Teksti suurus:

3-4-1-5-10 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2010. a kohtuotsus Tallinna Ringkonnakohtu taotluses tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS §-d 251–256 ja § 318 lõike 3 punkt 3

Väljaandja:Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:18.06.2010
Avaldamismärge:RT I 2010, 40, 239

3-4-1-5-10 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2010. a kohtuotsus Tallinna Ringkonnakohtu taotluses tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS §-d 251–256 ja § 318 lõike 3 punkt 3

Vastu võetud 18.06.2010

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-4-1-5-10
Otsuse kuupäev 18. juuni 2010
Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Henn Jõks, Ott Järvesaar, Julia Laffranque ja Priit Pikamäe
Kohtuasi Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS §-d 251–256 ja § 318 lõike 3 punkt 3
Menetluse alus Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2010. aasta määrus kriminaalasjas nr 1-09-17489
Asja läbivaatamine  Kirjalik menetlus

Resolutsioon

Tunnistada käskmenetluse regulatsioon põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei taga tõhusalt kaitseõigust.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Allan Palmkroon tunnistati Harju Maakohtu 30. oktoobri 2009 otsusega käskmenetluses süüdi KarS § 349 järgi selles, et ta andis 24. mail 2009 Tallinnas Hollywoodi ööklubi juures enda nimele välja antud isikutunnistuse kasutamiseks Jaan-Joosep Luigele eesmärgiga, et viimane saaks esitada dokumendi turvatöötajale ja omandaks õiguse siseneda ööklubisse. Talle mõisteti rahaline karistus 60 päevamäära ulatuses, st 3000 krooni. Menetluskuludena mõisteti A. Palmkroonilt välja sundraha 6525 krooni ja kaitsjatasu 420 krooni.

2. A. Palmkroon esitas maakohtu otsuse peale määruskaebuse, milles vaidlustas temalt menetluskulude, eelkõige kaitsjatasu väljamõistmise.

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning lõpetas kriminaalmenetluse KrMS § 199 lõike 1 punkti 1 alusel. Ühtlasi jättis ringkonnakohus kohaldamata KrMS §-d 251–256 ja § 318 lõike 3 punkti 3, tunnistades need põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohus tuvastas KrMS §-de 251–256 vastuolu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 6 lõike 3 punktidega b ja c ning KrMS § 318 lõike 3 punkti 3 vastuolu põhiseaduse § 24 lõikega 5.

Ringkonnakohtu ja menetlusosaliste põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus leidis oma otsuses leidnud.

4.1. Tallinna Ringkonnakohus asus seisukohale, et A. Palmkrooni kaebus talle õigusabi osutamata jätmise kohta on põhjendatud. Kuigi prokuratuur edastas süüdistusakti koopia määratud kaitsjale, nagu seda nõuab KrMS § 252 lõige 2, ei olnud süüdistataval sellekohast teavet, mistõttu puudus tal ka võimalus kaitsjaga ühendust võtta, ning vastupidi, ka kaitsjal ei olnud võimalik oma kaitsealust nõustada. Ainus viide kaitsja osalemise kohta menetluses sisaldus maakohtu otsuse resolutsioonis, millega mõisteti isikult välja kaitsjatasu 420 krooni.

4.2. Ringkonnakohus viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikale, mille kohaselt peab kaitseõigus olema reaalne ning mitte näiline. Kaitseõiguse piirangul peavad olema põhjused, mis seda seletavad ja õigustavad. Lisaks viitas ringkonnakohus ka Euroopa Kohtule, kes on sedastanud, et kaitseõiguse tagamine isiku vastu algatatud mis tahes menetluses, kus võidakse teha tema huve kahjustav lahend, eelkõige karistuse määramiseni viia võivas menetluses, kujutab endas ühenduse õiguse aluspõhimõtet.

4.3. Ringkonnakohus leidis, et olukord, kus kaitsjal puudus igasugune kontakt süüdistatavaga ning ka süüdistataval puudus igasugune teave talle määratud kaitsjast – viimast pidas kohus iseäranis oluliseks –, on EIÕK artikli 6 lõike 3 punkti b rikkumine, mis sätestab kuriteos süüdistatava õiguse saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks, ning sama lõike punkti c rikkumine, mis sätestab kuriteos süüdistatava õiguse kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks.

4.4. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et KrMS § 318 lõike 3 punkt 3, mis välistab apellatsiooni esitamise käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale, on vastuolus põhiseaduse § 24 lõikega 5, mille kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Ringkonnakohus leidis, et erinevalt kokkuleppemenetlusest, kus edasikaebeõiguse piiramisel on legitiimne eesmärk, see käskmenetluses puudub. Kokkuleppemenetluses on kaitsja osavõtt kohustuslik kuni kohtumenetluse lõpuni (KrMS §-d 241, 244, 245, 247), käskmenetluses piirdub kaitsja roll prokurörilt süüdistusakti saamisega (KrMS § 252 lg 2). Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks samastada apellatsiooniõigusega KrMS § 254 lõikes 6 sätestatud süüdistatava õigust taotleda kümne päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest kriminaalasja arutamist üldkorras.

5. A. Palmkrooni kaitsja Rein Kiviloo jäi oma varem esitatud seisukohtade juurde ning ta nõustus advokatuuri arvamusega. Kaitsja hinnangul ei kaalu käskmenetluse ökonoomsus üles kaitseõiguse riivet ja kaitseõigus ei ole käskmenetluses tagatud.

6. Riigiprokuratuur on järgmisel seisukohal.

6.1. Riigiprokuratuur leiab, et vaidlustatud normid on põhiseadusega kooskõlas. Riigiprokuratuur möönab kaitseõiguse osas selliste normide puudumise asjassepuutuvust, millega võiks olla tagatud kaitsja suurem osavõtt kohtumenetlusest, ning peab puuduvate normide asjassepuutuvuse hindamisel oluliseks kujutelma sellest, kuidas peaks käskmenetluses kaitseõigus tagatud olema. Riigiprokuratuur selgitab, et kaitsja osavõtt on kohustuslik alates kohtueelses menetluses kriminaaltoimiku tutvustamisest sõltumata hilisemast kohtumenetluse liigist (KrMS § 45 lõige 3 ja § 223 lõige 3), kaitsja saab kriminaaltoimiku koopia (§ 223 lõige 3 ja § 224 lõige 1) ja selle kaudu on ka kahtlustataval või süüdistataval võimalik toimikuga tutvuda (§ 35 lõige 2), tutvustamisest alates on õigus kümne päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi (§ 225 lõiked 1 ja 3). Riigiprokuratuur sedastab, et menetlusseadused ei reguleeri, kelle initsiatiivil kaitsealune ja kaitsja suhtlevad, kuid järeldab KrMS § 47 lõikest 2 ja AdvS § 44 lõike 1 punktist 2, et see kohustus lasub kaitsjal. Kuna süüdistatava püsiv elukoht ja ka ajutine asukoht kaitseväeteenistuse ajaks oli süüdistusaktis märgitud, olevat kaitsja jätnud oma seadusest tulenevad kohustused täitmata. Riigiprokuratuuri hinnangul on kaitseõigus tagatud seeläbi, et kaitsja alustab õigusabi andmist juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel ning nõustab kaitsealust kuni kohtuotsuse tühistamist taotleva otsuse tegemiseni.

6.2. Edasikaebeõiguse kohta leiab Riigiprokuratuur, et KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 on asjassepuutuv, kuna välistab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise. Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale otse apellatsiooni esitamine oleks problemaatiline, kuna tähendaks asja esimest korda arutamist alles ringkonnakohtus. Käskmenetlusega mittenõustumisel on üldmenetluse lahend vaidlustatav üldises korras. Kuigi KrMS § 318 lõike 3 punkti 3 kohaldamine võib kokkuvõttes menetlusaega pikendada, tasakaalustab seda määruskaebuse esitamisega üksikküsimuse vaidlustamise võimalus, nt kriminaalmenetluse kulude osas.

