Teksti suurus:

Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline Euroopa Liidu institutsioonidesse lähetatud sõjalise ja tsiviilkooseisu liikmete staatust ning peakortereid ja vägesid, mis võidakse anda Euroopa Liidu kasutusse Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõikes 2 viidatud ülesannete ettevalmistamiseks ja täitmiseks, sealhulgas õppusteks, ja selles kontekstis Euroopa Liidu kasutusse antud liikmesriikide sõjalise ja tsiviilkoosseisu liikmeid käsitlev kokkulepe (EL-SOFA)

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:01.04.2019
Avaldamismärge:RT II, 09.03.2021, 1

Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline Euroopa Liidu institutsioonidesse lähetatud sõjalise ja tsiviilkooseisu liikmete staatust ning peakortereid ja vägesid, mis võidakse anda Euroopa Liidu kasutusse Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõikes 2 viidatud ülesannete ettevalmistamiseks ja täitmiseks, sealhulgas õppusteks, ja selles kontekstis Euroopa Liidu kasutusse antud liikmesriikide sõjalise ja tsiviilkoosseisu liikmeid käsitlev kokkulepe (EL-SOFA)

Vastu võetud 17.11.2003

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta


EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VALITSUSTE ESINDAJAD, KES KOGUNEVAD ÜLEMKOGUS,

Võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (edaspidi ELL), eriti selle V jaotist;

arvestades, et:

   1) Euroopa Ülemkogu on otsustanud ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) eesmärkide saavutamiseks anda ELile võimekus, mis on vajalik ELLi alusel määratletud kõigi konfliktide ennetamise ja kriisiohje ülesannetega seoses otsuste vastuvõtmiseks ja rakendamiseks;

   2) riiklikke otsuseid saata relvajõude ühest Euroopa Liidu liikmesriigist (edaspidi liikmesriik) teise liikmesriigi territooriumile ning võtta selliseid liikmesriigi vägesid vastu ELLi artikli 17 lõikes 2 viidatud ülesannete, sealhulgas õppuste ettevalmistamisel ja täitmisel, tehakse kooskõlas ELLi V jaotisega, eelkõige selle artikli 23 lõikega 1, ning nende otsuste suhtes kehtivad asjaomaste liikmesriikide vahel sõlmitud eraldiseisvad kokkulepped;

   3) liikmesriikide territooriumilt väljaspool toimuvate õppuste ja operatsioonide puhul tuleb sõlmida asjaomaste kolmandate riikidega eraldi kokkulepped;

   4) kokkuleppe alusel jäävad kehtima poolte õigused ja kohustused, mis tulenevad rahvusvahelistest kokkulepetest ja teistest rahvusvahelistest õigusaktidest (sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut), mille alusel on asutatud rahvusvahelisi kohtuid,

ON KOKKU LEPPINUD JÄRGMISES.

I OSA
SÕJALISE JA TSIVIILKOOSSEISU LIIKMETELE KOHALDATAVAD SÄTTED

Artikkel 1

Kokkuleppes kasutatakse järgmisi mõisteid:

1. sõjaline koosseis

   a) nõukogu peasekretariaati lähetatud liikmesriikide sõjaväelased, kellest moodustatakse Euroopa Liidu sõjaline staap (edaspidi ELSS);

   b) sõjaväelased, kes ei ole ELi institutsioonide töötajad, kuid kelle ELSS võib liikmesriikidest enda kasutusse võtta, et pakkuda Euroopa Liidu sõjalise komitee (ELSK) taotlusel ajutist lisapersonali ELLi artikli 17 lõikes 2 viidatud ülesannete ettevalmistamiseks ja täitmiseks, sealhulgas õppusteks;

   c) peakorteritesse lähetatud liikmesriikide sõjaväelased ja väed, mis võidakse anda ELi kasutusse ELLi artikli 17 lõikes 2 viidatud ülesannete ettevalmistamiseks ja täitmiseks, sealhulgas õppusteks;

2. tsiviilkoosseis – tsiviilpersonal, mille liikmesriik on lähetanud ELi institutsioonidesse ELLi artikli 17 lõikes 2 viidatud ülesannete ettevalmistamiseks ja täitmiseks, sealhulgas õppusteks, või tsiviilpersonal, välja arvatud kohapeal palgatud personal, kes töötab koos peakorteriga või vägedega või kelle liikmesriik on andnud muul viisil samadeks tegevusteks ELi kasutusse;

3. ülalpeetav – mis tahes isik, keda määratletakse või tunnustatakse saatva riigi õiguse alusel sõjalise või tsiviilkoosseisu liikme pere- või leibkonna liikmena. Kui aga asjaomaste õigusaktide alusel peetakse pere- või leibkonna liikmeks ainult isikut, kes elab sõjalise või tsiviilkoosseisu liikmega samas kohas, loetakse tingimused täidetuks, kui kõnealune isik sõltub peamiselt koosseisu liikme toetusest;

