Väljaandja: Riigikogu Akti liik: otsus Teksti liik: algtekst Jõustumise kp: 04.12.2002 Avaldamismärge: RT I 2002, 104, 609 Üleriigilise jäätmekava heakskiitmine Vastu võetud 04.12.2002 Riigikogu otsustab: Jäätmeseaduse (RT I 1998, 57, 861; 88, õiend; 1999, 10, 155; 23, 353; 95, 843; 2001, 16, 72; 43, 239; 50, 283; 56, 340; 93, 565; 2002, 61, 375; 63, 387) § 7 lõike 1 ja § 8 lõike 1 ning säästva arengu seaduse (RT I 1995, 31, 384; 1997, 48, 772; 1999, 29, 398; 2000, 54, 348) § 12 lõike 6 kohaselt kiita heaks üleriigiline jäätmekava, mis on lisatud käesolevale otsusele. Riigikogu esimees Toomas SAVI ÜLERIIGILINE JÄÄTMEKAVA Keskkonnaministeerium Tallinn 2002 EESSÕNA Üleriigiline jäätmekava on esimene Eesti riiklikku jäätmekäitlust korraldav ja suunav strateegiline dokument. Jäätmekava on üks osa Eesti keskkonnapoliitikast ja see haakub otseselt Eesti keskkonnastrateegia alusel koostatud keskkonnategevuskavaga, samuti teiste riiklike strateegiliste dokumentidega. Jäätmekava peamine eesmärk on jäätmehoolduse korrastamine kõigil tasanditel. Jäätmekava sätestab süsteemse jäätmehoolduse, ühtlustab eesmärgid riigi kui terviku jaoks, seab sihid ja ülesanded maakondadele, valdadele, ettevõtjatele ja elanikkonnale. Jäätmekava on muutuv strateegiline dokument. Teatud aja jooksul vaadatakse jäätmekava üle, hinnatakse toimunud tegevusi, täiendatakse seda vastavalt muutunud rõhuasetustele ja vajadustele. Muutmist tingivad ka aja jooksul toimuvad muutused keskkonnapoliitikas, õigusloomes, majanduslikes ja tehnoloogilistes võimalustes jäätmehoolduse edendamiseks. Jäätmekava oluliseks väliseks eesmärgiks on Euroopa Liidu ja Eesti jäätmehoolduse arengusuundade ühtlustamine, Euroopa Liidu jäätmekäitluspõhimõtete ülevõtmine ja rakendamine. Jäätmekava arvestab asjaolu, et jäätmekäitluse kavandamine ja arendamine vajab nii majanduslikke kui sotsiaalseid eeldusi. Üksnes suurtest investeeringutest ja kõrgtehnoloogiast jäätmekäitluse edendamiseks ei piisa. Jäätmehoolduse arendamise eeldused peituvad ühiskonna valmiduses võtta osa säästva ja kompleksse jäätmehooldussüsteemi loomisest ning selle järjekindlast rakendamisest. 1. SISSEJUHATUS Jäätmekava eesmärk Üleriigilise jäätmekava koostamise eesmärk on jäätmehoolduse korrastamine kompleksse, keskkonnaohutu, paindliku, institutsiooniliselt tagatud ja majanduslikult põhjendatud jäätmekäitluse korraldamise kaudu. Jäätmekava ülesehitus Jäätmekava koostamisel on arvestatud, et kava oleks loetav kõikide sihtgruppide jaoks. Kava struktuur on järgmine: • Jäätmekava põhiosa • jäätmehoolduse olukord ja eesmärgid; • jäätmekäitluse skeem ja kirjeldus; • eesmärkide elluviimiseks vajalikud abinõud. Üleriigilise jäätmekavaga on seotud järgmised riiklikud jäätmekäitlust puudutavad arengukavad: • Ohtlike jäätmete arengukava I etapp, 2001. Koostaja Keskkonnakonsult OÜ, tellija Keskkonnaministeerium; • Pakendi- ja pakendijäätmete alane tegevuskava, 2000. Koostaja Säästva Eesti Instituut, tellija Keskkonnaministeerium; • Pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi loomine Eestis. Majandusmeetmed selle rakendamiseks, 2000. Koostaja Säästva Eesti Instituut, tellija Keskkonnaministeerium; • Kemikaalikäitluse arengukava, 2001. Koostaja Säästva Eesti Instituut, tellija Sotsiaalministeerium. Jäätmekava huvigrupid Jäätmekava huvigrupid on järgmised: • Riigikogu, Vabariigi Valitsus; • Keskkonnaministeerium; • maavalitsused; • kohalikud omavalitsused; • jäätmekäitlejad; • jäätmetekitajad; • Euroopa Liit ja teised rahvusvahelised organisatsioonid; • finantsasutused; • üldsus ja valitsusvälised organisatsioonid. Jäätmekava ulatus Käesolev jäätmekava käsitleb kõiki jäätmed, mis on märgitud jäätmetena jäätmeseaduse (RT I 1998, 57, 861; 88, õiend; 1999, 10, 155; 23, 353; 95, 843; 2001, 16, 72; 43, 239; 50, 283; 56, 340; 93, 565; 2002, 61, 375; 63, 387) (edaspidi jäätmeseadus) mõistes. Üleriigiline jäätmekava ei hõlma jäätmeid, mis ei ole jäätmeseaduse objektiks. Jäätmekava ei hõlma jäätmeid, mis ei ole jäätmeseaduse § 1 lõike 2 kohaselt jäätmeseaduse objektiks. Need on: • välisõhku suunatavad saasteained; • reovesi ja koos reoveega käitlemisele või keskkonda suunatavad jäätmed (välja arvatud reoveesete); • radioaktiivsed jäätmed; • lõhkematerjalijääkidest koosnevad ja lõhkematerjale sisaldavad jäätmed; • loomakorjused osas, mis on reguleeritud muude õigusaktidega; • mullaviljakuse parandamiseks või mujal põllumajanduses taaskasutatud sõnnik ning muud põllu- ja metsamajanduses tekkinud loodussõbralikud tavajäätmed. Üleriigiline jäätmekava käsitleb jäätmehooldust jäätmeseaduse mõistes . Jäätmeseaduse § 4 mõistes on jäätmehooldus jäätmekäitlus, järelevalve jäätmekäitluse üle ja jäätmekäitluskohtade järelhooldus. Tabel 1. JÄÄTMEHOOLDUS JÄÄTMESEADUSE KOHASELT JÄÄTMEKÄITLUS Jäätmete kogumine Kokkukorjamine   Sorteerimine   Segamine Jäätmete vedu   Jäätmete taaskasutamine Jäätmed või neis sisalduv aine võetakse kasutusele toodete valmistamisel, töö tegemisel või energia saamisel Vabariigi Valitsuse 18. augusti 1998. a määrus nr 183 «Jäätmete kõrvaldamis- ja taaskasutamistoimingute nimistute kinnitamine» (RT I 1998, 75, 1239; 2000, 34, 208) Jäätmete kõrvaldamine Jäätmed viiakse keskkonda   JÄÄTMEKÄITLUSKOHTADE JÄRELHOOLDUS Suletud jäätmekäitluskohtade keskkonnaseire Võimalike keskkonnahäiringute tõrjega seotud tegevus JÄRELEVALVE JÄÄTMEKÄITLUSE ÜLE Üleriigiline jäätmekava on aluseks järgnevate jäätmekavade koostamiseks. Üleriigiline jäätmekava on alus piirkondlike, maakondade ja valdade ning linnade jäätmekavade koostamiseks. Pärast üleriigilise kava kinnitamist vaadatakse juba koostatud jäätmekavad uuesti läbi. Kui maakonnal jäätmekava puudub, tuleb see aasta jooksul pärast üleriigilise jäätmekava vastuvõtmist koostada. Kohalik omavalitsus koostab valla või linna jäätmekava arengukava osana, juhindudes maakonna jäätmekavast. Kohalik omavalitsus võib nõuda oma haldusterritooriumil tegutsevalt ettevõtjalt tema tegevusega seotud jäätmekäitlust käsitleva jäätmekava koostamist. Jäätmekava õiguslik alus ja seosed teiste õigusaktidega Jäätmekava lähtub otseselt jäätmeseaduse §-dest 7 ja 8, mis sätestavad jäätmeseadusega määratud eesmärkide saavutamiseks üleriigilise jäätmekava vajaduse, selle sisu ning koostamise ja avalikustamise protsessi. Jäätmekava koostamisel on arvestatud jäätmehoolduse tulevikusuundumusi ja keskkonnaalase seadusandluse võimalikku arengut. Eelkõige on see seotud Eesti õigusaktide ühtlustamisega Euroopa Liidu õigusaktide ja teiste rahvusvaheliste nõuetega. Arvesse võetakse Euroopa Liiduga liitumise protsessist tulenevaid kohustusi, sh Euroopa Liidu jäätmealaseid direktiive, mille nõuded on Eesti õigusaktidesse veel üle võtmata, kuid mida on kavas teha lähiajal (nt EL direktiivid romusõidukite ja jäätmepõletustehaste kohta). Lisaks jäätmeseadusele on jäätmekava koostamise aluseks olnud üldisemad strateegilised dokumendid nagu «Eesti keskkonnastrateegia» (RT I 1997, 26, 390), «Eesti keskkonnategevuskava aastateks 2001–2003» (heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse 5. juuni 2001. a istungi protokolli nr 25 päevakorrapunkti 4 märgitud otsusega) ning säästva arengu seadus (RT I 1995, 31, 384; 1997, 48, 772; 1999, 29, 398; 2000, 54, 348). Kitsamaid tegevusvaldkondi puudutavatest õigusaktidest on arvestatud kemikaaliseadust (RT I 1998, 47, 697; 1999, 45, 512; 2002, 53, 336; 61, 375; 63, 387), pakendiseadust (RT I 1995, 47, 739; 1997, 53, 836; 2002, 53, 336; 61, 375; 63, 387), pakendiaktsiisi seadust (RT I 1997, 5/6, 31; 1999, 54, 583; 2000, 59, 381; 2001, 88, 531) ja nimetatud seaduste alusel kehtestatud rakenduslikke õigusakte. Keskkonnastrateegia Keskkonnastrateegia koostamine ja uuendamine on pidev protsess, mille käigus määratletakse riigi keskkonnakaitsealased eelistused ning kavandatakse konkreetsed meetmed, võttes arvesse loodusressursside säästva kasutamise vajalikkust ning keskkonnahoiu põhimõtteid. Keskkonnastrateegia baseerub rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohtadel ja Eesti ajaloolistel traditsioonidel ning arvestab riigi praegust sotsiaalset ja majanduslikku olukorda. Keskkonnastrateegia põhiprintsiibid on säästev areng, keskkonnakahjustuste ennetamine ja vältimine, ettevaatlikkus otsuste tegemisel, keskkonnanõuete integreerimine teiste eluvaldkondadega ja loodusvarade kasutamisega, keskkonnanõuete järgimise saavutamine majandustegevuses põhimõttel saastaja/tarbija maksab. Keskkonnastrateegia ja jäätmekava Eesti keskkonnastrateegias on esitatud jäätmekäitluse korrastamise praktiliste lahendite pingerida: • jäätmetekke vältimine; • tekkivate jäätmekoguste ja nende ohtlikkuse vähendamine; • jäätmete taaskasutamise laiendamine: – otseses ringluses (korduskasutamine), – materjaliringluses, – bioloogilistes protsessides (kompostimine), – energiakasutuses (jäätmete põletamine energia tootmiseks); • keskkonnanõuetekohane jäätmetöötlus; • jäätmete keskkonnaohutu kõrvaldamine. Nii Eesti keskkonnastrateegial kui üleriigilisel jäätmekaval on samad eesmärgid, mis Euroopa Liidu keskkonnaalastel tegevuskavadel ja «Ühtsel jäätmekäitlusstrateegial» /SEC (89)934/: • tootmises ja jäätmekäitluses jäätmetekke ennetamine, jäätmete koguse vähendamine; • parima võimaliku tehnika kasutamine; • jäätmete taaskasutamisel nendes sisalduva materjali kasutamise eelistamine energiakasutusele; • jäätmete taaskasutamine või kõrvaldamine nende tekkekohale võimalikult lähedal asuvas tehnoloogia ja keskkonnakaitse sobivas jäätmekäitluskohas. Keskkonnategevuskava ja jäätmekava Jäätmekava ja Eesti keskkonnategevuskava aastateks 2001–2003 on omavahel haakuvad ja vastastikku täiendavad dokumendid. Keskkonnategevuskava peegeldab ühiskonna eelistusi keskkonnaga seotud meetmete osas, mis on välja selgitatud laialdaste arutelude ja nõupidamiste käigus ning keskkonnategevuskava avalikustamise protsessis. Seejuures on arvesse võetud kulutused, olemasolevad ressursid ja rahastamisvõimalused ning vastutus meetmete elluviimise eest. Keskkonnategevuskava rakendatakse keskkonnaotsuste tegemisel ja kulutuste kavandamisel. Keskkonnategevuskava põhieesmärk on esitada konsensuse alusel koostatud riigi prioriteetsete meetmete nimistu, milles kajastuvad rahastamisvõimalused ja toimingute eelisjärjestus. Keskkonnategevuskava kontekstis on jäätmekava eesmärk prioriteetsete tegevussuundade määramine ja parema kooskõla saavutamine jäätmekäitluse ja teiste valdkondade põhieesmärkide vahel. Kooskõlastamise vajaduse tingib jäätmekoguste suurenemine teiste keskkonnakaitse abinõude rakendamisel (näiteks, tekkivate jäätmete kogust suurendab nii reovee kui suitsugaaside puhastamine). Kavas käsitletav ajavahemik Vastavalt jäätmeseaduse § 8 lõikele 3 vaadatakse üleriigiline jäätmekava üle vähemalt iga viie aasta tagant. Mõningate jäätmeliikide osas on eesmärkide saavutamine ja selle vahendid kavandatud pikemaks perioodiks. Eelkõige on need jäätmeliigid, mille kohta on kaugemad tähtajad sätestatud Eesti õigusaktides või siduvates rahvusvahelistes lepetes. Süsteemne tegevus Jäätmekava koostamine on osa pidevalt toimivast jäätmehoolduse korraldamisest. Üldjoontes on jäätmekava kaudu toimuv jäätmehoolduse korrastamise protsess järgmine: • üleriigilise jäätmekava koostamine koos eesmärkide ja ajakava kehtestamisega; • jäätmekava elluviimine ja selle toimimise institutsioonide ning ressurssidega kindlustamine; • jäätmekava täitmise kontroll; • jäätmekava täitmise analüüs; • jäätmekava korrigeerimine; • üldiste eesmärkide korrigeerimine; • järgnev jäätmehoolduse korrastamine. 2. JÄÄTMEHOOLDUSE OLUKORD EESTIS 2.1. Jäätmehoolduse olukorra kirjeldus Jäätmehoolduse olukord Eestis on 1990. aastatel pidevalt paranenud, vaatamata olmejäätmete mahu kasvule elaniku kohta aastail 1989–1997, mil ühe elaniku kohta tekkis keskmiselt 406 kilogrammi olmejäätmeid aastas. Aastail 1997–2000 on olmejäätmete kogus elaniku kohta vähenenud, 2000. aastal moodustas see 378 kilogrammi inimese kohta. See näitab jäätmetekke mõningast stabiliseerumist. Vähenenud on ka üldine jäätmeteke, mis on seletatav põlevkivi tootmise ja töötlemise mahu vähenemisega (selles sektoris tekib vähemalt 85% Eesti aastasest jäätmemahust). Jäätmete kogumine, sorteerimine, vedu ja taaskasutamine on suures osas eraettevõtete käes. Jäätmekäitlus kui teenus (eelkõige korraldatud jäätmeveo ja kogumise näol) on kättesaadav suuremal osal Eesti territooriumist. Kuigi 1990. aastate alguses vähenes märgatavalt või katkes taaskasutatavate jäätmete ehk niinimetatud teisese toorme (paber, papp, klaastaara, kalts) kogumine, on suudetud taaskasutatava materjali sorteerimine ja eraldi kogumine teatud jäätmeliikide osas uuesti käivitada. Siiski on sorteeritud jäätmete kogumissüsteem väiksema ulatusega kui jäätmete vedu üldiselt, sest selleks vajalike konteinerite paigaldamine nõuab jäätmekäitlejatelt lisainvesteeringuid. Jäätmekäitlusettevõtted on võimaluste piirides jäätmete sorteerimist ja taaskasutusse saatmist korraldanud. Seda eriti jäätmeliikide osas, mille kogumise ja sorteerimise kulud on väiksemad kui teisese toorme või energiaallika müügist saadavad tulud. Tulude suurus sõltub suures osas ka maailmaturu hindadest: näiteks sorteeritud metallijäätmed ja osaliselt ka plastijäätmed eksporditakse. Nende jäätmeliikide taaskasutamiseks Eestis puudub vajalik süsteem. Jäätmete prügilasse ladestamise tingimusi on karmistatud. Alustatud on uute, keskkonnaohutust tagavate prügilate rajamist. Paljud prügilad, mis keskkonnanõuetele ei vasta, on suletud. Riiklik ohtlike jäätmete käitlussüsteem sai alguse 90. aastate alguses, mil Taani-Eesti kahepoolse koostöölepingu raames koostati süsteemi eel- ja tasuvusuuring. Selle põhjal on valminud ohtlike jäätmete prügila Vaivaras ja jätkub üleriigilise ohtlike jäätmete kogumissüsteemi väljaarendamine. Enam tähelepanu nõudvad teemad Eesti jäätmemajanduses on: • olmejäätmete kohtsorteerimise juurutamine; • nõuetele mittevastavate prügilate keskkonnaohutu sulgemine ja jäätmekäitluskohtade seire ning järelhoolduse korraldamine; • nii tööstus- kui olmejäätmete osas selliste jäätmeliikide kogumise ja taaskasutamise korraldamine, mille edasise käitlemise kulud ületavad tulusid. Jäätmekäitluskohtade järelhooldus Jäätmekäitluskohtade järelhoolduses on esmatähtis jäätmete ladestamiseks suletud prügilate korrastamine sulgemiskavade kohaselt ning nende edasise seire ja järelhoolduse korraldamine. Probleemiks on: • jäätmete lagunemisel tekkiva ja lenduva metaani kogumine võimalikult suures ulatuses ning muude keskkonnale ohtlike ainete pinnases, pinna- ja põhjavees leviku vältimine või piiramine; • põlevkivielektrijaamade tuhaärastustehnoloogia ümberkorraldamine ja olemasolevate tuhaväljade keskkonnakaitse nõuete kohane sulgemine; • põlevkivi töötlemise jäätmete (fuusside ja gudroonide) ladestuskohtade keskkonnakaitse nõuetega vastavusse viimine ja sealt eralduvate keskkonnaohtlike ainete leviku piiramine või lõpetamine. Järelevalve jäätmekäitluse üle Üks kriitilisemaid valdkondi jäätmehoolduse korraldamisel on hetkel järelevalve jäätmekäitluse üle. Keskkonnajärelevalve seadus (RT I 2001, 56, 337; 2002, 61, 375) sätestab, et keskkonnajärelevalvet teostavad Keskkonnainspektsioon, Maa-amet ja kohalik omavalitsusorgan või -asutus. Sellest hoolimata ei hõlma järelevalve kõiki jäätmekäitlusobjekte piisavalt. Keskkonnajärelevalve tõhustamiseks on vajalik keskkonnajärelevalvet teostavate isikute täiendav ametikoolitus. 2.1.1. Seadusandluse areng Pärast Eesti iseseisvumist on jäätmealases seadusloomes toimunud kiire üleminek nõukogudeaegsetelt jäätmehoolduse põhimõtetelt Euroopa Liidus rakendatavatele põhimõtetele. Euroopa jäätmepoliitika ja sellega seonduv on põhjalikult arvesse võetud Eesti jäätmeseaduses , mis hakkas kehtima 1. detsembril 1998. aastal. Seoses Euroopa Liidus viimastel aastatel vastu võetud jäätmealaste direktiivide ja otsustega on tekkinud vajadus uue jäätmeseaduse kehtestamise järele aastal 2002. Euroopa Liidu õigusaktid Eestis kehtivate jäätmealaste õigusaktide aluseks on Euroopa Liidu õigusaktid, mis põhinevad kahel raamdirektiivil – direktiiv 75/442/EMÜ jäätmete kohta ja direktiiv 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta. Raamdirektiivide baasil vastu võetud EL õigusaktid saab jagada kaheks: direktiivid, mis esitavad nõudeid jäätmekäitlusettevõtetele (direktiiv jäätmete põletamise kohta, direktiiv prügila kohta) ja õigusaktid, mis käsitlevad teatud liiki jäätmeid, nagu vanaõlid, pakend, patareid, polüklooritud bifenüülid ja polüklooritud terfenüülid (PCB/PCT) ning romusõidukid. Üldisi strateegilisi eesmärke on asutud EL õigusloomes kvantitatiivselt täpsustama. Kvantitatiivsed näitajad on fikseeritud pakendi, jäätmete ladestamise (prügila direktiiv), vanaõli, PCB/PCT, romusõidukite käitlemise ja jäätmete põletamise osas. Pakendiseadus võeti vastu 1995. aastal, täiendati 1997. aastal Pakendiseadus on põhiosas kooskõlas EL pakendidirektiivi 94/62/EÜ põhimõtete ja nõuetega ning sätestab nõuded pakendile ja pakendi kasutamisele eesmärgiga vältida ning vähendada pakendist tekkivaid jäätmeid, soodustada pakendi ning pakendimaterjalide ringlust ja taaskasutamist ning välistada pakendi ebasobivat mõju inimesele ja keskkonnale. Pakendiseadus sätestas konkreetsed sihtarvud pakendijäätmete taaskasutamise osas: 2001. aasta 30. juuniks taaskasutada vähemalt 50% pakendijäätmete kogumassist, mis vastab direktiivis antud sihtarvude alammäärale. EL pakendidirektiiv on ühelt poolt keskkonnakaitse direktiiv, kuid teiselt poolt on sel suur tähtsus rahvusvahelise kaubanduse seisukohalt. Direktiivi kohaselt ei tohi riigi pakendi ja pakendijäätmete taaskasutussüsteemide rakendamine tuua endaga kaasa tõkkeid ega piiranguid EL liikmesriikide siseturu funktsioneerimisel ning ebatervet konkurentsi. See tähendab, et direktiivi riigi õigusaktidesse ülevõtmisel ja elluviimisel peavad nii kodumaise kui imporditava pakendi kohta kehtima ühesugused nõuded. Pakendiaktsiisi seadus jõustus alkoholipakendi osas 1997. aasta 1. märtsil ning karastusjoogipakendi osas 1998. aasta 1. detsembril. Vanaõli käitlemist käsitlevad Euroopa Nõukogu direktiivid 75/493/EMÜ vanaõlide kohta, muudetud nõukogu direktiiviga 87/101/EMÜ ja 2000/59/EÜ laevajäätmete kohta. Need on Eesti õigusaktidesse üle võetud: • keskkonnaministri 21. aprilli 1999. a määrus nr 45 «Vanaõli käitlemise kord» (RTL 1999, 73, 932); • teede- ja sideministri 13. juuli 2000. a määrus nr 60 «Laevadelt pilsivee, fekaalvee, prügi ja muude saasteainete vastuvõtmise kord» (RTL 2000, 86, 1287). Euroopa Liidus on vastu võetud uued jäätmekäitlust puudutavad õigusaktid: • romusõidukite direktiiv 2000/53/EÜ, mille esmaseks eesmärgiks on vältida sõidukitest tulenevaid jäätmeid ja teiseks soodustada sõidukite taaskasutamist nii palju kui võimalik, vähendada autolammutuse ning selle käigus tekkivate jäätmete edasise käitlemise (ka ladestamise) keskkonnamõju. 1. jaanuariks 2006 tuleb taaskasutada vähemalt 85% vanasõidukite massist; • jäätmete põletamise direktiiv 2000/76/EÜ kehtib nii tavajäätmete kui ohtlike jäätmete põletamise kohta, ka jäätmete põletamise kohta tööstusettevõtetes (näiteks tsemendiahjudes). Põletamise all mõistetakse oksüdatsiooni, pürolüüsi, gaasistamist või plasmaprotsesse, kusjuures temperatuur peab olema vähemalt 850 °C. Kui ohtlikes jäätmetes on rohkem kui 1% halogeenitud ühendeid, siis peab temperatuur olema vähemalt 1100 °C. Käesoleval ajal on koostamisel elektroonika- ja elektriseadmejäätmete direktiivi eelnõu. Suures osas on EL õigusaktid leidnud kajastamist Eesti õigusaktides. Mitmed seadusesätted eeldavad täpsustavate alamastme õigusaktide väljatöötamist ja kehtestamist. Sellised on näiteks jäätmete taaskasutamist reguleerivad tingimused, jäätmelubade süsteemi täpsustamine, uute jäätmedirektiivide kohandamine jne. Üheks õigusaktide rakendamise eelduseks on korrastatud ja tõepärased andmebaasid. Eelkõige peavad jäätmealased andmebaasid haakuma üldiste keskkonnaalaste andmekogudega. Keskkonnaregistri seadus (keskkonnaalased andmekogud) on vastu võetud 19. juunil 2002. aastal (RT I 2002, 58, 361). Koostatud ja rakendamisel on Ohtlike jäätmete Baseli konventsiooni täitmise riiklik programm aastateks 2000–2005 (RTL 1999, 137, 1920). 2.1.2. Õigusaktide rakendamine ja täitmine Mitmeid jäätmeseaduse ja alamastme õigusaktide sätteid ei täideta täies ulatuses. Samas on jäätmete tekke vähendamine ja nende keskkonnaohutu käitlemine pidevalt arenev protsess, milles on saavutatud edu. Jäätmekavas ei analüüsita kõikide jäätmekäitluse alaste õigusaktide ja nendega haakuvate õigusaktide rakendamist, vaid piirdutakse otseselt jäätmekava koostamise ja rakendamisega seotud probleemidega. Jäätmeseaduse § 7 punkti 2 kohaselt peab jäätmekava sisaldama: • olemasoleva jäätmehoolduse olukorra kirjeldust ning andmeid põhiliste taaskasutatavate ja kõrvaldatavate jäätmete liikide ja koguste kohta; • jäätmekäitlemiseks vajamineva loodusvara kasutamise mahu hinnangut; • jäätmekäitluse poolt keskkonna seisundile avaldatava mõju hinnangut; • kavandatavaid eesmärke, nagu jäätmekoguste ja jäätmete ohtlikkuse vähendamine, jäätmete taaskasutamine, jäätmete keskkonnaohutu kõrvaldamine ja jäätmevedude optimeerimine; • eesmärkide realiseerimise vahendite ja meetmete kirjeldust (jäätmekäitlusmenetluse valik, jäätmekäitluskohtade ja -seadmete võrgustik ning nende paigutus, erimeetmed ohtlike ja muude oluliste jäätmeliikide käitlemiseks, keskkonna- ja tervisekaitse meetmed ning nende tagamise tehnoloogiavahendid) ning meetmete rakendamise eeldatavat maksumust. Jäätmekava koostamisel peab arvestama jäätmeseaduse § 7 punktiga 3 kehtestatud jäätmekäitluse põhimõtteid: • jäätmekäitluses tuleb kasutada parimat võimalikku tehnoloogiat, kui sellega ei kaasne ülemääraseid kulutusi (põhimõte on laienenud tehnoloogialt ka meetoditele, uuemas sõnastuses kõneldakse parimast võimalikust tehnikast); • jäätmeid tuleb taaskasutada, kui see on tehnoloogiliselt võimalik ja sellega ei kaasne teiste jäätmekäitlusviisidega võrreldes ülemääraseid kulutusi; • jäätmetest energia saamisele tuleb eelistada nende taaskasutamist toorme või materjalina; • jäätmed tuleb taaskasutada või kõrvaldada nende tekkekohale võimalikult lähedal asuvas tehnoloogia ja keskkonnakaitse seisukohalt sobivas jäätmekäitluskohas. Neid põhimõtteid on püütud järgida seni koostatud maakondlike, valdade ja linnade jäätmekavade koostamisel. Nimetatud jäätmekavade koostamist ja rakendamist on takistanud üleriigilise jäätmekava puudumine. Pidurdavaks teguriks on olnud ka riigi vähene haldussuutlikkus, halduslik killustatus, ja piirkondliku jäätmekäitluse vähene arendamine. Jäätmekäitlust raskendab ka asustuse hajusus. Jäätmeseaduse kohaselt peavad omavalitsused kehtestama oma haldusterritooriumil jäätmehoolduseeskirjad. 2002. aasta 20. veebruari seisuga oli Riigi Teatajas eeskirja avaldanud 102 omavalitsust. Tihti on omavalitsuse eeskirja sisu formaalne jäätmeseaduse sätete kordamine, millele lisatakse vaid prügilate asukohad. Samas on ka konkreetsemaid eeskirju, kus on esitatud jäätmekäitlusettevõtete ja vastuvõtukohtade nimekirjad, jäätmete vastuvõtu tingimused jne. Probleemiks on halduslikust killustatusest tulenev omavalitsuste vähene haldussuutlikkus jäätmealastest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmisel. Sisuliselt ei ole paljud valla- ja linnavalitsused alustanud jäätmekäitluse arendamist. Jäätmekavade koostamist ja komplekssete meetmete väljatöötamist raskendab adekvaatse informatsiooni puudumine. 2.2. Jäätmehoolduse eeldused 2.2.1. Asustuse kirjeldus jäätmehoolduse seisukohalt Eesti omavalitsusüksused on oma suuruse ja rahvaarvu poolest väga erinevad, mis mõjutab ka jäätmehoolduse korraldamist. Tuleb arvestada suuremate linnade nagu Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve ja Pärnu, aga ka väikeste valdadega, kus elanikke on alla 1000, vajaduste ja võimalustega. Eesti keskmine asustustihedus on 33,5 in/km2. Suurema asustustihedusega on suurte linnade ja neid ümbritsevate valdade alad. Põhja-Eesti linnadesse ja maakondadesse on koondunud 60% elanikest. Riigi territooriumist moodustavad need aga ainult 25%. Jäätmekäitluse seisukohast on oluline asulate paiknemistihedus. Eestis on see keskmiselt 7,7 asulat 100 km2 kohta. Asulatevõrk on tihedam Võru, Põlva ja Tartu maakonnas. Põhja-Eestis on elanikud koondunud kahte maakonda – Harjumaa ja Ida-Virumaa põhjaossa. Lisaks suurele rahvaarvule on nendesse piirkondadesse koondunud ka enamik tööstusest. Umbes 85% kogu Eesti aastasest jäätmemahust tekib Kirde-Eestis põlevkivi tootmise ja töötlemise käigus. Eestis on ka äärmiselt hõredalt asustatud piirkondi. Valdavalt on seda põhjustanud looduslikud tingimused – suured soo- ja metsaalad Vahe-Eestis, Alutagusel, Läänemaal ja Viljandi–Tartu vahelisel alal. Jäätmehoolduse seisukohalt moodustab eraldi grupi Eesti saarestik. Eraldatuse tõttu on siin jäätmekäitlust mõjutavaid välistegureid vähem. Saaremaal ja Hiiumaal on jäätmekäitlus korraldatud, kuid väikesaartel see enamasti puudub. Näiteks Kihnu saarelt veab jäätmekäitlusfirma jäätmeid mandrile. 2.2.2. Ettevõtlusest tingitud eeldused Ettevõtlus on kõige enam koondunud Tallinnasse ja selle ümbrusse. Tallinnas on üle 50% Eesti ettevõtetest, Tallinna elanikkond moodustab 29% riigi rahvastikust. Alates 1992. a on Eesti majanduses toimunud suured muutused. Kogutoodangus on suurenenud hulgi- ja jaekaubanduse ning langenud töötleva tööstuse ja põllumajanduse osatähtsus. Lisandunud on turumajandusele iseloomulik kinnisvaraäri. Tööstustoodangus on rahalises väärtuses jäänud töötleva tööstuse, mäetööstuse ja energeetika proportsioonid aastatel 1992–1998 põhiliselt samaks. Tööstuse tegevusalade lõikes on samal perioodil vähenenud toiduainetööstuse ja tekstiilitööstuse osakaal ja suurenenud puidutöötlemise osakaal. Põllumajanduses vähenes aastatel 1990–1997 põllukultuuride kasvupind ligi 23% võrra. Pea kõigi põllumajandustoodete osas on tootmine ühe elaniku kohta vähenenud. Nüüdseks on olukord stabiliseerunud. Ettevõtluse areng on piirkonniti erinev. Kuni 1998. a keskpaigani kestnud kiire majanduskasv on kõige suuremaid muutusi põhjustanud Tallinnas ja selle lähiümbruses. Suurenenud ehitustegevuse tagajärjel on pidevalt kasvanud ehitus-lammutusjäätmete kogus ka teistes suuremates linnades. Jäätmeteke on tihedalt seotud majandusliku olukorraga nii Eestis kui mujal. Olmejäätmete tekke osas on muutused suhteliselt raskesti jälgitavad, kuid loodusvarasid kasutatavate ettevõtete, näiteks põlevkivikompleksiga seotud tootmise osas selgesti fikseeritavad. Suuremate jäätmetekitajate, nagu Viru Keemia Grupp AS (endine Kiviter) ja OÜ Kiviõli Keemiatööstus jäätmeteke sõltub põlevkiviõli konkurentsivõimest turul. Üldiseks tendentsiks on olnud tootmise materjalimahukuse, samuti energia ja veetarbe vähenemine. 2.2.3. Tööhõive ja sissetulekud Kui 90ndate aastate alguses oli töötus peaaegu olematu, siis praegusel ajal on see statistika järgi keskmiselt 10%. Linnaelanike seas on töötuid vähem ja maaelanike hulgas rohkem. Tegelik (varjatud) töötuse tase on kõrgem, kuna osa inimesi on tööotsingutest loobunud. Töötuid on keskmisest rohkem Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis. Leibkonnaliikme kuu netosissetulek oli 2000. aastal kõige suurem Tallinnas (2744 krooni) ja kõige väiksem Põlvamaal (1412 krooni) (Eesti statistika aastaraamat 2001). 