Teksti suurus:

Töövõime kaotuse protsendi määramise juhend

Väljaandja:Sotsiaalminister
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RTL 2002, 9, 92

Töövõime kaotuse protsendi määramise juhend

Vastu võetud 03.01.2002 nr 3

Määrus kehtestatakse «Riikliku pensionikindlustuse seaduse» (RT I 2001, 100, 648) § 16 lõike 11 alusel töövõime kaotuse protsendi määramiseks.

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Töövõime kaotuse protsendi olemus ja suurus

1. Töövõime kaotuse protsent (edaspidi protsent) väljendab püsiva töövõimetuse ulatust.

2. Protsendi suurus on kas 10, 20, 30, 40, 50, 60, 70, 80, 90 või 100.

§ 2. Protsendi suuruse määramine

(1) Protsendiks määratakse 100, kui isikul esineb haigusest või vigastusest põhjustatud tugevasti väljendunud funktsioonihäire, mille tõttu ta ei ole võimeline tööga elatist teenima.

(2) Protsendiks määratakse 10–90, kui isik ei ole haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus.

(3) Protsendi suuruse määramisel võetakse arvesse kõiki isikul esinevaid haigusi ja vigastusi ning nendest põhjustatud funktsioonihäireid.

(4) Kahe või enama haiguse või vigastuse samaaegsel esinemisel määratakse protsendiks kõrgeim üksikule haigusele või vigastusele vastav protsent, kohaldades vajadusel käesoleva paragrahvi lõigete 5–7 sätteid.

(5) Kui samaaegselt esinevatest haigustest või vigastustest põhjustatud funktsioonihäired võimendavad üksteist, võib käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatu alusel saadud kõige raskema tervisehäire protsenti korrutada koefitsiendiga 1,1 või 1,2 või 1,3 olenevalt raskuselt teise tervisehäire funktsioonihäire iseloomust järgnevalt:
1) kui teise tervisehäire puhul protsent on 10–20, siis protsenti korrutatakse indeksiga 1,1;
2) kui teise tervisehäire puhul protsent on 30–40, siis protsenti korrutatakse indeksiga 1,2;
3) kui teise tervisehäire puhul protsent on 50–80, siis protsenti korrutatakse indeksiga 1,3.

Korrutamisel saadud protsent ümardatakse lähima nulliga lõppeva arvuni. Kui korrutamisel saadud protsent osutub suuremaks kui 100, loetakse see 100 protsendiks.

(6) Kui käesoleva määruse peatükkides 2 või 3 on sätestatud sama funktsioonihäire puhul rohkem kui üks protsendimäär, hinnatakse, mil määral mõjutab funktsioonihäire isiku ametialast töövõimet, ning määratakse sellest lähtuvalt konkreetne protsent.

(7) Isiku puhul, kes vahetult enne püsiva töövõimetuse tuvastamist oli töövõimetuslehe alusel ajutiselt töövõimetu ja kellel tuvastatakse püsiv töövõimetus kestusega 6 kuud või 1 aasta, võib sõltuvalt haiguse raskusastmest, organismi funktsionaalsest seisundist või funktsioonihäire mõjust isiku ametialasele töövõimele käesoleva määruse peatükkides 2 või 3 sätestatud protsente suurendada.

(8) Protsendi suuruse määramisel võib rakendada erijuhte:
1) kui isikul tuvastatakse rohkem kui üks püsiva töövõimetuse põhjus ja erinevad põhjused tulenevad erinevatest haigustest või vigastustest, määratakse lisaks käesoleva määruse paragrahvi 2 lõike 4 alusel määratud protsendile ka eraldi protsent igast põhjusest tingitud töövõime kaotuse suhtes;
2) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul võetakse ühest põhjusest tingitud protsendi määramisel arvesse kõiki isikul esinevaid haigusi ja vigastusi ning nendest põhjustatud funktsioonihäireid, mis on tingitud samast püsiva töövõimetuse põhjusest, kohaldades käesoleva määruse paragrahvi 2 lõigete 4–7 sätteid.