4. väed – isikud, kes kuuluvad sõjalisse ja tsiviilkoosseisu (nagu on defineeritud lõigetes 1 ja 2), või muud üksused, mis koosnevad sõjalisest ja tsiviilkoosseisust, eeldusel et asjaomased liikmesriigid võivad kokku leppida, et teatud isikuid, üksusi, formatsioone või muid koosseise ei peeta kokkuleppe tähenduses vägede osaks;

5. peakorter – liikmesriigi territooriumil asuv peakorter, mille on asutanud üks liikmesriik, mitu liikmesriiki või rahvusvaheline organisatsioon ning mis võidakse anda ELi kasutusse ELLi artikli 17 lõikes 2 viidatud ülesannete ettevalmistamiseks ja täitmiseks, sealhulgas õppusteks;

6. saatev riik – liikmesriik, millele sõjalise või tsiviilkoosseisu liige või väed kuuluvad;

7. vastuvõttev riik – liikmesriik, mille territooriumil sõjalise või tsiviilkoosseisu liige, väed või peakorter asub, olenemata sellest, kas tegu on teenistusalase paiknemisega, siirmise või transiidiga seoses individuaalse või kollektiivse missioonikäsu või ELi institutsiooni juurde lähetamisega.


Artikkel 2

1. Liikmesriigid hõlbustavad vajadusel artiklis 1 nimetatud personali liikmete ja nende ülalpeetavate teenistuskohustuste täitmisega seoses riiki sisenemist, seal viibimist ja sealt lahkumist. Personali liikmetelt ja nende ülalpeetavatelt võib nõuda tõendeid, et nad kuuluvad artiklis 1 nimetatud kategooriatesse.

2. Piisavaks loetakse individuaalset või kollektiivset liikumise käsku või lähetuskorraldust ELi institutsiooni juurde, ilma et see piiraks Euroopa Ühenduse õiguse alusel kohaldatavaid isikute vaba liikumise reegleid.


Artikkel 3

Sõjalise ja tsiviilkoosseisu liikmed ja nende ülalpeetavad on kohustatud järgima vastuvõtva riigi seadusi ja hoiduma tegevusest, mis ei ole kokkuleppe eesmärgiga kooskõlas.


Artikkel 4

Käesoleva kokkuleppe kohaldamisel:

   1. tunnustab vastuvõttev riik oma territooriumil juhilube või litsentse, mis on välja antud saatva riigi sõjaväevõimude poolt võrreldava sõjaväesõiduki kohta;

   2. liikmesriigi volitatud personal võib osutada teise liikmesriigi vägede ja peakontori personalile meditsiini- ja hambaraviteenuseid.


Artikkel 5

Sõjalise ja tsiviilkoosseisu liikmed kannavad vormiriietust saatva riigi seaduste kohaselt.


Artikkel 6

Sõidukitel, millel on saatva riigi relvajõudude või riigiasutuse registreerimismärk, peab olema lisaks registreerimisnumbrile ka riiklik tunnusmärk.


II OSA
AINULT ELi INSTITUTSIOONIDESSE LÄHETATUD SÕJALISE VÕI
TSIVIILKOOSSEISU LIIKMETELE KOHALDATAVAD SÄTTED

Artikkel 7

Sõjalise või tsiviilkoosseisu liikmed, kes on lähetatud ELi institutsioonidesse, võivad omada ja kanda relvi kooskõlas artikliga 13, kui nad on teenistuses peakorteris või vägedes, mis võidakse anda ELi kasutusse ELLi artikli 17 lõikes 2 viidatud ülesannete ettevalmistamiseks ja täitmiseks, sealhulgas õppusteks, või kui nad osalevad missioonil, mis on seotud eespool viidatud ülesannetega.


Artikkel 8

1. Sõjalise või tsiviilkoosseisu liikmetel, kes on lähetatud ELi institutsioonidesse, on teenistuskohustuste täitmise raames tehtud suuliste ja kirjalike avalduste ning teenistuskohustuste täitmisel toimepandud tegude suhtes kohtumenetluslik puutumatus, mis kehtib edasi ka pärast lähetuse lõppemist.

2. Käesolevas artiklis nimetatud puutumatus tagatakse ELi huvides, mitte asjaomase isikkoosseisu kasu saamisese eesmärgil.

3. Nii saatva riigi pädev asutus kui ka asjaomased ELi institutsioonid võtavad ELi institutsioonidesse lähetatud sõjalise või tsiviilkoosseisu liikmelt puutumatuse ära, kui puutumatus takistaks õigusemõistmist ning kui sellest loobumine ei kahjusta ELi huve.

