Inimkaubandusvastane Euroopa Nõukogu konventsioon
Vastu võetud 16.05.2005
Inimkaubandusvastase Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seadus
Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta
PREAMBUL
Euroopa Nõukogu liikmesriigid ja teised allakirjutanud konventsiooniosalised,
arvestades, et Euroopa Nõukogu eesmärk on saavutada liikmete suurem ühtsus;
arvestades, et inimkaubandus rikub inimõigusi ning inimese õigust väärikusele ja puutumatusele;
arvestades, et inimkaubanduse tagajärjel võivad ohvrid sattuda orjusse;
arvestades, et ohvrite õiguste austamine, ohvrite kaitse ja võitlus inimkaubanduse vastu peavad olema ülimaiks eesmärkideks;
arvestades, et kõik inimkaubandust ennetavad toimingud ja algatused peavad olema mittediskrimineerivad, võtma arvesse soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet ja lapse õigusi;
meenutades liikmesriikide välisministrite deklaratsioone, mis võeti vastu ministrite komitee 112. (14. ja 15. mail 2003) ja 114. (12. ja 13. mail 2004) istungil ning mis kutsusid Euroopa Nõukogu üles tugevdama jõupingutusi inimkaubandusvastaseks tegevuseks;
pidades meeles inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (1950) ja selle protokolle;
pidades meeles ministrite komitee järgmisi soovitusi Euroopa Nõukogu liikmesriikidele: soovitust nr R (91) 11 laste ja noorukite seksuaalse ärakasutamise, pornograafia ja prostitutsiooni ning laste ja noorukitega kaubitsemise kohta; soovitust nr R (97) 13 tunnistajate ähvardamise ja kaitse õiguste kohta; soovitust nr R (2000) 11 seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga inimkaubanduse vastu võitlemise kohta; soovitust Rec (2001) 16 laste kaitsmise kohta seksuaalse ärakasutamise eest ning soovitust Rec (2002) 5 naiste kaitsmise kohta vägivalla eest;
pidades meeles Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee järgmisi soovitusi: soovitust 1325 (1997) naistega kaubitsemise ja sunnitud prostitutsiooni kohta Euroopa Nõukogu liikmesriikides; soovitust 1450 (2000) naiste vastu suunatud vägivalla kohta Euroopas; soovitust 1545 (2002) naistega kaubitsemise vastase kampaania kohta; soovitust 1610 (2003) naistega kaubitsemise ja prostitutsiooniga seotud rände kohta; soovitust 1611 (2003) organikaubanduse kohta Euroopas; soovitust 1663 (2004) koduse orjuse: sunnitöö, au pair'ide ja posti teel tellitavate pruutide kohta;
pidades meeles Euroopa Liidu Nõukogu 19. juuli 2002. aasta raamotsust inimkaubanduse vastu võitlemise kohta, Euroopa Liidu Nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsust ohvri olukorra kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Liidu Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi elamisloa väljastamise kohta kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kes on olnud seotud ebaseaduslikule sisserändele kaasaaitamisega, kuid teevad pädevate asutustega koostööd;
võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni ning selle naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokolli, et edendada neis ettenähtud kaitset ja norme;
võttes arvesse teisi rahvusvahelisi õigusakte, mis on asjakohased inimkaubandusvastases tegevuses;
võttes arvesse vajadust töötada välja üldine rahvusvaheline õigusakt, milles käsitletakse inimkaubanduse ohvrite inimõigusi ja millega luuakse asjakohane järelevalve süsteem,
on kokku leppinud järgmises.
I peatükk. Eesmärgid, kohaldamisala, võrdse kohtlemise põhimõte ja mõisted
Artikkel 1. Konventsiooni eesmärgid
1. Konventsiooni eesmärgid on:
a) ennetada inimkaubandust ja selle vastu võidelda, arvestades soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet;
b) kaitsta inimkaubanduse ohvrite inimõigusi, luua ohvrite ja tunnistajate kaitse ja abistamise üldine normistik, arvestades soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet, ning tagada tõhus uurimine ja kohtu alla andmine;
c) edendada rahvusvahelist inimkaubandusvastast koostööd.
2. Konventsiooni tõhusa rakendamise tagamiseks luuakse konventsiooniga asjakohane järelevalve süsteem.
Artikkel 2. Kohaldamisala
Konventsiooni kohaldatakse kõikidele riigisisese ja riikidevahelise inimkaubanduse avaldumisvormidele, sõltumata nende seotusest organiseeritud kuritegevusega.
Artikkel 3. Võrdse kohtlemise põhimõte
Konventsiooniosalised rakendavad konventsiooni sätteid, eelkõige ohvrite õiguste kaitsmise ja edendamise meetmeid, mis tahes vahetegemiseta soo, rassi, nahavärvi, keele, usu, poliitiliste või muude vaadete, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, rahvusvähemusse kuulumise või varandusliku, sünnipärase või muu seisundi alusel.
Artikkel 4. Mõisted
Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) inimkaubandus – isiku ärakasutamise eesmärgil tema värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine jõu või muu sunnimeetodi kasutamise või sellega ähvardamise, inimröövi, pettuse, võimu kuritarvitamise või isiku abitu seisundi ärakasutamise või teist isikut kontrolliva isiku nõusoleku saavutamiseks makse tegemise või vastuvõtmise või muu hüvise pakkumise või vastuvõtmise teel. Ärakasutamine sisaldab vähemalt teise isiku prostitutsioonile sundimist või muul viisil seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilist tööd või teenuseid, orjuses või sama laadi seisundis pidamist või elundite eemaldamist;
b) inimkaubanduse ohvri nõusolek punktis a nimetatud tahtliku ärakasutamisega ei muuda teo olemust, kui see on toime pandud punktis a nimetatud viisil;
c) lapse ärakasutamise eesmärgil tema värbamist, vedamist, üleandmist, majutamist või vastuvõtmist peetakse inimkaubanduseks ka juhul, kui seda ei ole toime pandud punktis a nimetatud viisil;
d) laps – alla 18-aastane isik;
e) ohver – füüsiline isik, kes on selles artiklis määratletud tähenduses inimkaubanduse subjektiks.
