Teksti suurus:

Kultuurimälestiste andmete korrastamine

Väljaandja:Kultuuriminister
Akti liik:käskkiri
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:04.06.2017
Avaldamismärge:RT III, 09.06.2017, 2

Kultuurimälestiste andmete korrastamine

Vastu võetud 04.06.2017 nr 144

Käskkiri antakse haldusemenetluse seaduse § 64 lg 2 alusel, arvestades muinsuskaitseseaduse § 12 lg 2 ning Muinsuskaitseameti ettepanekut ja eksperdihinnangut.

1. Tunnistan kehtetuks kultuurimälestisena ekslikult kaitse kehtestanud õigusaktid järgnevalt:

   1.1   

kultuuri- ja haridusministri 01.06.1995. a. määruse nr 19/1 lisa 2 punktid nr 145, 146, 214 ja 215;

1.2

kultuuriministri 19.03.1997. a määruse nr  8 punktid nr 138, 487, 562, 563, 651, 652, 653 , 654, 655, 656, 657, 699, 700, 723 ja 801;

1.3

kultuuriministri 03.07.1997. a määruse nr 38 punktid  nr 66, 157 ja 158;

1.4

kultuuriministri 03.07.1997. a määruse nr 39 punktid nr 307, 311, 317, 318 ja 319;

1.5

kultuuriministri 18.05.1998. a määruse nr 14 punktid nr 392 ja 691;

1.6

kultuuriministri 16.01.2001. a määruse nr 2 punktid nr 53, 64, 101, 102, 130, 131 ja 136.

2. Tunnistan kehtetuks kultuurimälestiste suhtes topelt kaitse kehtestanud õigusaktid järgnevalt:

   2.1   

kultuuri- ja haridusministri 01.06.1995. a. määruse nr 19/1 lisa 2 punkti 248;

2.2

kultuuriministri 30.08.1996. a määruse nr 10 lisa 3 punkti nr 952;

2.3

kultuuriministri 19.03.1997. a määruse nr 4 punkti nr 524;

2.4

kultuuriministri 19.03.1997. a määruse nr 5 punktid nr 43, 175, 511, 535, 538, 563 ja 579;

2.5

kultuuriministri 19.03.1997. a määruse nr 8 punktid  nr 524, 527, 577, 685, 686, 710-722,   724–734 ja 737–743;

2.6

kultuuriministri 11.04.1997. a määruse nr 17 punkti nr 116;

2.7

kultuuriministri 11.04.1997. a määruse nr 18 punkti nr 13;

2.8

kultuuriministri 03.07.1997. a määruse nr 36 punktid nr 275 ja 429;

2.9

kultuuriministri 03.07.1997. a määruse nr 38 punkti nr 169;

2.10

kultuuriministri 03.07.1997. a määruse nr 40 punkti nr 35;

2.11

kultuuriministri 03.07.1997. a määruse nr 41 punkti nr 588;

2.12

kultuuriministri 18.05.1998. a määruse nr 14 punktid nr 53, 54, 79, 80, 95, 108, 396, 582, 659 ja 674;

2.13

kultuuriministri 27.07.1998. a määruse nr 19 punkti nr 716;

2.14

kultuuriministri 22.11.1999. a määruse nr 24 punkti nr 61;

2.15

kultuuriministri 20.07.2000. a määruse nr 9 punkti nr 13;

2.16

kultuuriministri 07.07.2004. a käskkirja nr 131 punkti nr 2 alapunktid 1 ja 30;

2.17

kultuuriministri 11.03.2008. a käskkirja nr 108 punkti 10 alapunktid nr 97, 123 ja 164;

2.18

kultuuriministri 26.06.2009. a käskkirja nr 216 punkti 2 alapunktid 73 ja 605.

Käesoleva käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitseameti eksperdihinnanguga on võimalik tutvuda Muinsuskaitseametis.

Käesolevat käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.


KULTUURIMÄLESTISTE ANDMETE KORRASTAMISE ASJAOLUD

2014. a jaanuarist kuni 2015. a augustini viis Muinsuskaitseamet läbi kunstimälestiste nimekirjade inventuuri, mille käigus vaadati üle kõik kultuurimälestiste riiklikus registris olevad kunstimälestised. Selle käigus tuvastati 73 mälestist, kus mälestiseks tunnistamise õigusaktiga on üks ja sama asi kaks korda kaitse alla võetud  ja 36 nimetust esemeid, mis on õigusaktiga kaitse alla võetud, kuid mida pole kunagi olemas olnud.

Eespool nimetatud vead kunstimälestiste kaitse alla võtmisel on tehtud perioodil 1995–2001. Läbiviidud inventuuri põhjal saab järeldada, et vead kunstimälestiste kaitse alla võtmisel on tekkinud inimlike eksituste tõttu. Nimetatud vead väljenduvad selles, et üks ja sama kunstimälestis on kaitse alla võetud kaks korda ühe ja sama õigusaktiga või kahes erinevas õiguskatis või kaitse alla on võetud asi, mida tegelikult ei ole olemas olnud. Nimekiri sellistest esemest on esitatud käesoleva käskkirja lisas.