4. ELi institutsioonid teevad järjepidevat koostööd liikmesriigi pädevate asutustega, et edendada tõrgeteta õigusemõistmist ja võtavad meetmeid käesoleva artikli alusel tagatud puutumatuse kuritarvitamise vältimiseks.

5. Kui liikmesriigi pädev asutus või kohtuorgan on seisukohal, et käesoleva artikli alusel tagatud puutumatust on kuritarvitatud, konsulteerivad saatva riigi pädev asutus ja asjaomane ELi institutsioon taotluse alusel asjaomase liikmesriigi pädeva asutusega, et tuvastada, kas kuritarvitamine leidis aset.

6. Kui konsultatsioonide teel ei jõuta mõlemat poolt rahuldava tulemuseni, vaatab vaidluse lahendamiseks asja läbi asjaomane ELi institutsioon.

7. Kui vaidlust ei ole võimalik lahendada, võtab asjaomane ELi institutsioon vastu üksikasjaliku vaidluse lahendamise korra. Ülemkogu kehtestab korra ühehäälselt.


III OSA
AINULT PEAKORTERITELE JA VÄGEDELE NING NENDEGA TÖÖTAVATELE SÕJALISE JA
TSIVIILKOOSSEISU LIIKMETELE KOHALDATAVAD SÄTTED

Artikkel 9

Artiklis 1 nimetatud peakorteritel ja vägedel ning nende personalil ja varustusel on ELLi artikli 17 lõikes 2 viidatud ülesannete ettevalmistamiseks ja täitmiseks, sealhulgas õppusteks, lubatud asjaomase liikmesriigi pädevate asutuste loal läbida liikmesriigi territooriumi transiidina ja seal ajutiselt paikneda.


Artikkel 10

Sõjalise ja tsiviilkooseisu liikmetel on õigus saada erakorralist meditsiinilist abi ja hambaravi, kaasa arvatud haiglaravi, samadel tingimustel vastuvõtva riigi samasuguse personaliga.


Artikkel 11

Kooskõlas juba kehtivate või pärast selle kokkuleppe jõustumist sõlmitavate kokkulepetega saatva ja vastuvõtva riigi volitatud esindajate vahel võtavad vastuvõtva riigi ametiasutused endale ainuvastutuse, et tagada üksustele, formatsioonidele ja muudele koosseisudele vajalike ehitiste ja maa-alade, samuti nendega seotud seadmete ja teenuste kasutamine. Need kokkulepped peavad olema võimaluste piires vastavuses vastuvõtvas riigis samasuguste üksuste, formatsioonide ja muude koosseisude majutamisele kohaldatavate õigusaktidega.

Teisiti sätestava erikokkuleppe puudumise korral määratakse ehitiste, maa-alade, seadmete ja teenuste kasutamist ja valdust reguleerivad õigused ja kohustused kindlaks vastuvõtva riigi seaduste kohaselt.


Artikkel 12

1. Sõjalisest ja tsiviilkoosseisust koosnevatel üksustel, formatsioonidel ja koosseisudel on kokkuleppel vastuvõtva riigiga õigus korda pidada kõigis laagrites, rajatistes, peakorterites ja muudes kohtades, mis on ainult nende kasutuses. Üksuste, formatsioonide ja muude koosseisude sõjaväepolitsei võib võtta kasutusele kõik vajalikud abinõud, et tagada kord ja julgeolek nendel territooriumidel.

2. Väljaspool nimetatud territooriume kasutatakse lõikes 1 nimetatud sõjaväepolitseid ainult kokkuleppel ja koostöös vastuvõtva riigi ametiasutustega ning niivõrd kui see on vajalik üksustes, formatsioonides ja muudes koosseisudes distsipliini ja korra hoidmiseks.


Artikkel 13

1. Sõjalisel koosseisul on lubatud omada ja kanda teenistusrelvi tingimusel, et neil on selleks õigus neile antud korralduste alusel ning kohaldatakse vastuvõtva riigi asutustega sõlmitud kokkuleppeid.

2. Tsiviilkoosseisul on lubatud omada ja kanda teenistusrelvi tingimusel, et neil on selleks saatva riigi õigusaktide alusel vastav luba ning kohaldatakse vastuvõtva riigi asutustega sõlmitud kokkuleppeid.


Artikkel 14

Peakorterid ja väed saavad kasutada samasid posti- ja telekommunikatsioonivõrke, reisimistingimusi ning hinnasoodustusi kui vastuvõtva riigi väed kooskõlas oma riigi õigusaktidega.


