Teksti suurus:

Veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:02.02.2021
Avaldamismärge:RT II, 24.11.2020, 1

Veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon

Vastu võetud 06.11.2001

Vabariigi Valitsuse 08.10.2020 korraldus nr 342 konventsiooni heakskiitmise kohta

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu Eesti Vabariigi suhtes jõustumise kohta


ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni peakonverents, kogunenud 15. oktoobrist 3. novembrini 2001. aastal Pariisi 31. istungjärgule,

tunnistades veealuse kultuuripärandi olulisust inimkonna kultuuripärandi lahutamatu osana ning olulise osana rahvaste ja riikide ajaloos ning nende ühise kultuuripärandiga seotud omavahelistes suhetes;

mõistes veealuse kultuuripärandi kaitse ja säilitamise tähtsust ning asjaolu, et selle eest vastutavad kõik riigid;

nentides üldsuse kasvavat huvi veealuse kultuuripärandi vastu ja selle suuremat väärtustamist üldsuses;

olles veendunud teadusuuringute, teabe ja hariduse tähtsuses veealuse kultuuripärandi kaitsmisel ja säilitamisel;

olles veendunud, et üldsusel on õigus hariduse ja vaba aja veetmise eesmärgil kasutada võimalusi, mida pakub vastutustundlik ja säästev juurdepääs veealusele kultuuripärandile in situ, ja et üldsuse teavitamine aitab suurendada teadlikkust veealusest kultuuripärandist ning aitab veealust kultuuripärandit väärtustada ja kaitsta;

olles teadlikud asjaolust, et veealust kultuuripärandit ohustab sellele suunatud omavoliline tegevus, ning vajadusest tõhusamate meetmete järele sellise tegevuse tõkestamiseks;

olles teadlikud vajadusest asjakohaselt reageerida negatiivsele mõjule, mida veealusele kultuuripärandile võib avaldada seda juhuslikult mõjutav õiguspärane tegevus;

tundes sügavat muret veealuse kultuuripärandi üha suurema kasutamise üle ärieesmärgil, esmajoones teatavatel tegevusaladel, mille eesmärgiks on veealuse kultuuripärandi müük, omandamine või vahetus;

olles teadlikud, et kõrgtasemel tehnoloogia, mis suurendab veealuse kultuuripärandi leidmise ja sellele juurdepääsu võimalusi, on kättesaadav;

uskudes, et riikide, rahvusvaheliste organisatsioonide, teadusasutuste, kutseorganisatsioonide, arheoloogide, tuukrite, teiste huvitatud isikute ning laiema üldsuse koostöö on veealuse kultuuripärandi kaitse seisukohalt oluline;

arvestades, et veealuse kultuuripärandi uurimiseks, väljakaevamiseks ja kaitseks on vaja teaduslikke erimeetodeid ja nende rakendamist, sobivate võtete ja seadmete kasutamist ning kõrgtasemel kutsealast spetsialiseerumist, mis viitab ühtsete reguleerivate kriteeriumide vajalikkusele;

mõistes vajadust kodifitseerida ja järk-järgult täiendada veealuse kultuuripärandi kaitse ja säilitamise eeskirja kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste tavadega, sealhulgas UNESCO 14. novembri 1970. aasta kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsiooni, UNESCO 16. novembri 1972. aasta ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni ning ÜRO 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooniga;

kohustudes suurendama rahvusvahelise, piirkondliku ja riigi tasandi meetmete tõhusust veealuse kultuuripärandi säilitamiseks in situ või vajadusel selle hoolikaks ülestõstmiseks teaduslikul või kaitse eesmärgil;

olles otsustanud oma kahekümne üheksandal istungjärgul, et seda küsimust tuleks reguleerida rahvusvahelise konventsiooniga,

võtab 2. novembril 2001 vastu käesoleva konventsiooni.


Artikkel 1. Mõisted

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1. a) veealune kultuuripärand – kõik inimese olemasolu kultuurilised, ajaloolised või arheoloogilised jäljed, mis on vähemalt 100 aastat olnud osaliselt või täielikult, ajutiselt või pidevalt vee all, näiteks:
     i) muistised, rajatised, hooned, artefaktid ja inimsäilmed koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega;
     ii) laevad, õhusõidukid ja muud sõidukid või nende osad, nende last või muu sisu koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega;
     iii) esiajaloolised esemed;

   b) merepõhja paigaldatud torujuhtmeid ega kaableid ei loeta veealuseks kultuuripärandiks;

   c) merepõhja paigaldatud ja veel kasutusel olevaid rajatisi, mis ei ole torujuhtmed ega kaablid, ei loeta veealuseks kultuuripärandiks;

2. a) osalisriigid – riigid, kes on väljendanud nõusolekut end käesoleva konventsiooniga siduda ja kelle suhtes konventsioon kehtib;

   b) konventsiooni kohaldatakse mutatis mutandis artikli 26 lõike 2 punktis b nimetatud territooriumide suhtes, kes saavad konventsiooni osaliseks kõnealuses lõikes sätestatud tingimustel ja ulatuses, milles mõiste osalisriik laieneb nendele territooriumidele;

3. UNESCO – ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon;

4. peadirektor – UNESCO peadirektor;

5. süvamerepõhi – merede ja ookeanide põhi ning selle all olev maapõu, mis jääb väljapoole riikide jurisdiktsiooni;

6. veealusele kultuuripärandile suunatud tegevus – tegevus, mille esmane objekt on veealune kultuuripärand ning mis võib otse või kaudselt veealust kultuuripärandit füüsiliselt rikkuda või muul viisil kahjustada;

7. veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutav tegevus – tegevus, mille esmane objekt või üks objektidest ei ole veealune kultuuripärand, kuid mis võib sellest hoolimata veealust kultuuripärandit füüsiliselt rikkuda või muul viisil kahjustada;

8. riigile kuuluvad laevad ja õhusõidukid – sõjalaevad ja muud laevad või õhusõidukid, mille omanik või valdaja oli riik ning mida riik uppumise ajal kasutas ainult riiklikul mitteärilisel eesmärgil; need on sellisena identifitseeritud ja vastavad veealuse kultuuripärandi määratlusele;

9. eeskiri – konventsiooni artiklis 33 nimetatud eeskiri, mis käsitleb veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust.


