Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord
Vastu võetud 25.01.2002 nr 54
Määrus kehtestatakse «Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse» (RT I 1999, 60, 616; 2000, 55, 362; 2001, 17, 78) § 3 lõike 4 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Kohaldusala
(1) Määrus sätestab müra, vibratsiooni ja elektromagnetväljade piirnormid töökeskkonnas ja nende mõõtmise korra.
(2) Määrust kohaldatakse kõikidele töökohtadele «Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse» § 4 lõike 1 tähenduses.
2. peatükk
KUULDEPIIRKONNA-, INFRA- JA ULTRAHELI
§ 2. Terminid
Määruses kasutatavate terminite sisu seletatakse järgmiselt:
1)
heli – rõhu (deformatsiooni) lained keskkonnas;
2) müra –
töötajat häiriv või tema tervist kahjustav heli;
3) kuuldepiirkonnaheli
– heli sagedusvahemikus 20 Hz kuni 20 kHz;
4) infraheli – heli
sagedusega alla 20 Hz;
5) ultraheli – heli sagedusega üle 20
kHz;
6) helirõhk – heli lisarõhk gaasis või vedelikus, ühik paskal
(Pa);
7) kuuldeläve helirõhk p0 – kõrvaga
tajutav minimaalne helirõhk, p0 = 20 µPa;
8)
helirõhutase (müratase) – suhteline helirõhk, määratakse detsibellides
(dB) kuuldeläve helirõhu suhtes;
9) ekvivalentne müratase – mingi aja
jooksul toimiva heli (heli ekspositsiooni) energeetiline ekvivalent, ühik
dB(A);
10) müra ekspositsioonitase – töötajale mõjuv ekvivalentne
müratase tööaja jooksul
11) maksimaalne helirõhutase – A-korrigeeritud helirõhu
maksimaalne tase kuuldeläve helirõhu suhtes, ühik dB(A);
12) impulssheli
– alla 1 sekundi kestev heli, vastavalt standardi ISO 1996-1:1982
määratlusele.
§ 3. Müra piirnormid töökeskkonnas
(1) Töötajale mõjuva müra ekspositsioonitase 8-tunnise tööpäeva korral ei tohi ületada 85 dB(A). Selle määramisel ei arvestata kuulmiskaitsevahendi kandmist. Tabelis 1 on toodud eri müratasemetele vastav müras viibimise maksimaalne lubatud aeg:
(2) Maksimaalne helirõhutase ei tohi ületada 115 dB(A), mõõdetuna ajakarakteristikuga «F», välja arvatud impulssheli korral.
(3) Helirõhu tipptase (ka impulssheli korral) ei tohi ületada 140 dB(C).
(4) Infraheli piirnormid on esitatud tabelis 2:
(5) Ultraheli piirnorm sageduspiirkonnas 20–25 kHz on 105 dB ja sagedustel üle 25 kHz–115 dB.
§ 4. Müra mõõtmine
(1) Müra mõõtmiseks kasutatakse järgmisi seadmeid:
1) helirõhutaseme
mõõtmiseks kasutatakse seadmeid, mis vastavad IEC standardile 651:1979.
Standardi alusel jagatakse seadmed klassidesse 0, 1, 2 ja 3, kusjuures
klassi 0 kuuluvad taatlusseadmed, klasside 1 ja 2 seadmeid
kasutatakse mõõtmiseks ja klassi 3 seadmeid loetakse indikaatoriteks;
2)
ekvivalentse mürataseme mõõtmiseks kasutatakse seadmeid, mis vastavad IEC
standardile 804:1985.
(2) Müra mõõdetakse standardi ISO 1999:1990 kohaselt.
(3) Müra mõõtmist korratakse, kui töökohas tehtavad muudatused võivad suurendada mürataset.
(4) Mõõtmise tulemused protokollitakse ning säilitatakse tööandja ja mõõtmiste teostaja juures vastavalt kehtestatud korrale.
