Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Rosma ristimetsa kultuurimälestiseks tunnistamine

Vastu võetud 03.01.2020 nr 1

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 19 lõike 1 alusel.

1. Tunnistan kultuurimälestiseks mälestise liigiga ajalooline looduslik pühapaik Rosma ristimetsa (asukoht Põlva maakond, Põlva vald, Rosma küla, Ilumetsa metskond 21, KÜ 61903:001:0175; 64 Võru-Põlva tee, KÜ 61903:001:0176 ja KÜ 61903:001:0673).

2. Kehtestan mälestise piiri vastavalt kaardile käskkirja lisas 1.¹

3. Muinsuskaitseametil teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele ning kanda mälestise andmed kultuurimälestiste registrisse ja piir Maa-ameti kaardile.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

Kultuurimälestiseks tunnistamise asjaolud ja menetluse läbiviimine

Rosma ristimets on okaspuumets, kus kasvavad kuused ja männid. Riste on traditsiooniliselt lõigatud mõlemasse. 2012. aasta inventeerimise käigus loendati Rosmas ristipuid kokku 235, sh 138 mändi ja 97 kuuske. Puusse ristimärgi lõikamine lahkunu viimsel teekonnal kodust surnuaeda on Kagu-Eesti traditsioonilise matusekombestiku üks rituaale.

Esimesed kirjalikud teated Põlva lähedal Rosma küla juures paiknenud ristimetsast pärinevad 19. sajandi keskelt Põlva koguduse õpetaja Johann Georg Schwarzilt. Rahvapärimuslikke teateid Rosma (Sulendõ) ristimetsa kohta on erinevate rahvaluule ekspeditsioonide käigus kogutud juba 1930. aastatest. Esimesed põhjalikumad välitööd Rosmas tegi 1931. aastal tuntud rahvaluulekoguja Richard Viidalepp.

Üldsus sai Rosma ristimetsast teada 2005. aastal, kui Põlva-Võru maantee laiendamise käigus saeti Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) andmeil ristimetsa alal maha 53 puud, millest 20-l olid ristid.

Pärast 2005. aasta teetöid metsaraiet tehtud ei ole. Ristilõikamise traditsioon on elujõuline ning metsatukas on näha hiljutisi riste.

Rosma ristimets jääb suuremas ulatuses RMK hallatavale maatulundusmaale (Ilumetsa metskond 21, KÜ 61903:001:0175) ning vähemal määral Maanteeameti hallatavale transpordimaale (64 Võru-Põlva tee, KÜ 61903:001:0176 ja 61903:001:0673).

Muinsuskaitseamet kaasas menetlusse RMK, Maanteeameti ning Põlva Vallavalitsuse, teavitades neid kirjalikult Rosma ristimetsa mälestiseks tunnistamise menetlusest ja andis võimaluse tutvuda eksperdihinnanguga.

Põlva Vallavalitsus esitas täpsustavaid küsimusi ristimetsaga seotud kitsenduste ning piiri määramise kohta. Muinsuskaitseamet andis selgitavad vastused kirjalikult.

RMK ega Maanteeamet vastuväiteid ei esitanud ning nõustusid kirjalikult Rosma ristimetsa kultuurimälestiseks tunnistamisega.

Muinsuskaitseamet tutvustas Rosma ristimetsa mälestiseks tunnistamise eelnõud Põlva Vallavalitsusele, Maanteeametile ja Riigimetsa Majandamise Keskusele 30.07.2019. Nõustuva arvamuse esitas Põlva Vallavalitsus. Teised menetlusosalised eelnõule arvamusi ei esitanud.

Muinsuskaitse Nõukogu vaatas Muinsuskaitseameti koostatud eksperdihinnangud läbi 5.–12.12.2019 e-koosolekul ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada Rosma ristimets kultuurimälestiseks.

Vastavus riikliku kaitse eeldusele ja kaitse alla võtmise põhjendus

Muinsuskaitseseaduse § 10 lg 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eelduseks, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus. Kultuuriväärtuse hindamisel kasutatakse mälestise liikide kriteeriume kultuuriministri 15.05.2019 määruse nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ põhjal.

Rosma ristimetsa mälestiseks tunnistamisel on hinnatud selle vastavust ajaloolise loodusliku pühapaiga riikliku kaitse kriteeriumidele.

Esiteks on määrava tähtsusega objekti vanus ja asukoht. Kirjalike ja arhiivides talletatud suulise rahvapärimuse andmete põhjal on Rosma ristimets järjepidevalt kasutuses olnud 19.–21. sajandini.

