Teksti suurus:

Loomatauditõrje seadus [terviktekst muudatustega kuni 14.11.2001]

Lingimärkmikku lisamiseks pead olema MinuRT keskkonda sisse loginud

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT I 2002, 13, 80

Loomatauditõrje seadus [terviktekst muudatustega kuni 14.11.2001]

Vastu võetud 16.06.1999
RT I 1999, 57, 598
ja jõustunud vastavalt §-le 65. Muudetud järgmiste seadustega (vastuvõtmise aeg, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg): 16.12.1999 (RT I 1999, 97, 861) 1.01.2000 11.10.2000 (RT I 2000, 82, 526) 2.11.2000 13.12.2000 (RT I 2001, 3, 4) 1.07.2001 17.10.2001 (RT I 2001, 88, 531) 1.07.2002 14.11.2001 (RT I 2001, 93, 566) 1.01.2002

Terviktekst

LOOMATAUDITÕRJE SEADUS

Muudetud paragrahvi lõpus sulgudes on viide seadus(t)ele (vastuvõtmise kuupäev), millega kehtestati praegune sõnastus. Terviktekst avaldatakse 14. novembri 2001. a seaduse § 83 alusel.

1. peatükk
ÜLDOSA

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus sätestab loomatauditõrje meetmed ja reguleerib nende rakendamist, samuti loomataudist põhjustatud kahjude hüvitamist.

(2) Loomatauditõrjeks rakendatavate meetmete eesmärgiks on ära hoida ja likvideerida loomade nakkushaigusi ning kaitsta inimest loomadega ühiste ja loomade kaudu levivate haiguste eest.

§ 2. Loom

(1) Käesolevas seaduses käsitletakse looma, loomseid saadusi ja nende käitlemist ning loomseid jäätmeid veterinaarkorralduse seaduse (RT I 1999, 58, 608; 97, 861; 2001, 3, 4; 93, 565 ja 566) §-s 2 esitatud tähenduses.

(2) Käesolevas seaduses koduloomade kohta sätestatut rakendatakse kõigi tehistingimustes elavate loomade suhtes (kaasa arvatud tehistingimustes peetavad metsloomad) ja metsloomade kohta sätestatut looduses vabalt elavate loomade suhtes.

(3) Tapaloom käesoleva seaduse tähenduses on liha ja lihasaaduste tootmise eesmärgil tapmisele määratud loom.

§ 3. Loomataud

(1) Loomataudiks loetakse looma haigus, mis on põhjustatud bioloogiliste haigusetekitajate poolt, mis võivad kas otseselt või keskkonna vahendusel kanduda ühelt loomalt teisele, loomalt inimesele ja vastupidi. Käesoleva seaduse tähenduses loetakse loomataudiks ka selline loomade massiline haigestumine, mida põhjustaval teguril puudub omadus üle kanduda.

(2) Loomataudide kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka zoonooside suhtes. Zoonoosiks loetakse mis tahes haigus või nakkus, mis võib loomulikul teel loomalt inimesele üle kanduda.

(3) Käesoleva seaduse tähenduses loetakse loomataud eriti ohtlikuks, kui selle tekitajal on omadus kiiresti levida loomapopulatsioonis, põhjustada ulatuslikku haigestumist ja suurt suremust ning millega võib kaasneda suur majanduslik kahju, samuti kui loomataud kujutab tõsist ohtu inimese elule ja tervisele.

§ 4. Loomapidaja

Loomapidaja käesoleva seaduse mõistes on isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes õigussuhte alusel loomaomanikuga vastutab viimasele kuuluva looma eest.

§ 5. Veterinaarjärelevalve

Järelevalve käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise üle toimub veterinaarkorralduse seaduses sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

§ 6. Veterinaarpraksisega tegelevate isikute õigused ja kohustused

(1) Veterinaarpraksisega tegelevad isikud (tegevusluba omavad veterinaararstid ja veterinaarlaboratooriumid) on kohustatud juhtima loomapidaja ja loomsete saaduste käitleja tähelepanu käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumistele ja tegema ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks.

(2) Kõik veterinaarpraksisega tegelevad isikud on kohustatud eriti ohtliku loomataudi puhkemise korral tegema koostööd järelevalveametnikega loomataudi leviku peatamiseks ja selle likvideerimiseks.

(3) Tegevusluba omaval veterinaararstil on õigus taotleda loomataudi ennetamise ja tõrje toimingus osalemise õigust. Taotluse rahuldamise või sellest keeldumise otsustab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht, määrates nimetatud toimingus osalemise tingimused.

(4) Loomataudide ennetamise ja tõrje toimingutele kaasatud veterinaarpraksisega tegelevatel isikutel on õigus saada nimetatud toimingute eest tasu.

2. peatükk
LOOMATAUDI ENNETAMINE

1. jagu
Loomade pidamine

§ 7. Loomade pidamise veterinaarnõuded

(1) Loomakasvatushooned ja -rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad peavad oma asukoha, projektlahenduse, tehnoloogia ja mikrokliima poolest vastama veterinaarnõuetele ja olema järelevalveasutuse poolt tunnustatud või seal registreeritud. Uusehitise ja põhjaliku tehnoloogilise ümberkorralduse projekt tuleb kooskõlastada Veterinaar- ja Toiduametiga.

(2) Loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning loomade pidamiseks piiritletud alade veterinaarnõuded, samuti loomade pidamisele, tunnustamisele või registreerimisele kuuluvate loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning loomade pidamiseks piiritletud alade loetelu ning nende tunnustamise ja registreerimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister. Loomade pidamise veterinaarnõuetena käsitatakse ka nõudeid loomade ning nende paljundamisega seotud tegevuste kohta, nagu haudemunade tootmine ja hautamine, embrüote kogumine ja siirdamine ja muu taoline.

(3) Loomapidaja on kohustatud rakendama meetmeid, vältimaks kõrvaliste isikute vaba sissepääsu loomakasvatushoonetesse ja -rajatistesse.

(4) Välisriikidest saabunud isikutel ei ole lubatud siseneda loomakasvatushoonetesse ja -rajatistesse enne 48 tunni möödumist Eestisse saabumisest. [13.12.2000; 14.11.2001]

§ 8. Põllumajandusloomade pidamisel ja loomsete saaduste käitlemisel osalevate isikute meditsiiniline kontroll

(1) Oma tööülesannete tõttu põllumajandusloomade ja loomsete saadustega vahetult kokkupuutuv isik peab nakkus- ja parasitaarhaiguste tuvastamiseks ning nende leviku tõkestamiseks käima enne töösuhte algust ja töösuhte ajal korrapäraselt tervisekontrollis ning tal peab vastavalt rahvatervise seadusele (RT I 1995, 57, 978; 1996, 3, 56; 49, 953; 1997, 37/38, 569; 1999, 30, 415; 88, 804; 2001, 23, 128) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele olema tervisetõend.

(2) Põllumajandusloomade omanik ja loomsete saaduste käitleja peab nõudma oma tööülesannete tõttu põllumajandusloomade ja loomsete saadustega vahetult kokkupuutuvalt isikult käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse täitmist.

(3) Põllumajandusloomade pidamises ja loomsete saaduste käitlemises osalev isik peab teavitama põllumajandusloomade omanikku või loomsete saaduste käitlejat või tema esindajat oma tervisehäirest, haigusest, kontakteerumisest nakkushaigega või muudest ohtudest, mis võivad põhjustada põllumajandusloomade haigestumise või loomsete saaduste saastumise.

(4) Isikut, kellel puudub kehtiv tervisetõend, kes võib levitada haigusetekitajaid või parasiite või kellel on põllumajandusloomade ja inimeste tervise seisukohalt muu ohtlik tervisehäire või haigus, ei tohi lubada tööle, kus ta puutub vahetult kokku põllumajandusloomade või loomsete saadustega.

§ 9. Loomapidajate kohustused

Lisaks veterinaarkorralduse seaduse §-s 35 sätestatule on loomapidaja kohustatud:
1) teavitama kohe veterinaararsti põllumajanduslooma surmast, loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest;
2) teavitama järelevalveametnikku või volitatud veterinaararsti metslooma rünnakust talle kuuluvale loomale;
3) pidama kinni käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevatest nõuetest loomataudide ennetamisel ja tõrjel ning järgima loomataudi esinemise tõttu kehtestatud kitsendusi. [14.11.2001]

2. jagu
Loomade identifitseerimine ja registreerimine

§ 10. Identifitseerimisviisid

(1) Loomade identifitseerimisviisid on looma märgistamine, looma kirjeldamine või looma kuuluvuse määratlemine.

(2) Looma märgistamine on tema varustamine eristamist võimaldava püsiva ning kordumatu kunstliku tunnusega.

(3) Looma kirjeldamist tema eristamise eesmärgil kasutatakse loomade puhul, keda ei ole võimalik või otstarbekas märgistada.

