Abielulahutuse ja kooselu lõpetamise tunnustamise konventsioon
Vastu võetud 31.05.1970
(õ) 12.01.10 14:05
Konventsiooniga ühinemise seadus
Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta
Käesolevale konventsioonile allakirjutanud riigid,
soovides edendada oma territooriumil toimunud abielulahutuse ja kooselu lõpetamise tunnustamist,
on otsustanud sõlmida sellekohase konventsiooni ja on kokku leppinud järgmises.
Artikkel 1
Konventsiooni kohaldatakse ühes osalisriigis sealse ametlikult tunnustatud kohtu- või muu menetluse tulemusena toimunud ning õiguslikult kehtivate abielulahutuse ja kooselu lõpetamise tunnustamisele teises osalisriigis.
Konventsiooni ei kohaldata abielu lahutamise või kooselu lõpetamise otsuses sisalduvale süü tuvastamisele või muudele lahendatud küsimustele; eelkõige ei kohaldata konventsiooni varalisi kohustusi või laste hooldusõigust käsitlevatele korraldustele.
Artikkel 2
Abielulahutust ja kooselu lõpetamist tuleb tunnustada kõigis selle
konventsiooni subjektideks olevates osalisriikides, kui menetluse
algatamise päeval abielulahutuse või kooselu lõpetamise riigis (edaspidi otsuse
teinud riik):
(1) oli kostja harilik viibimiskoht;
(2) oli
hageja harilik viibimiskoht ning oli täidetud vähemalt üks järgmistest
tingimustest:
a) harilik viibimiskoht oli tal seal olnud vähemalt
aasta enne menetluse algatamist või
b) abikaasad elasid selles
riigis viimati koos;
(3) mõlemad abikaasad olid selle riigi kodanikud;
(4)
hageja oli selle riigi kodanik ning oli täidetud üks järgmistest
tingimustest:
a) selles riigis oli hageja harilik viibimiskoht või
b)
hageja oli selles riigis viibinud pidevalt vähemalt aasta, mis langeb
vähemalt osaliselt kahe menetluse algatamisele eelneva aasta sisse;
(5)
lahutuse hageja oli selle riigi kodanik ja olid täidetud järgmised
tingimused:
a) hageja viibis selles riigis menetluse algatamise ajal
ja
b) abikaasad olid elanud koos riigis, mille õigus ei lubanud
abielu lahutamist menetluse algatamise ajal.
Artikkel 3
Kui otsuse teinud riik kasutab abielulahutuse ja kooselu lõpetamise kohtualluvuse kindlakstegemiseks alalise elukoha mõistet, siis tähendab artiklis 2 kasutatud väljend harilik viibimiskoht ka alalist elukohta nii, nagu seda mõistet kasutatakse selles riigis.
Eelmist lõiget ei kohaldata naise tuletatud alalisele elukohale.
Artikkel 4
Vastuhagi esitamise korral tunnustatakse hagi või vastuhagi alusel toimunud abielulahutust või kooselu lõpetamist juhul, kui üks neist vastab artiklite 2 või 3 sätetele.
Artikkel 5
Kui konventsiooni tingimustele vastav kooselu lõpetamine on otsuse teinud riigis muudetud lahutuseks, ei saa abielulahutuse tunnustamisest keelduda põhjusel, et artiklites 2 või 3 toodud tingimused ei olnud lahutusmenetluse algatamisel enam täidetud.
Artikkel 6
Kui kostja võttis menetlusest osa, on tunnustamistaotluse saanud riigi asutused seotud otsuse teinud riigi kohtualluvuse aluseks olnud asjaoludega.
Abielulahutuse või kooselu lõpetamise tunnustamisest ei saa keelduda
järgmistel põhjustel:
a) taotluse saanud riigi õigus ei
luba abielu lahutamist või kooselu lõpetamist samade asjaolude alusel või
b)
kohaldati muu riigi õigust kui taotluse saanud riigi rahvusvahelise
eraõiguse sätete kohaselt oleks tulnud kohaldada.
Olles küll õigustatud kontrollima asjaolusid, mis võivad olla vajalikud teiste käesoleva konventsiooni sätete kohaldamiseks, ei vaata abielulahutuse või kooselu lõpetamise tunnustamise taotluse saanud riigi asutused läbi otsuse sisu.