Teiseks on ajalooliste looduslike pühapaikade puhul oluline hinnata kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu. Rosma ristimets on rikkaliku rahvapärimusega ja kõrgelt hinnatud objekt kohalikus pärimuskultuuris ning oluline kohaliku identiteedi kandja. Rosma ristimetsa kohta on arvukalt teateid Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivis (ERA) ning ristimetsa on uurinud folkloristid Richard Viidalepp, Lilia Briedis ja Marju Kõivupuu.

Kolmas kriteerium on pärimuse või tavade järjepidevus. Rosmas on ristilõikamise traditsioon jätkunud vähemalt 19. sajandi keskpaigast kuni tänapäevani. Ristimetsa säilitamisega võimaldatakse jätkata sajanditepikkust ristilõikamise traditsiooni, mis on sellisel kujul säilinud vaid Kagu-Eestis.

Mälestiseks tunnistamisel on kaalutud riikliku kaitse kehtestamise vajalikkust ja kaitse ulatust. Ristimärgi lõikamine puukoorde kuulub veel tänapäevalgi Kagu-Eesti matusekombestikku ning ristimärkidega puud on unikaalsed piirkondliku surmakultuuri tunnusmärgid. Elava ja aktiivse traditsioonina kuulub Rosma ristimets Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Nimistu juhindub UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni põhimõtetest ja on üks elava pärandi hoidmise ja mõtestamise vahendeid. Alates 01.05.2019 kehtiv muinsuskaitseseadus defineerib UNESCO konventsiooni järgi küll vaimse kultuuripärandi mõiste, kuid sellega seotud tegevusi ei reguleeri, sest vaimne pärand peab püsima elava ja muutuvana. Ristimetsa puhul, kus traditsioon on seotud konkreetse asukohaga, on selle püsimise eelduseks paiga säilimine. Enamik ristipuid loodus- ega muinsuskaitse all ei ole ja seetõttu on aastate jooksul maha raiutud mitmed elujõulised ristimetsad. Viimane suuremat tähelepanu pälvinud raie toimuski 2005. aastal Rosma ristimetsas.

Rosma ristimets vastab vaimse kultuuripärandi hulka kuuluvate looduslike pühapaikade kriteeriumidele: Rosma ristimets tervikuna on traditsioonilise rituaalse tegevusega seotud ajalooline looduslik pühapaik, mille kohta on säilinud rahvapärimuslikke andmeid pühakspidamise ning usuliste ja rituaalsete tegevuste kohta. Ristimetsa säilimine on vajalik Kagu-Eestile iseloomuliku matusekombestiku edasikandumiseks põlvest põlve.

Rosma ristimets paikneb riigimaal ja on heas seisukorras. Pärast 2005. aasta teetöid ei ole raiet tehtud. Ristilõikamise traditsioon on elujõuline. Ilma riikliku kaitseta ohustavad ristimetsa teadmatusest ja ettevaatamatusest tehtud raie- ja teetööd.

Mälestise piir

Rosma ristimets on maa-alaline mälestis, mille piirid on vaja kehtestada. Mälestise piiri määramisel on lähtutud põhimõttest, et ristimetsana säilitatav ala oleks käsitletav metsana ning võimaldaks ka tulevikus järgida ristilõikamist kui olulist rituaali kohalikus matusekultuuris. Rosma ristimetsa piiri määramise aluseks on ristipuude levik maastikul ning teed, kraavid ja katastriüksuste piirid. Ristimetsa piiridest on välja arvatud Rosma kalmistule viiv tee ning selle esine parkimisplats.

Rosma ristimetsale kaitsevööndit ei määrata, sest kaitse alla esitatava ala ulatus on piisav ristimetsa säilimiseks sobivas ja toetavas keskkonnas.

Muinsuskaitseseaduse §-st 52 tulenevad kitsendused ehk loakohustuslikud tegevused on ehitamine, haljastus- ja raietööd, pinnase teisaldamine ja juurdevedu ning maapinna ettevalmistamine metsaseaduse mõistes.

Loa alusel on kuival või külmal ajal lubatud hooldusraied (valgustus-, sanitaar- ja harvendusraie) ohtlike ja haigete puude eemaldamiseks, välja arvatud ristidega puud. Tööde ulatus ja maht täpsustatakse loa taotlemisel.

Muinsuskaitseseaduses sätestatud tööde tegemise loa kohustus ei laiene teehooldustöödele.

¹ Lisa 1 kaardi koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Muinsuskaitseametis, kultuurimälestiste registris (http://register.muinas.ee) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).

Lisa 1 Rosma ristimetsa piirid Eesti põhikaardil