Artikkel 2. Eesmärgid ja üldpõhimõtted

1. Konventsiooni eesmärk on tagada veealuse kultuuripärandi kaitse ja seda tõhustada.

2. Osalisriigid teevad koostööd veealuse kultuuripärandi kaitsmisel.

3. Osalisriigid säilitavad veealuse kultuuripärandi inimkonna hüveks kooskõlas konventsiooniga.

4. Osalisriigid võtavad olenevalt vajadusest kas eraldi või koos konventsiooni ja rahvusvahelise õiguse kohaselt asjakohased meetmed, mis on vajalikud veealuse kultuuripärandi kaitseks, kasutades selleks oma võimaluste kohaselt nende käsutuses olevaid parimaid vahendeid.

5. Esimeseks valikuks enne veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse lubamist või alustamist loetakse veealuse kultuuripärandi säilitamist in situ.

6. Ülestõstetud veealune kultuuripärand võetakse hoiule ning seda säilitatakse ja hallatakse viisil, mis tagab pikaajalise säilimise.

7. Veealust kultuuripärandit ei kasutata ärieesmärgil.

8. Kooskõlas riigi tavade ja rahvusvahelise õigusega, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga, ei tõlgendata konventsiooni sätteid viisil, mis muudaks rahvusvahelise õiguse norme või riikide tavasid seoses suveräänse puutumatusega või riigi õigusi seoses riigile kuuluvate laevade ja õhusõidukitega.

9. Osalisriigid tagavad, et meres asuvaid inimsäilmeid koheldakse nõuetekohase lugupidamisega.

10. Kultuuripärandi vaatlemise või dokumenteerimise eesmärgil toimuvat vastutustundlikku ja säästvat juurdepääsu veealusele kultuuripärandile in situ soodustatakse, et üldsus teadvustaks, hindaks ja kaitseks kultuuripärandit, välja arvatud juhul, kui juurdepääs on vastuolus kultuuripärandi kaitse ja haldamisega.

11. Ükski konventsiooni alusel tehtud toiming ega tegevus ei anna alust esitada, kaitsta ega vaidlustada pretensioone riigi suveräänsuse või jurisdiktsiooni suhtes.


Artikkel 3. Konventsiooni ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni vaheline suhe

Konventsioon ei piira riikide rahvusvahelise õigusega, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga ettenähtud õigusi, jurisdiktsiooni ega kohustusi. Konventsiooni tõlgendatakse ja kohaldatakse kooskõlas rahvusvahelise õigusega, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga.


Artikkel 4. Seos pääste- ja leiuõigusega

Veealuse kultuuripärandiga seonduva tegevuse suhtes, mille puhul kohaldatakse konventsiooni, kohaldatakse pääste- ja leiuõigust ainult juhul, kui:
   a) pädevad ametiasutused on andnud selleks loa,
   b) tegevus on täielikus kooskõlas konventsiooniga,
   c) veealusele kultuuripärandile tagatakse ülestõstmise korral maksimaalne kaitse.


Artikkel 5. Veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutav tegevus

Osalisriik kasutab oma käsutuses olevaid parimaid vahendeid, et vältida või leevendada kahjulikku mõju, mis võib tuleneda osalisriigi jurisdiktsiooni all toimuvast veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutavast tegevusest.


Artikkel 6. Kahepoolsed, piirkondlikud või mitmepoolsed kokkulepped

1. Osalisriikidel soovitatakse veealuse kultuuripärandi säilitamiseks sõlmida kahepoolseid, piirkondlikke või mitmepoolseid kokkuleppeid või täiendada olemasolevaid kokkuleppeid. Need kokkulepped peavad olema täielikus kooskõlas konventsiooniga ega tohi vähendada konventsiooni universaalset olemust. Osalisriik võib nende kokkulepetega võtta vastu normid, mis tagavad veealuse kultuuripärandi parema kaitse kui konventsioon.

2. Kahepoolsete, piirkondlike või mitmepoolsete kokkulepete pooled võivad kutsuda kokkulepetega ühinema riike, kellel on eelkõige kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos asjaomase veealuse kultuuripärandiga.

3. Konventsiooni kohaldamine ei muuda osalisriigi uppunud laevade kaitsega seotud õigusi ega kohustusi, mis tulenevad enne konventsiooni vastuvõtmist sõlmitud teistest kahepoolsetest, piirkondlikest või mitmepoolsetest kokkulepetest, eriti nendest, mis on kooskõlas konventsiooni eesmärkidega.


Artikkel 7. Veealune kultuuripärand sisevetes, saartevahelises meres ja territoriaalmeres

1. Osalisriigil on oma suveräänsuse teostamisel ainuõigus reguleerida ja lubada tema sisevetes, saartevahelises meres või territoriaalmeres asuvale veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust.

2. Ilma et see piiraks veealuse kultuuripärandi kaitset käsitlevate teiste rahvusvaheliste kokkulepete ja rahvusvahelise õiguse normide kohaldamist, nõuab osalisriik eeskirja kohaldamist oma sisevetes, saartevahelises meres ja territoriaalmeres asuvale veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse suhtes.

3. Saartevahelises meres ja territoriaalmeres oma suveräänsust teostades ja üldisi riikidevahelisi tavasid tunnustades peaks osalisriik selleks, et teha koostööd riigile kuuluvate laevade ja õhusõidukite parimal viisil kaitsmiseks, teavitama käesoleva konventsiooni osalist lipuriiki ning vajadusel teisi riike, kellel on leiuga eeskätt kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos, riigile kuuluvate identifitseeritavate laevade ja õhusõidukite leidmisest.