(4) Loomad, keda ei ole võimalik või otstarbekas märgistada ja kelle kohta ei saa selle loomaliigi isendite suure välise sarnasuse tõttu koostada kirjeldust, identifitseeritakse nende kuuluvuse kaudu.

(5) Kuuluvuse kaudu identifitseerimisel loetakse loom kuuluvaks isikule, kelle valduses, sealhulgas kelle kinnisel territooriumil või kellele kuuluvas hoones või rajatises ta asub, kui looma kuuluvusest huvitatud isik ei tõenda vastupidist.

§ 11. Koduloomade identifitseerimine ja registreerimine

(1) Loomaomanik on kohustatud tagama oma koduloomade identifitseeritavuse vastavalt käesoleva seaduse §-le 10. Identifitseerimiseks vajalikud vahendid väljastatakse loomapidaja kulul. Põllumajandusloomade omanik on kohustatud pidama oma põllumajandusloomade kohta arvestust ja registreerima nad käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras riiklikus registris. Kohalik omavalitsus korraldab koerte ja vajaduse korral teiste lemmikloomade üle arvestuse pidamist.

(2) Identifitseerimisele kuuluvate põllumajandusloomade liikide loetelu, nende identifitseerimise ning registreerimise viisid ja korra, registreerimistunnistuse väljastamise korra, samuti põllumajanduslooma kirjelduse koostamise eeskirja ning põllumajandusloomade arvestuse pidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.

(3) Põllumajandusloomade register on vastavalt andmekogude seadusele (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) põllumajandusministri ettepanekul asutatud riiklik register.

(4) Põllumajandusloomade registri vastutavaks töötlejaks on Põllumajandusministeerium ja volitatud töötlejaks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet. [11.10.2000; 13.12.2000; 14.11.2001]

§ 12. Omanikuta ja loomapidaja juurest lahti pääsenud koduloomad

(1) Omanikuta koduloomaks loetakse identifitseerimata koduloom, kelle omanikku ei ole võimalik tuvastada.

(2) Loomapidaja juurest lahti pääsenud koduloomaks loetakse loom, kes viibib omaniku või looma eest vastutava isiku juuresolekuta väljaspool loomapidajale kuuluvat või tema kasutuses olevat territooriumi.

(3) Kohalik omavalitsus korraldab omanikuta koduloomade püüdmist, pidamist ja hukkamist vastavalt loomakaitseseadusele (RT I 2001, 3, 4; 93, 566). Loomapidaja juurest lahti pääsenud kodulooma püüdmist korraldab loomapidaja. Kui loomapidaja juurest lahti pääsenud kodulooma kinnipüüdmise korraldas kohalik omavalitsus, kannab kodulooma püüdmise ja pidamisega seotud kulud loomaomanik. [13.12.2000]

3. jagu
Loomade liikumise ning loomanäituste, -võistluste, -laatade ja -oksjonite korraldamise veterinaarnõuded

§ 13. Põllumajandusloomade liikumine

(1) Käesolevas seaduses mõistetakse loomade liikumise all põllumajandusloomade asukoha ajutist või püsivat muutmist nende võõrandamisel või mõnel muul põhjusel, millega kaasneb loomade üleviimine ühest karjast teise.

(2) Loomi on keelatud välja viia piirkonnast ja karjast, kus on loomataudi kahtluse või esinemise tõttu kehtestatud loomade liikumise piirangud.

(3) Käesoleva seaduse tähenduses loetakse karjaks ühte liiki põllumajandusloomade rühma, keda peetakse ühises hoones või rajatises või väljaspool neid ühisel territooriumil või mõnel muul viisil kontaktis olevat loomarühma, kes nakkuse leviku seisukohalt moodustab ühtse terviku. Käesoleva seaduse tähenduses moodustab karja ka üks loom.

(4) Karjast on lubatud välja viia vaid kliiniliselt tervet looma, kes on identifitseeritud ja registreeritud käesoleva seaduse § 11 alusel kehtestatud korra kohaselt ning kes vastab käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele.

(5) Loomade ühest karjast teise ja tapamajja saatmise korra ning nendele loomadele esitatavad veterinaarnõuded kehtestab põllumajandusminister.

(6) Looma vastavust käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud veterinaarnõuetele tõendab käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras väljastatud veterinaartõend. [13.12.2000; 14.11.2001]

§ 14. Loomanäituse, -võistluse, -laada ja -oksjoni korraldamise veterinaarnõuded

(1) Loomanäituse, -võistluse, -laada või -oksjoni korraldamiseks peab korraldajal olema korraldusluba, mis on kooskõlastatud selle Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutusega, kelle järelevalvealal üritus toimub.

(2) Loomanäituse, -võistluse, -laada või -oksjoni korraldamine on lubatud üksnes korraldusloal näidatud kohas ning kuupäevadel.
Lõike 3 sõnastus kuni 30.06.2002

(3) Näitusel või võistlusel osalemiseks on lubatud looma Eestisse tuua taasväljaveo kohustusega sisseveo korras kooskõlas käesoleva seaduse §-dega 20, 21 ja 23.
Lõike 3 sõnastus alates 1.07.2002

(3) Näitusel või võistlusel osalemiseks on lubatud looma Eestisse tuua ajutise importimise korras kooskõlas käesoleva seaduse §-dega 20, 21 ja 23.

(4)Loomanäitusele, -võistlusele, -laadale või -oksjonile on lubatud tuua kliiniliselt tervet ning käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele vastavat looma.

(5) Loomanäituse, -võistluse, -laada või -oksjoni korraldaja on kohustatud tagama looma tervislikku seisundit ja veterinaarnõuetele vastavust tõendavate veterinaartõendite või sellega võrdsustatud dokumentide kontrolli.

(6) Looma viimisel loomanäituselt, -võistluselt, -laadalt või -oksjonilt tema alalisse asukohta peab loomapidaja tagama ennetusabinõude rakendamise nakkushaiguste sissetoomise vältimiseks nimetatud loomadega. [17.10.2001]

§ 15. Loomadega kauplev isik ja loomadega kauplemise veterinaarnõuded
Lõige 1 jõustub 1.07.2002

(1) Loomadega kauplev isik on ettevõtja, kelle tegevusalaks on loomapidajalt või loomadega kauplevalt isikult ostetud loomade müük tapmiseks, teisele loomadega kauplevale isikule või loomapidajale. Loomadega kaupleva isiku ettevõte peab olema tunnustatud.

(2) Kauplemise objektiks olev loom peab olema identifitseeritud ja registreeritud käesolevas seaduses sätestatud korras ning vastama käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud veterinaarnõuetele, mida tõendatakse käesoleva seaduse §-des 28 ja 29 sätestatud veterinaartõendi või veterinaarsertifikaadiga.

(3) Nõuded loomadega kauplevale isikule ja tema ettevõtte tunnustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister. [13.12.2000]

4. jagu
Loomade ja loomsete saaduste veo veterinaarnõuded [14.11.2001]

§ 16. Veo veterinaarnõuded

(1) Põllumajandusloomade ja loomsete saaduste veoks peab kasutama selleks ettenähtud või kohandatud veovahendeid. Loomade veol tuleb vältida keskkonna reostumist loomade väljaheidetega. Pärast iga põllumajandusloomade vedu või vajaduse korral ka enne järgmist loomade vedu, kui veovahendiga on veetud kaupa, mis võib olla loomade tervist ohustav, tuleb veovahend puhastada ja desinfitseerida Veterinaar- ja Toiduameti veebilehel avalikustatud loetelus oleva desinfektsioonivahendiga. Loetelus nimetamata desinfektsioonivahendit võib kasutada järelevalveametniku nõusolekul.

(2) Haigeid või haiguskahtlasi loomi tuleb vedada eraldi veosena veterinaararsti kontrolli all. Kui loom haigestub veo ajal, peab vedaja sellest kohe teavitama veterinaararsti.

(3) Vedaja peab tagama veovahendi puhastamise ja desinfitseerimise ning kasutatud allapanu ladestamise.

(4) Vedaja peab pidama dokumenteeritud arvestust põllumajandusloomade laadimise aja ja koha, veetud põllumajandusloomade, nende saatja ja saaja ning veovahendi puhastamise ja desinfitseerimise aja ja koha kohta. Nimetatud dokumente tuleb säilitada vähemalt kolm aastat. [14.11.2001]

5. jagu
Loomsete saaduste käitlemine

§ 17. Loomsete saaduste käitleja kohustused

(1) Lisaks veterinaarkorralduse seaduse §-s 35 sätestatule on loomsete saaduste käitleja kohustatud tagama veterinaarnõuete täitmise talle kuuluvas ettevõttes.