(5) Müra mõõtmise tulemused tehakse teatavaks töötajatele ja nende esindajatele.
§ 5. Tööandja tegevus
Tööandja peab:
1) välja selgitama olulised müraallikad/müraväljad ja
kindlaks määrama mürataseme;
2) korraldama § 19 kohase müra mõõtmise, kui
müratase indikaatorseadmega määrates ületab §-s 3 toodud piirnorme või kui seda
nõuab tööinspektor;
3) müra kahjuliku mõju ennetamiseks rakendama tehnilisi
abinõusid tööruumi, töötamiskoha või töövahendi mürataseme vähendamiseks;
4)
võtma tarvitusele abinõud, et taustmüra ei häiriks tööülesande täitmist (nt
kontsentreerumist või suhtlemist nõudvad tööd jne) või suulise märguande
edastamist;
5) märgistama asjakohaste ohutusmärkidega müraallikad/müraväljad,
kus müratase on või ületab 85 dB(A);
6) paigaldama töötsooni sisenemiskohta
või müra tekitava seadme juurde nähtavale kohale kohustusmärgi «Kanna
kuulmiskaitsevahendit», kui müratase on või ületab 85 dB(A);
7) taotlema
müra tekitava seadme tarnijalt teavet mürataseme vähendamise võimaluste
kohta;
8) hindama ja kontrollima töökohal mürataseme vähendamiseks kasutusele
võetud abinõude efektiivsust;
9) teavitama töötajaid müra kahjulikust
toimest;
10) võimaldama töötajale kuulmiskaitsevahendi kasutamist, kui müra
ekspositsioonitase ületab 80 dB(A) ning nõudma töötajalt kuulmiskaitsevahendi
kasutamist, kui müra ekspositsioonitase on või ületab 85 dB(A).
3. peatükk
VIBRATSIOON
§ 6. Terminid
Määruses kasutatavate terminite sisu seletatakse järgmiselt:
1)
vibratsioon – tahke keha mehaaniline võnkumine;
2) üldvibratsioon
– mehaaniline võnkumine, mis kandub üle töötaja kehale;
3)
kohtvibratsioon – mehaaniline võnkumine, mis kandub üle töötaja
kätele;
4) ruutkeskmine kiirendus – sagedus-korrigeeritud kiirenduse
ajaline ruutkeskmine
5) mitmesuunaline vibratsioon – üheaegne mehaaniline võnkumine
mitme telje suunas.
Korrigeeritud resultantkiirendus määratakse valemiga:
6) korrigeeritud kiirendus – kiirenduse sagedus-korrigeerimine vastavalt standardile ISO 2631-1:1997 (üldvibratsiooni korral) ja standardile ISO 5349-1:2001 (kohtvibratsiooni korral), ühik m/s2. Korrigeeritud kiirendus kohtvibratsiooni korral määratakse valemiga:
7) kohtvibratsiooni ekvivalentne (energeetiline) korrigeeritud kiirendus – püsiva suurusega korrigeeritud vibratsioon, mille energia samas ajavahemikus on võrdne vaadeldava muutuva vibratsiooni energiaga:
8) kiirenduse tase – kiirendus vibrokiirenduse lävisuuruse suhtes:
9) kiirenduse sagedus-korrigeeritud tase (vibratsioonitase) – korrigeeritud kiirenduse suhteline tase, ühik dB. Kohtvibratsiooni korral arvutatakse vastavalt valemile:
§ 7. Vibratsiooni piirnormid töökeskkonnas
(1) Üldvibratsiooni korrigeeritud kiirendus ei tohi 8-tunnise tööpäeva kestel ületada 1,15 m/s2.
(2) Kui üldvibratsiooni korrigeeritud kiirendus ületab 8-tunnise tööpäeva jooksul 0,6 m/s2, tuleb kasutusele võtta vibratsiooni mõju vähendavad abinõud. Joonisel 1 on näidatud z-teljelt mõõdetud üldvibratsiooni piirnormid 8-tunnise tööpäeva ja lühemate ajavahemike jooksul:
Joonis 1
(3) Kohtvibratsiooni korrigeeritud kiirendus ei tohi 8-tunnise tööpäeva kestel ületada 5,0 m/s2.