Artikkel 8. Külgvööndis asuv veealune kultuuripärand

Ilma et see piiraks artiklite 9 ja 10 kohaldamist ja neid artikleid täiendades ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikli 303 lõike 2 kohaselt võib osalisriik reguleerida ja lubada oma külgvööndis asuvale veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust. Seejuures nõuab osalisriik eeskirja kohaldamist.


Artikkel 9. Teatamine majandusvööndi ja mandrilava kohta

1. Osalisriik vastutab majandusvööndis ja mandrilaval asuva veealuse kultuuripärandi kaitse eest kooskõlas käesoleva konventsiooniga.

Sellest tulenevalt:

   a) nõuab osalisriik, et kui tema kodanik või tema lipu all sõitev laev leiab tema majandusvööndis või mandrilaval asuva veealuse kultuuripärandi või kavandab sellisele veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust, teatab kodanik või laeva kapten leiust või tegevusest sellele osalisriigile;

   b) teise osalisriigi majandusvööndi või mandrilava puhul:
     i) nõuab osalisriik, et kodanik või laeva kapten teataks leiust või tegevusest nii talle kui ka teisele osalisriigile;
     ii) teise võimalusena nõuab osalisriik, et kodanik või laeva kapten teataks leiust või tegevusest talle, ning tagab, et nimetatud teade edastatakse kiiresti ja tulemuslikult teistele osalisriikidele.

2. Ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes deklareerib osalisriik teatamise viisi käesoleva artikli lõike 1 punkti b alusel.

3. Osalisriik teatab peadirektorile talle käesoleva artikli lõike 1 alusel teatatud leiust või tegevusest.

4. Peadirektor teeb viivitamata osalisriikidele kättesaadavaks talle käesoleva artikli lõike 3 alusel edastatud teabe.

5. Osalisriik võib teatada sellele osalisriigile, kelle majandusvööndis või mandrilaval veealune kultuuripärand asub, oma huvist pidada nõu kõnealuse veealuse kultuuripärandi tulemusliku kaitse tagamise üle. Teate aluseks on eelkõige kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos asjaomase veealuse kultuuripärandiga.


Artikkel 10. Majandusvööndis ja mandrilaval asuva veealuse kultuuripärandi kaitse

1. Majandusvööndis või mandrilaval asuvale veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust võib lubada ainult kooskõlas käesoleva artikliga.

2. Osalisriigil, kelle majandusvööndis või mandrilaval veealune kultuuripärand asub, on õigus keelata või lubada kõnealusele kultuuripärandile suunatud tegevust, et ära hoida rahvusvahelise õigusega, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga sätestatud suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni rikkumist.

3. Osalisriigi majandusvööndis või mandrilaval asuva veealuse kultuuripärandi leidmisel või veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse kavandamisel, osalisriik:

   a) peab nõu teiste artikli 9 lõike 5 alusel oma huvist teatanud osalisriikidega, kuidas kõige paremini veealust kultuuripärandit kaitsta;

   b) koordineerib nimetatud nõupidamist kui koordineeriv riik, välja arvatud juhul, kui ta sõnaselgelt teatab, et ei soovi seda teha; sellisel juhul määravad artikli 9 lõike 5 alusel oma huvist teatanud osalisriigid koordineeriva riigi.

4. Ilma et see piiraks osalisriigi kohustust kaitsta veealust kultuuripärandit rahvusvahelise õiguse kohaselt võetud asjakohaste meetmete abil, et ära hoida vahetu oht veealusele kultuuripärandile, sealhulgas rüüstamine, võib koordineeriv riik võtta vajadusel ka enne nõupidamist asjakohased meetmed ja/või anda välja vajaliku loa kooskõlas käesoleva konventsiooniga, et tõkestada veealust kultuuripärandit ähvardavat vahetut ohtu, mille on põhjustanud inimtegevus või muu asjaolu, sealhulgas rüüstamine. Nimetatud meetmeid võttes võib paluda abi teistelt osalisriikidelt.

5. Koordineeriv riik:

   a) võtab kaitsemeetmed, milles on nõu pidavad riigid, sealhulgas koordineeriv riik, kokku leppinud, välja arvatud juhul, kui nõu pidavad riigid, sealhulgas koordineeriv riik, lepivad kokku, et kõnealuseid meetmeid võtab teine osalisriik;

   b) annab kooskõlas eeskirjaga välja kokkulepitud meetmete võtmiseks vajaliku loa, välja arvatud juhul, kui nõu pidavad riigid, sealhulgas koordineeriv riik, lepivad kokku, et kõnealuse loa annab välja teine osalisriik;

   c) võib teha vajalikud veealuse kultuuripärandi esialgsed uuringud ja annab välja vajaliku loa ning teatab viivitamata tulemustest peadirektorile, kes omakorda teeb nimetatud teabe viivitamata kättesaadavaks teistele osalisriikidele.

6. Nõupidamise koordineerimisel, meetmete võtmisel, esialgsete uuringute tegemisel ja/või loa väljastamisel käesoleva artikli kohaselt toimib koordineeriv riik mitte enda huvides, vaid kõigi osalisriikide nimel. Selline tegevus ei ole iseenesest aluseks ühegi eesõiguse ega jurisdiktsiooniga seonduva õiguse kehtestamisel, mis ei ole sätestatud rahvusvahelises õiguses, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonis.

7. Riigile kuuluvatele laevadele ja õhusõidukitele suunatud tegevus toimub ainult lipuriigi nõusolekul ja koostöös koordineeriva riigiga, kui käesoleva artikli lõigetes 2 ja 4 ei ole sätestatud teisiti.


Artikkel 11. Teatamine süvamerepõhja kohta

1. Osalisriik vastutab süvamerepõhjas asuva veealuse kultuuripärandi kaitse eest kooskõlas konventsiooniga ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikliga 149. Sellest tulenevalt näeb osalisriik ette, et kui osalisriigi kodanik või osalisriigi lipu all sõitev laev leiab süvamerepõhjas asuva veealuse kultuuripärandi või kavandab sellele suunatud tegevust, teatab osalisriigi kodanik või laeva kapten nimetatud leiust või tegevusest osalisriigile.