(2) Põllumajandusminister võib kehtestada veterinaarnõuded loomsete saaduste käitlemisega tegelevatele ettevõtetele käitlemisvaldkondade kaupa, määrates nende kuulumise tunnustamisele või registreerimisele, ning kehtestab tunnustamise või registreerimise korra. [14.11.2001]

§ 18. Tapaloomade ja loomsete saaduste veterinaarkontroll
Lõige 1 jõustub 1.01.2003

(1) Loomi võib loomsete saaduste saamise eesmärgil tappa ainult tunnustatud tapamajades.

(2) [kehtetu – 13.12.2000]

(3) Tapamajja tapmiseks lähetatav loom peab olema kliiniliselt terve ning pärinema karjast ja piirkonnast, millele ei ole loomataudi esinemise või kahtluse tõttu kehtestatud loomade liikumise piirangut.

(4) Järelevalveametniku või volitatud veterinaararsti poolt tapmisele saadetud või tapamajas avastatud kliiniliselt haigeid ja taudikahtlasi loomi tapetakse eraldi tervetest loomadest järelevalveametniku või volitatud veterinaararsti järelevalve all.

(5) [kehtetu – 14.11.2001]

(6) Loomsete saaduste ja nende käitlemise veterinaarnõuded kehtestab põllumajandusminister.

(7) Haigetelt ja taudikahtlastelt loomadelt pärinevate saaduste käitlemise ja kasutamise veterinaarnõuded sätestatakse käesoleva seaduse § 43 lõike 2 alusel kehtestatud loomatauditõrje eeskirjades.

(8) Tapaloomade ja loomsete saaduste vastavust käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud veterinaarnõuetele tõendab käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras väljastatud veterinaartõend. [14.11.2001]

6. jagu
Loomsete jäätmete käitlemine

§ 19. Loomsete jäätmete käitlemise veterinaarnõuded ja selle korraldamine

(1) Loomsed jäätmed ja toitlustamisel tekkivad jäätmed kuuluvad kogumisele, transportimisele, säilitamisele, ümbertöötamisele, kahjutustamisele ja kasutamisele (edaspidi loomsete jäätmete käitlemine) viisil, mis välistab haigusetekitajate ja muude kahjulike ainete leviku.

(2) Loomsete jäätmete valdaja korraldab tema valduses olevate loomsete jäätmete käitlemise. Loomsete jäätmete matmisel tuleb matmispaiga suhtes arvestada kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud heakorranõudeid.

(3) Toitlustamisel tekkivate jäätmete kasutamine loomasöödana on lubatud Veterinaar- ja Toiduameti loa alusel. Nõuded toitlustamisel tekkivate jäätmete käitlemisele ja laboratoorsele uurimisele ning nende kasutamise loa väljastamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.

(4) Loomsete jäätmete liigituse, nende käitlemise veterinaarnõuded ning käitlemisega tegelevate ettevõtete tunnustamise korra kehtestab põllumajandusminister.

(5) [kehtetu – 14.11.2001]

(51) Loomsete jäätmete matmispaik peab vastama keskkonnanõuetele. Loomsete jäätmete kavandatava matmispaiga keskkonnanõuetele vastavuse kohta annab arvamuse maakonna keskkonnateenistus.

(6) Loomataudi puhkemisel on loomsete jäätmete käitlemisega tegelevad isikud kohustatud oma käitlemisvaldkonna ulatuses osalema loomataudi tagajärgede likvideerimises vastavalt Veterinaar- ja Toiduameti ettekirjutusele.

(7) Loomsete jäätmete käitlemise kulud kannab nende valdaja, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 57 sätestatud juhtudel. [13.12.2000; 14.11.2001]

7. jagu
Loomade ja loomsete saaduste sisse- ja väljavedu [14.11.2001]

§ 20. Nõuded loomade ja loomsete saaduste sisse- ja väljaveol

(1) Loomade ja loomsete saaduste sissevedu Eestisse on lubatud riigist või selle piirkonnast, mille episotoloogiline olukord vastab Eestis kehtivatele nõuetele. Veterinaarnõuetele mittevastavaid loomi ja loomseid saadusi on keelatud sisse vedada.

(2) Riigi või selle piirkonna episotoloogilise olukorra vastavuse Eestis kehtivatele nõuetele teeb kindlaks Veterinaar- ja Toiduamet, lähtudes riigi poolt esitatavatest rahvusvaheliselt heakskiidetud loomatervishoiualastest garantiidest, arvestades sealjuures:
1) loomataudide esinemist riigis või selle piirkonnas;
2) loomataudide esinemise kohta esitatava teabe regulaarsust ja kiirust;
3) riigi poolt rakendatavaid loomataudide seire programme ja tauditõrjemeetmeid;
4) riigi veterinaarjärelevalve korraldust;
5) riigist või selle piirkonnast väljaveetava kauba liiki ja selle sisseveoga Eestisse inimeste ning loomade tervisele kaasnevaid riske.

(3) Veterinaar- ja Toiduamet koostab loetelud riikidest ja piirkondadest, millest on lubatud sisse vedada teatud loomaliiki kuuluvat looma või loomset saadust ning avalikustab need oma veebilehel.

(4) Sisse- ja väljaveol kontrollitavate kaupade loetelu kehtestab põllumajandusminister.

(5) Sisseveetavate loomade ja loomsete saaduste veterinaarnõuded kehtestab põllumajandusminister.

(6) Kui riigis või selle piirkonnas, kust sisseveetavad loomad või loomsed saadused on pärit, ilmneb või levib rahvusvaheliselt teatamiskohustuslikuks tunnistatud loomataud, zoonoos või muu haigus või asjaolu, mis kujutab tõsist ohtu looma või inimese tervisele, on Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril õigus viivitamata peatada loomade ja loomsete saaduste sissevedu kõnesolevast riigist või selle piirkonnast või piirata nende edasist kasutamist. Kehtestatud piirangud tuleb viivitamata avalikustada Veterinaar- ja Toiduameti veebilehel ning teavitada nendest selle riigi pädevat järelevalveasutust. [14.11.2001]

§ 21. Eriluba

(1) Loomade ja loomsete saaduste sisseveoks peab olema Veterinaar- ja Toiduameti (edaspidi eriloa väljaandja) eriluba ning neid veetakse sisse käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras.

(2) Ühekordseks loomade ja loomsete saaduste sisseveoks väljastatakse eriluba, mille kehtivusaja määrab eriloa väljaandja.

(3) Korduvaks loomsete saaduste sisseveoks võib väljastada eriloa kehtivusajaga kuni üks aasta.

(4) Loomsete saaduste sisseveol seestöötlemiseks tuleb eriloa taotlemisel esitada andmed töötlemise kohta.

(5) Eriloa taotlemise ning väljaandmise korra, samuti loa sisunõuded kehtestab põllumajandusminister.

(6) Eriloa saaja loetakse loomade või loomsete saaduste sisseveo eest vastutavaks isikuks. [14.11.2001]

§ 22. Sisse- ja väljavedu

(1) Veterinaar- ja Toiduamet teavitab importijat tema soovil sisseveetavatele loomadele ja loomsetele saadustele esitatavatest nõuetest.

(2) Kavandatavast sisseveost tuleb teavitada piiripunkti järelevalveametnikku vähemalt 24 tundi ette.

(3) Loomade ja loomsete saaduste eksportijale väljastab Veterinaar- ja Toiduamet loomade ja loomsete saaduste sihtriigis kehtestatud nõuete kohasuse tõendamiseks käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud veterinaarsertifikaadi. [14.11.2001]

§ 23. Piiripunktid

(1) Loomade ja loomsete saaduste sisse- ja väljavedu on lubatud selleks ettenähtud piiripunktide kaudu.

(2) Nõuded loomade ja loomsete saaduste sisse- ja väljaveoks ettenähtud piiripunktidele ja nende piiripunktide loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.

(3) Piiripunktis peavad olema vajalikud ruumid ja vahendid käesolevas seaduses ja teistes veterinaariaalastes õigusaktides sätestatud järelevalvetoimingute tegemiseks. Piiripunkti valdaja on kohustatud tagama järelevalveametnikule järelevalvetoimingute teostamiseks vajalike tööohutuse ja töötervishoiu nõuete kohased ruumid tasuta kasutamiseks, sealhulgas vajaduse korral sisustatud bürooruumid ja sidevahendid. Sideteenuse eest tasub järelevalveasutus. [14.11.2001]

§ 24. Järelevalvetoimingud piiripunktis

(1) Loomade ja loomsete saaduste nõuetekohasuse tõendamiseks esitab loomade või loomsete saaduste sisseveo eest vastutav isik nende päritoluriigi volitatud järelevalveasutuse väljastatud veterinaarsertifikaadi piiripunkti järelevalveametnikule.

(2) Järelevalveametnik kontrollib:
1) nõutavate dokumentide olemasolu ja nõuetekohasust;
2) loomade ja loomsete saaduste vastavust dokumentides esitatud kirjeldusele;
3) loomade tervislikku seisundit ja sisseveol vajaduse korral ka loomsete saaduste nõuetekohasust.

