Süstemaatiline liigitus: ERAÕIGUS → Asjaõigus

Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Asjaõigusseadus

Vastu võetud 09.06.1993
RT I 1993, 39, 590
jõustumine 01.12.1993

Muudetud järgmiste aktidega (näita)

1. osa ÜLDOSA 

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1.  Seaduse ülesanne

  Asjaõigusseadus sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele.

§ 2-4.    .
[Kehtetud - RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

§ 5.  Asjaõigused

  (1) Asjaõigused on omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused: servituudid, reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus.

  (2) Seaduses võib lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatule sätestada ka muid asjaõigusi.

§ 6.  Omanik

  (1) [Kehtetu - RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

  (2) Kõigil omanikel on võrdsed õigused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele.

  (3) .
[Kehtetu - RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

2. peatükk ASJAD 

1. jagu MÕISTE JA LIIGID 

§ 7-31.  [Kehtetud - RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

2. osa VALDUS JA KINNISTUSRAAMAT 

1. peatükk VALDUS 

1. jagu ÜLDSÄTTED 

§ 32.  Valduse mõiste

  Valdus on tegelik võim asja üle, samuti reaalservituudi teostamine.

§ 33.  Valdaja

  (1) Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on.

  (2) Isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja.

  (3) Valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes.

§ 34.  Seaduslik ja ebaseaduslik valdus

  (1) Valdus on seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb seaduslikul alusel või mitte.

  (2) Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

§ 35.  Heauskne ja pahauskne valdus

  (1) Valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.

  (2) Valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.

  (3) Valdus loetakse heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

2. jagu VALDUSE OMANDAMINE JA LÕPPEMINE 

§ 36.  Valduse omandamine

  (1) Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle, samuti reaalservituudi teostamisele asumisega.

  (2) Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle.

  (3) Seda, kas isik on saanud asja üle tegeliku võimu, otsustatakse asjaolude alusel.

§ 37.  Kaudse valduse omandamine

  Kaudne valdus omandatakse asja väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale, kui asja võõrandaja ise või kolmas isik jääb asja valdama.

§ 38.  Valduse üleminek pärijale

  Valdus läheb üle pärijale.

§ 39.  Valduse lõppemine

  (1) Valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil, samuti reaalservituudi lõppemisega.

  (2) Mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel valdust ei lõpeta.

  (3) Seda, kas isik on kaotanud tegeliku võimu asja üle, otsustatakse asjaolude alusel.

3. jagu VALDUSE KAITSE 

§ 40.  Omavoli ja omavoliline valdus

  (1) Valdus on seadusega kaitstud omavoli vastu.

  (2) Omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. Sel viisil saadud valdus on omavoliline.

  (3) Valduse rikkumine on valdaja takistamine asja üle tegeliku võimu teostamisel, samuti asja äravõtmise katse või ähvardus, kui on alust karta selle täideviimist.

  (4) Omavolilise valduse tagajärgede eest vastutab ka selle valduse pärija, samuti muu õigusjärglane, kui viimane valduse omandamisel eelkäija valduse omavolilisusest teadis.

§ 41.  Omaabi

  (1) Valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire.

  (2) Kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta.

  (3) Kui kinnisasja valdus võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta.

  (4) Käesolevas paragrahvis sätestatud valdaja õigust omaabile võib kasutada ka § 33 3. lõikes nimetatud isik.

§ 42.  Otsimisõigus

  (1) Kui vallasasi on valdaja võimu alt sattunud teise isiku valduses olevale kinnisasjale, on selle valdaja kohustatud lubama asja otsida ja ära viia, kui asi ei ole vahepeal kellegi valdusse võetud.

  (2) Kinnisasja valdajal on õigus nõuda asja otsimisest ja äraviimisest tekkinud kahju hüvitamist. Kui on alust eeldada kahju tekkimist, on kinnisasja valdajal õigus tagatise saamiseni keelduda loa andmisest asja otsida või ära viia. Keeldumine ei ole lubatud, kui viivitamine on ohtlik.

§ 43.  Valduse kohtulik kaitse

  Kui valdust on omavoliliselt rikutud (§ 40 lg 3) või valdus omavoliliselt ära võetud, on valdajal õigus nõuda valduse kohtulikku kaitset.

§ 44.  Valduse rikkumisest tulenev nõue

  (1) Valduse rikkumisel on valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist, edasise rikkumise ärahoidmist ja kahju hüvitamist.

  (2) Nõuet ei rahuldata, kui nõudja valdus on rikkuja või tema eelkäija suhtes omavoliline ja omandatud ühe aasta jooksul enne rikkumist.

§ 45.  Valduse äravõtmisest tulenev nõue

  (1) Valduse äravõtmisel on valdajal õigus nõuda valduse taastamist ja kahju hüvitamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja.

  (2) Nõuet ei rahuldata, kui nõudja valdus on äravõtja või tema eelkäija suhtes omavoliline ja on omandatud ühe aasta jooksul enne valduse äravõtmist.

§ 46.  Valdaja vastuväited

  Kostja võib vaidlustada §-des 44 ja 45 nimetatud nõudeid üksnes siis, kui ta tõendab, et valduse rikkumine või äravõtmine ei olnud omavoliline ja et tal oli õigus valdust rikkuda või asja vallata.

§ 47.  Kaudse valdaja õigused

  (1) Paragrahvides 44 ja 45 nimetatud nõude võib esitada ka kaudne valdaja.

  (2) Valduse äravõtmisel võib kaudne valdaja nõuda otsese valdaja valduse taastamist. Kui otsene valdaja ei saa või ei taha valdust taastada, võib kaudne valdaja nõuda valduse üleandmist endale.

  (3) Kaudsel valdajal on käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud tingimustel otsimisõigus (§ 42).

§ 48.  Valduse kaitse hagi aegumise tähtaeg

  Valduse kaitse (§-d 44 ja 45) hagi aegumise tähtaeg on üks aasta, arvates valduse rikkumisest või äravõtmisest.

§ 49.  Osavalduse kaitse

  Isik, kes valdab asja reaalosa, võib selle osa valdust kaitsta §-des 40 - 48 sätestatud korras.

§ 50.  Kaasvalduse kaitse

  (1) Kui mitu isikut valdab asja ühiselt (kaasvaldus), võib iga kaasvaldaja või kaasvaldajad ühiselt kaitsta valdust §-des 40 - 48 sätestatud korras.

  (2) Kaasvaldajate vahelises vaidluses valduse kasutamisõiguse ulatuse üle ei kohaldata valduse kaitse sätteid.

2. peatükk KINNISTUSRAAMAT 

1. jagu ÜLDSÄTTED 

§ 51.  Kinnistusraamatu mõiste

  (1) Kinnistusraamatut peetakse kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta.

  (2) Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule kuuluv kinnisasi peab olema kinnistusraamatusse kantud, kui seda koormatakse asjaõigusega või kui seda soovib omanik, samuti kui kinnisasi antakse teise isiku valdusse.

  (3) Kinnistusraamatut peetakse vastavalt käesolevale seadusele ja kinnistusraamatuseadusele (RT I 1993, 65, 922; 1999, 44, 511).

§ 52.  Kinnistu

  Kinnistu on kinnistusraamatusse iseseisva üksusena kantud:
  1) kinnisasi (maatükk);
  2) hoonestusõigus;
  3) korteriomand;
  4) korterihoonestusõigus.

§ 53.  Kinnistusraamatusse kantavad andmed

  (1) Kinnistusraamatusse kantakse ainult seaduses ettenähtud andmed.

  (2) [kehtetu]

§ 54.  Kinnistute ühendamine ja jagamine

  (1) Kinnistuid võib ühendada üheks kinnistuks või ühte kinnistut jagada mitmeks kinnistuks ainult omaniku soovil.

  (2) Kinnistute ühendamisel või kinnistu jagamisel jäävad kinnistusraamatusse kantud õigused kehtima, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (3) Kui kinnistuid ei ole võimalik ühendada või jagada selliselt, et kinnistusraamatusse kantud õigused jääksid muutmatult püsima, on nende õiguste piiramiseks vajalik õigustatud isiku nõusolek.

§ 55.  Kinnistusraamatu avalikkus

  (1) Kinnistusraamat on avalik. Igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras.

  (2) Keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega.

§ 56.  Kinnistusraamatu õigsuse eeldamine

  (1) Kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse.

  (2) Kui kinnistusraamatusse kantud õigus kustutatakse, siis loetakse see lõppenuks.

  (3) Kui isik kinnistusraamatu andmetele tuginedes omandab heauskselt kinnisasja või piiratud asjaõiguse, siis jäävad tema heauskselt omandatud õigused kehtima. Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige.

  (4) Kui kinnistusraamatusse kantud õigustatud isiku õigus oli kolmanda isiku kasuks piiratud, on piirang omandaja suhtes kehtiv, kui see on kinnistusraamatusse kantud.

§ 57.  Ebaõige kanne

  (1) Kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud.

  (2) Kui kinnistusraamatu kanne on ebaõige, ei saa isik, kes seda teadis või pidi teadma, kandele tugineda.

§ 58.  Asjaõiguse kehtivus

  (1) Kui asjaõiguse tekkimiseks on vajalik kinnistusraamatusse kandmine, kehtib õigus asjaõigusena, kui see on kinnistusraamatusse kantud.

  (2) Kande piirides võib asjaõiguse sisu täpsemalt tõendada dokumentide või muude tõenditega.

  (3) Kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest tulenev nõue ei aegu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 59.  Asjaõiguse järjekoht

  (1) Asjaõigused saavad järjekoha kinnistusraamatusse kandmisega.

  (2) Kanded kinnistusraamatusse tehakse avalduste saabumise järjekorras.

§ 59¹.  Mitme õiguse järjekohasuhe

  (1) Kui kinnistusregistri ühte jakku tehakse mitu kannet, saavad need järjekoha, mis vastab registreerimise järjekohale kinnistuspäevikus. Kui avaldused on esitatud samaaegselt, antakse neile üks ja sama järjekoht ning see märgitakse ka vastavatesse kannetesse.

  (2) Kui eri aegadel esitatud kinnistamisavalduste alusel tehakse kandeid eri jagudesse samal päeval, tuleb neis ära näidata, et hiljem taotletud kanne asub varem taotletud kandest järjekohas tagapool.

  (3) Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõiget ei kohaldata, kui asjaosalised on määranud teisiti.

  (4) Hagi tagamise määruse alusel tehtav märge ja kohtulik hüpoteek kantakse kinnistusraamatusse üldises korras.

§ 60.  Järjekoha muutmine

  (1) Kinnistusraamatusse kantud asjaõiguse järjekohta võib muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (2) Järjekoha muutmiseks on nõutav nende isikute kokkulepe, kelle õiguste järjekoht muutub. Kinnispandiõiguse järjekohas tagasiastumiseks on nõutav ka kinnisasja omaniku nõusolek.

  (3) Kui muutmisel tagasiastunud õigus lõpeb, siis etteastunud õigus ei kaota selle tagajärjel järjekoha muutmisega saadud kohta.

  (4) Järjekoha muutmine ei või kahjustada õigust, mille järjekoht on tagasiastuvate ja etteastuvate õiguste vahel.

§ 61.  Eesõigus järjekohale

  (1) Omanik võib kinnisasja koormamisel mõne õigusega jätta endale eesõiguse teise ulatuselt kindlaksmääratud õiguse kandmiseks koormava õiguse ette.

  (2) Eesõigus kantakse märkena kinnistusraamatusse selle õiguse juurde, mis eesõiguse kasutamisel peab tagasi astuma.

  (3) Kinnisasja võõrandamisel, samuti pärimisel läheb käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud eesõigus üle igakordsele omandajale.

2. jagu KANNETE LIIGID 

§ 62.  Kanded

  Kinnistusraamatusse kantakse asjaõigused ja märked.

§ 63.  Märge kinnistusraamatus

  (1) Kinnistusraamatusse võib kanda märke:
  1) asjaõiguse omandamise või kustutamise või selle õiguse sisu või järjekoha muutmise nõude, sealhulgas tulevase või tingimusliku nõude tagamiseks (eelmärge);
  2) kinnistusraamatu ebaõigsuse parandamise tagamiseks (vastuväide);
  3) omandi või piiratud asjaõiguse käsutamise täielikuks või osaliseks keelamiseks (keelumärge);
  4) muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavakstegemiseks (märkus).

  (2) Keelumärge keelab vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt.

  (3) Asjaõiguse käsutamine pärast märke kandmist kinnistusraamatusse on tühine osas, milles see märkega tagatud nõuet kahjustab või piirab.

  (4) Käesoleva paragrahvi 3. lõiget rakendatakse ka kohtuotsuse alusel toimuva käsutamise suhtes.

  (5) Kui käsutamine on käesoleva paragrahvi 3. ja 4. lõikes sätestatud alustel tühine, on omandajal õigus nõuda tähtpäeva saabumisel kolmandalt isikult enda kandmist kinnistusraamatusse vastavalt kas maatüki omanikuna või piiratud asjaõiguse omajana.

  (6) Märke järgi määratakse selle õiguse järjekoht, mille kohta märge oli tehtud.

  (7) Märke võib kustutada, kui nõue, mille tagamiseks märge tehti, on lõppenud.

  (8) Isikul, kelle kinnistut või õigust eelmärge või vastuväide puudutab, on õigus nõuda isikult, kelle kasuks märge on tehtud, märke kustutamist, kui märkega tagatud õiguse maksmapanek on välistatud.

3. jagu KANDE TEGEMINE, MUUTMINE JA KUSTUTAMINE 

§ 64.  Kande tegemine

  (1) Kinnistusraamatu kanne tehakse, sealhulgas muudetakse või kustutatakse, kinnistamisavalduse alusel. Kinnistamisavaldus on asjaõigusleping või ühepoolne avaldus, milles on väljendatud soov kande tegemiseks kinnistusraamatusse.

  (2) -(3) [kehtetud]

  (4) Kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav nende isikute nõusolek, kelle kinnistusraamatusse kantud õigust kande tegemine, muutmine või kustutamine kahjustaks.

  (5) Jõustunud kohtuotsuse või -määruse alusel tehakse kinnistusraamatu kanne ühepoolse lihtkirjaliku kinnistamisavalduse ja jõustunud kohtulahendi ärakirja alusel.

  (6) Seaduses sätestatud juhtudel tehakse kanne ilma kinnistamisavalduseta (ametiülesande korras).

§ 65.  Ebaõige kande muutmine või kustutamine

  (1) Isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne olematu koormatise või kitsenduse sissekandmise läbi, võib nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. Kui nimetatud isik nõusolekut ühe kuu jooksul ei anna, on isikul, kes soovib kannet muuta, õigus esitada hagi.

  (2) Kinnistusraamatu parandamist nõudev isik võib kuni kande muutmise või kustutamiseni nõuda kohtult kinnistusraamatusse kantud isiku käsutusõiguse piiramiseks vastuväite kandmist kinnistusraamatusse. Sellise vastuväite kandmiseks kinnistusraamatusse ei ole nõutav, et märke kandmist nõudev isik oma õiguste rikkumist või nende rikkumise ohtu tõendaks.

  (3) Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud nõuet ei saa esitada kolmanda heauskse isiku poolt omandatud asjaõiguste suhtes, mis on kinnistusraamatusse kantud.

§ 66.  Kande kustutamine asjaõiguse lõppemisel

  (1) Kui kanne on asjaõiguse lõppemise tõttu kaotanud igasuguse õigusliku tähenduse, on koormatud kinnisasja omanikul õigus nõuda kande kustutamist.

  (2) Kinnistusraamatusse kantud asjaõigus kinnisasjale ei lõpe ainuüksi seetõttu, et kinnisasja omanik omandab selle õiguse või selle õiguse omanik omandab kinnisasja.

§ 67.  Kande parandamine

  (1) Kande parandamine toimub kinnistusraamatuseaduses sätestatud korras.

  (2) Kande parandamise asemel võib õigustatud isik nõuda ebaõige kande kustutamist ja uue tegemist.

3. osa OMAND 

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

1. jagu OMANDI MÕISTE JA LIIGID 

§ 68.  Omandi mõiste

  (1) Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.

  (2) Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega.

  (3) Omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel.

§ 69.  Omandi ese

  (1) Omandi esemeks võib olla iga asi, mille omandamine ei ole seadusega keelatud.

  (2) Vallasomandi esemeks on vallasasi.

  (3) Kinnisomandi esemeks on kinnisasi, mis on kantud või mida seaduse järgi võib kanda kinnistusraamatusse.

§ 70.  Ühine omand

  (1) Ühine omand on kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand.

  (2) Ühine omand on kaasomand või ühisomand.

  (3) Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand.

  (4) Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand.

  (5) Ühine omand on kaasomand, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (6) Ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (7) Kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti.

2. jagu KAASOMAND 

§ 71.  Kaasomandi ulatus

  (1) Kaasomanike osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti.

  (2) Kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.

  (3) Kaasomanikul on teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi.

  (4) Kaasomanikul on ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused.

§ 72.  Kaasomandi valdamine ja kasutamine

  (1) Kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas.

  (2) Kaasomaniku osale vastavat tulu, mida tal on õigus saada, ei või käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud enamus kaasomaniku nõusolekuta vähendada.

  (3) Kaasomanikul on õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust.

  (4) Kaasomanikul on õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt kaasomanikelt nõuda vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega.

  (5) Kaasomanikul on õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele.

§ 73.  Kaasomandi mõttelise osa käsutamine

  (1) Kaasomanik võib temale kuuluva mõttelise osa ühises asjas võõrandada, pärandada, pantida või seda muul viisil käsutada.

  (2) Kinnisasja mõttelise osa võõrandamisel isikule, kes ei ole kaasomanik ega seaduse järgi eesõigustatud, on teistel kaasomanikel võõrandatava mõttelise osa ostu eesõigus.

  (3) Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud ostueesõigus kehtib ka kinnisasja kaasomaniku mõttelise osa müügil sundenampakkumise teel.

  (4) Käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatut ei kohaldata, kui kaasomanik võõrandab kinnisasja mõttelise osa alanejale sugulasele või vanemale.