Tuvastamaks, et asi tõepoolest on topelt või ekslikult kaitse all, on läbi töötatud kultuurimälestiste riiklikus registris kunstimälestise juures olev informatsioon ning Muinsuskaitseameti arhiivimaterjal. Samuti kogus Muinsuskaitseamet teavet mälestiste väidetavates asukohtades, et veenduda andmete õigsuses, sh on tuginetud asja väidetava asukohaga seotud isikute ütlustele. Tegemist ei ole varastatud asjadega ega asjadega mille asukoht on tuvastamata. Mõlemal eelmainitud juhul oleks asjade kunagise olemasolu kohta tõendeid (fotod, kirjalikud ülestähendused inventariraamatutes, suulised ütlused inimestelt, kes neid asju mäletavad). Kõnealuste asjade olemasolu kohta puudub igasugune muu dokumentatsioon (nt fotod, kirjalikud viited inventariraamatutes jms).

Eeltoodule tuginedes on piisavalt alust väita, et esemete mälestiseks tunnistamisel on tehtud viga ning kaitse on kehtestatud esemetele, mida reaalset ei ole olemas. Et korrastada ja  luua õige ülevaade muinsuskaitse all olevatest kunstimälestistest, on eespool toodust tulenevalt vajalik lõpetada topelt kaitse all olevate kunstimälestiste kaitse ning ekslikult kaitse all olevate kunstimälestiste kaitse ning tunnistada kehtetuks mälestiseks tunnistamise õigusaktide vastavad punktid.

Haldusmenetluse seaduse § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse alusel, kui seadus seda ei keela või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Muinsuskaitseseaduse § 12 lg 1 ja 2 alusel on mälestiseks tunnistamiseks ja mälestise olemise lõpetamiseks pädev haldusorgan valdkonna eest vastutav minister, st kultuuriminister. See tähendab, et kultuuriminister on pädev muutma ka mälestiseks tunnistamise õigusakte, sh parandama neis esinevaid vigu. Käesoleval juhtumil ei ole tegemist mälestiseks olemise lõpetamise olukorraga. Mälestiseks olemise lõpetamise alused tulevad Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002 määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord“ § 5 lg 1. Asja mälestiseks olemine võidakse lõpetada, kui asi on hävinud ja tema piisavalt autentsena taastamine pole võimalik; asi on kaotanud enamiku mälestise tunnustest ja nende tunnuste piisavalt autentne taastamine pole võimalik; asja tehniline seisund on halb ning seisundi parendamiseks vajalik konstruktsioonide asendamine põhjustab asja autentsuse kadumise; asi on museaal muuseumiseaduse tähenduses või asi on arhivaal arhiiviseaduse tähenduses. Sätestatud aluste olemasolu ei välista muinsuskaitseseaduse § 12 lg 1 alusel mälestiseks olemise lõpetamist muudel juhtudel, kui asjaolude või väärtushinnangute muutumisega objektile antud mälestise staatuse õigustus lõpeb ehk teisisõnu juhul kui tulevikus leitakse, et objekt enam mälestise tunnustele ei vasta.

Käesoleval juhtumi asjaolud ei vasta eespool toodud alustele, kuna üks ja sama asi on võetud kaitse alla kas kaks korda või ekslikult. Seetõttu ei ole kohane kohaldada mälestiseks olemise lõpetamist muinsuskaitseseaduse § 12 lg 1 alusel. Asja muinsuskaitse alla võtmise akt on otsustus, millega määratakse kaitse alla võetav asi. Sellest tulenevalt rakendatakse kaitse alla võetud asjale muinsuskaitseseaduses sätestatud piiranguid. Nimetatud akt piirab asja omaniku võimalusi talle kuuluva asja kasutamisel ning tema suhtes kehtivad muinsuskaitseseaduses sätestatud kohustused. Haldusemenetluse seaduse § 51 lõike 1 järgi on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. HMS § 51 lõike 2 järgi on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele.

Mälestiseks tunnistamise õigusakt on üldkorraldus, kuna see on suunatud asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Seda ei väära asjaolu, et varasemalt on vormistatud kaitse alla võtmise õigusakte määrustena, materiaalses tähenduses on neil haldusakti tunnused ning nende suhtes on kohaldatavad haldusmenetluse seaduse haldusakti kohta käivad sätted.

Topelt kaitse all olevate kunstimälestiste puhul on tunnistatakse kehtetuks hilisem kaitse alla  võtmine. Topelt kaitse all olevate kunstimälestiste puhul esineb ka juhte, kus esmakordsel kaitse alla võtmisel on asja nimetuses olulisi ebatäpsusi ning asjakohene nimetus on esitatud teistkordsel kaitse alla võtmisel. Sellest tulenevalt on asjakohane säilitada kasutuses täpsem nimetus ning sellel kaalutlusel tunnistatakse kehtetuks esmakordne kaitse alla võtmine.

Indrek Saar
Kultuuriminister

Lisa Kunstimälestiste nimekirjad

/otsingu_soovitused.json