Süstemaatiline liigitus: HALDUSÕIGUS → Välissuhtlemine → Konsulaarkoostöö

Süstemaatiline liigitus: HALDUSÕIGUS → Välissuhtlemine → Välislepingud

Välislepingute liigitus poolte alusel: ÜRO

Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Diplomaatiliste suhete Viini konventsioon

Vastu võetud 17.04.1961

(õ) 29.01.2009

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus konventsiooniga ühinemise kohta

Konventsiooni tõlke uus redaktsioon

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

 

Käesoleva konventsiooni osapoolteks olevad riigid,

tuletades meelde, et kõik rahvad on ammustest aegadest tunnustanud diplomaatiliste esindajate staatust,

lähtudes ÜRO põhikirjast tulenevatest riikide võrdõiguslikkuse, rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise ning sõbralike suhete arendamise eesmärkidest ja põhimõtetest,

uskudes, et rahvusvaheline konventsioon diplomaatiliste suhete, privileegide ja immuniteetide kohta aitaks kaasa sõbralike suhete arendamisele rahvaste vahel, vaatamata nende erinevatele konstitutsioonilistele ja ühiskondlikele süsteemidele,

olles veendunud, et sellised privileegid ja immuniteedid ei ole üksikisikute eelisteks, vaid selleks, et võimaldada diplomaatilistel esindustel kui riikide esindajatel täita oma funktsioone,

kinnitades, et küsimustes, mida käesolev konventsioon selgesõnaliselt ei reguleeri, juhindutakse edaspidigi rahvusvahelise tavaõiguse normidest,

on kokku leppinud alljärgnevas:

1. artikkel

Käesolevas konventsioonis kasutatakse allpool toodud mõisteid järgmises tähenduses:

a) «esinduse juht» on isik, kellele lähetajariik on teinud ülesandeks tegutseda oma volituste piires;
b) «esinduse töötajateks» on esinduse juht ja esinduse personali hulka kuuluvad töötajad;
c) «esinduse personali» moodustavad esinduse diplomaatiline personal, haldus- ja abitöötajad;
d) «diplomaatilise personali» moodustavad diplomaatilise auastmega töötajad;
e) «diplomaatiline esindaja» on kas esinduse juht või esinduse diplomaatilise personali hulka kuuluv töötaja;
f) «haldustöötajad» on esinduse töötajad, kes on tööle võetud esinduse haldus-tehnilisse teenistusse;
g) «abitöötajad» on esindust teenindavad töötajad;
h) «koduteenija» on esinduse töötaja koduses teenistuses olev isik, kes ei ole lähetajariigi töötaja;
i) «esinduse valdused» on omandivormist olenemata hooned või hooneosad ja nende juurde kuuluv maa, mida kasutatakse esinduse vajadusteks ja mille juurde kuulub ka esinduse juhi residents.

2. artikkel

Diplomaatiliste suhete ning alaliste diplomaatiliste esinduste sisseseadmine riikide vahel toimub vastastikusel kokkuleppel.

3. artikkel

1. Diplomaatilise esinduse funktsioonideks on inter alia:
a) lähetajariigi esindamine asukohariigis;
b) lähetajariigi ja selle kodanike huvide kaitsmine asukohariigis rahvusvahelise õigusega lubatud piirides;
c) läbirääkimiste pidamine asukohariigi valitsusega;
d) seaduslikul teel asukohariigi tingimuste ja arengu jälgimine ja nendest aruandmine lähetajariigi valitsusele;
e) sõbralike suhete edendamine lähetajariigi ja asukohariigi vahel ning majandus-, kultuuri- ja teadussuhete arendamine.

2. Käesoleva konventsiooni ühtki punkti ei saa tõlgendada takistusena diplomaatilise esinduse konsulaarfunktsioonide täitmisel.

4. artikkel

1. Lähetajariik peab tegema kindlaks, et asukohariik on andnud oma nõusoleku isiku suhtes, keda lähetajariik on esitanud esinduse juhiks sellesse riiki.

2. Asukohariik ei ole kohustatud andma lähetajariigile selgitusi nõusolekust keeldumise kohta.

5. artikkel

1. Lähetajariik võib pärast asjaosalistele asukohariikidele teatamist määrata vastavalt olukorrale esinduse juhi või diplomaatilise personali töötajaid korraga enam kui ühte riiki, juhul kui ühegi asukohariigi poolt ei ole sellele esitatud selget vastuväidet.

2. Juhul kui lähetajariik määrab esinduse juhi ühte või mitmesse teise riiki, võib ta igas riigis, kus esinduse juhil ei ole alalist asukohta, asutada diplomaatilise esinduse, mille eesotsas on chargé d'affaires ad interim.

3. Esinduse juht või teised diplomaatilise personali töötajad võivad esindada lähetajariiki ükskõik millises rahvusvahelises organisatsioonis.

6. artikkel

Kaks või enam riiki võivad määrata sama isiku esinduse juhiks teise riiki, kui asukohariigi poolt ei ole esitatud sellele vastuväidet.

7. artikkel

Tulenevalt 5., 8. 9. ja 11. artikli sätetest võib lähetajariik vabalt määrata ametisse esinduse personali töötajaid. Sõjaväe, mereväe või õhujõudude atašeede puhul võib asukohariik nõuda nende nimede eelnevat esitamist oma nõusoleku andmiseks.

8. artikkel

1. Üldiselt peavad diplomaatilise personali töötajad olema lähetajariigi kodanikud.

2. Esinduse diplomaatilise personali töötajaid ei saa määrata isikute hulgast, kellel on asukohariigi kodakondsus, välja arvatud juhul, kui on olemas selle riigi nõusolek, mille võib igal ajal tagasi võtta.

3. Asukohariik võib jätta sama õiguse kolmanda riigi kodanike suhtes, kes samuti pole lähetajariigi kodanikud.

9. artikkel

1. Asukohariik võib igal ajal ja otsuse kohta selgitusi andmata teatada lähetajariigile, et esinduse juht või mõni diplomaatilise personali liige on tunnistatud persona non grata'ks või et mõni teine esinduse personali liige ei ole vastuvõetav. Sel juhul lähetajariik olenevalt olukorrast kas kutsub vastava isiku tagasi või lõpetab tema tegevuse esinduses. Isiku võib tunnistada non grata'ks või vastuvõetamatuks enne tema saabumist asukohariigi territooriumile.

2. Juhul kui lähetajariik keeldub või ei suuda täita käesoleva artikli 1. lõigus määratud kohustusi mõistliku tähtajaga, võib asukohariik keelduda tunnustamast vastavat isikut esinduse töötajana.

10. artikkel

1. Asukohariigi välisministeeriumi või vastavalt kokkuleppele mõnda teist samalaadset ministeeriumi informeeritakse:
a) esinduse töötajate ametisse määramisest, nende saabumisest ning nende lõplikust lahkumisest või nende esindusega seotud volituste lõppemisest;
b) esinduse töötaja perekonda kuuluva isiku saabumisest ja lõplikust lahkumisest ja vajaduse korral sellest, kui esinduse töötaja perekonda tuleb juurde või lahkub keegi;
c) koduteenijate saabumisest käesoleva lõigu alalõigus a viidatud isikute teenistusse või nende lahkumisest ning vajaduse korral sellest, kui nad loobuvad tööst nende teenistuses;
d) asukohariigis alaliselt elavate isikute värbamisest privileege ja immuniteete omavaiks esinduse töötajaiks või koduteenijaiks ning nende vallandamisest.