§ 74.  Kaasomandi käsutamine tervikuna või reaalosana

  (1) Kaasomandis oleva asja võib tervikuna või reaalosana võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel.

  (2) Kõigi kaasomanike nõusolekuta käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud eesmärgil tehtud kaasomaniku tehing on kehtetu ja seda teinud kaasomanik on kohustatud hüvitama teistele kaasomanikele sellega tekitatud kahju.

§ 75.  Koormatiste ja kulutuste kandmine

  (1) Kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi.

  (2) Kaasomanik vastutab oma võlgade eest talle kuuluva osaga kaasomandis.

§ 76.  Kaasomandi lõpetamise nõue

  (1) Kaasomanikul on õigus nõuda kaasomandi lõpetamist, kui see ei ole vastuolus kaasomandi tekkimise alusega.

  (2) Kaasomandi tekkimise aluseks oleva tehinguga ei või kaasomandi lõpetamist keelata kauemaks kui 10 aastaks. Kaasomandi lõpetamist võib nõuda varem, kui selleks on mõjuv põhjus, kuid seda ei või nõuda kaasomanikele või asja majandamisele ebasoodsal ajal.

§ 77.  Asja jagamine kaasomandi lõpetamisel

  (1) Kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele.

  (2) Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus vastavalt asjaoludele, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

  (3) Kaasomandi reaalosadena jagamisel võib kohus, kui reaalosade väärtus ei vasta kaasomanikele kuuluvate mõtteliste osade väärtusele, määrata rahalise tasaarvestuse osade ühtlustamiseks, samuti koormata üksikuid osasid servituudiga teiste osade kasuks.

  (4) Kohtu poolt kindlaksmääratud osade jaotamine reaalselt võib vajaduse korral toimuda ka liisu heitmise teel.

§ 78.  Osa eraldamine kaasomandist

  Kaasomanikul on õigus nõuda oma osa eraldamist ühisest asjast reaalosana, kui see ei ole vastuolus kaasomandi tekkimise aluse või asja olemusega.

§ 79.  Kaasomanike kokkuleppe ja enamuse otsuse kehtivus õigusjärglaste suhtes

  Kaasomanike õigusjärglaste suhtes kehtivad kaasomanike kokkulepe ja enamuse otsus ühise kinnisasja valdamise ja kasutamise korra kohta, samuti kokkulepe kinnisasja kaasomandi lõpetamise keelu kohta, kui need on kantud märkusena kinnistusraamatusse.

3. jagu OMANDI KAITSE 

§ 80.  Asja väljanõudmine ebaseaduslikust valdusest

  (1) Omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.

  (2) Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse.

§ 81.  Omandiõiguse tõendamine

  Omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel.

§ 82.  Valduse tõendamine

  (1) Hageja peab vaidluse korral tõendama, et kostja valdab tema asja.

  (2) Kui valdaja loobub valdusest hagist vabanemise eesmärgil, võib kohus teda sellele vaatamata valdajaks lugeda.

§ 83.  Vastuväited hagile

  (1) Kostja peab nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja või et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või muu õiguse alusel.

  (2) Otsene valdaja võib nõude vaidlustada, kui ta teatab, kes on kaudne valdaja, ja kaudne valdaja võtab valduse omaks.

  (3) Paragrahvi 33 3. lõikes nimetatud isik võib nõude vaidlustada, tõendades, et valdab asja sõltuvusvahekorra alusel, välja arvatud juhul, kui isik, kellele ta allub, eitab oma valdust.

§ 84.  Kostja vastutus asja ja päraldiste eest

  (1) Asi tuleb hagejale välja anda koos päraldistega.

  (2) Kui kostja on pahauskne valdaja, vastutab ta asja ja selle päraldiste hävimise, samuti väärtuse vähenemise eest, välja arvatud juhul, kui hävimine või väärtuse vähenemine oleks toimunud ka hageja valduse korral.

  (3) Kui kostja on heauskne valdaja, ei vastuta ta asja ja selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise eest, kui see on toimunud enne hagi esitamisest teada saamist. Kostja vastutab asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise eest, mis on toimunud tema süül pärast hagi esitamisest teada saamist.

  (4) Kui kostja võõrandas asja kohtumenetluse ajal pärast seda, kui ta sai teada või pidi teada saama hagi esitamisest, vastutab ta nagu pahauskne valdaja, välja arvatud juhul, kui võõrandamine oli hädavajalik asja rikkumise ärahoidmiseks.

§ 85.  Vilja väljaandmine ja hüvitamine

  (1) Pahauskne valdaja on kohustatud hagejale välja andma kogu asja valdamise kestel saadud vilja. Ta peab hüvitama hagejale ka saamata jäänud vilja, mida hageja asja vallates ise oleks saanud.

  (2) Heauskne valdaja on kohustatud omanikule välja andma vilja, mida ta on saanud hagi esitamisest teada saamiseni ja mis on selleks ajaks säilinud. Pärast hagi esitamisest teada saamist saadud või saamata jäänud vilja suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatut.

  (3) Kostjal on õigus keelduda vilja väljaandmisest, kuni ei ole rahuldatud tema õigustatud nõue kulutuste hüvitamiseks (§ 25).

  (4) Kostjal ei ole õigust keelduda vilja väljaandmisest, kui ta on valduse saanud tahtliku õiguserikkumisega.

§ 86.  Vallasasja väljaandmise koht

  (1) Vallasasi tuleb välja anda kohas, kus asi oli hagi esitamisest kohtuteate saamise ajal, kui kohtuotsuse või kokkuleppega ei ole sätestatud teisiti.

  (2) Pahauskne valdaja on hageja nõudel kohustatud vallasasja välja andma hageja elukohas või seal, kus ta sai asja valdusse.

§ 87.  Väljaantud asja hinna hüvitamine

  (1) Valdaja peab asja hagejale üle andma tasuta. Ka heauskne valdaja ei või nõuda hagejalt raha, mis ta on asja eest maksnud, kuid ta võib seda nõuda isikult, kellelt ta asja valduse sai.

  (2) Kostja võib nõuda hagejalt asja eest makstu hüvitamist, kui kostja võttis tahtlikult hageja huvides asja oma valdusse olukorras, milles asi oleks hagejale jäädavalt kaotsi läinud.

§ 88.  Kulutuste hüvitamine kostjale

  (1) Kostjal on õigus nõuda hagejalt asjale ja vilja saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist vastavalt §-dele 25 ja 28.

  (2) Kostjal on õigus nõuda kulutuste hüvitamist, mida on teinud eelmine valdaja, kelle õigusjärglane ta on, määral, mil seda oleks võinud nõuda eelmine valdaja, kui tema oleks pidanud asja välja andma.

  (3) Põllumajandusliku kinnisasja väljaandmisel on hageja kohustatud hüvitama kulutused, mida valdaja on teinud veel eraldamata vilja saamiseks, määral, mis vastab korrapärasele majandamisele ega ületa vilja väärtust.

§ 89.  Omandi kaitse valduse kaotusega mitteseotud rikkumise korral

  Omanikul on õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist.

§ 90.  Valdaja omandi eeldus

  (1) Vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

  (2) Kaudse valduse korral kehtib käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud eeldus ainult kaudse valdaja suhtes.

§ 91.  [kehtetu]

2. peatükk VALLASOMAND 

1. jagu VALLASOMANDI TEKKIMINE 

1. jaotis Üleandmine 

§ 92.  Üleandmise sisu

  (1) Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale.

  (2) Kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta.

  (3) [Kehtetu - RT I 1999, 27, 380 - jõust. 01.04.1999]

  (4) Seadus võib ette näha juhud, mil vallasomand tekib pärast seaduses sätestatud tegusid.

§ 92¹.  Kinnistamata merelaev

  Omandi tekkimiseks Eesti kohtu juures asuvasse laevakinnistusraamatusse kandmata merelaevale ei ole merelaeva üleandmist vaja, kui võõrandaja ja omandaja on kokku leppinud omandi koheses üleminekus.

§ 93.  Omandamine asja väljanõudeõiguse loovutamisega

  Kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale.

§ 94.  Asja jätmine võõrandaja valdusse

  Omandi üleandmisel võib asi võõrandaja ja omandaja kokkuleppel jääda võõrandaja valdusse. Sel juhul loetakse omandajat kaudseks ja võõrandajat otseseks valdajaks.

§ 95.  Heauskne omandamine

  (1) Isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma.

  (2) Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Pahauskselt omandajalt võib asja igal ajal välja nõuda.

  (3) Omandamist käesoleva paragrahvi 1. lõike kohaselt ei toimu, kui asi oli omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Seda sätet ei kohaldata raha või esitajaväärtpaberite, samuti avalikul enampakkumisel omandatud asja suhtes.

  (4) Omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest väljaläinud asja võib heauskselt valdajalt välja nõuda, kuni valdaja ei ole asja omandanud igamisega (§ 110).

  (5) Kui vastavalt käesoleva seaduse §-le 92 ¹ võõrandatud merelaev ei kuulunud võõrandajale, muutub omandaja omanikuks merelaeva üleandmise hetkest, välja arvatud juhul, kui ta sellel ajal ei olnud heauskne. Kui tehingu objekt on osa laevast, siis on määrav kaasvalduse saamise aeg.

2. jaotis Hõivamine 

§ 96.  Hõivamise sisu

  (1) Vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks.

  (2) Asja ei saa omandada, kui hõivamine on seadusega keelatud või valdusse võtmine rikub teise isiku õigust asi hõivata.

  (3) Asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega.

  (4) Metsloom on peremehetu, kui ta on looduslikus vabaduses.

§ 97.  Mesilaspere hõivamine

  (1) Mesipuust lahkunud mesilaspere on peremehetu, kui omanik ei asu seda viivitamatult jälitama või jälitamise lõpetab.

  (2) Omanikul on õigus jälitada mesilasperet võõral maatükil ning oma mesilaspere võõrast tühjast mesipuust ära võtta, hüvitades seejuures tekitatud kahju. Kui mesilaspere asub võõrasse mesipuusse, kus juba on mesilaspere, läheb mesilaspere tasuta mesipuu omaniku omandisse.

  (3) Erinevatele omanikele kuuluvatest mesipuudest lahkunud mesilaspered lähevad ühinemisel jälitavate omanike kaasomandisse, milles nende osad määratakse jälitatavate mesilasperede arvu järgi.

3. jaotis Leid 

§ 98.  Teatamiskohustus

  (1) Isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamatult teatama kaotajale või omanikule. Kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab sada krooni.

  (2) Asja leidmisel elamus, avalikus asutuses või transpordivahendis on asja leidnud isik kohustatud asja üle andma majaomanikule, üürnikule, vastava asutuse teenistujale, transpordivahendi juhile või politseile. Majaomanik, üürnik, asutus, transpordiorganisatsioon või politsei, kellele leitud asi üle anti, loetakse leidjaks.

§ 99.  Leiu hoidmine ja müümine

  (1) Leidja on kohustatud leitud asja hoidma selle säilimist tagaval viisil.

  (2) Leidjal on õigus pärast avalikku teatamist müüa asi avalikul enampakkumisel, kui asja hoidmine on ülemääraselt kulukas või kui asi on kiiresti riknev või kui avalik asutus või politsei on asja hoidnud kuus kuud.

  (3) Enampakkumisel saadud raha, millest on maha arvatud hoiu- ja müügikulud, asendab asja.

§ 100.  Leiu omandamine

  (1) Kui leidja on oma kohustused täitnud ja omanik ei ole selgunud ühe aasta jooksul, arvates leiust teatamisest, omandab leidja asja või seda asendava raha.

  (2) Kui asja väärtus ei ületa sada krooni, algab käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud tähtaja kulgemine leiupäevast.

  (3) Leiukoha kohalik omavalitsus omandab asja või seda asendava raha, kui politsei on leidu hoidnud ühe aasta jooksul, arvates asja valdusse võtmisest.

  (4) Leidja ei omanda asja, kui ta rikub teatamiskohustust või varjab leidu.

§ 101.  Leiutasu ja kulutuste hüvitamine

  (1) Kui leidja ei ole asja veel omandanud (§ 100 lg 1), saab omanik asja või seda asendava raha tagasi, kui ta hüvitab vajalikud kulutused ja maksab leidjale leiutasu. Leiutasu ei või ületada ühte kolmandikku asja väärtusest, millest on maha arvatud vajalikud kulutused. Leiutasu määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel. Vaidluse korral määrab leiutasu kohus.

  (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud vajalikud kulutused on kulutused, mida leidja teeb leitud asja säilitamiseks, õigustatud isiku otsimiseks ja leitud asja müümiseks.

  (3) Paragrahvi 98 2. lõikes nimetatud isikud leiutasu ei saa.

§ 102.  Leiu erijuhud

  (1) Kui vee, tuule või muu loodusjõuga kantakse võõrad vallasasjad kellegi juurde või võõrad loomad sattuvad tema valdusse, on sellel isikul leidja õigused ja kohustused.

  (2) Isikul, kes leiab maetud või peidetud vallasasja, mis ei ole peitvara, on leidja õigused ja kohustused. Asja omanik vabaneb leiutasu maksmisest, kui ta tõendab, et teadis asja peitekohta.

4. jaotis Peitvara 

§ 103.  Peitvara mõiste

  (1) Peitvara on maasse kaevatud või muul viisil peidetud raha või väärtasi nagu kalliskivid, pärlid või väärismetallid, mille omanikku ei saa kindlaks teha.

  (2) Peitvara kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti.

§ 104.  Leiutasu

  (1) Peitvara leidjal on õigus saada leiutasu peitvara pooles väärtuses.

  (2) Peitvara väärtus määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel, vaidluse korral määrab selle kohus.

  (3) Leidja, kes otsis peitvara kinnis- või vallasasja omaniku nõusolekuta, leiutasu ei saa.

§ 105.  Erilise väärtusega peitvara

  (1) Peremehetu looduslik või ajaloolise, teadusliku, kunsti- või muu kultuuriväärtusega asi kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti.

  (2) Isik, kelle kinnisasjast käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asi leitakse, on kohustatud lubama asja väljakaevamist, kui temale hüvitatakse sellega tekitatav kahju.

  (3) Leidjal on õigus saada tasu, kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjade otsimine ja väljakaevamine ei kuulu tema kohustuste hulka.

  (4) Muud erilise väärtusega peitvara leidmisega tekkivad õigused ja kohustused, sealhulgas tasu suurus, sätestatakse seaduses.

5. jaotis Ümbertöötamine, segamine, ühendamine 

§ 106.  Ümbertöötamine

  (1) Kui keegi heauskselt töötas ümber võõra vallasasja, kuulub uus asi ümbertöötajale, kui töö on väärtuslikum esialgsest asjast, vastasel juhul aga esialgse asja omanikule.

  (2) Kui ümbertöötaja tegutses pahauskselt, on esialgse asja omanikul õigus uus asi endale nõuda, sõltumata sellest, kas töö on väärtuslikum esialgsest asjast või mitte.

§ 107.  Segamine ja ühendamine

  (1) Kui mitme omaniku vallasasjad segatakse või ühendatakse selliselt, et neid ei saa enam eraldada asja oluliselt kahjustamata või ülemäärase töö või kulutusteta, tekib omanikel kaasomand uuele asjale.

  (2) Kaasomandi osad määratakse segatud või ühendatud asjade väärtuse järgi, mis neil oli segamise või ühendamise ajal.

  (3) Kui vallasasja segamisel või ühendamisel teise vallasasjaga on üks neist peaasi, kuulub uus asi peaasja omanikule.

§ 108.  Kahju hüvitamine

  Isik, kes kandis vallasasja ümbertöötamise, segamise või ühendamise tagajärjel kahju, võib nõuda kahju hüvitamist isikult, kes sellest kasu sai, kahju hüvitamise või alusetu rikastumise sätete kohaselt. Endise olukorra taastamist ei või nõuda.

§ 109.  Omand võlakirjale

  (1) Võlakiri on võlausaldaja omand. Nõudeõiguse omandamisel läheb omandajale üle ka võlakiri.

  (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatut kohaldatakse ka teistele dokumentidele, mis annavad õiguse nõuda teatud teo tegemist.

6. jaotis Igamine 

§ 110.  Igamise sisu

  (1) Vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab vallasasja heauskselt ja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik.

  (2) Vallasomand tekib igamisega ühe aasta jooksul, kui valdus on saadud tehinguga, mille alusel ei tekkinud omand üksnes seetõttu, et tehing oli vormivea tõttu kehtetu.

  (3) Üheaastast igamistähtaega ei kohaldata § 95 3. lõikes sätestatud juhtudel.

§ 111.  Igamise välistamine

  (1) Igamine on välistatud, kui valdaja on pahauskne.

  (2) Valdaja on pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist.

§ 112.  Igamisaja arvutamine

  (1) Eeldatakse, et isik, kelle valduses asi on olnud teatava ajavahemiku alguses ja lõpus, on olnud valdaja ka vahepeal.

  (2) Valduse omandamisel õigusjärglasena võib valdaja enda ja oma eelkäija igamisajad liita.

§ 113.  Igamise peatumine

  Igamine ei alga või peatub alates hetkest, mil vallasasja omaniku omandi kaitse nõude aegumine on peatunud.
[RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

§ 114.  Igamise katkemine

  (1) Igamine katkeb:
  1) kui igamisvaldaja kaotab valduse;
  2) nõude esitamisel omandi kaitseks otsese või kaudse valdaja vastu;
  3) nõude esitamisel omandi kaitseks § 33 3. lõikes nimetatud isiku vastu, keda omanik ekslikult peab valdajaks;
  4) kui omanik asub omandiõigust teostama igamisvaldaja teadmisel ja viimane ei ole sellele vastu vaielnud.

  (2) Igamise katkemine käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 2-4 sätestatud alustel kehtib ainult katkemise põhjustanud isiku suhtes.

  (3) Igamine ei katke, kui igamisvaldaja kaotas valduse oma tahte vastaselt ja sai valduse ühe aasta jooksul tagasi või sai valduse tagasi selle tähtaja jooksul esitatud hagi alusel.

  (4) Pärast igamise katkemist algab igamisaja kulg uuesti. Igamise katkemiseni möödunud aega uue igamisaja hulka ei arvata.