(3) Järelevalveametnikul on loomataudi kahtluse korral või loomade tervisliku seisundi või loomsete saaduste nõuetekohasuse kontrollimiseks õigus laboratoorseks uurimiseks võtta sisseveetavatelt loomadelt ja loomsetest saadustest loomade ja loomsete saaduste sisseveo eest vastutava isiku kulul kontrollproove.

(4) Loomade ja loomsete saaduste üle sisse- ja väljaveol piiripunktis tehtava veterinaarjärelevalve korra kehtestab põllumajandusminister.

(5) Sisseveo lubamise korral väljastab järelevalveametnik tõendi vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud korrale. [14.11.2001]

§ 25. Nõuetele mittevastavad loomad ja loomsed saadused

(1) Järelevalveametnik koostab looma üle tehtud järelevalve ja selle tulemuste kohta akti ning, lähtudes looma ohtlikkusest, otsustab nõuetele mittevastava looma sisseveo keelamise või loomakaitseseaduse §-s 10 sätestatud hukkamisele saatmise, arvestades võimaluse korral looma eest vastutava isiku sooviga, ja teeb vastava märke loomaga kaasasolevatele dokumentidele.

(2) Järelevalveametnik koostab loomsete saaduste üle tehtud järelevalve ja selle tulemuste kohta akti ning, lähtudes loomsete saaduste ohtlikkusest, otsustab nõuetele mittevastavate loomsete saaduste sisseveo keelamise või ümbertöötamisele või hävitamisele saatmise, arvestades võimaluse korral loomsete saaduste eest vastutava isiku sooviga, ja teeb vastava märke loomsete saadustega kaasasolevatele dokumentidele.

(3) Järelevalveametnik keelab sisseveo:
1) kui loom või loomsed saadused pärinevad riigist või selle piirkonnast, kust ei ole lubatud sisse vedada sellesse loomaliiki kuuluvat looma või sellist loomset saadust;
2) loomataudi kahtluse korral;
3) kui dokumendid ei ole nõuetekohased;
4) kui sisseveetav loom või loomsed saadused ei ole nõuetekohased või on sellekohane põhjendatud kahtlus;
5) kui looma tervislik seisund ei luba vedu jätkata.

(4) Kui looma või loomsete saaduste sisseveo eest vastutav isik ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud järelevalveametniku otsust, kuuluvad nõuetele mittevastav loom ja loomsed saadused erikonfiskeerimisele.

(5) Kui looma või loomsete saaduste sisseveo eest vastutavat isikut ei ole võimalik kindlaks teha, suunatakse loomsed saadused ümbertöötamisele või hävitamisele ja loom hukkamisele riigi kulul. Ümbertöötamise, hävitamise või hukkamise kohta koostatakse akt, mille kinnitab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor. [14.11.2001]

§ 26. Profülaktiline karantiin

(1) Profülaktiline karantiin on karja juurdetoodavate või ärilisel eesmärgil vabaks ringluseks sisseveetavate loomade pidamine karja ülejäänud loomadest eraldi kindlaksmääratud ajavahemiku vältel, millal selgitatakse diagnostiliste uurimistega loomade tervislik seisund ja teostatakse veterinaarprofülaktilised menetlused.

(2) Loomade sisseveo eest vastutav isik on kohustatud paigutama vabaks ringluseks sisseveetud põllumajandusloomad, välja arvatud hobused, profülaktilisse karantiini. Profülaktilist karantiini läbimata lubatakse vabaks ringluseks sisse vedada tapaloomi, kui nad saadetakse kohe tapamajja tapmisele. Veterinaar- ja Toiduametil on õigus vajaduse korral nõuda profülaktilise karantiini rakendamist kõigi sisseveetavate loomade puhul.

(3) Nõuded loomade profülaktilise karantiini läbiviimisele ja karantiinilautadele kehtestab põllumajandusminister.

(4) Profülaktilise karantiini nõuetekohase läbiviimise eest vastutab ja sellega kaasnevad kulud katab loomade sisseveo eest vastutav isik.

(5) Veterinaar- ja Toiduamet võib, lähtudes looma päritoluriigi episotoloogilisest olukorrast, nõuda loomade sisseveo eest vastutavalt isikult enne loomade sissevedu vabaks ringluseks nende paigutamist profülaktilisse karantiini päritoluriigis. [14.11.2001]

§ 27 [välja jäetud – 14.11.2001]

8. jagu
Veterinaartõendid

§ 28. Veterinaartõend

(1) Veterinaartõend on looma või loomse saaduse käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud veterinaarnõuetele vastavust tõendav dokument.

(2) Veterinaartõendi väljaandmise õigus on järelevalveametnikul ja volitatud veterinaararstil, kellele on antud vastav kontrollipädevus ja kelle järelevalvealases piirkonnas loom või loomne saadus asub.

(3) Veterinaartõendite vormi- ja sisunõuded ning väljaandmise tingimused ja korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.

(4) Veterinaartõendi väljastamine on tasuline.

§ 29. Veterinaarsertifikaat

(1) Veterinaarsertifikaat on imporditavate ja eksporditavate loomade ja loomsete saaduste käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud veterinaarnõuetele vastavust tõendav dokument.

(2) Ekspordiks veterinaarsertifikaadi väljaandmise õigus on Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil ja tema volitatud järelevalveametnikul.

(3) Veterinaarsertifikaadi vormi- ja sisunõuded ning nende väljaandmise tingimused ja korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.

(4) Veterinaarsertifikaadi väljastamine on tasuline.

3. peatükk
LOOMATAUDI LABORATOORNE UURIMINE

§ 30. Loomataudi laboratoorse uurimisega tegelevad asutused

(1) Loomataudi laboratoorne diagnoosimine, samuti veterinaarjärelevalve toiminguna võetud proovide uurimine on lubatud veterinaarkorralduse seaduse § 5 lõikes 5 loetletud laboratooriumides.

(2) Veterinaar- ja Toidulaboratoorium tagab riiklikus loomatauditõrje programmis ettenähtud laboratoorsete uurimiste teostamise Veterinaar- ja Toiduameti esitatud mahtudes ja tähtaegadel.

(3) Loomataudi kahtluse või puhkemise korral kindlustab Veterinaar- ja Toidulaboratoorium Veterinaar- ja Toiduameti korralduse alusel laboratoorse uurimise ja saadab kohale erialaspetsialistid.

§ 31. Teaduslik uurimine

(1) Teaduslik uurimine, milleks on vajalik ohtlikke loomataude põhjustavate haigusetekitajate isoleerimine või kultiveerimine, on lubatud ainult selleks eriluba omavates teaduslaboratooriumides.

(2) Haigusetekitajate loetelu, mille isoleerimiseks ja kultiveerimiseks vajab laboratoorium eriluba, samuti nõuded loomataudialase teadusliku uurimistööga tegelevale laboratooriumile ja eriloa väljaandmise korra kehtestab põllumajandusminister.

§ 32 [kehtetu – 13.12.2000]

4. peatükk
LOOMATAUDI LEVIKU TÕKESTAMINE JA TAUDIPUNKTI LIKVIDEERIMINE

1. jagu
Meetmed loomataudi kahtluse korral

§ 33. Loomataudi kahtlus

Sõltuvalt haigusetekitaja iseloomust loetakse loomataudi kahtlus tekkinuks ühel või mitmel loomal esinevate haigusele omaste kliiniliste tunnuste, lahanguleiu või laboratoorse uurimise tulemuste alusel, samuti otsese või kaudse kontakti tõttu nakatunud karja või loomaga. Loomataudi kahtluse püstitab veterinaararst ja otsustab järelevalveametnik. [14.11.2001]

§ 34. Loomataudi tekitajate esinemise kahtlus loomsete saaduste puhul

Loomataudi tekitajate esinemise kahtlus loomsete saaduste puhul loetakse tekkinuks järelevalveametniku otsusel, kui temale teada olevatel andmetel võivad need sisaldada haigusetekitajaid või olla nendega saastunud.

§ 35. Loomataudi kahtluse korral rakendatavad meetmed

(1) Loomataudi kahtluse korral rakendatavad meetmed kehtestatakse selle loomataudi tõrje-eeskirjas.

(2) Loomataudi kahtluse korral tuleb haiguse kliiniliseks diagnoosimiseks, vajalike proovide võtmiseks, episotoloogilise uurimise läbiviimiseks ja loomataudi leviku vältimiseks vajalike abinõude rakendamiseks viivitamatult kohale kutsuda piirkonda teenindav volitatud veterinaararst või järelevalveametnik.

(3) Loomataudi kahtluse tekkimisel tapamajja toodud loomadel tapaeelset või tapajärgset kontrolli teostanud järelevalveametnik või volitatud veterinaararst korraldab taudikahtlaste loomade ja nendelt pärinevate saaduste isoleerimise, peatab loomade ja loomsete saaduste töötlemise ning võtab tarvitusele abinõud loomataudi leviku tõkestamiseks.