2. Võimaluse korral teatatakse saabumisest ja lõplikust lahkumisest ette.

11. artikkel

1. Juhul kui puuduvad eraldi lepingud esinduse suuruse kohta, võib asukohariik nõuda, et peetaks kinni viimase poolt mõistlikeks ja normaalseiks peetud piiranguist, arvestades asukohariigi tingimusi ja vastava esinduse vajadusi.

2. Samuti võib asukohariik keelduda samades piirides ja mittediskrimineerivail alustel aktsepteerimast mõne kategooria ametnikke.

12. artikkel

Lähetajariik ei või ilma asukohariigi eelneva selgesõnalise nõusolekuta asutada esinduse harukontoreid esinduse enda asukohast väljaspool.

13. artikkel

1. Esinduse juht loetakse asukohariigis ametisse määratuks juhul, kui ta on kas üle andnud oma volikirjad või kui ta on edastanud teate oma saabumise kohta ja oma volikirja autentse koopia asukohariigi välisministeeriumile või vastavalt kokkuleppele mõnele teisele samalaadsele ministeeriumile, järgides asukohariigi praktikat, mida rakendatakse ühtsel viisil.

2. Volikirjade või nendest autentsete koopiate esitamise kord määratakse esinduse juhi saabumise kuupäevaks ja kellaajaks.

14. artikkel

1. Esinduse juhid jagatakse kolme klassi, nimelt:
a) riigipeade juurde volitatud suursaadikud või nuntsiused ja teised sama auastmega esinduse juhid;
b) riigipeade juurde volitatud saadikud, ministrid ja internuntsiused;
c) välisministeeriumi juurde volitatud chargés d'affaires'id (asjurid).

2. Esinduse juhtidel ei tehta vahet klassi järgi, kuhu nad kuuluvad, välja arvatud eelisõigustest ja etiketist tulenevad erandid.

15. artikkel

Riigid lepivad omavahel kokku, millisesse klassi nende esinduste juhid määratakse.

16. artikkel

1. Esinduse juhid saavad vastava klassi eelisõigused oma funktsioonide täitmisele asumise kuupäeval ja ajal 13. artikli kohaselt.

2. Muudatused esinduse juhi volitustes, mis ei ole seotud klassi muutusega, ei mõjuta tema eelisõigusi.

3. Käesolev artikkel ei kahjusta asukohariigi poolt aktsepteeritud praktikat, mis on seotud Püha Tooli esindaja eelisõigustega.

17. artikkel

Esinduse juht teatab välisministeeriumile või vastavalt kokkuleppele mõnele teisele samalaadsele ministeeriumile diplomaatilise personali eelisõigustest.

18. artikkel

Esinduse juhtide vastuvõtmise kord, mida järgitakse igas riigis, peab olema ühtne kõikide klasside suhtes.

19. artikkel

1. Juhul kui esinduse juhi ametikoht on vaba või kui esinduse juht ei suuda täita oma ülesandeid, tegutseb ajutiselt esinduse juhina chargé d'affaires ad interim. Esinduse juht või juhul, kui viimane ei saa seda teha, siis lähetajariigi välisministeerium teatab asukohariigi välisministeeriumile või vastavalt kokkuleppele mõnele teisele samalaadsele ministeeriumile chargé d'affaires ad interim'i nime.

2. Juhul kui asukohariigis ei ole kohal ühtki esinduse diplomaatilise personali liiget, võib lähetajariik asukohariigi nõusolekul määrata ühe haldus-tehnilise töötaja, kes vastutab esinduse jooksvate haldusküsimuste eest.

20. artikkel

Esindusel ja selle juhil on õigus kasutada esinduse hoonetel, sealhulgas ka esinduse juhi residentsil ja tema sõiduvahendeil lähetajariigi lippu ja vappi.

21. artikkel

1. Asukohariik hõlbustab vastavalt oma seadustele lähetajariigil muretseda oma territooriumil lähetajariigi esindusele vajalikke valdusi või aitab viimast ruumide hankimisel mõnel muul viisil.

2. Samuti aitab asukohariik vajaduse korral leida sobivad majutusvõimalused esinduse töötajatele.

22. artikkel

1. Esinduse valdused on puutumatud. Asukohariigi esindajad ei või neisse siseneda ilma esinduse juhi nõusolekuta.

2. Asukohariigil on eriülesanne teha kõik vajalik selleks, et kaitsta esinduse valdusi igasuguste sissetungide ja kahjustuste eest ja vältida kõike, mis võiks häirida esinduse rahu või rikkuda selle väärikust.

3. Esinduse valdused, nende sisustus ja muu vara ning esinduse sõiduvahendid ei kuulu läbiotsimisele, rekvireerimisele, arestimisele või hävitamisele.

23. artikkel

1. Lähetajariik ja esinduse juht on vabastatud kõigist riiklikest, regionaalsetest või munitsipaalmaksudest ja lõivudest esindusele kuuluvate või renditud valduste pealt, välja arvatud maksed neile osutatud eriteenuste eest.

2. Käesolevas artiklis viidatud maksuvabastus ei kehti selliste maksude ja lõivude kohta, mida vastavalt asukohariigi seadusele peavad maksma isikud, kes on lepingulistes suhetes lähetajariigiga või esinduse juhiga.

24. artikkel

Esinduse arhiivid ja dokumendid on puutumatud igal ajal ning ükskõik millises asukohas.

25. artikkel

Asukohariik toetab igati esindust selle funktsioonide täitmisel.

26. artikkel

Alludes oma riigi seadustele ja määrustele piirkondade kohta, kuhu sisenemine on keelatud või reguleeritud riikliku julgeoleku huvides, kindlustab asukohariik kõigile esinduse töötajatele vabaduse liikuda ja reisida oma territooriumil.

27. artikkel

1. Asukohariik võimaldab ja kaitseb esinduse vaba ametialast suhtlemist. Suhtlemisel lähetajariigi valitsuse ja teiste esinduste ja konsulaatidega kõigis paigus võib esindus kasutada kõiki sobivaid vahendeid, kaasa arvatud koodide ning šifritega edastatavaid teateid. Kuid esindus võib ainult asukohariigi nõusolekul paigaldada ja kasutada oma raadiosidet.

2. Esinduse ametialane kirjavahetus on puutumatu. Ametialase kirjavahetuse all mõeldakse kogu kirjavahetust, mis on seotud esinduse ja selle funktsioonidega.

3. Diplomaatiline postipakk ei kuulu avamisele ega kinnipidamisele.

4. Diplomaatilises postipakis sisalduvatel saadetistel, milleks võivad olla ainult ametialased diplomaatilised dokumendid ja artiklid, peab olema nähtav märge nende iseloomu kohta.

