Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Eesti NSV seadus "Eesti looduse kaitse kohta"

Vastu võetud 23.02.1990
ÜVT 1990, 6, 103
jõustumine 17.03.1990

Muudetud järgmiste aktidega (näita)

Inimtegevuse järjest tugevnev mõju loodusele ja loodusrikkuste üha ulatuslikum kasutuselevõtt tingib, et riik rakendaks abinõusid looduse kaitsmiseks, tema rikkuste otstarbekaks ning nii praeguse põlvkonna kui ka tulevaste põlvkondade vajadusi arvestavaks kasutamiseks, inimese materiaalseid ja vaimseid nõudeid rahuldava elukeskkonna kujundamiseks. Looduskaitsealane seadusandlus peab tagama ühiskonna ja looduse vaheliste suhete tasakaalustatud arengu, mere- ja maismaaökosüsteemide, loodusvarade, erilise teadusliku või esteetilise väärtusega territooriumide, loodusmälestiste, haruldaste ja hävimisohus olevate taime- ja loomaliikide kaitse. Käesolev seadus annab loodus- ja elukeskkonna tingimuste säilimiseks ning loodusvarade säästlikuks kasutamiseks vajalikud õiguslikud alused.

I. ÜLDSÄTTED

§ 1.   Looduse kaitse olemus

  Looduse kaitse on loodusele ja tema elementidele inimtegevusest tuleneva kahjuliku mõju vältimine, looduse tasakaalu säilitamine ja looduse säästliku kasutamise korraldamine.

§ 2.   Looduse kaitse eesmärgid

  Looduse kaitse eesmärgid on:
  1) inimesele elukõlbliku looduskeskkonna tagamine;
  2) eluslooduse liigirikkuse ja genofondi säilitamine;
  3) ökosüsteemide ja maastike mitmekesisuse säilitamine;
  4) maavarade säilitamine võimalikult pikaks ajaks;
  5) haruldaste loodusobjektide säilitamine;
  6) loodusega seotud kultuuripärandi säilitamine.

§ 3.   Eesti looduse kaitse seaduse ülesanne

  Eesti looduse kaitse seaduse ülesandeks on anda alused seadusandlusele, mis reguleerib looduse kasutamist ja kaitset Eesti territooriumil.

§ 4.   Eesti NSV looduskaitsealane seadusandlus

  Eesti NSV looduskaitsealane seadusandlus koosneb käesolevast seadusest ja muudest looduse kaitse ja kasutamise alastest Eesti NSV seadusandlikest aktidest.

§ 5.   Looduse kaitse eesmärkide saavutamine

  Looduse kaitse eesmärgid saavutatakse eelkõige kohalikele tingimustele ja loodushoidlikele tavadele rajaneva looduskasutuse ja -kaitse korraldamisega, kusjuures majandus-, sotsiaal- ja riigikaitselises tegevuses kuulub prioriteet looduskaitseabinõudele.
Looduse kaitse oluline eeldus on vabariigi haridusorganite poolt kõiki elanikkonnakihte hõlmava looduskaitsealase hariduse ja kasvatuse süsteemi arendamine.

§ 6.   Looduskasutuse olemus

  Looduskasutus on suhe inimtegevuse ja looduse vahel, mis avaldub:
  1) looduse kasutamises või mõjutamises majanduslikel, esteetilistel, tervishoidlikel või teaduslikel eesmärkidel loodusvarade eemaldamiseta looduslikust asukohast või taastuvate loodusvarade uuenemisvõime rikkumiseta ja maastiku üldilmet mõjutamata;
  2) loodusvarade eemaldamises nende looduslikust asukohast või nende loodusliku struktuuri ja paiknemise muutmises;
  3) loodusobjektide ja loodusega seotud kultuuripärandi võtmises kaitse alla;
  4) territooriumi, sealhulgas akvatooriumi, maapõue ja õhuruumi kasutamises;
  5) jäätmete paigutamises loodusesse.