2.2.4. Infrastruktuur Maanteed jagunevad kolme kategooriasse: • riigimaanteed – 16433 km • kohalikud teed – 18123,8 km • erateed – 6834,7 km • muud määratlemata teed – 4554,5 km Teedevõrgu keskmiseks tiheduseks on 97,6 km 100 km2 kohta. Tihedam on teedevõrk Kagu-Eestis, näiteks Võrumaal on 148 km teid 100 km2 kohta. Teedevõrgu arengut on mõjutanud asulate paigutus, asulate tüüp, looduslikud olud jm. Hõredama teedevõrguga on Ida-Virumaa. Loomulikult on hõreda asustuse ja teedevõrguga alasid ka mujal, näiteks Kõrvemaal, Alutagusel ja soode piirkondades. 2.2.5. Looduslikud tingimused ja loodusvarad Oluline on jäätmekäitluse integreerimine looduslike tingimuste ja loodusvarade säästliku kasutamisega. Siin ei saa piirduda jäätmekäitlusettevõtete keskkonnamõju minimeerimisega, näiteks prügilate asukoha valiku, nõuetekohase rajamise, kasutamise, sulgemise ja järelhooldega. Loodustingimusi tuleb arvestada nii jäätmete ohtlikkuse vähendamisele, jäätmete taaskasutamisele ja keskkonnaohutule lõppkäitlusele seatavate keskkonnanõuete täitmisel. Maafondi üldiseloomustus 2000. aasta andmetel jaguneb Eesti maafond järgmiselt (Eesti statistika aastaraamat 2001):   (tuhat hektarit) Maafond kokku 4522,7 Sealhulgas:   • põllumajandusmaa 1433,1 • mets 2015,5 • vee all 283,3 • muu maa 790,8 Kõige suurema osa maafondist – 44,6% – moodustab mets. Suuruselt teine on põllumajandusmaa – 31,7%, mis omakorda jaguneb põllumaaks, viljapuu- ja marjaaedadeks ning looduslikuks rohumaaks. Väiksema osa moodustab veealune maa ja muu maa, vastavalt 6,3 ja 17,5%. Maakonniti on maa kõlvikuline jagunemine erinev, samuti on suhteliselt suured erinevused nende kvaliteedis (boniteet, hindepunktid). Need erinevused on ilmekamalt jälgitavad regionaalses plaanis. Näiteks Pandivere ja Põltsamaa–Adavere piirkonnas, kus paiknevad Eesti viljakamad mullad, on põllumajandusmaa osatähtsus 45%. Sealsamas liigitatakse veeseaduse (RT I 1994, 40, 655; 1996, 13, 241; 1998, 2, 47; 61, 987; 1999, 10, 155; 54, 583; 95, 843; 2001, 7, 19; 42, 234; 50, 283; 94, 577; 2002, 1, 1; 61, 375; 63, 387) alusel 350 000 hektarit maid nitraaditundlikuks alaks. Põhja- ja Kirde-Eestis paikneb enamik tööstusettevõtetest ja rahvastikust, kuid veevarudest on selles piirkonnas vaid 2/5. Jäätmekäitlust mõjutavad loodus- ja keskkonnakaitse tingimused Jäätmekäitluse seisukohast on olulised järgmised aspektid: • kliimatingimused – aasta keskmine sademete hulk on pikaajaliste vaatluste (aastatel 1900–1987) baasil 632 mm. Kõrgustikel on sademeid rohkem. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse andmetel moodustab koguauramine 362 mm/a. Ülejäänud sademeveed infiltreeruvad või satuvad otse vooluveekogudesse; • geoloogilised ja hüdrogeoloogilised tingimused ning sellest tulenev pinna- ja põhjavee kaitstus; põhjavee infiltratsioonialade paiknemine (nii lokaalselt kui ka Eestis tervikuna), karsti levik; maavarade paiknemine; • kaitsealad ja nende paiknemine; käesoleval ajal on erineva kaitserežiimiga looduskaitsealade pindala 11% Eesti territooriumist (Keskkond arvudes 1998, 1999). Kaitsealade võrk võib muutuda seoses Natura 2000 programmi arendamisega ja vääriselupaikade kindlaksmääramisega; • soode ja väärtuslike metsa- ja põllumaade paiknemine, kaitse- ja hoiumetsade paiknemine; • maavarade esinemine ja nende kasutamine; • ala praegune saastekoormus; • mitmed õigusaktidest tulenevad piirangud ja nõuded (ranna ja kalda kaitse seadus, veeseadus, planeerimis- ja ehitusseadus, välisõhu kaitse seadus, jne) . Jäätmekäitluse infrastruktuuri kindlaksmääramine Eespool loetletud aspekte arvestades on jäätmekäitlusettevõtete kohavalikul võimalik järgmine üldine metoodiline lähenemine: • sobimatute asukohtade (kuhu mingil juhul jäätmekäitlusettevõtet rajada ei saa) välistamine; väljundiks on nn negatiivne kaart; • välistamata asukohtade arvu piiramine, arvestades konkreetseid geoloogilisi ja hüdrogeoloogilisi tingimusi, jäätmete taaskasutamise (näiteks kompostimise) võimalusi jne; väljundiks on nn positiivne kaart; • välja valitud asukohtade/alternatiivide detailne hindamine ja lõplik valik. Vajadusel tuleb kohavalikul korraldada keskkonnamõju hindamine (KMH) vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadusele (RT I 2000, 54, 348; 2002, 61, 375; 63, 387; 90, 521). Selle seaduse § 6 kohaselt on keskkonnamõju hindamine kohustuslik ohtlike jäätmete põletamise, keemilise töötlemise või kõrvaldamise ning ööpäevas üle 100 tonni olmejäätmete põletamise või keemilise töötlemise või prügilasse üle 25 000 tonni jäätmete ladestamise korral. Jäätmekäitluse infrastruktuuri määramisel võetakse lisaks looduslikele oludele arvesse terve rida kriteeriume nagu tiheasustusalade paiknemine, jäätmetekke kontsentratsioon, kulud jne. Kui üleriigilise jäätmekava eesmärk on määrata jäätmekäitlusettevõtete üldine paiknemine, siis maakonna (regiooni) ja valla jäätmekavaga määratakse kindlaks nende konkreetne paiknemine. Kokkuvõte • Eesti rahvastik on 1991. aastast alates vähenenud. Rohkem on vähe nenud linna- kui maarahvastik. Keskmine asustustihedus on 33,5 in/km2 . Põhja-Eesti maakondadesse ja linnadesse, mis moodustab 25% riigi pindalast, on koondunud 60% rahvastikust. • Põhja-Eestis on elanikud koondunud Harjumaa ja Ida-Virumaa põhjaossa piki Tallinn–Peterburi maanteed ja raudteed. • Eesti saarte eraldatuse tõttu on saarte jäätmekäitlust mõjutavai d väliseid tegureid vähem. • Teiste riikidega võrreldes on Eestis väikese territooriumi ja väikese rahvaarvu kohta palju omavalitsusüksusi, mis võib osutuda takistuseks jäätmekava ja jäätmeseaduse nõuete elluviimisel. • Viimaste aastate jooksul on majandusharude struktuuris toimunu d muudatused, mis kajastuvad ka jäätmekäitluses. Kui põlevkivi kaevandamise ja kasutamise kompleks ning tsemendi tootmine välja arvata, siis on möödunud aastakümne vältel töötleva tööstuse materjalimahukate ettevõtete arv vähenenud ja veetarve tunduvalt vähenenud. • Üha suuremat osatähtsust jäätmemajanduses on omandanud Tallinn ja selle ümbrus – kasvanud on ettevõtete arv, arenenud on kinnisvaraäri, intensiivistunud on ehitustegevus jne. Kõik see suurendab piirkonnas jäätmekoguseid ja jäätmehoolduse vajadust. • Praegu on Eestis suhteliselt vähe jäätmetest saadava teisese toorme töötlejaid ja lõpptoodangu valmistajaid. • Tööhõive ja sissetulekud on jäätmehoolduse arengut mõjutavad näitajad. • Infrastruktuuri, eelkõige teedevõrgu seis on suhteliselt hea, kuid samas tuleb arvestada teede seisukorda, nende korrashoiuks vajaliku raha olemasolu ja suhteliselt suurt määratlemata teede arvu. • Loodustingimusi tuleb arvestada mitte ainult jäätmekäitlusettevõtete paigutamisel ja keskkonnaohutul rajamisel, kasutamisel ning järelhooldusel, vaid ka selle juures, kuidas on jäätmekäitlust ja jäätmete taaskasutamist võimalik integreerida säästva arenguga. 3. PÕHILISTE TAASKASUTATAVATE JA KÕRVALDATAVATE JÄÄTMETE LIIGID JA KOGUSED Andmeallikad Jäätmete tekke ja edasise käitlemise iseloomustamisel on aluseks võetud aastate 1995–2000 ametlik jäätmestatistika, mis kajastub igal aastal koostatavas Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse jäätmekäitluse ülevaates (Eesti jäätmekäitluse ülevaade, 1995…2000). Selle aspekti rõhutamine on vajalik, kuna eri töödes, uurimustes ja ülevaadetes on kasutatud erinevaid ja erineva metoodika järgi saadud andmeid. Siin ja edaspidi on pööratud tähelepanu puudustele, mis jäätmete teket ja käitlemist iseloomustavate näitajate osas esinevad. Kuni 1999. aastani esitasid ettevõtted statistilist aruannet Jäätmekäitlus keskkonnateenistuste ning Info- ja Tehnokeskuse poolt koostatud nimekirjade alusel. Jäätmeloa taotlemise vajadus oli maakonna keskkonnateenistuse otsustada. Valla, maakonna ja riigi tasemel sõltus andmete usaldusväärsus suuresti ettevõtete aruannetest. Seoses jäätmeseaduse kehtestamisega 1998. aastal ja vastavate alamastme seadusandlike aktide kehtestamisega senine kord muutus. Muudatused olid järgmised: • jõustus Euroopa jäätmeloendil põhinev jäätmeliikide ja ohtlike jäätmete nimistu; • vastavalt jäätmeseadusele ja Vabariigi Valitsuse 1998. a 22. oktoobri määrusele nr 236 määrati kindlaks jäätmete tekitamiseks jäätmeluba vajavad tegevused, tootmismahud ja jäätmekoguste piirmäärad. Tabelis 2 on esitatud jäätmekäitluse ja jäätmevoogude liikumise üldine ülevaade ning dünaamika aastatel 1996–1998. Tabel 2. JÄÄTMEKÄITLUS AASTATEL 1996–2000 (miljonit tonni) Aasta Aastane käideldav jäätmekogus Töötlemine: põletamine jm* Prügilasse Käitlus ettevõttes Muu väljaminek Eksport 1996 16,435 3,574 11,430 0,224 1,349 0,207 1997 15,291 3,022 11,937 0,140 0,064 0,175 1998 13,740 2,229 10,476 0,290 0,259 0,528 1999 11,271 1,356 9,183 0,054 0,284 0,394 2000 11,987 1,575 9,786 0,082 0,066 0,478 * Veerus töötlemine antud näitaja iseloomustab valdavalt põlevkivi kaevandamisel tekkinud mineraalsete jäätmete kasutamist pinnase töötlemiseks. Suuremahulisemad töötlusviisid on ka sõnniku kasutamine põllumajanduses, reoveesette kompostimine ja kasutamine, puidujäätmete põletamine ning tsemenditolmu kasutamine muldade lupjamiseks. Jäätmetekke struktuuri regiooniti iseloomustab jäätmeteke 2000. aastal: • Ida-Virumaa koos Narva ja teiste linnadega – 83% • Harjumaa koos Tallinnaga – 12% • Lääne-Virumaa – 1,4% • Tartumaa koos Tartuga – 0,9% • Pärnumaa koos Pärnuga – 0,8% Teiste maakondade osakaal jäätmetekkes oli statistika järgi 2,5%. Järgnevalt käsitletakse jäätmekäitlust jäätmeliikide kaupa. Seejuures iseloomustatakse praegust olukorda ja prognoositakse jäätmeteket tulevikus. Samuti käsitletakse jäätmete vältimise, vähendamise, taaskasutamise ja keskkonnaohutu käitlemise võimalusi ja eesmärke. 3.1. Jäätmete tekkevaldkonnad, jäätmeliigid ja käitlemise üldolukord Põhilised jäätmeliigid ja -kogused Jäätmeseaduse § 2 kohaselt liigitatakse jäätmed järgnevalt: • ohtlikud jäätmed – jäätmed, mis vähemalt ühe jäätmeseaduse § 25 lõikes 1 loetletud ohtliku omaduse tõttu võivad põhjustada kahju tervisele ja keskkonnale; • tavajäätmed – kõik jäätmed, mis ei kuulu ohtlike jäätmete hulka; • olmejäätmed – kodumajapidamises tekkinud jäätmed ning kaubanduses, teeninduses või mujal tekkinud oma koostiselt ja omaduselt samalaadsed jäätmed. Olmejäätmetes võib sisalduda nii tava- kui ka ohtlikke jäätmeid. Jäätmete tekkimise ennetamisel ja edasisel käitlemisel on oluline nende tekkekoht. Ettevõttes tekkivate jäätmete käitlust on lihtsam korraldada, sest osapooled (tekitaja, käitleja või käitlejad) on selgelt määratavad. Olmejäätmed on levikult üks peamisi jäätmeliike, need tekivad kõikidel elualadel, nii kodumajapidamises kui ka tööstuses. Olmejäätmete tekitamisel osaleb praktiliselt kogu elanikkond. Seetõttu on olmejäätmete käitlemise korraldamine keeruline protsess. Euroopa jäätmeloendil põhineva jäätmeliikide ja ohtlike jäätmete nimistu (RT I 2002, 48, 307) järgi moodustavad jäätmete põhikoguse järgmised jäätmeliigid (nii ohtlikud kui ka tavajäätmed): • maavarade kaevandamisel ja rikastamisel tekkivad jäätmed; • jõujaamades ja muudes põletusseadmetes tekkivad jäätmed (ka põlevkivituhk); • põlevkivi utmisel tekkivad jäätmed; • mahutisetted; • puidu töötlemisel tekkivad jäätmed; • tsemenditootmisel tekkivad jäätmed; • õlijäätmed (ka pilsivesi); • pakendid; • vanarehvid; • ehitus- ja lammutusjäätmed; • metallijäätmed; • ohtlikke aineid sisaldav süvenduspinnas; • reoveesetted ja muud reoveepuhastamisel tekkivad jäätmed; • olmejäätmed; • anorgaanilistes ja orgaanilistes keemiaprotsessides tekkivad jäätmed; • värvide, lakkide, liimide jne valmistamisel ning kasutamisel tekkivad jäätmed. 2000. aastal tekkis 11,6 mln t jäätmeid. Jäätmestatistika järgi tekkis 2000. aastal Eestis 11,6 miljonit tonni jäätmeid, millest 9,9 miljonit tonni tekkis põlevkivikompleksis. Jäätmete üldkogusest oli ohtlikke jäätmeid 5,97 miljonit tonni. Viimasest omakorda moodustavad põlevkivi põletamisel ja utmisel tekkivad ohtlikud jäätmed 99,7%. Taaskasutamine Eestis on suhteliselt palju jäätmekäitlusega tegelevaid ettevõtteid. Ettevõtted võib jagada tinglikult järgmistesse gruppidesse: • valdavalt jäätmete kogumise ja veoteenust pakkuvad ettevõtted; • ettevõtted, kes tegelevad nii jäätmete veo kui ka teisese toorme kogumise ja esmase töötlemisega; • teatud jäätmeliigi (nii ohtlike kui püsijäätmete) kogumise ja käitlemisega tegelevad ettevõtted; • ettevõttes jäätmeid taaskasutavad või kõrvaldavad ettevõtted. Ladestamine on praegu põhiline käitlusviis Ligi 85% jäätmetest ladestatakse prügilatesse. Prügilate jaotus (tegutsevad prügilad) vastavalt jäätmekäitlusaruannetele oli 1999. aastal järgmine: • segaolmejäätmete prügilad 221 • tööstusjäätmete prügilad 47 Uuringutele toetudes võib väita, et tegelikult kasutatavate prügilate arv oli väiksem, seda eriti segaolmejäätmeprügilate osas. See ei tähenda, et kasutusest kõrvaldatud prügilad on korralikult suletud. Viimasel ajal on paljud väikesed prügilad suletud. 2002. aasta alguse seisuga jäi tegutsema 44 tavajäätmeprügilat, 14 ettevõtete prügilat ja 1 ohtlike jäätmete prügila. Prügilate mahutavus ja seisund Pea kõik seni tegutsenud prügilad on kasutusele võetud ilma projekti ja vajalike rajatisteta. Viimastel aastatel on alustatud tänapäeva nõuetele vastavate jäätmekäitluskohtade võrgustiku moodustamisega. Valminud on Vaivara ohtlike jäätmete prügila ning Väätsa, Torma ja Uikala piirkondlikud prügilad tavajäätmete tarbeks. Suures osas vastab nõuetele ka Rakke prügila. Alustatud on Jõelähtme prügila ehitamist. Mitmel prügilal on tehtud töid negatiivsete keskkonnamõjude vähendamiseks. Ainulaadne on Pääsküla prügilas prügilagaasi kogumine elektri- ja soojusenergia tootmiseks. Ohtlike jäätmete käitlemine Ohtlikke jäätmeid võivad käidelda ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omavad ettevõtted. 2002. aasta jaanuari seisuga omas vastavat litsentsi 60 ettevõtet. Nende seas AS Kesto (ohtlike jäätmete kogumine, akude ja patareide käitlemine), AS Epler & Lorenz (ohtlike jäätmete kogumine, õli sisaldavate jäätmete, vanade ravimite ja kemikaalide põletamine), AS Masp (ohtlike jäätmete kogumine, luminestsentslampide töötlemine, õlijäätmete põletamine), AS EcoPro (ohtlike jäätmete kogumine, vedu ja ladustamine) AS Modulwaste (ohtlike jäätmete kogumine, õlide separeerimine, bioloogiline töötlemine ja lõppladestamine), AS Scantrans, OÜ Ökoloog (pilsivete kogumine ja töötlemine) jne. 3.2. Tööstusjäätmed Tööstusjäätmete kogusest tekitavad ka tulevikus põhiosa maavarade kaevandamine, eriti põlevkivi kaevandamine, põlevkivi kasutavad suured jõujaamad (AS Narva Elektrijaamad, Kohtla-Järve Soojus AS) ja põlevkiviõli tootvad ettevõtted. Lisaks veel tsemenditootmise, puidutöötlemise jäätmed, vanametall ja ka teistes ettevõtlusvaldkondades (näiteks transport, ehitus jne) tekkivad jäätmed. Ohtlikke jäätmeid tekitavate ettevõtete hulk on tunduvalt suurem. Lisaks on nendes ettevõtetes tekkivate ohtlike jäätmete liigid väga erinevad. Tabel 3. TÖÖSTUSJÄÄTMETE TEKE AASTATEL 1995–2000 (miljonit tonni)   1995 1996 1997 1998 1999 2000 tööstusjäätmete teke 12,367 13,393 13,514 12,081 10,848 11,616 sh ohtlikud jäätmed 6,987 7,272 7,229 6,223 5,229 5,65 sh tavajäätmed 5,38 6,121 6,285 5,858 5,619 5,966 Joonis 1. Tööstusjäätmete teke Andmed põlevkivi kaevandamis-, rikastamis-, põletamis- ja töötlemisjäätmete tekke kohta on toodud tabelis 4. Seoses põlevkivitoodangu vähenemisega on vähenenud ka kaevandamisega seotud jäätmete kogus. 3.2.1. Maavarade kaevandamisel tekkivad jäätmed Maavarade kaevandamisega seotud jäätmed tekivad Eestis peamiselt põlevkivi kaevandamisel. Peamine kaevandatav maavara ongi põlevkivi. Sellele järgnevad koguse poolest lubjakivi, turba, liivade, kruusade, mere- ja järvemuda ning sapropeeli kaevandamine. Tabel 4. PÕLEVKIVI KAEVANDAMISEL JA TÖÖTLEMISEL TEKKINUD JÄÄTMED AASTATEL 1995–2000 (miljonit tonni)   1995 1996 1997 1998 1999 2000 põlevkivituhk ja -tolm 5,7 5,9 5,8 5,2 5,0 4,9 põlevkivifuussid 0,009 0,010 0,022 0,015 0,006 0,008 Põlevkivipoolkoks 1,22 1,28 1,35 0,92 0,63 1,01 Aheraine- ja killustikujäätmed 5,1 5,9 6,0 5,3 3,8 4,0 2000. a toodeti 9,97 mln t põlevkivi Kui põlevkivi kaevandamise ja töötlemise tehnoloogia ning maht ei muutu, siis ei muutu Eestis ka põlevkivi kaevandamisel ja termilisel töötlemisel ning põletamisel tekkivate jäätmete kogus tervikuna. Põlevkivi kaevandamise ja kasutamisega seotud jäätmeid tekib umbes 10 miljonit tonni aastas. Aheraine ja katend Põlevkivi rikastamisel tekib iga tonni kohta keskmiselt 0,4 tonni aherainet. Lisaks tekib põlevkivi pealmaakaevandamisel katendi eemaldamisel inertseid materjale (lubjakivi jt), mis on liigitatud tavajäätmeteks (ka püsijäätmed). Arvestades nii töötavaid kui ka mittetöötavaid põlevkivikaevandusi ja rikastusvabrikuid, on tänaseks kokku ladestatud ligi 150 mln tonni rikastamisjääke. Teised jäätmed kaevandustegevuselt Maavarade kaevandamise tehnoloogia on väga materjali- ja energiamahukas. Muud kaevandustegevusega seotud jäätmed tekivad peamiselt kasutusest kõrvaldatud kaevandusseadmetest ja mehhanismidest, samuti abimaterjalidest. 3.2.2. Jõujaamades ja muudes põletusseadmetes tekkivad jäätmed Valdavaks jäätmete tekke allikaks on elektrijaamad, kus peamisteks jäätmeliikideks on põlevkivi koldetuhk ning filtritega kinnipüütav lendtuhk. Ka teistes fossiilseid kütuseid kasutavates katlamajades tekib märkimisväärses koguses tahkeid jäätmeid koldetuha näol. Põlevkivi põletamisel tekkivad jäätmed Põlevkivi hakati energia tootmiseks ulatuslikult kasutama 1960. aastatel. Elektrijaamades põletatakse peamiselt tolmustatud põlevkivi. Põletamisel tekkiv suuremafraktsiooniline osa tuhast langeb kolde põhja ja peenemad osakesed väljuvad koldest koos suitsugaasidega. Olenevalt kasutatavatest tuhaeraldusseadmetest jaguneb lendtuhk tsükloni- ja elektrifiltrituhaks. Jäätmeloendi järgi kuuluvad nii koldetuhk kui lendtuhk ohtlike jäätmete hulka. Tuha ohtlikkus on seotud tema leeliselise reaktsiooniga (pH 12 ja rohkem). Ühe tonni põlevkivi põletamisel moodustub keskmiselt 0,30 t gaase ja 0,45 t tuhka. Põlevkivi lendtuha keemiline koostis, mineraalide sisaldus ja teised näitajad sõltuvad fraktsiooni jämedusest. Kui tsüklonite ja ka elektrifiltrite tuhas sisalduvate komponentide gamma on sama, siis sisalduvad kogused on erinevad. Balti Elektrijaama lendtuhka iseloomustavad järgmised näitajad: tihedus 0,65–0,85 g/cm 3, eritihedus 2,6–2,9 g/cm3, tsüklonituha eripind 500–1200 cm2/g, elektrifiltrite tuha eripind 3200–5000 cm2/g. Tuha keemiline (makro)koostis on järgmine: CaO 30–60%, SiO2 20–35%, Al2O3 6–12%, Fe 2O3 4–6%, MgO 3–4%, K2O 1,5–2,5%. Suuremad põlevkivi kasutajad on AS Narva Elektrijaamad (Eesti ja Balti elektrijaam), AS Kohtla-Järve Soojus kahe (Kohtla-Järve ja Ahtme) elektrijaamaga ning Kunda Nordic Tsement AS. Energiajaamade jäätmekoguseid iseloomustab Tabel 5. Balti Elektrijaamas tekib aastas 50 000 – 70 000 tonni kõige peenemat elektrifiltri tuhka. Tabel 5. ENERGIAJAAMADE TUHAKOGUSED 1997. AASTAL (tuhat tonni) X) Energiajaam Koldetuhk Lendtuhk Kokku Balti 1406,6 141,9 1548,5 Eesti 3114,6 346,1 3460,7 Kohtla-Järve 77,1 19,4 96,5 Ahtme 124,2 31,3 155,5 Kokku 4722,5 538,7 5261,2 x) Balti ja Eesti elektrijaama kolde- ja lendtuha kogused on arvestuslikud. Põlevkivituhka tekkis 2000. aastal ligi 5 miljonit tonni. Põhiosa põletusseadmetes tekkinud jäätmetest tekib siiski põlevkivi põletamisel Narva Elektrijaamad AS ja Kohtla Järve Soojus AS jõujaamades. 2000. aastal tekkis ligi 5 miljonit tonni põlevkivi kolde- ja lendtuhka, millest 95% ladestati prügilatesse. Põlevkivienergeetika jäätmete ladestuskohad Energiajaamades tekkiv tuhk ladestatakse valdavalt tuhaväljadele. Selleks kasutatakse hüdroärastust. Tuhapulp selitatakse tuhaväljadel. Narva Elektrijaamad AS Balti elektrijaama tuhaväli on ümbritsetud kuni 15 m kõrguse valliga. Eesti elektrijaamas on hüdroärastusega tuhaväljadele suunatud vesi ringlevkasutuses. Soojal aastaajal kasutatakse ka vee aurustamist vihmutamismeetodil. Alates 1960. aastast on tuhamägedele (tuhaväljadele) ladestatud umbes 250 miljonit tonni tuhka (Eesti prügilaregister, 1997). 3.2.3. Põlevkivi termiline töötlemine Põhiliseks põlevkivi töötlejateks ja tootjateks on Viru Keemia Grupp AS, OÜ Kiviõli Keemiatööstus ja Eesti elektrijaama energotehnoloogiaseade. Kütteõlina kasutatava põlevkiviõli tootmismahud on viimastel aastatel olnud kõikuvad, kuna tugevat konkurentsi pakub loodusliku nafta baasil saadud kütus. Põlevkivi termilisel töötlemisel Viru Õlitööstus AS ja OÜ Kiviõli Keemiatööstus poolt, kus põhitoodanguks on põlevkiviõli, tekib üle 600 000 tonni ohtlikke jäätmeid aastas. Neist põhiosa moodustavad poolkoks ja pigijäätmed (fuussid). Valdava koguse nimetatud jäätmetest tekitab Viru Õlitööstus AS. Eesti elektrijaama seadmes tekib põlevkivi utmisel ligi 0,2 miljonit tonni poolkoksi aastas. Seade töötleb ka kummijäätmeid, õlidega reostunud pinnast, värvi- ja lakijäätmeid ning lahustite jäätmeid. Poolkoks ja fuussid 2000. aastal tekkis 1,02 miljonit tonni poolkoksi ja fuusse. 2000. aastal ladestati Viru Keemia Grupp AS tuhamäele Kohtla-Järvel üle 1 miljoni tonni poolkoksi ja üle 8000 tonni fuusse (pigijäätmed). Jäätmeloendi järgi kuuluvad need ohtlike jäätmete hulka. Poolkoksi ja fuusside koostise kohta täpsemad analüüsitulemused puuduvad. Põhiliseks käitlusviisiks on jäätmete ladestamine Kohtla-Järvel ja Kiviõlis asuvasse prügilasse. Viimastel aastatel on suurenenud fuusside taaskasutamine tootmises. Fuussid suunatakse tagasi utmisse, näiteks 1999. a suunati tekkinud fuussidest tootmisesse tagasi 93%. Taaskasutamine Katseid poolkoksi taaskasutamiseks on tehtud Kiviõlis, kus juba mitmed aastad on poolkoksi töödeldud koos sealäga ja viimastel aastatel ka turbaga. Küsitavaks jääb segatud materjali taaskasutamine, eriti selle laialdane kasutamine põllumajanduses. Probleemid Põhiliseks probleemiks on põlevkivi töötlemise tehnoloogia mahajäämus ja keskkonda reostav jäätmekäitlus. Kohtla-Järve poolkoksi prügila koos Viru Keemia Grupp AS tootmisalaga on üks suuremaid keskkonnaohu allikaid Eestis. Jäätmetekke prognoos Põlevkivi töötlemisel tekkivate jäätmete kogused lähitulevikus sõltuvad Viru Õlitööstus AS ja OÜ Kiviõli Keemiatööstuse tegevusest. Jäätmetekke võimalikud stsenaariumid lähitulevikus on järgmised: • tegevus ei muutu, jäätmete kogus ja ohtlikkus on sama; • tegevus jätkub muudetud tehnoloogiaskeemi ja keskkonnaohutu jäätmekäitlusega, tekkiv jäätmekogus jääb põhiliselt samaks, selle ohtlikkus väheneb; • ettevõtted suletakse ja jäätmeteke lakkab. Eesti Elektrijaama Õlitehase jäätmed Eesti elektrijaama energotehnoloogiaseadmes (õlitehases) tekkivad jäätmed on Viru Keemia Grupi AS termilise töötlemise seadmetes tekkiva poolkoksiga võrreldes vähem ohtlikud, kuna orgaanilise aine sisaldus nendes on väiksem. 3.2.4. Tsemendi- ja muu ehitusmaterjalitööstus Siin on peamine jäätmetekitaja tsemenditööstus, AS Kunda Nordic Tsement Kundas. Suuremad ehitusmaterjalide tootjad on veel Ahtme Wienerberg Grupi katusekivide tööstus ja AS Optiroc Gruppi kuuluv ehitussegude tootmine, AS Fibo ExClay Häädemeestel ja Rakke Lubjatehas. Peamised ehitusmaterjalide tootmisega seotud jäätmed on soojusenergeetikaseadmete heitgaasidest kinnipüütud tahked jäätmed. Tsemenditolmu taaskasutamine kuni 65% ulatuses Pärast efektiivsete filtrite paigaldamist 90. aastate keskel paiskab Kunda Nordic Tsement AS välisõhku tunduvalt vähem klinkritolmu. Kunda Nordic Tsement AS poolt tekitatavatest jäätmetest annab põhiosa elektrifiltritega kinnipüütav tsemendiahjude klinkritolm. Viimastel aastatel on see kogus olnud 100 000 tonni aastas. Tsemenditehase poolt elektrifiltrites kinnipüütav tolm on tugevalt leeliseline (pH 12,3–12,4). Seda iseloomustab järgmine koostis: CaCO 3 – 72% (Ca – 28,8%); MgO – 2,7% (Mg –1,6%); P 2O5 – 0,4% (P – 0,2%); K2O – 6,7% (K – 5,5%); SO3 – 8,3% (S – 3,3%); Na2O – 16% (N – 0,12%). Klinkritolm sisaldab veel teatud määral Fe, Cu, Co, Zn, Pb ja Sr. Pidevalt on suurenenud klinkritolmu kasutamine happeliste muldade lupjamiseks. 1999. aastal taaskasutati sellisel viisil 60–65% tsemenditolmust, peamiselt põllumajanduses. Tsemenditehase ülejäänud tolm ladestatakse Kunda prügilasse. Sarnaselt tsemendi tootmise tolmuga kasutatakse ka Rakke Lubjatehase filtrite tolmu. 3.2.5. Puidujäätmed Statistika järgi tekkis 2000. aastal 494 000 tonni puidujäätmeid, millest osa ladestatakse prügilatesse, osa taaskasutatakse. Tegelikult on tekkivate puidujäätmete kogus suurem, sest neid tekib üle kogu Eesti ning prügilatesse ja töötlemisettevõtete territooriumile seadusvastaselt ladestatud jäätmed statistikas täielikult ei kajastu. Valdav osa neist põletatakse või neid kasutatakse kompostimisel. Osa puidujäätmeid (laastud ja saepuru) eksporditakse. 1999. aastal oli ametlik metsaraie maht 6,7 miljonit tihumeetrit. Arvestuslikult tekib metsa langetamisel ja laasimisel (okkad, oksad ja risupuit) umbes 23% puidujäätmeid. Arvatakse, et tegelik metsaraie on veelgi suurem, mis omakorda suurendab puidujäätmete arvestuslikku kogust. Umbes pool raiutud metsast veeti välja ümarpuiduna (palk, paberipuu jm), ülejäänud töödeldi saematerjaliks ja/või kasutati spooni, vineeri ja puitlaastplaatide tootmiseks. Statistikas kajastuvad just viimati mainitud tootmises tekkivad puidujäätmed. Lisaks tekib puidujäätmeid ka mööblitööstuses, kus osa neist kuulub ohtlike jäätmete hulka. Koos Eesti majanduse arenguga väheneb lähitulevikus väljaveetava ümarpuidu osakaal ja suureneb töödeldava puidu kogus. Praegune taaskasutamine Ligi 25% tekkivatest puidujäätmetest läheb ekspordiks, 38% kasutab ära jäätmetekitaja ja ülejäänud osa annab tekitaja üle teistele ettevõtetele. Põhiline taaskasutamise viis on põletamine, ka energiatootmise eesmärgil. Puiduhakke ja -jäätmete kasutamine on viimase aastakümne jooksul pidevalt kasvanud. 1992–1998. aastal suurenes puidujäätmete kasutamine soojusenergia tootmiseks 6,5 korda. 1999. aastal töötas küttepuudel ja puidujäätmetel 747 katelt koguvõimusega 690 MW. Eesti soojusbilansist kattis puitkütus – jäätmed koos küttepuiduga 13%. Üsna märkimisväärne kogus puidujäätmeid, eriti puidutolmu, koort, pinnasega segunenud ja ohtlikke jäätmeid sisaldavaid puidujäätmeid ladestatakse endiselt ka prügilatesse. 3.2.6. Metallijäätmed 1999. aastal käideldi Eestis kuni 0,5 miljonit tonni metallijäätmeid, millest viimaste aastate andmetel kuni 30% moodustab import teistest riikidest. Mõningate liikide, näiteks raskmetalle sisaldavate pliiakude osas, on käitlusmaht pidevalt vähenenud. Eestis toimub metallijäätmete kogumine, sorteerimine ja eeltöötlemine. Seejärel eksporditakse need edasiseks käitlemiseks teiste riikide jäätmekäitlejatele või teiseseks toormeks. Võib arvata, et pikemas perspektiivis Eestis kohalikus tootmises tekkivate (kogutavate) metallijäätmete kogus väheneb, sest toodangu metallimahukus on vähenenud. Metallijäätmeid täielikult vältida ei ole võimalik. Need tekivad romusõidukite ja aegunud sisseseade väljavahetamisega. Probleem Probleemiks on metallivargused ja varastatud metalli kokkuost ettevõtetes. Millise osa üldisest metallijäätmete voost moodustab varastatud metall, ei ole võimalik hinnata. Kahju metallivargustest on suur, seda nii rahalises kui ka sotsiaalses plaanis. Eesti Energia AS andmetel oli 2000. aastal (elektrijuhtmete) metallivargustega seotud kahju 40,8 miljonit krooni. Rohkem vargusi pandi toime Kirde- ja Kagu-Eestis. Metallivarguste tõkestamiseks täiendati 2001. aasta alguses jäätmeseadust § 30 lõikega 31, mille alusel kehtestati keskkonnaministri 13. veebruari 2001. a määrus nr 10 «Metallijäätmete täpsustatud nimistu» (RTL 2001, 24, 319) ja keskkonnaministri 2002. a 21. augusti määrus nr 51 (RTL 2002, 94, 1460), ning peatükiga 61 «Metallijäätmete kogumise ja selleks jäätmeluba andmise eritingimused». Peab märkima, et olmes tekkivate metallijäätmete kogumine elanikkonnalt on halvasti korraldatud. Suur osa nendest ladestatakse prügilatesse. 