Artikkel 7
Osalisriigid võivad abielulahutuse tunnustamisest keelduda, kui abielulahutuse toimumise ajal olid mõlemad pooled selliste riikide kodanikud, kus abielulahutus ei olnud võimalik, ning neil ei olnud muud kodakondsust.
Artikkel 8
Abielulahutuse või kooselu lõpetamise tunnustamisest võib keelduda, kui kõiki asjaolusid arvestades ei võetud tarvitusele kohaseid meetmeid selleks, et teavitada kostjat abielulahutuse või kooselu lõpetamise menetlusest või kui talle ei tagatud piisavat võimalust oma seisukohtade esitamiseks.
Artikkel 9
Osalisriik võib keelduda abielulahutuse või kooselu lõpetamise tunnustamisest, kui see on vastuolus abikaasade abielulist staatust määrava varasema otsusega, mis on tehtud tunnustamise taotluse saanud riigis või kui otsus on selles riigis tunnustatud või kui see otsus vastab tunnustamise tingimustele.
Artikkel 10
Osalisriik võib abielulahutuse või kooselu lõpetamise tunnustamisest keelduda, kui tunnustamine on ilmselgelt vastuolus tema avaliku korraga («ordre public»).
Artikkel 11
Riik, kes on konventsiooni alusel kohustatud abielulahutust tunnustama, ei või takistada kumbagi abikaasat uuesti abiellumast põhjusel, et teise riigi õigus seda abielulahutust ei tunnusta.
Artikkel 12
Osalisriigis toimuva abielulahutuse või kooselu lõpetamise menetluse võib peatada, kui teises osalisriigis on pooleli ühe poole abielulist staatust puudutav menetlus.
Artikkel 13
Konventsiooni kohaldamisel abielulahutusele või kooselu lõpetamistele,
mis on toimunud või mille tunnustamist taotletakse osalisriigis, kus
abielulahutuse või kooselu lõpetamise asjades kehtib eri
territoriaalüksustes erinev õiguskord:
(1) tuleb viidet
otsuse teinud riigi õigusele tõlgendada viitena selle territoriaalüksuse
õigusele, kus abielulahutus või kooselu lõpetamine toimus;
(2)
tuleb viidet tunnustamise taotluse saanud riigi õigusele tõlgendada
viitena kohtu asukohas kehtivale õigusele;
(3) tuleb viidet
otsuse teinud riigi elu- või viibimiskohale tõlgendada viitena elu- või
viibimiskohale territooriumil, kus abielulahutus või kooselu lõpetamine
toimus.
Artikkel 14
Kui otsuse teinud riigis kohaldatakse abielulahutuse või kooselu
lõpetamise asjades eri territoriaalüksustes erinevaid õiguskordi, siis
artiklite 2 ja 3 kohaldamisel:
(1) kohaldatakse artikli 2
lõiget 3 juhul, kui mõlemad abikaasad olid selle riigi kodanikud, mille
osa on territoriaalne üksus, kus abielulahutus või kooselu lõpetamine
toimus, olenemata abikaasade harilikust viibimiskohast;
(2)
kohaldatakse artikli 2 lõikeid 4 ja 5 juhul, kui hageja oli selle riigi
kodanik, mille osa on territoriaalne üksus, kus abielulahutus või
kooselu lõpetamine toimus.
Artikkel 15
Kui osalisriigis kehtib abielulahutuse ja kooselu lõpetamise asjades mitu eri isikute rühmadele kohaldatavat õiguskorda, tõlgendatakse iga viidet selle riigi õigusele viitena selle riigi õigusega määratud õiguskorrale.
Artikkel 16
Kui konventsiooni kohaldamisel on tarvis viidata sellise osalis- või mitteosalisriigi õigusele, kes ei ole ei otsust teinud ega taotlust saanud ning kus kehtib abielulahutuse või kooselu lõpetamise asjades territoriaalselt või isikuti kaks või enam õiguskorda, siis kohaldatakse seda õiguskorda, mille määrab selle riigi õigus.
Artikkel 17
Konventsioon ei kitsenda osalisriigi õigust kohaldada välisriigis toimunud abielulahutuse ja kooselu lõpetamise tunnustamisel soodsamaid õigusnorme.
Artikkel 18
Käesolev konventsioon ei mõjuta teiste konventsioonide kehtivust, mille pooleks üks või mitmed osalisriigid on või tulevikus saavad ning mis sätestavad selle konventsiooniga reguleeritud küsimusi.