7. jaotis Loodusvili 

§ 115.  Loodusvilja omandamine

  (1) Asja omanik või võõra asja valdaja, kellel on õigus omandada loodusvilja, saab selle omanikuks vilja asjast eraldumisel.

  (2) Kui isikul, kes ei valda võõrast asja, on õigus omandada selle asja loodusvilja, saab ta selle omanikuks vilja valdusse võtmisega.

2. jagu KOLMANDA ISIKU ÕIGUSED 

§ 116.  Kolmanda isiku õiguste lõppemine

  (1) Vallasomandi üleminekul uuele omanikule asja üleandmise, leidmise, ümbertöötamise, segamise, ühendamise või igamisega lõpevad kolmanda isiku õigused asjale, mis olid tekkinud enne omandi üleminekut.

  (2) Kolmanda isiku õigused ei lõpe:
  1) kui uus omanik omandi üleminekul kolmanda isiku õigusest asjale teadis või pidi teadma;
  2) kui asi omandati §-des 93 ja 94 ettenähtud alusel asja omandaja otsesesse valdusse üle andmata;
  3) muudel seaduses sätestatud juhtudel.

§ 117.  Kahju hüvitamine kolmandale isikule

  (1) Kahju kandnud kolmandal isikul on õigus nõuda uuelt omanikult kahju hüvitamist alusetu rikastumise sätete järgi ühe aasta jooksul, arvates omandi üleminekust.

  (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatut ei kohaldata, kui omand on tekkinud igamisega.

3. peatükk KINNISOMAND 

1. jagu KINNISOMANDI TEKKIMINE JA LÕPPEMINE 

§ 118.  Kinnisomandi tekkimine

  (1) Kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega).

  (2) Seaduses sätestatud juhtudel tekib kinnisomand ka enne kinnistamist, kuid omanik võib kinnisasja käsutada alles pärast kinnistamist.

§ 119.  Kinnisasja omandamise tehing

  (1) Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud.

  (2) Kinnisasja omandamise aluseks olev testament ja abieluleping peavad olema tehtud seaduses sätestatud vormis.

  (3) Kinnisasja valduse üleandmine ei ole tehingu oluline tingimus.

§ 120.  Asjaõigusleping

  (1) Kinnisomandi ülekandmiseks, samuti kinnisasja koormamiseks asjaõigusega on vajalik võõrandaja ja omandaja notariaalselt tõestatud kokkulepe ülekandmise või koormamise kohta (asjaõigusleping) ning sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse.

  (2) Tingimuslik kinnisomandi ülekandmise asjaõigusleping on kehtetu.

§ 121.  Kinnisasja omandaja nõudeõigus

  (1) Kinnisasja omandamise tehing (§ 119) annab omandajale õiguse nõuda kinnistusraamatusse kande tegemist ning senise omaniku keeldumise korral õiguse esitada omaniku vastu kinnistusraamatusse kande tegemist ja kinnisomandi tunnustamist taotlev hagi.

  (2) Hõivamise, sundvõõrandamise, sundenampakkumise või kohtuotsuse alusel tehakse kinnistusraamatusse kanne senise omaniku nõusolekust sõltumata.

§ 122.  Kinnisasja omandamine hõivamisega

  (1) Hõivamisega võib kinnisasja omandada ainult riik.

  (2) Hõivamisega võtab riik omandisse kinnisasja, millel kinnistusraamatu andmetel puudub omanik ja mis ei ole kellegi valduses. Kinnisomand tekib kinnisasja valdusse võtmisega.

§ 123.  Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamisega

  (1) Kui isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna seadusliku aluseta, ei saa tema omandit vaidlustada, kui ta heauskselt ja katkematult on vallanud kinnisasja 10 aastat.

  (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tähtaja arvutamisele ning valduse heausksusele ja katkematusele kohaldatakse vallasasja igamise sätteid.

§ 124.  Kinnisasja omandamine igamisega

  (1) Kui isik on 30 aastat katkematult vallanud kinnisasja, mis ei ole kantud kinnistusraamatusse või mille omanik kinnistusraamatust ei nähtu või mille omanik oli enne valduse algust surnud või surnuks kuulutatud, võib valdaja nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna.

  (2) Nõue kande tegemiseks käesoleva paragrahvi 1. lõikes märgitud alustel esitatakse kohtule, kes määrab aja vastuväidete esitamiseks ja avaldab vastava kuulutuse. Kui määratud tähtajal vastuväiteid ei esitata või need tagasi lükatakse, teeb kohus otsuse, mis on kinnistusraamatusse kande tegemise aluseks.

  (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tähtaja arvutamisele ja valduse katkematusele kohaldatakse vallasasja igamise sätteid.

§ 125.  Kinnisomandi lõppemine

  Kinnisomand lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust, samuti kinnisasja täieliku hävimisega. Kinnisasja täielikul hävimisel lõpevad seda koormanud asjaõigused.

§ 126.  Kinnisomandist loobumine

  (1) Kinnisasja omanik võib kinnisomandist loobuda.

  (2) Loobumine kantakse kinnistusraamatusse omaniku notariaalselt tõestatud avalduse alusel.

  (3) Kinnisasi, millest on loobutud, läheb riigi omandisse. Omandi üleminek kantakse kinnistusraamatusse.

2. jagu KINNISOMANDI ULATUS 

§ 127.  Kinnisomandi ruumiline ulatus

  (1) Kinnisomand ulatub maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool seda pinda sellise kõrguse või sügavuseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel.

  (2) Kinnisasja omanik ei või keelata tegevust, mis toimub sellises kõrguses või sügavuses, milleni tema huvi vastavalt kinnisasja kasutamise otstarbele ei ulatu.

§ 128.  Piir

  (1) Piir külgnevate maatükkide vahel määratakse plaanide ja piirimärkidega seaduses sätestatud korras.

  (2) Kinnisasja omanik peab tagama piirimärgistuse säilimise. Ta ei või piirimärke muuta ega ümber paigutada.

§ 129.  Piiri kindlakstegemine

  (1) Kinnisasja omanik peab naabri põhjendatud nõudmisel aitama piiri kindlaks teha.

  (2) Kui piiri ei saa kindlaks teha muul viisil, võetakse aluseks valduse ulatus. Kui valduse ulatust ei saa kindlaks teha, lisatakse igale kinnisasjale vaidlusalusest maast ühesuurune osa.

  (3) Kui piiri kindlakstegemine käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud viisil annab tulemuse, mis on vastuolus kindlakstehtud andmetega kinnisasja suuruse ja muude olude kohta, määratakse piir kinnisasja suurust ja muid asjaolusid arvestades.

  (4) Piiri kindlakstegemise kulud kannavad naabrid võrdselt, kui seadusest, kohtuotsusest või tehingust ei tulene teisiti.

§ 130.  Kinnisomandi ulatus maavaradele

  (1) Kinnisomand ei ulatu maavaradele, mille loetelu sätestatakse seaduses.

  (2) Maavarade kasutamise kord ja kinnisasja omaniku eelisõigus käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud maavarade kasutamisel sätestatakse seaduses.

§ 131.  Kinnisomandi ulatus veekogule

  (1) Ühe kinnisasja piires olev veekogu kuulub selle kinnisasja omanikule.

  (2) Mitme kinnisasja piires olevast veekogust kuulub igale kaldaomanikule see osa, mis on veekogu keskele tõmmatava mõttelise joone ning sellelt joonelt vastava omaniku kaldapiiripunktidele risti tõmmatavate mõtteliste joonte vahel või veekogu keskpunktist vastava omaniku kaldapiiripunktidele tõmmatavate mõtteliste joonte vahel, kui seaduses või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.

§ 132.  Kinnisomandi ulatus veekogust tekkinud maale

  (1) Kuivanud jõesäng või jões tekkinud saar on lähemate kallaste omanike omandis.

  (2) Iga kaldaomaniku omandis on see osa jõesängist või saarest, mis on keset jõge tõmmatava mõttelise joone ning sellelt joonelt vastava omaniku kaldapiiripunktidele risti tõmmatavate mõtteliste joonte vahel.

  (3) Maatükk, mis veevoolu või muu loodusjõuga on kistud ühelt kinnisasjalt ja viidud teisele, muutub teise kinnisasja osaks, kui ta sellega kindlalt liitub. Ärakistud maatüki eest võib endine omanik nõuda hüvitust vastavalt uue omaniku kasule.

  (4) Pinnas, mis kaldale uhutakse või millega kallast täidetakse, jääb kalda osaks.

§ 133.  Mere rannajoon

  (1) Kinnisomand ulatub mere rannajooneni. Rannajoon on mere tavaline veepiir.

  (2) Meres asuva merepõhjaga püsivalt ühendatud ehitise või rajatise võib kanda kinnistusraamatusse iseseisva kinnisasjana seaduses sätestatud korras.

  (3) Kui meres asuv merepõhjaga püsivalt ühendatud seaduslikul alusel püstitatud ehitis või rajatis või nende osa ei ole eraldi kinnisasjana kinnistusraamatusse kantud ning on püsivalt ühendatud kaldaga, kuulub ehitis või rajatis kaldakinnisasja koosseisu.

§ 134.  Põhjavesi

  (1) Kinnisomand ei ulatu põhjaveele. Põhjavesi on riigi omandis.

  (2) Põhjavee kasutamise kord sätestatakse seaduses.

§ 135.  Kinnisomandi ulatus kasvavale metsale ja taimestikule

  (1) Maatükil kasvav mets ja muu looduslik taimestik, samuti külvatud seeme, puu või muu istutatud taim on kinnisasja omaniku omandis.

  (2) Kui keegi kasutab külvamiseks võõrast seemet või istutamiseks võõraid taimi omal maatükil või oma seemet või taimi võõral maatükil, kohaldatakse §-des 138 ja 139 sätestatut.

§ 136.  Kinnisomandi ulatus ehitisele

  (1) Kinnisomand ulatub maatükiga püsivalt ühendatud ehitisele.

  (2) Püsivaks ühendamiseks loetakse sissemüürimist, sissekaevamist või muud kestvat ja kindlat ühendamist maatüki pinnal või selle all.

§ 137.  [kehtetu]

§ 138.  Ehitamine võõrale maatükile või võõrast materjalist

  (1) Kui oma maatükile ehitamisel kasutatakse võõrast materjali või võõrale maatükile hoonestusõiguseta ehitamisel kasutatakse oma materjali, muutub materjal maatüki osaks.

  (2) Kui materjali on kasutatud materjali omaniku nõusolekuta, on materjali omanikul õigus nõuda materjali eraldamist ja väljaandmist maatüki omaniku kulul niivõrd, kui see on võimalik maatüki omanikule ülemäärast kahju tekitamata.

  (3) Kui maatükile on ehitatud maatüki omaniku nõusolekuta, on omanikul õigus nõuda materjali eemaldamist ehitaja kulul.

§ 139.  Hüvitus ebaseadusliku ehitamise korral

  (1) Kui materjali maatükist ei eraldata (§ 138), on materjali omanikul õigus nõuda maatüki omanikult kasutatud materjali hüvitamist, arvestades maatüki ja ehitise kasutamise tingimusi.

  (2) Kui maatüki omanik, kes võõrast materjali kasutas, on olnud pahauskne, on materjali omanikul õigus nõuda selle täielikku hüvitamist.

  (3) Kui materjali omanik, kes ehitas võõrale maale, on pahauskne, on tal õigus nõuda hüvitust, mis ei ületa ehitamise kulusid. Seda õigust ei ole, kui maatüki omanik on esitanud nõude materjali eemaldamiseks (§ 138 lg 3).

3. jagu KINNISOMANDI KITSENDUSED 

1. jaotis Üldsätted 

§ 140.  Kitsenduste liigid

  Kinnisomandi kitsendused on seadusjärgsed või need seatakse kohtuotsuse või tehinguga.

§ 141.  Kitsenduste kehtivus

  (1) Seadusjärgne kitsendus kehtib kinnistusraamatusse kandmata. Seadusjärgse kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud.

  (2) Avalik-õiguslikku seadusjärgset kitsendust võib muuta või lõpetada ainult seaduses sätestatud juhtudel.

  (3) Kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud.

§ 142.  Võõral maatükil viibimine

  (1) Eraõigusliku isiku omandis oleval kinnisasjal, mis on omaniku poolt piiratud või tähistatud, ei või teised isikud omaniku loata viibida, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (2) Eraõigusliku isiku omandis oleval piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või teised isikud omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

2. jaotis Naabrusõigused 

§ 143.  Kahjulikud mõjutused

  (1) Kinnisasja omanikul ei ole õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnisasjale on keelatud.

  (2) Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud mõjutused kahjustavad oluliselt kinnisasja kasutamist, kuid mõjutuste kõrvaldamise kulud on suuremad tekkivast kahjust, on mõjutatava kinnisasja omanikul õigus nõuda mõjutuse põhjustanud kinnisasja omanikult hüvitust.

§ 144.  Keelatud rajatis ja seadeldis

  (1) Kinnisasja omanikul on õigus nõuda, et naaberkinnisasjale ei püstitataks või seal ei säilitataks rajatist või seadeldist, mille suhtes on alust eeldada, et see tekitab keelatud mõjutuse tema kinnisasjale.

  (2) Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud rajatis või seadeldis on püstitatud kooskõlas seadusega, on õigus nõuda rajatise või seadeldise eemaldamist ainult pärast keelatud mõjutuse tegelikku toimumist.

§ 145.  Varisemisohtlik ehitis

  (1) Ehitist tuleb hoida sellises korras, et selle varisemisel või osade eraldumisel oleks välistatud naaberkinnisasja kahjustamine.

  (2) Omanik, kelle kinnisasja ohustavad käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjaolud, võib nõuda kahjuliku toime eest vastutavalt isikult ohu kõrvaldamist. Kui kahjuliku toime eest vastutav isik ei ole teada, võib ta nõuda ohu kõrvaldamist valdajalt.

§ 146.  Keelatud süvendamine

  (1) Maatükki ei või süvendada selliselt, et naaberkinnisasi kaotaks vajaliku maapõuetoe või et muul viisil kahjustataks seal asuvaid ehitisi.

  (2) Süvendamine on lubatud, kui süvendaja paigaldab muu toe või võtab tarvitusele ohtu või kahju ärahoidvad abinõud.

§ 147.  Naaberkinnisasja kasutamine

  Kui ehitada või ehitist parandada saab ainult nii, et naaberkinnisasjale või selle kohale tuleb ehitada tellingud või et üle selle kinnisasja tuleb vedada või sellele asetada ehitusmaterjali või kinnisasjast üle käia või sõita, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama, kui see on hädavajalik, tingimusel, et temale tagatakse kahju hüvitamine.

§ 148.  Ehitis üle naaberkinnisasja piiri

  (1) Ehitis, mis ulatub ühelt naaberkinnisasjalt teise naaberkinnisasja kohale, on selle kinnisasja osa, mille piirist see väljub, kui vastav asjaõigus on kinnistusraamatusse kantud.

  (2) Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ehitis on püstitatud asjaõiguseta, kuid heauskselt, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama. Sel juhul on tal õigus nõuda ehitajalt tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla jääva maatüki omandamist või perioodilist hüvitust.

  (3) Naaberkinnisasja omanik võib nõuda ehitajalt oma kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa kõrvaldamist, kui ehitaja on pahauskne või kui kinnisasja omanik enne ehitamise algust või hiljemalt ajal, mil selle osa kõrvaldamine ei olnud seotud ülemääraste kulutustega, sellele vastu vaidles.

  (4) Hüvituse saamise nõue on eelistatud kõigile teistele nõuetele, mis lasuvad kinnisasjal, mille piiridest ehitis väljub. Kokkulepe hüvituse suuruse või hüvitusest loobumise kohta kehtib, kui see on kantud kinnistusraamatusse.

  (5) Lisaks käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatule kohaldatakse hüvitusele ka reaalkoormatiste sätteid.

§ 149.  Üle piiri ulatuvad juured, oksad ja viljad

  (1) Kinnisasja omanikul on õigus ära lõigata ja endale võtta naaberkinnisasjalt tema kinnisasjale ulatuvad puude ja põõsaste juured, oksad ja viljad, kui need kahjustavad kinnisasja kasutamist ja naaber ei ole neid hoiatusele vaatamata selleks vajaliku aja jooksul kõrvaldanud.

  (2) Kui kinnisasja omanik lubab alles jätta tema kinnisasjale ulatuvaid oksi, on tal õigus nende okste viljadele tema kinnisasja piirides oleva oksa ulatuses.

  (3) Kinnisasja omanikul on õigus viljadele, mis on kukkunud tema kinnisasjale naaberkinnisasjalt kasvavalt puult või põõsalt.

  (4) Kinnisasja piiril kasvava puu vili, samuti puu maharaiumisel või mahalangemisel ka puu ise kuulub naabritele võrdsetes osades.

§ 150.  Piiril kasvavad puud ja põõsad

  Piiril kasvavad puud ja põõsad on naabrite kaasomandis.

§ 151.  Piirirajatis

  (1) Kui kaks kinnisasja on teineteisest eraldatud müüri, heki, kraavi, peenra või muu sellise asjaga, on see naabrite ühiskasutuses, sõltumata asja kuuluvusest.

  (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asja kasutamine ei tohi olla vastuolus asja otstarbega ega tekitada kahju naabrile.

  (3) Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asja kasutavad mõlemad naabrid, kannavad nad korrashoiukulud võrdselt. Kui asi on vajalik ühe naabri huvides, ei või seda asja tema nõusolekuta kõrvaldada ega muuta.

§ 152.  Ühine sein

  (1) Kahe kinnisasja piiril asuv ehitisi eraldav sein või selle osa on naabrite kaasomand.

  (2) Kui ehitis külgneb teise kinnisasjaga, on kinnisasja omanikul õigus teha sein või selle osa ühiseks, tasudes seina omanikule poole või osa seina väärtusest ning poole seinaaluse maatüki väärtusest.

  (3) Ühise seina remondikulud kannavad omanikud vastavalt nende osa suurusele.

  (4) Ühisesse seina ei tohi teha ühtegi ava naabri nõusolekuta. Nõusolek peab olema kantud kinnistusraamatusse.