3.2.7. Ehitus- ja lammutusjäätmed Ehitus- ja lammutusjäätmete teke on otseses seoses elatustaseme tõusu, ettevõtluse arengu ja kaasnevate investeeringutega. Regioonidest tekkib neid jäätmeid kõige rohkem Tallinnas ja ümbritsevates valdades. Statistiliste andmete alusel tekkis 1998. aastal Eestis 330 000 tonni ehitusjäätmeid, sellest Tallinnas 86% ehk 283 000 tonni. Teistele andmetele toetudes tekkis Tallinnas 1998. aastal enam kui 600 000 tonni ehitusjäätmeid. Jäätmekava koostamisele eelnenud jäätmekäitluse olukorra analüüs näitas, et prügilatesse ladestatud ehitus- ja lammutusjäätmete kogust on (massiühikutes) üle hinnatud. Jäätmestatistika järgi käideldi 1999. aastal 214 000 tonni ehitus- ja lammutusjäätmeid (1998. aastal – 330 000 tonni). Ehitusjäätmeteks on näiteks lõhutud ja vigastatud materjalid, ehitusmaterjalide ülejäägid, mis jäävad järgi pärast tööde lõppu, pakendid jne. Potentsiaalselt sisaldavad ehitusjäätmed ohtlikke jäätmeid, nagu asbest, lahustid, töödeldud (immutatud) puit, kemikaale sisaldav pakend jne. Suhteliselt palju sisaldub ehitus- ja lammutusjäätmeid olmejäätmetes. Osa ehitusjäätmetest ladestatakse seadusvastaselt, veetakse tühermaale, metsa või kallutatakse maha esimeses ettejuhtuvas kohas. Tabel 6. KOPLI EHITUSJÄÄTMETE LADESTUSPAIGAS 2000. AASTAL KÄIDELDUD JÄÄTMED (OÜ Slops andmed) Jäätmerühma nimetus Ladestus Taaskasutus   tonni tonni Vanarehvid 230   Haamerveski jäätmed 7587   Betoon 758 3473 Tellis 97 4782 Asbestil põhinevad jäätmed 116   Pinnas ja kivid 45223 26572 Asfalt tõrvata   8708 Ehitus- ja lammutusjäätmete segu 2073   KOKKU 56084 43535 Ehitusjäätmed leiavad taaskasutamist põhiliselt täitena. Prügilates on ehitusjäätmed vajalikud ka ajutiste teede rajamiseks. Kopli ehitusjäätmete ladestuspaigas sorditud jäätmed anti osaliselt tasuta üle teistele ettevõtetele (täitematerjaliks) ja eraisikutele. Vähesel määral toimus sorditud silikaattelliste müük (Illar Rihkrand, OÜ Slops andmed). Põhiline ehitusjäätmete taaskasutamine toimubki Tallinnas. 3.3. Ohtlikud jäätmed Jäätmestatistika järgi tekib Eestis suur kogus ohtlikke jäätmeid (tabel 7). Kuna peatükis «Tööstusjäätmed» on juba käsitletud põlevkivi töötlemisel tekkivaid jäätmeid, siis siin vaadeldakse teistes majandusharudes ja kodumajapidamistes tekkivate ohtlike jäätmete teket ja käitlemist. Tabel 7. OHTLIKE JÄÄTMETE TEKE (miljonit tonni)   1995 1996 1997 1998 1999 2000 Ohtlike jäätmete teke: 7,48 7,27 7,68 7,36 6,27 5,86 sh põlevkivituhk, poolkoks jm 7,26 6,93 7,22 7,17 6,11 5,59 sh teised ohtlikud jäätmed (v.a põlevkivi töötlemise jäätmed) 0,22 0,34 0,46 0,19 0,16 0,27 Ülevaate ohtlike jäätmete tekkest annavad joonised 2 kuni 4. Joonistel esitatud jäätmete jaotumine ohtlikkuse järgi põhineb keskkonnaministri 24. septembri 1991. a määrusega nr 14 kehtestatud Eesti jäätmeklassifikaatoril. Jäätmete klassifitseerimine toimus selgelt aine printsiibil. Ohtlikud jäätmed jagati nelja ohtlikkuse klassi. Jäätmeklassifikaator kehtis kuni 1999. aastani. Riiklik statistiline aruandlus toimus Eesti Jäätmeklassifikaatori alusel 1998. aastani. 1999. aastast alates jaotatakse jäätmed ohtlikeks ja mitteohtlikeks Euroopa Jäätmeloendil põhineva jäätmenimistu järgi. Praegu kehtivas jäätmenimistus ohtlikkuse klasse enam ei eristata. 1999. aastal kasutati aruandluses mõlemat klassifikatsiooni ja 2000. aastal toimus aruandlus juba Eesti Jäätmeloendi alusel. Ohtlike jäätmete käitlussüsteemi ülesehituse põhimõtteline skeem on olnud järgmine: • riiklik süsteem käsitleb Eestis tekkivaid ohtlikke jäätmeid (v.a põlevkivitööstuse jäätmed); • süsteem on oma olemuselt detsentraliseeritud, st ühtset ohtlike jäätmete lõppkäitluskeskust ei rajata, vaid kasutatakse olemasolevaid jäätmekäitlusvõimalusi (näiteks põletamist tsemendiahjudes); • ohtlike jäätmete kogumiseks rajatakse neli ohtlike jäätmete kogumiskeskust (Tallinnas, Pärnus, Tartus ja Ida-Virumaal) ja lisaks lõppladestuskoht. 1998. aastal avati Tallinna ohtlike jäätmete kogumiskeskus ja 2000. aastal Ida-Virumaal Vaivara jäätmekäitluskompleks, millele rajati 2001. aastal lisaks ka ohtlike jäätmete ladustamiseks ajutine ladu. Rajamisel on Pärnu kogumiskeskus, mille avamine on planeeritud 2003. aastaks. Toimuvad eeltööd Tartu kogumiskeskuse ehitamiseks. Joonis 2. Ohtlikkuse klass II (jäätmete kogus tonni/aastas) Joonis 3. Ohtlikkuse klass III (jäätmete kogus tonni/aastas) Joonis 4. Ohtlikkuse klass IV (jäätmete kogus tonni/aastas) 3.3.1. Vanaõli Vanaõli ja pilsivesi Vanaõli kui ohtliku jäätmeliigi hulka kuulub mis tahes kasutuselt kõrvaldatud määrde-, kütte- ja tööstusõli olenemata selle tekkevaldkonnast. Siia hulka kuuluvad ka pilsiveed. Vanaõli kategooriasse kuuluvad väga mitmesugused ohtlike jäätmete liigid, mis tekivad remonditöökodades, transpordi- ja põllumajandusettevõtetes jm. Suure koguse vanaõli annavad laevad. Sellega seoses oluliseks lüliks vanaõlide käitlussüsteemis on sadamad. Statistika järgi anti sadamate vastuvõtusüsteemidesse 1999. aastal ligi 9500 tonni pilsivett. 1998. aastal tekkis statistika järgi ligi 10 000 tonni (tekkinud ja teistelt tekitajatelt saadud) vanaõli. Vanaõli käitlemine Põhiline käitlemismeetod on vanaõli põletamine, millele eelneb töötlemine (separeerimine jne). Umbes pool üldkogusest põletatakse tekkekoha katlamajades või muudes küttekolletes. Korra kohaselt tohib vanaõli põletada teenustööna jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omava põletusseadme valdaja. Litsentsi omavates ettevõtetes käideldakse ainult pool tekkinud kogusest. Levinud on vanaõli ja teiste ohtlike jäätmete kogumine ettevõtete territooriumile. Suure tõenäosusega satub osa neist või ka suunatakse tahtlikult kanalisatsiooni. Pilsivee käitlemine Teede- ja sideministri määruse «Laevadelt pilsivee, fekaalvee, prügi ja muude saasteainete vastuvõtmise kord» kohaselt on sadama valdaja kohustatud korraldama määruses nimetatud laevaheitmete vastuvõtu. Õli sisaldus pilsivees võib olla kuni 12%. Vanaõli käitlust käsitlevate määruste, eriti sadamate kohta käiva määruse täitmine on olnud raskendatud ja kõik sadamad ei ole suutnud täita nõudeid tähtajaks. PCB/PCT sisaldavad õlid Eriti ohtlikuks vanaõli liigiks on PCB/PCT sisaldavad vanaõlid ja neid sisaldanud seadmed (vt ptk 3.3.4). 3.3.2. Halogeene sisaldavad jäätmed, halogeenitud õlid, pestitsiidid jt Halogeene sisaldavaid jäätmeid (ka halogeenitud õlijäätmeid) tekkis 1999. aastal 317 tonni. Pestitsiidide jäätmeid tekkis 64 tonni. Lisaks on taimekaitsevahendite ladude likvideerimise käigus kokku kogutud ja ladustatud umbes 500 tonni jäätmeid. Praegu puudub Eestis käitlemistehnoloogia, mis tagaks enamuse sellesse jäätmekategooriasse kuuluvate jäätmete ohutu käitlemise. 3.3.3. Jääkreostus Eriliseks jäätmeliigiks on tahtlikult või tahtmatult keskkonda viidud ohtlikud jäätmed või ohtlikud ained, mille ladestamisel tekib reaalne oht keskkonnale. Ohtlikuks võib osutuda pinnas, ehitis või rajatis. Pinnasesse sattunud reostuse ja jäätmeliikide kohta kasutatakse termineid jääkreostus, saastunud pinnas, saastepinnas. Saaste ja potentsiaalse reostuse allikad võivad olla ka hüljatud objektid, milles ladestatavad ained või reostunud ehitised ja rajatised kujutavad endast võimalikku reostusallikat. Sellised on näiteks purustatud katlamajad, naftasaaduste ja teiste ohtlike ainete hoidlad, sealhulgas seiskunud ettevõtete laod, vanad bensiinijaamad, asfaltbetooni tehased jt. Osaliselt on nende objektide kohta reostust iseloomustavad andmed olemas, kuid need ei ole täielikud. Reostunud pinnas Reostunud väljakaevepinnast või maapinnalt kogutud reoaineid tuleb ohutult käidelda. Jääkreostuse probleem on Eesti taasiseseisvumisest alates üldiselt seostatud militaarobjektide reostusega. Militaarobjektid inventariseeriti ning jääkreostust on vahelduva eduga likvideeritud. Vähem on uuritud tööstus- ja põllumajandusobjektide jääkreostust, seda peamiselt suurtes selgeltnähtavates reostuskolletes. Tehtud on järgmisi inventariseerimisi ja uuringuid: • sõjaväekomisjoni egiidi all on inventariseeritud militaarobjektide reostust endise NSVL sõjaväe territooriumil. Militaartegevusest tingitud jääkreostust on likvideeritud näiteks Tapa lennuväljal, Keila-Joa raketibaasis, Paldiskis jne. Hinnangu kohaselt on endise nõukogude sõjaväe poolt ainuüksi naftaproduktidega reostatud pinnast 761 000 tonni (Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine, 1999); • ettevõtted on tellinud reostusuuringuid ja tegevuskoha keskkonnaaudiitorkontrolli (Kiviter, Eesti Elektrijaam, Silmet, Statoil, Neste jne) kas omaniku vahetuse või erastamise käigus. On tehtud ka puhastustöid (reostuse lokaliseerimist), seda küll väiksemate objektide juures. Reostusuuringuid ja puhastustöid on tehtud keskkonnateenistuste ning omavalitsuste eestvõttel (Husari, Laguja, Oonga õlijärved); • inventariseeritud ja osaliselt on puhastatud põllumajandusmürkide ladusid; • teostatud reostusuuringute alusel on osaliselt hinnatud jääkreostuse likvideerimise (lokaliseerimine, puhastamine vm) maksumust. Mahult suurimad jääkreostuse allikad asuvad Ida-Virumaal. Need on põlevkivitootmise ja -töötlemise jäätmete ladestused. Hüljatud jäätmed Hüljatud saastunud pinnase (ka väljakaevepinnase) ja jäätmetega on Eestis tegeletud, kuid probleem on lõpuni lahendamata. 3.3.4. Polüklooritud bifenüülid või terfenüülid (PCB/PCT) Polüklooritud bifenüülid ja terfenüülid ehk PCB/PCT-d on eriti ohtlikud jäätmed. Neid sisaldub peamiselt trafoõlides. PCB/PCT-sisaldusega seadmete inventariseerimine pidi olema ettevõtjatel teostatud ja andmed Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskusele esitatud 1. augustiks 2001. Tulemusi veel analüüsitakse ja andmeid töödeldakse. Eestis kasutati kõrgepingetrafodes PCBsid veel 1980. aastatel. Praegu on Eestis registreeritud 72 PCB/PCTsid sisaldavat seadet. 3.3.5. Akud ja patareid Akude ja patareide jäätmete kogumisel on saavutatud olulisi tulemusi. On rakendatud nii jagatud vastutuse, kui tootjavastutuse printsiipe. Tarbijatel on võimalus tagastada kasutatud akud ja patareid müüjatele või anda need ohtlike jäätmete kogumispunktidesse ja käitlejatele. Aastas tekib Eestis ligi 1500 tonni pliiakumurdu. Koos majanduse arenguga on suurenenud taaskasutusse suunatavate pliiakude osa. Järjest enam ettevõtteid koondab oma tegevuse põhitootmisele, jättes tugitegevuse spetsialiseeritud ettevõtetele. Nii on ka sõidukite, transpordivahendite ja veokite tööstuses. Pliiakude käitlus on koondatud tehnohooldusfirmadesse ja on seetõttu parema kontrolli all. Nendel firmadel on paremad võimalused taaskasutuse korraldamiseks. Eestis on põhiline akude käitleja AS Kesto. 3.4. Olmejäätmed Olmejäätmed on kodumajapidamises tekkinud jäätmed ning kaubanduses, teeninduses või mujal tekkinud oma koostiselt ja omadustelt samalaadsed jäätmed. 3.4.1. Olmejäätmete käitlemine Olemuselt on olmejäätmed heterogeensed ja nende koostis muutuv. Jäätmete koostis sõltub tarbimise struktuurist, eluaseme iseloomust ja võimalusest jäätmeid kohapeal sorteerida ning käidelda. Selged erinevused on maal ja linnas tekkivate olmejäätmete koostises. Statistika kohaselt oli 2001. aasta alguses 69% eluruumidest linnas kortermajades, sellest ligi 30% Tallinnas. Olmejäätmete koostis sõltub ka aastaajast: sügiseti on biolagunevate jäätmete osatähtsus suurem. Maal ja väikeasulates on paremad võimalused biolagunevate jäätmete muudest olmejäätmetest eraldamiseks ning kompostimiseks ja põletamiseks, mistõttu kogutavates jäätmetes on vähem orgaanilisi aineid ja põlevmaterjali. See muudab prügilatesse ladestatavate olmejäätmete koostist nendes piirkondades. Olmejäätmete koostise erinevust regiooniti mõjutab veel asjaolu, et ettevõtluses (kaubanduses, teeninduses ja mujal) tekkivaid segaolmejäätmeid ei sorteerita. Suur osa ettevõtetest paikneb aga suuremates linnades. 3.4.2. Olmejäätmete koostis Koostise määramine Olmejäätmete koostist on Eestis määratud lünklikult ja süsteemitult. Varasematel aastatel on uuringuid tehtud Tallinnas, Türil, Tartus ja Pärnus. Kasutatud on erinevaid metoodikaid ja seepärast on tulemused vaid teatud mööndustega võrreldavad. 1994. aastal selgitati Tallinnas jäätmeuuringu käigus ka olmejäätmete keemiline koostis ja määrati muud iseloomustavad omadused (kütteväärtus, mahukaal jne). Tallinnas ja Pärnus tehtud jäätmeuuringute tulemused on kujutatud joonistel 5 kuni 7. Tallinnas ja Pärnus oli suur määramata jäätmete osatähtsus. Seda põhjustasid tuhaga segunenud märjad jäätmed, mida ei suudetud eri liikidesse jagada. Ulatuslikum olmejäätmete koostise uuring Eesti erinevates piirkondades viidi läbi 2000. aastal Tallinna eri linnaosades, Pärnus, Raplas ja Aravetel Järvamaal, Kuusalus ja Loo asulas Harjumaal. Orgaanilised jäätmed moodustasid keskmiselt 42,1%, paber, papp ja kartong 25,3%, klaas 2,7%, metall 3,8%, plast 11,6%, puit 3,3%, püsijäätmed 6,7%, komposiitmaterjalid 3,4%, tekstiil 0,9% ja ohtlikud jäätmed 0,2% uuritud jäätmete massist. Ladestatakse 500 000 – 550 000 tonni olmejäätmeid aastas. Olemasolev statistika olmejäätmete tekke kohta on ebatäpne. Olmejäätmete kogust hinnatakse mitte nende tekkekohas, vaid veo ja ladestamise statistika alusel. Käesoleval ajal ladestatakse Eestis hinnanguliselt kuni 550 000 tonni olmejäätmeid aastas. Suure tõenäosusega on see kogus üle hinnatud. Seda näitavad viimastel aastatel prügilates tehtud kaalumised. Samas käideldakse osa tekkivatest olmejäätmetest tekkekohas ja osa ladestatakse illegaalselt. Joonis 5. Kristiine linnaosa olmejäätmete liigiline koostis, massi %-des Joonis 6. Nõmme linnaosa olmejäätmete liigiline koostis, massi %-des Joonis 7. Olmejäätmete koostis 1998. aastal Pärnus, massi %-des Olmejäätmete käitlemine on üldriiklik, kõiki omavalitsusi hõlmav probleem. Jäätmestatistikat aluseks võttes on tabelis 8 antud olmejäätmete teke Eestis aastatel 1996–2000. Tabel 8. SEGAOLMEJÄÄTMETE TEKE (KOGUTUD JÄÄTMED) 1996–2000   1996 1997 1998 1999 2000 Segaolmejäätmete teke (1000 tonni) 565 593 557 569 544 Elanike arv (mln) 1,476 1,462 1,454 1,446 1,439 Segaolmejäätmete teke (kg/elaniku kohta aastas) 383 406 383 393 378 Tallinna, Tartu, Kohtla-Järve, Jõhvi, Narva, Pärnu – osatähtsus 60–70%. Olmejäätmete kogus sõltub inimeste elulaadist, ettevõtluse arengutasemest ja iseloomust. Linnade, eriti Tallinna osakaal olmejäätmete tekkes on suur. Tallinnasse on koondunud üle 50% Eesti ettevõtetest, mistõttu tekib hulgaliselt olmejäätmetega sarnaseid jäätmeid – segaolmejäätmeid. Hinnanguliselt annab Tallinn koos lähiasulatega 40% Eesti olmejäätmetest. 3.4.3. Taaskasutatavad olmejäätmed Olmejäätmed sisaldavad 60–70% biolagunevaid jäätmeid (massi %). Nagu olmejäätmete, nii ka biolagunevate jäätmete juures on vaja eristada tekkivaid ja äraveetavaid jäätmekoguseid. Suurte linnade korterelamutes on need ligilähedaselt samad, väikeelamutes ja maapiirkondades aga üsna erinevad. Eestis tehtud jäätmeuuringud on seni käsitlenud põhiliselt prügilatesse veetavate jäätmete koostist. Jäätmeuuringute andmetel on praegusel ajal biolagunevate jäätmete (toidu- ja aiajäätmete, paberi, papi, puidu) osatähtsus 60–70%. Paber ja papp moodustavad seejuures kuni 30% jäätmete üldkogusest. Biojäätmete osatähtsus on suurem suurtes linnades ja väiksem maa-asulates. 3.5. Pakend ja pakendijäätmed Pakendijäätmed moodustavad olulise osa olmejäätmetest. Pakendijäätmete teke nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides näitab kasvutendentsi. Eesti turul oleva pakendi kogus on otseselt seotud sisekaubandusega. Statistikaameti andmetel kasvas kaupade hulgimüük Eestis rahalises väljenduses 1999. aastal 1994. aastaga võrreldes 3 korda, jaemüük 2,2 korda. 1998–1999. aasta jooksul kasvas kaupade hulgimüük 2,4%, jaemüük 6,3%. Kuigi osa kaubakäibe kasvust on seotud kaupade kallinemisega, on statistiliste andmete järgi ka turustatud kaupade kogused naturaalväljenduses pidevalt kasvanud. Võib arvata, et Eesti arenevas majanduses see tendents jätkub ja ka pakendite ning nendest tekkivate pakendijäätmete hulk kasvab. 3.5.1. Pakendi ja pakendijäätmete liigid ja kogused Olmejäätmete koostist ja pakendijäätmete osa olmejäätmetes ei ole Eestis kuigi järjekindlalt uuritud. Sellepärast saab anda vaid pakendite ja pakendijäätmete koguste kohta hinnangulise ülevaate. Pakendi- ja pakendijäätmete koguse hinnang Üheks pakendi- ja pakendijäätmetealaste andmete allikaks on 1997. aastal asutatud riiklik pakendiregister. Teatud pakendi ja pakendijäätmete koguste hinnangut on võimalik anda Statistikaameti andmete alusel kaupade tootmise, ekspordi ja impordi kohta ning aastatel 1994–2000 tehtud jäätmekoostise uuringute alusel. Kaupade turustamise statistikaandmete alusel tehtud hinnangu kohaselt on Eestis turustatavate kaupade pakendi üldkoguseks ligi 250 000 tonni aastas. Hinnanguid pakendijäätmete liikide ja koguste kohta on võimalik teha, uurides olmejäätmete koostist. Seda on Eestis tehtud episoodiliselt. Tulemused on võrreldavad vaid teatud mööndusega, kuna kasutatud on erinevaid metoodikaid. Pakendi tekke ja olmejäätmete koostise uuringud on näidanud, et olmejäätmete koostises olevatest paberi- ja papijäätmetest üle 50% moodustab paber- ja papp-pakend, klaasijäätmetest ligi 100% on klaaspakend, metalli- ja plastijäätmetest ligikaudu 80% moodustavad vastavad pakendijäätmed. Samuti moodustavad pakendijäätmed olulise osa puit- ja komposiitmaterjalist. Olmejäätmetest ca 30% pakendijäätmed Uuringute alusel võib öelda, et pakendijäätmete kaaluosa olmejäätmete üldmassis on ligikaudu kuni 30%. Mahult on pakendijäätmete osa isegi ligi 60%. Eestis tekib aastas ligikaudu 150 000 tonni pakendijäätmeid (ca 100 kg inimese kohta). Olemasolevate andmete põhjal võib hinnata, et Eestis tekkis 2000. aastal ligikaudu 150 000 tonni pakendijäätmeid, seega ühe inimese kohta kuni 100 kilogrammi pakendijäätmeid aastas. Kaudselt võib esitatud andmete alusel hinnata ka erinevate pakendimaterjalide osa pakendijäätmetes: paber ja papp 34%, klaas 24%, plast 20%, metall 9%, komposiit (k.a kartongil põhinevad joogipakendid) 12% ja puit 1%. 3.5.2. Pakendi ja pakendijäätmete kogumine Olemasolev kogumis- ja taaskasutussüsteem Praegusel hetkel puudub Eestis üleriigiline kõiki pakendiliike hõlmav ja nende tekkekohti kattev kogumis- ja taaskasutussüsteem. On korraldatud ainult alkoholi- ja karastusjoogipakendite kogumine, sorteerimine ja taaskasutamine, millele andis tõuke pakendiaktsiisi seadus. Lisaks kogutakse ja taaskasutatakse mõningaid pakendiliike, mille materjal on suhteliselt suure väärtusega (mõningad papist, metallist ja puidust veopakendi liigid, polüetüleenkilejäätmed jm). Jäätmekäitlejate tegevus Eestis on rida pakendi ja pakendijäätmete kogumise ning taaskasutamisega tegelevaid ettevõtteid, kes teevad seda teenustööna jooke tootvatele, importivatele ja turustavatele ettevõtetele. Joogipakendi taaskasutamiseks sõlmivad ettevõtted lepingu jäätmekäitlusettevõttega, kes tagab pakendi sorteerimise, kogumise ja taaskasutamise nõutud ulatuses vastava teenustasu eest. Selleks on jäätmekäitlusettevõtted asutanud suurematesse linnadesse ja asulatesse joogipakendi ja pakendijäätmete kogumispunkte. Praegu kogutakse Eestis pakendimaterjali põhiliselt kahe skeemi alusel: • alkoholi ja karastusjookide ühekorra- ja ringluspakendi kogumine (kokkuost) nn taarapunktides; • pakendijäätmete sorteeritud kogumine valiksorteerimiskonteinerite kaudu. Pakendijäätmetest kogutakse klaas- ja plastpudeleid, metallpurke ning kihilisest kartongist (komposiit-) pakendeid. Kõige paremini on korraldatud ringluspakendi (klaaspudelid) kogumine. Mõned ettevõtted ja kauplused on korraldanud plastist veo- ja rühmapakendite kogumise, mis antakse jäätmekäitlusettevõtetele taaskasutamiseks (materjalina ümbertöötamiseks või põletamiseks). Ülejäänud pakendite ja pakendijäätmete eraldi sorteerimist, kogumist ning taaskasutamist veel ei toimu ning seepärast ladestatakse need täna valdavalt prügilatesse koos muude jäätmetega. Omavalitsuste tegevus Vastavalt jäätmeseadusele ja pakendiseadusele on kohustus planeerida ja suunata oma haldusterritooriumil jäätmealast tegevust pandud omavalitsustele. Selle hulka kuulub ka pakendi ja pakendijäätmete sorteerimise, kogumise ja taaskasutamise korraldamine, arvestades seejuures asjast huvitatud osapoolte (tootjate, turustajate ja tarbijate) seisukohti. Mitmed omavalitsused on juba asunud jäätmehoolduseeskirjade ja -kavade kaudu ka jäätmete vähendamise, sorteerimise ja taaskasutamise reguleerimisele. Pakendi ja pakendijäätmete kogumissüsteem on praegu rajatud siiski omavalitsuse keskkonnateadlikkusele või eelarve võimalustele finantseerida kogumissüsteemi. Seepärast ongi pakendijäätmete sorteeritud kogumist korraldatud eelkõige suuremates linnades ja asulates, mujal on kogumine juhuslik või puudub üldse. 3.5.3. Pakendi ja pakendijäätmete taaskasutamine Joogipakendite taaskasutamine ja taaskasutamise mahud Pakendi ja pakendijäätmete taaskasutamise suunamiseks ja edendamiseks kehtestab pakendiseadus teatud majandusmeetmete rakendamise. See võib olla pakendi tagatisraha, pakendiaktsiis või muud analoogilised meetmed. Nagu eespool öeldud, on Eestis täna korraldatud põhiliselt vaid alkoholi- ja karastusjoogipakendite taaskasutamine. Vähesel määral kogutakse ja taaskasutatakse mõningaid muid pakendiliike, mille materjal on suhteliselt suure väärtusega. Need on põhiliselt transpordi- ja rühmapakendid (nt kaubaalustena laialdaselt ringluses olevad standardiseeritud, kindlate parameetrite ja hinnaga puidust EUR-alused). Ringlevad ka teised standardsed kaubaaluste tüübid (nt FIN-kaubaalused). Laialdaselt kasutatakse ringluses olevaid plastist veopakendeid (klaasist ja plastist ringluspakendite kastid). Pakendiaktsiisi seadus hakkas alkohoolsete jookide müügipakendite kohta kehtima 1997. aasta 1. märtsist, karastusjookide müügipakendite kohta 1998. aasta 1. detsembrist. Pakendiaktsiisi seadusel on selge keskkonnakaitseline eesmärk: ettevõtte suunamine pakendi taaskasutamisele. Pakendiaktsiisiga maksustatakse Eestis täidetud, imporditud ja taassisseveetud pakend. Juhul kui importija või tootja korraldab vastavalt kehtestatud korrale kasutatud pakendite kogumise ja taaskasutamise, vabaneb ettevõtja pakendi aktsiisimaksu maksmisest. Alates 1999. aasta 1. jaanuarist on pakendiaktsiisist vabastatud kõik tootjad ja importijad, kes taaskasutavad või korraldavad oma pakendi taaskasutamise 60% ulatuses (enne 1999. aastat oli taaskasutamine nõutav 40% ulatuses). Pakendiregistri andmetel taaskasutati 1999. aastal pakendeid ja pakendijäätmeid (ringluspakend, pakendijäätmete taaskasutamine materjalina ja põletamine) ligikaudu 103 300 tonni. Sellest moodustas 89 000 tonni ringluspakend (peamiselt klaaspudelid). Pakendijäätmeid taaskasutati materjalina 13 425 tonni ja põletati energia saamise eesmärgil 875 tonni, mis vastavalt EL pakendidirektiivile 94/62/EÜ teeb pakendijäätmete taaskasutamiseks kokku ligikaudu 14 300 tonni. Pakendijäätmete kogumassist taaskasutatakse ca 15%. Seega võib eeldada, et Eestis taaskasutatakse pakendijäätmeid ligikaudu 15% pakendijäätmete kogumassist. 3.6. Muud olulised jäätmeliigid 3.6.1. Reoveesete Info- ja Tehnokeskuse andmetel oli 2000. aastal veeheide kokku 1495 miljonit m3, millest vajas puhastamist 282 miljonit m3 . Bioloogilis-keemiliselt puhastatakse 64,1 miljonit m3 reovett, sellest 85% ehk 54,2 miljonit m3 puhastati Tallinna reoveepuhastis. Eestis on kokku 823 biopuhastit, millest 32% töötab ebarahuldavalt. Reoveesetet ei koguta ja ei käidelda täielikult. Reoveepuhastite ehitamise ja rakendamise senine praktika on näidanud, et tihti jääb reovee puhastamise tsükkel lõpetamata. Sette käitlus on juhuslik, ei ole välja töötatud pidevalt toimivaid käitlusskeeme. Setet ladestatakse prügilatesse (vt tabel 9), uhutakse järelpuhastustiiki, jõelammile või otse veekogudesse. Tekkiva reoveesette käitlemine on halvasti korraldatud suurte puhastuskomplekside puhul, rääkimata väikepuhastitest. Aastate jooksul on biotiikidesse kogunenud märkimisväärsed mudakogused, mille kohta koguse ja kvaliteedi andmed puuduvad. Biotiikide muda põhjustab sekundaarset reostust. Andmete usaldusväärsus Usaldusväärne andmebaas reoveepuhastuses tekkiva sette koguste kohta tegelikult puudub. Jäätmestatistika järgi tekkis 2000. aastal üle 300 000 tonni reoveesetet, mille kuivaine sisaldus on ebaühtlane ja seetõttu on arvnäitaja vaid orienteeriva iseloomuga. Statistiliste andmete ebausaldusväärsusse üks peamine põhjus on kuivaine sisalduse ühtsete nõuete puudumine. Laekunud andmetes on kuivaine sisalduseks märgitud 3–85%. Seetõttu on reoveesette üldkogus hinnanguline. Arvatavasti tekib Eestis aastas 360 000 – 500 000 tonni reoveesetet. Samas hoogustub Eestis reovee bioloogiline puhastamine ja fosfori ärastamine, mistõttu kasvab tekkiva sette kogus. Prügilatesse ladestati 2000. aastal 38 000 – 46 000 tonni setet. Reoveesete Reoveesettest valmistatakse komposti Tallinnas, Pärnus, Haapsalus, Kuressaares, Paides, Põlvas ja veel mõne suurema reoveepuhasti juures. Tallinna reoveepuhasti jääkmuda töötlemiseks anti 1999. aastal käiku mudakäitlemise kompleks, kus kompostitakse metaantankides töödeldud reoveesetet. Metaantankide tootlikkus on aastas kuni 20 000 m3 . Reoveesete kompostitakse aunades, kus tugiainena kasutatakse põhiliselt turvast ja hakkepuitu. Enamus komposti kasutatakse haljastuses. Tabelis 9 on andmed suuremate puhastite settekäitlusest. Tabel 9. SUUREMATE PUHASTITE SETTE KÄITLEMINE Näitaja Tallinn Tartu Narva Pärnu Haapsalu Paide Reoveepuhasti koormus i.e. 326 000 64 000 67 000 70 000 12 000 18 000 Jääkmuda kogus m3/a 53 800 11 000 9700 4500 3000 1000 Kuivaine sisaldus % 25–27 24 20 20 15 10–12 Töötlemisviis Kompostimine turbaga Alustatud muda kompostimisega puukoorega – Kompostimine turbaga Kompostimine puiduhakke ja lehtedega Kompostimine turbaga Kasutamisviis Haljastus – – Haljastus, aiapidajad Haljastus Haljastus Komposti kogus aastas m3 26 000 – – 5000 2500 2000 Komposti kasutamine on väga juhuslik, põhiliselt antakse seda tasuta haljastusse või eraaiapidajatele. Puuduvad täpsed andmed settekäitlemise kuludest ning komposti valmistamise omahinnast. 3.6.2. Vanarehvid Vanarehve tekib 15 000 t/a Vanarehvide käitlemine on probleemiks paljudes riikides. 2000. aastal koguti Eesti ettevõtetes ettevõtete statistiliste aruannete kohaselt 680 tonni vanarehve. Tegelikult tekib Keskkonnaministeeriumi tellimusel tehtud uuringu andmetel vanarehve aastas umbes 15 000 tonni. Lisaks veel aastate jooksul ettevõtete territooriumidel ja mujal kogunenud ning ladestatud vanarehvid. Täpne ülevaade nende kohta puudub. Käitlemine Arvestatavate käitlejate seas võib esile tuua OÜ Slops (Tallinn), kus 1999. aastal käideldi ja ladestati 1373 tonni vanarehve. Katsetatud on vanarehvide põletamist Kunda Nordic Tsement AS pöördahjudes ning Kohtla-Järve ja Narva põlevkivi utmisseadmetes. Enamus rehvidest ladestatakse prügilatesse, põletatakse kohalikes katlamajades või põletusseadmetes. 3.6.3. Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmed Kontrollimatu käitlemine Uuringud on näidanud, et elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kogus kasvab arenenud riikides kolm korda kiiremini kui olmejäätmete kogus. Keskkonnaministeeriumi tellimisel tehtud uuringu (Euroopa Liidu direktiivide «Vanaõli käitlemise kord», «Kasutuselt kõrvaldatud sõidukite käitlemise kord» ja «Elektroonika jäätmete käitlemise kord» jõustumisest tuleneva keskkonnakaitselise ja majandusliku mõju hindamine, Ing.-Büro Dali&Partner GmbH 2001 ) kohaselt oli 2000. aastal Eesti kodudes kokku üle 557 000 elektroonikaseadme. Hinnaguliselt tekib aastas käibelt kõrvaldatavaid televiisoreid ligikaudu 80 000 tükki. Selge on see, et kodu- ja tööstuselektroonika, elektrooniliste tootmisseadmete, arvutite, kodutehnika jms läbimüük kasvab. Seda kinnitab ka statistika. See aga tähendab, et potentsiaalselt kasutuselt eemaldatavate (jäätmed) seadmete hulk kasvab. Probleemiks on nendes seadmetes kasutatavad ühendid, mis sisaldavad raskmetalle (elavhõbedat, pliid, kaadmiumi, kroomi), halogeenitud ühendeid ja asbesti ning arseeni. Praegu ladestatakse need jäätmed põhiliselt prügilasse. 3.6.4. Romusõidukid Viimase aastakümne jooksul on autoveeremi (sõiduautod, veoautod, bussid, haagised) hulk Eestis kasvanud 1,7 korda ja seda valdavalt teistest maadest sissetoodud vanade autode arvel. Positiivne on esmaselt registreeritud uute sõidukite arvu kasv. 77% registreeritud sõidukitest on üle 10 aasta vanad. Kuni 3 aasta vanused sõidukid moodustavad üldhulgast 4,8%. Need arvud näitavad, et romusõidukid on praegu ja ka pikemas perspektiivis probleeme tekitavaks jäätmeliigiks, autolammutusettevõtted aga potentsiaalsed keskkonnareostajad. Romusõidukitest tekivad mitmesugused erinevad jäätmeliigid, sealhulgas ka ohtlikud jäätmed (pliiakud, õlid jne). 3.6.5. Haiglajäätmed Vastavalt statistikale tekkis 2000. aastal tervishoiuasutustes kokku 5300  tonni jäätmeid, millest 25% moodustasid ohtlikud jäätmed. Asutuste ring, kus tekib haiglajäätmeid, on võrdlemisi lai. Haiglaid, polikliinikuid ja arstipunktide on Eestis üle 100. Lisaks veel perearsti- ja hambaravikabinetid ning sotsiaalhoolekandeasutused. Kõigis neis tekib suuremal või vähemal määral iseloomulikke haiglajäätmeid: • bioloogilised jäätmed – operatsioonide jäätmed, veresäilituskotid jm; • teravad ja torkivad jäätmed – süstlad, skalpellid, ampullid jm; • nakkusohtlikud jäätmed; • ravimijäägid. Suuremates haiglates ja ka omavalitsustes (näiteks Tallinnas) on kinnitatud ning juurutamisel jäätmete tekkekohas sorteerimise süsteemid, kuid jäätmete järgneva käitluse kohta puudub ülevaade. Tervishoiuasutustes tekib üle 1300 tonni ohtlikke jäätmeid aastas. Statistika kohaselt tekkis 2000. aastal Eesti tervishoiuasutustes haiglatele iseloomulikke jäätmeid 1320 tonni. Praegusel ajal on selliste spetsiifiliste haiglajäätmete (bioloogiliste, nakkusohtlike, teravate-torkivate jm jäätmete valdav käitlusviis nende ladestamine prügilatesse, kuid kohati põletatakse neid kas raviasutusele kuuluvas või selle lähedal asuvas katlamajas. Paljudes raviasutustes toimub nimetatud jäätmete kohtsorteerimine ja eelnev töötlemine, näiteks autoklaavimine. Osaliselt suunatakse jäätmed kanalisatsiooni. 3.6.6. Ravimid ja laborite jäätmed Hinnanguliselt tekib Eesti raviasutustes aastas 1,3 tonni ravimite ja 128 tonni kemikaalide jäätmeid. Tegelikult võib nimetatud jäätmete kogus olla suurem, kuna nendele lisanduvad kodudes tekkivad ravimijäätmed ja mitmesugustes laborites tekkivad kemikaalijäätmed. Suur osa vedelatest kemikaalijäätmetest suunatakse kanalisatsiooni. Kasutatud ravimite ja ravimijäätmete käitlemist reguleerib ravimiseaduse (RT I 1996, 3, 56; 49, 954; 1997, 93, 1564; 1998, 36/37, 554; 1999, 58, 608; 2001, 53, 308; 2002, 18, 97; 53, 336; 62, 377; 63, 387; 82, 480) alusel sotsiaalministri 17. märtsi 1997. a määrusega nr 9 kinnitatud «Käibelt kõrvaldatud ravimite käitlemise kord» (RTL 1997, 73, 412) 3.6.7. Põllumajandusjäätmed Statistika järgi tekkis 2000. aastal taimse ja loomse päritoluga jäätmeid kokku 369 000 tonni, millest 71% moodustasid loomaväljaheited. Põllumajandusjäätmed ja nende käitlemine seostub otseselt veeseadusest ja EL direktiividest tulenevate nõuete täitmisega. Põllumajanduses tekkivad väetiste ja pestitsiidide jäätmete kogused on väikesed. Taimekaitsevahendite ja väetiste raiskamine ning mittenõuetekohane hoidmine on reguleeritud eraldi seadustega. Riknemisest ja raiskamisest lähtuvad probleemid on märgatavalt vähenenud. Põhiline probleem on vanade mürgi- ja väetiseladude likvideerimisel kogutud jäätmete edasine käitlemine. Omaette probleemiks on põllumajanduses tekkivad muud jäätmed, mida tuleb käidelda vastavalt nende liigile. Näiteks vanaõlid, pakend, vanametall, romusõidukid jne. Vastavad käitlussüsteemid peavad hõlmama ka põllumajandust. 3.7. Jäätmete kogumine Olmejäätmete koguseid iseloomustab maakondade lõikes tabel 10. Tabelis esitatud kogused on saadud Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse poolt koostatud jäätmekäitluse ülevaadetest, ettevõtetes tekkivate ja jäätmekäitlusettevõtete poolt kogutud jäätmekoguste summeerimise teel. Tabel 10. OLMEJÄÄTMETE KOGUMINE 2000. AASTAL MAAKONDADE LÕIKES Maakond/linn Olmejäätmed tonnides Ühe elaniku kohta, kg Harju (v.a Tallinn) 17 969 144 Hiiu 2 797 239 Ida-Viru 51 481 266 Jõgeva 6 046 147 Järva 8 910 207 Lääne 5 239 165 Lääne-Viru 14 200 188 Põlva 7 212 204 Pärnu 44 504 447 Rapla 5 609 140 Saare 8 381 210 Tartu 46 132 304 Valga 4 254 111 Viljandi 21 454 346 Võru 7 582 178 Tallinn 292 424 716 Kokku 544 194 378 Tabelis esitatud andmed on mõneti vastuolulised ja juhivad tähelepanu puudustele jäätmete algarvestuses. Puudused on järgmised: • deklareeritud jäätmekogused näitavad mitte selles administratiivüksuses kogutud, vaid prügilatesse ladestatud jäätmete kogust; • teatud piirkondade (Tallinn, Pärnu) jäätmekoguseid suurendab turistide külastatavuse tase; • ilmselt sisaldavad olmejäätmed teisi jäätmeliike; • tõenäoliselt toimub jäätmevedu üle maakonnapiiride. Olmejäätmete koguste määramise aluseks on seniajani olnud mahu hinnangud ja mahu teisendamine massiühikuteks. Võib arvata, et senised jäätmekogused massiühikutes on 20–25% võrra ülehinnatud. Seda kinnitavad ka Tallinna Pääsküla prügila kogemused. Näiteks ladestati 1998. aastal Pääsküla prügilasse hinnanguliselt 218 000 tonni olmejäätmeid. Pärast kaalumisseadme paigaldamist hakati jäätmete massi arvestama tegelike kaalumistulemuste järgi ja prügilasse ladestatavate jäätmete mass langes 1999. aastal 169 000 tonnile. 3.8. Jäätmete kõrvaldamine Ladestamine Praegusel ajal töötavatest olme- ja tööstusjäätmete prügilatest annab maakondade lõikes ülevaate tabel 11, mis on koostatud maakonna keskkonnateenistustelt saadud andmete alusel (seisuga 2001. aasta 31. detsember). Tabel 11. MAAKONDADES TÖÖTAVAD PRÜGILAD Maakond Olmejäätmete prügilad Muud prügilad1) Kokku Harju2) 10 2 12 Hiiu 3   3 Ida-Viru3) 3 13 16 Jõgeva 1   1 Järva 1   1 Lääne 1   1 Lääne-Viru 4   4 Põlva 1   1 Pärnu 7   7 Rapla 2   2 Saare 2   2 Tartu 3   3 Valga 2   2 Viljandi 1   1 Võru 3   3 Kokku 44 15 59 1) Ida-Virumaa tööstusjäätmete prügilad, Vaivara ohtlike jäätmete prügila, 2 püsijäätmeprügilat (Kopli ehitusjäätmete prügila, rekultiveeritav Väo karjäär); 2) koos Tallinnaga; 3) koos Narvaga. 2000. aastal ladestati prügilatesse 9 453 miljonit tonni jäätmeid, sellest 93% ladestati tööstusjäätmete ladestuspaikadesse Ida-Virumaal. Põletamine Teistest kõrvaldamisviisidest on olulisem jäätmete põletamine nii soojusenergia tootmisega kui ilma. Puidujäätmetest põletatakse tekkekohas ca 40%, lisaks põletatakse sama suur kogus ka teistes ettevõtetes. Tekkekohas ja kohalikes katlamajades põletatakse tegelikult üsna palju ka vanaõli ning veel teisigi ohtlikke jäätmeid. Tööstusjäätmete prügilad 2002. aasta algusest jäi Eestis tegutsema kokku 13 tööstusjäätmete prügilat. Suurimad tööstusjäätmete ladestuskohad paiknevad Kirde-Eestis. Need on põlevkivi kaevandamise aherainemäed, energiajaamade tuhaväljad (-mäed) ja põlevkivi utmisel tekkiva poolkoksi ladestuskohad Kohtla-Järvel ja Kiviõlis. Osaliselt ulatub nimetatud ladestuste kasutamisaeg ennesõjaaegsesse perioodi. Eraldi peab nimetama Sillamäe radioaktiivsete jäätmete ladestusi, mille sulgemistööd praegu toimuvad. 3.8.1. Poolkoksi ladestused Aastakümneid on põlevkivitööstuse jäägid ladestatud Kohtla-Järve ja Kiviõli tuhamägedele. Pika tegevusaja tõttu on nendes piirkondades erineva vanusega ladestuskohti. Ladestatud jäätmete põhimassi moodustab poolkoks, millele on lisandunud väiksemas mahus muud põlevkivitöötlemise jäätmed. 3.8.2. Segaolmejäätmete ladestamine Perioodil novembrist 1999 kuni detsembrini 2001 suleti jäätmete ladestamiseks üle 180 seni tegutsenud segaolmejäätmete prügilat. Kõik ladestamiseks suletud prügilad tuleb korrastada, et vältida nende kahjulikku mõju keskkonnale. Prügilate keskkonnamõju sõltub otseselt prügila suurusest ja sinna ladestatud jäätmete kogustest. Seni Eestis tegutsenud olmejäätmete prügilad jagunesid pindala järgi järgmiselt: • suurema pindalaga kui 6 ha – 6% • pindalaga 6–1,5 ha – 37% • pindalaga alla 1,5 ha – 57% Umbes 70 prügila pindala oli väiksem kui 0,7 ha. 75–80% tekkivatest olmejäätmetest ladestati 15 suuremasse prügilasse. Ainult mõnede prügilate, näiteks Pääsküla, Aardlapalu, Pärnu ja Kotinuka kohta on olemas täpsemad plaanimaterjalid, mille alusel saab usaldusväärselt leida nende pindala ja ladestatud jäätmete mahu. Jäätmeid kaalutakse Pääsküla, Aardlapalu, Väätsa, Torma, Rakvere ja Uikala prügilates. Suuremates prügilates on korraldatud ööpäevaringne valve. Enamikul juhtudel on juurdepääs ladestusalale piirde või taraga tõkestamata. Mitmel suuremal prügilal on tehtud mõningaid keskkonnakaitsetöid. Näiteks Pääsküla prügila on ümbritsetud kraaviga, mis toimib nõrgvete puhastamise biotiigina. Pärnus on rajatud prügilast pinnavee eemalejuhtimiseks tõkestuskraavid. Renoveeriti ja rekonstrueeriti Aardla prügila nõrgvete kogumise ja puhastamise süsteemid. 3.9. Jäätmete import ja eksport Jäätmete import ja eksport on normaalne nähtus, seda eriti teisese toorme osas. Eestis ei ole praegu ega ka tulevikus võimalust töödelda kõiki jäätmeliike. Tabelis 12 on esitatud aastatel 1995–2000 tekkinud jäätmete ja nende ekspordi-impordi mahud. Tabel 12. JÄÄTMETE IMPORT JA EKSPORT   1995 1996 1997 1998 1999 2000 Jäätmete teke, miljon tonni 13,41 14,69 14,4 13,0 10,85 11,62 Jäätmete import, tuhat tonni 262,6 1,9 11,3 164,0 79,9 196,8 Jäätmete eksport, tuhat tonni 318,3 207,0 174,8 527,6 393,6 478,5 Import, % 0,20 0,01 0,08 1,26 0,08 1,69 Eksport, % 2,37 1,41 1,21 4,06 3,63 4,12 Tabelis esitatud mahtudest moodustas 2000. aastal metallijäätmete import 97% ja pliiakude ning patareide (ohtlike jäätmete) import 1,3% koguimpordist. Ekspordis moodustasid metallijäätmed 90%, puidujäätmed 3,4%, põlevkivituhk 2,5%, ning paberi ja papi jäätmed 1,4% ja romusõidukite jäätmed 1,3%. Vähesel määral eksporditi ka klaasi- ning plastijäätmeid. Reekspordi osas on suuremad mahud vanametallil, selle hulgas ka pliiakudel. Metallijäätmete põhilised eksportijad on AS EMEX ja AS Kesto (pliiakud). Viimastel aastatel on ekspordi ja impordi mahud tervikuna kasvanud, pliiakude sisse- ja väljavedu aga vähenenud. 1997. aastal oli eksporditav kogus 8588,6 tonni, moodustades 5% kogu jäätmete ekspordist. 1998. aastal vähenes see kogusele 7007,4 tonni, mis moodustas 1% kõigist eksporditavatest jäätmetest. 2000. aastal oli kogus langenud 3976 tonnile aastas. Vähenenud on ka põlevkivi koldetuha eksport. 1997. aastal eksporditi põlevkivi koldetuhka 22 369 tonni, 2000. aastal aga kõigest 11 860 tonni. Kokkuvõte • Jäätmestatistikast jäävad välja korraldatud jäätmeveoga haaramata jäätmetekitajad, illegaalselt ladestatavad jäätmed, tekkekohas kompostitavad ja põletatavad jäätmed. Toimiv jäätmete algarvestus ja statistiline töötlus ei anna täielikku ülevaadet tekkivate olmejäätmete kogustest, nende kohtsorteerimisest ja käitlemisest ning ladestamisest. • Olmejäätmete algarvestus ja statistika iseloomustavad mitte jäätmete teket vaid kogutud ja ladestatud olmejäätmete kogust; osa tekkivatest jäätmetest ladestatakse väljaspool konkreetse maakonna piire; seda peab arvestama olmejäätmete iseloomustamisel, keskkonnaohutu kohtsorteerimise ja tekkekohas käitlemise edendamisel; osa jäätmetest ladestatakse illegaalselt väljapoole jäätmetekitaja territooriumi (kinnistut) või paigutatakse omaniku krundile ja mujale. • Arvestades igapäevast elu ja majanduse struktuuri, tekib igas vallas/linnas olme-, ehitus- ja naftajäätmeid (õlisid ja mahutite setteid), puidujäätmeid, vanarauda ja reoveesetteid. Osa neist ladestatakse praegu ja ka tulevikus koos olmejäätmetega tavajäätmete prügilatesse ja need kogused kajastuvad olmejäätmete real. • Jäätmeid valdavalt ei kaaluta. • Üksikasjalikum analüüs näitab, et kui ühe ja sama jäätmekoguse kohta on andmed esitanud nii jäätmetekitaja kui jäätmevedaja, on statistikas osa jäätmekoguseid arvestatud topelt. • Olmejäätmete koostist ei ole Eestis järjepidevalt määratud; on uuritud ladestatavate olmejäätmete koostist. Uuringud on olnud erinevad oma tehnoloogia ja eristatavate fraktsioonide poolest, saadud andmed on raskesti võrreldavad. • Ei ole teada mitmete jäätmeliikide tegelik mass, sest kasutatakse jäätmete mahulist hindamist ja mahuliste näitajate teisaldamist massiühikuteks. Võib arvata, et põlevkivi tootmise ja töötlemise kompleksis tekkivate jäätmete kogused (massiühikutes) on suhteliselt täpsed, sama võib väita ka metallijäätmete osas. Suuremad probleemid on olmejäätmete, puidujäätmete ja ehitus-lammutusjäätmete massiühikutes väljendatud kogustega. • Viimastel aastatel on suuremates prügilates alustatud jäätmete kaalumist. Toetudes Pääsküla prügila andmetele on enne kaalumise alustamist ladestatud jäätmed kaalult 20–35% võrra üle hinnatud. • Tõepäraste andmete saamiseks on vaja kehtestada kord, kuidas jäätmeloata ettevõtted peaksid esitama jäätmeregistrile andmeid jäätmetekke ja -käitlemise kohta. 4. JÄÄTMEKÄITLUSE KESKKONNAMÕJU Jäätmekäitluse mõju keskkonnale võib käsitleda mitmest aspektist. Mõju võib olla nii otsene, näiteks inimese tervise ja heaolu kahjustamine ning looduskeskkonna reostamine, kui ka kaudne, näiteks prügilate ümbruse maa hinna langus, vanade prügilate nõuetekohase sulgemisega seotud kulud. Jäätmekäitluse keskkonnamõju tuleb arvestada nii jäätmete tekitamisel, kogumisel, transpordil kui kõrvaldamisel. Olemuselt on jäätmekäitluse mõju lokaalne, regionaalne või globaalne. Säästva arengu põhimõtte kohaselt on oluline jäätmetekke vähendamine ja taaskasutatavate jäätmete koguse suurenemine. Viimane peaks omakorda tagama taastumatute loodusvarade kasutamise vähenemise. Siinkohal mõistetakse jäätmekäitluse keskkonnamõju all eelkõige mõju looduskeskkonnale. 4.1. Jäätmekäitluse mõju looduskeskkonnale Jäätmekäitluse mõju looduskeskkonnale on jäätmekäitluse eri etappides erinev, seetõttu on erinevad ka negatiivse mõju vähendamise võimalused. Jäätmete kogumise keskkonnamõju Jäätmete kogumisel on oluline jäätmete sorteerimine. See on kõrvaldatavate jäätmete koguse vähendamise peamine võimalus. Sorteerimine loob eelduse jäätmete kordus- ja taaskasutamiseks ning ohtlike jäätmete eraldamiseks. Tähelepanu tuleb pöörata sorteeritud jäätmete, eriti ohtlike jäätmete ohutule ladustamisele kuni nende edasisele käitlejale üleandmiseni. Probleemiks on jäätmete sorteerimise tagamine nii ettevõtetes kui kodumajapidamistes, sest puuduvad sorteerimisharjumused või lahuskogumise võimalused. Negatiivselt on mõjunud ka vahepeal kombeks olnud jäätmete kooskäitlemine, millega jäätmete sorteerimise põhimõte diskrediteeriti. Seepärast soovib tänane tarbija, nii tööstus- kui kodumajapidamistarbija veenduda, et jäätmeid tõepoolest käideldakse eraldi. Jäätmete kogumise keskkonnamõju avaldub eelkõige nende ladustamisel. Ohtlike jäätmete hoiustamisega kaasneb võimalik mõju eelkõige töötajate tervisele ja tööohutusele ning ümbritsevale keskkonnale. Toidujäätmed võivad mõjuda hügieenitingimustele. Toiduainete ja muu orgaanilise ainega reostunud materjalide käitlemisel on oluliseks piiravaks teguriks nende edasise käitluse korraldamisel just hügieenitingimused. Eriti soojal aastaajal on nende kogumise ja edasine käitlusse suunamine ajaliselt piiratud. Omaette tingimused tuleb seada plahvatusohtlikele, süttivatele ja kergestisüttivatele jäätmetele, samuti nakkusttekitavatele ja muudele tervist ohustavate omadustega jäätmeliikidele. Jäätmete veo keskkonnamõju Jäätmete veo keskkonnamõju on seotud jäätmete või neis sisalduva materjali võimaliku levikuga keskkonda veo ajal ja transpordivahendi keskkonnamõjuga. Oluline on sisalduvate materjalide mõju keskkonnale eelkõige ohtlike jäätmete, kuid ka olmejäätmete puhul. Näiteks orgaaniliste jäätmete veo ajal levib roiskumise lehk. Jäätmete veoks kasutatavad transpordivahendid ja tõstukmehhanismid paiskavad nagu muudki veokid keskkonda mürgiseid heitgaase. Jäätmete taaskasutamise keskkonnamõju Jäätmete taaskasutamise keskkonnamõju sõltub taaskasutamise meetoditest ja tingimustest, mille määrab jäätmete korduskasutuse või taaskasutatava materjali taastootmise viis. Mõju selgitatakse igal juhtumil eraldi. Põhitähelepanu tuleb seejuures pöörata energiakasutusele, toimuvatele protsessidele ning kaasnevale jäätmetekkele. Jäätmete kõrvaldamise keskkonnamõju Eestis on olnud põhiline jäätmete kõrvaldamise viis nende ladestamine prügilatesse. Kõigepealt avaldub prügilate mõju pinnasele, pinna- ja põhjaveele ning välisõhu kvaliteedile. Nagu nähtub eelnevatest peatükkidest, ladestatakse tavajäätmeprügilatesse tegelikult segajäätmeid, mis sisaldavad nii olme-, tööstus- kui ka põllumajandusjäätmeid. Tavajäätmeprügilatesse veetakse ka reoveesetet, kanalisatsioonisetteid ja ohtlikke jäätmeid. Eriliseks jäätmeliigiks on põlevkivi- ja teiste kütteõlide jäätmed ning kütuste ja õlide mahutisetted, mida samuti on ladestatud ka suhteliselt väikestesse prügilatesse. Rõhutama peab jäätmete ebaseadusliku ladestamise probleemi. Seda tehakse nii prügilates kui väljaspool neid. Paljud prügilad on ilma valveta või ei ole valve ööpäevaringne. Üheks eeltingimuseks, mis vähendaks negatiivset keskkonnamõju, on jäätmetekitajate maksimaalne haaramine korraldatud jäätmekäitlussüsteemi ja kontroll tekkivate jäätmevoogude üle. Olelustsükli analüüsi kasutamine Et hinnata oma aja ära elanud toodete keskkonnamõju, jäätmete mõju kaasa arvatud, tuleb rakendada olelustsükli hinnangut. Jäätmete kõrvaldamisel tuleb vältida nende sattumist veekeskkonda. Kaudsete andmete kohaselt juhitakse ohtlikke jäätmeid kanalisatsiooni, seda eriti suuremates linnades, kus eelvool on piisavalt suur (nt Tallinnas). Täiesti omaette nähtusena peab märkima Maardu ammendatud fosforiidikarjääri puistangut, mis pärast fosforiidi kaevandamise lõpetamist maha jäeti. Karjääri lõunapoolne osa on vett täis. Puistangut ja selle keskkonnamõju uuriti intensiivselt kuni 20 aastat tagasi. Viimased uuringud on toimunud karjääri kirdeosas seoses Tallinna uue, Jõelähtme prügila eeltöödega. 4.1.1. Tuhaväljade keskkonnamõju Kokku laiuvad AS Narva Elektrijaamad tuhaväljad kuni kahekümnel ruutkilomeetril, millest 11,4 km2 on Balti elektrijaama ja 7,1 km2 Eesti elektrijaama päralt. Tuhaväljad on rajatud looduslikule pinnasele. Suured tuhaplatood ohustavad keskkonda siis, kui veebilanss ei ole pikemat aega tasakaalus, samuti suurte sadude korral. Tuhaväljade vesi on tugevalt leeliseline – pH 12,2–13,0. Hinnanguliselt dreenitakse seda vett 1,2–1,5 miljonit kuupmeetrit aastas Narva jõkke. Tuhaväljade selitatud vesi on potentsiaalseks ohuks ka põhjaveele. Vee kvaliteeti iseloomustavad järgmised näitajad (mg/l): Na+ – 109,4; K+ – 4775,0; NH4+ – 0,32; Ca2+ – 11,4; Cl– – 1152,7; SO 42– – 345,7; HCO3– – 3807,0 (Jäätmemajanduse kava ja strateegiad Ida-Viru maakonna tasandil, 1996). Suuremate sadude korral võib leeliseline vesi, mis sisaldab ka raskmetalle, reostada Narva jõge. Alates 1989. aastast on Eesti Geoloogiakeskus korraldanud Balti elektrijaama tuhaväljade ümbruses pinna- ja põhjavee seiret. Selleks on rajatud 9 madalamat puurauku ja 3 puurauku lasnamäe-kunda veekihi seireks. Jälgitakse veetaset ja temperatuuri (5 korda kuus) ning vee keemilist koostist (2 korda aastas). Seiretulemustest võib järeldada, et tuhaväljad on mõjutanud kahe ülemise veehorisondi kvaliteeti. Samaaegselt võetakse pinnaveeproove jahutusveekanalist, settetiikidest ja Narva veehoidlast. 4.1.2. Põlevkivikeemiatööstuse jäätmete ladustamise keskkonnamõju Käesoleval ajal kasutusel olevas Kohtla-Järve jäätmemäes on ligi 70 miljonit tonni poolkoksi. Poolkoksi mäele on rajatud eraldi basseinid väävlihiibi ja fuusside ladestamiseks. Ühel territooriumil poolkoksi ladestuga paikneb ka Kohtla-Järve Elektrijaama tuhamägi. Kiviõlis on kolm erineva vanusega tuhamäge, kuhu on ladestatud 14–15 miljonit tonni jäätmeid. Praeguseks on osa jäätmemägede alasid (näiteks Kiviõli vana mägi) antud munitsipaalvaldusse. Osa jäätmemägede alasid (Kohtla-Järvel) on erimeetmeteta metsastatud ja osa vanu poolkoksi mägesid on lihtsalt ilma korrastamiseta maha jäetud. Alates 1996. aastast on Kohtla-Järvel toimunud nüüdse AS Viru Keemia Grupp tööstusterritooriumi ja poolkoksiladestu põhjavee kvaliteedi seire. Seire on näidanud, et ülemise lasnamäe-kunda veelademe vesi on üle piirarvude reostunud naftasaaduste, aromaatsete ühendite ja fenoolidega. Ordoviitsiumi-kambriumi veelade on üle piirarvu reostunud fenoolidega. Fenoolide (lenduvate ja mittelenduvate ühendite) summaarne sisaldus oli lasnamäe-kunda veelademes 1999. aastal poolkoksiladestu lähiümbruse puuraukude põhjavees pidevalt üle piirarvu (50 µg/l), vahemikus 1219 – 44 430 µg/l. Ka arseeni sisaldus tuhamäe ümbruses ületab perioodiliselt sihtarvu (0,005 µg/l). Poolkoksiladestu läheduses näitab fenoolide sisaldus ordoviitsiumi-kambriumi veelademes tõusutendentsi (Orgaaniliste ühendite seire Kirde-Eesti tööstuspiirkonna põhjavees 1999. aastal, 1999). Võib väita, et Kohtla-Järve ja Kiviõli poolkoksimäed on Eestis kõige suurema keskkonnamõjuga ohtlike jäätmete ladestuskohad. Olulisemad keskkonnamõjutajad on tuhamägedest väljaleostuvad fenoolid ja raskmetallid. Põlevkivikeemiatööstuse poolt tekitatud pinna- ja põhjavee ning pinnase reostus on suur juba aastakümnete jooksul. 4.1.3. Põhilised olmejäätmete prügilate keskkonnaprobleemid Prügilatest tulenev keskkonnareostus mõjutab põhja- ja pinnavett, õhu kvaliteeti (kasvuhoone efekt) ja pinnast. Avaldub ka mõju sotsiaalsele keskkonnale, mis lisaks mainitule väljendub veel mitmes muus häiringus (hais, lenduv prügi, asotsiaalsed inimesed). Keskkonnamõju ulatus on seotud prügimäe suuruse, mahu, ladestatud jäätmete iseloomu ja looduslike oludega. Kõige üldisemas plaanis, eeltoodud prügilate kirjeldusest lähtudes, on olulised keskkonnamõjutajad suuremad prügimäed, kus toimub orgaaniliste jäätmete anaeroobne lagunemine. Seal on nõrgvee reostusaste suurem ja eraldub ka prügilagaasi (metaani). Prügila nõrgvesi sisaldab palju orgaanilist ainet (KHT võib olla mitukümmend grammi liitris), Ca2+, Cl–, SO42–, ja NH4+ -ioone. Prügilate keskkonnamõju ulatus sõltub suuresti põhjavee kaitstusest, mis oleneb aeratsioonivöö paksusest ja selle koostisest, veega küllastunud kivimite iseloomust, veepidemete paksusest ja levikust. Põhjavee looduslikku kaitstust mõjutab ka inimtegevus. Kaitstust vähendavad mitmesugused kaeved, halvas seisukorras puurkaevud, tamponeerimata puurkaevud ja põhjavee depressioon. Reostuse suhtes on eriti tundlikud Põhja-Eesti paealad ja Pandivere kõrgustik. Prügilate seire Prügilate keskkonnamõju konkreetseks hindamiseks on seireandmeid suhteliselt vähe. Seiret ja episoodilisi uuringuid on tehtud Pääsküla, Aardlapalu, Pärnu, Tuula, Paldiski, Kotinuka, Pakamäe ja Saaremaa prügilates. Seoses Eesti prügilate andmebaasi koostamisega võeti ühekordseid proove suuremate prügimägede nõrgvee koostise ja pinnavee reostatuse määramiseks. Järgnevalt mõningate prügilate seiretulemuste ja keskkonnamõjude iseloomustus. Pääsküla prügila rajati kui ajutine jäätmete ladustuskoht 1974. aastal ja on senini põhiline Tallinnas ning selle lähiasulates tekkivate olme- ja tööstusjäätmete ladestuskoht. Prügila pindala on 30 ha, suhteline kõrgus umbes 30 m ja ladestatud jäätmete kogus hinnanguliselt üle 4 miljoni tonni. Prügila on rajatud ilma projektita. Prügilast vahetult lõuna pool on Pääsküla jõgi ja lähimad elumajad paiknevad prügilast 200 m kaugusel põhja pool. Prügila paikneb rabas, kus varem on toodetud turvast. Prügla alla jääv pinnakate koosneb turba, liiva, savi ja moreeni kihtidest, mille üldpaksus on 10–15 m. Selle all levivad lubjakivid (22–25 m) ja liivakivi. Lubjakivides olev põhjavesi on reostuse eest üldiselt kaitstud, vesi on seal surveline. Kohalikud elanikud kasutavad nii lubjakivide kui ka liivakivides olevat vett. Prügilas ei toimu tekkiva nõrgvee puhastamist, kuid ümber ladestusala turbasse kaevatud kanal toimib teatud määral biotiigina. Kanali vesi on tugevasti reostatud – üldreostuse näitaja BHT7 oli 1996. a 12....85 mgO2/l, NH4+ 164,3....313,2 mg/l, NO3– 2,2....29,5 mg/l. Kanalist jõuab tugevasti reostatud vesi ilma puhastamata Pääsküla jõkke ja halvendab oluliselt jõe vee kvaliteeti ning põhjustab jõe eutrofeerumist. Prügilast leostub välja toksilisi ühendeid, mis jõuavad kanalisse ja sealt edasi jõkke. Näiteks raskmetallide sisaldus kanali vees oli aastatel 1994–1996 üks kuni kaks suurusjärku suurem kui jõevees. Prügila mõjul on jõe vees täheldatud Cr, Mo ja Ni sisalduse suurenemist. Pääsküla jõe vee kvaliteeti on 1970. aastast alates uurinud Keskkonnauuringute Keskus. 1998. aasta andmete kohaselt annab prügila 57% jõe BHT-st; 96% ammooniumist ja 69% lämmastikust. Kuigi raskmetallide kogused pärinevad valdavalt prügilast, jäävad nende kontsentratsioonid madalaks (Kontroll prügimäe mõju üle Pääsküla jõe vee kvaliteedile, 1998). Tuula prügila paikneb Harjumaal Saue vallas. Prügila on projekteeritud, kuid ehitamisel ei järgitud projekti ja selle tagajärjel on nõrgvesi põhjustanud põhjavee reostamise. Prügilaala pinnakatteks on 0,3–1,1 m paksune moreenikiht ja aluspõhjaks lõheline lubjakivi. Ehitamise käigus tehtud prügila põhi on veekindel – nõrgvesi on imbunud läbi prügilat ümbritsevate vallide. Prügila pindala on 2 ha ja sinna on ladestatud üle 200 000 m3 valdavalt olmejäätmeid. Vastavalt Eesti Geoloogiakeskuse seire tulemustele ületab mõningate keemiliste komponentide (Na+, K+, Cl– , SO4 2–, NH4+) sisaldus põhjavees fooninäitaja kuni 200 korda. Lähim talukaev paikneb 150 m kaugusel. Laguja prügila paikneb Tartu maakonnas Nõo valla lõunaosas. Sisuliselt ühel alal, mille pindala on ligi 2 ha, paikneb prügila (50 000 m3 jäätmeid) ja õlijärv. Prügilat kasutatakse põhiliselt ümbruskonna valdades ja Elva linnas tekkivate jäätmete ladestamiseks. Orienteerivalt 500 m3 pinnase ja 1000 m3 õlijärve muda osas on naftaproduktide sisaldus 3500–4000 mg/kg. Õlijärve pindmise kihi (määrdeõlid, masuudid jm) mahuks hinnati 300–400 m 3 ja õliseguse vee mahuks 4000 m3. Nii õlijärvest kui ka vahetult prügila lähedusest võetud pinnasevee proovid näitasid prügilale iseloomulikku reostust. Kohati on jäätmeladestuse paksus väike ja seal ei toimu olulist jäätmete orgaanilise osa anaeroobset lagunemist ja metaani teket. 