HALDUSÕIGUSMajandustegevuse üldregulatsioon

HALDUSÕIGUSRahandus

Teksti suurus:

Ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seadus (lühend - ETS)

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.05.2003
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:31.12.2003
Avaldamismärge:RT I 2003, 18, 96

Välja kuulutanud
Vabariigi President
14.02.2003 otsus nr 341

Ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seadus

Vastu võetud 28.01.2003

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1. Seaduse reguleerimisala

 (1) Käesolev seadus sätestab ettevõtluse riikliku toetamise ning laenu- ja liisingulepingute riikliku tagamise alused, põhimõtted ja korraldamise.

 (2) Laenu- ja liisingulepingute riiklikul tagamisel kohaldatakse võlaõigusseadust (RT I 2001, 81, 487; 2002, 60, 374), arvestades käesoleva seaduse erisusi.

2. peatükk ETTEVÕTLUSE RIIKLIK TOETAMINE 

§ 2. Ettevõtluse riikliku toetamise rahalised allikad

 (1) Ettevõtlustoetuse allikateks on:
 1) eraldised riigieelarvest;
 2) ettevõtluse tugisüsteemi kuuluvate sihtasutuste omatulu;
 3) muud vahendid.

 (2) Käesolevas seaduses riiklike toetuste (edaspidi toetused ) andmiseks ettenähtud raha eraldatakse riigieelarves Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile.

 (3) Riigieelarves toetusteks ettenähtud rahasummat ning riiklikke arengukavasid ja -strateegiaid arvestades otsustab majandus- ja kommunikatsiooniminister, millist liiki toetusi eelarveaastal antakse.

§ 3. Ettevõtluse riikliku toetamise liigid

  Ettevõtluse riikliku toetamise liigid käesoleva seaduse tähenduses on:
 1) toetused;
 2) tagatised;
 3) laenud.

§ 4. Ettevõtluse riikliku toetamise korraldamine

 (1) Riik toetab ettevõtlust ettevõtluse arendamiseks või ettevõtluse ja elamumajanduse arendamiseks loodud sihtasutuste kaudu, mille asutajaõigusi teostab majandus- ja kommunikatsiooniminister.

 (2) Ettevõtluse riikliku toetamise tingimused kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister.

 (3) Toetuse saaja on kohustatud tagastama mittesihipäraselt kasutatud toetuse summa. Mittesihipäraselt kasutatud toetuste tagastamise korra kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister.

 (4) Toetuste sihipärase kasutamise üle teostavad järelevalvet sihtasutused.

§ 5. Sihtgrupid

 (1) Iga toetuse liigi puhul määratakse sihtgrupid, kes nimetatud toetust võivad saada. Sihtgruppide määramisel lähtutakse järgmisest liigitusest:
 1) alustav ettevõtja – ettevõtja, kes on kantud äriregistrisse vähem kui aasta tagasi ja kes on sõltumatu;
 2) mikroettevõtja – Eestis äriregistrisse kantud ja maksuametis registreeritud äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja, kus töötab 0 kuni 9 töötajat ning kelle aasta netokäive ei ületa 30 miljonit krooni ja kes on sõltumatu;
 3) väikeettevõtja – Eestis äriregistrisse kantud ja maksuametis registreeritud äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja, kus töötab 10 kuni 49 töötajat ning kelle aasta netokäive ei ületa 110 miljonit krooni ja kes on sõltumatu;
 4) keskmise suurusega ettevõtja – Eestis äriregistrisse kantud ja maksuametis registreeritud äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja, kus töötab 50 kuni 249 töötajat ning kelle aasta netokäive ei ületa 625 miljonit krooni ja kes on sõltumatu. Sõltumatud on need ettevõtjad, kelle osa- või aktsiakapitalist või hääleõigusest ei kuulu kokku 25 protsenti või rohkem sellistele ettevõtjatele, kes ei ole mikro- ja väikeettevõtjad ega keskmise suurusega ettevõtjad;
 5) suurettevõtja – Eestis äriregistrisse kantud ja maksuametis registreeritud äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja, kus töötab 250 ja rohkem töötajat või kelle netokäive on suurem kui 625 miljonit krooni.