(4) Veterinaararst informeerib loomapidajat ja loomsete saaduste käitlejat loomataudiga kaasnevatest ohtudest ning annab tegevusjuhised oletatava loomataudi leviku vältimiseks.

(5) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kehtestab pärast loomataudi kahtlusest teate saamist vajaduse korral diagnoosi täpsustamiseni karjale, ettevõttele või piirkonnale kitsendused.

(6) Kitsenduste kehtestamisest teatab järelevalveametnik loomapidajale kirjalikult.

(7) Järelevalveametnik informeerib loomapidajat ja loomsete saaduste käitlejat temale kuuluvate loomadega või loomsete saadustega ning loomapidamishoones ja -rajatises või loomsete saaduste käitlemise ettevõttes teostatavatest toimingutest.

§ 36. Loomataudi kahtluse lõpetamine

(1) Otsuse loomataudi kahtluse korral kehtestatud kitsenduste tühistamiseks teeb Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht laboratoorse uurimise tulemuste või käesoleva seaduse § 37 lõikes 3 nimetatud komisjoni otsuse alusel, kui need välistavad loomataudi puhkemise.

(2) Loomataudi kahtluse lõpetamisest teatab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht loomapidajale ja loomsete saaduste käitlejale kirjalikult 24 tunni jooksul pärast otsuse tegemist.

§ 37. Loomataudi diagnoosimine

(1) Loomataudi diagnoosib veterinaararst episootilise olukorra, kliiniliste tunnuste, lahanguleiu ja laboratoorse uurimise tulemuste põhjal.

(2) Vajadusel võidakse proovide võtmise eesmärgil teha loomade kontrolltapmisi. Kontrolltapmine on looma tapmine taudikahtluse kontrollimiseks lubatud uimastamis- ja tapmisvahendiga ning lubatud uimastamis- ja tapmismeetodil. Looma kontrolltapmisele määramise õigus on Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil ja tema volitatud järelevalveametnikul. Looma kontrolltapmisele määramise otsusest teatab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht või tema volitatud järelevalveametnik loomapidajale kirjalikult.

(3) Loomataudi ametliku diagnoosi teatamiskohustuslike loomataudide puhul paneb Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht või tema volitatud järelevalveametnik loomataudi kliiniliste tunnuste, lahanguleiu, episotoloogiliste andmete ja laboratoorse uurimise tulemuste alusel või Veterinaar- ja Toiduameti määratud ekspertide komisjon kliiniliste tunnuste, lahanguleiu ja episotoloogiliste andmete alusel.

(4) Eriti ohtliku loomataudi korral kinnitab loomataudi ametliku diagnoosi Veterinaar- ja Toiduamet.

(5) Veterinaar- ja Toiduametil ning Veterinaar- ja Toidulaboratooriumil on õigus saata proove loomataudi diagnoosimiseks välisriigi tunnustatud laboratooriumisse või rahvusvahelisse referentlaboratooriumisse.  [13.12.2000; 14.11.2001]

2. jagu
Loomataudi kahtlusest ja selle puhkemisest teatamine

§ 38. Teatamiskohustuslikud ja registreerimiskohustuslikud loomataudid

(1) Teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest või diagnoosimisest peavad järelevalveametnikud, volitatud veterinaararstid ja veterinaararstid, samuti veterinaarlaboratooriumid ja teised isikud viivitamatult teavitama Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust.

(2) Registreerimiskohustusliku loomataudi diagnoosimise juhud registreeritakse ja neist teavitatakse Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust regulaarse aruandluse korras, kui loomataudi tõrje-eeskiri ei sätesta teisiti.

(3) Teatamiskohustuslikeks on kõik eriti ohtlikud loomataudid, inimesele ohtlikud loomataudid ja loomataudid, mida eesti loomapopulatsioonides pole kunagi või pikema aja vältel diagnoositud.

(4) Teatamiskohustuslike ja registreerimiskohustuslike loomataudide loetelu kehtestab põllumajandusminister.

§ 39. Veterinaararstide kohustused loomataudi kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamisel

(1) Teatamiskohustusliku loomataudi kahtluse korral on veterinaararst kohustatud teavitama sellest kohe järelevalveametnikku või volitatud veterinaararsti ja loomapidajat.

(2) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhile esitatava loomataudi teatise vormi- ja sisunõuded ning esitamise korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.

§ 40. Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi kohustused loomataudi kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamisel

(1) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht on kohustatud viivitamatult informeerima teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest ja selle diagnoosimisest Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorit, tema äraolekul tema asetäitjat ning naaberpiirkondade Veterinaar- ja Toiduameti kohalike asutuste juhte. Teatamiskohustusliku zoonoosi või zoonoosse haigusetekitaja diagnoosimisest on Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kohustatud viivitamata teavitama Tervisekaitseinspektsiooni kohalikku asutust.

(2) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht esitab aruande Veterinaar- ja Toiduametile registreeritud loomataudide ning Tervisekaitseinspektsiooni kohalikule asutusele registreeritud zoonooside kohta tema järelevalvealasel territooriumil. Aruande esitamise korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.  [14.11.2001]

§ 41. Laboratooriumide ülesanded loomataudi kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamisel

(1) Veterinaarkorralduse seaduse § 5 lõikes 5 loetletud laboratooriumid on kohustatud teatama teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest või laboratoorsest diagnoosimisest viivitamatult Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorile, tema äraolekul tema asetäitjale ning selle Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhile, kelle järelevalvealalt uurimismaterjal pärines. Esitatava teatise vormi- ja sisunõuded ning esitamise korra kehtestab põllumajandusminister.

(2) Teatamiskohustus kehtib, olenemata sellest, kas materjal toodi uurimiseks riikliku loomatauditõrje programmi raames, diagnostiliseks uurimiseks või ettevõtte enesekontrolliks.

(3) Registreerimiskohustusliku loomataudi laboratoorsest diagnoosimisest teatab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud laboratoorium Veterinaar- ja Toiduametile regulaarse aruandluse korras, kui selle loomataudi tõrje-eeskiri ei näe ette teisiti. Esitatava teatise vormi- ja sisunõuded ning esitamise korra kehtestab põllumajandusminister.

(4) Loomsete saaduste käitlemisega tegelevate ettevõtete toodangu kvaliteeti kontrollivad laboratooriumid on kohustatud teavitama teatamis- või registreerimiskohustuslike loomataudide tekitajate isoleerimisest või nende esinemise kahtlusest toormes või toodangus Veterinaar- ja Toiduametit vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 1–3.

(5) Teaduslaboratooriumid, kus diagnoositakse teatamis- või registreerimiskohustuslik loomataud uurimistöö käigus, peavad teavitama sellest Veterinaar- ja Toiduametit vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 1–3. [14.11.2001]

§ 42. Veterinaar- ja Toiduameti kohustused loomataudidest teavitamisel

(1) Veterinaar- ja Toiduamet teatab rahvusvahelistele veterinaarorganisatsioonidele, Euroopa Liidu Komisjonile, Euroopa Liidu liikmesriikide ja naaberriikide veterinaarteenistustele rahvusvaheliselt teatamiskohustuslikeks tunnistatud loomataudide puhkemisest 24 tunni jooksul pärast ametliku diagnoosi panemist esmases taudipunktis ning uutest taudipunktidest hiljemalt iga nädala esimesel tööpäeval.

(2) Veterinaar- ja Toiduamet teatab rahvusvahelistele veterinaarorganisatsioonidele ja naaberriikide veterinaarteenistustele rahvusvaheliselt teatamiskohustuslikeks tunnistatud loomataudide tõrjealaste kitsenduste lõpetamisest 24 tunni jooksul pärast käesoleva seaduse § 53 lõikes 3 nimetatud korralduse avalikustamist.  [14.11.2001]

§ 421. Tervisekaitseinspektsiooni kohustused zoonoosidest teavitamisel

(1) Tervisekaitseinspektsiooni kohalik asutus on kohustatud teatama zoonooside diagnoosimisest inimestel sellele Veterinaar- ja Toiduameti kohalikule asutusele, kelle järelevalvealasel territooriumil zoonoos diagnoositi.

(2) Teatamiskohustuslike zoonooside loetelu ning Veterinaar- ja Toiduameti kohalikule asutusele esitatava asjakohase teatise vormi nõuded ning esitamise korra kehtestab sotsiaalminister kooskõlastatult põllumajandusministriga. [14.11.2001]

3. jagu
Loomatauditõrje

§ 43. Loomatauditõrje eeskirjad

(1) Loomatauditõrje eeskirjades sätestatakse tegutsemisjuhised erinevate loomataudide ennetamiseks ja tõrjeks ning taudikahtlastelt ja taudistunud loomadelt pärinevate saaduste käitlemiseks. Loomatauditõrje eeskirjad on kohustuslikud täitmiseks kõigile loomapidajatele, loomsete saaduste käitlejatele, loomataudi levialal viibivatele isikutele, järelevalveametnikele, volitatud veterinaararstidele, tegevusluba omavatele veterinaararstidele ja veterinaarlaboratooriumidele ning teistele oma tööülesannete tõttu loomatauditõrjega seotud isikutele.

