Väljaandja: Vabariigi Valitsus Akti liik: määrus Teksti liik: algtekst Jõustumise kp: 28.09.1996 Avaldamismärge: RT I 1996, 65, 1201 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava kinnitamine Eesti põhi- ja keskhariduse riiklik õppekava Vastu võetud 06.09.1996 nr 228 Lähtudes Eesti Vabariigi haridusseaduse (RT 1992, 12, 192; I 1993, 35, 547; 40, 593; 63, 892; 1994, 12, 200; 1995, 12, 119; 16, 228; 23, 333; 58, 1003; 1996, 49, 953; 51, 965) paragrahvi 2 lõikest 6 ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (RT I 1993, 63, 892; 79, 1186; 1994, 91, 1528; 1996, 49, 953) paragrahvi 3 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsus määrab: 1. Kinnitada ja kehtestada 1997/98. õppeaastast etapiviisiliselt «Eesti põhi- ja keskhariduse riiklik õppekava» koos emakeele ainekava (eesti õppekeelega koolile), võõrkeelte ainekava, matemaatika ainekava, loodusõpetuse ainekava, geograafia ainekava, bioloogia ainekava, keemia ainekava, füüsika ainekava, kunsti ainekava, muusika ainekava, kehalise kasvatuse ainekava, tööõpetuse/ käsitöö/kodunduse ainekava, ajaloo ainekava, filosoofia ainekava ja inimese- ja kodanikuõpetuse ainekavaga (juurde lisatud). 2. Rakendada õppekava etapiviisiliselt: 1997/98. õppeaastast eesti õppekeelega kooli 1., 4., 7. ja 10. klassis; 1998/99. õppeaastast eesti õppekeelega kooli 2., 5., 8. ja 11. klassis ning muukeelse kooli 1., 4., 7. ja 10. klassis; 1999/2000. õppeaastast eesti õppekeelega kooli 3., 6., 9. ja 12. klassis ning muukeelse kooli 2., 5., 8. ja 11. klassis; 2000/2001. õppeaastast muukeelse kooli 3., 6., 9. ja 12. klassis. Peaminister Tiit VÄHI Haridusminister Jaak AAVIKSOO Riigisekretär Uno VEERING Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 6. septembri 1996. a määrusega nr 228 Eesti põhi- ja keskhariduse riiklik õppekava I. ÜLDSÄTTED 1. Põhi- ja keskhariduse riiklik õppekava on riiklik dokument, mille alusel toimub õppetöö kõigis Eesti üldharidust andvates riigi-, munitsipaal- ja erakoolides. Selle koostamine ja arendamine kuulub Haridusministeeriumi pädevusse. 2. Riikliku õppekava alusel kujundab iga kool oma õppekava, mis arvestab selle kooli omapära ja suundumust. 3. Põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava alusel koostatakse ka kutsekoolide õppekava üldhariduse osa. 4. Riiklik õppekava määrab kindlaks õppe-eesmärgid, õppeaja, riikliku õppekava vahekorra kooli õppekavaga, kohustuslike õppeainete loendi koos ajalise kestuse ja ainekavadega, õppeainete valiku võimalused ja tingimused ning nõuded õppe-etappide kohta ja kooli lõpetamiseks. 5. Riiklik õppekava koosneb üldosast ja ainekavadest. 1) Üldosas esitatakse – õppe- ja kasvatustöö üldeesmärgid; – õppekava põhimõtted; – seosed eri õppevaldkondade vahel; – õppeprotsessi põhielemendid; – kooliastmete õppekorraldus ja tunnijaotusplaanid; – juhised kooli õppekava arendamiseks.   2) Ainekavad on koostatud raamkavadena: esitatakseaineõpetuse eesmärgid põhikoolis ja gümnaasiumis, õppeteemad ja õpitulemused, mis on kohustuslikud kõikidele üldharidust andvatele koolidele.   6. Kohustuslikud õppeteemad ja õpitulemused on esitatud kolme aasta kaupa: I aste – 1.– 3. klass; II aste – 4.– 6. klass; III aste – 7.– 9. klass; IV aste – gümnaasium. 7. Õppija kujundab oma keskhariduse kohustuslike teemade ja valikainete-valikteemade õppimise kaudu. 8. Kohustuslike teemade täpsustused ja täiendatud ainekavad, samuti valikainete loendi, kavad ja valikutingimused esitab kooli õppekava. Usuõpetuse ainekava valib kool õpilaste ja lastevanemate soove arvestades. 9. Erivajadustega laste koolide õppekavad koostatakse koolitüüpide kaupa eraldi ning need järgivad põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava üldisi eesmärke. 10. Erivajadustega lastele võimetekohase hariduse tagamiseks võib erikoolide õppekavades olla suuremaid sisulisi erinevusi põhi- ja keskhariduse riiklikust õppekavast.Tunnijaotusplaanidesse märgitakse lapse puudest lähtuvalt ka eriabi vajadus, et tagada õpilase maksimaalne areng. 11. Erivajadustega laste õpetamisel tavakoolides kasutatakse individuaalseid õppeplaane, mis tagavad õpetuse-kasvatuse korrigeeriva suunitluse. ÜLDOSA II. ÕPPE- JA KASVATUSTÖÖ ÜLDEESMÄRGID 1. Eesti kool seisab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu eest ning samas arvestab ka Eesti ühiskonna suundumust integreeruda Euroopaga. Õpetamine ja kasvatamine lähtub humanismi ja demokraatia põhimõtetest, austusest inimese ja seaduse vastu. Haridus peab silmas tänapäeva olulisi märksõnu: pidev muutumine, pidevõpe, infotulv, kiire, aga säästlik areng, konkurentsivõime, integratsioon. 2. Üldhariduskooli põhiülesanne on aidata kujuneda isiksusel, kes tuleb toime oma elu ja tööga, arendab ennast ja aitab kaasa ühiskonna arengule, määratleb end oma rahva liikmena, kodanikuna, kaasvastutajana Euroopa ja maailma tuleviku eest, kes – peab lugu kodust ja perekonnast; – peab lugu enesest ja kaasinimestest, oma ja teiste rahvaste kultuurist; – armastab isamaad; – järgib õigusnorme ja demokraatia põhimõtteid; – lähtub üldinimlikest kõlbelistest arusaamadest, hindab ilu ja headust; – hindab terveid eluviise, arendab oma vaimu ja keha; – hoiab loodust, elab ja tegutseb keskkonda säästes; – mõtleb kriitiliselt, loovalt ja loogiliselt; – oskab oma tegevust eesmärgistada, kavandada ja hinnata; – suudab valida, otsustada ja vastutust kanda; – suudab hankida ja kasutada infot; – oskab ja mõistab vajadust teha tööd, on valmis koostööks; – mõistab teadmiste ja pidevõppe tähtsust, oskab õppida. III. ÕPPEKAVA PÕHIMÕTTED 1. Riikliku õppekava üldosa ja ainekavade koostamisel on silmas peetud põhimõtteid, mis järgivad ülalloetletud hariduseüldeesmärke, üldtunnustatud demokraatlikke ja õigusriigile omaseid suundumusi. Õppekava põhimõtted on aluseks koolidele oma õppekavade koostamisel ja piirkondliku koostöö kujundamisel. 1) Võrdne võimalus hariduse omandamiseks Eesti Vabariigi üldhariduskool on ühtluskool: riiklik õppekava tagab õpilastele võrdsed võimalused üleminekuks ühest klassist teise, ühest koolist teise. Igaühel peab olema võimalus saada haridust vastavalt oma võimetele. Õppekorralduses ja õppesisu valikul arvestatakse rahvuslikke, piirkondlikke, vanuselisi, soolisi ja individuaalseid iseärasusi. 2) Humanism ja demokraatia Humanistlikud ning demokraatlikud suhted koolis on oluline eeldus, et kujuneks ja säiliks demokraatlik ühiskond, kus austatakse inimest ja seadust. Koolis õpitakse tundma käibivaid seadusi, norme ja reegleid, mõistma nende tähtsust ja tähendust. Omavahelistes suhetes väärtustatakse sallivus teistsugususe suhtes ning vägivallast hoidumine. Kujundatakse koostöösuhteid,õpitakse märkama ja mõistma kaaslaste erivajadusi. 3) Isamaalisus ja rahvusvahelisus Riiklik õppekava väärtustab nii eesti rahvusteadvuse, kultuuri ja traditsioonid, Eesti riigi kui ka Eestis elavate teiste rahvuste identiteedipüüdlused ja omakultuuri viljelemise, Eesti avatuse Euroopale ja maailmale: rahvusvahelise suhtluse, kultuurivahetuse, olemise ühena maailma rahvastest; kõikide rahvaste kultuuri ja eripära, õiguse olla omamoodi. 4) Kõigi õpilaste arendamine Õppekava taotleb kõikide õpilaste arengut, nii iga õpilasevõimekuse, kalduvuste ja huvide kui ka terve klassi arvestamist. Õppeülesanded kavandatakse nii, et nad nõuaksid pingutust, kuid arvestaksid jõukohasust. 5) Õppija aktiivsus ja vastutus Õppekava rõhutab õppija aktiivsust, vastutamist oma tegevuse ja õpitulemuste eest. See eeldab selgusele jõudmist oma võimetes ja kalduvustes, enesearendamist, oma õppimise mõtestamist ja eesmärgistamist. Õpilasi suunatakse oma tegevust jälgima ja sealtkaudu oma õppimist kavandama, õpitulemusi hindama, tehtud vigu analüüsima ja parandama, probleeme nägema ja püstitama, valima ja otsustama, kujundama isikupärast õpistiili. 6) Tasakaalustatus ja integratiivsus Õppekava on koostatud nii, et hõlmatud oleksid kõik tähtsad eluvaldkonnad. Õpetuse sisu valikul arvestatakse rahvuskultuuri, Euroopa ja maailmakultuuri; õppija kogemusi, igapäevast toimetulekut ja tulevikuvajadusi ning teoreetilise ja praktilise tegevuse tasakaalu. Peetakse silmas ka klassi- ja koolivälise tegevuse võimalusi, sest olulise osa oma päevast veedavad õpilased väljaspool kooli. 7) Orienteeritus probleemidele Õppetöö eesmärgistamisel ja kavandamisel koolis lähtutakse tõsiasjast, et õpilased hakkavad elama ja toimima muutuvas maailmas, kus peab suutma probleeme näha ja lahendada, iseseisvalt valida ning otsustada. Kasutatakse õppemeetodeid, mis nõuavad probleemi püstitamist ja lahendamist (projektid, rollimängud jms.), mitme lahendiga õppeülesandeid, erinevaid õppetöö vorme, õppematerjale, mis pakuvad erinevaid seisukohti ja hüpoteese, mitmeid tõlgendusi, isegi vasturääkivusi. 8) Õppekava avatus Riikliku õppekava arendamine kooli õppekavas tähendabkonkreetse kooli ja klassi arvessevõtmist. Riikliku õppekava kokkulepete kõrval on tähtsad kokkulepped õpilaste ja õpetajate vahel, lastevanematega, tööandjaga jne. Õppekava on avatud ka nendele muutustele, mida toob kaasa aeg. IV. SEOSED ERI ÕPPEAINETE VAHEL 1. Seosed eri õppeainete vahel kujundatakse temaatiliste rõhuasetuste, ainekavu läbivate teemade, õppeülesannete, -meetodite ja -viiside abil. Integratsiooni soodustab õpitava käsitlemine eri alustelt, eri seisukohtadelt. 2. Temaatilised rõhuasetused õppekavaterviku kujundamisel on vanuseastmeti erinevad. Nende valikul arvestatakse seotust õppija elukogemuste ja probleemidega. Lähtutakse mina/meie suhtest maailmaga: kodu, kodupaiga ja seal elavate inimestega, paikkonnaga, Eesti, Euroopa, maailma ning universumiga. 3. Ainekavu läbivad teemad puudutavad õpilase isiksuse ja sotsiaalse arengu seisukohast olulisi eluvaldkondi, mida ükski õppeaine eraldi ei käsitle. Teemade täpsem eesmärgistus, õppesisu ja õpitulemused klassiti ja õppeaineti määratletakse kooli õppekavas. Allpool esitatud teemaloend on kohustuslik, kuid kool võib lisada oma valiku, nt. tootmine/tarbimine, looming/kunst jt. 1) Keskkond. Teadvustatakse loodus-, sotsiaalse ja kultuurikeskkonna seosed, rõhutades eriti säästlikku suhtumist ümbritsevasse elukeskkonda, säästliku arengu ideed. Inimese, looduse ja ühiskonna vastastikuseid suhteid käsitledes on võimalik kujundada õpilaste väärtushinnanguid ja käitumisnorme. Paikkonna kaudu teadvustatakse ümbritseva maailma mitmepalgelisus ja nähtuste omavaheline seotus. Õpitakse nägema keskkonnaprobleeme ja leidma neile lahendusvõimalusi, mõistma inimese sõltuvust loodusvaradest ja looduse iseuuendumisvõimest ning keskkonnaseisundist, mõistma ja hindama keskkonda säästvat eluviisi. 2) Liiklus. Tutvutakse liikluseeskirjaga, kujundatakse liikluskultuuri ning ohutu liiklemise harjumusi, et ennetada liiklusõnnetusi. Liikluskasvatus kujuneb kooli ja lastevanemate koostöös, milles koolil on suunav ja juhendav roll. Teema on eriti oluline põhikoolis. 3) Elukutse valik. Õppeainete või ainevaldkondade käsitlemine seostatakse sobivalt nendega haakuvate majandusharude ning elukutsetega. Õpilastele antakse teavet erinevatest elukutsetest, kutsetele esitatavatest nõuetest, õppimisvõimalustest Eestis ja mujal. Õpitakse analüüsima tööturu nõudmisi ja pakkumisi, nägema-hindama oma soove ja võimalusi, end elukutsevalikuks teadlikult ette valmistama. 4) Informaatika ja infotehnoloogia. Kujundatakse iseseisvaid, kriitilisi ja analüütilisi info loojaid ja tarbijaid, antakse teadmisi teabe struktuurist ja omadustest ning teabe edastamise ja vastuvõtmise seaduspärasustest; arendatakse õpilaste võimet korrastada ja mõtestada teavet. Kaasaegse infotehnoloogia kasutamine mitmekesistab õppeprotsessi ja õpetamismeetodeid, pakub tuge süsteemse mõtlemise ja infotöö oskuste kujundamisel, suhtlemisel teiste koolide ja kogu maailmaga. Kooli õppekava ja ainekavade täpsustamisel peetakse silmas nii kooli võimalusi kui ainespetsiifikat. V. PÄDEVUSED (KOMPETENTSUSED) 1. Pädevused kujunevad õppeprotsessis kõikide õppeainete vahendusel, aga ka tunni- ja koolivälises tegevuses. 2. Pädevused on õppekavas esitatud kooliastmeti kolme rühmana: suhtluspädevused, väärtuselised pädevused (suhtumised, hoiakud) ning tegevuspädevused (üldoskused, sh. õpioskused - vaatlus-, võrdlus-, lugemis-, kirjutamis-, kuulamis- ja arvutamisoskus). 3. Pädevused seovad üldeesmärke aine-eesmärkidega, nende kujundamise võimalused on aineti erinevad. Nt. suhtluspädevuse kujundamine on üks emakeeleõpetuse peamisi eesmärke. 4. Pädevused on mingil tasemel kõikidel õppijatel olemas. Kuna pädevused kujunevad nii õppetegevuste kui ka muude toimingute kaudu, on nende jälgimine-suunamine tulemuslikum õpetajate ning kooli-kodu ühistöös. VI. ÕPPEPROTSESS 1. Kiiresti muutuv maailm seab õppimisele oma nõuded. Põhiteadmiste kõrval, mis on olulised inimkultuuri edasikandmiseks ja arendamiseks, muutuvad õpilase jaoks üha olulisemaks teadmised, mis on vajalikud edasiõppimiseks ja elus toimetulekuks. Õpilasel on tähtis olla teadlik ja aktiivne õppija, teadmiste hankija, töötleja ja hindaja. 2. Õppimise käigus analüüsib, mõtestab ja hindab õppija õpitavat pidevalt, võrdleb seda oma varasemate kogemustega. Seeläbi täiustub teadmiste-oskuste struktuur, teisenevad mõtlemis- ja toimimismallid. 3. Õppimise edukus sõltub õppija oskusest õppida, mis on tihedalt seotud enesetunnetuse, õpiprotsessi teadvustamise ja enesehinnanguga. Õpilane õpib oma õppimist juhtima: seadma eesmärke, õppimist kavandama, jälgima oma õppimisprotsessi, kontrollima ja hindama oma õpitulemusi ning oma tegevust korrigeerima. Rühmas õpitakse üksteiselt ning tuntakse vastastikust positiivset seotust, kollektiivset ja isiklikku vastutust ühise lõpptulemuse eest. 4. Õpetaja on sellise õppimise käsituse puhul eelkõige õpitegevuste kavandaja ja looja ning õppimistahtmise innustaja. 5. Hindamine on osa kooli õppeprotsessist. Õpilane peab teadma, mida hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ja millised on hindamise kriteeriumid. 6. Hindamise põhieesmärgid on – motiveerida õpilast sihikindlamalt õppima; – anda teavet õppimise käigust õpilasele, õpetajale, kooli juhtkonnale, lapsevanemale; – määratleda õpilaste individuaalsed õpitulemused. 7. Hindamine võib olla sõnaline (analüüs/hinnang) ja numbriline (hinne). Pädevusi hinnatakse vaid sõnaliselt, õpitulemusi - tavaliselt numbriliselt. 8. Kasutatakse protsessi (e. jooksvat - õppimise üksik- või vahetulemuste) ja arvestuslikku (õppekavas määratletud õpitulemuse) hindamist. 1) Õpiprotsessi hindamine annab teavet õppimise/õpetamise käigu kohta. Õpilasele annab see võimaluse hinnata oma senist õpitegevust, et seda vajadusel korrigeerida, õpetajal aitab see oma edasist tööd kavandada ja õpilast paremini suunata. Õpiprotsessi hindamise objektid ja meetodid valib õpetaja ning otsustab, kas õpiprotsessi hindamise tulemusi kasutatakse ka arvestuslikul hindamisel ning kuidas see toimub. Oma hindamispõhimõtteid tutvustab õpetaja ka õpilastele. 2) Arvestuslikult hinnatakse ainealaseid õpitulemusi mingi tervikliku aineosa käsitlemise järel. See võib olla nt. kontrolltöö, suuline küsitlus, referaat, kudumistöö, uurimistöö, eksam. 9. Õpitulemuste arvestuslik hindamine võib olla nii koolisisene kui -väline. 10. Koolisisese arvestusliku hindamise aeg, vormid ja kriteeriumid peavad olema õpilasele teada õppeperioodi algul, õppetöö järelevalvega seotud koolivälisel arvestuslikul hindamisel juhindutakse haridusministri kinnitatud järelevalve korrast. 11. Õppeperioodi või selle osa (õppeveerand, poolaasta) või kursuse lõpul kasutatakse kokkuvõtvat hindamist, mis põhineb arvestuslikel hinnetel. 12. Õpitulemuste arvestuslik ja kokkuvõttev hindamine on aluseks tunnistuste väljaandmisel õppekava nõuete täitmise ja kooli lõpetamise kohta (lõputunnistus). 13. Koolivälise arvestusliku hindamise üks vorme on riigieksam. Riigieksami põhieesmärk on gümnaasiumi/keskkooli lõputunnistuste hinnete sisu üleriigiline ühtlustamine, lõputunnistustele riikliku tagatise kindlustamine ning gümnaasiumi lõpueksamite ühitamine kõrgkoolide sisseastumiseksamitega. 14. Riigieksamid on üldjuhul kirjalikud, õpilaste töid hindab üleriigiline komisjon. Riigieksami sooritamise kohta väljastatakse õpilasele riigieksami tunnistus. Riigieksamite läbiviimise korra kehtestab Haridusministeerium. VII. KOOLIASTMETE ÕPPEKORRALDUS 1. Õppeprotsessi kirjeldatakse astmeti: 1.-3., 4.-6., 7.-9 ja gümnaasium. Iga kooliastme juures on esitatud õppe-kasvatustöö üldiseloomustus, kujundatavad pädevused ja tunnijaotusplaan/kursuste plaan. 2. Tunnijaotusplaan kirjeldab õppe ajalist korraldust. See esitab põhikoolis kohustuslikele ja valikainetele ning gümnaasiumis kohustuslikele kursustele määratud tundide arvu. Tärniga (*) märgitud aineid on kohustuslik õppida ainult eesti õppekeelega koolis, kahe tärniga aineid - ainult muukeelses koolis. 3. Põhikooli tunnijaotusplaanis on tundide arv esitatud vahemikuna, kus väiksem number tähendab minimaalset tundide arvu selles aines kolme õppeaasta vältel. Suurem number tähendab üldjuhul maksimaalset tundide arvu, kui valikaine tundide arvel seda ei suurendata. 4. Mõistet kursus on õppekavas kasutatud eelkõige 35-tunnise õppeüksuse tähistajana. Kui mõnes õppeaines on ette nähtud nt. 12 kohustuslikku kursust, tähendab see, et kasutada on 12 H 35 õppetundi. 5. Põhikooli III astmes ja eriti gümnaasiumis on õpilastel võimalik oma õpinguid kujundada valikainete ja -kursuste abil. Valikainete ja -kursuste arvu määrab riiklik õppekava, nende sisu kujundab kool, arvestades õpilaste soove ja oma võimalusi. 6. Kool kujundab oma õppesuuna valikainete (-kursuste) ja/või mõnede õppeainete süvaõppe kaudu. Koolil võib õppesuundi olla rohkem kui üks. 7. I kooliastmel on temaatiline rõhuasetus KODU/MEIE suhtel lapse MINAGA, MINA/MEIE/KODU suhetel PAIKKONNAGA. Esimesel kooliaastal elavad lapsed koolimiljöösse sisse, neid suunatakse mängult õppimisele. Õppetöö kavandamisel arvestatakse laste eripära, nende kogemusi, huvisid, võimeid ja väärtushinnanguid. Õpetaja suunab õpilast ise otsima, kogema, kirjeldama. Kahel esimesel õppeaastal ei tarvitse rõhutada eraldi iga õppeainet: õppetööd võib korraldada lastele mõistetavate ning lapsi huvitavate tegevustena mitmeti. Kasutada võib üldõpetuslikku tööviisi (õppetegevuse kavandamine teemade järgi), aineõpetuslikku tööviisi, aga ka üldõpetuse ja aineõpetuse kombineeritud varianti. 3. klassist minnakse sujuvalt üle aineõpetusele. I kooliastmel omandavad lapsed õppimiseks olulisi oskusi – lugemine, kirjutamine, arvutamine; – kõnelemine, kuulamine, vaatlemine, võrdlemine, modelleerimine; – koostöö.   Õpitakse üheskoos tegutsema ja õppima. Luuakse alussüsteemse maailmapildi kujunemiseks. 8. I kooliastme ülesanne on kujundada järgmised pädevused: õpilane ° on valmis suhtlema; ° mõistab, et inimesed, nende arvamused ja soovid on erinevad; ° käitub teisi arvestavalt, püüab konflikte rahulikult lahendada, ei kasuta jõudu; ° tunneb kombeid, oskab viisakalt käituda; ° saab aru koostöö vajalikkusest ja suudab rühmas töötada; ° oskab oma tegevust ja käitumist teistega võrrelda; ° tunneb end oma pere liikmena, oma kooli õpilasena; ° peab tähtsaks teada ja osata; ° mõistab oma-võõras-ühine tähendust; ° suudab teha vahet mängu ja tegelikkuse, fantaasia ja reaalsuse vahel; ° hoiab puhtust ja korda; ° hoiab oma kodu ja kodukoha loodust; ° oskab enda ümber ilu märgata ja hinnata; ° tunneb rõõmu eneseväljendusest ja liikumisest; ° oskab anda hinnangut oma tegevusele ja käitumisele; ° oskab õppida üksi ja teistega koos, klassis ja kodus; ° oskab lugeda õppeteksti ja lihtsat plaani, tabelit, diagrammi, kaarti; ° oskab sihipäraselt vaadelda, erinevusi ja sarnasusi märgata ning kirjeldada; objekte, nähtusi ühe-kahe tunnuse alusel rühmitada; ° mõistab töö kavandamise tähtsust, järgib töökava; ° otsib teavet erinevatest infoallikatest (täiskasvanu, raamat jms.). 9. I kooliastme tunnijaotusplaan Emakeel 18–22 õppetundi Eesti keel ** 6–10 õppetundi Loodusõpetus ning inimese- ja kodanikuõpetus (Kodulugu) 6–8 õppetundi Matemaatika 9–13 õppetundi Muusika 6–8 õppetundi Kunst ja käsitöö 10–13 õppetundi Kehaline kasvatus 8–10 õppetundi Võõrkeel* 3–6 õppetundi 10. Õpilaste suurim lubatud nädalakoormus on I klassis – 20 õppetundi II klassis – 23 õppetundi III klassis – 25 õppetundi 11. II kooliastmel (4.–6. klassis) on õppekavaterviku kujundamise alus MINA/MEIE/KODU suhetes EESTIGA. Õppetegevus kavandatakse õppeainete kaupa. Kooliastet iseloomustab rõhuasetus iseseisva mõtlemise oskuste, sealhulgas õpioskuste arendamisele. Arenevad edasi õpiharjumused, täiustuvad õppimisvõtted. Oluline on õpitu seostamine igapäevaeluga. Klassi tööd kavandades ja õpilaste tööle hinnanguid andes peetakse silmas, et selles vanuses õpilastele on oluliseks muutunud eakaaslaste tunnustus. Tähtis on luua õppesituatsioone, kus õpilasel on võimalusi eneseteostuseks, eneseusu arendamiseks ja oma tugevate külgede esiletoomiseks. Kasutatakse mitmeid koostöövorme, et õpilane saaks täita erinevaid rolle. Nii arenevad otsustamisjulgus ja -oskus, oskus valikuid teha, aga ka suhtlusoskused. Õpitakse ennetama konflikte eneses ja suhtluses. Õppesisu ja õppetegevuse integreerimiseks on mitmeid võimalusi, näiteks ° aineid ja üksikuid ainetunde ühendavate meetodite (õppekäik, projektmeetod, referaat jm.) kasutamine; ° samade ja sarnaste õpivõtete kasutamine eri ainetes; ° õpitavate nähtuste uurimine erinevate ainete aspektidest; ° õppekava läbivad teemad; ° kooliastme pädevuste kujundamine erinevate ainete seisukohalt. Oluline on õpetajate koostöö, aga ka õppetöö kavandamine õpetajate-õpilaste koostöös. 12. II kooliastme ülesanne on kujundada järgmised pädevused: õpilane ° tunnustab inimeste, vaadete ja olukordade erinevusi, arvestab seda suhtlemisel; ° hoidub vägivallast, aitab kaaslast; ° oskab oma arvamust kujundada ja põhjendada; ° oskab teha koostööd, täites rühmas erinevaid rolle, ja tunnustada kaaslasi; ° peab kinni kokkulepetest, tunneb vastutust oma tegude eest; ° hindab teiste inimeste tööd; ° oskab oma aega jaotada; ° tunneb tervislikku eluviisi ja püüab seda järgida; ° peab tähtsaks järjepidevat kehalist ja kunstilist tegevust ja osaleb neis tegevustes; ° oskab oma tegevust analüüsida ja hinnata, oma eksimusi näha ja tunnistada, püüab oma tegevust korrigeerida; ° määratleb end oma rahvuse liikmena; ° tunneb ja oskab kasutada erinevaid õpivõtteid; ° tunneb ja oskab kasutada erinevaid tekstiliike ja infokanaleid; ° täidab oma ülesandeid korrektselt, püüab oma töid esteetiliselt kujundada; ° oskab näha ja sõnastada probleeme, otsida ja kavandada lahendusteid; ° osaleb oma õppetöö kavandamises, suudab keskenduda ülesandele; ° oskab näha inimtegevuse mõju loodusele, hoidub loodust kahjustamast. 13. II kooliastme tunnijaotusplaan Emakeel 14-16 õppetundi Eesti keel ** 12-15 õppetundi A-võõrkeel * 8-11 õppetundi B-võõrkeel 3- 4 õppetundi Matemaatika 12-15 õppetundi Loodusõpetus 7- 8 õppetundi Ajalugu 3- 4 õppetundi Inimese- ja kodanikuõpetus (Inimene ja ühiskond. Tervis. Suhtlemine) 3 õppetundi Muusika 4- 5 õppetundi Kunst 4- 5 õppetundi Kehaline kasvatus 6- 8 õppetundi Tööõpetus/käsitöö/kodundus 4- 6 õppetundi 14. Õpilase suurim lubatud nädalakoormus on  IV klassis - 25 õppetundi, V klassis - 28 õppetundi, VI klassis - 30 õppetundi. 15. III kooliastmel (7.-9. klassis) on temaatiline rõhuasetus MINA suhetel ÜMBRITSEVATE INIMESTE, eriti EAKAASLASTEGA ning MINA suhetel MAAILMAGA. Tähtis on süstemaatiliselt avardada õpilaste maailmapilti, aidata neil kujundada oma suhtumist ümbritsevasse, ennast määratleda. Selleks tuleb tunda oma võimeid ja kalduvusi, teada edukuse ja õpiraskuste põhjusi. Õpilastel peaks välja kujunema oma õpistiil, suurenema iseseisvus ja vastutus. Õpilased peavad tegema mitmeid iseseisvaid valikuid ning otsustusi, sealhulgas hariduse jätkamise suhtes. Õpetaja abi töö kavandamisel, eesmärkide teadvustamisel väheneb, tähtsamaks muutub tema nõustaja-juhendajaroll. Põhikooli lõpuastmes ei omata veel piisavalt sotsiaalseid kogemusi ega väljakujunenud eetilisi tõekspidamisi, et erinevates olukordades õigesti otsustada. Seetõttu on olulised mitmeid aineid ühendavad õppeülesanded, kus õpilased asetuvad erinevatesse sotsiaalsetesse rollidesse ja arutlevad otsustuste ning tegevuste võimalike tagajärgede üle. Õpetajad aitavad õpilastel mõista inimestevahelisi psühholoogilisi erinevusi. Tähtis on läbi mängida erinevaid konfliktolukordi ning otsida neile lahendusi. Erinevad rollilahendused ja otsustused õpetavad teistega arvestama ning kujundavad tolerantsust teistsuguse arvamuse suhtes. 16. III kooliastme ülesanne on kujundada järgmised pädevused: õpilane ° oskab suhelda, arvestades olukordi ja suhtluspartnereid; ° oskab oma seisukohti esitada ja põhjendada, rühmas arutleda ja väidelda ° hindab probleeme ja olukordi ka teiste inimeste seisukohalt; ° järgib ühiselu reegleid; ° tunneb sotsiaalse manipuleerimise viise, suudab neile vastu seista; ° oskab eriolukorda hinnata ja eriolukorras toimida; ° tunnetab end oma rahvuse ja kultuuri esindajana ja Eesti kodanikuna; näeb oma rahvust ja kultuuri teiste rahvuste ja kultuuride hulgas; ° tunneb oma võimeid ja oskab hinnata oma toimetulekut; ° oskab valida sobivaid õppimisvõtteid, kujundada oma õpistiili; ° hoidub vägivallast, oskab sellele vastu seista; ° jälgib oma tervislikku seisundit, oskab hoida head füüsilist vormi; ° oskab seista oma õiguste eest, hoiab oma au ja väärikust; ° oskab oma tööd kavandada ja korraldada; ° oskab korraldada rühma tööd; ° eristab fakti hinnangust ja tõlgendusest; ° oskab luua erinevaid tekste; ° tunneb arvuti võimalusi, oskab seda töövahendina kasutada; ° mõistab inimese ja keskkonna seoseid; ° oskab hinnata esteetilisi väärtusi; ° teab edasiõppimise võimalusi, tunneb oma kalduvusi ja huvisid; ° oskab teha valikuid, arvestades tagajärgi. 17. III kooliastme tunnijaotusplaan Emakeel 11–12 õppetundi Eesti keel ** 12–15 õppetundi A-võõrkeel * 7–9 õppetundi B-võõrkeel 8–10 õppetundi Matemaatika 12–15 õppetundi Loodusõpetus 2 õppetundi Geograafia 5–6 õppetundi Bioloogia 5–6 õppetundi Keemia 4–5 õppetundi Füüsika 4–5 õppetundi Ajalugu 5–6 õppetundi Inimese- ja kodanikuõpetus (Inimeseõpetus. Tervis. Kodanikuõpetus) 4–5 õppetundi Muusika 3 õppetundi Kunst 3 õppetundi Tööõpetus/käsitöö/kodundus 5–6 õppetundi Kehaline kasvatus 6 õppetundi Valikained 3–9 õppetundi 18. Õpilase suurim lubatud nädalakoormus on VII klassis - 30 õppetundi, VIII klassis - 32 õppetundi, IX klassis - 34 õppetundi. 19. Gümnaasiumis (10.-12. klass) on õppekavaterviku kujundamisel keskmes MINA suhted ÜMBRITSEVATE INIMESTE, PAIKKONNA, EESTI, EUROOPA, MAAILMA ja UNIVERSUMIGA. Gümnaasium annab õpilasele üldharidusliku ettevalmistuse kõrgkooli astumiseks, kutseõpingute jätkamiseks või tööleasumiseks. Õpilased saavad parema ettekujutuse iseendast ja oma võimetest. Kursustena ülesehitatud õppekava võimaldab rakendada ° traditsioonilist klassiõpet (ainet õpitakse kogu õppeaasta vältel); ° perioodõpet (aineõpetus keskendatakse teatud õppeperioodidele); ° klassideta kursusõpet (õpitakse valitud õppesuuna ja kursuste järgi kujunenud õpperühmades, mõnede kursuste järjestuse üle otsustab õpilane, mõnede järjestus on aineloogikaga kindlaks määratud). Kõigi õppevormide puhul õpitakse peale kohustuslike kursuste veel valikkursusi. 20. Gümnaasiumi ülesanne on kujundada järgmised pädevused: õpilane ° oskab suhelda, käitub tolerantselt ja olukorrale sobivalt; ° oskab väidelda; ° oskab valida töövormi ja korraldada koostööd sihipäraselt; ° oskab konflikte vältida ja lahendada; ° suhtub kriitiliselt massiteabesse ja -kultuuri; ° tunneb globaalprobleeme ja oma kaasvastutust nende lahendamise eest; ° järgib Eesti Vabariigi seadusi; ° suudab hinnata oma taotlusi, arvestades oma võimeid ning võimalusi; oskab võimalikku edu ja ebaedu ette näha; ° vastutab oma valikute, otsustuste ja endale võetud kohustuste eest; ° valib õppimisviisi vastavalt õppimise eesmärgile ja olukorrale; ° käitub väärikalt inimesena, oma rahvuse ja riigi esindajana; ° elab tervislikult, oskab hoida head füüsilist vormi; ° leiab vajalikku infot erinevat laadi tekstidest, kasutab seda eesmärgipäraselt; ° kasutab erinevaid teabeallikaid eesmärgipäraselt ja kriitiliselt; ° oskab asju ja nähtusi seostada, tunnetab süsteemi; ° toimib keskkonda säästes, oskab vältida ja vähendada keskkonda kahjustavat tegevust; ° oskab hinnata kunsti; ° oskab leida ja analüüsida teavet erinevate töökohtade, õppeasutuste ning karjäärivõimaluste kohta. 21. Kohustuslikud kursused Emakeel 12 Eesti keel ** 9 A-võõrkeel * 6 B-võõrkeel 6 Matemaatika 9 Geograafia 2 Bioloogia 4 Keemia 4 Füüsika 6 Ajalugu 8 Inimese- ja kodanikuõpetus (Psühholoogia. Perekonnaõpetus. Ühiskonnaõpetus) 4 Filosoofia 1 Kunst 3 Muusika 3 Kehaline kasvatus 6 22. Õpilase suurim lubatud nädalakoormus igas gümnaasiumiklassis on 35 nädalatundi. VIII. KOOLI ÕPPEKAVA 1. Kool kujundab riikliku õppekava alusel välja oma õppekava. See eeldab koolikollektiivi kokkulepet kooli arengusuundade ja eripära kohta, arvestades piirkondlikke vajadusi, lastevanemate ja õpilaste soove ning vaimseid ja materiaalseid ressursse. 2. Muukeelses koolis on kooli õppekaval lisaroll - kaasa aidata õpilaste päritolumaa kultuuritraditsioonide säilimisele, toetada nende rahvusliku identiteedi tunnet. 3. Õppekava koostamise ning rakendamisega saab kool endale suuremad õigused, aga ka suurema vastutuse avalikkuse ees. See on koolikultuuri teadvustamise protsess. Muutub koolitöö planeerimine, sisu, kontrollimine, kogu koolielu korraldus. Muutuvad ka koolisisesed ja -välised suhted, õpilase, lapsevanema, õpetaja ja koolijuhi õigused ja kohustused. 4. Kooli ülesanne on luua õppekava arenduseks vajalikud tingimused (info, konsultatsioonid, täiendõpe jne.), jälgida, et õppekavasse puutuvate otsustuste tegemisel osaleksid kõik need isikud, keda otsustus puudutab - õpilased, vanemad, õpetajad, kooli juhtkond ja hoolekogu. 5. Arendustöö koolis on pidev ja vastutusrikas. See eeldab kindlakäelist juhtimist. Tuleb moodustada töörühmad, määrata vastutajad ja tähtajad, dokumenteerida tegevus, teha vahekokkuvõtteid ja analüüsida tulemusi. Oma kooli õppekava kujundades aidatakse kaasa riikliku õppekava arendamisele. 6. Riikliku õppekava arendamine koolis muudab oluliselt õpetaja rolli. Õpetaja võtab osa nii ainekavade väljatöötamisest ja õppekava integreerimisest kui ka kooli arengukava kujundamisest ja kooli õppekava üldpõhimõtete väljatöötamisest. See nõuab ainealastele ja pedagoogilistele teadmistele lisaks teadmisi haridussüsteemist, sotsioloogiast, kultuuriloost, ettekujutust majanduse arengust ning organisatsiooni juhtimisest. Oluline on õpetaja oskus organiseerida koostööd ja selles osaleda, oskus kooli ja iseenda tegevust pidevalt hinnata, tehtud vigu analüüsida ja leida võimalusi õpetuse edendamiseks. Õpetaja muutub üha rohkem õppijaks, suunajaks ja loojaks, kuid ühtlasi ka hariduspoliitika tegijaks. Sama oluline kui kooli õppekava on ka õpetaja töökava, kus kavandatakse täpselt eesmärgistatud õppeülesanded. 7. Ka kooli õppekavas on üldosa ja ainekavad. 1) Otsustused, mida kool on teinud oma eripära määratledes, kajastuvad kooli õppekava üldosas: milliseid valikaineid või -kursusi õpetatakse; kas mõnd ainet õpetatakse süvendatult; milliseid võõrkeeli õpetatakse A-, milliseid B-keelena; kas kool võimaldab ka kutse-eelset ettevalmistust. Muukeelsetes koolides lisandub eesti keeles õpetatavate ainete loend. Üldosas täpsustatakse ka õppe-kasvatuseesmärgid, määratakse kooli õppekorraldus, kehtestatakse tunnijaotusplaan, kasutatav õppekirjandus ja õppevahendid. 2) Ainekavades määratletakse õppesisu klassiti, kesksed probleemid ja integratsioonivõimalused, sh. pikemaajalised ülekoolilised, klasside-, ainete- või kursustevahelised õppeülesanded (projektid) ja läbivate teemade käsitlemine. Lisa 1 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde EMAKEEL (Eesti õppekeelega koolile) Emakeelel on isiksuse ja rahvuskultuuri arengus keskne roll. Ta on mõtlemise vahend, tal on oluline osa inimese maailmapildi kujunemises ja kultuuritunnetuses ning sedakaudu kultuuri säilitamisel, arendamisel ja vahendamisel. Kultuuri oluline osa on kirjandus. Emakeelel on eriline koht õppeainete hulgas, ta on õppimise eesmärk ja vahend, kogu õppetegevuse alus. Emakeel on olulisemaid eneseväljendusvahendeid. Eneseväljendus sõltub õpilase minakäsitusest, mille arenguga on omakorda seotud mõtlemine ja keeleteadmised, eneseväljendussoov ja -julgus. Tekstiloome eeldab oskust kasutada keele vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. Et elus toime tulla, peab oskama lugeda, kirjutada, kuulata ja kõnelda. Keel on peamine suhtlusvahend. Emakeeleõpetus kujundabvalmidust ja vilumust suhelda tekstide ja inimestega eri olukordades; oskust otsida, talletada ja vahendada teavet, ideid, suhtumisi ja arvamusi. Emakeeleõpetus arendab kriitilist mõtlemist, oskust formuleerida oma mõtteid, analüüsida kuuldut-loetut ja teha oma järeldusi. Keerukamaks muutuvas maailmas kasvab massiteabe osatähtsus ja mõju pidevalt. Seepärast on tekstide valikuline vastuvõtt, oskuslik analüüs ja õigete järelduste tegemine üha olulisem. Emakeele vahendusel puutuvad õpilased kokku igasuguste tekstidega, sealhulgas ilukirjandusega. Ilukirjandus pakub elamusi, vahendab ja mõtestab inimesele argielus kättesaamatuid kogemusi, aidates kujundada tolerantsust, esteetilist ja eetilist väärtustunnetust, mõista teisi kultuure. Lugemuse maht ja laad mõjutavad inimese keeleoskust, tekstitunnetus toetab kirjanduse ja teiste kultuuriilmingute taju. Nii õpib noor inimene kultuurikontekstis orienteeruma ja leiab oma koha ühiskonnas. Emakeeleõpetuse põhivaldkonnad on keelelise suhtluse osaoskused (lugemine, kirjutamine, kuulamine, kõnelemine), keeleteadmised ja kirjandus. Lugemine algab sõnade ja lausete kokkulugemisest. Lugemisoskuse arenedes muutub peamiseks oskus eraldada loetust oluline ning seda suhtlemisel arvestada ja eesmärgipäraselt kasutada. Õpetus peaks ennekõike stimuleerima lugemissoovi. Teksti keele jälgimine toetab eneseväljendust. Lugedes ja loetu üle arutledes kujuneb õpilastel analüüsioskus, samuti valmisolek kuulata teiste seisukohti ning sõnastada ja esitada oma arvamusi. Kirjutamine on algul väga tihedalt seotud lugemise ja eneseväljenduse arenguga. Oma tekste kirjutama peavad lapsed hakkama kohe, kui esmane kirjaoskus on saavutatud. Kui õpilasel on juba piisavalt keeleteadmisi ja kirjatehnilist vilumust, tuleb ka õigekirjale tähelepanu juhtida. Kirjutamise puhul on kogu kooliaja vältel tähtis, et õpilane tunneks vajadust oma mõtteid kirja panna, olgu siis jutu, luuletuse, laulu, näidendi, kirja, arvustuse vm. vormis, talle tuleb anda võimalus oma tekste avaldada või esitada. Suutlikkus end eri žanrides väljendada tekib ainult pidevalt kirjutades. Kuulamisoskust tuleb senisest märksa tähelepanelikumalt arendada. Nii nagu eesmärgistatud lugemine, kujundab ka teadlik kuulamine oskust teksti mõista ja analüüsida. Kuuldu meeldejätmine treenib nii mälu kui ka mõtlemist. Kuulamisel on oluline koht teksti või selle osa eesmärgi ja tähenduse tabamisel ning adekvaatsel reageerimisel. Oskus kuulata on oluline osa väitluskultuurist. Kõnelemist tuleb teadlikult arendada. Lapsel on vaja tunnis kõnelda ka igapäevaelus kogetust. Teda tuleb ergutada oma arvamust ja mõtteid avaldama. Lisaks loomuliku kõnesituatsiooni loomisele tuleb kõnelemist ka spetsiaalselt õpetada, kasutada mängu, laulu, dramatiseerimist. Kõnetehnika väljaarendamine nõuab tõsist tähelepanu. Suhtlemisel koolitunnis on vältimatu turvaline, oma mõtteid ja seisukohti väljendama kutsuv õhkkond. Keeleteadmised on eelkõige teadliku keelekasutuse alus. Neid on vaja väljendusliku enesekindluse saavutamiseks, milleni aitavad teadmised keelest kui märgisüsteemist, keele variatiivsusest ja sellega seotud stiilivõimalustest, kirjutatud ja kõneldud keelest, funktsionaalstiilidest, murretest. Emakeele struktuuri tundmisel on tunnetuslik väärtus, nagu ka teadmistel sugulaskeeltest, keelte päritolust jmt. Kirjandus on mitmekesine emakeelne lugemisvara ja eri liiki tekstidest on lapsel vaja ülevaadet. Ilukirjandus on kultuuri osa, milles väljendub inimeste tunde- ja mõttemaailm. Ilukirjandus pakub meelelahutust ja virgutust, aitab leida vastust elu põhiküsimustele. Lugedes või mõnel teisel moel kirjandusega kokku puutudes õpib inimene tundma inimsuhete mitmekesisust, erinevaid mõtteviise ja eluhoiakuid, inimeste elu ja probleeme eri aegadel ja keskkondades. Erilaadse kirjanduse lugemine annab kaudseid kogemusi, rikastab ja avardab maailmapilti, aitab kujundada õpilase mina- ja maailmakäsitust ning keeletaju, pakub esteetilisi elamusi, ergutab fantaasiat ja indu ka ise kirjutada. Ainult ilukirjandus pakub laialdase pildi emakeele kihilisest sõnavarast, siin kajastub keele kogu rikkus. I. PÕHIKOOLI AINEKAVA 1.1. Õpetuse eesmärgid Põhikooli emakeeleõpetusega taotletakse, et õpilane ° kasutab kõnet ja kirja vastavalt olukorrale ja eesmärgile, kirjutab õigesti; ° suhtub oma keelekasutusse kriitiliselt, on valmis seda täiustama; oskab kasutada keelekäsiraamatuid ning tunneb selleks vajalikke mõisteid; ° omandab põhiarusaamad emakeelest ja keelest üldse; ° arendab isikustiili, kujundab selget ja arusaadavat kõnet ja kirja; ° oskab lugeda ja kuulata aktiivselt ja kontsentreeritult; ° loeb eesmärgipäraselt ja mõistab loetut; ° orienteerub tekstiliikides, sealhulgas massiteabetekstides; ° huvitub kirjandusest, oskab näha seoseid kirjanduse ja teiste kunstiliikide vahel; ° tunneb oma rahvuskirjandust. 1.2. Ainekava 1.-3. klassile  1.2.1. Õppesisu Kommunikatiivsed oskused. Tegevused Lugema ja kirjutama õppimine. Õige hääldus kõnelemisel ja lugemisel. Häälega ja endamisi lugemine. Mängud, mis põhinevad suulisel kõnel ja kehakeelel; laulumängud, rütmiline liikumine, matkimis- ja lavastusmängud. Jutustatava ja etteloetava kuulamine. Raamatute lugemine ja vaatamine. Lastesaadete kuulamine, vaatamine. Elamuste ja kujutluste väljendamine käelises tegevuses (joonistamine, meisterdamine), mängus ja sõnalises vormis. Suhtlemine argiolukorras: kauplus, tänav, kodu - kool, täiskasvanu - sõber, telefon, külaline. Läbielatust jutustamine. Jutustavate ja kirjeldavate tekstide lugemine, loetu üle arutlemine, selle kohta küsimuste esitamine. Luuletustelugemine; tarbe- ja sõnamänguliste tekstide lugemine, dramatiseeringute lugemine ositi. Sündmusest kirjutamine; isiku, eseme kirjeldamine. Raamatute, lauamängude jm. mänguvahendite koostamine ühistööna; näituste, laualehtede ja seinalehtede koostamine. Lugemise ja kirjutamise kavastamine, eesmärgistamine, kavandamine, liigendamine. Kirjatehnika. Kirjatöö välimus. Tutvumine kooliraamatukoguga. Keeleteadmised Häälik ja täht. Täis- ja kaashäälik. Tähestik. Häälikupikkuse ja kaashäälikuühendi märkimine. Asi, omadus ja tegevus sõnaga tähistatavana. Kes ja mis. Sõna, silp, liitsõna; poolitamine. Nimi: suur algustäht. Üks ja mitu. Tekstid Rahvalaul - eeskätt folkloorne lastelaul ja laulumäng. Veste. Rahvajutt: muinasjutt, muistend, pajatus, nali. Mõistatus, vanasõna. Kunstmuinasjutt, värssmuinasjutt, tõsielujutt, luuletus, näidend. Koomiksid jt. pildisarjad. Multifilm. Film. Omalooming. Tarbetekstid. 1.2.2. Õpitulemused 3. klassi lõpetaja ° tunneb õpitud keelemõisteid; ° eristab juttu, luuletust, mõistatust, teadet, kirja; eristab teksti osi (väide, küsimus, käsk, palve, keeld jm.); ° teab õppekirjanduse ja ettelugemise põhjal mõnd tähtsamat eesti ja väliskirjanikku; teab Eestis väljaantavaid lasteajakirju; ° loeb õpitud tekste sujuvalt ja selgelt; ° tuleb toime talle vajalike õppe- ja ilukirjanduse ning tarbetekstidega ° loeb ja mõistab erinevaid tekste ja nende otstarvet; suudab valida enesele huvipakkuvat ja jõukohast raamatut ning otsustada selle arusaadavuse ja meeldivuse üle; ° on omandanud kirjatehnilise vilumuse; ° suudab oma mõtteid kirja panna, kasutades õpitud reegleid (nimede õigekiri, häälikupikkuse märkimine, häälikuühendite ja liitsõna kirjaviis, lausepiiri tunnetamine ja kirjavahemärgid); ° kontrollib oma teksti arusaadavust ja õigsust; ° jutustab arusaadavalt ja selgelt enesega juhtunust; ° kuulab tähelepanelikult eakohast teksti, saab sellest aru ja toimib vajaduse korral saadud sõnumi kohaselt; ° annab arusaadavalt edasi õppeteksti, kirjanduspala, pildiraamatu, filmi jms. sisu; oskab tekstidest välja tuua olulist; ° oskab käituda igapäevastes suhtlusolukordades nii koolis, kodus kui mujal (palumine, küsimine, keeldumine, selgitamine jms.); ° oskab loetu ja kuuldu kohta sõna võtta nii suuliselt kui ka kirjalikult (eakohases vormis lugemispäevik, märkmed vm. kirjatöö); ° kasutab raamatukogu. 1.3. Ainekava 4.