 (2) Sihtgruppide määratlemisel võib teha kitsendusi ettevõtte tegevusala ja tegutsemispiirkonna suhtes.

 (3) Muude võrdsete tingimuste puhul võib teha eelistusi ettevõtlustoetuste saajate valikul, eelistades prioriteetsuse järjekorras ettevõtjaid, kes:
 1) on alustavad või mikroettevõtjad või
 2) aitavad oma tegevusega kaasa tasakaalustatud regionaalsele arengule, luues töökohti piirkonnas, kus elatustase on madal ja tööpuudus kõrge või
 3) on orienteerunud kaasaegsele ja tehnoloogiamahukale tootmisele või on orienteerunud ekspordivõimeliste teenuste või toodete pakkumisele.

3. peatükk LAENUDE RIIKLIK TAGAMINE 

§ 6. Mõisted

  Käesolevas peatükis kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
 1) ettevõtluslaen – ettevõtjatele nende ettevõtlusega seotud kulutuste finantseerimiseks antav investeerimis- või käibekapitali laen või samal eesmärgil sõlmitav liisinguleping;
 2) elamumajanduslaen – Vabariigi Valitsuse määratud sihtgruppi kuuluvatele isikutele ja korteri- või elamuühistule eluaseme soetamiseks või elamistingimuste parandamiseks, sealhulgas ühistu hallatava elamu ökonoomsuse, turvalisuse ja heakorra parandamiseks antav laen või samal eesmärgil sõlmitav liisinguleping;
 3) riiklik tagatis – käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel ja korras sõlmitavast tagatislepingust tulenev tagatise andja riiklikult tagatud kohustus tasuda tagatise saajale finantseerimistehingust tulenev võlgniku võlakohustus.

§ 7. Ettevõtluse ja elamumajanduse laenude riikliku tagamise subjektid

 (1) Riiklike tagatiste andjaks on riigi poolt ettevõtluse ja elamumajanduse laenude tagamiseks asutatud sihtasutus (edaspidi  sihtasutus).

 (2) Riikliku tagatise saajaks võib olla kehtivat tegevusluba omav krediidiasutus. Kui tagatakse liisingulepingust tulenevat kohustust, võib tagatise saajaks olla ka krediidiasutuse konsolideerimisgruppi kuuluv ja Finantsinspektsiooni järelevalvega hõlmatud, kehtivat tegevusluba omav finantseerimisasutus. Sellisel juhul kehtib kõik käesolevas seaduses krediidiasutuse kohta sätestatu ka finantseerimisasutuse kohta.

 (3) Elamumajanduslaenusid võib sihtasutus käesolevas seaduses ettenähtud korras tagada, kui laenusaajaks on Vabariigi Valitsuse poolt määratud sihtgruppi kuuluv isik, samuti korteri- või elamuühistu.

 (4) Ettevõtluslaenusid võib sihtasutus käesolevas seaduses ettenähtud korras tagada, kui laenusaajaks on mikro-, väike- või keskmise suurusega ettevõtja.

§ 8. Riiklik tagatis ja tagatislepingud

 (1) Tagatislepingust tulenev sihtasutuse vastutus laieneb üksnes võlgniku põhikohustusele ning on täiendav võlgniku vastutusele.

 (2) Võlgniku kohustuse täitmisel läheb võlausaldaja nõue täidetud ulatuses üle sihtasutusele.

 (3) Tagatislepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses käenduslepingu kohta sätestatut, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

 (4) Tagatislepingus peavad sisalduma vähemalt:
 1) sihtasutuse vastutuse määr protsentides tagatava põhikohustuse jäägist;
 2) riikliku tagatise maksimaalne summa;
 3) tagatava kohustuse olulised tingimused;
 4) tagatistasu suurus ja selle maksmise tingimused;
 5) krediidiasutuse kohustus tasuda tagatistasu;
 6) tagatise jõustumise aeg;
 7) viide sellele, et tegemist on riikliku tagatisega käesoleva seaduse tähenduses.

 (5) Riikliku tagatise summa väljendatakse Eesti kroonides sõltumata sellest, kas võlgniku kohustus tekib Eesti kroonides või muus Eestis konverteeritavas valuutas, mida Eesti Pank noteerib.