(4) Kui kohtvibratsiooni korrigeeritud kiirendus ületab 2,5 m/s2, tuleb kasutusele võtta vibratsiooni mõju vähendavad abinõud.
§ 8. Vibratsiooni mõõtmine
(1) Üldvibratsiooni mõõdetakse kolme risttelje suunas, arvestades töötaja keha asendit ja vibratsiooniallika asukohta, kusjuures üks mõõtesuundadest on piki keha (z-telg), teised risti tagant ette (x-telg) ja küljelt küljele (y-telg). Kasutatakse suurusi, mis on mõõdetud standardis ISO 2631-1:1997 esitatud meetodil.
(2) Kohtvibratsiooni mõõdetakse kahe risttelje suunas, arvestades töötaja käte või jalgade asendit ja nendega kontakteeruva vibratsiooniallika kuju. Sealjuures üks mõõtesuundadest on piki kätt või jalga (z-telg), teised mõõtesuunad (x ja y) on risti fikseeritud z-teljega. Kasutatakse suurusi, mis on mõõdetud standardis ISO 5349-1:2001 esitatud meetodite kohaselt.
(3) Mõõtmiste kestus peab olema piisav, et tagada küllaldane statistiline korrektsus ja olla kindel, et mõõdetud vibratsioon iseloomustab vibratsiooniriskile allumist.
§ 9. Tööandja tegevus
Tööandja peab:
1) välja selgitama olulised üldvibratsiooni allikad ja
korraldama vibratsioonitaseme mõõtmised § 19 kohaselt;
2) andma töötajale
tööks ainult kontrollitud vibratsioonitasemega seadmed;
3) kasutama
tööprotsessis võimalikult väikese vibratsioonitasemega seadmeid;
4)
kontrollima perioodiliselt vibroseadmete vibratsioonitaseme vastavust
tehnospetsifikaadile;
5) taotlema vibroseadme tarnijalt infot
vibratsioonitaseme ja selle mõju vähendamise võimaluste kohta. Juhul kui selline
info puudub või ei ole usaldusväärne, tuleb teha seadme vibratsioonitaseme
mõõtmised;
6) andma vibroseadmega töötajale vibratsiooni vähendavad kindad ja
jalanõud;
7) registreerima kontrollitud vibratsioonitasemega seadmetega
töötavate isikute tööaega ja jälgima, et see ei ületaks lubatut.
4. peatükk
ELEKTROMAGNETVÄLJAD
§ 10. Terminid
Määruses kasutatavate terminite sisu seletatakse järgmiselt:
1)
kaitstav ala – ruumi osa, kus kehtivad käesolevas määruses esitatud
piirnormid;
2) kontrollitav keskkond – töökeskkond, kus
elektromagnetvälja mõju on hinnatav;
3) mittekontrollitav keskkond –
töökeskkond, kus elektromagnetvälja mõju ei ole otseselt hinnatav, kuna ei ole
teada välja tekitavate seadmete kiirguse parameetrid ega väljade koosmõju;
4)
maksimaalne lubatud ekspositsioon Mmax –
elektromagnetvälja mõju, mis loetakse töötajale kahjutuks. Maksimaalne lubatud
ekspositsioon määratakse sõltuvalt ohu laadist erinevate elektromagnetvälja
iseloomustavate suuruste piirnormide kaudu, nt elektrivälja tugevus, magnetvälja
tugevus jne;
5) mõõdetavate suuruste ajaline keskmine või ruutkeskmine
– ajas muutuva elektromagnetvälja ekspositsiooni määramiseks ja
maksimaalselt lubatud suurustega võrdlemiseks leitakse mõõdetavate suuruste
ajaline keskmine Mk või ruutkeskmine Mkr järgmiste
valemite abil:
6) osaline ekspositsioon – elektromagnetvälja mõju inimkeha osale
mittehomogeenses väljas;
7) ruumiline keskmine – vaadeldavas ruumiosas