-6. klassile 1.3.1. Õppesisu Kommunikatiivsed oskused. Tegevused Pantomiim ja rollimängud; improvisatsioonid, nuku- ja lastenäidendite lavastamine. Süveneva raskusastmega tekstide kuulamine (raadio, televisioon, video, vahetu suuline esinemine). Pikemate ja komplitseeritumate jutustavate ning kirjeldavate tekstide lugemine; töö kuuldud ja loetud tekstiga (nt. küsimuste esitamine, arutlemine). Suhtlemine eri olukordades: ametiasutused (nt. postkontor, pank); vestlus eri partneritega (nt. sõbraga, täiskasvanuga, rühmas). Intervjuu. Suhtlusetikett. Infoedastus kõnes ja kirjas. Töö erinevate teabe- ja tarbetekstidega. Jutustavate, kirjeldavate ja arvamustekstide kirjutamine; kirja, fantaasia, iseloomustuse, dialoogi kirjutamine. Teksti põhjal kirjutamine (nt. sellele alguse või lõpu lisamine, teksti jäljendamine). Seina- ja laualehtede koostamine. Lugemis- ja kirjutamistehnika treening. Teksti adekvaatne lugemine. Tekstide kirjutamine ja lugemine kui protsess. Teksti kavandamine, eeltööd, lugemine/kirjutamine, viimistlemine, kontrollimine, puhtand. Töö raamatukogus: vajaliku info leidmine, teatmeteoste kasutamine. Keeleteadmised Kõrvalekalded häälikupikkuse ja kaashäälikuühendi märkimise põhireeglitest. Tähestikjärjestus. Väit-, küsi- ja käsklause. Lihtlause. Alus ja öeldis. Lihtlause laiendamine. Täiend, sihitis ja määrus. Koondlause. Liitlause. Sidesõnad ja kirjavahemärgid: et, sest, kuid, aga, vaid; ja, ning, ega, ehk, või. Koma siduvate sõnade kes, kelle, mis, mida jne. ees. Otsekõne. Sõnavara: liitsõnad, võõrsõnad, laensõnad, mitmetähenduslikud sõnad, sünonüümid. Termin. Suur algustäht: koha- ja isikunimed, ajalehed. Pealkirjad. Sõnaliigid. Tegusõnad. Olevik, minevik ja tulevik; pööramine ainsuses ja mitmuses. Nimi-, omadus-, ase-, arvsõnad. Käänamine. Veaohtlikud kokku- ja lahkukirjutamise juhud. Tekstid Rahvaluule liigid: rahvalaul, rahvajutt, rahvaluule lühivormid. Humoresk. Anekdoot. Jutustus. Lühijutt. Seiklusjutt. Kriminaaljutt. Ajalooline jutustus. Luule. Ballaad. Näidend. Film. Õpilaste omalooming. Klassikaline ja tänapäeva noorsookirjandus laias žanrivalikus. 1.3.2. Õpitulemused 6. klassi lõpetaja ° tunneb lauses ära tegevust, selle osalisi ning asjaolusid tähistavad keeleüksused ja teab nendevahelisi seoseid; ° tunneb käänd- ja pöördsõnade olemust ja muutmist, sidesõnade tähendust, ainsust ja mitmust, olevikku ja minevikku, isikulisust ja umbisikulisust; ° tunneb lausete suhtluseesmärke; ° teab, kuidas väljendatakse otsesust ja kaudsust, tunneb ära autori- ja tegelaskõne piirid; ° tunneb võõrhäälikuid ja võõrsõnade muid tunnuseid; ° tunneb suulise ja kirjaliku suhtlemise erinevusi; ° eristab kunstilisi, teabe- ja tarbetekste; ° tunneb rahvaluule liike ja nende olulisemaid tunnusjooni; ° eristab kirjandusliike; ° tunneb seiklusjutu, ajaloolise jutu ja kriminaaljutu iseloomulikke jooni; ° oskab lauseid arusaadavaks tekstiks siduda; ° oskab vormistada lausete suhtluseesmärke; ° oskab leida sünonüüme ja neid tekstis kasutada; ° teab võõrsõnu õpitu piires, oskab neid õigesti kasutada ja omasõnaga sobivalt vaheldada; ° oskab kasutada koma, koolonit ja mõttekriipsu; ° järgib oma tekstis põhilisi ortograafiareegleid; ° oskab suhelda nii eakaaslaste, nooremate laste kui ka täiskasvanutega; ° oskab jutustada ja kirjutada sündmusest, kirjeldada ja väljendada oma arvamust, anda infot edasi selgelt ja ühemõtteliselt; ° oskab esitada kunstilisi tekste ning väljendada nendega seoses oma arvamusi ja muljeid; ° loeb raskusteta; oskab kuuldut ja loetut rakendada, tekstidest vajalikku infot hankida; ° valdab kirjutamisprotsessi põhilisi etappe (teksti kavandamine, teksti kirjutamine, teksti viimistlemine); ° oskab võrrelda enese ja kaaslaste kirjanduslikke katsetusi jm. kirjatöid; ° oskab kasutada koolisõnastikke jt. teatmeteoseid; ° oskab raamatukogust leida vajalikku materjali. 1.4. Ainekava 7.-9. klassile 1.4.1. Õppesisu Kommunikatiivsed oskused. Tegevused Diskussioon, koosolek, vestlus, nende tehnika. Sõnavõtt. Ettekanne. Protokoll. Eneseväljenduse salvestamine; salvestatu kuulamine-vaatamine. Proosateksti dramatiseerimine (kirjalik) ning dramatiseeringu ettekandmine. Suhtlustreening. Proosa-, luule- ja draamateoste lugemine. Eritüübiliste isiku-, kunsti- ja ühiskonnaprobleeme käsitlevate tekstide (artikkel, essee, ülevaade, intervjuu, kõne, kiri jm.) lugemine ja analüüsimine. Teksti struktuur ja liigendus. Sidusus. Suulise ja kirjaliku eneseväljenduse eripära: sõnavara- ja stiilierinevused. Erinevate tekstide kirjutamine (nt. uudis, reklaam, novell, luuletus, haiku, naljand jm.). Tarbekirjade koostamine (nt. avaldus, elulookirjeldus, volitus, seletus). Teksti arvutitöötlus. Spetsiaalne lugemis- ja kirjutamistehnika treening. Infotöö raamatukogus. Keeleteadmised Lause tähendusosad ja lauseliikmed. Alus, öeldis, sihitis, määrus, öeldistäide. Rind- ja põimlause. Lauselühend. Interpunktsioon. Peamised sõnajärjemallid. Veakriitilised rektsioonid. Lausete seostamine tekstiks. Sõnaliigid: käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad. Sõnavormid. Tüvi, liide, tunnus ja lõpp. Tüvemuutused. Välde ja astmevaheldus. Pöördsõnad: isik, aeg, kõneviis, tegumood, kõnelaad. Infinitiiv ja partitsiip. Pööramine. Käändsõnad: nimi-, omadus-, ase- ja arvsõnad. Käänamine. Soovitatavad i-mitmuse vormid. Võrdlemine. Soovitatavad i-ülivõrde vormid. Määrsõnad. Kaassõnad. Sõnamoodustus. Nimisõna-, omadussõna-, määrsõna- ja tegusõnamoodustuse näiteid. Süstemaatiline ülevaade ortograafiast. Lühendid. Ülevaade keele ajaloost, arengust ning muutumisest. Murded. Sõnavara: tähtsamad sõnaraamatuliigid. Funktsionaalstiilid. Tekstid Ilukirjandus võimalikult laias žanrivalikus. Eesti kirjanduse ülevaade. Kirjandusteooria põhimõisted: kirjandusvool, liigid, žanrid, stiil, idee, teema, süžee, karakter, miljöö, kujund. 1.4.2. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja ° tunneb eesti keele süsteemi ja seda kirjeldavaid põhitermineid; ° tunneb suulise ja kirjaliku, vaba ja formaalse eneseväljenduse sõnavara- ja stiilierinevusi ning grammatilisi võimalusi; ° tunneb lause sisu- ja vormiomadusi; ° tunneb kirjanduse põhižanre; ° teab peamisi kirjandusteoreetilisi mõisteid; ° oskab vältida vigu oma sõna- ja vormivalikus; ° järgib oma kõnes põhilisi ortoeepianorme; ° valdab häälikuõigekirja ning kokku- ja lahkukirjutamise põhimõtteid; ° tunneb ja rakendab emakeele nimekirjutuspõhimõtteid; ° oskab kirjavahemärgistada loetelu, vastandust, täpsustust, võrdlust ja seletust; oskab kirjavahemärke kasutada kõrvallause ja otsekõne piiritlemiseks, samuti lause tegeliku suhtluseesmärgi tähistamiseks tekstis; ° oskab seostada sõnu väljenditeks, väljendeid lauseks, lauseid tekstiks; ° kõneleb ja kirjutab selgelt ja arusaadavalt; ° tuleb toime erinevates suhtlusolukordades, tunneb ja järgib eesti keele etiketti; ° oskab kuulata ja lugeda: oskab teksti liigendada, märkab olulist, eristab peamõtet, tajub lihtsamat allteksti, tabab teksti eesmärki jne.; ° oskab loetut analüüsida, loetu üle arutleda ja oma arutlusi kirja panna; ° kirjutab jutustavaid, kirjeldavaid ja arutlevaid tekste, koostab tarbekirju; ° osaleb vestluses ja koosolekul: oskab neid juhtida, teha kokkuvõtet, protokollida, sõna võtta; ° valdab emakeeletundides kujundatud õpioskusi, nt. märkmete tegemine, skeemide ja tabelite lugemine ning koostamine, vajaliku info leidmine; ° oskab kasutada sõnastikke, õigekeelsusallikaid ja muid teatmeteoseid. II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA Gümnaasiumi emakeeleõpetuse ainekava sisaldab 12 kursust: Tekstiõpetus (1-2 kursust) Kõnekursus (1-2 kursust) Eesti keele struktuur (2 kursust) Kirjandus (6 kursust) Õigekeelsus (1-2 kursust) Nende järjestus on kooli otsustada, kuid kooli õppekava koostamisel tuleks arvestada, et õpilastel käsitletavate teoste lugemiseks küllaldaselt aega jääks. Kooli õppekavas võib õigekeelsuskursuse ainestiku sobivalt liita tekstiõpetuse, kõnekursuse või eesti keele struktuuri kursuse juurde. Võimalik on tihendada-liita ka kohustuslikke kirjanduskursusi. Gümnaasiumi jooksul on kohustuslik lugeda 20 ulatuslikumat teost. Valikkursused, sealhulgas kirjanduse süvaõppekursuse leiate riiklikule õppekavale lisanduvast valikaineraamatust. 2.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi emakeeleõpetusega taotletakse, et õpilane ° oskab end kõnes ja kirjas isikupäraselt, ladusalt ja loogiliselt ning olukorrale ja eesmärgile vastavalt väljendada; ° oskab keelekasutust kriitiliselt hinnata; ° omandab suhtlemisvalmiduse ja -julguse; ° oskab vastu võtta ja edastada infot: eristada tekstides fakte, arvamusi ja väärtushinnanguid; ° tunneb keele funktsioone, universaalset ja erilist emakeelesüsteemis; ° omandab lugemiskultuuri ja -harjumuse; oskab kujundada oma esteetilisi hinnanguid; ° omandab ettekujutuse kirjanduse kui kunstinähtuse olemusest, maailma- ja eesti kirjanduse tähtsamatest epohhidest, vooludest, nende olulisematest esindajatest ja tähtteostest; ° väärtustab emakeelt, rahvuskirjandust ja rahvuskultuuri, tunnetab enese võimalusi rahvuskultuuri säilitada ja edendada; ° orienteerub Euroopa ja maailmakultuuris, suhtub tolerantselt teistesse rahvastesse, kultuuridesse ja keeltesse. 2.2. I-II kursus. Tekstiõpetus 2.2.1. Õppesisu Ilukirjanduslikud tekstid Jutt, novell, näidend, luuletus. Publitsistlikud tekstid Uudis, reportaaž, artikkel, arvustus, intervjuu. Essee olemus ja eripära. Teadustekstid Artikkel, uurimus, essee. Tsiteerimine ja refereerimine. Allikaviited ja viidatava kirjanduse nimestik. Argitekstid Kiri (ametlik kiri, isiklik kiri); instruktsioonid (juhendid, seadustikud, reeglid); tarbekirjad (avaldus, volikiri, protokoll, seletuskiri). Kirjatööde ja tekstide vormistus ja välimus. Teksti aktsepteeritavuse tegurid Teksti žanr ja laad. Adressaadi ja olukorra arvestamine. Keeleline register ja stiil. Sõnavalik ja grammatiline õigsus. Kompositsioon ja lõiguseoste tasakaal. Eristiil ja isikustiil Funktsionaalne ja isikustiil. Kõrg- ja madalstiilsus. Ilukirjanduslik, publitsistlik ja teadusstiil. Didaktiline tekst. Teksti laad ja koostisosad Ainestiku allikad (kirjutaja kogemused, tähelepanekud, teadmised, seisukohad; teised inimesed; tekstid). Pealkiri, pealkirjastamine. Tekstide alustamine ja lõpetamine. Jutustamine, kirjeldamine ning arutlemine. Üldistav ja detailne kujutusviis. Tekstistrateegiad ja kompositsioon. Lõik. Teksti sidumine. Tekstiloome kui protsess Teema valik, materjali kogumine, materjali korrastamine, mustandi kirjutamine, viimistlemine, korrektuur, esitamine või avaldamine, arvustamine. Alustekstide põhjal kirjutamine. Teksti, tabeli, graafiku, pildi lugemine. Lugemine kui protsess. Refereerimine. Suuline ja kirjalik referaat. 2.2.2. Õpitulemused Õpilane ° tunneb suulise ja kirjaliku kõne erinevusi; ° tunneb ilukirjanduslike, publitsistlike ja teadustekstide põhitunnuseid ja ülesehitusprintsiipe; ° oskab teksti analüüsida; ° oskab koguda ja kasutada infot eri tekstide koostamiseks; ° kasutab otstarbekalt tekstistrateegiaid, kompositsioonivõimalusi ja teksti sidumise vahendeid; ° oskab valmistuda suuliseks esinemiseks ja koostada vastavat teksti või kava; ° oskab koostada olulisi tarbetekste. 2.3. III kursus. Kõnekursus 2.3.1. Õppesisu Keele funktsioonid ja nende avaldumine Igapäevasuhtlus ja tunnetushuvi rahuldamine, informeerimine ning info hankimine, mõjutamine, sotsiaalse distantsi kajastus, tundeväljendus jne. Vestlus Vestluse põhireeglid. Ümarlauavestlus, arutlusring ehk paneel. Väitlus Väitlemise reeglid. Kõne Kõne ettevalmistamine. Kellele? Millest? Miks? Kuidas? Materjali erinevad allikad; materjali kogumine, korrastamine ja valik. Kõne ülesehitus. Kõnetamine, alustus, arendus, lõpetus. Kõne liigendamine lõikudeks. Lõigu ülesehitus. Kõne näitlikustamine. Kõne näitlikustamise võimalused (esemed, pildid, kriit ja tahvel, grafoprojektor, diafilm ja diapositiiv, film ja video, sõnaline näitlikustamine, jaotvara). Kõne liigid ja stiilid. Kõne ja ettekanne. Isikustiil. Olmekõned (tervitus-, õnnitlus-, sünnipäeva- ja tänukõne). Informeerivad kõned (loeng, ettekanne, raport, informatsioon). Programm- ehk veenmiskõned (poliitiline kõne, kihutuskõne, klassikaline kõne). Reklaam. Ilmekas kõne. Tempo. Paus. Rõhk. Kõne esitamine. Sõna-sõnalt üleskirjutatud kõne, tugisõnade najal või peast esitatav kõne, ex tempore sõnavõtt. Asend, kehahoid, silmavaade, miimika, žestid. Esinemishirm, selle põhjused, võimalik vältimine. Lõdvestusharjutused. Fonatsioonilised vahendid verbaalse teksti toena. 2.3.2. Õpitulemused Õpilane ° teab kõne ettevalmistamise etappe; ° tunneb kõne kompositsiooni, liike ja koostamise printsiipe; ° teab kõne näitlikustamise vahendeid; ° teab publiku ees esinemise nõudeid ja erinevaid kõneesitusvõimalusi; ° oskab vestelda ja väidelda; ° oskab kõne jaoks materjali koguda ja seda korrastada; ° oskab koostada eri liiki kõnesid ja esitada neid publikule; ° oskab oma häält sihipäraselt kasutada; ° oskab analüüsida ja hinnata tekste suhtluseesmärgist ja -olukorrast lähtuvalt; ° oskab arvustada kõne ülesehitust, liigendust, stiili, näitlikustamist ja esitust. 2.4. IV-V kursus. Eesti keele struktuur 2.4.1. Õppesisu Keele olemus. Keel kui nähtus. Keelemärk, sünonüümia, homonüümia, polüseemia. Keelekultuur. Keeleteadus. Keele häälikusüsteem. Vokaalide ja konsonantide liigitus. Foneem. Eesti keele häälikusüsteemi põhijooned. Võõrhäälikud ja -tähed. Silp, rõhk ja välde. Fonotaktika. Eesti keele fonotaktika põhijooned. Fonotaktiliste piirangute arvestamine uudissõnade loomisel ja laenamisel. Laenude häälikuline ja fonotaktiline muganemine. Sõnaliigid. Sõnaliigi piiritlemine. Muutuvad ja muutumatud sõnad. Käändsõna ja pöördsõna. Substantiiv, adjektiiv, verb, pronoomen, adpositsioon, adverb. Vormimoodustus. Morfeem. Sünteetilised ja analüütilised keeled. Eesti keel kui tüüpiline sünteetiline keel. Flekteerivad ja aglutineerivad keeled. Fleksiooninähtused eesti keeles (astmevaheldus). Muud tüvevaheldused. Käändsõna vormimoodustus. Grammatilised käänded ja obliikvakäänded. Käändevormide moodustamine. Käänete funktsioonid. Arv. Pöördsõna vormimoodustus. Käändelised ja pöördelised vormid. Infinitiivid ja partitsiibid, nende funktsioonid. Isikuvormid, umbisikulisus ja passiiv. Kõneviisid, nende moodustamine ja funktsioonid. Aja väljendamise grammatilised vahendid. Modaalsuse väljendamise võimalused. Sõnamoodustus. Sõnade tuletamine ja liitmine. Tuletusliited, nende tähendus ja rühmitamine. Tuletiste kasutamine. Liitsõnamoodustuse mallid. Liitsõna tähendus. Süntaks. Lauseliikmed. Verbi pöördeline vorm predikaadina. Subjekti ja objekti tunnused. Objekti käändevahelduse semantilised funktsioonid. Verbirektsioon. Täiend. Eitus. Liht- ja liitlause. Lauselühend. Sõnajärg. Vaba ja range sõnajärg. Sõnajärje tüpoloogia. Verbi kaassõna, täiendi ja infiniittarindi sõnajärg eesti keeles. Keelkonnad. Eesti keel kui soomeugri keel. Soomeugri keeled ja indoeuroopa keeled, nende põhierinevused. Keel ja maailmapilt. Keelekontaktid ja keelte tüpoloogiline sarnastumine. 2.4.2. Õpitulemused Õpilane ° tunneb keelest rääkimiseks vajalikke mõisteid; ° tunneb keele struktuuri üldiselt ja eesti keele struktuurilisi iseärasusi; ° tunneb grammatilisi kategooriaid ja nende väljendamise võimalusi; ° valdab üldjoontes eesti keele fonoloogilist, morfoloogilist ja süntaktilist analüüsi; ° tunneb soomeugri ja indoeuroopa keelte põhilisi struktuurierinevusi; ° suudab keelenähtusi võrrelda ja nende üle arutleda. 2.5. VI kursus. Õigekeelsus 2.5.1. Õppesisu Õige hääldus Rõhk, palatalisatsioon; veaohtlikud üksikjuhtumid - üü + a, sõnaalgulise jm. b, d, g, z ja f hääldus. Võõrnimehääldus. Väärintonatsioon jm. hääldusvead. Õigekirja põhimõtted ja süsteem Kõne ja kiri. Kirja tekkimine ja areng. Tähestikkiri, levinumad tähestikud (kreeka, ladina, kirillitsa). Obligatoorne ja fakultatiivne ortograafiareeglistikus (nt. kokku- ja lahkukirjutamisel, kirjavahemärkide kasutamisel). Võõrsõnad Võõrsõnade foneetilised ja ortograafilised erijooned. h, f ja s kvantiteedi märkimine, sulghääliku pikkuse märkimine rõhuta esisilbi(-silpide) ja sellele järgneva silbi piiril ja veaohtlikud õigekirjajuhtumid. Tsitaatsõnade ja võõrnimede kirjutamine, tsitaatsõna- ja võõrnimetuletise õigekiri. Võõrsõnapoolituse tavad ja iseärasused. Algustähe ortograafia Asutuste nimed ja nimetused, kaubaartiklid, pealkirjad jms. Jutumärgid pealkirjades, nimede jms. esiletoojana tekstis; nimi täiendina. Lühendid Lühendamise vajalikkus ja põhimõtted, lühendikasutuse sobivus tekstis. Tavalühendid. Lühendite lugemine ja õigekiri. Kirjavahemärgid lühendeis. Lühendikäänete ja -tuletiste õigekiri. Nimede kirjutus Ees- ja perekonnanime kooskasutus (järjestus, hääldus ja nende sotsiaalne tähendus). Nimetarvitus dokumentides, nimede käänamine, ülakoma kasutamine. Nimetuletiste õigekiri. Sõnavormistik lauses Käändsõnade väär- ja ületarvitus. Käänete väärtarvitus. Rööpkeelendid: tähendusvarjundid, stiiliväärtus, vormi sobivus lausesse, pahakõla vältimine. Arvude märkimine kirjas, arvsõna käänamisvead (sh. arvsõnatäiendi käänamine ning selle osiste kokku- ja lahkukirjutus). Kuupäeva ja kellaaja väljendamine ning märkimine kirjas. Raskemate asesõnade käänamine (miski, keegi, toosama jt.); asesõnade vaheldamise ja piiritlemise vajalikkus. Muutumatute sõnade väärtarvitus (sh. liialdamine lt-liiteliste määrsõnadega). Stampverbid, prefiksaaladverbide ületarvitus. Ajakategooria väljendusvõimalused (kolm minevikuvormi, lihtmineviku väärtarvitus; taunitav saama-tulevik). Verbiaegade ühildamatus sõnastusveana. Eituse ja passiivi õige kasutamine. Sõnajärg Eesti lause põhitüübid ja nende sõnajärg. Sõnajärje tähendus. Olulisemad sõnajärjevead. Sagedaste sõnade rektsioon ja levinumad rektsioonivead. Täiendid lauses: eestäiendite järjekord, järeltäiendi käänamine ja interpunktsioon. Lisand, tema asend, ühildumine ja interpunktsioon; lisandite hulk ja valik tekstis. Otse- ja kaudkõne kirjavahemärgistus. Lauselühendid ja nende õigekeelsus. Lauseehituse taunitav võõrapärasus. Fraaside ühemõtteline ühendamine. Sõnade kokku- ja lahkukirjutus Sõnaühendi ja liitsõnatuletise vahekord. Samatähenduslikud sõnaühendid ja liitsõnad. Ühendituletised, ühend- ja väljendverbid, muutumatud sõnad, motiveeritud ning kinnistäiendid kokku- ja lahkukirjutuse objektina. Keelendite valik Omasõna-võõrsõna, lausetarind jne. sõltuvalt keelekasutusolukorrast - suuline või kirjalik väljendus, erinev suhtluspartner, ametlik või argipöördumine jne. Keele-etikett. Stampkeelendite, toortõlke ja tarbetute mugandite vältimise vajalikkus. 2.5.2. Õpitulemused Õpilane ° mõistab keelehoolde vajalikkust ja hindab korrektset keelekasutust; ° valdab eesti kirjakeelt; ° oskab valida väljendusvahendeid vastavalt oma eesmärgile ja suhtlusolukorrale; ° tunneb emakeele sõnavara ja grammatikavahendite stiiliväärtust; ° orienteerub eesti õigekeelsusallikais; ° oskab parandada omaenda ja teiste kirjutatud tekstis õigekeelsusvigu ja stiilivääratusi. 2.6. VII–XII kursus. Kirjandus 2.6.1. Õppesisu Antiik- ja keskaja kirjandus I Maailmakirjanduse mõiste Vanim kirjandus Ülevaade vanimatest eepostest. Eepose mõiste. Antiikkirjandus Ülevaade antiiklüürikast. Ülevaade antiikteatrist. Sophoklese «Kuningas Oidipus». Idamaade kirjandus Konfutsius. «Vesteid ja vestlusi» (katkendeid). II Keskaja ja renessansi kirjanduse mõiste ja üldiseloomustus Keskaegsed eeposed. Ülevaade rüütlikirjandusest. Boccaccio. «Dekameron» (2–3 novelli). Novelližanri kujunemine. Shakespeare. Ülevaade loomingust. «Hamlet» või «Romeo ja Julia». Tragöödia mõiste. Eesti keskaegsed ajalookroonikad (Läti Henrik). III Klassitsismi ja valgustuskirjanduse mõiste ja üldiseloomustus Moliére. «Don Juan» või «Tartuffe». Näiteid baltisaksa kirjandusest lähivaatluseks (Brockmanni «Carmen Alexandrinum» vm.). Romantism IV Valgustus. Sentimentalism. Eelromantism Swifti «Gulliveri reisid» või Defoe «Robinson Crusoe». Voltaire. Rousseau. (Katkendeid teostest.) Romaanižanri kujunemine. Goethe. «Noore Wertheri kannatused» või «Faust» I. Lüürikat. Kr. J. Petersoni luule. «Soome mütoloogia» ja eesti pseudomütoloogia sünd. V Romantismi mõiste ja üldiseloomustus Scotti üks ajalooline romaan. Byroni või Shelley luulet lähivaatluseks. Saksa romantism. Heine. Luule. Vene romantism. Romantismist realismini. Puškin. Luule. «Jevgeni Onegin» (katkendeid). Romantism ja folkloor. Faehlmann, vennad Grimmid, Andersen, Lönnrot, Barons. Näiteid loomingust. VI Rahvusromantilise kirjanduse tekkimine ja areng Eestis, kultuurilooline taust Kreutzwaldi elu ja kirjanduslik-kultuuriline tegevus. «Kalevipoeg», «Eesti rahva ennemuistsed jutud». Koidula elu ja kirjanduslik-kultuuriline tegevus. Luule. «Säärane mulk». Bornhöhe proosa (katkendeid). Järelromantism. Realism VII Realismi mõiste ja üldiseloomustus Balzaci «Šagräännahk» või «Isa Goriot». Dostojevski. Ülevaade loomingust. «Kuritöö ja karistus» või «Idioot» (katkendeid). Tolstoi. Ülevaade loomingust. «Anna Karenina» vm. teos (katkendeid). Tšehhov. Ülevaade loomingust. 1–2 novelli lähivaatlus, üks näidend. Draama mõiste. Kivi. Ülevaade elust ja loomingust. «Seitse venda» (katkendeid). VIII Realism eesti kirjanduses Vilde elu ja looming. «Musta mantliga mees», «Külmale maale» (katkendeid), «Mäeküla piimamees» kui näited eesti realismi arengust. Juhan Liiv. Ülevaade elust ja loomingust. Luule. Modernism IX Modernismi mõiste ja üldiseloomustus Maeterlinck. «Sinilind». Baudelaire, Whitman, Verlaine, Rimbaud või Mallarmé, Verhaeren, Apollinaire, Rilke – luuletusi lähivaatluseks. Majakovski. Luule. Hesse või Th. Manni üks novell. Hemingway või Remarque'i üks proosateos. X Uusromantism eesti kirjanduses Kirjandus 1905–1917. Näiteid «Noor-Eesti» tegevusest kirjanduse, keele ja kunsti vallas. Tuglas. Ülevaade tegevusest, 2–3 novelli. Suits. Luule. Kitzberg näitekirjanikuna. «Libahunt». Vilde «Pisuhänd». Komöödia mõiste. Ülevaade «Siuru» ja «Tarapita» tegevusest. 20. sajandi kirjandus XI Näiteid 20. sajandi modernsest kirjandusest Albee või Williamsi üks näidend. Salinger. «Kuristik rukkis». Beckett või Pirandello, absurditeater. Lorca. Luulet lähivaatluseks. Tagore. Luule. Bulgakov. «Meister ja Margarita». XII Eesti kirjandus aastail 1920–1940 Kirjanduse ja kultuuri arengujooni 1920–1940. Under. Luule. Visnapuu. Luulet lähivaatluseks. Tammsaare elu ja looming. «Tõde ja õigus» I. Gailit. Üks novell ja üks romaan lähivaatluseks. Vallak. 1–2 novelli lähivaatluseks. Ristikivi. Ülevaade elust ja loomingust. Üks romaan. Sütiste. Luulet lähivaatluseks. Arbujad. Raudsepp draamakirjanikuna. «Mikumärdi». Tänapäeva eesti kirjandus XIII Eesti kirjandus aastail 1940–1990 Kodu- ja väliseesti kirjanduse ja kultuuri arengujooni 1940–1990. Viirlaid või Helbemäe või Uibopuu või Pedro Krusten proosakirjanikuna. Üks proosateos. Lepik. Laaban. Vihalemm. Kolk. Näiteid luulest lähivaatluseks. Jakobson ja Leberecht kui sotsialistliku realismi esindajad. Smuul. Ülevaade loomingust. Üks näidend. Luule temaatiline avardumine 50. aastatel. Näiteid Krossi, Kaalepi, Lahe, Niidu, Merilaasi, Sanga, Vaarandi luulest. Alver. Luule. 60. aastate luule põhilisi suundumusi. Näiteid Alliksaare, P.-E. Rummo, Runneli, Kaplinski ja Luige luulest. Valtoni ja/või Undi proosa. 1–2 teost. Traat. Ülevaade proosaloomingust. «Tants aurukatla ümber» või «Karukell, kurvameelsuse rohi» või «Üksi rändan». Kross. Ajalooline proosa. «Keisri hull» või «Wikmani poisid» või «Taevakivi». Vetemaa ja/või Kruusvall. 1–2 näidendit. Kaugver. Ühe teose lähivaatlus. 70. ja 80. aastate luule teemasid. Näiteid Üdi/Viidingu, Kareva jt. luulest. 80. aastate proosakirjanduse teemasid. Muti või Saadi ühe teose lähivaatlus. 80. aastate lõpu ja 90. aastate alguse kirjanduse suundumusi. Tode ühe teose lähivaatlus. 2.6.2. Õpitulemused Õpilane ° tunneb eesti ja maailmakirjanduse arenguprotsessi ning põhietappe; ° tunneb kirjandusvoolusid, nende tunnusjooni ning kirjandusliike ja -žanre; ° tunneb eesti ja maailmakirjanduse tippautoreid ja -teoseid; ° oskab kirjandusteoseid analüüsida ja tõlgendada eri lähtealustelt; ° oskab loetu kohta suuliselt ja kirjalikult väljendada oma arvamusi, mõtteid ja seisukohti. 2.7. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja valdab eesti kirjakeelt ja väärtustab korrektset keelekasutust. tunneb ° keele põhifunktsioone; ° suulise ja kirjaliku kõne erinevusi, emakeele grammatikavahendite ja sõnavara stiiliväärtust; ° keele ja kirjanduse põhimõisteid; ° keele süsteemi ja eesti keele struktuurilisi iseärasusi; ° keeleanalüüsi põhimõtteid; ° erinevate tekstide põhitunnuseid ja ülesehitusprintsiipe; ° eesti ja maailmakirjanduse arenguprotsessi ning põhietappe; ° kirjandusvoolusid, nende tunnusjooni ning kirjandusliike ja -žanre; ° eesti ja maailmakirjanduse tippautoreid ja -teoseid; oskab ° analüüsida ja hinnata tekste lähtuvalt eri aspektidest (eesmärk, adressaat, kompositsioon, liigendus, keel, stiil); ° tõlgendada kirjandusteoseid eri lähtealustelt; ° väljendada loetu, nähtu ja kuuldu kohta oma arvamusi, mõtteid, seisukohti ja hinnanguid; ° leida ja korrastada materjali ning kasutada seda nii suuliste kui kirjalike tekstide koostamisel; ° valida väljendusvahendeid vastavalt eesmärgile ja suhtlusolukorrale; ° vestelda, arutleda, väidelda, esineda publiku ees; ° kasutada keelekäsiraamatuid nii tekstide koostamisel kui korrigeerimisel. Lisa 2 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde VÕÕRKEELED Eesti kultuur ja majandus arenevad tihedas infovahetuses ning intensiivses koostöös maailmakultuuri ja -majandusega. Seetõttu tähtsustub erinevate võõrkeelte, eelkõige maailmakeelte valdamine kui rahvusvahelise koostöö vahend ning rahva kõrge kultuuritaseme ja harituse üks näitajaid. Võõrkeeleõpetuse põhifunktsioone on õpilastele suhtlusvajadusi rahuldava võõrkeeleoskuse andmine; õpilase mina- ja maailmapildi avardamine ning rikastamine; isiksuse omaduste arendamine, üldiste ning ainespetsiifiliste õpioskuste kujundamine. Võõrkeelte õpetamine on tihedalt seotud teiste õppeainetega, eelkõige emakeelega, sest vaid hea emakeeleoskus loob soodsad eeldused teiste keelte õppimiseks. Mitme võõrkeele õppimisel on oluline nende keelte seostamine, erinevate keelte üksteist toetav ja väärtustav õpetamine. See võimaldab saavutada võrreldavaid õpitulemusi A- ja B-keeltes nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõpus. Keeleõpetajate hea koostöö võimaldab võrrelda ja kõrvutada erinevaid keeli, ühtlustada ning vastastikku täiendada kursuste sisu ja õpilaste õppimisvõtete tagavara. Võõrkeele omandamisega saab õpilane täiendava juurdepääsu teadmisallikaile, loob eeldused vahetuks suhtlemiseks ja koostegevuseks ühiskonna ja tema enda jaoks aktuaalsetes eluvaldkondades, mis omakorda toetab õpinguid teistes ainetsüklites. Keele õppekava koostamisel arvestab õpetaja nende teadmistega, mida õpilane saab õpitava keele maa ja kultuuri kohta teiste õppeainete kaudu, ning täiendab teiste ainete kursusi oma aine spetsiifiliste vahenditega. Õpilaste teadmiste hindamisel võõrkeelte õpetamise algetapil (st. 3. klassi I poolaastal ja 6. klassi I õppeveerandil) kujundab õpetaja õpilaste õpimotivatsiooni ning hindab ainult positiivseid õpitulemusi. I. PÕHIKOOLI AINEKAVA 1.1. Õpetuse eesmärgid Põhikooli võõrkeeleõpetusega taotletakse, et õpilane ° huvitub võõrkeelte õppimisest ja nende kaudu silmaringi laiendamisest; ° õpib aktiivselt kuulama ja mõistma igapäevast võõrkeelset kõnet ja vestlust; ° omandab õige häälduse, intonatsiooni ja rütmi; ° omandab sõnavara, mis võimaldab tal end väljendada igapäevases suhtlemises ning vestluses õppekava temaatika piires; ° õpib lugema ja mõistma lihtsat võõrkeelset teksti ja edasi andma selle sisu; ° õpib kirjutama lihtsat seotud teksti; ° julgeb omandatud teadmisi-oskusi praktikas kasutada; ° omandab erinevaid võtteid ja viise, mis hõlbustavad võõrkeelte omandamist; ° õpib kasutama sõnaraamatuid, käsiraamatuid ja muid vajalikke teatmeteoseid; ° huvitub õpitavat keelt kõnelevatest maadest ning nende kultuurist. 1.2. A-keele ainekava 3.–6. klassile 1.2.1. Õppesisu Kõnearendus- ja lugemisteemad 1. MINA ISE (nimi, vanus, välimus, kehaosad, iseloom, riided, minu arvamus). 2. MINU PEREKOND JA KODU (pereliikmed, sugulased, aadress, maja, korter, aed, õu). 3. MINU KODUKOHT (asukoht, aastaajad, ilm, loomad, linnud, taimed). 4. MINU JA MINU VANEMATE TÖÖ (kodus, aias, töökohas; ametid). 5. MINU KOOL JA KLASS (koolipäev; sõbrad ja õpetajad; õppeained, kooliruumid; koolitarbed; koolivaheajad). 6. HARRASTUSED JA VABA AEG (mängud, sport, huvialad, raamatud, reisimine; lemmiksaated raadios ja televisioonis). 7. MINU PÄEV (igapäevane tegevus, söögikorrad). 8. MINA JA LIIKLUS (koolielu; liiklus ja liiklusvahendid; tee küsimine ja juhatamine). 9. EESTI JA NAABERRAHVAD (asukoht, keel, pealinn, lipp, pühad). 10. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD (asukoht, keel, pealinn, lipp, pühad). Suhtlusoskused ° tervitamine ja hüvastijätmine; ° enda ja oma kaaslaste tutvustamine; ° palumine ja tänamine; ° vabandamine; ° nime ja aadressi küsimine ja nimetamine, nimede häälimine; ° vastamine telefonikõnele, telefoninumbri ütlemine; ° millegi ulatamine ja vastuvõtmine; ° oma soovi väljendamine ja kaaslase soovi küsimine; ° ettepaneku tegemine ühiseks tegevuseks; ° loa palumine, lubamine ja keeldumine; ° heakskiidu ja üllatuse väljendamine; ° kahetsuse väljendamine; ° meeldimise ja mittemeeldimise väljendamine; ° innustamine ja kiitmine; ° pöördumine kaaslase poole tema arvamuse teadasaamiseks; ° palumine ulatada, korrata, rääkida aeglasemalt; ° nõustumine ja mittenõustumine; ° aadressi küsimine ja tee juhatamine; ° õnnitlemine ja head soovid jõuludeks, uueks aastaks, reisile minekuks. Kuulamisoskuse kujundamine: lühitekstide kuulamine ja kuulamisülesande täitmine (piltide reastamine, tabeli täitmine, loetelu võrdlemine kuulduga, kaardil liikumine vastavalt kuuldule); õpetaja antud korralduste kuulamine; kaasõpilase kuulamine; laulude kuulamine ja lünktesti täitmine; muinasjutu kuulamine koos miimikaga; jutukeste kuulamine ja nende illustreerimine. Kõnelemisoskuse kujundamine: repliikide järjestamine dialoogiks, lausete moodustamine dialoogiks; jutukeste koostamine; etteantud lausemudelite kohandamine enda ja teiste kohta; rollimängud (õpitud keelendite valikkombineerimine vastavalt situatsioonile, küsimuste esitamine, lühiintervjuud jne.), pildi kirjeldamine. Lugemisoskuse kujundamine: loetud tekstist nõutava info leidmine; sisutähtsate sõnade ja lausete leidmine tekstist; pealkirjastamine ja plaani koostamine; kirjalikult antud ülesande lugemine ja sellele vastav tegutsemine; lihtsate tabelite ja jooniste lugemine; lühiteate lugemine tahvlilt; luuletuse lugemine; lindile lugemine ja häälduse analüüs; sõnaraamatu kasutamise algteadmised. Hääldusoskuse kujundamine: hääldusharjutused häälikute korrektseks omandamiseks; rõhulised ja rõhuta silbid ja sõnad lauses; tõusev ja langev intonatsioon. Kirjutamisoskuse kujundamine: tähestik ja häälimise järgi kirjutamine; ärakiri ja lünktekstide täitmine; lühikirjelduste ja lihtsa kirja koostamine eeskuju järgi; hääldamise järgi kirjutamine (lühietteütlused); lausepoolte kokkuviimine, aadressi ja isiklikke andmeid nõudva ankeedi kirjutamine jt. Keeleteadmised INGLISE KEEL Nimisõna: ainsus ja mitmus, ainsuslikud ja mitmuslikud sõnad, erandlik mitmus (man/men, tooth/teeth), aluse ja öeldise ühildumine, omastav kääne. Artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine; enamkasutatavad väljendid artiklitega ja ilma. Omadussõna: omadussõna ühildumine nimisõnaga, võrdlusastmed, omadussõnade võrdlemine (as as, not as as, more than); tarindid too + adjective ja not + adjective + enough. Arvsõnad ja mõõtühikud: põhi- ja järgarvud, lihtmurrud (pool ja veerand), osa tervikust (2 out of 10); kellaaeg, kuupäev, aasta; pikkus, kaal, kaugus. Asesõna: isikulised asesõnad ja omastavad asesõnad (omadussõnalised vormid my, your jt.), näitavad asesõnad this, that, these, those, küsivad asesõnad, umbmäärased asesõnad some, any, no ja nende liitvormid. Tegusõna: põhitegusõna ja abitegusõna (be, have, do), modaaltegusõna (can, must = have to, may), enamkasutatavad reeglipärased ja ebareeglipärased tegusõnad. Tegusõna vormistik: üldajad (Present, Past and Future Simple), kestvad ajad (Present and Past Progressive), täisminevik (Present Perfect), käskiv kõneviis; tarindid to + infinitive, going to + infinitive, want to + verb (I want to help my mum), tingiv kõneviis (First Conditional); kaudne kõne (saatelause on olevikus). Määrsõna: sagedusmäärsõnad always, never, ever, sometimes, again, once, twice, three times; järjestavad määrsõnad first, next, then, finally, before, after, later, so; määrsõnad liitega -ly (quickly, suddenly); ebareeglipärased määrsõnad (fast). Sidesõna: and, but, that, or, when. Eessõna: enamkasutatavad eessõnad (in, on, at, in front of, behind, with, over, under, to, by, up, down, from, past, after, before, next to); eessõnalised väljendid (interested in, good/bad at, depend on, at the top/bottom, next to, in the middle). Lauseõpetus: lihtlaused, sõnajärg jaatavas, eitavas ja küsivas lauses, lühivastused; siduvad laused (relative clauses: animals which/that are free; people who). Sõnatuletus: liitsõnad, arvsõna tuletusliited -teen ja -ty, nimisõna tuletusliited -er ja -or, määrsõna tuletusliide -ly. Tähestik: tähtede nimed ja sõnade häälimine (spelling). Õigekiri: suur ja väike täht, nimisõna mitmuse lõpud, omadussõna võrdlusastmed, verbi vormid; kirjavahemärgid: punkt, küsimärk, hüüumärk, ülakoma. SAKSA KEEL Nimisõna: õpitud nimisõnade ainsus ja mitmus; nimisõna käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ, Genitiv). Artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine (nullartikkel); artikli kasutamise tähtsamad juhud. Omadussõna: käänamine määrava, umbmäärase ja nullartikliga (Nominativ, Akkusativ, Dativ); omadussõna täiendina (ühildumine nimisõnaga) ja öeldistäitena (muutumatu tüvevorm); võrdlusastmed. Arvsõnad ja mõõtühikud: põhi- ja järgarvud, kellaaeg, kuupäev, aasta; pikkus, kaal, kaugus. Asesõna: isikulised asesõnad (ich, du, er, sie, es, wir, ihr, sie, Sie) ja nende käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ); omastavad asesõnad: mein, dein, sein, ihr, unser, euer, ihr (3.P.Pl.); Ihr), nende kasutamine ja käänamine; näitavad asesõnad (dieser, dieses, diese); umbisikuline asesõna es; umbmäärased asesõnad (man, einer; keiner; niemand; etwas; nichts; alles); küsivad asesõnad. Tegusõna: põhitegusõnad ja abitegusõnad (haben, sein, werden); modaaltegusõnad (können, müssen, wollen, dürfen, sollen, mögen), nende põhitähendused ja kasutamine infinitiiviga, mögen põhiverbina; enesekohased tegusõnad; tegusõnad lahutatavate ja lahutamatute eesliidetega. Tegusõna pööramine kindla kõneviisi aktiivis: reeglipärased/nõrgad ja ebareeglipärased/tugevad verbid; ajavormide (Präsens, Perfekt, Präteritum) moodustamine (abiverbid haben/sein perfekti moodustamisel) ja kasutamine (tähtsamad funktsioonid). Konjunktiivi kasutamine soovlausetes (Konditional I). Käskiv kõneviis (imperatiiv): moodustamine ja kasutamine. Kasutatavamate tegusõnade rektsioon. Määrsõna: tähtsamad kohta, aega ja viisi väljendavad määrsõnad. Eessõna: eessõnad daativi ja akusatiiviga (an, auf, hinter, in, neben, über, unter, vor, zwischen), daativiga (aus, bei, mit, nach, seit, von, zu), akusatiiviga (durch, für, gegen, ohne, um). Sidesõnad: rinnastavad sidesõnad ja siduvad määrsõnad (und, oder, aber, doch, denn, deshalb); alistavad sidesõnad (daß, als, wenn, weil); siduvad asesõnad /der, die, das). Lauseõpetus: lihtlause; jaatavad, eitavad ja küsilaused; lausemudelid öeldise pöördelise vormi (finite Verbform) asukoha järgi: verb teisel, esimesel ja viimasel kohal. Liitlause; rindlaused sidesõnadega und, oder, aber, doch, denn, deshalb; põimlaused täiend-, sihitis-, aja-, tingimus- ja põhjuskõrvallausetega. Sõnatuletus: liitsõnade moodustamine; ees- ja järelliited; tegusõnade eesliited; tähtsamad nimi- ja omadussõnade järelliited (sufiksid); arvsõnade tuletusliited. Tähestik Õigekiri: suur ja väike algustäht; punkt, küsi- ja hüüumärk lause lõpus; koma loetelus ja liitlauses. VENE KEEL Nimisõna: ainsus, mitmus; nais-, mees-, kesksugu; ainsuslikud ja mitmuslikud sõnad; pärisnimed ja kohanimed; käänded. Р.п.Нет Димы, пенала; у Саши; из книги; около дома. Д.п.Дай Нине; Сeрёже 5 лет; помогать маме; подарок/письмо другу. В.п.Купим куклу; смотрю телевизор; люблю маму. Тв.п.Играть с кошкой, с братом; бутерброд с сыром. Играть с кошкой, с братом; П.п.Кататься на лыжаx; учиться в школе; песня о ёлочке. Omadussõna: ainsus, mitmus; mees-, nais-, kesksugu; ühildumine nimi­sõnadega arvus, soos, käändes; võrdlusastmed. Arvsõna: põhi- ja järgarvud; ühildumine nimisõnadega год/лет, час, рубль, крона. Asesõna: ühildumine nimisõnadega; isikulised asesõnad (я, меня, мне); omastavad asesõnad (мой, твой, его, наш, ваш, их); näitavad asesõnad (то, этот, тот); eitavad asesõnad (никто, ничто); küsivad asesõnad (кто, что, чей, где, когда, куда). Tegusõna: pöörded, tegevusnimi; ainsus, mitmus; olevik, minevik, liht- ja liittulevik; lõpetamata/lõpetatud tegevus; käskiv kõneviis; liikumisverbid (nt. идти, ходить, ехать, ездить, бегать, бежать). Määrsõna: ajamäärsõnad (когда, никогда, давно); kohamäärsõnad (тут, там, здесь, близко, далеко, высоко); viisimäärsõnad (быстро, хорошо, здорово, плохо). Eessõna: в, на, из, у, к, о. Sidesõna: sagedamini kasutatavad sidesõnad (nt. и, а, что). Tähestik Hääldamine ja õigekiri: vene keele häälikute ja häälikuühendite õige artikulatsioon ja märkimine kirjas (tähe ja hääliku ühteviimine): ° kergesti segiminevad tähed р, п, и, в, с, х; ° susisevad ja sisisevad häälikud ж, ш, ч, ц, щ, с, з; ° helilised/helitud, peenendatud / peenendamata kaashäälikud; ° märgi ь kasutamine (koht ja eesmärk); ° täishäälikud е, ё, ю, я; ° rõhulised ja rõhuta täishäälikud; ° ж-, ш-, ц-, ч-, щ-ga algavad silbid; ° rõhulised ja rõhuta silbid, sõna- ja lauserõhud; ° intonatsioon jaatavas (jutustavas), eitavas ja küsilauses (küsisõnaga ja ilma); ° kirjavahemärgid: punkt, koma, küsi- ja hüüumärk. PRANTSUSE KEEL Nimisõna: sõnade naissoovormi ja mitmuse moodustamine (põhireegel). Artikkel: määrav ja umbmäärane artikkel, osaartikkel. Omadussõna: omadussõna naissoovormi ja mitmuse moodustamine (põhi­reegel); näitavad ja omastavad omadussõnad: ce, cette, mon; võrdlusastmed. Arvsõna: põhi- ja järgarvud; kellaaeg, kuupäev, aastaarv. Asesõna: isikulised asesõnad je - moi; asesõna sihitise ja sihitismäärusena (complément d'objet direct, indirect) le, lui (põhialused); umbisikulised asesõnad il y a, il pleut, ça va. Tegusõna: I, II, III grupi enamkasutatavate tegusõnade pööramine olevi­kus, minevikuvormid passé composé, imparfait; passé immédiat; tulevikuvormid futur simple, futur immédiat; käskiv kõneviis; enesekohased tegusõnad; oleviku kesksõna (participe présent). Määrsõna võrdlusastmed Eessõna: enamkasutatavad eessõnad devant, derrière, sur, sous etc. Lauseõpetus: liht- ja liitlause, jutustav, eitav, küsilause. Õigekiri: õpitud dikteeritava teksti kirjutamine. 1.2.2. Õpitulemused 6. klassi lõpetaja kuulamisel ° saab aru tunnis vajalikest korraldustest, tööjuhenditest, pöördumistest; ° eristab õpitavale võõrkeelele omast intonatsiooni, rõhku, rütmi; ° saab aru õpitud sõnavara ulatuses tekstidest, lauludest, samuti passiivset sõnavara sisaldavatest tekstidest, mõistab konteksti abil neis esinevaid üksikuid tundmatuid sõnu; ° oskab kuulata teksti kindla informatsiooni saamiseks; ° oskab kuulata teksti, et võrrelda kirjalikus loetelus olemasolevat ning puuduvat; ° oskab kirjelduse järgi ära tunda pilte; ° oskab liikuda kaardil kuuldud juhiste järgi; ° oskab eristada selgelt kuni kolme erineva vestluses osaleva inimese kõnet; kõnelemisel ° oskab ennast ja oma kaaslast tutvustada, rääkida kodust, perekonnast, sõbrast, oskustest, koolitarvetest, igapäevastest tegevustest, lemmiktegevustest, harrastustest; ° oskab võrrelda oma perekonda sõbra perekonnaga, oma koolielu teiste omaga; ° oskab vestelda ja vastata küsimustele õpitud temaatika piires; ° oskab küsitleda oma kaaslast ja saadud infot teistele edasi anda; ° oskab siirduda vestluses ühelt teemalt teisele tingimusel, et mõlemad teemad on tuttavad; ° oskab väljendada ja põhjendada oma arvamust; ° oskab kasutada õpitud suhtluskeelendeid; ° oskab õpitud fraase kasutada õige intonatsiooniga; ° oskab kirjeldada pilte; ° oskab kasutada järgarve oma sünnipäeva ütlemisel; ° oskab hääldada kõiki võõrhäälikuid korrektselt; ° oskab võõrtähti häälida; lugemisel ° saab aru kirjalikest lühitööjuhenditest; ° saab aru tuttava sõnavaraga lühitekstidest; ° oskab leida olulist tekstist; ° oskab loetud teksti pealkirjastada; ° saab aru kuni 2% tundmatuid sõnu sisaldavatest lühitekstidest, kasutades piltide, konteksti või sõnaraamatu abi; ° oskab kokku viia pilti kirjeldusega; ° on tuttav valiva lugemisega, et leida vajaminevat infot; ° oskab õige intonatsiooni, rõhu ja rütmiga lugeda õpitud dialooge, lühijutte ja luuletusi; ° tunneb tähestikku; ° on tuttav tabelite ja jooniste lugemisega; kirjutamisel ° oskab eeskuju järgi kirjutada küllakutset, õnnitlus- ja tänukaarti, häid soove jõuludeks, uueks aastaks, reisile minekuks; ° oskab kirjutada kirjasõbrale kirja, ennast tutvustada, jutustada kodust ja perekonnast, igapäevastest tegevustest ja harrastustest; ° oskab kirjutada aadressi ja isiklikke andmeid nõudvat ankeeti; ° oskab lõpetada lauseid ja fraase; ° oskab kirjutada minijutukesi; ° oskab kirjutada õpitud teksti põhjal etteütlust, parandada seda koos kaaslase ja/või õpetajaga; ° oskab teha lühimärkmeid kaaslaste küsitlemisel. 1.3. A-keele ainekava 7.–9. klassile B-keele ainekava 6.