Osalisriigil tuleks hoiduda teiste sama valdkonda reguleerivate konventsioonide sõlmimisest, kui need on käesoleva konventsiooni sätetega vastuolus, välja arvatud regionaal- või muudest suhetest tulenevatel põhjustel. Arvestamata selliste konventsioonide tingimusi kohustub osalisriik käesoleva konventsiooni alusel tunnustama abielulahutusi ja kooselu lõpetamisi, mis on toimunud selliste konventsioonidega ühinemata osalisriikides.
Artikkel 19
Osalisriik võib hiljemalt ratifitseerimise või ühinemise ajal jätta
endale õiguse
(1) keelduda abielulahutust või kooselu lõpetamist
tunnustamast, kui mõlemad abikaasad olid abielulahutuse või kooselu
lõpetamise ajal tunnustamistaotluse saanud riigi kodanikud ja neil ei
olnud muud kodakondsust ja kohaldati muu riigi õigust kui taotluse
saanud riigi rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaselt oleks tulnud
kohaldada, välja arvatud juhul, kui jõuti samale tulemusele nagu
taotluse saanud riigi rahvusvahelise eraõiguse sätteid kohaldades oleks
jõutud;
(2) keelduda abielulahutuse tunnustamisest, kui selle
toimumise ajal oli mõlema poole harilik viibimiskoht riigis, kus
abielulahutus ei ole lubatud. Riik, kes kasutab käesolevas lõikes
sätestatud reservatsiooni, ei või keelduda tunnustamisest artikli 7
järgi.
Artikkel 20
Osalisriik, kelle õigus ei luba abielu lahutamist, võib hiljemalt ratifitseerimise või ühinemise ajal jätta endale õiguse mitte tunnustada abielulahutust, kui selle toimumise kuupäeval oli üks abikaasa sellise riigi kodanik, mille õigus ei luba abielu lahutamist.
See reservatsioon on jõus üksnes seni, kuni selle teinud riigi õigus ei sätesta abielulahutust.
Artikkel 21
Osalisriik, kelle õigus ei sätesta kooselu lõpetamisi, võib hiljemalt ratifitseerimise või ühinemise ajal jätta endale õiguse keelduda kooselu lõpetamise tunnustamisest, kui üks abikaasadest oli otsustamise ajal sellise osalisriigi kodanik, mille õigus ei sätesta kooselu lõpetamist.
Artikkel 22
Osalisriik võib alati deklareerida, et teatud isikute rühmi, kellel on selle riigi kodakondsus, ei pea konventsiooni kohaldamisel käsitama kui tema kodanikke.
Artikkel 23
Kui osalisriigis kehtib abielulahutuse või kooselu lõpetamise asjades mitu õiguskorda, võib ta allakirjutamise, ratifitseerimise või ühinemise ajal deklareerida, et konventsiooni kohaldatakse kõikidele õiguskordadele või ühele või mõnele neist, ning võib oma deklaratsiooni hiljem alati uue deklaratsiooniga muuta.
Need deklaratsioonid tuleb saata Hollandi Välisministeeriumile ja neis peab olema selgelt määratud, millistele õiguskordadele konventsiooni kohaldatakse.
Osalisriik võib keelduda abielulahutuse või kooselu lõpetamise tunnustamisest, kui konventsiooni ei ole tunnustamise taotlemise päeval võimalik kohaldada õiguskorrale, mille alusel abielulahutus või kooselu lõpetamine toimus.
Artikkel 24
Konventsiooni kohaldatakse sõltumata abielulahutuse või kooselu lõpetamise toimumise kuupäevast.
Siiski võib osalisriik hiljemalt ratifitseerimise või ühinemise ajal jätta endale õiguse mitte kohaldada konventsiooni abielulahutusele või kooselu lõpetamisele, mis toimus enne konventsiooni jõustumist selles riigis.
Artikkel 25
Riik võib hiljemalt ratifitseerimise või ühinemise ajal teha konventsiooni artiklites 19, 20, 21 ja 24 nimetatud reservatsioone. Muid reservatsioone teha ei või.
Teatades konventsiooni kohaldamisala laiendamisest artikli 29 alusel, võib osalisriik teha eespool nimetatud reservatsioone, mis kehtivad kõigi või mõne kohaldamisala laiendamise teates nimetatud territooriumi suhtes.
