Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta

Vastu võetud 10.06.1992 nr 172
RT 1992, 33, 431
jõustumine 01.06.1992

Muudetud järgmiste Vabariigi Valitsuse määrustega (vastuvõtmise aeg, number, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg):

15. 06. 1994 nr 222 ( RT I 1994, 10, 145) 1. 06. 1994

25. 01. 1994 nr 28 ( RT I 1994, 45, 731) 1. 02. 1994

5. 03. 1996 nr 67 ( RT I 1996, 19, 347) 14. 03. 1996

4. 11. 1997  nr 213 ( RT I 1997, 80, 1346) 20. 11. 1997

4. 01. 2000 nr 7 ( RT I 2000, 3, 23) 20. 01. 2000

 

Eesti Vabariigi Valitsus määrab:

1. Kehtestada, et seoses elukalliduse ja palkade olulise kasvuga rakendatakse tööülesannete täitmisel saadud vigastuse ja muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamisel indekseerimist:
1) kuni 31. detsembrini 1999. a määratud hüvis korrutatakse kasvuindeksiga, mis arvutatakse kehtiva miinimumpalga ja hüvise määramise ajal kehtinud miinimumpalga suhtena;

[RT I 2000, 3, 23 - jõust. 20. 01. 2000]

2) [Kehtetu - RT I 2000, 3, 23 - jõust. 20. 01. 2000]

 

3) hüvise määramisel indekseeritakse keskmise kuusissetuleku arvutamiseks kõigi arvessevõetavate kuude sissetulekud käesoleva määrusega kinnitatud "Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi" järgi.

4) 1. jaanuarist 2000. a kuni 28. veebruarini 2001. a hüvise indekseerimist ei toimu. Alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga.

[RT I 2000, 3, 23 - jõust. 20. 01. 2000]

[teine lõige välja jäetud]

2. Kinnitada juurdelisatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord".

3. [Käesolevast tekstist välja jäetud]

4. Kehtestada käesolev määrus 1. juunist 1992.a.

 

 

 KINNITATUD
Eesti Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992.a. määrusega nr. 172

Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutine juhend

 

Hüvise määramisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku arvutamiseks:

1. Indekseeritakse kõigi arvessevõetavate kuude sissetulek.

2. Indeks arvutatakse kehtiva miinimumpalga ja arvessevõetava ajavahemiku iga kuu miinimumpalga suhtena.

3. Kuusissetulekud korrutatakse vastava indeksiga, summeeritakse ja saadud kogusumma jagatakse arvessevõetavate kuude arvuga.

4. Vabariigis alates 1965. aastast kehtestatud miinimumpalgad on järgmised:

Miinimumpalga kehtestamise kuupäev	Miinimumpalga suurus
1. jaanuar 1965	50 rubla
1. jaanuar 1968	60 rubla
1. jaanuar 1977	70 rubla
1. jaanuar 1990	100 rubla
1. jaanuar 1991	135 rubla
1. juuli 1991	200 rubla
1. jaanuar 1992	410 rubla
1. veebruar 1992	600 rubla
1. märts 1992	1000 rubla
1. juuli 1992	200 krooni
1. oktoober 1992	300 krooni
1. september 1994	450 krooni
1. jaanuar 1996	680 krooni
1. veebruar 1997	845 krooni
1. jaanuar 1998	1100 krooni
1. jaanuar 1999	1250 krooni.

[RT I 2000, 3, 23 - jõust. 20. 01. 2000]

Näide: Töövigastus toimus 3. märtsil 1992. a. Hüvise arvutamisel võetakse aluseks keskmine kuusissetulek ajavahemikul märtsist 1991.a. kuni veebruarini 1992.a. (kaasa arvatud). Lähtudes miinimumpalkadest on vaadeldava ajavahemiku kuusissetulekute kasvuindeksid järgmised:
1991.a. märtsist kuni juunini I = 7,4 (1000:135 = 7,4)

1991.a. juulist kuni detsembrini I=5,0 (1000:200= 5,0)

1992.a. jaanuaris I = 2,4 (1000:410 = 2,4)

1992.a. veebruaris I = 1,7 (1000:600 = 1,7)

Kuusissetulekud ajavahemikul märtsist 1991.a. kuni veebruarini 1992.a. korrutatakse vastava kasvuindeksiga, summeeritakse ja jagatakse kaheteistkümnega.