toimiva elektromagnetväljaga ekvivalentse homogeense elektromagnetvälja
parameeter. Mittehomogeense välja mõju määramiseks ja maksimaalselt lubatud
suurustega võrdlemiseks tuleb teostada mõõdetavate suuruste ruumiline
keskmistamine;
8) ristlõike keskmine – elektromagnetlainet
iseloomustavate suuruste ruutkeskmised üle pinnaekvivalendi, mis võrdub
täiskasvanud inimese vertikaalse ristlõike suurusega. Ristlõike keskmist
määratakse vastava mõõteanduriga skaneerides piki tasapinna osa, mis on
ekvivalentne seisva täiskasvanud inimese vertikaalse ristlõikega ja asetseb
vaadeldavas kaitstavas alas. Üldjuhul piisab tasapinnalisest skaneerimisest
vertikaalsuunas 2 m ulatuses kaitstava ala keskel;
9) raadiosagedused
(RS) – raadiolevis kasutatav sagedusvahemik. Kokkuleppeliselt 0 kuni 3000
GHz. Käesolevas määruses on RS piiritletud sagedusvahemikuga 3 kHz kuni
300 GHz;
10) mitmesageduslik väli – mitme eri sagedusega
kiirgusallika poolt tekitatud elektromagnetväli;
11) lähivälja piirkond
(tugeva gradiendi piirkond) – elektromagnetlaine kiirgusallikat ümbritseva
ruumi osa, mis asub kiirgusallika lähedal. Seal levivat elektromagnetlainet ei
loeta tasapinnaliseks ega elektromagnetvälja homogeenseks;
12) kaugvälja
piirkond (vaba ruumi piirkond) – elektromagnetlaine kiirgusallikat
ümbritseva ruumi osa, kus levivat elektromagnetlainet loetakse tasapinnaliseks
ja elektromagnetvälja homogeenseks;
13) raadiosagedusliku välja «kuum
koht» – rangelt piiritletud ruumi osa, kus raadiosagedusliku välja
intensiivsus on ümbritsevast tunduvalt kõrgem;
14) erineelduvuskiirus
(Ap) – aine massiühikus neeldunud (hajutatud)
elektromagnetlaine võimsus dP; Ap = dP/dm, ühik W/kg.
§ 11. Elektromagnetvälja piirnormid kontrollitavas keskkonnas
(1) Elektromagnetvälja maksimaalne lubatud ekspositsioon kontrollitavas keskkonnas on esitatud tabelis 3:
(2) Lähivälja piirkonnas sagedustel alla 300 MHz kasutatakse E ja H piirnorme, kaugvälja piirkonnas – S piirnorme (vt tabel 3).
(3) Mitmesageduslike väljade korral määratakse iga sagedusvahemiku (Mmax)i ja liidetakse nende ruutude suhted eraldi toimivate elektri- ja magnetväljatugevuste ruutudega igas sagedusvahemikus. Saadud summad peavad olema
§ 12. Raadiosageduslike indutseeritud ja kontaktvoolude piirnormid kontrollitavas keskkonnas
(1) Raadiosageduslike indutseeritud ja kontaktvoolude maksimaalne lubatud ekspositsioon kontrollitavas keskkonnas on esitatud tabelis 4:
(2) Voolutugevuse piirnorm võimalike lülitusefektide korral on Im=1000 f mA keskmiselt igas sekundis (tk = 1 sek) sagedustel 3 kHz kuni 100 kHz ning Imr = 100 mA ruutkeskmiselt iga 6 minuti jooksul (tk = 6 min) sagedustel 0,1 MHz kuni 100 MHz ja lagiväärtusena – 500 mA.
(3) Juhul kui elektromagnetväljas töötava isiku kontakt metallesemetega on välistatud, mõõdetakse voolutugevust läbi ühe jala, kui kontakt ei ole välistatud, määratakse voolutugevus kontaktvoolu mõõtjaga inimkeha takistuse ekvivalendi kaudu.