2. peatükk
PÜSIVA TÖÖVÕIME KAOTUSE PROTSENDIMÄÄRAD

§ 3. Pea, närvisüsteemi haigused

(1) Pea ja nägu  
Koljuluude defektidele ja koljumurdudele kaasuvad peagu alati peaaju traumad, mida tuleb trauma raskuse hindamisel arvestada.  
1) tüsistusteta paranenud koljumurrud 0
2) ajukolju väikesed katmata (ka suuremad kaetud) defektid 0–10
3) olulise luudefektiga (sealhulgas moonutavad) ajukolju vigastused peaaju funktsioonihäireta 30–40
Siia kuuluvad kõik suuremad traumajärgsed ajukolju defektid, kus vigastatud on ka sisemine luuplaat.  
(2) Näokolju moonded  
1) kergekujulised 10
2) suuremad, häirivad moonded 20–30
3) moonde tõttu eemaletõukav välimus 50
(3) Näopiirkonna neuralgia  
1) kerge (harva, kerged valud) 0–10
2) keskmise raskusega (kerged kuni keskmise raskusega sagedased valud, mis vallanduvad tühise ärritaja tõttu) 20–40
3) raske (sagedased, mitu korda kuus vallanduvad tugevad hood) 50–60
4) eriti raske (pidev valu või valuhood mitu korda nädalas) 70–80
(4) Migreen  
Hoogude sageduse, kestvuse ning kaasnevate nähtude (nägemishäired, tserebraalsed koldenähud) esinemise järgi eristatakse:  
1) kerge kulg (hood keskmiselt üks kord kuus) 0–10
2) keskmise raskusega (sagedasemad, üks kuni mitu päeva kestvad hood) 20–40
3) raske kulg (pikka aega kestvad hood, tugevasti väljendunud kaasnähtudega, hoogude vahelised pausid kestavad vaid mõne päeva) 50–60
(5) Näonärvi perfeerne halvatus  
1) ühepoolselt, kosmeetiliselt vähe häiriv parees 0–10
2) väljendunud parees või kontraktuurid 20–30
3) täielik halvatus või moondav kontraktuur 40
4) mõlemapoolne täielik halvatus 50
(6) Peaaju kahjustused  
Siia kuuluvad embrüonaalse arengu käigus tekkinud ja hilisemad peaaju kahjustused (haigestumine, trauma, mürgistus, verevarustushäire jt). Selle juures peab olema võimalik orgaanilisi muutusi ajus tõestada. Tõestatuks loetakse peaaju kahjustust, kui orgaanilise kahjustuse sümptomit saab tuvastada ka pärast ägeda toimefaasi möödumist.  
1) Töövõime kaotuse protsendi määraks loetakse väheste vegetatiivsete vaevuste korral 20
2) Lahtiste ajuvigastuste järel määravaks on jäävate ärajäämanähtude ulatus. Peetakse silmas neuroloogilist leidu, psüühikahäireid, tserebraalsete atakkide esinemist. Arvestada tuleb ka isiku omapära juba haiguseelselt. Ajukahjustuste järelseisundite mitmekesidust arvestades on töövõime kaotuse protsendi määr 30–60
Lastel võib ajukahjustus avalduda täiskasvanuist erinevalt, võib esineda kiiremat paranemist, aga ka raskenemist. Vajalik on uus ekspertiis mõne aasta möödudes.  
3) Ventiilhüdrotsefaalia puhul on töövõime kaotuse protsent 40–80
4) Ajuvapustuse järgsete mööduvate vegetatiivsete häirete tõttu (reverssiibelsed ja morfoloogiliselt mittetõestatavad peaaju funktsioonihäired) on esimesel aastal pärast traumat töövõimekaotuse protsendi määraks 10–20
(7) Ajukahjustuse määra üldised alused  
Järgnevalt on esikohale seatud ajukahjustuste üldine määr, isoleeritud sündroome kasutatakse ekspertiisil täiendavalt.  
1) Peaajukahjustused tegutsemisvõime kergekujulise häirega 30–40
2) Peaaju kahjustused tegutsemisvõime keskmise raskusega häirega 50–60
3) Peaaju kahjustused tegutsemisvõime raske häirega 70–100
(8) Ajukahjustus psüühiliste häiretega  
1) kerged (igapäevategevuses vähe väljendunud) 30–40
2) keskmise raskusega (selgesti väljenduvad psüühikahäired) 50–60
3) rasked 70–100
(9) Tsentraalsed vegetatiivsed häired  
Ajukahjustuse väljendusena (näiteks une ja ärkveloleku rütmi häired, vasomotoorse regulatsiooni häired, higieritamise häired):  
1) kerged 30
2) keskmise raskusega, võivad esineda ka üksikud teadvusekaotuse hood 40
3) sagedased krambihood, märkimisväärse toimega üldseisundile 50
(10) Spinotserebellaarse lokalisatsiooniga koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired  
olenevalt häirete ulatusest (ka kõndimis- ja seismisraskused) 30–100
(11) Kognitiivsete häiretega ajukahjustus (näiteks apraksia, afaasia, agnoosia)  
1) kergekujuline (näiteks jääkafaasia) 30–40
2) keskmise raskusega (näiteks afaasia selgete kommunikatsioonihäiretega 30–80
3) rasked (näiteks globaalne afaasia) 90–100
(12) Tserebraalselt tingitud osalised ja täielikud halvatused  
1) jäsemete kerged jääkhalvatused ja toonusehäired 30
2) töövõime kaotuse protsendi määr tsentraalsete täielike halvatuste ja tugevakujuliste osaliste halvatuste puhul on võrreldavad jäseme kaotusega, perifeerse halvatuse või muude funktsioonihäiretega – käe ja jala täielik halvatus (hemipleegia) 100
(13) Parkinsoni sündroom  
1) ühe- või mõlemapoolselt esinevad vähesed liikumishäired, aeglustumine, tasakaal häiritud ei ole 30–40
2) väljendunud liikumis- ja tasakaaluhäired, ebakindlus keha pööramisel, tugev aeglustumine 50–70
3) raske liikumishäire kuni liikumisvõime kaoni 80–100
Teisi ekstrapüramidaalseid sündroome, ka hüperkineetilisi, tuleb hinnata häirete ulatuse ja nende kupeerimise võimaluste järgi. Piirdunud häire korral (näiteks torticollis ) on töövõime kaotuse protsent madalam, kui generaliseerunud juhtudel.  
(14) Epilepsia  
Epilepsiahoogusid hinnatakse iseloomu, raskuse, sageduse, päevasisese jaotumise järgi:  
1) väga harva, generaliseerunud (suured) ja kompleks-fokaalsed hood, enam kui aastapikkuste intervallidega, või väikesed ja lihtfokaalsed hood mitmekuuliste intervallidega 40
2) harva, generaliseerunud (suured) ja kompleksfokaalsed hood mõnekuuliste vahedega või väikesed ja lihtfokaalsed hood nädalaste vahedega 50–60
3) keskmise sagedusega, generaliseerunud (suured) ja kompleksfokaalsed hood nädalaste vahedega, või väikesed ja lihtfokaalsed hood mõnepäevaste vaheaegadega, isiksuse muutus epilepsiast 60–80
4) sagedased, generaliseerunud (suured) ja kompleksfokaalsed hood igal nädalal või generaliseerunud krambihoogude seeriad fokaalsete või multifokaalsete hoogudega; väikesed ja lihtfokaalsed hood iga päev 90–100
5) pärast 3-aastast hoogude puudumist, kui on vaja jätkata antikonvulsioonvravi 30
Haigus loetakse paranenuks, kui ilma ravimiteta 3 aasta vältel hoogusid pole esinenud.
Ilma tõestatud ajukahjustuseta töövõime kaotuse protsenti ei määrata.
 