§ 153.  Piiril olev sein

  Maatüki piiril või sellest kahe meetri kaugusel asuvasse seina võib teha aknaid, kui seda õigust ei ole kitsendatud seadusega või kinnistusraamatu kandega.

§ 154.  Katuselt voolav vesi

  Omanik peab tagama, et tema ehitise katuselt ei voolaks vesi teise isiku kinnisasjale, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Vee juhtimine katuselt avalikult kasutatavale teele on lubatud.

3. jaotis Teed ning tehnovõrgud ja -rajatised 

§ 155.  Avalikult kasutatav tee

  (1) Omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena.

  (2) Kinnisasja omanik peab avalikult kasutatava tee äärses ribas järgima seadusjärgseid kitsendusi.

  (3) Eratee määratakse avalikuks kasutamiseks seaduses sätestatud korras.

§ 156.  Ajutine tee

  (1) Omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.

  (2) Kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tingimustel.

  (3) Kinnisasja omanikul ei ole õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel.

§ 157.  Jalg- ja talitee

  (1) Kinnisasja omanik peab lubama jalg- ja talitee kasutamist üle oma kinnisasja kohalike tavade kohaselt, kui teise tee kasutamine on seotud ülemääraste kulutustega. Tee määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.

  (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatut ei kohaldata, kui jalg- või talitee kasutamine tekitab kinnisasja omanikule olulist kahju.

§ 158.  Tehnovõrgud ja -rajatised

  Teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis) ei ole kinnisasja oluline osa.
[RT I 2002, 99, 579 - jõust. 01.01.2003]

4. jaotis Veed 

§ 159.  Avalikud veekogud

  (1) Avalik-õigusliku juriidilise isiku omandis olev veekogu on avalik. Riigi kui avalik-õigusliku juriidilise isiku omandis on territoriaalmeri, sisemeri ja teised piiriveekogud, samuti muud seaduses nimetatud veekogud.

  (2) Avalikku veekogu võib kasutada igaüks. Avaliku veekogu kasutamist võib seaduses või muu õigusaktiga piirata.

  (3) Seaduses sätestatud juhtudel võib eraõigusliku isiku omandis oleva veekogu määrata avalikuks kasutamiseks (avalikult kasutatav veekogu). Sel juhul on veekogu omanikul õigus seaduses sätestatud korras nõuda hüvitust.

  (4) Käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud kitsendus kehtib, kui see on kinnistusraamatusse kantud.

§ 160.  Kaldaomaniku õiguste kitsendamine

  (1) Kaldaomanik ei või talle kuuluva veekogu osa kasutamisel halvendada teise kinnisasja seisundit ega kitsendada selle kasutamise võimalusi.

  (2) Kaldaomanik ei või avalikus veekogus ja avalikult kasutatavas veekogus ehitada sildu või muid rajatisi, mis võiksid takistada veesõidukite liiklemist.

§ 161.  Kallasrada

  (1) Veekogu kaldaomanik peab jätma veekogu äärde kaldariba kallasrajana kasutamiseks.

  (2) Kallasrada võib igaüks kasutada veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks, kalastamiseks ning veesõidukite randumiseks. Paragrahvis 142 sätestatud kitsendused kallasraja suhtes ei kehti.

  (3) Kallasraja kasutaja on kohustatud hüvitama kahju, mida ta tekitab kaldaomanikule.

  (4) Eraveekogu kalda kasutamist võib kitsendada seaduses sätestatud juhtudel ja korras.

  (5) Ühe kinnisasja piires oleval eraveekogul ei ole kallasrada, kui see veekogu ei ole määratud avalikuks kasutamiseks.

§ 162.  Kalapüük

  (1) Avalikust veekogust ja avalikult kasutatavast veekogust võib igaüks kala püüda, kui seadusest ei tulene teisiti.

  (2) Mitme kinnisasja piires asuvast eravooluveekogust (jõgi, oja) võivad teised isikud kala püüda, kui nad ei tekita sellega kinnisasja omanikule olulist kahju.

  (3) Muust eraveekogust võivad teised isikud kala püüda ainult veekogu omaniku loal.

  (4) Kalapüügi ja kalakasvatuse kord ning sellega seonduvad täiendavad kitsendused sätestatakse seaduses.

§ 163.  Valguv vesi

  (1) Kinnisasja omanikul ei ole õigust takistada kõrgemal asuvalt maatükilt oma maatükile looduslikul teel vihma-, lume-, allika-, põhja- või muu loodusliku vee voolamist või imbumist.

  (2) Loodusliku vee rikkumine või selle loomuliku voolu või imbumise muutmine naabri kahjuks on keelatud. Madalamale maatükile vajalikku looduslikku vett võib kinni pidada ainult niivõrd, kui see on kõrgemale maatükile hädavajalik.

  (3) Maa kuivendamiseks on madalama maatüki omanik kohustatud hüvituseta laskma juhtida oma maatükile looduslikku vett, kui see varem loomulikul viisil sinna voolas või imbus. Kui selline vee juhtimine tekitab talle kahju, võib ta nõuda, et kõrgema maatüki omanik omal kulul pikendaks kunstlikku veejuhet läbi madalama maatüki.

§ 164.  Veejuhe

  (1) Kinnisasja omanikul on õigus ehitada läbi võõra maa veejuhe oma maatüki kuivendamiseks, niisutamiseks, üleujutamiseks, veega varustamiseks, kanalisatsioonivee ärajuhtimiseks, veejõu kasutamiseks ning muuks seadusega lubatud otstarbeks, sõltumata võõra maatüki omaniku nõusolekust.

  (2) Veejuhtme ehitamisel tuleb arvestada võõra maatüki omaniku huve.

  (3) Veejuhtme ehitamise ja kasutamise eest tuleb omanikule, kelle maatükki veejuhe läbib, maksta eelnevat hüvitust.

§ 165.  Veeühistu

  (1) Veemajanduslikuks ja veekaitseliseks tegevuseks, samuti vee kasutamiseks võib asutada veeühistu, mille liikmeks olemine on sellega seotud maatüki omanikule kohustuslik.

  (2) Veeühistu asutamise ja tegevuse kord sätestatakse seaduses.

5. jaotis Mets 

§ 166.  Metsa ja loodusliku taimestiku kasutamine

  Kinnisasja omanikul on õigus kasutada maatükil kasvavat metsa ja muud looduslikku taimestikku, arvestades seaduses sätestatud kitsendusi.

§ 167.  Võõra metsa kasutamine

  (1) Avalik-õigusliku juriidilise isiku omandis olevas metsas (avalik mets) on igaühel õigus viibida ning marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (2) Omaniku poolt piiratud või tähistatud erametsas on teistel isikutel lubatud marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata metsaomaniku loal.

  (3) Piiramata või tähistamata erametsas on teistel isikutel õigus marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata, kui nad sellega ei tekita omanikule ülemäärast kahju.

§ 168.  Jahipidamine

  (1) Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule kuuluval maatükil võib jahti pidada seaduses sätestatud korras.

  (2) Eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal võib omanik jahti pidada, arvestades seaduses sätestatud kitsendusi. Teised isikud võivad jahti pidada kinnisasja omaniku loal seaduses sätestatud korras.

6. jaotis Muud kitsendused 

§ 169.  Muud kinnisomandi kitsendused

  Maakorralduse otstarbel, ehituslikel, tuleohutuse ja tervishoiu kaalutlusel, kultuurimälestiste ja keskkonnakaitseks ning muudeks ühiskondlikeks vajadusteks võib seadusega kehtestada täiendavaid kinnisomandi kitsendusi.

§ 170.  Riigi ja kohaliku omavalitsuse ostueesõigus

  Seaduses võib sätestada, et:
  1) kaitstava loodusobjekti piires on riigil kinnisasja ostu eesõigus;
  2) omavalitsusüksuse piires on kohalikul omavalitsusel kinnisasja ostu eesõigus.

§ 171.  Sundvõõrandamine

  (1) Vabariigi Valitsus või kohalik omavalitsus võib omaniku nõusolekuta üldistes huvides seaduses sätestatud juhtudel ja korras võõrandada kinnisasja õiglase ja kohese hüvituse eest.

  (2) Seaduses võib lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatule samadel tingimustel kooskõlas põhiseadusega sätestada muid sundvõõrandamise aluseid.

4. osa SERVITUUDID 

1. peatükk REAALSERVITUUDID 

1. jagu MÕISTE, TEKKIMINE, LÕPPEMINE 

§ 172.  Reaalservituudi mõiste

  (1) Reaalservituut koormab teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma.

  (2) Reaalservituut ei või teeniva kinnisasja omanikku kohustada mingiteks tegudeks, välja arvatud teod, mis on reaalservituudi teostamisel abistava tähendusega.

§ 173.  Reaalservituudi tekkimine

  (1) Reaalservituut tekib kinnistusraamatusse kandmisega.

  (2) Reaalservituudi omandamisele kohaldatakse kinnisasja omandamise sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (3) Kinnisasja kasuks reaalservituuti seada või sellega kinnisasja koormata võib ainult omanik. Omaniku nõusolekuta võib reaalservituuti seada üksnes seaduses sätestatud juhtudel.

  (4) Reaalservituudiga juba koormatud kinnisasja võib uue reaalservituudiga koormata ainult siis, kui see ei kahjusta varem seatud servituuti. Hoonestusõiguse või kasutusvaldusega koormatud kinnisasja võib omanik reaalservituudiga koormata ainult hoonestaja või kasutusvaldaja nõusolekul.

  (5) Reaalservituut ei teki igamisega.

§ 174.  Reaalservituudi lõppemine

  (1) Reaalservituut lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust.

  (2) Kui reaalservituudi ja teeniva kinnisasja omanikuks saab üks ja sama isik, kustutatakse reaalservituut kinnistusraamatust selle isiku avalduse alusel. Kande kustutamiseni jääb reaalservituut asjaõigusena püsima.

§ 175.  Reaalservituudi lõpetamine kokkuleppel

  Servituudi võib kinnistusraamatust kustutada valitseva kinnisasja ja teeniva kinnisasja omanike kokkuleppel servituudi väljaostmisega.

§ 176.  Reaalservituudi lõpetamine valitseva kinnisasja omaniku nõudel

  (1) Kui reaalservituudi lõpetamise kokkulepet ei saavutata, on valitseva kinnisasja omanikul õigus nõuda reaalservituudi kustutamist kinnistusraamatust, hüvitades teeniva kinnisasja omanikule servituudi lõpetamise tõttu tekkiva kahju.

  (2) Valitseva kinnisasja omanik peab teeniva kinnisasja omanikule teatama tähtajatu reaalservituudi lõpetamisest või tähtajalise reaalservituudi ennetähtaegsest lõpetamisest kuus kuud ette.

§ 177.  Reaalservituudi lõpetamine teeniva kinnisasja omaniku nõudel

  (1) Kui reaalservituudist saadav kasu on teeniva kinnisasja koormatisega võrreldes väike, on teeniva kinnisasja omanikul õigus nõuda reaalservituudi kustutamist kinnistusraamatust, hüvitades valitseva kinnisasja omanikule servituudi lõpetamise tõttu tekkiva kahju.

  (2) Kui valitseva kinnisasja omanik on reaalservituudi vastu kaotanud huvi, on teeniva kinnisasja omanikul õigus nõuda reaalservituudi kustutamist kinnistusraamatust. Huvi kaotamist eeldatakse, kui valitseva kinnisasja omanik ei ole 10 aasta jooksul reaalservituuti kasutanud või kui ta on sama aja jooksul lubanud teeniva kinnisasja sellist kasutamist, mis on vastuolus reaalservituudiga.

2. jagu SISU 

§ 178.  Reaalservituudi teostamise viis

  (1) Reaalservituut annab õiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud.

  (2) Reaalservituuti tuleb teostada viisil, mis on teenivale kinnisasjale kõige vähem koormav.

  (3) Valitseva kinnisasja vajaduste suurenemine ei suurenda iseenesest teenival kinnisasjal lasuvat koormatist.

§ 179.  Reaalservituudi teostamine ehitise või seadeldise abil

  (1) Kui reaalservituuti teostatakse teenival kinnisasjal mingi ehitise või seadeldise abil, on valitseva kinnisasja omanik kohustatud selle rajama ja korras hoidma ning servituudi lõppemisel selle teeniva kinnisasja omaniku nõudel omal kulul ära vedama, kui seaduses või servituudi seadmise tehinguga ei ole sätestatud teisiti.

  (2) Kui ehitis või seadeldis on käiku antud ka teeniva kinnisasja huvides, kannavad valitseva ja teeniva kinnisasja omanikud ehitamise ja korrashoiu kulud vastavuses saadava kasuga.

  (3) Kui ehitise või seadeldise korrashoiu kohustus seaduse või kinnistusraamatu kande kohaselt lasub teeniva kinnisasja omanikul, kohaldatakse vastavaid reaalkoormatise sätteid.

  (4) Valitseva kinnisasja omanikul on õigus servituudi kasutamiseks vajalike ehitus- ja korrastustööde tegemiseks kasutada teenivat kinnisasja.

§ 180.  Reaalservituudi teostamise viisi muutmine

  (1) Teeniva kinnisasja omanikul on õigus nõuda enda kulul reaalservituudi teostamise viisi muutmist, kui reaalservituudi senist majanduslikku otstarvet võib saavutada ka teostamise viisi muutmise korral ja kui senine teostamise viis on teeniva kinnisasja omaniku huvidele uue viisiga võrreldes tunduvalt kahjulikum. Servituudi teostamise viisi muutmisega seotud kulud peab teeniva kinnisasja omanik ette tasuma.

  (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatu kehtib ka kinnistusraamatusse kantud teostamise viisi korral.

§ 181.  Reaalservituudi teostamise koha muutmine

  (1) Kui reaalservituudi teostamine piirdub teeniva kinnisasja ühe osa kasutamisega ja mõni teine osa on selleks niisama sobiv ning reaalservituudi teostamine senisel osal on teeniva kinnisasja omanikule mõne teise osaga võrreldes tunduvalt kahjulikum, on tal õigus nõuda, et reaalservituuti teostataks kinnisasja teisel osal. Ümberpaigutamisega seotud kulud peab teeniva kinnisasja omanik ette tasuma.

  (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatu kehtib ka siis, kui kinnisasja osa, millel reaalservituuti teostatakse, on kindlaks määratud kinnistusraamatus.

§ 182.  Reaalservituudi jagamatus

  (1) Reaalservituut on jagamatu.

  (2) Kui valitsev kinnisasi jagatakse, jääb reaalservituut kehtima kõikide osade kasuks.

  (3) Kui reaalservituudi teostamine pärast valitseva kinnisasja jagamist piirdub ühe osa huviga, on teeniva kinnisasja omanikul õigus nõuda reaalservituudi kustutamist kinnistusraamatust teiste osade suhtes.

  (4) Teeniva kinnisasja jagamisel jääb reaalservituut kehtima kõikide osade suhtes.

  (5) Kui reaalservituut pärast teeniva kinnisasja jagamist mõnda selle osa ei koorma või koormata ei saa, on koormamata osa omanikul õigus nõuda oma osa suhtes reaalservituudi kustutamist kinnistusraamatust.

§ 183.  Ühe ja sama järjekoha kasutusõigused

  Kui mitu servituuti või servituut ning muu kasutusõigus koormavad kinnisasja kinnistusraamatu ühel ja samal järjekohal ning neid õigusi ei saa koos kas täielikult või osaliselt teostada, võib iga õigustatud isik nõuda õiguste teostamist viisil, mis vastab kõige enam kõigi õigustatud isikute huvidele.

§ 184.  Reaalservituudi takistuse kõrvaldamine

  Õigustatud isikul on õigus nõuda isikult, kes teda reaalservituudi teostamisel takistab, takistamise lõpetamist ja edaspidisest takistamisest hoidumist.

§ 185.  Reaalservituudi sisu selgitamine

  (1) Kui servituudist tulenevad õigused ja kohustused väljenduvad selgesti kinnistusraamatu kandes, tuleb sellest lähtuda servituudi sisu selgitamisel.

  (2) Kande ulatuses tuleb servituudi sisu selgitamisel arvestada servituudi tekkimise alust ja seda, mil viisil on servituuti pikema aja jooksul vaidlustamatult ja heauskselt teostatud.

  (3) Servituudi sisu selgitamisel tuleb arvestada sätteid, mis kehtivad seda liiki servituutide suhtes.

3. jagu ÜKSIKUD REAALSERVITUUDID 

§ 186.  Teeservituut

  (1) Jalgteeservituut annab õiguse käia ja sõita jalgrattaga mööda jalgteed läbi teeniva kinnisasja.

  (2) Karjateeservituut annab õiguse ajada karja ja käia mööda karjateed läbi teeniva kinnisasja. Õigustatud isik võib karjaajamise hõlbustamiseks tee äärde ehitada aia või tõkked, kui see on võimalik teeniva kinnisasja omanikule kahju tekitamata. Karjateeservituut ei anna õigust teenival kinnisasjal loomi karjatada.

  (3) Sõiduteeservituut annab õiguse sõita sõidukiga mööda sõiduteed läbi teeniva kinnisasja. Sõiduteeservituut sisaldab jalgteeservituuti.

§ 187.  Teeservituudi ulatus

  (1) Kui ei ole määratud tee asendit või laiust, on teeniva või valitseva kinnisasja omanikul õigus nõuda tee asendi või laiuse määramist, arvestades nii teeniva kui ka valitseva kinnisasja huve ja kohalikke olusid.

  (2) Teeservituudi seadmisel võib selle kasutamisele kehtestada kitsendusi.

§ 188.  Liiniservituut

  Liiniservituut annab õiguse juhtida läbi võõra kinnisasja oma kinnisasjale gaasi-, elektri-, side- ja muid liine.

§ 189.  Veejuhtimisservituut

  (1) Veejuhtimisservituut annab õiguse:
  1) juhtida oma kinnisasjale vett allikast või muust võõrast veekogust või läbi võõra kinnisasja (vee juurdejuhtimise servituut);
  2) juhtida oma kinnisasjalt vett võõrale kinnisasjale või läbi võõra kinnisasja (vee ärajuhtimise servituut).