II peatükk. Ennetamine, koostöö ja muud meetmed
Artikkel 5. Inimkaubanduse ennetamine
1. Konventsiooniosaline võtab meetmeid inimkaubanduse ennetamise ja selle vastu võitlemise eest vastutavate asutuste tegevuse riigisiseseks kooskõlastamiseks ja selle tõhustamiseks.
2. Konventsiooniosaline kavandab või tõhustab inimkaubanduse ennetamiseks tegevussuundi ja programme: uuringuid, teavitamist, teadlikkuse suurendamist ja hariduskampaaniaid, sotsiaalseid ja majanduslikke algatusi ning koolitusprogramme, mis on eelkõige määratud inimkaubanduse riskirühmadele ja inimkaubanduse teemaga tegelevatele asjatundjatele.
3. Konventsiooniosaline soodustab inimõigustel põhinevat käsitusviisi ja peab kõigi lõikes 2 nimetatud tegevussuundade ja programmide arendamisel, rakendamisel ning hindamisel silmas soolise süvalaiendamise põhimõtet ja lapsetundlikku käsitusviisi.
4. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et võimaldada seaduslikku sisserännet, eelkõige levitavad asjaomased ametid täpset teavet, kuidas siseneda riigi territooriumile ja seal viibida seaduslikul teel.
5. Konventsiooniosaline võtab erimeetmeid, et vähendada laste inimkaubanduse ohvriteks sattumise ohtu, peaasjalikult tagades neile kaitsva keskkonna.
6. Käesoleva artikli kohaste meetmete võtmisse kaasatakse vajaduse korral vabaühendused ning teised asjakohased organisatsioonid ja kodanikeühendused, kelle tegevuse eesmärk on ennetada inimkaubandust ja kaitsta või abistada ohvreid.
Artikkel 6. Nõudluse vähendamise meetmed
Et vähendada nõudlust, mis soodustab isikute, eelkõige naiste ja laste igasugust ärakasutamist ning viib inimkaubanduseni, võtab või tugevdab konventsiooniosaline seadusandlikke, haldus-, haridus-, sotsiaal-, kultuurilisi või muid meetmeid, sealhulgas:
a) teeb uuringuid heade tavade, meetmete ja strateegiate kohta;
b) tõstab teadlikkust meedia ja kodanikuühiskonna vastutusest ja suurest osatähtsusest nõudluse kui inimkaubanduse ühe algpõhjuse tuvastamises;
c) korraldab teavituskampaaniaid, kuhu vajaduse korral kaasatakse teiste hulgas ametiasutusi ja poliitikakujundajaid;
d) võtab ennetavaid meetmeid, sealhulgas rakendab kooliealistele poistele ja tüdrukutele mõeldud haridusprogramme, milles rõhutatakse soolise vahetegemise lubamatust ja selle hävitavaid tagajärgi ning soolise võrdõiguslikkuse ja iga inimese väärikuse ja puutumatuse tähtsust.
Artikkel 7. Piirimeetmed
1. Piiramata rahvusvahelisi isikute vaba liikumisega seotud kohustusi, tugevdavad konventsiooniosalised võimalust mööda piirikontrolli, et ennetada ja avastada inimkaubandust.
2. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke või muid kohaseid meetmeid, et võimalust mööda hoida ära kommertsvedajate käitatavate sõidukite kasutamist konventsioonis nimetatud kuritegude toimepanemiseks.
3. Vajaduse korral ja rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist piiramata peab nimetatud meetmetega tagama, et kommertsvedajatele, sealhulgas mis tahes veondusettevõtjale, sõiduki omanikule või teenusepakkujale kehtestatakse kohustus teha kindlaks, et kõigil reisijatel on olemas sihtriiki sisenemiseks nõutav reisidokument.
4. Konventsiooniosaline võtab riigisisese õiguse kohaselt meetmeid, et tagada karistused lõikes 3 ettenähtud kohustuse rikkumiste korral.
5. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke või muid meetmeid, et võimaldada riigisisese õiguse kohaselt keelduda väljastamast viisat isikule, kes on toime pannud konventsioonis nimetatud kuriteo, või sellise isiku viisa tühistada.
6. Konventsiooniosalised tugevdavad piirikontrolliasutuste koostööd, luues muu hulgas otsesed suhtluskanalid ja neid töös hoides.
Artikkel 8. Dokumentide turvalisus ja kontroll
Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et tagada:
a) reisi- või isikut tõendavate dokumentide selline kvaliteet, et neid ei saaks kergelt kuritarvitada, hõlpsasti võltsida ega ebaseaduslikult muuta, paljundada või välja anda;
b) konventsiooniosalise või tema nimel väljastatavate reisi- ja isikut tõendavate dokumentide usaldusväärsus ja turvalisus ning ennetada nende ebaseaduslikku valmistamist ja väljastamist.
Artikkel 9. Dokumentide seaduslikkus ja kehtivus
Teise konventsiooniosalise taotlusel kinnitab konventsiooniosaline riigisisese õiguse kohaselt ja mõistliku aja jooksul reisi- või isikut tõendavate dokumentide seaduslikkuse ning kehtivuse, kui need on väljastatud tema nimel või arvatavalt tema nimel ning on kahtlus, et neid on kasutatud inimkaubanduses.
III peatükk. Meetmed ohvrite kaitsmiseks ja nende õiguste soodustamiseks
ning soolise võrdõiguslikkuse tagamine
Artikkel 10. Ohvrite tuvastamine
1. Konventsiooniosaline hoolitseb, et tema pädevates asutustes oleksid isikud, kes on saanud inimkaubanduse ennetamist ja selle vastu võitlemist ning ohvrite, sealhulgas lapsohvrite tuvastamist ja abistamist käsitleva väljaõppe, ning tagab asutuste koostöö nii omavahel kui ka asjaomaste tugiorganisatsioonidega, nii et ohvrid tuvastatakse menetluses, mis võtab kohaselt arvesse nais- ja lapsohvrite eriolukorda; asjakohastel juhtumitel väljastatakse elamisload artiklis 14 sätestatud tingimustel.
2. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke või muid meetmeid, et vajaduse korral tuvastada ohvreid koostöös teiste konventsiooniosaliste ja asjaomaste tugiorganisatsioonidega. Konventsiooniosaline tagab, et isikut, kelle puhul pädevatel asutustel on alust arvata, et ta on sattunud inimkaubanduse ohvriks, ei saadeta riigist välja, kuni pädevad asutused on viinud lõpule artiklis 18 sätestatud ohvri tuvastamise menetluse, ning tagab talle samuti artikli 12 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud abi.