2. Osalisriik teavitab talle teatatud leiust või tegevusest peadirektorit ja Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni peasekretäri.

3. Peadirektor teeb osalisriigi esitatud teabe viivitamata kättesaadavaks kõigile osalisriikidele.

4. Osalisriik võib teatada peadirektorile oma huvist pidada nõu kõnealuse veealuse kultuuripärandi tulemusliku kaitse tagamise üle. Teate aluseks on tõendatav seos veealuse kultuuripärandiga, eriti võetakse arvesse nende riikide eesõigusi, kust veealune kultuuripärand kultuuriliselt, ajalooliselt või arheoloogiliselt pärineb.


Artikkel 12. Süvamerepõhjas asuva veealuse kultuuripärandi kaitse

1. Luba süvamerepõhjas asuvale veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuseks antakse ainult kooskõlas käesoleva artikliga.

2. Peadirektor teeb artikli 11 lõike 4 alusel oma huvist teatanud osalisriikidele ettepaneku pidada nõu selle üle, kuidas kõige paremini kaitsta veealust kultuuripärandit, ning määrata üks osalisriik nõupidamist koordineerima kui koordineeriv riik. Peadirektor kutsub nõupidamises osalema ka Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni.

3. Kooskõlas käesoleva konventsiooniga võib osalisriik võtta vajadusel enne nõupidamist kõik asjakohased meetmed, et ära hoida vahetu oht veealusele kultuuripärandile, mille on põhjustanud inimtegevus või muu asjaolu, sealhulgas rüüstamine.

4. Koordineeriv riik:

   a) võtab kaitsemeetmed, milles on kokku leppinud nõu pidavad riigid, sealhulgas koordineeriv riik, välja arvatud juhul, kui nõu pidavad riigid, sealhulgas koordineeriv riik, lepivad kokku, et kõnealused meetmed võtab teine osalisriik;

   b) annab kooskõlas konventsiooniga välja kokkulepitud meetmete võtmiseks vajaliku loa, välja arvatud juhul, kui nõu pidavad riigid, sealhulgas koordineeriv riik, lepivad kokku, et kõnealuse loa annab välja teine osalisriik.

5. Koordineeriv riik võib teha vajalikud veealuse kultuuripärandi esialgsed uuringud ja annab välja vajaliku loa ning teatab viivitamata tulemustest peadirektorile, kes omakorda teeb nimetatud teabe kättesaadavaks teistele osalisriikidele.

6. Nõupidamise koordineerimisel, meetmete võtmisel, esialgsete uuringute tegemisel ja/või loa väljastamisel käesoleva artikli kohaselt toimib koordineeriv riik kõigi osalisriikide nimel kogu inimkonna hüveks. Eriti võetakse arvesse nende riikide eesõigusi, kust veealune kultuuripärand kultuuriliselt, ajalooliselt või arheoloogiliselt pärineb.

7. Osalisriik ei alusta ega luba süvamerepõhjas asuvatele riigile kuuluvatele laevadele ega õhusõidukitele suunatud tegevust ilma lipuriigi nõusolekuta.


Artikkel 13. Suveräänne puutumatus

Mitteärilisel eesmärgil kasutatavad suveräänse puutumatusega sõjalaevad ja teised riigile kuuluvad laevad või sõjalennukid, mida kasutatakse nende tavaliseks tegevuseks, mitte veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuseks, ei ole kohustatud teatama veealuse kultuuripärandi leidmisest konventsiooni artiklite 9, 10, 11 ja 12 alusel. Osalisriigid võtavad siiski meetmeid, mis ei halvenda mitteärilisel eesmärgil kasutatavate suveräänse puutumatusega sõjalaevade ja teiste riigile kuuluvate laevade või sõjalennukite kasutamist ega kasutusvõimalusi, et tagada konventsiooni artiklite 9, 10, 11 ja 12 järgimine põhjendatud ja võimalikul määral.


Artikkel 14. Kontroll territooriumile toimetamise, äritehingute ja valdamise üle

Osalisriik võtab meetmed, et takistada ebaseaduslikult eksporditud ja/või üles tõstetud veealuse kultuuripärandi toimetamist oma territooriumile, sellega seotud äritehinguid ning selle valdamist, kui ülestõstmine oli vastuolus konventsiooniga.


Artikkel 15. Osalisriigi jurisdiktsiooni all oleva mereala mittekasutamine

Osalisriik võtab meetmed, et keelata oma territooriumi, sealhulgas meresadamate, aga ka osalisriigi ainupädevuses või ainukontrolli all olevate tehissaarte, seadmete ja rajatiste kasutamine, kui selle eesmärk on toetada veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust, mis ei ole kooskõlas konventsiooniga.


Artikkel 16. Meetmed seoses kodanike ja laevadega

Osalisriik võtab sobivad meetmed, et tagada olukord, kus tema kodanikud või tema lipu all sõitvad laevad ei tegele veealuse kultuuripärandile suunatud tegevusega viisil, mis ei ole kooskõlas konventsiooniga.


Artikkel 17. Karistused

1. Osalisriik rakendab karistusi, kui rikutakse konventsiooni rakendamiseks võetud meetmeid.

2. Rikkumise suhtes kohaldatavad karistused on piisavalt ranged, et tagada tulemuslik konventsiooni järgimine, hoida rikkumine ära ja jätta rikkuja ilma ebaseaduslikust tegevusest saadavast kasust.

3. Osalisriigid teevad koostööd, et tagada käesoleva artikli alusel kehtestatud karistuste rakendamine.


Artikkel 18. Veealuse kultuuripärandi arestimine ja käsutamine

1. Osalisriik võtab meetmed veealuse kultuuripärandi arestimiseks oma territooriumil, kui kultuuripärand on üles tõstetud viisil, mis ei ole kooskõlas konventsiooniga.

2. Osalisriik registreerib konventsiooni alusel arestitud veealuse kultuuripärandi, kaitseb seda ja võtab põhjendatud meetmed kultuuripärandi seisundi stabiliseerimiseks.