  (2) Kui veejuhtimise viis ei ole määratud, eeldatakse vee juhtimist torustikus.

  (3) Kui heitvee ärajuhtimine lahtise veejuhtmega kahjustab võõrast kinnisasja, võib kinnisasja omanik nõuda vee ärajuhtimist torustiku kaudu.

  (4) Kui veejuhtme asendit või mahtu ei ole määratud, määratakse need kindlaks §-s 187 sätestatud korras.

§ 190.  Veevõtu ja karjajootmisservituut

  (1) Veevõtuservituut annab õiguse võtta võõrast veekogust vett oma kinnisasja tarbeks ja kasutada veekogu juurde viivat jalgteed (§ 186 lg 1).

  (2) Karjajootmisservituut annab õiguse joota oma loomi võõrast veekogust ja kasutada veekogu juurde viivat karjateed (§ 186 lg 2).

§ 191.  Karjatamisservituut

  (1) Karjatamisservituut annab õiguse karjatada loomi võõral kinnisasjal viisil ja ajal, mis vastab kohalikele oludele ja tavadele.

  (2) Karjatamisservituut annab õiguse ajada karja karjatamiskohale (§ 186 lg 2).

  (3) Karjatamisservituut ei võta teeniva kinnisasja omanikult õigust kasutada servituudiga koormatud maad oma majapidamise vajadusteks, sealhulgas loomade karjatamiseks.

§ 192.  Toeservituut

  (1) Toeservituut annab õiguse toetada oma ehitist või seadeldist naabri ehitisele või seadeldisele ja nõuda, et naaber toeks olevat ehitist või seadeldist korras hoiaks. Korrashoidmine toimub õigustatud isiku kulul, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

  (2) Korrashoiukohustusele kohaldatakse reaalkoormatise sätteid.

§ 193.  Seinaservituut

  Seinaservituut annab õiguse kinnitada või seada talasid, tugesid või muid ehitise osi naabri seina ning asendada neid uutega.

§ 194.  Üleehitamisservituut

  Üleehitamisservituut annab õiguse ehitada oma ehitisele rõdu, varjualune või muu selline osa, mis ulatub naabri kinnisasja kohale.

§ 195.  Sademeservituut

  Sademeservituut annab õiguse lasta voolata oma ehitise katuselt vihma- või lumevett võõrale kinnisasjale nii räästast kui ka toru kaudu.

§ 196.  Kõrgusservituut

  Kõrgusservituut annab õiguse keelata naabril püstitada ehitist üle teatud kõrguse.

§ 197.  Valgusservituut

  Valgusservituut annab õiguse saada naabri kinnisasja kohalt loomulikku valgust ruumile, mille valgustamine servituudiga on tagatud.

§ 198.  Väljavaateservituut

  Väljavaateservituut annab õiguse keelata naaberkinnisasjal kõike, mis takistab või oluliselt piirab servituudiga tagatud väljavaadet.

§ 199.  Kaitsevööndiservituut

  Kaitsevööndiservituut annab õiguse rajada võõrale kinnisasjale kaitsevöönd või piirata teeniva kinnisasja mõne osa kasutamist valitseval kinnisasjal asuvate loodusobjektide kaitseks.

§ 200.  Muud reaalservituudid

  Lisaks käesolevas seaduses sätestatud reaalservituutidele võib seada muid reaalservituute, mis vastavad reaalservituudi mõistele ja sisule.

2. peatükk ISIKLIKUD SERVITUUDID 

1. jagu KASUTUSVALDUS 

1. jaotis Mõiste, tekkimine, lõppemine 

§ 201.  Kasutusvalduse mõiste

  (1) Kasutusvaldus koormab asja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju.

  (2) Kasutusvalduse esemeks võivad olla vallas ja kinnisasjad ning üleantavad õigused.

  (3) Kasutusvaldust võib piirata mõne kasutusviisi välistamisega.

  (4) Kasutusvalduse tekkimise aluseks on seadus või tehing.

§ 202.  Kasutusvalduse tekkimine vallasasjale

  (1) Kasutusvaldus vallasasjale tekib asja üleandmisega omanikult kasutusvalduse saajale ja kasutusvalduse kokkuleppe sõlmimisega.

  (2) Asja üleandmisele ja kokkuleppele kohaldatakse üleandmise teel vallasomandi tekkimise suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 203.  Kasutusvalduse tekkimine kinnisasjale

  (1) Kasutusvaldus kinnisasjale tekib kinnistusraamatusse kandmisega.

  (2) Kasutusvalduse omandamisel kinnisasjale kohaldatakse kinnisasja omandamise kohta käivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 204.  Kasutusvalduse tekkimine õigusele

  Kasutusvaldus õigusele tekib vastava õiguse üleandmise kohta käivate sätete alusel.

§ 205.  Vallasasja kasutusvalduse lõppemine

  Vallasasja kasutusvaldus lõpeb, kui:
  1) kasutusvaldaja avaldab asja omanikule soovi kasutusvaldusest loobuda;
  2) kasutusvaldaja saab selle asja omanikuks.

§ 206.  Kinnisasja kasutusvalduse lõppemine

  (1) Kinnisasja kasutusvaldus lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust.

  (2) Kui kinnisasja kasutusvaldaja saab selle asja omanikuks, kohaldatakse § 174 2. lõike sätteid.

§ 207.  Kasutusvalduse lõppemine asja hävimisega

  (1) Kasutusvaldus lõpeb asja hävimisega.

  (2) Asja omanik ei ole kohustatud kasutusvalduses olnud hävinud asja taastama, kuid ta ei või keelata kasutusvaldajal seda teha. Asja taastamisega kasutusvaldus taastub.

  (3) Kui kasutusvalduses olnud sundvõõrandatud asja asemele antakse uus asi, kestab kasutusvaldus sellele edasi.

§ 208.  Kasutusvalduses oleva õiguse lõpetamine või muutmine

  Kasutusvalduses olevat õigust võib tehinguga lõpetada või muuta ainult kasutusvaldaja nõusolekul.

§ 209.  Õiguse kasutusvalduse lõppemine

  Õiguse kasutusvaldus lõpeb §-s 205 sätestatud korras.

§ 210.  Kasutusvalduse lõppemine kasutusvaldaja surmaga

  (1) Kasutusvaldus lõpeb kasutusvaldaja surmaga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (2) Kui seaduse või tehinguga on määratud kasutusvaldus ka kasutusvaldaja pärijale, tekib see pärija suhtes uuesti.

§ 211.  Kasutusvalduse lõppemine juriidilise isiku suhtes

  (1) Kasutusvaldus lõpeb kasutusvaldajast juriidilise isiku likvideerimisega.

  (2) Juriidilise isiku kasutusvaldus lõpeb igal juhul 100 aasta möödumisel kasutusvalduse tekkimisest.

§ 212.  Kasutusvalduse lõpetamine

  (1) Kasutusvalduse võib lõpetada kasutusvaldaja ja omaniku kokkuleppel.

  (2) Omanik võib nõuda kasutusvalduse lõpetamist, kui:
  1) kasutusvaldus on kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse;
  2) tema kahju on oluliselt suurem kasutusvaldaja kasust;
  3) kasutusvaldaja ei anna omanikule tagatist (§ 224).

  (3) Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud juhtudel kohaldatakse vastavaid reaalservituudi lõpetamise sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

2. jaotis Sisu 

§ 213.  Kasutusvalduse sisu kindlaksmääramine

  Kasutusvaldusest tulenevad õigused ja kohustused määratakse kindlaks kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga.

§ 214.  Kasutusvaldaja õigused

  (1) Kasutusvaldajal on õigus asja vallata ja kasutada.

  (2) Kasutusvaldaja ei või omaniku nõusolekuta asja rendile anda.

  (3) Kasutusvaldajal on õigus asja viljale.

  (4) Kasutusvaldajale kuulub loodusvili, mis on valminud ja eraldatud kasutusvalduse ajal.

  (5) Kasutusvaldajale kuulub õigusvili, mis tekkis kasutusvalduse ajal, sõltumata selle sissenõudmise ajast.

  (6) Kasutusvaldaja ei või kasutusvalduse eset koormata servituutide ega muude asjaõigustega.

§ 215.  Kasutusvalduse üleandmise keeld

  Kasutusvaldus ei ole üleantav. Kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi võib teostada teine isik, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole sätestatud teisiti.

§ 216.  Kasutusvalduse eseme tagastamine

  Kasutusvalduse lõppemisel on kasutusvaldaja või tema õigusjärglane kohustatud kasutusvalduse eseme omanikule tagastama § 218 1. lõikes sätestatud seisukorras.

§ 217.  Kasutusvalduses oleva kinnisasja jagamine

  Kasutusvalduses oleva kinnisasja jagamisel kohaldatakse teeniva kinnisasja jagamise kohta käivaid reaalservituudi sätteid (§ 182 lg 4 ja 5).

§ 218.  Asja säilitamine ja kasutamine

  (1) Kasutusvaldaja on kohustatud säilitama asja senise majandusliku otstarbe ning kasutama seda korrapäraselt ja heaperemehelikult. Ta ei või asja oluliselt muuta ega ümber kujundada.

  (2) Kasutusvaldaja õigused kasutusvalduses oleva asja kasutamise suhtes ei saa olla suuremad kui omaniku enda õigused.

  (3) Kasutusvaldaja võib seadusega sätestatud korras kasutada maavarasid, samuti metsa kinnisasja korrapäraseks majandamiseks vajalikul määral.

§ 219.  Asja korrashoid

  (1) Kasutusvaldaja on kohustatud kasutusvalduses olevat asja omal kulul korras hoidma ja asja tavaliseks korrashoiuks vajalikke parandusi ning uuendusi tegema.

  (2) Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud korrashoiu kulud ületavad asjast saadava tulu, on kasutusvaldajal õigus nõuda omanikult tulu ületavate kulutuste tasumist.

  (3) Kasutusvaldaja ei vastuta asja muutumise ja väärtuse vähenemise eest, mis kaasneb kasutusvalduse korrapärase teostamisega.

§ 220.  Kasutusvaldaja teatamiskohustus

  (1) Kui kasutusvalduses olev asi hävib või seda rikutakse või selle alalhoiuks on vaja teha parandusi või uuendusi, mis ületavad tavalise korrashoiu, on kasutusvaldaja kohustatud sellest omanikule viivitamatult teatama.

  (2) Kui kolmas isik teatab oma õigusest kasutusvalduses olevale asjale, on kasutusvaldaja kohustatud sellest omanikule teatama.

§ 221.  Kinnisasja päraldiste käsutamine

  (1) Kui kasutusvalduses on kinnisasi koos päraldistega, on kasutusvaldajal õigus käsutada päraldisi korrapärase majandamise piires.

  (2) Kasutusvaldaja on kohustatud kinnisasja korrapärasest majandamisest tingitud päraldiste vähenemise või eraldamise korral asendama need asjad uutega.

§ 222.  Äratarvitatav ja asendatav asi

  (1) Äratarvitatav asi läheb kasutusvaldaja omandisse, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Kasutusvalduse lõppemisel on kasutusvaldaja kohustatud tasuma äratarvitatud asja väärtuse rahas või asendama asja samade liigitunnuste ja sama kvaliteediga asjaga.

  (2) Asendatavat asja võib kasutusvaldaja käsutada, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Kasutusvaldaja on kohustatud selle asja asendama samade liigitunnuste ja sama kvaliteediga asjaga.

§ 223.  Kasutusvaldaja maksekohustus ja koormatised

  (1) Kasutusvalduse esemel lasuvad maksud ja võlaintressid tasub ning koormatised, majandamis- ja muud kulud kannab kasutusvaldaja vastavalt oma õiguste kestusele.

  (2) Kui maksud, koormatised või kulutused on sisse nõutud omanikult, on kasutusvaldaja kohustatud talle need samas ulatuses hüvitama.

§ 224.  Omaniku õigus nõuda tagatist

  Asja omanikul on õigus nõuda kasutusvaldajalt tagatist, kui kasutusvaldaja tegevusest ilmneb omaniku õiguste olulise rikkumise oht.

2. jagu ISIKLIK KASUTUSÕIGUS 

§ 225.  Isikliku kasutusõiguse mõiste

  Isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.

§ 226.  Isikliku kasutusõiguse üleandmise keeld

  (1) Isiklik kasutusõigus ei ole üleantav. Isiklikust kasutusõigusest tulenevaid õigusi võib teostada teine isik ainult siis, kui see on lubatud kasutusõiguse tekkimise alusega.

  (2) Isiklik kasutusõigus on üleantav, kui selle esemeks on tehnovõrk või -rajatis. Isikliku kasutusõiguse üleandmiseks on vajalik kokkulepe isikliku kasutusõiguse üleandmise kohta (asjaõigusleping) vana ja uue õigustatud isiku vahel.

§ 227.  Isiklik kasutusõigus elamule

  (1) Isiklik kasutusõigus elamule koormab kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa.

  (2) Isik, kellel on käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õigus, võib elamusse majutada oma perekonnaliikmeid, samuti isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks.

  (3) Kui kasutusõigus on antud mitmele isikule ühiselt, kestab kasutusõigus seni, kuni on elus kas või üks neist isikuist, kui kasutusõiguse tekkimise alusega ei ole sätestatud teisiti.

  (4) Kui kasutusõigus on antud elamu osale, võib õigustatud isik kasutada ka elanikele ühiseks kasutamiseks määratud ruume, sisustust ja seadmeid.

§ 228.  Reaalservituudi ja kasutusvalduse sätete kohaldamine

  Lisaks §-des 225-227 sätestatule kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele reaalservituudi vastavaid sätteid. Kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, kohaldatakse kasutusvalduse vastavaid sätteid.

5. osa REAALKOORMATISED 

1. peatükk MÕISTE, TEKKIMINE, LÕPPEMINE 

§ 229.  Reaalkoormatise mõiste

  (1) Kinnisasja võib koormata selliselt, et kinnisasja igakordne omanik peab tasuma isikule, kelle kasuks reaalkoormatis on seatud, perioodilisi makseid rahas või natuuras või tegema teatud tegusid.

  (2) Reaalkoormatist võib seada teatud isiku, riigi, kohaliku omavalitsuse või teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks.

  (3) Kinnisasja mõtteline osa võib olla reaalkoormatise esemeks ainult siis, kui see on kaasomaniku osa.

§ 230.  Reaalkoormatise liigid

  (1) Reaalkoormatis on avalik-õiguslik, kui see on seatud seaduse alusel riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku kasuks.

  (2) Reaalkoormatis on eraõiguslik, kui see on seatud eraõigusliku isiku või teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks.

§ 231.  Reaalkoormatise tekkimine

  (1) Eraõiguslik reaalkoormatis tekib kinnistusraamatusse kandmisega. Kandes tuleb võimaluse korral määrata reaalkoormatise rahaline väärtus.

  (2) Reaalkoormatise omandamisele kohaldatakse kinnisasja omandamise kohta käivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (3) Avalik-õiguslik reaalkoormatis ei vaja tekkimiseks kinnistusraamatusse kandmist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (4) Kui seaduse kohaselt on avalik-õiguslikul juriidilisel isikul õigus nõuda reaalkoormatist, tekib see koormatis kinnistusraamatusse kandmisega.

§ 232.  Reaalkoormatise lõppemine

  Reaalkoormatis lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust.

§ 233.  Reaalkoormatise lõpetamine õigustatud isiku nõudel

  Õigustatud isik võib nõuda reaalkoormatise lõpetamist ja selle väljaostmist kohustatud isiku poolt, kui:
  1) koormatud kinnisasi jagatakse ning sellega kahjustatakse tunduvalt õigustatud isiku õigusi või
  2) kohustatud isik vähendab tunduvalt koormatud kinnisasja väärtust ega anna tagatist reaalkoormatisest tulenevate kohustuste täitmiseks või
  3) kohustatud isik on jätnud reaalkoormatisest tulenevad kohustused järjest kolme aasta jooksul täitmata.

§ 234.  Reaalkoormatise lõpetamine kohustatud isiku nõudel

  (1) Kohustatud isik võib nõuda reaalkoormatise lõpetamist selle väljaostmisega õigustatud isikult, kui:
  1) õigustatud isik ei täida reaalkoormatise tekkimise aluseks olevat lepingut või
  2) reaalkoormatis on kestnud 30 aastat, olenemata kinnistusraamatu kandes märgitud pikemast tähtajast või väljaostu lubamatusest.

  (2) Kui reaalkoormatise väljaostu nõutakse käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 2 sätestatud alusel, peab sellest üks aasta ette teatama.

  (3) Väljaostu ei või nõuda, kui reaalkoormatis on seatud teatud füüsilise isiku kasuks või on seatud seaduse alusel või on seotud reaalservituudiga.

§ 235.  Väljaostuhind

  (1) Reaalkoormatise väljaostuhinna määramisel võetakse aluseks kinnistusraamatu kandes märgitud reaalkoormatise väärtus.

  (2) Kui reaalkoormatise väärtus ei ole kinnistusraamatusse kantud või kanne on puudulik või reaalkoormatisest tulenevate tegude rahaline väärtus on oluliselt muutunud, määrab väljaostuhinna kohus, arvestades tegelikke olusid ning võttes reaalkoormatise kestuseks 30 aastat.

§ 236.  Reaalkoormatisest tuleneva kohustuse aegumine

  (1) Reaalkoormatis ei teki igamisega ega lõpe aegumisega.

  (2) Reaalkoormatisest tulenev iga üksik kohustus aegub hagi aegumise üldise tähtaja jooksul, arvates ajast, mil see muutus kohustatud isiku isiklikuks võlaks (§ 239 lg 1).

2. peatükk SISU 

§ 237.  Reaalkoormatise seotus kinnisasjaga

  (1) Reaalkoormatis läheb koos koormatud kinnisasjaga üle igale kinnisasja omandajale tema nõusolekust sõltumata.

  (2) Kinnisasja igakordse omaniku kasuks seatud reaalkoormatist ei või lahutada sellest kinnisasjast.

  (3) Teatud isiku kasuks seatud reaalkoormatist ei või siduda kinnisasjaga.

§ 238.  Reaalkoormatise üleantavus

  (1) Teatud isiku kasuks seatud reaalkoormatist võib teisele isikule üle anda, kui reaalkoormatis oma olemuselt on üleantav ega suurene sellega.