(15) Narkolepsia  
1) olenevalt väljenduslikkusest ja sümptomite kombinatsioonidest (päevane unisus, unisusehood, katapleksia, automaatne käitumine väsimusnähtude raamides, halvatused magades on sageli seoses hüpnagoogsete hallutsinatsioonidega) on töövõime kaotuse protsent tavaliselt 50–80
2) harvadel juhtudel võib töövõimekaotuse protsendi määr olla (näiteks kerge päevane unisus, harva halvatused ja hüpnagoogsed hallutsinatsioonid) 40
3) kui haiguse kulg on erakordselt raske, võib töövõime kaotuse protsendi määr ületada 80
(16) Peaaju kasvajad  
Töövõime kaotuse protsendi määr sõltub kõigepealt kasvaja liigist, lokalisatsioonist ja ulatusest tulenevatest tagajärgedest. Healoomuliste kasvajate (meningioom, neurinoom) eemaldamise järgselt määratakse töövõimekaotuse aste jääknähtude järgi.  
1) oligodendroglioomi, ependümoomi, astrotsütoomi puhul, kui kasvaja täielik eemaldamine pole kindel, ei määrata töövõime kaotuse protsenti alla 50
2) pahaloomuliste kasvajate (glioblastoom, medulloblastoom jt) puhul ei määrata töövõime kaotuse protsenti alla 80
3) paranemise jälgimisaeg 5 aastat määratakse reeglina pärast väikeaju maliigse tuumori eemaldamist (näiteks medulloblastoom). Kui tuumor eemaldati varases staadiumis ja kliinilised nähud on tagasihoidlikud, on töövõime kaotuse protsent 50
(17) Vaimse arengu piiratus  
Töövõime kaotuse protsendi määramisel ei ole õige arvestada ainult intelligentsi taset. Selle kõrval tuleb arvestada isiku algatusvõimet, sotsiaalse kohanemise võimet, afektiivset ja emotsionaalset fooni.  
1) kergekujulised – koolis käies esinevad ainult kerged taiplikkuse, tähelepanuvõime, psüühilise taluvusvõime häired sotsiaalsesse ellu lülitumisel kõnelemise, keele või teiste kognitiivsete võimete osas või kui kooli lõpetamise järel on säilunud edasiõppimise võime ning pole isiksusehäireid, mis takistaksid sotsiaalsesse ellu lülitumist või kui õpitav eriala saadakse alles puuetega inimeste erikoolis 30–40
2) keskmise raskusega, kui kaasuvad kontsetreerumisvõime ja tähelepanuvõime häired; koolis käies kõik ülalloetletud häired on tugevasti väljendunud, esineb õppetöös mahajäämust, kooli lõpetamise järel pole suuteline sotsiaalseks assimileerumiseks jaiseseisvaks eluks või kui puudega isik pole oma puuete tõttu suuteline ka eritöökodades sobivat eriala õppima 50–70
3) tugevasti väljendunud vaimsete võimete piiratus, intelligentsi raske mahajäämus koos tunduvalt kitsenenud õppimisvõimega, olulised puudused sõnavaras, suhteliselt soodne isiksuse ja sotsiaalse kohanemisvõime areng (suhteline edu erikoolis, iseseisev elukorraldus mõnedes eluvaldkondades kui ka lülitumine üldisesse tööellu lihtsal füüsilisel tööl veel võimalik) 80–90
4) ei ole suuteline töötama 100
(18) Seljaaju kahjustused  
1) seljaaju kaelaosa mittetäielik, kerge kahjustus väheste mõlemapoolsete motoorsete ja sensoorsete ärajäämanähtudega, kui põie ja pärasoole funktsioonihäired puuduvad 30–60
2) seljaaju rinna- ja nimmeosa või cauda equina mittetäielik kahjustus mõlema jala funktsioonihäirega. Põie ja pärasoole funktsioonihäired puuduvad 30–60
3) seljaaju rinna- ja nimmeosa või cauda equina mittetäielik kahjustus mõlema jala osalise halvatusega, põie- ja pärasoole häiretega 60–80
4) seljaaju kaelaosa mittetäielik kahjustus mõlema käe ja jala väljendunud osalise halvatusega, põie- ja pärasoole funktsioonihäiretega 100
5) seljaaju täielik läbilõikesündroom 100
Läbilõikesündroom tähendab, et seljaaju kõik juhteteed on teataval kõrgusel täiesti katkenud.  
(19) Sclerosis multiplex  
Töövõimekaotuse protsendi määr sõltub tserebraalsetest ja spinaalsetest ärajäämanähtudest ja kliinilise kulu aktiivsusest. 10–100
(20) Polüneuropaatiad  
Polüneuropaatiate puhul avalduvad funktsioonihäired kas valdavalt motoorika, sensoorsete häirete või valudena. Motoorikahäirete puhune töövõime kaotuse protsendi määr on analoogne perifeersete närvide vigastusele. Tundlikkuse häirete ja valude puhul võivad mõnikord juba kerged funktsioonihäired põhjustada tõsiseid piiranguid kutsetöös (näiteks peenmotoorikas).  
(21) Spina bifida  
Töövõime vähenemise määr sõltub seljaajukahjustuse ulatusest (vt ülalpool). Kaasuvad sageli hüdrotsefaalia ja peaaju kahjustuse nähud.  
(22) Skisofreenia ja afektiivsed psühhoosid  
1) kestev (üle poole aasta kestev) psühhoos floriidses staadiumis, olenevalt kutsealase ja sotsiaalse kohanemisvõime kadumisest 50–100
2) skisofreeniline residuaalseisund (näiteks kontsentratsioonivõime häire, kontaktinõrkus, vitaliteedikaotus, afektiivne nivelleerumine):  
a) väheste ja üksikute jääknähtudega, sotsiaalsete kohanemisraskusteta 10–20
b) kerged sotsiaalsed kohanemisraskused 30–40
c) keskmise raskusega kohanemishäired 50–70
3) tugevakujulised sotsiaalsed kohanemisraskused 80–100
4) afektiivne psühhoos, suhteliselt lühikese kestvusega, kuid korduvate faasidega:  
a) 1 kuni 2 faasi aastas, mitmenädalase kestvusega, olenevalt iseloomust ja tugevusest 30–50
b) sagedasemad faasid mitmenädalase kestvusega 60–100
5) pikka aega kestnud psühhootiliste episoodide raugedes on üldiselt (erandid allpool) paranemise dünaamiline jälgimisaeg 2 aastat:  
a) selleks ajaks määratakse, kui enne on olnud palju maanilisi või maanilis-depressiivseid hooge 50
b) muudel juhtudel 30
Paranemise dünaamilist jälgimisaega ei määrata, kui esines ainult üks monopolaarselt kulgev depressiivne hoog esmase haigusilminguna või alles 10 aastat pärast esmast hoogu.  
(23) Neuroosid, isiksusehäired. Psühhotraumade jääknähud  
1) kerged psüühilised või psühho-vegetatiivsed häired 0–30
2) tugevamad, olulised häired taju- ja tunnetusvõimes (näiteks väljendunud depressioon, hüpokondria, asteenia, foobiad, haigustunnetuse ebakõla, somatoformsed häired 40–60
3) rasked häired (näiteks rasked obsessioonhaigusseisundid):  
a) keskmise raskusega sotsiaalse kohanematusega 50–70
b) raske sotsiaalse kohanematusega 80–100
(24) Alkoholisõltuvus, alkoholihaigus  
Püsiv töövõimetus tekib siis, kui krooniline alkoholi tarvitamine on tekitanud kehalisi ja vaimseid kahjustusi.
Töövõimetuse astme määrab organkahjustuste olemasolu ja maht (maksakahjustus, polüneuropaatia, orgaanilised psüühilised muutused, epilepsiahood), kui sõltuvusspetsiifiliste isiksuse muutuste ulatus.
 
§ 4. Silmahaigused ja -vigastused  

Nägemisvaeguse alla kuuluvad kõik nägemisvõime häired. Hindamisel arvestatakse korrektsiooniga nägemisteravust ja muutusi vaateväljas ning nägemisväljas. Selle kõrval arvestatakse ka muid nägemisvõimet halvendavaid seisundeid (ärritusseisundid, pisaratevool jt).

(1) Nägemisteravus  

Määratakse korrektsiooniga. Nägemisteravuse langusest tulenevat töövõime vähenemise määra loetakse vastavast tabelist (vt tabel). Vaateväljade hindamiseks kasutatakse perimeetriat (ülikitsa vaatevälja puhul kampimeetriat).

Prillide kasutamisel arvestatakse nende talutavust. Kui korrektsiooni ei saa kasutada, määratakse töövõime kaotuse aste jääknägemisteravuse järgi.