Artikkel 15

1. Peakorteri arhiivid ja teised ametlikud dokumendid, mida hoitakse peakorteri territooriumil või peakorteri nõuetekohaselt volitatud personali valduses, on puutumatud, välja arvatud juhul kui peakorter puutumatusest loobub. Peakorter tõendab vastuvõtva riigi taotlusel ning vastuvõtva riigi esindaja juuresolekul, kas konkreetne dokument on käesoleva artikli alusel puutumatu või mitte.

2. Kui vastuvõtva riigi pädev asutus või kohtuorgan leiab, et käesoleva artikli alusel tagatud puutumatust on kuritarvitatud, konsulteerib ülemkogu taotluse alusel vastuvõtva riigi pädeva asutusega, et tuvastada, kas kuritarvitamine leidis aset.

3. Kui konsultatsioonide teel ei jõuta mõlemat poolt rahuldava tulemuseni, vaatab vaidluse lahendamiseks läbi ülemkogu. Kui vaidlust ei ole võimalik lahendada, võtab ülemkogu ühehäälselt vastu üksikasjaliku vaidluse lahendamise korra.


Artikkel 16

Topeltmaksustamise vältimiseks ning liikmesriikide vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingute kohaldamiseks, piiramata seejuures vastuvõtva riigi õigust maksustada sõjalise ja tsiviilkoosseisu liikmeid, kes on vastuvõtva riigi kodanikud või kelle alaline elukoht asub vastuvõtvas riigis:

   1. kui vastuvõtva riigi mis tahes maksustamisvormi õiguslik mõju sõltub elukohast või alalisest asukohast, ei loeta perioode, mil sõjalise või tsiviilkoosseisu liikmed viibivad riigi territooriumil üksnes seetõttu, et nad kuuluvad sõjalisse või tsiviilkoosseisu, riigis elatud ajaks ning see ei muuda maksustamise vaatepunktist nimetatud isikute elukohta või alalist asukohta;

   2. sõjalise või tsiviilkoosseisu liikmed on vastuvõtvas riigis vabastatud maksudest palga ja muude tasude pealt, mida nad saavad niisuguste liikmetena saatvalt riigilt, või igasuguse vallasasja pealt, mille olemasolu vastuvõtvas riigis on seotud ainult nende ajutise viibimisega selles riigis;

   3. miski käesolevas artiklis ei takista sõjalise või tsiviilkoosseisu liikme maksustamist mis tahes tulutoova ettevõtluse pealt, millega ta tegeleb vastuvõtvas riigis ja mis ei ole osa tema teenistuseks sõjalise või tsiviilkoosseisu liikmena, ning välja arvatud lõikes 2 nimetatud palk ja muud tasud ning vallasasjad, ega niisugust maksustamist, milleks kohustatakse liiget vastuvõtva riigi õigusaktide järgi isegi juhul, kui tema elukoht või alaline asukoht on väljaspool vastuvõtva riigi territooriumi;

   4. miski käesolevas artiklis ei kehti tollimaksu kohta. „Tollimaks“ tähendab tollimaksu ja kõiki sisseveol või väljaveol makstavaid makse, välja arvatud koormised ja maksud, mis on teenustasud.


Artikkel 17

1. Saatva riigi asutustel on õigus teostada kogu kriminaal- ja distsiplinaarjurisdiktsiooni, mis on neile antud saatva riigi õigusaktidega nii sõjalise kui ka tsiviilkoosseisu liikmete üle, kui sellele tsiviilkoosseisule laienevad kõik või osa saatva riigi relvajõududele kehtivatest õigusaktidest tulenevalt nende lähetuse iseloomust.

2. Vastuvõtva riigi asutustel on õigus teostada jurisdiktsiooni sõjalise ja tsiviilkoosseisu liikmete ning nende ülalpeetavate üle õigusrikkumiste osas, mille nad on toime pannud vastuvõtva riigi territooriumil ja mis on selle riigi õiguse alusel karistatavad.

3. Saatva riigi asutustel on õigus teostada ainuõiguslikku jurisdiktsiooni sõjalise ja tsiviilkoosseisu liikmete üle õigusrikkumiste puhul, kaasa arvatud riigi julgeolekuga seotud õigusrikkumised, mis on karistatavad saatva, kuid mitte vastuvõtva riigi seaduste järgi. Tsiviilkoosseisule laienevad saatva riigi relvajõududele kehtivad õigusaktid tulenevalt nende lähetuse iseloomust.

4. Vastuvõtva riigi asutustel on õigus teostada ainuõiguslikku jurisdiktsiooni sõjalise ja tsiviilkoosseisu liikmete ning nende ülalpeetavate suhtes õigusrikkumiste puhul, kaasa arvatud riigi julgeolekuga seotud õigusrikkumised, mis on karistatavad selle vastuvõtva riigi, kuid mitte saatva riigi seaduste järgi.