§ 7.   Eesti NSV loodusvarade omandi- ja kasutusõigus

  Vastavalt Eesti NSV konstitutsiooni paragrahvi 11 lõikele 2 on maa, maapõu, õhuruum, sise- ja territoriaalveed, mandrilava, metsad ja muud loodusvarad Eesti NSV riiklik omand, mille kasutamist korraldavad Eesti NSV Valitsus ja kohaliku omavalitsuse organid.

§ 8.   Eesti NSV Ülemnõukogu pädevus looduse kaitse alal

  Eesti NSV Ülemnõukogu pädevuses on looduskaitse üldpoliitika kujundamine ning sellealase tegevuse põhisuundade kinnitamine, seaduste vastuvõtmine riiklike looduskaitsealade ja rahvusparkide kaitse kohta, ökoloogiliste kriisi- ja katastroofipiirkondade väljakuulutamine.
[RT I 1997, 86, 1460 - jõust. 20.12.1997]

§ 9.   Eesti NSV Valitsuse pädevus looduse kaitse alal

  Eesti NSV Valitsuse pädevuses on looduse kaitse üldpoliitika valjatöötamine ja elluviimine, sellealaste välissidemete ja liiduvabariikide vaheliste suhete arendamine, looduse kaitse arendamine, maakondade ja vabariiklike linnade vaheliste looduse kaitse alaste lahkhelide reguleerimine, abinõude kavandamine ökoloogiliste kriisisituatsioonide ja katastroofide ärahoidmiseks, loodusõnnetuste ja suurte avariide tagajärgede likvideerimise korraldamine, ühiskasutuses olevate loodusvarade kasutamise reguleerimine.

§ 10.   Kohaliku omavalitsuse organite pädevus looduse kaitse alal
[Kehtetu - RT I 1997, 86, 1460 - jõust. 20.12.1997]

§ 11.   Riiklike looduskaitseorganite pädevus

  Riiklike looduskaitseorganite pädevuses on looduskaitse tegevusprogrammide väljatöötamine ja elluviimine, loodusvarade arvestus ja looduskasutuse hindamine, looduse seisundi jälgimine, kontroll looduskasutuse ja loodusobjektide kaitse üle.

§ 12.   Lepingujärgse looduskasutaja pädevus

  Loodust võivad kasutada ettevõtted, asutused, organisatsioonid, sealhulgas sõjaväeosad ja kodanikud vastavalt kohaliku omavalitsuse organiga sõlmitud lepingule, millega määratakse kindlaks lepingujärgse looduskasutaja pädevus loodusvara kasutamise tingimuste ja korra osas.

§ 13.   Iga kodaniku õigus

  (1) Igal kodanikul on õigus viibida looduses, korjata marju ja seeni ning kasutada muid loodusande, kui sellega ei tekitata kahju loodusele või loodusvara lepingujärgsele kasutajale ega häirita teda.

  (2) Nimetatud õigus ei kehti riiklikel looduskaitsealadel ja rahvusparkides, asutuste kinnistel territooriumidel, majapidamiste aedades ja õuedel ning erirežiimiga objektidel.

§ 14.   Looduskaitse ja looduskasutuse juhtimine Eestis

  Eestis juhivad looduskaitset ja looduskasutust Eesti NSV Ülemnõukogu, Eesti NSV Valitsus, kohaliku omavalitsuse organid ning riiklikud looduskaitseorganid.

§ 15.   Eesti NSV riiklik looduskaitsesüsteem

  Eesti NSV riiklik looduskaitsesüsteem koosneb selleks volitatud riiklikest organitest.

§ 16.   Eesti NSV riiklike looduskaitseorganite otsuste kohustuslikkus

  Eesti NSV riiklike looduskaitseorganite otsuste täitmine on kohustuslik.

§ 17.   Looduskeskkonna seisundi normeerimine ja jälgimine

  (1) Looduskeskkond on ressurss, mis on eelduseks inimese heaolu, tema kehalise ja vaimse tervise, elu ohutuse ja turvalisuse saavutamisel.