Osalisriik võib reservatsiooni alati tagasi võtta. Tagasivõtmisest tuleb teatada Hollandi Välisministeeriumile.
Tagasivõetud reservatsioon kaotab kehtivuse kuuekümnendal päeval pärast eelmises lõikes nimetatud teatamist.
Artikkel 26
Konventsioon on avatud allakirjutamiseks Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi 11. istungjärgul osalenud riikidele.
Konventsioon ratifitseeritakse ja ratifitseerimiskirjad deponeeritakse Hollandi Välisministeeriumis.
Artikkel 27
Konventsioon jõustub kuuekümnendal päeval pärast artikli 26 lõikes 2 nimetatud kolmanda ratifitseerimiskirja deponeerimisest.
Konventsioon jõustub iga allakirjutanud riigi suhtes, kes ratifitseerib selle hiljem, kuuekümnendal päeval pärast ratifitseerimiskirja deponeerimist.
Artikkel 28
Riik, kes on Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi liige, kuid ei ole osalenud selle 11. istungjärgul, või riik, kes on ÜRO või selle allasutuse liige või riik, kes on ühinenud Rahvusvahelise Kohtu põhikirjaga, võib konventsiooniga ühineda pärast selle jõustumist artikli 27 lõike 1 kohaselt.
Ühinemiskiri deponeeritakse Hollandi Välisministeeriumis.
Konventsioon jõustub ühineva riigi suhtes kuuekümnendal päeval pärast ühinemiskirja deponeerimist.
Ühinemine kehtib ainult ühineva riigi ja nende osalisriikide vahel, kes on deklareerinud, et nad on ühinemisega nõus. See deklaratsioon tuleb deponeerida Hollandi Välisministeeriumis; Hollandi Välisministeerium saadab selle tõestatud koopia diplomaatiliste kanalite kaudu osalisriikidele.
Konventsioon jõustub ühineva riigi ja oma nõusolekut deklareerinud riigi vahel kuuekümnendal päeval pärast nõusolekut sisaldava deklaratsiooni deponeerimist.
Artikkel 29
Riik võib allakirjutamise, ratifitseerimise või ühinemise ajal deklareerida, et konventsioon laieneb kõigile, ühele või mitmele territooriumile, mille rahvusvaheliste suhete eest ta vastutab. Deklaratsioon jõustub päeval, mil konventsioon selle riigi suhtes jõustub.
Hilisemast kohaldamisala laiendamisest tuleb teatada Hollandi Välisministeeriumile.
Kohaldamisala laiendamine kehtib üksnes nende osalisriikide suhtes, kes on deklareerinud sellekohast nõusolekut. Deklaratsioon tuleb deponeerida Hollandi Välisministeeriumis, kes saadab selle tõestatud koopia diplomaatiliste kanalite kaudu osalisriikidele.
Kohaldamisala laiendamine jõustub kuuekümnendal päeval pärast nõusolekut sisaldava deklaratsiooni deponeerimisest.
Artikkel 30
Konventsioon kehtib viis aastat pärast selle jõustumist artikli 27 esimese lõike järgi, seda ka riikide suhtes, kes on selle ratifitseerinud või sellega ühinenud hiljem.
Kui konventsiooni ei denonsseerita, pikeneb selle kehtivus iga viie aasta järel automaatselt.
Denonsseerimisest tuleb teatada Hollandi Välisministeeriumile vähemalt kuus kuud enne viieaastase perioodi lõppemist.
Denonsseerimine võib piirduda teatavate territooriumidega, kus konventsioon kehtib.
Denonsseerimine kehtib ainult sellest teatanud riigi suhtes. Teiste osalisriikide suhtes jääb konventsioon jõusse.
Artikkel 31
Hollandi Välisministeerium teavitab artiklis 26 nimetatud riike ning
artikli 28 kohaselt ühinenud riike järgnevast:
a)
artiklis 26 sätestatud allakirjutamistest ja ratifitseerimistest;
b)
artikli 27 lõike 1 kohaselt määratud konventsiooni jõustumise kuupäevast;
c)
artiklis 28 sätestatud ühinemistest ja nende jõustumise kuupäevadest;
d)
artiklis 29 sätestatud kohaldamisala laiendamistest ja nende jõustumise
kuupäevadest;
e) artiklis 30 sätestatud denonsseerimistest;
f)
artiklites 19, 20, 21, 24 ja 25 sätestatud reservatsioonidest ja
tagasivõttudest;
g) artiklites 22, 23, 28 ja 29 sätestatud
deklaratsioonidest.