3. Kui ohvri vanus ei ole teada, kuid on alust arvata, et ohver on laps, võimaldatakse talle kui lapsele erikaitse kuni tema vanuse kindlakstegemiseni.
4. Kui saatjata laps on tuvastatud kui ohver, peab konventsiooniosaline viivitamata:
a) tagama lapsele esindajaks tema huvides tegutseva seadusliku eestkostja, organisatsiooni või asutuse;
b) võtma meetmeid ohvri identiteedi ja kodakondsuse kindlakstegemiseks;
c) tegema kõik, mis võimalik, et leida ohvri perekond, kui see on lapse huvides.
Artikkel 11. Eraelu kaitse
1. Konventsiooniosaline kaitseb ohvrite eraelu ja identiteeti. Nende isikuandmeid säilitatakse ja kasutatakse kooskõlas isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsiooniga (ETS nr 108).
2. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et eelkõige inimkaubanduse lapsohvri identiteet või selle tuvastamist võimaldavad üksikasjad ei saaks meedias või muul viisil avalikult teatavaks, välja arvatud eriolukorras, kui on vaja leida üles pereliikmed või muud moodi tagada lapse heaolu ja kaitse.
3. Konventsiooniosaline kaalub kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 10, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus, selliste meetmete võtmist, mis ergutaksid meediat kaitsma ohvrite eraelu ja identiteeti enesekontrolli süsteemi või reguleeritavate või koosreguleeritavate meetmete abil.
Artikkel 12. Ohvriabi
1. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke või muid meetmeid, et aidata kaasa ohvrite füüsilisele, psühholoogilisele ja sotsiaalsele tervenemisele. Nimetatud abi hõlmab vähemalt:
a) elatustaseme tagamist, mis võimaldab ära elada, selliste meetmete abil nagu kohane ja turvaline majutus ning psühholoogiline ja materiaalne abi;
b) juurdepääsu esmaabile;
c) vajaduse korral tõlkija ja tõlgi teenuseid;
d) nõustamist ja teavitamist, eelkõige ohvrite seaduslike õiguste ja neile võimaldatavate teenuste kohta, neile arusaadavas keeles;
e) abi, mis võimaldab esindada ja arvesse võtta nende õigusi ja huve kuriteo toimepanijate vastu teostatavate kriminaalmenetluste asjakohastes järkudes;
f) laste juurdepääsu haridusele.
2. Konventsiooniosaline võtab arvesse ohvri turvalisuse- ja kaitsevajadusi.
3. Lisaks tagab konventsiooniosaline vajaliku arsti- või muu abi tema territooriumil seaduslikult resideerivatele ohvritele, kellel ei ole piisavalt vahendeid ja kes sellist abi vajavad.
4. Konventsiooniosaline võtab vastu eeskirjad, mille kohaselt saavad tema territooriumil seaduslikult resideerivad ohvrid tööturule, kutseõppele ja haridusele juurdepääsu õiguse.
5. Konventsiooniosaline võtab vajaduse korral meetmeid, et teha riigisiseses õiguses sätestatud tingimustel koostööd vabaühenduste ja muude asjaomaste organisatsioonidega või ohvrite abistamisega tegelevate kodanikeühendustega.
6. Konventsiooniosaline tagab seadusandlike või muude meetmetega, et ohvri abistamise tingimuseks ei seata tema valmisolekut olla tunnistajaks.
7. Selle artikli rakendamiseks osutavad konventsiooniosalised teenuseid ohvrite teadlikul nõusolekul, võttes majutuse, hariduse ja vajaliku arstiabi võimaldamisel arvesse kaitsetus olukorras olevate isikute erivajadusi ja laste õigusi.
Artikkel 13. Taastumis- ja järelemõtlemisaeg
1. Kui on alust arvata, et isik on ohver, võimaldab konventsiooniosaline talle riigisisese õigusega vähemalt 30-päevase taastumis- ja järelemõtlemisaja. See aeg peab olema küllaldane isiku tervenemiseks ja inimkaubitsejate mõju alt pääsemiseks ja teadliku otsuse langetamiseks koostöö kasuks pädevate asutustega. Nimetatud aja jooksul ei tohi ohvrit välja saata. Säte ei piira pädevate asutuste tegevust asjaomase riigisisese menetluse mis tahes järgus, eelkõige kuritegude uurimisel ja kohtu alla andmisel. Selle perioodi jooksul annavad konventsiooniosalised asjaomastele isikutele õiguse viibida nende territooriumil.
2. Selle perioodi jooksul on lõikes 1 nimetatud isikutel õigus saada artikli 12 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud abi.
3. Konventsiooniosalised ei ole kohustatud nimetatud perioodist kinni pidama, kui seda takistavad riigi avaliku korra alused või kui leitakse, et ohvri staatust on taotletud kohatult.
Artikkel 14. Elamisluba
1. Konventsiooniosaline väljastab ohvritele pikendatava elamisloa, kui on tegu ühe või mõlema järgneva olukorraga:
a) pädeva asutuse arvates on nende viibimine riigis vajalik nende isikliku olukorra tõttu;
b) pädeva asutuse arvates on nende viibimine riigis vajalik, et teha nendega koostööd uurimise või kriminaalmenetluse raames.
2. Õigusliku vajaduse korral väljastatakse lapsohvritele nende huve arvestades elamisluba ja pikendatakse seda samadel tingimustel.
3. Elamisloa pikendamata jätmine või tühistamine otsustatakse konventsiooniosalise riigisiseses õiguses sätestatud tingimuste kohaselt.
4. Kui ohver esitab elamisloa taotluse muul alusel, võtab asjaomane konventsiooniosaline arvesse, et isikul on või on olnud elamisluba lõike 1 kohaselt.
5. Arvestades konventsiooniosaliste artiklis 40 nimetatud kohustusi, tagab konventsiooniosaline, et loa selle sätte järgi väljastamine ei piira õigust taotleda ja saada varjupaika.
Artikkel 15. Õiguslik ja muu hüvitis
1. Konventsiooniosaline tagab ohvritele alates nende esimesest kokkupuutest pädevate asutustega juurdepääsu asjaomaseid õigus- ja haldusmenetlusi käsitlevale teabele neile arusaadavas keeles.
