Teksti suurus:

Ohtlike taimekahjustajate ja nende peremeestaimede sisseveo ning sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös kasutamise nõuded

Lingimärkmikku lisamiseks pead olema MinuRT keskkonda sisse loginud

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.06.2002
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:06.01.2005
Avaldamismärge:RT I 2000, 72, 450

Ohtlike taimekahjustajate ja nende peremeestaimede sisseveo ning sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös kasutamise nõuded1

Vastu võetud 30.08.2000 nr 286

AVALDATUD :

RT I 2000, 72, 450

 

Määrus kehtestatakse «Taimekaitseseaduse» (RT I 2000, 29, 169) paragrahvi 19 lõike 2 alusel.

 

1. peatükk

OHTLIKE TAIMEKAHJUSTAJATE JA NENDE PEREMEESTAIMEDE SISSEVEO NÕUDED

 

§ 1. Ohtlikke taimekahjustajaid ja nende peremeestaimi (edaspidi ohtlik materjal) võivad sisse vedada nende teaduslikes katsetes ja sordiaretustöös kasutamise eesmärgil (edaspidi käitlemine) isikud, kellele Taimetoodangu Inspektsioon on välja andnud sellekohase kirjaliku eriloa (edaspidi luba).

§ 2. Isik, kes soovib ohtlikku materjali sisse vedada, peab esitama kirjaliku taotluse Taimetoodangu Inspektsioonile.

§ 3. Taotluses tuleb märkida:
1) taotleja ning sisseveo ja käitlemise eest vastutava isiku nimi ja aadress;
2) ohtliku materjali teaduslik nimetus, kaasa arvatud ohtliku taimekahjustaja nimetus;
3) ohtliku materjali tüüp;
4) ohtliku materjali kogus;
5) ohtliku materjali päritolumaa ja -koht;
6) käitlemise aeg, käitlemise sisukirjeldus ning lühiülevaade eeldatavatest tulemustest;
7) ohtliku materjali käitlemise koha ja tingimuste kirjeldus ning käitlemise koha aadress;
8) ohtliku materjali hävitus- või kahjutustamismeetod tegevuse lõppedes;
9) piiril asuva tollipunkti nimetus, mille kaudu on kavas ohtlik materjal Eesti Vabariiki sisse vedada.

§ 4. Taimetoodangu Inspektsioon võib vajadusel taotlejalt nõuda ohtliku taimekahjustaja tuvastamisvõimaluste kirjelduse lisamist taotlusele.

§ 5. Taotlusele peab olema lisatud päritolumaa järelevalveasutuse poolt väljaantud dokument, milles on märgitud paragrahvi 3 punktides 2, 3, 4 ja 5 nimetatud andmed.

§ 6. Järelevalveasutuse luba ohtliku materjali sissetoomiseks peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid:
1) saatja nimi ja aadress ning loa väljaandnud järelevalveasutus;
2) taotleja ning sisseveo ja käitlemise eest vastutava isiku nimi ja aadress;
3) ohtliku materjali sihtkoht, selle kirjeldus ning aadress;
4) ohtliku materjali päritoluriik;
5) piiril asuva tollipunkti nimetus, mille kaudu kavatsetakse ohtlik materjal sisse vedada;
6) ohtliku materjali teaduslik nimetus;
7) ohtliku materjali kogus;
8) ohtliku materjali tüüp;
9) dokumendi väljaandmise koht ohtliku materjali päritolumaal ja selle väljaandmise kuupäev ning dokumendi väljaandnud isiku nimi;
10) loa väljaandmise koht ja kuupäev ning loa väljaandnud ametiisiku nimi ja allkiri.

 

2. peatükk

OHTLIKU MATERJALI SORDIARETUSES, KATSETES JA MUUS TEADUSTÖÖS KASUTAMISE NÕUDED

 

§ 7. Ohtliku materjali:
1) käitlemisel järgitakse ohtliku materjali säilitamise ohutusnõudeid;
2) kogus ei tohi olla suurem kui käitlemiseks vaja ega tohi ületada ohtliku materjali kasutamiskoha taluvuspiiri;
3) käitlemisega tegelevate töötajate ettevalmistus peab olema piisav nõuetekohaseks käitlemiseks;
4) käitlemise tingimused peavad olema kooskõlas ohtliku materjali tüübi, planeeritavate koguste ja ohtliku organismi bioloogiaga;
5) käitlemise käigus võetakse arvesse selle keskkonnaga koosmõju.