2000. aastal suletud Pakamäe prügila asub Laupa külas Türi vallas 7 km Türi kesklinnast. Prügilat kasutatakse alates 1970. aastast. Jäätmeid on ladestatud 2,1 hektarile ja selle orienteeriv maht on 100 000 m3. Põhiliselt on ladestatud Türi linnas ja vallas tekkinud jäätmeid. Ladestatud on olme- ja puidujäätmeid ning ehitusprahti. Et prügila paikneb vanas kruusakarjääris, puudub seal ülemine moreenikiht. Pärnu jõgi jääb prügilast 300–500 m kaugusele. Taani abiprojekti raames keskkonnamonitooringu kohta (ENMOCAP projekt) 1998. aastal tehtud ühekordse uuringu käigus, mille eesmärgiks oli hinnata prügila keskkonnamõju, määrati nõrgvee koostis (tabel 13) ja prügila ümbruse põhjavee kvaliteet. Tabel 13. PAKAMÄE PRÜGILA NÕRGVEE NÄITAJAD Näitaja Ühik Väärtus pH   7,10 BHT7 mgO2/l 36 KHTCr mgO2/l 490 NH4 –N mg/l 730 N üld mg/l 1400 Cl– mg/l 2100 SO42– mg/l 1550 Fe üld mg/l 0,50 Fe2+ mg/l <0,005 Na+ mg/l 950 K+ mg/l 1200 Naftaproduktid µg/l 730 Fenoolid 1-al µg/l 892 Prügila ümber rajatud puuraukudest ja Pärnu jõest võetud proovide analüüs ei näidanud olulisi kõrvalekaldeid looduslikust foonist. Seega võib esialgselt oletada, et prügilal olulist mõju pinna- ja põhjaveele ei ole. Selgusetuks jääb põhjavee reostatus fenoolidega. 4.1.4. Väikeprügilate keskkonnamõju Prügila keskkonnamõju ei saa hinnata ainult pindala ja mahu alusel, vaid tuleb arvestada ka muid asjaolusid. Viimastel aastatel on juurutatud keskkonnariski protseduuri, mille kasutamisel peab jälgima kolme põhilist komponenti: riski allikas (prügila nõrgvesi, gaasid), reoaine liikumistee (pinna- ja põhjavesi, õhk) ja ohustatav objekt (veehaare, supluskoht jne). Neid riskihinnangu komponente püüti jälgida 1999. aastal tehtud Pandivere veekaitseala prügilate uuringus (Pandivere veekaitsealal…, 1999). Selle töö mõningaid järeldusi on võimalik kasutada ka teiste regioonide väikeprügilate olukorra hindamisel: • ligi 50% segaolme- ja tööstusjäätmete prügilaist (kokku käsitleti uuringus 56 prügilat ja loomade matmiskohta) paikneb vanas karjääris; • kuni 1,0 ha suurustes väikeprügilates ladestatud jäätmete koguses on toidujäätmeid suhteliselt vähe, mahult domineerivad pakendid (papp, plast) ja kile; • väikeprügilate kasutamise intensiivsus on madal, jäätmehunnikud on olnud pikema aja vältel tasandamata ja seal toimub valdavalt jäätmete orgaanilise osa aeroobne lagunemine; • endistes karjäärides paiknevate prügilate jäätmelademes toimuv protsess on valdavalt anaeroobne, millest annab tunnistust ka väliuuringute käigus fikseeritud metaani eraldumine (Koeru prügila); • eelnevatel aastatel tehtud uuringute tulemuse alusel võib väita, et reoainete hajumise (ka sorbtsiooni) tõttu langeb nende kontsentratsioon tunduvalt. 1998. aastal tehtud Pakamäe prügila uuring näitas, et kloriidiiooni sisaldus prügila nõrgvees oli ligi 50 korda suurem kui prügilast 250 m kaugusel põhjavee liikumise suunas. Aravete prügilas vähenes kloriidiiooni kontsentratsioon nõrgvees ligi kaks korda liikudes keskosast prügila äärealale; • väliuuringute käigus võetud nõrgveeproovide analüüs näitas Koeru prügilas suurt fenoolide sisaldust. Kuigi puuduvad andmed teiste prügilate osas, võib oletada, et põlevkiviõli jäätmeid (mahutite setteid) on ladestatud ka teistesse prügilatesse. Nõrgvee tekitatud keskkonnamõjult saab Pandivere veekaitseala prügilad jagada kahte gruppi: • väikesed, maapinnale tekkinud (rajatud) prügilad, kus valitsevad aeroobsed tingimused, jäätmelade on sademetest läbiuhutud, nõrgvee kihti ei ole kujunenud, keskkonnamõju on väike; • vanades karjäärides paiknevad (Pandivere mõõtmes) keskmised ja suured prügilad, kus pikaajalise kasutamise tagajärjel võib prügila põhi olla tihenenud ja prügila põhjal on alaline nõrgvee kiht (näiteks Koeru prügilas). Väikeprügilate üks keskkonnamõju vähendamise abinõu on jäätmelademe katmine. Sellega peatatakse jäätmete lendumine ja vähenevad mitmed muud häiringud. Nõrgvee koguse minimeerimiseks on vaja anda lõppkattele vajalik nõlvakalle, soodustada pindmist äravoolu ja prügila ümbrus kraavitada. Eriti oluline on lõppkatte kujundamine vanades karjäärides paiknevatel suurema riskiga prügilatel. 4.2. Pakendi ja pakendijäätmete keskkonnamõju Pakend ja sellest tekkivad jäätmed on jäätmete mahu kasvu olulisi tegureid. Eriti plahvatuslik on pakendijäätmete koguse kasv arenevates riikides, kus turule tulevad uued pakendatud kaubad. Suurem osa neist on ühekorrapakendites ja pakendite taaskasutussüsteem ei ole veel välja kujunenud Pakendil on mõju keskkonnale kogu oma olelustsükli jooksul, alates selle tootmisest kuni tarbimiseni, kuni selleni, kui pakend kaotab oma otstarbe ja muutub jäätmeteks. Lisaks suurenevale keskkonnakoormusele on pakendite üha suurenev kasutamine ka suur loodusvarade raiskamine. Konkreetne mõju looduskeskkonnale oleneb pakendist ja selle materjalist, selle koostises sisalduvatest ainetest ning pakendijäätmete taaskasutamise viisist. Kõige keskkonnasõbralikum on pakendi vältimine või vähendamine. Sellele järgneb kasutamine ringluspakendina. Samas võib pakendi taaskasutamine suurendada transpordi vajadusi ja sellest tulenevat keskkonnamõju. Viimasel ajal on Euroopa Liidus hakatud üha rohkem piirama jäätmete põletamist kui üht jäätmete taaskasutamisvõimalust. Jäätmete põletamist peetakse võrreldes teiste taaskasutamise viisidega (korduskasutamine, kasutamine materjalina) mitteefektiivseks ja mittesäästlikuks ressursikasutuseks. Jäätmete põletamine põhjustab ka õhu saastamist ja tekitab ohtlikke tahkeid jäätmeid (toksilist tuhka), mis omakorda nõuab käitlemist. Hoolimatult ära visatud pakend risustab keskkonda. 5. KAVANDATAVAD EESMÄRGID Kavandatavad eesmärgid peavad tagama jäätmealaste põhisuundade järgimise, milleks on: jäätmekoguste ja jäätmete ohtlikkuse vähendamine, jäätmete taaskasutamine, jäätmete keskkonnaohutu kõrvaldamine ja jäätmevedude optimeerimine. 5.1. Andmekogud Üleriigiliste ja maakondlike jäätmekavade koostamiseks ning täiendamiseks on vaja üksikasjalikku teavet jäätmete tekke, jäätmevoogude liikumise ja edasise käitlemise kohta. Keskkonnaregistri seaduse alusel lülitatakse jäätmeandmestik edaspidi keskkonnaregistrisse. Jäätmeandmestik sisaldab teavet tekkivate ja käideldavate jäätmete liigi, hulga ja päritolu, jäätmekäitlejate, jäätmetekitajate, jäätmevahendajate, jäätmelubade ja ohtlike jäätmete käitluslitsentside ning jäätmete riikidevaheliste vedude kohta. Keskkonnaregistris esitatakse jäätmeandmed jäätmekäitlejate, jäätmetekitajate ja jäätmevahendajate kaupa. Jäätmealase teabe aluseks on edaspidi keskkonnaministri 2002. aasta 11. jaanuari määrus nr 2 «Jäätmearuande vorm ja esitamise kord» (RTL 2002, 14, 174). Aruanne annab rohkem vajalikku teavet jäätmekäitluse planeerimiseks ja kontrollimiseks, lähtuvalt jäätmekäitluse põhisuundadest, samuti võimaldab see paremini täita kohustusi, mis tulenevad praegu eelnõu staadiumis olevast EL jäätmestatistika alasest määrusest. 5.2. Tööstusjäätmed Tööstusjäätmete vähendamisel tuleb põhirõhk asetada põlevkivi kaevandamise, põlevkivil põhineva keemiatööstuse ja soojus- ning elektrienergia tootmisega seotud jäätmete ja nende ohtlikkuse vähendamisele, kuna need moodustavad lõviosa Eestis moodustuvatest jäätmetest. Tähtis on põlevkivisektori kahjuliku keskkonnamõju vähendamine. 5.2.1. Kaevandusjäätmed Vältimine ja vähendamine Põlevkivi kaevandamisel on võimalik tekkivate (mineraalsete) jäätmete hulka vähendada, kui piirata karjääriviisilist kaevandamist ja suunata vahendid tänapäeva nõuetele vastava allmaakaevanduse tehnika muretsemisele. Sellega saavutatakse järgmist: • väheneb mineraalsete jäätmete (pealmaakaevandamisel eemaldatud katendi) teke ja loodusvarasid kasutatakse säästlikumalt; • parema tehnika kasutamisel vähenevad kaevanduskaod; • rikastamistehnoloogia täiustamisel väheneb aherainemägede isesüttimise risk. Võimaluseks on ka abimaterjalide asendamine keskkonnasõbralikema materjalidega, näiteks bioloogiliselt lagundatavad õlid hüdraulikas, jne. 5.2.2. Jõujaamades ja muudes põletusseadmetes tekkivad jäätmed 2009. aasta tuha keskkonnaohutu ladestamine 2009. aastaks peab põlevkivi kolde- ja lendtuha ladestamine ja prügilate keskkonnaseisund vastama tingimustele, mis on esitatud EL direktiivides ja vastavates Eesti õigusaktides. Nendeks õigusaktideks on saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus (RT I 2001, 85, 512; 2002, 61, 375) ja keskkonnaministri 2001. a 26. juuni määrus nr 34 «Nõuded prügilate rajamiseks, kasutamiseks ja sulgemiseks» (RTL 2001, 87, 1219) (edaspidi prügilamäärus). Eesmärk – muuta tuhk ohutuks jäätmeliigiks Põlevkivituha kogus jääb eeloleval perioodil arvatavasti samaks, seega põlevkivituhka tekib 5 miljonit tonni aastas. Euroopa jäätmeloendil põhineva jäätmeliikide ja ohtlike jäätmete nimistu järgi on põlevkivituhad ohtlikud jäätmed. Värskelt ladestatud tuha kõige olulisem ohtlik omadus on tugevalt leeliseline reaktsioon (pH >12). Elektrijaamade tuhaväljad (-mäed) koos selitusbasseinidega võtavad enda alla kuni 1500 ha. Koldetuha leeliselise reaktsiooni põhjustab tuha transpordiks kasutatav ringlussüsteemi vesi. Praegusel ajal on käimas uurimis- ja katsetustööd uue ja keskkonnasõbralikuma tuhaladestustehnoloogia väljatöötamiseks. See peaks tagama, et tekiks võimalikult vähe leeliselist vett ja tuhk muutuks mitteohtlikuks jäätmeliigiks. Jõujaamade lendtuha kasutamine Lendtuha taaskasutamise valdkonnad on jätkuvalt muldade lupjamine ja ehitusmaterjalide tootmine. Taaskasutamise maht on olnud viimastel aastatel väike ja selle mahu olulist suurenemist ei ole ette näha. Tuha taaskasutamise osatähtsus oli suur 1980. aastatel, mil seda kasutati laialdaselt muldade lupjamiseks Baltimaades ja Loode-Venemaal ning ehitusmaterjalide tootmiseks. 1998–1999. aastatel tehti Soome–Eesti koostööprogrammi raames töö « Eesti prügilate sulgemine ja järelhooldus. Eesti tööstus- ja energiatootmisjäätmete kasutamine prügilate kaitsekonstruktsioonides», mille raames analüüsiti üksikasjalikult lendtuha koostist. Kasutamine prügilate kaitsekonstruktsioonides Tuhka on võimalik kasutada prügilate kaitsekonstruktsioonide (põhja- ja katterajatiste) rajamisel. Selleks on vaja tuhka segada vanapaberi töötlusjäätmetega (värviärastusjäätmetega) ja segu vastava tehnoloogiaskeemi järgi paigaldada. Eelised on järgmised: • ei pea kasutama looduslikke materjale (savi); • väheneb (kuni 2 korda) kaitserajatise maksumus. 5.2.3. Põlevkivi termilise töötlemise jäätmed Võimalused kuni 2002. aastani. AS Viru Keemia Grupp Põlevkiviõli tootmise võtmeküsimuseks on tootmis- ja jäätmekäitlustehnoloogia muutmise võimalikkus ja otstarbekus. Ettevõttel tuleb selgitada, kas on võimalik toota põlevkiviõli nii, et oleksid täidetud keskkonnakaitse nõuded nii jäätmekäitluse kui ka muude keskkonda mõjutavate tegevuste osas. Kui ettevõtetel ei õnnestu tootmistehnoloogiat ning jäätmekäitlust muuta ja/või koostada neid eesmärke teeniv ammendav arengukava, on väga tõenäone, et ettevõtete tegevus tuleb lõpetada. Saastetasu seadusega (RT I 1999, 24, 361; 54, 583; 95, 843; 2001, 102, 667; 2002, 61, 375) tehti kuni 2002. aasta 1. jaanuarini poolkoksi ladestuskohtadele mööndusi ja rakendati väiksemaid koefitsiente, kui muude jäätmete ladestamisel. Saastetasu seaduse järgi on alates 2002. aasta 1. jaanuarist saastetasu ühe tonni veega käideldud põlevkivi poolkoksi ladestamise eest 99,2 krooni (varem 11,2 krooni) ja kuivalt ladestatud poolkoksi ladestamise eest 13,5 krooni. Põlevkiviõli tootmise jätkamisel on vaja lahendada jäätmete keskkonnaohutu ladestamine. Eesti elektrijaama energotehnoloogilise seadme jäätmed Euroopa Nõukogu jäätmete põletamise direktiivi 2000/76/EÜ rakendamiseks tuleb viia Eesti elektrijaama energotehnoloogiaseade (õlitehas) vastavusse direktiivis esitatud nõuetega. Põlevkivi termilise töötlemise jäätmete ladestamine Olenemata sellest, kas põlevkiviõli tootmist jätkatakse või mitte, tuleb sulgeda: • Kohtla-Järvel asuv poolkoksi ja teiste ohtlike jäätmete ladestuspaik; • Kiviõlis asuv poolkoksi prügila. Kohtla- Järve ladestuspaiga sulgemine eeldab Kohtla-Järvel asuvasse prügilasse reoveesette (pulbi) pumpamise lõpetamist, samuti puhastustöid jääkreostuse likvideerimiseks tootmisterritooriumil. Poolkoksi prügilate sulgemine läheb maksma 3 miljardit krooni Kohtla-Järve ja Kiviõli poolkoksi prügila sulgemise maksumus on esialgsete hinnangute alusel 3 miljardit krooni. See summa võib oluliselt muutuda, kui poolkoksi prügilate uuringu raames selgitatakse prügilate keskkonnaohtlikkus ja sulgemise alternatiivid. 5.2.4. Tsemendi- ja ehitusmaterjalitööstus AS Kunda Nordic Tsement Arvatavasti jääb tekkiva tsemenditolmu kogus lähiaegadel 100 000 tonni piiresse aastas. Muldade lupjamiseks kasutatav tsemenditolmu kogus võib veelgi suureneda, kuid sellele seab piirid põllumajanduslike kõlvikute pindala ja põllukultuuride kasvatamine. 5.2.5. Puidujäätmed Prognoos Lähiaastatel ei ole metsa raiemahtude vähenemist ette näha. Raie on aga esimene puidujäätmete tekke allikas. Puidujäätmete tekke prognoosimisel peab arvestama ka suureneva metsamaterjali kohapealse töötlemise (saetööstus jm) ja töötlemata puidu väljaveo vähenemisega, mistõttu puidujäätmete kogused võivad suureneda. Olukord võib muutuda kardinaalselt, kui Eestis taastatakse tselluloosi tootmine. Sel juhul paberipuidu väljavedu väheneb ja puidujäätmete loetellu lisanduvad tselluloosi tootmise jäätmed. Puidujäätmed Puidujäätmete käitlusalternatiivid on järgmised: • kompostimine koos reoveesette ja muude biolagunevate jäätmetega; • põletamine energia tootmise otstarbel (ka briketina). Ohtlikke aineid sisaldavate jäätmete põletamine peab toimuma vastavuses EL nõuetega (direktiiv 2000/76/EÜ). Eesmärk – tekke vähendamine ja taaskasutamine Eesmärgiks on puidujäätmete otsese ladestamise lõpetamine ja kui see on majanduslikult ning tehniliselt võimalik, siis ka juba ladestatud puidujäätmete taaskasutamine. Puidujäätmete tekke vähendamise ja taaskasutamise suunad (prioriteedid) on järgmised: • kadude vähendamine (st jäätmete – saepuru, pindade vähendamine) puidu töötlemisel ja parima võimaliku tehnika kasutamine sae- ja puidutööstuses; • peenpuidu töötlemine; • puidujäätmete kompostimine koos teiste biolagunevate jäätmetega ja reoveesettega; • puidujäätmete põletamine energia tootmiseks, eeldades et puidujäätmed ei ole segatud ohtlike jäätmetega (põletatakse nn puhtaid puidujäätmeid). Põletamisel peab järgima EL direktiivi 2000/76/EÜ nõudeid; • puidujäätmete kasutamine katendmaterjalina prügilate sulgemisel või karjääride rekultiveerimisel kas iseseisvalt või segatuna teiste materjalidega. Probleemid Oluliseks probleemiks puidujäätmete käitlemisel on kemikaalidega immutatud, või muul viisil ohtlike ainetega (laki-, värvi- või muu pinnatöötlusvahendiga) töödeldud puidujäätmed, mis liigitatakse ohtlikeks jäätmeteks, kuigi massi ja mahu poolest on nende jäätmete põhiosa puit. Neid jäätmeid ei ole võimalik põletada tavalistes põletusseadmetes, kuna tekivad ohtlikud lenduvad (näiteks orgaanilised) ühendid. 5.2.6. Ehitusjäätmed Betooni- ja kivimaterjalist ehitusjäätmeid (telliseid, paneele jm) on võimalik kasutada korduvkasutatavatena. Purunenud kivimaterjal leiab taaskasutamist põhiliselt täitena. Prügilates on ehitusjäätmed vajalikud nii ajutiste teede rajamiseks kui ka vahekihtide tegemiseks. Ehituspuidujäätmed on kasutatavad analoogiliselt puidutööstuses tekkivate jäätmetega. On ka teiste materjalide (klaasi, metalli, teatud plastikute) taaskasutamise võimalusi. Prognoos Arvatavasti jääb eeloleval perioodil nende jäätmete aastaseks tekkekoguseks umbes 300 000 – 350 000 tonni. Eesmärgid Ehitusjäätmed Eesmärgiks on ehitusjäätmete tekke vähendamine, tekkivate jäätmete taaskasutamise suurendamine, ohtlike jäätmete püsijäätmetega segunemise vältimine, taaskasutatavate materjalide kasutuse suurendamine. Vähendamise ja taaskasutamise eeldused peituvad eelkõige uusehituste projekteerimises ja planeerimises. Ehitus- ja lammutustöödel saab jäätmeid vältida ja vähendada mõistliku töökorraldusega jäätmete tekkekohas. Tuleb: • suurendada korduvkasutatavate materjalide kasutamist; • kasutada ehitustel korduvkasutatavaid materjale; • vähendada materjalide raiskamist (nt asjatut vigastamist) tööde kõikidel etappidel; • vähendada ohtlike ainete kasutamist, nt suurendada taaskasutatava taara kasutuselevõttu; • eraldada ja koguda ehituse kõigis järkudes tekkivad ohtlikud jäätmed; et tagada nende eraldi käitlemine, anda jäätmed üle ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omavale ettevõttele. Eraldi eesmärgina peab rõhutama kontrolli saavutamist ehitusjäätmete tekke üle, kuna osa ettevõtete tegevuses tekkivatest jäätmetest pannakse sageli tavalistesse prügikonteineritesse. Seda eriti väikeste ehitus- ja remondiettevõtete tegevuse käigus. Ehitusjäätmete käitlemise üldine korraldus sätestatakse kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjaga. Lammutusjäätmed Lammutusega tegelevates ettevõtetes on jäätmete taaskasutamise eesmärgid järgmised (osaliselt seda ka tehakse): • eraldada muudest jäätmetest olulist turuväärtust omavad materjalid seal, kus see on võimalik; • eraldada materjalid, mis võivad muuta lammutusjäätmed ohtlike jäätmete kategooriasse kuuluvaks; • eraldada materjalid, mis põhjustavad lammutusjäätmete edasisel töötlemisel ja kasutamisel probleeme ning kvaliteedi langust. Lammutustöödega kaasnevad tihti ka pinnase saastumine ja ohtlikud jäätmed. Lammutusjäätmete vähendamise ja taaskasutamise eelduseks on efektiivne töökorraldus jäätmete tekkekohas. Ehitus- ja lammutusjäätmete taaskasutamine On võimalik kasutada jäätmete materjali, kasutada jäätmeid teedeehituses, energia tootmiseks jne. Põhiliseks käitlusskeemiks on tekkivate jäätmete kohapeal sorteerimine ja järgnev taaskasutamine. Taaskasutatavate jäätmete kasutamisalad on järgmised: • sorditud jäätmete taaskasutamine otseses ringluses; • telliste, puidu ja praakdetailide kasutamine väikeehitiste juures; • jäätmete kasutamine suletavate prügilate kattematerjalina; • jäätmete kasutamine prügilate ajutiste teede ehitusel; • sorditud ja ohtlike lisanditeta puidujäätmete põletamine, kasutamine täitematerjalina ehitistes, kus ei ole esitatud kõrgeid kvaliteedinõudeid. 5.3. Olmejäätmed Olmejäätmete käitlemine on kõiki elanikke ja omavalitsusi hõlmav tegevus. Olmejäätmete käitlemisel tuleb peatähelepanu pöörata jäätmetekke vältimisele ning vähendamisele, taaskasutamise suurendamisele ning viimases järjekorras kõrvaldamisele, eriti ladestamisele. Olmejäätmete tekke prognoos Eestis on oodata olmejäätmete tekke kasvu. Näiteks praegu on paberi tarbimine alla 50 kilogrammi inimese kohta aastas. Prognoosi kohaselt kasvab paberi tarbimine aastani 2010 3–5% aastas. Olmejäätmete teiste fraktsioonide osas on andmed täpsema prognoosi andmiseks ebapiisavad. Arendamist vajab jäätmete liigiti sorteerimine, et tagada taaskasutus ja prügilasse ladestatavate jäätmete koguse vähendamine. Suunaks on keskkonnaohutute prügilate rajamine ja olemasolevate nõuetele mittevastavate prügilate sulgemine. Uute prügilate asukohavaliku, nende rajamise ettevalmistustööde ja ehitamisega on alustatud. 5.3.1. Segaolmejäätmete käitlus Käitlusskeem Olmejäätmete käitlussüsteemi arendamiseks on vajalik: • kõigi jäätmetekitajate haaramine teenindusvõrku; • kordus- ja taaskasutatavate jäätmete tagastussüsteemide laiendamine ja arendamine; • jäätmete taaskasutamise soodustamine: • jäätmete sorteerimine ja -töötlemine kohapeal; • jäätmete korduskasutamine, materjaliringlus, kompostimine, jäätmete nõuetekohane valikpõletamine; • ehitus- ja lammutusjäätmete eraldamine ja eelkõige nende kohalik kasutamine; • olmejäätmetest ohtlike jäätmete eraldamine; ohtlike jäätmete kogumise konteinerite omavalitsuste võrgustiku laiendamine: • ohtlike jäätmete kogumine väikeettevõtetest, töökodadest; • ohtlike jäätmete kogumine laboratooriumidest; • jäätmejaamade võrgustiku väljaarendamine; jäätmejaamas seatakse üles konteinerid taaskasutatavate jäätmete ja ohtlike jäätmete jaoks; sõltuvalt vajadusest korraldatakse jäätmete ümberlaadimine; • prügilate-jäätmekeskuste võrgustiku väljaarendamine. Jäätmekäitlus suuremates linnades • kogumispunktid taaskasutatavate materjalide – paberi, papi, plasti, klaasi jms kogumiseks; • aiajäätmete kogumine (ka haljastusettevõtetes) ja nende kompostimine ning komposti kasutamise korraldamine; • I etapp – jäätmete sorteerimine tekkekohas, eraldades biolagunevad jäätmed ülejäänud jäätmetest; • II etapp – jäätmekäitlemise arendamine jäätmekeskustes ja/või prügilates. Jäätmekäitlus maapiirkondades ja väikeasulates • maksimaalne biolagunevate jäätmete kohtsorteerimine ja nende kompostimine koduaias; • hõredalt asustatud piirkondades sobivasse kohta jäätmete kogumise konteinerite paigaldamine. Eraldi kogutud biolagunevaid jäätmeid saab kompostida jäätmekeskuses. Kvaliteetse komposti saamine on keeruline. See eeldab pikaajalist ja korrektset kohtsorteerimist, olmejäätmetest ohtlike jäätmete eraldamist ja jäätmekeskustes vastava tehnoloogia (jäätmete purustamise, sõelumise, separeerimise) rakendamist. Eesmärgid Olmejäätmehoolduse lähimad eesmärgid on järgmised: • stabiliseerida olmejäätmete teke aastas inimese kohta aastaiks 2005–2006; • suurendada olmejäätmete taaskasutamist (korduskasutamist, materjaliringlust, kompostimist); eesmärk on taaskasutada 30–40% jäätmetest; • suunata jõulisemalt jäätmete sorteerimist tööstuses, teeninduses ja ettevõtluses, et vähendada prügilasse suunatavate olmejäätmete kogust; • laiemalt propageerida ja suunata olmejäätmete sorteerimist kodumajapidamistes; • kindlustada olmejäätmete käitlemise teenusega kõik jäätmetekitajad, välja arvatud seal, kus vastava võrgustiku väljaarendamine ei ole majanduslikult otstarbekas: • haarata suvilapiirkonnad, aiandusühistud jm jäätmetekitajad jäätmete kogumissüsteemi; • vähendada olmejäätmete ohtlikkust; 2003. aastal viia lõpule kodumajapidamises tekkivate ohtlike jäätmete kogumisvõrgustiku rajamine. Direktiivi 1999/31/EÜ nõuded Olmejäätmete käitlemise eesmärkide püstitamise oluline alus on Euroopa Nõukogu direktiiv 1999/31/EÜ prügilate kohta ja prügilamäärus. Need õigusaktid käsitlevad ja mõjutavad prügilate rajamise, kasutamise ja sulgemise kaudu jäätmekäitluse süsteemi tervikuna, alates jäätmete tekkest kuni lõppkäitluseni välja. Biolagunevate jäätmete ladestamise vähendamine Võttes aluseks eelnimetatud direktiivi ja määruse, on eesmärgipüstitus järgmine: • alates 2003. aasta 1. jaanuarist võib prügilasse ladestada ainult töödeldud jäätmeid, mis vähendab jäätmete kogust ja nende ohtlikkust; • prügilasse ladestatavate olmejäätmete hulgas ei tohi olla biolagunevaid jäätmeid: • alates 2010. aastast üle 45 massiprotsendi; • alates 2013. aastast üle 30 massiprotsendi; • alates 2020. aastast üle 20 massiprotsendi. Kui võtta järgneva 10–15 aasta keskmiseks olmejäätmete tekkimise koguseks 500 000 tonni aastas, siis prügilatesse ladestatavate biolagunevate jäätmete osatähtsus oleks järgmine (tabel 14): Tabel 14. BIOLAGUNEVATE JÄÄTMETE SOOVITATUD LADESTAMISDÜNAAMIKA Aasta Olmejäätmete teke, tuhat tonni Biolagunevate jäätmete ladestamine, tuhat tonni Taaskasutatavate biolagunevate jäätmete kogus, tuhat tonni 2000 500 325–375 ~ 2010 500 225 100–150 2013 500 150 175–225 2020 500 100 225–275 Seega tuleb arvestada vajadusega tagada võimalused biolagunevate jäätmete kompostimiseks vajalikus mahus. Biolagunevate jäätmete ladestamise vähendamisel on oluline pakendi taaskasutamise suurendamine. 5.3.2. Olmejäätmete kõrvaldamine Peamiseks olmejäätmete kõrvaldamise viisiks on ladestamine prügilatesse, mis jääb valdavaks ka lähiaastatel. Kõrvaldatavate olmejäätmete kogused peaksid pidevalt vähenema seoses jäätmete taaskasutamise korraldamisega, näiteks sobivate jäätmete kasutamisega lisakütusena energia tootmisel, kompostimisega jne. 5.3.3. Jäätmekäitluskeskused ja prügilad Seni on pööratud põhitähelepanu prügilate arendamisele ja jäätmete ladestamisele. Edaspidi on prügilate baasil otstarbekas arendada välja jäätmekäitluskeskused. Jäätmekäitluskeskus on jäätmekäitluskoht, kus vastavalt piirkonna eripärale ja vajadusele toimub: • eelnevalt sorteeritud või sorteerimata jäätmete töötlemine; • taas- ja korduvkasutatavate jäätmete ning ohtlike jäätmete kogumine paigaldatud konteineritesse (ka väiketootjatelt); • kasutuskõlblike jäätmete (mööbli, kodumasinate, majatarvete, riietusesemete jms) kogumine ja jaotamine. Kuna piirkondlikud prügilad rajatakse tiheasustusaladest eemale, siis ei pea jäätmekeskused olema tingimata seotud ainult prügilatega. Selliste keskuste asukohavalikul ja rajamisel tuleb lähtuda otstarbekusest, võtta arvesse veokaugusi, elanikkonna paiknemist ja jäätmekeskuse potentsiaalset kasutamist. Suuremate linnade puhul on tõenäoliselt otstarbekas rajada linna piirides või vahetus naabruses jäätmekäitluskeskusi kas jäätmejaamana (taaskasutatavate jäätmete sortimine konteinerite baasil) või ümberlaadimisjaamana (olmejäätmete kokkupressimine eesmärgiga vähendada jäätmete mahtu enne prügilasse transportimist). Jäätmekäitluskeskuste väljaarendamine täpsustatakse maakonna jäätmekavaga. Probleemid on: • prügilate arendamisel arvestatakse sageli haldusjaotust (vald, maakond), mitte majanduse ega edasise haldamise aspekte; • puudub korrektne arenduskava ja kulude-tulude analüüs; • ei ole tehtud piisavat eeltööd teeninduspiirkonna ja käideldavate jäätmete koguse määramiseks; • seoses uue prügila rajamisega jäetakse vanad prügilad maha ja nende nõuetekohase sulgemisega ei tegeleta. 5.3.4. Tavajäätmeprügilate rajamine Seni on Eestis arendatud 8 prügilaprojekti. Nende põhjal on juba rajatud neli prügilat: Väätsa, Torma, Uikala ja Rakke prügila. Viimase konstruktsiooniline lahendus on lihtsustatud ja mõnes osas ei vasta nõuetele. Lähiajal on prügilate rajamise üldine skeem järgmine: • Eesti mandriosas arendada edasi prügilaprojekte (jäätmekäitluskeskusi), mille teeninduspiirkonnas tekib piisavalt jäätmeid; • prügilate programmi I etapis (kuni 2004. aastani) rajada I järk ja arendada tegevust Väätsa ja Uikala prügilas, Tallinna uues prügilas Jõelähtme vallas, Paikuse ja Torma prügilas; • 2002. aastal arendada Kagu-Eesti ja Loode-Eesti prügilaprojekte – valida asukoht, teha majandus- ja tehnilised arvestused. Eeltööd on tehtud Loode-Eesti prügila jaoks Ääsmäe piirkonnas (Saue vald). 