2. Konventsiooniosaline sätestab riigisiseses õiguses ohvri õiguse saada tasuta õigusabi kooskõlas riigisisese õigusega.
3. Konventsiooniosaline sätestab riigisiseses õiguses ohvri õiguse saada kuriteo toimepanijatelt hüvitist.
4. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et tagada ohvritele hüvitis riigisisese õiguse kohaselt, näiteks ohvriabifondi loomise või ohvrite sotsiaalabi ja sotsiaalse lõimimise programmide kaudu, mida võib rahastada artiklis 23 ettenähtud meetmete võtmise tulemusel saadud varadest.
Artikkel 16. Ohvrite repatrieerimine ja tagasisaatmine
1. Konventsiooniosaline, kelle kodanik ohver on või kelle riigis oli ohvril vastuvõtva konventsiooniosalise territooriumile sisenedes alaline elamisluba, peab ohvri õigusi, turvalisust ja väärikust silmas pidades võimaldama ohvri tagasisaatmise ja nõustuma sellega ilma põhjendamatu viivituseta.
2. Kui konventsiooniosaline saadab ohvri tagasi teise riiki, tuleb seda teha selle isiku õigusi, turvalisust ja väärikust ja mis tahes tema ohvristaatust käsitlevate õigusmenetluste staadiumit silmas pidades ning tagasisaatmine peab eelistatavalt olema vabatahtlik.
3. Vastuvõtva konventsiooniosalise taotluse korral kinnitab taotluse saanud konventsiooniosaline, kas isik on tema riigi kodanik või oli tal vastuvõtva konventsiooniosalise territooriumile sisenedes taotluse saanud konventsiooniosalise riigis alalise elamise õigus.
4. Ilma kohaste dokumentideta ohvri tagasisaatmise võimaldamiseks peab konventsiooniosaline, kelle kodanik see isik on või kelle riigis tal oli alalise elamise õigus vastuvõtva konventsiooniosalise territooriumile sisenedes, nõustuma väljastama vastuvõtva konventsiooniosalise taotluse korral reisidokumendi või muu loa, mis võimaldab isikul reisida ja taassiseneda selle konventsiooniosalise territooriumile.
5. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke või muid meetmeid, et rakendada tagasisaatmisprogramme, millesse kaasatakse riigisiseseid või rahvusvahelisi asutusi ja vabaühendusi. Programmide eesmärk on hoida ära taas ohvriks sattumine. Konventsiooniosaline peaks tegema kõik selleks, et soodustada ohvrite taaslõimumist selle riigi ühiskonda, kuhu tagasi pöördutakse, sealhulgas haridussüsteemi ja tööturule, eelkõige ametioskuste omandamise ja parandamise kaudu. Lapsi silmas pidades peaksid need programmid sisaldama õigust saada haridust ja meetmeid, mis tagaksid perekonna või asjakohaste hoolekandeasutuste küllaldase hoolitsuse või vastuvõtu.
6. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke või muid meetmeid, vajaduse korral koostöös teise asjaomase konventsiooniosalisega, et teha ohvritele kättesaadavaks nende üksuste kontaktandmed, kes saavad neid abistada riigis, kuhu nad tagasi saadetakse või repatrieeritakse, näiteks õiguskaitseasutused, vabaühendused, juristid, kes saaksid neid nõustada, ja sotsiaalhoolekandeasutused.
7. Lapsohvreid ei saadeta riiki tagasi, kui riski- ja turvahinnangute kohaselt ei oleks tagasisaatmine lapse huvides.
Artikkel 17. Sooline võrdõiguslikkus
Konventsiooniosaline seab käesolevas peatükis nimetatud meetmeid võttes eesmärgiks soodustada soolist võrdõiguslikkust ja lähtub meetmete väljatöötamisel, võtmisel ja hindamisel soolise süvalaiendamise põhimõttest.
IV peatükk. Kriminaalmateriaalõigus
Artikkel 18. Inimkaubanduse kriminaliseerimine
Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, et kehtestada artiklis 4 nimetatud tahtlik käitumine kuriteona.
Artikkel 19. Ohvri teenuste kasutamise kriminaliseerimine
Konventsiooniosaline kaalub seadusandlike ja muude meetmete võtmist, et kehtestada riigisiseses õiguses kuriteona konventsiooni artikli 4 punktis a nimetatud ärakasutamise aluseks olevate teenuste kasutamine, kui on teada, et isik on inimkaubanduse ohver.
Artikkel 20. Reisi- või isikut tõendavate dokumentidega seotud tegevuse kriminaliseerimine
Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, et kehtestada kuriteona järgmised toimingud, kui need on tehtud tahtlikult ja inimkaubanduse võimaldamise eesmärgiga:
a) reisi- või isikut tõendava dokumendi võltsimine;
b) niisuguse dokumendi hankimine või sellega varustamine;
c) teise isiku reisi- või isikut tõendava dokumendi kinnihoidmine, äravõtmine, varjamine, kahjustamine või hävitamine.
Artikkel 21. Katse ning kaasaaitamine või kihutamine
1. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, et kehtestada kuriteona artiklites 18 ja 20 nimetatud kuritegudele tahtlik kaasaaitamine või kihutamine.
2. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, et kehtestada kuriteona artiklis 18 ja artikli 20 punktis a nimetatud kuriteo katse.
Artikkel 22. Juriidilise isiku vastutus
1. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, et tagada juriidilise isiku vastutusele võtmine konventsioonis nimetatud kuriteos, mille on juriidilise isiku kasuks toime pannud iseseisvalt või juriidilise isiku organi liikmena tegutsenud füüsiline isik, kes on juriidilise isiku juures juhtival kohal, ja mis põhineb:
a) õigusel esindada juriidilist isikut;
b) volitusel teha juriidilise isiku nimel otsuseid;
c) volitusel kontrollida juriidilist isikut.
2. Lisaks lõikes 1 sätestatud juhtudele võtab konventsiooniosaline meetmeid, et tagada juriidilise isiku vastutusele võtmise võimalus, kui puudulik järelevalve või kontroll lõikes 1 nimetatud füüsilise isiku poolt võimaldab juriidilise isiku volitusel tegutseval füüsilisel isikul panna juriidilise isiku kasuks toime konventsioonis nimetatud kuriteo.