§ 9. Riikliku tagatise andmise üldised põhimõtted

 (1) Ükski sihtasutuse poolt antav riiklik tagatis ei või olla suurem kui 75 protsenti laenusaaja laenukohustuse jäägist mis tahes hetkel. Suuremas kui 75 protsendi ulatuses väljaantud riiklik tagatis kehtib üksnes 75 protsendi ulatuses.

 (2) Sihtasutusel on alati õigus tagatislepingu sõlmimisest keelduda.

 (3) Sihtasutusel on kohustus tagatislepingu sõlmimisest keelduda, kui:
 1) krediidiasutus ei ole esitanud nõuetekohast taotlust, nõutavaid dokumente või asjassepuutuvat informatsiooni;
 2) on ilmnenud, et laenutaotleja on esitanud krediidiasutuselt laenu taotlemisel valeandmeid;
 3) krediidiasutuse taotluses näidatud laenutaotleja ei vasta käesoleva seaduse nõuetele.

 (4) Kui krediidiasutus on taotluses või sihtasutusele esitatud muudes dokumentides esitanud teadlikult valeandmeid, on sihtasutusel õigus tagatisleping üles öelda, jättes tasutud tagatistasu krediidiasutusele tagastamata. Kui sellise tagatislepingu alusel on tagatis välja makstud, on krediidiasutus kohustatud selle summa koos intressiga sihtasutusele tagastama.

§ 10. Sihtasutuse omavahendid

 (1) Sihtasutuse omavahendid on vastavalt sihtasutuse tegevusaladele jaotatud ja eraldatud sihtfondideks. Käesoleva seadusega on sätestatud sihtasutuse ettevõtluslaenude tagamise sihtfondi ning elamumajanduslaenude tagamise sihtfondi (edaspidi sihtfond) kuuluvate omavahendite arvestamine ja kasutamine.

 (2) Sihtasutus korraldab oma raamatupidamisarvestust selliselt, et oleks tagatud ettevõtlus- ja elamumajanduslaenude tagamisega seotud varade ja kohustuste eraldatus üksteisest ning sihtasutuse muudest varadest ja kohustustest.

 (3) Käesoleva seaduse eesmärkide saavutamiseks sihtasutusele üleantud vara ei saa kasutada sihtasutuse muust tegevusest tulenevate kohustuste täitmiseks.

§ 11. Sihtasutuse laenude tagamise omavahendid

 (1) Sihtasutuse laenude tagamise omavahendite (edaspidi omavahendid ) hulka kuuluvad:
 1) riigi poolt laenude tagamiseks sissemakstud kapital;
 2) laenude tagamisega seotud eelmiste perioodide jaotamata kasum või kahjum vastavalt auditeeritud aastaaruannetele;
 3) sihtotstarbelised annetused.

 (2) Omavahenditest arvatakse maha immateriaalne põhivara ja jooksva aruandeperioodi kahjum.

 (3) Omavahendite hulka võib asutajaõiguste teostaja loal täiendavalt arvata allutatud laenud ja muud sarnased kohustused (edaspidi allutatud laen), kui on täidetud järgmised tingimused:
 1) laenulepingu järgi on võetud allutatud laenu tagastamise tähtaeg või tagastamise periood vähemalt viis aastat ning laenu puhul, mille tagastamise tähtaega ei ole kokku lepitud, peab lepingus olema sätestatud kohustus teatada allutatud laenu tagasinõudmisest vähemalt viis aastat ette;
 2) laenulepingus ei ole ette nähtud allutatud laenu ennetähtaegse tagasimaksmise tingimust, välja arvatud sihtasutuse lõpetamise korral;
 3) sihtasutus võib allutatud laenu enne tähtaega tagasi maksta ainult asutajaõiguste teostaja loal;
 4) sihtasutuse pankroti korral toimub laenu tagasimaksmine pärast tähtajaks esitamata, kuid tunnustatud nõuete rahuldamist.

 (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud omavahenditena võetakse arvesse ainult reaalselt laekunud laenusumma, kuid mitte suuremas kui 50 protsendi ulatuses lõigete 1 ja 2 alusel arvestatud omavahendite summast.