2002. aastal koostatakse Kagu-Eesti prügila detailplaneering; • Saaremaal on otstarbekas jätkata Kudjape prügila kasutamist; • Hiiumaalt on võimalik jäätmete vedu mandrile, arvestades tekkivate jäätmete vähesust ja jäätmete taaskasutamise suurenemist. Kui osutub, et see ei tasu end ära, tuleb koostada prügilaprojekt ka Hiiumaa jaoks. Mõlema saare jaoks selgub lõplik variant vastavate uuringute ja maakonna jäätmekava koostamise käigus. Seni puudusid uute prügilate majandamise kogemused. Väätsa prügila käivitamise ja kasutamise kogemust saab edaspidi arvestada: • prügila asukoha valikul; • teeninduspiirkonna kujundamisel; • teeninduspiirkonna ja teeninduspiirkonnas jäätmekäitluse edendamise majandus-, sotsiaalsete ja tehniliste lahenduste optimeerimisel; • õigusaktidest ebakõlade kõrvaldamisel. Teeninduspiirkond Teeninduspiirkonna all mõistetakse ala, kus tekib praegu ja perspektiivsel perioodil selline kogus jäätmeid (nn kriitiline mass), mis kindlustab prügila normaalse majandamise ja aktsepteeritava jäätmekäitluse maksumuse. Prügilate rajamise maksumus Arvestades Paikuse, Uikala, Tallinna uue prügila I etapi ja nende tööks vajalike infrastruktuuride väljaarendamisega ning Kagu-Eesti prügila rajamise maksumusega, on vajalikud investeeringud prügilatesse aastatel 2002–2005 üle 600 miljoni krooni. Selles ajavahemikus tuleb valida ka Loode-Eesti prügila asukoht ja teha tasuvusuuringud. Samas tuleb teha kulutusi ladestamiseks suletud ja suletavate prügilate korrastamiseks keskkonnakaitse nõuete kohaselt. Prügila sulgemise maksumus sõltub prügila olukorrast ja keskkonnamõjust ning määratakse prügila sulgemiskavaga. Kuni nõuetekohaste piirkondlike prügilate võrgustiku väljaarendamiseni jäävad osa seni tegutsenud suurematest prügilatest ajutiselt tööle niinimetatud tugiprügilatena. Tugiprügila Tugiprügila otstarve ja toimingud on järgmised: • tugiprügila tegutseb jäätmete ladestuspaigana seni, kuni valmib uus prügila, mille teeninduspiirkonda see tugiprügila jääb; • tugiprügilasse võetakse vastu ümbruskonna jäätmed, mis seni viidi väikeprügilatesse; • tehakse ettevalmistustöid tugiprügila sulgemiseks; • vajadusel ja võimalusel korraldatakse tugiprügila edasine kasutamine nn jäätmejaamana. Sõltuvalt konkreetsetest oludest toimub jäätmejaamas: • jäätmete ümberlaadimine, taaskasutatavate ja ohtlike jäätmete kogumine ning biolagunevate jäätmete kompostimine; • ainult taaskasutatavate ja ohtlike jäätmete kogumine ja esialgne töötlemine. Perspektiivsete prügilate teeninduspiirkonnad, tugiprügilad ja võimalike jäätmejaamade asukohad on esitatud tabelis 15. Tabel 15. RAJATAVAD PRÜGILAD, TUGIPRÜGILAD JA JÄÄTMEJAAMAD Prügila I järk Teeninduspiirkond Tugiprügila Jäätmejaam Väätsa – 2000. a   • Järvamaa • Jõgevamaa lääneosa • Raplamaa idaosa • Viljandimaa põhjaosa • Harjumaa lõunaosa Mäepere Tapa Viljandi   Mäepere (Rapla vald), Tapa, Viljandi Paide ja Põltsamaa – ilma jäätmete ümberlaadimiseta Tallinna uus prügila (Jõelähtme prügila) – 2002. a • Tallinn • Harjumaa idaosa Pääsküla Kehra Pääsküla Kehra Uikala – 2001. a • Ida-Virumaa • Lääne-Virumaa Narva Rakvere Kiviõli Sillamäe Narva Rakvere Kiviõli Sillamäe Torma – 2001. a • Jõgevamaa idaosa • Ida-Viru lõunaosa Rakke Jõgeva – ilma jäätmete ümberlaadimiseta Paikuse – 2003. a • Pärnumaa • Viljandimaa lõunaosa Pärnu Abja Paluoja Kilingi-Nõmme Loode-Eesti prügila – asukoht 2006. a • Läänemaa • Harjumaa lääneosa • Raplamaa lääneosa Pullapää Tuula Märjamaa Paldiski Haapsalu Lihula Paldiski   Kagu-Eesti prügila – asukoht 2002. a • Võrumaa • Põlvamaa • Tartumaa • Valgamaa Räpo Laguja Aardlapalu Adiste Valga Võru Põlva Valga Tartu Saaremaa uus prügila (2005–2008) • Saaremaa Kudjape Neemi Maasi Hiiumaa uus prügila (2005–2008) • Hiiumaa Käina Kärdla Ettevalmistustööd on tehtud ka Viljandi maakonnas Ainja prügila jaoks, kuid see prügila jääb eemale suurematest jäätmetekke keskustest ja selle rajamine pole otstarbekas. Saartele (eriti Hiiumaale) prügilate rajamise otstarbekus tuleb otsustada majandusanalüüsi alusel maakonna jäätmekava koostamise käigus. Joonisel 8 on esitatud prügilate teeninduspiirkonnad. Jäätmejaamad On ilmne, et ilma jäätmejaamadeta ja jäätmete ümberlaadimiseta ei ole võimalik jäätmekäitlust Eestis tervikuna korraldada. Jäätmejaamad ei pruugi paikneda otseselt endistel tugiprügilatel, kuid kui arvestada tugiprügilate nõuetekohase sulgemise vajadust, on kasulik paigutada jäätmejaamad just sinna. Prügilate teeninduspiirkonnad, tugiprügilate ja jäätmejaamade asukohad määratakse lõplikult kindlaks maakondade jäätmekavadega. 5.3.5. Kompostimine Jäätmete kompostimise edasine arendamine sõltub komposti kasutamisvõimalustest, mis omakorda sõltuvad komposti kvaliteedist ja hinnast. Komposti kasutamine põllumajanduses on piiratud. Lähimas perspektiivis on kvaliteetse komposti saamine reaalne vaid reoveesette ja aiajäätmete ning puidujäätmete kui põhikomponendi baasil. Olmejäätmete biolaguneva osa kompostimine eeldab eraldi kogumissüsteemi laialdast juurutamist ja/või töötlusseadmete muretsemist. Üldiselt on kompostimise võimalused järgmised: • biolagunevate jäätmete kompostimine nende tekkekohas: • kõikide biolagunevate jäätmeliikide kompostimine koduaias koos kasutamisega kohapeal; • aia- ja pargijäätmete kompostimine haljastusettevõtte poolt; saadud komposti kasutamine linnade ja asulate haljastuses; • reoveesette kompostimine; • komposti kasutamine prügilate katmiseks või vahekihtide tegemiseks; selleks sobib ka madalama kvaliteediga kompost koos lisanditega (nn märja fraktsiooni aeroobne kompostimine + reoveesete + aiajäätmed). Komposti kasutamine on võimalik vanade karjääride rekultiveerimisel. Prügilate sulgemisel tuleb arvestada nende ümberkujundamise võimalust kompostimisjaamadeks. 5.3.6. Prügilate sulgemine EL direktiiv 1999/31/EÜ prügilate kohta ja selle alusel koostatud prügilamäärus esitab prügilate rajamise, kasutamise, sulgemise ja järelhoolduse nõuded. Nõuetele mittevastavatesse prügilatesse ei tohi jäätmeid ladestada. Alates 2009. aasta juulist ei ole lubatud jäätmeid ladestada prügilatesse, mis ei vasta nõuetele. Selle ajani võivad olemasolevad prügilad tegevust jätkata tingimusel, et nad ei ohusta keskkonda ega inimese tervist. Vastasel juhul peab need sulgema. Töö jätkamiseks peab prügila käitaja koostama prügila korrastamiskava. Prügilate sulgemine on pikaajaline protsess, mis peab olema kooskõlas üldiste jäätmekäitluse edendamise eesmärkide ja kehtestatud (kehtestatavate) nõuetega. Suuremate prügilate sulgemiseks ja järelhoolduseks tuleb koostada projekt. Prügilamääruses on kehtestatud nõuete kompleks prügilate sulgemiseks. Prügila kattekihtide osas annab prügilamäärus järgmised soovitused (kihid ülevalt alla): • kattepinnas ja muld >1 m; • drenaažikiht >0,5 m; • vettpidava pinnase kiht; • gaasipüüdekiht. Peab siiski rõhutama, et prügila sulgemine ei tähenda mitte ainult jäätmelademe katmist. Keskkonnateenistusel on võimalik prügilamääruses kehtestatud nõudeid lihtsustada juhul, kui prügilates tekkivat nõrgvett ei pea koguma ega puhastama või nõrgvesi ei tekita potentsiaalset ohtu põhja- ja pinnaveele ning pinnasele. Prügila sulgemise lahenduse lihtsustamise ja vastava otsuse vastuvõtmise aluseks on prügila potentsiaalse keskkonnamõju ja keskkonnariski hinnang. Joonis 8. Prügilate teeninduspiirkonnad Eestis on mitmed prügilad keskkonnateenistuste või omavalitsuste eestvõttel pinnasekihiga kaetud. Katmistöid on tehtud Läänemaal, Lääne-Virumaal, Tartumaal ja teistes maakondades. Lõppkatte tegemine vähendab oluliselt prügila keskkonnamõju, kuid ei tähenda veel alati prügila sulgemist. Pandivere veekaitsealal tehtud uuringud näitavad, et prügila keskkonnariski hindamiseks on vajalikud veel mõningad taustauuringud, mille põhjal saab arvutada optimaalseid keskkonnakulutusi. Prügilate sulgemine peab olema kooskõlas uute prügilate rajamise ja uue jäätmekäitlusskeemi juurutamise graafikuga. Eelkõige tuleb prügilad sulgeda piirkondades, kus on uus nõuetekohane prügila valmis. Väikeprügilad suletakse maakonna või piirkonna jäätmekavaga paikapandud ajakava alusel. Sulgemise maksumus – 850 mln krooni Hinnanguliselt on vanade tavajäätmete prügilate sulgemise maksumuseks 850 miljonit krooni. Selle maksumuse jagunemine maakonniti on antud punktis 7 (investeeringud). Prügilate sulgemise investeeringud kujunevad järgmiselt: • prügilad pindalaga üle 6 ha, kokku suletavat prügilapinda 90–100 ha, sulgemisel ühe ruutmeetri maksumus 500 krooni, kokku 450–500 miljonit krooni; • prügilad pindalaga 2–6 ha, kokku suletavat prügilapinda 60–70 ha, sulgemisel ühe ruutmeetri maksumus 300 krooni, kokku 180–210 miljonit krooni; • alla 2 ha suuruse pinnaga prügilad, kokku suletavat prügilapinda 150–160 ha, sulgemisel ühe ruutmeetri maksumus 50 krooni, kokku 75–80 miljonit krooni. 5.4. Ohtlikud jäätmed Ohtlike jäätmete üldkogus lähimate aastate jooksul ei muutu. Kui suurte põlevkivi põletamisel töötavate jõujaamade tootmise ja jäätmete käitlemise tehnoloogia muudetakse keskkonnasõbralikumaks, siis võib ohtlike jäätmete teket vähendada koguseliselt üle 90%. Samas suureneb mõningate käideldavate ohtlike jäätmeliikide arvestuslik kogus, mida praegu käideldakse kontrollimatult. Mitmesugustel põhjustel on mitmed jäätmeliigid (jäätmevood) ja nende käitlemine praegu kontrolli alt väljas. Seepärast oleks vaja: • uuesti läbi töötada aastaid tagasi püstitatud ohtlike jäätmete käitlemise kontseptsioon tervikuna, kuna mitmed esialgsed nn detsentraliseeritud jäätmetöötluse lülid (põletamine, füüsikalis-keemiline töötlemine) praegu ei teostu. Käsitleda on vaja ka Ida-Virumaal suurtes ettevõtetes tekkivaid jäätmeid – kas ja kui suures ulatuses seal tekkivaid ohtlikke jäätmeid üldisesse süsteemi haarata; • teha tekkivate ohtlike jäätmete inventuur ja korrastada andmebaasid, lähtudes viimastel aastatel kehtestatud õigusaktidest, eelkõige Vabariigi Valitsuse määrusest Euroopa jäätmeloendil põhineva jäätmeliikide ja ohtlike jäätmete nimistu kehtestamise kohta; • hinnata väiketootjate, laborite jm poolt tekitatud ohtlike jäätmete kogused; • inventariseerida seni ettevõtetesiseselt ladustatud ohtlikud jäätmed; • hinnata jääkreostuse ohtlikkust igas konkreetses asukohas ja otsustada selle edasise käitlemise vajadus. Ohtlike jäätmete inventariseerimisel ei saa ainult piirduda jäätmetekitajate poolt deklareeritud jäätmekoguste ja jäätmeliikidega. Valikuliselt tuleb teha kontrolluuringuid. Eesmärgid Ohtlike jäätmete käitlemise korrastamise lähimad eesmärgid on järgmised: • võtta kontrolli alla kõik põhilised ohtlike jäätmete vood ja kindlustada nendele keskkonnaohutu ja majanduslikult põhjendatud käitlus; • tagada ohtlike jäätmete keskkonnaohutu käitlustehnoloogia järkjärguline juurutamine; • moodustada 2004. aasta alguseks kodumajapidamistes ja väiketootmises tekkivate ohtlike jäätmete kogumise võrgustik (nn maakonnakonteinerid, bensiinijaamades asuvad konteinerid jm). Täpsema riikliku tegevuskava ohtlike jäätmete osas annab Keskkonnakonsult OÜ poolt koostatud Ohtlike jäätmete arengukava I etapp, 2001 ja selle järgnevad etapid. 5.4.1. Vanaõli Eesmärk Keskkonnaministri määrus Vanaõli käitlemise kord sätestab kontrolli saavutamise vanaõli tekke ja edasise käitlemise (kogumise, taaskasutamise, põletamise) üle. Keskkonnaohtlikkuse vähendamiseks tuleb pöörata tähelepanu: • raskmetalle ja muid kahjulikke aineid sisaldavate õlide asendamisele vähemohtlike õlidega ning kohalikul biolaguneval toorainel põhinevate õlide kasutuselevõtmisele eelkõige metsa- ja põllumajanduses; • vanaõli regenereerimise võimalusele; • asjaolule, et vanaõli võib põletada vaid jäätmeluba, ohtlike jäätmete käitluslitsentsi ja välisõhu saasteluba ning erisaasteluba omav põletusseadme valdaja, kes peab tagama ja tõestama (teostama omaseiret ja dokumenteerima) põletusseadmest välisõhku eralduvate saasteainete piirväärtuste taseme. Põhiline mineraalõli töötlemismeetod on selle põletamine, millele vajaduse korral eelneb töötlus (separeerimine jm). Umbes pool sellest kogusest põletatakse tekkekohas – kohalikes katlamajades või ka muudes küttekolletes, kus selleks sageli puuduvad eelnimetatud load ja litsents. Seega on vaja tagada ohtlikke aineid sisaldavate õlide kontrollitud käitlemine. Sellest lähieesmärk on välja selgitada ka sadamate vanaõli ja pilsivete käitlusvõimsuste vajadused. Võimalused Vanaõli võimalikeks käitluskohtadeks on Narva Õlitehas, AS Kunda Nordic Tsement ja AS Epler & Lorenz põletustehas. Põlevkiviõlijäätmete (ka fenoole sisaldavate jäätmete) käitlus on võimalik Viru Õlitööstus AS-is. Seda juhul, kui tehnoloogia tervikuna viiakse Viru Õlitööstuses vastavusse keskkonnanõuetega. Põlevkiviõli tootmisjäätmete, sealhulgas fuusside, vanaõlide ning teiste põletamist vajavate vedeljäätmete taaskasutamine energia saamiseks toimub ASi Kunda Nordic Tsement tsemendiahjudes. 5.4.2. Halogeene sisaldavad õlijäätmed Võimalus Halogeene sisaldavate õlijäätmete ja pestitsiidijäätmete käitlemist on kulude optimeerimiseks mõistlik arendada koos teiste ohtlike jäätmete käitlemisega. Halogeene sisaldavad õlijäätmed saab taaskasutada koospõletamise teel ASi Kunda Nordic Tsement tsemendiahjudes. Üheks võimalikuks pestitsiidijäätmete käitlusviisiks on koospõletamine või tuhastamine spetsiaalsetes põletusseadmetes, mis vastavad õhusaaste vältimise nõuetele. Enne lõppkäitlemisele saatmist tuleb vastavad jäätmed koguda ja keskkonnaohutult ladustada. 5.4.3. Polüklooritud bifenüülid (PCBd) Polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCBd ja PCTd) sisaldavate jäätmete osas tuleb järgida inventariseerimise ja keskkonnaohutu kõrvaldamise nõudeid, mis on esitatud keskkonnaministri 19. juuli 1999. a määruses nr 71 Polüklooritud bifenüüle ja polüklooritud terfenüüle sisaldavate jäätmete käitle mise kord (RTL 1999, 116, 1537). 5.5. Pakend ja pakendijäätmed Pakendi- ja pakendijäätmealaste eesmärkide püstitamisel on lähtutud: • Euroopa Liidu ja Eesti jäätmekäitluse korraldamise üldistest põhimõtetest; • õigusaktidest ning nendes esitatud ja nendest tulenevatest nõuetest, tähtaegadest ja eesmärkidest; • pakendi- ja pakendijäätmehoolduse olukorrast ja probleemidest. Õigusaktidega kehtestatud taaskasutamise eesmärkide täitmise tähtajad määravad ka pakendi- ja pakendijäätmealase tegevuskava vaheetapid: • pakendiseadusega seatud taaskasutusmäärade saavutamise; • 2006. aasta 30. juuniks Euroopa Liidu pakendidirektiiviga kehtestatavate uute taaskasutusmäärade saavutamise. Pakendiseaduse prioriteedid Pakendiseadus kehtestab prioriteetseks tegevussuunaks eelkõige jäätmete vältimise ja tekkivate jäätmekoguste ning nende ohtlikkuse vähendamise, pakendi ringluse ja pakendijäätmete taaskasutamise edendamise ning kehtestatud sihtarvude täitmise. Lisaks sätestab pakendiseadus nõuded raskmetallide sisalduse kohta pakendites, samuti pakendi valmistamise, kasutamise, märgistamise ning pakendialase informatsiooni kogumise, levitamise ja teabesüsteemi kohta. Pakendi taaskasutamise sihtarvud Vastavalt EL pakendi ja pakendijäätmete direktiivile peab Euroopa Komisjon pakendidirektiivi rakendamise tulemused üldistama ja esitama ettepanekud uute pakendi taaskasutamise määrade kehtestamiseks järgmiseks viieks aastaks. Euroopa Komisjoni ettepanek pakendi ja pakendijäätmete direktiivi täiendamiseks, sh pakendijäätmete taaskasutamise sihtarvud 2006. aasta 30. juuniks, on praegu Euroopa Parlamendi ja Nõukogu protseduurilises menetluses. Oodata on pakendijäätmete taaskasutamise määrade suurendamist ja eraldi määrade kehtestamist pakendimaterjali liikidele (klaas, paber ja papp, metall, plast). Kavandatud eesmärgid Kavandatud pakendi- ja pakendijäätmealased eesmärgid: • vältida ja vähendada kasutatud pakendist jäätmete moodustamist; • soodustada pakendi või pakendimaterjali ringlust või taaskasutamist muul viisil, mis tagaks pakendijäätmete taaskasutamise pakendiseaduses ettenähtud mahus; • vähendada pakendi ja pakendijäätmete ebasoovitavat (kahjulikku) mõju inimesele ja keskkonnale; • ühtlustada pakendi ja pakendijäätmete käitlemise nõuded rahvusvaheliste nõuetega. 5.5.1. Pakendi ja pakendijäätmete vältimine ja vähendamine Pakendi taaskasutamismäära – 50% pakendijäätmete kogusest – ei suudetud 2001. aasta juuniks täita. Praegu taaskasutatakse pakendijäätmetest hinnanguliselt 15%. Vastavalt pakendiseadusele pidi 2001. aasta 30. juuniks pakendijäätmete taaskasutamine moodustama vähemalt 50% kogumassist. Seda sihtarvu ei suudetud saavutada. Kõige lähem eesmärk on tegevussuundade ja reaalsete abinõude kavandamine kõiki pakendijäätmeid hõlmava üleriigilise pakendijäätmete taaskasutamise süsteemi loomiseks ning uute taaaskasutamise sihtarvude väljatöötamine, seda vastavuses kavandatavate EL sihtarvudega. Teine eesmärk on pakendi ja teiste jäätmete taaskasutamise programmide (sihtarvude) ühtlustamine. Eesmärk aastaks 2006: peatada pakendijäätmete koguse kasv. Kuna jäätmepoliitika prioriteetideks on eelkõige jäätmete tekke vältimine ja jäätmekoguse vähendamine, tuleb rohkem tähelepanu pöörata pakendile kui potentsiaalsele jäätmetekke allikale. 5.5.2. Pakendi ja pakendijäätmete taaskasutamine Prioriteetsuselt järgmiseks sammuks on pakendi ja pakendijäätmete taaskasutamine. Ladestamine prügilatesse pakendi lõplikuks kõrvaldamiseks oleks alles viimane võimalus. Pakendi ja pakendijäätmete taaskasutussüsteemi rakendamine aastaks 2004 Pakendiseadusega kehtestatud eesmärkide saavutamiseks on esmaülesanne kogumis- ja taaskasutussüsteemi rakendamine, mis hõlmaks kõiki pakendeid ja tagaks sel viisil pakendijäätmete taaskasutusmäärade täitmise. Kõiki pakendeid hõlmav pakendi ja pakendijäätmete taaskasutussüsteem tuleb rakendada aastatel 2002–2003. Prioriteetsed suunad Esmatähtsad eesmärgid on: • erinevate majandus- ja organisatsiooniliste meetmete rakendamise võimaluste läbivaatamine ning pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi loomine ja rakendamine, mis hõlmaks kõiki pakendeid ja tagaks sel viisil edaspidi pakendijäätmete taaskasutusmäärade täitmise; • ettevõtete, elanikkonna ja omavalitsuste kaasamine pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi korraldamisse; • järelevalve ja kontrolli tugevdamine pakendi-, pakendijäätme- ja jäätmealaste õigusaktide täitmise üle ning eri ametkondade sellealaste tööde koordineerimine; • korrastatud teabesüsteemi arendamine tõeste pakendi-, pakendijäätme- ja taaskasutusandmete saamiseks. 5.6. Reoveesete Reoveesette käitlemisel on vaja lähtuda: • praegu ja tulevikus tekkivast reoveesette kogusest; • vanadesse biotiikidesse kuhjunud sette kogusest. Vastavalt keskkonnategevuskavale tuleb välja töötada Eesti reoveesette käitlusstrateegia. Keskkonnaministeeriumi tellimisel on AS Vetepere 2000. aastal teinud uurimis-arendustööd «Reoveesette käitluse inventuuri teostamine Eestis» ja «Eesti reoveesette raskmetallisisalduse uuringud». Tööde tulemusi on edasi arendatud töös «Reoveesette käitlemise, kasutamise ja kahjustamise parima võimaliku tehnika (tehnikate) väljaselgitamine» (PIC Eesti AS, 2001). Uuringute eesmärk oli reoveesetete käitlemise, kasutamise ja likvideerimise keskkonnaohutute ja kohalikele tingimustele majanduslikult vastuvõetavate tehnoloogiate väljatöötamine ja tutvustamine, et neid saaks aluseks võtta reoveesette käitlemise korraldamisel. Eesmärk 2006. aastal Võtta kasutusele põllumajanduses, rekultiveerimisel või haljastustöödel vähemalt 50% reoveesettest. 5.7. Jääkreostus Jääkreostuse allika õiguslik määratlemine Jäätmeseaduse § 49 sätestab jäätmetest põhjustatud keskkonnareostuse likvideerimise nõuded, mille kohaselt ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmed kõrvaldab ja nendest põhjustatud keskkonnareostuse likvideerimise korraldab keskkonnajärelevalve asutuse ettekirjutuse alusel reostuse tekitaja oma kulul või asendustäitmise korras kohalik omavalitsus asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud (RT I 2001, 50, 283; 94, 580) alustel. Jäätmetega seoses on eelöeldu rakendatav. Kuid reostust võivad põhjustada ka ained, mis jäätmeseaduse tähenduses ei kuulu jäätmete mõiste alla, näiteks tooraine, materjalid jne. Reostuse ennetamiseks peab ainete omanik need määratlema. Juhul kui tegemist on toorainega või tootmisprotsessi abivahenditega, siis tuleb neid käidelda ohutult, vältides nii töökeskkonna reostust kui keskkonnareostust üldse, ja järgida kemikaaliseadust ning selle alamakte. Reostuse ennetamiseks ja nn värske reostuse likvideerimiseks tuleb arvestada ka teiste õigusaktide asjakohaseid sätteid, eelkõige asjaõigusseaduses (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509; 2001, 34, 185; 93, 565; 2002, 47, 297; 53, 336)), karistusseadustikus (RT I 2001, 61, 364; 2002, 44, 284; 56, 350; 64, 390), keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduses ja nende rakendusaktides esitatud nõudeid. Ka saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus käsitleb pinnasereostuse ennetamist ja tekkinud reostuse likvideerimist. Jääkreostuse likvideerimise programm Jääkreostuse probleemide edasiseks lahendamiseks ja hüljatud jäätmete käitlemiseks on vaja koostada ja ellu viia programm, milles on oluline: • likvideerida (lokaliseerida) saastunud pinnas ja hüljatud jäätmed seal, kus see on hädavajalik (on olemas oht saasteainete levikuks ümbritsevasse keskkonda – põhja- või pinnasevette või välisõhku; on vajalik tagada ohutsoon sanitaarkaitseliste tingimuste tagamiseks); • koguda kokku, puhastada, ladustada veel suhteliselt kompaktses konditsioonis (mahutites, hoidlates) olevad ohtlikud jäätmed, millega ennetatakse hilisem, tunduvalt kallim laialivalgunud jäätmete likvideerimine (eriti oluline hüljatud objektide puhul); • jätta jääkreostus kõrvaldamata seal, kus tegevus ei anna tulemust, näiteks kui ümbruskond kannatab suure reostuse all ja mõne aja pärast on puhastatud ala uuesti reostunud. Siin võib kaaluda reostuse lokaliseerimist. Jääkreostus tuleb likvideerida seal, kus see ohustab otseselt inimeste tervist, on suure keskkonnariski allikaks, muudab mõttetuks teiste projektidega tehtavad kulutused infrastruktuuri arendamiseks või keskkonnaseisundi parandamiseks (hoidmiseks). Esmase tähelepanu alla tuleb võtta Ida-Virumaa. Keskkonnaministeeriumi tellimisel valmis 2001. aastal töö «Ida-Virumaa jääkreostuse ohutustamise alternatiivid ja kontseptsioon». 2002. aasta märtsis valmis Ida-Virumaa jääkreostuskollete likvideerimise tegevuskava ja jäätmekava (koostaja AS Maves), mis määratleb selle piirkonna keskkonnaseisundi parandamise ja jäätmekäitluse korrastamise suunad ja meetmed. Tuleks üle vaadata ka juba koostatud ettevõtete jäätmekavad. Kohaliku omavalitsuse ülesanded Kuna inventariseeritud jääkreostuse objektide hulgas on hüljatud objekte (mahajäetud ja purustatud katlamaju, naftasaaduste ja teiste ohtlike ainete hoidlaid, tegevuse lõpetanud ettevõtete ladusid, vanu tanklaid, asfaltbetooni tehaseid, prügilaid jne, kus on ladestatud nii olme- kui tööstusjäätmeid), siis nende likvideerimise kohustus lasub omaniku puudumisel kohalikul omavalitsusel. On vajalik nende objektide inventariseerimine ja võimalusel reostuse likvideerimine või selle leviku piiramine. Objektide võõrandamisel on oluline jälgida keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadust. Keskkonnaauditeerimise käigus tuleb määrata jääkreostus, selle ulatus ja kaasnevad kulud. Kellele jääb jääkreostuse likvideerimiskohustus, kas uuele või endisele omanikule, tuleb fikseerida võõrandamislepingus. See on oluline just kinnis- ja vallasvara soetamise puhul omavalitsuse ja riigi huve silmas pidades. 5.8. Vanarehvid Nõue 2006. aasta juulist on Euroopa Liidu prügiladirektiivist 1999/31/EÜ ja prügilamäärusest lähtudes vanarehvide ladestamine prügilatesse keelatud. Vahendid Vanarehvide käitlemiseks on vaja luua majanduslikud ja tehnilised tingimused ja eeldused. Keskkonnakaitse seisukohalt vastuvõetavaid ja rahvusvaheliselt üheselt tunnustatud lahendusi senini pole. Vanarehvide kasutusvõimaluseks on nende põletamine, rehvide materjali taaskasutamine toodanguna või kummidest õli tootmine. Eestis võiks rehve põletada Kunda Nordic Tsement ASi pöördahjudes. Uuritakse rehvidest õli tootmist ning rehvide materjali korduskasutust. Eesmärk Jälgida tuleks teaduse ja tehnika arengut ning igal juhul nende tegevuste rakendamise eel kummitoorme kasutamisele läbi viia keskkonnamõju hindamine. 5.9. Romusõidukid EL direktiiv 2000/53/EÜ Euroopa Parlamendi ja Nõukogu romusõidukeid käsitleva direktiivi 2000/53/EÜ põhimõtted on järgmised: • tootja vastutuse rakendamine; sõidukid tuleb projekteerida, konstrueerida ja ehitada nii, et romusõidukeid saaks hiljem keskkonnaohutult taaskasutada; • vanade sõidukite käitlemisel tuleb tagada keskkonnaohutus; • tuleb kehtestada nõuded romusõidukite kogumise ja töötlemise ettevõtetele ja seadmetele. Alates 2006. aasta 1. jaanuarist peab 80–85% romusõidukite massist olema taaskasutatav. Enne 1980. aasta 1. jaanuari toodetud sõidukitele on sihtarvud mõnevõrra väiksemad. Eesmärk Lähieesmärk on lõpetada olemasoleva olukorra analüüs ja sellest lähtuvalt kavandada meetmed romusõidukite direktiivi rakendamiseks. Saksa ja Eesti Keskkonnaministeeriumi vahelise kokkulepe kohaselt koostatakse see kava Saksa ekspertide kaasabil. Uue Euroopa jäätmeloendi kohaselt, mille nõuded jõustuvad Eestis 2002. aastal, kuuluvad romusõidukid ohtlike jäätmete hulka. Seega peaks autolammutustöökojad omama dokumenti, mis annavad õiguse ohtlike jäätmete käitlemiseks. Võimalused Romusõidukitega seotud probleemide lahendamiseks tuleks piirata ka vanade autode Eestisse toomist ja karmistada tehnilisi nõudeid. 5.10. Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmed Eestis ei ole seni elektri- ja elektroonikaseadmetega seotud probleemi oluliselt teadvustatud. Nimetatud jäätmete, eriti vanade arvutite ja teiste elektrimasinate käitlemisega tuleb lähiaastatel tõsiselt tegelema hakata, juhindudes vastuvõetavast EL direktiivist elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta. EL direktiivi eelnõu kohaselt vastutab jäätmete kogumise ja käitlemise eest nende seadmete tootja. EL direktiivi põhisuunad EL elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi eelnõu põhimõtted on järgmised: • tootja vastutus alates juba toote kavandamisest: tootja vastutab, et toote olelustsükli lõppedes oleks võimalik toodete jäätmete keskkonnaohutu käitlemine; • tuleb tagada elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete eraldi kogumine; • tuleb tagada nende keskkonnaohutu lõppkäitlus. Eesmärk Tuleb korraldada elektri- ja elektroonikajäätmete koguste tekke uuringud ja analüüs, töötada välja jäätmekäitluse korraldamise meetodid ja need rakendada. Oluline roll lasub siin nii hulgi-, kui jaemüüjatel ning remonditöökodadel, aga ka kohalikel omavalitsusel, kes praegu korraldavad suuremate kodumasinate kogumist ja käitlemist. Praktikas võib prognoosida vabatahtlike kollektiivsete võrkude teket, analoogiliselt pakendijäätmete kogumise ja käitlemise skeemidega. Selliste skeemide, kus jäätmete kogumist ja käitlemist korraldab selleks asutatud mittetulundus- või äriühing, tuleb ka Eesti tingimustes soosida. Teatud roll on siin omavalitsustel, kes praegugi tegelevad suurte majapidamisjäätmete (mille koosseisus on märkimisväärne osa elektriseadmete ja elektroonikajäätmeid – külmikuid, elektripliite, boilereid jms), kogumise korraldamisega. 5.11. Haiglajäätmed Prognoos Haiglajäätmete kava koostamise käigus tehtud prognoosi kohaselt spetsiifiliste haiglajäätmete kogus ei suurene. Eesmärk Tuleb lõpetada spetsiifiliste haiglajäätmete ladestamine prügilatesse, rajada selleks haiglajäätmete põletustehas või alternatiivse variandina paigaldada piirkonnahaiglate juurde autoklaavid ja käivitada kogumissüsteem. Eeldused selle eesmärgi täitmiseks on olemas, kuna paljudes raviasutustes tehakse haiglajäätmete kohtsorteerimist. Vastavalt prügilamäärusele tuleb välistada nakkusohtlike jäätmete ladestamine prügilatesse. Prügilamääruse kohaselt on lubatud tervishoiul ja sellega seotud uuringutel tekkivaid nakkusohtlikke jäätmeid ladestada prügilasse kuni 2004. aasta lõpuni tingimusel, et neid on nakkusohu vältimiseks eelnevalt töödeldud. Eesti ja Taani Keskkonnaministeeriumi koostööprogrammi raames valmis 2001. aasta sügisel projekt « Eesti haiglajäätmete kava koostamine». Projekti eesmärk oli parima haiglajäätmete käitlemislahenduse leidmine koos rakendamise programmiga. Programm hõlmab jäätmete kogumist, transporti ja lõppkäitlemist. 5.12. Ravimi- ja laborijäätmed Eesmärk Koos haiglajäätmete käitlemissüsteemi loomisega tuleb lahendada, vähemalt osaliselt, ravimi- ja kemikaalijäätmete käitlemine. Tuleb lõpetada laborijäätmete suunamine kanalisatsiooni. See oleks üks laborite sertifitseerimise tingimusi. Jäätmete käitlemise eelduseks on ohtlike jäätmete kogumisvõrgustiku laiendamine üle terve riigi. 