3. Konventsiooniosalise õiguspõhimõtete kohaselt võib juriidilise isiku võtta kriminaal-, tsiviil- või haldusvastutusele.
4. Nimetatud vastutus ei mõjuta kuriteo toimepannud füüsiliste isikute kriminaalvastutust.
Artikkel 23. Mõjutusvahendid ja meetmed
1. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, et tagada artiklites 18–21 nimetatud kuritegude karistamine tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistustega. Karistused peavad sisaldama artiklis 18 nimetatud füüsiliste isikute toimepandud kuritegude eest vabadusekaotust sisaldavaid karistusi, mis võivad anda aluse väljaandmiseks.
2. Konventsiooniosaline tagab, et artikli 22 alusel vastutusele võetavatele juriidilistele isikutele mõistetakse karistuseks tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalsed või muud mõjutusvahendid või meetmed, sealhulgas rahalised mõjutusvahendid.
3. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, mis võimaldavad tal konfiskeerida või muul moel ära võtta artiklis 18 ja artikli 20 punktis a nimetatud kuritegude vahendid ja nendest saadud tulu või vara, mille väärtus vastab sellisele tulule.
4. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, mis võimaldavad inimkaubanduseks kasutatud asutuse ajutiselt või alaliselt sulgeda, piiramata heausklike kolmandate isikute õigusi, või keelata kuriteo toimepanijale ajutiselt või alaliselt tegevus, mille käigus kuritegu toime pandi.
Artikkel 24. Raskendavad asjaolud
Konventsiooniosaline tagab, et alljärgnevaid asjaolusid vaadeldakse artiklis 18 nimetatud kuritegude eest karistuse mõistmisel raskendavate asjaoludena:
a) kuritegu on seadnud tahtlikult või raske hooletuse tõttu ohtu ohvri elu;
b) kuritegu on pandud toime lapse vastu;
c) kuriteo on pannud toime avalik teenistuja oma kohuseid täites;
d) kuritegu on pandud toime kuritegeliku organisatsiooni raames.
Artikkel 25. Eelmised süüdimõistmised
Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, mis võimaldavad võtta karistuse otsustamisel arvesse lõppkaristusi, mille on mõistnud teine konventsiooniosaline seoses konventsioonis nimetatud kuritegudega.
Artikkel 26. Karistamata jätmise säte
Konventsiooniosaline tagab riigisisese õigussüsteemi põhimõtete kohaselt võimaluse jätta ohvritele nende osalemise korral ebaseaduslikus tegevuses karistus mõistmata ulatuses, milles ohvreid on nimetatud tegevuseks sunnitud.
V peatükk. Uurimine, kohtu alla andmine ja menetlusõigus
Artikkel 27. Ex parte ja ex officio kohaldamine
1. Konventsiooniosaline tagab, et konventsioonis nimetatud kuritegude korral ei sõltu uurimine ega kohtu alla andmine ohvri avaldusest või süüdistusest, vähemalt juhul, kui kuritegu on osaliselt või tervenisti pandud toime tema territooriumil.
2. Konventsiooniosaline tagab, et juhul, kui isiku suhtes on kuritegu pandud toime väljaspool selle konventsiooniosalise territooriumi, kus ta alaliselt elab, võib isik esitada kaebuse elukohariigi pädevale asutusele. Kui pädeval asutusel, kellele kaebus esitatakse, ei ole pädevust selles küsimuses, edastab ta selle viivitamata selle konventsiooniosalise pädevale asutusele, kelle territooriumil on kuritegu toime pandud. Kaebusega tegeldakse selle konventsiooniosalise riigisisese õiguse kohaselt, kus kuritegu on toime pandud.
3. Konventsiooniosaline tagab riigisisese õiguse kohaselt seadusandlike või muude meetmetega mis tahes rühmale, sihtasutusele, liidule või vabaühendusele, kelle eesmärgiks on võidelda inimkaubanduse vastu või kaitsta muul moel inimõigusi, võimaluse abistada ja toetada ohvrit tema nõusolekul artiklis 18 nimetatud kuritegude kriminaalmenetluse jooksul.
Artikkel 28. Ohvrite, tunnistajate ja õigusasutustega koostöö tegijate kaitse
1. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke või muid meetmeid, et sätestada tõhus ja kohane kaitse võimaliku kättemaksu ja hirmutamise eest, eelkõige uurimise ning kuriteo toimepanijate kohtu alla andmise ajal ja pärast seda:
a) ohvritele;
b) vajaduse korral neile, kes teavitavad artiklis 18 nimetatud kuritegudest või teevad muul moel koostööd uurimist läbiviivate või süüdistust esitavate ametivõimudega;
c) tunnistajatele, kes annavad ütlusi artiklis 18 nimetatud kuritegude kohta;
d) vajaduse korral punktides a ja c nimetatud isikute pereliikmetele.
2. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke või muid meetmeid, et tagada ja pakkuda eri kaitsevõimalusi. Need võivad sisaldada füüsilist kaitset, ümberpaigutamist, identiteedimuutust ja abistamist töökoha saamisel.
3. Lapsohvrile võimaldatakse lapse huvisid arvesse võttes erikaitse.
4. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke või muid meetmeid, et vajaduse korral pakkuda rühmade, sihtasutuste, liitude ja vabaühenduste liikmetele, kes tegutsevad artikli 27 lõike 3 kohaselt, kohast kaitset võimaliku kättemaksu ja hirmutamise eest, eelkõige uurimise ning kuriteo toimepanijate kohtu alla andmise ajal ja pärast seda.
5. Konventsiooniosaline kaalub käesoleva artikli rakendamiseks teiste riikidega lepingute ja kokkulepete sõlmimist.
Artikkel 29. Eri- ja kooskõlastamisasutused
1. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et tagada inimkaubanduse vastu võitlemisele ja ohvrite kaitsmisele spetsialiseerunud isikute või üksuste olemasolu. Nimetatud isikutel või üksustel peab tõhusaks ja survevabaks toimimiseks olema vajalik sõltumatus konventsiooniosalise õigussüsteemi aluspõhimõtete kohaselt. Nimetatud isikud või üksuste töötajad peavad saama asjakohase väljaõppe ja ülesannete täitmiseks vajalikud rahalised vahendid.
2. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et kooskõlastada oma valitsusasutuste ja teiste avalik-õiguslike asutuste inimkaubandusvastane tegevus, vajaduse korral kooskõlastamisasutusi määrates.
3. Konventsiooniosaline näeb ette asjaomaste ametnike koolituse või koolituse tõhustamise inimkaubanduse ennetamise ja selle vastu võitlemise vallas, sealhulgas inimõigustealase koolituse. Koolitus võib olla asutusepõhine ja keskendub vajaduse korral inimkaubanduse ennetamise meetoditele, inimkaubitsejate kohtu alla andmisele ja ohvrite õiguste kaitsmisele, sealhulgas ohvrite kaitsmisele inimkaubitsejate eest.
4. Konventsiooniosaline kaalub riikliku voliniku määramist või muid meetmeid riigiasutuste inimkaubandusvastase tegevuse järelevalveks ja riigisiseste õigusaktide rakendamiseks.
Artikkel 30. Kohtumenetlused
Konventsiooniosaline võtab inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eelkõige selle artikli 6 alusel seadusandlikke ja muid meetmeid, et tagada riigisisese õiguse kohaselt kohtumenetluste ajal:
a) ohvrite eraelu ja vajaduse korral ka identiteedi kaitse;
b) ohvrite turvalisus ja kaitse hirmutamise eest;
lapsohvrite korral kantakse eriti hoolt laste vajaduste eest ning tagatakse neile õigus saada erikaitset.
Artikkel 31. Jurisdiktsioon
1. Konventsiooniosaline võtab seadusandlikke või muid meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon konventsioonis nimetatud kuriteo üle, kui see on toime pandud:
a) tema territooriumil või
b) asjaomase konventsiooniosalise lipu all sõitva laeva pardal või
c) asjaomase konventsiooniosalise seaduste järgi registreeritud õhusõiduki pardal või
d) tema kodaniku poolt või kodakondsuseta isiku poolt, kelle alaline elukoht on tema territooriumil, kui kuritegu on kriminaalõiguse järgi karistatav selle toimepanemise kohas või kui kuritegu on toime pandud väljaspool mis tahes riigi territoriaalset jurisdiktsiooni või
e) asjaomase konventsiooniosalise kodaniku vastu.
2. Konventsiooniosaline võib alla kirjutades või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes teatada Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava deklaratsiooniga, et ta jätab endale õiguse mitte kohaldada või kohaldada ainult erijuhtumitel või -tingimustel lõike 1 punktides d ja e sätestatud jurisdiktsiooni käsitlevaid norme või osa nendest.
3. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon konventsioonis nimetatud kuritegude üle neil juhtudel, kus kuriteo oletatav toimepanija on konventsiooniosalise territooriumil ja konventsiooniosaline ei anna teda pärast väljaandmistaotluse saamist üksnes tema kodakondsuse alusel välja teisele konventsiooniosalisele.
4. Kui konventsioonis nimetatud oletatava kuriteo üle soovib oma jurisdiktsiooni kehtestada rohkem kui üks konventsiooniosaline, peavad konventsiooniosalised vajaduse korral nõu, et määrata süüdistuse esitamiseks kõige kohasem jurisdiktsioon.
5. Rahvusvahelise õiguse üldnorme piiramata ei välista käesolev konventsioon konventsiooniosalisel kasutamast rahvusvahelise õiguse kohast mis tahes kriminaaljurisdiktsiooni.
VI peatükk. Rahvusvaheline koostöö ja kodanikuühiskonnaga tehtav koostöö
Artikkel 32. Rahvusvahelise koostöö üldpõhimõtted ja meetmed
Konventsiooniosalised teevad võimalikult tihedat koostööd, järgides käesolevat konventsiooni, asjaomaseid rahvusvahelisi ja piirkondlikke kokkuleppeid, ühtsete õigusaktide alusel sõlmitud kokkuleppeid ning riigisiseseid õigusakte, selleks et:
– ennetada inimkaubandust ja võidelda selle vastu;
– kaitsta ohvreid ja tagada nende abistamine;
– korraldada konventsioonis nimetatud kuritegude uurimine või menetlus.
Artikkel 33. Meetmed seoses ohustatud või teadmata kadunud isikutega
1. Kui konventsiooniosalisel on talle teadaolevate andmete põhjal alust arvata, et artikli 28 lõikes 1 nimetatud isiku elu, vabadus või füüsiline puutumatus on teise konventsiooniosalise territooriumil otseses ohus, peab ta selle teabe viivitamata edastama teisele konventsiooniosalisele kohaste kaitsemeetmete võtmiseks.
2. Konventsiooniosalised võivad kaaluda koostöö tugevdamist teadmata kadunud inimeste, eelkõige kadunud laste otsimisel, kui nende käsutuses oleva teabe alusel võib olla tegu inimkaubanduse ohvriga. Sel eesmärgil võivad konventsiooniosalised sõlmida kahe- või mitmepoolseid lepinguid.
Artikkel 34. Teavitamine
1. Taotluse saanud konventsiooniosaline teavitab viivitamata konventsiooniosalist, kes on taotluse esitanud, selle peatüki alusel tehtud toimingute lõpptulemusest. Samuti teavitab taotluse saanud konventsiooniosaline viivitamata konventsiooniosalist, kes on taotluse esitanud, asjaoludest, mis ei võimalda soovitud toimingut teha või lükkavad selle olulisel määral edasi.
2. Konventsiooniosaline võib, järgides riigisisest õigust, ilma eelneva taotluseta edastada teisele konventsiooniosalisele uurimise raames saadud teavet, kui tema arvates võib selle avaldamine aidata teisel konventsiooniosalisel alustada või läbi viia konventsioonis nimetatud kuriteo uurimist või menetlust või anda teisele konventsiooniosalisele alust taotleda käesoleva peatüki kohaselt koostööd.
3. Enne nimetatud teabe edastamist võib edastav konventsiooniosaline taotleda, et seda hoitakse konfidentsiaalselt või kasutatakse teatud tingimustel. Kui vastuvõttev konventsiooniosaline ei suuda tingimusi täita, teavitab ta sellest edastavat konventsiooniosalist, kes seejärel otsustab, kas edastab teabe sellest hoolimata. Kui konventsiooniosaline nõustub teabe saamisega teatud tingimustel, on ta kohustatud nendest tingimustest kinni pidama.
