Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatus, komisjoni soovitus 28E/4
Vastu võetud 15.11.2007
Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni muudatuste heakskiitmise seadus
Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon
Välisministeeriumi teadaanne välislepingu Eesti Vabariigi suhtes jõustumise kohta
LÄÄNEMERE MEREKESKKONNA KAITSE KOMISJONI SOOVITUS 28E/4*
Vastu võetud 15. novembril 2007 Helsingi konventsiooni artikli 20 lõike 1 punkti c alusel.
1992. AASTA HELSINGI KONVENTSIOONI III LISA «MAAL PAIKNEVATEST REOSTUSALLIKATEST
PÄRINEVA REOSTUSE VÄLTIMISE MEETMED JA KRITEERIUMID» MUUDATUSED
Komisjon,
võttes arvesse 1992. aasta Helsingi konventsiooni lisade muutmise korda, mis on esitatud konventsiooni artiklis 32,
otsustab
a) muuta 1992. aasta Läänemere piirkonna
merekeskkonna kaitse konventsiooni III lisa kooskõlas käesoleva
soovituse liitega;
b) paluda hoiulevõtjal esitada muudatused koos
komisjoni soovitusega osalisriikidele heakskiitmiseks;
c) määrata
kindlaks, et muudatused loetakse heakskiidetuks, kui enne 15. augustit
2008 ei ole ükski osalisriikidest muudatusi tagasi lükanud, ja
d)
määrata kindlaks, et heakskiidetud muudatused jõustuvad üks aasta pärast
käesoleva HELCOMi soovituse vastuvõtmist,
palub osalisriikide valitsustel teatada III lisa muudatuste
rakendamisel tehtud edusammudest kokkulepitud tähtajaks ja kooskõlas
1992. aasta Helsingi konventsiooni artikli 16 lõikega 1.
*)
Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon 29/2008 täiendas punktiga c
5. märtsil 2008.
Liide
Muudetud lisa III: «Maal paiknevatest reostusallikatest pärineva reostuse vältimise meetmed ja kriteeriumid
II OSA. PÕLLUMAJANDUSEST PÄRINEVA REOSTUSE VÄLTIMINE
1. reegel: Üldsätted
Kooskõlas käesoleva konventsiooni asjaomaste osadega rakendavad osalisriigid allpool kirjeldatud meetmeid ja võtavad arvesse parimat keskkonnapraktikat ning parimat võimalikku tehnoloogiat põllumajandustegevusest lähtuva reostuse vähendamiseks. Osalisriigid töötavad välja allpool nimetatud punkte sisaldavad suunised ja teavitavad komisjoni.
2. reegel: Taimsed toitained
Osalisriigid võtavad järgmised põhiprintsiibid üle riigi õigusaktidesse või suunistesse ja kohandavad neid riigi oludega, et vähendada põllumajanduse kahjulikku keskkonnamõju. Kindlaks määratud nõuete tase loetakse riigi õigusaktide puhul miinimumnõueteks.
1. Loomtihedus
Loomade arv põllumajandusettevõttes ja sõnniku laotamiseks kasutatava maa pindala väljendatuna loomtihedusena peab olema tasakaalus, et sõnnikut ei toodetaks liiga palju põllumaa pindalaga võrreldes. Tuleks kindlaks määrata suurim loomade arv, võttes arvesse vajaduse tasakaalustada fosfori ja lämmastiku hulk sõnnikus ning põllukultuuride taimetoitainete vajadus.
2. Lautade asukoht ja projekt
Laudad ja loomatarandikud tuleb paigutada ja projekteerida selliselt, et ei saastata põhja- ja pinnavett.
3. Sõnnikuhoidla ehitamine
Sõnnikuhoidla peab olema sellise kvaliteediga, mis hoiab ära lekked. Hoidla mahutavus peab olema piisav selleks, et sõnnikut laotatakse üksnes siis, kui taimed saavad toitaineid kasutada. Sõnnikuhoidla peab mahutama vähemalt kuue kuu sõnniku.
Sõnnikuhoidla peab olema ehitatud nii, et ei esineks juhuslikke lekkeid,
ja olema sellise kvaliteediga, et vältida kadusid. Eri tüüpi sõnniku
korral tuleb arvesse võtta järgmisi põhimõtteid:
–
tahesõnnikut peab hoidma sõnnikuhoidlas, millel on veekindel põrand ja
seinad;
– vedelsõnnikut ja põllumajandusettevõtte jäätmeid peab
hoidma tugevast, niiskuskindlast ja sõnniku käitlemistoimingutele
vastupidavast materjalist mahutites.
