Teksti suurus:

Tudulinna hüdroelektrijaama kultuurimälestiseks tunnistamine

Väljaandja:Kultuuriminister
Akti liik:käskkiri
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:28.06.2016
Avaldamismärge:RT III, 01.07.2016, 1

Tudulinna hüdroelektrijaama kultuurimälestiseks tunnistamine

Vastu võetud 28.06.2016 nr 118

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1 ja § 25 lõike 1 alusel, arvestades Muinsuskaitseameti eksperdihinnangut ja Muinsuskaitse Nõukogu 3. detsembri 2015. a ettepanekut:

1. Tunnistan kultuurimälestiseks mälestise liigiga ehitismälestis Tudulinna hüdroelektrijaama (Ida-Viru maakond Tudulinna vald Roostoja küla Paisu kinnistu, katastritunnus 81501:005:0033). Mälestise asukoht on märgitud kaardil käskkirja lisas 1.

2. Kehtestan mälestise kaitsevööndi vastavalt kaardile käskkirja lisas 2.1

Punktis 1 nimetatud mälestise andmed, asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse kultuurimälestiste riiklikusse registrisse ning asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse lisaks Maa-ameti kaardile.

Käesoleva käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekuga on võimalik tutvuda Muinsuskaitseametis.

Muinsuskaitseamet teavitab otsusest mälestise omanikku või valdajat ja viib läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise kord” § 4 lõikele 2.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

I KULTUURIMÄLESTISEKS TUNNISTAMISE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Ettepanek Tudulinna hüdroelektrijaama mälestiseks tunnistamiseks tehti Kultuuriministeeriumi uurimisprojekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ raames. Mälestiseks tunnistamise ettepanek on laiaulatusliku uurimisprojekti tulemus. Kultuuriministeeriumi tellimusel viidi aastatel 2007–2012 läbi üle-eestiline uuema arhitektuuripärandi inventeerimine. 20. saj arhitektuuri uuring hõlmas kogu Eestit ja perioodi 1870–1991. Selle käigus kaardistati esmalt maakondade kaupa kokku üle 3000 arhitektuurse objekti ning koostati neli temaatilist alusuuringut. Kaardistatud objektide seast valis ekspertidest koosnev nõukogu välja 130 kõige väärtuslikumat ja 20. sajandi ehituspärandit kõige paremini iseloomustavat objekti, mille kohta koostati eksperdihinnangud mälestise tunnustele vastavuse kohta. Mälestise tunnused leiti olevat 114 objektil, sh Tudulinna hüdroelektrijaamal. Muinsuskaitseamet algatas Tudulinna hüdroelektrijaama mälestiseks tunnistamise menetluse, on ettepanekut kaalunud ning leidnud, et ehitisel on mälestise tunnused. Samale järeldusele jõudis 03. detsembri 2015. a koosolekul Muinsuskaitse Nõukogu, mis tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada Tudulinna hüdroelektrijaam kultuurimälestiseks.

Vastavus mälestise tunnustele

Tudulinna hüdroelektrijaama tamm koos selle peal oleva jalakäijate silla ja jaamahoonega on säilinud tervikliku kompleksina ning valdavalt autentsel kujul. Hüdroelektrijaam on ehitatud aastatel 1947–1950, selle on kavandanud insener Endel Laansalu. Ehitisel on 1940. aastate lööktööehitusena ajalooline tähtsus (ehitati suuresti vabatahtliku massehitusena), samuti illustreerib see maapiirkondade elektrifitseerimise protsessi ja selle tähtsust nõukogude perioodil. Tudulinna hüdroelektrijaama kasutatakse sihtotstarbeliselt algses funktsioon, ehitis on jooksvalt hooldatud. 1960. aastatel, kui keskenduti põlevkivienergia arendamisele, jäid paljud hüdroelektrijaamad kasutuseta, sh Tudulinna, mis taaskäivitati alles 1999. aastal. Tänaseks on Tudulinna hüdroelektrijaamal suur roll ka kohaidentiteedi kujundamisel ning see töötab piirkonna turismiobjektina.

Kaitsevööndi määramine

Muinsuskaitseseaduse § 25 kohaselt määratakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd. Selle ülesandeks on tagada kinnismälestise vaadeldavus, sh kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus ning kinnismälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis. Tudulinna hüdroelektrijaama kaitsevööndiks määratakse Paisu kinnistu (KÜ 81501:005:0033), nagu on ka projekti raames tehtud ettepanekus soovitatud. Kaitsevööndi eesmärk on tagada mälestise vaadeldavus ning mälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis. Arvestades hüdroelektrijaama spetsiifilist iseloomu loetakse ehitisele iseloomulikuks kontekstiks ka seda, et ehitisest ülesvoolu asub paisjärv, kus veetase on kõrgem kui paisust allpool.

