3-2-1-63-02 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2002. a kohtuotsus Sirje Rannajõe hagis Eesti Üliõpilaskondade Liidu vastu au teotavate andmete ümberlükkamiseks
RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
| Kohtuasja number | 3-2-1-63-02 |
| Otsuse kuupäev | Tartu, 13. juuni 2002. a |
| Kohtukoosseis | Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik |
| Kohtuasi | Sirje Rannajõe hagi Eesti Üliõpilaskondade Liidu vastu au teotavate andmete ümberlükkamiseks |
| Vaidlustatud kohtulahend | Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. detsembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr II-2/1726/01. |
| Kaebuse esitaja ja kaebuse liik | Sirje Rannajõe kassatsioonkaebus |
| Asja läbivaatamise kuupäev | 13. mai 2002. a, kirjalik menetlus |
Resolutsioon
1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. detsembri 2001. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Kassatsioonkaebus rahuldada.
3. Tagastada Sirje Rannajõele 14. jaanuaril 2002. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.
Asjaolud ja menetluse käik
1. Sirje Rannajõe on Eesti Põllumajandusülikooli ühiselamu administraator. Eesti Üliõpilaskondade Liidu ajaleht Üliõpilasleht avaldas 19. veebruaril 2001. a artikli «EPMÜ tudengid kahtlustavad ühika juhtkonda korruptsioonis». Hagiavalduse kohaselt jääb artikli pealkirjast, tekstist ja juurde lisatud hageja fotost kõlama väide, et hageja on võtnud altkäemaksu. Tegemist on seega faktiväitega. Artikli kohaselt kahisevad Eesti Põllumajandusülikooli ühiselamutes koridorid juttudest, nagu teeniksid komandandid lisaraha, müües peavarju ihkavatele tudengitele ühikakohti. Artiklis kirjutatakse: «Tundmatuks jääda sooviv Kreutzwaldi 52 ühiselamu ehk Torni elanik kinnitas, et ostis ühiselamusse koha mullu sügisel 500 krooni eest. Müük käib noormehe sõnul nii, et kõigepealt paneb üliõpilane end ühiselamu järjekorda. Rahast temaga juttu ei tehta. Seejärel tulevad tudengi vanemad ja maksavad Tuglase 7 ühiselamu ehk Bettoni komandandile Sirje Rannajõele raha. «Minu onu andis talle ümbriku 500 krooniga,» seletas noormees, «umbes kuu aja pärast sain endale Tornis koha»». Andmed altkäemaksu võtmisest alandavad hageja au, kahjustavad tema head nime ja inimväärikust. Hageja palus kohustada kostjat samas väljaandes ümber lükkama tema au teotavad andmed.
2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et tema üksnes vahendas kolmandate isikute väiteid altkäemaksu võtmise kohta. Tuginemine anonüümseks jääda soovinud allikale oli õigustatud, kuna informatsioon oli avalikustamiseks piisavalt oluline. Artiklis olid selgesti eristatud faktiväited, arvamused ning oletused. Kahtlusalustele isikutele anti võimalus süüdistused motiveeritult tagasi lükata.
3. Tallinna Linnakohus jättis 19. septembril 2001. a hagi rahuldamata. TsÜS § 23 lg 2 ei kuulu kohaldamisele, kuna artiklis avaldatud arvamused, et hageja võtab altkäemaksu, olid üliõpilaste hulgas levinud. Kostja ei kinnitanud nende arvamuste tegelikkusele vastavust, vaid andis hagejale võimaluse need väited ümber lükata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2001. a otsusega muudeti linnakohtu otsust põhjenduste osas. Hageja palus kohustada kostjat ümber lükkama käsitletavas artiklis sisalduva faktiväite, et S. Rannajõe võttis altkäemaksu. Artikli kohaselt liiguvad tudengite hulgas jutud, et ühiselamukohti on võimalik saada raha eest. Kostja on tunnistajate ütlustega tõendanud, et sellised jutud on tõepoolest liikvel. See aga ei tähenda, et kostja oleks vaidlusaluses artiklis esitanud faktiväite, et S. Rannajõe võtab altkäemaksu. Kuna sellist faktiväidet ei ole esitatud, ei saa seda ka ümber lükata.