Töövõime kaotuse protsentide tabel nägemisteravuse järgi

PS 1,0 0,9 0,8 0,7 0,6 0,5 0,4 0,3 0,2 0,1 0,08 0,03 0
VS                          
1,0 0 0 0 0 0 10 10 10 20 20 20 30 30
0,9 0 0 0 0 0 10 10 10 20 20 20 30 30
0,8 0 0 0 0 0 10 10 10 20 20 30 30 30
0,7 0 0 0 0 10 10 20 20 20 30 30 30 30
0,6 0 0 0 10 10 20 20 20 30 30 30 30 40
0,5 10 10 10 10 20 20 20 30 30 30 40 40 40
0,4 10 10 10 20 20 20 30 30 30 30 40 40 50
0,3 10 10 10 20 20 30 30 40 40 40 50 50 50
0,2 20 20 20 20 30 30 30 40 50 50 50 60 60
0,1 20 20 20 30 30 30 30 40 50 50 60 70 70
0,08 20 20 30 30 30 40 40 50 50 60 80 90 90
0,03 30 30 30 30 30 40 40 50 60 70 90 100 100
0,0 30 30 30 30 40 40 50 50 60 70 90 100 100
(2) Ühe silma kaotus  
koos kestva ravile allumatu silmakoopa põletikuga 40
(3) Läätsetus mõlemas silmas  
Tabelis määratud töövõime kaotuse astet kõrgendatakse 10% võrra.  
(4) Lau halvatus  
1) lau täielik halvatus, silma ei saa sulgeda 30
2) lau osaline halvatus 10–20
(5) Poole või veerandi vaatevälja täielik väljalangemine:  
1) homonüümne hemianopsia 40
2) bitemporaalne hemianopsia:  
a) kahe silmaga nägemise säiludes 10
b) kahe silmaga nägemine puudub 30
3) homonüümne kvadrantanopsia:  
a) ülal 20
b) all 30
4) vaatevälja alumise poole täielik väljalangemine mõlemas silmas 60
5) ühe külgmise vaateväljapoole täielik väljalangemine, kui teine silm on pime 60–70
(6) Vaatevälja ahenemine  
1) kontsentriline ahenemine ühes silmas, kui teises silmas vaateväli on normaalne:  
a) kuni 10 °-ni keskpunktist 10
b) kuni 5 °-ni keskpunktist 20
2) kontsentriline ahenemine ühes silmas, kui teine silm puudub:  
a) 50 °-ni  keskpunktist 40
b) 30 °-ni keskpunktist 60
c) 10 °-ni keskpunktist 90
d) 5 °-ni keskpunktist 100
3) kontsentriline ahenemine mõlemas silmas:  
a) 50 °-ni keskpunktist 10
b) 30 °-ni keskpunktist 30
c) 10 °-ni keskpunktist 70
d) 5 °-ni keskpunktist 100
(7) Pahaloomuliste kasvajate eemaldamise järgselt  
(melanoom, retinoblastoom) on 5-aastase dünaamilise jälgimisaja vältel töövõime vähenemise protsendi määraks:  
1) kui kasvaja piirdus silmaga (ka enukleatsiooni korral) 50
2) kasvaja laiema ulatuse puhul 80
Silmahaiguste (glaukoom, võrkkesta haigused jt) puhune töövõime kaotuse protsendi määr sõltub eeskätt nägemisvõime langusest (nägemisteravus, vaateväli). Protsendi määr on kõrgem, kui nägemishälvetele lisanduvad muud kahjustused.  
§ 5. Kuulmis- ja tasakaaluelundid  
(1) Kuulmislangus  
Töövõime kaotuse protsendi hindamisel on mõõduandvaks kuulmisteravuse langus, mis määratakse ilma kuulmisaparaadita toonaudiomeetrial. Kuulmisfunktsiooni langus määratakse protsentides vastavalt paremini kuulva kõrva kuulmisteravusele alljärgnevalt:  
Helisagedustel 500, 1000 ja 2000 Hz kuulmislangus:  
1) 20–29 dB 10
2) 30–49 dB 20
3) 50–69 dB 30
4) 70–89 dB 40
5) üle 90 dB 50
6) kui halvemini kuulev kõrv kuuleb helisagedustel 500–2000 Hz 35 dB paremini kuulvast kõrvast halvemini, lisatakse funktsioonilanguse astmele 10%  
7) kui helisagedusel 4000 Hz on kuulmislangus vähemalt 20 dB suurem kui helisagedustel 500, 1000 ja 2000, lisatakse funktsioonilanguse astmele 10%  
8) kuulmislangusele lisandub kõnehäire:  
a) kõne ebaselge, kuid siiski kergesti arusaadav – funktsioonihäire protsendi määrale lisatakse kuni 20%, kuid üldsumma ei saa olla suurem kui 50
b) kõne raskesti arusaadav, lisatakse kuni 30%, kuid üldsumma mitte üle 60
c) kõnevõimetus koos täieliku kurtusega 70
(2) Tasakaaluhäired  
Normist kõrvalekalduv aparaatuuringu tulemus ilma oluliste tagajärgedeta ei anna iseenesest alust töövõime kaotuse protsendi määramiseks.  
1) kerge funktsioonihäire – kerged kõrvalekaldumised seisu- ja kõndimiskatsu, mis ilmnevad alles suurematel koormustel 20
2) keskmise raskusega funktsioonihäire – ebakindlustunne, peapööritusnähud kukkumiskalduvusega juba igapäevastel koormustel, tugev peapööritus suurematel ja erakorralistel koormustel, selged kõrvalekaldumised seisu- ja kõndimiskatsul juba madalatel koormustel 30–40
3) raske funktsioonihäire – tugev peapööritus, ebakindlus, kõndimis- ja seismisraskused juba valges ning igapäevaste koormuste juures, osaliselt vajab kõndimisel abi, ei suuda seista ega kõndida toetaja abita 50–70
(3) Kõrvade kumisemine (tinnitus)  
1) oluliste psüühikahäireteta 0–10
2) suurenenud psühhovegetatiivse labiilsusega 20
3) märkimisväärsete tunnetuslike ja kognitiivsete häiretega (nt väljendunud depressioon) 30–40
4) raskete psüühiliste häirete ja sotsiaalsete kohanemisraskustega vähemalt 50
(4) Meniére tõbi  
1) üks kuni kaks hoogu aastas 0–10
2) sagedasemad hood, olenevalt raskusastmest 20–40
3) rasked hood, mitu korda kuus 50
Kaasuvaid püsivaid kuulmishäireid ja kõrvade kumisemist hinnatakse täiendavalt.  
(5) Krooniline keskkõrvapõletik  
1) eritiseta või mööduva sekretsiooniga 0
2) ühepoolselt püsiva või mõlemapoolselt ajutise sekretsiooniga 10
3) püsiv, mõlemapoolne mädaeritus 20
(6) Kõrvalesta kaotus  
1) ühe kõrvalesta kaotus 20
2) kahe kõrvalesta kaotus 30
§ 6. Ninahaigused ja -vigastused  
(1) Nina kaotus  
1) nina täielik kaotus 50
2) nina osaline kaotus, sadulnina, kosmeetiliselt vähe häiriv 10
(2) Raske, moonutav defekt 20–30
(3) Vinanohu (ozaena) 20–40
(4) Ninakäikude ahenemine  
1) ühepoolselt, olenevalt hingamistakistuse suurusest 0–10
2) mõlemapoolselt, kerge kuni keskmise hingamistakistusega 10
3) mõlemapoolselt, raske hingamistakistusega 20
(5) Nina kõrvalkoobaste krooniline põletik  
1) kergekujuline, oluliste kõrval- ja järelnähtudeta 0–10
2) raskekujuline, püsiva mädaerituse, kolmiknärvi ärritusnähtude, polüüpide tekkega 20–40
(6) Lõhnatunde täielik kaotus koos maitsmismeele häiretega 10
(7) Maitsmismeele kaotus 10
§ 7. Suuhaigused ja -vigastused  
(1) hambutus, kusjuures proteesi kanda on raske või võimatu 10–20
(2) närimisfunktsiooni puudulikkus 0–20
(3) suud ei saa avada 0–30
(4) keele osaline puudumine, kõne ebaselge, kuid arusaadav 0–30
(5) keele puudumine 40–60
§ 8. Neelu ja söögitoru haigused ja vigastused  
(1) kerge neelamishäire, lima kogunemine neelu 10–20
(2) raske neelamishäire, toit satub kergesti hingamisteedesse 30–40
(3) isik saab toituda ainult enterostoomi kaudu 50–60
§ 9. Kõrihaigused ja -vigastused  
(1) hääle kähisemine ühe häälepaela halvatuse või muu põhjuse tõttu 10
(2) hääle kähisemine mõlema häälepaela halvatuse või kõri muu haigusliku seisundi tõttu 30–40
(3) kõri puudumine 40–60
§ 10. Hingamiselundite haigused  
(1) Spirograafia  
Hingamiselundite haiguste puhul üldine funktsioonihäire protsent määratakse kopsude hingamisfunktsiooni alusel. Spirograafia näitajatest kasutatakse hindamisel vitaalkapatsiteedi, forsseeritud sekundiekspiratsiooni ja hapniku kasutamise koefitsiendi lahkuminekut lähtenäitaja väärtustest.  
Vitaalkapatsiteet (%) Forsseeritud sekundiekspirats. (%) 02-kasutamise koefitsient (%)  
65–79 65–79 60–74 0–20
50–64 50–64 45–59 30–50
35–49 35–49 30–44 60–70
alla 35 alla 35 alla 30 80–100