 (5) Allutatud laenu lepingu lõppemise või lõpetamise päevale eelneva viie aasta jooksul tuleb igal järgneval aastal täiendavate omavahendite hulka arvatud laenusummat vähendada 20 protsendi võrra laenu algsummast.

 (6) Allutatud laenu, mille maksetähtajani on jäänud vähem kui üks aasta, ei saa arvata omavahendite hulka.

 (7) Eelisaktsiaid ja teisi käesolevas paragrahvis nimetamata finantsinstrumente võib sihtasutus omavahendite hulka arvata ainult asutajaõiguste teostaja igakordsel eelneval loal.

§ 12. Omavahendite investeerimine

 (1) Omavahendite investeerimisel tuleb tagada suurim võimalik turvalisus ja likviidsus, investeeringute mitmekesisus ja hajutatus.

 (2) Omavahendeid on lubatud investeerida ainult järgmistesse varadesse:
 1) Eesti Vabariigi või Eesti Panga võlakiri või nende poolt täielikult tagatud võlakiri;
 2) võlakiri, mille emitendiks on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) A-tsooni riik või keskpank või nende poolt täielikult tagatud võlakiri või võlakiri, mis on noteeritud Eesti väärtpaberibörsil või Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalvete Organisatsiooni (IOSCO) liikmesriigi väärtpaberibörsil;
 3) võlakiri, millele viimase 30 päeva jooksul on avaldatud ostunoteering vähemalt kahe Eestis registreeritud krediidiasutuse poolt ja mille emitent on registreeritud Eestis või Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni A-tsooni riigis;
 4) laen kinnistusraamatu esimesele järjekohale kantud hüpoteegi või Eestis või Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni A-tsooni riigis registreeritud krediidiasutuse garantii tagatisel;
 5) tagatiseta laen, mis on antud krediidiasutusele või kindlustusandjale eeldusel, et krediidiasutus või kindlustusandja on registreeritud Eestis või Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni A-tsooni riigis;
 6) äriühingu aktsia või osa, mis on noteeritud Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalvete Organisatsiooni liikmesriigi väärtpaberibörsil või Eesti väärtpaberibörsil ning mis ei ole soetatud pikaajaliseks hoidmiseks;
 7) Eestis investeerimisfondide seaduse (RT I 1997, 34, 535; 1998, 61, 979; 2000, 10, 55; 57, 373; 2001, 48, 268; 79, 480; 89, 532; 93, 565; 2002, 23, 131; 53, 336; 63, 387; 102, 600; 105, 612) alusel registreeritud investeerimisfondi ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni A-tsooni riigis registreeritud investeerimisfondi osak või aktsia;
 8) kinnisasi või ehitis, välja arvatud see osa kinnisasjast või ehitisest, mis on sihtasutuse enda kasutuses;
 9) nõudmiseni hoius ja tähtajaline hoius krediidiasutuses, mis on registreeritud Eestis või Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni A-tsooni riigis.

§ 13. Piirangud omavahendite investeerimisel

 (1) Ühte kinnisasja või ehitisse või mitmesse ehitisse, mida nende vahetu läheduse tõttu saab käsitada ühe ehitisena, võib investeerida kuni 10 protsenti omavahenditest, kuid kinnisasjadesse ja ehitistesse kokku mitte üle 15 protsendi.

 (2) Ühe emitendi väärtpaberitesse ja ühe laenuvõtja tagatud laenudesse võib investeerida kuni 5 protsenti omavahenditest ja kuni 10 protsenti tingimusel, et väärtpaberite ega tagatud laenude osa omavahendites ei ole üle 40 protsendi.

 (3) Ühte tagatiseta laenu võib investeerida kuni 1 protsent omavahenditest ja tagatiseta laenudesse kokku kuni 5 protsenti omavahenditest.

 (4) Nõudmiseni hoiustesse võib investeerida kuni 5 protsenti omavahenditest.

§ 14. Nõuded tehingutele tuletisväärtpaberitega

 (1) Sihtasutus võib teha tehinguid ostu- või müügiõigust või -kohustust tõendava väärtpaberiga (edaspidi tuletisväärtpaber ) üksnes omavahendite väärtuse kõikumistest tuleneva riski maandamiseks ning järgmiste tingimuste täitmise korral:
 1) isik, kellega tehing tehakse, on krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, kindlustusandja või väärtpaberivahendaja;
 2) tagatud on tuletisväärtpaberi väärtuse objektiivne hindamine.

