Teksti suurus:

Kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamine

Väljaandja:Kultuuriminister
Akti liik:käskkiri
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:25.02.2023
Avaldamismärge:RT III, 15.02.2023, 4

Kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamine

Vastu võetud 07.02.2023 nr 42

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 14 lõike 1 ja § 19 lõike 1 alusel, võttes arvesse sama paragrahvi lõiget 2.

1. Tunnistan kultuurimälestiseks mälestise liigiga „arheoloogiamälestis“ kalmistu (asukoht Tartu maakond, Tartu linn, Supilinna linnaosa).

2. Kehtestan mälestise piiri vastavalt kaardile käskkirja lisas 1.

3. Kehtestan mälestise kaitsevööndi vastavalt kaardile käskkirja lisas 2. Kaitsevööndi eesmärk on tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning mälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine.

4. Muinsuskaitseameti tööde tegemise teatis ei ole nõutav mälestise kaitsevööndis kõrghaljastuse rajamiseks, raie-, kaeve- ja muudeks pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks, mille sügavus ei ületa 30 cm praegusest maapinnast, ning üksikute taimede istutamiseks.

Muinsuskaitseametil teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele, kanda mälestise ja kaitsevööndi andmed kultuurimälestiste registrisse ja Maa-ameti kaardile.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

Vastavus riikliku kaitse eeldusele

Kalmistu asub Tartu linnas Supilinna linnaosa idaosas, kirdest piirab kalmistu ala Emajõgi ja kagust Kroonuaia tänav. Kalmistu ala ulatus on kirde-edela suunas umbes 210 m ja loode-kagu suunas umbes 175 m. Tegu on Põhjasõja-aegse, 1704. aastal Tartu linna piiramise käigus langenute matmispaigaga.

MuKS-i § 10 lõike 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus.

Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest.

Vastavus riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele

Kalmistu mälestiseks tunnistamisel on kõik riikliku kaitse üldised kriteeriumid kaalukad.

Selektiivsus – Supilinna idaosast leitud kalmistu on ainus teadaolev Põhjasõja-aegne matmispaik Eestis, mille leide on võimalik üheselt siduda väga konkreetse sündmusega. Kalmistule on maetud 1704. aasta Tartu linna piiramisel hukkunud inimesed. Maetute osteoloogiline profiil (sugu, vanus surmahetkel, haigused, traumad jms) annab läbilõike sõjategevuses osalenud inimestest ja nende tervisest. Hukkunute surmaaegsed vigastused võimaldavad otseselt rekonstrueerida Tartu piiramisega seotud seiku, näiteks asjaolu, et need inimesed hukkusid tulirelva tekitatud vigastuste tagajärjel ning puuduvad jäljed lähivõitlusest. Haudadest leitud vene- ja eestipärased esemed näitavad, et piirkonda on maetud nii linna ründajad kui ka kaitsjad. Ühtlasi on läbisegi ühis- ja üksikhauad. Kolmes avastatud ja arheoloogiliselt uuritud ühishauas olid surnud korrapäratult risti-rästi, ühes olid surnud asetatud hauda rivis, pead suunatud edelasse. Nimetatud eripärad annavad tunnistust, et matmispaigas on surnuid maetud erineva kiirusega ning matmisviisi võis mõjutada ka surnu rahvus, seisus või positsioon sõjaväe struktuuris. Lisaks matustega seotud leidudele on tähelepanuväärne, et surnud on maetud kesk ja varauusaegseid leide sisaldavasse pinnasesse. Nimetatud kultuurkiht võib olla seotud kas linnamüüri taha ladestatud prügikihiga, kuid ei saa välistada, et matmispaiga alal asus omaaegne eeslinn. Pinnase niiskuse tõttu on muu hulgas tähelepanuväärselt hästi säilinud orgaanika, sh nahatöötlemise jäägid ja loomakarvad. Sellise kultuurkihi uurimine annab lisateavet kesk- ja varauusaegsete linnaelanike igapäevaelu kohta.

Originaalsubstantsi säilivus – 2021. aastal kaevati Oa ja Väike-Emajõe tänavate ristmiku lähistelt välja umbes 90 kohapeal paiknenud osaliselt või terviklikult säilinud skeletti. Luustikel olevate vigastuste ja haudadest leitud esemete põhjal hukkusid inimesed 1704. aastal Tartu linna piiramise käigus. Arheoloogiliste välitööde käigus fikseeriti kalmistu kultuurkihi olemasolu ka kaevandi seinaprofiilides, mis näitab, et osa kalmistust on säilinud puutumatuna. Samuti viitab ajalooliste andmete analüüs, et matustega ala ulatub 2021. aasta välitööde alast kaugemale.