§ 8. Isik, kes tegeleb ohtliku materjali kasutamisega sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös, peab tagama järgmiste nõuete täitmise:
1) ohtliku materjali piisav eraldatus teistest taimedest või ohtlikest taimekahjustajatest, sealhulgas vajadusel võimalus taimestiku hävitamiseks ümbritseval alal;
2) füüsilise isiku määramine, kes vastutab uurimistöö või sordiaretusega seotud tegevuse nõuetekohasuse eest;
3) et juurdepääs tööruumidesse ja kohtadesse, kus tegeldakse ohtliku materjali käitlemisega, ning neid ümbritsevale alale oleks ainult selleks nimetatud isikutel;
4) et tööruumid ja kohad, kus tegeldakse ohtliku materjali käitlemisega, oleksid tähistatud ning varustatud teabega käitlemise viisi ja vastutava isiku kohta;
5) andmebaasi pidamine ohtliku materjali käitlemise kohta; toimingute juhendmaterjalide olemasolu, kaasa arvatud tegutsemisjuhend hädaolukorras, kui kaob kontroll ohtliku materjali üle;
6) nõuetekohane turva- ja alarmsüsteem;
7) meetmed sissetoodud ohtliku materjali leviku vältimiseks;
8) kontrollproovide võtmise ja ohtliku materjali edasitoimetamise ohutus;
9) jäätmete, mulla ja heitvee kahjutustamise nõuetekohaste meetodite kasutamine;
10) hügieenieeskirjade ning hoonete, varustuse ja tööruumide desinfitseerimise korra väljatöötamine;
11) ohtliku materjali kahjutustamise sisseseade olemasolu;
12) sobiva metoodika kohaselt ohtliku materjali kontrollimine, arvestades selle bioloogiat ja epidemioloogiat;
13) et ruum, kus käideldakse ohtlikku materjali, oleks teistest ruumidest selleks ettenähtud topeltustega eraldatud ning seal oleks tagatud negatiivne õhusurve;
14) konteinerite olemasolu ohtliku materjali säilitamiseks ja selle leviku tõkestamiseks koos vajalike võrkude, veebarjääride või muude kaitsepiiretega või elektriliste putukapüünistega;
15) viirusliku ohtliku materjali käitlemine toimub peremeestaimedest eraldi;
16) sisearetus ohtlike ja mitteohtlike taimekahjustajate liikide ja tüvede vahel on välistatud;
17) ohtliku materjali täiselutsükkel on välditud;
18) ohtliku materjali paljunemise üle on kontroll;
19) tuuletõmbus ja paljunemisvõimeliste taimeosade levik ohtliku taimekahjustajaga nakatunud materjali käitlemise kohas on välistatud;
20) menetlus ohtlike taimekahjustajate ja parasiitide esinemise tuvastamiseks kultuuridel;
21) võimalus käidelda ohtlikku materjali in vitro tegevuste käigus steriilsetes tingimustes, kusjuures laboratooriumis peab olema võimalus aseptilisteks protseduurideks;
22) ohtliku materjali leviku tõkestamine, kasutades veebarjääri või muud sobivat abinõu;
23) ohtliku materjali käitlemisel arvestatakse hooajalisi iseärasusi, käideldes ohtlikku materjali ainult perioodidel, mil saastumise oht on väikseim.

§ 9. Loa taotleja peab olema suuteline käitlema ohtlikku materjali eesmärgipäraselt ja nõuetekohaselt.

§ 10. Isik, kes tegeleb ohtliku materjali kasutamisega sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös, on kogu ohtliku materjali käitlemise ajal kohustatud tegema koostööd järelevalveametnikuga ning teavitama teda kohe ohtliku materjali levikust või leviku ohust.

§ 11. Ohtliku materjali järelevalve alt vabastamiseks peab käitleja esitama kirjaliku avalduse Taimetoodangu Inspektsioonile.

§ 12. Otsuse vastuvõtmiseks peab järelevalveametnik vastavalt vajadusele inspekteerima ohtlikku materjali ja selle käitlemise kohta visuaalselt või tegema laboratoorsed uuringud.