  (2) Reaalkoormatis ei ole üleantav, kui üleantav ei ole reaalkoormatisest tulenev üksikkohustus.

§ 239.  Vastutus reaalkoormatisest tulenevate kohustuste eest

  (1) Reaalkoormatisest tulenevate üksikkohustuste täitmise eest vastutab omanik koormatud kinnisasjaga. Kolme aasta möödumisel nõudeõiguse tekkimisest muutub iga üksikkohustus omaniku isiklikuks võlaks.

  (2) Eelmise omaniku täitmata kohustused, mis ei ole muutunud tema isiklikuks võlaks, peab täitma kinnisasja järgmine omanik.

  (3) Kui koormatud kinnisasi jagatakse, kehtib reaalkoormatis üksikosade suhtes edasi ja kohustuste täitmise eest vastutavad üksikosade omanikud solidaarselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

§ 240.  Reaalkoormatise kehtivus valitseva kinnisasja jagamisel

  (1) Kui jagatakse kinnisasi, mille igakordse omaniku kasuks reaalkoormatis on seatud (valitsev kinnisasi), kehtib reaalkoormatis osade kasuks edasi.

  (2) Kui reaalkoormatisest tekkivad kohustused on jagatavad, siis jagatakse reaalkoormatis käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud osade vahel vastavalt nende suurusele. Kui kohustused ei ole jagatavad, siis on nende osade omanikud õigustatud nõudma täitmist solidaarselt.

  (3) Kinnisasja omanik võib valitseva kinnisasja jagamisel määrata reaalkoormatise kehtivaks ainult ühe või mitme osa suhtes. Määramine tuleb kanda kinnistusraamatusse.

  (4) Kui valitseva kinnisasja omanik võõrandab ühe osa kinnisasjast, tegemata reaalkoormatise jagamise korraldust, jääb reaalkoormatis kehtima selle kinnisasja osa suhtes, mille omanik endale jätab.

  (5) Kui reaalkoormatis on oma olemuse tõttu seotud kinnisasja jagamisel tekkinud ühe osaga, võib kohustatud isik nõuda reaalkoormatise lõpetamist teiste osade suhtes.

6. osa HOONESTUSÕIGUS 

1. peatükk MÕISTE, TEKKIMINE, LÕPPEMINE 

§ 241.  Hoonestusõiguse mõiste ja ulatus

  (1) Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hoonestusõigus on seatud, on võõrandatav ja pärandatav tähtajaline õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist.

  (2) Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks.

  (3) Hoonestusõiguse ulatus ei või piirduda ehitise ühe osaga nagu korrus.

  (4) Hoonestusõigusele kohaldatakse kinnisasja sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (5) Ehitis, mis on hoonestusõiguse alusel ehitatud või oli selle seadmisel olemas, on hoonestusõiguse oluline osa.

§ 242.  Hoonestusõiguse tekkimine ja lõppemine

  Hoonestusõigus tekib kinnistusraamatusse kandmisega ja lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust.

§ 243.  Hoonestusõiguse lõpetamine kinnisasja omaniku nõudel

  Kui hoonestusõiguse omanik (hoonestaja) ei ole hoonestusõiguse omandamise alusega ettenähtud tähtaja jooksul nõutavat ehitist püstitanud või on rikkunud § 247 2. lõikest tulenevat kohustust, on koormatud kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse lõpetamist.

§ 244.  Hoonestusõiguse lõpetamine kokkuleppel

  Hoonestusõigust võib lõpetada enne tähtaega hoonestaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel.

§ 244¹.  Hoonestusõiguse omanikule langemine

  (1) Kokkulepitud eelduse saabumisel on kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse enda nimele kandmist (omanikule langemine).

  (2) Omaniku õigust nõuda hoonestusõiguse kandmist enda nimele ei või lahutada kinnisasjast.

  (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud nõue aegub kuue kuu möödumisel hetkest, mil kinnisasja omanik saab teada vastava eelduse olemasolust, kuid mitte hiljem kui kahe aasta möödumisel nõude tekkimisest.

§ 244².  Hüvitus hoonestusõiguse eest

  (1) Hoonestusõiguse langemisel omanikule peab omanik tasuma hoonestajale hüvituse. Hoonestusõiguse sisuks võib olla kokkulepe hüvituse suuruse ja maksmise viisi, samuti hüvituse välistamise kohta.

  (2) Kui hoonestusõigus on seatud elamu omamiseks, ei ole lubatud kokku leppida käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud hüvituse välistamises. Hüvitus ei tohi olla väiksem kui kaks kolmandikku hoonestusõiguse väärtusest hoonestusõiguse omanikule langemise ajal.

§ 244³.  Koormatise püsimajäämine

  (1) Hoonestusõiguse omanikule langemisel jääb püsima hoonestusõigust koormav:
  1) hüpoteek ja reaalkoormatis, mis ei kuulu hoonestajale endale;
  2) muu piiratud asjaõigus, mis koormab ka hoonestusõigusega koormatud kinnisasja.

  (2) Teised hoonestusõigust koormavad asjaõigused kaotavad kehtivuse.

§ 245.  Hoonestusõiguse lõpetamine selle omandamisel kinnisasja omaniku poolt

  (1) Kui hoonestusõiguse ja maatüki omanikuks saab üks ja sama isik, kustutatakse hoonestusõigus kinnistusraamatust tema avalduse alusel. Kande kustutamiseni jääb hoonestusõigus asjaõigusena püsima, kui omanik ei esita avaldust hoonestusõiguse kustutamiseks.

  (2) Hoonestusõiguse võib kustutada kinnistusraamatust pärast seda, kui on kustutatud kõik koormatised ja muud kohustused, mis olid seatud hoonestusõigusele kolmandate isikute kasuks.

§ 246.  Hoonestusõiguse säilimine ehitise hävimisel

  Hoonestusõigus ei lõpe ehitise hävimisega.

2. peatükk HOONESTUSÕIGUSE SISU 

§ 247.  Hoonestaja õiguste teostamine

  (1) Hoonestaja ei või oma õiguste teostamisel rikkuda koormatud kinnisasja omaniku õigusi.

  (2) Hoonestaja peab tagama ehitise säilimise, kui ta ei ole kinnisasja omanikuga kokku leppinud teisiti.

§ 248.  Hoonestusõiguse kitsendamise keeld

  (1) Hoonestusõigust ei või kitsendada selle õiguse olemusega vastuolus olevate tingimustega.

  (2) Kinnisasja omanik ei või tugineda kokkuleppele, millega hoonestaja kohustub teatavatel tingimustel loobuma hoonestusõigusest ja lubama selle ennetähtaegset kustutamist kinnistusraamatust.

§ 249.  Hoonestusõiguse käsutamine

  (1) Hoonestajal on õigus hoonestusõigust võõrandada või pärandada või koormata kinnispandi, servituudi, reaalkoormatise või ostueesõigusega.

  (1¹) Hoonestusõiguse võõrandamiseks on vajalik omaniku nõusolek, kui selline tingimus on kinnistusraamatusse kantud. Omanik võib seada nõusoleku andmise tingimuseks ka kõigi tema ja hoonestaja vahel sõlmitud võlaõiguslike kokkulepete ülevõtmise hoonestusõiguse omandaja poolt.

  (2) Hoonestusõiguse koormamiseks asjaõigusega on vajalik omaniku nõusolek, kui selline tingimus on kinnistusraamatusse kantud.

  (3) [kehtetu]

  (4) Hoonestusõiguse lõppemisel lõpevad hoonestusõigusele seatud asjaõigused.

§ 249¹.  Nõusoleku andmine

  (1) Kui võib eeldada, et § 249 1¹ . lõikes sätestatud juhul hoonestusõiguse seadmisega taotletud eesmärki oluliselt ei muudeta ega ohustata ja et omandaja tagab hoonestusõiguse sisust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise, võib hoonestaja nõuda omanikult hoonestusõiguse võõrandamise nõusolekut.

  (2) Kui võib eeldada, et § 249 2. lõikes sätestatud juhul on koormatis ühendatav korrapärase majandamisega ja et hoonestusõiguse seadmisega taotletud eesmärki oluliselt ei muudeta ega ohustata, võib hoonestaja nõuda omanikult hoonestusõiguse koormamise nõusolekut.

  (3) Kui omanik keeldub käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud nõusoleku andmisest piisava põhjuseta, on hoonestajal õigus esitada omaniku vastu nõusoleku andmist taotlev hagi.

§ 250.  Hoonestusõiguse järjekoht

  Hoonestusõiguse võib kinnistusraamatus seada ainult esimesele järjekohale ning seda järjekohta ei saa hiljem muuta.

§ 251.  Hoonestusõiguse tähtaeg

  (1) Hoonestusõigust võib seada ainult kindlaks tähtajaks, kuid mitte vähem kui 36 ega rohkem kui 99 aastaks.

  (2) Kui tähtaeg on määratud lühem kui 36 aastat, loetakse tähtajaks 36 aastat. Kui tähtaeg on määramata või pikem kui 99 aastat, loetakse tähtajaks 99 aastat.

  (3) Tähtaja saabumisel võivad kinnisasja omanik ja hoonestaja kokkuleppel hoonestusõiguse tähtaega pikendada, kuid mitte rohkem kui 99 aastaks. Hoonestusõiguse pikendamine tuleb kanda kinnistusraamatusse.

§ 252.  Ehitise saatus hoonestusõiguse tähtaja saabumisel

  (1) Hoonestajal on õigus oma ehitis ühe aasta jooksul enne hoonestusõiguse tähtaja saabumist ära vedada, kui kinnisasja omanik ei ole kasutanud käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud õigust. Kui kinnisasja omanik on esitanud äravedamise nõude hiljemalt neli kuud enne tähtaja lõppu, on hoonestaja kohustatud seda tegema.

  (2) Ehitis, mis tähtaja lõpuks ei ole ära veetud, muutub kinnisasja oluliseks osaks ja läheb kinnisasja omaniku omandisse. Kui kinnisasja omanik on esitanud äravedamise nõude õigeaegselt, võib ta hoonestajalt nõuda tasu ehitise äravedamise eest, kui kinnisasja omanik on selle ära vedanud ühe aasta jooksul pärast tähtaja lõppu.

  (3) Kinnisasja omanikul on õigus mitte hiljem kui üks aasta enne tähtaja saabumist nõuda ehitise jätmist endale tasu eest, mis võrdub hoonestajale käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud äravedamise õiguse kaotamise tõttu tekkiva kahjuga.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatu kehtib niivõrd, kui kinnistusraamatu kanne ei määra teisiti.

§ 253.  Hüvitus hoonestusõiguse tähtaja saabumisel

  (1) Hoonestusõiguse seadmisel võib selle tähtaja saabumise juhuks ette näha kinnisasja omaniku poolt hoonestajale hüvituse maksmise kinnisasja omanikule jäetava ehitise eest. Kinnisasja omanik vabaneb hüvituse maksmisest, kui ta pikendab hoonestusõiguse tähtaega ehitise eeldatava püsimise aja lõpuni.

  (2) Kui hoonestaja ei nõustu tähtaja pikendamisega, kaotab ta õiguse hüvitusele.

§ 254.  Tasu hoonestusõiguse eest

  (1) Hoonestaja maksab kinnisasja omanikule hoonestusõiguse eest tasu, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

  (2) Tasu hoonestusõiguse eest makstakse vastavalt kokkuleppele rahas või muudes asendatavates asjades, kusjuures hoonestusõiguse seadmisel võib tasu suurus või suuruse arvutamise alused kogu hoonestusõiguse ajaks ette kindlaks määrata.

  (3) Hoonestusõiguse seadmisel võib kokku leppida hoonestusõiguse tasu suuruse muutmises vastavalt muutuvatele tingimustele, kui tingimuste muutumine on ajaliselt ja ulatuselt määratav.

  (4) Hoonestusõiguse eest tasu maksmise kohustuse võib kanda reaalkoormatisena kinnistusraamatusse.

  (4¹) Hoonestusõiguse tasu tagamiseks seatud reaalkoormatise muutmiseks seoses hoonestusõiguse tasu muutmisega vastavalt käesoleva paragrahvi 3. lõikele on vaja kinnistusraamatus järjekohas tagapool olevate õiguste omanike nõusolekut vaid siis, kui tasu suurenemine ületab oluliselt tingimuste muutumise.

  (4²) Hoonestusõiguse tasu osas võib kokku leppida, et:
  1) tasu tagav reaalkoormatis jääb erinevalt täitemenetluse seadustiku (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756; 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302; 27, 380) § 64²⁰ 1. lõikes sätestatust püsima, kui omanik reaalkoormatise alusel või mõne teise eespool või samal järjekohal asuva piiratud asjaõiguse omanik hoonestusõigusele sissenõude pöörab;
  2) igakordsel hoonestajal on igakordse reaalkoormatise omaniku suhtes õigus hoonestusõigust koormata reaalkoormatisest järjekohas eespool või samal järjekohal oleva kindlaksmääratud ulatusega hüpoteegiga.

  (4³) Kui hoonestusõigus on koormatud piiratud asjaõigusega, mis asub hoonestusõiguse tasu tagava reaalkoormatisega samal järjekohal, on käesoleva paragrahvi 4². lõike punktis 2 nimetatud hüpoteegi kandmiseks kinnistusraamatusse vaja selle isiku nõusolekut, kelle kasuks nimetatud piiratud asjaõigus on seatud.

  (5) Kui hoonestaja ei ole maksnud hoonestusõiguse eest tasu kolmel järjestikusel aastal, võib maatüki omanik nõuda hoonestusõiguse müüki sundenampakkumisel. Enampakkumisest võib osa võtta ka maatüki omanik.

  (6) Hoonestusõiguse kaasomanikud vastutavad hoonestusõiguse tasu maksmise eest solidaarselt.

§ 255.  Maksud ja koormatised

  Kõik hoonestusõigusega koormatud maatükil lasuvad maksud tasub ja avalik-õiguslikud reaalkoormatised kannab hoonestaja.

§ 255¹.  Kokkulepped

  Hoonestusõiguse sisu hulka kuuluvad ka omaniku ja hoonestaja kokkulepped:
  1) ehitise püstitamise, korrashoiu ja kasutamise kohta;
  2) ehitise kindlustamise ja ülesehitamise kohta selle hävimisel;
  3) hoonestaja kohustuse kohta maksta leppetrahvi;
  4) hoonestaja kohustuse kohta kanda vastava eelduse tekkimisel hoonestusõigus üle omanikule;
  5) hoonestusõiguse lõppemisel või hoonestusõiguse omanikule langemisel hoonestajale ehitise eest makstava hüvitise kohta.

7. osa OSTUEESÕIGUS 

1. peatükk MÕISTE, TEKKIMINE JA LÕPPEMINE 

§ 256.  Ostueesõiguse mõiste

  (1) Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks ostueesõigus on seatud, on õigus kinnisasja müümisel asuda omandaja asemele.

  (2) Ostueesõiguse võib seada teatud isiku või teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks.

  (3) Kinnisasja mõttelist osa võib ostueesõigusega koormata ainult siis, kui see on kaasomaniku osa.
[RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

§ 257.  Ostueesõiguse seadmine ja tähendus

  (1) Tehing, millega kohustutakse ostueesõiguse seadmiseks, peab olema notariaalselt tõestatud.

  (2) Ostueesõiguse seadmiseks nõutav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud.

  (3) Kinnistusraamatusse kantud ostueesõigus omab kolmandate isikute suhtes samasugust tähendust nagu eelmärge omandi ülekandmise nõude tagamiseks. Sama tähendust omab ka seaduse alusel tekkinud kinnisasja ostueesõigus, mille kohta on kinnistusraamatusse kantud märkus, samuti kinnisasja kaasomaniku ostueesõigus.

  (4) Omaniku ning ostueesõigusega isiku vahelisele suhtele kohaldatakse võlaõigusseaduses ostueesõiguse kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ostueesõigus kehtib ka kinnisasja müümisel sundenampakkumise või pankrotimenetluse korral.
[RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

§ 258.  [Kehtetu - RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

§ 259.  Kohustatud isiku õigus ostueesõiguse lõpetamisele

  Koormatud kinnisasja omanikul on õigus nõuda ostueesõiguse kande kustutamist kinnistusraamatust, kui ostueesõigust omav isik ei ole kahe kuu jooksul pärast ostu-müügilepingu kättesaamist ostueesõigust kasutanud.

§ 260.  Ostueesõiguse üleandmise piirangud

  (1) Kinnisasja igakordse omaniku kasuks seatud ostueesõigust ei või lahutada sellest kinnisasjast.

  (2) Teatud isiku kasuks seatud ostueesõigust ei või siduda mingi teise kinnisasjaga.

  (3) Teatud isiku kasuks seatud ostueesõigus ei ole võõrandatav ega pärandatav.

2. peatükk SISU 

§ 261-275.  [Kehtetud - RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

§ 261¹.  Ostja õigused

  (1) Ostja või ostja õigusjärglane võib keelduda ostueesõigusega isiku omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks nõusoleku andmisest ja kinnisasja üleandmisest, kuni talle hüvitatakse tasutud ostuhind.

  (2) Pärast ostueesõigusega isiku omanikuna kinnistusraamatusse kandmist võib ostja keelduda kinnisasja üleandmisest, kuni talle hüvitatakse tema poolt tasutud ostuhind.
[RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

§ 261².  Ostuhinna tasumine

  Kui ostueesõigusega isikul tuleb vastavalt käesoleva seaduse §-le 261¹ tasuda ostuhind ostjale või ostja õigusjärglasele, vabaneb ta kohustusest tasuda ostuhind müüjale.
[RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

§ 261³.  Ostja vabanemine ostuhinna tasumise kohustusest

  Kui ostja või tema õigusjärglane kaotab ostueesõiguse teostamise tõttu kinnisomandi, vabaneb ta ostuhinna tasumise kohustusest. Juba tasutud ostuhinna võib ostja müüjalt tagasi nõuda üksnes juhul, kui ta taganeb müügilepingust.
[RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

§ 261⁴.  Ostueesõigus kinnisasja jagamisel

  Kinnisasja jagamisel jääb ostueesõigus püsima iga jagamise teel tekkinud kinnisasja suhtes.
[RT I 2002, 53, 336 - jõust. 01.07.2002]

8. osa PANDIÕIGUS 

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 276.  Pandi mõiste ja liigid

  (1) Asja võib pandiga (pandiõigusega) koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud.