Tehniline seisukord – 2021. aasta arheoloogiliste uuringute tulemused näitasid, et kalmistu arheoloogilise kultuurkihi seisukord varieerub. Alal leidub puutumata säilinud terviklikke matuseid eelkõige seal, kuhu hilisemad sügavamad kaevetööd ulatunud ei ole. Samas sisaldab arheoloogiline kultuurkiht ka segatud luid ning kesk- ja varauusaegset linnalist materjali. Orgaaniline materjal on niiskes keskkonnas väga hästi säilinud, samuti on hästi säilinud esemeline materjal – metallist püstoli- ja kahurikuulid ning surnutega kaasas olnud esemed, sh õigeusuripatsid, südasõled, mündid.

Vastavus arheoloogiamälestise kriteeriumitele

Supilinna linnaosa kalmistu vastab järgmistele arheoloogiamälestise riikliku kaitse kriteeriumitele: vanus ja asukoht, teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus, silmapaistvus ja erilisus, kajastumine kirjalikes allikates, hariduslik väärtus ning säilitatavus. Kõik nimetatud kriteeriumid on kõrge kaaluga.

Vanus ja asukoht – kalmistule maeti 1704. aastal, Põhjasõja ajal. Kalmistu paikneb Tartu kesk ja uusaegsete linnakindlustuste taga, Emajõe vahetus läheduses (tänapäeval Supilinna linnaosa idaosas). Põhjasõja ajal oli tegu madala niiske piirkonnaga, mida oli varem tasandatud linnast kogutud prügiga või kus paiknesid eeslinnale omased hooned ja krundid. Ajalooliste kaartide analüüsist nähtub, et avastatud hauad asusid Vene sõjameeste piiramiskraavi linnapoolse otsa juures, kuid ajaloolistes allikates markeeritud langenute rohkus annab alust oletada, et surnuid võib leiduda ka piiramiskraavi loodepoolses piirkonnas.

Teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus – Põhjasõja-aegse kalmistu arheoloogiline ja osteoloogiline materjal annab ainulaadset teavet tolle aja inimeste ja sõjategevuse kohta. Selle põhjal saab läbilõike ja ülevaate nii sõjategevusega seotud inimeste rahvuslikust ja sotsiaalsest kuuluvusest, tervisest ja surmapõhjustest kui ka linna piiramisega seotud sündmuste käigust. Muu hulgas näitab lähivõitlusele omaste vigastuste puudumine ja arvukate kuulivigastuste esinemine luudel üheselt, et piiramise ajal tulistati teineteise suunas distantsilt. Matusepaigast leitud vene- ja eestipärased esemed näitavad surnute kultuurilist identiteeti, mis laiemas ajaloolises kontekstis aitab inimesi tuvastada kui piirajaid või linnakaitsjaid. Lisaks on surnute juurest leitud püssi- ja kahurikuulide ning luustikel olevate vigastuste tervikliku analüüsi abil võimalik rekonstrueerida hukkunute viimaseid hetki ning sõjategevusega seotud esemed ja katked on väärtuslik Põhjasõja uurimise allikas. Tähelepanuväärne on ka pinnas, kuhu surnud on maetud. Tegu on kas kesk- ja varauusaegse Tartu linna prügiga või eeslinna kultuurkihiga, milles on pinnase niiskuse tõttu orgaaniline materjal väga hästi säilinud. Tavapärastes oludes orgaaniline aines hästi ei säili, mistõttu on niisketest piirkondadest saadav teave väga väärtuslik. Avastatud savinõukillud, loomaluud ja -karvad ning nahatöötluse jäägid on oluline materjal linlaste igapäevaelu uurimiseks.

Silmapaistvus ja erilisus – kalmistu on Eestis unikaalne, sest teist sellist uusaegset matusepaika, mida saaks konkreetse ajaloolise sündmusega siduda ning mis sisaldaks nii palju ja hästi säilinud materiaalset ainest, teada ei ole. Seejuures ei ole Eestis varem leitud matusepaika, kus on võimalik leidude abil eristada paiga ründajate ja kaitsjate haudu. Lisaks Eesti kontekstile on leid oluline rahvusvaheliselt nii Venemaa ajaloo kui ka Põhjasõja uurijatele.