  (2) Looduskeskkonnale ja organismidele inimtegevusest tingitud kahjulikult mõjuvaid tegureid normeerib riik. Kohaliku omavalitsuse organid võivad kehtestatud norme karmistada vastavalt piirkonna iseärasustele.

  (3) Looduskeskkonna seisund peab vastama piirkonnas kehtivatele normatiividele. Looduskeskkonna seisundit jälgitakse pidevalt seiresüsteemide abil.

§ 18.   Kodanike ja ühiskondlike ühenduste õigused looduskeskkonna kaitsel

  Igal kodanikul ja ühiskondlikul ühendusel on õigus osaleda looduse kaitse ja loodusvarade kasutamisega seotud küsimuste lahendamises ning pöörduda haldus- või õiguskaitseorganite poole nõudega lõpetada loodusvarade ebaratsionaalne kasutamine ja igasugune muu tegevus, mis kahjustab või ohustab loodust.
[RT I 1997, 86, 1460 - jõust. 20.12.1997]

II. Loodusharulduste ja territooriumide kaitse

§ 19.   Loodusharulduste ja territooriumide kaitse

  Taime- ja loomaliike, nende kooslusi üksikobjekte ja territooriume kaitstakse riikliku kaitse alla võtmisega selleks kehtestatud korras koos karmimate kaitsenõuete kehtestamise ja rakendamisega.

§ 20.   Taime-, seene- ja loomaliikide ning nende koosluste, kivististe, mineraalide, looduse üksikobjektide ning maa- ja veealade kaitse alla võtmine

  Kaitse alla võetakse:
  1) haruldased ja hävimisohus olevad erilise teadusliku või esteetilise väärtusega taime-, seene- ja loomaliigid ning nende kooslused, samuti kivistised ja mineraalid;
  2) haruldased pinnavormid, pargid, veekogud ja muud teadusliku, kultuurilis-ajaloolise või esteetilise väärtusega looduse üksikobjektid;
  3) teadusliku või esteetilise väärtusega maastikud, rannad ning maa- ja veealad, millel on oluline tähtsus looduskeskkonna, taimeliikide kasvukohtade, loomaliikide elupaikade ja muude loodusobjektide kaitsmisel.

§ 21.   Kaitse alla võtmise kord

  Taime-, seene- ja loomaliigid, nende kooslused, kivistised, mineraalid, looduse üksikobjektid ning maa- ja veealad võetakse kaitse alla kaitstavate loodusobjektide seadusega kehtestatud korras.

§ 22.   Taime-, seene- ja loomaliikide ning nende koosluste, kivististe, mineraalide, looduse üksikobjektide ning maa- ja veealade kaitse korraldamine

  Taime-, seene- ja loomaliikide, nende koosluste, kivististe, mineraalide, looduse üksikobjektide ning maa- ja veealade kaitset korraldatakse kaitstavate loodusobjektide seadusega kehtestatud korras.

III. Looduskasutus

§ 23.   Looduskasutuse eesmärk

  Looduskasutuse eesmärk on inimese materiaalsete ja vaimsete vajaduste rahuldamine ning majandusliku ja sotsiaalse tegevuse võimaldamine.

§ 24.   Looduskasutuse lubatavus

  Looduskasutus on lubatud tingimusel, et säilitatakse eluks kõlblik looduskeskkond ja loodusvarasid kasutatakse ulatuses, mis on kooskõlas looduse kaitse eesmärkidega ning tagatakse taastuvate loodusvarade taastootmine. Looduskeskkonda mõjutav inimtegevus on lubatav vaid normide piires.

§ 25.   Looduskasutuse tasulisus

  Looduskasutus on tasuline või tasuta.

Territooriumi kasutamine

§ 26.   Territoorium kui objekt

  Käesolevas seaduses käsitatakse territooriumina Eesti NSV piires olevat maismaad, siseveekogusid ning Eesti NSV territoriaalvett.