Loomasõnnikut tuleb kasutada nii, et oleks saavutatud selle utiliseerimise võimalikult kõrge efektiivsus.
Tuleb soodustada põllumajandusettevõtjate koostööd sõnniku kasutamisel.
5. Põllumajandusreovesi, sõnnik ja silomahl
Laudast pärit reovett tuleb hoida virtsa- või vedelsõnnikuhoidlas või töödelda reostuse vältimiseks sobival viisil. Sõnnikust nõrgunud või silo valmistamisel ja hoidmisel tekkinud vedelik tuleb koguda ja juhtida virtsa- või vedelsõnnikuhoidlasse.
6. Orgaanilise sõnniku laotamine
Orgaanilist väetist (vedelsõnnikut, tahesõnnikut, virtsa, reoveesetet, komposti jne) tuleb kasutada nii, et oleks saavutatud võimalikult kõrge utiliseerimistõhusus. Orgaanilist väetist tuleb laotada viisil, mis vähendab taimetoitainete kao ohtu. Seda ei tohi laotada külmunud, veega küllastunud või lumega kaetud pinnasele. Orgaaniline väetis tuleb mulda viia võimalikult ruttu pärast laotamist. Tuleb kindlaks määrata perioodid, mil laotamine ei ole lubatud.
7. Toitainete kasutamisnormid
Eutrofeerumise vähendamiseks peab toitainete kasutamine põllumajandusmaal olema piiratud, põhinedes põllukultuuride prognoositava toitainevajaduse ning mullast ja väetistest saadavate toitainekoguste tasakaalul.
Tuleb välja töötada riiklikud suunised koos väetamissoovitustega, mis
peavad arvesse võtma järgmist:
– mullastikutingimused,
mulla toitainetesisaldus, mulla tüüp ja ala kalle;
–
ilmastikuolud ja niisutuse olemasolu;
– maakasutus ja
põllumajandustavad, sh külvikordade süsteemid;
– kõik
võimalikud välised toitaineallikad.
Igal aastal maale laotatava loomasõnniku kogus, sh loomadest endist maha
jääv sõnnik, ei tohiks ületada sõnniku kogust, mis sisaldab
–
lämmastikku 170 kg/ha;
– fosforit 25 kg/ha,
et mullaomadusi, põllumajandustavasid ja põllukultuuride liike arvesse võttes vältida ülemääraseid toitaineid.
8. Talvine taimkate
Piirkondades, kus see on asjakohane, peaks haritav maa olema talvel ja sügisel võimaluse korral põllukultuuride all, et taimetoitainete kadu oleks võimalikult suurel määral välditud.
9. Veekaitsemeetmed ja toitainekadude vähendamise alad
Tuleb kehtestada kaitsemeetmed, et vältida toitainete uhtumist vette,
võttes arvesse eelkõige järgmist:
– pinnavee kaitseks
– tuleb vajaduse korral rajada puhvervööndid, kaldavööndid või
settetiigid;
– põhjavee kaitseks – tuleb vajaduse korral rajada
põhjavee kaitsevööndid ja kasutusele võtta asjakohased meetmed, nt
vähendada väetamisnorme, kehtestada sõnnikulaotamise keeld teatud
vööndites ja püsirohumaadel;
– toitainekadude
vähendamiseks – tuleb säilitada ja võimaluse korral taastada märgalad,
et oleks võimalik vähendada taimetoitainete kadusid ja säilitada
elustiku mitmekesisus.
10. Ammoniaagi heitkogused
Loomakasvatusest pärit ammoniaagi heitkoguste vähendamiseks tuleb vältida ülemäärast lämmastikusisaldust sõnnikus, kohandades toidu koostist konkreetse looma vajadustega. Kodulinnukasvatuses tuleb vähendada heitkoguseid, alandades sõnniku niiskusesisaldust või eemaldades sõnniku võimalikult ruttu laudast väljaspool asuvasse hoidlasse.
Tuleb välja töötada programmid, sh strateegiad ja meetmed loomakasvatusest tuleneva ammoniaagilendumise vähendamiseks.
Virtsa- ja vedelsõnnikuhoidlad peavad olema kaetud või neid tuleks käidelda meetodil, mis vähendab tõhusalt ammoniaagi heitkoguseid.