(2) Loomatauditõrje eeskirjad kehtestab põllumajandusminister.

§ 431. Loomatauditõrje programm

(1) Loomatauditõrje programm on loomataudide ennetamise ja tõrjemenetluste täpsustatud kava, milles sätestatakse loomataudide ennetamise ja tõrjemenetluste loetelu ning vastavate menetluste mahud loomataudide kaupa iga aasta kohta.

(2) Loomatauditõrje programmi kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.

(3) Loomatauditõrje programmi rakendamisega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. [14.11.2001]

§ 44. Loomatauditõrje situatsioonplaan

(1) Loomatauditõrje situatsioonplaan (edaspidi situatsioonplaan) on eriti ohtlike loomataudide puhkemisel rakendatav tõrjemeetmete täpsustatud kava loomataudi kiireks ja efektiivseks likvideerimiseks.

(2) Situatsioonplaani koostab ning selle tegelikkusele vastavuse eest vastutab Veterinaar- ja Toiduamet. Situatsioonplaani kinnitab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor. Situatsioonplaani avalikustab Veterinaar- ja Toiduamet oma veebilehel.

(3) Situatsioonplaanis peavad olema järgmised osad:
1) riikliku loomatauditõrje komisjoni moodustamine;
2) kohalike loomatauditõrje komisjonide nimekiri;
3) üksikasjalik informatsioon loomatauditõrjes osalevate isikute, sealhulgas nende kvalifikatsiooni ja kohustuste kohta;
4) kohalike loomatauditõrje komisjonide võimalused kontakteerumiseks loomatauditõrjega seotud isikutega;
5) loomatauditõrjemeetmete nõuetekohaseks rakendamiseks vajalik varustus ja materjalid;
6) üksikasjalikud juhised loomataudi kahtluse või loomataudi puhkemise korral tegutsemiseks, sealhulgas loomakorjuste kõrvaldamiseks;
7) õppeprogrammid, mille eesmärgiks on säilitada loomatauditõrjel vajalikke praktilisi ja administratiivseid oskusi;
8) loomatauditõrjel osalevad laboratooriumid ja nende võimalused, meetmed laboratooriumide valmisoleku säilitamiseks ning laboratoorseteks uurimisteks võetavate proovide kiire transportimise võimalused;
9) konkreetsete loomataudide tõrjeks vajaminevate vaktsiinide kogused ja nende hanke allikad;
10) erinevate ametiasutuste loomataudi likvideerimisalase koostöö põhimõtted. [14.11.2001]

§ 45. Veterinaar- ja Toiduameti pädevus loomataudi ennetamise, selle leviku tõkestamise ja likvideerimise korral

(1) Veterinaar- ja Toiduameti pädevus loomataudi leviku tõkestamise ja likvideerimise korral on, kuivõrd see ei ole määratletud loomataudi tõrje-eeskirjaga:
1) teha käesolevast seadusest lähtuvaid loomatauditõrjealaseid korraldusi, mis on kohustuslikud loomapidajale, loomade ostu, müügi ja transpordiga tegelevatele isikutele, loomanäituste, -võistluste, -laatade ja -oksjonite korraldajatele, loomsete saaduste käitlejatele, kõikidele taudipunktis, ohustatud või järelevalvetsoonis viibivatele isikutele;
2) kohustada loomapidajat erimärgistama loomad nende identifitseerimise võimaldamiseks ja nõuda loomapidajalt loomade loendi pidamist;
3) kohustada loomapidajat võimaldama taudikahtlaste ja haigete loomade diagnostilist uurimist, immuniseerimist või ravi või keelata nimetatud tegevused;
4) nõuda loomade pidamise korralduse ja tingimuste muutmist ettevõttes või loomapidamishoonetes ja -rajatistes;
5) kehtestada loomade karjatamise kord;
6) kehtestada loomade väljaheidete säilitamise ja kasutamise kord;
7) kehtestada täiendavaid veterinaarnõudeid ettevõtte tegevusele;
8) kehtestada erinõuded loomadega kauplemiseks, loomanäituste ning -võistluste korraldamiseks ja nende mõnel muul põhjusel alalisest asukohast väljaviimiseks või keelata loetletud tegevused;
9) nõuda taudipunktis viibivatelt isikutelt kaitseriietuse kasutamist, määrata kaitseriietuse ja varustuse kasutamise ja desinfitseerimise kord;
10) teha korraldusi loomakasvatushoonete ja -rajatiste korrastamiseks, desinfektsiooniks, desinsektsiooniks ja deratisatsiooniks;
11) teha korraldusi väljaheidete kahjutustamiseks, saastunud toodangu ja inventari kahjutustamiseks või hävitamiseks;
12) piirata ja keelata loomataudile vastuvõtlike või loomataudi levitada võivate loomade ja neilt pärinevate saaduste käitlemist ja transporti;
13) määrata loomi tapmisele täiendavate diagnostiliste uurimiste teostamiseks või loomataudi leviku tõkestamiseks;
14) kehtestada metsloomade tapmise kord;
15) kehtestada loomsete saaduste ja loomsete jäätmete kasutamise, kõrvaldamise või kahjutustamise kord;
16) kaasata loomataudi ennetamise ja tõrje toimingutele tegevusluba omavat veterinaararsti viimase taotluse alusel või nõusoleku korral, määrates kirjalikus lepingus teostatava toimingu ulatuse ja tegevuspiirkonna.

(2) Loomataudi leviku tõkestamiseks ja selle likvideerimiseks vajalike meetmete rakendamisel teeb Veterinaar- ja Toiduamet koostööd Politseiameti, Päästeameti, Piirivalveameti ja teiste riigiasutuste ning kohaliku omavalitsuse asutustega nende pädevuse piires. [14.11.2001]

§ 46. Meetmed eriti ohtliku loomataudi puhkemisel

(1) Eriti ohtliku loomataudi puhkemisel:
1) kehtestatakse taudipunktis karantiin;
2) määratletakse ohustatud tsoon taudipunkti ümber ning järelevalvetsoon ohustatud tsooni ümber;
3) viiakse läbi episotoloogiline uurimine loomataudi võimaliku leviala selgitamiseks;
4) moodustatakse riiklik ja kohalik loomatauditõrje komisjon, mis juhivad kogu tegevust taudipunkti likvideerimisel ja loomataudi leviku tõkestamisel.

(2) Eriti ohtliku loomataudi likvideerimiseks on Veterinaar- ja Toiduametil õigus täiendavalt käesoleva seaduse §-s 45 sätestatule:
1) kohustada järelevalveametnikke ja volitatud veterinaararste teostama tauditõrjetoiminguid ka väljaspool tema tööpiirkonda;
2) kaasata menetluste teostamisse tegevusluba omavaid veterinaararste;
3) teostada vajalikke tauditõrjetoiminguid ilma loomapidaja või loomsete saaduste käitleja kohalolekuta ja teda sellest eelnevalt teavitamata.

§ 47. Loomataudide ennetamine ja tõrje metsloomade populatsioonis

(1) Loomataudide ennetamist ja tõrjet metsloomade populatsioonis korraldab Veterinaar- ja Toiduamet koostöös Keskkonnainspektsiooni ning jahipidamise ja kalapüügi õigust omavate füüsiliste ja juriidiliste isikutega.

(2) Haigustunnustega metslooma avastamisest, samuti metslooma ründest tuleb kohe teavitada veterinaararsti.

(3) Metslooma püüdmine ühest piirkonnast teise ümberasustamise või tehistingimustes pidamise eesmärgil ning metsloomade ümberasustamine ühest piirkonnast teise on lubatud õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt ning kooskõlastatult Veterinaar- ja Toiduametiga. [14.11.2001]

§ 48. Kohalik loomatauditõrje komisjon

(1) Kohaliku loomatauditõrje komisjoni moodustab pärast eriti ohtliku loomataudi ametliku diagnoosi panemist Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul maavanem.

(2) Kohalikku loomatauditõrje komisjoni kuuluvad maavalitsuse ja kohaliku omavalitsuse esindaja, Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ja järelevalveametnikud, Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi esindaja vähemalt peaspetsialisti tasemel, taudipunkti piirkonda teenindav volitatud veterinaararst ning Politseiameti ja Päästeameti esindaja vähemalt kohaliku asutuse juhi asetäitja tasemel.

(3) Kohaliku loomatauditõrje komisjoni tööd juhib Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ja selle töökorraldus kehtestatakse loomatauditõrje situatsioonplaanis.