7. Riigikogu seisukoha esitasid põhiseaduskomisjon ja õiguskomisjon.

7.1. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab kaitseõiguse kohta, et see on lisaks EIK ja Euroopa Kohtu lahenditele tuletatav PS §-s 24 sätestatud põhimõttest olla oma kohtuasja arutamise juures. Komisjon on seisukohal, et KrMS §-des 251–256 sätestatud käskmenetluse sätetes on kaitseõigus suurel määral illusoorne ja tõhus kaitseõigus ei ole tagatud. Komisjoni hinnangul ei ole kaitsjale ette nähtud aega süüdistusaktiga tutvumiseks ega taotluse esitamise õigust asja üldkorras menetlemiseks. Kaitsjal sisuliselt puudub kohtumenetluses osalemise õigus enne kohtuotsuse tegemist ja nii kaitsja kui ka süüdistatav saavad esitada oma seisukohti sisuliselt alles pärast kohtuotsuse tegemist. Põhiseaduskomisjon leiab, et menetluse kiirus, ökonoomsus ja efektiivsus ei kaalu üles seesugust riivet süüdistatava kaitseõigusele ning KrMS §-des 251–256 sätestatud käskmenetlus ei pruugi olla kooskõlas põhiseaduse §-dega 15 ja 24.

7.2. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et edasikaebeõigus on üldise kohtusse pöördumise õiguse ja kaitseõiguse osa, mille eesmärk on tagada kohtulahendi kontroll selleks, et vältida vigu ja eksimusi. Komisjon viitab, et edasikaebeõigus tuleneb PS § 24 lõikest 5 ja EIÕK protokolli nr 7 artiklist 2. Kokkuleppemenetluse ja käskmenetluse apellatsiooniõiguse piirang ei ole võrreldavad, kuna kokkuleppemenetluses on tagatud tõhus kaitseõigus ja osal juhtudel siiski ka apellatsiooniõigus. Põhiseaduskomisjon leiab, et kuigi käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kättesaamisest kümne päeva jooksul on süüdistataval õigus taotleda asja arutamist üldkorras ja sealtkaudu realiseerida oma edasikaebamise õigust, siis süüdistataval ei ole tagatud menetluses tõhus kaitseõigus ja erinevate käskmenetluse sätete koostoimes ei pruugi KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 olla kooskõlas PS § 24 lõikega 5.

7.3. Riigikogu õiguskomisjon on seisukohal, et käskmenetluse sätted on kooskõlas põhiseadusega. Kaebeõigus olevat tagatud KrMS § 254 lõike 6 kaudu, kuna süüdistatav saab pärast käskmenetluse kohtuotsuse saamist taotleda kriminaalasja arutamist üldkorras. Taotluse esitamine ei eelda süüdistatavalt põhjalikke õigusteadmisi. Siiski möönab õiguskomisjon, et käskmenetluse regulatsioonis võiks kaaluda kaitsja kohustuste täpsustamist, vältimaks olukorda, kus kaitseõigus osutub tegelikkuses näiliseks, puuduks reaalne ning toimiv kaitseõigus ja süüdimõistetul võiks seetõttu jääda kasutamata õigus taotleda kriminaalasja arutamist üldmenetluses.

8. Õiguskantsler esitas järgmise arvamuse.

8.1. Õiguskantsler leiab, et KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 on asjassepuutuv ja riivab edasikaebeõigust, s.o põhiseaduse § 24 lõiget 5 koosmõjus PS § 15 lõikega 1. Õiguskantsler peab piirangu legitiimseks eesmärgiks menetluse ökonoomsust. Apellatsioon on korraline, täielik, devolutiivne ja reformaatorlik kohtukaebus, mille menetlus ei erine üldkorras esimese astme menetlusest mitte niivõrd menetluse formaalses ulatuses, vaid eesmärgis tagada kohtulahendite õigsuse kontroll. Õiguskantsleri hinnangul peaks piisama apellatsiooni esitamiseks kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest või ilmselgest materiaalse karistusõiguse väärkohaldamisest; menetlusökonoomia tagamise eesmärk pöörduks pea peale juhul, kui sundida süüdistatavat esimeses astmes kogu üldmenetlust läbima. Õiguskantsler on seisukohal, et KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda esitada apellatsiooni materiaalse karistusõiguse ilmselge väärkohaldamise või kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise korral.

8.2. Õiguskantsler on kaitseõiguse normide asjassepuutuvuse juures asunud seisukohale, et võimalus tõlgendada normi põhiseaduspäraselt peaks avaldama mõju normikontrolli lubatavusele. Kaitsja määramise määruse kohtualusele teatavakstegemise osas tõi õiguskantsler välja, et KrMS § 145 lõike 6 järgi peab määruse tegija kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel tutvustama põhistatud määrust menetlusosalistele; kaitsja määramise määruse teatavakstegemist ei näe ette ükski seadus. Vaatamata sõnaselge kohustuse puudumisele tuleb KrMS § 8 lõike 1 punkte 2 ja 3 ning § 45 lõiget 2 koosmõjus tõlgendada selliselt, et kaitsja määramise määrus tuleb kahtlustatavale või süüdistatavale teatavaks teha. Tegu on prokuröri kaalutlusotsusega, kus prokurör peaks juhul, kui isikul puudub teave enda kaitsja kohta, selle süüdistatavale teatavaks tegema. Õiguskantsler leidis, et kriminaalmenetluse seadustiku ja riigi õigusabi seaduse põhiseadusega konformse tõlgendusvõimaluse tõttu ei ole kaitsja määramise määruse kohtualusele teatavakstegemise küsimuses asjassepuutuvat normi, kuid peab vajalikuks, et Riigikohus annaks kaitsja määramise määruse süüdistatavale tutvustamise kaalutlusotsuse põhiseaduspärasuse kohta oma selgituse, millest saaks praktikas edaspidi juhinduda.

8.3. Õiguskantsler leiab, et kuigi KrMS § 254 lõige 5 ei keela kohtunikul teha käskmenetluses tehtud kohtuotsust teatavaks ka kaitsjale, tuleb seda normi, arvestades kriminaalmenetluse üldist spetsiifikat, käskmenetluse minimaalset iseloomu, võrdlust teiste menetlusnormidega pidada asjassepuutuvaks osas, milles see ei näe ette kohustust edastada käskmenetluses tehtud kohtuotsust ka kaitsjale. Õiguskantsler leiab, et PS § 151 tuleks käsitada üldise põhiõigusena saada õigusabi ning et KrMS § 254 lõige 5 riivab seda, kuna ei taga kaitsja osalemist üheski kohtumenetluse faasis. Piirangu legitiimne eesmärk olevat menetlusökonoomia. Õiguskantsler võrdleb kaitsja rolli käskmenetluses tema rolliga teistes menetlusliikides ning leiab, et käskmenetlus on kujundatud selliselt, et sisuliselt on kaitsja abi vaja kõige rohkem, otsustamaks KrMS § 254 lõike 6 alusel kümne päeva jooksul, kas taotleda asja arutamist üldkorras või mitte. See on võimalik üksnes siis, kui käskmenetluses tehtud kohtuotsus toimetatakse samal ajal kätte nii kohtualusele kui ka tema kaitsjale. Õiguskantsleri hinnangul on KrMS § 254 lõige 5 PS §-ga 151 vastuolus osas, milles see ei näe ette kohustust toimetada kohtuotsus kätte süüdistatava kaitsjale.

8.4. Õiguskantsler peab Tallinna Ringkonnakohtu taotlust KrMS §-de 251–253, § 254 lõigete 1–4 ja 6–7 ning §-de 255–256 osas lubamatuks PSJKS § 11 lõike 3 alusel, kuna puudub põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatanud kohtu põhistus.