Asjaosaliste põhjendused
5. Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.
Ringkonnakohus rikkus oluliselt TsMS § 95 lg 1, jättes hindamata artikli teises, kolmandas ja neljandas lõigus väljendatu. Artiklis on tundmatuks jääda sooviv noormees väitnud, et tema onu andis hagejale 500 krooni altkäemaksu. Noormehe väiteid tuleb käsitleda kostja väidetena. Kostja on menetluse käigus kinnitanud, et ei avalikusta isikut, kelle väited on artiklis kirja pandud. Hageja leiab, et noormehe väidetest saaks rääkida siis, kui ta oleks kirjutanud artikli oma nimel. Kuna kostja ei tõendanud altkäemaksu võtmise väite vastavust tegelikkusele, kohaldas ringkonnakohus TsÜS § 23 lg 1 ja 2 vääralt.
6. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht TsÜS § 23 kohaldamises on kooskõlas tema poolt tõenditele antud hinnanguga.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
7. Isiku hea nime ja väärikuse kaitseks on põhiseaduse (PS) §-s 17 sätestatud, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada. TsÜS § 23 kohaselt on isikul õigus nõuda kohtu korras au teotamise lõpetamist, tema au teotavate andmete ümberlükkamist, kui au teotaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, samuti au teotamisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist.
Isiku au on võimalik teotada tegelikkusele mittevastavate andmete avaldamisega ja/või väärtusotsustusega. Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. See väide on põhimõtteliselt kontrollitav, tema tõesus või väärus kohtumenetluses tõendatav. Seega, kui isiku au teotavate andmete avaldaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, on isiku kohta väidetu vale ning kohus peab kohustama kostjat isiku au teotavad andmed ümber lükkama. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on Eesti kultuuriruumis halvustava tähendusega. Väärtushinnangut saab küll põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Seetõttu ei saa isiku au teotavat väärtushinnangut ümber lükata. Halvustava tähendusega hinnangu loeb kohus isiku au teotavaks, kui see isik ei ole andnud põhjust (puudub alus) selliseks hinnanguks, kohustades kostjat lõpetama hageja au teotamise.
8. Hagiavaldusest nähtuvalt palus hageja kohustada kostjat ümber lükkama 19. veebruari 2001. a Üliõpilaslehes avaldatud hageja au teotavad andmed, et ta on üliõpilastele ühiselamusse koha andmise eest võtnud altkäemaksu.
Esimese astme kohus leidis, et kuna artiklis avaldatud arvamus, et hageja võtab altkäemaksu, oli üliõpilaste hulgas levinud, puudub alus hagi rahuldamiseks. Kolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et kuna faktiväite tõesus või väärus ei olene sellest, kuivõrd üliõpilaste hulgas see arvamus levinud oli, polnud sellel asjaolul asja lahendamisel tähtsust. Faktiväite tähendus ei sõltu ka sellest, kas see põhineb kuulujutul, kellegi arvamusel või veendumusel.
Muutes esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata seetõttu, et artiklis ei ole kostja esitanud faktiväidet, et hageja võtab altkäemaksu. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga. Artikkel sisaldab andmeid (küsitletud üliõpilaste arvamused, tundmatuks jääda soovinud noormehe kinnitused), et hageja on võtnud ühiselamusse koha andmise eest altkäemaksu. Seadus ei keela ajalehes teiste isikute arvamuste ja väidete avaldamist, kuid see ei vabasta avaldajat PS §-st 19 tulenevast kohustusest arvestada ja austada seejuures teiste isikute õigusi ja vabadusi ning järgida seadust. Avaldaja on seega TsÜS § 23 lg 2 alusel kohustatud ümber lükkama tema poolt levitatud kellegi arvamusel või anonüümse isiku väidetel põhinevad isiku au teotavad andmed, kui ta ei tõenda nende vastamist tegelikkusele.
| A. KULL | L. LAARMAA | J. LUIK |
Facebook
Twitter