5. Asukohariik kaitseb diplomaatilist kullerit, kes on varustatud ametliku dokumendiga, milles on näidatud tema staatus ja diplomaatilises postipakis sisalduvate saadetiste arv, tema ülesannete täitmisel. Tal on õigus isikupuutumatusele ning teda ei tohi arreteerida ega mingil viisil kinni pidada.

6. Lähetajariik võib määrata diplomaatilisi kullereid kindlaks otstarbeks. Sellisel juhul kehtivad samuti käesoleva artikli 5. lõigu tingimused, kuid seal mainitud õigused puutumatusele kaotavad kehtivuse pärast seda, kui kuller on tema valduses oleva diplomaatilise postipaki kätte toimetanud selle saajale.

7. Diplomaatilise postipaki võib usaldada ka kaubalennuki komandöri kätte, kes plaani järgi maandub lubatud kohas. Komandör varustatakse ametliku dokumendiga, milles on märgitud postipakis sialduvate saadetiste arv, kuid teda ei loeta diplomaatiliseks kulleriks. Esindus võib saata ühe oma töötajatest otse ja vabalt lennuki komandörilt diplomaatilist postipakki üle võtma.

28. artikkel

Esinduse poolt ametiülesannete täitmise käigus võetavad tasud on vabad kõigist maksudest ja lõivudest.

29. artikkel

Diplomaatilisel esindajal on õigus isikupuutumatusele. Teda ei või arreteerida ega ühelgi viisil kinni pidada. Asukohariik kohtleb teda lugupidavalt ja teeb kõik vajaliku selleks, et ära hoida kõikvõimalikke rünnakuid, mis on suunatud tema isiku, vabaduse või väärikuse vastu.

30. artikkel

1. Diplomaatilise esindaja eluruumi suhtes kehtivad samasugused õigused puutumatusele ja kaitsele nagu esinduste valduste suhtes.

2. Samuti omavad õigust puutumatusele tema dokumendid, kirjavahetus ja vara, välja arvatud 31. artikli 3. lõigus määratud juhul.

31. artikkel

1. Diplomaatiline esindaja omab kriminaalkohtulikku immuniteeti asukohariigis. Samuti on talle seal tagatud tsiviil- ja administratiivkohtulik immuniteet, välja arvatud juhul, kui on tegemist:
a) kohtuprotsessiga asukohariigi territooriumil asuva erakinnisvara küsimuses, välja arvatud juhul, kui see on tema valduses lähetajariigi nimel esinduse huvides;
b) kohtuprotsessiga pärimisõiguse küsimuses, milles testamenditäitja, haldaja, pärija või legataarina osaleb diplomaatiline esindaja eraisikuna, mitte aga lähetajariigi esindajana;
c) kohtuprotsessiga diplomaatilise esindaja professionaalse või kaubandusliku tegevusega seotud küsimuses asukohariigis, väljaspool tema ametialaseid funktsioone.

2. Diplomaatiline esindaja ei ole kohustatud ilmuma kohtusse tunnistajana.

3. Diplomaatilist esindajat ei tohi võtta kohtulikule vastutusele, välja arvatud käesoleva artikli 1. lõigu alalõikudes a, b ja c toodud juhtudel ning tingimusel, et rakendatavad meetmed ei kahjusta tema isiku või eluruumi puutumatust.

4. Diplomaatilise esindaja sõltumatus asukohariigi jurisdiktsioonist ei vabasta teda lähetajariigi jurisdiktsioonist.

32. artikkel

1. Lähetajariik võib loobuda diplomaatiliste esindajate kohtulikust immuniteedist ja 37. artikliga kehtestatud immuniteetidest.

2. Loobumine peab alati olema selgesti väljendatud.

3. Kohtuprotsessi algatamine diplomaatilise esindaja poolt või isiku poolt, kes omab vastavalt 37. artikli tingimustele kohtulikku immuniteeti, jätab selle isiku ilma kohtulikust immuniteedist vastuhagile, mis on otseselt seotud põhihagiga.

4. Loobumine tsiviil- või administratiivkohtulikust immuniteedist ei laiene loobumisele immuniteedist kohtuotsuse täideviimisel, mille jaoks on vajalik eraldi loobumiskinnitus.

33. artikkel

1. Vastavalt käesoleva artikli 3. lõigu sätetele ei allu diplomaatiline esindaja lähetajariigile osutatavates teenustes asukohariigis kehtivatele sotsiaalhooldussätetele.

2. Käesoleva artikli 1. lõigus ettenähtud soodustus kehtib ka diplomaatilise esindaja teenistuses olevate koduteenijate suhtes tingimusel:
a) et nad ei ole asukohariigi kodanikud ega alalised elanikud;
b) et neid kaitsevad lähetajariigis või kolmandas riigis kehtivad sotsiaalhooldusalased määrused.

3. Diplomaatiline esindaja, kelle teenistuses on isikud, kelle kohta ei kehti käesoleva artikli 2. lõigus ette nähtud soodustus, peab täitma asukohariigi sotsiaalhooldusalaste määrustega tööandjatele kehtestatud kohustusi.

4. Käesoleva artikli 1. ja 2. lõigus ette nähtud soodustus ei välista õigust osaleda vabatahtlikult asukohariigi sotsiaalhooldussüsteemis, tingimusel, et selle riigi poolt on osalemine lubatud.

5. Käesoleva artikli sätted ei mõjuta eelnevalt sõlmitud kahe- või mitmepoolseid sotsiaalhooldusalaseid lepinguid ning ei takista selliste lepingute sõlmimist ka tulevikus.

34. artikkel

Diplomaatiline esindaja on vabastatud kõigist isikulistest ja kaudsetest, riiklikest, piirkondlikest ja munitsipaalmaksudest ja lõivudest, välja arvatud:
a) kaudsed maksud, mis harilikult sisalduvad kaupade ja teenuste hinnas;
b) maksud ja lõivud erakinnisvaralt, mis asub asukohariigi territooriumil, juhul kui see ei ole tema valduses lähetajariigi nimel selle esindusena;
c) asukohariigi poolt nõutavad kinnisvara- ja pärandilõivud, vastavalt 39. artikli 4. lõigu sätetele;
d) maksud ja lõivud isiklikelt sissetulekutelt, mis on saadud asukohariigis, ja kapitalimaksud asukohariigi kommertsettevõtetesse paigutatud investeeringutelt;
e) maksud, mida nõutakse eriteenuste eest;
f) kohtulõiv, hüpoteegi- ja templimaks kinnisvara suhtes vastavalt 23. artikli sätetele.

35. artikkel

Asukohariik vabastab diplomaatilised esindajad igasugustest isiklikest ja ühiskondlikest kohustustest ning sõjalistest kohustustest nagu näiteks rekvireerimine, sõjalised maksud ja sõjaväelaste majutamise kohustus.

36. artikkel

1. Asukohariik peab vastavalt tema poolt vastuvõetavatele seadustele lubama riiki sisse tuua ja vabastama kõigist tollimaksudest ning muudest sarnastest kohustustest, välja arvatud kohustused, mis on seotud ladustamise, veoste ja muude sarnaste teenustega:
a) esemed esinduse ametlikuks tarbeks;
b) esemed diplomaatilise esindaja või tema leibkonda kuuluva perekonnaliikme isiklikuks tarbeks, kaasa arvatud tema enda sisseseadmiseks vajalikud esemed.