5. Käesoleva artikli lõigete 3, 4 ja 6 tähenduses hõlmab riigi julgeoleku vastu suunatud õigusrikkumine:
   a) riigireetmist;
   b) sabotaaži, luuretegevust või mis tahes riigisaladusi või riigikaitset puudutavate saladustega seotud õigusrikkumist.

6. Juhul, kui jurisdiktsiooni teostamise õigus on üheaegselt mõlemal poolel, rakendatakse järgmisi reegleid:
   a) saatva riigi pädevatel asutustel on eesõigus teostada jurisdiktsiooni nii sõjalise kui ka tsiviilkoosseisu liikmete üle, kui tsiviilkoosseisule laienevad saatva riigi relvajõududele kehtivad õigusaktid tulenevalt nende lähetuse iseloomust:
     i) õigusrikkumiste puhul, mis on suunatud ainult selle riigi vara või julgeoleku vastu, või õigusrikkumiste puhul, mis on suunatud ainult selle riigi sõjalise või tsiviilkoosseisu liikme või ülalpeetava isiku või omandi vastu;
     ii) õigusrikkumiste puhul, mis tulenevad igast teost või tegevusetusest ametikohustuste täitmisel;
   b) kõigi muude õigusrikkumiste puhul on jurisdiktsiooni teostamise eesõigus vastuvõtva riigi asutustel;
   c) kui riik, kellel on jurisdiktsiooni teostamise eesõigus, otsustab jurisdiktsiooni mitte teostada, teatab ta sellest võimalikult kiiresti teise riigi asutustele. Eesõigust omava riigi ametiasutused suhtuvad mõistlikult teise riigi asutuste palvesse loobuda eesõigusest juhul, kui teine riik peab loobumist eriti tähtsaks.

7. Käesoleva artikli eelnevad sätted ei anna saatva riigi asutustele õigust teostada jurisdiktsiooni isikute suhtes, kes on vastuvõtva riigi kodanikud või alalised elanikud, kui nad ei ole saatva riigi vägede liikmed.


Artikkel 18

1. Liikmesriik loobub mis tahes nõuete esitamisest teise liikmesriigi vastu kahjude tekitamise eest igasugusele talle kuuluvale varale, mida kasutati ELLi artikli 17 lõikes 2 viidatud ülesannete ettevalmistamiseks ja täitmiseks, sealhulgas õppusteks, kui:
   a) kahju põhjustas teise liikmesriigi sõjalise või tsiviilkoosseisu liige oma teenistuskohustuste täitmisel seoses eespool nimetatud ülesannete täitmisega; või
   b) kahju tekkis sellise sõiduki, laeva või õhusõiduki kasutamise tõttu, mis kuulus teisele liikmesriigile ja mida kasutasid tema väed, tingimusel et kahju tekitanud sõidukit, laeva või õhusõidukit kasutati seoses eespool mainitud ülesannete täitmisega või tekitati kahju varale, mida sel viisil kasutati.

Liikmesriik loobub nõuetest teise liikmesriigi vastu merepäästetööde eest tasu saamiseks tingimusel, et päästetud laev või last kuulus liikmesriigile ja seda kasutasid selle relvajõud seoses eespool mainitud ülesannete täitmisega.

2. a) Kahju korral, mis tekitati või tekkis lõike 1 kohaselt liikmesriigile kuuluvale muule tema territooriumil asuvale varale, määratakse kindlaks teise liikmesriigi vastutus ja hinnatakse kahju suurust läbirääkimiste teel, kui liikmesriigid ei lepi kokku teisiti.

   b) Siiski loobub iga liikmesriik oma nõudest sellisel juhul, kui kahju on väiksem ülemkogu ühehäälse otsuse alusel määratud summast.

Mis tahes teine liikmesriik, kelle vara sai samas vahejuhtumis kannatada, loobub samuti oma nõudest kuni eespool nimetatud summa ulatuseni.

3. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 hõlmab väljend „liikmesriigile kuuluv“ laeva puhul ka aluse prahtimist sellele liikmesriigile veoks või kui see on tema poolt rekvireeritud veo teostamise tingimustel või võetud meresaagiks, välja arvatud selles osas, kus kaotuse või võlariski kannab mõni muu isik, kes ei ole liikmesriik.

4. Liikmesriik loobub kõigist nõuetest teise liikmesriigi vastu seoses oma sõjalise või tsiviilkoosseisu liikme vigastuse või surmaga, mis juhtus selle liikme ametikohustuste täitmise tõttu.