3. Osalisriik teavitab konventsiooni alusel toimunud veealuse kultuuripärandi arestimisest peadirektorit ja teisi osalisriike, kellel on eelkõige kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos asjaomase veealuse kultuuripärandiga.

4. Veealuse kultuuripärandi arestinud osalisriik tagab, et seda käsutatakse üldsusele kasulikul viisil, võttes arvesse konserveerimis- ja uurimisvajadust, laialipaiskunud kogumi taastamise vajadust, vajadust tagada üldsusele juurdepääs, eksponeerimine ja õppe-eesmärgil kasutamine, ning riikide huvid, kellel on asjaomase veealuse kultuuripärandiga eeskätt kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos.


Artikkel 19. Koostöö ja teabevahetus

1. Osalisriigid teevad koostööd ning abistavad üksteist veealuse kultuuripärandi kaitsmisel ja haldamisel konventsiooni alusel ning teevad võimalusel koostööd nimetatud kultuuripärandi uurimisel, väljakaevamisel, dokumenteerimisel, konserveerimisel, tundmaõppimisel ja esitlemisel.

2. Osalisriik kohustub konventsiooni eesmärkidele vastavas ulatuses jagama teiste osalisriikidega teavet veealuse kultuuripärandi, sealhulgas selle leidmise ja asupaiga kohta, kultuuripärandi kohta, mis on konventsiooniga vastuolus või muul viisil rahvusvahelist õigust rikkudes välja kaevatud või üles tõstetud, asjakohase teadusliku metoodika ja tehnoloogia ning kultuuripärandit käsitlevate õigusnormide väljatöötamise kohta.

3. Osalisriikide vahel või UNESCO ja osalisriikide vahel vahetatavat teavet veealuse kultuuripärandi leidmise või asukoha kohta käsitletakse osalisriikide õigusega sätestatud ulatuses konfidentsiaalsena ja kättesaadavana ainult osalisriikide pädevatele ametiasutustele, kui avalikustamine võib seada ohtu veealuse kultuuripärandi säilitamise.

4. Osalisriik võtab sobivad meetmed, et võimalusel asjakohaste rahvusvaheliste andmekogude kaudu levitada teavet veealuse kultuuripärandi kohta, mille väljakaevamisel või ülestõstmisel ei ole järgitud konventsiooni või on muul viisil rikutud rahvusvahelist õigust.


Artikkel 20. Üldsuse teadlikkus

Osalisriik võtab sobivad meetmed, et suurendada üldsuse teadlikkust veealuse kultuuripärandi väärtusest ja tähendusest ning selle kaitsmise tähtsusest konventsiooni alusel.


Artikkel 21. Allveearheoloogia alane väljaõpe

Osalisriigid teevad koostööd väljaõppe korraldamisel allveearheoloogia ja veealuse kultuuripärandi konserveerimisvõtete alal ning kokkulepitud tingimustel veealuse kultuuripärandiga seotud tehnoloogiasiirde alal.


Artikkel 22. Pädevad ametiasutused

1. Konventsiooni nõuetekohaseks rakendamiseks asutab osalisriik pädevad ametiasutused või tugevdab vajadusel olemasolevaid, et luua veealuse kultuuripärandi register, seda hooldada ja ajakohastada ning veealust kultuuripärandit tõhusalt kaitsta, konserveerida, tutvustada, hallata, uurida ja õppe-eesmärgil kasutada.

2. Osalisriik edastab peadirektorile veealuse kultuuripärandiga tegelevate pädevate ametiasutuste nimetused ja aadressid.


Artikkel 23. Osalisriikide koosolekud

1. Peadirektor kutsub osalisriikide koosoleku kokku ühe aasta jooksul konventsiooni jõustumisest ning seejärel vähemalt kord kahe aasta jooksul. Osalisriikide enamuse taotlusel kutsub peadirektor kokku osalisriikide erakorralise koosoleku.

2. Osalisriikide koosolek määrab kindlaks oma ülesanded ja kohustused.

3. Osalisriikide koosolek võtab vastu töökorra.

4. Osalisriikide koosolek võib moodustada teaduslik-tehnilise nõuandekogu mis koosneb ekspertidest, kelle on määranud osalisriigid, võttes arvesse tasakaalustatud geograafilise jaotuse põhimõtet ning soovitatavat naiste ja meeste võrdset esindatust.

5. Teaduslik-tehniline nõuandeorgan abistab asjakohaselt osalisriikide koosolekut eeskirja rakendamisega seonduvates teaduslikku ja tehnilist laadi küsimustes.


Artikkel 24. Konventsiooni sekretariaat

1. Peasekretär tagab konventsioonile sekretariaaditeenused.

2. Sekretariaadi ülesanded on järgmised:
   a) osalisriikide koosolekute korraldamine artikli 23 lõike 1 kohaselt; 
   b) osalisriikide abistamine osalisriikide koosolekutel tehtud otsuste rakendamisel.


Artikkel 25. Vaidluste rahumeelne lahendamine

1. Kahe või enama osalisriigi vahelised konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlused lahendatakse heas usus toimuvate läbirääkimistega või muul nende valitud rahumeelsel viisil.

2. Kui läbirääkimistel ei ole võimalik vaidlust mõistliku aja jooksul lahendada, võib asjaomaste osalisriikide omavahelisel kokkuleppel esitada vaidluse UNESCO-le vahendamiseks.

3. Kui vahendamist ei toimu või kui vahendamise abil vaidlust ei lahendata, kohaldatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni XV osas sisalduvaid vaidluste menetlemise sätteid mutatis mutandis kõikide käesoleva konventsiooni osalisriikide vahel konventsiooni tõlgendamise ja kohaldamise üle peetavate vaidluste suhtes olenemata sellest, kas need osalisriigid on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni osalised või mitte.

4. Menetlust, mille käesoleva konventsiooni ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni osalisriik on valinud mereõiguse konventsiooni artikli 287 kohaselt, kohaldatakse käesolevas artiklis käsitletud vaidluste menetlemisel, välja arvatud juhul, kui kõnealune osalisriik on konventsiooni ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes või ükskõik millisel ajahetkel pärast seda valinud konventsioonist tulenevate vaidluste lahendamiseks artikli 287 kohase muu menetluse.