3. reegel: Taimekaitsevahendid
Taimekaitsevahendeid tuleb käidelda ja kasutada üksnes vastavalt riiklikule ohu vähendamise strateegiale, mis peab põhinema parimal keskkonnapraktikal. Strateegia peab tuginema olemasolevate probleemide nimekirjale ja selles tuleb kindlaks määrata sobivad eesmärgid. Strateegia peab hõlmama järgmisi meetmeid.
1. Registreerimine ja loa andmine
Taimekaitsevahendeid ei tohi müüa, importida ega kasutada enne, kui ametiasutused on need registreerinud ja andnud taimekaitsevahendite müümiseks, importimiseks või kasutamiseks vastava loa.
2. Ladustamine ja käitlemine
Taimekaitsevahendeid ladustatakse ja käideldakse, vältides mahavoolamise või lekke ohtu. Selles mõttes olulise tähendusega tööd on vedu ning seadmete täitmine ja puhastamine. Tuleb vältida taimekaitsevahendite muul viisil levimist väljapoole nendega töödeldud põllumajandusmaad. Taimekaitsevahendite jäägid tuleb kõrvaldada riigi õigusaktide kohaselt.
3. Litsents
Litsentsi nõutakse taimekaitsevahendite kutsealaseks kasutamiseks. Litsentsi taotlevalt isikult nõutakse asjaomast haridust ja väljaõpet selle kohta, kuidas käidelda taimekaitsevahendeid nii, et need avaldaksid tervisele ja keskkonnale võimalikult vähe mõju. Kasutajate teadmisi taimekaitsevahendite käitlemise ja kasutamise kohta uuendatakse korrapäraselt.
4. Laotamistehnika
Laotamistehnika ja -võtted tuleb kujundada selliselt, et vältida taimekaitsevahendite tahtmatut ärakannet või äravoolu. Tuleb soodustada kaitsevööndite rajamist pinnaveekogude kallastel. Laotamine õhusõidukitelt on keelatud, erandjuhtudel nõutakse selleks luba.
5. Pritsimisseadmete kontrollimine
Et tagada usaldusväärne tulemus taimekaitsevahendite pritsimisel, tuleb edendada pritsimisseadmete kontrollimist korrapäraste ajavahemike tagant.
6. Alternatiivsed kontrollimeetodid
Tuleb soodustada alternatiivsete taimekaitse kontrollmeetodite väljatöötamist.
4. reegel: Keskkonnaload
Põllumajandusettevõtted, mille loomakasvatustoodang ületab kindlaks määratud suurust, peavad põllumajandusettevõtte keskkonnaaspektide ja keskkonnamõju kohta taotlema heakskiitu.
Intensiivtootmisega kanalatel, sigalatel ja kariloomalautadel, kus on üle 40 000 kodulinnu, 2000 nuumiku (üle 30 kg), 750 emise või 400 karilooma pidamise koha, peab olema asjaomaste ametiasutustega täielikult kooskõlastatud luba.
Loa andmisel peab võtma arvesse keskkonnanõuete täitmist ettevõtte poolt, hõlmates näiteks õhu-, vee- ja pinnaseheiteid, jäätmete teket ja keskkonnaõnnetuste vältimist. Loa andmise tingimused peavad põhinema parimal võimalikul tehnoloogial.
Loa andmise tingimuste määramisel võivad pädevad asutused võtta arvesse ettevõtte tehnilisi omadusi, geograafilist asukohta ja kohalikke keskkonnatingimusi.
Suuri loomakasvatusettevõtteid peetakse punktreostusallikateks ja nad peavad võtma kasutusele asjakohaseid meetmeid.
Ehitiste jaoks, kus on üle saja loomühiku, kehtestavad osalisriigid üldised eeskirjad või lihtsustatud loasüsteemile vastava süsteemi, et tagada käesolevas lisas sätestatud nõuete täitmine.
Mõlemat nimetatud loasüsteemi kohaldatakse 2012. aastaks olemasolevate rajatiste ja uute rajatiste suhtes ning oluliselt muudetavate olemasolevate rajatiste suhtes.
5. reegel: Seire ja hindamine
Osalisriigid kirjeldavad oma riiklikes programmides käesolevas lisas nimetatud meetmete rakendamist ja järelevalvet.
Meetmete tõhususe hindamiseks töötavad osalisriigid välja projektid meetmete mõju ja põllumajandussektori keskkonnamõju hindamiseks.