 (2) Sihtasutus ei või tuletisväärtpaberitega teha järgmisi tehinguid:
 1) välja anda müügiõigust tõendavat väärtpaberit (müügioptsioon);
 2) omandada või välja anda tuletisväärtpaberit, mille täitmine toob kaasa või võib kaasa tuua käesolevas seaduses omavahenditele kehtestatud nõuete rikkumise;
 3) omandada või välja anda tuletisväärtpaberit, mille täitmine ei ole kaetud omavahendite hulka kuuluvate väärtpaberite või rahaga.

§ 15. Laenude tagamise isetasuvuse nõue

 (1) Sihtasutus peab oma laenude tagamise alase tegevuse korraldamisel tagama:
 1) laenude tagamisega seotud tulude ja kulude tasakaalu pikema perioodi vältel;
 2) tagamislepingutest tulenevate kohustuste varadega kaetuse igal hetkel.

 (2) Tagatistasu käesoleva seaduse tähenduses on rahasumma, mille tagatise saaja tasub sihtasutusele tagatislepingus määratud suuruses ja tähtajal. Tagatistasu peab katma sihtasutuse laenude tagamisega seotud kulud ja võimaliku kahju pikema perioodi vältel, vastama tagatavatele riskidele ning tagatislepingust tulenevale tagatise summale ja tagatise saaja omavastutuse ulatusele.

 (3) Asutajaõiguste teostaja kehtestab tagatistasu määramise üldise eeskirja ja arvutuspõhimõtted.

§ 16. Sihtasutuse riski hajutamine

  Käesoleva seaduse alusel võetavate riskide kontsentreerumise vähendamiseks võib sihtasutus asutajaõiguste teostaja kehtestatud korras laenude tagamisest tulenevaid riske kindlustada või muul viisil edasi anda.

§ 17. Tehnilised eraldised

 (1) Sihtasutusel peab olema igal hetkel piisavalt vahendeid, et katta kehtivate tagatislepingute alusel tehtavaid väljamakseid. Sihtasutuse vahendite piisavuse näitajaks on tehnilised eraldised.

 (2) Tehnilised eraldised käesoleva seaduse tähenduses on sihtasutuse kehtivatest tagatislepingutest tulenevate kohustuste arvestuslik summa.

 (3) Tehniliste eraldiste arvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

§ 18. Sihtasutuse laenude tagamise omavahendite normatiivid

 (1) Tagatiste andmisel võetud võimalike kahjude katmiseks peab sihtasutuse omavahendite minimaalne suurus (edaspidi omavahendite normatiiv) nii ettevõtlus- kui elamumajanduslaenude tagamise sihtfondis vastama käesolevas seaduses sätestatule.

 (2) Ettevõtluslaenude tagamisel on omavahendite normatiiviks 10 protsenti kehtivate tagatiste puhasväärtusest, kuid mitte vähem kui 30 miljonit krooni. Tagatiste puhasväärtuse arvestamiseks liidetakse kõikide kehtivate ettevõtluslaenude riiklike tagatiste summale sihtasutuse vastu esitatud kahjunõuete summa ning lahutatakse arvestatud tehniliste eraldiste summa. Kehtivate tagatiste hulka ei arvestata tagatisi, mille alusel on sihtasutuse vastu esitatud kahjunõue.

 (3) Elamumajanduse laenude tagamisel on omavahendite normatiiviks 8 protsenti kehtivate tagatiste puhasväärtusest, kuid mitte vähem kui 30 miljonit krooni. Tagatiste puhasväärtuse arvestamiseks liidetakse kõikide üheaegselt kehtivate elamumajanduslaenude riiklike tagatiste summale sihtasutuse vastu esitatud kahjunõuete summa ning lahutatakse arvestatud tehniliste eraldiste summa. Kehtivate tagatiste hulka ei arvestata tagatisi, mille kohta on esitatud kahjunõue.

 (4) Kui omavahendeid ühes valdkonnas on omavahendite normatiiviga ettenähtust vähem, ei tohi sihtasutus uusi tagatisi vastavas valdkonnas anda.