 

                                                                                                                     KINNITATUD
Eesti Vabariigi Valitsuse 10.juuni 1992.a. määrusega nr. 172

Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord

I. Üldsätted

 

1. Ettevõtted, asutused ja organisatsioonid (edaspidi - organisatsioonid) kannavad materiaalset vastutust töölistele ja teenistujatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi nii tema territooriumil kui ka väljaspool seda saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega (edaspidi - töövigastus) tekitatud kahju eest.

Organisatsioon vabastatakse kahju hüvitamisest, kui ta tõestab, et vigastus või muu tervisekahjustus ei tekkinud tema süü läbi.

Organisatsiooni süü tõenditeks võivad olla:
tootmises asetleidnud õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt;
kohtuotsus ning prokuröri, juurdlusorgani või eeluurimise määrus;
tööinspektori või muude töökaitse seisukorra ja tööseadusandluse järgimise kontrolli ja järelevalvet teostavate ametiisikute (organite) arvamus tervisekahjustuse põhjuste kohta;
meditsiiniline otsus kutsehaiguse kohta;
otsus süüdiolevatele isikutele administratiiv- või distsiplinaarkaristuste määramise kohta;
muud dokumendid ja tunnistajaütlused.

2.Kahju hüvitamine seisneb kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitusest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele vastav pension.

[RT I 2000, 3, 23 - jõust. 20. 01. 2000]

3. Kannatanule, kes seoses töövigastusega on tema nõusolekul ajutiselt üle viidud madalamapalgalisele kergemale tööle, makstakse välja endise ja uue palga vahe kuni töövõime taastumiseni või pikaajalise ja pideva töövõime kaotuse kindlakstegemiseni.

Otsuse kannatanu teisele tööle üleviimise vajaduse, selle kestuse (kuni üks aasta) ja soovitatava töö iseloomu kohta teeb arstlik konsultatsioonikomisjon.

Kui administratsioon ei ole andnud kannatanule nimetatud aja jooksul vastavat tööd, on kannatanul õigus saada kahju eest hüvitust keskmise kuupalga ulatuses, mida ta sai enne töövigastust.

4. Organisatsioon on kohustatud kannatanu nõusolekul tagama talle uue kutseala õpetamise vastavalt vaegurluse ekspertiisi komisjoni (VEK) otsusele, kui ta ei saa töövigastuse tagajärjel teha endist tööd.

Kannatanule uue kutseala õpetamise aja jooksul, kuid mitte kauem kui 3 kuud, makstakse talle eelmisel tööl saadud keskmist kuupalka, millest arvatakse maha saadav invaliidsuspension ning õppimise ajal saadav töötasu või stipendium. Selle aja jooksul ei maksta kahju hüvitamiseks ettenähtud summasid.

5. Kannatanu surma korral on kahju eest hüvituse saamise õigus töövõimetutel isikutel, kes olid surnud isiku ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevaks õigus saada temalt ülalpidamist, surnud isiku lapsel, kes sündis pärast tema surma, samuti ühel vanematest, abikaasal või muul perekonnaliikmel, kui ta ei tööta ning hoolitseb surnud isiku alla 8 aasta vanuste laste, vendade, õdede ja lastelaste eest.

6. Kannatanu töövõime kaotuse astme teeb kindlaks VEK protsentides, lähtudes kutsealase töövõime kaotusest vastava töövigastuse tagajärjel. Juhul kui kannatanu oli töövigastuse saamise ajal töövahekorras mitme tööandjaga, teeb VEK kindlaks kutsealase töövõime kaotuse astme iga töö kohta eraldi.

 

II. Hüvitamisele kuuluva kahju ulatus

 

7. Kannatanule töövigastuse tagajärjel endisest sissetulekust ilmajäämise või selle vähenemisega seotud kahju hüvitamise ulatus määratakse kindlaks protsentides sellest sissetulekust vastavalt tema kutsealase töövõime kaotuse astmele.

[2 lõige kehtetu - RT I 2000, 3, 23 - jõust. 20. 01. 2000]

Pensionid, mis on määratud kannatanule muudel alustel nii enne kui pärast töövigastust, võetakse kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvesse selles invaliidsuspensioniga võrdses osas, mida kannatanul on õigus saada seoses töövigastusega.