9. Justiitsminister esitas alloleva seisukoha.

9.1. Justiitsminister leiab, et KrMS § 318 lõike 3 punktis 3 sätestatud apellatsiooni esitamise keeld on põhjendatud, sest süüdistataval on käskmenetluses tehtud kohtuotsuse saamisest kümne päeva jooksul õigus taotleda kriminaalasja üldkorras arutamist, ning üldkorras tehtud kohtuotsuse peale on süüdistataval õigus esitada apellatsioon KrMS § 318 lõike 1 kohaselt. Justiitsminister leiab, et kokkuleppemenetluses ja käskmenetluses apellatsiooni esitamine ei ole omavahel võrreldavad, kuna kokkuleppemenetluses on vajalik süüdistatava nõusolek, aga käskmenetluse kohaldamisele süüdistatav vastu vaielda ei saa. Käskmenetluses kriminaalasja kohtus suuliselt ei arutata, aga süüdistatav saab taotleda asja arutamist üldkorras. Justiitsministri hinnangul ei oleks otstarbekas anda süüdistatavale samal ajal nii apellatsiooni kui ka asja üldkorras arutamise taotluse esitamise võimalust. Apellatsioonimenetluses ei ole ringkonnakohtul muud võimalust, kui saata asi uuele sisulisele arutamisele esimese astme kohtusse. Seda võimaldab aga otse KrMS § 254 lõige 6.

9.2. Kaitseõiguse kohta leiab justiitsminister, et KrMS § 45 lõigetest 3 ja 4 tulenevalt kaasatakse kaitsja kriminaalmenetlusse ajast, mil prokuratuur tunnistab KrMS § 223 lõike 3 järgi kohtueelse menetluse lõpuleviiduks. Sellega on kaitsja teadlik kriminaaltoimiku sisust ning seejuures ka kahtlustatava andmetest enne, kui kriminaaltoimik kohtusse saadetakse. KrMS § 252 lõike 2 alusel edastatakse süüdistusakti koopia kaitsjale, millega tagatakse justiitsministri hinnangul kaitsja teadlikkus ka süüdistatavale esitatud süüdistuse sisust ja asjaolust, et prokuratuur taotleb käskmenetluse kohaldamist. Justiitsminister on seisukohal, et KrMS § 46 lõigetega 3 ja 4, § 223 lõikega 3 ja § 252 lõikega 2 on kahtlustatava ja süüdistatava kaitseõigused käskmenetluses tagatud.

10. Advokatuuri arvamus on järgmine.

10.1. Eesti Advokatuur leiab edasikaebeõiguse põhiseaduspärasuse kohta, et PS § 24 lõike 5 esemeline kaitseala on laiem kui EIÕK 7. lisaprotokolli artikli 2 lõikes 2 sätestatud edasikaebeõigus kriminaalasjades, mille võib tagamata jätta vähemtähtsate õigusrikkumiste puhul, kui kõrgeim kohtuinstants toimib esimese astme kohtuna või kui isik mõistetakse süüdi tema õigeksmõistmist vaidlustanud kaebuse alusel. Advokatuuri hinnangul riivab KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud üldist põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset koostoimes PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigusega. Advokatuur toob välja, et KrMS § 189 lõige 3 näeb expressis verbis ette määruskaebuse esitamise võimaluse kohtuotsuse menetluskulude osa peale ja praeguses asjas süüdistatav vaidlustaski just menetluskulude väljamõistmise. Seega on vähemalt menetluskulude osas kaebeõigus tagatud ja regulatsioon põhiseaduspärane.

10.2. Advokatuur on seisukohal, et kuigi edasikaeve oli esitatud üksnes menetluskulude osas, aga mitte otsuse sisulises osas, oli ringkonnakohus õigustatud omaalgatuslikult laiendama asja läbivaatamise piire ja tuvastama KrMS olulise rikkumise, tuginedes KrMS § 331 lõikele 3 ja § 390 lõikele 1 nende koosmõjus.

10.3. Advokatuur viitab sellele, et Riigikohus on varem tuletanud põhiseadusest ja EIÕK-st kaitseõiguse tagamise põhimõtte, mis on suunatud eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest vastutavatele ametiisikutele, sh ka advokatuurile. Advokatuur viitab EIK praktikast tuletatud ausa menetluse printsiibile, mille allpõhimõtteks on süüdistava õigus olla ära kuulatud. Süüdistatava õigusega olla ära kuulatud korreleerub menetleja kohustus tutvustada süüdistatavale kaitsja osavõtul eeluurimise tulemusi ning süüdistatavale või tema kaitsjale võimaluse andmine nende tulemuste kohta seisukohavõtuks ning kohtuniku kohustus teavitada kaitseõigusest süüdistatavat ja ilmselt ebapiisava kaitseõiguse korral astuda samme selle õiguse tagamiseks. Advokatuur järeldab, et tulenevalt konventsiooni siduvusest tuleb süüdistava kaitseõigust käsitada põhiõigusena. Kaitseõigus peab olema reaalne, mitte näiline.

10.4. Advokatuur möönab kaitseõiguse tagamise probleeme käskmenetluses, kuid kahtleb nende käsitletavuses käesoleva asja raames, sest sisulist otsust ei vaidlustatud. Advokatuur peab probleemiks, et kaitsjale edastatava süüdistusakti koopiaga ei ole kaitsjal tegelikult midagi teha ja kaitsjal puudub kuni kohtuotsuse tegemiseni üldse menetlusosalise roll. Reaalne võimalus käskmenetluses kaitseõiguse teostamiseks tekib pärast kohtuotsuse tegemist, kuid kaitsja ei saa sellest teada.

10.5. Õiglase kohtuliku arutamise kohta märgib advokatuur, et EIÕK kohaselt on see tagatud, kui kirjaliku menetluse järel on võimalik taotleda asja arutamist üldkorras, kuid peab PS § 24 lõiget 5 laiemaks. Käskmenetluse ideoloogia kohaselt ei taga kaitseõigust mitte käskmenetlus ise, vaid võimalus taotleda asja arutamist üldkorras, analoogselt tagaseljaotsusega tsiviilkohtumenetluses. Kehtiva õiguse probleem on, et see ei võimalda kaitsjaga õigel ajal ja ettevalmistatult nõu pidada ja kaitsjale pole tagatud võimalus õigel ajal oma ülesandeid täita. Seejuures peaks kaitsjale ja süüdistatavale aegsasti olema avaldatud teineteise andmed. See peaks olema prokuratuuri ülesanne. Advokatuur peab käskmenetluse regulatsiooni põhiseaduse § 24 lõikega 5 vastuolus olevaks.

Vaidlustatud sätted

11. Kriminaalmenetluse seadustiku §-d 251–256 ja § 318 lõike 3 punkt 3:

«§ 251. Käskmenetluse kohaldamise alus

(1) Kui teise astme kuriteos, mille eest prokurör peab võimalikuks kohaldada põhikaristusena rahalist karistust, on tõendamiseseme asjaolud selged, võib kohus prokuratuuri taotlusel lahendada kriminaalasja käskmenetluses.

(2) Käskmenetlust ei kohaldata, kui kahtlustatav on alaealine.

[RT I 2004, 46, 329 – jõust. 1.07.2004]

§ 252. Süüdistusakti põhiosa käskmenetluses

(1) Käskmenetluses koostab prokuratuur süüdistusakti, mille põhiosas esitatakse:
1) kuriteo asjaolud;
2) kuriteo kvalifikatsioon;
3) kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus;
4) süüdistust kinnitavad tõendid;
5) ettepanek karistuse liigi ja määra kohta.

(2) Süüdistusakt ja kriminaalasja materjalid saadetakse kohtusse ning akti koopiad edastatakse süüdistatavale ja tema kaitsjale.

[RT I 2004, 46, 329 – jõust. 1.07.2004]

§ 253. Kohtulahendid käskmenetluses

Kriminaalasja kohtusse saabumisel teeb kohtunik pärast kriminaalasja kohtualluvuse kontrollimist ühe järgmistest lahenditest:
1) kohtuotsuse käskmenetluses käesoleva seadustiku § 254 järgi;
2) kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, kui ilmnevad käesoleva seadustiku § 199 lõike 1 punktides 1–5 sätestatud alused;
3) käskmenetlusest keeldumise ja prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse.

[RT I 2004, 46, 329 – jõust. 1.07.2004]

§ 254. Kohtuotsus käskmenetluses

(1) Kui kohtunik nõustub järeldustega, mis on esitatud süüdistusaktis süüdistuse tõendatuse ning karistuse määra kohta, koostab ta kohtuotsuse.