Menetlusosaliste seisukohad

Objekti mälestiseks tunnistamise menetlemise käigus on viidud läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määrusele nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise kord”. Hüdroelektrijaam kuulub Tehnokommerts OÜ-le. Menetluse käigus on toimunud omaniku ja Muinsuskaitseameti kohapealsed kohtumised 1. septembril 2014. a ning 03. septembril 2015. a. Muinsuskaitseamet on koostanud ehitise omanikule ehitise restaureerimiseks soovitusliku tegevuskava. Omanik on väljendanud nõusolekut ehitise mälestiseks tunnistamiseks. 08. jaanuari 2016. a kirjaga teavitas Muinsuskaitseamet ehitise omanikku Muinsuskaitse Nõukogu otsusest ning saatis tutvumiseks ning arvamuse avaldamiseks Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu. Määratud ajaks omanik arvamust ega vastuväiteid ei esitanud.

Tudulinna valda on ehitise mälestiseks tunnistamisest teavitatud ja küsitud selle kohta arvamust (Muinsuskaitseameti 23.04.2014. a kiri nr 1.1-7/941). Tudulinna Vallavalitsus vastas 05. juunil 2014. a kirjaga, et toetab ehitise mälestiseks tunnistamist.

Kuna hüdroelektrijaama näol on tegu vooluveekogu tõkestusrajatisega, küsiti menetluses arvamust ka Keskkonnaametilt. Keskkonnaamet andis kirjalikult teada, et ehitismälestiseks tunnistamisel takistusi ei ole, juhtides tähelepanu, et paisutamiseks ja hüdroenergia tootmiseks väljastatud vee erikasutusluba kehtivusajaga 08.06.2012 –07.06.2017. Muinsuskaitseamet arvestab mälestiseks tunnistamisel selle võimalusega, et tulevikus võib olla tarvis ehitada kalapääs. Ka Tudulinna Vallavalitsus on andnud nõusoleku vee erikasutusloa andmiseks, märkides 06. veebruari 2012. a korralduse nr 8 punktis 2.4. lisaks: „kindlustada olulise väärtusega kultuuriloolise rajatise säilimine ja ekspluatatsioon“.

II KAITSE ALLA VÕTMINE

Kultuuriväärtus on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb igal üksikjuhtumil määratleda. Muinsuskaitseseaduse § 2 kohaselt on kultuuriväärtus mälestis, mis on kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus ning see on tunnistatud mälestiseks muinsuskaitseseaduses sätestatud korras.

Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade.

Tudulinna hüdroelektrijaam on kõrge ajaloolise väärtusega autentsena säilinud ehitis. Eestis seni mälestisena kaitse all olevate ehitiste seas ei ole ühtegi nõukogude perioodi hüdroelektrijaama. Kuigi tööstusehitiste rohkus on nõukogude perioodile väga iseloomulik, on tervikuna selle perioodi tööstuspärandi näiteid mälestiste nimekirjas vaid mõned üksikud. Tudulinna hüdroelektrijaama mälestiseks tunnistamise ettepanek, nagu ka teised 20. sajandi arhitektuuri uurimisprojekti tulemusena tehtud ettepanekud on muuhulgas ajendatud laiemast eesmärgist tasakaalustada, kaasajastada ja mitmekesistada kultuurimälestiste nimekirja selliselt, et see peegeldaks ka Eesti uuema ehk 20. sajandi arhitektuuri ja asustusajaloo arengut. Kuigi ühelt poolt on loogiline, et vanemat arhitektuuri, mida on vähem säilinud, kaitstakse enam, on teisalt moodne ehituspärand (nii iseseisvus- kui ka nõukogudeaegne arhitektuur) praegu ehitismälestiste hulgas alaesindatud valdkond.

Hoone mälestiseks tunnistamisel on kaalutud kaitse ulatust ja kaitserežiimi otstarbekust. Hoone ei paikne miljööväärtuslikul hoonestusalal ega muinsuskaitsealal ega ole kaitstud muul viisil. Hüdroelektrijaam on kujunenud piirkonnas oluliseks vaatamisväärsuseks ja turismiobjektiks. Tudulinna valla arengukavas on Tudulinna hüdroelektrijaam mainitud valla ainsa turismiobjektina.2 Väärtusliku üksikehitise säilimise tagamiseks otstarbekas rakendada riiklikku kaitset. Hoone on endiselt kasutuses hüdroelektrijaamana, st oma algses funktsioonis. Mälestiseks tunnistamine ei piira võimalust kasutada ehitist jätkuvalt samas funktsioonis.

 

1 Mälestise asukoht ja kaitsevöönd on märgitud käskkirja lisades esitatud kaartidel, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaartidega saab tutvuda Muinsuskaitseametis, kultuurimälestiste riiklikus registris (http://register.muinas.ee) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).

2 Tudulinna valla arengukava 2004–2020. http://www.tudulinnavv.ee/index.php?tid=jksgYLpsixkTzaRjg7XoJihuxau888KRlxguTixj88

Indrek Saar
Kultuuriminister

Lisa 1 Tudulinna hüdroelektrijaama kaart kahel lehel

Lisa 2 Tudulinna hüdroelektrijaama kaitsevööndi kaart kahel lehel

/otsingu_soovitused.json