(4) Indutseeritud voolu mõõtmine ei ole kohustuslik, kui elektriväljatugevuse osaline ekspositsioon ei ületa tabelis 3 antud Mmax suurust sagedustel, mis ei ületa 0,45 MHz ning sagedusvahemikus 2 kuni 50 MHz on väiksem kui 0,16 Mmax.
§ 13. Elektromagnetvälja piirnormid mittekontrollitavas keskkonnas
Elektromagnetvälja maksimaalne lubatud ekspositsioon mittekontrollitavas keskkonnas on esitatud tabelis 5:
§ 14. Raadiosageduslike indutseeritud ja kontaktvoolude piirnormid mittekontrollitavas keskkonnas
(1) Raadiosageduslike indutseeritud ja kontaktvoolude maksimaalne lubatud ekspositsioon mittekontrollitavas keskkonnas on esitatud tabelis 6:
(2) Voolutugevuse piirnormid võimalike lülitusefektide korral on Im = 450 f mA keskmiselt igas sekundis (tk = 1 sek) sagedustel 3 kHz kuni 100 kHz ning Imr = 45 mA ruutkeskmiselt iga 6 minuti jooksul (tk = 6 min) sagedustel 0,1 MHz kuni 100 MHz ja lagiväärtusena – 220 mA.
(3) Indutseeritud voolude mõõtmine ei ole kohustuslik, kui elektriväljatugevuse osaline ekspositsioon ei ületa tabelis 5 antud Mmax suurust sagedustel, mis ei ületa 0,20 MHz ning sagedusvahemikus 2 kuni 50 MHz on väiksem kui 0,16 Mmax.
§ 15. Piirnormid keha osalise ekspositsiooni korral
Tabelis 7 toodud piirnormid kehtivad kõikide kehaosade kohta, välja arvatud silmad ja munandid:
§ 16. Erandid kontrollitavas keskkonnas
(1) Sagedusvahemikus 100 kHz kuni 6 GHz võib tabelis 3 toodud piirnorme
ületada, kui:
1) usaldatavate tehniliste vahenditega saab tõestada, et
erineelduvuskiirus (Ap) on kogu keha ulatuses alla 0,4 W/kg ja
ruumkeskmistatud ApV ei ületa 8 W/kg, kusjuures keskmistamine
tehakse keha koe iga 1 g ulatuses, välja arvatud käte, jalalabade, randmete
ja pahkluude piirkond, kus ApV ei tohi olla kõrgem kui 20 W/kg
koe iga 10 g ulatuses;
2) indutseeritud ja kontaktvoolude piirnorme
(tabel 4) ei ole ületatud.
(2) Lõikes 1 toodud erandid kehtivad seadmetele, mille raadiosageduslikku kiirgust saab seadme kasutaja kontrollida ning need kehtivad ainult selle kasutaja jaoks. Kasutaja vahetus läheduses asuvate isikute jaoks kehtivad mittekontrollitava keskkonna erandid.
(3) Sagedusvahemikus 100 kHz kuni 450 MHz võib tabelis 3 toodud piirnorme ületada, kui seadme kiirgusvõimsus vabas ruumis on 7 W või madalam.
(4) Sagedusvahemikus 450 MHz kuni 1500 MHz võib tabelis 3 toodud piirnorme ületada, kui seadme kiirgusvõimsus ei ületa 7(450/f) W, kus f on sagedus MHz-des.
(5) ApV keskmistamise aeg on 6 minutit. Sagedustel üle 6 GHz võib keha osalise mõjutamise korral kasutada piirnorme tabelist 3.
(6) Käesolevas paragrahvis toodud erandid ei kehti sagedusvahemikus 0,003–0,1 MHz. Siiski võib tabelis 3 toodud piirnorme ületada, kui on võimalik näidata, et ruutkeskmine voolutihedus 1 sekundi jooksul koe iga 1 cm2 kohta ei ületa 35 f mA/cm2, kus f on sagedus MHz-des.