5.13. Põllumajandusjäätmed Euroopa Liidus on keelustatud liha- ja kondijahu kasutamine. Loomakasvatussaaduste müümiseks Euroopa Liidu turul peab olema korraldatud ohtlike loomsete jäätmete kogumine ja rajatud atesteeritud jäätmetöötluskeskused. Praegu Eestis loomsed jäätmed maetakse või töödeldakse liha-kondijahuks. 2002. aastal matmispaigad, mis ei vasta nõuetele, suletakse. Eesmärgid Eestisse kavatsetakse rajada loomsete jäätmete jäätmekäitlustehas, mis peaks valmima 2002. aasta lõpuks. Tehase aastane töötlemisvõimsus on 6600 – 10 000 tonni. Tehas hakkab tööle 12–16 tundi ööpäevas ja annab täistöökohaga tööd 10 inimesele. Investeeringute kavandatud maht on 76 miljonit krooni. Põllumajanduses tekkivad muud jäätmed tuleb integreerida vastavate jäätmete käitlussüsteemi (näiteks kile kasutamine pakendijäätmete kogumise ja kasutuse süsteemi jne). 5.14. Jäätmekäitluse integreerimine Jäätmekäitluse integreerimise all mõistetakse jäätmekäitluse toimingute ühendamist ja koostoimimist. Integreerimise vajadus Integreerimise vajadus on seotud püstitatud majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakaitse eesmärkide saavutamise efektiivsusega. Integreerimisvajadus on tingitud Eesti omapärast (näiteks asustuse hajutatusest ja jäätmeliikide käitlustehnoloogiatest). Hajutatusest tingituna on teatud jäätmeliikide tekke- ja käitluskoha vahelised vahemaad suured, tekkivad jäätmekogused aga väikesed, mistõttu transpordikulud ja kaasnevad keskkonnakahjud on suured. Teiseks oluliseks teguriks on see, et jäätmekogused ei ole piisavad suurte komplekssete jäätmekäitlustehaste rajamiseks. Integreerimine on võimalik nii teatud jäätmekategooria või -liigi, näiteks olmejäätmete, käitlemiseks kindla eesmärgiga kui ka erinevate jäätmeliikide kooskäitlemiseks. Võimalused Integreerimise võimalused on järgmised: • eri liiki jäätmete koostransportimine; • olemasolevate ettevõtete kasutamine teatud liiki jäätmete käitlemiseks (näiteks vanarehvide põletamine Kunda Nordic Tsement AS; vanaõlide regenereerimine); • keskkonnanõudeid (ka EL jäätmete põletamise nõudeid) järgiv jäätmete kasutus energia tootmiseks; • reoveesette kompostimine koos puidujäätmetega; • prügilagaasi kasutamine energia tootmiseks; • haiglajäätmete, veterinaarasutustes tekkivate jäätmete ja teatud liiki ohtlike jäätmete kooskäitlemine nõuetele vastavas põletusseadmes; • integreerimine teiste riikide jäätmekäitluse võimalustega. Ohtlike jäätmete käitlussüsteemi kavandamisega 90. aastate alguses pandi alus ohtlike jäätmete jäätmekäitluse integreerimisele teiste jäätmeliikide käitlemisega. Vajalikud eeldused Integreerimise eeltingimuseks on selle organisatsiooniline, seadusandlik ja materiaalne kindlustamine. Organisatsioon peab tagama valla, maakonna, piirkonna ja üleriigilise jäätmekava rakendamise, mis omakorda eeldab selle protsessi osapoolte (omavalitsused, maavalitsused, riigiasutused, jäätmekäitlejad, ettevõtted) ühistegevust. 6. JÄÄTMEKÄITLUSE VÕIMALUSED JA TEGEVUSED, EESMÄRKIDE SAAVUTAMISE VAHENDID Käesolev peatükk kirjeldab jäätmekäitluse eesmärkide realiseerimise vahendeid ja meetmeid: • jäätmekäitlusmenetluse valik; • jäätmekäitluskohtade ja -seadmete võrgustiku paigutus; • erimeetmed ohtlike ja muude oluliste jäätmete käitlemiseks; • keskkonna- ja tervisekaitse meetmed ning nende tehnoloogilised vahendid; • meetmete rakendamise eeldatav maksumus. 6.1. Ohtlike jäätmete käitlemine Olemasoleva süsteemi edasiarendus Selleks, et võtta kontrolli alla kõik põhilised ohtlike jäätmete vood ja tagada nende keskkonnaohutu ning majanduslikult põhjendatud käitlemine on vaja: • teha ohtlike jäätmete inventuur, mis käsitleb nii tekkivaid kui ka ettevõtete territooriumidel olevaid ohtlikke jäätmeid; • teha sadamates tekkivate ohtlike jäätmete inventuur ja prognoos; selgitada sadamate võimalused ohtlike jäätmete käitlemiseks; • saastunud pinnase ja hüljatud jäätmete programmi koostamine; • andmebaaside korrastamine. Ohtlikud jäätmed kodumajapidamistest 2004. a alguseks Ohtlike jäätmete konteinerite võrku on arendatud ebaühtlaselt. Kõige paremini on nimetatud võrguga kaetud Pärnu, Rapla ja Viljandi maakonnad. Paigaldatud kogumiskonteinerite maht on sageli suur ja maksumus kõrge – 70 000 – 80 000 krooni. Ohtlike jäätmete kogumise seniseid kogemusi arvestades (alates 1997. aastast) piisaks väiksematest konteineritest, maksumusega 35 000 – 40 000 krooni. Eesmärgiks on: • tagada ohtlike jäätmete keskkonnaohutu käitlustehnoloogia järkjärguline juurutamine; • laiendada kodumajapidamistes ja väiketootmises tekkivate ohtlike jäätmete kogumise võrku (nn omavalitsuste konteinerid, bensiinijaamade kogumispunktid, kogumisringid); täiendada võrku Kagu-Eestis, Ida-Virumaal, Ida-Harjumaal; • arendada välja Tartu ja Pärnu kogumiskeskused; • juurutada haiglajäätmete käitlemissüsteem. Ohtlike jäätmete põletamine Ohtlike jäätmete detsentraliseeritud käitlusssüsteemis, kus on arvestatud ka Kunda Nordic Tsement ASi ja Narva Õlitehase võimalustega, ei saa keskkonnaohutult käidelda kõiki tekkivaid ohtlikke jäätmeid. Reaalne võimalus on arendada ohtlike jäätmete ja spetsiifiliste haiglajäätmete kooskäitlemist. Eraldi tuleb käsitleda selliste ohtlike jäätmete käitlemist nagu: • taimekaitsevahendid ja eelnevatel aastatel kogutud sarnased jäätmed; • halogeene sisaldavad jäätmed; • ravimijäätmed ja kemikaalide jäätmed. Nimetatud jäätmete käitlemiseks on teiste meetodite kõrval vajalik kasutusele võtta põletamine kehtestatavatele nõuetele vastavates põletusseadmetes koos olemasoleva kogumissüsteemi ajakohastamisega. Lisaks kodumaisele käitlemisele tuleb võimaluste puudumise korral vastavalt Baseli konventsioonile otsida ohtlike jäätmete käitlemisvõimalusi naabermaadest keskkonnakaitsealase koostöö raames. Jäätmete kasutamine energia tootmiseks Olmejäätmete kasutamist energia tootmiseks on eelkõige uuritud võimaliku alternatiivse kütusena taastumatute energiakandjate asendamiseks, seda eriti elektri- ja soojusenergia koostootmisjaamade arendamisel. Energiaallikana juba kasutatakse puidujäätmeid. Energia tootmiseks on võimalik kasutada ka paberit, pappi ja teatud liiki plastikut, samuti olmeprügi. Samas tuleb rõhutada, et jäätmete põletamise (ka nende mõne kütusega koospõletamine) suhtes tuleb järgida Euroopa Nõukogu direktiivis 200/76/ EÜ esitatud nõudeid. 6.2. Pakendijäätmete eesmärkide realiseerimise vahendid ja meetmed 6.2.1. Pakendi ja pakendijäätmete vältimine ja vähendamine Pakend potentsiaalsete jäätmetena Pakendi ja pakendijäätmete vältimiseks ja vähendamiseks tuleb pöörata rohkem tähelepanu pakendile kui potentsiaalsele jäätmetekkeallikale. Seda saab teha toote arendamise, tootele nõuete esitamise ja tarbija käitumise mõjutamise kaudu. Oluline on siinjuures « saastaja-maksab» ja «tootjavastutuse» põhimõtete rakendamine, mille kohaselt pakendi ja pakendijäätmehoolduse kulutused jagunevad pakendatud toote valmistaja/importija ja tarbija vahel. See sunnib pakendi valmistajat, kasutajat või importijat pakendi ja tootearendamises arvestama pakendi ja pakendijäätmete vähendamise ning vältimise võimalusi. Ettevõtteid on võimalik mõjutada ka teatud pakendite ja pakendimaterjalide maksustamise ja nende kasutamise keelamise teel. Vältimise ja vähendamise võimalused Pakendi ja pakendijäätmete vältimise ja vähendamise võimalused on järgmised: • pakendimassi vähendamine ja ülepakendamise vältimine ning pakendamiseks kasutatavate materjalide ühtlustamine; • ebasoovitava, ohtlikke aineid sisaldava või raskesti käideldava või vähem prioriteetsel tasemel käideldava pakendimaterjali asendamine teiste materjaliliikidega. Rollid Pakendi ja pakendijäätmete vältimise ja vähendamise edendamisel on suur roll kõigi pakendi, pakendijäätmete tekke ja hooldusega seotud osapoolte (tarbijate, pakenditootjate, eksportijate, importijate, müüjate, jäätmekäitlejate, riigi- ja omavalitsuste esindajad) vastava teadlikkuse tõstmisel. Abistavad tegevused Jäätmete (k.a pakendijäätmed) vältimine ja vähendamine ning nende taaskasutamise soodustamine kuulub ühe osana kõikidesse päevakohastesse keskkonnastrateegiatesse ja -meetoditesse. Soodustada ja toetada tuleks vabatahtlikku tegevust, mis keskkonnaseisundi üldise parandamise kõrval toetab ka jäätmete tekke, kaasa arvatud pakendijäätmete tekke vähendamist. Selleks on näiteks: – säästva arengu (Agenda 21) tegevuskavade juurutamine; – keskkonnasõbralike hangete poliitika ellu viimine; – keskkonna(jäätme)korralduslike meetodite juurutamine (ökoefektiivsuse arvutamine, olelustsükli analüüs, keskkonnaarvestus jne); – keskkonnajuhtimissüsteemide juurutamine ettevõtetes ja organisatsioonides. 6.2.2. Pakendi ja pakendijäätmete kogumine ja taaskasutamine Pakendi ja pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise planeerimisel ja alternatiivide valikul tuleb hinnata üldist jäätmekäitluse olukorda ja õigusaktidest tulenevaid nõudeid ning arvestada: • piirkondlikke erinevusi ning tehnoloogilisi võimalusi; • erinevate taaskasutusviiside majanduslikku otstarbekust; • majanduslikult tasuvate viiside juures vajalike koguste ja transpordi tagamist; • senist jäätmete taaskasutamise praktikat. Pakendi ja pakendijäätmete kogumine ja sorteerimine Et tagada pakendi ja pakendijäätmete eesmärgipärane taaskasutamine, tuleb moodustada pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja sorteerimisvõrk. Kord juba segunenud jäätmeid on hiljem väga raske eraldada ja taaskasutada. Olmejäätmete käitlemise ajakohastamine eeldab kõigepealt nende sorteerimist. See võib toimuda nii jäätmetekitaja juures ehk kodumajapidamises kui jäätmekäitlusettevõttes. Kodumajapidamises sorteerimiseks ehk kohtsorteerimise arendamiseks, tuleb eelkõige tõsta inimeste teadlikkust, arvestada elanike võimet ja soove erinevaid jäätmeliike eraldi koguda. Lääne-Euroopa riikide kogemus näitab, et elanikele esitatud nõue sorteerida jäätmed väga paljudesse liikidesse ei ole andnud soovitud tulemusi. Seetõttu tuleks sorteerimist propageerida järk-järgult ning teha jäätmete üleandmine võimalikult lihtsaks. Jäätmete üleandmise lihtsustamise korraldamisel on suur roll omavalitsustel, kes peaksid sorteerimist ja üleandmist suunama ja jäätmekäitlusettevõtetel kui praktiliste lahenduste pakkujatel. Oluline on ka kindlaks määrata, milline on pakendijäätmete taaskasutussüsteem. Pakendi ja pakendijäätmete taaskasutussüsteem Pakendi ja pakendijäätmete taaskasutamise seisukohalt tuleb taas rõhutada pakendiringluse ja pakendimaterjali taaskasutamise eelistamist selle kasutamisele kütusena või kompostimisele. Taaskasutamise edendamiseks sätestab pakendiseadus teatud majandusmeetmete rakendamise. Selleks võib olla pakendi tagatisraha määramine, pakendiaktsiisi rakendamine või muud analoogilised meetmed. Senine kogemus pakendiaktsiisiseaduse näitel kinnitab, et majandushoovad on olnud tõhusad ning heaks stiimuliks joogipakendite kogumise ja taaskasutamise korraldamisel. Vähesel määral on majanduslikult tasuvana korraldatud ka teiste pakendiliikide ringlust ja taaskasutust. Üks võimalik lahendus oleks pakendiaktsiisi laiendamine teatud liiki pakenditele, mille osas maksu haldamine ei tekita probleeme. Üldiselt on aga pakendiaktsiisil põhineva süsteemi administreerimine riigile kallis ja seda on raske hallata. Pakendi- ja pakendijäätmealaste eesmärkide täitmine sõltub eelkõige kõikide pakendite kogumis- ja taaskasutamissüsteemi moodustamisest. Eestis võib osutuda otstarbekaks, kui ettevõtted (pakenditootjad, -importijad, pakendajad, müüjad) ühineksid kollektiivsesse pakendi ja pakendijäätmete taaskasutussüsteemi, mis korraldab nende huvides vajaliku pakendimassi taaskasutamise. Kui mõni ettevõte seda ei soovi, siis peab ta korraldama pakendi taaskasutamise oma kohustustest lähtuvalt. Sarnased taaskasutussüsteemid on loodud enamikus EL liikmesriikides. Selline süsteem peab hõlmama kõiki pakendiliike, mitte ainult müügipakendeid. Süsteemi käivitamiseks on vaja otsustada, milliseid majandusmeetmeid selleks tuleks rakendada. 6.2.3. Pakendi ja pakendijäätmete vähendamis- ja taaskasutusvõimalused Pakendi ja pakendijäätmete vähendamise, kogumise ja taaskasutamise korraldamisel tuleb kõikide pakendimaterjalide juures arvesse võtta Eesti väikesest territooriumist tingitud tarbimismahte. Kaaluma peab ka erinevate võimaluste majanduslikku otstarbekust. Pakendi ja pakendijäätmete taaskasutamisel on võimalik vastavalt sorteeritud pakendijäätmeliikide omadustele: pakendiringlus, taaskasutamine materjalina, põletamine ja kasutamine jäätmekütusena ning vähemal määral kompostimine. Ladestamine prügilatesse peaks olema pakendijäätmete kõige viimaseks käitlusviisiks. Klaaspakend Klaaspakendi vähendamisvõimaluseks on pakendi kaalu vähendamine. See on võimalus, mida paljud pakendajad ka kasutavad, kuna see aitab vähendada pakendi transpordikulusid. Siiski on klaaspakendi kaalu vähendamisel füüsilised piirid. Vajadusel võib kaaluda ka klaaspakendi asendamist. Üheks tuntuimaks viisiks on joogi klaaspakendi asendamine alumiiniumpurgiga. Pakendimaterjalina kuulub klaas kergesti taaskasutatavate hulka. Klaaspakendil ei ole otsest kahjulikku mõju inimesele ega keskkonnale. Klaasist ringluspakendi kasutamine on laialt levinud. Samuti on tehnoloogiliselt hõlbus taaskasutada klaasijäätmeid materjalina. Klaasi omadused taaskasutusse võtmisel ei muutu ega halvene. Eestis on just klaasist ringluspakendi kogumine laialt levinud (põhineb tagatisrahade süsteemil) ja klaaspakendijäätmete taaskasutamine kõige paremini korraldatud. Eestis toodetakse klaaspakendit ja klaaspakendijäätmete taaskasutamiseks teisese toormena on siin seepärast väga head võimalused. ASi Järvakandi Klaas võimalused klaasimurru käitlemiseks ületavad tunduvalt Eestis tekkiva klaasimurru kogused. Ka ei ole veokaugused klaasimurru tehasesse vedamiseks kuigi suured. Taaskasutusvõimalused Et klaaspakendi ja -pakendijäätmete taaskasutamise võimalused ja taaskasutatava pakendi osakaal üldises pakendimassis on Eestis küllaltki suur, siis tuleks selle pakendiliigi kasutamist soodustada ja arendada. Klaaspakendi ja klaasijäätmete taaskasutusvõimalused on järgmised: • klaaspakendi taaskasutamine ringluspakendina. Lisaks joogipakenditele tuleb laiendada klaasist ringluspakendi sortimenti, kasutades seejuures tagatisrahasüsteemi või laiendades pakendiaktsiisi teistele klaaspakendisse pakendatavatele kaupadele; • klaasimurru kasutamine teisese toormena. Kuni on turgu klaasist pudelitele ja purkidele, on olemas ka võimalused klaasijäätmete ümbertöötlemiseks Eestis. Klaaspakendi ja sellest tekkivate jäätmete koguste vähendamiseks tuleks soodustada klaaspakendi massi vähendamist. Selleks tuleks vältida klaasist väikepakendite kasutamist ja soodustada kergema klaaspakendi kasutamist. Klaaspakendi kasutamise vähendamise võimaluseks on ka tööstuslikus kasutuses oleva väikepakendi asendamine ringlevate konteineritega, kui see on tehnoloogiliselt võimalik ja teiste (tervisekaitse-, hügieeni- jm) nõuetega kooskõlas. Paber- ja papp-pakend Seda kõige laialdasemalt levinud pakendimaterjali liiki kasutatakse peamiselt müügi- ja rühmapakendina. Paber- ja papp-pakendi vältimise võimaluseks on rühmapakendites erinevate pakendiosade vähendamine optimeerimisega. Võimalik on ka materjalide asendamine. Paber- ja papp-pakendi ringlus on raskesti korraldatav ja ebaotstarbekas. Seda just paberi ja papi omaduste tõttu. Paber ja papp on kergesti vettiv ning määrduv. Materjali taaskasutuskordade arv on piiratud. Siiski on põhimõtteliselt paber- ja papp-pakendijäätmeid võimalik taaskasutada teisese toormena ja seda materjali on üldiselt kerge ümber töötada materjaliks muude toodete valmistamise jaoks. Materjali kogumist on Eestis kerge korraldada teatud majanduslike stiimulite kehtestamise abil ja kohati see juba toimib. Samas on paberi ja papi kasutamise võimalused teisese toormena Eestis väga piiratud. Suurem osa paberi- ja papijäätmetest eksporditakse taaskasutamiseks välismaale. Vähesel määral kasutatakse vanapaberit kahes väikse võimsusega paberivabrikus ja soojusisolatsioonimaterjali, nn tselluvilla valmistamiseks. Soojusisolatsioonimaterjali valmistamise mahud sõltuvad suuresti selle turustamisvõimalustest. Konkurents analoogiliste materjalide turul on tihe ja see seab piirid ka seda liiki teisese toorme kasutamisele. Eestis on praegu peamiseks paber- ja papp-pakendijäätmete taaskasutamise võimaluseks põletamine katlamajades soojusenergia saamiseks. Kuna paber- ja papp-pakendikasutus on suurenemas ning sellised pakendijäätmed moodustavad üldisest pakendijäätmemassist valdava osa, tuleb erilist tähelepanu pöörata nende pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi arendamisele. Majandusmeetmetega tuleks paberi ja papi kogumine ning taaskasutamine muuta stabiilselt toimivaks tööstusharuks. Taaskasutusvõimalused Paberist ja papist pakendijäätmete taaskasutamisvõimalused on järgmised: • taaskasutamise materjalina on praegu põhiline nende eksport välismaistesse paberivabrikutesse, mis aga omakorda sõltub sealsest kõikuvast turusituatsioonist ja nõudlusest. Juhul kui Eestisse peaks tulevikus ehitatama tselluloositehas, võib turusituatsioon vanapaberi ja -papi kasutamise osas järsult muutuda; • neid saab kasutada ka kütusena, põletades koos puidu ja sobivate plastijäätmetega. Põletada tasub paber- ja pappmaterjali, mis ei ole ümbertöötamiseks piisavalt puhas. Põletamise laiem kasutamine sõltub aga nõuetele vastava(te) jäätmepõletustehas(t)e olemasolust; • neid on võimalik teatud juhtudel kompostida. See aga nõuab suuremaid investeeringuid vastavatesse tehnoloogiatesse ning sorteerimissüsteemidesse, mis muudab nimetatud käitlusvõimaluse kasutamise vähe perspektiivseks. Metallpakend Metallpakendijäätmete (raud, alumiinium) kogumine ja taaskasutamine on lihtne tänu nende materjalide suhteliselt suurele väärtusele teisese toormena. Metallist alkoholi- ja karastusjoogipakendijäätmete (müügipakendite) kogumine on Eestis küllaltki hästi korraldatud. Metallpakendeid võtab piiramatus koguses vastu AS EMEX, kes ekspordib need välismaale. Osaliselt toimib ka metallist veopakendite ringlus. Edendada tuleks sorteeritud jäätmete kogumissüsteemi. Suuremat tähelepanu tuleks pöörata alumiiniumi kui väärtusliku metalli kõrval ka vähemväärtusliku, kuid laiemalt levinud rauast pakendite kogumisele ja taaskasutamisele. Taaskasutusvõimalused Taaskasutamise võimalused Eestis praegu ja eeldatavasti ka lähitulevikus puuduvad. Küll aga toimib metallpakendite kogumine ja eksportimine välisriikidesse taaskasutamiseks materjalina. Kogumine võiks olla aga tunduvalt laiaulatuslikum. Plastpakend Nii müügi-, rühma- kui veopakendina kasutatakse laialdaselt plastpakendeid. Eestis on ka mõningad plastist rühma- ja veopakendid (nt pudelikastid) ringluses. Ka selle pakendiliigi kasutamine ja tekkivate jäätmete kogus näitab kasvavat trendi. Erinevate plastpakendite kogumine, sorteerimine ja taaskasutamine materjalina on kallis ning seetõttu võimalik valdavalt vaid lisafinantseerimise abil. Plasti ümbertöötamiseks peab kogutud plastpakendijääde olema puhas. Üks plastpakendijäätmete vähendamise võimalusi oleks soodustada ja arendada plastpakendite (nii müügi-, rühma- kui veopakendite) ringlust. Erinevalt Põhjamaadest on Eestis jookide pakendamisel kasutusel ainult ühekordse kasutusega plastpakendid. * * Soomes näiteks on jookide plastpakendid ringluses, kusjuures ringluspakendites turustatakse üle 90% karastusjooke. Kuna plastide hulka kuuluvad ka nn bioplastid ehk bioloogiliselt lagundatavad plastid, tuleks arendada nende kasutuselevõttu, eriti pakendite osas, mille käitlemine toimub põletamise või ladestamise teel. Praegu Eestis plast(PET)-pudelid pestakse ja purustatakse ning saadakse helvestekujuline materjal, mida saab kasutada teisese toormena uute plasttoodete valmistamiseks või muul otstarbel. Praegu PET-ist helvesmaterjal eksporditakse vastavalt turustusvõimalustele, kuna väikeste koguste juures ei ole nende kasutamine Eestis otstarbekas. Samal ajal selgitatakse ja täpsustatakse, kas sellise PET-materjali kasutamiseks on Eestis võimalusi. On juurutatud ka tehnoloogia, mis võimaldab kasutada teisese toormena erinevaid plastiliike, valmistades neist ehitus- või muid detaile. Vähesel määral valmistatakse uusi tooteid polüetüleeni ja polüstürooli jäätmetest. Plastijäätmeid töötavad ümber ka mitmed plastpakenditootjad. Plaanitud on nii plastjäätmete kui ka paberi- ja papijäätmete põletamist alternatiivkütusena ASi Kunda Nordic Tsement pöördahjudes. Kaaluda tuleks ka mõningate plastmaterjalist (ebasoovitava mõjuga inimestele ja keskkonnale) pakendite asendamist muust materjalist pakenditega. Lisaks juba osaliselt toimivale plastist joogipakendite kogumisele ja taaskasutamisele tuleks laiendada seda ka teistele plastpakendiliikidele. Suurt rolli mängib siin just hästi korraldatud plastpakendi kogumissüsteemi rakendamine. Taaskasutusvõimalused Plastist pakendijäätmete taaskasutamise võimalused on järgmised: • taaskasutamisel tuleks eelistada kasutamist teisese toormena, mida ka olemasolevate tehaste võimsused lubavad. Praegu on Eestis võimalik ümber töötada tunduvalt rohkem plastjäätmeid kui on liigiti kogutud jäätmematerjali. Olukorra parendamine eeldab täiendavate majandusmeetmete rakendamist, mille väljatöötamisega pakendijäätmete osas praegu tegeletakse; • teatud plastpakendeid on võimalik taaskasutada ka kütusena tahkekütuse katlamajades, mida on joogipakendite osas ka praktiseeritud. Enamuse plastpakendite (näiteks toiduõli, šampooni jms polüvinüülkloriidist pakendite) kasutamine kütuseks tavalistes tahkekütuse katlamajades on rangelt välistatud sellega kaasnevate äärmiselt mürgiste heitmete tõttu; • plasti kompostimine on tehnoloogiliselt raske ja sõltub plasti liigist. Küll aga peaks Eestis soodustatama nn bioplastialaseid uuringuid ning selle keskkonnasõbraliku ja lihtsalt komposteeritava plastiliigi kasutuselevõttu. Puitpakend Puitpakendit kasutatakse peamiselt veo- ja rühmapakendina. Puidust rühmapakendite kasutamine väheneb Eestis seoses teiste enam vastupidavate pakendimaterjalide (nt plast) kasutuselevõtuga. Veopakendites võib eristada kaht põhilist puitmaterjali kasutusala: puidust kaubaalused ja ühekordsed kauba virnastus- ja vahedetailid. Kaubaalustest kasutatakse enamasti ringluses olevaid EUR-aluseid, mis on standardiseeritud ja kindlate parameetritega ning hinnaga. Ringlevad ka teised standardsed kaubaalusetüübid. Eestis on levinud näiteks FIN-kaubaalused. Üha laiemalt kasutatakse ka mittestandardseid kaubaaluseid, mis pärast ühekordset kasutamist muutuvad enamasti jäätmeteks. Stimuleerida tuleks just standardiseeritud kaubaaluste kasutust ja nende ringlust. Küllaltki kalli hinna tõttu on sellest huvitatud ka transpordi- ja ekspedeerimisettevõtted ise. Kauba transpordil tuleks virnastus- ja vahedetailidena eelistada puitu. Puidu kasutamine selliste detailide valmistamiseks on majanduslikult otstarbekas ja ka keskkonnasõbralik. Taaskasutusvõimalused Puitjäätmete potentsiaalsed taaskasutusvõimalused on: • standardiseeritud kaubaaluste (ringluspakendite) kasutamine; • kõige perspektiivsem on sorditud ja ohtlike lisanditeta puidust pakendijäätmete põletamine katlamajades koos muude puidujäärmetega (puukoore, puidutolmu, saepuru, puidust ehitusjäätmetega jm); • puitjäätmete kompostimine, mis aga eeldab suuri investeeringuid tehnoloogiatesse ja teeb selle väheperspektiivseks. Komposiitpakend Komposiitmaterjalist pakendi ja pakendijäätmete taaskasutamine on tehnoloogiliselt raske ja kallis. Maailmapraktikas kasutatakse kihiliste kartongpakendite käitlemisel mitmeid mooduseid, kuid Eestis tekkivate koguste juures ei õigusta need end majanduslikult. Sellised süsteemid toimivad pakendijäätmete suurte koguste korral, mille kogumine Eestis on raskendatud või liiga kallis transpordikauguste tõttu. Taaskasutusvõimalused Pakendi ja pakendijäätmete taaskasutussüsteemi loomisel tuleb pöörata suuremat tähelepanu komposiitpakendite vältimisele või pakendimaterjali asendamisele muu materjaliga. Komposiitpakendit on Eestis otstarbekas taaskasutada kütusena. Pakendijäätmete põletamine Pakendijäätmete taaskasutusvõimalustest tuleks Eestis eritähelepanu pöörata pakendijäätmete põletamisele, kuna selle taaskasutusviisi võimalikust kasutamisest laiemalt võib sõltuda püstitatud taaskasutuseesmärkide täitmine. Paljusid Eestis tekkivaid pakendijäätmeid (paber ja papp, plast, komposiitmaterjal, puu) oleks perspektiivikas taaskasutada, põletades neid soojusenergia saamise eesmärgil kohalikes katlamajades. Samas on viimasel ajal Euroopa Liidus hakatud üha rohkem piirama jäätmete põletamist, kehtestades antud taaskasutusviisile üha rangemaid nõudeid. Jäätmekütus Eestis on mitmeid tahkekütuse katlamaju, mis kasutavad kütusena puidujäätmeid. Katlamajades on põletatud ka plastjäätmeid. Eestis ei ole seniajani kavandatud suuremat jäätmete põletustehase rajamist, küll aga on kaalutud sobivate jäätmete kasutamist lisakütusena, nn jäätmekütusena soojusenergia saamiseks. Jäätmekütuse kasutamisel tuleb arvestada väga mitmesuguste faktoritega. Eelkõige peab olema jäätmekütusele tarbija. Kütuseks sobivad jäätmed tuleb eraldi koguda ja ladustada. See nõuab lisakulutusi. Enamikul juhtudel on energiat tootvatel ettevõtetel vaja teha täiendavaid investeeringuid oma tehnoloogia ümberkorraldamiseks, et jäätmekütust ette anda ja kasutada. Ettevõtte seisukohast ei saa nende kulutuste otstarbekuses kindel olla, kuna jäätmekütuseks sobivate jäätmete (k.a pakendijäätmed) kogused Eestis võivad olla ebapiisavad. Et kavandada pakendijäätmete kasutamist jäätmekütusena, tuleb lähtuda eeldatavatest nõuetest ja piirangutest, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2000/76/EÜ jäätmete põletamise kohta ülevõtmisest Eesti õigusaktidesse. Jäätmete põletamise direktiivi kehtivussfääri ei kuulu immutamata ja katmata puidujäätmete põletamine. Muude jäätmete põletamine ja koospõletamine eeldab rangete nõuete kehtestamist ja järgimist. Jäätmekütuse kasutuskohad Jäätmekütuse kasutamine Eestis on võimalik: • tahkekütuse katlamajades. Selleks sobivad puidust pakendijäätmed, mis ei ole immutatud või kaetud ohtlikke aineid sisaldavate materjalidega, samuti paberist ja papist ning teatud liiki plastidest pakendijäätmed, kihilised komposiitmaterjalist joogikartongid, kui nad ei eralda põletamisel ohtlikke aineid. Kindlasti peavad plastist ja kihilisest materjalist pakendijäätmete põletamiseks olema vajalikud keskkonnaload; • jäätmekütuse kasutamine suurtes põletusseadmetes, näiteks tsemendi tootmisel AS-is Kunda Nordic Tsement. Põletamiseks sobivad erinevad pakendijäätmeliigid, näiteks plastpakendid. Põletamisvõimalused on selgitamisel. Arvesse tuleb võtta vajalikke investeeringuid tehnoloogia täiustamiseks, mis on vajalikud jäätmekütuse viimiseks tootmisprotsessi. Kahtlemata on tsemenditehas huvitatud, kuivõrd tehtavad investeeringud Eestis tekkivate sobivate jäätmeliikide suhteliselt väikeste koguste puhul end majanduslikult õigustavad; • ei saa välista jäätmepõletustehase rajamist Eestis kaugemas tulevikus, eelkõige Tallinnas. Kui energiahind veelgi kasvab ja jäätmepõletustehasel võiks olla oma osa täiendaval energia saamisel ja energiahinna tõusu mõningasel pidurdamisel. Üldiselt tuleks jäätmete põletamist kaaluda alles siis, kui pakendi ja pakendijäätmete vältimiseks või taaskasutamiseks materjalina puudub võimalus. Euroopa Komisjoni poolt kavandatud pakendi taaskasutamise uued sihtarvud näevad ette pakendijäätmete energiakasutust ainult 5% ulatuses pakendijäätmete kogumassist. Pakendijäätmete kompostimine Pakendijäätmete kompostimine iseseisva süsteemina on suhteliselt kallis protsessi energiamahukuse ning pakendimaterjali kogustele ja koostisele esitatavate nõuete tõttu. Seetõttu on potentsiaalselt kompostimisele alluvate pakendimaterjalide (paberi ja papi, puidu ja teatud plasti) kompostimine eraldi majanduslikult ebaotstarbekas. Pealegi on juba sorteeritud jäätmetel materjalina kasulikumaid kasutusvõimalusi. Näiteks puitmaterjali põletamine. Küll võib osutuda otstarbekaks teatud pakendiliikide kompostimine koos orgaaniliste jäätmetega, näiteks orgaaniliste ainetega reostunud paberi- ja papp-pakendi kompostimine koos biolagunevate jäätmetega. 