(4) Kohaliku loomatauditõrje komisjoni ülesandeks on:
1) käesoleva seaduse § 52 alusel episotoloogilise uurimise läbiviimine;
2) ohustatud ja järelevalvetsooni piiritlemine;
3) loomatauditõrje meetmete rakendamise koordineerimine, korraldamine ja kontroll. [14.11.2001]

§ 49. Riiklik loomatauditõrje komisjon

(1) Riikliku loomatauditõrje komisjoni moodustab pärast eriti ohtliku loomataudi ametliku diagnoosi panemist Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori ettepanekul põllumajandusminister.

(2) Riiklikku loomatauditõrje komisjoni kuuluvad Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor ja järelevalveametnikud, Veterinaar- ja Toiduameti Piiriteenistuse juht, Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi esindaja vähemalt peaspetsialisti tasemel, loomataudi levipiirkonna Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ning Politseiameti ja Päästeameti esindajad vähemalt peadirektori asetäitja tasemel. Komisjoni tööd juhib Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.

(3) Riikliku loomatauditõrje komisjoni ülesandeks on:
1) tõrjemeetmete rakendamise koordineerimine ja tulemuste analüüs;
2) loomataudi likvideerimiseks eraldatud riiklike ressursside suunamine;
3) riikidevaheline koostöö loomataudi edasise leviku tõkestamiseks;
4) põllumajandusministrile ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsuse tasandil lahendamist vajavate küsimuste lahendamiseks;
5) taudikahju hüvituste taotluste läbivaatamine. [14.11.2001]

§ 50. Karantiini, ohustatud ja järelevalvetsooni kehtestamise kord

(1) Karantiin on teatud perioodiks taudipunktis kehtestatav loomade, loomsete saaduste, söötade, seadmete ja inventari väljaviimise keeld ning inimeste liikumise piiramine.

(2) Taudipunkt on piiritletud territoorium, kus haiged või nakatunud loomad asuvad.

(3) Karantiin kehtestatakse ettevõttele või tabandunud piirkonnale pärast eriti ohtliku loomataudi diagnoosi ametlikku kinnitamist vastavalt käesoleva seaduse §-le 37.

(4) Karantiini kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul maavanem kirjaliku korraldusega, mis antakse üle loomapidajale või ettevõtte omanikule allkirja vastu ja millest teavitatakse elanikkonda massiteabevahendite kaudu.

(5) Maavanem kehtestab kirjaliku korraldusega Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul taudipunkti ümber ohustatud ja järelevalvetsooni, millest teavitatakse elanikkonda massiteabevahendite kaudu.

(6) Vajadusel muudetakse ohustatud ja järelevalvetsooni ulatust maavanema kirjaliku korraldusega käesoleva paragrahvi lõikes 5 kehtestatud korras.

(7) Ohustatud tsoon on piiritletud ala taudipunkti ümber, kus kehtestatakse loomade, loomsete saaduste ja inimeste liikumise piirangud ja kus viiakse läbi loomataudile vastuvõtlike loomaliikide ulatuslik uurimine uute taudipunktide õigeaegseks avastamiseks.

(8) Järelevalvetsoon on piiritletud ala ohustatud tsooni ümber, kus kehtestatakse inimeste ja transpordi liikumise piiranguid ja kus loomakarju hoitakse kõrgendatud veterinaarjärelevalve all.

(9) Karantiinitingimused ning tingimused ohustatud ja järelevalvetsoonis määratakse kindlaks loomataudi tõrje-eeskirjas või selle puudumisel Veterinaar- ja Toiduameti poolt kehtestatud nõuetes.

(10) Kitsendused taudipunktis hakkavad kehtima alates kirjaliku korralduse üleandmisest loomapidajale.

(11) Kitsendused ohustatud ja järelevalvetsoonis hakkavad kehtima massiteabevahendite kaudu teatamisest alates.

§ 51. Järelevalve loomataudi puhkemisel kehtestatud piirangutest kinnipidamise üle

(1) Järelevalvet karantiiniga kehtestatud meetmete täitmise üle teostab Veterinaar- ja Toiduameti kohalik asutus.

(2) Järelevalvet transpordivahendite, loomade ja inimeste liikumise piirangute täitmise üle taudipunktis, ohustatud ja järelevalvetsoonis teostab Politseiamet.

§ 52. Loomataudi leviala määramine

(1) Eriti ohtliku loomataudi puhkemisel viib kohalik loomatauditõrje komisjon läbi episotoloogilise uurimise, mille käigus selgitab välja võimalikud nakatumise põhjused, ajavahemiku loomade nakatumise ja selle avastamise vahel, nakkuse leviku teed, kontaktsed karjad ja loomad ning selle alusel loomataudi võimaliku leviala.

(2) Kontaktseks loetakse kari ja loom, kellega nakatunud loom või kari on olnud otseses või kaudses kokkupuutes ajal, mil nakatumine tõenäoliselt toimus, ja pärast seda. Kontaktsed karjad ja loomad loetakse taudikahtlasteks ning neilt võetakse proovid laboratoorseks uurimiseks.

§ 53. Karantiini ning kitsenduste lõpetamine

(1) Karantiin ja kitsendused lõpetatakse pärast loomataudi likvideerimist ja selle loomataudi tõrje-eeskirja või Veterinaar- ja Toiduameti kehtestatud nõuete täitmist.

(2) Kitsendused lõpetab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht.

(3) Karantiini lõpetab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul maavanem kirjaliku korraldusega ning sellest teavitatakse elanikkonda massiteabevahendite kaudu.

§ 54. Loomatauditõrje eriolukorras

(1) Kui on tegemist eriti ohtliku loomataudiga või kui loomataud levib ulatuslikult, informeerib Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor sellest põllumajandusministrit, kes teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ettepaneku kuulutada välja eriolukord vastavalt eriolukorra seadusele (RT I 1996, 8, 164; 1999, 57, 598).

(2) Eriolukorra väljakuulutamisel kehtestab Vabariigi Valitsus, arvestades kujunenud olukorda, vajaduse korral:
1) loomataudi leviku tõkestamise ja taudipunktide likvideerimise juhendid;
2) inimeste ja transpordivahendite liikumise piirangud loomataudi levialal;
3) loomade liikumise, sealhulgas sisse- ja väljaveo piirangud ja keelud.

(3) Vabariigi Valitsusel on õigus anda loomatauditõrje komisjonidele tõrje läbiviimiseks täiendavaid volitusi. [14.11.2001]

5. peatükk
LOOMATAUDITÕRJE FINANTSEERIMINE RIIGIEELARVEST JA TAUDIKAHJUDE HÜVITAMINE

§ 55. Loomataudi ennetamise ja tõrje kulud

Loomataudi ennetamise ja tõrje kuludeks loetakse:
1) proovide võtmisega seotud kulud;
2) diagnostilise uurimise kulud;
3) vaktsineerimise ja passiivse immuniseerimise kulud;
4) taudikahju hüvitus kohustuslikus korras hukatud loomade eest;
5) loomade hukkamise, korjuste ja loomsete saaduste kahjutustamise või ümbertöötamise kulud;
6) desinfektsiooni-, desinsektsiooni- ja deratisatsioonikulud taudipunktis;
7) haigete ja taudikahtlaste loomade tapamajas tapmisega ning haigusetekitajaid sisaldavate või nendega saastunud ja selles osas kahtlaste loomsete saaduste käitlemisest ja ringlusest kõrvaldamisega seotud kulud;
8) taudikahju hüvitus hävitamisele kuuluva haigusetekitajatega saastunud inventari, sööda ja toodangu eest;
9) loomataudi ennetamise ja tõrje toimingutele kaasatud isikute tehtud kulutused ja töötasu.

§ 56. Loomatauditõrje finantseerimine riigieelarvest

(1) Eriti ohtlike loomataudide nimekirja kantud loomataudide ennetamise ja tõrjega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.

(2) Eriti ohtlike loomataudide nimekirja ning loomataudi ennetamise ja tõrjega seotud kulude hüvitamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema määratud valitsusasutus.

(3) Muude loomataudide ennetamist ja tõrjet finantseeritakse riigieelarvest põllumajandusministri kehtestatud korras, milles määratakse eraldi iga loomataudi kohta finantseerimisele kuuluvad kulud.

§ 57. Taudikahju ja selle hüvitamine

(1) Riik hüvitab eriti ohtlike loomataudide ennetamise ja tõrjega seotud põllumajandusloomade taudikahju käesoleva seaduse §-s 55 loetletud kulud ning muude loomataudide ennetamise ja tõrjega seotud põllumajandusloomade taudikahju käesoleva seaduse § 56 lõike 3 alusel kehtestatud korras sätestatud kulud.

(2) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi, tema asetäitja või järelevalveametniku ettekirjutusel loomatauditõrje käigus loomataudi avastamiseks ning leviku tõkestamiseks hukatud põllumajandusloomade arvestuslik väärtus loetakse isikule tekkinud taudikahjuks.