(2) Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse sissejuhatuses märgitakse:
1) kohtuotsuse tegemine Eesti Vabariigi nimel;
2) kohtuotsuse tegemise kuupäev ja koht;
3) otsuse teinud kohtu nimetus ning kohtuniku nimi;
4) süüdistatava nimi, elu- või asukoht ja aadress, isikukood või selle puudumisel sünniaeg ning töökoht või õppeasutus;
5) süüdistatava karistatus.

(3) Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse põhiosas märgitakse:
1) kuriteo asjaolud;
2) kuriteo kvalifikatsioon;
3) kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus;
4) süüdistatavale mõistetava karistuse motiivid.

(4) Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse resolutiivosas märgitakse:
1) süüdistatava süüditunnistamine karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi;
2) karistuse määr;
3) kriminaalmenetluse kulude otsustus;
4) käskotsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg.

(5) Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse koopia toimetatakse käesoleva seadustiku § 164 lõigete 3 ja 5 sätteid järgides otsuse tegemisest alates kolme päeva jooksul süüdistatavale ja prokuratuurile.
[RT I 2008, 19, 132 – jõust. 23.05.2008]

(6) Süüdistataval on õigus käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kättesaamisest alates kümne päeva jooksul taotleda, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras.

(7) Kui süüdistatav ei taotle, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras, käskmenetluses tehtud kohtuotsus jõustub.

[RT I 2004, 46, 329 – jõust. 1.07.2004]

§ 255. Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine ja kohtulik arutamine üldmenetluse korras

(1) Kui süüdimõistetu vaidlustab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse ja taotleb, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras, koostab kohtunik kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse, mis on aluseks uue süüdistusakti koostamiseks käesoleva seadustiku § 154 järgi ning menetluse jätkamiseks üldkorras.

(2) Kohtulikul arutamisel üldmenetluse korras järgitakse käesoleva seadustiku 10. peatüki sätteid.

§ 256. Käskmenetluse alustamine kohtulikul arutamisel

(1) Prokurör võib käesoleva seadustiku § 269 lõike 2 punktis 2 sätestatud juhul esitada kohtule käskmenetluse kohaldamise taotluse ning teha ettepaneku süüdistatavale mõistetava karistuse määra kohta.

(2) Taotluse rahuldamise korral toimetab kohus käskmenetlust käesoleva seadustiku §-de 253 ja 254 kohaselt.

(3) Kui taotlus jäetakse rahuldamata, jätkatakse kohtulikku arutamist üldkorras.

[…]

§ 318. Apellatsiooniõigus

[…]

(3) Apellatsiooni ei saa esitada:
[…]
3) käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale;».

Kolleegiumi seisukoht

12. Ringkonnakohtus kohaldamata jäetud sätted jagunevad kaheks – säte, mis on kohtu hinnangul põhiseadusega vastuolus edasikaebeõiguse välistamise tõttu, ning sätted, mis on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et ei taga käskmenetluses süüdistatavale kaitseõigust. Esmalt hindab kolleegium KrMS § 318 lõike 3 punkti 3 asjassepuutuvust ja põhiseaduspärasust (I) ning seejärel teiste sätete asjassepuutuvust ja põhiseaduspärasust (II).

I

13. PSJKS § 14 lõike 2 järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (viimati põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-27-09, punkt 15).

14. A. Palmkrooni suhtes toimetasid prokuratuur ja maakohus käskmenetluse. KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 välistab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise. A. Palmkroon esitas Tallinna Ringkonnakohtule avalduse, milles isik väljendas rahulolematust väljamõistetud menetluskulude ja selle suhtes, et talle tegelikult ei tagatud kaitsja abi. See etteheide on käsitatav apellatsioonina kriminaalmenetluse normi rikkumise osas. A. Palmkrooni määratud kaitsja R. Kiviloo on esitanud ringkonnakohtu eelistungil vastuseks kohtule seisukohad, milles ta leiab, et kohtueelses menetluses rikuti kaitsealuse kaitseõigust ning et esimese astme kohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Juhul kui KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, oleks kohus pidanud isiku avalduse läbi vaatama apellatsiooni korras. Ka kaitsja seisukohad on käsitatavad soovina esitada apellatsioon. See tähendab, et kohus oleks pidanud KrMS § 318 lõike 3 punkti 3 põhiseaduspärasuse korral asja lahendama teistmoodi kui põhiseadusvastasuse korral. Järelikult on norm asjassepuutuv.

15. Järgnevalt tuleb tuvastada põhiõigus, selle kaitseala ja riive. Põhiseaduse § 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. EIÕK 7. lisaprotokolli artikli 2 lõige 1 sätestab, et igaühel on õigus teda süüdi mõistnud kohtuotsus vaidlustada kõrgemas kohtus; selle õiguse kasutamise, sealhulgas kasutamise alused, sätestab seadus. Sama artikli lõike 2 kohaselt võib sellest seadusega ette näha erandeid vähemtähtsate õigusrikkumiste puhul ning juhul kui isik mõisteti süüdi kõrgemas kohtus või mõisteti süüdi õigeksmõistva otsuse vaidlustamise järel. Seega nii põhiseadus kui ka EIÕK 7. lisaprotokoll sätestavad edasikaebeõiguse. Erinevalt EIÕK 7. lisaprotokollist ei näe Eesti põhiseaduse säte ette erandite tegemise võimalust, vaid lubab seadusega sätestada üksnes edasikaebamise korra. Seega on põhiseaduse § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse esemeline kaitseala laiem kui konventsioonist tulenev õigus, mistõttu kolleegium kontrollib piirangu vastavust üksnes Eesti põhiseadusele.

16. Edasikaebeõiguse tuum on, et isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus. Põhiõiguse vajalikkus on tingitud eelkõige sellest, et kohtunik võib eksida ja seetõttu peab olema tagatud kohtulahendi õigsuse kontroll. KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 välistab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise. Takistus kõrgema astme kohtu poole pöördumisel on PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse riive.

17. Lisaks edasikaebeõigusele tuleb arvestada veel ühe põhiõigusega. Põhiseaduse § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Seadusandja on kujundanud käskmenetluse seesuguseks, et kohtus süüdistatavat ära ei kuulata ja süüdistatav ega tema kaitsja ei saa esitada kohtumenetluse käigus taotlusi. Seega ei saa käskmenetluse raames taotleda ka normide põhiseaduspärasuse kontrolli. Pärast käskmenetluses tehtud kohtuotsust on isikul võimalik taotleda KrMS § 254 lõike 6 alusel asja arutamist üldkorras. Tegemist ei ole käskmenetluse kontrolliga, st selle käigus ei arutata käskmenetluse õiguspärasust – selleks puudub esimese astme kohtul pädevus. Samuti ei kontrollita käskmenetlust hiljem apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluse käigus. Seega ei saa isik taotleda kohtumenetluses käskmenetluse normide põhiseaduspärasuse kontrolli.

18. Põhiseadus nõuab, et isik peab saama taotleda oma kohtuasja läbivaatlemisel üksnes asjassepuutuva normi põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellest lähtuvalt tuleb välja selgitada, kas käskmenetluse normid on asjassepuutuvad PS § 15 lõike 1 teise lause mõttes.

19. Eespool on viidatud, et Riigikohtu praktikast tulenevalt on asjassepuutuv säte, mille põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavause korral. Kolleegiumi hinnangul ei saa menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel lähtuda üksnes sellest, kas normi põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral oleks kohus pidanud tegema teistsuguse, st teistsuguse resolutiivosaga otsuse. Käskmenetlus on üheks lihtmenetluse liigiks. KrMS 9. peatükis sätestatud lihtmenetlused võimaldavad prokuratuuril ja kohtul lahendada asju kiiremini ja ökonoomsemalt kui asjade menetlemisel üldises korras. Kuigi käskmenetluse normide puudumisel rakendataks muud lihtmenetlust või menetletaks asja üldkorras, on tegemist tegelikult isiku suhtes kohaldatud normidega – käskmenetluse normide alusel saadetakse süüdistusakt kohtusse ja isik mõistetakse süüdi (KrMS § 252 lõige 2, § 254 lõiked 1–4). Kui asuda seisukohale, et määrav on resolutiivosa erisus, ei oleks konkreetse normikontrolli raames võimalik paljude menetlusreeglite põhiseaduspärasust kontrollida – nende normide puudumisel kasutataks asja menetledes teisi menetlusnorme ja jõutaks samasuguse lõpptulemuseni. Seetõttu tuleb menetlusnormide asjassepuutuvusel lähtuda sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks.