Selle tunnistuseks on täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.
Konventsioon on koostatud Haagis 1970. aasta juuni esimesel päeval inglise ja prantsuse keeles; selle mõlemad tekstid on võrdselt autentsed ning nende ainus eksemplar deponeeritakse Hollandi Valitsuse arhiivis ning nende tõestatud koopiad saadetakse diplomaatiliste kanalite kaudu igale Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi üheteistkümnendal istungjärgul osalenud riigile.
CONVENTION ON THE RECOGNITION OF DIVORCES AND LEGAL SEPARATIONS
(Concluded
June 1st, 1970)
The States signatory to the present Convention,
Desiring to facilitate the recognition of divorces and legal separations obtained in their respective territories,
Have resolved to conclude a Convention to this effect, and have agreed on the following provisions:
Article 1
The present Convention shall apply to the recognition in one Contracting State of divorces and legal separations obtained in another Contracting State which follow judicial or other proceedings officially recognized in that State and which are legally effective there.
The Convention does not apply to findings of fault or to ancillary orders pronounced on the making of a decree of divorce or legal separation; in particular, it does not apply to orders relating to pecuniary obligations or to the custody of children.
Article 2
Such divorces and legal separations shall be recognized in all other
Contracting States, subject to the remaining terms of this Convention,
if, at the date of the institution of the proceedings in the State of
the divorce or legal separation (hereinafter called “the State of
origin”) –
(1) the respondent had his habitual
residence there; or
(2) the petitioner had his habitual residence
there and one of the following further conditions was fulfilled –
a)
such habitual residence had continued for not less than one year
immediately prior to the institution of proceedings;
b) the spouses
last habitually resided there together; or
(3) both spouses were
nationals of that State; or
(4) the petitioner was a national of that
State and one of the following further conditions was fulfilled –
a)
the petitioner had his habitual residence there; or
b) he had
habitually resided there for a continuous period of one year falling, at
least in part, within the two years preceding the institution of the
proceedings; or
(5) the petitioner for divorce was a national of that
State and both the following further conditions were fulfilled –
a)
the petitioner was present in that State at the date of institution of
the proceedings and
b) the spouses last habitually resided together
in a State whose law, at the date of institution of the proceedings, did
not provide for divorce.
Article 3
Where the State of origin uses the concept of domicile as a test of jurisdiction in matters of divorce or legal separation, the expression “habitual residence” in Article 2 shall be deemed to include domicile as the term is used in that State.
Nevertheless, the preceding paragraph shall not apply to the domicile of dependence of a wife.
Article 4
Where there has been a cross-petition, a divorce or legal separation following upon the petition or cross-petition shall be recognized if either falls within the terms of Articles 2 or 3.
Article 5
Where a legal separation complying with the terms of this Convention has been converted into a divorce in the State of origin, the recognition of the divorce shall not be refused for the reason that the conditions stated in Articles 2 or 3 were no longer fulfilled at the time of the institution of the divorce proceedings.
Article 6
Where the respondent has appeared in the proceedings, the authorities of the State in which recognition of a divorce or legal separation is sought shall be bound by the findings of fact on which jurisdiction was assumed.
The recognition of a divorce or legal separation shall not be refused –
a)
because the internal law of the State in which such recognition is
sought would not allow divorce or, as the case may be, legal separation
upon the same facts, or,
b) because a law was applied other than that
applicable under the rules of private international law of that State.
Without prejudice to such review as may be necessary for the application of other provisions of this Convention, the authorities of the State in which recognition of a divorce or legal separation is sought shall not examine the merits of the decision.
Article 7
Contracting States may refuse to recognize a divorce when, at the time it was obtained, both the parties were nationals of States which did not provide for divorce and of no other State.
Article 8
If, in the light of all the circumstances, adequate steps were not taken to give notice of the proceedings for a divorce or legal separation to the respondent, or if he was not afforded a sufficient opportunity to present his case, the divorce or legal separation may be refused recognition.
Article 9
Contracting States may refuse to recognize a divorce or legal separation if it is incompatible with a previous decision determining the matrimonial status of the spouses and that decision either was rendered in the State in which recognition is sought, or is recognized, or fulfils the conditions required for recognition, in that State.