2. Diplomaatilise esindaja isiklik pagas ei kuulu kontrollimisele, välja arvatud juhul, kui on tõsiselt alust eeldada, et see sisaldab esemeid, millele ei laiene käesoleva artikli 1. lõigus mainitud vabastused, või asjad, mille sisse- ja väljavedu on seadusega keelatud või mis kuuluvad kontrollimisele asukohariigi karantiinieeskirjade kohaselt. Sellist kontrolli võib läbi viia ainult diplomaatilise esindaja või tema poolt volitatud isiku juuresolekul.

37. artikkel

1. Diplomaatilise esindaja leibkonda kuuluvad perekonnaliikmed, kui nad ei ole asukohariigi kodanikud, omavad 29. kuni 36. artiklis ettenähtud privileege ja immuniteete.

2. Esinduse haldustöötajad koos oma leibkonda kuuluvate perekonnaliikmetega, kui nad ei ole asukohariigi kodanikud või alalised elanikud, omavad 29. kuni 35. artiklis ette nähtud privileege ja immuniteete, kuid 31. artikli 1. lõigus ette nähtud tsiviil- ja halduskohtulik immuniteet ei laiene nende kohustustevälisele tegevusele. Nad omavad ka 36. artikli lõigus 1 määratletud privileege esemete suhtes, mida nad esmakordsel ametisse asumisel riiki sisse toovad.

3. Esinduse abitöötajad, kes ei ole asukohariigi kodanikud või alalised elanikud, omavad immuniteeti oma kohustustega seotud tegevuse suhtes, 33. artiklis toodud soodustust ja on vabad maksudest ja lõivudest oma töisest tegevusest saadud tuludelt.

4. Esinduse töötajate koduteenijad, kui nad ei ole asukohariigi kodanikud või alalised elanikud, on vabad maksudest ja lõivudest oma töisest tegevusest saadud tuludelt. Ülejäänu suhtes omavad nad privileege ja immuniteete ainult asukohariigi poolt lubatud ulatuses. Kuid asukohariik peab oma jurisdiktsiooni nende isikute suhtes rakendama sellisel viisil, et ta liigselt ei sekkuks esinduse funktsioonide täitmisse.

38. artikkel

1. Kui välja arvata asukohariigi poolt antud lisaprivileegid ja immuniteedid, omab diplomaatiline esindaja, kes on selle riigi kodanik või alaline elanik, ainult kohtulikku immuniteeti ja puutumatust ametialaste funktsioonide täitmisel.

2. Teised personali töötajad ja koduteenijad, kes on asukohariigi kodanikud või alalised elanikud, omavad privileege ja immuniteete ainult asukohariigi poolt lubatud ulatuses. Kuid asukohariik peab oma jurisdiktsiooni nende isikute suhtes rakendama sellisel viisil, et ta liigselt ei häiriks esinduse funktsioonide täitmist.

39. artikkel

1. Iga isik, kellel on õigus privileegidele ja immuniteetidele, omandab need momendist, mil ta jõuab asukohariigi territooriumile, et asuda oma ametikohale või olles juba asukohariigi territooriumil, alates hetkest, kui välisministeeriumi või vastavalt kokkuleppele mõnda teist ministeeriumi informeeritakse tema ametisse määramisest.

2. Kui privileege ja immuniteete omava isiku volitused lõpevad, kaotavad kehtivuse sellised privileegid ja immuniteedid tavaliselt hetkel, kui ta lahkub maalt või lahkumiseks vajamineva mõistliku tähtaja möödumisel, kuid kehtivad selle ajani isegi relvastatud kokkupõrke puhul. Sellise isiku tegevuse jätkumisel esinduse töötaja funktsioonide täitmisel kehtivad immuniteedi õigused.

3. Esinduse töötaja surma korral säilivad tema perekonnaliikmetel privileegid ja immuniteedid, millele neil on õigus kuni maalt lahkumiseks vajaliku mõistliku tähtajani möödumiseni.

4. Esinduse töötaja surma korral, kui ta ei ole asukohariigi kodanik ega alaline elanik, või tema leibkonda kuuluva perekonnaliikme surma korral, lubab asukohariik ära viia lahkunu vallasvara, milleks ei ole sellel maal omandatud vara, millele tema surma ajal on pandud ekspordi keeld. Kinnisvara- ja pärandilõivusid ei nõuta vallasvaralt, mis asus asukohariigis vaid lahkunu esinduse töötajana või esinduse töötaja perekonnaliikmena seal viibimise tõttu.

40. artikkel

1. Kui diplomaatiline esindaja sõidab läbi kolmanda riigi territooriumi, kes on talle vajaduse korral andnud passi viisa, või viibib seal, olles asumas oma ametipostile, sinna naasmas või tagasi pöördumas oma kodumaale, tagab see kolmas riik talle läbisõiduks või tagasipöördumiseks vajaliku puutumatuse ja immuniteedi. Sama kehtib ka privileege ja immuniteete omavate diplomaatilise esindaja perekonnaliikmete kohta, kes saadavad teda või reisivad eraldi, sõites tema juurde või pöördudes tagasi oma kodumaale.

2. Käesoleva artikli 1. lõigus sätestatuga sarnaste tingimuste puhul ei takista kolmandad riigid esinduse haldus- või abitöötajate ja nende perekonnaliikmete sõitu läbi oma territooriumi.

3. Kolmandad riigid tagavad ametlikule kirjavahetusele ja kommunikatsioonile transiidil, sealhulgas koodi- ja šifriteadetele samasugused vabadused ja kaitse nagu asukohariikki. Nad tagavad diplomaatilistele kulleritele, kellele on vajaduse korral antud passi viisa, ja diplomaatilistele postipakkidele transiidil samasuguse puutumatuse ja kaitse, nagu on kohustatud seda tegema asukohariik.

4. Kolmandate riikide käesoleva artikli 1., 2. ja 3. lõigust tulenevad kohustused kehtivad ka vastavalt neis lõikudes mainitud isikute ning ametialase suhtlemise ja diplomaatiliste postipakkide suhtes, mis asuvad kolmanda riigi territooriumil vääramatu jõu tõttu.

41. artikkel

1. Kõik privileege ja immuniteete omavad isikud on kohustatud alluma asukohariigi seadustele ja määrustele, ilma et see kahjustaks nende privileege ja immuniteete. Samuti on nad kohustatud mitte sekkuma selle riigi siseasjadesse.

2. Kogu lähetajariigi poolt esindusele usaldatud asjaajamine asukohariigiga toimub asukohariigi välisministeeriumi või vastavalt kokkuleppele mõne teise samalaadse ministeeriumiga või selle vahendusel.

3. Esinduse valdusi ei tohi kasutada ühelgi otstarbel, mis ei sobi kokku esinduse funktsioonidega, mis on paika pandud käesolevas konventsioonis või üldise rahvusvahelise õiguse või mõne lähetajariigi ja asukohariigi vahelise erilepinguga.