§ 27.   Territooriumi kasutamise tingimused

  Territooriumi lubatakse kasutada tingimusel, et:
  1) see ei põhjusta loodusele ohtlike ja pöördumatuid muutusi;
  2) säilib Eestile iseloomulik ja mitmekesine maastik;
  3) tagastatakse inimese eluks kõlblik elukeskkond ja eluslooduse normaalne areng;
  4) taastatakse inimtegevusest ja loodusõnnetustest rikutud alad;
  5) tagatakse genofondi säilimine.

Mulla kasutamine

§ 28.   Muld kui objekt

  Käesolevas seaduses käsitatakse mullana elutegevusest haaratud ja taimkattega koos talitlevat maakoore pindmist viljakat kihti.

§ 29.   Mulla kasutamise tingimused

  (1) Mulda kasutatakse looduslike ja kultuurtaimede saakide saamiseks nii, et ei väheneks tema viljakus.

  (2) Rajatiste alla jääv huumuslik mullakiht tuleb eemaldada mullaviljakuse suurendamiseks mujal.

Maapõu ja maavarade kasutamine

§ 30.   Maapõu ja maavarad kui objekt

  Käesolevas seaduses käsitatakse:
  1) maapõuena ruumi, mis hõlmab uurimistööks ja maavarade tootmiseks kättesaadava maakoore ülaosa;
  2) maavaradena maapõues paiknevaid mineraalaineid ja orgaanilisi lasundeid, sealhulgas turvast, ravimuda jm.

§ 31.   Maapõue ja maavarade kasutamise tingimused

  Maapõue ja maavarasid kasutatakse tingimusel, et:
  1) kaevandamisel tagatakse nende ja kaasnevate loodusvarade kompleksne ja säästlik kasutamine ning välditakse elukeskkonna ja maapõue saastamist;
  2) rekultiveeritakse kaevandamisel rikutud maa;
  3) taastuvaid maavarasid kasutatakse nende loodusliku taastumise ulatuses.

Vee kasutamine

§ 32.   Vesi kui objekt

  Käesolevas seaduses käsitatakse veena Eesti NSV territooriumi pinna-, põhja- ja merevett.

§ 33.   Vee kasutamise tingimused

  Vett kasutatakse tingimusel, et looduslikus ringluses säilitatakse vajalik veehulk ning tagatakse selle normatiivne puhtus ja vee-elustiku säilimine.

§ 34.   Veekogude kasutamise tingimused

  Veekogusid ja nende vett kasutatakse tingimusel, et säilitatakse veekogu ökoloogiline tasakaal ega kahjustata veekogu kui maastikuelementi.

Õhu kasutamine

§ 35.   Õhk kui objekt

  Käesolevas seaduses käsitatakse õhuna Eesti NSV territooriumi kohal olevat välisõhku (atmosfääri).

§ 36.   Õhu kasutamise tingimused

  Õhku kasutatakse tingimusel, et see ei põhjusta paikkonna õhu kvaliteedi muutust üle kehtestatud normatiivide.

Eluslooduse kasutamine

§ 37.   Elusloodus kui objekt

  Käesolevas seaduses käsitatakse elusloodusena looduslikku taimestikku, sealhulgas metsa, looduses vabalt elavaid loomi ja muid elusorganisme.

§ 38.   Eluslooduse kasutamise tingimused

  Elusloodust kasutatakse tingimusel, et:
  1) säilitatakse tema taastumisvõime;
  2) säilitatakse tema liigiline mitmekesisus ja koosluste püsivus kogu Eesti territooriumil;
  3) loodust ei risustata bioloogiliselt.

Jäätmed

§ 39.   Jäätmed kui objekt

  Jäätmetena käsitatakse inimtegevuses tekkivaid jääke ja teisaldatud aineid.

§ 40.   Vähejäätmelised tehnoloogiad

  Majandustegevuses tuleb kasutada võimalikult vähejäätmelisi ja loodusele ohutuid tehnoloogiaid.

§ 41.   Jäätmete kõrvaldamine

  (1) Jäätmed kõrvaldatakse tootmisest ja olmest nende:
  1) korduvkasutamisega;
  2) ladustamisega;
  3) hajutamisega;
  4) matmisega.