  (2) Pant on vallaspant või kinnispant.

§ 277.  Pandi ese

  (1) Pantida võib asju, väärtpabereid ja varalisi õigusi, mille pantimine ei ole seadusega keelatud (pandi ese).

  (2) Pantida saab vara, mis on pantija omandis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pantida ei saa vara, millele seadusega ei ole lubatud sissenõuet pöörata.

  (3) Ühele ja samale pandi esemele võib seada mitu panti ühe või mitme võlausaldaja kasuks, kui seaduses või pandilepinguga ei ole sätestatud teisiti.

§ 278.  Pantija

  Pantija võib olla võlgnik või kolmas isik.

§ 279.  Pandiga tagatav nõue

  (1) Pandiga võib tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet.

  (2) Pandiga võib tagada ka tingimuslikku nõuet.

  (3) Pandiga võib tagada tulevikus tekkivat nõuet.

  (4) Pandiga on tagatud ka nõudega seotud kõrvalnõuded, sealhulgas intressid ja leppetrahv, kui seaduses või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.

  (5) Pandiga ei ole tagatud nõuded, mis on tekkinud võlgniku tegude tõttu pärast pandi tekkimist, kui lepinguga ei ole sätestatud teisiti.

  (6) Pandiga on tagatud asjale tehtud kulutused, kohtukulud ja asja müügiga seotud kulutused.

§ 280.  Pandiga tagatud nõude eelistus

  Pandiga tagatud nõue on eelistatud kõikidele teistele nõuetele panditud vara suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

2. peatükk VALLASPANT 

1. jagu KÄSIPANT 

1. jaotis Mõiste, tekkimine, lõppemine 

§ 281.  Käsipandi mõiste

  Vallasasja võib pandiga koormata selliselt, et panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse (käsipant).

§ 282.  Käsipandi tekkimine

  (1) Käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu sõlmimisega.

  (2) Pandi seadmise kokkulepe (käsipandi leping) tuleb sõlmida kirjalikult, kui panditud asja väärtus ületab viitsada krooni.

  (3) Samale vallasasjale ei või seada mitut käsipanti.

§ 283.  Käsipant mitmele asjale

  (1) Käsipandi seadmisel mitmele asjale on kogu nõue tagatud iga asjaga.

  (2) Pandipidaja võib panditud asjale sissenõude pöörata oma valikul, kui pandilepingus ei ole sätestatud teisiti.

§ 284.  Käsipandi lõppemine nõude lõppemisega

  Käsipant lõpeb tagatud nõude lõppemisega.

§ 285.  Käsipandi lõppemine vallasasja hävimisega

  (1) Käsipant lõpeb panditud vallasasja hävimisega.

  (2) Kui panditud asi oli kindlustatud, on pandipidajal õigus asja täieliku või osalise hävimise korral saada oma valdusse kindlustushüvis. Pantija nõudel kindlustushüvis deponeeritakse.

§ 286.  Käsipandi lõppemise muud alused

  Käsipant lõpeb kui:
  1) pandipidajaks ja panditud asja omanikuks saab üks ja sama isik;
  2) panditud asi on pandipidaja valdusest välja läinud ja ta ei saa asja tagasi nõuda;
  3) pandipidaja tagastab pantijale panditud asja või teatab talle pandist loobumisest.

2. jaotis Sisu 

§ 287.  Pandipidaja kohustused panditud asja hoidmisel

  (1) Pandipidaja on kohustatud:
  1) panditud asja säilitama ja korras hoidma;
  2) asja hävimise ohust viivitamata pantijale teatama;
  3) pandipidaja süül panditud asjale tekkinud kahju pantijale hüvitama.

  (2) Panditud asja säilitamise ja korrashoiu kulutused kannab pantija, kui pandilepingus ei ole sätestatud teisiti.

  (3) Kui pandipidaja rikub kohustusi panditud asja hoidmisel, on pantijal õigus nõue rahuldada ja nõuda panditud asja tagastamist.

§ 288.  Pandipidaja õigus panditud asja kasutada

  (1) Pandipidajal ei ole õigust panditud asja kasutada, kui pandilepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

  (2) Pandipidaja, kes kasutab panditud asja, on kohustatud sellest pantijale aru andma pandilepinguga sätestatud korras.

  (3) Panditud asja kasutamisest saadud tulu arvestatakse kulutuste, intresside ja võla katteks, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti.

§ 289.  Käsipandi üleminek koos nõudega

  (1) Nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb temale üle ka käsipant ning tal on õigus panditud asi pandipidajalt välja nõuda.

  (2) Panditud asja valduse saamisega lähevad uuele pandipidajale üle senise pandipidaja õigused ja kohustused.

  (3) Kui nõude üleminekul on kokku lepitud, et käsipant üle ei lähe, käsipant lõpeb.

  (4) Käsipant ei või üle minna ilma nõudeta.

  (5) Pantija võib panditud asja võõrandada ainult koos võla ülekandmisega.

§ 290.  Panditud asja tagastamine

  Käsipandi lõppemisel on pandipidaja kohustatud panditud asja pantijale tagastama.

§ 291.  Nõude üleminek pantijale

  Kui võla on tasunud pantija, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid.

§ 292.  Müügiõiguse tekkimine pandipidajal

  (1) Pandipidaja nõude rahuldamine toimub panditud asja müügiga.

  (2) Pandipidajal tekib panditud asja müügi õigus, kui pandiga tagatud nõue ei ole selle nõude kohaselt täidetud.

  (3) Kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, on kehtetu.

§ 293.  Müügist teatamine

  Pandipidaja on kohustatud pantijale panditud asja müügist teatama üks kuu ette. Ette teatada võib pärast müügiõiguse tekkimist.

§ 294.  Panditud asja müük

  (1) Panditud asi müüakse avalikul enampakkumisel.

  (2) Avaliku enampakkumise aeg ja koht tuleb teatavaks teha pantijale ja kolmandale isikule, kellel on panditud asjale õigusi.

  (3) Avalikust enampakkumisest võivad osa võtta ka pandipidaja ja pantija. Kui asi müüakse pandipidajale, tasaarvestatakse tema nõude rahaline väärtus müügihinnaga.

  (4) Pantija ja pandipidaja võivad kokku leppida käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatust erinevas panditud asja müügi viisis. Kui kolmandal isikul on panditud asjale õigus, mis asja müügi korral lõpeb, on müügiviisi muutmiseks vajalik tema nõusolek.

  (5) Panditud asja müügi viisi kokkulepet rikkunud pandipidaja vastutab sellest tekkinud kahju eest.

§ 295.  Panditud asja müügist saadud raha

  (1) Pantija kohustus loetakse täidetuks panditud asja müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud vajalikud müügikulud.

  (2) Pärast müügikulude tasumist ja pandipidaja nõude rahuldamist ülejäänud raha tagastatakse pantijale.

§ 296.  Pantimine pandimajas

  Vallasasjade pantimine pandimajas toimub käsipandi sätete kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

2. jagu REGISTERPANT 

1. jaotis Üldsätted 

§ 297.  Registerpandi mõiste

  Vallasasja võib pandiga koormata selliselt, et panditud asi jääb pantija valdusse ning pant registreeritakse seaduses sätestatud korras (registerpant).

§ 298.  Käsipandi sätete kohaldamine

  (1) Registerpandile kohaldatakse käsipandi sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (2) Registerpandile ei kohaldata § 282 3. lõikes sätestatut.

§ 299.  Registreerimine

  (1) Registerpant tekib pandilepingu alusel pandi registreerimisel seaduses ettenähtud registris.

  (2) Registreerimisel kantakse registrisse pandiga tagatud nõude olemus, suurus ja täitmise tähtaeg ning panditud asi, kui see ei ole varem registrisse kantud.

  (3) Pandipidajal on õigus pärast pandilepingu sõlmimist nõuda, et pantija esitaks registripidajale avalduse pandi registreerimiseks.

§ 300.  Registerpandi järjekoht

  (1) Ühele ja samale asjale seatud registerpantidel on järjekohad, mis on määratud registreerimise avalduse esitamise päevaga.

  (2) Kui ühele ja samale asjale seatud pantide registreerimise avaldused on esitatud ühel päeval, saab varasema järjekoha pant, mille aluseks on varem sõlmitud pandileping.

  (3) Kui ühel päeval taotletakse ühele ja samale asjale seatud pantide registreerimist, mis tulenevad ühel päeval sõlmitud pandilepinguist, kantakse need samale järjekohale.

  (4) Varasemal järjekohal asuva pandi lõppemisel astub hilisemal järjekohal asuv pant ette.

  (5) Registris, kuhu on kantud registerpant, kande muutmiseks on nõutav nende pandipidajate nõusolek, kelle registrissekantud õigust selline kande muutmine kahjustab.

§ 301.  Registerpandi järjekoha loovutamine

  (1) Pandipidaja võib tasu eest või tasuta tagatud nõude ulatuses loovutada järjekoha teisele pandipidajale, võttes endale teise pandipidaja järjekoha loovutatava nõude ulatuses.

  (2) Järjekoha loovutanud pandipidaja on kohustatud kolme päeva jooksul teatama järjekoha loovutamisest pantijale, samuti võlgnikule, kui pantija on kolmas isik.

  (3) Pandi järjekoha loovutamine on võimalik ühe ja sama registri piires ning ühe ja sama asja suhtes.

  (4) Järjekoha võib loovutada, kui sellega ei rikuta teiste pandipidajate õigusi, kelle kasuks on seatud pant samale asjale.

  (5) Järjekoha loovutamine registreeritakse pandipidaja avalduse alusel samas korras kui pandi seadmisel.

§ 302.  Pandipidajate nõuete rahuldamise järjekord

  (1) Nõuded rahuldatakse vastavalt pantide järjekohtadele, kui seadusest ei tulene teisiti.

  (2) Ühel ja samal järjekohal asuvate pantidega tagatud nõuded rahuldatakse võrdeliselt nõuete suurusega.

§ 303.  Registerpandi avalikkus

  Igaühel on õigus tutvuda registrisse kantud andmetega registerpandi kohta.

§ 304.  Pantija kohustused panditud asja hoidmisel

  (1) Pantija on kohustatud:
  1) panditud asja säilitama ja korras hoidma ning pandipidaja nõudel aru andma asja seisundist;
  2) asja väärtuse vähenemise või selle hävimise ohust viivitamatult pandipidajale teatama;

  (2) Kui pantija ei täida oma kohustusi panditud asja hoidmisel, on pandipidajal õigus nõuda pandiga tagatud nõude rahuldamist enne tähtaega.

§ 305.  Panditud asja võõrandamise keeld

  Pantija ei või võõrandada asja, millele on seatud registerpant, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 306.  Panditud asja väljanõudmine müügiks

  Võlausaldajal on müügiõiguse tekkimisel õigus nõuda panditud asja väljaandmist pantija valdusest müügiks.

2. jaotis Transpordivahendite pantimine 

§ 307.  Pandi seadmine transpordivahendile

  (1) Registerpandi võib seada autoregistrisse kantud sõidukile või lennukiregistrisse kantud õhusõidukile.

  (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud transpordivahendite pantimise registreerib vastava registri pidaja.

§ 308.  Transpordivahendile seatud pandi ulatus

  Registerpant ulatub transpordivahendile ja selle päraldistele, kindlustushüvisele, veorahale ning avarii korral makstavale hüvitusele, kui pandilepinguga ei ole sätestatud teisiti.

3. jaotis Kommertspant 

§ 309.  Kommertspant

  Kommertspant sätestatakse eraldi seaduses.

§ 310-312.  [kehtetud]

4. jaotis Intellektuaalse omandi pantimine 

§ 313.  Pandi seadmine intellektuaalsele omandile

  (1) Registerpandi võib seada registreeritud patendile, kaubamärgile, tööstusnäidisele, kasulikule mudelile ja muudele registreeritud intellektuaalse omandi vormidele.

  (2) Patendi ja kaubamärgi pantimise registreerib vastava registri pidaja.

3. jagu VÄÄRTPABERITE PANTIMINE 

§ 314.  Väärtpaberite pantimise mõiste

  Väärtpabereid võib pantida selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus nõude rahuldamisele panditud väärtpaberite arvel.

§ 315.  Käsipandi sätete kohaldamine

  Väärtpaberite pantimisele kohaldatakse käsipandi sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 316.  Pandi seadmine väärtpaberitele

  (1) Esitajaväärtpaberi pant tekib väärtpaberi üleandmisel pandipidajale.

  (2) Muude väärtpaberite pant tekib väärtpaberi üleandmisel kirjaliku pandilepingu või pantimispealdise alusel.

§ 317.  Kaubaväärtpaberite pantimine

  (1) Teatud kaubale õigusi andvate väärtpaberite (kaubaväärtpaber) pantimisega on panditud ka see kaup.

  (2) Kui lisaks kaubaväärtpaberile on spetsiaalne pantkiri (varrant) ja kui kaubaväärtpaberil on märge pantimise kohta võla suuruse ja nõude tähtaja näitamisega, piisab kaubale pandi seadmiseks varrandi pantimisest.

§ 318.  Panditud aktsiate esindamine

  Panditud aktsiad ei anna pandipidajale õigust aktsionärina üldkoosolekust osa võtta. See õigus jääb aktsionärile.

§ 319.  Nõude täitmine käsk- ja esitajaväärtpaberite pantimisel

  Kui panditud on esitajaväärtpaber, samuti veksel või muu väärtpaber, mida võib üle anda pealdisega, on pandipidajal õigus esitada nimetatud väärtpaberitest tulenev nõue, olenemata nõude tähtajast. Võlgnik peab väärtpaberijärgse kohustuse täitma pandipidajale.

4. jagu KINNIPIDAMISÕIGUS 

§ 320.  Kinnipidamisõiguse mõiste

  (1) Kui nõue ei ole küllaldaselt tagatud asjaõigusega ja saabunud on selle täitmise tähtaeg, on võlausaldajal õigus seaduslikult tema valdusse sattunud võlgniku vallasasju ja väärtpabereid kuni nõude rahuldamiseni kinni pidada, juhul kui nõue on sissenõutav ja seotud kinnipeetava esemega.

  (2) Võlausaldaja võib eset kinni pidada ka siis, kui kinnipeetav ese, mille võlausaldaja heauskselt oma valdusse võttis, ei kuulu võlgnikule ja kolmandal isikul ei ole sellele varasemast valdusest tulenevat õigust.

§ 321.  Nõude seotus kinnipeetava esemega

  Nõue on kinnipeetava esemega seotud, kui:
  1) valdaja nõue kuulub rahuldamisele kinnipeetava eseme arvel või
  2) võlgnik peab tasuma valdaja poolt esemele tehtud kulutused või
  3) valdaja nõue on tekkinud samast tehingust, mille alusel võlgnik nõuab eseme väljaandmist, või
  4) eseme omanik peab hüvitama valdajale seoses kinnipeetava esemega tekkinud kahju või
  5) eseme valdus ja nõue tuleneb valdaja ja võlgniku vahelistest õigussuhetest.

§ 322.  Kinnipidamise lubamatus

  Kinnipidamine ei ole lubatud, kui:
  1) esemed ei ole rahaliselt hinnatavad või
  2) sellega rikutakse avalikku korda või
  3) see ei vasta võlausaldaja poolt endale võetud kohustustele või
  4) enne eseme võlausaldajale üleandmist on kokku lepitud teisiti.

§ 323.  Kinnipeetud eseme hoidmine ja nõude rahuldamine

  (1) Kinnipidaja on kohustatud kinnipeetavat eset hoidma nagu pandipidaja käsipanti.

  (2) Kui kohus on kinnipidaja nõuet tunnustanud, on kinnipidajal õigus nõue rahuldada kinnipeetava eseme müügist saadava tulu arvel käsipandi või väärtpaberite pantimise sätete alusel.

§ 324.  Kodulooma kinnipidamine

  (1) Kinnisasja valdaja võib kinni pidada võõra kodulooma, kes on tabatud kinnisasjal kahju tekitamas. Kinnipidaja peab kinnipidamisest kohe teatama looma omanikule või politseile.

  (2) Kinnipidaja on kohustatud looma välja andma, kui talle on hüvitatud looma poolt tekitatud kahju.

  (3) Kinnisasjalt lahkunud looma ei või kinni pidada.

3. peatükk KINNISPANT 

1. jagu HÜPOTEEK 

1. jaotis Mõiste, tekkimine ja lõppemine 

§ 325.  Hüpoteegi mõiste

  (1) Kinnisasja võib hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel.

  (2) Kinnisasja mõttelist osa võib hüpoteegiga koormata ainult siis, kui see on kaasomaniku osa.

  (3) Hüpoteeki ei või seada ainult kinnisasja reaalosale ega osale kaasomaniku mõttelisest osast.

  (4) Hüpoteek ei eelda tagatava nõude olemasolu.

§ 326.  Hüpoteegi tekkimine

  (1) Hüpoteek tekib kande tegemisega kinnistusraamatusse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (2) Hüpoteegi seadmisele kohaldatakse kinnisasja omandamise sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 327.  Hüpoteegi kanne

  Kinnistusraamatu kandes hüpoteegi seadmise kohta tuleb märkida hüpoteegipidaja, hüpoteegi rahaline suurus (hüpoteegisumma), intresside ja muude kõrvalnõuete olemasolul intressimäär ja kõrvalnõuete rahaline suurus. Kõrvalnõuete kohta võib teha viite kande aluseks olevale dokumendile.

§ 328.  Algne omanikuhüpoteek

  (1) Kinnisasja omanik võib hüpoteegi seada enda kasuks.

  (2) Omanikuhüpoteegi seadmine toimub omaniku notariaalselt kinnitatud avalduse alusel kande tegemisega kinnistusraamatusse.