42. artikkel

Diplomaatiline esindaja ei tohi asukohariigis tegelda ühegi kutsealase või kaubandusliku tegevusega isikliku kasu saamise eesmärgil.

43. artikkel

Diplomaatilise esindaja volitused lõpevad muuhulgas:
a) lähetajariigi poolt asukohariigile saadetud teatega diplomaatilise esindaja volituste lõppemise kohta;
b) asukohariigi poolt lähetajariigile saadetud teatega selle kohta, et vastavalt 9. artikli 2. lõigule keeldub asukohariik tunnustamast diplomaatilist esindajat esinduse töötajana.

44. artikkel

Asukohariik peab isegi relvastatud kokkupõrke korral tegema soodustusi selleks, et võimaldada privileege ja immuniteete omavatel isikutel, välja arvatud asukohariigi kodanikud, ja nende isikute perekonnaliikmetel, hoolimata nende kodakondsusest, lahkuda nii kiiresti kui võimalik. Eelkõige peab asukohariik vajaduse korral andma nende käsutusse nende endi ja nende vara jaoks vajalikud transpordivahendid.

45. artikkel

Juhul kui kahe riigi vahelised diplomaatilised suhted on katkenud või kui esindus on alatiseks või ajutiselt tagasi kutsutud:
a) peab asukohariik isegi relvastatud kokkupõrke korral respekteerima ja kaitsma esinduse valdusi koos selle vara ja arhiividega;
b) võib lähetajariik usaldada esinduse valduste, selle vara ja arhiivide valve kolmandale riigile, mis on vastuvõetav asukohariigile;
c) võib lähetajariik usaldada enda ja oma kodanike huvide kaitse kolmandale riigile, mis on vastuvõetav asukohariigile.

46. artikkel

Lähetajariik võib asukohariigi eelneval nõusolekul ja asukohariigis esindamata kolmanda riigi palvel enda peale võtta kolmanda riigi ja selle kodanike huvide ajutise kaitsmise.

47. artikkel

1. Käesoleva konventsiooni sätetete rakendamisel ei diskrimineeri asukohariik ühtki riiki.

2. Diskrimineerimiseks ei loeta seda, kui:
a) asukohariik kitsendab käesoleva konventsiooni mõnd sätet, kuna seda sätet kitsendatakse tema esinduse suhtes lähetajariigis;
b) tava või lepingu kohaselt kohtlevad riigid teineteist soodsamalt kui seda nõuavad käesoleva konventsiooni sätted.

48. artikkel

Käesolev konventsioon on avatud allakirjutamiseks kõigile ÜRO liikmesriikidele, kõigile spetsialiseerunud agentuuridele, Rahvusvahelise Kohtu põhikirja osapooltele ja kõigile teistele riikidele, kes on ÜRO Peaassamblee poolt kutsutud ühinema käesoleva konventsiooniga, järgnevalt: kuni 31. oktoobrini 1961 Austria Föderaalses Välisministeeriumis ja seejärel kuni 31. märtsini 1962 ÜRO peakorteris New Yorgis.

49. artikkel

Käesolev konventsioon kuulub ratifitseerimisele. Ratifitseerimiskirjad deponeeritakse ÜRO peasekretärile.

50. artikkel

Käesolev konventsioon jääb ühinemiseks avatuks igale riigile, kes kuulub ühte 48. artiklis mainitud neljast kategooriatest. Ühinemiskirjad deponeeritakse ÜRO peasekretärile.

51. artikkel

1. Käesolev konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast kahekümne teise ratifitseerimis- või ühinemiskirja deponeerimise kuupäeva ÜRO peasekretärile.

2. Iga riigi suhtes, kes ratifitseerib käesoleva konventsiooni või ühineb sellega pärast kahekümne teise ratifitseerimis- või ühinemiskirja deponeerimist, jõustub konventsioon kolmkümmend päeva pärast ratifitseerimis- või ühinemiskirjade deponeerimist selle riigi poolt.

52. artikkel

ÜRO peasekretär informeerib kõiki riike, kes kuuluvad ühte 48. artiklis mainitud neljast kategooriast:
a) käesolevale konventsioonile allakirjutamistest ja ratifitseerimis- või ühinemiskirjade deponeerimistest vastavalt 48., 49. ja 50. artiklile;
b) käesoleva konventsiooni jõustumise kuupäevast vastavalt 51. artiklile.

53. artikkel

Käesoleva konventsiooni originaal, mille hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentne, deponeeritakse ÜRO peasekretäri juures, kes saadab kinnitatud koopiad sellest riikidele, kes kuuluvad mõnda 48. artiklis mainitud neljast kategooriast.

Eeltoodu tõenduseks on käesolevale konventsioonile alla kirjutanud selleks oma valitsustelt täieliku volituse saanud esindajad.

Koostatud Viinis, 1961. aasta 18. aprillil.

 

Vienna convention on diplomatic relations
Done at Vienna on the 18th of April 1961

The States Parties to the present Convention,

Recalling that peoples of all nations from ancient times have recognized the status of diplomatic agents,

Having in mind the purposes and principles of the Charter of the United Nations concerning the sovereign equality of States, the maintenance of international peace and security, and the promotion of friendly relations among nations,

Believing that an international convention on diplomatic intercourse, privileges and immunities would contribute to the development of friendly relations among nations, irrespective of their differing constitutional and social systems,

Realizing that the purpose of such privileges and immunities is not to benefit individuals but to ensure the efficient performance of the functions of diplomatic missions as representing States,

Affirming that the rules of customary international law should continue to govern questions not expressly regulated by the provisions of the present Convention,

Have agreed as follows:

Article 1

For the purpose of the present Convention, the following expressions shall have the meanings hereunder assigned to them:
(a) the “head of the mission” is the person charged by the sending State with the duty of acting in that capacity;
(b) the “members of the mission” are the head of the mission and the members of the staff of the mission;
(c) the “members of the staff of the mission” are the members of the diplomatic staff, of the administrative and technical staff and of the service staff of the mission;
(d) the “members of the diplomatic staff” are the members of the staff of the mission having diplomatic rank;
(e) a “diplomatic agent” is the head of the mission or a member of the diplomatic staff of the mission;
(f) the “members of the administrative and technical staff” are the members of the staff of the mission employed in the administrative and technical service of the mission;
(g) the “members of the service staff” are the members of the staff of the mission in the domestic service of the mission;
(h) a “private servant” is a person who is in the domestic service of a member of the mission and who is not an employee of the sending State;
(i) the “premises of the mission” are the buildings or parts of buildings and the land ancillary thereto, irrespective of ownership, used for the purposes of the mission including the residence of the head of the mission.

Article 2

The establishment of diplomatic relations between States, and of permanent diplomatic missions, takes place by mutual consent.

Article 3

1. The functions of a diplomatic mission consist inter alia in:
(a) representing the sending State in the receiving State;
(b) protecting in the receiving State the interests of the sending State and of its nationals, within the limits permitted by international law;
(c) negotiating with the Government of the receiving State;
(d) ascertaining by all lawful means conditions and developments in the receiving State, and reporting thereon to the Government of the sending State;
(e) promoting friendly relations between the sending State and the receiving State, and developing their economic, cultural and scientific relations.

