Teksti suurus:

Kultuurimälestiseks tunnistamine

Väljaandja:Kultuuriminister
Akti liik:käskkiri
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT III, 12.03.2014, 3

Kultuurimälestiseks tunnistamine

Vastu võetud 06.03.2014 nr 93

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1, § 25 lõike 1 ja 5 alusel, arvestades Muinsuskaitseameti eksperdihinnangut ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekut.

I KULTUURIMÄLESTISEKS TUNNISTAMISE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Osmussaare kalmistu ja kabeli  kultuurimälestiseks tunnistamise taotluse esitas Noarootsi Vallavalitsus kinnistu omanikuna. Taotlusele oli lisatud Keskkonnaameti toetuskiri. Esitatud info põhjal algatas Muinsuskaitseamet mälestiseks tunnistamise menetluse.

Mälestiseks tunnistamise menetluse käigus on koostatud põhjalik ülevaade Osmussaare ajaloost ja pärandist ning ülevaade juba riikliku kaitse all olevatest samatüübilistest ehitistest ning nende paiknemisest.

Rannarootslaste kultuur on olnud aastasadu Eesti kultuuri osaks, kuid tänaseks on selle jälgi väga vähe säilinud, mistõttu on igaüks neist suure kultuuriajaloolise väärtusega. Rannarootslaste ehituspärand on Teises maailmasõjas ja hilisema okupatsiooni ajal valdavalt hävinud.

Rannarootslastel on olnud Eestis neli pühakoda: Noarootsi Püha Katariina kirik ja kolm abikirikut (kabelit) Rooslepas, Sutlepas ja Osmussaarel. Noarootsi kirik (13.-14. saj) on tunnistatud ehitismälestiseks. Riikliku kaitse all on ka selle juurde kuuluv kirikuaed, kalmistu ja pastoraadiansambel. Sutlepa kabel (17. saj) ehitati Sutlepa külas Noarootsi kiriku abikirikuks, kuid transporditi 1970. a Eesti Vabaõhumuuseumisse ning kuulub ehitismälestise „Eesti Vabaõhumuuseumi eksponaathooned, -rajatised, maa-ala ja „Liberty“ suvemõisa hooned, 1699.a., 18.-20.saj.“ koosseisu. Rooslepa kabel (19. saj) ei ole mälestis, kuid see asub Rooslepa kalmistul, mis on ajaloomälestis. Ainsana ei ole rannarootslaste pühakodadest muinsuskaitse all Osmussaare kabel ega kalmistu.

1765. aastast pärinev kabel ja vähemalt 17. sajandist pärinev kalmistu on Osmussaarel ainsad Teise maailmasõja eelsed ehitised ning märgid rannarootslaste sajanditepikkusest asustusest saarel. Menetluse käigus kogutud info põhjal on Osmussaare kalmistu ja kabel rannarootslaste ajaloos haruldased ja silmapaistvad hooned, mis vastavad mälestise tunnustele. Samale järeldusele jõudis 17.09.2013. a Muinsuskaitse Nõukogu ning tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada Osmussaare kalmistu ja kabel kultuurimälestiseks ajaloomälestise liigina.

Muinsuskaitseamet kaalus menetluse käigus erinevate mälestise liikide vahel, kuna algselt oli tehtud ettepanek tunnistada Osmussaare kabeli varemed ehitismälestiseks ning tellitud sõltumatu eksperdihinnangu kohaselt kalmistu ajaloo- ja arheoloogiamälestiseks. Kuna kabeli ja kalmistu ehituslikust algsubstantsist on alles vaid väike osa ning nende rolliks on olla pigem rannarootslaste ajalugu meenutav monument, leiti, et otstarbekas on luua üks ajaloomälestis, mis koosneb kalmistust ja sellel asuva kabeli varemest. Ajaloomälestisena ei ole välistatud tulevikus kabeli taastamine, kuid see võib säilida ka olemasoleval kujul konserveeritud varemetena.