(2) Hingeldus  
Hingeldus on ekspertiisi aluseks hingamisfunktsiooni määramisel, kui meditsiinilistel põhjustel ei ole võimalik teha spirograafilist uurimist.  
Kopsuhaigustest tingitud funktsioonihäirete (püsiva hingamispuudulikkuse) hindamise aluseks on hingelduse teke igapäevasel tegevusel; püsiva töövõimetuse tuvastamisel tuleb lähtuda haiguse kulgemise raskusest ja haige ametialast:  
1) kerge funktsioonihäire (hingeldus tekib vaid suurtel pingutustel, mitte aga näiteks ülesmäge kõndides või trepil tõustes) 0–30
2) keskmise raskusega funktsioonihäire (hingeldus tekib keskmise raskusega pingutustel nagu kiirustades, suurematel pingutustel, trepist ülesminekul; tavalises tempos tõusudeta teel kõndides või tavalisi kodutöid tehes hingeldust ei teki) 40–60
3) raske funktsioonihäire (hingeldus tekib juba kergetel koormustel nagu tasast teed normaaltempos kõndides, korrustevahelisest trepist tõustes ja tavalistel kodutöödel; tavalisest aeglasemal kõndimisel hingeldust ei teki) 70–90
4) üliraske funktsioonihäire (hingeldus tekib juba lühimaad kõndides või väiksematelgi pingutustel, pestes, riietudes, hooti isegi lamades) 90–100
(3) Kopsu tuberkuloos (BK +) 100
(4) Ühe kopsu puudumine 40–60
(5) Rindkere deformatsioon pärast torakoplastikat (5 ja enama roide puudumine) ja II astme hingamispuudulikkuse esinemine 40–50
(6) IV astme küfoskolioos, II astme hingamispuudulikkuse või radikulaarse sündroomi esinemine 40–50
§ 11. Vereringeelundite haigused  
(1) Südame haigused  
1) kerge funktsioonihäire (haigus on diagnoositud, aga sümptomid – stenokardia, hingeldus, rütmihäired, vahelduv lonkamine jm – esinevad ainult tugevatel füüsilistel pingutustel) 0–20
2) keskmise raskusega funktsioonihäire (sümptomid esinevad keskmise raskusega füüsilistel pingutustel, kiirustades, trepist tõustes, ergomeetrilisel koormusel 1 w\kg; ei teki tasast teed kõndides ega tavalisi kodutöid tehes) 0–70
3) raske funktsioonihäire (sümptomid tekivad kergetel füüsilistel pingutustel, tasast teed normaalse tempoga kõndides, tavalisi kodutöid tehes, ühe korruse võrra trepist tõustes, ergomeetrilisel koormusel 0,75 w\kg; tavalisest aeglasem kõnd vaevusi ei põhjusta) 80–100
4) üliraske funktsioonihäire (sümptomid vallanduvad väiksematelgi pingutustel nagu pesemine, riietumine, sageli ka puhkeseisundis) 100
5) allpool toodud diagnooside suhtes püsiva töövõime kaotuse protsendi määramisel tuleb lähtuda patsiendi funktsionaalsest seisundist:  
a) südameoperatsioonide järel oleneb protsendimäär säilinud funktsionaalsest seisundist 0–100
b) võõrkeha südamelihases või südamepaunas, mis reaktsiooni ei anna 0
c) rütmihäired: protsendimäär oleneb säilinud funktsioonivõimest 0–100
d) hoogudena esinevate rütmihäirete korral sõltub protsendimäär hoogude sagedusest, kestvusest, mõjust hemodünaamikale 0–100
e) hüpertooniatõve puhul oleneb protsendimäär haiguse raskusastmest ja organkahjustusest 0–100
(2) Veresoonte haigused  
Aparaatuuringud (näiteks Doppler manomeetria) annavad ainult üldorienteeringu raskusastme määramiseks.
Arterite sulgusel ülajäsemetel määratakse protsendimäär kaebuste ja funktsioonihäirete ulatuse järgi.
Arterite oblitereeruvad haigused, alajäsemete arterite sulgus (ka pärast rekanaliseerivaid operatsioone):
 