2. Nothing in the present Convention shall be construed as preventing the performance of consular functions by a diplomatic mission.

Article 4

1. The sending State must make certain that the agreement of the receiving State has been given for the person it proposes to accredit as head of the mission to that State.

2. The receiving State is not obliged to give reasons to the sending State for a refusal of agreement.

Article 5

1. The sending State may, after it has given due notification to the receiving States concerned, accredit a head of mission or assign any member of the diplomatic staff, as the case may be, to more than one State, unless there is express objection by any of the receiving States.

2. If the sending State accredits a head of mission to one or more other States it may establish a diplomatic mission headed by a charge d'affaires ad interim in each State where the head of mission has not his permanent seat.

3. A head of mission or any member of the diplomatic staff of the mission may act as representative of the sending State to any international organization.

Article 6

Two or more States may accredit the same person as head of mission to another State, unless objection is offered by the receiving State.

Article 7

Subject to the provisions of Articles 5, 8, 9 and 11, the sending State may freely appoint the members of the staff of the mission. In the case of military, naval or air attaches, the receiving State may require their names to be submitted beforehand, for its approval.

Article 8

1. Members of the diplomatic staff of the mission should in principle be of the nationality of the sending State.

2. Members of the diplomatic staff of the mission may not be appointed from among persons having the nationality of the receiving State, except with the consent of that State which may be withdrawn at any time.

3. The receiving State may reserve the same right with regard to nationals of a third State who are not also nationals of the sending State.

Article 9

1. The receiving State may at any time and without having to explain its decision, notify the sending State that the head of the mission or any member of the diplomatic staff of the mission is persona non grata or that any other member of the staff of the mission is not acceptable. In any such case, the sending State shall, as appropriate, either recall the person concerned or terminate his functions with the mission. A person may be declared non grata or not acceptable before arriving in the territory of the receiving State.

2. If the sending State refuses or fails within a reasonable period to carry out its obligations under paragraph 1 of this Article, the receiving State may refuse to recognize the person concerned as a member of the mission.

Article 10

1. The Ministry for Foreign Affairs of the receiving State, or such other ministry as may be agreed, shall be notified of:
(a) the appointment of members of the mission, their arrival and their final departure or the termination of their functions with the mission;
(b) the arrival and final departure of a person belonging to the family of a member of the mission and, where appropriate, the fact that a person becomes or ceases to be a member of the family of a member of the mission;
(c) the arrival and final departure of private servants in the employ of persons referred to in sub-paragraph (a) of this paragraph and, where appropriate, the fact that they are leaving the employ of such persons;
(d) the engagement and discharge of persons resident in the receiving State as members of the mission or private servants entitled to privileges and immunities.

2. Where possible, prior notification of arrival and final departure shall also be given.

Article 11

1. In the absence of specific agreement as to the size of the mission, the receiving State may require that the size of a mission be kept within limits considered by it to be reasonable and normal, having regard to circumstances and conditions in the receiving State and to the needs of the particular mission.

2. The receiving State may equally, within similar bounds and on a non-discriminatory basis, refuse to accept officials of a particular category.

Article 12

The sending State may not, without the prior express consent of the receiving State, establish offices forming part of the mission in localities other than those in which the mission itself is established.

Article 13

1. The head of the mission is considered as having taken up his functions in the receiving State either when he has presented his credentials or when he has notified his arrival and a true copy of his credentials has been presented to the Ministry for Foreign Affairs of the receiving State, or such other ministry as may be agreed, in accordance with the practice prevailing in the receiving State which shall be applied in a uniform manner.

2. The order of presentation of credentials or of a true copy thereof will be determined by the date and time of the arrival of the head of the mission.

Article 14

1. Heads of mission are divided into three classes, namely:
(a) that of ambassadors or nuncios accredited to Heads of State, and other heads of mission of equivalent rank;
(b) that of envoys, ministers and internuncios accredited to Heads of State;
(c) that of charges d'affaires accredited to Ministers for Foreign Affairs.

2. Except as concerns precedence and etiquette, there shall be no differentiation between heads of mission by reason of their class.

Article 15

The class to which the heads of their missions are to be assigned shall be agreed between States.

Article 16

1. Heads of mission shall take precedence in their respective classes in the order of the date and time of taking up their functions in accordance with Article 13.

2. Alterations in the credentials of a head of mission not involving any change of class shall not affect his precedence.

3. This article is without prejudice to any practice accepted by the receiving State regarding the precedence of the representative of the Holy See.

Article 17

The precedence of the members of the diplomatic staff of the mission shall be notified by the head of the mission to the Ministry for Foreign Affairs or such other ministry as may be agreed.

Article 18

The procedure to be observed in each State for the reception of heads of mission shall be uniform in respect of each class.

Article 19

1. If the post of head of the mission is vacant, or if the head of the mission is unable to perform his functions, a charge d'affaires ad interim shall act provisionally as head of the mission. The name of the charge d'affaires ad interim shall be notified, either by the head of the mission or, in case he is unable to do so, by the Ministry for Foreign Affairs of the Sending State to the Ministry for Foreign Affairs of the receiving State or such other ministry as may be agreed.

2. In cases where no member of the diplomatic staff of the mission is present in the receiving State, a member of the administrative and technical staff may, with the consent of the receiving State, be designated by the sending State to be in charge of the current administrative affairs of the mission.

Article 20

The mission and its head shall have the right ta use the flag and emblem of the sending State on the premises of the mission, including the residence of the head of the mission, and on his means of transport.

Article 21

1. The receiving State shall either facilitate the acquisition on its territory, in accordance with its laws, by the sending State of premises necessary for its mission or assist the latter in obtaining accommodation in some other way.

2. It shall also, where necessary, assist missions in obtaining suitable accommodation for their members.

Article 22

1. The premises of the mission shall be inviolable. The agents of the receiving State may not enter them, except with the consent of the head of the mission.

2. The receiving State is under a special duty to take all appropriate steps to protect the premises of the mission against any intrusion or damage and to prevent any disturbance of the peace of the mission or impairment of its dignity.

3. The premises of the mission, their furnishings and other property thereon and the means of transport of the mission shall be immune from search, requisition, attachment or execution.

Article 23

1. The sending State and the head of the mission shall be exempt from all national, regional or municipal dues and taxes in respect of the premises of the mission, whether owned or leased, other than such as represent payment for specific services rendered.

2. The exemption from taxation referred to in this Article shall not apply to such dues and taxes payable under the law of the receiving State by persons contracting with the sending State or the head of the mission.

Article 24

The archives and documents of the mission shall be inviolable at any time and wherever they may be.

Article 25

The receiving State shall accord full facilities for the performance of the functions of the mission.

Article 26

Subject to its laws and regulations concerning zones entry into which is prohibited or regulated for reasons of national security, the receiving State shall ensure to all members of the mission freedom of movement and travel in its territory.

Article 27

1. The receiving State shall permit and protect free communication on the part of the mission for all official purposes. In communicating with the Government and the other missions and consulates of the sending State, wherever situated, the mission may employ all appropriate means, including diplomatic couriers and messages in code or cipher. However, the mission may install and use a wireless transmitter only with the consent of the receiving State.