  (2) Tootmisprotsessis tekkinud jäätmete looduskeskkonnale ohutu kõrvaldamise eest vastutab nende tekitaja.

  (3) Olmejäätmete kõrvaldamise korraldab kohaliku omavalitsuse organ.

  (4) Jäätmete kõrvaldamisega seotud kulud kannab nende tekitaja.

§ 42.   Jäätmete kõrvaldamise tingimused

  Jäätmed kõrvaldatakse viisil, mis tagab võimaluse nende edasiseks majanduslikuks kasutamiseks või nende ohutuse looduskeskkonnale.

Looduskeskkonna seisundi häirimine

§ 43.   Inimtegevusest tulenev looduskeskkonna häiring kui objekt

  Looduskeskkonna häiringuna käsitatakse inimtegevusega kaasnevat looduskeskkonda mõjutavat jääksoojust, müra, kiirgust jms.

§ 44.   Looduskeskkonna häirimise lubatavus

  Looduskeskkonna häirimine on lubatav kehtivate normatiivide piires.

IV. Looduse seisundi jälgimine, hindamine ja sellest informeerimine

§ 45.   Riiklikud looduskaitseorganid informatsiooni valdajana

  (1) Riiklikud looduskaitseorganid koondavad, koguvad, töötlevad, säilitavad ja väljastavad andmeid looduse seisundi ja kasutamise kohta.

  (2) Looduskeskkonna seisundit jälgitakse ja hinnatakse riikliku seiresüsteemi abil. Ettevõtete loodust mõjutava tegevuse jälgimine toimub ettevõtete endi kulul.

  (3) Riiklikel looduskaitseorganitel ja kohaliku omavalitsuse organitel on õigustasuta ja piiranguteta saada kogu informatsiooni Eesti loodusega seotud uuringute tulemustest ning looduskasutusest ja looduskeskkonna seisundist.

  (4) Looduskaitsealase teadustööga seotud informatsiooni väljastamisel tagatakse koguja ja töötleja autoriõigus.

§ 46.   Looduskaitsealase informatsiooni kasutamine

  (1) Looduskaitsealane informatsioon on avalik ning selle põhinäitajaid esitavad riiklikud looduskaitseorganid regulaarselt avaldamiseks massiteabevahendites.

  (2) Riiklikud looduskaitseorganid on kohustatud viivitamatult informeerima avalikkust looduses aset leidnud avariidest ja norme ületavatest reostusjuhtudest.

  (3) Igal kodanikul on õigus saada informatsiooni tema kodukoha loodust ja elukeskkonda mõjutavate projektide, tööde ja ürituste kohta.

§ 47.   Loodusvarade ja nende kasutamise arvestus

  (1) Eesti NSV territooriumil asuvate loodusvarade ja nende kasutamise üle peetakse riiklikku arvestust.

  (2) Eesti loodusvarasid majandatakse riikliku arvestuse alusel.

V. Vastutus looduse kaitse ja kasutamise nõuete rikkumise eest ja vaidluste lahendamine

§ 48. – § 56. [Kehtetud - RT I 1997, 86, 1460 - jõust. 20.12.1997]

VI. Rahvusvahelised suhted

§ 57.   Välisriikide juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute kohustus hoida Eesti loodust ja kaitsta selle rikkusi

  Välisriikide juriidilised isikud ja kodanikud ning kodakondsuseta isikud on kohustatud hoidma Eesti loodust ja kaitsma selle rikkusi vastavalt Eesti NSV seadusandlusele.

§ 58.   Rahvusvahelised lepingud

  Kui rahvusvahelise lepinguga laienevad Eesti NSV-le looduskaitselised nõuded, mis erinevad Eesti NSV looduse kaitse ja kasutamise alase seadusandlusega kehtestatutest, siis kohaldatakse rahvusvahelise lepingu nõudeid, välja arvatud juhtudel, mil Eestis kehtivad nõuded on karmimad.