20. Arvestades eeltoodut, peaks isik saama oma kohtuasja läbivaatamisel taotleda käskmenetluse normide põhiseaduspärasuse kontrollimist. Käskmenetluses ei ole võimalik üldse taotlusi esitada. Apellatsiooniõiguse puudumisel ei ole võimalik esitada põhiseaduspärasuse kontrolli taotlust ka hiljem. Seega piirab KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 ka põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud põhiõigust.

21. Formaalse põhiseaduspärasuse juures tuleb hinnata, kas piirang on kehtestatud kohase õigusaktiga, mis on kehtestatud menetlusnorme järgides, ning kas säte on õigusselge. Põhiseaduse § 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Tegemist on seadusereservatsioonita põhiõigusega, mis tähendab, et seda põhiõigust võib piirata mõne muu põhiseadusest tuleneva õiguse või väärtuse kaitseks ja piirang peab olema sätestatud seadusega. Samuti on reservatsioonita põhiõigus PS § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õigus taotleda asjassepuutuva normi põhiseaduspärasuse kontrolli. Käesolevas asjas on vaidluse all seadusega kehtestatud normid ja seega on piirang ses osas formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Ka muus osas ei ole sätte formaalses põhiseaduspärasuses põhjust kahelda.

22. Riive materiaalse põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb leida legitiimne eesmärk, mille tõttu seda põhiõigust piiratakse. Esmalt käsitleb kolleegium PS § 24 lõikes 5 ja seejärel PS § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud põhiõiguse piirangu legitiimset eesmärki.

23. Nagu ülal viidatud, peab piirangu legitiimseks eesmärgiks PS § 24 lõike 5 puhul olema mõni muu põhiõigus või põhiseadusest tulenev väärtus. Käskmenetlus lisati õiguskorda kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisel 1. juulil 2004. Eelnõu seletuskirjast ei leia põhjendusi, miks on käskmenetluses välistatud apellatsiooni esitamine.

24. KrMS § 254 lõige 6 võimaldab kümne päeva jooksul otsuse saamisest arvates taotleda kriminaalasja arutamist üldkorras, st käskmenetluses tehtud kohtuotsus ei pruugi olla lõplik. See tähendab, et apellatsiooni asemel saab menetlus jätkuda asja üldkorras menetlemisega esimese astme kohtus. Esimese astme kohtu üldkorras menetlus on laiem kui apellatsioonimenetlus, kus vaadatakse läbi esimese astme kohtu otsus. See teenib eesmärki, et isikule oleks laiemalt tagatud ärakuulamisõigus. Ärakuulamisõigus tuleneb PS § 24 lõikest 2. Tegemist on legitiimse eesmärgiga.

25. Õiguskantsler leiab, et edasikaebeõiguse välistamise legitiimseks eesmärgiks on käskmenetluse ökonoomsus. Kolleegium nõustub õiguskantsleriga eesmärgi osas, kuid mitte selle põhjendustes. Õiguskantsler leiab, et käskmenetluse ökonoomsus seisneb selles, et käskmenetlus lõpeb esimese astme kohtu otsusega. Kuigi käskmenetlus kui selline lõppeb tõepoolest esimeses astmes tehtava kohtuotsusega, on võimalik menetluse jätkumine asja üldkorras arutamisega. Seetõttu ei saa kolleegiumi arvates pidada apellatsiooni välistamise eesmärgiks menetluse lõppemist käskmenetluses tehtud kohtuotsusega.

26. Kolleegiumi hinnangul tuleneb ökonoomsus käskmenetluses edasikaebeõiguse piirangu eesmärgina sellest, milline on käskmenetluses tehtud kohtuotsusele järgnev võimalik menetlus. Juhul kui käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale saaks esitada apellatsiooni, siis tulenevalt sellest, et käskmenetluses tehtav kohtuotsus on napim võrreldes üldkorras tehtava esimese astme kohtu otsusega (vrd KrMS § 254 lõiked 2–4 ning §-d 311–313), peaks apellatsioonikohus suure tõenäosusega saatma asja uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. Apellatsiooni välistamisega ja võimalusega esitada taotlus asja esimeses astmes üldkorras arutamiseks välditakse kohtuasja liikumist eri instantside vahel edasi-tagasi. Sellega võidetakse nii kuludes kui ka ajas. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et kohtusüsteemi efektiivsuse tagamine on põhiseaduse XIII peatükis väljenduv põhiseaduslik õigusväärtus (9. aprilli 2008 otsus asjas nr 3-4-1-20-07, punkt 19). Tulenevalt eeltoodust on edasikaebeõiguse piirangu legitiimseks eesmärgiks ka menetlusökonoomia.

27. Põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õiguse piirangu kohta leiab kolleegium, et sellel ei ole legitiimset eesmärki. Legitiimse eesmärgita kehtestatud piirang on põhiseadusega vastuolus. Siiski ei saa seetõttu tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS § 318 lõike 3 punkti 3 – juhul kui isikul oleks võimalik esitada taotlus kontrollida asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasust esimeses astmes või käskmenetluses tehtud otsuse järel asja üldkorras arutamisel, ei oleks tegemist PS § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud põhiõiguse rikkumisega. Seetõttu leiab kolleegium, et kriminaalmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda isikul tema kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuvate käskmenetluse normide põhiseadusvastaseks tunnistamist.

Kolleegium käsitleb oma asjas asjassepuutuvate normide põhiseadusvastaseks tunnistamise taotluse esitamise ja kaitseõiguse seost käesoleva otsuse punktis 61.

28. Järgnevalt kontrollib kolleegium edasikaebeõiguse piirangu proportsionaalsust. Selleks, et piirang oleks proportsionaalne, peab see olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Edasikaebeõiguse välistamine ja esimeses astmes asja üldkorras menetlemine on ärakuulamisõiguse tagamiseks sobiv viis. Samuti on piirang vajalik, sest ei ole muud menetlust, milles isik samas ulatuses ära kuulatakse nagu esimeses astmes üldkorras menetlemisel.

Edasikaebeõiguse välistamine ja esimeses astmes asja üldkorras menetlemine on ka menetlusökonoomia tagamiseks sobiv viis. Kolleegium kaalub lähemalt piirangu vajalikkust menetlusökonoomia aspektist.

29. Õiguskantsler asub menetlusökonoomia mõõdukust edasikaebeõiguse piirangu suhtes kaaludes seisukohale, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalse karistusõiguse ilmselge väärkohaldamise korral peaks olema võimalik esitada apellatsioon, kuna, sundides süüdistatavat läbima esimeses astmes kogu üldkorras menetlust, pöörduks käskmenetluse eesmärk – ökonoomsus – pea peale. Kolleegium leiab, et see argumentatsioon puudutab piirangu vajalikkuse hindamist, ega nõustu ka sisuliselt selle seisukohaga. Edasikaebeõiguse piirangu puhul ei ole küsimus käskmenetluse ökonoomsuses – käskmenetlus kui selline lõpeb esimeses kohtuastmes tehtud otsusega. Küsimus on edasikaebeõiguse piirangu hindamises menetlusökonoomiast lähtuvalt ja siin saab vajalikkuse osas võrrelda eelkõige kaht olukorda: kas apellatsiooni esitamise võimaluse korral oleks menetlus ökonoomsem kui selle välistatuse korral. Nagu ülal tõdetud, on seadusandja apellatsiooni välistamisel näinud ette sisuliselt selle edasilükkamise – enne apellatsiooni esitamist tuleb arutada asja üldkorras. Eespool on samuti käsitletud seda, et käskmenetluse kohtuliku arutamise puudumisest ja tehtava kohtuotsuse nappusest tulenevalt ei ole apellatsioonikohtul tõenäoliselt muud võimalust, kui saata asi KrMS § 399 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. Kuna apellatsiooni välistamisega välistatakse asja tarbetu edasi-tagasi liikumine, on piirang vajalik.