Kajastumine kirjalikes allikates ja hariduslik väärtus – Tartu linna 1704. aasta piiramise kohta on säilinud üksikud kaardid, millele on linnakindlustuste taha, tänapäeva Supilinna piirkonda, markeeritud linna piirajate piiramiskraavid. Lisaks on kirjalike allikate kaudu teada, et piiramise käigus hukkus hinnanguliselt 4000 ründajat ja 700 linna kaitsjat. Olemasolevate andmete kohaselt on 16.–18. sajandil epideemiates, näljahädades ja sõjas hukkunuid maetud ka väljapoole Tartu linnamüüriga piiratud ala. Avastatud kalmistu näitab, et kirjalikes allikates kajastuv info on tõene. Kalmistu materjal on hindamatu väärtusega nii sõjaajaloolaste, arheoloogide kui ka koduloo uurijate jaoks ning matusepaigast saadav info täiendab meie seniseid arusaamu konkreetselt 1704. aasta Tartu piiramisega ning laiemalt Põhjasõjaga seotud sündmuste kohta.

Säilitatavus – tänapäevase maapinna all on säilinud nii kesk- ja varauusaegseid leide sisaldav kultuurkiht kui ka matused. Selleks, et tagada matusepaiga säilinud osade edasine säilivus, on vaja piirkonna edasisi kaevetöid planeerida viisil, mis säilitaks kalmistu kultuurkihti oma algses asukohas võimalikult terviklikult.

Mälestiseks tunnistamise põhjendatus

Kalmistu sisaldab olulist teavet uusaegse sõjategevuse kohta. Pinnases säilinud luustikud, rõivastuse detailid, ehted, lahingutegevusega seotud püssi- ja kahurikuulid jm kalmistu kultuurkiht on teabe teadusliku väärtuse poolest ainulaadne. Kalmistus säilinud informatsioon on ühtaegu väärtuslik nii Eesti uusaja ja koduloo uurijatele kui ka sõjandusajaloo huvilistele Eestis ja välismaal. Eeltoodule tuginedes esindab Tartu linnas asuv kalmistu Eesti kultuuripärandi väärtuslikumat osa ning vastab riikliku kaitse eeldusele.

Kalmistu vastab nii riikliku kaitse üldistele kui ka arheoloogiamälestise kriteeriumitele, mistõttu on põhjendatud tunnistada kalmistu kultuurimälestiseks liigiga „arheoloogiamälestis“.

Selleks, et tagada kalmistu säilinud osade edasine säilivus, on vaja kalmistu riikliku kaitse alla võtta. Kaitse alla võtmine on kalmistu arheoloogilise kultuurkihi tervikliku säilimise seisukohast määrava tähtsusega, sest vaid nii saab tagada kultuurkihis sisalduvate väärtuslike elementide ja teabe alal hoidmise. Uute objektide kultuurimälestiseks tunnistamine on oluline, et kaitsta unikaalseid objekte, mida hävimise korral ei ole võimalik taastada.

Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade. Kalmistus säilinud teave on oluline, andes ülevaate 1704. aasta Tartu linna piiramisega seotud sündmustest ning võimaldades laiemalt uurida erinevaid uusaegseid rahvastikugruppe, inimeste tervist, toitumist, mobiilsust jpm. Ühtlasi on kalmistu väärtuslik allikas Põhjasõja-aegse sõjanduse analüüsimisel, sh kaitse- ja ründetehnikate rekonstrueerimisel. Kalmistu säilimine on vajalik kultuurilise järjepidevuse tagamiseks, mis omakorda aitab kaasa ühiskonna tasakaalustatud arengule. Arvestades eeltoodut, seisneb konkreetsel juhul avalik huvi ühiskonna vajaduses säilitada kultuuriväärtusi, sh tulevastele põlvedele.

Mälestise piir

Kalmistu on maa-alaline mälestis, millele on MuKS-i § 19 lõike 2 punkti 1 kohaselt vaja kehtestada piir.

Mälestise piir määratakse 2021. aastal toimunud arheoloogilistel uuringutel saadud andmete põhjal, georefereeritud 1704. aasta Tartu linna piiramiskraavi asukohale ning maastiku analüüsile. Kalmistu kirdekülje piir ühtib Emajõe äärega, kaguosas ulatub kalmistu Kroonuaia tänavani. Loodeküljel läheb piir järgmiste katastriüksuste loodeservast: Oa tänav T14, Oa tn 1 // 3, Emajõe tn 1a // 1b. Edelakülje piir ei ole seotud katastriüksustega, vaid lähtub georefereeritud piiramiskraavi asukohast. Sellest tulenevalt ulatub edelakülje piir Herne tn 3 // 5 // 7, Herne tn 15 ja Herne tn 21 kinnistute hoovidesse ning jätkub mööda Kroonuaia tn 58 katastriüksuse edelaserva kuni Kroonuaia tänavani.

3,18 ha suurune mälestise ala hõlmab peamiselt eraomandisse kuuluvaid kinnistuid, lisaks on omanike seas äriühinguid, Tartu Ülikool ja Tartu linn. Mälestise piir, koordinaadid ja katastriüksuste nimekiri on näidatud lisas 1.