5. Nõuetega (välja arvatud lepingulised nõuded ja käesoleva artikli lõigetes 6 ja 7 nimetatud nõuded), mis tulenevad sõjalise või tsiviilkoosseisu liikmete tegevusest või tegevusetusest ametikohustuste täitmisel või muust tegevusest, tegevusetusest või juhtumist, mille eest väed on õiguslikult vastutavad ja mis on tekitanud vastuvõtva riigi territooriumil kahju kolmandale isikule, välja arvatud liikmesriigid, tegeleb vastuvõttev riik järgmiste sätete kohaselt:
   a) nõuded registreeritakse, vaadatakse läbi ja lahendatakse kokkuleppe teel või kohtu korras vastuvõtva riigi õigusaktide kohaselt, mis reguleerivad vastuvõtva riigi relvajõudude tegevuse tõttu tekkinud nõudeid;
   b) vastuvõttev riik võib nimetatud nõuete suhtes kokku leppida ja kokkulepitud või kohtu määratud hüvitise tasub vastuvõttev riik oma valuutas;
   c) kokkuleppega või vastuvõtva riigi pädeva kohtuorgani otsusega määratud hüvitis või nimetatud kohtu lõplik otsus hüvitise maksmisest keeldumise kohta on liikmesriikidele siduv ja lõplik;
   d) vastuvõtva riigi makstavast hüvitisest teatatakse asjaomastele saatvatele riikidele koos kõigi üksikasjade ning ettepanekuga makstava hüvitise jagamise kohta punkti e alapunktide i, ii ja iii kohaselt. Kui kahe kuu jooksul ei ole vastust saabunud, loetakse esitatud jagamisettepanek vastuvõetuks;
   e) punktides a, b, c ja d ning lõikes 2 nimetatud nõuete rahuldamiseks makstav hüvitise summa jaotatakse liikmesriikide vahel järgmiselt:
     i) kui kahju eest vastutab ainult üks saatev riik, jaotatakse määratud või väljamõistetud summa järgmiselt: 25% tasub vastuvõttev riik ja 75% saatev riik;
     ii) kui kahju eest vastutab rohkem kui üks riik, jaotatakse määratud või väljamõistetud summa nende vahel võrdselt; kui vastuvõttev riik ei kuulu vastutavate riikide hulka, on tema panus pool iga saatva riigi panusest;
     iii) kui kahju tekitasid liikmesriikide väed ja seda ei ole võimalik eraldi omistada ühele või mitmele nendest vägedest, jaotatakse määratud või väljamõistetud summa võrdselt asjaomaste liikmesriikide vahel; kui vastuvõttev riik ei kuulu nende riikide hulka, kelle väed kahju tekitasid, on tema panus pool iga asjaomase saatva riigi panusest;
     iv) juhtumite kohta, mille puhul protsendiline jaotus on heaks kiidetud, tuleb iga poole aasta järel esitada asjaomastele saatvatele riikidele aruanne poole aasta jooksul makstud summade kohta koos taotlusega need kulud katta. Kulud tuleb katta võimalikult lühikese aja jooksul vastuvõtva riigi valuutas;
   f) kui käesoleva lõike punktide b ja e kohaldamine valmistab ühele liikmesriigile suuri raskusi, võib ta paluda läbirääkimisi teiste liikmesriikidega, et korraldada teistsugune kokkulepe;
   g) sõjalise või tsiviilkoosseisu liikme suhtes ei viida läbi menetlust vastuvõtvas riigis tema vastu tehtud otsuse täitmiseks asjas, mis tuleneb tema ametikohustuste täitmisest;
   h) välja arvatud juhul, kui käesoleva lõike punkti e kohaldatakse lõikes 2 käsitletud nõuetele, ei kohaldata käesolevat lõiget ühelegi nõudele, mis tuleneb laeva navigeerimisest või käitamisest või lasti laadimisest, vedamisest või mahalaadimisest või mis on eelnimetatutega seotud, välja arvatud nõuded isiku surma või vigastuse korral, mille puhul ei kohaldata käesoleva artikli lõiget 4.