–9. klassile 1.3.1. Õppesisu Kõnearendus- ja lugemisteemad 1. MINA JA MINU ERIPÄRA (välimus, riietus; huvid, võimed, oskused; tervis); halvad harjumused (suitsetamine, alkohol, narkootikumid). 2. MINU PERE (pereliikmed ja sugulased; suhted perekonnas; kohustused, ühised tegevused; majapidamisraha; taskuraha). 3. ELUKESKKOND LINNAS JA MAAL (kodukoht, loomad, linnud, taimed; loodushoid ja keskkonnasõbralik käitumine). 4. ÕPPIMINE JA ELUKUTSEVALIK (minu kool ja klass; edasiõppimine ja kutsevalik). 5. MINU SÕBRAD (mina ja minu kaaslaste vahelised suhted: sõnapidamine, sõprus, ausus, usaldus, konfliktid). 6. HARRASTUSED JA VABA AEG (kino, teater; sport, muusika; lemmiknäitleja, -laulja, -kirjanik; kollektsioneerimine). 7. SÖÖGID JA SÖÖGIKORRAD (kodus ja väljaspool kodu; lauakombed, külaliste vastuvõtmine). 8. ORIENTEERUMINE INFOS (TV, raadio, ajakirjandus). 9. KOOLIVAHEAG (puhkus, töö, reisimine, matkamine; sõprussidemed; erakirjavahetus ja tarbekirjad (avaldus, ankeet, elulookirjeldus jms.). 10. EESTIMAA (loodus, loodusrikkused, ilmastik, rahvastik, huviväärsused). 11. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD (rahvastik, riigi nimi, pealinn, lipp, raha, keeled, kombed, kultuuriväärtused). Suhtlusoskused A-keel 3.–6. klassis omandatu süvendamine, kinnistamine, laiendamine. B-keel ° tervitamine ja hüvastijätmine; ° enda ja oma kaaslaste tutvustamine; ° palumine ja tänamine; ° ulatamine ja vastuvõtmine; ° vabandamine, kahetsemine; ° millestki keeldumine; ° oma soovi väljendamine, kaaslase soovi küsimine; ° loa küsimine ja andmine; ° ühiseks tegevuseks ettepaneku tegemine; ° heakskiidu, nõustumise, üllatuse, meeldimise ja mittemeeldimise väljendamine; ° lubaduse andmine; ° heade soovide väljendamine sünnipäevaks, uueks aastaks, reisile minekuks; ° arvamuste ja tunnete väljendamine; ° küllakutsumine; ° juhtnööride ja korralduste andmine; ° ergutamine ja õhutamine; ° aadressi küsimine; ° tee juhatamine. Kuulamisoskuse arendamine: teemavaldkondadega seotud tekstide kuulamine, nendest olulise info väljatoomine; tekstide kuulamine erinevate isikute esituses. Kõnelemisoskuse arendamine: loetud või kuuldud teksti jutustamine; monoloogid õpitud teemadel, küsimuste esitamine ja nendele vastamine (intervjuud); repliikide järjestamine dialoogiks; rollimängud (õpitud keelendite valik ja kombineerimine vastavalt olukorrale), pildi (pildiseeria) kirjeldamine. Lugemisoskuse arendamine: teksti detailne lugemine; olulise leidmine tekstist; kava koostamine; adapteeritud ilukirjanduse ning lihtsa igapäevase, populaarteadusliku ja ilukirjandusliku originaalteksti lugemine; töö sõnaraamatu, käsiraamatu ja teiste teatmeteostega. Kirjutamisoskuse arendamine: lühikirjandid (kirjeldavad ja jutustavad), etteütlused; kuuldust ja loetust märkmete tegemine; kirja ja teate kirjutamine; isiklikke andmeid sisaldavate blankettide täitmine. Keeleteadmised INGLISE KEEL B-keeles vaadata ka alusoskusi. Nimisõna: erandlik mitmus, omastav kääne, ainsuslikud ja mitmuslikud sõnad. Artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine, enamkasutatavad väljendid artiklitega ja ilma, artikli kasutamine isikunimede ja geograafiliste nimedega. Omadussõna: omadussõnade võrdlemine (võrdlusastmed, tarindid not… enough to, too…to), omadussõnade kasutamine rahvusest ja kodakondsusest rääkides. Arvsõna: põhi- ja järgarvud, kuupäevad, aastaarvud, telefoninumbrid, protsent; sidesõna and arvsõnades; arvsõna 0 erinev lugemine. Asesõna: enesekohased asesõnad; siduvad asesõnad that, who, whom, whose, which; omastavate asesõnade absoluutvormid mine, yours; rõhutavad ja siduvad asesõnad; much/many, little/few; asesõnad one, each other, none of them, all of them, some of them. Tegusõna: reeglipärased ja ebareeglipärased tegusõnad; ajavormid Present Simple, Past Simple, Future Simple, Present Progressive, Past Progressive, Present Perfect, Past Perfect, modaalverbid can, may, must = have to, should, would; kaudne kõne, aegade ühildumine, Future in the Past; passiiv: Present Simple, Past Simple; käskiv kõneviis; tarind to + infinitiiv, -ing-vorm (Gerund). Määrsõna: moodustamine, võrdlemine, määrsõnad ilma lõputa -ly. Sidesõna: if, because, therefore, after, before, until, as soon as, both…and, (n)either…(n) or. Eessõna: ajamäärustes kasutatavad eessõnad at, after, before, between, in, on, for, until/till, since, from…to/till, by, past; kohamäärustes esinevad eessõnad in, at, on, up, under, above, behind, in front of, between, to, into, towards, up to, over, from, out of, off, down, through, opposite, round, next to/beside; viisimäärustes esinevad eessõnad by, on, in, with, without; enamkasutatavad ees­sõnalised väljendid look at, wait for, take part in jt. Lauseõpetus: sõnajärg jaatavas, küsivas ja eitavas lauses; lühivastused; aja- ja sagedusmäärsõnade ning viisi- ja kohamääruste asetus lauses; it ja there lause algul. Sõnatuletus: ees- ja järelliited un-, dis-, re-, im-, -able, -(t)ion, -ly, -iful, -less.  Õigekiri: suur ja väike algustäht; nimisõna mitmuse lõpud, omadussõna võrdlusastmed; arvsõnad; määrsõnad; kirjavahemärgid: punkt, küsimärk, hüüu­märk, ülakoma. SAKSA KEEL B-keeles vaadata ka alusoskusi. Nimisõna: nimisõnade grammatiline sugu, nimisõna soo määramine tähenduse ja vormitunnuste järgi; ainsus ja mitmus; mitmuse moodustamine; nimisõnade käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ, Genitiv); nimisõnade käänd­konnad (tugev, nõrk, naissoost nimisõnad). Artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, nullartikkel (artikli puudumine); artikli kasutamise üldjuhud (üldnimed, ainenimed, abstraktse tähendusega nimisõnad, geograafilised nimed). Omadussõna: käänamine määrava, umbmäärase ja nullartikliga, omastava asesõnaga, eitussõnaga kein, umbmääraste asesõnadega alle, beide, viele (Nominativ, Akkusativ, Dativ, Genitiv); omadussõna täiendina (ühildumine nimisõnaga) ja öeldistäitena (muutumatu tüvevorm); võrdlusastmed; omadussõna rektsioon. Arvsõnad ja mõõtühikud: põhi- ja järgarvud; murdarvud; protsent; kellaaeg, kuupäev, aasta, pikkus, kaal, kaugus. Asesõna: isikulised asesõnad, kasutamine ja käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ); omastavad asesõnad (mein, dein, sein, ihr, unser, euer, ihr (3.P.Pl.), Ihr), nende kasutamine ja käänamine; näitavad asesõnad (dieser, jener, der, derselbe); siduvad asesõnad (der, die, das); umbisikuline asesõna es, umbmäärased asesõnad (man, einer; keiner, jemand, jeder, niemand, etwas; alles, alle, nichts, beide, viele, wenige; küsivad asesõnad (wer, was für einer, welcher). Tegusõna: põhitegusõnad ja abitegusõnad (haben, sein, werden); modaaltegusõnad (können, dürfen, müssen, sollen, wollen, mögen), nende põhitähendused ja kasutamine infinitiiviga; mögen põhiverbina; enesekohased tegusõnad: tegusõnad lahutatavate ja lahutamatute eesliidetega; reeglipärased/nõrgad ja ebareeglipärased/tugevad tegusõnad; tegusõna indikatiivi aktiivi ajavormide (Präsens, Präteritum, Perfekt, Plusquamperfekt, Futur I) moodustamine ja kasutamine. Umbisikuline tegumood (Vorgangspassiv Präsens, Präteritum, Perfekt, Plusquamperfekt; Zustandspassiv Präsens, Präteritum). Käskiv kõneviis (imperatiiv): moodustamine ja kasutamine. Konjunktiivi aktiivi vormide moodustamine ja kasutamine soovlausetes (Konditional I). Infinitiivi kasutamine partikliga zu ja ilma; um…zu, ohne…zu, statt…zu, sein…zu, haben…zu. Tegusõnade rektsioon. Määrsõna: tähtsamad kohta, aega, viisi, hulka, põhjuslikke seoseid väljendavad määrsõnad. Määrsõna võrdlusastmed. Eessõna: eessõnad daativi ja akusatiiviga (in, an, auf, hinter, unter, neben, vor, über, zwischen), daativiga (aus, außer, bei, entgegen, gegenüber, mit, nach, seit, von, zu), akusatiiviga (bis, durch, für, gegen, ohne, um), genitiiviga ((an) statt, trotz, während, wegen). Sidesõna: rinnastavad sidesõnad ja siduvad määrsõnad (und, sowohl…als, auch, weder…noch, oder, aber, sondern, doch, denn, deshalb, trotzdem); alistavad sidesõnad (daß, als, wenn, weil, nachdem, bevor, ehe, bis, seit(dem), obwohl).  Lauseõpetus: lihtlause; jaatavad, eitavad ja küsilaused; lausemudelid öeldise pöördelise vormi (finite Verbform) asukoha järgi: verb teisel, esimesel ja viimasel kohal; lauseliikmed. Liitlause; rindlause: kopulatiivsed (und, sowohl…als auch, weder…noch), disjunktiivsed (oder), adversatiivsed (aber, sondern, doch), kausaalsed (denn), konsekutiivsed (deshalb), kontsessiivsed (trotzdem) rindlaused; põimlaused täiend-, sihitis-, alus-, aja-, tingimus-, põhjus- ja möönduskõrvallausega. Sõnatuletus: liitsõnade moodustamine; ees- ja järelliited: tegusõnade lahutamatud ja lahutatavad eesliited; tähtsamad nimi- ja omadussõnade ees- ja järelliited (prefiksid ja sufiksid); arvsõnade tuletusliited. Tähestik Õigekiri: suur ja väike algustäht: nimisõnade ja substantiveeringute kirjutamine; punkt, küsi- ja hüüumärk lause lõpus, punkt järgarvudega; koma loetelus ja lihtlauses. VENE KEEL B-keeles vaadata ka alusoskusi. Nimisõna: käänamine ainsuses ja mitmuses: meessoost nimisõnad (дом, слон; папа, дядя; конь, день; мяч; музей); naissoost nimisõnad (мама, тётя; тетрадь; семья; экскурсия); kesksoost nimisõnad (окно; поле; бельё; знание). Eessõna + nimisõna käändeline vorm. Omadussõna: käänamine ainsuses ja mitmuses: meessoost omadussõnad (простой, красивый; летний); naissoost omadussõnad (красивая; летняя); kesksoost omadussõnad (красивое, летнее); omadussõna lühivorm (mees-, nais-, kesksugu; mitmus); ühildumine nimisõnadega soos, arvus ja käändes; omadussõna öeldistäitena; võrdlusastmed. Arvsõna ja mõõtühikud: põhiarvud, järgarvud; arvsõnade käänamine (enamkasutatavad käänded); kellaaeg, kuupäev, aasta; pikkus, kaugus, kaal; maksumus; järgarvude ühildumine nimisõnadega soos, käändes ja arvus. Asesõna: isikulised asesõnad (käänamine ainsuses ja mitmuses); omastavad asesõnad (ühildumine nimisõnadega soos, arvus, käändes); näitavad asesõnad (käänamine ainsuses ja mitmuses, ühildumine nimisõnadega soos, arvus, käändes); eitavad ja küsivad asesõnad (enamkasutatavad vormid). Tegusõna: sihilised ja sihitud tegusõnad, enesekohased tegusõnad; rektsioon; eesliited; tegusõnade pööramine ainsuses ja mitmuses: enamkasutatavad I ja II pöördkonna tegusõnad; enamkasutatavad liikumist näitavad tegusõnad (eesliidetega ja ilma): идти/ходить, ехать/ездить, бежать/бегать, летать/ лететь, плыть/плавать, нести/носить, везти/возить, вести/водить. Ajavormid: olevik, minevik, liit- ja lihttulevik. Minevik: lõpetamata tegevus: a) tõsiasja nentimine, olenemata lõpptulemusest (nt. Вчера я смотрел теле­визор); b) tegevuse protsessi väljendamine (nt. Этот дом строился целый год); c) korduv tegevus (nt. Летом я каждый день загорала); lõpetatud tegevus: a) tegevuse tulemus (nt. купили магнитофон); b) tegevus, mis on viidud lõpuni (nt. я дописала письмо); minevikus tegusõnade ühildumine nimisõnadega soos ja arvus. Liittulevik: lõpetamata tegevus: a) korduv tegevus (nt. Я буду ходить сюда часто); tõsiasja nentimine, olenemata lõpptulemusest (nt. Я буду читать книгу). Lihttulevik: lõpetatud tegevus: a) tegevus, mis kindlasti viiakse lõpuni (nt. Я допишу письмо); b) tegevus, mis kindlasti toimub (nt. Я пойду к врачу завтра); c) järjepidev tegevus (nt. Сначала я выучу уроки, а потом пойду в кино). Kõneviisid: käskiv kõneviis ja tingiv kõneviis. Aluse ja öeldise ühildumine. Määrsõna: koha-, aja- ja viisimäärsõnad; määrsõnade võrdlusastmed. Eessõna: в, на, с, из, у, о; для (Для чего это нужно?); по (Гулять по городу); к (К какому сроку? Пойду к подруге.); за (За какой срок?); вокруг; недалеко от; напротив (Стою напротив дома.); без (Без мамы трудно. А мне и без магнитофона хорошо.); через (Перешли через реку. Через какое время встретимся?). Sidesõna: üldkasutatavad sidesõnad liht- ja liitlauses. Lauseõpetus: lihtlaused, liitlaused; sõnajärg liht- ja liitlauses. Sõnatuletus: liitsõnad; nimi-, omadus-, määr- ja tegusõnade enamkasutatavad tuletusliited. Tähestik Hääldamine ja õigekiri: vene keele häälikute ja häälikuühendite õige artikulatsioon ja märkimine kirjas (tähe ja hääliku ühteviimine): ° kergesti segiminevad tähed р, п, и, в, с, х; ° susisevad ja sisisevad ж, ш, ч, ц, щ, с, з; ° helilised/helitud, peenendatud/peenendamata kaashäälikud; ° helilised kaashäälikud sõna lõpus ja helitu ees; ° helitud kaashäälikud helilise ees; ° märkide ь ja ъ kasutamine (koht ja eesmärk); ° täishäälikud е, ё, ю, я; ° rõhulised ja rõhuta täishäälikud; ° ж-, ш-, ц-, ч-, щ-ga algavad silbid; ° rõhulised ja rõhuta silbid, sõna- ja lauserõhud; ° intonatsioon jaatavas (jutustavas), eitavas ja küsilauses (küsisõnaga ja ilma); ° suur ja väike algustäht; ° käänd- ja pöördsõnade lõpud; ° eesliidete ja eessõnade õigekiri; ° enamkasutatavate arv- ja asesõnade õigekiri; ° kirjavahemärgid liht- ja liitlauses. PRANTSUSE KEEL A-keel Artikkel: artikli kasutamine, artikli puudumine ja ärajätmine. Asesõna: omastav asesõna (pronom possessif) le mien; näitav asesõna (pronom démonstratif) celui, celle; siduvad asesõnad (pronom relatif) qui, que, dont, duquel; asesõna sihitise ja sihitismäärusena (complément d'objet direct, indirect) süvendatult (je le lui dis etc.); määrsõnalised asesõnad en, y; küsiv asesõna. Tegusõna: tingiv kõneviis (conditionnel), enneminevik (plus-que-parfait), kahtlev kõneviis olevikus ja minevikus (subjonctif présent et passé), lihtminevik (passé simple) äratundmise/arusaamise tasemel; ülevaade õpitud ajavormidest, küsimuse moodustamine. Sõnamoodustus: eesliited ja järelliited. B-keel Nimisõna: naissoo ja mitmuse moodustamine (põhireegel). Artikkel: määrav ja umbmäärane artikkel, osaartikkel. Omadussõna: naissoo ja mitmuse moodustamine (põhireegel); näitavad ja omastavad omadussõnad: ce, cette, mon; omadussõnade võrdlusastmed. Arvsõna: põhi- ja järgarvud; kellaaeg, kuupäev, aastaarv. Asesõna: isikulised asesõnad je - moi; asesõna sihitise ja sihitismäärusena (complément d'objet direct, indirect) le, lui (põhialused); umbisikulised asesõnad il y a, il pleut, ça va. Tegusõna: I, II, III grupi enamkasutatavate tegusõnade pööramine olevi­kus; passé composé, imparfait, plus-que-parfait, futur simple, futur immédiat, passé immédiat; käskiv kõneviis; enesekohased tegusõnad; oleviku kesksõna (participe présent); tingiv kõneviis (conditionnel); otsene kõne ja kaudne kõne; aegade ühildumine. Määrsõna: võrdlusastmed. Eessõna: enamkasutatavad eessõnad devant, derrière, sur, sous etc. Lauseõpetus: liht- ja liitlause; jutustav, eitav ja küsilause. Õigekiri: etteütluse kirjutamine õpitud sõnavara piires. 1.3.2. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja kuulamisel ° suudab mõista tuttaval keelematerjalil põhinevat keskustelu; ° suudab kuulata ainekava temaatikaga seotud tekste ning neis ära tunda tuttavaid keelendeid ja lausestruktuure; ° oskab eristada otsitavat olulist infot; ° oskab eristada üleminekut ühelt teemalt teisele nii vestluses kui ka raadio- ja TV-uudiseid kuulates; kõnelemisel ° kasutab keelt korrektse häälduse ja intonatsiooniga; ° oskab kasutada erinevaid keelestruktuure lausete ja seotud teksti koostamiseks; ° oskab tuttava keelematerjali põhjal koostatud kirjaliku teksti sisu edasi anda; ° oskab väljendada oma suhtumist, soove ja vajadusi; ° oskab vestelda ainekavas esitatud temaatika piires; ° oskab esitada küsimusi ainekavas esitatud temaatika piires; lugemisel ° oskab lugeda lihtsat adapteeritud ja originaalteksti (igapäeva, populaar­teaduslikku ja ilukirjanduslikku teksti); ° mõistab tuttava keelematerjali põhjal koostatud kirjalikku teksti; ° oskab leida/eristada tekstist olulist infot; ° oskab loetut kavastada; ° oskab vajadusel lugeda häälega (anda edasi kirjapandud infot); ° oskab kasutada sõnaraamatuid, käsiraamatuid ja teatmeteoseid; kirjutamisel ° oskab kirjutada kirja, koostada lihtsamaid tarbekirju; ° oskab kirjutada lühikirjandeid ainekava temaatika piires. II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA Gümnaasiumis võivad õpilased lisaks A- ja B-võõrkeelele valida kolmanda, C-võõrkeele. C-võõrkeele ainekavad ilmuvad valikainete raamatus. 2.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi võõrkeeleõpetusega taotletakse, et õpilane ° huvitub võõrkeelte õppimisest, on võimeline enesetäiendamiseks võõrkeeltes; ° kasutab, täiendab ja arendab omandatud õpiviise- ja võtteid; ° omandab lugemisvilumuse, mõistab ja oskab tõlgendada erinevaid tekste (ilukirjanduslik, populaarteaduslik jne.), oskab kasutada seletavat sõnaraamatut; ° julgeb ja oskab suhelda õpitavates võõrkeeltes; ° suudab aru saada erinevate inimeste võõrkeelsest kõnest ja vestlusest; ° oskab ennast kirjalikult väljendada õpitud temaatika piires; ° tunneb õpitavate keelte maade kultuurile iseloomulikke käitumis- ja suhtlusnorme, nende kasutamist kõnes ja kirjas; ° tunneb huvi õpitavate keelte maade kultuuri ja kirjanduse vastu; ° suudab omandatud keeleoskust iseseisvalt edasi arendada ja teisi võõrkeeli juurde õppida. 2.2. Õppesisu Kõnearendus- ja lugemisteemad 1. PEREKOND JA KODU (abielu ja perekond, rollid ja suhted perekonnas; majapidamistööd; kodu ja kasvatus; unistuste kodu; perekonna eelarve, majapidamisraha, taskuraha). 2. INIMENE JA ÜHISKOND (mina isiksusena teiste seas; eripära; võimed, eelistused; nõrkused; suhted teistega; poliitilised ja sotsiaalsed probleemid; sotsiaalsed grupid). 3. LOODUS KUI ELUKESKKOND (loodus ja tema kaitse, looduskaitsealad; kliima ja loodusrikkused; puhkus, reisimine ja matkamine; maa ja linn, urbaniseerumine). 4. HARIDUS JA TÖÖ (haridussüsteem ja õppimisvõimalused Eestis ja õpitava keele maades; töö ja tööpuudus; ametid ja elukutsed: kutsevalik; karjäär ja prestiiž). 5. INIMENE, TEADUS JA TEHNIKA (infoühiskond ja selle probleemid, tehnika areng). 6. IGAPÄEVANE ELU (tervislik eluviis; toitumine; sportimine ja spordialad; tervise- ja tippsport; suitsetamine, alkohol, narkootikumid; suhtlemine teeninduses; abiandmine õnnetuses). 7. KULTUUR JA LOOMING (teater, kino, muusika, ilukirjandus, arhitektuur). 8. MEEDIA (televisioon, raadio ja kirjutav press; reklaam ja tema roll). 9. EESTI JA ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD (riigikord; kultuuri-, majandus- ja poliitilised kontaktid; kultuuritavad; olulisemad pühad, nendega seotud kombed; söögitraditsioonid ja rahvustoidud). Suhtlusoskused° tervitamine ja tervitusele vastamine nii isiklikult kui telefoni teel; ° enda ja oma kaaslaste esitlemine (nimi, vanus, aadress, amet, haridus, oskused); ° selgituste palumine; ° öeldu teiste sõnadega selgitamine; ° teiste inimeste aitamine nende mõtete väljendamisel; ° vestluse katkestamine; ° uue teema alustamine; ° teema juurde tagasipöördumine või selle jätkamine; ° sõna tähenduse ja õigekirja küsimine ja selgitamine; ° numbrite loendamine; ° vestlemine harjumustest; ° oskus edasi anda teiste inimeste poolt öeldut; ° oletuste tegemine; ° sisseostude tegemine; ° toitude tellimine; ° vestlemine ilmast; ° vestlemine tervisest; ° lihtsate juhiste andmine ja nende järgimine; ° reisiinfo küsimine ja andmine; ° võrdluste tegemine ja erinevuste väljatoomine; ° eesmärgi, põhjuse ja tagajärje väljatoomine; ° järelduste tegemine; ° soovituste andmine; ° tänu väljendamine ja sellele vastamine; ° kutse esitamine ja sellele vastamine; ° hoiatamine; ° veenmine (ümberveenmine); ° kohustuse ja selle puudumise väljendamine; ° komplimentide tegemine; ° kritiseerimine, ärrituse väljendamine; ° kaastunde väljendamine; ° soovide väljendamine; ° mittevõimalikkuse väljendamine; ° kahtluse väljendamine; ° loa küsimine ja andmine; ° ettepaneku tegemine, sellest keeldumine; ° heakskiidu ja etteheite väljendamine. Kuulamisoskuse süvendamine: kuulatakse helilindilt autentset häälega lugemiseks mõeldud materjali seostatuna etteantud ülesannetega: esemete leidmine piltidelt; piltide järjestamine; liikumine kaardil vastavalt kuuldud juhistele; lünkade täitmine; märkmete tegemine (telefoniteated, avalikud teadaanded jne.); tabelite täitmine või teatud informatsiooni leidmine jms. Lugemisoskuse süvendamine: kasutatakse lugemisel tekstidena mitmesuguseid kirju: ametlikke ja mitteametlikke; formulare; märke ning silte; kuulutusi ja lendlehti; juhiseid ja hinnakirju; raadio-, tele- ja teatriprogramme; menüüsid; kodumasinate jne. käsitsemisjuhendeid; kirjeldusi ja adapteeritud ilukirjandustekste; tekste, mis sisaldavad graafikuid, tabeleid, diagramme, ajaplaane jm. mittesõnalist informatsiooni; populaarteaduslikke ja teatmeteoste tekste, adapteerimata ilukirjandust, artikleid ajalehtedest. Kõnelemisoskuse süvendamine: rollimängud ja simulatsioonid; probleemülesannete lahendamine; dramatiseeringud; diskussioonis osalemine; intervjueerimine; ettevalmistamata lühikõne; igapäevasuhtlus; loetud teksti jutustamine noorematele; pildi või pildiseeria järgi jutustamine; temaatilised õhtud. Kirjutamisoskuse süvendamine: teadete ja kirjade (nii ametlike kui mitteametlike) kirjutamine; kokkuvõtted loetu ja kuuldu põhjal; ankeetidele ja küsimustikele vastamine; lühiloengu konspekteerimine; kirjandite, referaatide, lühiartiklite, erinevate kirjelduste, iseloomustuste kirjutamine; tänu- ja vabanduskirjade, kutsete, (kahetsus)avalduste, selgituste, järelepärimiste kirjutamine; juttudele lõpu kirjutamine; piltide kirjeldamine; filmist kokkuvõtte kirjutamine. Keeleteadmised INGLISE KEEL Nimiõna: liigid, üld- ja pärisnimede kasutamine, loendatavad ja loendamatud nimisõnad, liitnimisõnad, nimisõnalised fraasid ja nende kasutamine; abstraktsed nimisõnad; omastav kääne, kahekordne omastav kääne a friend of theirs; ainsuse ja mitmuse kasutamise erijuhud all, every, whole, none of jt. Artikkel: artikli kasutamine üld- ja pärisnimedega, ainenimedega, abstraktsete nimisõnadega; artikli asendajad; erandid; artikli puudumine; väljendid umbmäärase artikliga, määrava artikliga, ilma artiklita. Omadussõna: -ing, -ed -lõpulised (kesksõnalised) omadussõnad; täiend- ja öeldistäiteline omadussõna; omastavad ja näitavad omadussõnad; liitomadussõnad; omadussõna tegusõna järel; so ja such, enough ja too kasutamine; sõna­järg mitme täiendsõna puhul; võrdlusvormid (not) as…as, not enough to…, too…to; the + omadussõna the elderly; eritüvelised võrdlusastmed; little + loendatav / loendamatu nimisõna; omadussõna + to-infinitiiv / that osalause : I'm happy to see them again / He was happy that they were coming to the party. Arvsõna: lihtmurrud, kümnendmurrud, aritmeetilised põhitehted, erinevad mõõtühikud. Asesõna: umbmäärased asesõnad some, any, no, many, much, a few, a lot of, one, every, each, all, both, another, (the) other(s)either, neither; umbisikulised asesõnad it, there. Tegusõna: kõneviisid; aktiiv ja passiiv: aktiivi ajavormid Present Perfect Progressive, Past Perfect Progressive, Future Perfect, passiivi ajavormid Present Progressive, Present Perfect, Past Progressive, Past Perfect, Future Simple. Tegusõna tüübid, põhivormid; modaalverbid can, could, may, might, must /have to, mustn't, ought to, shall, should, will, would, need, needn't, used to + infinitiiv ja nende kasutus; tingimuslaused (Conditional I, II, III); ajamääruslaused; tegusõna mittepöördelised vormid: tegevusnimi ja konstruktsioonid (sihitis infinitiiviga, for-tarind infinitiiviga); gerundium (-ing- vorm) tegusõnade ja eessõnade järel, aluse ja sihitisena; oleviku ja mineviku kesksõna (the Participle), konstruktsioonid: sihitis kesksõnaga ja iseseisev kesksõnaline tarind; aegade ühildumine kaudses kõnes. Määrsõna: määrsõna liigid, funktsioonid, struktuur; määrsõna koht lauses; mitmetähenduslikud määrsõnad badly, rather, right, shortly, so, still; kahe erineva vormiga määrsõnad loud /loudly, quick /quickly, cheap /cheaply jt.; omadusõnadega vormilt ühtelangevad määrsõnad fast, hard, late, little, long, loud, much, right, well jt.; eessõnadega vormilt ühtelangevad määrsõnad about, along, but, by, off, round, since jt.; partiklitega ühtelangevad määrsõnad about, along, away, by, down, in, off, on, out, over, through, up jt.; sidesõnadega ühtelangevad määrsõnad after, before, but, since, when, where. Eessõna: ajamäärustes esinevad eessõnad after, before, between, in, on, for, until, till since, from…to /till, by; kohamäärustes esinevad eessõnad in, at, on, up, near, under, above, behind, in front of, between, to, into, towards, up to, over, from, out of, off, down, through, opposite, round, next to /beside; viisimäärustes esinevad eessõnad by, on, in with, without; eessõnalised fraasid at the beginning of, by means of jt.; nimi- ja omadussõnad, mis nõuavad enda ees teatud eessõna by car, for sale, at last jt.; nimi-, omadus- ja tegusõnad, mis nõuavad enda järel teatud eessõna advice on, afraid of, belong to. Lauseõpetus: kõrvallaused; fraaside ja lausete ühendamine; it ja there lause algul; teksti seostamine tervikuks (cohesion); idioomid keeles. Sidesõna: siduvad sidesõnad as well as, besides, moreover, not only…but also; vastandavad sidesõnad however, nevertheless, only, still, yet; põhjuslik sidesõna for; järelduslikud sidesõnad consequently, then, therefore; alus-, sihitis- ja öeldistäitelauseid alustavad sidesõnad that, if, whether, who, whose, what, which, whoever, whatever, whichever, how, when, where, why, however, whenever, wherever; ajamääruslauseid alustavad sidesõnad as, when, after, before, since, until/till, whenever, while, as long as, all the time, by the time; viisimäärust alustavad sidesõnad how, however, the way; võrdlusmääruslauseid alustavad sidesõnad as if, like; kordav sidesõna the…the; otstarbemääruslauseid alustavad sidesõnad in order + to + infinitiiv; põhjusmääruslauseid alustavad sidesõnad since, now; tagajärjemääruslauseid alustav sidesõna so; tingimusmääruslauseid alustavad sidesõnad even if, in case, once, providing, on condition, supposing; mööndus­määruslauseid alustavad sidesõnad although, even if; piiramist ja varutingimust väljendavaid määruslauseid alustav sidesõna except that. Sõnatuletus: sõnade liitmine; ees- ja järelliited; tähtsamad nimisõnu tuletavad järelliited -er/-or, -ist, -ics,- ism, -ion/-ation, -ing, -ness, -let, -ment, -ee, -dom, -ence/-ance, -ess, -hood, -ity, -ship, -th; enamesinevad omadussõnu tuletavad järelliited -able, -al, -ed, -en, -ent/-ant, -ful, -ic, -ish, -ive, -less, -ous, -ly, -y, -ward; enamesinevad omadussõnu tuletavad eesliited anti-, non-, post-, pre-, un-, in- (im-, il-, ir-); enamesinevad tegusõnu tuletavad järelliited -ate, -en, -fy/-ify; enamesinevad tegusõnu tuletavad eesliited co-, counter-, de-, dis-, ex-, fore-, inter-, mis-, over-, out-, pre-, re-, sub-, trans-, un-, under-. Õigekiri: lühivormid; sõnade kokku- ja lahkukirjutamise põhijuhud; liidetega vormid; sõnade poolitamine; koma kasutamise põhijuhud. SAKSA KEEL Nimisõna: nimisõna ja grammatiline sugu, nimisõna soo määramine tähenduse ja vormitunnuste järgi; nimisõnade ainsus ja mitmus, mitmuse moodustamise tüübid; homonüümsete nimisõnade mitmus; ainult ainsuses või ainult mitmuses kasutatavad nimisõnad; nimisõna käänamine, nimisõna käändkonnad (tugev, nõrk, naissoost nimisõnad). Artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, nullartikkel (artikli puudumine); artikli kasutamine üldnimedega, ainenimedega, abstraktse tähendusega nimisõnadega, geograafiliste ja isikunimedega. Omadussõna: käänamine (tugev, nõrk ja segakäändkond); omadussõna öeldistäite ja täiendina; võrdlusastmed ja nende kasutamine; omadussõna substantiveerimine; omadussõna rektsioon. Arvsõna ja mõõtühikud: põhi- ja järgarvud; murdarvud (liht- ja kümnendmurrud); protsent; kellaaeg, kuupäev, aasta; pikkus, kaal, vahemaad. Asesõna: isikulised asesõnad, käänamine (kõik käänded) ja kasutamine; omastavad asesõnad, käänamine ja kasutamine; näitavad asesõnad dieser, jener, der, derselbe; siduvad asesõnad der, die, das; umbisikuline asesõna es; umbmäärased asesõnad man, einer, keiner, jeder, jemand, niemand, etwas, alle(s), nichts, beide, viele, einige, mehrere; küsivad asesõnad wer, was, was für einer, welcher. Tegusõna: reeglipärased/nõrgad ja ebareeglipärased/tugevad tegusõnad, nende põhivormid ja pööramine; abivormide haben ja sein kasutamine perfekti ja plusquamperfekti moodustamisel; modaaltegusõnad, pööramise iseärasused, tähendused ja kasutamine infinitiiviga ning põhiverbina, tarindi modaalverb+ infinitiiv-perfekti moodustamine; enesekohased tegusõnad; umbisikulised väljendid tegusõnaga; indikatiivi aktiivi ajavormid Präsens, Präteritum, Perfekt, Plusquamperfekt, Futur I (moodustamine ja kasutamine). Käskiv kõneviis (imperatiiv): moodustamine ja kasutamine. Konjunktiivi aktiivi vormide Präsens, Präteritum, Perfekt, Plusquamperfekt, Futur I ja Konditional I (würde+Infinitiv I) moodustamine; konjunktiivi kasutamine soovlausetes, viisakate küsimuste ja soovide väljendamiseks, võimalikkuse/potentsiaalsuse väljendamiseks; irreaalsetes tingimus- ja võrdluslausetes, kaudses kõnes. Passiiv: Vorgangspassiv Präsens, Präteritum, Perfekt, Plusquamperfekt, Futur I; Zustandspassiv Präsens, Präteritum; isikuline ja umbisikuline passiiv (kahe- ja kolmeliikmeline); eessõnade von ja durch kasutamine kolmeliikmelises isikulises passiivis; Infinitiv I Aktiv, Infinitiv I Vorgangspassiv; Infinitiivi kasutamine partikliga zu ja ilma; infinitiivi substantiveerimine; infinitiivkonstruktsioonid um…zu, ohne…zu, statt…zu, haben…zu, sein…zu; oleviku ja mine­viku kesksõnad (Partizip I, Partizip II); tegusõnade rektsioon. Konjunktiivi kasutamine soovlausetes. Määrsõna: koha-, aja- viisi-, hulga- ja põhjusmäärsõnad; määrsõnade võrdlusastmed. Modaalsed abisõnad: modaalsõnad anscheinend, hoffentlich, leider, sicher­lich, vielleicht, wahrscheinlich, wohl; partiklid aber, auch, denn, doch, eben, erst, ja, mal. Eessõna: eessõnad daativi ja akusatiiviga (an, auf, hinter, in, neben, über, unter, vor, zwischen); eessõnad daativiga (aus, außer, bei, entgegen, gegenüber, mit, nach, seit, von, zu; passiivselt binnen, entsprechend, gemäß, laut, zufolge, zuliebe, zuwider); eessõnad akusatiiviga (bis, durch, für, ohne, um, gegen, wider, entlang); eessõnad genitiiviga (anstatt, außerhalb, infolge, inmitten, innerhalb, längs, trotz, um…willen, ungeachtet, unweit, während, wegen; passiivselt anhand, anläßlich, anstelle, aufgrund, bezüglich, einschließlich, halber, kraft, mangels, mittels, seitens, zeit, zugunsten, zuzüglich, zwecks, beiderseits, diesseits, jenseits, oberhalb, unterhalb). Sidesõnad: rinnastavad sidesõnad ja siduvad määrsõnad (Konjunktionadverbien) (und, sowohl…als, auch, weder…noch, nicht nur…sondern auch, außerdem, oder, entweder…oder, sonst, aber, doch, jedoch, sondern, dagegen, denn, nämlich, deshalb, deswegen, darum, also, trotzdem, zwar…aber (trotzdem); alistavad sidesõnad (dass, als, wenn, weil, nachdem, bevor, ehe, bis, seit(dem), während, obwohl, als ob, so daß, soviel, soweit). Lauseõpetus: lihtlause; jaatavad, eitavad ja küsilaused; lausemudelid öeldise pöördelise vormi (finite Verbform, finites Verb) asukoha järgi; lauseliikmed (alus, öeldis ja neid laiendavad kohustuslikud ja vabad lauseliikmed (sihitis, määrus, täiend)); tähtsamad sõnajärjereeglid. Liitlause. Rindlause: kopulatiivsed, disjunktiivsed, adversatiivsed, kausaalsed, konsekutiivsed, kontsessiivsed rindlaused. Põimlause: kõrvallaused, nende liigid süntaktiliste funktsioonide järgi, kõrvallausetele vastavad tegevusnimelaused (Infinitivsätze, Infinitivkonstruktionen): täiendlaused (Attributsätze), aluslaused (Subjektsätze), sihitislaused (Objekt­sätze), määruslausete (Adverbialsätze) alaliigid: ajalaused (Temporalsätze), viisilaused (Modalsätze), võrdluslaused (Komparativsätze), põhjuslaused (Kausalsätze), tingimuslaused (Konditionalsätze), otstarbelaused (Finalsätze), tagajärjelaused (Konsekutivsätze), möönduslaused (Konzessivsätze), määralaused (Restriktivsätze), vastandlaused (Adversativsätze). Sõnatuletus: liitsõnad (liitnimisõnad, liittegusõnad, liitomadussõnad); nimi-, omadus- ja tegusõnade tuletamine ees- ja järelliidetega; nimisõnade järelliited (-er, -ler, -ner, -ung, -schaft, -heit, -keit); omadussõnade järelliited (-ig, -lich, -(i)sch, -bar, -haft, -los, -sam); nimi- ja omadussõnade eesliited (un-, Un-, miß-, Miß-); tegusõnade lahutamatud eesliited (be-, emp-, ent-, er-, ver-, zer-, ge-, miß-); tegusõnade lahutatavad eesliited (ab-, an-, auf-, aus-, bei-, mit-, nach-, vor-, da(r)-, ein-, fort-, her-, hin-, los-, weg-); tegusõnade lahutatavad /lahutamatud eesliited (durch-, über-, um-, unter-). Õigekiri: suur ja väike algustäht nimisõnade ja substantiveeringute kirjutamisel; punkt, küsi- ja hüüumärk lause lõpus, punkt järgarvudega; koma loetelus ja lihtlauses. VENE KEEL Nimisõna: pärisnimede käänamine (у Пяйви, с Андресом). Omadussõna: võrdlusastmed (на редкость красивая, удивительно комфортный, чрезвычайно интересное). Arvsõnad ja mõõtühikud: arvsõnade käänamine. Asesõna: asesõnade käänamine. Tegusõna: tähenduslikult lähedaste tegusõnade rektsioon (nt. понимать – что? разбираться – в чем?). Eessõna: несмотря на …, вопреки (чему?), eessõnade sünonüümia. Sidesõnad: и, да; ни…, ни; а также и; как…так и; но, да; не…, а; не только …, но и … Lausemoodustus: ühilduv ja mitteühilduv täiend, üte, liitöeldis ja kesksõna lihtlauses; liitlause (rind- ja põimlause), kõrvallause (alus-, sihitis- ja määruslause). Sõnatuletus: liitsõnade moodustamine; liited, tunnused. Õigekiri: Eesti geograafiliste nimede translitereerimine (на Сааремаа, в Эльва, в Отепяэ). Praktiline stilistika ja keelendid: sünonüümid, antonüümid ja paranüümid; viited; subjektiivse hinnangu andmise keelelised vahendid; suhtumist, eesmärki, seisundit väljendavad keelendid; kõne-, teadusliku, publitsistika- ja ametikeele stilistilised iseärasused; isikulised ja umbisikulised tarindid ученые доказали, что…; учеными доказано, что… ; доказывается, что…; enamkasutatavad ühiskondlik-poliitilised, üldteaduslikud, meditsiini-, spordi-, psühholoogia-, sotsioloogia- ja loodusalased terminid. PRANTSUSE KEEL A-keel Nimisõna: ebareeglipäraste naissoovormide ja mitmuse moodustamine. Artikkel: artiklisüsteem prantsuse keeles, artikli kasutamine. Omadussõna: ebareeglipäraste naissoovormide, mitmuse moodustamine. Asesõna: kogu asesõna kordamine, umbmäärased asesõnad (les indéfinis) tout, toute, nul, autre. Tegusõna: aktiiv ja passiiv; aegade ühildumine; ajavormid passé simple, futur antérieur, passé antérieur; gerundium (gérondif), kesksõnad (participes); tegusõnaline omadussõna (adjectif verbal); mineviku kesksõna ühildumine (accord du participe passé); kahtlev kõneviis (subjonctif), kõneviiside kasutus (emploi des modes); tegusõna rektsioon. Määrsõna: moodustamine omadussõnast. Õigekiri: etteütlus tundmatu teksti järgi, kirjand. B-keel Artikkel: artikli kasutamine, artikli puudumine ja ärajätmine. Asesõna: omastav asesõna (pronom possessif) le mien; näitav asesõna (pronom démonstratif) celui, celle; siduvad asesõnad (pronoms relatifs) qui, que, dont, duquel; asesõna sihitise ja sihitismäärusena (complément d'objet direct, indirect) süvendatult je le lui dis etc; en, y; küsiv asesõna; umbmäärane asesõna (les indéfinis) tout, autre, même etc. Tegusõna: tingiv kõneviis (conditionnel), enneminevik (plus-que-parfait); kahtleva kõneviisi olevik ja minevik (subjonctif présent et passé); passé simple äratundmise ning arusaamise tasemel; ülevaade õpitud ajavormidest; küsimuse moodustamine; passiivi moodustamine. Sõnamoodustus: ees- ja järelliited. Õigekiri: etteütlus õpitud sõnavara piires tundmatu tekstiga. 2.3. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja kuulamisel ° mõistab erinevate kõnelejate olmeteksti ja telefoni teel edastatud teateid, eeldusel, et need on lähedased standardkeelele; ° suudab jälgida raadio- ja TV-uudiseid ja -teateid, et saada vajalikku infot; ° oskab eristada selgelt väljendatud tooni ja suhtumist, panna tähele rõhuasetusi ja mõttefraase; ° oskab tuletada tundmatute sõnade tähendust konteksti abil temale tuntud elementide kaudu; ° teab oma emakeeles enamkasutatavate rahvusvaheliste sõnade tähendusi ning oskab neid teadmisi kasutada võõrkeelset teksti kuulates; ° suudab eristada kuuldu detaile ja järjestada sündmusi; ° suudab jälgida lühiloengut (5–10 min.) ning eristada sellest olulist infot; lugemisel ° suudab lugeda funktsionaalstiililt erinevaid tekste, nende hulgas mitmesuguseid kasutamisjuhiseid; ° suudab määratleda teksti peaideed (mis on kas välja öeldud või millele on vihjatud) ja autori eesmärke; ° oskab leida tekstist talle vajalikku või teda huvitavat informatsiooni; ° oskab teksti mõistmiseks ära kasutada pealkirju, illustratsioone, jooniseid, skeeme, erinevaid kirjapilte; ° oskab tuletada tundmatute sõnade tähendust konteksti abil temale tuntud elementide kaudu (liitsõna üksikkomponendid ja sõnaliited); ° teab oma emakeeles kasutatavate rahvusvaheliste sõnade tähendusi ning oskab neid teadmisi kasutada võõrkeelset teksti lugedes; ° oskab leida õpitava võõrkeele vahendusel infot erinevatest allikatest, seda valida ja kasutada; ° oskab kasutada eriliigilisi sõnaraamatuid ja teatmeteoseid; kõnelemisel ° kasutab vastavale võõrkeelele omast intonatsiooni, rütmi ja rõhku; ° oskab vestelda põhitemaatika ulatuses ning esitada ja põhjendada oma vaateid ja seisukohti; ° tunneb suhtlusetiketti ja oskab seda kasutada; ° oskab suhelda võõrkeeles nii vahetult kui ka telefoni teel; ° oskab vahetada infot, esitada küsimusi ja väljendada oma mõtteid ühiskondlike probleemide ja sündmuste kohta; ° oskab vestluses vajadusel kasutada kompensatsioonistrateegiaid; kirjutamisel ° oskab kirjutada teateid, ametlikke ja mitteametlikke kirju; ° oskab teha märkmeid ja kokkuvõtteid loetu ja kuuldu põhjal; ° oskab täita ankeete ja vastata küsimustikele; ° oskab kirjutada elulookirjeldust (CV); ° oskab kirja panna olulist infot, jälgides lühiloengut ja kuulates telefonikõnet; ° oskab kirjutada kirjeldavaid, analüüsivaid ja arutlevaid kirjandeid, referaate ja lühiartikleid ajalehele; ° tunneb õigekirja ja lausemärgistusi, vajadusel oskab neid kontrollida teatmeteoste abil; ° oskab liigendada ja vormistada erinevaid tekste. Lisa 3 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde MATEMAATIKA Matemaatika ainekava sisu on määratud matemaatika tähenduse ja funktsioonidega kultuuris ja ühiskonnas. Matemaatika üks olulisemaid funktsioone üldhariduses on matemaatikateaduse järjepidevuse ja arengu tagamine. Matemaatika ei teeni üksnes iseenese huve. Loogika kui matemaatika põhiline tulemusteni jõudmise viis on saanud tähtsaks vahendiks ka paljudes teistes teadustes, inimtegevuses tervikuna. Inimese täisväärtuslik areng ja toimetulek kaasaegses ühiskonnas ei ole mõeldav loogilise mõtlemise kultuurita. Oskus olukordi loogiliselt analüüsida, jõuda antud faktidest loogiliste arutluste kaudu järeldusteni, eristada olulist ebaolulisest, tõestatut mittetõestatust, oskus järjestada, klassifitseerida, püstitada hüpoteese, neid tõestada või ümber lükata, oskus kasutada analoogiaid – kõike seda ja veel palju muud omandab inimene eeskätt matemaatikaga tegeldes. Siit tuleneb matemaatikaõpetuse teine oluline funktsioon, õpilaste vaimsete võimete igakülgne arendamine, loova ja arenguvõimelise isiksuse kujundamine. Matemaatika toetab teisi teadusi mitte ainult korrektse mõtlemistehnoloogia, vaid ka keele ja meetoditega. See avaldub eriti uurimisobjekti modelleerimisel ja saadud mudeli analüüsimisel. Analoogiliselt peab ka matemaatikaõpetus täitma teatavat metodoloogilis-kommunikatiivset funktsiooni, tagama nii keele kui ka meetodid, mis võimaldavad normaalselt edasi jõuda teistes õppeainetes. Osa matemaatika tulemustest ja keelest on sedavõrd juurdunud igapäevaellu, et neid valdamata on inimesel mõeldamatu ühiskonnas toime tulla. Seetõttu peab matemaatikaõpetus täitma ka praktilis-rakenduslikku funktsiooni, varustama õpilase etnomatemaatiliste teadmiste ning oskustega. Matemaatikaõpetus mõjutab ka õpilase isiksuse arengut. Matemaatika õppimine arendab püsivust, sihikindlust, kriitilist mõtlemist, loomingulist aktiivsust. Matemaatikaõpetus avab matemaatika seesmise harmoonia, võimaldab tunnetada loogilise mõttekäigu ilu ja elegantsust, soodustab geomeetriliste vormide tajumist ja sümmeetria esteetilist tunnetust. Matemaatika õppimisel kujunevad mitmed vaimse töö oskused ja vilumused: töö planeerimine, ratsionaalsete töövõtete otsing, tulemuste kriitiline hindamine, lühike ning selge väljendusviis jne. Matemaatika funktsioonidest õppekavas tulenevad aineõpetuse ülesanded. Matemaatikaõpetuse peamisi ülesandeid on arendada õpilaste intuitsioonil ja loogilisel mõtlemisel rajanevat loovust. Nii intuitsioon, loogiline mõtlemine kui ka loovus rakenduvad vaid teatava teadmiste, oskuste ja vilumuste süsteemi olemasolul. Seega, matemaatikaõpetuse teine ülesanne on varustada õpilased küllaldase hulga matemaatikateadmiste, -oskuste ja -vilumustega. Mõlemad ülesanded eeldavad õpilase seesmist valmidust tegelda ainega. Loovuse arenguks soodsaima pinnase loob olukord, kus õpilane tajub seda valmidust kui omaenese vaba tahet, s.o. kui temas on tekitatud huvi. Matemaatika õpetamise kolmas ülesanne ongi äratada huvi, luua positiivne suhtumine matemaatikaga tegelemisse ja tagada ühtlasi matemaatikas andekate õpilaste võimete takistamatu areng. See tähendab, et matemaatikat esitatakse üha avarduva ja avatud rakendusliku ainena. Matemaatikaõpetuse ülesanded konkretiseeritakse ainekavas kooliastmeti õpetuse eesmärkide, õppesisu ning õpitulemuste kaudu. I. PÕHIKOOLI AINEKAVA 1.1. Õpetuse eesmärgid Põhikooli matemaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane ° saab aru matemaatika kohast inimtegevuses ja kultuuri arengus; ° õpib ümbritseva maailma esemeid ja nähtusi struktureerima (järjestama, võrdlema, rühmitama, loendama, mõõtma jne.); ° õpib arvutama; ° omandab esmase ruumikujutluse; ° õpib tundma põhilisi tasandilisi kujundeid ja ruumilisi kehi ning rakendab õpitut praktikas; ° õpib üldistama ja loogiliselt mõtlema; ° õpib probleeme matemaatiliselt kirjeldama, analüüsima, lahendama, tulemusi interpreteerima; ° arendab oma võimeid, intuitsiooni ja loovust; ° hakkab objektiivselt hindama oma matemaatilisi teadmisi ja huve ning arvestab neid edasise tegevuse kavandamisel; ° tunneb rõõmu matemaatikaga tegelemisest. 