5. Konventsiooni osalisriik, kes ei ole Ühinenud Rahvaste Organisatsioonimereõiguse konventsiooni osaline, võib konventsiooni ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes või ükskõik millisel ajahetkel pärast seda kirjaliku deklaratsiooniga valida käesolevas artiklis käsitletud vaidluste menetlemiseks ühe või mitu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikli 287 lõikes 1 sätestatud instantsidest. Artiklit 287 kohaldatakse nimetatud deklaratsiooni ja vaidluse suhtes, milles kõnealune riik osaleb ning mille kohta ei ole kehtivat deklaratsiooni. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni V ja VII lisa kohaselt on riigil õigus määrata lepitus- ja vahekohtumenetluse jaoks lepitajad ja vahekohtunikud, kes lisatakse V lisa artiklis 2 ja VII lisa artiklis 2 nimetatud nimekirjadesse, et menetleda konventsioonist tulenevaid vaidlusi.


Artikkel 26. Ratifitseerimine, heakskiitmine või ühinemine

1. UNESCO liikmesriigid ratifitseerivad või kiidavad konventsiooni heaks.

2. Konventsiooniga võivad ühineda:

   a) riigid, kes ei ole UNESCO liikmesriigid, kuid on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni või mõne Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eriorganisatsiooni või Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri liikmesriigid või Rahvusvahelise Kohtu statuudi osalisriigid, ja kõik teised riigid, keda UNESCO peakonverents on kutsunud konventsiooniga ühinema;

   b) territooriumid, kelle omavalitsuslikku staatust on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tunnustanud, kuid kes ei ole saavutanud täielikku iseseisvust Peaassamblee resolutsiooni 1514 (XV) kohaselt, ning kes on pädevad konventsiooniga reguleeritavates küsimustes, sealhulgas pädevad sõlmima nende küsimustega seotud lepinguid.

3. Ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjad antakse hoiule peadirektorile.


Artikkel 27. Jõustumine

Konventsioon jõustub kolme kuu möödumisel artiklis 26 nimetatud kahekümnenda dokumendi hoiuleandmise kuupäevast, kuid ainult nende kahekümne riigi või territooriumi suhtes, kes on oma dokumendi hoiule andnud. Kõigi teiste riikide ja territooriumide suhtes jõustub konventsioon kolme kuu möödumisel riigi või territooriumi dokumendi hoiuleandmise kuupäevast.


Artikkel 28. Deklaratsioon veekogude suhtes, mis ei ole mereala osa

Riik või territoorium võib konventsiooni ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes või ükskõik millisel ajahetkel pärast seda deklareerida, et eeskirja kohaldatakse veekogude suhtes, mis ei ole mereala osa.


Artikkel 29. Geograafilise kohaldamisala piirangud

Konventsiooni ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes võib riik või territoorium esitada hoiulevõtjale deklaratsiooni, et konventsiooni ei kohaldata tema territooriumi teatavate osade, sisevete, saartevahelise mere või territoriaalmere suhtes, ning põhjendab sellise deklaratsiooni esitamist. Riik soodustab võimaluste piires ja võimalikult kiiresti selliste tingimuste loomist, mis võimaldavad konventsiooni kohaldada deklaratsioonis nimetatud piirkondade suhtes, ning võtab oma deklaratsiooni tervikuna või osaliselt tagasi niipea, kui eesmärk on saavutatud.


Artikkel 30. Reservatsioonid

Konventsiooni suhtes ei või teha reservatsioone, välja arvatud artikli 29 alusel.


Artikkel 31. Muudatused

1. Osalisriik võib peadirektorile saadetud kirjaliku teatisega teha ettepaneku konventsiooni muutmiseks. Peadirektor edastab nimetatud teatise osalisriikidele. Kui kuue kuu jooksul pärast teatise edastamise kuupäeva vastavad vähemalt pooled osalisriigid taotlusele pooldavalt, esitab peadirektor ettepaneku osalisriikide järgmisele koosolekule arutamiseks ja võimalikuks vastuvõtmiseks.

2. Muudatused võetakse vastu kohalolevate ja hääletavate osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega.

3. Pärast vastuvõtmist peab osalisriik konventsiooni muudatused ratifitseerima, heaks kiitma või nendega ühinema.

4. Osalisriigi suhtes, kes on muudatused ratifitseerinud, heaks kiitnud või nendega ühinenud, jõustuvad muudatused kolme kuu möödumisel kuupäevast, millal kaks kolmandikku osalisriikidest on käesoleva artikli lõikes 3 nimetatud dokumendid hoiule andnud. Seejärel jõustub muudatus riigi või territooriumi suhtes, kes on muudatuse ratifitseerinud, heaks kiitnud või sellega ühinenud, kolme kuu möödumisel kuupäevast, millal osalisriik oma ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andis.

5. Riiki või territooriumi, kes saab käesoleva artikli lõike 4 kohaselt konventsiooni osaliseks pärast muudatuste jõustumist ja kes ei ole väljendanud sellest erinevat soovi, käsitatakse:
   a) muudetud konventsiooni osalisena; 
   b) muutmata konventsiooni osalisena nende osalisriikide puhul, kelle suhtes muudatus ei ole siduv.


Artikkel 32. Denonsseerimine

1. Osalisriik võib peadirektorile saadetud kirjaliku teatega konventsiooni denonsseerida.

2. Denonsseerimine jõustub kaheteistkümne kuu möödumisel teate kättesaamise kuupäevast, kui teates ei ole määratud hilisemat kuupäeva.

3. Denonsseerimine ei mõjuta osalisriigi kohustust täita konventsiooniga ettenähtud kohustusi, mis kehtivad tema suhtes rahvusvahelise õiguse kohaselt konventsioonist olenemata.


Artikkel 33. Eeskiri

Konventsioonile lisatud eeskiri moodustab konventsiooni lahutamatu osa ning viitega konventsioonile viidatakse ka eeskirjale, kui ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti.