30. Edasikaebeõiguse piiramise mõõdukuse hindamisel tuleb vaadata, kas legitiimne eesmärk kaalub üles sätestatud piirangu. Esmalt kaalub kolleegium piirangut ärakuulamisõiguse tagamise eesmärgist lähtuvalt.

31. Apellatsiooni esitamise välistamine ei tähenda seda, et käskmenetluses tehtud kohtuotsus oleks igal juhul lõplik. Kui süüdistatav taotleb pärast käskmenetluses tehtud kohtuotsust asja arutamist üldkorras KrMS § 254 lõike 6 alusel, on tal õigus vaidlustada üldkorras tehtud kohtuotsus kõrgema astme kohtus. Seega on isikule tagatud tema asja uuesti läbivaatamine ka kõrgema astme kohtus. Kuigi seadus näeb ette esmalt takistuse otse kõrgema astme kohtu poole pöördumiseks, siis võib seesugust olukorda pidada ärakuulamisõiguse aspektist isiku jaoks isegi soodsamaks. Menetlusaeg kokkuvõttes küll pikeneb, aga tagatud on pärast käskmenetluses tehtud kohtuotsust asja veel kord kahel korral ülevaatamine ja seega isiku ärakuulamine – esmalt üldkorras uuesti maakohtus ja seejärel apellatsiooni korras ringkonnakohtus. Kassatsiooni menetlusse võtmine otsustatakse nii käsk- kui ka üldkorras menetlusega alanud kohtumenetluse puhul iga kord asjaolusid arvestades. Seega, kui isiku suhtes kohaldatakse käskmenetlust, saab isik pärast esmast käskmenetluse kohtulahendit veel kahel korral võimaluse olla ära kuulatud (üldkorras esimeses astmes ja apellatsioonimenetluses), kui isiku suhtes kohaldatakse aga kohe üldkorras menetlust, saab ta lisaks vaid ühe võimaluse olla ära kuulatud, s.o apellatsioonimenetluses. Lähtuvalt eelnevast tuleb asuda seisukohale, et KrMS § 318 lõike 3 punktis 3 sätestatud piirang on ärakuulamisõiguse aspektist mõõdukas.

32. Piirangu mõõdukuse hindamisel menetlusökonoomia eesmärgil ei saa lähtuda sellest, kas seadusandja on kujundanud käskmenetluse kõige otstarbekamal või ökonoomsemal viisil, vaid tuleb hinnata seda, kas riive on proportsionaalne piirangu eesmärgi suhtes.

33. Selleks, et kasutada edasikaebeõigust, peab isik esmalt läbima asja arutamise üldkorras. Asja üldkorras arutamine on tavapärane kriminaalkohtumenetlus. Isikul on põhiseadusest tulenevalt õigus sellele, et tema kohtuasja arutataks mõistliku aja jooksul (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 14. aprilli 2010 otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 11), kuid tal ei ole õigust tavapärasest kiiremale või lihtsamale menetlusele. Seadusandja küll võib luua kiiremaid ja lihtsamaid menetlusi ning kujundada nende jaoks ka teistsuguse apellatsioonimenetluse, kuid põhiseadusest tulenevalt ei ole seadusandjal kohustust seda teha. Kuna piiranguga sunnitakse isik edasikaebeõiguse realiseerimiseks üksnes tavapärast menetlust läbima, on kolleegiumi hinnangul edasikaebeõiguse piirang mõõdukas. Seega ei riku KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 põhiseaduse § 24 lõikest 5 tulenevat edasikaebeõigust.

II

34. Järgnevalt hindab kolleegium teiste käskmenetluse normide asjassepuutuvust ja põhiseaduspärasust.

Säte on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral või kui konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks. Kolleegium leidis eespool, et KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 on põhiseadusega kooskõlas, seega esmapilgul näib, nagu ei oleks ringkonnakohus pidanud asja menetlusse võtma ja järelikult ei oleks saanud lahend ka nendest normidest sõltuda. Samas asus kolleegium seisukohale, et käskmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda asjassepuutuva normi põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kuna isik ei saanud esimeses kohtuastmes taotleda asjassepuutuvate normide põhiseaduspärasuse kontrolli, pidi ringkonnakohus asja siiski menetlusse võtma.

35. A. Palmkrooni suhtes kohaldati käskmenetlust, esitati süüdistusakt, tehti ja edastati kohtuotsus ja see jõustus KrMS §-de 251–253, § 254 lõigete 1–4 ja 7 alusel. Nende sätete põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral oleks tulnud rakendada teisi menetlusnorme, mistõttu tuleb KrMS §-d 251–253 ning § 254 lõiked 1–4 ja 7 lugeda asjassepuutuvateks.

36. Ringkonnakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ka KrMS § 254 lõiked 5–6 ning §-d 255 ja 256, mis reguleerivad käskmenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamist ja kohtuliku arutamise algust üldises korras. A. Palmkroon ei vaidlustanud käskmenetluses tehtud kohtuotsust ja asjas ei algatatud kohtulikku arutamist üldises korras. Siiski tuleb õigusselguse tagamise eesmärgil asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis on tihedas seoses kohaldatud normiga ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. oktoobri 2007. aasta otsus asjas nr 3-4-1-14-07, punkt 12). Juhul kui KrMS §-d 251–253, § 254 lõiked 1–4 ja 7 tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, muutuksid sisutuks ka § 254 lõiked 5–6 ning §-d 255 ja 256, kuna need reguleerivad käskmenetluse jätku, mida sel juhul enam ei oleks. Seega on ka need normid asjassepuutuvad.

37. Lisaks sellele reguleerivad kriminaalmenetluse seadustikus käskmenetlust § 49 lõike 1 punkt 2, mis sätestab kohtuniku taandamise aluse erisuse käskmenetluses osalenud eeluurimiskohtuniku kohta; § 339 lõike 1 punkt 10, mis sätestab, et kohtuistungi protokolli puudumine käskmenetluses ei ole oluliseks kriminaalmenetluse õiguse rikkumiseks; § 408 lõige 3, mis reguleerib käskmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist. Kui käskmenetlus tunnistada kehtetuks, muutuksid kõik need sätted kohaldamatuks. Seega on asjassepuutuvad ka alltoodud normid nende tiheda seose tõttu teiste vaidlustatud normidega.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 49 lõike 1 punkti 2 lauseosa «- ja käsk».

Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lõike 1 punkti 10 lauseosa «, välja arvatud käskmenetluse asjades».

Kriminaalmenetluse seadustiku § 408 lõige 3:

«§ 408. Kohtuotsuse ja -määruse jõustumine

[…]

(3) Käskmenetluses tehtud kohtuotsus jõustub, kui selle üldmenetluse korras kohtulikuks arutamiseks taotluse esitamise tähtaeg on möödunud.»

38. Järgnevalt tuvastab kolleegium põhiõiguse, selle kaitseala ja riive.

Õiguskantsler tegi oma arvamuses ettepaneku käsitleda põhiseaduse § 151 kui üldist põhiõigust õigusabile. Põhiseaduse § 151 sätestab, et esinduse, kaitse, riikliku süüdistuse ja seaduslikkuse järelevalve korralduse kohtumenetluses sätestab seadus. Kuigi põhiõiguste tuletamine põhiseaduse muudest sätetest väljaspool põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste peatükki ei ole välistatud, ei nõustu kolleegium õiguskantsleri ettepanekuga vähemalt kaitseõiguse kontekstis, kus PS § 151 tähendab üksnes seda, et kaitseõigust tuleb reguleerida seadusega.

Põhiseaduse § 21 teine lause sätestab ilma reservatsioone ette nägemata, et kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga. Põhiseaduse § 21 on reservatsioonita põhiõigus, mida võib piirata üksnes mõne muu põhiõiguse või põhiseadusest tuleneva väärtuse kaitseks.

39. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkt b sätestab, et kuriteos süüdistataval on õigus saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks, ning sama lõike punkt c, et tal on õigus kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. Sellest ja põhiseaduse §-st 21 lähtuvalt on Riigikohus varem konstateerinud kaitseõiguse põhimõtte kehtivust Eesti õiguskorras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2002 määrus asjas nr 3-1-1-3-02, punkt 7.1) ja jääb ka nüüd selle juurde.