1.2. Ainekava 1.–3. klassile 1.2.1. Õppesisu Arvud Arv kui loendamise tulemus. Arvude rida. Seosed arvude reas: võrratus ja võrdus. Arv 0. Järgarv. Arvude ehitus kümnendsüsteemis: järk, järguühik, järkarv, järguühiku kordne, arv järkarvude ja järguühikute kordsete summana, klass, ühe- ja mitmekohalised arvud. Paaris- ja paaritud arvud. Arvude liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine 10 000 piires. Liitmise ja lahutamise ning korrutamise ja jagamise vahelised seosed. Võrratuse põhjendamine liitmise abil. Tehete omadused. Liitmise ja korrutamise põhiülesannete õppimine kindla meeldejätmise eesmärgil. Peast ja kirjaliku arvutamise algoritmid. Avaldis. Sulgude kasutamine avaldises. Tehete järjekord. Avaldise väärtus. Tutvumine murdudega 1/2, 1/3, 1/4 ja 1/5. Arvust osa ning osa järgi arvu leidmine. Täht arvu tähisena. Tähe arvväärtuse leidmine võrdustes. Suurused Suurus kui mõõtmise tulemus. Pikkuste mõõtmine. Pikkusühikud millimeeter, sentimeeter, detsimeeter, meeter, kilomeeter. Pikkusühikutevahelised seosed. Massi mõõtmine. Massiühikud gramm, kilogramm, tsentner, tonn. Massiühikutevahelised seosed. Mahumõõt liiter. Väärtuste mõõtmine. Kroon ja sent. Käibivad rahatähed ja mündid. Ajamõõdud sekund, minut, tund, ööpäev, nädal, kuu, aasta, sajand. Ajaühikutevahelised seosed. Aja arvutamine kella ja kalendri järgi. Temperatuuri mõõtmine: termomeeter, selle skaala. Nimega arvude liitmine ja lahutamine (peast ja kirjalikult). Ühe- ja kahetehteliste tekstülesannete koostamine, analüüsimine ja lahendamine. Geomeetrilised kujundid Punkt, sirge, sirglõik. Sirglõigu pikkus. Antud pikkusega sirglõigu joonestamine. Murdjoon, selle pikkus. Kolmnurk, nelinurk, nende tipud, küljed ja nurgad. Täisnurk, selle saamine paberilehe kokkuvoltimise teel. Ristkülik ja ruut. Võrdkülgne kolmnurk, selle ümbermõõdu arvutamine ning joonestamine sirkli ja joonlaua abil. Viisnurk. Kuusnurk. Ringjoon ja ring. Ringjoone joonestamine sirkliga. Tetraeeder (nelitahukas), risttahukas, kuup, kera, silinder, koonus, püramiid, prisma, nende vaatlemine ning leidmine ümbruses ja piltidelt. Kuubi ja tetraeedri mudeli valmistamine pinnalaotuse kokkukleepimise teel. Tasapinnalisi ja ruumilisi ülesandeid tükeldusvõrdsuse kohta. 1.2.2. Õpitulemused 3. klassi lõpetaja teab ° nelja aritmeetilise tehte komponentide ja resultaatide nimetusi; ° naturaalarvude järjestust 1-st 10 000-ni; ° naturaalarvude ehitust kümnendsüsteemis; ° õpitud mõõtühikuid ja nendevahelisi seoseid; ° kella ja kalendrit; ° lihtsamaid tasandilisi ja ruumilisi kujundeid (ring, kolmnurk, nelinurk, ruut, ristkülik, viisnurk, kuusnurk, kera, kuup, tetraeeder, silinder, koonus); oskab ° lugeda ja kirjutada naturaalarve 10 000-ni; ° määrata arvu asukohta naturaalarvude reas; ° võrrelda arve suuliselt ja kirjalikult; ° peast liita, lahutada, korrutada ja jagada 100 piires; ° kirjalikult liita ja lahutada neljakohalisi arve; ° kirjalikult korrutada ja jagada kahekohalise arvuga; ° liita ja lahutada ühenimelisi arve; ° määrata tehete järjekorda avaldistes; ° leida võrdustes tähe arvväärtus proovimise teel ning andmete ja otsitava vaheliste seoste kaudu; ° koostada ühetehtelisi tekstülesandeid; ° analüüsida ja lahendada ühe- ja kahetehtelisi tekstülesandeid; ° joonlauda või sirklit kasutades joonestada etteantud pikkusega sirglõiku, joonestada kolmnurka, nelinurka ja ringjoont; ° võrrelda sirglõike mõõtmise teel ja arvutada murdjoone pikkust. 1.3. Ainekava 4.–6. klassile 1.3.1. Õppesisu Arvutamine ja mõõtmine Naturaalarvud. Harilikud murrud. Kümnendmurrud. Arvu ruudu ja kuubi mõisted. Kindel arvutusoskus peast, kirjalikult ja taskuarvuti abil. Arvuteooria alged: jaguvustunnused, algarvud, kordarvud, suurim ühistegur, vähim ühiskordne. Protsentarvutus. Mõõtmine ja mõõtühikud (osaliselt esiõpetuse kordamine): pikkus, pindala, ruumala, aeg, kiirus, mass, nurk, rahalised väärtused. Pidev mitmekesise sisuga ülesannete lahendamine (ka õpilaste kogutud andmete järgi), milles kajastuvad mitmesugused majandus- ja rahandusküsimused: ost ja müük, laenamine, hoiused, intress, dividend. Geomeetriliste kujundite pindalade ja ruumalade arvutamine. Peamiselt ülesannete kaudu tutvuvad õpilased ka mõnede statistika ja tõenäosusteooria algetega: arvandmete kogumine ja süstematiseerimine sagedustabelis, kujutamine diagrammidel, aritmeetiline keskmine, mood, suhteline sagedus, juhuslikkus, tõenäosus. Probleemülesandeid. Negatiivsed arvud. Ristkoordinaadid tasandil. Lihtsamaid graafikuid. Geomeetria Tasandigeomeetria mõisted (osaliselt esiõpetuse kordamine): punkt, sirge, kiir, lõik; nurk, nurkade liigitamine; kahe sirge vastastikune asend tasandil; kõrvunurgad, tippnurgad, kolmnurk, kolmnurkade liigitamine, kolmnurga nurkade summa, kolmnurkade võrdsuse tunnused; ristkülik (ruut), ring, ringjoon; ristküliku, kolmnurga ja ringi pindala; ringjoone pikkus. Sirkli, joonlaua, nurklaua ja malli käsitsemine geomeetrilistes konstruktsioonides. Ruumilised kujundid: risttahukas (kuup), kolmnurkne püstprisma, nende kujundite ruumala. Rakendusliku sisuga geomeetriaülesannete lahendamine. Probleemülesandeid. Algebra Täht arvu tähisena. Muutuja. Valem. Aritmeetiliste tehete omaduste avaldamine tähelise sümboolika abil. Võrrandi mõiste. Lihtsamate võrrandite lahendamine tehte andmete ja tulemuse vaheliste seoste põhjal. Lihtsamate tähtavaldiste koostamine ning nende väärtuste arvutamine. Probleemülesandeid. Loogika Nii teoreetiliste palade õppimisel kui ülesannete lahendamisel tuleb järjekindlalt silmas pidada õpilaste mõtlemise arendamist. II kooliastmel iseloomus­tavad seda märksõnad mõiste, mõiste kirjeldamine (defineerimine); liigitamine, põhjenda­mine (vastuse leidmine küsimusele miks?, millest järeldub?); eriomadu­sed, üldomadused; mõni, kõik, ei ükski jm. 1.3.2. Õpitulemused 6. klassi lõpetaja ° tunneb kümnendsüsteemi, oskab naturaalarve ning kümnendmurde lugeda ja kirjutada; ° tunneb tehete järjekorda, oskab arvutada peast, kirjalikult ja taskuarvutil naturaalarvudega ja kümnendmurdudega ning rakendada neid arvutusoskusi tekstülesannete lahendamisel; ° oskab arvutada lihtsamate tähtavaldiste väärtusi; ° oskab arvutada lihtsamate harilike murdudega, teisendada kümnendmurde harilikeks murdudeks ja vastupidi; ° tunneb protsendi mõistet ning oskab seda kasutada protsentülesannete põhitüüpide lahendamisel; ° tunneb aritmeetiliste tehete andmete ja resultaadi vahelisi seoseid ning oskab neid kasutada lihtsamate võrrandite lahendamisel; ° tunneb ja oskab kasutada mõõtühikuid ning nendevahelisi seoseid (pikkus, pindala, ruumala, aeg, temperatuur, mass, nurk, kiirus, rahaline väärtus); ° tunneb ristkoordinaate tasandil, oskab määrata punkti asukohta koordinaattasandil; oskab tabeli andmete järgi lihtsamaid seoseid graafiliselt kujutada; oskab graafiku järgi seost kirjeldada (nt. aeg – temperatuur); ° oskab kolmnurki liigitada, tunneb kolmnurga nurkade omadust, kolmnurkade võrdsuse tunnuseid ning oskab neid teadmisi rakendada ülesannete lahendamisel; ° oskab arvutada ristküliku (ruudu), kolmnurga ja ringi pindala ning ringjoone pikkust ja risttahuka (kuubi) ruumala; ° oskab käsitseda sirklit, joonlauda, nurklauda ja malli lihtsamates geomeetrilistes konstruktsioonides: lõigu ja nurga poolitamine, antud sirgele ristsirge joonestamine, kolmnurga konstrueerimise põhijuhud; ° oskab koostada lihtsamaid sagedustabeleid, joonestada diagramme; oskab diagramme kirjeldada ja tõlgendada; määrata moodi ning arvutada aritmeetilist keskmist. 1.4. Ainekava 7.–9. klassile 1.4.1. Õppesisu Arvutamine Aritmeetilised tehted ratsionaalarvudega, astendamine täisarvulise astendajaga. Ruutjuur. Irratsionaalarvu mõiste. Ligikaudsed arvud. Arvu standardkuju. Statistilise kogumi karakteristikute arvutamine lihtsamatel juhtudel: keskmine, keskmine hälve, mood, mediaan. Sündmuse tõenäosuse mõiste, selle arvutamine lihtsamatel juhtudel. Geomeetriliste kujundite pindalade ja ruumalade arvutamine. Probleemülesandeid. Algebra ja funktsioonid Täis- ja murdavaldiste samasusteisendused. Lineaarvõrrand. Ruutvõrrand. Murdvõrrand. Kahe tundmatuga lineaarvõrrandisüsteemid ning lihtsamad ruutvõrrandisüsteemid. Võrrandite rakendamine ülesannete lahendamisel. Ühe tundmatuga lineaarvõrratus. Funktsioonid y = ax, y = a:x, y = ax + b, y = ax2 + bx + c, nende graafikud ja omadused. Geomeetria Tasandilised kujundid. Hulknurgad (kolmnurk, rööpkülik, trapets, korrapärane hulknurk). Ring ja ringjoon. Piirdenurk, Thalese teoreem. Kolmnurga ning korrapärase hulknurga sise- ja ümberringjooned. Sirgete paralleelsuse tunnused. Kolmnurga ja trapetsi kesklõik. Kolmnurga mediaanide omadus. Kolmnurkade sarnasuse tunnused. Sarnaste hulknurkade ümbermõõdud ja pindalad. Täisnurkse kolmnurga lahendamine. Pythagorase teoreem. Teravnurga trigonomeetrilised funktsioonid. Ruumilised kujundid. Rööptahukas, prisma, püramiid, silinder, koonus, kera. Nende kujundite pindalad ja ruumalad. Rakendusliku sisuga geomeetriaülesannete lahendamine. Probleemülesandeid. Loogika Deduktiivse teooria põhimõisted: definitsioon, algmõiste, aksioom, teoreem, eeldus, väide, pöördteoreem, järeldamine, tõestamine. Nende mõistete kasutamine teoreetiliste palade õppimisel ja ülesannete lahendamisel. 1.4.2. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja ° oskab arvutada ratsionaalarvudega peast, kirjalikult ja taskuarvutil ning oskab teisendada lihtsamaid ratsionaalavaldisi; ° oskab lahendada ja ülesande andmete järgi koostada lineaar- ja ruutvõrrandeid, lihtsamaid murdvõrrandeid ja kahe tundmatuga võrrandisüsteeme; ° oskab lahendada ühe tundmatuga lineaarvõrratusi; ° tunneb lihtsamaid funktsionaalseid seoseid (lineaarne, pöördvõrdeline, ruutfunktsioon), oskab joonestada nende graafikuid ning viimaste abil kirjeldada vastavate seoste omadusi; ° saab aru lihtsamatest tõenäosusliku iseloomuga sündmustest, oskab korrastada ja töödelda lihtsamaid statistilisi andmeid ning tõlgendada arvutatud karakteristikuid; ° tunneb õppekavakohaseid tasandilisi ja ruumilisi kujundeid, nendevahelisi seoseid ja omadusi, pindala (ruumala) arvutamise eeskirju ja oskab oma teadmisi rakendada ülesannete lahendamisel; ° oskab lihtsamatel juhtudel mõisteid defineerida ja liigitada, saab aru õppekavakohastest loogilistest arutlustest (tõestustest) ning mõistab nende vajadust, oskab lihtsamatel juhtudel teha antud eeldustest loogilisi järeldusi ning oma väiteid põhjendada; ° tunneb matemaatika keelt ja oskab seda vajaduste kohaselt kasutada. II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA Gümnaasiumis võib õpilane valida kahe erineva matemaatikakursuse vahel. Need on kitsas ja lai matemaatikakursus, mis erinevad oma mahult ja käsitluse sügavuselt. Kõigile kohustuslik on kitsas matemaatikakursus, mis koosneb 9-st 35-tunnisest ainekursusest. Kooli õppekava, aga ka iga õpilase õppekava koostamiseks on lisaks kahele põhivariandile palju erinevaid vahepealseid variante, mis saadakse mõnede laia matemaatikakursuse teemade lisamise teel kitsale matemaatikakursusele. Igal koolil on võimalik lülitada õppekavva veel matemaatika valikkursusi. 2.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi matemaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane ° mõistab matemaatika olemust ja otstarvet; ° arendab endas valmidust matemaatiliste meetodite kasutamiseks mitmesuguste ülesannete lahendamisel; ° arendab loogilist mõtlemist ja ruumikujutlust; ° õpib mõistma ja eristama funktsionaalseid ja stohhastilisi protsesse ning vastavaid seoseid; ° omandab täpse, lühida ja argumenteeritud väljendusoskuse koos matemaatiliste sümbolite kasutamisega; ° suudab adekvaatselt hinnata oma matemaatilisi võimeid ja saavutab kindluse nende rakendamisel; ° omandab ainekavaga määratud pädevuse; ° õpib tundma avastamis- ja loomisrõõmu. 2.2. I kursus. Reaalarvud, võrrandid ja võrratused 2.2.1. Õppesisu Arvuhulgad N, Z ja Q, nende omadused. Irratsionaalarvud ja reaalarvud. Arvtelje erinevad piirkonnad. Arvu absoluutväärtus. Ratsionaalavaldiste lihtsustamine. Astme mõiste üldistamine: täisarvulise ja ratsionaalarvulise astendajaga aste. Arvu standardkuju, absoluutne ja relatiivne viga. N-es juur. Tehted astmete ja juurtega. Irratsionaalsusest vabanemine. Lineaar-, ruut- ja murdvõrrandid ning võrratused. Kahe tundmatuga lineaarvõrrandite süsteem. Ühe tundmatuga lineaarvõrratuste süsteem. Tekstülesannete lahendamine. 2.2.2. Õpitulemused Õpilane teab ja tunneb ° ratsionaal-, irratsionaal- ja reaalarve; ° arvu astendamise ja juurimise tehteid; ° arvu absoluutväärtuse mõistet; ° mõisteid võrrand, võrdus, samasus ja võrratus; ° võrrandi ja võrratuse lahendite mõisteid; oskab ° leida ligikaudse arvu lähisväärtust ja hinnata selle absoluutset ja relatiivset viga; ° sooritada tehteid astmete ja juurtega ning lihtsustada lihtsamaid ratsionaal- ja irratsionaalavaldusi; ° lahendada ühe muutujaga lineaar-, ruut- ja murdvõrrandeid ning võrratusi; ° lahendada kahe tundmatuga lineaarvõrrandite süsteeme; ° lahendada ühe tundmatuga lineaarvõrratuste süsteeme. 2.3. II kursus. Trigonomeetria 2.3.1. Õppesisu Täisnurkse kolmnurga trigonomeetria. Nurga mõiste üldistamine, radiaan­mõõt. Ringjoone kaare pikkus, sektori pindala. Mis tahes nurga trigonomeetri­lised funktsioonid, nende väärtused mõnede nurkade korral. Trigonomeetrilised funktsioonid negatiivsest nurgast. Täiendusnurga trigono­meetrilised funkt­sioonid. Taandamisvalemid nurkade 180o ja 360o korral. Nurkade summa ja vahe trigonomeetrilised funktsioonid. Kahekordse nurga trigonomeetrilised funktsioonid. Kolmnurga pindala valemid. Siinus- ja koosinusteoreemid. Kolm­nurga lahendamine. 2.3.2. Õpitulemused Õpilane teab ja tunneb ° kraadi ja radiaanmõõtu; ° trigonomeetriliste funktsioonide definitsioone mis tahes nurga korral; ° trigonomeetrilisi põhiseoseid; ° trigonomeetria valemeid kahe nurga summa ja vahe ning kahekordse nurga kohta; oskab ° kasutada taandamisvalemeid; ° teisendada trigonomeetrilisi avaldisi, kasutades õpitud valemeid; ° lahendada kolmnurki; ° arvutada kolmnurga, rööpküliku ja hulknurga pindala; ° arvutada ringjoone kaare pikkust ja sektori pindala. 2.4. III kursus. Vektor tasandil. Joone võrrandid 2.4.1. Õppesisu Vektori mõiste. Vektorite summa, vahe ja korrutis arvuga geomeetriliselt. Kahe vektori skalaarkorrutis. Punkti ristkoordinaadid tasandil. Lõigu projektsioonid koordinaattelgedel. Ristuvad ühikvektorid. Vektori koordinaadid. Tehted vektoritega koordinaatkujul. Joone võrrandi mõiste. Sirge võrrandi erikujud. Kahe sirge vastastikused asendid tasandil. Sirgete vaheline nurk. Ringjoone võrrand. Parabooli võrrand. Joonte lõikumisülesanne. 2.4.2. Õpitulemused Õpilane teab ja tunneb ° vektori mõistet ja tehteid vektoritega; ° punkti ja vektori koordinaate; ° joone võrrandi mõistet; ° sirge, ringjoone ja parabooli definitsioone ja võrrandeid; ° sirgete vastastikuseid asendeid tasandil; oskab ° sooritada tehteid vektoritega nii geomeetriliselt kui ka koordinaatkujul; ° kasutada koordinaatide meetodit ülesannete lahendamisel; ° koostada sirge, ringjoone ja parabooli võrrandeid ja skitseerida neid jooni võrrandi järgi; ° leida kahe joone lõikepunkte. 2.5. IV kursus. Jada. Funktsioonid 2.5.1. Õppesisu Arvjada mõiste, jada üldliige. Aritmeetiline jada. Geomeetriline jada. Hääbuv geomeetriline jada. Vastavad üldliikme ja summa valemid. Arvjada piirväärtus. Ringjoone pikkus ja ringi pindala piirväärtusena. Võrdeline ja pöördvõrdeline seos. Lineaar- ja ruutfunktsioon. Funktsiooni mõiste ja üldtähis. Funktsiooni esitusviisid. Naturaalarvulise astendajaga astmefunktsioonid. Paaris- ja paaritu funktsioon. Negatiivse astendajaga astmefunktsioonid. Pöördfunktsioon. Funktsioonid Y = X ja Y = X. Funktsiooni nullkohad, positiivsus- ja negatiivsuspiirkonnad. Funktsiooni kasvamine ja kahanemine. Funktsiooni ekstreemumid. 2.5.2. Õpitulemused Õpilane teab ja tunneb ° jada, aritmeetilise ja geomeetrilise jada mõisteid, nende üldliikme ja n esimese liikme summa valemeid; ° hääbuva geomeetrilise jada summa valemit; ° jada piirväärtuse tähist; ° funktsiooni üldtähist ja funktsiooni käigu uurimisega seonduvaid mõisteid; ° paaris- ja paaritu funktsiooni mõisteid; ° ainekavaga fikseeritud funktsioone ja nende omadusi; oskab ° kasutada aritmeetilist ja geomeetrilist jada ülesannete lahendamisel; ° kirjeldada suvalise funktsiooni graafikut, kasutades selleks õpitud mõisteid; ° skitseerida ainekavaga fikseeritud funktsioonide graafikuid ja kirjeldada neid. 2.6. V kursus. Funktsioonid II 2.6.1. Õppesisu Eksponentsiaalne kasvamine ja kahanemine. Eksponentfunktsioon. Arvu logaritm. Avaldiste logaritmimine ja potentseerimine. Logaritmfunktsioon. Logaritm- ja eksponentvõrrandid. Siinus-, koosinus- ja tangensfunktsioon. Perioodilised funktsioonid. Mõisted arcsin m, arccos m ja arctan m. Trigonomeetrilised põhivõrrandid. 2.6.2. Õpitulemused Õpilane teab ja tunneb ° eksponentsiaalset kasvamist; ° arvu logaritmi ning selle omadusi; ° perioodilise funktsiooni mõistet; ° ainekavaga fikseeritud funktsioone, nende graafikuid ja peamisi omadusi; oskab ° skitseerida ainekavaga fikseeritud funktsioonide graafikuid ja kirjeldada neid, kasutades funktsiooni käitumise uurimisega seonduvaid mõisteid; ° logaritmida ja potentseerida avaldisi; ° lahendada lihtsamaid eksponent-, logaritm- ja trigonomeetrilisi võrrandeid. 2.7. VI kursus. Funktsiooni piirväärtus ja tuletis 2.7.1. Õppesisu Funktsiooni piirväärtus ja pidevus. Funktsiooni piirväärtuse arvutamine. Hetkkiirus. Funktsiooni tuletis. Astmefunktsiooni tuletis. Elementaarfunktsioonide tuletiste tabel. Funktsioonide summa, vahe, korrutise ja jagatise tuletised. Tuletise leidmine. Joone puutuja tõus, puutuja võrrand. Funktsiooni kasvamine ja kahanemine. Funktsiooni ekstreemumid, ekstreemumülesanded. Funktsiooni uurimise ülesande lihtsamad juhud. 2.7.2. Õpitulemused Õpilane teab ja tunneb ° funktsiooni piirväärtuse ja tuletise mõisteid ning tuletise geomeetrilist ja füüsikalist tähendust; ° funktsiooni graafiku puutuja mõistet; ° funktsiooni kasvamise ja kahanemise tunnuseid; ° funktsiooni ekstreemumi mõistet; oskab ° leida põhiliste elementaarfunktsioonide tuletisi; ° leida funktsioonide kasvamis- ja kahanemisvahemikke; ° lahendada lihtsamaid ekstreemumülesandeid; ° arvutada funktsiooni piirväärtust lihtsamatel juhtudel; ° uurida lihtsamaid funktsioone ja skitseerida nende graafikuid. 2.8. VII kursus. Tõenäosusteooria ja statistika 2.8.1. Õppesisu Sündmuste liigid. Suhteline sagedus, statistiline tõenäosus. Klassikaline tõenäosus. Permutatsioonid, kombinatsioonid ja nende omadused. Üksteist välistavad sündmused, tõenäosuste liitmisvalem. Sõltumatud sündmused, tõenäosuste korrutamisvalem. Tinglik tõenäosus. Geomeetriline tõenäosus. Bernoulli valem. Binoomjaotus. Juhuslik suurus. Juhusliku suuruse jaotusseadus, jaotuspolügoon, jaotusfunktsioon ja arvkarakteristikud (keskväärtus, mood, mediaan, standardhälve). Üldkogum ja valim. Andmete sihipärane kogumine. Statistilise andmestiku analüüsimine ühe tunnuse järgi. Normaaljaotus. Praktilised andmetöötlusülesanded. 2.8.2. Õpitulemused Õpilane teab ja tunneb ° juhusliku, kindla ja võimatu sündmuse mõisteid; ° sündmuse tõenäosuse ja sageduse mõisteid ja nende vahekorda; ° geomeetrilise tõenäosuse mõistet; ° permutatsioone ja kombinatsioone ning vastavaid valemeid; ° Pascali kolmnurka ja Bernoulli valemit; ° diskreetse juhusliku suuruse jaotust, selle keskväärtust ja standardhälvet; ° normaaljaotust ja selle rolli loodust ning ühiskonda kirjeldavates protsessides; ° statistiliste andmete kogumise ja esmase töötlemise võtteid; oskab ° arvutada sündmuse tõenäosust; ° kasutada tõenäosuse liitmis- ja korrutamisvalemeid; ° koostada statistilise rea histogrammi ning kirjeldada statistilist rida, kasutades mõisteid mood, mediaan, keskväärtus ja standardhälve; ° korrastada statistilist rida; ° arvutada statistilise rea keskväärtust ja standardhälvet; ° kasutada Bernoulli valemit; ° kasutada kombinatoorika valemeid lihtsamate ülesannete lahendamisel. 2.9. VIII kursus. Stereomeetria. Vektor ruumis 2.9.1. Õppesisu Ristkoordinaadid ruumis. Punkti koordinaadid. Kahe punkti vaheline kaugus. Sirgete vastastikused asendid ruumis. Sirgete vaheline nurk. Sirge ja tasandi vastastikused asendid ruumis. Sirge ja tasandi vaheline nurk. Kolme ristsirge teoreem. Kahe tasandi vastastikused asendid ruumis. Kahetahuline nurk. Paralleelprojektsioon, ristprojektsioon ja kaldprojektsioon. Lõigu pikkus ja kolmnurga pindala ristprojektsioonil. Hulktahukate liike. Korrapärased hulktahukad. Prisma ja püramiid, nende täispindala ja ruumala. Silinder, koonus ja kera, nende täispindala ja ruumala. Ülesanded hulktahukate ja pöördkehade kohta. 2.9.2. Õpitulemused Õpilane teab ja tunneb ° punkti koordinaate ruumis; ° sirgete ja tasandite vastastikuseid asendeid; ° kahetahulise nurga, kahe sirge ning sirge ja tasandi vahelise nurga mõisteid; ° erinevate tahk- ja pöördkehade liike, nende täispindala ja ruumala arvutamise valemeid; oskab ° arvutada kahe punkti vahelist kaugust; ° arvutada kahe sirge, sirge ja tasandi ning kahe tasandi vahelist nurka; ° arvutada ainekavas nõutud kehade pindala ja ruumala; ° rakendada trigonomeetria valemeid stereomeetria ülesannete lahendamisel; ° kujutada ruumilisi kehi ja nende lõikeid. 2.10. IX kursus. Integraal 2.10.1. Õppesisu Algfunktsioon, määramata integraal. Põhiintegraalide tabel. Integreerimisreeglid. Kõvertrapetsi pindala. Määratud integraal. Määratud integraali kasutamine pindala leidmisel. 2.10.2. Õpitulemused Õpilane teab ja tunneb ° määramata ja määratud integraali mõistet; ° integraali rakendusi geomeetrias; oskab ° leida lihtsamaid määramata ja määratud integraale; ° arvutada kõvertrapetsi pindala. 2.11. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja ° oskab arvutada peast, kirjalikult või arvutusvahendite abil ja oskab kriitiliselt hinnata arvutustulemusi; ° oskab teisendada algebralisi avaldisi; ° oskab lahendada ainekavaga fikseeritud võrrandeid ja võrrandisüsteeme ning võrratusi ja võrratussüsteeme; ° oskab kasutada põhilisi mõõtühikuid ja seoseid nende vahel; ° oskab praktikas kasutada planimeetria ja stereomeetria põhiseoseid; ° oskab teha probleemi sisule vastavaid jooniseid; ° tunneb ainekavaga fikseeritud ruumilisi kehi, oskab neid joonisel kujutada ning arvutada nende pindala ja ruumala; ° tunneb ainekavaga fikseeritud trigonomeetrilisi seoseid ja oskab neid rakendada; ° saab aru ainekavaga fikseeritud funktsionaalsetest seostest ja oskab neid kasutada; ° tunneb ainekavaga fikseeritud funktsioonide graafikuid; ° oskab kirjeldada graafikuga esitatud funktsiooni omadusi; ° saab aru matemaatilise statistika ja tõenäosusteooria põhimõistetest; ° oskab tõenäosusteoorias ja matemaatilises statistikas õpitut rakendada; ° oskab koostada tabeleid, diagramme ja neid analüüsida; ° oskab kasutada arvutusvahendeid, käsiraamatuid, tabeleid; ° oskab esemeid, nähtusi klassifitseerida ühe või mitme tunnuse põhjal; ° saab aru defineerimise vajalikkusest ja oskab ainekavaga fikseeritud mõisteid defineerida; ° oskab liikuda mõttekäikudes üldiselt üksikule ja vastupidi; ° saab aru väidete tõestamise vajalikkusest ja oskab lihtsamaid nendest tõestada; ° oskab esitada matemaatiliste sümbolite keeles väljendatud teksti tavakeeles; ° oskab matemaatiliselt kirjeldada lihtsamaid probleeme ning neid lahendada; ° oskab prognoosida ja analüüsida lahendustulemusi; ° oskab kasutada matemaatilisi teadmisi teistes õppeainetes ja igapäevaelus; ° mõistab matemaatikat kui inimkultuuri osa ja saab aru matemaatika rollist tsivilisatsiooni arengus. Lisa 4 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde LOODUSAINED Loodusainete – loodusõpetuse, geograafia, bioloogia, keemia, füüsika – koht üldhariduskooli õppekavas on määratud loodusteaduste osaga kultuuri ja ühiskonna arengus ning loodusteadusliku üldhariduse tähtsustumisega tänapäeval. Loodusained avavad õpilastele tee looduse ja loodusteaduste juurde, annavad teavet looduse erinevatest valdkondadest ning inimesest kui looduse osast, varustavad teadmiste iseseisvaks omandamiseks ja kasutamiseks vajalike vahenditega (mõistestiku, meetodite, tööviisidega), kujundavad väärtushinnanguid ja käitumisnorme loodusega suhtlemisel. Loodusainete õpetamisega üldhariduskoolis taotletakse, et õpilastel kujuneks kaasaegne loodusteaduslik maailmapilt, loodusalane pädevus ning säästlik ja vastutustundlik suhtumine loodusesse. Seoses ainespetsiifiliste taotluste ja õpilaste üldise vaimse arendamise vajadusega on loodusainete õpetamise ülesanneteks üldhariduskoolis: ° äratada ja säilitada huvi looduse tundmaõppimise vastu, teadvustada loodusteadusliku üldhariduse tähtsust; ° kujundada loodusalaseid põhiteadmisi (teaduse keel, olulisemad seaduspärasused, printsiibid, ideed, teooriad) ja nende kasutamise oskust; ° avada loodusteaduste, tehnika ja ühiskonna vastastikmõju ning loodusteaduste osa tänapäeva globaalprobleemide lahendamisel; ° kujundada loodusteaduste uurimismeetodite, mõtlemis- ja tööviiside kasutamise oskust; ° võimaldada kogemusi ülesannete ja probleemide (sh. ainepiire ületavate) lahendamiseks; ° arendada kommunikatiivseid oskusi, kujundada õpioskusi. Erinevates loodusainetes õpitu peab õpilaste teadvuses integreeruma terviklikuks ettekujutuseks loodusest ja selle arenemisest. Loodusainete integratsiooni tagavad ennekõike ühised sisu elemendid (mõisted, seadused, teooriad, ideed, probleemid), mille omandamisel on igal ainel oma osa. Aineõpetaja jaoks on oluline teada, millised on need ühised elemendid ja kuidas need õppekavas klassist klassi arenevad. Loodusaineid ühendavad elemendid (ideed, teemad) on: energia, mitmekesisus, evolutsioon, süsteemid ja interaktsioonid jt. Loodusaineid ühendava läbiva teemana on õppekavasse lülitatud keskkonnaõpetus. Üks olulisemaid loodusainete integratsiooni liine on teadusliku mõtlemise protsesside keerukamaks muutumine. Tänapäev nõuab igalt inimeselt vastutustundlikku suhtumist loodusesse ja läbimõeldud tegevust, mis tugineb teadmistele loodusest ja ühiskonnast. See eeldab sotsiaalsete probleemide (loodusressursside ratsionaalne kasutamine jt.) lülitamist loodusainete sisusse. Loodus- ja sotsiaalainete integratsioon muudab loodusainete sisu humaansemaks, sest enam tähtsustub inimene, tema tegevus ja selle tagajärjed. See annab loodusharidusele õppija silmis suurema tähenduse. Eriline koht üldhariduskooli õppekavas on 1.–7. klassi loodusõpetusel. Loodusõpetus on integratiivne õppeaine, mis valmistab õpilasi ette erinevate loodusainete omandamiseks. Loodusõpetuse õpetamise tase määrab suurel määral kogu edasise loodushariduse kvaliteedi. Loodusainete õpetamise eesmärkide saavutamine eeldab õpilaste aktiivset tunnetustegevust. Määrav osa on seejuures õpitavate objektide, nähtuste ja protsesside ning seaduspärasuste vahetul tundmaõppimisel. Õpilaste avar vahetu kogemus teeb tulemuslikuks ka sellele tugineva looduse vahendatud tunnetamise. Loodusobjektide, -nähtuste ja -protsesside vahetu tunnetamine on eriti oluline loodusainete õppimisel põhikoolis. Loodusainete õppimisel põhikoolis tutvutakse loodusteaduslike uurimismeetodite, mõtlemis- ja tööviisidega. Põhirõhk on empiiriliste uurimismeetodite omandamisel ja mõtlemise elementaarsete protsesside arendamisel. See võimaldab põhikooli lõpuklassides ja gümnaasiumis läbi viia rohkem uurimuslikke ning praktilisi töid, suurendada õpilaste iseseisvust nende tegemisel. Õpilaste tunnetusliku aktiivsuse tõstmise tõhusaks vahendiks on probleemolukordade loomine ja probleemide lahendamine. Loodusained pakuvad probleem- ja projektõppe kasutamiseks rohkesti võimalusi, kuid seda piirab oluliselt õppeaeg. Suurema osa teadmistest ja oskustest omandavad õpilased siiski traditsiooniliste meetoditega. Ka valmisteadmiste omandamise oskus on vajalik, eriti pärast üldhariduskooli lõpetamist. Heade õpitulemuste saavutamine eeldab traditsiooniliste, probleem- ning projektõppe meetodite oskuslikku seostamist. Tunnetustegevuse aktiviseerimiseks on vaja tunda õpilaste individuaalseid iseärasusi, nende eelteadmisi õpitavatest objektidest ja nähtustest ning õpistiili, et valida sobivamaid õppemeetodeid ja -vorme. Ka loodusainete õpetamisel tuleb luua tingimused õpilase individuaalsuse avaldumiseks ja arenemiseks. LOODUSÕPETUS I. PÕHIKOOLI AINEKAVA 1.1. Õpetuse eesmärgid Loodusõpetuse õpetamisega taotletakse, et õpilane ° oskab looduses käituda, huvitub loodusest ja looduse uurimisest; ° mõistab elus- ja eluta looduse seoseid; ° mõistab looduses toimuvaid ajalisi muutusi; ° omandab teadmisi looduslikest objektidest ja nähtustest, õpib neid kirjeldama, kasutades teatud oskussõnu; ° omandab teadmisi aine organiseerituse erinevatest tasemetest; ° omandab teadmisi energia saamisest, muundumisest ja kasutamisest; ° saab ettekujutuse erinevatest looduslikest süsteemidest, nende struktuurist ja vastastikmõjudest; ° õpib tundma levinumaid Eesti elukooslusi ja bioloogilisi liike; ° tunneb Eesti põhilisi pinnavorme ja nende tekkimist; ° omandab ettekujutuse Eesti haldusjaotusest; ° teab Eesti loodusvarasid, nende paiknemist ja kasutamist; ° tunneb loodus- ja keskkonnakaitse põhiprintsiipe ja rakendust; ° õpib kasutama lihtsamaid loodusteaduse uurimismeetodeid (vaatlus, mõõtmine, katsed oma hüpoteeside kontrollimiseks); ° mõistab mudelite tähtsust looduse tundmaõppimisel ning õpib neid kasutama; ° õpib kasutama lihtsamaid mõõteriistu ja katsevahendeid; ° õpib läbi viima katseid, ohustamata ennast ja teisi. 1.2. Ainekava 1.–3. klassile 1.2.1. Õppesisu Avastamine Ümbritseva maailma tundmaõppimine. Inimese meeled. Asjad Kehade omadusi. Rühmitamine. Aeg ja aja mõõtmine Aastaajad. Öö ja päev. Kell. Tund, ööpäev, nädal, aasta. Elus ja eluta Ümbruskonna jaotamine elusaks ja elutuks. Elusolendite rühmitamine kergesti märgatavate tunnuste alusel. Ained Aine omadused. Aine olekud. Soojusallikad Soojendamine ja jahutamine, selle vajalikkus. Soojusallikad. Ohutusnõuded. Valgusallikad Valguse peegeldumine. Läbipaistvad ja läbipaistmatud kehad. Vari. Töökoha valgustus. Päike – meie peamine valgus- ja soojusallikas. Maa Gloobus – Maa mudel. Maa pöörlemine. Öö ja päeva vaheldumine. Päikese näiva teekonna muutumine ühe päeva ja aasta jooksul. Loomad Mitmekesisus. Sesoonsus. Loomade eluavaldused ja eluviisid. Taimed Mitmekesisus. Taimede paljunemine ja kasvatamine. Sesoonsus. Maismaataimed Mitmekesisus. Välisehitus. Taimede toitumine ja kasvamine. Maismaaloomad Mitmekesisus. Välisehitus. Elupaigad maismaal. Toitumine ja kasvamine. Toit ja selle hankimine. Veetaimed ja -loomad Mitmekesisus. Erinevused maismaaorganismidest. Ürgaegsed taimed ja loomad Ürgaegse looduse erinevus tänapäevasest. Ürgaja taimed ja loomad. Loomade ja taimede väljasuremine. Inimene Ehitus, talitlus, eluviis. Tervis. Soojusenergia Soojusenergia saamise viisid. Põlemine. Tule ohtlikkus. Soojusülekanne. Termomeeter. Õhk Õhk kui gaaside segu. Veeaur õhus. Õhu liikumine. Saastunud õhu ohtlikkus. Vesi Ainete segunemine ja lahustumine. Merevesi. Vee puhastamine. Vee olekute muutumine. Vee ringkäik looduses. Ilm Päike soojusallikana. Soe ja külm ilm. Ilmastikunähtused. Organismide nõuded elupaikadele Elukeskkonnad. Elupaigad. Organismide nõuded elukeskkonnale. Eluta ja eluslooduse seosed. Toataimed ja koduloomad. Elusorganismide rühmad Taimed, loomad, seened, mikroobid. Nende põhilised erinevused ja omavahelised suhted. Kooslus Organismide kooselu. Liik. Toiduahel. Toiduvõrgustik. Toitumine ja tervishoid Inimese toiduvajadus. Toidu päritolu ja koostis. Tervislik toitumine. Liikumine ja jõud Liikumine. Kiirus. Liikumine ja kiirus looduses. Jõud. Mass. Kaalud. Elektrinähtused Elektrivool. Vooluring. Elektrijuhid ja mittejuhid. Lahused kui elektrijuhid. Ohutusnõuded. Magnetnähtused Magnetid. Magneti poolused. Maa kui magnet. Maa magnetpoolused. Kompass. Maa Maa kerakujulisus. Maa pöörlemine. Maa geograafilised poolused. Gloobus kui maa mudel. Mudeli mõiste. Tingmärk. Modelleerimine. Põhiilmakaared. Plaan. Eesti kaart. 1.2.2. Õpitulemused 3. klassi lõpetaja ° eristab elusat ja elutut; ° märkab ja oskab nimetada loodusobjekte; ° tunneb õpitud bioloogilisi liike; ° teab õpitud bioloogiliste liikide eluavaldusi, eluviise ja elupaiku; ° oskab rühmitada ja kirjeldada loodusobjekte ja -nähtusi; ° märkab ja oskab kirjeldada muutusi looduses; ° seostab aega muutustega looduses; ° oskab teha lihtsamaid loodusvaatlusi ja katseid; ° oskab käsitseda tavalisemaid elektrilisi riistu ennast ja teisi ohustamata; ° oskab kasutada mudeleid, sh. plaani ja kaarti; ° teab lihtsamaid, otseselt tajutavaid seoseid looduses; ° teab, et inimene muudab oma tegevusega loodust ning peab seejuures olema vastutustundlik; ° kasutab kõnes õpitud abstraktseid mõisteid. 1.3. Ainekava 4.–6. klassile 1.3.1. Õppesisu Maailmaruum Tähistaevas. Päike, tähed. Tähtkujud. Päikesesüsteem Päikesesüsteem, selle ehitus, planeedid ja kaaslased. Kuu. Kuu faasid. Aasta. Planeetide tiirlemine ja pöörlemine. Ööpäev. Päike – Maa energiaallikas Päikesekiirgus. Päikeseenergia peegeldumine ja neeldumine. Päikesekiirguse soojuslik toime. Gravitatsioon Raskusjõud. Raskusjõu mõõtmine. Kosmoselennud. Tehiskaaslane. Maa kuju ja ehitus Maa kerakujulisus. Maakoor, vahevöö, tuum. Maasisene soojus. Vulkaanid. Kuumaveeallikad. Kivimid. Atmosfäär Õhk. Õhu omadused. Õhurõhk. Õhu liikumine, tuul. Atmosfäär – Maa kaitsekiht. Vesi Maal Maailmameri ja selle osad. Siseveed: järved, sood ja jõed. Põhjavesi. Allikad. Liustikud. Vee soojenemine ja liikumine. Hoovused. Elu Maal Eluks vajalikud tingimused. Elu jaotumine Maal. Maa areng Ürgsed taimed ja loomad. Fossiilsed kütused: turvas, nafta, gaas, kivisüsi, põlevkivi. Organismide ehitus Rakk. Organid ja organsüsteemid. Organismi terviklikkus. Organismide mitmekesisus Ainu- ja hulkraksed organismid. Organismide rühmitamine. Loomad, taimed ja seened. Bakterid. Organismide kasutamine inimese poolt. Organismide eluvajadused Toit ja toitained. Hingamine. Käärimine. Organismide seotus päikeseenergiaga. Loomade eluviisid Loomade meeled ja meeleorganid. Infovahetus. Loomade käitumine. Inimene looduse osana Inimese ehitus. Inimese võrdlus teiste loomadega. Inimesele bioloogiliselt lähedased liigid. Inimese põlvnemine. Vesi Vee omadused. Märgamine ja mittemärgamine. Kapillaarsus. Vee soojenemine ja jahtumine. Vee omaduste tähtsus organismide jaoks. Vee olekud Tahkumine. Sulamine. Aurumine. Kondenseerumine. Keemine. Keemistemperatuur. Soojusenergia eraldumine ja neeldumine vee olekute muutumisel. Lahused Ainete lahustumine vees. Lahustuvad ja lahustumatud ained. Tahkete ainete osakesed vees. Gaaside lahustuvus vees. Looduslik vesi. Joogivesi. Mineraalvesi. Saastunud vee ohtlikkus. Vee puhastamine. Vesi organismide elus Vesi elukeskkonnana. Taimede ja loomade kohastumine eluks vees. Süvaveeloomad. Veeorganismide elu suvel ja talvel. Vee ringkäik looduses Vee aurumine veekogudelt ja taimedelt. Veeauru liikumine õhuvooludega ja pilvede teke. Sademed. Vee liikumine mullas. Energia ülekanne veeringes. Vee osatähtsus ilmastiku kujunemisel. Õhu omadused ja koostis Õhk kui gaaside segu. Õhu soojusjuhtivus. Õhu soojuspaisumine. Tuul. Soojusenergia ülekandumine. Õhu omaduste tähtsus organismide jaoks. Kahjulikud lisandid õhus. Hapniku tähtsus looduslikes protsessides. Põlemine ja loodushoid. Organismide elu õhus Õhk elukeskkonnana. Organismide levik õhu kaudu. Lendamiskohastumised. Mulla koostis Liiv, savi, huumus. Mulla poorsus. Vee liikumine mullas. Muld elukeskkonnana Mullaorganismid. Mulla osa taimede elus. Mulla soojenemise ja jahtumise mõju organismidele. Organismide elu suvel ja talvel. Inimtegevuse mõju mullale Maaharimine. Taimekasvatus. Väetised. Mulla reostumise ja hävimise ohtlikkus. Mulla kaitse. Inimene keskkonna muutjana Looduskeskkonna muutumine inimtegevuse tulemusena. Tehiskeskkonna kujunemine ja arenemine. Tehiskeskkonna mõju looduslikele protsessidele. Tehiskeskkond loodusliku keskkonna säästja ja kaitsjana. Tehiskeskkond ja energia Tehiskeskkonna loomiseks vajalikke energiaallikaid. Päikeseenergia (tuule, vee, kütuste energia). Taastuvad ja taastumatud energiaressursid. Eesti asukoht kaardil ja gloobusel Naabrid. Eesti kaart. Linnad ja maakonnad. Pinnavormid Küngas, nõgu, org. Absoluutne ja suhteline kõrgus. Kõrgustikud. Madalikud. Pinnavormide tekitajad Eestis. Eesti ilmastik Eesti ilmastikku mõjutavad tegurid. Ookeani ja mere mõju, selle ulatus. Eesti aastaaegade iseloomustus. Eesti veed Jõed, järved. Nomenklatuur. Asulad ja asulatüübid Linna ja maa-asulate erinevus. Põhilised teed maal, merel ja õhus. Linn kui akumuleeriv ökosüsteem. Loodus- ja tehiskeskkonna vahekord. Keskkonnategurid asulas. Küla, aedlinna, uusrajoonide, linnakeskuse ja tööstusrajoonide võrdlus. Keskkond ja tervis. Aed Viljapuu- ja juurviljaaed, iluaed, park. Vajadus ja ajalooline aspekt. Loodus- ja tehiskeskkonna vahekord. Aiataimed. Aianduse põhiprintsiipe. Põld Põllustatud alad. Põldude tekkelugu. Eesti mullad, nende sõltuvus aluspõhja kivimist. Mulla kihid. Aineringe koosluses. Energiaringe koosluses, selle tüüpe. Keemilise tõrje mõju loodusele. Mahepõllundus. Niit Looduslikud ja inimtekkelised niidud. Levinumad niidutüübid. Elutingimused ja organismidevahelised suhted niidul. Tavalisemad taimed ja loomad. Toiduahelad, toiduvõrgustik. Eesti ilmekamaid puisniite. Kaitse. Järv Elutingimused järves. Vee liikumine aastaringselt, sellest tulenevad nähtused. Planktoni ja teiste vetikate osa elukoosluste kujunemisel vees. Toiduahelad, toiduvõrgustik. Eesti järved, nende teke ja areng. Jõgi Eesti jõed, nende toitumine. Jõe lang, voolukiirus, kärestik, juga, suue. Vesikonnad. Jõgede osa looduses. Elutingimused jões. Tavalisemad liigid. Märgalad jõesuudmetes. Meri, saared ja rannik Maakerge Eesti rannikul. Laidude ja saarte tekkimine. Rannikut kujundavad tegurid. Ranniku pinnavormid. Läänemere tähtsamad lahed ja väinad. Suuremad saared ja laiud. Tuntumad karid. Meri, saared ja rannik kui elukeskkond Elustik. Organismide omavahelised suhted meres ja kaldaaladel. Toiduahelad. Mageveekogude ja Läänemere tähtsus, kasutamine ja kaitse Meresõit. Meremärgid ja majakad. Sadamad. Kalapüük. Saastamine. Mõistlik kasutus. Kaitsealad. Sood Elutingimused soos. Madalsoo, siirdesoo, raba. Levik ja teke. Loodusvarad soos. Elustik. Organismidevahelised suhted soos. Soode kaitse. Kaitsealad Eestis. Mets Metsatüübid, nende bioloogiline ja majanduslik iseloomustus. Inimmõju metsale. Metsade tähtsus, mõju veeringele. Kaitse. Looduskaitse Eestis Põhiprintsiibid ja rakendus. Indiviidi osa looduskaitses. Loodusvarad, nende tähtsus inimese majandustegevuses Eesti loodusvarad: maa, kliima, mullad, metsad, taimed ja loomad, veed, maavarad. Säästlik areng. 1.3.2. Õpitulemused 6. klassi lõpetaja ° omab lihtsustatud tõest ettekujutust Päikesesüsteemist; ° teab Päikese tähtsust loodusele; ° teab Maa üldist ehitust; ° teab eluks vajalikke tingimusi; ° teab üldjoontes organismide ehitust ja talitlust; ° omab üldist ettekujutust aine ehitusest; ° teab aine üldisi omadusi; ° teab energia liike, levimist ja muundumist; ° teab veeringet ja vee tähtsust looduses; ° oskab teha lihtsamaid vaatlusi ja katseid; ° oskab teha järeldusi vaatlustulemuste alusel; ° oskab seletada loodusnähtusi lihtsamate mudelite abil; ° eristab erinevaid elukeskkondi ja seostab neid organismide nõuetega; ° toob näiteid inimtegevuse mõjust keskkonnale; ° teab peamisi Eesti elukooslusi; ° oskab nimetada erinevatele kooslustele iseloomulikke liike ja teab nendevahelisi seoseid; ° teab Eesti asukohta kaardil, põhilisi pinnavorme, veekogusid ja suuremaid asulaid; ° teab tähtsamaid Eesti loodusvarasid ja kasutamisvõimalusi; ° teab loodus- ja keskkonnakaitse põhimõtteid; ° teab nimetada looduskaitse objekte ja kaitsealasid. 