6. reegel: Koolitus-, teavitus- ja nõustamisteenus
Osalisriigid edendavad põllumajandussektori keskkonnaprobleeme käsitlevaid koolitus-, teavitus- ja nõustamissüsteeme (nõuandeteenust).
– – –
HELCOM RECOMMENDATION 28E/4 *)
Adopted 15 November 2007,
having regard to Article 20, Paragraph 1) c) of the Helsinki Convention
AMENDMENTS TO ANNEX III “CRITERIA AND MEASURES CONCERNING THE PREVENTION
OF POLLUTION FROM LAND-BASED SOURCES” OF THE 1992 HELSINKI CONVENTION
The Commission,
Taking into Consideration the amendment procedure for the Annexes of the 1992 Helsinki Convention, as contained in Article 32 of that Convention,
Resolves:
a) to amend Annex III of the Convention on the
Protection of the Marine Environment of the Baltic Sea Area, 1992, in
accordance with the Attachment to this Recommendation;
b) to ask the
Depositary Government to Communicate these amendments to the Contracting
Parties with the Commission’s Recommendation for acceptance;
c)
to determine that the amendments shall be deemed to have been accepted
unless prior to 15 August 2008 any of the Contracting Parties has
objected to the amendments, and
d) to determine that the accepted
amendments shall enter into force one year after the adoption of this
HELCOM Recommendation,
Requests the Governments of the Contracting Parties to report on the progress of implementation of the amendments to Annex III in accordance with the agreed deadlines and Article 16, Paragraph 1 of the 1992 Helsinki Convention.
*) Additional paragraph c) adopted 5 March 2008 by HELCOM 29/2008.
Attachment
Revised Annex III “Criteria and Measures Concerning the Prevention of Pollution from Land-Based Sources
PART II: PREVENTION OF POLLUTION FROM AGRICULTURE
Regulation 1: General provisions
In accordance with the relevant parts of this Convention, the Contracting Parties shall apply the measures described below and take into account Best Environmental Practice (BEP) and Best Available Technology (BAT) to reduce the pollution from agricultural activities. The Contracting Parties shall elaborate Guidelines containing items specified below and report to the Commission.
Regulation 2: Plant nutrients
The Contracting Parties shall integrate the following basic principles into national legislation or guidelines and adapt them to the prevailing conditions within the country to reduce the adverse environmental effects of agriculture. Specified requirement levels shall be considered to be a minimum basis for national legislation.
1. Animal density
To ensure that manure is not produced in excess in comparison to the amount of arable land, there must be a balance between the number of animals on the farm and the amount of land available for spreading manure, expressed as animal density. The maximum number of animals should be determined with consideration taken of the need to balance between the amount of phosphorus and nitrogen in manure and the crops’ requirements for plant nutrients.
2. Location and design of farm animal houses
Farm animal houses and similar enclosures for animals should be located and designed in such a way that ground and surface water will not be polluted.
3. Construction of manure storage
Manure storage must be of such a quality that prevents losses. The storage capacity shall be sufficiently large to ensure that manure only will be spread when the plants can utilise nutrients. The minimum level to be required should be 6 months’ storage capacity.
Manure storage should be constructed to safeguard against unintentional
spillages and be of such a quality that prevents losses. With regard to
different types of manure, the following principles should be considered:
–
solid manure should be stored in dung yards with watertight floor and
side walls
liquid manure and farm waste should be stored in
containers that are made of strong material impermeable to moisture and
resistant to impacts of manure handling operations.
Animal manure should be used in such a way that as high a utilisation efficiency as possible is promoted.
Co-operation between farmers in the use of manure has to be encouraged.
5. Agricultural wastewater, manure and silage effluents
Wastewater from animal housing should either be stored in urine or slurry stores or else be treated in some suitable manner to prevent pollution. Effluents from manure or from preparation and storage of silage should be collected and directed to storage units for urine or liquid manure.
6. Application of organic manures
Organic manures (slurry, solid manure, urine, sewage sludge, composts, etc) should be used in such a way that a high utilisation efficiency can be achieved. Organic manures shall be spread in a way that minimises the risk of loss of plant nutrients and should not be spread on soils that are frozen, water saturated or covered with snow. Organic manures should be incorporated as soon as possible after application on bare soils. Periods shall be defined when no application is accepted.
7. Application rates for nutrients
The application of nutrients in agricultural land shall be limited, based on a balance between the foreseeable nutrient requirements of the crops and the nutrient supply to the crops from the soil and the nutrients with a view to minimise eutrophication.