§ 13. Ohtliku materjali järelevalve alt vabastamise toimingud tehakse vastavalt ohtliku materjali tüübile, kusjuures:
1) taimi, taimseid saadusi või muid objekte kontrollitakse, kaasa arvatud laboratoorsete analüüside tegemine, et tuvastada nende saastumine ohtliku materjaliga;
2) ohtliku materjaliga saastunud või sellega vahetult kokkupuutunud taimed, taimsed saadused ja muud objektid hävitatakse või desinfitseeritakse;
3) järelevalve alt vabastamise käigus ohtliku materjaliga saastunud taimed, taimsed saadused või muud objektid, samuti töövahendid, mis olid vahetus kokkupuutes saastunud materjaliga, hävitatakse, steriliseeritakse või töödeldakse muul järelevalveametniku poolt määratud viisil.

§ 14. Vajalikud laboratoorsed analüüsid tehakse laboratooriumis, mille määrab järelevalveametnik.

§ 15. Paragrahvi 13 punktides 2 ja 3 toodud järelevalve alt vabastamise toimingud tehakse ohtliku materjali käitleja kulul ning järelevalveametniku juuresolekul.

§ 16. Citrus L. taimi, Fortunella Swingle, Poncirus Raf. ja nende hübriide (välja arvatud viljad ja seemned) tuleb enne järelevalve alt vabastamist säilitada normaalse vegetatiivse kasvu tingimustes, jälgides ohtliku materjali esinemise sümptomeid.

§ 17. Taimed tuleb süstematiseerida ja kontrollida, kasutades vajadusel sobivaid laboratoorseid meetodeid ning võimaluse korral indikaatortaimi (näiteks Citerus sinensis (L.) Osbeck, C. aurantifolia Christm. Swing, C. medicia L., C. reticulata Blanco ja sesamom L.), vältimaks järgmiste ohtlike taimekahjustajate või nende poolt põhjustatud haiguste esinemist:
1) tsitruseliste rohebakter;
2) tsitruseliste kirjukloroos;
3) sidruni mosaiikviirus;
4) sidruni tristeza-viirus (kõik rassid);
5) tsitruseliste soonpaha tekitaja;
6) leproos;
7) sidruni rõngaslaiksuse viirus;
8) Phoma tracheiphila (Petri) Kanchaveli & Gikashvili;
9) satsuma kääbuskasvulisuse viirus;
10) tsitruseliste spiroplasma Saglio et al (k) ja räballehisuse viirus;
11) nõialuudsus;
12) Xantomonas campestris (kõik tsitrusele patogeensed rassid).

§ 18. Lehemädaniku ja teiste seenhaiguste puhul tuleb taime võrse tipp siirdada steriilsele kultuurile. Haiguse avastamise korral tuleb kasutada taimede ravitoiminguid.

§ 19. Küdoonia taimi, Malus Mill., Prunus L. ja Pyrus L. ja nende hübriide, välja arvatud seemned, ning Fragaria L., mis on ette nähtud istutamiseks, tuleb ohtliku materjali avastamiseks kontrollida visuaalselt ning vajadusel laboratoorselt.

§ 20. Fragaria L. kontrollimisel tuleb kasutada kindlaksmääratud laboratoorseid meetodeid ja võimalusel indikaatortaimi nagu Fragaria vesca L., F. virginiana ja Chenopodium spp., määramaks järgmiste ohtlike taimekahjustajate olemasolu:
1) maasika mosaiikviirus;
2) vaarika rõngaslaiksuse viirus;
3) maasika kimarlehisuse viirus;
4) maasika latentne C-viirus;
5) maasika latentne rõngaslaiksuse viirus;
6) maasika nõrga kollaservalisuse viirus;
7) maasika paelroodsuse viirus;
8) maasika nõialuudsuse mükoplasma;
9) tomati mustlaiksuse viirus;
10) tomati rõngaslaiksuse viirus;
11) Colletotrichum acutatum Simmonds;
12) Phytophtora fragariae Hickman var fragariae Wilcox ja Duncan (m) Xantomonas fragariae Kennedy ja King.