4. Kogu teave, mida on taotletud seoses artiklitega 13, 14 ja 16 ning mis on vajalik nende artiklitega antud õiguste tagamiseks, edastatakse asjaomase konventsiooniosalise taotlusel viivitamata ja artiklit 11 silmas pidades.
Artikkel 35. Koostöö kodanikuühiskonnaga
Konventsiooniosaline ergutab riigiasutusi ja -ametnikke tegema koostööd vabaühendustega, teiste asjaomaste organisatsioonidega ning kodanikuühiskonna liikmetega, et strateegiliste partneritena saavutada konventsiooni eesmärk.
VII peatükk. Järelevalve
Artikkel 36. Inimkaubanduse vastu võitlemise eksperdirühm
1. Inimkaubanduse vastu võitlemise eksperdirühm (edaspidi eksperdirühm) teostab järelevalvet selle üle, kuidas konventsiooniosalised käesolevat konventsiooni rakendavad.
2. Eksperdirühm moodustatakse vähemalt 10 ja kõige rohkem 15 liikmest, võttes arvesse soolist ja geograafilist tasakaalu ning eri valdkondade teadmiste kaasamise vajadust. Konventsiooniosaliste komitee valib eksperdirühma liikmed konventsiooniosaliste kodanike seast nelja-aastaseks ametiajaks ning neid võib tagasi valida üheks ametiajaks.
3. Eksperdirühma liikmete valimise põhimõtted on järgmised:
a) nad valitakse kõrge moraaliga isikute seast, keda tuntakse nende pädevuse poolest inimõiguste, ohvrite abistamise ja kaitsmise ning inimkaubanduse vastu võitlemise vallas või kellel on professionaalne kogemus konventsioonis käsitletud valdkondades;
b) nad esindavad end ise, täidavad ülesandeid sõltumatult ja erapooletult ning on ülesannete tõhusaks täitmiseks kättesaadavad;
c) eksperdirühma liikmeks ei saa olla mitu sama konventsiooniosalise kodanikku;
d) nad peaksid esindama peamisi õigussüsteeme.
4. Eksperdirühma liikmete valimise menetluse määrab ministrite komitee pärast seda, kui on pidanud nõu konventsiooniosalistega ja saanud nende ühehäälse heakskiidu, ühe aasta jooksul konventsiooni jõustumisest. Eksperdirühm võtab vastu oma töökorra.
Artikkel 37. Konventsiooniosaliste komitee
1. Konventsiooniosaliste komitee moodustatakse konventsiooniosaliste Euroopa Nõukogu liikmesriikide esindajatest ministrite komitees ja nende konventsiooniosaliste esindajatest, kes ei ole Euroopa Nõukogu liikmed.
2. Konventsiooniosaliste komitee kutsub kokku Euroopa Nõukogu peasekretär. Esimene kokkusaamine peetakse eksperdirühma liikmete valimiseks ühe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist. Edaspidi kohtub see kolmandiku konventsiooniosaliste, eksperdirühma presidendi või peasekretäri taotlusel.
3. Konventsiooniosaliste komitee võtab vastu oma töökorra.
Artikkel 38. Menetlus
1. Hindamismenetlus puudutab konventsiooniosalisi ja see jaotatakse voorudeks, mille pikkuse määrab eksperdirühm. Iga vooru alguses valib eksperdirühm konkreetsed sätted, millele hindamismenetlus rajaneb.
2. Eksperdirühm määrab hindamise korraldamiseks kõige kohasema viisi. Eksperdirühm võib kasutada iga hindamisvooru jaoks küsimustikku, mille alusel hinnatakse, kuidas konventsiooniosalised konventsiooni rakendavad. Küsimustik edastatakse kõikidele konventsiooniosalistele. Konventsiooniosalised vastavad küsimustikule ja muudele eksperdirühma infopäringutele.
3. Eksperdirühm võib küsida teavet kodanikuühiskonnalt.
4. Eksperdirühm võib lisaks koostöös riigiasutuste ja nende määratud kontaktisikuga ning vajaduse korral sõltumatute riigisiseste ekspertide abil korraldada riikidesse külastusi. Nende kestel võivad eksperdirühmale abiks olla konkreetsete valdkondade spetsialistid.
5. Eksperdirühm koostab aruande eelnõu, milles analüüsib hindamise aluseks võetud sätete rakendamist ning teeb soovitusi ja ettepanekuid selle kohta, kuidas asjaomane konventsiooniosaline võiks leitud probleemid kõrvaldada. Aruande eelnõu saadetakse kommenteerimiseks hinnatavale konventsiooniosalisele. Eksperdirühm arvestab kommentaare aruande koostamisel.
6. Selle alusel võtab eksperdirühm vastu oma aruande ja järeldused meetmetest, mida asjaomane konventsiooniosaline on konventsiooni rakendamiseks võtnud. Aruanne ja järeldused saadetakse asjaomasele konventsiooniosalisele ja konventsiooniosaliste komiteele. Eksperdirühma aruanne ja järeldused avalikustatakse pärast nende vastuvõtmist, koos asjaomase konventsiooniosalise võimalike kommentaaridega.
7. Lõigete 1–6 kohaldamist piiramata võib konventsiooniosaliste komitee võtta eksperdirühma aruande ja järelduste alusel vastu asjaomasele konventsiooniosalisele määratud soovitused, milles a) käsitletakse eksperdirühma järelduste rakendamiseks võetavaid meetmeid, vajaduse korral määratakse rakendamisest teavitamise täpne kuupäev, ja b) seatakse eesmärgiks soodustada konventsiooni nõuetekohaseks rakendamiseks selle konventsiooniosalisega koostööd.
VIII peatükk. Suhe teiste rahvusvaheliste kokkulepetega
Artikkel 39. Suhe rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendava naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokolliga
Käesolev konventsioon ei mõjuta õigusi ega kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendava naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokollist, ja on mõeldud tugevdama sellega ette nähtud kaitset ning arendama selles sisalduvaid norme.
Artikkel 40. Suhe teiste rahvusvaheliste kokkulepetega
1. Konventsioon ei mõjuta õigusi ega kohustusi, mis tulenevad muudest rahvusvahelistest kokkulepetest, mille konventsiooniosalised on sõlminud või sõlmivad ning mis sisaldavad sätteid konventsioonis käsitletud valdkonnas ja tagavad inimkaubanduse ohvritele suurema kaitse ja abi.