6. Nõudeid sõjalise või tsiviilkoosseisu liikmete vastu, mis tulenevad nende õigusvastasest tegevusest või tegevusetustest väljaspool nende ametikohustuste täitmist vastuvõtvas riigis, käsitletakse järgmiselt:
   a) vastuvõtva riigi ametiasutused kaaluvad nõuet ja määravad nõude esitajale hüvitise ausal ja õiglasel viisil, arvestades juhtumi kõiki asjaolusid, kaasa arvatud kannatanu käitumist, ja koostavad juhtumi kohta aruande;
   b) aruanne esitatakse saatva riigi asutustele, kes otsustavad viivitamatult, kas nad pakuvad ex gratia tasu, ja kui pakuvad, siis millises ulatuses;
   c) kui pakutakse ex gratia hüvitist ja nõude esitaja nõustub sellega kui oma nõude täieliku rahuldamisega, teevad saatva riigi ametiasutused selle makse ise ja teavitavad vastuvõtva riigi võimusid oma otsusest ja makstud summast;
   d) käesolev lõige ei mõjuta vastuvõtva riigi kohtute pädevust menetleda kohtuasja sõjalise või tsiviilkoosseisu liikme vastu, kuni nõuet ei ole täielikult rahuldatud.

7. Saatva riigi vägede sõiduki loata kasutamisest tulenevad nõuded lahendatakse käesoleva artikli lõike 6 kohaselt, välja arvatud selles osas, milles üksus, formatsioon või muu koosseis on õiguslikult vastutavad.

8. Kui tekib vaidlus selle üle, kas sõjalise või tsiviilkoosseisu liikme õigusvastane tegevus või tegevusetus pandi toime ametikohustuste täitmisel või kas saatva riigi vägede sõidukit kasutati ilma loata, lahendatakse küsimus asjassepuutuvate liikmesriikide vaheliste läbirääkimiste käigus.

9. Saatev riik ei nõua sõjalise või tsiviilkoosseisu liikmetele vastuvõtvas riigis puutumatust tsiviilasjades, välja arvatud lõike 5 punktis g ettenähtud ulatuses.

10. Saatva ja vastuvõtva riigi ametiasutused teevad koostööd tõendite hankimisel liikmesriike puudutavate nõuete õiglaseks arutamiseks ja otsuste tegemiseks.

11. Mis tahes nõuete lahendamise vaidlus, mida ei saa lahendada asjassepuutuvate liikmesriikide läbirääkimiste teel, esitatakse vahekohtunikule, kes valitakse asjaomaste liikmesriikide kokkuleppel vastuvõtva riigi kodanike hulgast, kes töötavad või on töötanud kõrgel kohtumenetlusega seotud ametikohal. Kui asjaomased liikmesriigid ei suuda kahe kuu jooksul vahekohtuniku suhtes kokku leppida, võib kumbki neist paluda Euroopa Ühenduste Kohtu esimehel välja valida eespool kirjeldatud omadustega isik.


IV OSA
LÕPPSÄTTED

Artikkel 19

1. Liikmesriigid kiidavad kokkuleppe heaks kooskõlas oma põhiseadusest tulenevate nõuetega.

2. Liikmesriigid teavitavad Euroopa Liidu Nõukogu peasekretäri, kui nad on viinud lõpule kokkuleppe heakskiitmiseks vajalikud põhiseadusest tulenevad menetlustoimingud.

3. Kokkulepe jõustub teise kuu esimesel päeval pärast seda, kui viimane liikmesriik on teavitanud lõikes 2 nimetatud põhiseadusest tulenevate menetlustoimingute lõpetamisest.

4. Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär on selle kokkuleppe hoiulevõtja. Hoiulevõtja avaldab Euroopa Liidu Teatajas kokkuleppe ja teabe selle jõustumise kohta pärast lõikes 2 nimetatud põhiseadusest tulenevate menetlustoimingute lõpetamist.

5. a) Kokkulepe kohaldub üksnes liikmesriikide emamaa territooriumil.

   b) Kõik liikmesriigid võivad teavitada Euroopa Liidu Nõukogu peasekretäri, et kokkulepet kohaldatakse ka teistele territooriumidele, mille rahvusvaheliste suhete eest nad vastutavad.

6. a) Kokkuleppe I ja III osa kohaldatakse ainult peakorteritele ja vägedele ning nende personalile, mis võidakse anda ELi kasutusse ELLi artikli 17 lõikes 2 viidatud ülesannete ettevalmistamiseks ja täitmiseks, sealhulgas õppusteks, kui peakorterite või vägede ning nende personali staatus ei ole reguleeritud muu kokkuleppe alusel.

   b) Kui peakorterite või vägede ning nende personali staatus on reguleeritud muu kokkuleppe alusel ning nimetatud peakorterid, väed ja nende personal tegutseb seoses eespool nimetatud ülesannetega, võivad EL ja asjaomased riigid või organisatsioonid sõlmida eraldi kokkuleppe, et määrata, millist kokkulepet konkreetse operatsiooni või õppuse suhtes kohaldatakse.

   c) Kui eraldi kokkulepet ei ole võimalik sõlmida, kohaldatakse konkreetse operatsiooni või õppuse suhtes endiselt teist kokkulepet.