 (5) Kui omavahendeid on vähem käesoleva paragrahvi lõike 2 või 3 alusel sätestatud omavahendite normatiivist, otsustab Vabariigi Valitsus vastavas valdkonnas sihtasutuse laenude tagamise omavahendite taastamise.

 (6) Omavahendite suurendamiseks vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5 esitab asutajaõiguste teostaja taotluse Rahandusministeeriumile.

 (7) Kui omavahendeid on suurendatud allutatud laenuna, tagastab sihtasutus allutatud laenu vastavalt selle tingimustele, kuid mitte varem, kui omavahendite summa on ületanud suurema alljärgnevatest näitajatest:
 1) 15 protsenti üheaegselt kehtivate tagatiste puhasväärtusest;
 2) 35 miljonit krooni.

§ 19. Tagatiste piirsumma

 (1) Sihtasutuse poolt käesoleva seaduse alusel sõlmitud jõus olevate tagatislepingute kogusumma ei tohi ühelgi hetkel ületada ettevõtluslaenude puhul 500 miljonit krooni ja elamumajanduslaenude puhul 700 miljonit krooni.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud piirmäära ületavaid, samuti käesolevas seaduses sätestatust erinevaid tagatislepinguid on sihtasutusel õigus sõlmida, kui nendest tulenevate kohustuste täitmine on tagatud muude vahendite arvel ja vajalike tehniliste eraldiste üle peetakse eraldi arvestust. Sellistest tagatislepingutest tulenevad kohustused ei ole riigi poolt tagatud.

§ 20. Tagatiste arvestus ja kontroll

 (1) Sihtasutus esitab Rahandusministeeriumile igal aastal rahandusministri poolt määratud tähtajaks auditeeritud aruande käesoleva seaduse alusel antud tagatiste, tagatislepingute alusel väljamakstud summade ja tehniliste eraldiste kohta. Rahandusministril on õigus sihtasutuselt saada täiendavalt informatsiooni nii arvestatud tehniliste eraldiste kui tõenäoliselt väljamaksmisele kuuluvate summade katteks olemasolevate varade kohta.

 (2) Kontrolli sihtasutuse tegevuse üle teostab asutajaõiguste teostaja.

§ 21. Turu mõjutamise välistamine

  Ettevõtlustoetuste väljastamine ja laenude tagamine käesoleva seaduse alusel toimub eeldusel, et toetatav ettevõtja ei ole turgu valitsev ettevõtja konkurentsiseaduse (RT I 2001, 56, 332; 93, 565; 2002, 61, 375; 63, 387; 82, 480; 87, 505; 102, 600) tähenduses ja väljastatavad riiklikud toetused ei anna toetuse saajale olulist konkurentsieelist, võrreldes teiste turul tegutsejatega.

4. peatükk SEADUSE RAKENDAMINE 

§ 22. Rakendussätted

 (1) Muud võimalikud ettevõtluse riikliku toetamise viisid sätestatakse eraldi seaduste või vastava aasta riigieelarve seadusega.

 (2) Sihtasutuse poolt ettevõtluslaenudele antud tagatised, mille aluseks olevad tagatis- või garantiilepingud on sõlmitud alates 2001. aasta 1. jaanuarist ja mis vastavad käesolevas seaduses sätestatud tingimustele, loetakse riiklikeks tagatisteks käesoleva seaduse tähenduses.

 (3) Sihtasutuse poolt elamumajanduslaenudele antud tagatised, mille aluseks olevad tagatis- või garantiilepingud on sõlmitud alates 2000. aasta 1. jaanuarist ja mis vastavad käesolevas seaduses sätestatud tingimustele, loetakse riiklikeks tagatisteks käesoleva seaduse tähenduses.

§ 23. Ettevõtluse riikliku toetamise seaduse kehtetuks tunnistamine

  Ettevõtluse riikliku toetamise seadus (RT I 1994, 40, 652; 1995, 5, 39; 1996, 45, 853; 1997, 93, 1567; 1999, 29, 402; 2000, 82, 526; 102, 667) tunnistatakse kehtetuks.

§ 24. Seaduse jõustumine

  Käesolev seadus jõustub 2003. aasta 1. mail.

Riigikogu aseesimees Tunne KELAM