[4. lõige kehtetu - RT I 2000, 3, 23 - jõust. 20. 01. 2000]

8. Kahju eest vastutav organisatsioon hüvitab kannatanule järgmised lisakulutused, kui nende kulutuste vajadus on kinnitatud arstliku ekspertiisiga:
1) proteesid ja abivahendid;
2) retseptiravimid;
3) sanatooriumituusikud;
4) sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi;
5) kulutused kannatanu kõrvaliseks hoolduseks.

Lisakulutuste suuruse kindlaksmääramisel ei võeta arvesse kannatanu süü astet töövigastuse saamisel.

Lisakulutused kannatanu hooldamiseks hüvitatakse olenemata sellest, kes teda hooldab. Nende kulutuste suurus määratakse kindlaks olenevalt vajatava hoolduse laadist ning need ei tohi spetsiaalset meditsiinilist hooldust vajavatel invaliididel ületada riigieelarvest finantseeritava tervishoiuasutuse hooldusõe või sanitari kuupalga alammäära, teiste kannatanute osas aga 60% sellest määrast .

[RT I 2000, 3, 23 - jõust. 20. 01. 2000]

9. Isikutele, kellel vastavalt käesoleva korra punktile 5 on õigus saada kahju eest hüvitust toitja surma puhul, hüvitatakse kahju surnud isiku keskmise kuusissetuleku ulatuses, millest arvatakse maha talle endale ja tema ülalpidamisel olnud töövõimelistele isikutele, kellel ei ole õigust saada kahju eest hüvitust, kuuluv osa.

Nimetatud isikutele makstava hüvise kindlaksmääramisel võetakse arvesse toitjakaotuspensioni suurus.

10. Kui töövigastus tekkis mitte ainult organisatsiooni süü läbi, vaid ka kannatanu äärmise ettevaatamatuse tagajärjel, tuleb kahju hüvitamise ulatust vähendada olenevalt kannatanu süü astmest.

11. Kahju hüvise arvutamisel võetakse aluseks töövigastusele või töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek. Kutsehaiguse korral võib kannatanud soovil hüvise arvutamisel aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku.

Kui kannatanu on töötanud tööandja juures vähem kui 12 kalendrikuud enne töövigastuse tekkimist, lähtutakse hüvise arvutamisel keskmisest kuusissetulekust tööandja juures töötatud ajal.

[RT I 2000, 3, 23 - jõust. 20. 01. 2000]

12. Keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel jäetakse kuud, mille kestel töötaja haiguse, vallandamise või seaduses ettenähtud muude töölt vabastamise juhtude tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanu soovil arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. Neid kuid, mille kestel töötaja tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi muudel põhjustel, ei jäeta arvestusest välja ja neid ei asendata teiste kuudega.

13. Kui kahju eest hüvituse saamiseks pöördumise ajal ei ole säilinud dokumente kannatanu tegeliku töötasu kohta enne töövigastuse saamist, lähtutakse hüvise arvutamisel pöördumise ajal kehtivast tariifimäärast (ametipalgast) sellel tööl, mida kannatanu tegi.

14. Hüvise arvutamisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku hulka arvatakse kannatanu kogu sissetulek töökohtadelt (sealhulgas tasud teistelt tööandjatelt, kellega oldi sel perioodil töövahekorras), mille kohta VEK on teinud kindlaks töövõime kaotuse seoses töövigastusega. Seejuures võetakse arvesse kõik töötasuliigid, millelt tööandjad on kohustatud maksma sotsiaalmaksu, välja arvatud ühekordsed juhusliku iseloomuga väljamaksed (kingitused, tuusikute maksumus jms.).

15. Isikutele, kes on saanud töövigastuse tootmisalase väljaõppe (praktika) ajal, arvutatakse hüvis lähtudes tariifimäärast (ametipalgast) sellel ametikohal (erialal), mida kannatanu õppis (kuid mitte alla 2. kategooria). Hüvise arvutamisel isikutele, kes said väljaõppe (praktika) ajal palka, lähtutakse nende soovil sel ajal saadud keskmisest kuusissetulekust. Kannatanu soovil võib hüvise arvutamisel lähtuda tootmisalasele väljaõppele (praktikale) eelnenud tööl saadud keskmisest kuusissetulekust.