National guidelines should be developed with fertilising recommendations
and they should make reference to:
soil conditions, soil nutrient
content, soil type and slope;
climatic conditions and irrigation;
land
use and agricultural practices, including crop rotation systems;
all
external potential nutrient sources
The amount of livestock manure applied to the land each year including
by the animals themselves should not exceed the amount of manure
containing:
170 kg/ha nitrogen
25 kg/ha phosphorus
with a view to avoiding nutrient surplus, taking soil characteristics, agricultural practices and crop types into account.
8. Winter crop cover
In relevant regions the cultivated area should be sufficiently covered by crops in winter and autumn to effectively reduce the loss of plant nutrients
9. Water protection measures and nutrient reduction areas
Protection measures should be established to prevent nutrient losses to
water particularly as regards
Surface water: buffer zones, riparian
zones or sedimentation ponds should be established, if necessary.
Groundwater:
Groundwater protection zones should be established if necessary.
Appropriate measures such as reduced fertilisation rates, zones where
manure spreading is prohibited and permanent grassland areas should be
established.
Nutrient reduction areas: Wetland areas should be
retained and where possible restored, to be able to reduce plant
nutrient losses and to retain biological diversity.
10. Ammonia emissions
In order to reduce ammonia emissions from animal husbandry, a surplus of nitrogen in the manure should be avoided by adjusting the composition of the diet to the requirements of the individual animal. In poultry production, emissions should be brought down by reducing the moisture content of the manure or by removal of manure to storage outside the housing system as soon as possible.
Programmes including strategies and measures for reducing ammonia volatilisation from animal husbandry should be developed.
Urine and slurry stores should be covered or handled by a method that efficiently reduces ammonia emissions.
Regulation 3: Plant protection products
Plant protection products shall only be handled and used according to a national risk reduction strategy which shall be based on BEP. The strategy should be based on an inventory of the existing problems and define suitable goals. It shall include measures such as:
1. Registration and approval
Plant protection products shall not be sold, imported or applied until registration and approval for such purposes has been granted by the national authorities.
2. Storage and handling
Storage and handling of plant protection products shall be carried out so that the risks of spillage or leakage are prevented. Some crucial areas are transportation and filling and cleaning of equipment. Other dispersal of plant protection products outside the treated agricultural land area shall be prevented. Waste of plant protection products shall be disposed of according to national legislation.
3. Licence
A licence shall be required for commercial use of plant protection products. To obtain a licence, suitable education and training on how to handle plant protection products with a minimum of impact on health and the environment shall be required. The users’ knowledge regarding the handling and usage of plant protection products shall be updated regularly.
4. Application technology
Application technology and practice should be designed to prevent unintentional drift or runoff of plant protection products. Establishment of protection zones along surface waters should be encouraged. Application by aircraft shall be forbidden; exceptional cases require authorisation.
5. Testing of spraying equipment
Testing of spraying equipment at regular intervals shall be promoted to ensure a reliable result when spraying with plant protection products.
6. Alternative methods of control
Development of alternative methods for plant protection control should be encouraged.
Regulation 4: Environmental permits
Farms with livestock production above a specified size should require approval with regard to environmental aspects and impacts of the farms.
Installations for the intensive rearing of poultry, pigs and cattle with more than 40,000 places for poultry, 2,000 places for production pigs (over 30 kg), 750 places for sows or 400 animal units cattle shall have a permit fully co-ordinated by the relevant authorities.
The permits must take into account the whole environmental performance of the enterprise, covering e.g. emissions to air, water and land, generation of waste and prevention of environmental accidents. The permit conditions must be based on BAT.
The competent authorities, in determining permit conditions, can take into account the technical characteristics of the enterprise, its geographical location and the local environmental conditions.
These large animal enterprises shall be considered as point sources and shall have adequate measures.
For installations with more than 100 AU the Contracting Parties shall put in practice general rules or a system corresponding to a simplified permit system to ensure the implementation of the requirements in this Annex.
Both of these permit systems shall be applied to existing installations and new installations and existing installations which are subject to substantial changes by 2012.
Regulation 5: Monitoring and evaluation
The Contracting Parties shall describe the implementation and monitoring of measures in this Annex in their national programmes.
To evaluate the effectiveness of the measures, the Contracting Parties shall develop projects to assess the effects of measures and the impacts of the agricultural sector on the environment.
Regulation 6: Education, information and extension service
The Contracting Parties shall promote systems for education, information and extension (advisory service) on environmental issues in the agricultural sector.
Facebook
X.com