7. Kui kolmandad riigid osalevad tegevustes, mille suhtes käesolevat kokkulepet kohaldatakse, võib osalust reguleerivatesse kokkulepetesse lisada sätte, mille kohaselt seda kokkulepet kohaldatakse nimetatud tegevuste raames ka asjassepuutuvate kolmandate riikide suhtes.

8. Kokkulepet saab muuta ülemkogus kogunevate Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste esindajate ühehäälsel kirjalikul kokkuleppel.

Koostatud seitsmeteistkümnendal novembril aastal kaks tuhat kolm Brüsselis.


AUSTRIA VABARIIGI VALITSUSE NIMEL
BELGIA KUNINGRIIGI VALITSUSE NIMEL
HISPAANIA KUNINGRIIGI VALITSUSE NIMEL
IIRIMAA VALITSUSE NIMEL
ITAALIA VABARIIGI VALITSUSE NIMEL
KREEKA VABARIIGI VALITSUSE NIMEL
LUKSEMBURGI SUURHERTSOGIRIIGI VALITSUSE NIMEL
MADALMAADE KUNINGRIIGI VALITSUSE NIMEL
PORTUGALI VABARIIGI VALITSUSE NIMEL
PRANTSUSE VABARIIGI VALITSUSE NIMEL
ROOTSI VALITSUSE NIMEL
SAKSAMAA LIITVABARIIGI VALITSUSE NIMEL
SOOME VABARIIGI VALITSUSE NIMEL
SUURBRITANNIA JA PÕHJA-IIRI ÜHENDKUNINGRIIGI VALITSUSE NIMEL
TAANI KUNINGRIIGI VALITSUSE NIMEL


LISA

AVALDUSED
ELi LIIKMESRIIKIDE AVALDUSED

Pärast käesolevale kokkuleppele allakirjutamist teevad liikmesriigid jõupingutusi, et esimesel võimalusel viia läbi oma põhiseadusest tulenevad menetlustoimingud kokkuleppe kiireks jõustumiseks.

TAANI AVALDUS

Kokkuleppele allakirjutamisel juhtis Taani tähelepanu Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitlevale protokollile. Taani kiidab kokkuleppe heaks kooskõlas protokolliga ning mis tahes reservatsioon või deklaratsioon, mille Taani peab potentsiaalselt sellega seoses tegema, puudutab üksnes protokolli II osa kohaldamisala ega takista mingil moel kokkuleppe jõustumist ning teistel liikmesriikidel selle täielikku rakendamist.

IIRIMAA AVALDUS

Ükski kokkuleppe osa, eriti artiklid 2, 9, 11, 12, 13 ja 17, ei kohusta Iirimaad heaks kiitma või vastu võtma õigusakte ega võtma mis tahes muid meetmeid, mis on keelatud Iirimaa põhiseaduse, eelkõige selle artikli 15 lõike 6 punkti 2 alusel.

AUSTRIA VABARIIGI KOKKULEPPE ARTIKLIT 17 KÄSITLEV AVALDUS

Austria nõustumine saatva riigi sõjaväevõimude jurisdiktsiooniga Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise Euroopa Liidu institutsioonidesse lähetatud sõjalise ja tsiviilkooseisu liikmete staatust ning peakortereid ja vägesid, mis võidakse anda Euroopa Liidu kasutusse Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõikes 2 viidatud ülesannete ettevalmistamiseks ja täitmiseks, sealhulgas õppusteks, ja selles kontekstis „Euroopa Liidu kasutusse antud liikmesriikide sõjalise ja tsiviilkoosseisu liikmeid käsitleva kokkuleppe“ (EL-SOFA) artikli 17 alusel ei laiene saatva riigi kohtute jurisdiktsiooni teostamisele seoses õppustega Austria territooriumil.

ROOTSI AVALDUS

Rootsi Kuningriigi valitsus teatab käesolevaga, et kokkuleppe artikliga 17 ei kaasne saatva riigi õigust teostada jurisdiktsiooni Rootsi territooriumil. Eelkõige ei anna säte saatvale riigile õigust asutada Rootsi territooriumil kohtuid või täita kohtuotsuseid.

Eeltoodu ei mõjuta kuidagi artikli 17 alusel saatva ja vastuvõtva riigi vahelise jurisdiktsiooni määramist. Ühtlasi ei mõjuta see saatva riigi õigust teostada nimetatud jurisdiktsiooni oma territooriumil pärast seda, kui artiklis 17 käsitletud isikud on naasnud saatvasse riiki.

Lisaks ei takista avaldus saatva riigi sõjaväevõimudel võtmast Rootsi territooriumil asjakohaseid meetmeid, mis on vahetult vajalikud korra ja julgeoleku tagamiseks vägedes.

/otsingu_soovitused.json