§ 329.  Hüpoteegipidaja loobumine hüpoteegist

  (1) Kui hüpoteegipidaja hüpoteegist loobub, omandab hüpoteegi koormatud kinnisasja omanik. Loobumiseks tuleb teha hüpoteegipidaja notariaalselt kinnitatud avalduse alusel kanne kinnistusraamatusse.

  (2) Kui hüpoteegipidaja loobub hüpoteegiga tagatud nõudest osaliselt, kohaldatakse § 349 2. lõike sätteid.

§ 330.  Hüpoteegi lõppemine

  Hüpoteek lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust.

§ 331.  Hüpoteegi lõpetamine omaniku nõudel

  (1) Kui hüpoteegipidaja asukoht ei ole teada, võib koormatud kinnisasja omanik nõuda hüpoteegi kustutamist kohtu korras, kui omanikul on õigus nõude rahuldamisele ja ta deponeerib kogu hüpoteegisumma.

  (2) Intressid tuleb deponeerida, kui intressimäär on kinnistusraamatusse kantud, kuid mitte suuremas ulatuses kui kolme aasta eest, arvates päevast, mil kinnisasja omanik esitas kohtule avalduse hüpoteegi kustutamiseks.

  (3) Kohtuotsuse jõustumisega hüpoteegi kustutamise kohta loetakse hüpoteegipidaja nõuded hüpoteegisumma ulatuses rahuldatuks.

  (4) Hüpoteegipidajal on õigus deponeeritud raha kätte saada 30 aasta jooksul, arvates hüpoteegi kustunuks kuulutamise päevast. Kui hüpoteegipidaja ei ole selle tähtaja jooksul raha välja võtnud, on kinnisasja omanikul õigus see tagasi saada.

§ 332.  Omanikuhüpoteegi kustutamine hüpoteegipidaja nõudel

  (1) Kui hüpoteegi ja koormatud kinnisasja omanikuks saab üks ja sama isik, võib sama või tagapool asuva järjekohaga hüpoteegipidaja nõuda sellise hüpoteegi kustutamist.

  (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatu ei kehti § 328 alusel tekkinud hüpoteegi kohta.

  (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud nõue ei kehti hüpoteegi suhtes, mille kandest nähtub selle mittekehtimine antud hüpoteegi suhtes.

2. jaotis Sisu 

1. alljaotis Üldsätted 

§ 333.  Koormatud kinnisasja omaniku õigused

  Hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul on õigus koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi muul viisil, välja arvatud juhul, kui see toimub korrapärase majandamise tulemusena.

§ 334.  Hüpoteegipidaja õigused kinnisasja väärtuse vähenemise ärahoidmiseks

  (1) Kui omaniku tegevuse tulemusena väheneb koormatud kinnisasja väärtus, on hüpoteegipidajal õigus nõuda, et kinnisasja omanik edasise kahjuliku tegevuse lõpetaks.

  (2) Hüpoteegipidaja võib koormatud kinnisasja väärtuse vähenemise ärahoidmiseks teha kohtuotsuse alusel selleks vajalikke tegusid. Hüpoteegipidaja võib teha selliseid tegusid ka kohtuotsuseta, kui viivitamisel oluliselt väheneks koormatud kinnisasja väärtus.

  (3) Hüpoteegipidajal on õigus nõuda käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud tegudega seotud kulutuste hüvitamist. Nimetatud tegudega seotud kulutuste hüvitamise tagamiseks kuulub talle kinnistusraamatusse kandmata hüpoteek, mis asub tema hüpoteegiga samal järjekohal.

§ 335.  Hüpoteegipidaja õigused kinnisasja väärtuse vähenemisel

  (1) Kui võib eeldada koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist või kui see on juba toimunud, võib hüpoteegipidaja nõuda kinnisasja omanikult endise olukorra taastamist või täiendavat tagatist.

  (2) Kui kinnisasja omanik hüpoteegipidaja nõudel endist olukorda ei taasta ega anna täiendavat tagatist, võib hüpoteegipidaja nõuda hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist ulatuses, mille võrra koormatud kinnisasja väärtus on vähenenud. Rahuldamise nõudest tuleb üks kuu ette teatada.

  (3) Kui koormatud kinnisasja väärtus on vähenenud omaniku süüta, võib hüpoteegipidaja täiendavat tagatist või võla osalist tasumist nõuda ulatuses, milles kinnisasja omanikule on väärtuse vähenemine hüvitatud.

§ 336.  Päraldiste väärtuse vähendamine

  Koormatud kinnisasja päraldiste väärtuse vähendamine või korrapärase majandamise nõuete vastane eemaldamine kinnisasjast annab hüpoteegipidajale samad õigused nagu kinnisasja väärtuse vähenemisel.

§ 337.  Koormatud kinnisasja käsutamine

  (1) Omaniku loobumine õigusest hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandada või täiendavalt koormata on kehtetu.

  (2) Kui pärast hüpoteegi seadmist on samale kinnisasjale seatud servituut või reaalkoormatis õigustatud isiku nõusolekuta, eelistatakse hüpoteeki hiljem seatud servituudile või reaalkoormatisele. Nimetatud servituut või reaalkoormatis kustutatakse ulatuses, milles see kahjustab hüpoteegi teostamist.
01.04.2013 09:31
Veaparandus - Parandatud sõna „kustutatakse“. Alus: Riigi Teataja seaduse § 10 lõige 4.

§ 338.  Hüpoteegi käsutamine

  (1) Hüpoteeki võib käsutada, sealhulgas pantida või võõrandada, ainult kinnistusraamatusse kantud hüpoteegipidaja, kellele hüpoteek on seatud.

  (2) Hüpoteegi ülekandmiseks on nõutavad hüpoteegipidaja ja hüpoteegi omandaja notariaalselt kinnitatud kokkulepe ning kande tegemine kinnistusraamatusse.

  (3) Hüpoteek panditakse tervikuna. Pantimise kohta kantakse kinnistusraamatusse pandipidaja kohta vastav märkus.

§ 339.  Hüpoteegikandest tulenevad õigused

  Kinnistusraamatusse kantud hüpoteek annab heausksele hüpoteegipidajale kõik kande tekstist tulenevad õigused.

2. alljaotis Järjekoht 

§ 340.  Järjekoha määramine

  (1) Hüpoteek saab järjekoha kinnistusraamatusse kandmisel.

  (2) Kinnisasja koormamisel hüpoteegiga võib kinnisasja omanik jätta endale ühe või mitu järjekohta ulatuselt kindlaksmääratud hüpoteegi kandmiseks kinnistusraamatusse kantava hüpoteegi ette.

  (3) Hüpoteekide järjekoha muutmise kokkulepe on kehtiv ainult siis, kui see on kantud kinnistusraamatusse.

§ 341.  Omanikuhüpoteegi omandamine ja loovutamine

  (1) Kui hüpoteegi omandab omanik ja ei ole alust kohaldada § 332 1. lõikes sätestatut, ei astu teised hüpoteegid järjekohtades ettepoole.

  (2) Omanikuhüpoteegi võib kinnisasja omanik loovutada hüpoteegipidajale. Omanikuhüpoteegi ülekandmiseks on vajalik omaniku ja hüpoteegi omandaja notariaalselt tõestatud kokkulepe.

3. alljaotis Hüpoteegi ulatus 

§ 342.  Hüpoteegi püsimine

  Koormatud kinnisasja omandiõiguse üleminekul jääb hüpoteek püsima, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 343.  Hüpoteegi ulatus kinnisasjale

  (1) Hüpoteek ulatub kinnisasja olulistele osadele, päraldistele ja viljadele.

  (2) Hüpoteek ei ulatu päraldistele, olulistele osadele ja loodusviljadele, mis on enne kinnisasja arestimist korrapärase majandamise kohaselt võõrandatud või kinnisasjast alatiseks eemaldatud.

§ 344.  Hüpoteegi ulatus rendi- ja üürinõudele

  Kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi on antud rendile või üürile, ulatub hüpoteek ka rendi- või üürinõudele, mis tekib ajavahemikul kinnisasja arestimisest või võlgniku maksujõuetuks tunnistamisest kuni kinnisasja müümiseni või mis on tekkinud ühe aasta jooksul enne kinnisasja arestimist või võlgniku maksejõuetuks tunnistamist ja on sisse nõudmata.

§ 345.  Hüpoteegi ulatus kindlustushüvisele

  (1) Kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi on kindlustatud, ulatub hüpoteek ka kindlustushüvise nõudele.

  (2) Hüpoteek kindlustushüvise nõudele lõpeb, kui asi on taastatud või see on asendatud samaväärse asjaga.

  (3) Väljamaksmisele kuuluva kindlustushüvise võib täielikult või osaliselt omanikule välja maksta kõigi hüpoteegipidajate, kelle nõue on tagatud hüpoteegiga, kirjalikul nõusolekul.

  (4) Hävinud asja taastamiseks või samaväärse asjaga asendamiseks mõeldud kindlustushüvis tuleb kinnisasja omanikule, sõltumata hüpoteegipidajate nõusolekust, välja maksta, kui ta esitab täiendava tagatise kindlustushüvise ulatuses.

4. alljaotis Nõuete rahuldamine 

§ 346.  Nõuete ulatus

  Hüpoteegiga on tagatud nõue, sellele nõudele kolme aasta jooksul enne kinnisasja müümist sundenampakkumisel või pankroti väljakuulutamist välja maksmata intressid, samuti viivis ja võla sissenõudmise kulutused, hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksud ning muud kõrvalnõuded.

§ 347.  Hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamine

  (1) Hüpoteegipidaja võib nõuda hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist ja koormatud kinnisasja omanik võib võla tasuda pärast nõude tähtaja saabumist.

  (2) Hüpoteegiga tagatud tähtajatu nõude rahuldamist võib hüpoteegipidaja nõuda ja kinnisasja omanik võib võlga tasuda pärast seda, kui kinnisasja omanikule või hüpoteegipidajale etteteatamisest on möödunud seaduses sätestatud tähtaeg. Ette teatada võib nii omanik kui ka hüpoteegipidaja. Nad võivad selle nimetatud tähtaja suhtes kokku leppida teisiti. Kokkulepe tuleb kanda kinnistusraamatusse.

  (3) Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud nõuet võib rahuldada raha deponeerimise või tasaarvestusega.

§ 348.  Tasumise koht

  Kui kinnistusraamatu kandest ei tulene teisiti, tuleb võlg, intressid ja muud kõrvalnõuded täita koormatud kinnisasja kinnistusameti asukohas.

§ 349.  Hüpoteegi üleminek omanikule

  (1) Kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist.

  (2) Kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse osaliselt, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda rahuldatud nõude ulatuses enda kasuks osahüpoteegi kinnistusraamatusse kandmist või hüpoteegi kustutamist.

  (3) Kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid.

§ 350.  Teiste isikute õigus hüpoteegipidaja nõude rahuldamiseks

  (1) Kui hüpoteegipidaja nõuab hüpoteegi alusel kinnisasja sundenampakkumist, võib hüpoteegipidaja nõude rahuldada iga isik, kes kaotaks sundenampakkumise korral asjaõiguse kinnisasjale.

  (2) Hüpoteegipidaja nõude rahuldanud isiku suhtes kohaldatakse §-s 349 sätestatut.

§ 351.  Kinnisasja omaniku vastuväited

  (1) Kinnisasja omanik võib hüpoteegipidaja vastu esitada ainult selliseid vastuväiteid, mis põhinevad kinnistusraamatu kandel või mis on tal sissenõude esitanud võlausaldaja vastu võlaõiguslikul alusel.

  (2) Kinnisasja omanik võib käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud vastuväiteid esitada ka võlausaldaja õigusjärglasele või isikule, kellele hüpoteegipidaja hüpoteegi üle andis (§ 338).

  (3) Hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, võib esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle.

§ 352.  Sundtäitmine

  (1) Kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist kas sundenampakkumise või sundvalitsemise teel.

  (2) Kokkulepe, mille kohaselt hüpoteegipidaja omandab hüpoteegiga koormatud kinnisasja hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, on kehtetu.

  (3) Hüpoteegiga koormatud kinnisasi müüakse kohtu otsusel avalikul enampakkumisel.

  (4) Sundenampakkumise ja sundvalitsemise kord sätestatakse seaduses.

§ 353.  Hüpoteegipidajate nõuete rahuldamise järjekord

  (1) Kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast rahuldatakse hüpoteegipidajate hüpoteegiga tagatud nõuded, mille rahuldamiseks sundtäitmine täide viidi, vastavalt hüpoteekide järjekohtadele.

  (2) Järgneval järjekohal asuva hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse pärast eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist.

  (3) Ühel ja samal järjekohal olevate hüpoteekidega tagatud nõuded rahuldatakse üheaegselt ja võrdeliselt nõuete suurusele.

  (4) [kehtetu]

§ 354.  Omanikuhüpoteegi iseärasused sundtäitmisel

  (1) Omanikuhüpoteegi korral ei või koormatud kinnisasja omanik nõuda oma nõude rahuldamiseks sundtäitmist.

  (2) Omanikul on õigus saada hüpoteegiga tagatud nõudelt intresse ainult siis, kui kinnisasi on antud sundvalitsemisele, ning ainult sundvalitsemise aja kestel.

5. alljaotis Hüpoteegi jagamine ja ühendamine 

§ 355.  Osahüpoteek

  (1) Hüpoteeki võib jagada osadeks.

  (2) Hüpoteegi jagamiseks osadeks, samuti osahüpoteekide omavahelise järjekoha muutmiseks ei ole omaniku nõusolek nõutav.

  (3) Osahüpoteegid asuvad senise hüpoteegi järjekohale.

§ 356.  Hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamine

  (1) Kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi jagatakse ja jagatava kinnisasja omanik ning hüpoteegipidaja ei ole kokku leppinud teisiti, koormatakse osahüpoteegiga kinnisasja iga osa vastavalt selle väärtusele.

  (2) Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud jagamise tulemusena osade väärtus väheneb alla määra, mis tagab hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamise, võib hüpoteegipidaja keelata selle jagamise.

§ 357.  Hüpoteegi laienemine juurdeliidetud kinnisasjale

  (1) Kui kinnisasjale liidetakse juurde teine kinnisasi, siis laieneb hüpoteek ka juurdeliidetud kinnisasjale.

  (2) Kui mõlemad kinnisasjad on koormatud piiratud asjaõigustega, rakendatakse käesoleva seaduse § 54 3. lõiget.

§ 358.  Hüpoteegi üleviimine

  (1) Riigi või omavalitsuse poolt teostatava maakorralduse ja ümberplaneerimise puhul viiakse äraantavaid kinnisasju koormavad hüpoteegid nende senises järjekohas üle asemele antavatele kinnisasjadele.

  (2) Kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundvõõrandamisel (§ 171) asendatakse kinnisasi teisega, seatakse võõrandatud kinnisasja koormanud hüpoteegid asendatud kinnisasjale vastavalt senistele järjekohtadele.

  (3) Kui üheks kinnisasjaks ühendatakse mitu kinnisasja, mis on koormatud mitme hüpoteegiga või millest mõned ei ole koormatud hüpoteegiga, viiakse hüpoteegid ühendatud kinnisasjale üle nende seniseid järjekohti võimalikult säilitades.

6. alljaotis Ühishüpoteek 

§ 359.  Ühishüpoteegi mõiste

  (1) Ühe hüpoteegiga võib koormata mitut kinnisasja. Sellisel juhul vastutab iga kinnisasja omanik kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest.

  (1¹) Ühishüpoteegi suhtes loetakse kinnisasjaks ka kaasomaniku mõtteline osa kinnisasjas.

  (2) Ühishüpoteegi seadmisel tuleb kinnistusraamatus iga koormatava kinnisasja osas ära märkida teised ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjad.

§ 360.  Ühishüpoteegiga tagatud nõude rahuldamine

  (1) Hüpoteegipidajal on õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel.

  (2) Hüpoteegipidaja võib hüpoteegi summa jaotada koormatud kinnisasjade vahel, määrates kindlaks, millises ulatuses iga kinnisasi hüpoteegi eest vastutab. Nimetatud juhul kohaldatakse hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kohta käivaid sätteid (§ 356).

§ 361.  Nõude rahuldamine ühe kinnisasja omaniku poolt

  (1) Kui ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik rahuldab hüpoteegipidaja nõude, võib ta nõuda tema kinnisasja koormava ühishüpoteegi enda nimele kandmist. Ühishüpoteegid teistel kinnisasjadel tuleb kustutada.

  (2) Kui kinnisasja omanik, kes hüpoteegipidaja nõude rahuldas, võib nõuda teiste ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanikelt hüvitust, võib ta ka nõuda hüvituse ulatuses teisi kinnisasju koormavate ühishüpoteekide enda nimele kandmist.

§ 362.  Omaniku ühishüpoteek

  (1) Kui nõue, mille tagamiseks ühishüpoteek on seatud, ei teki või lõpeb või kui hüpoteegipidaja ühishüpoteegist loobub, võivad ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanikud nõuda ühishüpoteegi kandmist kinnistusraamatusse endi nimele ühiselt.

  (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud juhul võib iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik nõuda, et tema kinnisasja koormatakse omanikuhüpoteegiga võrdeliselt tema kinnisasja väärtusega, kui ei ole kokku lepitud teisiti (§ 356).

2. jagu KOHTULIK HÜPOTEEK 

§ 363.  Kohtuliku hüpoteegi mõiste

  (1) Hagi tagamiseks võib kohus seada haginõude ulatuses hüpoteegi, mis peab olema kinnistusraamatusse kantud kohtuliku hüpoteegina.

  (2) Kohtuliku hüpoteegiga on tagatud kohtuotsuse alusel rahuldatud nõue.

§ 363¹.  Kohtulik hüpoteek mitmele kinnisasjale

  Kui kohtulik hüpoteek seatakse omaniku mitmele kinnisasjale, jagatakse tagatav nõue kinnisasjade vahel võlausaldaja poolt määratud osades.

§ 364.  Hüpoteegi sätete kohaldamine

  Muus osas kohaldatakse kohtulikule hüpoteegile hüpoteegi kohta käivaid sätteid.

9. osa SEADUSE RAKENDAMINE 

§ 365.  Seaduse jõustumine

  Käesolev seadus jõustub tema rakendusseaduses ettenähtud korras ja tingimustel.