§ 21. Malus Mill. tuleb kontrollida laboratoorselt järgmiste ohtlike taimekahjustajate suhtes:
1) tubaka rõngaslaiksuse viirus;
2) tomati rõngaslaiksuse viirus;
3) viljapuu bakterpõletik.

§ 22.  Prunus¿e L. (vastavalt igale Prunus¿e liigile) tuleb kontrollida laboratoorselt, kui taimne materjal on pärit riigist, kus esineb järgmisi ohtlikke taimekahjustajaid:
1) aprikoosi klorootilise keerdlehisuse viirus;
2) kirsipuu karelehisuse viirus;
3) Pseudomonas syringae pv. persicae (Prunier et al.) Young et al.

§ 23. Sõltumata päritoluriigist tuleb kontrollida Prunus¿e L. laboratoorselt järgmiste ohtlike taimekahjustajate määramiseks:
1) kirsi patogeenid (mitte-Euroopa liik);
2) virsiku mosaiikviirus (Ameerika);
3) virsiku valeriketsia;
4) virsiku rosettmosaiikviirus;
5) virsiku rosett-mükoplasma;
6) virsiku X-mükoplasma;
7) virsiku kollane mükoplasma;
8) ploomi joonelisuse viirus (Ameerika);
9) ploomirõuged;
10) tomati rõngaslaiksuse viirus;
11) Xanthomonas campestris pv. pruni (Smith) Dye. Küdoonia Mill. ja Pyrus L.

§ 24.  Vitis L. taimi (välja arvatud puuviljad) kontrollitakse järgmiselt:
1) taimset materjali, mis on ette nähtud järelevalve alt vabastamiseks, hoitakse normaalse vegetatiivse kasvu tingimustes ning kontrollitakse visuaalselt;
2) jälgitakse ohtliku materjali esinemise sümptomeid (Daktulosphaira vitifoliae (Fitch));
3) kui taimne materjal on pärit riigist, kus esineb Ajinashika haigust, viinapuu sordi koshu kääbuskasvuviirust ja kirjusuveviirust, kasutatakse vastavat laboratoorset meetodit või indikaatortaimi (viinapuu liigid Sideritis, Cabanet-Franc ja Mission).

§ 25. Vaatlustulemuste ja laboratoorsete uuringute negatiivsete tulemuste korral jälgitakse taimset materjali vähemalt kahe vegetatsioonitsükli vältel.

§ 26. Sõltumata päritolumaast kontrollitakse taimset materjali nii laboratoorselt kui indikaatortaimi kasutades, tuvastamaks järgmisi ohtlikke taimekahjustajaid:
1) põõsasmustika lehelaiksuse viirus;
2) viinapuu kollane fütoplasma;
3) virsiku rosettmosaiikviirus;
4) tubaka rõngaslaiksuse viirus;
5) tomati rõngaslaiksuse viirus;
6) Xylella fastidosa (Well ja Raju);
7) Xylophilus ampelinus (Panagopoulos) Willems et al.

§ 27. Kõikidest keskkonna saastumistest ohtliku materjaliga tuleb kohe teatada Taimetoodangu Inspektsioonile.

§ 28. Sissevedaja peab tagama, et ohtlike taimekahjustajate käitlemisel rakendataks sobivaid meetodeid nende leviku tõkestamiseks. Nimetatud meetoditest tuleb teavitada Taimetoodangu Inspektsiooni.

§ 29. Iga aasta 1. septembriks peavad ohtliku materjali käitlejad saatma Taimetoodangu Inspektsioonile nimekirja ohtlikust materjalist ja selle kogustest, mida toodi sisse ja kasutati Eesti Vabariigis eelneva aasta 1. juulist (kaasa arvatud) kuni antud aasta 30. juunini (kaasa arvatud).

§ 30. Määruse nõuete täitmist kontrollib Taimetoodangu Inspektsioon.

 

1 Määruses on arvestatud Euroopa Ühenduse direktiivide 95/44/EÜ (EÜT L 184, 03.08.1995, lk 34), 77/93/EMÜ (EÜT L 26, 31.01.1977, lk 20) ja 93/85/EMÜ (EÜT L 259, 18.10.1993, lk 1) nõudeid.

 

Peaminister Mart LAAR

Põllumajandusminister Ivari PADAR

Riigisekretär Aino LEPIK von WIRÉN

 

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json