2. The official correspondence of the mission shall be inviolable. Official correspondence means all correspondence relating to the mission and its functions.

3. The diplomatic bag shall not be opened or detained.

4. The packages constituting the diplomatic bag must bear visible external marks of their character and may contain only diplomatic documents or articles intended for official use.

5. The diplomatic courier, who shall be provided with an official document indicating his status and the number of packages constituting the diplomatic bag, shall be protected by the receiving State in the performance of his functions. He shall enjoy personal inviolability and shall not be liable to any form of arrest or detention.

6. The sending State or the mission may designate diplomatic couriers ad hoc. In such cases the provisions of paragraph 5 of this Article shall also apply, except that the immunities therein mentioned shall cease to apply when such a courier has delivered to the consignee the diplomatic bag in his charge.

7. A diplomatic bag may be entrusted to the captain of a commercial aircraft scheduled to land at an authorized port of entry. He shall be provided with an official document indicating the number of packages constituting the bag but he shall not be considered to be a diplomatic courier. The mission may send one of its members to take possession of the diplomatic bag directly and freely from the captain of the aircraft.

Article 28

The fees and charges levied by the mission in the course of its official duties shall be exempt from all dues and taxes.

Article 29

The person of a diplomatic agent shall be inviolable. He shall not be liable to any form of arrest or detention. The receiving State shall treat him with due respect and shall take all appropriate steps to prevent any attack on his person, freedom or dignity.

Article 30

1. The private residence of a diplomatic agent shall enjoy the same inviolability and protection as the premises of the mission.

2. His papers, correspondence and, except as provided in paragraph 3 of Article 31, his property, shall likewise enjoy inviolability.

Article 31

1. A diplomatic agent shall enjoy immunity from the criminal jurisdiction of the receiving State. He shall also enjoy immunity from its civil and administrative jurisdiction, except in the case of:
(a) a real action relating to private immovable property situated in the territory of the receiving State, unless he holds it on behalf of the sending State for the purposes of the mission;
(b) an action relating to succession in which the diplomatic agent is involved as executor, administrator, heir or legatee as a private person and not on behalf of the sending State;
(c) an action relating to any professional or commercial activity exercised by the diplomatic agent in the receiving State outside his official functions.

2. A diplomatic agent is not obliged to give evidence as a witness.

3. No measures of execution may be taken in respect of a diplomatic agent except in the cases coming under sub-paragraphs (a), (b) and (c) of paragraph 1 of this Article, and provided that the measures concerned can be taken without infringing the inviolability of his person or of his residence.

4. The immunity of a diplomatic agent from the jurisdiction of the receiving State does not exempt him from the jurisdiction of the sending State.

Article 32

1. The immunity from jurisdiction of diplomatic agents and of persons enjoying immunity under Article 37 may be waived by the sending State.

2. Waiver must always be express.

3. The initiation of proceedings by a diplomatic agent or by a person enjoying immunity from jurisdiction under Article 37 shall preclude him from invoking immunity from jurisdiction in respect of any counter-claim directly connected with the principal claim.

4. Waiver of immunity from jurisdiction in respect of civil or administrative proceedings shall not be held to imply waiver of immunity in respect of the execution of the judgment, for which a separate waiver shall be necessary.

Article 33

1. Subject to the provisions of paragraph 3 of this Article, a diplomatic agent shall with respect to services rendered for the sending State be exempt from social security provisions which may be in force in the receiving State.

2. The exemption provided for in paragraph 1 of this Article shall also apply to private servants who are in the sole employ of a diplomatic agent, on condition:
(a) that they are not nationals of or permanently resident in the receiving State; and
(b) that they are covered by the social security provisions which may be in force in the sending State or a third State.

3. A diplomatic agent who employs persons to whom the exemption provided for in paragraph 2 of this Article does not apply shall observe the obligations which the social security provisions of the receiving State shall impose upon employers.

4. The exemption provided for in paragraphs 1 and 2 of this Article shall not preclude voluntary participation in the social security system of the receiving State provided that such participation is permitted by that State.

5. The provisions of this Article shall not affect bilateral or multilateral agreements concerning social security concluded previously and shall not prevent the conclusion of such agreements in the future.

Article 34

A diplomatic agent shall be exempt from all dues and taxes, personal or real, national, regional or municipal, except:
(a) indirect taxes of a kind which are normally incorporated in the price of goods or services;
(b) dues and taxes on private immovable property situated in the territory of the receiving State, unless he holds it on behalf of the sending State for the purposes of the mission;
(c) estate, succession or inheritance duties levied by the receiving State, subject to the provisions of paragraph 4 of Article 39;
(d) dues and taxes on private income having its source in the receiving State and capital taxes on investments made in commercial undertakings in the receiving State;
(e) charges levied for specific services rendered;
(f) registration, court or record fees, mortgage dues and stamp duty, with respect to immovable property, subject to the provisions of Article 23.

Article 35

The receiving State shall exempt diplomatic agents from all personal services, from all public service of any kind whatsoever, and from military obligations such as those connected with requisitioning, military contributions and billeting.

Article 36

1. The receiving State shall, in accordance with such laws and regulations as it may adopt, permit entry of and grant exemption from all customs duties, taxes, and related charges other than charges for storage, cartage and similar services, on:
(a) articles for the official use of the mission;
(b) articles for the personal use of a diplomatic agent or members of his family forming part of his household, including articles intended for his establishment.

2. The personal baggage of a diplomatic agent shall be exempt from inspection, unless there are serious grounds for presuming that it contains articles not covered by the exemptions mentioned in paragraph 1 of this Article, or articles the import or export of which is prohibited by the law or controlled by the quarantine regulations of the receiving State. Such inspection shall be conducted only in the presence of the diplomatic agent or of his authorized representative.

Article 37

1. The members of the family of a diplomatic agent forming part of his household shall, if they are not nationals of the receiving State, enjoy the privileges and immunities specified in Articles 29 to 36.

2. Members of the administrative and technical staff of the mission, together with members of their families forming part of their respective households, shall, if they are not nationals of or permanently resident in the receiving State, enjoy the privileges and immunities specified in Articles 29 to 35, except that the immunity from civil and administrative jurisdiction of the receiving State specified in paragraph 1 of Article 31 shall not extend to acts performed outside the course of their duties. They shall also enjoy the privileges specified in Article 36, paragraph 1, in respect of articles imported at the time of first installation.

3. Members of the service staff of the mission who are not nationals of or permanently resident in the receiving State shall enjoy immunity in respect of acts performed in the course of their duties, exemption from dues and taxes on the emoluments they receive by reason of their employment and the exemption contained in Article 33.

4. Private servants of members of the mission shall, if they are not nationals of or permanently resident in the receiving State, be exempt from dues and taxes on the emoluments they receive by reason of their employment. In other respects, they may enjoy privileges and immunities only to the extent admitted by the receiving State. However, the receiving State must exercise its jurisdiction over these persons in such a manner as not to interfere unduly with the performance of the functions of the mission.