Artikkel 34. Registreerimine Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis

Konventsioon registreeritakse peadirektori taotlusel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis.


Artikkel 35. Autentsed tekstid

Konventsioon on koostatud araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles; kõik kuus teksti on autentsed.


LISA

Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust käsitlev eeskiri

I. Üldpõhimõtted

Reegel 1. Veealuse kultuuripärandi kaitsmise esimeseks võimaluseks loetakse säilitamist in situ. Sellest tulenevalt on veealusele kultuuripärandile suunatud tegevus lubatud viisil, mis on kooskõlas kultuuripärandi kaitsega; selle nõude kohaselt võib lubada tegevust, mille eesmärk on oluliselt kaasa aidata veealuse kultuuripärandi kaitsele, tutvustamisele või väärtustamisele.

Reegel 2. Veealuse kultuuripärandi ärieesmärgil kasutamine kauplemiseks või spekuleerimiseks või selle pöördumatu laialijagamine on täielikus vastuolus veealuse kultuuripärandi kaitse ja nõuetekohase haldamisega. Veealuse kultuuripärandiga ei tohi kaubelda, seda ei tohi müüa, osta ega vahetada nagu kaubanduslikku laadi kaupa.

Reeglit ei tohi tõlgendada selliselt, et see takistaks:

   a) erialaste arheoloogiateenuste või nendega seonduvate vajalike lisateenuste osutamist, mis on laadilt ja eesmärgilt täielikus kooskõlas konventsiooniga ning mida osutatakse pädevate ametiasutuste loal;

   b) uurimisprojekti käigus konventsiooniga kooskõlas üles tõstetud veealuse kultuuripärandi hoiulevõtmist tingimusel, et hoiulevõtmine ei kahjusta teaduslikke ega kultuurilisi eesmärke või ülestõstetud materjali terviklikkust ega põhjusta selle pöördumatut laialijagamist, hoiulevõtmine on kooskõlas reeglitega 33 ja 34 ning toimub pädevate ametiasutuste loal.

Reegel 3. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevus ei tohi kahjustada veealust kultuuripärandit rohkem, kui on vaja projekti eesmärkide saavutamiseks.

Reegel 4. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuses tuleb objekti ülestõstmisele eelistada võtteid ja vaatlusmeetodeid, mis objekti ei kahjusta. Kui väljakaevamist või ülestõstmist on vaja teadusuuringuteks või veealuse kultuuripärandi lõplikuks kaitseks, tuleb kasutada meetodeid ja võtteid, mis kahjustavad võimalikult vähe ning aitavad kaasa säilmete säilitamisele.

Reegel 5. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevusega seoses ei tohi põhjuseta rikkuda inimsäilmete ega pühapaikade rahu.

Reegel 6. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevus peab olema rangelt reguleeritud, et tagada kultuurilise, ajaloolise ja arheoloogilise teabe nõuetekohane salvestamine.

Reegel 7. Üldsuse juurdepääsu veealuse kultuuripärandile in situ soodustatakse juhul, kui juurdepääs vastab kaitse- ja haldusnõuetele.

Reegel 8. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevusega seoses ergutatakse rahvusvahelist koostööd, et soodustada arheoloogide ja teiste vajalike spetsialistide tõhusat vahetamist ja nende teadmiste kasutamist.

II. Projekti kavand

Reegel 9. Enne veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse alustamist töötatakse välja tegevusega seotud projekti kavand, mis esitatakse pädevatele ametiasutustele loa ja asjakohase eksperdihinnangu saamiseks.

Reegel 10. Projekti kavand sisaldab järgmist:
   a) varasemate uuringute või eeltöö hinnang;
   b) projekti kokkuvõte ja eesmärgid;
   c) kasutatavad meetodid ja võtted;
   d) eeldatav rahastamine;
   e) projekti lõpetamise eeldatav ajakava;
   f) töörühma koosseis; töörühma iga liikme erialane ettevalmistus, kohustused ja kogemused;
   g) välitöödele järgneva analüüsi ja muu tegevuse kava;
   h) artefaktide ja muistise konserveerimise kava tihedas koostöös pädevate ametiasutustega;
   i) muistise haldus- ja hoolduspõhimõtted projekti kestel;
   j) dokumenteerimiskava;
   k) ohutuspõhimõtted;
   l) keskkonnahoiupõhimõtted;
   m) koostöökokkulepped muuseumide ja teiste asutustega, eeskätt teadusasutustega;
   n) aruande koostamine;
   o) arhiivimaterjali hoiustamine, sealhulgas ülestõstetud veealuse kultuuripärandi kohta;
   p) teabe avaldamise kava.

Reegel 11. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust korraldatakse pädevate ametiasutuste heakskiidetud projekti kavandi kohaselt.

Reegel 12. Ootamatu leiu või asjaolude muutumise korral vaadatakse projekti kavand läbi ja muudetakse seda pädevate ametiasutuste nõusolekul.

Reegel 13. Edasilükkamatul juhul või juhusliku leiu korral võib veealuse kultuuripärandi kaitse eesmärgil lubada ilma projekti kavandita veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust, sealhulgas konserveerimismeetmeid või lühiajalist tegevust, esmajoones muistise seisundi stabiliseerimist.

III. Eeltöö

Reegel 14. Reegli 10 punktis a nimetatud eeltöö sisaldab hinnangu andmist veealuse kultuuripärandi ja ümbritseva looduskeskkonna olulisusele ja vastuvõtlikkusele kavandatava projekti kahjustavale mõjule ning hinnangut võimalusele saada andmeid, mis vastavad projekti eesmärkidele.

Reegel 15. Hinnang sisaldab taustauuringuid kättesaadavate ajalooliste ja arheoloogiliste tõendite ning muistise arheoloogiliste ja keskkonnanäitajate ning võimaliku sekkumise tagajärgede kohta tegevusest mõjutatud veealuse kultuuripärandi pikaajalisele stabiilsele seisundile.