(3) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi, tema asetäitja või järelevalveametniku ettekirjutusel loomatauditõrje käigus loomataudi avastamiseks ning leviku tõkestamiseks hukatud põllumajandusloomade maksumus hüvitatakse isikule tema taotluse alusel vastavalt kehtestatud arvestuslikule väärtusele. Põllumajandusloomade väärtuse arvutamise ning taudikahjude hüvitamise korra kehtestab põllumajandusminister.

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatule hüvitatakse taudikahju põllumajanduslooma eest, kes suri loomataudi tagajärjel pärast ettekirjutuse tegemist tema hukkamise kohta.

(5) Taudikahjuks loetakse ka:
1) haigusetekitajatega saastunud inventar, loomasööt ja loomsed saadused, mis on Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi, tema asetäitja või järelevalveametniku korraldusel hävitatud;
2) loomsete saaduste käitlemisega tegelevates ettevõtetes kohustuslikus korras hävitatud toodang;
3) tapamajade lisakulutused haigete ja taudikahtlaste loomade kohustuslikus korras hukkamisel;
4) kohustuslikus korras hukatud loomade korjuste utiliseerimise kulud. [14.11.2001]

§ 58. Hüvitamisele mittekuuluv taudikahju

Taudikahju ei hüvitata:
1) kui loomataudi tõttu surnud või hädatapetud looma kasutati loomkatsetes loomataudi teaduslikuks uurimiseks;
2) kui loom oli toodud Eestisse õigusevastaselt;
3) kui isik rikkus või täitis mittenõuetekohaselt käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõudeid või järelevalveametniku ettekirjutusi;
4) vabalt looduses elavate loomade eest;
5) enne loomataudi kahtluse püstitamist hukkunud loomade eest. [13.12.2000]

6. peatükk
VASTUTUS

§ 59. Füüsilise isiku vastutus

Füüsilised isikud vastutavad käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise eest haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677) ja kriminaalkoodeksis (RT 1992, 20, 288; RT I 2001, 73, 452; 85, 510; 87, 526) sätestatud korras.

§ 60. Juriidilise isiku haldusvastutus käesoleva seaduse rikkumise eest

Juriidilise isiku poolt:
1) loomakasvatushoonetele ja -rajatistele kehtestatud veterinaarnõuete rikkumise eest – määratakse rahatrahv kuni 40 000 krooni;
2) loomade märgistusnõuete ning identifitseerimis- ja registreerimiskohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest – määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni;
3) põllumajanduslooma surmast, loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest ja metslooma rünnakust teatamata jätmise eest – määratakse rahatrahv kuni 40 000 krooni;
4) loomanäituste, -võistluste, -laatade ja -oksjonite korraldamise nõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise ja korraldaja poolt oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest – määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni;
5) loomade ja loomsete saaduste veonõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest – määratakse rahatrahv kuni 40 000 krooni;
6) loomsete saaduste käitlemise veterinaarnõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest – määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni;
Punkti 7 sõnastus kuni 30.06.2002
7) sisse- ja väljaveo nõuete ja tingimuste ning profülaktilise karantiini tingimuste rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest – määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni;
Punkti 7 sõnastus alates 1.07.2002
7) impordi, transiidi, seestöötlemise ning ajutise importimise nõuete ja tingimuste ning profülaktilise karantiini tingimuste rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest – määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni;
8) loomatauditõrje meetmete rakendamata jätmise ja loomatauditõrje eeskirjade mittejärgimise või mittenõuetekohase järgimise eest – määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni;
9) muude käesolevast seadusest tulenevate veterinaarnõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest – määratakse rahatrahv kuni 40 000 krooni;
10) looma või loomsete saaduste veterinaarnõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest viisil, mis ohustab inimese või looma tervist või keskkonda, – määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni. [17.10.2001; 14.11.2001]

§ 61. Menetlus juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas

(1) Käesoleva seaduse §-s 60 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades on asja arutamise ja karistuse määramise õigus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ja järelevalveametnikul ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil, tema asetäitjal ja järelevalveametnikul ning maa- või linnakohtul.

(2) Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil on õigus käesoleva seaduse §-s 60 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades määrata rahatrahvi kuni 15 000 krooni, sellest suurema rahatrahvi võib kohaldada ainult maa- või linnakohus.

(21) Erikonfiskeerimisega seotud haldusõiguserikkumise asja arutab maa- või linnakohus. Erikonfiskeerimisega seotud haldusõiguserikkumise asja arutamisel võib erikonfiskeerimist kohaldada ka Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor, tema asetäitja ja järelevalveametnik ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht, tema asetäitja ja järelevalveametnik.

(3) Käesoleva seaduse §-s 60 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades on protokolli koostamise õigus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil, tema asetäitjal ning järelevalveametnikul.

(4) Protokollis märgitakse:
1) selle koostamise aeg ja koht;
2) asutuse nimi ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse;
3) protokolli koostanud isiku ees- ja perekonnanimi ning ametinimetus;
4) õiguserikkujast juriidilise isiku nimi ja aadress;
5) õiguserikkuja esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht;
6) õiguserikkumise koht, aeg ja kirjeldus;
7) viide seadusesättele, mis näeb ette vastutuse selle õiguserikkumise eest;
8) õiguserikkuja esindaja seletus ja märge, et õiguserikkuja esindajale on tutvustatud tema õigust kasutada õigusabi;
9) õiguserikkumist tõendavad materjalid;
10) muud vajalikud andmed.

(5) Protokollile kirjutavad alla selle koostanud ametnik ja õiguserikkuja esindaja. Kui õiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse protokolli selle kohta kanne. Protokollile lisatakse õiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli ning protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.

(6) Kui õiguserikkuja on juriidilise isiku ametiisik, võib selle rikkumise asjas määrata halduskaristuse füüsilisele isikule ja juriidilisele isikule samaaegselt seadusega ettenähtud korras.

(7) Juriidilise isiku õiguserikkumise asja menetletakse haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. [14.11.2001]

§ 611. Haldusõiguserikkumise objektiks oleva looma või loomsete saaduste erikonfiskeerimine

(1) Käesoleva seaduse § 60 punktis 10 nimetatud haldusõiguserikkumise korral võib kohaldada õiguserikkumise objektiks olnud looma või loomsete saaduste erikonfiskeerimist.

(2) Erikonfiskeerimisele kuuluva looma või loomsed saadused võtab ära ametnik, kellel on käesoleva seaduse § 61 lõike 3 järgi haldusõiguserikkumise protokolli koostamise õigus.

(3) Äravõetud looma või loomseid saadusi hoitakse kuni haldusõiguserikkumise asja arutamiseni kohas, mille määrab looma või loomsed saadused äravõtnud ametnik. Äravõetud looma või loomsed saadused võib jätta ka õiguserikkuja hoiule. Hoiukoht plommitakse või pitseeritakse.

(4) Loom või loomsed saadused, mille kohta on tehtud erikonfiskeerimise otsus, läheb kohe tasuta üle riigi omandisse.

(5) Looma erikonfiskeerimise otsuse, milles nähakse ette looma hukkamine, ja kiirestiriknevate loomsete saaduste erikonfiskeerimise otsuse, milles nähakse ette nende hävitamine, võib täide viia enne erikonfiskeerimise otsuse jõustumist.

(6) Erikonfiskeerimise otsuse täitmise menetlus toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus ettenähtud korras. [14.11.2001]

7. peatükk
RAKENDUSSÄTTED

§ 62. Rahvusvahelised kokkulepped

Kui rahvusvahelise kokkuleppe sätted erinevad käesolevas seaduses või sellest tulenevates õigusaktides kehtestatud veterinaarnõuetest, samuti koostöö ja teavitamise nõuetest, kohaldatakse rahvusvahelise kokkuleppe sätteid.

§-d 63, 64 [käesolevast tekstist välja jäetud]

§ 641. Kasutuses olevate loomakasvatushoonete ja -rajatiste tunnustamine ja registreerimine

(1) Registreerimisele kuuluvad loomakasvatushooned ja -rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad, mis on kasutuses 2002. aasta 1. jaanuaril, peavad olema registreeritud hiljemalt 2003. aasta 1. jaanuariks.

(2) Tunnustamisele kuuluvad loomakasvatushooned ja -rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad, mis on kasutuses käesoleva seaduse § 7 lõike 2 alusel kehtestatud vastavate veterinaarnõuete jõustumise hetkel, peavad olema tunnustatud hiljemalt 2003. aasta 1. jaanuariks. [14.11.2001]

§ 65. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud § 15 lõige 1, mis jõustub 2002. aasta 1. juulil, ning § 18 lõige 1, mis jõustub 2003. aasta 1. jaanuaril.

(2) Käesoleva seaduse § 7 lõike 2 alusel kehtestatud veterinaarnõuded jõustuvad 2002. aasta 1. jaanuaril, kui nende kehtestamisel ei ole ette nähtud jõustumise hilisemat tähtpäeva. [14.11.2001]

/otsingu_soovitused.json