Nõukogu peasekretär teeb kõigile Euroopa Nõukogu liikmesriikidele teatavaks:
a) iga allakirjutamise;
b) iga ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmise;
c) protokolli artiklite 6 ja 9 kohase jõustumise kuupäeva;
d) iga protokolliga seotud muu akti, teate ja deklaratsiooni.

Selle kinnituseks on täievolilised isikud protokollile alla kirjutanud.

Koostatud 22. novembril 1984 Strasbourgis inglise ja prantsuse keeles ühes eksemplaris; mõlemad tekstid on võrdselt autentsed ja antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab tõestatud koopiad kõigile Euroopa Nõukogu liikmesriikidele.

1 Artiklite pealkirjad on lisatud ja teksti muudetud protokolli nr 11 (ETS nr 155) kohaselt alates selle jõustumisest 1. novembril 1998.

 

INIMÕIGUSTE JA PÕHIVABADUSTE KAITSE KONVENTSIOONI PROTOKOLL NR 13
SURMANUHTLUSE IGAS OLUKORRAS KAOTAMISE KOHTA


Protokollile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriigid,

olles veendunud, et igaühe õigus elule on demokraatliku ühiskonna põhiväärtus ning et surmanuhtluse kaotamine on hädavajalik selle õiguse kaitsmiseks ja kõigi inimeste sünnipärase inimväärikuse tunnustamiseks;

soovides tugevdada 4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi konventsioon) tagatud õigust elule;

märkides, et 28. aprillil 1983 Strasbourgis allakirjutatud konventsiooni protokoll nr 6 surmanuhtluse kaotamise kohta ei välista surmanuhtlust sõja ajal või vahetu sõjaohu korral toimepandud tegude eest;

olles otsustanud astuda viimase sammu, et kaotada surmanuhtlus igas olukorras,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1. Surmanuhtluse kaotamine

Surmanuhtlus kaotatakse. Kedagi ei või surma mõista ega surmamõistva kohtuotsuse alusel hukata.

Artikkel 2. Peatamise keelamine

Protokolli täitmist ei või konventsiooni artikli 15 alusel peatada.

Artikkel 3. Reservatsioonide keelamine

Protokolli sätete suhtes ei või teha reservatsioone konventsiooni artikli 57 alusel.

Artikkel 4. Territoriaalne kohaldamine

1. Riik võib alla kirjutades või ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiule andes määrata territooriumi või territooriumid, mille suhtes protokolli kohaldatakse.

2. Riik võib hiljem alati Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava deklaratsiooniga kohaldada protokolli deklaratsioonis määratud muule territooriumile. Sellise territooriumi suhtes jõustub protokoll selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud.

3. Kahe eelmise lõike alusel tehtud deklaratsiooni võib selles määratud territooriumi suhtes peasekretärile saadetava teatega tagasi võtta või muuta. Tagasivõtmine või muutmine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud.

Artikkel 5. Suhe konventsiooni

Protokolliosalised käsitavad protokolli artikleid 1–4 konventsiooni lisaartiklitena ning kõiki konventsiooni sätteid kohaldatakse vastavalt sellele.

Artikkel 6. Allakirjutamine ja ratifitseerimine

Protokoll on allakirjutamiseks avatud konventsioonile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele. See tuleb ratifitseerida või heaks kiita. Euroopa Nõukogu liikmesriik ei või protokolli ratifitseerida või heaks kiita, kui ta ei ole varem või samal ajal ratifitseerinud konventsiooni. Ratifitseerimis- või heakskiitmiskiri antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile.

Artikkel 7. Jõustumine

1. Protokoll jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil Euroopa Nõukogu kümme liikmesriiki on väljendanud artikli 6 kohaselt nõusolekut protokolli siduvuse kohta.

2. Liikmesriigi suhtes, kes hiljem väljendab oma nõusolekut protokolli siduvuse kohta, jõustub protokoll selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmise kuupäevast.

Artikkel 8. Hoiulevõtja ülesanded

Euroopa Nõukogu peasekretär teeb kõigile Euroopa Nõukogu liikmesriikidele teatavaks:
a) iga allakirjutamise;
b) iga ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmise;
c) protokolli artiklite 4 ja 7 kohase jõustumise kuupäeva;
d) iga protokolliga seotud muu akti, teate või teadaande.

Selle kinnituseks on täievolilised esindajad protokollile alla kirjutanud.

Koostatud 3. mail 2002 Vilniuses ühes eksemplaris inglise ja prantsuse keeles; mõlemad tekstid on võrdselt autentsed ja antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab tõestatud koopia kõigile Euroopa Nõukogu liikmesriikidele.