1.4. Ainekava 7. klassile 1.4.1. Õppesisu Mõõtmine Füüsikaline suurus. Mõõtmine. Mõõteriista skaala. Pikkuse, pindala, ruumala, massi, temperatuuri, aja (perioodi) mõõtmine. Aine Aineosakesed: molekul ja aatom, nende mudelid. Aine olekud. Keemiline element. Lihtaine. Liitaine. Keemiline reaktsioon. Ainehulk. Tihedus. Ainete segud Puhas aine. Segu. Lahus. Ainete puhastamine. Mürgised ja kahjulikud ained. Loodushoid. Liikumine Mehaaniline liikumine. Trajektoor. Kiirus. Keskmine kiirus. Aineosakeste liikumine. Soojuspaisumine. Vastastikmõjud Füüsikalisi vastastikmõjusid. Jõud. Raskusjõud. Elastsusjõud. Hõõrdejõud. Dünamomeeter. Jõu mõõtmine. Kehade liikumine ja jõud Kiiruse muutumine. Elastne põrge. Aineosakeste põrked. Gaasi rõhk. Atmosfäär, õhurõhk. Rõhuühik 1 mmHg. Elektriline vastastikmõju Elektrilaeng. Kahte liiki laengud. Elementaarlaeng. Elektron. Planetaarne aatomimudel. Ioon. Aatomituuma ehitus. Aine ehitus Gaasi, vedeliku, tahkise (kristalli) mudelid. Keemiline side. Ainete muundumine. Elektrivool Elektrijuhid ja mittejuhid. Laengukandjad. Elektrivool. Vooluallikad. Vooluring. Elektriohutustehnika. Mehaaniline töö ja energia Mehaaniline töö. Mehaaniline energia. Kineetiline ja potentsiaalne energia. Siseenergia Aineosakeste kineetiline ja potentsiaalne energia. Temperatuur. Keemilise sideme energia. Tuumaenergia. Energia ülekanne ja muundumine Energia jäävuse seadus. Mehaanilise energia muundumine siseenergiaks. Soojusülekande liigid. Aine soojenemine. Soojushulk. Sulamine, tahkumine ning kristallumine, sulamissoojus. Eksotermiline reaktsioon. Kütuse kütteväärtus. Säästlikkus energia tarbimisel. 1.4.2. Õpitulemused 7. klassi lõpetaja ° teab aine ehituse mudeleid; ° oskab kasutada õpitud mõisteid aine ehitusega seotud nähtuste kirjeldamiseks ja seletamiseks nii tuntud kui uues olukorras; ° teab loodus- ja keskkonnakaitse põhimõtteid; ° oskab käsitseda aineid ja laboriseadmeid, asetamata ohtu ennast ja teisi; ° oskab juhendi järgi katset korraldada, viia läbi mõõtmisi; ° oskab katset kirjeldada ja järeldusi teha; ° oskab lahendada ühevalemilisi arvutusülesandeid; ° oskab leida infot õpikust ja käsiraamatust. Lisa 5 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde GEOGRAAFIA I. PÕHIKOOLI AINEKAVA 1.1. Õpetuse eesmärgid Põhikooli geograafiaõpetusega taotletakse, et õpilane ° saab aru maakeral toimuvatest looduslikest nähtustest ja protsessidest ning nendevahelistest seostest; ° oskab hinnata inimtegevuse võimalusi ja samas ka tema tegevuse tagajärgi erinevates looduslikes tingimustes, mõistab ressursside säästliku kasutamise vajadust; ° teab inimkonna rassilist, keelelist, kultuurilist ja usulist mitmekesisust; peab sellest lugu; ° oskab lugeda ja kasutada kaarti; ° oskab kasutada geograafiatunnis omandatud teadmisi igapäevaelus. 1.2. Õppesisu Maakera loodusgeograafia Orienteerumine ajas, ruumis ja kaardil Plaan ja kaart. Mõõtkava. Mõõtkavade mitmekesisus. Orienteerumine plaanil, kaardil ja maastikul. Asimuut. Geograafilised koordinaadid ja nende määramine. Kaardivõrk. Erinevad kujutusviisid kaartidel. Üldgeograafilised ja erikaardid. Üldistamine. Gloobus. Kaardimoonutused. Kohalik ja vööndiaeg. Ajavööndid ja kuupäevaraja. Maa siseehitus ja areng Maa tekkimine. Geoloogiline ajaarvamine. Aegkonnad ja ajastud. Maa siseehitus. Maakoore ehitus. Laamtektoonika. Mandrite areng. Maa sisejõud. Maakoore kõikuvliikumised, murrangud, maavärinad, vulkaanid. Kivimid, nende absoluutne ja suhteline vanus. Tardkivimid, settekivimid ja moondekivimid. Maakera pinnaehitus Ookeanid ja mandrid. Maa pinnavormid. Pinnamoe kujutamine kaardil. Ookeani põhjareljeef. Maa välisjõud. Murenemine, vooluvee, tuule, liustike, põhjavee ja mere tegevus. Maa sise- ja välisjõudude vastastikune toime maa pinnamoe kujundamisel. Kliima Ilm ja selle elemendid. Kliima ja seda kujundavad tegurid. Päikesekiirgus ja selle aastaajalised muutused. Kiirgusvööd. Kiirgusbilanss. Üldine õhuringlus. Ookeani mõju kliimale, mandriline ja mereline kliima. Pinnamoe mõju kliimale. Põhi- ja vahekliimavöötmed. Kliimakaart ja kliimadiagramm. Kliima muutumine. Inimtegevuse mõju kliimale. Maakera veed Maailmameri ja ookeanid. Maailmamere sügavus, vee soolsus, temperatuur, jääolud. Hoovused maailmameres. Merelooded. Peamised rannikutüübid ja nende areng. Siseveed. Jõed ja järved, nende toitumine. Põhjavesi. Sood. Liustikud. Vee kasutusalad. Puhta vee varud. Inimtegevuse mõju vetele. Vete kaitse. Maakera loodus- ja inimgeograafia Maailmajaod. Geograafilised avastused Maailmajaod. Vahemeremaade rahvaste tuntud maailm. Geograafilised avastused antiikmaailmas. Normannide reisid. Suurte geograafiliste avastuste ajastu. Kolumbus ja Ameerika avastamine. Meretee Indiasse. Esimene ümbermaailmareis. Lõunamandri otsingud. Mandrite sisealade uurimine. Ekspeditsiooniline tegevus maailmamerel, Arktikas ja Antarktikas. Geograafilised uuringud tänapäeval. Maakera rahvastik Maakera rahvaarv ja selle muutumine. Rahvastiku tihedus ja paiknemine. Rassid. Keeled. Usundid. Riigid. Maailmajaod Maakera pinnamoe põhijooned Ürgmandrid. Nende jaotumine kilpideks ja platvormideks. Vanaaegkonna kurrutusvööndid, nende kohal tekkinud vanad mäed ja uhtmadalikud. Hilised kurrutusvööndid, nende kohal tekkinud noored mäestikud, sisemered ja uhtmadalikud. Maakera loodusvööndid Kliimavöötmetelt loodusvöönditele. Loodusvööndite paiknemise seaduspärasused. Polaarkõrbed. Jäävöönd. Paiknemine. Kliima. Siseveed. Välisjõudude tegevuse iseärasused. Taimed ja loomad. Tundra. Paiknemine. Kliima. Siseveed. Igikelts. Mullatekkeprotsess tundras. Taimed ja loomad ning nende kohastumine eluks tundras. Inimene tundras. Inimtegevuse mõju tundra loodusele. Parasvööndi okas- ja lehtmetsad. Metsavööndi paiknemine. Kliima. Siseveed. Mullatekkeprotsess parasvöötmes. Leetumine ja leetmullad. Pruunid metsamullad. Loomastik. Metsade kasutamine ja inimtegevuse mõju metsade levikule. Parasvööndi rohtlad. Paiknemine. Kliima. Siseveed. Mullatekkeprotsess rohtlates. Mustmullad. Taimkatte ja loomastiku iseärasused. Inimtegevuse mõju rohtlatele. Kõrbed. Paiknemine. Maailma suuremad kõrbed. Liiva-, savi-, kivi- ja lössikõrbed. Parasvööndi-, lähistroopilised ja pöörijoonekõrbed. Rannikukõrbed. Kliima. Siseveed. Taimed ja loomad ning nende kohastumine eluga kõrbetes. Inimene kõrbetes. Niisked lähistroopilised metsad. Paiknemine. Kliima. Siseveed. Välisjõudude tegevuse iseärasused. Puna- ja kollamullad. Taimed ja loomad. Inimtegevus ja selle mõju loodusele. Vahemerelised metsad. Paiknemine. Kliima. Siseveed. Välisjõudude tegevuse iseärasused. Taimestik ja loomastik, nende ümberkujundamine inimese poolt. Lähisekvatoriaalsed loodusvööndid. Savannid, mussoonmetsad ja astelvõsad. Paiknemine. Kliima. Siseveed. Mullatekkeprotsessi iseärasused savannis. Punapruunid mullad. Taimed ja loomad. Inimtegevus ja selle mõju loodusele. Ekvatoriaalsed vihmametsad. Paiknemine. Kliima. Siseveed. Mullad. Taimestiku iseärasused. Loomastik. Inimtegevus vihmametsades ja selle mõju loodusele. Kõrgusvööndilisus. Kõrgusvööndilisuse tekkepõhjused. Kõrgusvööndilisus erinevates mäestikes. Maailmamere vööndilisus. Palavvöö ookean. Orkaanid. Korallid. Mangroovid. Pöörijooneookean. Külmad hoovused. Elustikurikkus. Lähistroopiline ookean. Parasvööndi ookean. Tormid. Elustik. Polaarookean. Merejää. Elustik. Merega seotud tegevusalad. Mere tähtsus. Eesti loodus- ja majandusgeograafia Eesti asend, piirid ja suurus. Haldusjaotus Loodus ja loodusvarad Eesti geoloogiline ehitus. Maavarad. Pinnamood ja selle kujunemine. Mandrijää mõju Eesti pinnamoe kujunemisele. Kliima. Läänemeri. Siseveed – jõed, järved, põhjavesi. Sood ja nende areng. Mullastik ja taimkate. Loomastik. Eesti maastikud. Inimtegevus ja selle mõju loodusele. Kaitsealad. Loodusvarade peamised liigid. Rahvastik ja asustus Eesti rahvaarv ja selle muutumine. Sündimus, suremus, iive. Rahvastiku soolis-vanuseline koosseis. Rahvastikupüramiid. Rahvastiku tihedus ja paiknemine. Rahvastiku hõive. Asulad. Linna- ja maarahvastik. Ränded. Rahvuslik koosseis. Sissejuhatus majandusgeograafiasse Rahvamajanduse struktuur, harud ja nende rühmad. Majanduse arengut soodustavad ja takistavad geograafilised tegurid: loodusolud, rahvastiku ja kultuuri iseärasused, geograafiline asend. Võrdleva eelise printsiip (spetsialiseerumine) ja geograafiline tööjaotus. Majanduslik tegevus ja sellega kaasnevad keskkonnaprobleemid. Eesti majandus Majandusgeograafiline asend. Loodusvarad ja nende kasutamine. Põllumajandus ja toiduainetööstus. Kalandus. Metsandus, puidu- ja paberitööstus. Energiamajandus. Ehitus ja ehitusmaterjalitööstus. Kõrgtehnoloogia arendamise eeldused. Kergetööstus. Veondus. Haridus ja tervishoid majandusharudena. Rahandus. Puhkemajandus. Välismajandussidemed. Euroopa Euroopa maailmajao piiritlemine: erinevad seisukohad Asend Euroopa loodus ja loodusvarad Pinnamood ja selle mõju maakasutusele. Geoloogiline ehitus ja maavarad. Agrokliima ja mullad. Veestik, veeteed, veejõud. Metsa- ja kalavarad. Euroopa looduse mitmekesisus ja selle mõju ühiskondade arengule. Euroopa rahvastik ja asustus Rahvaarv ja selle muutumine. Rahvastiku tihedus ja paiknemine. Asustus. Ränded. Rahvused ja kultuurid. Lääne-, Põhja-, Vahe-, Taga- ja Lõuna-Euroopa looduslik, sotsiaalne ja kultuuriline omapära. Iga regiooni iseloomustavad riigid. Euroopa poliitiline kaart. Euroopa Liit 1.3. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja ° oskab kasutada kaarte ja atlaseid (aga ka tabeleid, diagramme jm.) orienteerumiseks ja teabe hankimiseks Maa ja selle osade looduse peajoonte kohta; ° tunneb põhijoontes Maa pinnamoodi ja seda kujundanud protsesse; ° tunneb tähtsamaid Maa kliimat kujundavaid tegureid ja nende tekitatud kliimavööndite ja sektorite iseärasusi; ° tunneb Maa peamiste loodusvööndite omapära nii maismaal kui maailmamerel; ° oskab kasutada neid teadmisi hindamaks Maad ja selle osi kui inimkonna eluruumi; ° tunneb mõistliku looduskasutuse aluseid; ° on saavutanud eelnimetatud teadmiste ja oskuste rakendamisel Euroopa ja eriti Eesti kohta suurema täielikkuse ja põhjalikkuse kui ülejäänud maailma kohta. II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA 2.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi geograafiaõpetusega taotletakse, et õpilane ° mõistab oma vastutust looduse kasutaja ja muutjana; ° teab globaalprobleeme ja nende tekke põhjusi; ° saab aru maailmamajanduse kui süsteemi talitlemisest ja teab Eesti kohta selles; ° oskab rakendada oma teadmisi uue ökoloogilise, demograafilise, majandusliku ja poliitilise teabe kriitilisel mõistmisel; ° oskab hankida uut teavet kaartide, atlase, statistiliste materjalide jms. abiga. 2.2. I kursus. Maailmamajanduse makrogeograafia 2.2.1. Õppesisu Maailmamajanduse ja maailma poliitilise kaardi kujunemine Traditsioonilised tootmisviisid. Vara- ja hilisagraarsed maailmajaod XV sa­jandil. Varaindustriaalse tootmisviisi kujunemine ja levik Vahemeremaadel ja Euroopas. Koloniaalsüsteemi rajamine ja uute maailmamajanduslike regioonide kujunemine selle käigus. Lõuna- ja Põhja-Ameerika iseseisvumine. Hilisindustriaalse tootmisviisi tekkimine ja geograafiline levik. Euroopa ja Euroameerika lõplik väljakujunemine, Ida-Aasia moderniseerumise algus. Koloniaalsete maailmajagude ümberkujundamine. Põhja ja Lõuna erinevuse lõplik väljakujunemine. Maailma poliitiline kaart 1914. aastal. Postindustriaalne tootmisviis. Põhja deindustrialiseerimine. Lõuna dekoloniseerimine ja industrialiseerumine. Globaliseerumine. Tänapäeva maailma poliitiline kaart. Esimene, Teine ja Kolmas Maailm. Praegused maailmajaod. Tähtsamad riigid. Transnatsionaalsed firmad. Rahvusvahelised majandusorganisatsioonid. Maailma rahvastik ja rahvastikuprotsessid Maailma rahvaarv ja selle muutumine. Rahvastiku taastootmist iseloomustavad näitajad. Demograafiline siire. Maailma rahvastiku kasv tulevikus. Rahvastiku hõive ja haridus kui selle eeldus. Hõivemuutused ajaloos. Linnastumine ja selle järgud. Rahvusvaheliste rännete kaks lainet. Rahvastiku paiknemine. Rahvastiku etniline struktuur. Rahvus kui arenenuim etnosevorm. Etnose ja riigi vahekord. Rahvastikuprotsesside kulgemine maailma eri osades. 2.3. II kursus. Majandussektorite geograafia 2.3.1. Õppesisu Põllumajandus ja toiduainetööstus Põllumajanduse looduslikud eeldused ja maafond maailmajagudes. Põllumajandusliku tootmise vormid ja nende levik maailmas. Agraartööstuslik integratsioon. Peamiste saaduste (teravili, taimeõli, suhkur, kiudained, piima- ja lihasaadused jt.) tootmise, töötlemise ja kaubanduse geograafia. Maailmajagude põllumajanduse kokkuvõtlik iseloomustus. Kalandus. Kalavarad, kalanduse vormid ja nende levik. Maailma kalapüügi ja kalasaadustega kauplemise geograafia. Metsamajandus ja metsatööstus Maailma metsavarad ja metsade majandamise vormid. Tarbe- ja väärispuidu ülestöötamise, puidutöötlemise ja paberitööstuse geograafia. Maailmakaubandus puidusaadustega. Energiamajandus Energiamajanduse tähtsus. Looduslikud energiavarad, nende kasutamissuunad ja energiamajanduse koosseis. Nafta ja maagaasi ammutamise, naftatöötlemise, söekaevandamise, elektri tootmise (sh. hüdro- ja tuumajaamades) geograafia. Maailmakaubandus energiakandjatega. Maailmajagude energiamajanduse kokkuvõtlik iseloomustus. Metallurgia Loodusvarabaas. Metallurgia koosseis. Metallurgiakomplekside kujunemine, globaliseerumine ja sellega kaasnevad paigutusnihked. Raua ja alumiiniumi tootmise geograafia ja maailmakaubandus nendega. Maailmajagude metallurgia kokkuvõtlik iseloomustus. Kõrgtehnoloogilised majandusharud Majandussektori koosseis. Jagunemine vanadeks, «uuteks» ja uusimateks harudeks. Vanade harude paiknemistegurid ja nende geograafia. «Uute» harude edusammud töökorralduses ja selle mõju nende paiknemisele. Kooperatsioon ja masinaehitussõlmed. Globaliseerumine ja transnatsionaliseerumine, vastavad muutused maailmakaubanduses. «Uute» harude geograafia põhijooned. Muutused uusimate harude töökorralduses ja paigutustegurites. Teaduspargid. Uusimate harude geograafia peajooned. Kergetööstus Koosseis. Tootmiskorralduse vormid ja nende levik maailmas. Paigutusnihked kergetööstuse geograafias, praegusseisund. Globaliseerumine ja transnatsionaliseerumine kergetööstuses. Veondus Veotöö etapid, veondusliigid ja nende koostöö veondussüsteemides. Rahvuslike ja rahvusvaheliste veondussüsteemide teke ja areng. Maailmajagude veondussüsteemid ja nende seostumine. Maailmakaubandus veoteenustega. Teenused Teenuste mõiste ja tähtsus, eriti postindustriaalses ühiskonnas. Rahandusteenuste globaalne geograafia. Puhkemajandus ja selle geograafia. Haridusteenuste geograafia ja globaliseerumine. 2.4. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja ° oskab kasutada kaarti ja atlast; ° teab maailmamajandust kujundanud ja praegu toimivaid protsesse, eriti maailmajagude ja suuremate riikide kohta; ° teab maailmas toimuvaid rahvastikuprotsesse; ° tunneb peamiste majandusharude paiknemist maailmas, maailmajagude ja tähtsamate riikide spetsialiseerumist maailmamajanduses; ° oskab rakendada neid teadmisi mõistmaks globaalseid ökoloogilisi, demograafilisi ja poliitilisi probleeme. Lisa 6 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde BIOLOOGIA I. PÕHIKOOLI AINEKAVA 1.1. Õpetuse eesmärgid Põhikooli bioloogiaõpetusega taotletakse, et õpilane ° tunneb huvi eluslooduse vastu; ° tunneb eluslooduse elemente; ° oskab süstematiseerida elusorganisme; ° suhtub austusega elusloodusesse; ° saab aru bioloogilise mitmekesisuse tähtsusest; ° teab ja oskab kasutada bioloogiateaduses kasutatavaid põhimõisteid; ° saab aru inimese eripärast loomariigis ja mõjust loodusele; ° teab, millised on tervislikud eluviisid; ° suhtub vastutustundlikult oma tervisesse; ° õpib nägema seoseid erinevate elusorganismide, eluta ja elusa looduse ning inimtegevuse ja looduslike protsesside vahel; ° teab, milline on säästlik eluviis; ° suhtub vastutustundlikult elukeskkonda; ° teab ja oskab kasutada usaldusväärseid bioloogiaalase info allikaid; ° harjutab bioloogiainformatsiooni tõepärasuse hindamist; ° harjutab bioloogiale omaste töömeetodite kasutamist; ° harjutab õpitud mõistete ja saadud teabe kasutamist hinnangute andmisel ja otsustuste tegemisel; ° tulevase elukutsevaliku huvides teab bioloogiateaduse uurimisobjekte, meetodeid ja tulemusi. 1.2. Õppesisu Elu tunnused Eluslooduse erinevus elutust. Eluslooduse liigitus. Organismi peamised eluavaldused. Taimed meie ümber Õistaimed. Taimeorganid, nende ülesanded. Õistaimede paljunemine ja areng. Paljasseemnetaimede erinevused võrreldes õistaimedega. Nende paljunemise ja arengu iseärasused. Sõnajalgtaimede võrdlus paljasseemne- ja õistaimedega. Sammaltaimed. Taimede tähtsus looduses ja inimese elus. Selgroogsed loomad Kalade kohastumised eluks vees. Nende sigimine ja areng. Kalade mitmekesisus. Kahepaiksete kohastumine eluks vees ja maismaal. Nende sigimine ja areng. Kahepaiksete mitmekesisus. Roomajate välisehituse erinevus imetajatest. Nende arengu eripära. Roomajate mitmekesisus. Lindude kohastumine lendamiseks. Nende sigimine ja areng. Lindude mitmekesisus. Imetajate välisehitus, toitumine ja sigimine. Imetajate mitmekesisus. Loomade osa looduses ja inimese elus. Inimese ainevahetusest Inimese ainevahetuse põhijooned. Toitumine. Eritamine. Toidu seedimine seedeelundkonna erinevates osades. Tervislik toitumine. Seedeelundkonna haigused, nende profülaktika. Inimese areng Inimese individuaalne areng. Ülevaade suguelundkonna ehitusest ja talitlusest. Viljastumine, sellest hoidumine. Suguhaigused, nende profülaktika. Raseduse kulg ja sünnitus. Organismide kooselu Loomade kooseluvormid. Üksikult elavad ja koloonialised liigid. Sümbioos, parasitism, konkurents ja kisklus loomariigis. Toiduahel. Ökoloogiline tasakaal, selle muutused. Ökosüsteemi mõiste. Liikide ja koosluste kaitse. Elu mikroskoopilises maailmas Mikroskoobi tööpõhimõte. Taimeraku vaatlemine mikroskoobiga. Taimeraku ehitus, selle peamised osad, nende ülesanded. Bakterid. Algloomad. Nende ehituslikud ja talitluslikud iseärasused. Ülevaade loomaraku ehitusest ja talitlusest. Seened Ainu- ja hulkraksed seened. Seente paljunemine ja areng. Kübarseened. Seente osa looduses ja inimese elus. Vetikad Ainu- ja hulkraksed vetikad, nende paljunemine. Vetikate tähtsus looduses ja inimese elus. Samblikud Samblike ehituslikud iseärasused, paljunemine. Samblikud kui keskkonnatingimuste indikaatorid. Taimede paljunemine Mittesuguline paljunemine taimeriigis. Sugulise paljunemise iseärasused. Õie ehitus ja funktsioon. Õisikute bioloogiline tähtsus. Seemnete ja viljade ehitus, nende levik. Selgrootud loomad Lülijalgsete välisehitus ja käitumine. Ülevaade nende siseehitusest. Lülijalgsete mitmekesisus ja tähtsus. Usside välisehituslik eripära. Nende sigimine ja areng. Teisi selgrootuid. Taimed ja loomad Maal Taimede ja loomade leviku seaduspärasused Maal. Bioomid, looduslikud vööndid. Loomade ränded. Inimese tervishoid Viirused, bakterid, seened, taimed ja loomad inimese haigustekitajatena. Haiguste profülaktika. Tervislikud eluviisid. Ravimtaimede kasutamine. Olmetraumad, esmaabi. Inimese kliiniline ja bioloogiline surm. Elustamisvõtted. Keskkonnategurite mõju inimesele. Tervisliku elukeskkonna loomine. Rakk ja koed Taime- ja loomaraku võrdlus. Peamised rakuorganellid, nende funktsioonid. Raku ehituse ja talitluse vahelised seosed. Erinevad taimekoed. Põhilised loomsed koetüübid, nende ehitus ja talitlus. Organid ja organsüsteemid Organid erinevatel taimerühmadel. Nende ehitus ja talitlus. Organid erinevatel loomarühmadel ja inimesel. Ülevaade inimese peamistest elundkondadest. Nende ehitus ja talitlus. Elundkondade areng selgroogsetel organismidel. Paljunemine ja areng eluslooduses Suguline ja mittesuguline paljunemine seentel, taimedel ja loomadel. Pärilikkuse alused. Pärilik ja mittepärilik muutlikkus. Inimese viljastumine, looteline areng ja sünnitus. Pärilikud ja mittepärilikud haigused, nende profülaktika. Eluslooduse evolutsioon Bioloogiline evolutsioon. Ülevaade eluslooduse süsteemist. Viiruste, bakterite, protistide ja seente koht eluslooduse arengus. Olelusvõitlus ja looduslik valik. Liik. Liikide teke. Inimese areng. Inimese bioloogiline ja sotsiaalne evolutsioon. Inimrassid. Organismid oma elukeskkonnas Organismide aine- ja energiavahetuse iseärasused. Organismide ja keskkonna vastastikused seosed. Organismide infovahetus keskkonnaga. Inimese meeleorganite ja närvisüsteemi osa infovahetuses. Sünnipärane ja omandatud käitumine. Ökosüsteemid Populatsioonid, toiduahel. Ökosüsteemi struktuur. Populatsioonidevahelised suhted ökosüsteemis. Inimtegevuse mõju ökosüsteemidele. Biosfäär. Keskkonnakaitse Eestis ja maailmas. 1.3. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja teab ° elu tunnuseid ja organisatsioonitasemeid; ° raku üldist ehitust ja talitlust; ° organismide ehitust, peamisi talitluslikke protsesse ja elutegevuse iseärasusi; ° tuntumaid organismirühmi; ° seoseid ja erinevusi organismirühmade vahel; ° pärilikkuse aluseid; ° eluslooduse evolutsiooni põhijooni; ° organismide ja keskkonna vastastikuseid seoseid; ° tervislikke eluviise; ° säästliku eluviisi põhimõtteid; ° kuidas inimene kasutab ja mõjutab erinevaid organismirühmi; ° loodus- ja keskkonnakaitse põhimõtteid; oskab ° eristada elusat elutust; ° ära tunda õpitud bioloogilisi liike; ° joonistelt ära tunda organismide elundeid ja elundkondi, selgitada nende ehituse ja talitluse vahelisi seoseid; ° selgitada seoseid organismide ja keskkonna vahel; ° selgitada seoseid inimtegevuse ja looduslike protsesside vahel; ° arvestada inimtegevuse ja looduslike protsesside vahelisi seoseid otsustuste tegemisel; ° järgida tervisliku ja säästliku eluviisi põhimõtteid; ° rakendada bioloogiatundides omandatud teadmisi ja seostada neid teistest teabeallikatest saadutega; ° kasutada luupi, mikroskoopi ja teisi bioloogias enamkasutatavaid vahendeid; ° planeerida ja teha lihtsamaid bioloogilisi katseid; ° teha vaatlusi, vormistada tulemusi ja esitada neid suuliselt ja kirjalikult; ° orienteeruda õpikus ja teatmeteostes, töötada teksti ja joonistega, kasutada määrajaid; ° leida vajalikku bioloogiaalast infot kirjandusest, kasutades usaldusväärseid allikaid. II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA 2.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi bioloogiaõpetusega taotletakse, et õpilane ° saab aru bioloogia kohast loodusteadustes; ° teab ja oskab kasutada bioloogiateaduses kasutatavaid mõisteid ja meetodeid; ° oskab seostada bioloogias õpitut igapäevase eluga; ° kasutab bioloogiaalase info hankimiseks ja võrdlemiseks erinevaid teabeallikaid; ° harjutab bioloogiaalase teabe tõepärasuse hindamist; ° saab aru eluslooduse mitmekesisusest ja mõistab selle tähtsust; ° mõistab seoseid looduslike ja ühiskondlike protsesside vahel; ° suhtub vastutustundlikult oma tervisesse ja elukeskkonda; ° suhtub säästlikult elukeskkonda; ° teab loodus- ja keskkonnakaitse põhimõtteid ja probleeme; ° teab bioloogilisi teadmisi ja oskusi nõudvaid elukutseid. 2.2. I kursus 2.2.1. Õppesisu Elu olemus Elu tunnused. Eluslooduse organiseerituse tasemed. Organismide keemiline koostis Keemilised elemendid ja anorgaanilised ühendid organismides. Põhilised orgaanilised ühendid: süsivesikud, lipiidid, valgud ja nukleiinhapped. Bioaktiivsed ained: ensüümid, vitamiinid ja hormoonid. Rakk Rakuõpetus. Rakkude morfoloogiline mitmekesisus. Eukarüootse raku ehitus ja talitlus loomaraku näitel. Ainu- ja hulkraksus. Ainevahetus ja energeetika Organismide aine- ja energiavahetuse põhijooned. Raku metabolism ja organismi üldine ainevahetus. Organismi varustamine energiaga. ATP süntees. Paljunemine Mittesuguline paljunemine: vegetatiivne ja eoseline. Rakutsükkel. Interfaas ja mitoos. Suguline paljunemine. Meioos. Organismi areng Viljastumine. Embrüonaalne areng. Postembrüonaalne areng. 2.3. II kursus 2.3.1. Õppesisu Pärilikkuse olemus Geneetika põhimõisted. Mendeli seadused. Pärilik ja mittepärilik muutlikkus, nende vormid. Pärilikkuse molekulaarsed alused Molekulaarbioloogilised põhiprotsessid: replikatsioon, transkriptsioon ja translatsioon. Geeniekspressioon ja selle regulatsioon. Organismide kooseksisteerimine Peamised ökoloogilised tegurid, nende mõju. Populatsioon, selle struktuur ja dünaamika. Populatsioonidevahelised suhted. Ökosüsteemides toimuvad protsessid. Liigiline mitmekesisus. Keskkonnakaitse globaalprobleemid. Evolutsioon Elu teke ja esialgne areng. Bioevolutsiooniliste protsesside olemus. Eluslooduse ajalooline areng. Inimese evolutsioon. Rakendusbioloogia Bioloogia seos teiste teadustega. Biotehnoloogia kasutusalad. Bioloogia osa meditsiinis. 2.4. III kursus 2.4.1. Õppesisu Viirused Viiruste ehitus ja paljunemine. Viiruste mitmekesisus. Viirushaigused. Bakterid Prokarüootse raku ehitus. Bakterite ehitus ja paljunemine. Nende ainevahetus, toitumine ja levik. Bakterite kasutamine ja tähtsus. Bakterhaigused. Protistid Protistide ehitus ja paljunemine. Nende ainevahetuse ja toitumise iseärasused. Protistide arengu ja elutsüklite eripära. Protistide poolt põhjustatud haigused. Seened Seeneraku ehitus ja talitlus. Ainu- ja hulkraksed seened. Nende ehituse, paljunemise ja toitumise iseärasused. Seente kasvu ja arengu, paljunemise ja elutsüklite eripära. Seente rakendus biotehnoloogias. Seente tähtsus. Taimed Taimeraku ehitus ja talitlus. Fotosüntees. Taimekoed. Taimede mitmekesisus, nende ehitus ja paljunemisviisid, elutsüklid. Taimede ainevahetuse, kasvu ja arengu iseärasused. Taimede tähtsus ja rakendusalad. Ülevaade taimeriigi süsteemist ja evolutsioonist. 2.5. IV kursus 2.5.1. Õppesisu Loomad Ülevaade loomaraku ehitusest ja talitlusest. Loomsed koed. Selgrootud ja selgroogsed loomad. Nende ehituse ja toitumise iseärasused. Loomade kasvu ja arengu, paljunemise ja elutsükli eripära. Loomade tähtsus ja osa inimese elus. Ülevaade loomariigi süsteemist ja evolutsioonist. Inimene Inimorganismi üldiseloomustus: koed, elundid, elundkonnad. Ülevaade inimese peamistest elundkondadest. Inimese põhilised elutalitlused. Inimene kui tervikorganism. Kõrgem närvitalitlus. Inimpopulatsioonid, nende dünaamika. Inimrassid. Inimene ja keskkond. Säästev areng. 2.6. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja teab ° bioloogiateaduses kasutatavaid põhimõisteid; ° elu tunnuseid ja organiseerituse tasemeid; ° organismide keemilist koostist, ehitust ja talitlust; ° ainevahetuslikke põhiprotsesse; ° paljunemise ja arengu peamisi seaduspärasusi; ° pärilikkuse olemust ja selle molekulaarseid aluseid; ° elu tekke hüpoteese ja bioevolutsiooni seaduspärasusi; ° organismidevahelisi suhteid ja seoseid keskkonnaga; ° bioloogilisi teadmisi ja oskusi nõudvaid elukutseid; mõistab ° eluslooduse mitmekesisuse säilitamise tähtsust; ° tervise tähtsust, tunneb vastutust oma tervise seisundi eest; ° inimese vastutust looduskeskkonna kasutamisel ja muutmisel; ° elukeskkonda säästliku suhtumise vajadust; oskab ° kasutada bioloogiateaduses olulisemaid mõisteid ning töömeetodeid; ° püstitada ja lahendada bioloogiaalaseid probleeme, selleks vajadusel eksperimente või katseid tehes; ° leida erinevatest teabeallikatest vajalikku bioloogiaalast informatsiooni ning hinnata selle tõesust; ° seostada bioloogiaalaseid teadmisi varemõpituga ning teiste ainevaldkondadega; ° hinnata massiteabevahendites esitatava bioloogiaalase info tõesust; ° rakendada bioloogiakursuses õpitut igapäevases elus. Lisa 7 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde KEEMIA I. PÕHIKOOLI AINEKAVA Keemiaõpetus põhikoolis põhineb loodusõpetuses, eriti 7. klassi loodusõpetuses saadud teadmistel ja oskustel. Põhikooli keemiakursus peab andma lihtsa, kuid tervikliku pildi keemiast. Teoreetilisi küsimusi tuleb käsitleda maksimaalse lihtsusega, kuid mitte vastuolus teadusliku tõega. Põhieesmärgiks on keemia mõistete ja seaduspärasuste sisuline omandamine, kusjuures valemeid ja võrrandeid käsitletakse kui vahendeid keemiliste nähtuste üleskirjutamiseks. Käsitlus peab olema õpilase arengu taset arvestav, kasutama õpilasele arusaadavaid mudelkujutlusi, eeskätt aatomite ja molekulide ehituse selgitamisel, ja võimalikult palju näitmaterjali. Õppematerjali selgitamisel ja näidete valikul tuleb eelistada Eesti loodusvarade, tööstuse ja keskkonnaga seonduvat. Põhimaterjali juurde kuuluvad lahutamatu osana arvutusülesanded ja laboratoorsed tööd. Teoreetilist materjali ei saa lugeda omandatuks, kui õpilane ei oska vastava raskusastmega ülesandeid iseseisvalt lahendada. Õpilastel tuleb kujundada oskus lihtsamaid laboratoorseid töid iseseisvalt teha. Katsetulemused peavad olema õpilastele mõistetavad ja aitama õppetunni sisu lahti mõtestada ja kinnistada. Õpilast tuleb suunata kasutama teatmeteoseid ning vastavatase­melist täiendavat keemiaalast kirjandust. 1.1. Õpetuse eesmärgid Põhikooli keemiaõpetusega taotletakse, et õpilane ° õpib tundma keemia põhimõisteid ja seaduspärasusi; ° hakkab mõistma maailma terviklikkust: keemiliste nähtuste füüsikalist olemust ja looduslike protsesside keemilist tagapõhja; ° õpib tegema lihtsamaid arvutusi aine valemi ja keemiliste reaktsioonide võrrandite alusel; ° omandab laboratoorse töö oskusi: õpib keemiliste ainetega ohutult ringi käima ja lihtsamaid katseid tegema; ° õpib nägema ja mõistma keemilisi nähtusi kodus, looduses ja ümbritsevas elus, tehnikas, saab aru keemiateadmiste vajalikkusest; ° hakkab huvi tundma keemia vastu, soovib täiendada oma keemiaalaseid teadmisi ja oskusi. 1.2. Õppesisu Millega tegeleb keemia? Ained, nende omadused ja muundumised. Lahused, nende lahutamine koostisosadeks. Põhiteadmisi aatomist (planetaarne aatomimudel) Aatomnumber. Keemilise elemendi mõiste. Keemiliste elementide perioodilisussüsteem Perioodilisustabeli ehitus. Tabeli seos aatomite elektronstruktuuriga. Molekulide teke Ettekujutus keemilisest sidemest. Molekuli mõõtmete ja massi iseloomustamine. Mooli mõiste. Liht- ja liitained Metallid, mittemetallid. Aine keemiline valem. Liitainete saamine lihtainetest keemilisel reaktsioonil. Reaktsioonivõrrandi koostamise põhimõte. Hapnik ja oksiidid. Hapnik kui oksüdeerija. Oksüdatsiooniaste. Vesinik ja vesi. Vesinik kui redutseerija. Vee koostis ja omadusi. Vesi lahustina. Lahuste protsendiline koostis. Happed, nende koostis ja omadusi. Leelised. Aluste iseloomulikke reaktsioone. Soolad, nende koostis. Soolad elektrolüüdilahuste moodustajatena. Lahuste pH astmiku esmatutvustus. Ülevaade tähtsamatest metallidest Metallide keemiliste omaduste võrdlus. Metallid ja sulamid argielus. Alumiinium ja raud. Lihtainete ja oksiidide omadusi. Raua tootmisest. Rauasulamite omadusi. Roostetamine. Aine hulk ja mass Mool kui ainehulga põhiühik. Moolarvutuse põhimõtted. Arvutusi reaktsioonivõrrandite põhjal. Süsinik ja süsinikühendid Süsinik lihtainena. Süsinikühendite äärmuslikud vormid: oksiidid ja süsivesinikud. Süsinikühendite paljusus. Molekulmudelite kasutamine. Ettekujutus molekulide ruumilisest ehitusest. Süsinikuaatomi erinevad esinemisvormid molekulides. Alkoholid ja karboksüülhapped, nende tähtsamad esindajad. Süsiniku ja süsinikühendite põlemisreaktsioone. Arvutusi gaasireaktsioonide puhul. Näiteid eluks olulistest süsinikühenditest: sahhariidid, rasvad, valgud. Nende roll organismis. Keemiliste reaktsioonide kulgemine Kiired ja aeglased reaktsioonid. Reaktsiooni kiirust mõjutavad tegurid. Katalüsaatorid. Soojuse eraldumine ja neeldumine keemilistes reaktsioonides. Kütused. Toitained. Hingamine, kõdunemine ja käärimine. Fotosünteesireaktsioon. Lahused Ainete lahustumise protsess. Lahustuvus, tema sõltuvus tingimustest. Soolade kristallumine. Kristallhüdraadid. Lahuste protsendiarvutusi. Lahuste mitmekesisus: tõelised ja kolloidlahused. Keemia argielus Looduslikud ja tehismaterjalid. Kiudained. Tarbekeemia saadusi. Keemia ja elukeskkond. Elukeskkonna reostusallikaid. 1.3. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja teab ° ainekava põhimõisteid ja käsitletud keemiliste protsesside seaduspärasusi;  ° põhilisi aineosakesi (aatomid, molekulid, ioonid) ja nende eripära; ° anorgaaniliste ühendite põhiklasse ja nende tähtsamaid omadusi; ° mõistab keemiliste nähtuste füüsikalist olemust ja looduses toimuvate protsesside keemilist tagapõhja; oskab ° koostada ja tasakaalustada lihtsamaid reaktsioonivõrrandeid; ° koostada lihtsamate keemiliste ainete valemeid oksüdatsiooniastme põhjal; ° iseloomustada keemiliste elementide omadusi nende asukoha järgi perioodilisussüsteemis; ° lahendada ainekavale vastavaid probleem- ja arvutusülesandeid; ° töötada keemialaboris ja kasutada kemikaale, seadmata ohtu ennast ja teisi; ° kirjeldada katseid ja lahti mõtestada katses toimunud keemiliste protsesside olemust; ° selgitada tähtsamate keemiliste ainete ja protsesside rakendusi tööstuses, põllumajanduses ja argielus. II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA Gümnaasiumi keemiaõpetus koosneb neljast kursusest, neist kaks on üldise ja anorgaanilise keemia ning kaks orgaanilise keemia kursused. Gümnaasiumis nagu põhikooliski kuuluvad põhimaterjali juurde lahutamatu osana arvutusülesanded ning näit- ja õpilaskatsed. Lisaks kohustuslikele kursustele võib kool õpilastele pakkuda ühe või mitu valikkursust. Õpilastel, kes kavatsevad kõrgkoolis õppida erialadel, kus keemia on olulise tähtsusega, soovitame kindlasti valida üldistava keemia valikkursuse. Orgaanilise keemia kursuse teljeks on kaasaegse struktuuriteooria ning orgaaniliste ühendite reaktsioonide elektroonne käsitlus vabade radikaalide, elektrofiilide ja nukleofiilide tasandil. See vähendab oluliselt tuima päheõppimist ning võimaldab nähtustest sisulist arusaamist ja paljude asjaolude iseseisvat tuletamist väga väheste põhieelduste alusel. Orgaanilise keemia kursuste põhieesmärk on anda oskus käsitleda suvalisi (õpitu raames) tundmatuid struktuure, otsustada nende kõige olulisemate omaduste üle ning ennustada nende võimalikke keemilisi muundumisi, samuti anda oskus otsida uut informatsiooni ning siduda seda õpituga süsteemselt. Oskus reprodutseerida tüüpreaktsioonide võrrandeid, loetleda aineklasside esindajaid ja nende kasutusalasid on väiksema tähtsusega. Kursuste põhieesmärgi saavutamine on võimalik õppetegevuse olulise ümberkorraldamisega. Materjali traditsioonilise esitamise ja reprodutseerimise tagaplaanile jätmisega muutub põhiliseks struktuuride ja molekulimudelite vaatlemine, uurimine ja konstrueerimine, ülesannete ning probleemide lahendamine ja analüüs õpetaja juhtimisel. Tuleb julgelt suunata õpilasi töötama neile senitundmatute, küllalt keeruliste struktuuridega (neid pähe õppimata), kujundades neis vilumuse eraldada struktuuride olulised tsentrid ja teha nendega õpitud reaktsioone. Suur tähtsus on õpilaste iseseisval tööl seoses probleemide lahendamise ja üldistavate lühireferaatide kirjutamisega. Faktilise materjaliga tutvumiseks tuleb õpilasi suunata populaarteadusliku kirjanduse kasutamisele (ka võõrkeeltes). Väga oluliseks tuleb pidada näidiskatsete ja laboratoorsete tööde tegemist, kuid need peavad olema mõistetavad, võimalust mööda uurimuslikud ning teenima õpetamise põhieesmärkide saavutamist. Orgaanilise keemia õppimise käigus tuleb rõhutada seoseid teiste keemia valdkondadega, seost inimeses endas toimuvaga, samuti teda ümbritsevate ainete ja materjalidega ning suhteid nendega. 2.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi keemiaõpetusega taotletakse, et õpilane ° laiendab ja süvendab põhikoolis omandatud teadmisi, mõistab täielikumalt keemiliste protsesside olemust, aine ehituse põhimõtteid, orgaanilise ja anorgaanilise keemia aluseid; ° laiendab ja süvendab oma arvutusoskusi keemiliste valemite ning reaktsioonivõrrandite põhjal, pöörates eriti tähelepanu moolarvutusele ja redoksreaktsioonidele; ° õpib säästlikult ja elukeskkonna saastumise ohtu arvestades töötama keemiliste ainete ja materjalidega; ° omandab keemiateadmiste ja oskuste taseme, mis võimaldab jätkata keemiaõpinguid kodu- ja välismaa kõrgkoolides. 2.2. I–II kursus. Üldine ja anorgaaniline keemia 2.2.1. Õppesisu Keemiliste elementide perioodilisussüsteem Aatomi elektronkate ja elementide keemilised omadused. Perioodilisusseaduse põhjendus. Keemiliste elementide perioodilisussüsteem. Perioodilisustabeli ehitus. Keemiline side Kovalentne keemiline side. Mittepolaarne ja polaarne side. Elektronegatiivsuse mõiste. Ioonilise sideme teke. Ainete omaduste sõltuvus keemilise sideme tüübist. Metallid ja nende tähtsamad omadused Metallide üldised omadused. Metalliline side. Tähtsamate metallide füüsikaliste omaduste ja keemilise aktiivsuse võrdlus. s-, p- ja d-metallid. Metallide ühinemisreaktsioone mittemetallidega. Metallide reaktsioonid lahjendatud hapete ja veega. Metallide korrosioon ja korrosioonitõrje. Metallide saamine elektrolüüsil. Metallid looduses. Elektrolüütide lahused Elektrolüüdid ioone sisaldavate lahuste moodustajatena. Ioonide hüdraatumine. Dissotsiatsioonimäär. Tugevad ja nõrgad alused ja happed. Astmeline dissotsiatsioon. Ioonidevahelised reaktsioonid, nende kulgemise tingimused. Mittemetallid ja nende tähtsamad ühendid. Mittemetallide omaduste mitmekesisus. Mittemetalli keemilise aktiivsuse seos elektronstruktuuriga. Halogeenid. Nende keemiline aktiivsus. Tähtsamaid klooriühendeid. Halogeenide ühendid looduses. Väävel. Väävli redoksomadusi. Redoksreaktsioonide võrrandite koostamine. Väävli ühendid vesiniku ja hapnikuga. Divesiniksulfiidhape, väävlis- ja väävelhape ning nende soolad. Väävliühendid looduses. Lämmastik. Ammoniaak ja ammooniumsoolad. Ammoniaagi tootmine. Keemiline tasakaal. Tasakaalu nihutamise võimalused. Reaktsiooni kiirendamine katalüsaatorite abil. Lämmastikoksiide. Lämmastikhape oksüdeerijana. Nitraadid. Nitritid. Lämmastikuühendid looduses. Fosfor. Ortofosforhape. Fosfaadid. Fosforväetised. Fosforiühendid looduses.  Süsinik ja räni Süsinik ja räni lihtainetena. Nende oksiidid ja vastavad happed. Karbonaadid ja silikaadid looduses. Vee karedus ja selle kõrvaldamise võimalused. 2.3. III–IV kursus. Orgaaniline keemia 2.3.1. Õppesisu Sissejuhatus Kovalentsed ühendid. Süsiniku valentsmudelid. Alkaanid Isomeeria. Struktuurivalemid. Orgaaniliste ainete oksüdeerumine. Vabaradikaalsed reaktsioonid. Halogeenühendid Nukleofiilid, elektrofiilid ja nende reageerimine. Reaktsioonide formaalne analüüsimine. Nukleofiilne asendusreaktsioon. Alkoholid Happelisus. Vesinikside. Eetrid. Amiinid Aluselisus ja nukleofiilsus. Küllastumata ühendid Alkeenid. Kaksiksideme reaktsioonid. Polümerisatsioon. Karbonüülühendid Aldehüüdid ja ketoonid. Mono-, di- ja polüsahhariidid. Karboksüülühendid Karboksüülhapped. Estrid ja amiidid. Hüdrolüüsireaktsioonid. Mineraalhapete estrid. Rasvad ja fosfolipiidid. Aminohapped, polüamiidid, polüpeptiidid. Polükondensatsioon. Valgud. Aromaatsed ühendid Areenid. Aromaatsus. Elektrofiilne asendusreaktsioon. Fenoolid. Delokalisatsiooni nähtus. Aromaatsed amiinid. Heterotsüklilised ühendid. Kokkuvõttev osa Orgaaniliste ühendite klassifitseerimine ja nende nomenklatuurid. Struktuuriteooria põhimõtete formuleerimine. Happed ja alused. Reaktsioonivõime. Katalüüs. Orgaaniline keemia ja tööstus. Keemia õppimine gümnaasiumis tugineb põhikoolis saadud teadmistele ja oskustele neid rakendada. Gümnaasiumi keemiakursus peab andma sügavama ja mitmekülgsema pildi keemiast. 2.4. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja ° omab põhiteadmisi üldisest, anorgaanilisest ja orgaanilisest keemiast; ° oskab teha järeldusi ja üldistusi õpitud materjali põhjal, vastu võtta ja analüüsida temale uut keemiaalast informatsiooni; ° oskab lahendada ainekavale vastavaid arvutus- ja probleemülesandeid; ° tunneb põhilisi laboratoorse töö võtteid ja oskab neid kasutada praktiliste ülesannete lahendamisel; ° on tuttav Eesti maavarade, keemiatööstuse ja keskkonnaprobleemidega. üldises ja anorgaanilises keemias ° mõistab, mis on keemiline side ja oskab selle teket seletada; ° oskab eristada omaduste järgi ioonilisi, polaarseid ja mittepolaarseid aineid; ° mõistab, et molekulide teke aatomitest ja kristallide teke ioonidest on aineosakeste üleminek püsivamasse olekusse; ° oskab koostada ainete valemeid oksüdatsiooniastmete alusel; ° oskab õpitud teemade ulatuses koostada reaktsioonivõrrandeid, arvestades massi jäävuse seadust, ja teha nende põhjal arvutusi (moolides, massi järgi); ° mõistab, et keemilised reaktsioonid ei tarvitse alati kulgeda lõpuni, vaid võib kujuneda tasakaal vastassuunaliste reaktsioonide vahel; oskab iseloomustada välistegurite mõju keemilisele tasakaalule; ° tunneb põhilisi reaktsiooni kiirust mõjutavaid tegureid ja keemilise reaktsiooni kiirendamise võimalusi; ° tunneb keemilise reaktsiooni olulisi tunnuseid ja oskab neid seletada, oskab käsitleda reaktsiooni energeetilisel tasandil; ° oskab seletada ja põhjendada keemiliste elementide ja nende ühendite omaduste perioodilist sõltuvust aatomi tuumalaengust (esimese 4 perioodi ulatuses); ° oskab iseloomustada lihtainete ja keemiliste ühendite omadusi, lähtudes vastavate keemiliste elementide asukohast perioodilisussüsteemis; ° teab ainete põhiklasside iseloomulikke omadusi ja saamisviise ainekava ulatuses; ° oskab eristada elektrolüüte ja mitteelektrolüüte, selgitada hüdratatsiooniteooriast lähtudes ioonide vabanemist või tekkimist ainete lahustumisel; ° tunneb põhilisi happeid ja aluseid, oskab iseloomustada nende tugevust ja keemilisi omadusi; ° teab, miks soolalahused ei tarvitse alati olla neutraalsed; ° oskab eristada redoksreaktsioone mitteredoksreaktsioonidest, teha kindlaks oksüdeerija ja redutseerija ning tunneb redoksvõrrandite tasakaalustamise põhimõtteid; orgaanilises keemias ° mõistab reaktsioonide käsitlust vabade radikaalide, nukleofiilide ja elektrofiilide tasandil; ° teab molekulide ruumilist ehitust; ° teab struktuuri ja omaduste vastavust ja sellest tulenevaid järeldusi; ° tunneb orgaanilise keemia osa eluslooduses, tööstuses ja olmes; ° oskab õpitud aineklasside raamides anda nimetusi lihtsamatele orgaanilistele ainetele IUPACi nomenklatuuri järgi ning konstrueerida nimetuste alusel ainete struktuurivalemeid; ° tunneb õpitud funktsionaalseid rühmi ning struktuuriühikuid suvalistes lihtsama kuni keskmise keerukusastmega struktuurides; ° oskab ennustada nende ainete keemilist käitumist õpitud reaktsioonitüüpide raamides, sh. oksüdeerijate (redutseerijate) suhtes, samuti nende happelisaluselisi omadusi; ° oskab ennustada nende ainete olulisemaid füüsikalisi omadusi: suhteline keemistemperatuur, lahustuvus vees ja orgaanilistes lahustites, suhe veega; ° oskab lihtsal viisil selgitada nende ainete rolli ja keemilisi muundumisi elusorganismides, lähtudes käsitletud biomolekulide struktuurist ning kasutades bioloogiakursusest omandatud teadmisi; ° oskab leida teatmeteostest ainete füüsikalisi konstante ning informatsiooni ainete ja materjalide keemiliste omaduste, saamise ja kasutamise kohta; ° tunneb käsitletud tehispolümeeride struktuuri, oskab sellest lähtudes selgitada vastavate materjalide omadusi (keemiline ja termiline stabiilsus, hüdrofiilsus jne.); ° oskab struktuurist lähtudes selgitada olmes rakendatavate koolis õpitud ainete keemilist alust, võimalikku keskkonnaohtlikkust ja toksilisust; ° omab praktilisi kogemusi ühendiklasside kindlakstegemisel iseloomulike reaktsioonide abil. Lisa 8 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde FÜÜSIKA I. PÕHIKOOLI AINEKAVA Põhikooli füüsikakursus annab tervikliku ettekujutuse füüsikast kui loodusteadusest, kuigi haarab vaid minimaalse füüsikaliste nähtuste ringi. Õpilased tutvuvad aine ja väljaga (ilma neid defineerimata) ning nende liikumisega. Ülesandeks on kinnitada arusaama, et kõiki nähtusi saab seletada kui millegi liikumist mingitel põhjustel. Põhimõistete ja seaduspärasustega tutvutakse valdavalt vaatluste ning katsete teel. Katseid, näiteid ja laboratoorseid töid kasutatakse ulatuslikult ka väidete tõestamiseks. Kursuses domineerib fenomenoloogiline lähenemine füüsikalistele nähtustele. Matemaatilist aparatuuri rakendatakse minimaalselt – vaid põhiliste seoste ja seaduste käsitlemisel. Valitsev on induktiivne käsitlus. Põhitähelepanu pööratakse vaatluste ja lihtsamate katsete korraldamisele. Õpetatakse jälgitavast eristama olulist, selle esitamist füüsika keeles, ja järelduste tegemist. Kõike seda tehakse õpe­taja aktiivsel vahendamisel näitkatsete, näitlaboritööde ja laboritööde vormis. Laboritööd korraldatakse kas mingi nähtusega tutvumiseks, selle kvalitatiivseks analüüsiks või siis lihtsamate mõõtmisoskuste kujundamiseks koos mõõtmistulemuste esitamisega tabelina või graafikuna. Ülesannete lahendamisel pööratakse põhitähelepanu ülesande tingimuste adekvaatsele kirjeldamisele füüsika keeles, tehetele mõõtühikutega ja vastuse reaalsuse kontrollimisele. Samuti õpitakse vormistama ülesande lahendamist. Õppetöös kasutatakse vastavalt vajadusele mõningate teemade süvenda­tud või laiendatud käsitlust. Samuti võib varieerida õppematerjali esituslaadi (teoreetiline, eksperimentaalne). 1.1. Õpetuse eesmärgid Põhikooli füüsikaõpetusega taotletakse, et õpilane ° saab ettekujutuse füüsika uurimisvaldkondadest, isiksuse osast füüsika arengus; ° omandab teadmisi füüsika keelest ja mõistete süsteemist; ° õpib omandatud teadmisi kasutama füüsikaliste nähtuste ja objektide kirjeldamisel, seletamisel ja ennustamisel; ° õpib tundma füüsikateadmiste rakendusvõimalusi füüsikas endas, teistes teadustes, tehnikas, olmes ja loodushoius; ° õpib lahendama küsimus-, arvutus- ja graafilisi ülesandeid; ° õpib vaatlusi ja katseid tegema, lihtsamaid mõõtevahendeid ja füüsikariistu käsitsema. 1.2. Õppesisu Valgusõpetus Valgusallikas. Valguse spekter. Valguse neeldumine. Valguse sirgjooneline levimine. Vari. Valguse kiirus. Valguse peegeldumine. Valguse murdumine. Lääts. Kujutis läätses. Prillid. Silm. Mehaanika Kehad meie ümber Kehad meie ümber. Mõõtmine. Mass. Kaalumine. Tihedus. Jõud. Dünamomeeter. Rõhk. Manomeeter. Vedelik ja gaas Rõhk gaasis ja vedelikus. Pascali seadus. Üleslükkejõud. Kehade ujumine. Kehade liikumine ja vastastikmõju Mehaaniline liikumine. Trajektoor. Teepikkus. Kiirus. Kehade vastastikmõju. Inertsus. Gravitatsioon. Hõõrdumine. Deformeerumine. Elastsusjõud. Energia Mehaaniline töö. Mehaaniline energia. Energia jäävuse seadus. Lihtmehhanism. Kang. Kangi tasakaalu reegel. Mehaanika kuldreegel. Heliõpetus Võnkumine. Amplituud. Periood. Sagedus. Heliallikas. Heli kõrgus. Müra. Soojusõpetus Soojuspaisumine. Termomeeter. Temperatuuriskaala. Aine ehituse mudel. Tahkis. Vedelik. Gaas. Siseenergia. Soojusliikumine. Soojusülekanne. Soojusjuhtivus. Konvektsioon. Soojuskiirgus. Termos. Soojushulk. Aine erisoojus. Kalorimeeter. Sulamine ja kristalliseerumine. Sulamissoojus. Aurumine ja kondenseerumine. Aurustumissoojus. Elektriõpetus Elektrilaengud ja elektriväli Kehade elektriseerumine hõõrumisel. Elektrilaeng. Elektriseeritud kehade vastastikmõju. Kahte liiki elektrilaengud. Elektroskoop. Juht ja mittejuht. Elektrostaatiline väli. Elementaarlaeng. Elektrilaengu ülekanne. Elektrivool Elektrivool. Elektrivoolu suund. Elektrivool metallides. Elektrivoolu toi­med. Voolutugevus. Ampermeeter. Voolutugevuse mõõtmine. 1.3. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja teab ° füüsikaliste nähtuste iseloomulikke tunnuseid, nähtuste ilmnemise tingimusi, seost teiste nähtustega, nähtuste kasutamist praktikas; ° füüsikamõisteid, sh. füüsikalisi suurusi, nähtusi või omadusi, mida mõiste iseloomustab; suuruste seoseid teiste füüsikaliste suurustega, mõõtühikuid, mõõtmisvahendeid; ° õpitud seoste sõnastust, seost väljendavat valemit, seose õigsust kinnitavaid katseid, seose kasutamist praktikas; ° mõõteriistade ja seadmete otstarvet, töötamispõhimõtet, kasutamise näiteid ja reegleid, ohutusnõudeid; ° keskkonna- ja energiasäästu vajalikkust; oskab ° vaadelda nähtusi füüsika seisukohalt; ° kasutada mõisteid ja seoseid loodus- ja tehnikanähtuste seletamisel; ° lahendada ülesandeid, kasutades õpitud seoseid; ° leida infot aineregistrist; ° kasutada füüsikaliste suuruste tabeleid; ° koostada skeemi järgi katseseadet; ° kasutada joonlauda, malli, mõõtesilindrit, dünamomeetrit, kella, termomeetrit, kalorimeetrit, kaalusid, elektroskoopi, ampermeetrit, voltmeetrit, arvestit, kompassi, lihtsaimat teodoliiti; ° ohutult läbi viia lihtsamaid katseid; ° töödelda mõõtmistulemusi ja teha katsetulemuste põhjal järeldusi. II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA Gümnaasiumi füüsikaõpe on süstemaatiline ja võimalust mööda kvantitatiivse käsitlusega. Põhikooliga võrreldes käsitletakse täpsemalt liikumisvorme ja vastastikmõjude põhjusi, otsitakse seoseid erinevate liikumisvormide vahel. Suureneb iseseisvuse aste igas õppevormis. Induktiivsele käsitlusele lisandub deduktiivne käsitlus. See loob võimalusi mõttelisteks eksperimentideks, teoreetilisteks arutlusteks ja arvutusteks. Laboritöödes tungitakse sügavamale füüsika eksperimentaalse meetodi sisusse. Nähakse ette tööhüpoteeside püstitamist, eksperimendi planeerimist, eksperimendi võimalikult korrektset läbiviimist, tulemuste registreerimist ja järelduste tegemist. Tutvutakse mõõtevea hindamise alustega. Selleks kasutatakse laboritöid, mis võimaldavad nähtust esile kutsuda ja vaadelda; iseloomulikku füüsikalist suurust mõõta; «avastada» või «kontrollida» füüsika seadusi ja seaduspärasusi; mõõteriista valmistada ja gradueerida; seadmete karakteristikuid üles võtta. Ülesannete lahendamisel pööratakse suuremat tähelepanu tulemuste analüüsile, ka vormistamisele. Ülesanne lahendatakse algul üldkujul, s.t. õpetatakse lahendama mitte üksikülesandeid, vaid omandatakse tegevusjuhiseid teatud tüüpi ülesannete lahendamiseks. Tutvutakse suurusjärguliste hinnangute andmisega. Lisaks teemade laiendatud või süvendatud käsitlemisele ja erinevate õppemeetodite kasutamisele tuleb arvestada põhikursuste asendamisvõimalusi valikkursustega. Siin peab arvestama, et valikkursuse raames tuleb anda kogu asendatava põhikursuse tuum. Õpilastele, kes on põhikursustest läbinud ainult «Mehaanika» ja «Kosmoloogia», tuleks füüsikalist maailmapilti käsitlev kursus esitada üldisemalt, illustratiivsemalt, inimkesksemalt. 2.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi füüsikaõpetusega taotletakse, et õpilane ° omandab alused nüüdisaegse põhjuslik-tõenäosusliku füüsikalise maailmapildi kujunemiseks; ° säilitab positiivse hoiaku füüsika kui õppeaine ja kultuurifenomeni suhtes; ° süvendab ja laiendab teadmisi füüsika keelest ja mõistete süsteemist ning õpib neid kasutama füüsikaliste nähtuste ja objektide kirjeldamiseks, seletamiseks ning ennustamiseks nii tuntud kui uues olukorras; ° teadvustab teaduslike mõistete kujundamise viise ja meetodeid ning rakendab neid uute teadmiste omandamisel; ° arendab kriitilist mõtlemist; ° süvendab vaatlus- ja eksperimenteerimisoskusi; ° süvendab mõõtmisvahendite kasutamise oskusi; ° tutvub ideede «draamadega» ja isiksuse osaga füüsika arengus; ° mõistab füüsika humanitaarset külge; ° mõistab füüsika seost tehnika ja nüüdisaegse tehnoloogiaga ning integratsiooni teiste teadustega; ° kujundab füüsikaliste teadmiste ja oskuste alusel eetilisi ja esteetilisi hinnanguid eluks ja elukeskkonna säilitamiseks; ° teadvustab vajadust käsitseda tehnilisi ja tehnoloogilisi seadmeid, säästes ennast ja neid; ° väärtustab füüsikalisi teadmisi ja oskusi, tagamaks oma tegevuse optimaalsust suhetes loodusega. 2.2. I kursus. Mehaanika 2.2.1. Õppesisu Sissejuhatus Mehaanika objekt ja aine. Liikumine ja selle põhjused Mehaaniline liikumine. Liikumise suhtelisus. Liikumist kirjeldavad suurused – teepikkus, nihe, aeg. Taustsüsteem. Kehade vastastikmõju. Gravi­tatsioon. Kehade vaba langemine. Liikumise kirjeldamine Ühtlane sirgjooneline liikumine. Kiiruse, teepikkuse ja aja arvutamine. Ühtlaselt muutuv liikumine. Keskmine ja hetkkiirus. Kiirendus. Kiirenduse, hetkkiiruse, teepikkuse ja nihke arvutamine. Jõud ja impulss Newtoni I seadus. Inertsus ja mass. Jõud. Newtoni II seadus. Newtoni III seadus. Keha impulss. Impulsi jäävuse seadus. Töö ja energia Mehaaniline töö. Võimsus. Energia. Energia jäävuse seadus. Perioodilised liikumised Ringliikumine, seda iseloomustavad suurused. Võnkumine. Võnkumist iseloomustavad suurused. Harmooniline võnkumine. Laine, selle tekkimine ja levimine. Lainete liigid. Lainet iseloomustavad suurused. Lainete difraktsioon ja interferents. 2.3. II kursus. Molekulaarfüüsika 2.3.1. Õppesisu Molekulaarfüüsika alused Molekulaarkineetiline liikumine ja mehaanika. Aine mikro- ja makroparameetrid. Seosed mikro- ja makroparameetrite vahel. Clapeyroni võrrand. Isoprotsessid. Termodünaamika alused Siseenergia, selle muutumine. Termodünaamika esimene printsiip. Soojusmasinad. Pööratav ja mittepööratav protsess. Termodünaamika teine printsiip. Entroopia. Aine ehituse alused Ülekandenähtused gaasis: difusioon, soojusjuhtivus, sisehõõre. Vedeliku ehituse alused. Pindpinevus, märgamine. Tahkis, amorfne keha. Faasisiirded Agregaatolek. Aurustumine ja kondensatsioon. 2.4. III kursus. Elekter ja magnetism 2.4.1. Õppesisu Sissejuhatus elektriõpetusse Elektromagnetiline vastastikmõju looduses ja tehnikas. Elektrilaeng. Laengu jäävuse seadus. Elektrivool. Juht, pooljuht ja dielektrik. Elektrostaatika Coulomb'i seadus. Välja mõiste. Elektrivälja tugevus. Superpositsiooni printsiip. Töö elektriväljas. Elektrivälja potentsiaal ja pinge. Elektrivälja mahtuvus. Kondensaator. Elektrivälja energia. Alalisvool Elektrivool metallis. Voolutugevust määravad suurused. Ohmi seadus. Juhi takistus ja aine eritakistus. Takistuse olenevus juhi mõõtmetest ja temperatuurist. Voolu töö ja võimsus. Joule-Lenzi seadus. Vooluallika elektromotoorjõud. Ohmi seadus kogu vooluringi kohta. Magnetism Magnetväli. Püsimagneti ja vooluga juhtme väli. Ampere'i seadus. Magnetinduktsioon. Magnetvälja mõju liikuvale laetud osakesele. 2.5. IV kursus. Elektrodünaamika 2.5.1. Õppesisu Elektromagnetism Elektromagnetiline induktsioon. Pööriselektriväli. Magnetvoog. Faraday induktsiooniseadus. Lenzi reegel. Eneseinduktsioon. Induktiivsus. Vahelduvvool. Elektrienergia ülekanne. Elektromagnetvõnkumine. Võnkering. Elektromagnetlaine. Elektromagnetlainete skaala. Laineoptika Valguslainet iseloomustavad suurused. Seos värvuse ja lainepikkuse vahel. Valguse difraktsioon. Valguse interferents. Difraktsiooni ja interferentsi jälgimise tingimused; koherentsus. Valguse ja aine vastastikmõju Valguse murdumine. Murdumisseadus. Valguse dispersioon. Spektri mõiste. Kvantoptika Valgus kui footonite voog. Fotoefekt, selle teooria. Valguse dualistlik käsitlus. 2.6. V kursus. Aine ehitus 2.6.1. Õppesisu Spektraalriistad ja spektrid Joon- ja pidevspekter. Spektraalanalüüs. Aatomifüüsika Bohri aatomimudel. Vesinikuaatomi spekter. Kvantarvud. Kvantmehaanika teke ja põhiideed. Kaasaegne aatomimudel. Valguse kiirgumine. Tahkiste struktuur Energiatasemed tahkises. Metall, pooljuht, isolaator. Tuumafüüsika Radioaktiivsus. Tuuma ehitus, tuumajõud. Tuumaprotsessid: lõhestumine ja süntees. Tuumaenergia. Elementaarosakesed. Kaasaegne ettekujutus aine struktuurist. 2.7. VI kursus. Kosmoloogia 2.7.1. Õppesisu Tähistaevas Taevas päeval ja öösel. Tähtkuju. Päikesesüsteem Planeetide uurimine. Asteroid, komeet, meteoor. Tähed ja tähesüsteemid Täht kui füüsikaline objekt. Tähtede ehitus ja evolutsioon. Galaktikad. Universum Kosmoloogiline printsiip. Suur Pauk ja Universumi vanus. Galaktikate teke ja evolutsioon. Universumite paljusus. Nüüdisaegne maailmapilt Maailmapildi mõiste ja ajalooline areng. Mateeria põhivormid: aine ja väli. Vastastikmõjude liigid: gravitatsiooniline, nõrk, elektromagnetiline, tugev. Jäävusseadused: laengu, massi ja energia jäävus. Põhiprintsiibid: potentsiaalse energia miinimumi, entroopia kasvu, superpositsiooni, määramatuse ja relatiivsuse printsiip. Põhjuslikkus ja tõenäosuslikkus. Eksperimendi tähtsus. Mudel ja teooria, nende rakenduspiirid. Relatiivsusteooria alused. Füüsikaline maailmapilt ja pseudoteadused. 2.8. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja teab ° füüsikaliste nähtuste iseloomulikke tunnuseid, nähtuste ilmnemise tingimusi, seost teiste nähtustega; nähtusi selgitavaid teaduslikke teooriaid, nähtuste kasutamist praktikas; ° füüsikamõisteid, sh. füüsikalisi suurusi, nähtusi või omadusi, mida mõiste iseloomustab; suuruste seoseid teiste füüsikaliste suurustega; mõõtühikuid, mõõtmisvahendeid; ° õpitud seadusi, seadust väljendavat valemit, seaduse õigsust kinnitavaid katseid; seaduse kasutamist praktikas ja seaduse rakendatavust; ° õpitud teooria eksperimentaalset põhjendust; põhimõisteid, -seisukohti, -seadusi; põhilisi järeldusi, praktilist kasutamist ja rakendatavust; ° riistade, mehhanismide, masinate otstarvet, töötamispõhimõtet, kasutamise näiteid ja reegleid, ohutusnõudeid; ° erinevust klassikalise ja kvantmehaanilise füüsikalise maailmapildi vahel; ° keskkonna- ja energiasäästu vajalikkust; ° füüsika osa ühiskonna ja kultuuri arengus, tema osa rahvuskultuuris; oskab ° vaadelda nähtusi füüsika seisukohalt; ° kasutada mõisteid, seadusi ja teooriaid loodus- ja tehnikanähtuste seletamisel; ° eristada teaduslikku ja pseudoteaduslikku maailmakäsitust; ° lahendada ülesandeid, kasutades õpitud seadusi ja valemeid, ja lahendusi vormistada; ° leida infot aineregistrist; ° kasutada füüsikaliste suuruste tabeleid; ° planeerida katset; ° koostada skeemi järgi katseseadet; ° kasutada mõõteriistu; ° ohutult läbi viia lihtsamaid katseid; ° töödelda mõõtmistulemusi ja teha katsetulemuste põhjal järeldusi; ° hinnata ja arvestada mõõtmisvigu; ° kasutada teadmisi praktiliste ülesannete lahendamisel uues olukorras. Lisa 9 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde KUNST I. PÕHIKOOLI AINEKAVA Põhikooli kunstiõpetuses on peamine praktiline kunstitegemine, töine sisseelamine kunstniku loominguprotsessi mitmesuguste tehnikate vahendusel ja sealjuures võimaliku algupärase eneseväljenduse säilitamine. Õpitakse mõnin­gaid kunstialaseid mõisteid, hakkavad kujunema väärtushinnangud. Põhikooli lõpetajal on üldine ettekujutus kunsti- ja tehnikakeelest ning ta on suuteline omahuvitsi valima, mida ta sellest praktiliselt või teoreetiliselt tundma õppida soovib. 1.–3. klassis on esikohal lapse loomingulise algatusvõime arendamine ja leidurivaistu kujundamine, kuid oluline on ka käeliste oskuste ja vilumuste treenimine. 4.–9. klassi kunstiõpetus on juba oma olemuselt integratiivne, sisaldades elemente kujutavast ja kujundavast kunstist, arhitektuurist ja disainist, kunst­käsitööst ja rahvakunstist, kunsti- ja kultuuriajaloost, foto-, kino- ja video­õpetusest. 1.1. Õpetuse eesmärgid Põhikooli kunstiõpetusega taotletakse, et õpilane ° arendab oma vaatlusoskust ja kompimismeelt; ° arendab kujundilist ja ruumilist mõtlemist ning kujutlusvõimet; ° omandab loovtegevuse kogemusi, arendab loovust; ° õpib kasutama kujutavate ja kujundavate kunstide väljendusvahendeid; ° omandab teadmisi kunstiliikidest ja -ajaloost; ° õpib vaatama ja hindama kunstiteoseid, kujundab kunstimaitset. 1.2. Ainekava 1.–3. klassile 1.2.1. Õppesisu Kujutamine ruumis ja tasapinnal Skulptuur Plastiline kunst ümbritsevas keskkonnas (lühivestlused). Voolimine savist ja savitaolistest materjalidest (loomade, inimeste figuu­rid).  Meisterdamine looduslikust materjalist, puidust, paberi-, plastmassi-, metallijäätmetest ja lihtsatest kokkupandavatest plastmassdetailidest (figuurid, muinasjututegelased, lelud). Pildikunst Raamatuillustratsioonid, graafika ja maal meie ümber (lühivestlused). Joonistamine ja maalimine pintsli ja kattevärvidega (guašš, tempera), pliiatsite ja kriitidega (akvarellipliiats, õlikriit): muinasjutuloomad, inimesed, taimevormid, eluta looduse vormid ja tehisvormid. Kollaaž rebituna värvilistest paberitest ja/või makulatuurist. Maalimine spontaanselt või läbimõeldumalt, edastades meeleolu (pere­sündmused, muinasjutud, aastaajad). Graafiline punkt ja joon vilt- ja/või pastapliiatsiga (ulmemaastikud, elu merepõhjas). Graafilised kordustehnikad (templitrükk, naturaaltrükk, papitrükk guaši ja temperaga). Küllaspõhitoonid (kollane, punane, sinine) ja nende segamine (roheline, oranž, violett). Kromaatilised ja akromaatilised värvid. Soojad ja külmad, heledad ja tumedad toonid. Meeleolu väljendamine abstraktsete värvilaikudena. Värvinägemine. Kujundamine ja konstrueerimine ruumis ja tasapinnal Kunstiline elukeskkond ja tehniline modelleerimine Oma kodulinna/asula, kodumaja/korteri, toa, suvekodu, aia/pargi kujun­damine (lühivestlused). Kujundamine pappkarpidest ja paberist (muinasjutulinn koos pargiga kollektiivse tööna, nukutuba ja/või garaaž). Liiklusvahendeid ja agregaate meenutavate mänguasjade koostamine looduslikust materjalist, paberi-, papi-, plastmassi- ja metallijäätmetest ning konstruktorikarbi detailidest (algul tavalised liikuvad mudellelud, hiljem lihtsate ajamitega lelud). Liiklusvahendite ja agregaatide otstarve ja põhikonstruktsioonide iseloom, tarbevormide funktsioonid, nende proportsioneerimine (lihtsustatud lühivest­lused). Tarbeesemete ja neid meenutavate mänguasjade modelleerimine pehmest ja kujustamine kõvemast materjalist (savi ja savitaolised materjalid, vahtplast, puukoor). Paberi voltimine: pakendid, laekad, karbid, jõuluehted, linnud, loomad (moodulplastika). Multifilmid, nuku- ja varjuteater (lühivestlused). Elementaarsete liikumisillusioonide saamise tutvustamine (visandid lehit­setavatel märkmikulehtedel). Nuku- ja varjuteatri elementide valmistamine. Groteskkiri. Groteskkirja võib vajadusel siduda lugemaõppimisega, kus otsitakse mingit seost hääldamise ja tähekuju vahel. Suurtähti võib joonistada, maalida ja paberist rebida, kujundada nendest oma nime, plakatkirja. Kompositsioon Proportsioonide ja värvide optiline tasakaal Rõhuasetus teatavale elemendile temaatilisel pildil (suurem kuju, värvilt eredam). Liikumise kujutamine: ühe figuuri osaline katmine teisega, elemendi osaline väljajäämine vaateväljast. 1.2.2. Õpitulemused 3. klassi lõpetaja ° oskab käsitseda töömaterjale, vahendeid ja tehnikaid loominguliseks eneseväljenduseks ja käsitööks; ° teab, kuidas valmistada mahulisi figuure ning mänguasju voolimis- ja jäätmaterjalidest; ° oskab kujutada liikumisasendites figuure (vähemalt muinasjutuloomi ja -linde) plakatvärvide ja pintsli abil; ° peab silmas muinasjutupildi üksikosade tasakaalu; ° oskab luua ja kasutada lihtsamaid pasta- ja viltpliiatsiga kujundatud faktuure; ° on võimeline valmistama ning kujundama makettide üksikosi pappkarpidest ja paberist ning pöörama tähelepanu maketi kui terviku mahulistele proportsioonidele; ° oskab teha kollaaži (värvipaber, makulatuur) ja voltida paberit; ° suudab valmistada ja kasutada varju- ja nukuteatri elemente. 1.3. Ainekava 4.–6. klassile 1.3.1. Õppesisu Kujutamine ruumis ja tasapinnal Skulptuur Plastiline kunst meie ümber ja näitustel (vestlused). Skulptuuride modelleerimine ja lõikamine pehmetest materjalidest (savi, liimiga saepuru, vahtplast). Lihtsate tarbevormide kujustamine. Keraamiline voolimine, biskviitpõletus, angoobide kasutamine. Modelleerimine erinevatest jäätmaterjalidest (plastmass, metall, puit). Pildikunst Maal ja graafika meid ümbritsevas keskkonnas: tahvelmaal, ruumikujundusega seotud maal, supergraafika (vestlused). Joonistamine pliiatsi (grafiit, pastell- ja õlikriit, akvarellipliiats) ja pintsliga (guašš, tušš): figuurid, esemed, looduse- ja tehisvormid. Fotokunsti kompositsioon (makulatuurist või fotoväljalõigetest kollaaž). Maalimine spontaanselt ja läbimõeldumalt mitmesuguse pinnafaktuuri kasutamisega (guašš, tempera, akrüül). Värviõpetus: värvide segamise elementaartabel, kontrastid, meeleolu edastamine, dekoratiivsus. Väärtusperspektiiv, õhuperspektiiv, plaanilisus. Graafilise faktuuri loomine punkti ja joone abil (vilt- ja pastapliiats, rapidograaf, ketassulg tušiga). Graafilised paljundustehnikad – kõrgtrükk. Kompositsioonireeglid sõltuvalt väljendustehnikast (valikuliselt): temaatiline, geomeetriline, dekoratiivne jm. Protsessuaalne kunst (happening, performance). Kujundamine ruumis ja tasapinnal Arhitektuur ja disain (kunstiline tehiskeskkond) Ajalootundides käsitletava kultuuriloo meenutamine seoses vestlustega rahvakunstist, ehituskunsti stiilidest ja kunsti arenguloost (valikuliselt), seostamine lähema ümbrusega (vestlused). Ruumiline struktuurikombinatoorika: konstrueerimine ühe ja kahe mooduliga kõrselementidest (nt. näärikroonid). Ruumide kaunistamine tähtpäevadeks. Tekstiilist mänguasjade kavandamine ja valmistamine. Väikelava kujundamine (maketi valmistamine). Tasapinnaline struktuurikombinatoorika (jooned, pinnad, kollaaž). Tähtede kujundamine paberiribadega (rebimine, voltimine). 1.3.2. Õpitulemused 6. klassi lõpetaja ° tunneb õppekavas kasutatavaid visuaalse kunsti mõisteid ja oskab neid vähemalt kõnes kasutada; ° oskab käsitseda õppekavas loetletud töömaterjale ja -vahendeid; ° oskab valikuliselt kasutada tehnikaid ja kujutamisviise loominguliseks eneseväljenduseks; ° tunneb abstraktsele vormi- ja värviõpetusele omaseid väljendusvõimalusi ning lihtsamaid arhitektoonikaalaseid kompositsioonivõtteid, oskab neid kasutada kujundamisülesannete lahendamisel ruumis ja tasapinnal; ° tunneb keraamilise voolimise ja kujundamise võtteid; ° oskab käsitseda mõningaid kõrgtrüki paljundustehnikaid (papi- ja materjalitrükk); ° oskab liimi tarvitamata plastmassi- ja metallijäätmetest mänguasju teha, valmistada nende liikumapanemiseks lihtsaid ajameid; ° oskab valida, ette valmistada ja kasutada looduslikke materjale rahvakunstialastes ja kujundamistöödes; ° huvitub kooli nukuteatri tegevusest; ° omab ettekujutust visuaalse kunsti liikidest ning nende väljendusvahenditest. 1.4. Ainekava 7.–9. klassile 1.4.1. Õppesisu Kujutamine ruumis ja tasapinnal Skulptuur Plastilise kunsti areng ajaloolises seoses rõhuasetusega 20. sajandile. Inspiratsiooniallikad ja looming: muusika ja nonfiguratiivne kunst, töömaterjalide välimus, tehnikad (vestlused). Modelleerimine ja kujustamine (pehmed, kalgastuvad ja tahked materjalid). Keraamiline voolimine ja kujustamine. Tutvumine angoobide ja glasuuride põletamisega. Modelleerimine mitmesugustest tehismaterjalidest. Pildikunst Maali ja graafika areng ajaloolises seoses rõhuasetusega 20. sajandile ja Eesti viimaste aastate kunsti paremikule. Inspiratsiooniallikad ja eneseväljenduslik looming: nüüdiskunsti, muusika ja draama omavahelised seosed (vestlused). Joonistamise (grafiit, süsi, sulejoonis tušiga) ja maalimise (vesivärvid – guašš, tempera, akvarell jm.) tehnikad. Modelleerimine valguse ja varju abil. Joonperspektiiv. Punkt ja joon ühe ja sama kompositsiooni teisendamiseks (nt. valgus­varjuga natüürmort teisendatuna ühe jämedusega pidevjoone või paisjoone süsteemi, mitmesuguse joonejämeduse kasutamine). Graafika tehnikad (kõrg-, sügav- ja lametrükk), nende praktiline kasutamine vastavalt võimalustele. Värviõpetus: 7 kontrasti (J. Itteni järgi), tasakaal, vastastikused mõjud, kooskõlad. Geomeetriline ja stereomeetriline kunst (op-kunst jt.). Virtuaalse kunsti väljendusvahendid. Kujundamine ruumis ja tasapinnal Arhitektuur ja kunstiline keskkond Ajalootundides läbitava kultuuriloo meenutamine ja paralleelne seostamine vestlustega ehituskunsti stiilidest ning disaini ja kunsti arenguloost (valikuliselt). Leitakse kokkupuutepunkte lähemas ümbruses olemasolevaga. Inspiratsiooni­allikad ja funktsionaalne looming: ergonoomilised põhimõtted, materjalid, konstruktsioonid, kirjakunsti areng ja rakendusalad (vestlused). Arhitektoonika ruumis: ruumiline struktuurikombinatoorika Platoni kehadega erinevatest materjalidest (paber, papp, traat jm.). Paberi voltimine (moodulil põhinevad reljeefid, mida võib ühitada kirjaõpetuse ja optilise kunstiga). Arhitektoonika tasapinnal: elementaargeomeetriliste kujundite kombinatoorika. Geomeetrilise ja projektsioonjoonestamise alged: ringjoone jagamine võrdseteks osadeks, sujuvühendid, aksonomeetria, ristprojektsioon. Tušijooned lihtsates projektjoonistes (rapidograafi kasutamine). Oma korteri plaan. Kirjaõpetus: peensulekalligraafia (nn. Elisabethi kiri), joonistatud kirja (antiikvagrotesk) mänguline vorm. Initsiaali või nime kujundamine (NB! – kirjaoptika). Laisulekiri – sulegrotesk (ka seriifid, nende kompositsioon). Töö redissulega – standardkiri. Kiri eksliibristel, plakatitel. Eesti rahvakunsti seosed Põhjamaade, soomeugri rahvaste ja maailma etnograafilise kunstiga. Massiteabekunst. Foto, video ja film massiteabekunstina. Lavastuslik ja protsessuaalne kunst Kujundamine teatrilaval, televisioonis, filmis, videokunstis. Performance, happening, protsessioon. 1.4.2. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja ° tunneb põhikooli õppekavas olevaid visuaalse kunsti põhimõisteid ning oskab neid kasutada kõnes ja kirjas; ° oskab käsitseda kõiki põhikooli õppekavas olevaid töömaterjale, -vahendeid, -tehnikaid ning kujutamise ja kujundamise viise kunstiliseks eneseväljendamiseks; ° tunneb vormi-, värvi-, graafika-, arhitektoonika- ja kirjaõpetuse ning fotokunsti lihtsamaid kompositsioonireegleid, oskab näha nende elemente protsessuaalsetes kunstides; ° omab algteadmisi joonestusgraafikast ja lihtsamate jooniste lugemisest; ° oskab üldjoontes iseloomustada visuaalse kunsti arenguetappe; ° mõistab eristada kunsti kitšist. II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA Gümnaasiumi kunstikursustes on põhirõhk kunstiväärtustega tutvumisel ja kunstiteadmiste omandamisel. Õpilased saavad ülevaate sellest, mis kuulub nüüdisaegsesse kunstialasesse üldharidusse. Praktilised töötunnid on mõeldud peamiselt teadmiste läbitunnetavaks kinnistamiseks. Gümnaasiumis on kolm kohustuslikku kunstikursust. Kolmanda kursuse võib võtta valikkursuste hulgast, aga selle võivad õpetaja ja õpilased ka ise koostada, sõltuvalt õpilaste huvidest ja kooli võimalustest. 2.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi kunstiõpetusega taotletakse, et õpilane ° arendab vaatlusvõimet ja kompimismeelt; ° edendab loovust, algatusvõimet ja katsetamist; ° arendab kujundilist, ruumilist ja abstraktset mõtlemist ning kujutlusvõimet; ° õpib tundma visuaalsete kunstide väljendusvahendeid; ° omandab teadmisi kunstiliikidest ja nende arenguloost; ° õpib vaatama ja hindama kunstiteoseid, kujundab kunstimaitset. 2.2. I kursus 2.2.1. Õppesisu Kunstikultuuri ajalugu Kultuur ja kunst Kultuuri ja kunsti mõiste. Kunst ühiskonnas ja selle erinevad käsitlusviisid. Kunst ja religioon. Kunstiajalugu Kunsti tekkimine. Visuaalne kunst ürgajal. Idamaade ja antiikkunst (Mesopotaamia, Egiptus, Egeus ja Kreeka, etruskide kultuur, Rooma). Keskaja kunst. Renessanss, barokk ja rokokoo. Klassitsism. Romantism. Realism. Impressionism. 20. sajandi I poole kunst. 20. sajandi II poole kunst (avangardism, postmodernism jm.). Kunst Eestis Arheoloogilised leiud jm. Kunst Eestis keskajast 19. sajandini. Viimase sajandivahetuse kunst. Kunst Eesti Vabariigis enne viimast sõda. Kunst nõukogude okupatsiooni ajal. Viimase aastakümnendi kunst. Kunst ja keskkonna kunstiline kujundamine Geomeetria ja stereomeetria kunsti lähtena Muistsest Kreekast Leonardo da Vinci ja Le Corbusier'ni. Kuldlõige. Geomeetria pildivälja organiseerimise vahendina (Paul Cézanne'ist ja kubistidest Vasarely ning minimalistideni). Kompositsiooni visandamine Loodus ilu lähtena. Väljendus ilu lähtena. Pildi põhitegurid (punkt, joon, pind, mahulisus). Pildi muutujad (kooste-elementide asendi, suuna ja kaugusvahede muutumine ja tihedus). Kompositsiooni väljendusvahendid. Värv Värvi tajumine (selle füüsikalised, füsioloogilised ja psühholoogilised omadused). Esteetiline värviõpetus (värvide segamine, nende korrastussüsteemid, kontrastid, kooskõlad). Värvi funktsioonid maalis ja kunstiliselt kujundatavas keskkonnas. Joonistamine Joonistamise väljendusvõimalused (piirjoone, varjundite ja faktuuri kasutamine). Joonistamisvahendite kasutamine (grafiitpliiatsid jm., süsi, värvipliiatsid, kriit, tušš). Graafika Punkti ja joone kasutamine kui sissejuhatus graafikasse. Estampgraafika (kõrg- ja lametrükk). Šabloonitrükk. Monotüüpia. Maalimistehnikad Akvarell, kattevärvid (guašš, polüvinüülatsetaattempera, õlivärvid ja õlitempera, akrüülvärvid, pastellid). Skulptuur Materjalid ja tehnikad (savi, puit, kipsivalu, metalli valamine, vermimine ja keevitamine). Kunsti avardumine Välja galeriidest ja maha seintelt ning lähemale kunsti alglähteile (landart, body-art jne.). Kunst ja tehnoloogia. 2.3. II kursus 2.3.1. Õppesisu Kunstikultuuri ajalugu Kunstiteaduse ajalugu Antiikajastu (Platon ja Aristoteles). Keskaeg (Thomas Aquinost). Renessansiajastu kunstiteooriad (Alberti, Vasari, Dürer, Leonardo). 18. ja 19. sajandi kunstiuuringud (Voltaire, Hippolyte Tayne). Nüüdisaja kunstiteadus Kunstiajalugu. Esteetika. Kunstipsühholoogia. Kunstisotsioloogia. Kunstikasvatus. Eesti rahvakultuur ja rahvakunst Rahvakunsti kogumine ja tundmaõppimine (Kristjan Raud, Eesti Rahva Muuseum, sõjajärgsed etnograafiauuringud). Rahvapärane elamukunst (üksiktalud, küla, hoonestus). Sisustus ja inventar (mööbel, tarbeesemed, tekstiil, rõivad). Kaljo Põllu ja tema õpilaste ekspeditsioonid soomeugri rahvakunsti talletamiseks. Eesti vähemusrahvuste rahvakultuur ja rahvakunst Baltisaksa kunst Eesti arhitektuur Ühiskondlikud ideaalid. Välismaiste stiilide kajastumine Eesti ehituskunstis (keskaeg, renessanss, barokk, klassitsism, historitsism, eklektika, rahvusromantiline stiil). 20. sajandi ehituskunst (funktsionalism, orgaaniline arhitektuur). Arhitektuurimälestiste kaitse. Tarbe- ja tööstuskunst Tööstusrevolutsioon. Tarbeese muutub kaubaks. Kujundus ja maailmavaade. Hea maitse ja kitš. Kujundaja vastutustunne. Eesti tarbekunst ja disain. Tekstiili- ja moekunst. Keraamika ja klaasehistöö. Nahkehistöö. Tarbegraafika. Disain. Fotokunst Pildistamise ajalugu. Fotograafia kui kunst: pildistamise ja fotokunsti vastastikune mõju. Film Filmi väljendusvahendid. Filmide liigid. Pildikõne. Filmikunst oma ajas. Eesti filmikunst. Video. Lavastuskunst Arengulugu. Teatri lavakujundus. Telelavastus. Happening. Performance. Kirjakunst ja arvutigraafika Kirjakunsti arengulugu. Eesti kirjakunst (Villu Tootsi koolkond jt.). Arvutigraafika eneseväljendusena. Kunst ja keskkonna kunstiline kujundamine Tehnilised kujutamisviisid Väärtusperspektiivist illusoorse perspektiivini. Ruumilise kujutamise võimalused (stereoskoop). Projektsioonjoonestamine: tsentraal-, paralleel- ja ristprojektsioon (frontaal- ja dimeetriline aksonomeetria, kaks- ja kolmvaated). Pilt kommunikatsioonivahendina Massiteabe edastamine piltidena (plakatina, ajakirjanduses, televisioonis). Kaubanduslik pilt Reklaam (selle tootmine, funktsioon ja strateegia). Pildi kasutamise võimalused reklaamiks. Graafiline kommunikatsioon Ladina kirja ajalugu. Kirjad mitmesugustes kultuurides. Ladina tähestik (antiikva joonistatuna ja kursiivis, romaani ja gooti kiri, egiptienn, grotesk ja voolav seotud kiri). Fantaasiakirjad. Tarbegraafika Raamat ja kujutav kunst. Graafilised sümbolid (piktogramm, ideogramm). Heraldika. Liturgilised sümbolid. Liikluse, reklaami jm. märgid ning sümbolid, nende õiguskaitse. Karikatuur ja koomiks Karikatuur minevikus ja tänapäeval. Koomilised pildisarjad. 2.4. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja ° teab olulisemaid kunstialaseid mõisteid ja oskab neid rakendada; ° oskab määratleda visuaalse kunstikultuuri arenguloo perioode, stiile ja kunstivoole ning suudab neid võrrelda nüüdiskunstiga; ° teab ja oskab hinnata heatasemelise kunsti omadusi, eristada seda kitšist; ° tunneb huvi kunstialase loomingu vastu; ° oskab käsitseda töövahendeid, tehnikaid ja materjale elementaarseks kunstialaseks loominguks; ° tunneb huvi kunstikultuuri väärtuste säilitamise, kaitsmise ja edasiarendamise vastu. Lisa 10 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde MUUSIKA I. PÕHIKOOLI AINEKAVA Muusikaõpetusega tuuakse õpilane muusikamaailma, rikastub tema tundemaailm, kujuneb muusikamaitse, rajatakse tee muusikakultuuri juurde. Muusikaõpetuse koostisosad on laulmine, hääle ja muusikaalaste teadmiste-oskuste omandamine, improvisatsioon, muusika kuulamine, rütmiline liikumine, mäng lihtsamatel lastepillidel. Õpetuse alus on praktilises musitseerimises saadud kogemused. 1.–3. klassis on peatähelepanu laulmisel a cappella. Ühehäälsuse kõrval alustatakse ka lihtsama kahehäälsusega (kaanonid). Saatepille kasutatakse kaasmängudeks juba selgeksõpitud lauludele. 4.–6. klassis tegeldakse intensiivsemalt kahehäälsusega. Muusika kuulamisel pööratakse tähelepanu heliteose meeleolule, sisule ja vormile, aga ka dünaamikale, tempole ja muusikalistele kujunditele. 7.–9. klassi õpilased tunnevad tavaliselt elavat huvi levimuusika vastu. Laulude, sh. levilaulude ja muusikateooria kõrval pööratakse tähelepanu rütmialasele tööle. Muusika kuulamiseks sobivad efektsed enamtuntud klassikalised muusikateosed. 1.1. Õpetuse eesmärgid Põhikooli muusikaõpetusega taotletakse, et õpilane ° musitseerib aktiivselt; ° laulab pingevabalt ja loomulikult; ° omandab muusikalise kirjaoskuse; ° omandab kuulamiskogemusi; ° rikastab oma tundeelu muusikaelamuste kaudu; ° kujundab oma muusikalist maitset. 1.2. Ainekava 1.–3. klassile 1.2.1. Õppesisu Laulmine ja hääle arendamine Kõlav, vaba toon laulmisel. Õige laululise hingamise arendamine kõlalise puhtuse, selge diktsiooni ning ilmekuse saavutamiseks. Eakohased lastelaulud, eesti ja teiste rahvaste rahva- ja mängulaulud, kaanonid. Muusikalised teadmised ja oskused Meetrum ja rütm 2- ja 3-osaline taktimõõt. Helipikkused ja rütmivormid PiltRütmilised kaasmängud. Improvisatsioon. Meloodia Meloodia liikumise suundade jälgimine. Kõrgete ja madalate helide eristamine. Helilaadiline mõtlemine. Astmete SO, MI, RA, JO, RA1, SO1, JO1, LE, NA, DI tundmaõppimine. JO- ja RA-lõpuline astmerida. duur- ja moll-helilaad, kolmkõlad. Algteadmised noodikirjast Muusika kuulamine Lastelaulud ja instrumentaalsed karakterpalad. Muusikažanrid marss, polka, valss. Luuletaja, helilooja, solist, ansambel, koor, koorijuht, orkester, orkestri­juht, dirigent; Mäng pillidel Kaasmängud lauludele. Lihtsamate rütmipillide valmistamine. 1.2.2. Õpitulemused 3. klassi lõpetaja ° laulab vaba ja kõlava tooniga; ° oskab peast järgmisi laule: Emakesele (M. Härma), Kelgusõit (valgevene rhl.), Ketramas (eesti rhl.), Kes elab metsa sees (lastelaul), Kevadel (eesti rhl.), Kevadpidu (lastelaul), Lapsed, tuppa (lastelaul), Laulge, poisid (eesti rhl.), Mu koduke (A. Kiiss), Mutionu pidu (eesti rhl.), Poisid, ritta (lastelaul), Põdra maja (prantsuse lastelaul), Rongisõit (G. Ernesaks), Sokukene (eesti rhl), Teele, teele, kurekesed (lastelaul), Tiliseb, tiliseb aisakell (L. Wirkhaus), Tiiu, talutütrekene (eesti rhl.), Vaikne kena kohakene (eesti rhl.), 3 regilaulu; ° tunneb 2- ja 3-osalist taktimõõtu nii kuulmise kui noodi järgi; oskab lahendada rütmiülesandeid neis taktimõõtudes; ° tunneb helipikkusi ja rütmivorme Pilt° orienteerub relatiivse helirea astmetes (JO, LE, MI, NA, SO, RA, DI, JO1, RA1, SO1); ° on omandanud algteadmised noodikirjast; ° oskab noodist laulda lihtsaid laule ja harjutusi; ° omab minimaalset teavet muusika esitajatest; ° tunneb käsitletud muusikažanre; ° oskab iseloomustada kuulatud muusikat. 1.3. Ainekava 4.–6. klassile 1.3.1. Õppesisu Laulmine ja hääle omandamine Hääle kõlavuse, ilmekuse ning hääle individuaalsete omaduste (tämber, diapasoon) arendamine. Mitmehäälsus, kaanonid, rahvaste laulud. Muusikalised teadmised ja oskused Meetrum ja rütm Taktimõõdud 2/4, 3/4, 4/4. Taktimõõtude 3/8 ja 6/8 tutvustamine. Uued rütmivormid PiltRütmiimprovisatsioonid, kaasmängud. Meloodia Viiulivõti. Helikõrguste absoluutväärtused ja nende seostamine relatiivsete astmetega; Klaviatuur. Oktav. Helistikud C - a, G - e, F - d. Kolmkõlad. Loomulik, harmooniline ja moll-helilaad seoses lauludega; alteratsioonimärgid. Muusika kuulamine Vorm muusikas: motiiv, fraas, lause, periood; 2- ja 3-osaline lihtvorm. Muusika esitajad, hääleliigid, kooriliigid. Eesti tuntumad lauljad, koorid, koorijuhid. Eesti rahvalaulud, -tantsud, -pillid, -laulikud. Euroopa rahvaste muusika õpitavate laulude illustreerimiseks. 1.3.2. Õpitulemused 6. klassi lõpetaja ° laulab kõlava tooniga, selge diktsiooniga; ° oskab peast järgmisi laule: Eesti hümn (Fr. Pacius), Eesti lipp (E. Võrk), Jaan läeb jaanitulele (eesti rhl.), Kas tunned maad (H. Berat), Kevadeigatsus (W. A. Mozart), Kungla rahvas (K. A. Hermann), Meil aiaäärne tänavas (eesti rhl.), Meremeeste laul (šoti laul), Mu isamaa armas (rahvalik laul), Oh sa õnnistav (koraal, sitsiilia rhl.), Püha öö (F. X. Gruber), Sepapoisid (kaanon), Viva la musica (kaanon), 3 regilaulu; ° oskab õpetaja valitud laule ka peast laulda; ° tunneb kuulmise ning noodi järgi taktimõõte 2/4, 3/4, 4/4 ning oskab lahendada neis taktimõõtudes rütmiülesandeid; ° teab taktimõõte 3/8 ja 6/8; Pilt° tunneb helipikkusi ja rütmivorme ° oskab laulda noodist astmenimedega lihtsaid laule ja harjutusi ning lahendada suulisi ja kirjalikke ülesandeid õpitud taktimõõtudes ja helistikes; ° tunneb noote viiulivõtmes, oskab neid leida noodijoonestikul ning klaviatuuril; ° tunneb helistikke C - a, G - e, F - d; teab kõrgendus- ja madaldusmärgi tähendust; ° õpib seoses lauludega tundma harmoonilist ja meloodilist moll-helilaadi; ° eristab eesti regivärsilist ja uuemat rahvalaulu, teab eesti rahvatantse, -pille ning -laulikuid; ° tunneb 2- ja 3-osalist lihtvormi; ° tunneb hääle- ja kooriliike, oskab neid eristada ja iseloomustada. 1.4. Ainekava 7.–9. klassile 1.4.1. Õppesisu Laulmine ja hääle arendamine Vokaalsete võimete ning hääle individuaalsete omaduste arendamine. Häälehoid häälemurde perioodil. Muusikalised teadmised ja oskused Meetrum ja rütm Taktimõõdud 2/4, 3/4, 4/4, C, 3/8, 6/8; vahelduv taktimõõt lauludes. Uued rütmivormid PiltRütmiimprovisatsioonid, kaasmängud. Meloodia ja helilaad Laulmine astme- ja tähenimetustega. Helistikud C - a, G - e, D - h, A - fis, F - d, B - g, Es - c. Intervallide ja akordide tutvustamine. Saate põhifunktsioonide T, S, D tutvustamine. Tutvumine bassivõtmega. Muusika kuulamine Pillid, orkestriliigid. Vorm muusikas: rondo, sonaat, sonaaditsükkel, fuuga, variatsioonid. Žanrid: missa, oratoorium, kantaat, ooper, operett, muusikal, ballett, prelüüd ja fuuga, keelpillikvartett, kontsert, sümfoonia, süit, avamäng. Jazz- ja rockmuusika; eesti levimuusika (R. Valgre, U. Naissoo, A. Oit jt.). 1.4.2. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja ° laulab pingevabalt, õige hingamisega, selge diktsiooniga; ° oskab peast järgmisi laule: Dona nobis pacem (kaanon), Edelweiss (A. Rodgers), Ei au, ei hiilgust otsi ma (J. Sibelius), Hoia, Jumal, Eestit (J. Aavik), Kaunimad laulud (Fr. Saebelmann), Kuku, sa kägu (eesti rhl.), Lapsepõlvekodu (R. Rannap), Ma tulen taevast ülevalt (koraal, M. Luther), Mu isamaa on minu arm (G. Ernesaks), Põhjamaa (Ü. Vinter), Õrn ööbik (K. Ramm); ° tunneb neljandik- ja kaheksandiktaktimõõte 2/4, 3/4, 4/4, C, 3/8, 6/8; ° tunneb helipikkusi ja rütme Pilt° teab märkide Pilttähendust; ° teab tempo- ja dünaamikamärke: mp, p, pp, mf, f, ff, cresc, dim, allegro, moderato, andante, adagio, largo, staccato, legato; ° oskab laulda astmenimedega; ° tunneb noote viiuli- ja bassivõtmes: G - g; ° tunneb helistikke C - a, G - e, A - fis, F - d, B - g, Es - c; ° teab mõistete intervall, akord, põhifunktsioonid tähendust; ° oskab eraldada homofoonilist ja polüfoonilist mitmehäälsust; ° tunneb muusikažanre missa, oratoorium, kantaat, ooper, operett, muusikal, ballett, prelüüd ja fuuga, keelpillikvartett, kontsert, sümfoonia, süit, avamäng; muusikavorme rondo, sonaat, sonaaditsükkel, fuuga, variatsioonid; ° teab eesti tuntumaid heliloojaid, koori- ja orkestridirigente, interpreete ja muusikakollektiive; ° on tutvunud jazz- ja rockmuusikaga. II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA Gümnaasiumis õpitakse tundma muusikat stiilide, kõlastruktuuride, vormi­de mitmekesisuses, pidevas täiustumises ja muutumises. Muusikaajalugu on osa kultuuri arenguloost. Seetõttu tuleks muusikaajalugu käsitleda koos ajastu tähtsamate sündmuste, kunsti ning kirjandusega. Emotsionaalselt täiendab muusikaajaloo käsitlemist laulmine. 2.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi muusikaõpetusega taotletakse, et õpilane ° orienteerub eri ajastute muusikastiilides, -žanrites, -vormides; õpib muusikat teadmiste piires analüüsima; ° omandab teadmisi muusikaajaloost tuntumate heliloojate loomingu kaudu; ° kujundab iseseisva töö oskusi referaatide, uurimistööde jm. koostamisega muusikaajaloost; ° rikastab tundeelu muusikaelamuste kaudu; ° külastab kontserte ja muusikalavastusi, õpib neid arvustama; ° rakendab põhikoolis õpitud muusikalisi teadmisi ja oskusi muusikaajaloo käsitlemisel, muusika analüüsimisel, musitseerimisel ja uute laulude õppimisel; ° laulab õige hingamise, selge diktsiooni, ühtlase kõla ning pehme tooniga; ° õpib mitmehäälset laulmist. 2.2. I kursus 2.2.1. Õppesisu Vanaaeg Vanad kultuurrahvad ja muusika. Vana-Kreeka, Vana-Rooma mütoloogia ja muusika (tragöödia, komöödia). Keskaeg Ülevaade ajastust ja muusikast. Romaani ja gooti stiil. Kristlus. Gregooriuse koraal. Polüfoonilise mitmehäälsuse teke. Organum. Motett. Liturgiline draama. Müsteerium. Rahvamuusika. Rändlaulikud. Rüütlipoeesia. Noodikiri. Pillid. Renessanss Ülevaade ajastust ja muusikast. Pillid. Tantsud. Madrigal. Ooper. Missa. Reekviem. Passioon. Homofoonilise mitmehäälsuse teke. Protestantlik koraal. Heliloojad ja juhtivad muusikamaad. Despres. Dufay. Ockeghem. Palestrina. O. di Lasso. Barokk Ülevaade ajastust ja muusikast. Pillid. Pillikoosseisud. Concerto grosso. Prelüüd ja fuuga. Oratoorium. Passioon. Kantaat. Barokkooper. Juhtivad muusikamaad ning heliloojad. Bach. Händel. Vivaldi. Klassitsism Ülevaade ajastust ja muusikast. Pillid. Ansamblid. Orkestrid. Rondovorm. Variatsioonivorm. Sonaadivorm. Sonaat. Sümfoonia. Kontsert. Keelpillikvartett. Avamäng. Ooper. Juhtivad muusikamaad ning heliloojad. Haydn. Beethoven. Mozart. 2.3. II kursus 2.3.1. Õppesisu Romantism Ülevaade ajastust ja muusikast. Pillid. Orkestrid. Programmiline muusika. Sümfooniline poeem. Soololaul. Miniatuurid. Etüüd. Prelüüd. Nokturn. Tantsud. Ooper. Operett. Ballett. Juhtivad muusikamaad ja heliloojad. Schubert. Schumann. Berlioz. Chopin. Liszt. Brahms. Verdi. Wagner. Glinka. Borodin. Rimski-Korsakov. Mussorgski. Tšaikovski. Grieg. Sibelius. 20. sajandi muusika. Ülevaade ajastust ja muusikast. Hilisromantism. Mahler. Bruckner. R. Strauss. Impressionism. Debussy. Ekspressionism. Schönberg. 2.4. III kursus 2.4.1. Õppesisu 20. sajandi muusika Neoklassitsism. Stravinski. Orff. Hindemith. Jazz. Sümfooniline jazz. Gershwin. Ravel. Rahmaninov. Skrjabin. Prokofjev. Šostakovitš. Britten. Honegger. Poulenc. Avangardism. Cage. Stockhausen. Šnittke. Penderecki. Poulez. Eesti muusika Rahvalooming. Regivärsiline rahvalaul. Uuem rahvalaul. Asjaarmastajalik periood. Kooriliikumine. Pasunakoorid. Laulupidude traditsiooni algus: Kunileid, Saebelmann, Thomson, Hermann. Esimesed professionaalid: Härma, Läte, Türnpu. Žanriline laienemine: Tobias, A. Kapp, Süda, Lüdig. Rahvusliku koorimuusika rajajad: Saar, Kreek. Rahvusliku instrumentaalmuusika rajaja Eller. Rahvusliku ooperi rajajad E. Aav, A. Lemba. Rahvusliku balleti sünd: Tubin. Tubin, Ernesaks, E. Kapp, Tormis, Pärt, Mägi, Tamberg, Rääts, Sumera, Kangro, Tüür, Eespere, Sisask. 2.5. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja ° teab ajastute tuntumaid heliloojaid ja nende teoseid; ° oskab eri ajastute muusikat iseloomustada; ° oskab koostada referaate ja uurimistöid muusikast ning neid ette kanda ja illustreerida. Lisa 11 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde KEHALINE KASVATUS I. PÕHIKOOLI AINEKAVA Kehakultuur on ühiskonna kultuuri lahutamatu osa. Kultuurse inimese tunnuseks on aegade vältel peetud harmoonilist kehalist arengut. Kehaline kasvatus on õppeaine, mis tõstab inimese füüsilist ja vaimset töövõimet, tugevdab tervist, pakub häid võimalusi õpilaste esteetiliseks, eetiliseks ja sotsiaalseks arendamiseks. Kooli ülesanne on luua ka tunniväliseks kehakultuuritööks vajalikud tingimused, korraldada võistlusi, spordipäevi, matku, kujundada kooli sporditraditsioone. 1.–3. klassis kujundatakse õpilastel oskus ja harjumus kontrollida oma kehaasendeid ja liigutusi. Õpetatavad harjutused (kõnd, jooks, hüpped, visked, ronimine, roomamine) on nende oskuste kujunemise teenistuses. 10–12-aastaseid lapsi iseloomustab suur liikumisaktiivsus. See on parim aeg kehaliste harjutuste (harjutuste tehnika) õppimiseks, samas on see aeg soodne ka õpilaste tahteomaduste (sihikindlus, otsustavus, julgus, visadus, püsivus, kannatlikkus, enesevalitsemine, iseseisvus, algatusvõime) kujunemiseks, millele kehaline kasvatus saab palju kaasa aidata. Õpilastele tutvustatakse spordieetika nõudeid (aus võistlus, vastase, kohtunike, vaatajate austamine, võistlusmäärustest kinnipidamine, spordirituaalide sooritamine; pealtvaatajate käitumine võistluste ajal). 7.–9. klassis innustatakse õpilasi sobivate õppemeetoditega (arvestades huve ja eeldusi) arendama oma kehalisi võimeid ning tegelema meelisharrastustega. Kool peaks pakkuma harjutamisvõimalusi ka peale tunde või suunama õpilasi koolivälistesse treeningrühmadesse ja spordiklubidesse. Soovitatav on pöörata tähelepanu tervisejooksu, orienteerumise, suusatamise, võimlemise ja sportmängude õpetamisele, sest neid alasid saab harrastada ka väljaspool kooli. 1.1. Õpetuse eesmärgid Põhikooli kehalise kasvatusega taotletakse, et õpilane ° on terve ja hea rühiga; ° omandab motivatsiooni, huvi ja teadmised iseseisvaks kehakultuuriharrastuseks; ° arendab mitmekülgselt oma kehalisi võimeid ja liigutusoskusi; ° omandab hügieeniharjumused ja teadmised tervislikust eluviisist; ° arendab tahteomadusi, kujundab eetilisi (eeskätt spordieetika) ja esteetilisi tõekspidamisi; ° omandab suhtlemisoskuse ja koostööharjumuse. 1.2. Ainekava 1.–3. klassile 1.2.1. Õppesisu Võimlemine. Põhiasendid ja liikumised Matkimisharjutused, vabaharjutused, tasakaaluharjutused, harjutused vahenditega. Keha harmooniline arendamine ja rühi kujundamine. Rivi-, korraharjutused ja kujundliikumised Tervitamine rivis. Rivistumine ühte viirgu, kolonni. Põhiseisang. Joondumine. Pöörded paigal. Liikumise alustamine ja lõpetamine. Käskluse paigal täitmine. Harvenemine, koondumine, ümberrivistumine. Kõnd, kõnniharjutused Erinevad kõnni vormid kindla rütmi ja muusika järgi. Matkivad kõnniharjutused. Hüplemisharjutused Hüplemisharjutuste kombinatsioonid. Koordinatsioonihüplemised. Hüplemine hüpitsa ja hoonööriga. Rakendusvõimlemine Ronimine, roomamine, ripped, segaripped, toengud, segatoengud. Väikeinventari ja mattide kandmine ja paigaldamine. Akrobaatika Veeremine. Tirel ette. Poolspagaat. Turiseis. Kaarsild selililamangust (abistamisega). Tasakaaluharjutused Rütmika ja liikumine Muusikarütmide eristamine. Liikumisimprovisatsioon ja muusikalised mängud. Tantsu- ja laulumängud. Põhivõimlemine muusika või rütmivahendite saatel. Tantsud ja tantsusammud Kõnni-, jooksu-, galopp-, polka- ja hüpaksammude kombinatsioonid. Tantsud Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, Kaera-Jaan, Oige ja vasemba. Jooks, jooksuharjutused Õige jooksuasend ja -liigutused. Jooksu alustamine ja lõpetamine. Pendelteatejooks. Püstilähe. Kiirendusjooks. Kestvusjooks. Süstikjooks (pidurdusjooks). Hüpped, hüppeharjutused Sügavushüpped. Hoojooksult hüpped. Takistustest ülehüpped. Kõrgushüpe otsejooksult. Paigalt kaugushüpe. Visked, viskeharjutused. Pallikäsitsemisharjutused Palli hoie, viskeliigutus, püüdmine, veeretamine, põrgatamine. Palli veeretamine ja vedamine jalaga. Visked märki ja kaugemale. Liikumismängud Suusatamine Ohutusnõuded. Suusavarustuse transport, hooldus. Kukkumine ja tõusmine suuskadel. Libisamm. Vahelduvtõukeline 2-sammuline sõiduviis. Pöörded paigal. Astepööre laskumisel. Trepp-, käär- ja astesammtõus. Laskumine põhi- ja madalasendis. Ujumine (algõpetuse kursus – 24 tundi) Ohutusnõuded ja kord basseinides ja ujumispaikades. Hügieeninõuded. Veega kohanemise harjutused. Rinnuli- ja seliliujumine. 1.2.2. Õpitulemused 3. klassi lõpetaja oskab ° riietuda vastavalt olukorrale ja täita hügieeninõudeid; ° tõsta, kanda ja paigaldada spordivahendeid; ° täita ohutusnõudeid ujumisel, suusatamisel, kelgutamisel, võimlemisel; ° täita rivi- ja korraharjutusi; ° sooritada lihtsaid võimlemisharjutusi rütmi järgi, tantsida rahvatantsu ja improviseerida; ° sooritada erinevaid kõnni-, jooksu-, hüppe- ja viskeharjutusi; ° sooritada hüplemisharjutusi hüpitsaga; ° mängida liikumismänge ja rahvastepalli (erinevate variantidega). suudab ° suusatada 2 km; ° joosta rahulikus tempos 3–4 min. 1.3. Ainekava 4.–6. klassile 1.3.1. Õppesisu Võimlemine Põhiasendid ja liikumised Vabaharjutused ja harjutused vahenditega. Venitusharjutused. Terviklik lõdvestumine. Õpetaja koostatud 8- ja 16-taktilised harjutuskombinatsioonid. Riviharjutused, kujundliikumised Loendamine. Pöörded. Ümberrivistumine viirust ja kolonnist. Kujundliikumised erinevate liikumisviiside kasutamisega. Kõnd, jooks, hüplemine, hüppamine Mitmesugused kõnni-, jooksu- ja hüplemisharjutuste seosed. Vabahüpped ühe jala tõukelt. T: Sammhüpe. Hüplemisharjutused hüpitsaga paigal ja liikudes. Sissejooks tiirleva hoonööri alla, hüplemine üle tiirleva hoonööri koos järgneva väljajooksuga. T: hüpitsa ringitamine, hüpitsa kaheksa. Ripped, toengud, ronimine, kandmine Riistastiku kandmine. Pealt-, alt- ja segahoie. Toeng ja tagatoeng. Riplemine. Käte kõverdamine toenglamangus, rippes (P) ja ripplamangus (T). Ronimine köiel. Kandmine põimseongus ja seljas. Uppripe, tiriripe, kinnerripe käte erinevate asenditega, tagaripplamang. Kang Vibutushooglemine rippes. Ripe kõverdatud kätega. P: Käärripe ette. Tireltõus. Eri kõrgusega rööbaspuud Rippkükk. Ripplamang. P: Rööbaspuud Hooglemine toengus, mahahüpe ettehoolt, harkiste. Akrobaatika Kaarsild selililamangust. Hüppetirel ette. Tirel taha. Kätelseis (abistamisega). Tasakaal Kõnni- ja jooksuharjutused, tantsusammud ja takistuste ületamine poomil. Sirutusmahahüpe. Toenghüpped Hoojooksult hüpe toengkägarasse vahendile. Sirutusmahahüpe. Harkhüpe. Rütmika ja võimlemine Muusika kuulamine ja rütmide eristamine, liikumisimprovisatsioon. Põhivõimlemine rütmivahenditega ja muusika saatel. Rütmiimprovisatsioonid. Koordinatsiooniharjutused. Tantsu- ja laulumängud. Tants ja tantsusammud Algteadmised tantsukultuurist. Seltskonnatantsud. Eesti rahvatantsud. Hüplev polka. Valsisamm. Rumba põhisamm. Samba põhisamm. Rock`n roll`i põhisamm. Kergejõustik Jooks Jooks erinevatest lähteasenditest. Võistluseelne soojendus. Määrustepärane pendelteatejooks. Tõkkejooksu tutvustavad harjutused. Hüpped Kaugushüpe (sammhüpe) täishoolt. Hoojooksu mõõtmine. Kõrgushüpe (üleastumishüpe) täishoolt. Visked Pallivise paigalt ja kolmelt sammult. Kuulitõuget tutvustavad harjutused topispallidega. Sportmängud Jalgpall Paigaloleva palli söötmine ja löömine. Veereva palli peatamine. Löök pöia siseküljega. Palli vedamine. Liikuva palli löömine. Langeva palli surmamine. Võistlusmäärused. Korvpall Kehaasend ja liikumistehnika. Pallihoie. Põrgatamine ja söötmine. Pöörded. Pealevisked põrgatuselt ja söödult. Kahe käega rinnaltvise (T) ja ühe käega ülaltvise tugiasendist. Individuaalne kaitsemäng. Minikorvpall. Suusatamine Ohutusnõuded. Võistlusmäärused. Suusavarustuse hooldamine ja suuskade määrimine. Õppepaikade rajamine. Paaristõukeline sammuta sõiduviis. Paaristõukeline ühesammuline sõidu­viis. Pooluisusamm ja keppide tõuketa uisusammsõiduviis. Uisusammpööre. Ebatasasuste ületamine. Poolkäärtõus. Põikilaskumine. Sahkpidurdus. Pidurdus ja pööre poolsaha abil. Pidurdus laskumisel ennetava kukkumisega. 1.3.2. Õpitulemused 6. klassi lõpetaja teab ° õpitud spordialade oskussõnu; ° karastamisvõtteid. oskab ° jälgida oma kehaasendit ja liigutusi; ° õpetaja juhendamisel arendada oma kehalisi võimeid; ° mängida liikumismänge, lihtsustatud reeglitega sportmänge; (P: jalgpalli); ° sooritada lihtsamaid akrobaatika- ja rakendusharjutusi ning ronida; ° teha virgutusvõimlemist ja kehakooli harjutusi (muusika saatel); ° startida püstilähtest ja valida jooksukiirust; ° osaleda pendelteatejooksus; ° sooritada palliviset paigalt; ° suusatada vahelduval maastikul, kasutades sobivaid sõidu- ja tõusuviise. suudab ° joosta jõukohases ühtlases tempos T: 2 km, P: 2,5 km. ° hüpelda hüpitsaga 1–1,5 min. ° ujuda 25 m (ujumise algõpetuse kursuse lõpus). 1.4. Ainekava 7.–9. klassile 1.4.1. Õppesisu Võimlemine Põhiasendid ja liikumised Harjutuskombinatsioonide koostamine ja esitamine muusika saatel. T: Lainetus. Käte avaringne ja käte lainetaoline liikumine. Kere- ja kätehood. 360° -ne pööre päkkadel. Riviharjutused. Kujundliikumised Ümberpööre sammuliikumiselt. Jagunemine ja liitumine. Lahknemine ja ühinemine. Ristlemine. Kõnd, jooks, hüplemine, hüppamine Sulghüpe 360° -se pöördega. T: Pöiajooks. Väljendusjooks. Vabahüpped kahe jala tõukelt. Pöialöökhüpe. Löökhüpe kõrvale. Ripped, toengud, ronimine, kandmine Ronimine köiel. Kandmine: tuletõrjevõte. Riplemine. P: Ronimine kiirusele. Ronimine jalgade abita. T: Rööbaspuud. Tireltõus ja toengust hooga mahahüpe. Kägarülahoog. Käärripplamang ja käärtoeng. Reisistest mahahüpe. P: Rööbaspuud. Hoogtõus harkistesse ja toengusse. Õlgadelseis, tirel ette harkistesse. Mahahüpe tahahoolt. Hooglemine käsivarstoengus. P: Kang. Kahe jala tõukega tireltõus. Käärhöör ette. Mahahüpped. Tireltõus rippest (abistamisega). Akrobaatika Kaks ratast kõrvale. Kolmiktirel. Kätelseis. T: Kaarsild, pööre toengkägarasse. P: Kätelseisust tirel ette. Hoojooksult hüppetirel. T: Tasakaal. Pealehüpe toengväljaseadesse. Mahahüpped. Harjutuskombinatsioonide koostamine. Toenghüpped Kägarhüpe, nurkhüpe, külghüpe. T: Harjutused vahenditega Pall. Võimlemispalli visked, põrgatamised, veered, veeretamised ja püüdmised. Vise õla tagant. Kaarvise. Kaldpõrgatamine. Sisse- ja väljapööre. Kaarsissepööre. Kaarväljapööre. Palliharjutuste seoste koostamine ja esitamine. Rõngas. Rõngaasendi muutmised. Kiigutamine ja tiirutamine. Hüpped kiikuvasse rõngasse. Rõnga hood, pöörlemised, veeretamised, veered ja ringitamine. Rõnga visked, püüdmised, silmused ja kaheksad. Harjutuste seostamine ja esitamine. Rütmika ja tants. Põhivõimlemine muusika saatel erinevate vahenditega. Harjutuskomplekside koostamine ning esitamine muusika saatel. Teadmised tantsukultuurist ja kommetest. Fokstroti, džaivi ja aeglase valsi põhisammud. Valss, perekonnavalss. Kergejõustik Soojendus. Ohutustehnika ja võistlusmäärused. Jooksud Madallähe. Jooks kurvis. Täpsusjooksud. Cooperi test. Tõkkejooks. Ringteatejooks. Hüpped Määruspärane kaugushüpe. Hoojooksu kontrollmärk. Määruspärane kõrgushüpe. Kolmikhüppe tutvustamine. Visked, tõuked, heited Pallivise hoojooksult. P: Kuulitõuge paigalt ja hooga. Heitealade tutvustamine. Sportmängud Võrkpall Ettevalmistavad mängud ja teatevõistlused. Liikumisviisid ja asendid. Ülaltsööt. Altsööt. Palling. P: Ründelöök. Mängutaktika. Võistlusmäärused. Mäng lihtsustatud reeglitega. Korvpall Petteliigutused. Söötmine ja püüdmine vastuliikumiselt. Kaitsemäng. Kahe mängija koostöö. Läbimurded paigalt ja liikumiselt. P: Hüppevise. T: Ühe käega ülaltvise tugiasendist. Võistlusmäärused. Mäng lihtsustatud reeglitega. Suusatamine Võistlusalad. Võistlusmäärused. Ohutusnõuded ja kord suusamatkal, teatesuusatamisel, suusavõistlustel. Paaristõukeline kahesammuline sõiduviis. Libisammtõusuviis. Sahkpööre. Paaristõukeline kahesammuline uisusammsõiduviis. Triivpidurdus. Poolsahk­paralleelpööre. Üleminek ühelt sõiduviisilt teisele. Lihtsa slaalomiraja läbimine. Orienteerumine Kaart ja kompass. Klassi, kooliõue, koolimaja plaan. Kaardi orienteerimine. Kaardi ja maastiku võrdlemine, asukoha määramine, lihtsama teevariandi valik. Orienteerumistehnika. 1.4.2. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja teab ° kehaliste harjutustega tegelemise põhimõtteid; ° ohutusnõudeid ja hügieeninõudeid sportimisel; ° enesekontrolli võtteid; ° õpitud spordialade võistlusmäärusi ja oskussõnu. oskab ° arendada oma kehalisi võimeid, valida üldarendavaid harjutusi erinevatele lihasrühmadele; ° tegelda iseseisvalt õpitud spordialadega, valida soojendusharjutusi, treenida, võistelda ja lõdvestuda; ° abistada ja julgestada harjutuste sooritamisel; ° iseseisvalt võimelda, koostada üldarendavate harjutuste kombinatsioone; ° sooritada rütmika, akrobaatika ja riistvõimlemise põhiharjutusi; ° mängida võistlusmääruste kohaselt üht sportmängu ning teisi õpitud spordimänge lihtsustatud reeglite järgi; ° läbida orienteerumise õpperada; ° suusatada, kasutades sobivaid sõidu-, tõusu- ja laskumisviise, ning sooritada pöördeid; ° hüpata kõrgust ja kaugust ning sooritada viskeid; ° joosta erinevaid distantse; ° kasutada enesekontrolli võtteid. suudab ° joosta ühtlases tempos T: 2–3 km, P: 4–5 km. ° P: ronida 3 m köiel, sooritada tireltõusu. II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA Gümnaasiumi ainekavasse kuuluvad põhispordialad (kokku vähemalt 35 tundi õppeaastas): võimlemine, kergejõustik, sportmängud kooli valikul), orienteerumine, suusatamine, P: enesekaitse. Lähtudes kohalikest tingimustest, traditsioonidest ja spordiala harrastamise võimalustest, võib õpetada ka teisi spordialasid, nt. ujumist, atleetvõimlemist, maadlust, džuudot, uisutamist, tantsu ja rütmikat ning sportmänge (pesa-, käsi- ja sulgpalli, tennist, lauatennist jne.). Gümnaasiumi kehalise kasvatuse pearõhk on kehaliste võimete arenda­misel ja iseseisva harjutamise oskuste kujundamisel. Erilist tähelepanu pööratakse noormeeste kehaliste võimete treenimisele, valmistades neid ette riigikaitseks. Tütarlastele saab võimlemise kaudu pakkuda esteetilisi kogemusi ja eneseväljendusvõimalusi, kujundada esinemisoskust. Oluline on muusikasaate valik. 2.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi kehalise kasvatusega taotletakse, et õpilane ° on aktiivse eluhoiaku ja tervislike eluviisidega; ° omandab regulaarse teadliku kehakultuuriharrastuse harjumuse; ° käsitab kehakultuuri ja sporti kui osa ühiskonna kultuurist; ° õpib tundma ja kasutama sportliku treeningu põhimõtteid ja valitud spordiala harjutamismetoodikat; ° omandab igapäevaeluks vajalikke oskusi (ohutustehnika, ratsionaalsed tööasendid, elementaarsed enesekaitsevõtted, esmaabi- ja enesekontrollivõtted, harjutused ravi ja profülaktika eesmärgil). 2.2. Õppesisu Teoreetilised teadmised iseseisvaks sportimiseks Kehakultuuri ja spordiga tegelemise mõju organismile. Kehakultuuri ning spordiga tegelemise tähtsus tulevastele emadele. Iseseisvaks sportimiseks vajalikud teadmised erinevatel rahvaspordialadel. Kehakultuuri ja spordiga tegelemise põhimõtted. Kehalist võimekust määravad tegurid. Individuaalse võimekuse sõltuvus andekusest ja harjutamisest. Sportlik ettevalmistus ja treening. Sportliku treeningu põhimõtted, harjutamismeetodid. Kehaliste koormuste planeerimine, harjutamise maht ning intensiivsus. Kehakultuuriharrastus kui tervistav tegur. Arstlik kontroll ja enesekontroll. Pulsi- ja vererõhunäitajad puhkeseisundis, tööl ja taastumisprotsessis. Kehakultuur ja sport ühiskonnas. Rahvusvahelised ja kohalikud võistlused. Tuntud tippsportlased. Võimlemine P: Koordinatsiooniharjutuste, hommikvõimlemise komplekside, lühikeste kavade koostamine ja esitamine. Vahendid: käsikud, topispallid, hüpitsad, kepid jne. Atleetvõimlemine. Harjutamise metoodika. T: Rütmitunde, musikaalsuse, väljenduslikkuse ja loovuse arendamine. Keha üldine arendamine, liikumistehnika kujundamine. Vaba- ja vahenditega harjutused. Naisvõimlemine. Aeroobika. Tantsuline võimlemine. Liikumisimprovisatsioonid. Harjutused vahenditega: pall, hüpits, rõngas, lint. P: Ripped, toengud, ronimine Ronimine rippes. Rööbaspuud Toenghooglemine. Sirutõus ja hoogtõus. Õlgadelseis: harkistest, nurktoengust, hooga. Ettehoolt mahahüpe pöördega. Kang P: Tireltõus rippest jõuga. Toenghöör. Kaar-mahahüpe. Rippes kätekõverdamise test. Akrobaatika Ratas kõrvale tempohüppelt. Harjutuskombinatsioonid. Toenghüpped P: Kombineeritud hüpped erinevate vahendite kasutamisega. Hark- ja kägarhüpe. T: Tasakaal Varemõpitud harjutustest kombinatsioonide koostamine. Kergejõustik Jooks Harjutuspaiga valik. Harjutamise metoodika, koormused. Jooksutempo määramine. Võistluseelne soojendus. Võistlustaktika. Erinevate distantside jooksmine. Cooperi test. Koolisiseste võistluste planeerimine, korraldamine, osavõtt võistlustest ja kohtunikutegevus. Hüpped Hüppetehnika täiustamine ja kehaliste võimete arendamine. Hoota kaugushüppe test. Heited Heitealade tutvustamine, valitud heitealade tehnika täiustamine. Sportmängud Valitud sportmängude tehnika ja taktika täiustamine. Tutvumine võimalikult paljude sportmängude põhimõtetega. Korvpall. Individuaalse pallikäsitsustehnika täiustamine. Taktika. Erinevate mänguolukordade lahendamine. Võistkondlik ründe- ja kaitsemäng. Koostöö 2:2-, 3:3-olukorras. Blokeerimine. Ründe- ja kaitsetegevus 2:1-, 3:1-, 3:2-olukorras. Võrkpall Kombineeritud ülalt- ja altsööt. Ründesööt. Hüppeltsööt. Pettelöögid. Ülalt-eestpalling, pallingu vastuvõtt. Ründelöök. Kaitsemäng. Mängutaktika. Suusatamine Suusatamistehnika erinevates maastikutingimustes. Vajalikud teadmised iseseisvaks harjutamiseks: suusatamine kui tsükliline vastupidavusala. Varustus, toitumine ja esmaabi suusamatkal. Harjutamisplaan ja -metoodika. Koormuste määramise võimalused. Suusatamistehnika põhialused. Orienteerumine Harjutamismetoodika, võistlustaktika. Kaardilugemine. Rajaläbimise analüüs. P: Enesekaitse Hädakaitse, hädaseisund. Õigusaktid. Konfliktsituatsiooni lahendamine. Võitlusdistantsid, liikumine. Vabanemine haardest. Kukkumistehnika, heited. Löögitehnika. Kaitsetehnika. Valuvõtted. Enesekaitse relvastatud vastase vastu. Ründaja kinnipidamine ja transportimine. Erivahendid. Enesekaitsekombinatsioonid. 2.3. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja teab ° kehakultuuri mõju organismile; ° iseseisva harjutamise ja sportliku treeningu põhimõtteid ja harjutamise metoodikat jooksmises, suusatamises, orienteerumises, võimlemises jt. valitud spordialadel; ° kehaliste koormuste planeerimist ja lihtsamaid enesekontrolli võimalusi (teste); ° olümpiamängude ajalugu ja eestlaste esinemist olümpiamängudel; ° spordi arengukäiku ja eesti paremaid sportlasi. oskab ° iseseisvalt treenida meelisspordialadel; ° organiseerida koolis võistlusi, olla kohtunik; ° analüüsida enda ja kaaslaste tegevust ning parandada oma tulemusi; ° kasutada kehakultuuri ravi-profülaktilisel eesmärgil või psüühiliste pingete leevendamisel; ° mängida võistlusmääruste kohaselt üht sportmängu; ° T: koostada võimlemisharjutuste kompleksi ja esitada seda muusika saatel; ° P: kasutada elementaarseid enesekaitsevõtteid; ° orienteeruda maastikul kaardi ja kompassi abil; ° ujuda ja anda esmaabi uppujale. Lisa 12 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde TÖÖÕPETUS. KÄSITÖÖ. KODUNDUS I. PÕHIKOOLI AINEKAVA 1.1. Õpetuse eesmärgid Tööõpetuse, käsitöö ja kodundusega taotletakse, et õpilane ° omandab vajalikud oskused igapäevaeluks, tööks ja harrastusteks; ° omandab teadmisi mitmesuguste materjalide, töövahendite ja -traditsioonide kohta ning oskab neid oma töös kasutada; ° kogeb eneseteostuse võimalusi käelise tegevuse kaudu, arendab loovust ja esteetilist maitset; ° õpib tundma ja valima sobivamaid töövõtteid, olema säästlik ettevõetud töös; ° arendab tööks vajalikke isiksuse omadusi: vastutustunnet, täpsust, püsivust ning töökultuuri ja -harjumusi; ° omandab oskuse iseseisvalt mõelda, töötada, otsustada, hinnata oma tööd kriitiliselt; ° T: õpib tundma põhilisi toiduaineid, õigeid toiduvalmistamise viise; ° P: arendab tehnilist taipu, omandab üldtehnilisi teadmisi ja elementaarse tehnilise kirjaoskuse; ° omandab oskuse planeerida majapidamistöid, hinnata kokkuhoiuvõimalusi; ° hakkab huvi tundma rahvuskultuuri ja selle säilimise vastu; ° õpib tundma tööõpetuse või käsitöö ja kodundusega seotud elukutseid, hindab oma sobivust teatud kutse omandamiseks. 1.2. Ainekava 1.–4. klassile 1.–4. klassi tööõpetus on poistele ja tüdrukutele ühine. Õpilased omandavad esmased tööoskused ja lihtsamate tööriistade käsitsemise oskuse; arendatakse oma loovust ja fantaasiat, katsetatakse ja leiutatakse. Omandatakse viisaka käitumise oskus ja enese eest hoolitsemise oskus, õpitakse ilu nägema ja ise looma. 1.2.1. Õppesisu Käeline tegevus Paberi- ja kartongitööd Töövahendid ja abimaterjalid paberi töötlemisel. Paberi rebimine, lõikamine, voltimine, liimimine. Paberitööde kaunistamine. Paberist modelleerimine. Tekstiilitööd Materjaliõpetus Tekstiilimaterjalide (linase, puuvillase, siidi, villase) saamine, kasutamine ja omadused. Õmblustööd Töövahendid ja materjalid käsitsi õmblemiseks. Eel- ja tikkpiste. Nööbi ja riputustripi õmblemine. Lihtõmblus ja ühekordne palistus. Lihtsamate esemete kavandamine ja õmblemine. Tikkimistööd Töövahendid ja materjalid. Eel-, tikk- ja sämppiste. Lihtsa tikkimistöö kavandamine ja teostamine. Lõngatööd ja heegeldamine Töövahendid ja materjalid. Alg-, ahel- ja kinnissilmus. Paelte ja nööride punumine. Lihtsama heegeltöö kavandamine ja teostamine. Tööd mitmesuguste materjalidega Voolimismaterjalid ja töövahendid. Loomade, inimeste figuuride, tarbeesemete mudelite, makettide voolimine. Meisterdamisel kasutatavad töövahendid. Kujustamine looduslikust materjalist. Lihtsate mänguasjade ja mudelite kavandamine ning valmistamine. Punumine. Kuidas toimida ja olla Käitumine lauas ja söögikoha korrashoid. Lihtsate võileibade valmistamine ja joogi pakkumine. Laua katmine ja kaunistamine. Laua koristamine. Või­leibade kaasavõtmine matkale. Õppetarvete ja töökoha eest hoolitsemine. Lillede hooldamine. Hügieeni­tarbed. Kodu- ja koolirõivaste ning jalatsite hooldamine. Pidulik riietus ja käitumine kodus, koolis, teatris, külas. 1.2.2. Õpitulemused 4. klassi lõpetaja oskab ° eristada materjale; ° käsitseda lihtsamaid tööriistu; ° lihtsamaid töövõtteid materjalide töötlemisel; ° kavandada ja teostada töid; ° hoida korras oma õppevahendeid ja töökohta; ° hoida korras oma rõivaid ja jalanõusid; ° teha lihtsamaid korrastustöid; ° katta hommiku- ja õhtusöögilauda; ° viisakalt käituda lauas, kodus ja väljaspool kodu; ° näha ilu enda ümber. 1.3. Tööõpetuse ainekava 5.–9. klassile Poiste tööõpetuse õppekava näeb ette nelja erineva üldteema käsitlemist võrdse tundide arvuga igas klassis: 16 tundi üldtehnilist ettevalmistust, 18 tun­di puidutöid, 18 tundi metallitöid ja 16 tundi valiktöid. Üldtehniline ettevalmistus on kohustuslik kõikides koolides, üldjuhul ka puidu- ja metallitöö õpetamine. Juhul kui kohapealsed tingimused ei või­malda mõlema kohustusliku tööliigi nõuetekohast õpetamist, võib ühe neist asendada mõne teise tööliigiga valiktööde hulgast. Puidu-, metalli- ja valiktööd võetakse tööplaani järgemööda, kusjuures järjekord pole oluline. Üldtehnilise ettevalmistuse teemad võetakse läbi koos puidu-, metalli- ja valiktöödega, suurendades üldteemadele ettenähtud tundide arvu. Arvestades seda, et poiste tööõpetuses tehtav sõltub suuresti valitud üld­teemadest ja nende läbivõtmisel kasutatavatest tööesemetest, ei määratle õppe­kava üksikuid alateemasid, nende jaotust klassiti ega järjestust. See on antud üksikute tööliikide programmides. Aine sisu saab aga avada põhitsüklitena koos neid täpsustavate märksõnadega. 1.3.1. Õppesisu Tehnika põhitõed ja üldmõisted Töö, töökoda, sisekord, töökultuur, tööese, toode, tehnika, tehnoloogia, tööstus. Tehnilise graafika alused Joonis, piltkujutis, eskiis, joonte liigid, mõõtarvud, pinnalaotus, vaade, projektsioon, lõige, skeem, tingtähis, mõõtkava. Materjaliõpetus Tooraine, materjal, materjalide omadused, kvaliteet. Materjalimahukuse vähendamine (kokkuhoid). Tööriistad ja nende käsitsemine Mõõteriistad, lõiketööriistad, tarvikud, käsitööriistad. Mehhanismid ja masinad Lihtmehhanismid, ülekandemehhanismid, detail, liide, sõlm, jõumasinad, tööpingid, seadised, rakised, kodumasinad. Ratsionaalne ja otstarbekas tehnoloogia Tööjuhend, tehnoloogiakaart, tööoperatsioon, töövõte, tööjärjekord. Tööesemed ja nende kujustamine Eseme sobivus keskkonda. Utilitaarse otstarbega esemed, dekoratiivse põhifunktsiooniga esemed, proportsioonid, vorm ja dekoor, funktsionaalsus, esteetilisus. Ökoloogia ja loodushoid Jäätmed, korduvkasutamine, looduse saastamine, keemiavaba põllundus. Tööohutus ja töötervishoid Tööriistade ja tööpinkide käsitsemise ohutusnõuded, müra, vibratsioon, valgustus, ventilatsioon. Kodukultuur ja kodumajandus Kodutööde planeerimine, organiseerimine ja hügieen. Ruumide korrasta­mine, mööbliesemete hooldus ja remont. Rõivaste korrastamine. Enamkasuta­tavad toiduained. Lihtsate roogade valmistamine ja serveerimine. Säästlik majandamine. Tehniline taip ja tehniline looming Ülesande analüüs, lahendusvariandid, variantide katsetamine, konstrueeri­mise põhietapid. 1.3.2. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja teab ° joonise mõõtmestamise põhireegleid; ° skeemidel ja ehitusjoonistel kasutatavate tingmärkide tähendust; ° tähtsamate puiduliikide ja metallide omadusi; ° puidu- ja metallilõikepinkidel töötamise ohutusnõudeid; ° elektrimootori ehitust ja tööpõhimõtet; ° sõnade masin, mehhanism, ülekanne, seadis, tarvik, rakis, suport, noonius, relee tähendust; ° hügieeni nõudeid; oskab ° eristada tähtsamaid puiduliike, puidurikkeid, metalle ja sulameid; ° mõõta nihikuga täpsusega 0,1 mm; ° aru saada lõikes kujutatud joonisest; ° lugeda jooniselt eseme mõõtmeid ja keermete tähiseid; ° leida tehnilisest teatmeteosest vajalikke andmeid; ° hööveldada sirgeks puitdetailide külg- ja otspindu; ° ühendada puitdetaile rist-, keel- ja kastitapiga; ° seadistada puurpinki ja puurida avasid metalldetailidesse; ° viilida metalldetaile antud mõõtu; ° lõigata käsitsi sise- ja väliskeeret; ° treida puidutööpingil piki- ja ristitoorikuid treipeitlite abil; ° treida metallitreipingil lihtsa kujuga detaile käsiettenihkega; ° värvida ja lakkida puit- ja metallpindu; ° teritada saage, höövleid, puure ja peitleid; ° planeerida ja teha lihtsamaid majapidamistöid, olla säästlik. 1.4. Kodunduse ainekava 5.–6. klassile Tütarlaste kodunduse tundides omandatakse teadmisi toitumisest-toitlusta­misest. Õpitakse tundma toitaineid, toidu koostist, toitumisrežiimi ja toidu­sedeli koostamist, praktilist toiduvalmistamist, lauakatmist, lauas käitumist ja köögi korrastamist. Tundide teoreetilistes ja praktilistes töödes peetakse silmas toitumistava­sid, rahvuskultuuri pärandit ja arvestatakse kaasaja arengut. 1.4.1. Õppesisu Toitumine Toiduained ja toitained. Toiteväärtuse mõiste. Teravili ja teraviljasaadused. Piim ja piimasaadused. Muna kui toiduaine. Aedvili kui toiduaine. Konservid ja pooltooted. Toitumisrežiim. Toiduvalmistamine Eeltöötlemata toiduainete ettevalmistamine ja serveerimine (leiva- ja piimatooted, aedviljad, kala- ja lihatooted, konservid). Võileibade valmistamine. Toor- ja segasalatid. Salatikastmed. Toidud kuumutamata kohupiimast. Keet­mata magustoidud. Joogid. Etikett Lauakatmise põhinõuded. Käitumine lauas. Hügieen Isikliku hügieeni nõuded. Kodu korrashoid Abivahendid puhastus- ja korrastustöödel. Töö planeerimine ja organiseeri­mine. Majandus Energia säästlik kasutamine (vesi, elekter, soojus). Majapidamisjääkide loodussõbralik kasutamine. Kokkuhoiu võimalused ja kulude analüüs. 1.4.2. Õpitulemused 6. klassi lõpetaja teab ° tervisliku toitumise põhialuseid; ° toiteväärtuse mõistet; ° enamkasutatavaid toiduaineid; ° isikliku hügieeni nõudeid ja esmaseid hügieeninõudeid köögis töötamisel; oskab ° valmistada eri liiki võileibu, toor- ja segasalateid; ° katta lauda hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks, klassiõhtuks; ° kasutada sobivaid maitseaineid; ° korrastada ruume ja kasutada sobivaid töövahendeid. 1.5. Kodunduse ainekava 7.–9. klassile 1.5.1. Õppesisu Toitumine Toiteväärtuse mõiste. Kala kui toiduaine. Liha kui toiduaine. Toitainete kadu kuumtöötlemisel. Toiduainete riknemise põhjused. Toiduainete säilita­mine. Toitumise põhireeglid. Toitainete tasakaalustamine toidus. Toidu valmistamine Kaasaegsed köögiseadmed. Kuumtöötlemise põhiviisid. Köögiviljatoidud. Piima- ja teraviljatoidud. Munatoidud. Lihatoidud. Kalatoidud. Kuumtöödeldud järelroad puuviljadest ja marjadest. Lihtsad taignatooted. Kuumad joogid. Etikett Koosviibimiste organiseerimine. Etiketinõuded peolauas. Hügieen Mikroorganismid toidus. Toidumürgitused ja nendest hoidumise võimalu­sed. Hügieeninõuded toiduainete säilitamisel. Kodu korrashoid Ruumide kujundamine ja kaunistamine. Kodumasinad. Suurpuhastus ruumides. Toataimede hooldamine. Majandus Tarbijainformatsioon. Kulude planeerimine erijuhtudeks (peod, tähtpäe­vad jt.). 1.5.2. Õpitulemused Õpilane teab ° põhitoiduaineid; ° toiduainete tasakaalustamise võimalusi toidus; ° menüü koostamise põhialuseid; ° toiduainete kuumtöötlemise põhiviise; ° toiduainete riknemise põhjusi; oskab ° valmistada kuumtöödeldud toite põhitoiduainetest; ° koostada menüüd; ° teha toidulaua kalkulatsioone; ° kujundada ja kaunistada ruume; ° teha suurpuhastust ruumides; ° hoolitseda toataimede eest. 1.6. Käsitöö ainekava 5.–6. klassile Tütarlaste käsitöö põhiteemadeks on heegeldamine, silmuskudumine, tikkimine ja õmblemine. Töövõtteid õpitakse tarbeesemete valmistamise käigus, pannakse rõhku õpilase loovale tööle, käsitöötraditsioonidele ja rahvuskultuu­rile, õpitakse tööd tegema, töötegemist ja -tegijat hindama. Põhiteemade juures pakutakse välja ka käsitöötehnikate erinevaid variante. 9. kl. võib valida tikkimises A-variandi järgi valgetikandi, B-variandi järgi lapi­töö kui rahvuste käsitöökunsti ja C-variandi järgi niplispitsi. Sobivate teemade juures saab tutvustada meie rahvarõivaid. 1.6.1. Õppesisu Heegeldamine Edasi-tagasi heegeldamine põhi- ja tuletatud silmustega. Ringheegelda­mine. Motiivid. Heegelääris. Silmuskudumine Silmuste loomine. Parem- ja pahempidine silmus ning ääred. Põhikoed. Ringselt kudumine. Sokid. Tikkimine Rahvarõivad. Tarbe-, kaunistus- ja pinnakattepitsid. Eseme kavandamine ja tikkimine. Õmblemine Töövahendid ja ohutustehnika. Puuvillane ja linane kangas. Lihtõmblus. Ühe- ja kahekordne palistus. Palistuse nurgad. Pealeõmmeldud tasku. Lihtsa eseme õmblemine. 1.6.2. Õpitulemused 6. klassi lõpetaja teab ° ohutustehnika nõudeid erinevate töövõtete rakendamisel; oskab ° heegeldada sammassilmuseid; ° ühendada motiive; ° heegeldada nurka; ° kududa tingmärkide järgi parem- ja pahempidistest silmustest koosnevat koepinda; ° kududa silmuselist ja sõlmelist äärt; ° kududa sokke; ° kinnitada lõngaotsi; ° tikkida vars-, rist-, ahel- ja narmaspisteid; ° määrata koe- ja lõimelõnga suunda; ° poolida ja niiditada õmblusmasinat; ° õmmelda lihtõmblust ja palistust. 1.7. Käsitöö ainekava 7.–9. klassile 1.7.1. Õppesisu Heegeldamine Mitmevärvilised heegelpinnad. Võrgulised heegelpinnad. Rahvuslikud pitsid.  Silmuskudumine Kirikindad. Koekirjad ja pits. Nupp, palmik, patent. Eseme kudumine. Tikkimine Pilutikand. Ühesuunalised pilud. Pilupalistus ja nurgad. Ristpiste- ja mähk­pistetikand. Eseme tikkimine. A-variant: Valgetikand. B-variant: Lapitöö. C-variant: Niplispits. Õmblemine Villased, looduslikust siidist, tehis- ja sünteetilised kangad. Õmblusmasina töös esinevad tõrked, tekkepõhjused ja vältimine. Õmblusmasina hooldamine. Kandid. Krookimine. Sissevõtted. Nööpauk. Tõmblukk-kinnise ja vööjoone töötlemine. Hõlmanurga, krae ja varrukate töötlemine. Mõõduvõtmine. Rõivas­te suurused. Lõikelehe kasutamine. Esemete õmblemine. 1.7.2. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja oskab ° võrgulise pinna kasvatamist ja kahandamist; ° heegeldada mitmevärvilist pinda; ° kududa kirikindaid; ° kududa nuppu, palmikut, patenti ja pitsi; ° ühendada kootud detaile; ° teha pilupalistuse diagonaalnurka; ° mähkpiste tikandit; ° valgetikandit, lihtsat lapitehnikat või niplispitsi; ° vahetada õmblusmasina nõela; ° reguleerida pisteid; ° võtta lõikelehelt lõiget; ° õmmelda ja töödelda sissevõtteid, hõlmanurka, kraed, tõmblukk-kinnist ja vööjoont; tunneb ° rahvuslikke heegelpitse. Lisa 13 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde AJALUGU Üldhariduskooli ajalooõpetus on kontsentriline. Põhikoolis õpitakse maa­ilma (eelkõige Euroopa) ja Eesti ajalugu vanimast ajast kuni tänapäevani. Gümnaasiumis vaadeldakse Eesti ajalugu koos Läänemeremaade ajalooga vanimast perioodist kuni 19. sajandi lõpuni, maailma ajalugu (inimene, ühis­kond, kultuur) muinasajast kuni 20. sajandi alguseni ning maailma ja Eesti ajalugu 20. sajandi algusest kuni tänapäevani. Ajalooõpetuse dimensioonid on kronoloogiline, poliitiline, majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja ideede dimensioon. Õppekava üks põhinõudeid on õpilase arendamine. Valmisteadmiste vahendamine on paratamatu lühikeste ülevaateteemade puhul. Põhiline on aga selline õppimine, kus õppija peab õpikuteksti, ajalehe või ajakirja artikli, alg­allika või muu materjali põhjal looma endale ise ajaloopildi, tegema järeldusi, väljendama oma arvamust ühe või teise ajaloosündmuse või nähtuse kohta. Ajalooalaste probleemide lahendamise käigus tekivad uued oskused, rikastub väärtussüsteem, avardub õpilase isiklik maailm. Taolisest põhimõttest lähtuva õpetuse puhul ei saa ajaloo õppimine koolis olla entsüklopeediline, vaid eksemplaarne, s.o. ajaloomaterjaliga tutvutakse valikuliselt. Sealjuures tuleb vältida eksemplaarse lähenemise suurimat puu­dust, ajaloolise aja mõiste hülgamist ja realiseerida kronoloogiline dimensioon kronoloogilis-temaatilise printsiibina. Sel puhul saab rääkida ajalooteadmisest mitte kui lihtsalt faktikogust, vaid kui protsessist. Mitmekesiste ülesannete lahendamise käigus arenevad õpioskused, ajalooline mõtlemine, kujutlusvõime, rikastub ajalooteadvus. Ajaloo õpetamisel rakendatakse orienteeruvat ja detailset käsitlust. Orien­teeruva käsitlusega avatakse ajalooliste seoste süsteem, asetatakse sündmused põhilisse kronoloogilisse struktuuri. Detailselt vaadeldakse mõningaid oluli­semaid sündmusi selles struktuuris. Tähtis on silla loomine mineviku ja kaasaja ajaloosündmuste ja -nähtuste vahel, arusaama kujundamine, et minevikku pöördumata on raske mõista tänapäeva kriisikollete olemust, samuti paljusid Eesti ajalooga seotud prob­leeme. Ajalooallikatega töötades otsitakse kõigepealt vastuseid küsimustele kes, mis, millal, kuidas, seejärel jõutakse järk-järgult küsimuseni mispärast. Õpilased kogevad, kui keeruline on otsustada ühe või teise sündmuse oluliste põhjuste üle. Seetõttu on väga oluline selgitada mõisteid põhjus–tagajärg, sarnasus– erinevus, muutus–järjepidevus. Ajaloo mõistmise seisukohalt on tähtis kujundada võimet asetada end kellegi teise olukorda, vaadelda maailma kellegi teise seisukohast lähtudes. Ajalootundides peaks õpilastele tutvustatama ka erinevaid ajalookäsitusi, ühtki neist peale surumata. Huvipakkuv on võrrelda ajaloosündmuste ja -nähtuste käsitlemist erinevates õpikutes ja muudes raamatutes. See aitab mõista, et aja­loo kirjutamine on ikka sõltunud ajast ja ajaloolaste seisukohtadest. Ajaloopilt, mida igaüks endaga kaasas kannab, ei kujune üksnes koolis. Ajaloopildi kujunemisele aitavad kaasa kokkupuude ulme- ja ilukirjandusega, teatri ja kinoga, erinevate inimeste ja paikadega. Selle kogemuse ühendamisel koolis õpituga, eriti seal toimuvate arutlustega, kujunebki õpilasel järk-järgult välja ainult temale omane ajaloopilt. I. PÕHIKOOLI AINEKAVA 1.1. Õpetuse eesmärgid Põhikooli ajalooõpetusega taotletakse, et õpilane ° hakkab tundma huvi mineviku vastu; ° õpib tundma kodukoha ja Eesti ajalugu süstemaatiliselt, Euroopa ja maailma ajalugu nii ülevaatlikult (orienteeruvalt) kui ka detailselt (vastavat ajastut kõige enam iseloomustavate sündmuste ja protsesside kaudu); ° mõistab kaasaja sündmusi; ° õpib omandama, tõlgendama, hindama, talletama ja edastama ajaloo-alast informatsiooni; ° oskab eristada ajaloofakti tõlgendusest ja arvamusest; ° mõistab põhjuse–tagajärje, sarnasuse–erinevuse, järjepidevuse ja tõenduse olemust ajaloosündmuste ja -protsesside analüüsimisel. 1.2. Ainekava 5.