Vastavus mälestise tunnustele

Osmussaare kabeli ehitasid 1765. aastal seitse peret oma jõududega, mistõttu on kabel väikesaarte talumeeste ehituskunsti silmapaistvaks saavutuseks. Rannakirikute traditsiooni järgides oli see väike eenduva torni ja viilkatusega paekivist hoone. Kõrge tornikiivri kuju on võrreldud Tallinna Oleviste kiriku omaga, mis võis olla Osmussaare kabeli ehitamisel eeskujuks. Nõelterava tornikiivriga pimestavvalge kabel on täitnud saarel varem olulist rolli ka maa- ja meremärgina.

Osmussaare kalmistule maeti esmaste andmete kohaselt juba 17. sajandil (sel kohal asus puidust kabel, mida on mainitud esmakordselt 1624. aastal). Kalmistut ümbritses massiivne maakividest müür, mille väravaehitus oli tehtud tammepalkidest, mis saadi 1852. aasta sügisel saare lähedal hukkunud inglise kaubalaevalt.

Osmussaare kabel on säilinud varemena, ümbritsetuna ajaloolise kalmistuga. 1941. aastal purustati pommitamise käigus nii kabel kui kalmistu. Hiljem lammutati kabeli pikihoone ja kooriruumi seinad, mille kive kasutati tõenäoliselt sõjaliste objektide ehitamiseks. Kabelist on säilinud torni kiviosa ja pikihoone läänesein. Ligi 250-aastased ehituskonstruktsioonid kätkevad endas informatsiooni tolle aja materjalikasutusest ja ehitustehnikast. Terveid hauatähiseid kalmistul säilinud ei ole, kuid alalt on leitud rõngasriste ning jälgitavad on mõned kalmukünkad. Kabeli varemete lähiümbruses on säilinud raudriste.

Kalmistule on 1994. aastal Osumussaare endiste elanike poolt ehitatud kellatorn ja paigaldatud mälestuskivid iga saarel elanud suguvõsa mälestuseks. Kabeli vare on Osmussaare Külaühingu eestvedamisel konserveeritud aastatel 2007–2012. Ka kalmistut on korrastatud ning laotud on uus piirdemüür. Kabeli vare ja kalmistu on heas seisukorras.

Kaitsevööndi määramine

Muinsuskaitseseaduse § 25 kohaselt määratakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd. Selle ülesandeks on tagada kinnismälestise vaadeldavus, sh kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus ning kinnismälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis.

Muinsuskaitseamet on koostanud mälestise piiri ja mälestise kaitsevööndi piiri ettepaneku, mille kohaselt ühtib kaitsevööndi piir kinnistu piiriga. Suurema kaitsevööndi järgi puudub vajadus, kuna ümbritsev ala on maastikukaitseala, kus uute ehitiste püstitamine ei ole lubatud. Sellega on tagatud kaitsevööndi eesmärk.

Menetlusosaliste seisukohad
Objektide mälestiseks tunnistamise menetlemise käigus on viidud läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määrusele nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise kord”.

Ettepaneku Osmussaare kabeli ja kalmistu mälestiseks tunnistamiseks on teinud Noarootsi Vallavalitsus, kes on Osmussaare kabeli katastriüksuse omanik. Noarootsi Vallavalitsus on mälestiseks tunnistamise menetlusse kaasatud ning ei ole käesolevas asjas vastuväiteid esitanud.

Osmussaare kabeli katastriüksus asub Osmussaare maastikukaitseala Bieni piiranguvööndis. Keskkonnaametile kaitseala valitsejana on antud võimalus tutvuda eksperdihinnanguga asja mälestise tunnustele vastavuse kohta, kavandatava kaitsevööndi kaardiga ja avaldada nende kohta arvamust. Keskkonnaamet on andnud arvamuse, kus ta nõustub mälestiseks tunnistamise ettepanekuga.