IV. Projekti eesmärk, metoodika ja võtted

Reegel 16. Metoodika peab vastama projekti eesmärkidele ning kasutatavad võtted peavad olema võimalikult säästvad.

V. Rahastamine

Reegel 17. Välja arvatud juhul, kui tekib veealuse kultuuripärandi kaitsega seotud hädaolukord, tagatakse enne tegevuse alustamist vajalik rahastamine, millest piisab, et lõpetada projekti kõik etapid, sealhulgas ülestõstetud artefaktide konserveerimine, dokumenteerimine ja säilitamine ning aruande koostamine ja levitamine.

Reegel 18. Projekti kavandis peab näiteks tagatisega võlakirja abil tõendama, et projekti suudetakse rahastada lõpetamiseni.

Reegel 19. Projekti kavand peab sisaldama varuplaani, mis tagab veealuse kultuuripärandi ja sellega seonduva dokumentatsiooni säilitamise, kui eeldatav rahastamine katkeb.

VI. Projekti kestus. Ajakava

Reegel 20. Enne veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse alustamist koostatakse asjakohane ajakava, mis tagab projekti kõigi etappide lõpetamise, sealhulgas ülestõstetud veealuse kultuuripärandi konserveerimise, dokumenteerimise ja säilitamise ning aruande koostamise ja levitamise.

Reegel 21. Projekti kavand peab sisaldama varuplaani, mis tagab veealuse kultuuripärandi ja sellega seonduva dokumentatsiooni säilitamise, kui projekt katkestatakse või lõpetatakse.

VII. Pädevus ja kvalifikatsioon

Reegel 22. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust korraldatakse ainult juhul, kui seda juhib ja kontrollib regulaarselt kohalviibiv kvalifitseeritud allveearheoloog, kelle teaduspädevus vastab projektile.

Reegel 23. Kõigil isikutel projekti töörühmas on kvalifikatsioon ja tõendatud pädevus, mis vastab nende ülesannetele projektis.

VIII. Konserveerimine ja muistise haldamine

Reegel 24. Konserveerimiskavas nähakse ette arheoloogiliste säilmete käsitlemine veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse kestel, transportimisel ja pikema aja jooksul. Konserveerimine toimub kehtivate erialastandardite kohaselt.

Reegel 25. Muistise haldamise kavas nähakse ette veealuse kultuuripärandi kaitse ja haldamine in situ välitööde ajal ja pärast nende lõppu. Kava sisaldab üldsuse teavitamist, põhjendatud abinõusid muistise seisundi stabiliseerimiseks, seiret ja kaitset häirimise eest.

IX. Dokumentatsioon

Reegel 26. Dokumenteerimiskavas nähakse arheoloogiliste dokumentide koostamist käsitlevate kehtivate erialastandardite kohaselt ette üksikasjalik dokumentatsioon, sealhulgas veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse käik.

Reegel 27. Dokumentatsioon hõlmab vähemalt muistise üksikasjalikku ülevaadet, sealhulgas veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse käigus teise asukohta viidud või üles tõstetud veealuse kultuuripärandi päritolu, välitööde märkmeid, kavasid, jooniseid, lõikeid ning fotosid või teistel andmekandjatel asuvaid salvestisi.

X. Ohutus

Reegel 28. Töötatakse välja ohutuspõhimõtted, mis on kooskõlas kehtivatest õigusaktidest tulenevate ja erialanõuetega ning piisavad projekti töörühma ja kolmandate isikute ohutuse ja tervise tagamiseks.

XI. Keskkond

Reegel 29. Töötatakse välja keskkonnahoiupõhimõtted, mis on piisavad, et tagada olukord, kus merepõhja ja merekeskkonna elu asjata ei häirita.

XII. Aruandlus

Reegel 30. Vahe- ja lõpparuanded tehakse kättesaadavaks projekti kavandis ettenähtud ajakava kohaselt ning antakse hoiule asjakohasesse avalikku registrisse.

Reegel 31. Aruanded sisaldavad järgmist:
   a) ülevaade eesmärkidest;
   b) ülevaade kasutatud meetoditest ja võtetest;
   c) ülevaade saavutatud tulemustest;
   d) peamised graafilised ja fotodokumendid tegevuse kõigi etappide kohta;
   e) muistise ning ülestõstetud veealuse kultuuripärandi konserveerimise ja haldamise soovitused; 
   f) soovitused edasiseks tegevuseks.

XIII. Projekti arhiivi säilitamine

Reegel 32. Projekti arhiivi säilitamise kokkulepped sõlmitakse enne tegevuse alustamist ning esitatakse projekti kavandis.

Reegel 33. Projekti arhiivi, sealhulgas ülestõstetud veealust kultuuripärandit ja sellega seonduvate dokumentide koopiaid hoitakse võimalusel ühes kohas asuva tervikliku kogumina viisil, mis tagab juurdepääsu erialaseks ja üldiseks kasutamiseks ning arhiivi säilitamiseks. Seda tuleks teha võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kümme aastat pärast projekti lõpetamist, võttes arvesse veealuse kultuuripärandi konserveerimist.

Reegel 34. Projekti arhiivi hallatakse rahvusvaheliste erialastandardite kohaselt ning pädevate asutuste loal.

XIV. Levitamine

Reegel 35. Projektis nähakse ette üldsuse teavitamine ning vajadusel projekti tulemuste esitamine populaarses vormis.

Reegel 36. Projekti lõppkokkuvõte:
   a) avalikustatakse võimalikult kiiresti, võttes arvesse projekti keerukust ning teabe konfidentsiaalset ja tundlikku laadi; 
   b) antakse hoiule asjakohasesse avalikku registrisse.


Koostatud 6. novembril 2001 Pariisis kahes autentses eksemplaris, millele on alla kirjutanud ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni peakonverentsi kolmekümne esimese istungjärgu eesistuja ning ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni peadirektor ning mis antakse hoiule ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni arhiivi; tõestatud koopiad edastatakse artiklis 26 nimetatud riikidele ja territooriumidele ning Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile.
 

Convention on the Protection of the Underwater Cultural Heritage 

/otsingu_soovitused.json