§ 17. Erandid mittekontrollitavas keskkonnas
(1) Sagedusvahemikus 100 kHz kuni 6 GHz võib tabelis 5 toodud piirnorme
ületada, kui:
1) usaldatavate tehniliste vahenditega võib tõestada, et
Ap on kogu keha ulatuses alla 0,08 W/kg ja ruumkeskmistatud
ApV ei ületa 1,6 W/kg, kusjuures keskmistamine tehakse keha koe
iga 1 g ulatuses, välja arvatud käte, jalalabade, randmete ja pahkluude
piirkond, kus ApV ei tohi olla kõrgem kui 4 W/kg koe iga
10 g ulatuses;
2) indutseeritud ja kontaktvoolude piirnorme (tabel 6) ei
ole ületatud.
Toodud erandid kehtivad seadmetele, mille raadiosagedusliku kiirguse tase ei ole teada ning seadme kasutaja seda ei kontrolli.
(2) Sagedusvahemikus 100 kHz kuni 450 MHz võib tabelis 5 toodud piirnorme ületada, kui seadme kiirgusvõimsus vabas ruumis ei ületa 1,4 W.
(3) Sagedusvahemikus 450 MHz kuni 1500 MHz võib tabelis 5 toodud piirnorme ületada, kui seadme kiirgusvõimsus ei ületa 1,4(450/f) W, kus f on sagedus MHz-des.
See erand ei kehti seadmetele, mille kiirgusstruktuur asetseb inimkehale lähemal kui 2,5 cm.
§ 18. Tööandja tegevus
Tööandja peab:
1) tegema kindlaks (kaardistama) kaitstaval alal mõjuvate
elektromagnetväljade tasemed ja kõrgendatud terviseriskiga piirkonnad;
2)
keelama töö kontrollimata raadiosageduslike seadmetega;
3) taotlema
raadiosageduslike seadmete tarnijatelt infot tekitatava kiirgusvälja ja selle
mõju vähendamise võimaluste kohta. Juhul kui selline info puudub või ei ole
usaldusväärne, korraldama seadme elektromagnetvälja parameetrite
mõõtmised;
4) kontrollima vähemalt kord 3 aasta jooksul raadiosageduslike
seadmete kiirgusvälja taset. Juhul kui seadme konstruktsiooni, ekraneerimist või
kasutamisviisi on muudetud, viima läbi täiendavad elektromagnetvälja
parameetrite mõõtmised;
5) võtma tarvitusele abinõud töökoha
elektromagnetilise kiirguse vähendamiseks võimalikult madalale tasemele;
6)
märgistama ohtlike raadiosageduslike kiirgusväljade piirkonnad asjakohaste
ohutusmärkidega;
7) kui tehniliste ühiskaitsevahenditega ei ole võimalik
kiirgusvälja taset piirnormini vähendada, andma töötajale asjakohased
isikukaitsevahendid;
8) hindama ja kontrollima töötajate ekspositsiooni
vähendamiseks kasutusele võetud abinõude efektiivsust.
5. peatükk
MÕÕTMISE KORD
§ 19. Füüsikaliste ohutegurite parameetrite mõõtmise kord
Määruses nimetatud füüsikaliste ohutegurite parameetreid võivad mõõta laborid, kellele on Eesti Akrediteerimiskeskuse või mõne muu pädeva akrediteerimisasutuse poolt «Mõõteseaduse» (RT I 1994, 71, 1224; 2000, 71, 442) § 134 lõike 2 alusel välja antud mõõtelabori erialast kompetentsust kinnitav tunnistus või akrediteerimistunnistus.
6. peatükk
RAKENDUSSÄTE
§ 20. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. juulil 2002. a.
Peaminister Mart LAAR |
Sotsiaalminister Eiki NESTOR |
Riigisekretär Aino LEPIK von WIRÉN |