Article 38

1. Except in so far as additional privileges and immunities may be granted by the receiving State, a diplomatic agent who is a national of or permanently resident in that State shall enjoy only immunity from jurisdiction, and inviolability, in respect of official acts performed in the exercise of his functions.

2. Other members of the staff of the mission and private servants who are nationals of or permanently resident in the receiving State shall enjoy privileges and immunities only to the extent admitted by the receiving State. However, the receiving State must exercise its jurisdiction over those persons in such a manner as not to interfere unduly with the performance of the functions of the mission.

Article 39

1. Every person entitled to privileges and immunities shall enjoy them from the moment he enters the territory of the receiving State on proceeding to take up his post or, if already in its territory, from the moment when his appointment is notified to the Ministry for Foreign Affairs or such other ministry as may be agreed.

2. When the functions of a person enjoying privileges and immunities have come to an end, such privileges and immunities shall normally cease at the moment when he leaves the country, or on expiry of a reasonable period in which to do so, but shall subsist until that time, even in case of armed conflict. However, with respect to acts performed by such a person in the exercise of his functions as a member of the mission, immunity shall continue to subsist.

3. In case of the death of a member of the mission, the members of his family shall continue to enjoy the privileges and immunities to which they are entitled until the expiry of a reasonable period in which to leave the country.

4. In the event of the death of a member of the mission not a national of or permanently resident in the receiving State or a member or his family forming part of his household, the receiving State shall permit the withdrawal of the movable property of the deceased, with the exception of any property acquired in the country the export of which was prohibited at the time of his death. Estate, succession and inheritance duties shall not be levied on movable property the presence of which in the receiving State was due solely to the presence there of the deceased as a member of the mission or as a member of the family of a member of the mission.

Article 40

1. If a diplomatic agent passes through or is in the territory of a third State, which has granted him a passport visa if such visa was necessary, while proceeding to take up or to return to his post, or when returning to his own country, the third State shall accord him inviolability and such other immunities as may be required to ensure his transit or return. The same shall apply in the case of any members of his family enjoying privileges or immunities who are accompanying the diplomatic agent, or travelling separately to join him or to return to their country.

2. In circumstances similar to those specified in paragraph 1 of this Article, third States shall not hinder the passage of members of the administrative and technical or service staff of a mission, and of members of their families, through their territories.

3. Third States shall accord to official correspondence and other official communications in transit, including messages in code or cipher, the same freedom and protection as is accorded by the receiving State. They shall accord to diplomatic couriers, who have been granted a passport visa if such visa was necessary, and diplomatic bags in transit the same inviolability and protection as the receiving State is bound to accord.

4. The obligations of third States under paragraphs 1, 2 and 3 of this Article shall also apply to the persons mentioned respectively in these paragraphs, and to official communications and diplomatic bags, whose presence in the territory of the third State is due to force majeure.

Article 41

1. Without prejudice to their privileges and immunities, it is the duty of all persons enjoying such privileges and immunities to respect the laws and regulations of the receiving State. They also have a duty not to interfere in the internal affairs of that State.

2. All official business with the receiving State entrusted to the mission by the sending State shall be conducted with or through the Ministry for Foreign Affairs of the receiving State or such other ministry as may be agreed.

3. The premises of the mission must not be used in any manner incompatible with the functions of the mission as laid down in the present Convention or by other rules of general international law or by any special agreements in force between the sending and the receiving State.

Article 42

A diplomatic agent shall not in the receiving State practise for personal profit any professional or commercial activity.

Article 43

The function of a diplomatic agent comes to an end, inter alia:
(a) on notification by the sending State to the receiving State that the function of the diplomatic agent has come to an end;
(b) on notification by the receiving State to the sending State that, in accordance with paragraph 2 of Article 9, it refuses to recognize the diplomatic agent as a member of the mission.

Article 44

The receiving State must, even in case of armed conflict, grant facilities in order to enable persons enjoying privileges and immunities, other than nationals of the receiving State, and members of the families of such persons irrespective of their nationality, to leave at the earliest possible moment. It must, in particular, in case of need, place at their disposal the necessary means of transport for themselves and their property.

Article 45

If diplomatic relations are broken off between two States, or if a mission is permanently or temporarily recalled:
(a) the receiving State must, even in case of armed conflict, respect and protect the premises of the mission, together with its property and archives;
(b) the sending State may entrust the custody of the premises of the mission, together with its property and archives, to a third State acceptable to the receiving State;
(c) the sending State may entrust the protection of its interests and those of its nationals to a third State acceptable to the receiving State.

Article 46

A sending State may with the prior consent of a receiving State, and at the request of a third State not represented in the receiving State, undertake the temporary protection of the interests of the third State and of its nationals.

Article 47

1. In the application of the provisions of the present Convention, the receiving State shall not discriminate as between States.

2. However, discrimination shall not be regarded as taking place:
(a) where the receiving State applies any of the provisions of the present Convention restrictively because of a restrictive application of that provision to its mission in the sending State;
(b) where by custom or agreement States extend to each other more favourable treatment than is required by the provisions of the present Convention.

Article 48

The present Convention shall be open for signature by all States Members of the United Nations or of any of the specialized agencies or Parties to the Statute of the International Court of Justice, and by any other State invited by the General Assembly of the United Nations to become a Party to the Convention, as follows: until 31 October 1961 at the Federal Ministry for Foreign Affairs of Austria and subsequently, until 31 March 1962, at the United Nations Headquarters in New York.

Article 49

The present Convention is subject to ratification. The instruments of ratification shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

Article 50

The present Convention shall remain open for accession by any State belonging to any of the four categories mentioned in Article 48. The instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. 

Article 51

1. The present Convention shall enter into force on the thirtieth day following the date of deposit of the twenty-second instrument of ratification or accession with the Secretary-General of the United Nations.

2. For each State ratifying or acceding to the Convention after the deposit of the twenty-second instrument of ratification or accession, the Convention shall enter into force on the thirtieth day after deposit by such State of its instrument of ratification or accession.

Article 52

The Secretary-General of the United Nations shall inform all States belonging to any of the four categories mentioned in Article 48:
(a) of signatures to the present Convention and of the deposit of instruments of ratification or accession in accordance with Articles 48, 49 and 50;
(b) of the date on which the present Convention will enter into force, in accordance with Article 51.

Article 53

The original of the present Convention, of which the Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations, who shall send certified copies thereof to all States belonging to any of the four categories mentioned in Article 48.

In witness whereof the undersigned Plenipotentiaries, being duly authorized thereto by their respective Governments, have signed the present Convention.

Done at Vienna, this eighteenth day of April one thousand nine hundred and sixty-one.
____________
* Eesti Vabariik ühines diplomaatiliste suhete Viini konventsiooniga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. a. 26. septembri otsusega (RT 1991, 35, 428).

Välisministeeriumi teadaandel anti ühinemiskirjad Eesti ühinemise kohta nimetatud konventsiooniga depositaarile üle 1991. a. 21. oktoobril ning konventsioon jõustus Eesti suhtes 1991. a. 20. novembril.

Õiend
Akti avaldamisandmed täiendatud; lisatud seosed ja ingliskeelne tekst.