2. Konventsiooniosalised võivad sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid konventsioonis käsitletud valdkondades, et täiendada või tugevdada selle sätteid või võimaldada selles sisalduvate põhimõtete rakendamist.
3. Piiramata konventsiooni mõtet ja eesmärki ning selle täielikku kohaldamist teiste konventsiooniosaliste suhtes, kohaldavad Euroopa Liidu liikmetest konventsiooniosalised omavahelistes suhetes ühenduse ja Euroopa Liidu eeskirju, kui need on olemas konkreetse valdkonna kohta ja on konkreetsel juhtumil kohaldatavad.
4. Konventsioon ei mõjuta riikide ega isikute õigusi, kohustusi ja vastutust, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja rahvusvahelistest inimõigustest ning kohaldatavuse korral eelkõige pagulasseisundi 1951. aasta konventsioonist ja selle 1967. aasta protokollist ning neis sisalduvast mitteväljasaatmise põhimõttest.
IX peatükk. Konventsiooni muudatused
Artikkel 41. Muudatused
1. Konventsiooniosaline esitab konventsiooni muutmise ettepaneku Euroopa Nõukogu peasekretärile, kes edastab selle Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, kõikidele allakirjutanutele, kõikidele konventsiooniosalistele, Euroopa Ühendusele ning kõikidele riikidele, keda on kutsutud artikli 42 kohaselt konventsioonile alla kirjutama või artikli 43 kohaselt konventsiooniga ühinema.
2. Konventsiooniosalise muudatusettepanek edastatakse eksperdirühmale, kes esitab ministrite komiteele selle kohta arvamuse.
3. Ministrite komitee kaalub muudatusettepanekut ja eksperdirühma arvamust, peab nõu konventsiooniosalistega ja pärast nende ühehäälset nõusolekut võib muudatuse vastu võtta.
4. Muudatuse tekst, mille ministrite komitee on lõike 3 kohaselt vastu võtnud, edastatakse konventsiooniosalistele heakskiitmiseks.
5. Lõike 3 kohaselt vastu võetud muudatus jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb ühe kuu möödumisele päevast, mil kõik konventsiooniosalised on teavitanud peasekretäri selle heakskiitmisest.
X peatükk. Lõppsätted
Artikkel 42. Allakirjutamine ja jõustumine
1. Konventsioon avatakse allakirjutamiseks Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, konventsiooni väljatöötamisel osalenud muudele riikidele ja Euroopa Ühendusele.
2. Konventsioon ratifitseeritakse või kiidetakse heaks. Ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile.
3. Konventsioon jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil vähemalt 10 allakirjutanut, sealhulgas vähemalt 8 Euroopa Nõukogu liikmesriiki on eelmise lõike kohaselt väljendanud nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta.
4. Kui lõikes 1 nimetatud riik või Euroopa Ühendus väljendab hiljem soovi end konventsiooniga siduda, jõustub konventsioon tema suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil riik või ühendus andis ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiule.
Artikkel 43. Konventsiooniga ühinemine
1. Konventsiooni jõustumise järel võib Euroopa Nõukogu ministrite komitee, pärast nõupidamist konventsiooniosalistega ja nendelt ühehäälse nõusoleku saamist, kutsuda Euroopa Nõukogu statuudi artikli 20 punktis d ettenähtud enamuse otsuse ja ministrite komitees osalevate liikmesriikide esindajate ühehäälse otsuse alusel konventsiooniga ühinema riigi, kes ei ole Euroopa Nõukogu liikmesriik ega ole osalenud konventsiooni väljatöötamisel.
2. Ühineva riigi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil riik on ühinemiskirja Euroopa Nõukogu peasekretärile hoiule andnud.
Artikkel 44. Territoriaalne kohaldamine
1. Riik või Euroopa Ühendus võib konventsioonile alla kirjutades või selle ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes täpsustada territooriumi või territooriumid, millele konventsiooni kohaldatakse.
2. Konventsiooniosaline võib hiljem Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetavas deklaratsioonis laiendada konventsiooni kohaldamist deklaratsioonis täpsustatud territooriumile, mille välissuhete eest ta vastutab või mille nimel ta on volitatud kohustusi võtma. Nimetatud territooriumi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele deklaratsiooni laekumisest Euroopa Nõukogu peasekretärile.
3. Kahe eelmise lõike alusel tehtud deklaratsiooni võib selles täpsustatud territooriumi suhtes tagasi võtta, teavitades sellest Euroopa Nõukogu peasekretäri. Tagasivõtmine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele teate laekumisest Euroopa Nõukogu peasekretärile.
Artikkel 45. Reservatsioonid
Konventsiooni sätete suhtes, välja arvatud artikli 31 lõige 2, ei saa teha reservatsioone.
Artikkel 46. Denonsseerimine
1. Konventsiooniosaline võib konventsiooni alati denonsseerida Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava teatega.
2. Denonsseerimine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele teate laekumisest Euroopa Nõukogu peasekretärile.
Artikkel 47. Teatamine
Euroopa Nõukogu peasekretär teeb Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, allakirjutanud riikidele, konventsiooniosalistele, Euroopa Ühendusele ning riikidele, keda on artikli 42 kohaselt kutsutud konventsioonile alla kirjutama või artikli 43 kohaselt konventsiooniga ühinema, teatavaks iga:
a) allakirjutamise;
b) ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise;
c) konventsiooni artiklite 42 ja 43 kohase jõustumise kuupäeva;
d) artikli 41 kohaselt tehtud muudatuse ja selle jõustumise kuupäeva;
e) artikli 46 kohase denonsseerimise;
f) konventsiooniga seotud muu akti, teate või teadaande;
g) artikli 45 kohaselt tehtud reservatsiooni.
Selle kinnituseks on täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.
Koostatud 16. mail 2005 Varssavis ühes eksemplaris inglise ja prantsuse keeles; mõlemad tekstid on võrdselt autentsed ja antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa Nõukogu peasekretär saadab tõestatud koopia kõigile Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, konventsiooni väljatöötamisel osalenud muudele riikidele, Euroopa Ühendusele ja konventsiooniga ühinema kutsutud riikidele.
Council of Europe Convention on Action against Trafficking in Human Beings
Facebook
Twitter