16. Välismaal töötanud isiku keskmise kuusissetuleku arvutamisel võetakse tema valikul arvesse kas sissetulek, mida ta sai enne välismaale tööle asumist või välisvaluutas saadud sissetulek, mille pealt on makstud sotsiaalmaksu.

Välisvaluutas saadud sissetulek arvutatakse Eesti Vabariigi ametlikku valuutasse Eesti Panga poolt avaldatud, välisvaluuta väljamaksmise kuupäeval kehtinud kursi järgi.

 

III. Hüvise väljamaksmise kord

 

17. Hüvist maksab töötajatele tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon igakuiselt. Juriidilise isiku ühinemisel, jagunemisel ja ümberkujundamisel maksab hüvise kannatanule välja juriidilise isiku õigusjärglane, juriidilise isiku likvideerimise korral ja õigusjärglase puudumisel aga kannatanu elukohajärgne sotsiaalkindlustusorgan.

18. Hüvist makstakse:
1) kannatada saanud töötajatele alates päevast, mil nad töövigastuse tagajärjel jäid ilma senisest sissetulekust;
2) isikutele, kellel on õigus saada hüvist seoses toitja surmaga, alates tema surma päevast, kuid mitte enne, kui nad on omandanud õiguse hüvise saamiseks.

Kui avaldus kahju hüvitamiseks esitatakse kolme aasta möödumisel käesoleva punkti alapunktides 1 ja 2 märgitud tähtaegadest, hüvitatakse kahju avalduse esitamise päevast arvates.

19. Saamatajäänud sissetuleku osas hüvitatakse kannatanuile kahju selle aja kestel, mille kohta VEK on teinud kindlaks töövõime kaotuse seoses töövigastusega.

Isikutele, kellel on õigus saada hüvist kahju eest seoses toitja surmaga, hüvitatakse kahju:
alaealistele  - kuni 18-aastaseks saamiseni (päevases või statsionaarses õppevormis õppijatele  - kuni 24-aastaseks saamiseni);

üle 60 aasta vanustele meestele ja üle 55 aasta vanustele naistele eluaegselt (alates 1. jaanuarist 1994.a. vastavalt riiklike elatusrahade seaduse paragrahvis 5 toodud vanusele);

invaliididele töövõimetuse kogu aja kestel;
ühele vanematest, abikaasale või muule perekonnaliikmele, kes ei tööta ja hoolitseb surnud toitja alla 8 aasta vanuste laste, vendade, õdede või lastelaste eest, lapse 8-aastaseks saamiseni.

20. Hüvise summa, mis on kindlaks määratud kooskõlas käesoleva korra punktiga 7, makstakse välja olenemata kannatanu poolt saadavast pensionist, stipendiumist ja muust sissetulekust.

21. Kannatanu töövõime kaotuse astme, invaliidsuspensioni suuruse muutumise, samuti surnud isiku perekonna koosseisu muutumise korral tehakse kahju hüvitamiseks makstavate summade vastav ümberarvestus.

22. Kahju hüvitamiseks makstavate summade kättetoimetamis- ja saatekulud kannab organisatsioon. Hüvise saajate soovil võib need summad üle kanda nende hoiuarvele hoiupangas.

23. Kahju hüvitamiseks makstavaid summasid maksustatakse kooskõlas vastavate maksuseadustega. Neist summadest tehakse kinnipidamisi samas korras kui palgastki.

24. Eesti Vabariigi õhusõiduki meeskonnaliikme töövigastuse või surma korral seoses meeskonnaliikme ametikohustuste täitmisega õhusõiduki õhkutõusmise, lennu või maandumise ajal, hüvitab tekitatud kahju organisatsioon, kellele õhusõiduk operatiivjuhtimis- või omandiõiguse alusel kuulub, kui ta ei tõenda, et kahju tekkis kannatanu tahtliku tegevuse tagajärjel.

Kui töötaja on saanud vigastuse või muu tervisekahjustuse tööle mineku või töölt tuleku ajal organisatsiooni poolt antavas transpordivahendis, kannab see organisatsioon kannatanu ees materiaalset vastutust Eesti NSV tsiviilkoodeksi paragrahvi 458 alusel.

Nimetatud juhtudel rakendatakse käesolevat korda, välja arvatud punktid 1 ja 10.