–6. klassile 1.2.1. Õppesisu Ajaloo algkursus Jutustusi ajaloost (maailma ja Eesti ajalugu vanimast ajast tänapäevani). Muinas- ja vanaaja ajalugu Muinasaeg. Muinasaja arengujärgud ja nende üldiseloomustus. Eesti ala vanim asustus. Eesti nooremal kiviajal ja varasel metalliajal. Vanaaeg. Vanaaja sisu ja üldiseloomustus. Vana-Ida. Sumerid. Vana-Egiptus. Mesopotaamia. Iisraeli ja Juuda riik. Vana-Ida kõrgkultuuride põhijooned ja koht maailma ajaloos. Vana-Kreeka. Vanim kõrgkultuur Euroopas. Kreeka linnriigid. Kreeka-Pärsia sõjad. Ateena õitseng. Vana-Kreeka kultuur. Hellenism. Vana-Rooma. Rooma riigi tekkimine. Rooma vabariik. Rooma keisririik. Eluolu ja kultuur hilise vabariigi ja varase keisririigi ajal. Rooma impeeriumi nõrgenemine ja kokkuvarisemine. Kristluse tekkimine ja levik. Eesti Rooma rauaajal. 1.2.2. Õpitulemused 6. klassi lõpetaja ° oskab kasutada aja mõistega seonduvaid sõnu ja fraase: aeg, muinasaeg, vanaaeg, sajand, aastatuhat, e. Kr, p. Kr; ° teab ühiskonna arenemise põhilisi ajajärke muinas- ja vanaajal, toob ajajärkude iseloomustamiseks näiteid; ° mõistab vanaaja kultuuripärandi tähtsust inimkonna ajaloos, esitab näiteid erinevatest kultuurivaldkondadest; ° tunneb mõnda olulist sündmust kodukoha ja Eesti ajaloost, seostab neid omavahel; ° mõistab, et ajaloosündmustel ja -nähtustel on põhjused ja tagajärjed, loob lihtsamaid põhjuslikke seoseid (näiteks analüüsib mõnda sündmust); ° teab, et mineviku kohta saab teavet ajalooallikatest, mõistab ajalooallika tähtsust ning erineva tõlgendamise võimalikkust, oskab töötada lihtsamate allikatega; ° eristab fakti arvamusest; ° vaatleb maailma minevikus elanud inimeste pilgu läbi, püüab aru saada nende inimeste elulaadist ja tegevusmotiividest; ° väljendab oma teadmisi nii suuliselt kui ka kirjalikult, oskab koostada kava, kasutab ajalookaarti. 1.3. Ainekava 7.–9. klassile 1.3.1. Õppesisu Kesk- ja varauusaja ajalugu Maailm aastail 476–1000 Keskaja koht maailma ajaloos. Suur rahvasterändamine ja Rooma riigi langus. Ristiusk ja katoliku kirik varakeskajal. Frangi riik. Araablased. Bütsant­si keisririik 11. sajandil. Viikingid. Eesti muinasajal. Maailm aastail 1000–1492 Poliitilised suhted Euroopas 11.–16. sajandil. Ristisõjad. Vaimulikud. Aadlikud. Talupojad. Linnad ja kaubandus. Skandinaaviamaad ja Soome. Ida-Euroopa. Eesti ajalugu ristiusustamisest reformatsioonini. Maailm aastail 1492–1600 Euroopa uue aja künnisel. Reformatsioon ja vastureformatsioon. Põhja- ja Ida-Euroopa 16. sajandil. Eestimaa 16. sajandist 17. sajandi alguseni. Uusaja ajalugu Maailm aastail 1600–1789 Feodaal-absolutistlik Euroopa 17.–18. sajandil. Kapitalistlik areng ja parlamentarism Inglismaal. Valgustus ja valgustatud monarhiad. Läänemere­maad. Eesti. USA tekkimine. Idamaad. Kultuur 17. ja 18. sajandil. Suur Prantsuse revolutsioon ja keisririigi sõdade aeg. Suur Prantsuse revolutsioon. Prantsuse keisririik ja Euroopa rahvaste vabadusvõitlus. Maailm 1815–1918 Kapitalistlik areng. Revolutsiooniline liikumine 1815–1850. Rahvuslik liikumine. Majanduslik, poliitiline ja sotsiaalne areng 19. sajandi lõpuni. Eesti 19. sajandil. Maailm 20. sajandi algul. Esimene maailmasõda. Eesti 20. sajandi algul. Kultuur 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Lähiajalugu Maailm kahe maailmasõja vahel. Rahvusvaheline olukord pärast Esimest maailmasõda. Rahvusvahelised suhted 1930. aastail. Maailmamajandus. Elu ja olme. Demokraatia ja diktatuu­rid 1920.–1930. aastail. Läänemere piirkond. Eesti Vabariik. Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika. Kultuur kahe maailmasõja vahel. Teine maailmasõda. Eesti Teise maailmasõja ajal. Maailm pärast Teist maailmasõda. Külm sõda. Arenenud tööstusriigid (Ameerika Ühendriigid, Lääne-Euroo­pa, Põhjamaad). Kommunistlikud riigid (NSV Liit, Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, Eesti Nõukogude okupatsiooni all). Kolmas maailm. Rahvaste vabadusliikumine. Hiina. NSV Liidu kokkuvarisemine. Maailm 1990. aastail. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Maailmamajandus pärast Teist maailmasõda. Globaalprobleemid. Elu ja olme 20. sajandi teisel poolel. Kultuur pärast Teist maailmasõda. 1.3.2. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja ° on omandanud kronoloogilise raamistiku maailma ajaloo põhietappidest, suudab asetada sinna uut informatsiooni, teab tähtsamaid sündmusi; ° mõistab vana-, kesk-, uus- ja uusima ajaloo kultuuripanust, iseloomustab tähtsamaid sündmusi, isikuid, kultuurinähtusi; ° teab Eesti ühiskonna arengujärke, oskab neid suhetada kodukoha, naabermaade ja Euroopa ajalooga, teab tähtsamaid sündmusi; ° analüüsib ajaloosündmuste ja -nähtuste sarnasusi ja erinevusi, põhjusi ja tagajärgi; ° saab aru, et ajaloosündmuste tõlgendamise kohta on alati erinevaid versioone; ° töötab mitmesuguste ajalooallikatega, kommenteerib ja hindab neid; ° osaleb diskussioonis, põhjendab oma seisukohti nii suuliselt kui ka kirja­likult; ° töötab kaardiga, suudab ise koostada lihtsamaid kartoskeeme; ° oskab koostada ajalooalast lühiuurimust; ° suudab rekonstrueerida minevikku. II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA 2.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi ajalooõpetusega taotletakse, et õpilane ° suhetab ennast kodukoha, isamaa, Euroopa ja maailmaga; ° oskab tõlgendada, hinnata, talletada ja edastada ajalooalast teavet; ° mõistab ja hindab kaasaja sündmusi maailmas ajaloolises taustsüsteemis; ° mõistab tänapäeva Eesti ühiskonna probleeme, tunneb end vastutavana nende lahendamisel; ° oskab analüüsida ja hinnata ajaloosündmusi ja -protsesse; ° oskab leida tõendusmaterjali ajalooallikast ja otsustada selle usaldusväärsuse üle. 2.2. I–II kursus. Eesti ja Läänemeremaade ajalugu 2.2.1. Õppesisu Muinasaeg Muinasaja periodiseerimine. Kunda kultuur. Soomeugrilaste asumine Läänemere rannikule. Venekirves-kultuur. Rauaaeg Eestis. Suhted naaber­rahvastega. Muinasusund ja ristiusu levik. Ühiskondlik-poliitiline ja majanduslik olukord Läänemeremaades 13. sajandi algul. Muistne vabadusvõitlus Sakslaste tung itta. Eesti ala vallutamine. Soome ristiusustamine. Vana-Liivimaa Vana-Liivimaa riigid. Jüriöö ülestõus. Eesti rahvastik ja majandusolud 14.–16. sajandil. Katoliku kirik Eestis. Reformatsioon Liivimaal ja selle taga­järjed. Vana-Liivimaa asend Läänemere regioonis. Liivi sõda Sõja rahvusvaheline taust, diplomaatiline eellugu. Liivi sõja käik. Eesti ja Läänemere regioon 16. sajandi lõpul, 17. sajandi alguses. Vastureformatsioon Lõuna-Eestis. Rootsi aeg Rootsi kujunemine suurriigiks. Gustav II Adolfi reformid. Kirik ja vaimu­elu. Eesti Rootsi ajal. Põhjasõda. Eesti liitmine Venemaaga. Peeter I. Vene aeg Eesti pärast Põhjasõda. Balti erikord. Pärisorjuse süvenemine. Valgustatud absolutism Venemaal. Katariina II. Pietism ja valgustus. Pärisorjuse kaotamine. Majanduslik areng 19. sajandil. Ehituskunst, mõisnike elu-olu. Teadus ja kul­tuur 18. ja 19. sajandil. Rahvuslik liikumine Rahvuslikud liikumised Euroopas. Ärkamisaeg Eestis, selle tähtsus. Venes­tusaja reformid ja rahvusliku liikumise allakäik. Majanduslik ja poliitiline areng sajandivahetusel. Uus rahvuslik tõus. Erinevad majanduslik-poliitilised voolud. Professionaalse kultuuri kujunemine. 2.3. III–V kursus. Maailma ajalugu: inimene, ühiskond, kultuur 2.3.1. Õppesisu Esiaeg ja vanaaeg Esiaeg. Tsivilisatsiooni tekkimine. Vana-Ida Lähis-Ida rahvad ja riigid. India. Hiina. Vana-Kreeka Hellenism. Vana-Rooma. Keskaeg Keskaja koht maailma tsivilisatsioonis. Üleminek antiikajast keskaega. Suur rahvasterändamine ja Euroopa sünd. Araablaste sissetung. Ristiusk ja kirik. Kristlik teoloogia. Kirik hariduse ja kultuuri kandjana. Ilmaliku ja vaimuliku võimu konkurents. Kirikureformid. Linnade tekkimine. Kolmas seisus. Euroopa uue aja koidikul. Suured maadeavastused. Renessanss. Reformat­sioon. Uusaeg Inimene, ühiskond, kultuur «vana korra» ajal (1600–1789). Valitsejad ja õukonnad. Religioon. Valgustus. Rahvusvahelised suhted ja diplomaatia. Sõjad ja sõjandus. Suur Prantsuse revolutsioon ja selle mõju ühiskonnale ja kultuurile. Napo­leoni sõdade ajastu. Prantsuse keisririik. Maailm 19. sajandil. Kapitalistlik ühiskond ja kodanlik elulaad. Rahvuslik liikumine. Rahvusriikide tekkimine Saksamaal ja Itaalias. Rahvusvahelised suhted. Poliitilised õpetused ja majandusteooriad. Industriaalühiskond. Aasia ja Aafrika. Teadus ja tehnika 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil. Kunst. 2.4. VI–VIII kursus. Lähiajalugu 2.4.1. Õppesisu Maailm XX sajandi algul Euroopa suurriigid. Skandinaaviamaad. Venemaa. Soome ja Baltimaad Venemaa koosseisus. 1905. a. revolutsiooni sündmused Venemaal ja Eestis. Poliitiline elu ja majandusolud. Maailmamajandus. Elu, olme, kultuur. Esimene maailmasõda Rahvusvahelised suhted XX sajandi algul. Esimese maailmasõja põhjused, sõjategevus. Esimene maailmasõda ja Läänemere regioon. 1917. a. Venemaal. Esimese maailmasõja lõppemine. Eesti iseseisvumine. Saksa okupatsioon. Vabadussõda. Maailm sõdadevahelisel ajajärgul Rahvusvahelised suhted. Majandus. Demokraatiad ja diktatuurid. Aasia. Aafrika. Ladina-Ameerika. Eesti Vabariik Eesti Vabariik 1920–1940: majandus, sise- ja välispoliitika, kultuur. Eest­lased NSV Liidus. Ühiskond (elu, olme, kultuur) sõdadevahelisel ajajärgul. Teine maailmasõda Maailm Teise maailmasõja eelõhtul. Eesti 1939–1940. Nõukogude võimu aasta. Talvesõda. Sõjategevus Teise maailmasõja ajal. Vastupanuliikumine. Hitlerivastane koalitsioon. Sõja-aastad Eestis. Eesti taasokupeerimine. Pagulas-Eesti algus. Teise maailmasõja tagajärjed. Maailm pärast Teist maailmasõda Külm sõda. Tööstusriigid. Ameerika Ühendriigid. Euroopa ja selle ühinemine. Põhja­maad. NSV Liit. Sotsialistlik leer. (Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia.) Balti rii­gid Nõukogude Liidu okupatsiooni all. Eesti NSV: majandus, rahvastik, kultuur, vastupanu võõrvõimule, pagulus. Balti küsimus rahvusvahelisel areenil 1945–1985. Rahvaste vabadusliikumine. Kolmas maailm. Ladina-Ameerika. Islamimaa­ilm. Lähis-Ida pingekolle. Aasia ja Aafrika. Maailm XX sajandi lõpul NSV Liidu lagunemine. Balti riikide iseseisvumine. Maailmamajandus XX sajandi teisel poolel. Ühiskond (elu, olme, kultuur). Globaalprobleemid. Rahvusvahelised organisatsioonid. 2.5. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja oskab ° rekonstrueerida minevikus elanud inimeste elu, vaadelda maailma nende pilgu läbi; ° analüüsida lähiajaloo probleeme; ° leida, selekteerida, refereerida, analüüsida ja hinnata nii primaarseid kui sekundaarseid ajalooallikaid; ° analüüsida massimeedia informatsiooni; ° esitada informatsiooni läbitöötamise tulemused suuliselt, visuaalselt, kirjalikult; koostada teese ja uurimusi, kirjutada ajalooteemalisi esseid; osaleda ajalooalastes arutlustes, töötada kaardiga; mõistab ja teab ° ajalooliste ajastute põhisisu ning vaimulaadi; ° maailma olulisemaid kultuurisaavutusi, kultuuri järjepidevust; ° Eesti ajalugu ja selle seoseid teiste Läänemeremaade ning Euroopa ja maailma ajalooga; ° ühiskonnas toimunud muutusi, arengu järjepidevust ajaloo vältel; ° tänapäeva globaalprobleemide olemasolu. Lisa 14 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde FILOSOOFIA Gümnaasiumis peavad sotsiaal- ja humanitaarainete õppimisel süvenema teadmised inimesest, perekonnast, rahvusest, riigist ja inimkonnast. Kujuneb kvalitatiivselt uus tervikpilt ajastutest. Rõhuasetus on ajaloo filosoofilisel mõtestamisel dialoogsuse kaudu, isiksusliku mõtlemise ja suhtumise kujunemisel, oskusel probleeme püstitada ning oma seisukohti ratsionaalselt põhjendada. Sotsiaal- ja humanitaarained peaksid lõppema kursusega, mis aitab mõista maailmapiltide ja -vaadete rohkust ning pluralismi. Selle eesmärgi saavutamisel on oluline koht filosoofia ajalool. Gümnaasiumi filosoofilised ained jagunevad kohustuslikeks, valik- ja vaba­aineteks. Filosoofia kohustuslik kursus valitakse kahe alternatiivse kursuse hulgast. Õpetuse üldised eesmärgid, saavutatavad õpitulemused ja hindamiskriteeriumid on mõlemale ühised. Erinev on õppesisu ja sellest tulenevalt õppetegevus. Humanitaar- ja sotsiaalainete kallakuga koolil soovitame õppida mõlemat kursust. Sel juhul on üks nendest kursustest kohustuslik ja teine valikaine. Filosoofia kohustuslikku kursust soovitame õppida XI või XII klassis. Valikaineteks on loogika ja filosoofia ajalugu. 1.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi filosoofiaõpetusega taotletakse, et õpilane ° õpib mõistma maailma ja selle tunnetuse aluseid ning inimtegevuse põhiväärtusi; ° hakkab mõistma tähtsamate filosoofiliste probleemide olemust ja tutvub nende alternatiivsete lahendusvariantidega; ° kujundab isiksuslikku kriitilist mõtlemist; ° kujundab tervikliku, argumenteeritud ja paindliku mõtlemisviisi, mis aitab tal ennast määratleda; ° arendab oskust kriitilis-filosoofiliselt analüüsida elus ettetulevaid probleeme ja leida neile optimaalseid lahendusi; ° areneb salliva mõtlemisviisi ja koostöövalmiduse suunas. 1.2. Õppesisu I Filosoofia ja selle traditsioonilised valdkonnad Metafüüsika, epistemoloogia, väärtusteooria (sh. eetika ja esteetika), loogika. Tavaküsimuste ülekasvamine filosoofilisteks probleemideks nendes valdkondades. Filosoofia põhiküsimused ja võimalikud lahendused Küsimus vaimu ja keha vahekorrast. Küsimus elu mõttest ja sellest, kas elu väärib elamise vaeva. Küsimus sedalaadi küsimuste mõttetusest ja sisutühjusest. Olemine kui metafüüsika keskne probleem Ümbritseva maailma taandamine ühele, kahele või paljudele algetele. Näilikkus ja tegelikkus, Platoni «koopamüüt». Vormi ja mateeria vahekord. Vaimu ja keha vahekord. Teadvus, keel ja mõtlemine. Tuntumad seisukohad vaimu ja keha vahekorrast. Tunnetusprotsessi iseärasused Meeled ja kogemus tunnetuse lähtepunktina (kogemuse usaldatavus). Mõistus tunnetuse lähtepunktina. Intuitsioon ja ilmutus kui oletatavad tunne­tus­viisid. Teadmine ja tõde Teadmise erinevad liigid, teaduslik teadmine. Kolm traditsioonilist tõe teooriat. Inimene ja vabadus Vabadus ühiskonnas, vabadus ja võrdsus. Vabadus looduses, loodusteadu­sed ja determinism. Vaba tahe. Eetika alusküsimused ja nende lihtsamad lahendusvariandid Eetiline relativism, utilitarism, I. Kanti kategooriline imperatiiv. 1.3. Õppesisu II Inimkäsitus Inimkäsitus kui metateaduslik, ontoloogiline kategooria; kui teatud ajastule iseloomulik vaade inimese olemisele ja olemusele; kui tegeliku inimese iga­päevase tegevuse lähtepunkt. Kategooriad olev, olemus, olemine ja mitteolemine ning nende mõistmine filosoofia ajaloos (Parmenides, Platon, Aristoteles, Hegel, Husserl, Heidegger). Inimkäsituse ja ajastu maailmapildi seotus. Üldjoontes käsitletud vaade maa­ilmale ja inimesele antiigis, keskajal, uusajal (sh. renessansis) ja nn. post­moder­nismis. Inimest loovad karakteristikud. Refleksiivsus ja minasus Refleksiivsus kui teadvel olemine iseendast, kui eneseteadvuse kujunemise olulisim tegur. Augustinus, Descartes, Heidegger ja Nietzsche iseendaks saami­sest. Lobisev ja vaikiv inimene. Vaikimine. Vaikuse kõnelused. Suund elu mõtestatusele, mõttele Teadvuse intentsionaalsus. Inimene tähenduste maailmas (fenomenoloogia ja hermeneutika valgel seletatuna). Mõtteotsing kunstidest (programmiline muusika). Eesmärgikategooria filosoofias. Väärtused kui eesmärkide ja elu­stiilide konstitueerijad. Eesti koolinoorte elustiil aastatest 1975 kuni käesoleva ajani. Probleem: kui olla, siis kuidas? Interpersonaalsus Inimene ja keel. Keel kui inimsuhete soodustaja ja takistaja. Inimene keele mitmetähenduslikkuse võrgustikus, diskursuste kütkeis (M. Foucault). Isiksuse suhetamissüsteemid (perekond, kodu, kool, sõbrad, rahvuskultuur jne.). Eesti rahvusliku kultuuri semiootilised koodid (luules, muusikas, kujutavas kunstis). Eestluse müüt. Dialoogilisus elus, kunstis. Identiteedi loomine – subjektiivne reaalsus kui mina mõõt. Eetiline probleem inimkonna ajaloos. Homo moralis. Probleem: inimlik inimene Ihulisus Inimese päritolu küsimus – mütoloogilised ja teaduslikud kujutelmad. Inimese ökoloogia. Rousseau loomulikust inimesest. Locke inimesest kui tabula rasast. Tervis ja haigus kui vaimuhoiakud ja elustiil. Läbipõlemise sündroom. Probleem: harmoonilise inimese ideaal Transtsendentaalsus Inimese jumalaotsing. Jumalatõestused. Teadus ja usk, usundid. Usklik inimene, ta suhe kiriku kui institutsiooniga. Transtsendentaalsus kunstis, muusikas. Probleem: kas uskuda, et mõista, või mõista, et uskuda? Vabadus Tõde ja vabadus (R. Rorty). Piirid ja piiridetus inimese elus. Marginaalne inimene, valikuvõimalus. Enesetapp kui metafüüsiline probleem (Camus). Suitsidoloogia Eestis. Probleem: igaüks on oma õnne sepp Kasvatusvajadus Inimeseks olemise mõõdust. Inimene ja loom. Kasvatus ja kasvamine. Kunsti didaktilisest funktsioonist. Lapsepõlve kujutelm. Kool kui institutsioon. Ühiskonna vabastamine koolist. Õppimine kui eluhoiak. Õppima õppimine – õpioskused ja õpistiil. Õpistiilide seos elustiiliga. Probleem: kes on elav laip? Minu õpistiil 1.4. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja tunnetab ja oskab sõnastada filosoofilisi probleeme. oskab ° olla tolerantne ja avatud ning oma seisukohtade kaitsel väitleb oponendi ideedega, mitte tema isikuga; ° uurida erinevaid küsimusi filosoofiliselt; ° oma seisukohti filosoofiliselt argumenteerida; ° analüüsida filosoofilisi tekste, mõista nende seost ajastu põhiprobleemidega. Lisa 15 Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava juurde INIMESE- JA KODANIKUÕPETUS I. PÕHIKOOLI AINEKAVA 1.1. Õpetuse eesmärgid Inimese- ja kodanikuõpetusega taotletakse, et õpilane ° õpib suhtlema teiste inimestega ja viisakalt käituma; ° õpib väärtustama üldinimlikke kõlblusnorme; ° õpib tundma oma mina; ° õpib väärtustama perekonda; ° õpib tervislikult elama; ° õpib käituma kriisiolukorras; ° õpib tundma erinevates suhtlusolukordades toimivaid sotsiaalpsühholoogilisi ja psühholoogilisi mehhanisme; ° õpib tundma ühiskonna keerukat mitmepalgelist süsteemi; ° õpib tundma inimese ja ühiskonna vastastikuseid suhteid, langetama põhjendatud otsuseid, korrigeerima vastavalt oludele oma käitumist; ° väärtustab demokraatia põhimõtted, inim- ja kodanikuõigused, kujundab oma poliitilist kultuuri; ° teadvustab seaduste vajalikkuse inimeste ühiselu ja tegevuse korraldamisel ning nende täitmise tähtsuse; ° õpib tundma Eesti Vabariigi seadusi; ° omandab eluks vajalikke majandusteadmisi ja -oskusi, õpib tundma kehtivat maksusüsteemi. 1.2. Ainekava 1.–3. klassile 1.2.1. Õppesisu Kodulugu Mina ja meie Käitumisreeglid: viisaka käitumise oskused ja harjumused; tähelepanelik­kus, hoolivus, teistega arvestamine; empaatiavõime; käitumisnormide tähendus ja vajalikkus koolis, klassis, kodus, väljaspool kodu. Mina ja minu pere Vanemad, õed-vennad. Vanavanemad ja teised sugulased. Meie kohustu­sed oma koduste ees. Abivalmidus, kohuse- ja vastutustunne. Mina ja asjad Minu oma. Tema oma, meie oma. Asja väärtus. Hind: kallis, odav. Suhtu­mine asjadesse, suhtumine teiste töösse. Asjade väärtus ja inimese väärtus. Raha. Raha teenimine, hoidmine, kulutamine. Arvestamine teiste inimeste vajadustega. Kokkuhoidlikkus. Mina ja aeg Aeg kui väärtus. Päeva planeerimine. Täpsus. Teiste inimeste aeg. Mina ja nemad Sõbrad. Sõpruse hoidmine. Õiglus. Ausus. Konfliktid. Kaebamine. Taga­rääkimine. Vägivald. Leppimine. Oma vigade tunnistamine. Inimeste erinevu­sed ja sarnasused, õigus olla ta ise. Teisest inimesest lugupidamine. Inimese vabadus. Mina ja kodu Küla. Vald. Linn. Maakond. Riik ja selle kaitse. Eesti Vabariigi sümbolid. Riigikogu. Valitsus. President. Eestimaa rikkus: loodus, inimesed, kultuur, haridus. Inimeste elustiil ja elukutsed elukohas. Kodukoha sümbolid. Kodukoha tuntud inimesed. Eestlaste tavad ja pühad. Eesti vähemusrahvused. Rahvuste tavad. Teised maad ja rahvad. Naaberriigid. Eesti teiste riikide seas ja kõrval. Arstiabi. Tuletõrje. Politsei. Laste usaldustelefon. Lastekodu. Turvakodu. Sotsiaalne hädaabi. Inimene ja tervis Mina-pilt, eneseteadvustamine, tervise väärtustamine. Tervis ja haigus. Tervislik eluviis. Isiklik hügieen. Kasv ja areng, õige rüht. Õnnetuste vältimine. Liiklusohutus. Esmaabi. Toitumine ja tervis. Liikumine ja tervis. Kahjulikud harjumused. Inimene ja teave Teabeallikad ja nende kasutamine. 1.2.2. Õpitulemused 3. klassi lõpetaja oskab ° tavaolukorras suhelda ja käituda; ° hinnata tervise väärtust, pidada puhtust; ° oma nõudmistes arvestada teistega; ° koostada päevaplaani; ° liigelda tänaval; mõistab ° mis on kohuse- ja vastutustunne, ausus, õiglus, vabadus, vägivald; ° et inimesed ja eri rahvaste tavad võivad olla erinevad; ° aja, asjade ja raha väärtust; ° mis on minu, mis meie, mis teiste oma; teab ° mis on perekond, kodu, kodumaa, riik; ° Eesti riigi sümboleid ja riigipühi; ° lähemaid naaberriike; ° tähtsamaid infoallikaid; ° mida tähendab tervis, kuidas olla terve ja vältida traumasid; ° oma lähema ümbruse põhilisi ohuallikaid; ° mis on hädaolukord, kust saada abi häda korral. 1.3. Ainekava 4.–6. klassile 1.3.1. Õppesisu Inimene ja ühiskond Inimene ja inimene Suhtlemine eakaaslastega, vanemate inimestega. Inimväärikus ja selle austamine. Inimene ja aeg Aja kasutamise oskuse arendamine: päeva, nädala, kuu ajakava kujunda­mine. Täpsus. Teiste inimeste aeg. Töö ratsionaalne korraldamine ja vaba aja kasutamine. Inimene ja raha Raha otstarbekas kasutamine ja kulutamise planeerimine. Laenamine. Täpsus ja ausus rahaasjus. Kohalik omavalitsus Vald. Linn. Rahvaesindajad. Volikogu. Vallavanem. Maavanem. Linnapea. Valimised. Klassi omavalitsuse valimine. Inimene ja seadused Seadused ja nende vajalikkus. Inimõigused. Lapse õigused ja nende seaduslik kaitse. Inimene ja teabevahendid TV, raadio, video, ajalehed; meediaalase kirjaoskuse arendamine; valikud. Teave kui väärtus. Raamatukogu. Kataloogid. Teatmeteosed. Arvuti kui teabeallikas ja -kandja. Tervis Tervis ja seda määravad tegurid Millest sõltub tervis? Vaimne tervis Enesehinnang. Mina olen eriline. Mina olen tähtis ja teised on ka tähtsad. Konfliktide lahendamine. Emotsioonide väljendamine. Suhtlemine. Positiivne mõtlemine. Otsuste tegemine. Vastutus. Teiste inimeste abistamine. Eluviis Kehaline aktiivsus. Toitumine. Organismi vajadused. Hammaste tervishoid. Keskkond ja tervis. Alkohol, uimastid ja nende mõju organismile. Suitsetamise mõju inimese tervisele. Eakaaslaste mõjutused. Kuidas enesega toime tulla. Tervislik elustiil. Alkoholist ja narkootikumidest hoidumine. Suitsetamisest hoidumine. Seksuaalsus Psüühilised ja füsioloogilised muutused murdeeas. Poiste ja tüdrukute vahelised suhted. Sõprus. Traumad Traumade ennetamine. Riskeerimine ja julgus. Suhtlemine Suhtlemine kodustega Kodune õhkkond ja selle kujundamine. Võimalikud pinged ja konfliktid. Nende ennetamine ja lahendamine. Rollid. Suhtlemine sõpradega Sõprus. Armastus. Samastamine. Konfliktid. Projektsioon. Sotsiaalse taju vead. Varased seksuaalsuhted ja nendest tulenevad ohud. Suhtlemine väikeses grupis Sõpruskond. Kambavaim. Konformism. Jäljendamine. Isiksuse sõltuma­tuse- ja samastamisvajadus grupis. Rollid. Tõrjutus ja isoleeritus probleemina grupi ja isiksuse jaoks. Klass kui grupp. Formaalne ja mitteformaalne liider. Inimene ja mood Mood elu erinevates valdkondades. Moe dünaamika. Mood ja moele anta­vad tähendused. Reklaam. Noorte subkultuur. Noorte moed. Jäljendamine. Imidž. Manipuleerimine. Inimene suhtlemises iseendaga Enesehinnang. Eneseanalüüsi vajalikkus. Konfliktid iseendaga. Oma väär­tuste selgitamine. Väärtusorientatsiooni kujunemine. 1.3.2. Õpitulemused 6. klassi lõpetaja teab ° mis on seadused ja miks tuleb neid täita; ° mida tähendab kohalik omavalitsus; ° inimõigusi, lapse õigusi; ° olulisi infokanaleid ja nende kasutamise võimalusi; ° millised muutused tema organismis toimuvad; ° mis on tervis ja kuidas seda hoida (tervise ohutegurid, olmetraumade vältimine, hädaabi teenistused, nõustamiskeskused); ° milline on õppimise tervishoid; oskab ° hinnata oma ja teiste inimeste tööd, oma aja ja raha väärtust; ° suhelda ja käituda tavaolukorras; ° oma nõudmistes arvestada teistega; ° hinnata oma ja teiste inimeste tööd, oma aja ja raha väärtust; ° elada tervislikult, jälgida oma tervislikku seisundit; ° anda esmaabi igapäevaelus ettetulevate õnnetuste puhul; ° otstarbekalt õppida; mõistab ° mis on kohuse- ja vastutustunne; ausus, õiglus, vabadus; vägivald; ° mõistab vastutust oma tegude võimalike tagajärgede eest; ° milles seisneb inimeste erinevus. 1.4. Ainekava 7.–9. klassile 1.4.1. Õppesisu Inimeseõpetus Inimese elutee ja murdeea koht selles Enesekasvatuse alused ja probleemid. Inimese võimalused oma eluteed ise kujundada. Passiivsus ja minnalaskmine – oma arengu ja võimaluste eiramine. Alaväärsustunne: välimus, arukus, majanduslik tase. Vaesus ja rikkus. Inimene ja tema sotsiaalne käitumine Kooselu normid ja seadused. Erinevad grupid ja indiviidi osa neis. Autori­teedi olemus, tunnused ja vormid. Võim ja autoriteet. Autoriteedi väärkasutusi. Autoriteet ja headus. Haavuv, haavav ja haavatav murdeealine Suhtlemise ABC. Suhtlemise tasandid. Halvustamine ja õelus suhetes. Sõb­rad ja kaaslased – suhtlemine eakaaslastega. Konfliktide teke. Erinevad või­malused konfliktide lahendamiseks. Pahameele ja viha väljendamine. Sallivus. Tütarlapsest neiuks, poisist noormeheks Naiselikkus. Neiu, keda noormehed imetlevad. Mehelikkus. Noormees, keda tütarlapsed hindavad. Nooruki põhimured küpsemisperioodil. Varane ja hiline küpsemine. Eneserahuldamine. Seksuaalhuvi tärkamine ja ilmnemine. Välimus Puhtus ja korrektsus – hea ning hoolitsetud välimuse eeldus. Figuur ja kehakaal, nende reguleerimine. Kehalise tegevuse osatähtsus figuuri kujundamisel. Toitumise tervishoid, põhialused. Vesi, seep ja muud kosmeetilised vahendid. Näo hooldamine. Dekoratiivkosmeetika. Jumestusstiilid erinevates olukordades. Juuste hooldamine. Juuste tüübid. Juuksehooldusvahendite põhiliigid. Soengustiilid ja valiku põhimõtted. Käte hooldus. Rõivastus. Uued suhted perekonnaga Murdeealise õigused ja kohustused. Suhted vanematega. Arusaamatused ja tülid kodus. Sõltumatus – selle olemus. Vastutus ja südametunnistus. Sisemine konflikt. Esimesed kiindumused Tutvumine. Kohtumised. Kurameerimine. Käitumisreeglid ja etikett – tugi uudses ja/või ebamugavas elusituatsioonis. Pettumine ja petmine. Lahkuminek – tragöödia või paratamatus. Uute suhete ahvatlused ja ohud. Käitumine kriitilises olukorras. Võimalus leida abi ja tuge. Õnn Erinevad arusaamad õnnest. Elu mõtte erinevad tõlgendused. Õnn kui mõtestatud elu. Tervis Enesehinnang ja enesekontroll Positiivne mõtlemine. Suhtlemine. Aktiivne kuulamine. Probleemide lahendamine. Ebamugavad olukorrad. Kriisiabi põhimõtted. Nõustamismetoodika. Vaimne ja füüsiline stress kui kohanemisreaktsioon Stressi maandamine. Immuunsus ja allergia. Toitumine Kehakaal. Ebaõige toitumisega seotud haigused. Südamehaiguste riskitegurid. Tervise näitajad Kehaline aktiivsus. Treenitus. Aeroobne töövõime ja selle mõju organismile.  Alkoholist, narkootikumidest ja suitsetamisest hoidumine Alkohol ja perekond. Alkoholismi staadiumid. Esmased narkootikumid. Alkoholi/narkootikumide kuritarvitamine ja tervis. Suitsetamisest loobumine. Valikud ja otsused. Tervisekaitse Enamlevinud haigused ja nende profülaktika. Esmaabi. Meditsiiniabi. Koduapteek. Nõustamisabi. Seksuaalkasvatus Seksuaalsus. Suguhaigused. Väärtuste selgitamine. Kontratseptsioon. Otsuste tegemine. Soorollid. Suhted. Tingimusteta armastus. Usaldus. Vastutus. AIDSi-alane haridus. Reklaamistrateegiad Kodanikuõpetus Traditsiooniline loogika Loogika kui vaidluskunst. Õige mõtlemise seadused: samasuse, vasturääkivusi välistav, välistatud kolmanda ja küllaldase aluse seadus. Nende rakendamine vaidluses. Mõtlemise loogilised vormid Mõiste, otsustus, järeldus. Otsustus ja küsimus. Küsimus ja probleem. Süllogistika. Mõtlemise loogilised meetodid Definitsioon. Tõestus. Väidete ümberlükkamine. Loogikavead ja faktivead. Paralogismid ja sofismid. Paradoksid. Inimene ühiskonnas Ühiskond kui inimeste olemasolu viis. Ühiskonnaelu valdkonnad: õigus, moraal, kultuur, majandus, poliitika ja nende omavaheline seos. Ühiskonna sotsiaalne struktuur: rahvused, klassid ja sotsiaalsed grupid; rahvastiku sooline ja ealine jaotus. Perekond. Inimese vajadused ja huvid. Huvide mitmekesisus ja nende avaldumise vormid: seltsid, ühistud, fondid, erakonnad, liikumised, kirik. Riigi mõiste ja funktsioonid. Riik ja õigus Demokraatia olemus ja põhijooned. Õigusriigi mõiste. Põhiseadus, tema tähtsus ja funktsioonid. Riik ja majandus Majandusringlus, riigi roll selles. Riigi eelarve. Riigi tulud ja kulud. Maksud, nende otstarve. Ühishüved. Sotsiaalne turvalisus. Raha. Pangad. Väärtpaberid. Eesti riik ja majandus. Majandussüsteemid. Kodanik ja õigus Sotsiaalsete normide osast ühiskonnasuhetes. Õiglus. Õigus ja moraali­normid, nende vahekord. Inimõigused. Euroopa Nõukogu inimõiguste konventsioon. Kohus ja õigus­kaitse. Demokraatliku kohtupidamise põhimõtted. Seadus ja seaduskuu­lekus. Kodaniku õigused ja kohustused. Oma huvide ja õiguste kaitsmine. Kodanik ja majandus Peremajandus. Rikkus ja vaesus. Töökoha valik. Raha arukas kasutamine. Ettevõtlus. Ettevõtte liigid. Äriplaan. Ideest oma ettevõtteni. Omahind ja hind. Kasum. Eesti Vabariigi korraldus Eesti Vabariigi põhiseadus Eesti riigivormist ja -korrast. Kõrgeim seadusandlik võim – Riigikogu. Riigikogu valimiste kord. Riigikogu funktsioonid. Saadikute õigused ja kohustused. Vabariigi president, tema ametikohustused. Eesti Vabariigi Valitsus – kõrgeim täidesaatev võim. Valitsuse moodustamise kord ja tema põhiülesanded. Eesti Vabariigi kohtusüsteem. Kõrgeim kohtuvõim – Riigikohus. Õiguskantsler. Eesti riigikaitse struktuur ja funktsioonid. Kaitsejõud. Kaitseliit. Kaitsepolitsei. Noorteorganisatsioonid. Kodanikukaitse. Kodanikukaitseseaduse põhisätted. Politsei. Päästeamet. Tuletõrje. Käitumine kriisiolukorras. Riigikontroll. Kohalik seadusandlik ja täitevvõim. Neljas võim demokraatlikus riigis – ajakirjandus. 1.4.2. Õpitulemused Põhikooli lõpetaja Õpilane teab ° murdeea eripära; teadvustab, kes ta on ja milline ta võib näida teistele; tunnetab oma kohta teiste inimeste hulgas; ° hügieeninõudeid, tervisliku eluviisi põhimõtteid; ° olulist seksuaalelust, suguhaigustest ning raseduse vältimise võimalustest; ° miks tervis on väärtus; ° tähtsamaid allikaid, kust saada teavet tervist puudutavates küsimustes; ° enamlevinud haigusi ja nende põhilist profülaktikat; ° tervist tugevdavaid ja kahjustavaid tegureid; ° mõtlemise loogilisi vorme ja meetodeid; ° inimeste kooselu vorme ja seadusi; ° Eesti Vabariigi poliitilist ja administratiivset korraldust; ° inimõigusi ja on valmis kandma kodanikuvastutust; ° ühiskonna ressursside piiratust, vajaduste ja soovide vahelisi erinevusi; tunneb ° keha ehitust ja talitlust; oskab ° hinnata adekvaatselt iseennast ja oma käitumist; ° toimida erinevais suhtlusolukordades; ° abistada ennast ja teisi õnnetuste puhul; ° hinnata oma võimeid, võimalusi ja rolli ühiskonnas; ° toime tulla oma raha planeerimisega, kasutada pangateenuseid, täita tuludeklaratsiooni; ° seaduslike vahenditega kaitsta oma õigusi ja huve. II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA 2.1. I kursus. Psühholoogia 2.1.1. Õpetuse eesmärgid Psühholoogia õpetamisega taotletakse, et õpilane ° hakkab huvi tundma psühholoogia kui teaduse vastu, mis kirjeldab, seletab, prognoosib ja muudab inimese käitumist; ° õpib kriitiliselt mõtlema ning sallivalt suhtuma erinevatesse inimestesse ja kultuuridesse; ° omandab valmiduse psühholoogiateadmiste kasutamiseks nii enda kui ka teiste inimeste mõistmisel ning samuti oma õpingute organiseerimisel. 2.1.2. Õppesisu Psühholoogia koht inimest uurivate teaduste hulgas Psühholoogia kui teadus, mis kirjeldab, seletab, prognoosib ja muudab inimese käitumist. Tavapsühholoogia. Rakenduslik psühholoogia. Psühholoogide tegevusalad ja nende haridus. Inimese käsitlused psühholoogias: inimene kui bioloogiline olend; inimene kui ühiskonna liige; inimene kui pidevalt arenev olend ja inimene kui tunnetav olend. Psühholoogia uurimismeetodid. Vaatlus, test, eksperiment, andmete tööt­lus, tulemuste tõlgendamine. Uurimise eetika. Teadvus ja tunnetus Inimese eksistentsi probleemid: inimese arengu probleemid; tegevuse määra­matus; vabadus ja avardumine kui arengu ideaal. Teadvuse seisundid. Alateadvus ja teadvustamatu; eelteadvus ja teadli­kustamine; unelmad; uni ja unenäod; hüpnoos ja meditatsioon. Sõltuvuse kujunemine: alkohol, nikotiin, narkootikumid, mänguautomaadid. Emotsioonid ja tundmused. Emotsioonide käsitlused. Inimene isereguleeruva olendina. Psüühilise eneseregulatsiooni võimalused ja selle omaksvõtmine. Tunnetusprotsessid: aistingud ja tajud; tähelepanu ja mälu; mõtlemine, kõne ja intelligentsus. Tunnetuse terviklikkus. Inimene kui teadmiste kasutaja; õppimine kui teabe suurendamine. Isiksus kui maailma mõtestaja Isiksuse uuringute põhiküsimusi. Isiksuse probleemide erinevaid vaate­nurki. Mõningaid isiksuse teooriaid. Mina kui isiksusepsühholoogia probleem. Mina-kaitsevõtted. Hälbinud isiksus. Psüühiliste häirete põhiliigid. Inimene grupi ja ühiskonna liikmena Sotsiaalne lävimine ja tegevus. Sotsiaalne tunnetus: inimeste ja maailma mõistmine. Grupid ja gruppidevahelised suhted: meie ja nemad. Nooruki täiskasvanuks saamise kriis. Inimestevahelised erinevused ja nende päritolu: kultuu­rilised, rahvuslikud, vanuselised, soolised ja geneetilised. 2.1.3. Õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja teab ° psühholoogia üldisi seaduspärasusi ja põhimõisteid; ° inimese erinevaid käsitlusi psühholoogias ja inimestevaheliste erinevuste päritolu; ° psühholoogiateadmiste hankimise meetodeid; ° teadvuse, tunnetuse ja õppimise seaduspärasusi; ° iseregulatsiooni ja eneseregulatsiooni võimalusi; ° kuidas tekib enesehinnang ja hoiakud teiste inimeste suhtes; mõistab ° normaalse ja hälbiva inimese erinevust; ° psühholoogia erinevust mitteteaduslikest inimese- ja maailmakäsitustest, näiteks astroloogiast. 2.2. II kursus. Perekonnaõpetus 2.2.1. Õpetuse eesmärgid Perekonnaõpetusega taotletakse, et õpilane ° omandab hoiakud, teadmised ja oskused, mis on vajalikud perekonnaeluks; ° omandab valmisoleku tunnetada iseennast ja oma rolli nii kasvuperekonna kui ka tulevase, omaenda (loodava) perekonna liikmena. 2.2.2. Õppesisu Perekond Perekonna minevik, olevik, tulevik (ka Eestimaal). Perekonna tähtsus üksikisikule ja riigile. Perekonna struktuur ja liigid. Perekonna funktsioonid. Perekond kultuurikandjana (rahva mälu). Üksik inimene, üksi elamise plussid ja miinused. Lapsepõlve ja täisea piiril Noorukiiga. Sotsiaalsed suhted noorukieas (suhted vanematega, sugulas­tega, eakaaslastega jt.). Armumine. Seksuaalsuhted. Püsisuhete kujunemine. Enesekontroll ja vastutus. Täiskasvanuiga. Sotsiaalne küpsus. Üleminek mina-kesksuselt avatusele ja orienteeritusele maailma ja teiste inimeste suhtes. Sallivus kaasinimeste ja nende erinevuste suhtes. Armastus. Armastuse liigid. Abieluküpsus. Abikaasa valik. Abielu sõlmimise kord ja tingimused. Abikaasade õigused ja kohustused. Abielu eesmärgid. Väärpõhjusi abiellumiseks. Abielu müüdid. Abielu Abielu: registreeritud abielu ja vabaabielu; kristlik abielu jne. Abielu perioodid. Abieluline kohanemine. Mehe ja naise erinevused. Rollide jaotu­mine pere­konnas. Avatud ja suletud perekond. Suhtlemine abielus. Lahkhelid perekonnas. Võimalused lahkhelide lahendamiseks. Egalitaarne abielu. Seksuaalelu. Tundmuste, meeleolude ja turvatunde tähtsus seksuaalelus. Abielu­väli­sed seksuaalsuhted. Perekonna planeerimine. Abort ja selle psüühiline mõju. Kodu Perekonnaliikmete tarbed ja väärtuste hierarhia. Majanduselu. Kodu loomine. Kodu kui elukeskkond. Perekonna osa iga inimese elus Perekonna tähtsus inimese elu erinevatel perioodidel. Ebaõnnestunud abi­elu (lahutus, lahkhelid perekonnas jms.). Lapsed ja lahutus. Surm perekonnas. Uus pere. Õnnestunud perekonnaelu. 2.2.3. Õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja teab ° perekonna ja selle eri vormide osa üksikisiku ja ühiskonna elus; tunneb ° abielu ja perekonna psühholoogilist, seadusandlikku ja majanduskülge; ° meeste ja naiste erinevusi ning nende arvestamise võimalusi; ° lapse arengu põhiküsimusi, lapsevanema rolli lapse kasvatamisel (alates prenataalsest perioodist); oskab ° näha alust tulevaseks perekonnaeluks oma suhetes mõlemast soost eakaaslastega ja oma kasvuperekonnaga; ° seostada oma (seksuaal)käitumist isikliku elu õnnestumise/ ebaõnnestumise võimalustega tulevikus; ° tunnetada oma vastutust iseenda, partneri ja tulevaste laste ees. 2.3. III–IV kursus. Ühiskonnaõpetus 2.3.1. Õpetuse eesmärgid Gümnaasiumi ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane ° omandab teadmised ühiskonna struktuurist, selle üksikute osade omavahe­listest seostest ja nüüdisühiskonna arengust; ° omandab teadmised ühiskonna valitsemisest; ° kujundab oma poliitilist kultuuri; ° omandab majandusliku mõtlemise, oskuse toime tulla turumajanduse tingimustes. 2.3.2. Õppesisu Sissejuhatus Ühiskonna tundmaõppimise vajalikkus. Ühiskonna juhtimine ja ühiskonnateadused. Omandatud teadmiste kasutamine igapäevaelus. Ühiskonna struktuur Riik: võimustruktuurid ja -suhted. Võimu tunnused ja teostamise meetodid: seadused, normid, vägivald. Tsiviilühiskond: institutsioonid ja suhted. Sotsiaalsed grupid. Huvid. Pluralismi olemus ja tähtsus. Poliitiline e. tsiviilkultuur: mõiste ja koostisosad – teadmised, väärtused, käitumismallid. Poliitilise kultuuri funktsioonid ühiskonnas. Majandus ühiskonnas. Avalik ja eramajandus. Makro- ja mikromajandus. Ühiskonna seotus. Nüüdisühiskonna kujunemine Tööstusrevolutsioon ja kapitalismi kujunemine. Klassikalised majandus­teooriad (Smith, Ricardo, Marshall). Demokraatia sünd Euroopas. Demokraatia printsiibid. Otsene ja esindusdemokraatia. Liberaalse demokraatia teooriad (Mill, Tocqueville). Demokraatia ja diktatuur. Monarhia ja vabariik. Demokraatia Eestis. Valitsemisvormide vahetumine. Tööstusühiskond. Fordism ja konveieriseerimine. Keinsianism ja heaoluriigi kujunemine. Infoühiskond. Teaduslik-tehniline pööre pärast II maailmasõda. Muutused majanduses, sotsiaalses struktuuris ja massikommunikatsioonis. Kaasaegseid majandus- ja sotsioloogilisi teooriaid õpetaja valikul (Fried­man, Fukuyama, Dahl). Ühiskonna valitsemine Rahva osalemine valitsemises. Osalus- ja elitaardemokraatia. Huvide esindamine parteide, liikumiste ja kutseorganisatsioonide kaudu. Huvide teostamine ajutiste rühmituste ja isikliku aktsiooni abil. Poliitilised ideoloogiad. Huvide esindamine valimiste vahendusel. Valimiste funktsioonid. Demokraatlikud ja mittedemokraatlikud valimised. Majoritaarne ja proportsionaalne valimiste süsteem. Valimiskäitumine. Valimiste tagajärjed. Parlamentaarne ja presidentaalne demokraatia. Kõrgeim seadusandlik võim – parlament, selle moodustamine ja ülesanded. Parlamendi töökorraldus. Kõrgeim täidesaatev võim – valitsus, selle moodustamine ja ülesanded. Riigipea. Riigipea roll parlamentarismi ja presidentalismi korral. Võimude lahusus ja tasakaalustatus. Kontroll võimude tegevuse üle. Opositsioon. Massimeediumid. Kohtuvõim. Kohalik omavalitsus, selle funktsioonid ja pädevus. Omavalitsused Eestis. Ühiskonna majandamine Ühiskonna majandusressursid. Riik ja majandus. Turumajandus – plaani­majandus. Majandusarengu planeerimine liberaalses ühiskonnas – majandus­poliitika. Majanduse regulatsioon seaduste, maksu- ja rahapoliitika ning turumehhanismide abil. Välismajanduspoliitika. Makromajanduse põhinäitajad; rahvuslik koguprodukt, elukallidus, inflatsioon, tarbijahinnaindeks, ekspordi-impordi tasakaal; nende kasutamine riigi majandusliku olukorra hindamisel ja võrdle­misel. Üksikisik ja ühiskond Sotsiaalne staatus ja sotsiaalne mobiilsus. Indiviid ja turg: Töövõtja-tööandja. Ettevõtja. Omanik. Tarbija. Nende sotsiaalsete rollidega seonduvad probleemid ja käitumisvalikud. Indiviid ja riik. Inimõigused. Kodanikuõigused ja -kohustused. Sotsiaalne turvalisus, riigi ja indiviidi osa selle tagamisel. Riigi- ja kodanikukaitse. Sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi: põhimõtted ja programmide liigid. Eesti Vabariigi, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu seadusandlus inimõiguste ja sotsiaalpoliitika vallas. Rahvusvaheline areng ja suhtlemine Riikide sotsiaalmajanduse ja poliitilise arengu erinevused, vastuolud ja tendentsid (rikkad – vaesed, üliriigid – väikeriigid, integreerunud riigid – neutraalsed riigid). Globaalprobleemid, nende lahendamise võimalused. Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja viisid. Tähtsamad maailma- ja regionaalorganisat­sioonid. Euroopa integratsioon: organisatsioonid, arengud, probleemid. Eesti riigi rahvusvaheline asend. 2.3.3. Õpitulemused Gümnaasiumi lõpetaja teab ° olulisi rahvusvahelisi organisatsioone, riikidevahelise poliitilise, majandusliku ja kultuurilise suhtlemise põhimõtteid; ° olulist majanduspoliitika ajaloost ja kaasaegsetest majandussüsteemidest; tunneb ° demokraatia reegleid, inim- ja kodanikuõigusi ja järgib Eesti Vabariigi seadusi; ° nüüdisaegseid sotsiaalpoliitilisi süsteeme; oskab ° tõhusalt oma huve ja õigusi kaitsta; ° töötada ja elada turumajanduslikus ühiskonnas.