 

II KAITSE ALLA VÕTMINE

Kultuuriväärtus on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb üksikjuhtumil määratleda. Muinsuskaitseseaduse § 2 kohaselt on kultuuriväärtus mälestis, mis on kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus ning see on tunnistatud mälestiseks muinsuskaitseseaduses sätestatud korras.

Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ning Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku tulemusena on tehtud ettepanek Osmussaare kabeli ja kalmistu mälestiseks tunnistamise kohta, kuna säilinud pärandit on hinnatud Eesti kultuuriloo ning eriti rannarootslaste ajaloo seisukohast väga oluliseks.

Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade. Rannarootslaste kultuur on olnud aastasadu Eesti kultuuri osaks. Osmussaare kabeli ja kalmistu mälestiseks tunnistamise eesmärk on väärtustada rannarootslaste pärandit Osmussaarel. Kabel ja kalmistuga moodustavad ühtse ansambli ning on Osmussaarel väga olulised sümbolobjektid. Need on rannarootslaste sajanditepikkuse asustuse pea viimased materiaalsed märgid saarel, kus kunagine küla, tuletorn jm ajalooline hoonestus ei ole säilinud. Kabel koos kalmistuga on ajalooline tunnismärk, mis ei sisalda informatsiooni mitte ainult saare minevikust, vaid on seotud kogu Läänemere piirkonna mitmesaja-aastase poliitilise, kultuurilise ja majandusliku koostoimimise ajalooga. Samuti on kabel ja kalmistu ainsad tööstusrevolutsiooni-eelsed ehitised Osmussaarel ning seetõttu haruldased ja väärivad riiklikku kaitset mälestistena.

Mälestiseks tunnistamisel on kaalutud kaitse ulatust ja kaitserežiimi otstarbekust. Noarootsi valla planeeringus ega Osmussaare maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga ei reguleerita kalmistu ega kabeli säilimist. Miljööväärtuslikku hoonestusala ei ole saarele loodud, kuna saare ajalooline hoonestus peale kabeli ja kalmistu on hävinud.

Mälestiseks tunnistamine on asja omanikuga läbi arutatud ning omanik on väljendanud oma nõusolekut asja mälestiseks tunnistamiseks. Asja mälestiseks tunnistamine annab mälestise omanikule või valdajale õiguse saada riigilt mälestise hooldamiseks ja kasutamiseks nõustamist ja muud informatsiooni ning taotleda mälestise hooldamiseks, konserveerimiseks ja restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste tagamiseks rahalist toetust. See muinsuskaitseseaduse §-st 29 mälestise omanikule ja valdajale tulenev õigus tasakaalustab asja mälestiseks tunnistamisega kaasnevaid omandikitsendusi.

 

III OTSUS

1. Tunnistada kultuurimälestiseks mälestise liigiga ajaloomälestis Osmussaare kalmistu ja kabel (Lääne maakond Noarootsi vald Osmussaare / Odensholmi küla).

2. Kehtestada käesoleva käskkirja punktis 1 nimetatud mälestise asukoht vastavalt kaardile käskkirja lisas 1 ja mälestise kaitsevöönd vastavalt kaardile käskkirja lisas 2.1

3. Punktis 1 nimetatud mälestise andmed, asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse kultuurimälestiste riiklikusse registrisse ning asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse lisaks Maa-ameti kaardile.

4. Muinsuskaitseametil teavitada otsusest mälestise omanikke või valdajat ja viia läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise kord” § 4 lõikele 2.

5. Käesoleva käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekuga on võimalik tutvuda Muinsuskaitseametis.

6. Käesolevat käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.


1 Mälestise asukoht ja kaitsevöönd on märgitud käskkirja lisades esitatud kaartidel, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaartidega saab tutvuda Muinsuskaitseametis, kultuurimälestiste riiklikus registris (http://register.muinas.ee/) ja maainfosüsteemis ( www.maaamet.ee).

Urve Tiidus
Minister

Lisa 1 Osmussaare kalmistu ja kabeli kaart ühel lehel

Lisa 2 Osmussaare kalmistu ja kabeli kaitsevööndi kaart kahel lehel