1) esineb piisav tsirkulatsioonitase, perifeersed pulsid jalgadel puuduvad, kaebusi pole või on need tagasihoidlikud (tuimustunne sääremarjas ja pöias kiirelt kõndides), või mõlemapoolselt 0–10
2) veretsirkulatsioon on piiratud (claudicatio intermittens) II staadium:  
a) valuvaba kõndimine tasasel maal üle 500 m, ühe- või mõlemapoolselt 20
b) valuvaba kõndimine 100 kuni 500 m, ühe või mõlemapoolselt 30–40
c) 50–100 m, ühe- või mõlemapoolselt 50–60
d) alla 50 m koos rahuoleku valudega (III staadium) ja troofikahäiretega (IV staadium) ühepoolselt 80
e) alla 50 m koos rahuoleku valudega (III staadium) ja troofikahäiretega (IV staadium) mõlemapoolselt 90–100
f) kirurgiliste operatsioonide järel suurtel veresoontel (proteesi implantatsioon), kui vereringehäire on täielikult kompenseeritud, annab pikaajaline antikoagulantravi määraks 20
3) arteriovenoossed fistlid – töövõime kaotuse protsendi määr sõltub südame ja perifeerse vereringe hemodünaamika seisundist  
4) aneurüsmid (olenevalt asukohast ja suurusest):  
a) lokaalsete funktsioonihäireteta ja ilma koormusepiiranguta 0–10
b) lokaalsed funktsioonihäired puuduvad, või on kergekujulised, üldine koormusvõime on piiratud 20–40
c) suured aneurüsmid – aordi lõhustavad aneurüsmid, kõhuaordi ja niudearterite suured aneurüsmid 40
5) varikoos  
Krooniline veenipuudulikkus (näiteks varikoosi puhul), posttrombootiline sündroom:  
a) vähese koormusestsõltuva tursega, haavandid puuduvad, olulisi venoosse paisu nähte ei esine, ühe- või mõlemapoolselt 0–10
b) märkimisväärne turse, sageli (mitu korda aastas) retsidiveeruvad põletikud, ühe- või mõlemapoolselt 20–30
c) kroonilised retsidiveeruvad haavandid, olenevalt retsidiivide sagedusest ja ulatusest (kaasa arvatud artrogeense paisu nähud), ühe- või kahepoolselt 30–50
Niude- või õõnesveenide piirkonna posttrombootilise sündroomi vaegurlusprotsendi määr on harva kõrgem.  
6) lümfödeem  
a) ühel jäsemel olulise funktsioonihäireta; vajalik on rõhksideme kandmine 0–10
b) jäseme ümbermõõt on suurenenud 3 cm ja enam; olenevalt funktsioonihäireist 20–40
c) haigestunud jäseme kasutusvõime on piiratud; olenevalt häire raskusest 50–70
d) haigestunud jäse on kasutuskõlbmatu 80
Väga raske lümfödeemi puhust jäsemedeformatsiooni hinnatakse täiendava protsendimääraga.  
7) funktsionaalne kardiovaskulaarne sündroom (näiteks ortostaatiline regulatsioonihäire):  
a) kergete vaevustega 0
b) suuremad vaevused, kollapsikalduvus 10–20
§ 12. Seedetrakti haigused  
(1) Seedetrakti haigused  
Resetseeritud maohaigus (Dumping sündroomiga, malabsorbtsiooni sündroom) – A; krooniline pankreatiit – B; mittespetsiifiline haavandiline koliit, Crohni tõbi – C; maksahaigused (töövõime sõltub maksa funktsiooni seisundist ja portaalsest vereringest):  
hepatiit – D; maksatsirroos – E:  
1) kerge funktsiooni häire A; B; C – 0,5 aastat remissioon; D – krooniline persisteeruv; E – kompenseeritud) 10–40
2) keskmine funktsiooni häire (B; C; D – retsidiivid; C – ägenemised mitu korda aastas; D – aktiivne hepatiit; E – subkompenseeritud) 50–80
3) raske funktsiooni häire (A; B – valusündroomiga, pideva diarröaga; C – totaalne soolte kahjustus, soolte verejooksud, tugev aneemia; D – sagedad ägenemised; E – dekompenseeritud) 90–100
4) mao puudumine, eemaldamine:  
a) maoresektsioon, hästi funktsioneeriv gastroanastomoos (oleneb vaevustest) 0–10
b) mao totaalne eemaldamine jõu- ja toitumisseisundi languseta (olenevalt vaevustest) 20–30
c) mao totaalne eemaldamine jõu- ja toitumisseisundi langusega 40–50
(2) Kõhuõõne- ja vaagnaelundite haigused ja defektid:  
1) ühe neeru puudumine 20–40
2) põrna puudumine 0
3) kusepõie puudumine 40–50
4) kusepidamatus:  
a) kergekujuline (märgub pingutustel) 10
b) keskmise raskusega, meestel 20
c) keskmise raskusega, naistel 30–40
d) täielik (uriinikogujaga) 40–50
5) roojapidamatus:  
a) kergekujuline (esineb ainult kõhulahtisuse korral) 10
b) keskmise raskusega 20
c) täielik 40–60
6) uriinifistul 30–50
7) peensoolefistul 40–50
8) jämesoolefistul 30–40
9) armisong (vajalik kanda bandaaži) 0–20
(3) Neeruhaigused  
1) kerge funktsioonihäire – haigus on diagnoositud, kaebustes esikohal nõrkus, väsimus, düsuurilised häired, valud seljas. Isik vajab dieetravi. Ühe neeru puudumine. Algav krooniline neerupuudulikkus 0–40
2) keskmine funktsioonihäire – isik vajab pidevat ravimite tarvitamist, säästev režiim – vastunäidustatud pidev füüsiline töö. Ravimite katkestamine üheks ööpäevaks süvendab funktsiooni puudulikkust. Progresseeruv neerupuudulikkus 40–80
3) raske funktsioonihäire – krooniline neerupuudulikkus II–III st., tüsistused teiste elundsüsteemide poolt. Haige ettevalmistus neerude asendusraviks (NAR) – dialüüsraviks. Stabiilse neerutransplantaadi funktsiooniga isik, kellel siirdamisoperatsioonist möödunud üle 1 aasta. Isik igapäevaselt sõltub teiste isikute ja meditsiinilisest abist 80–90
4) üliraske funktsioonihäire – krooniline neerupuudulikkus III st., isikud progresseeruva teiste organsüsteemide puudulikkusega, dialüüsravi haiged, haige ettevalmistus neeru transplantasiooniks ja transplanteeritud neeruga patsiendid (v.a stabiilse transplantaadi funktsiooniga isikud pärast 1 a möödumist operatsioonist). Sõltuvad igapäevaselt meditsiinilisest ja teiste isikute abist 90–100
§ 13. Endokriinhaigused  
(1) Kerge funktsioonihäire – haigus tingib igapäevaselt dieeti ja režiimi, mis raskendab tööülesannete täitmist 0–40
(2) Keskmine funktsioonihäire – lisaks dieedile ja režiimile ravimid, mille ärajätmisel seisundi järsk halvenemine, vajab töötamiseks eritingimusi 50–70
(3) Raske funktsioonihäire – haigusele, mis tingib keskmise funktsioonihäire, lisanduvad tüsistused teiste organite poolt, mille tõttu töövõime on oluliselt alanenud 80–90
(4) Üliraske funktsioonihäire – elutähtsate organite pöördumatu kahjustus, mille puhul isiku elu sõltub kaasinimesest või meditsiiniseadmetest 100
§ 14. Süsteemse haaratusega haigused  
(1) Nahahaigused  
1) pidev kalduvus laialdase ekseemi tekkeks, mida saab vältida kaitsevahendite kasutamisega; ekseem on vähene ja mööduv 0–10
2) püsiv laialdane ekseem, mida on raske vältida, kuid mis allub ravile 20–40
3) püsiv laialdane ekseem, mis ei allu ravile 30–50
4) püsiv ekseem laialdasel kehapinnal, mis põhjustab üldisi raskeid funktsioonihäireid 60–80
(2) Vere-, vereloomeorganite, hüübimis- ja immuunsüsteemi haigused  
1) kerge funktsioonihäire (Isik ei ole võimeline kestvaks kehaliseks pingutuseks, vajab lisapuhkepause; peab regulaarselt kasutama ravimeid; põrn on eemaldatud, kuid sellest ei tulene teisi komplikatsioone, nagu tromboosid, retsidiveeruvad infektsioonid jne; esineb hüübimisfaktorite defitsiit kerges astmes, mis ei põhjusta spontaanseid veritsuse episoode.) 0–30
2) keskmine funktsioonihäire (Isik ei ole võimeline keskmise raskusega pingutuseks, pidevaks täpsust ja keskendumist nõudvaks tegevuseks; vajab sagedasi puhkepause, puhkepäevi; pikaajaline seismine või kõndimine põhjustab vaevusi; ravimite ärajätmine üheks ööpäevaks võib põhjustada funktsioonihäire süvenemist; vajab ravi korrigeerimise eesmärgil erialaspetsialisti regulaarseid konsultatsioone vähemalt 6 korda aastas; esineb kõrgenenud vastuvõtlikkus ebatavalise haigustekitajaga infektsioonidele (sealhulgas seeninfektsioonidele); hüübimisfaktori defitsiidi kerge või keskmise raskusega vormi korral esineb veritsusepisoode mitu korda aastas.) 40–60
3) raske funktsioonihäire (Isik on võimeline vaid kergeteks ja piiratud toiminguteks, sõltub igapäevases elus suuresti teiste isikute abist; vajab regulaarset või sagedat valuvaigistamist, asendusravi verekomponentidega ja muud medikamentoosset ravi, mille ärajätmine või ebakorrapärasus halvendab tema tervislikku seisundit; kaldub spontaansetele veritsustele või tromboosidele; seoses immuunsüsteemi häiretega kaldub sagedastele ja retsidiveeruvatele infektsioonidele; esineb haigusest põhjustatud neerufunktsiooni puudulikkus III astmes; esineb põrna tugev suurenemine, mis põhjustab valusündroomi või häireid teiste organsüsteemide talitluses; hüübimisfaktorite defitsiidi keskmise raskusega või raske vormi korral esineb sagedasi spontaanseid veritsusepisoode.) 70–90
4) üliraske funktsioonihäire (Isik on igapäevases elus täielikult teiste isikute abist sõltuv, suudab iseseisvalt rahuldada vaid loomulikke vajadusi.) 90–100
(3) HIV – infitseeritutel, AIDS-i haigetel  
1) A2, A3, B1 40–60
2) B2, B3, C1 70–90
3) C2, C3 90–100
4) Kliinilised kategooriad  