7. JÄÄTMEHOOLDUSE KORRALDUS JA INSTITUTSIOONID Jäätmehoolduse (jäätmekäitluse) süsteem peab moodustama terviku, kus kõik tasandid – riigi, maakonna (piirkonna), omavalitsuse, ettevõtte ja jäätmetekitaja tasand ühtselt funktsioneerivad. Kuigi õigusaktidega on fikseeritud jäätmehoolduse nii korralduslik kui ka järelevalve pool, ei toimi see süsteem efektiivselt. Riigi ja maakonna tasand Nii üleriigilise jäätmekava kui ka maakonna või mitme maakonna jäätmekava koostamist ja avalikustamist korraldab Keskkonnaministeerium (keskkonnaminister). Maakonna tasandil korraldab jäätmekava koostamist ja täitmist keskkonnateenistus kui Keskkonnaministeeriumi alluvuses olev struktuuriüksus. Sellise struktuuri tugevad küljed on järgmised: • annab head eeldused ühtse jäätmehoolduspoliitika elluviimiseks; jäätmekäitluse edendamine maakonna ja valla tasandil toimub üleriigilise jäätmekava alusel; • loob hea tagasiside üleriigilise jäätmekava korrigeerimiseks; • võimaldab efektiivsemalt kasutada ressursse, oskusteavet, välisabi ja tagab jäätmekavade koostamise ühtse metoodika. Kohalik tasand Vastavalt jäätmeseadusele koostab kohalik omavalitsus kohaliku jäätmekava, lähtudes maakonna jäätmekavast. Kohalik omavalitsus korraldab olmejäätmete käitlemist, samuti kodumajapidamistes tekkivate ohtlike jäätmete kogumist. Kuid kohalikul tasandil pööratakse jäätmekäitlusele vähe tähelepanu (v.a suuremad linnad ja mõned vallad). Seda seetõttu, et vallad on väikesed, tulubaas vähene ja mitmete teiste sotsiaalprobleemide lahendamine on jäätmekäitluse korraldamisest tähtsam. Ettevõtte tasand Kohalik omavalitsus saab nõuda oma haldusterritooriumil tegutsevalt ettevõtjalt, et see koostaks jäätmekava, mis käsitleb tema tegevusega seotud jäätmekäitlust. Konkreetses ettevõttes jäätmekäitluse korraldamisel on kõige olulisemad printsiibid «tootja vastutab» ja «saastaja maksab». Järelevalve Jäätmekäitluse üle teostavad järelevalvet Keskkonnainspektsioon ja tema piirkondlikud osakonnad. Piirkondlikke osakondi on kokku 8. Keskkonnajärelevalve seaduse järgi on kohalik omavalitsus järelevalveasutus, millel on oma territooriumil Keskkonnainspektsiooniga samasugused õigused ja kohustused. Keskkonnainspektorid on ametis vähestes haldusüksustes ja nende tegevuse efektiivsus on väike. Järelevalve tõhustamine Järelevalve tõhustamise abinõud on järgmised: • parem koostöö Keskkonnainspektsiooni ja omavalitsuse vahel; • väiketootjate – jäätmetekitajate jäätmearuande kohustus; • kohustuslik liitumine jäätmeveoga; • dispetšerteenistuse sisseseadmine ja avalikkuse kaasamine risustamisest ja jäätmete seadusevastasest ladestamisest teatamisele. Oma osa järelevalve tõhustamisel on haldusreformi teostamisel ja omavalitsuste haldussuutlikkuse tõstmisel. 7.1. Jäätmehoolduse korraldamine Ühtse jäätmehoolduse poliitika elluviimist koordineerib Keskkonnaministeerium ja keskkonnateenistused koostöös omavalitsustega. Piirkondlik jäätmekäitluskeskus Jäätmekäitluse praktiliseks korraldamiseks rajatakse piirkondlikud jäätmekäitluskeskused. Selliste rajatiste loomise vajadust süvendab asjaolu, et jäätmete käitlemine (ka olmejäätmete) on omavalitsuste ja maakonna piire ületav tegevus. Arvestada tuleb ka järgmisi aspekte: • jäätmekäitlus peab muutuma isetasuvaks majandusharuks; • põhimõtete « saastaja maksab» ja «tootja vastutab» rakendamine; • omavalitsuste ja jäätmekäitlusega tegelevate valdavalt eraõiguslike äriühingute huvide optimaalne ühildamine; • kõigile jäätmetekitajatele jäätmekäitlusteenuse tagamine. Jäätmehooldekeskused Jäätmekäitluse korraldamise territoriaalseiks üksusteks oleks jäätmehoolduskeskused. Jäätmehoolduskeskuse funktsioonid oleksid järgnevad: • teeninduspiirkonnas jäätmekäitluse korraldamine; • jäätmete vähendamise ja taaskasutamise programmide arendamine, teostamine, toetamine ja edendamine; • optimaalse jäätmekäitlushinna kujundamine; • arendustöö ja propaganda; • konkursside korraldamine nii jäätmeveoettevõtete vahel, kui ka jäätmete taaskasutamise alal, seda kas jäätmeveopiirkonnas tervikuna või selle osades; • andmebaaside pidamine. Omavalitsused asutaksid koostöös teiste omavalitsustega piirkondlikud jäätmehoolduskeskused. Selliste keskuste loomine oleks omavalitsuste ja jäätmekäitluse alaste ülesannete täitmiseks ja kordineerimiseks vajalik ka pärast haldusterritoriaalset reformi. Reaalkoormatise kehtestamine Jäätmeseaduse § 24 kohaselt on kohalikul omavalitsusel võimalus kehtestada oma haldusterritooriumil reaalkoormatis, mis teeniks jäätmehoolduse edendamise eesmärke. Tegelikult seda sätet ei ole omavalitsused kasutanud, mistõttu neil puuduvad sihtotstarbelised vahendid jäätmehoolduse korraldamiseks. Kuna jäätmekäitlus on juba praegu valla ja maakonna piire ületav tegevus, siis nii üleriigilise kui ka väiksemate territoriaalüksuste jäätmekavade täitmise korraldamiseks on vajalik reaalkoormatise lauskehtivus. Selleks on vaja muuta jäätmeseadust. Reaalkoormatise kehtestamine on kahtlemata keeruline ja ebapopulaarne ettevõtmine. 7.2. Elanike kaasamine ja väljaõpe Kaasaegse jäätmekäitluse arendamine ei ole üksnes tehniline, vaid ka sotsiaalne probleem. Jäätmekavaga püstitatud eesmärkide elluviimine eeldab elanike kaasamist ja vastavat selgitustööd. Jäätmete tekke vähendamine, jäätmete sorteerimine ja käitlemine tekkekohas sõltub suurel määral elanike valmisolekust jäätmekäitlust edendada. Valmisolek omakorda on seotud motivatsiooniga – parandada elukeskkonda tervikuna, vähendada jäätmekäitluse maksumust jne. Elanike kaasamisel tehtava selgitustöö saab jagada kaheks: • üldine süstemaatiline keskkonnakasvatus, sh ka kõikidele sihtgruppidele suunatud säästva jäätmekäitluse propaganda; • konkreetse jäätmekäitlusprogrammi käivitamise eelne ja selle toimimise ajal toimuv selgitustöö. Iga konkreetse programmiga seotud teavitamine ja propagandatöö peab käivituma tunduvalt varem, enne tehnilise teostamise juurde asumist. See peab käivituma siis, kui programmi arendajad on leidnud lahenduse, mis kõige paremini vastab ühiskonna majandus- ja keskkonnakaitse nõudmistele. Sõltuvalt käivitatava programmi iseloomust ja teostamiskohast võivad sihtgrupid olla järgmised: • kinnistute omanikud; • linnades suurte majade elanikud; • hajaasustuse elanikud; • koolilapsed jne. Käitlejate väljaõpe Väljaõpe on valdavalt jäätmekäitlejate probleem. Riik peaks käitlejate väljaõpet suunama jäätmekäitluse uute ja alternatiivsete suundade kasutuselevõtul. Näiteks energia koostootmisjaamade rakendamine eeldab vastava tehnohoolde olemasolu. Teine oluline riigi seisukohalt tähtis väljaõppe valdkond on riiklike programmide kindlustamine kvalifitseeritud spetsialistidega. 7.3. Laborite tunnustamine ja akrediteerimine Jäätmete koostise määramiseks (nt vanaõli koostises PCBde olemasolu määramiseks) on vajalik tunnustatud ja akrediteeritud laborite olemasolu. 7.4. Pakendijäätmete programmi tulemuste hindamine ja eesmärkide täpsustamise protsess EL pakendidirektiivist ja pakendiseadusest tulenevalt kontrollitakse pakendi- ja pakendijäätmealase tegevuskava täitmist, ning vajadusel täpsustatakse eesmärke ja meetmeid ning nende täitmise tähtaegu riigi tasandil. Kavandatud eesmärkide saavutamiseks võib koostada alamprogramme, milles seatakse konkreetsemad ülesanded ning täpsustatakse tegevust. Kavandatud eesmärgid ja pakendijäätmete taaskasutamise tulemused vaadatakse läbi ja hinnatakse kord aastas ning praktilised kogemused üldistatakse ja põhisuunad korrigeeritakse iga viie aasta möödudes. Edukuse näitajad Pakendi- ja pakendijäätmealase tegevuskava täitmise edukuse näitajad on: • pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi käivitumine; • kavandatud taaskasutusmäärade täitmine; • pakendijäätmete koguste kasvu peatumine. Riskitegurid Pakendi- ja pakendijäätmealase tegevuskava eesmärkide täitmine sõltub eelkõige sellest, kas pakendi- ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi õnnestub haarata kõik, nii olmes kui tööstuses kasutatavad pakendid. Teine eesmärkide saavutamist takistav asjaolu on, kui ei õnnestu kaasa haarata kõiki osalisi, eriti elanikkonda, aga ka kohalike omavalitsuste suutmatus pakendijäätmete vooge suunata ning jäätmekäitlejate ja ettevõtete vähene koostöö. 7.5. Pakendialane teabesüsteem Pakendile kehtestatud nõuete, samuti pakendi ja pakendijäätmete taaskasutamise määrade täitmine eeldab püstitatud eesmärkide täitmise kvantitatiivset mõõtmist. Samuti on usaldusväärse andmebaasi olemasolu vajalik üldise üleriigilise jäätmekorralduse planeerimisel. Seda saab teha pakendit ja pakendijäätmeid (koguseid, liike, liikumist, käitlemist jne) käsitletavate andmete salvestamise ja analüüsi abil. Praegu kehtiv pakendi- ja pakendijäätmete andmete talletamise süsteem ei rahulda mitmeid pakendijäätmete vähendamise ja taaskasutamise edendamise vajadusi. Näiteks raskendab usaldusväärsete andmete puudumine pakendiregistris kõiki pakendeid hõlmava pakendijäätmete kogumise ja taaskasutussüsteemi rajamise põhimõtete väljatöötamist. Juhul kui luuakse ettevõtetevaheline pakendi- ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteem, oleks otstarbekam, kui asutatav organisatsioon võtaks pakendi- ja pakendijäätmealase teabe kogumise ja haldamise suures osas pakendiregistrilt üle. Pakendiregistri ülesandeks jääb siis organisatsioonilt saadud koondandmete kogumine, analüüsimine ja kontrollimine ning aruandluse korraldamine. 7.6. Teadlikkuse tõstmine Kogu käitlussüsteemi elluviimine sõltub sellest, kui hästi informeeritud ning kui teadlikud on pakendi ja pakendijäätmetega seotud huvigrupid erinevate pakendimaterjalide mõjust inimese tervisele ja keskkonnale, samuti nende süsteemis osalemisest ning igapäevaelus pakendijäätmetega ümberkäimise harjumustest. Seetõttu tuleb kavandada meetmed huvigruppide teavitamiseks ja kaasamiseks. Vajalik on informatsiooni levitamine, eri sihtrühmade nõustamine, koolitamine ja nende teadlikkuse tõstmine. Siin on suur osa vastavatel ametkondadel ja omavalitsustel. Omavalitsus kui jäätmekäitluse korraldaja Linna- ja vallavalitsuste ülesandeks on elanike informeerituse parandamine ja nende huvi suurendamine pakendite tagastamise ja sorteeritud pakendijäätmete kogumise vastu. Pakendiseadus ja jäätmeseadus annavad omavalitsusele terve rea õigusi, mida ta saab rakendada pakendijäätmekäitluse suunamiseks. Keskkonnaministeeriumi ülesanded teadlikkuse tõstmisel Keskkonnaministeeriumi ülesandeks on pakendijäätmete tekke vältimise ning vähendamise ja keskkonnahoidlike pakendite kasutamise meetmete väljatöötamine ja rakendamine; elanikele ja kohalikele omavalitsustele suunatud keskkonnasäästliku suhtumise alane selgitus- ja kasvatustöö, sellealase propaganda põhisuundade määramine ning selle ala spetsialistide koolitus ja väljaõpe. Haridusasutuste roll Õppeasutuste osa laste ja noorte keskkonnateadlikkuse tõstmisel on väga suur. Koolitusprogrammides tuleks käsitleda jäätmekäitluspõhimõtteid (k.a pakendijäätmetega seotud küsimused). Ettevõtlus Pakendi- ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi rakendamisel on väga oluline ettevõtjate (pakendi tootjad, eksportijad, importijad, müüjad, jäätmekäitlejad) nõustamine ja koolitus pakendialaste õigusaktide nõuete selgitamiseks, pakendi ja pakendijäätmete koguste ning inimesele ja keskkonnale kahjulike mõjude ennetamise ja taaskasutamise valdkonnas. Siin on suur roll mängida nii Keskkonnaministeeriumil, omavalitsustel kui ka tööstus- ja erialaliitudel. Tähtis on siin kõigi nimetatud osapoolte koostöö arendamine. 8. JÄÄTMEKÄITLUSE MAKSUMUS. INVESTEERINGUD Jäätmekäitlus maksumus Toimiva jäätmekäitluse maksumus tervikuna ei vasta tegelikele vajadustele tänapäeval ega ka tulevikku silmas pidades. Väide kehtib pea kõigi jäätmekategooriate, eriti põlevkivikompleksi kohta, kus: • jäätmekäitluse kulud ei ole adekvaatsed nende kõrvaldamisest (ladestamisest) põhjustatud keskkonnakahjudega; • jäätmetekitajatel on tekkinud illusioon, et pidevalt tehtavad mööndused jäävadki kestma, kuid kulutused jäävad lõppkokkuvõttes riigi ehk maksumaksja kanda. Olmejäätmete käitlemise maksumus Piirkonniti erineb olmejäätmete käitlemise hind suuresti. Tallinnas on 1 tonni olmejäätmete käitlemise hind keskmiselt 250 krooni, Lõuna-Eestis aga kuni 150 krooni. Valminud Väätsa prügilas on 1 tonni jäätmete ladestamise hind ca 270 krooni. Maapiirkondades on hind väiksem, sest kulutusi tehakse vaid jäätmeveoks ja minimaalsel määral kohaliku väikeprügila hooldamiseks. Maapiirkondades ei kata tihti neid kulutusi otseselt jäätmetekitaja, vaid need kaetakse kohaliku omavalitsuse eelarvest. Jäätmekäitluse hinna prognoos Senistele olmejäätmekäitluse hinnakujunduses arvestatud hinnakomponentidele lisanduvad edaspidi: • prügilate rajamise, kasutamise, sulgemise ja järelhoolde kulud iga käideldud jäätmeühiku (tonn, m3) kohta kogu prügila eksisteerimise aja vältel; • olmejäätmetes sisalduvate ohtlike jäätmete käitlemise kulud, mis praegu kaetakse eri allikatest; • jäätmete taaskasutamise kulud – teiste maade senine praktika näitab, et jäätmete taaskasutamine tõstab jäätmekäitluse hinda; • jäätmehoolduse üldised kulud – planeerimine, koordineerimine, uuringud, selgitustöö jne. Ülalmainitud hinnakomponentide tõttu olmejäätmete käitlemine kallineb. Näiteks Tallinna uue prügila rajamisega tõuseb prognoosi kohaselt jäätmete ladestamise hind 100–240 kroonilt tonni kohta kuni 400 kroonini. Arvestades olmejäätmete tihedust ja olmejäätmete kogumise teenustasu arvutamist mahu alusel, on jäätmekäitluse hind jäätmekäitlejale käesoleval ajal Tallinnas kuni 800 krooni tonni eest ja see tõuseb uue prügila prognoositavaid hindu arvestades kuni 1000 kroonini ehk 20%. Üleminekuperioodi vajadus Jäätmekäitlusega seotud kulud tuleb tasuda põhimõtet «saastaja maksab» arvestades. Vajaduse tõttu saavutada paljud eesmärgid suhteliselt lühikese ajaga ei saa seda põhimõtet vähemalt 10 aasta jooksul täilikult rakendada. Nii riigisisestest sihtidest kui rahvusvahelistest kohustustest (ka Eesti eeldatavast liitumisest Euroopa Liiduga) tulenevad eesmärgid on: • senise jäätmekäitluse tekitatud keskkonnakahjustuse likvideerimine; • suure keskkonnariskiga prügilate sulgemine; • tänapäeva nõuetele vastava jäätmehooldussüsteemi arendamine. Nende eesmärkide saavutamine järgneva kümne aasta jooksul nõuab tõsiseid jõupingutusi. On ilmne, et riigil, kohalikel omavalitsustel ja ettevõtetel on vähe vahendeid kõikide vajalike investeeringute tegemiseks. Üleminekuperioodi olulisteks rahastajateks kujunevad EL eelstruktuuri- (ISPA) ja struktuurifondid. Ülemineku perioodil peaks eelkõige kasutama nimetatud fondide vahendeid senise keskkonnaohtliku jäätmekäitluse likvideerimiseks ja korrastamiseks. Valdkonnad on järgmised: • vanade prügilate (nii ohtlike jäätmete kui ka tavajäätmete prügilate) nõuetekohane sulgemine; • ohtlike jäätmete käitlussüsteemi (nii jäätmete kogumisvõrgustiku kui töötlemise) edasiarendamine; • uute jäätmekäitluskeskuste I järgu rajamine (koos prügilaga). Investeeringud olmejäätmete tarbeks Tabel 16 esitab hinnangu uute prügilate rajamiseks ja vanade sulgemiseks (rekonstrueerimiseks) vajalikest investeeringutest. Tabel 16. INVESTEERINGUVAJADUS PRÜGILATELE JA JÄÄTMEJAAMADELE AASTATEL 2002–2009 (miljonit krooni) Maakond Uute prügilate rajamine – I järk   Prügilate sulgemine (rekonstrueerimine) Jäätmejaamad Sh investeeringud 2001–2006 Harju 360x) sh Tallinna uus – 250 Loode-Eesti – 110 238 30 Tallinn Kehra Paldiski 530 Hiiu   8 5 Kärdla 13 Ida-Viru   142 20 Sillamäe Kiviõli Narva 106 Jõgeva   29 6 Põltsamaa Jõgeva 31 Järva   21 3 Paide 24 Lääne   15 10 Haapsalu Lihula 25 Lääne-Viru   52 10 Tapa Rakvere 47 Põlva   11 5 Põlva 10 Pärnu 137 119 5 Kilingi-Nõmme 74 Rapla   24 5 Rapla 29 Saare   21 5 Orissaare 26 Kagu-Eesti 136 69 10 Tartu 204 Valga   34 5 Valga 21 Viljandi   52 15 Viljandi Abja-Paluoja 49 Võru   12 5 Võru 8 Kokku 647 847 139 1197 x) – koos võimaliku Loode-Eesti prügila rajamisega. Vastavalt prügilamäärusele kõik prügilad, mis jäid tegutsema pärast 2001. aasta 31. detsembrit, peavad 2009. aastal vastama nõuetele või olema jäätmete ladestamiseks suletud. Prügilad, mis ei ole suletud aastaks 2009, peavad olema korrastatud aastaks 2013. Seega uute prügilate I järgu rajamiseks, vanade prügilate sulgemiseks ja jäätmejaamade rajamiseks on aastani 2009 hinnanguliselt vaja 1,633 miljardit krooni, sellest aastatel 2002–2006 1,197 miljardit krooni. Vajalikud investeeringud täpsustatakse projekteerimistööde käigus. Tabelis 16 esitatule lisanduvad investeeringud olmejäätmete taaskasutamissüsteemide asutamiseks. Ohtlike jäätmete prügilad Sulgemist vajavad ohtlike jäätmete prügilad paiknevad eelkõige Ida-Virumaal. Hinnanguliselt on Kohtla-Järvel ja Kiviõlis paiknevate poolkoksi mägede sulgemiseks vaja 3 miljardit krooni. Lisaks on vaja 4 miljardit krooni tootmisterritooriumide puhastamiseks jääkreostusest. Need summad on esialgsed ja võivad tasuvusuuringute tulemusena oluliselt muutuda. Sillamäe jäätmehoidla korrastamiseks läheb kuni 2006. aastani vaja kuni 300 miljonit krooni, millest riigieelarvest kaetakse ca 10%, ülejäänud osa saadakse Põhjamaadelt ja mitmesugustest fondidest. Ohtlike jäätmete käitlussüsteem Vastavalt riigi investeeringute programmile on eelseisval perioodil ohtlike jäätmete käitlussüsteemi edasiarendamiseks vaja 175 miljonit krooni. Sellest summast kaetakse Tartu ja Pärnu ohtlike jäätmete kogumiskeskuste ning Paldiskis asuvate vanade pestitsiidide töötlemise kulutused. Rahastatakse ka ohtlike jäätmete kogumiskonteinerite võrgu täiustamist. Esialgsete hinnangute järgi lisandub veel ca 40 miljonit krooni haiglajäätmete ja muude ohtlike jäätmete käitlemise (põletamise) korraldamiseks. Siin ei ole arvestatud sadamates ja laevadel tekkivate jäätmete keskkonnaohutuks käitlemiseks vajalikke investeeringuid. Pakend Pakendiprogrammi täitmiseks vajalikke investeeringuid on hinnatud Pakendi- ja pakendijäätmealases tegevuskavas. Suur osa kulutustest on vajalik kõiki pakendeid haarava pakendite ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi käivitamiseks. Kogumissüsteemi korraldamine nõuab küllaltki suuri ühekordseid investeeringuid kogumiskohtade rajamiseks ja seadmestamiseks. Lisanduvad süsteemi ülalpidamiskulud ja pakendijäätmete taaskasutamisega tegelevatesse ettevõtetesse veo kulud. Pakendi taaskasutussüsteemi ja pakendi taaskasutamisega seotud kulutused sisalduvad pakendatud toote hinnas. See ei välista omavalitsuste ja riigi toetust konkreetsete ürituste või uuringute finantseerimisele. Esialgsetel hinnangutel on aastani 2006 vaja 150 miljonit krooni. Saastunud pinnas ja hüljatud jäätmed Saastunud pinnase ja hüljatud jäätmete programmi eesmärkidest lähtuvalt tuleb tööd teha eelkõige seal, kus see on hädavajalik. Rahastamise vajadus selgub pärast vastava inventuuri tegemist ja keskkonnariski hindamist. Projekt, mis annab selles osas metoodilisi juhiseid ja aluseid tööde maksumuse hindamiseks, on Ida-Virumaa jääkreostuse ohutustamise alternatiivid ja kontseptsioon. Rahastamine Rahastamise allikad on riigi ja omavalitsuste eelarved, ettevõtete omavahendid, Keskkonnainvesteeringute Keskus, välisabi ja laenud. Riigipoolsed jäätmekava rakendamiseks vajalikud kulutused vaadatakse läbi iga-aastase riigieelarve koostamise käigus, kusjuures kulude kavandamisel lähtutakse ministeeriumi valitsemisala tegevus- ja majandusarengu kavadest tulenevatest eesmärkidest ja valitsemisala prioriteetidest ning riigieelarve võimalustest. Jäätmekäitluse korrastamiseks vajalikke kulutusi ei ole võimalik katta välisabi ja laenudeta. Lähitulevikus, kuni liitumiseni Euroopa Liiduga, on oluliseks välisabi allikaks nn eelstruktuurivahend ISPA ( Instrument for Structural Polices for Pre-accession) – keskkonna- ja transpordi infrastruktuuri rahastamisallikas. Reaalselt on ISPA rahastamist võimalik taotleda suurte prügilate sulgemiseks ja rajamiseks. See protsess on käimas Pääsküla prügila sulgemise ja Jõelähtme ning Paikuse prügila rajamise osas. Liitumisel Euroopa Liiduga on võimalus saada abi struktuurifondidest, näiteks Ühtlustusfondist (Choesion Fund). Jätkuvalt on võimalik rahastamine kahepoolsete lepingute alusel, mis on sõlmitud mitme riigi – näiteks Taani ja Soomega. 9. RIIKIDEVAHELISE JÄÄTMEKÄITLUSE OPTIMEERIMINE JA JÄÄTMEALANE KOOSTÖÖ 9.1. Maakondlikud jäätmekavad ja piirkondade erinevused Jäätmekäitluse erinevused eri piirkondades johtuvad loodus-, tehiskeskkonna ja sotsiaaltingimustest. On ilmne, et jäätmekäitlus Ida-Virumaal ja Hiiumaal on erinev. On välja kujunenud või kujunemas järgmised jäätmekäitluse piirkonnad ja valdkonnad: • Ida-Virumaa põhjaosas koos Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi, Sillamäe ja Kiviõli linnaga – siin on kontsentreeritud tööstusjäätmete teke (põlevkivi kaevandamine ja kasutamine, keemiatööstus) ja vaid sellele piirkonnale omased jäätmekäitluse probleemid; kohati on senine jäätmekäitlus oluliselt mõjutanud looduskeskkonda; pinnas on saastunud ja esineb hüljatud jäätmeid; • Harjumaal – Tallinnas ja lähiümbruses on probleemiks tekkivate jäätmeliikide rohkus; intensiivse ehitustegevuse tõttu on palju saastunud pinnast ja hüljatud jäätmeid; oluline on jäätmekäitluse edendamine sadamates; • teistes suuremates linnades, maakonnakeskustes – Tartus, Pärnus, Viljandis, Võrus jm – olmejäätmed ja vanad prügilad, kuhu on eelmistel perioodidel ladestatud hulgaliselt ka tööstusjäätmeid, sh ohtlikke jäätmeid; • Saaremaal ja Hiiumaal ning väiksematel saartel – logistilised probleemid jäätmete haaramisel üleriigilisse jäätmekäitluse süsteemi; • mereäärsetes ja Peipsi järvega piirnevates maakondades, kus lisaks maismaal tekkivatele jäätmetele tuleb käidelda ka laevadel tekkivaid jäätmeid. Maakonna (piirkonna ehk mitme maakonna) jäätmekavade ülesanne on kavandada ja arendada jäätmekäitlust sõltuvalt konkreetsest jäätmetekkest ja käitlemisvõimalustest. Ida-Virumaa kava Ida-Virumaa jäätmekava koostamine on kõige komplitseeritum ja samas jäätmekäitluse korrastamisel Eestis kõige olulisem. Lisaks eelnevates peatükkides seatud eesmärkidele ja meetmetele on Ida-Virumaal väga tähtis maakonna jäätmekava ühildamine ettevõtete tegevusega. Selliste ettevõtete nagu AS Eesti Põlevkivi, Narva Elektrijaamad AS ja teised AS Eesti Energia ettevõtted; Viru Keemia Grupp AS (koos tütarettevõtetega), AS Silmet jne jäätmekavad on aluseks piirkonna kava koostamisel. 9.2. Seosed teiste arengukavadega Vastavalt säästva arengu seaduse § 12 koostatakse arenguva majandusharudes ja piirkondades, kus looduskeskkonna saastamine ja loodusvarade kasutamine võivad ohustada looduslikku tasakaalu või bioloogilise mitmekesisuse säilitamist. Olulisemad nendest on energeetika, transpordi, põllunduse, metsanduse jt valdkondade arengukavad. Põlevkivi kasutamise strateegiline arengukava Jäätmekava seisukohad on olulisemad palju jäätmeid tekitavates tegevusvaldkondades, eelkõige aga põlevkivi- ja energeetikasektoris. Kui põlevkivi kasutamise riiklik strateegiline arengukava eeldab, et põlevkiviõli tootmine kütusena on riigi kütusevarude täiendamiseks vajalik, tuleb arengukavas ette näha keskkonnanõuete tagamise viisid ja meetodid ning hinnata nendega kaasnevad kulud. Suurtest põletusseadmetest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste vähendamine Tuleb pöörata tähelepanu saaste siirde probleemidele. Välisõhu saaste vältimiseks installeeritakse tahkete kütuste põletusseadmetele heitgaaside puhastusseadmed, mis muudavad tahked heitmed tahketeks jäätmeteks. Tuleb korraldada selliste jäätmete kogumine. Programmi elluviimisel ja tasuvusuuringute käigus tuleb sellist saaste siirde aspekti arvesse võtta keskkonnamõjuna ja kaaluda tehnoloogia ja kütuse asendamise võimalusi saaste kompleksseks vältimiseks. 9.3. Rahvusvaheline koostöö Rahvusvahelise koostöö arendamisel, arvestades seejuures liitumisprotsessi Euroopa Liiduga, on olulised järgmised aspektid: • jäätmekäitlusalases koostöös tuleb järgida printsiipi, et iga riik peaks oma jäätmete käitlemisega võimalikult suures ulatuses ise toime tulema ja tekkivaid jäätmeid käitlema lähimas nõuetele vastavas käitlusettevõttes; • ohtlike jäätmete käitlemine peab toimuma vastavuses rahvusvaheliste kokkulepetega (Baseli konventsioon) ja ohtlike jäätmete vedu ühest riigist teise toimuks vaid siis, kui vajadus selleks on piisavalt põhjendatud. Eestis ei ole praegu ja pole ka tulevikus võimalik käidelda kõiki tekkivaid jäätmeid. Olulisemad jäätmeliigid, mida tuleb käidelda väljaspool Eestit on ka tulevikus taaskasutatavad metallijäätmed ja suur osa paberi- ning papijäätmeid. Samal ajal on siin mõningaid võimalusi käidelda teatud liiki teistes riikides tekkivaid jäätmeid. Kõige tähtsam rahvusvahelise koostöö osa on kontroll ohtlike jäätmete liikumise üle ja nende keskkonnaohutu käitlemine. Baseli konventsioon ÜRO Baseli konventsioon Ohtlike jäätmete liikumisest üle riigipiiride ja nende paigutamisest jõustus Eesti suhtes 14. novembril 1992. a (RT II 1999, 26, 161; 2001, 18, 90). Siis algas ulatuslik koostöö Läänemere piirkonna ja teiste Euroopa riikide ja organisatsioonidega. Baseli konventsiooni täitmiseks on Vabariigi Valitsuse 5. oktoobri 1999. a korraldusega nr 1047-k kinnitatud Baseli Konventsiooni täitmise riiklik programm aastateks 2000–2005 (RTL 1999, 137, 1920) . Programmi põhiülesanded on järgmised: • ohtlike jäätmete tekke vähendamise, jäätmekäitluse keskkonnahoidlikuks muutmise ja riikidevaheliste vedude praktilise reguleerimise, sealhulgas illegaalsete jäätmevedude tõkestamise üldiste meetmete koostamine; • jäätmealase informatsiooni edastamine ja vahendamine; • ohtlike jäätmete riikidevaheliste vedude majanduslike meetmete väljatöötamine; • jäätmealaste õigusaktide täiustamine vastavalt Baseli konventsiooni nõuetele ja konverentside otsustele; õigusaktide ühtlustamine Euroopa Liidu vastavate õigusaktidega; • rahvusvahelise koostöö arendamine ohtlike jäätmete käitluse ja riikidevaheliste vedude alal; • ohtlike jäätmete riikidevaheliste vedude korra rakendamise alase väljaõppe korraldamine. Ühinemine EL-ga Rahvusvaheline koostöö sai uue ulatuse 1990. aastate lõpus, mil algas Eesti Euroopa Liiduga ühinemise protsess, mis lisaks ohtlike jäätmete käitluse korraldamisele esitab suured nõuded jäätmehooldusele tervikuna. Jäätmehoolduse edendamisel on väga oluline tiheda koostöö jätkamine kõigi EL liikmesriikidega, eriti Läänemere regiooni riikide – Soome, Rootsi, Taani, Poola ja Saksamaaga. Tuleb rõhutada, et Euroopa Liiduga liitumine ei ole eesmärk omaette. Olulisem on tänapäeva tasemel jäätmekäitluse korraldamine, mis tagab inimese tervise, vara ja keskkonna kaitse nii kohalikul, riigi kui globaalsel tasemel.