40. Ringkonnakohus on tuvastanud, et A. Palmkroonile määrati kaitsja, kuid teda ei teavitatud sellest, samuti ei edastatud kaitsjale tema kontaktandmeid. Normid ei näegi ette määratud kaitsja andmete edastamist süüdistatavale ega kahtlustatavale ja ka teistpidi kontaktandmete edastamist sätestatud ei ole. Järelikult on tegemist kaitseõiguse riivega.

41. KrMS § 254 lõigete 5 ja 6 järgi ei edastata kaitsjale käskmenetluses tehtud kohtuotsust ja ta ei saa taotleda kriminaalasja üldkorras arutamist. Lähtuvalt KrMS § 47 lõikest 2 peab kaitsja kasutama kõiki kaitsmisvahendeid ja -viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning andma talle muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. See tähendab, et kaitsja osaleb menetluses kaitsealuse huvides. Kui kaitsja edasikaebeõigus on välistatud, siis seeläbi on piiratud ka kaitsealuse õigus saada tõhusat kaitset. Seega piiravad ka KrMS § 254 lõiked 5 ja 6 kaitseõigust.

42. Kolleegiumi hinnangul on piirang formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Piirang on kehtestatud seadusega, selle menetlusele ja õigusselgusele ei ole etteheiteid.

43. Järgnevalt tuvastab kolleegium piirangu legitiimse eesmärgi. Nagu ülal märgitud, on põhiseaduse § 21 reservatsioonita põhiõigus, mida võib piirata mõne muu põhiõiguse või põhiseadusest tuleneva väärtuse kaitseks. Käskmenetlus lisati õiguskorda kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisel. Eelnõu seletuskirjast ei leia põhjendusi, miks on välistatud kaitsja poolt kohtule seisukohtade esitamine. Eesmärgiks võib pidada menetlusökonoomiat – asja seesuguselt kirjalikult menetledes on menetluse kulud väiksemad ja menetlus kiirem. Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 26, on menetlusökonoomia tuletatav põhiseadusest. Seega on menetlusökonoomia legitiimne eesmärk kaitseõiguse piiramiseks.

44. Edasi hindab kolleegium kaitseõiguse piirangu proportsionaalsust menetlusökonoomia suhtes – sobivust, vajalikkust ja mõõdukust.

Kaitseõiguse piirang on menetlusökonoomia saavutamiseks sobiv, kuna menetlus toimub vähemate toimingutega ja kiiremini. Piirang on ka vajalik, kuna ei ole muud võimalust samavõrra lühendada ja lihtsustada menetlust.

45. Piirangu mõõdukuse kohta leiab kolleegium allolevat.

Käskmenetlusse kaasatakse kaitsja järgmisel moel. KrMS § 45 lõike 3 alusel on kaitsja osavõtt kohtueelsest menetlusest kohustuslik alates kriminaaltoimiku tutvustamisest KrMS § 223 lõikes 3 sätestatud korras. Kui isikul ei ole selleks ajaks kaitsjat, siis see määratakse talle KrMS § 43 lõike 2 punkti 2 alusel. KrMS § 223 lõike 3 ja § 224 lõike 1 kohaselt antakse kaitsjale allkirja vastu kriminaaltoimiku koopia. KrMS § 35 lõikest 2 tulenevalt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus toimikuga tutvuda kaitsjale antud toimiku koopia vahendusel. KrMS § 225 lõike 1 alusel on mh kaitsjal õigus esitada alates kriminaaltoimiku tutvustamisest kümne päeva jooksul prokuratuurile taotlusi. KrMS § 252 lõike 2 alusel tuleb edastada süüdistusakti koopia mh kaitsjale.

46. Kaitsja määramist reguleerib täpsemalt riigi õigusabi seadus. RÕS § 11 lõike 1 kohaselt ei pea füüsilisest isikust kahtlustatav, kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt kriminaalmenetluse seadustiku § 45 järgi kohustuslik ja kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel, taotlust riigi õigusabi saamiseks esitama. RÕS § 15 lõike 3 esimese lause järgi otsustab riigi õigusabi andmise kahtlustatavale või süüdistatavale kriminaalmenetluses uurimisasutus või prokuratuur, tehes selle kohta määruse. RÕS § 18 lõike 1 esimesest lausest lähtuvalt nimetab advokatuur viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. Kui taotluse esitamisel peab isik märkima lisaks aadressile ka oma sidevahendite numbrid RÕS § 12 lõike 1 punkti 2 alusel, siis määratud kaitsja osas andmete esitamist üksikasjalikumalt reguleeritud ei ole. Ka ei ole ette nähtud kaitsja määramise määruse kaitsealusele edastamist.

47. Käesoleva asja aluseks olevas asjas on Tallinna Ringkonnakohus oma määruses sedastanud:

«[…] kuigi süüdistusakti koopia edastati määratud kaitsjale, […] puudus süüdistataval sellekohane teave, mistõttu puudus tal ka võimalus kaitsjaga ühenduse võtmiseks ning vastupidi – ka kaitsjal ei olnud praktiliselt võimalik oma kaitsealust nõustada. Ainus viide, nagu oleks kriminaalasja menetluses A. Palmkrooni süüdistuses osalenud kaitsja, sisaldus maakohtu otsuse resolutsioonis, mille kohaselt on süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulud, sealhulgas kaitsjatasu 420 krooni.» Kolleegiumi hinnangul ei vasta see täielikult tegelikkusele.

48. Kaitsjale anti toimiku koopia allkirja vastu üle 19. oktoobril 2009. Samal päeval on määratud kaitsja esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise tasu määramiseks ja samal päeval on Põhja Ringkonnaprokuratuur teinud riigi õigusabi andmise ja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise määruse, millega on määranud hüvitada määratud kaitsjale makstav tasu. Määruse aluseks on RÕS § 15 lõige 3 ja § 18 ning KrMS § 189 lõige 1 ja § 190, millest ükski ei näe ette selle määruse kahtlustatavale või süüdistatavale edastamise kohustust. A. Palmkroonile edastati süüdistusakti koopia, milles ei ole ühtegi viidet kaitsjale ega kaitsja määramisele. Seega ilmselt vastab tõele, et A. Palmkroonil ei olnud teavet selle kohta, et talle on kaitsja määratud ja kes selleks on.

49. Nõustuda ei saa väitega, et kaitsjal ei olnud võimalik kaitsealust nõustada. Nõudeid järgides on kaitsjale antud kriminaaltoimiku koopia allkirja vastu. Toimikus on sellest eespool mitmetes menetlusdokumentides märgitud kaitsealuse kodune aadress ning kahtlustatava ülekuulamise protokollis on märgitud kontaktandmeteks ka mobiiltelefoni number. Süüdistusaktis, mis edastati ka kaitsjale, on märgitud pataljon, kus kaitsealune aega teenis. Kolleegium leiab, et need andmed võisid võimaldada kaitsjal kaitsealusega kontakteeruda.

See, et kaitsealuse kontaktandmed on toimikus menetlusdokumentides kirjas, ei ole juhuslik – nii kohustab KrMS § 76 lõike 1 punkt 1 märkima kahtlustatava ülekuulamisprotokolli ning KrMS § 153 lõike 1 punkt 4 kohtueelse menetluse kokkuvõttesse mh kahtlustatava elu- või asukoha ja aadressi ning töökoha või õppeasutuse. Seega on seadusega tagatud, et toimiku koopia saamisega saab kaitsja ka kaitsealuse andmed.

50. RÕS § 18 lõike 1 kolmas lause sätestab, et advokatuuri nimetatud advokaat kohustub asuma viivitamata riigi õigusabi osutama ja korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik õigel ajal osaleda menetlustoimingutes. AdvS § 44 lõike 1 punkt 2 kohustab advokaati teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. See tähendab, et seadus näeb ette, et initsiatiivi (määratud) kaitsja ja kaitsealuse suhtes on kohustatud haarama kaitsja.