(4) Süsteemsed sidekoe- ja liigeshaigused  
Protsendimäära mõjutab haigusprotsessi aktiivsus pikema aja jooksul ja valusündroomi väljendatus.  
1) kerge funktsioonihäire (süsteemse sidekoehaiguse diagnoos, isik ei ole võimeline raskeks kehaliseks pingutuseks, vajab lisapuhkepause; sõrmede ja teiste liigeste (sh lülisamba) funktsioon on langenud, kuid saab siiski kirjutada, nööpe kinni panna; peab regulaarselt kasutama ravimeid) 0–40
2) keskmine funktsioonihäire (SSH puhul elutähtsa organsüsteemi haaratus, isik ei ole võimeline keskmise raskusega pingutuseks, pidevaks täpsust ja keskendumist nõudvaks tegevuseks; vajab sagedasi puhkepause; ravimite ärajätmine üheks ööpäevaks võib põhjustada funktsioonihäire süvenemist) 40–60
3) raske funktsioonihäire (SSH puhul elutähtsa organsüsteemi funktsioonihäireisik on võimeline tegema vaid kergeid väga piiratud toiminguid, sõltub igapäevases elus teiste abist) 70–90
4) üliraske funktsioonihäire (isik suudab ise ainult loomulikke vajadusi rahuldada, igapäevases elus täielikult teistest sõltuv) 90–100
§ 15. Jäsemete haigused ja vigastused  
(1) Ülajäsemete haigused ja vigastused  
Paremakäeliste parema ülajäseme ja vasakukäeliste vasaku ülajäseme haigustele ja vigastustele vastab järgmine protsent:  
1) ühe sõrme defektid:  
a) pöidla küüslüli või selle osa puudumine 10
b) pöidlalülide vahelise liigese anküloos 10
c) pöidla küüslüli ja poole põhilüli või kogu pöidla puudumine 20
d) pöidla ja kämblaluu vahelise liigese anküloos 20
e) pöidla ja vastava kämblaluu puudumine 30–40
f) II sõrme küüs- ja kesklüli või kogu II sõrme puudumine 10
g) II sõrme kummagi liigese või sõrme ja kämblaluu vahelise liigese anküloos 10
h) II sõrme ja vastava kämblaluu puudumine 20
i) III, IV või V sõrme puudumine vähemalt pooles ulatuses 10
j) III, IV või V sõrme kesk- ja põhilüli vahelise liigese või sõrme ja kämblaluu vahelise liigese anküloos 10
k) III, IV või V sõrme puudumine koos vastava kämblaluuga 10
2) kahe sõrme defektid:  
a) pöidla ja veel ühe sõrme puudumine 30–40
b) pöidla ja veel ühe sõrme ning kämblaluude vaheliste liigeste anküloos 30–40
c) pöidla ja III, IV või V sõrme puudumine koos vastavate kämblaluudega 30–40
d) pöidla ja II sõrme puudumine koos vastavate kämblaluudega 40–50
e) kahe sõrme puudumine II kuni V sõrme hulgast 20
f) kahe sõrme ja kämblaluude vaheliste liigeste anküloos II kuni V sõrme hulgast 20
g) kahe sõrme puudumine II kuni V sõrme hulgast koos vastavate kämblaluudega 20
3) kolme sõrme defektid:  
a) pöidla, II sõrme ja veel ühe sõrme puudumine 40–50
b) pöidla, II sõrme ja veel ühe sõrme ning kämblaluude vaheliste liigeste anküloos 40–50
c) pöidla, II sõrme ja veel ühe sõrme puudumine koos vastavate kämblaluudega 40–50
d) pöidla ja veel kahe sõrme puudumine III kuni V sõrme hulgast 30–40
e) pöidla ja veel kahe sõrme ning kämblaluude vaheliste liigeste anküloos 30–40
f) pöidla ja veel kahe sõrme puudumine III kuni V sõrme hulgast koos vastavate kämblaluudega 40–50
g) kolme sõrme puudumine II kuni V sõrme hulgast 20
h) kolme sõrme ning kämblaluude vaheliste liigeste anküloos II kuni V sõrme hulgast 20
i) kolme sõrme puudumine II kuni V sõrme hulgast koos vastavate kämblaluudega 30–40
j) kokku kolme lüli puudumine III kuni V sõrmel 10
k) kokku kolme liigese anküloos III kuni V sõrmel 10
4) nelja sõrme defektid:  
a) nelja sõrme puudumine 40–50
b) nelja sõrme ja kämblaluude vaheliste liigeste anküloos 40–50
c) nelja sõrme puudumine koos vastavate kämblaluudega 40–50
5) viie sõrme defektid:  
a) viie sõrme puudumine 50–60
b) viie sõrme ja kämblaluude vaheliste liigeste anküloos 50–60
c) viie sõrme puudumine koos kämblaluudega 50–60
6) käelaba puudumine randmeliigesest 50–60
7) randmeliigese anküloos soodsas asendis 10
8) randmeliigese anküloos ebasoodsas asendis 20
9) randmeliigese kontraktuur:  
a) kerge või keskmine aste (painutus ja sirutus 20–40 kraadi) 10
b) raske aste (painutus ja sirutus 0–15 kraadi) 20
10) küünarvarre puudumine (amputatsioon ülemises kolmandikus või eksartikulatsioon küünarliigesest) 50–60
11) küünarvarre pöördliikuvuse puudumine või oluliselt piiratud ulatus (olenevalt asendist) 10–20
12) küünarliigese anküloos soodsas asendis 20
13) küünarliigese anküloos ebasoodsas asendis 30–40
14) küünarliigese kontraktuur:  
a) kerge aste (painutus 50–60 kraadi, sirutus 170–160 kraadi) 10
b) keskmine või raske aste (painutus 65–135 kraadi, sirutus 155–140 kraadi) 20
15) ülajäseme puudumine:  
a) eksartikulatsioon õlaliigesest 70–80