Article 10
Contracting States may refuse to recognize a divorce or legal separation if such recognition is manifestly incompatible with their public policy (“ordre public”).
Article 11
A State which is obliged to recognize a divorce under this Convention may not preclude either spouse from remarrying on the ground that the law of another State does not recognize that divorce.
Article 12
Proceedings for divorce or legal separation in any Contracting State may be suspended when proceedings relating to the matrimonial status of either party to the marriage are pending in another Contracting State.
Article 13
In the application of this Convention to divorces or legal separations
obtained or sought to be recognized in Contracting States having, in
matters of divorce or legal separation, two or more legal systems
applying in different territorial units –
(1) any
reference to the law of the State of origin shall be construed as
referring to the law of the territory in which the divorce or separation
was obtained;
(2) any reference to the law of the State in which
recognition is sought shall be construed as referring to the law of the
forum; and
(3) any reference to domicile or residence in the State of
origin shall be construed as referring to domicile or residence in the
territory in which the divorce or separation was obtained.
Article 14
For the purposes of Articles 2 and 3, where the State of origin has in
matters of divorce or legal separation two or more legal systems
applying in different territorial units –
(1) Article 2,
sub-paragraph (3), shall apply where both spouses were nationals of the
State of which the territorial unit where the divorce or legal
separation was obtained forms a part, and that regardless of the
habitual residence of the spouses;
(2) Article 2, sub-paragraphs (4)
and (5), shall apply where the petitioner was a national of the State of
which the territorial unit where the divorce or legal separation was
obtained forms a part.
Article 15
In relation to a Contracting State having, in matters of divorce or legal separation, two or more legal systems applicable to different categories of persons, any reference to the law of that State shall be construed as referring to the legal system specified by the law of that State.
Article 16
When, for the purposes of this Convention, it is necessary to refer to the law of a State, whether or not it is a Contracting State, other than the State of origin or the State in which recognition is sought, and having in matters of divorce or legal separation two or more legal systems of territorial or personal application, reference shall be made to the system specified by the law of that State.
Article 17
This Convention shall not prevent the application in a Contracting State of rules of law more favourable to the recognition of foreign divorces and legal separations.
Article 18
This Convention shall not affect the operation of other conventions to which one or several Contracting States are or may in the future become Parties and which contain provisions relating to the subject-matter of this Convention.
Contracting States, however, should refrain from concluding other conventions on the same matter incompatible with the terms of this Convention, unless for special reasons based on regional or other ties; and, notwithstanding the terms of such conventions, they undertake to recognize in accordance with this Convention divorces and legal separations granted in Contracting States which are not Parties to such other conventions.
Article 19
Contracting States may, not later than the time of ratification or
accession, reserve the right –
(1) to refuse to recognize
a divorce or legal separation between two spouses who, at the time of
the divorce or legal separation, were nationals of the State in which
recognition is sought, and of no other State, and a law other than that
indicated by the rules of private international law of the State of
recognition was applied, unless the result reached is the same as that
which would have been reached by applying the law indicated by those
rules;
(2) to refuse to recognize a divorce when, at the time it was
obtained, both parties habitually resided in States which did not
provide for divorce. A State which utilizes the reservation stated in
this paragraph may not refuse recognition by the application of
Article 7.
Article 20
Contracting States whose law does not provide for divorce may, not later than the time of ratification or accession, reserve the right not to recognize a divorce if, at the date it was obtained, one of the spouses was a national of a State whose law did not provide for divorce.
This reservation shall have effect only so long as the law of the State utilizing it does not provide for divorce.
Article 21
Contracting States whose law does not provide for legal separation may, not later than the time of ratification or accession, reserve the right to refuse to recognize a legal separation when, at the time it was obtained, one of the spouses was a national of a Contracting State whose law did not provide for legal separation.
Article 22
Contracting States may, from time to time, declare that certain categories of persons having their nationality need not be considered their nationals for the purposes of this Convention.
Article 23
If a Contracting State has more than one legal system in matters of divorce or legal separation, it may, at the time of signature, ratification or accession, declare that this Convention shall extend to all its legal systems or only to one or more of them, and may modify its declaration by submitting another declaration at anytime thereafter.
These declarations shall be notified to the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands, and shall state expressly the legal systems to which the Convention applies.
Contracting States may decline to recognize a divorce or legal separation if, at the date on which recognition is sought, the Convention is not applicable to the legal system under which the divorce or legal separation was obtained.