51. Seaduse kohaselt peab menetlusdokumentides olema kirjas isiku elu- või asukoht ja aadress ning töökoht ja õppeasutus, kuid seadus ei kohusta nimetatud menetlusdokumentidesse märkima telefoninumbrit ega elektronpostiaadressi. Viimased on tavapärased ja kiired suhtluskanalid, mille kasutamine oleks mõlemale poolele mugav ja viivitusteta. Kuigi tavapost liigub üldjuhul paari päevaga, ei pruugi see alati siiski nii olla ja kontakt sel teel on alati viivitusega. Seega on kaitsja kontakti leidmine kaitsealusega kiiret ühenduse võtmist võimaldavate kontaktandmete puudumisel mõnevõrra raskendatud.

52. Süüdistatava seisukohast vaadates tuleb välja tuua, et seaduse kohaselt ei pea teda informeerima talle kaitsja määramisest, vaid see jääb üksnes kaitsja initsiatiiviks. Isegi kui eeldada kaitsja püüdlikku suhtumist, peaks isik olema teadlik, et talle on kaitsja määratud või määramisel, nii et ta saaks selle kohta lähemat teavet paluda või ise kaitsjaga ühendust võtta. Seega tuleb tõdeda, et kaitsealuse ja kaitsja kiire kontakt ei ole seadusega tagatud.

53. Lisaks eeltoodule ilmneb kaitsja rolli piiratus käskmenetluses võrreldes teiste menetlusliikidega selgelt KrMS § 254 lõigetes 5 ja 6 – kaitsjale ei edastata käskmenetluses tehtud kohtuotsuse koopiat ja tal ei ole õigust esitada pärast kohtuotsust taotlust kriminaalasja arutamiseks üldkorras.

54. EIK on oma 27. novembri 2008. aasta otsuses nr 36391/02, Salduz vs. Türgi toonitanud kaitseõiguse olulisust kriminaalmenetluses, märkides, et kuigi kaitseõigus ei ole küll absoluutne, on see õiglase menetluse alus, ja igaühel, keda süüdistatakse kuriteos, peab olema võimalus end kaitsja abil efektiivselt kaitsta. Kohus tõi välja, et konventsiooni artikli 6 punkti 3 alapunkt c ei täpsusta selle õiguse tagamise viisi, kuid tuleb silmas pidada, et õigus ei tohi olla teoreetiline või illusoorne, vaid peab olema praktiline ja efektiivne.

55. Käesolevas asjas tegi kohus otsuse järgmisel päeval pärast süüdistusakti saatmist. Seadus ei näe ette aega süüdistusaktiga tutvumiseks ega aega, millal kohus peaks otsuse tegema. Seejuures on kohtul ainult kolm võimalust – nõustuda prokuratuuri seisukohaga, lõpetada menetlus või keelduda käskmenetlusest ja tagastada toimik prokuratuurile (KrMS § 253), muid menetlustoiminguid ei tehta. Süüdistataval ega kaitsjal seisukohtade ega taotluste esitamise võimalust ei ole. See tähendab, et süüdistusakti edastamisel on sisuliselt eelinfo andmise funktsioon – kohus võib teha seesuguse otsuse. Kohtus arutamist ega ärakuulamist ei toimu. Seega süüdistusakti saamise järel ei saa kaitsja teha ühtegi menetlustoimingut.

56. KrMS § 45 lõige 4 sätestab üldnormina, et kaitsja osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik. Kuigi üldsätetest saab erinormiga kõrvale kalduda – lex specialis derogat legi generali, ei ole kaitsja kohtumenetluses osalemist käskmenetluses sõnaselgelt välistatud. Vastupidi – KrMS § 252 lõikest 2 tulenev süüdistusakti kaitsjale edastamise kohustus viitab sellele, nagu oleks ka käskmenetluses peetud vajalikuks kaitsja osalemist kohtumenetluses. Kuid nagu ülal välja toodud, tegelikult kaitsjal puudub käskmenetluses roll, seega kaitsja osalemise kohustus on üksnes näilik.

57. KrMS § 254 lõike 5 kohaselt toimetatakse kohtuotsus kätte süüdistatavale, aga kaitsjale mitte. Kaitsja ei tea ka, millal kohtuotsus tehakse. KrMS § 254 lõikega 6 on välistatud kaitsja õigus esitada taotlus. Kuigi kaitsja ülesanne on tegutseda menetluses kaitsealuse huvides (KrMS § 47 lõige 2), ei ole ta kaitsealuse esindaja, vaid iseseisev menetlusosaline. Kaitsja ülesandeks on tegutseda kaitsealuse huvides ka siis, kui kaitsealune ise tegutsemise vajadust ei mõista. Samas menetluse efektiivsus, mida sellise piiranguga saavutada võidakse, on vähene – kaitsja kohusetundlikul suhtumisel, kaitsealust kohaselt nõustades ja teda abistades esitatakse tõenäoliselt niikuinii taotlus kriminaalasja arutamiseks üldkorras.

58. KrMS § 254 lõike 6 alusel on süüdistataval õigus taotlus esitada kümne päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest alates. Samas apellatsiooni esitamise tähtaeg on 15 päeva. Lühem tähtaeg taotluse esitamiseks näib esmapilgul olevat õigustatud, kuna taotlus asja arutamiseks üldkorras ei pea olema erinevalt apellatsioonist motiveeritud. Samas apellatsiooni saab esitada ka kaitsja, käskmenetluses taotlust mitte.

59. Käskmenetlus on loodud seesugune, et isik saab oma kaitseõigust kohtumenetluses teostada, esitades pärast kohtuotsuse saamist taotluse asja üldkorras arutamiseks. Kuigi taotluse esitamine asja üldkorras arutamiseks on iseenesest lihtne ega nõua eriteadmisi, siis ei ole lihtne hinnata taotluse esitamise vajadust ning esitamise või esitamata jätmisega kaasnevaid tagajärgi: nt mida toob isikule kaasa käskmenetluse otsus, kui ta seda ei vaidlusta, või et kohtukulud suurenevad, kui isik ka üldkorras süüdi mõistetakse. Arvesse võtta tuleb ka seda, et kui apellatsioonist saab loobuda kuni kohtuvaidluse lõpuni KrMS § 333 lõike 1 alusel, siis käskmenetluses ei ole reguleeritud asja üldkorras arutamise taotlusest loobumist. See tähendab, et taotluse esitamise mõttekuse kohta seisukoha kujundamiseks ehk kaitseõiguse teostamiseks on vaja süüdistataval kaitsjaga konsulteerida, mis võtab aega. Kaitsja peab enne seisukoha kujundamist otsuse kohta kaitsealuselt teada saama ja lisaks ise seisukoha kujundamisele selle ka kaitsealusele selgeks tegema. Pikem tähtaeg või võimalus taotlusest hiljem loobuda annaksid isikule parema võimaluse end kaitsta, st kaitseõigus oleks paremini tagatud.

60. Lähtuvalt eeltoodust on kolleegium seisukohal, et erinevad sätted ei taga käskmenetluses süüdistatavale tõhusat kaitseõigust omavahelises seoses. Sellest lähtuvalt ei tunnista kolleegium ühtegi sätet üksikuna põhiseaduse vastaseks. Regulatsiooni on võimalik mitmel moel täiendada või ümber kujundada seesuguseks, et kaitseõigus oleks tegelikult tagatud. Kuidas seda teha, see valik peab jääma seadusandjale.

61. Käesoleva otsuse punktis 27 leidis kolleegium, et käskmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda isikul tema kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuvate normide põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kolleegium on seisukohal, et isiku kaitseõigus ei saa olla tõhusalt tagatud olukorras, kus ei ole võimalik taotleda oma kohtuasja läbivaatamisel mõne asjassepuutuva sätte põhiseaduslikkuse järelevalvet. See tähendab, et kaitseõiguse tagatus hõlmab endas ka asjassepuutuva normi põhiseadusvastaseks tunnistamise taotluse esitamise võimalikkust.

62. Lähtuvalt eeltoodust tunnistab kolleegium käskmenetluse regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei taga tõhusalt kaitseõigust, sealhulgas ei võimalda taotleda oma kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuva sätte põhiseadusvastaseks tunnistamist.

Märt RASK               Henn JÕKS      Ott JÄRVESAAR
Julia LAFFRANQUE Priit PIKAMÄE