b) õlavarre amputatsioon 50–60
16) õlaliigese anküloos 40–50
17) õlaliigese kontraktuur:  
a) kerge aste (abduktsioon 120–150 kraadi) 10
b) keskmine aste (abduktsioon 75–115 kraadi) 20
c) raske aste (abduktsioon 5–70 kraadi) 20–30
18) mõlema käe puudumine 100
19) kodarluunärvi või keskpidise närvi täielik halvatus 30–40
20) küünarluunärvi täielik halvatus 20
21) küünarvarre kõikide närvide halvatus 50–60
22) õlavarre kõikide närvide halvatus 60–70
(2) Alajäseme haigused ja vigastused  
1) suure varba puudumine 10
2) ühe varba puudumine II kuni V varba hulgast 0
3) suure varba ja veel kahe varba puudumine 10
4) II kuni V varba puudumine 10
5) kõigi varvaste puudumine 20
6) kõigi varvaste anküloos soodsas asendis 0
7) kõigi varvaste anküloos ebasoodsas asendis 20
8) pöia amputatsioon:  
a) pöialabaluude kõrgusel 20
b) Lisfranc’I amputatsioon metatarsotarsaalliigese kõrgusel 20
c) Chopart’I amputatsioon pöiapäraluude kõrgusel või hüppeliigese kõrgusel 30–40
d) Syme amputatsioon (sääreluude alumise osa könt, millele saab toetuda) 30–40
9) hüppeliigese anküloos:  
a) soodsas asendis 10–20
b) ebasoodsas asendis 20
10) põlveliigese anküloos:  
a) soodsas asendis 20
b) ebasoodsas asendis (painutusseisus mitte üle 160 kraadi) 30–40
11) põlveliigese kontraktuur:  
a) kerge aste (painutus 75–85 kraadi, sirutus 170–175 kraadi) 10
b) keskmine või raske aste (painutus 90 kraadi või rohkem, sirutus 165 kraadi või vähem) 20
12) põlveliigese ebastabiilsus (vajalik fikseerimisaparaat) 10–20
13) puusaliigese anküloos:  
a) soodsas asendis 30–40
b) ebasoodsas (painutus-) asendis alla 60 kraadi 40–50
14) puusaliigese kontraktuur:  
a) kerge või keskmine aste (painutus 55–80 kraadi, sirutus 0–10 kraadi, abduktsioon 20–35 kraadi) 30–40
b) raske aste (painutus kuni 55 kraadi, sirutus 0 kraadi, abduktsioon kuni 20 kraadi) 40–50
15) hästi funktsioneeriv puusa- või põlveliigese endoprotees 20
16) ühe reie amputatsioon 50–60
17) reie amputatsioon ülemises kolmandikus, könt mitteproteesitav (vähem kui 9 cm) 60–80
18) puusaliigese eksartikulatsioon 70–90
19) mõlema reie amputatsioon (köndid proteesitavad) 80–90
20) mõlema reie amputatsioon (köndid mitteproteesitavad) 80–100
21) ühe sääre amputatsioon 30–40
22) mõlema sääre amputatsioon 60–80
23) ühe sääre ja teise jala reie amputatsioon 70–90
24) alajäseme lühenemine 4–6 cm 10
25) alajäseme lühenemine 7 cm ja enam (ortopeediline jalats vajalik) 20–30
26) pindluunärvi täielik halvatus 20
27) sääreluunärvi või reienärvi täielik halvatus 30–40
28) istmikunärvi täielik halvatus 40–60
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestamata juhtudel  
Võetakse alajäseme funktsioonihäire korral protsendi määramisel aluseks vastava funktsioonihäire raskus:  
1) kerge funktsioonihäire (kõndides kergelt lonkab, liikumine ebatasasel teel mõnevõrra takistatud) 0–30
2) keskmise raskusega funktsioonihäire (tugev lonkamine, liikumine raskendatud ja aeglane, abivahendid vajalikud ka lühidistantsidel) 30–60
3) raske funktsioonihäire (näiteks mitme liigese funktsiooni häired või ühepoolne amputatsioon, kusjuures proteesi kandmine pole võimalik, või saab liikuda vaid abivahendile toetudes ja lühikest maad korraga või liikumisvõimetu) 70–100
§ 16. Teiste elundite haigused ja vigastused  
(1) Käesoleva määruse paragrahvides 3–15 sätestamata somaatiliste haiguste ja vigastuste korral (operatsioonide järgsed seisundid jt) määratakse protsent üldise funktsioonihäire hindamise alusel:  
1) kerge funktsioonihäire (isik ei ole võimeline raskeks kehaliseks pingutuseks, vajab lisa puhkepause; sõrmede osavus on langenud, kuid saab siiski kirjutada, dieeti; peab regulaarselt kasutama ravimeid) 0–30
2) keskmine funktsioonihäire (isik ei ole võimeline keskmise raskusega pingutuseks, pidevaks täpsust ja keskendumist nõudvaks tegevuseks; vajab sagedaid puhkepause, puhkepäevi; pikaajaline seismine või kõndimine põhjustab vaevusi; ravimite ärajätmine üheks ööpäevaks võib põhjustada funktsioonihäire süvenemist) 30–60
3) raske funktsioonihäire (isik on võimeline tegema vaid kergeid, väga piiratud toiminguid; igapäevases elus sõltub suuresti teiste isikute abist) 70–90
4) üliraske funktsioonihäire (isik suudab iseseisvalt ainult oma loomulikke vajadusi rahuldada, igapäevases elus on täielikult teiste isikute abist sõltuv) 90–100

3. peatükk
RAKENDUSSÄTTED

§ 17. Määruse jõustumine

Määrust rakendatakse 1. jaanuarist 2002. a.

Minister Eiki NESTOR

Kantsler Hannes DANILOV

SID

/otsingu_soovitused.json