Article 24
This Convention applies regardless of the date on which the divorce or legal separation was obtained.
Nevertheless a Contracting State may, not later than the time of ratification or accession, reserve the right not to apply this Convention to a divorce or to a legal separation obtained before the date on which, in relation to that State, the Convention comes into force.
Article 25
Any State may, not later than the moment of its ratification or accession, make one or more of the reservations mentioned in Articles 19, 20, 21 and 24 of the present Convention. No other reservation shall be permitted.
Each Contracting State may also, when notifying an extension of the Convention in accordance with Article 29, make one or more of the said reservations, with its effect limited to all or some of the territories mentioned in the extension.
Each Contracting State may at any time withdraw a reservation it has made. Such a withdrawal shall be notified to the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.
Such a reservation shall cease to have effect on the sixtieth day after the notification referred to in the preceding paragraph.
Article 26
The present Convention shall be open for signature by the States represented at the Eleventh Session of the Hague Conference on Private International Law.
It shall be ratified, and the instruments of ratification shall be deposited with the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.
Article 27
The present Convention shall enter into force on the sixtieth day after the deposit of the third instrument of ratification referred to in the second paragraph of Article 26.
The Convention shall enter into force for each signatory State which ratifies subsequently on the sixtieth day after the deposit of its instrument of ratification.
Article 28
Any State not represented at the Eleventh Session of the Hague Conference on Private International Law which is a Member of this Conference or of the United Nations or of a specialized agency of that Organization, or a Party to the Statute of the International Court of Justice may accede to the present Convention after it has entered into force in accordance with the first paragraph of Article 27.
The instrument of accession shall be deposited with the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.
The Convention shall enter into force for a State acceding to it on the sixtieth day after the deposit of its instrument of accession.
The accession will have effect only as regards the relations between the acceding State and such Contracting States as will have declared their acceptance of the accession. Such a declaration shall be deposited at the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands; this Ministry shall forward, through diplomatic channels, a certified copy to each of the Contracting States.
The Convention will enter into force as between the acceding State and the State that has declared its acceptance of the accession on the sixtieth day after the deposit of the declaration of acceptance.
Article 29
Any State may, at the time of signature, ratification or accession, declare that the present Convention shall extend to all the territories for the international relations of which it is responsible, or to one or more of them. Such a declaration shall take effect on the date of entry into force of the Convention for the State concerned.
At any time thereafter, such extensions shall be notified to the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.
The extension will have effect only as regards the relations with such Contracting States as will have declared their acceptance of the extensions. Such a declaration shall be deposited at the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands; this Ministry shall forward, through diplomatic channels, a certified copy to each of the Contracting States.
The extension will take effect in each case sixty days after the deposit of the declaration of acceptance.
Article 30
The present Convention shall remain in force for five years from the date of its entry into force in accordance with the first paragraph of Article 27, even for States which have ratified it or acceded to it subsequently.
If there has been no denunciation, it shall be renewed tacitly every five years.
Any denunciation shall be notified to the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands, at least six months before the end of the five year period.
It may be limited to certain of the territories to which the Convention applies.
The denunciation shall have effect only as regards the State which has notified it. The Convention shall remain in force for the other Contracting States.
Article 31
The Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands shall give notice to
the States referred to in Article 26, and to the States which have
acceded in accordance with Article 28, of the following –
a)
the signatures and ratifications referred to in Article 26;
b) the
date on which the present Convention enters into force in accordance
with the first paragraph of Article 27;
c) the accessions
referred to in Article 28 and the dates on which they take effect;
d)
the extensions referred to in Article 29 and the dates on which they
take effect;
e) the denunciations referred to in Article 30;
f)
the reservations and withdrawals referred to in Articles 19, 20, 21, 24
and 25;
g) the declarations referred to in Articles 22, 23, 28
and 29.
In witness whereof the undersigned, being duly authorized thereto, have signed the present Convention.
Done at The Hague, on the first day of June, 1970, in the English and French languages, both texts being equally authentic, in a single copy which shall be deposited in the archives of the Government of the Netherlands, and of which a certified copy shall be sent, through the diplomatic channel to each of the States represented at the Eleventh Session of the Hague Conference on Private International Law.
Õiend
Metaandmetes parandatud akti liik: välisleping; akti andja:
Riigikogu.
Facebook
Twitter