Kaitsevööndi ulatus ja eesmärk

MuKS-i § 14 lõike 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi, kaaludes selle vajadust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes.

Kaitsevöönd kehtestatakse eesmärgiga tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine.

Arheoloogilise kultuurkihi ulatust ei ole võimalik ilma ala arheoloogiliselt täielikult läbi kaevamata täpselt määrata, mistõttu on kaitsevöönd vajalik, et kaitsta arheoloogilise kultuurkihi võimalikke kaugemale ulatuvaid osi. Kuna arheoloogilised välitööd näitasid, et matusepaigaga seotud inimsäilmeid ja esemeid on ootuspärane leida piiramiskraavi lähistelt kogu kraavi ulatuses, siis on kaitsevöönd määratud kogu georefereeritud piiramiskraavi pikkuses. Kaitsevöönd on lõunaküljel ligikaudu 50 m ja põhjaküljel 50–80 m laiune. Kaitsevööndi ulatus on jõepoolses küljes suurem, sest arheoloogilise uuringu põhjal otsustades on piiramiskraavi ja jõe vahelisel alal tõenäosus, et seal leidub kalmistuga seotud kultuurkiht, suurem. Kuna aga matuste esinemist teisel pool kraavi ei saa välistada, on asjakohane kehtestada kaitsevöönd ka kraavi lõunaküljele. Kaitsevööndiga tagatakse mälestiste seni avastamata arheoloogilise kultuurkihi ja leidude säilimine edaspidiseks uurimiseks.

6,45 ha suurune kaitsevöönd hõlmab ennekõike eraomandis olevaid, lisaks äriühingutele ja Tartu linnale kuuluvaid kinnistuid. Kaitsevööndi ulatus, koordinaadid ja katastriüksuste nimekiri on toodud lisas 2.

Mälestisel ja selle kaitsevööndis kehtivad piirangud ja leevendused

Supilinna idaosas paiknev kalmistu on Eestis ja laiemalt Põhja-Euroopas ainulaadne, sest teist sellist uusaegset matusepaika, mida saaks siduda konkreetse ajaloolise sündmusega, teada ei ole.

Mälestise alale ja selle kaitsevööndisse ulatuvad Emajõe kalda veekaitselised piirangud (vööndi väline tunnus VEE1023600). Ühtlasi on kalmistu ala ja selle kaitsevööndi ulatuses kehtestatud mitmeid detailplaneeringuid, mille elluviimisega kaasnevad muu hulgas erinevas mahus pinnase- ja kaevetööd. 2021. aastal kehtestati Tartu linna üldplaneering, milles kalmistu kagupiirkond on markeeritud valdavalt ettevõtluse arengu piirkonnana (kesklinn – kaubandus-isikuteenindus ja IT-klaster), üks kinnistu ala on äri- ja tööstusmaa, ülejäänud kalmistu ala ja selle kaitsevöönd paikneb Supilinna miljööväärtuslikul alal. Kalmistu arheoloogiamälestiseks tunnistamine ei välista kehtestatud planeeringute elluviimist, sh seal kavandatud ehitustegevust, kuid ehitustegevuse puhul on vajalik ennetavalt kaaluda võimalusi arheoloogilise kultuurkihi säilitamiseks ning arvestada arheoloogilise uuringu tegemise kohustusega. MuKS-i § 31 lõige 1 sätestab, et kui mistahes paigas avastatakse ehitamisel, teede, kraavide ja trasside rajamisel või muude mulla- ja kaevetööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht, on leidja kohustatud tööd peatama, säilitama koha muutmata kujul ning viivitamata teavitama sellest Muinsuskaitseametit. Seega, kalmistu kultuurkihi ilmnemisel tuleb ehitus- ja arendustegevus peatada, sõltumata, kas piirkond on riikliku kaitse all või mitte. Kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamisega saab maaomanik või valdaja tööde tegemise planeerimise faasis kultuuripärandiga arvestada, vältides ootamatusi, mis muudavad tööde tegemise keerulisemaks ja ettenähtust kallimaks. Ühtlasi peab Muinsuskaitseamet olema edaspidi kaasatud kalmistu alal ja selle kaitsevööndis projekteerimistingimuste ja ehituslubade menetlusse.

Kinnismälestisel ja selle kaitsevööndis tööde tegemisel järgitavaid nõudeid reguleerivad MuKS-i §-d 52, 54 ja 58, mille kohaselt tuleb arheoloogiamälestisel ja selle kaitsevööndis tehtavate tööde (kõrghaljastuse rajamine, raie-, kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd ning maapinna ettevalmistamine metsaseaduse tähenduses) puhul Muinsuskaitseametile esitada vastavalt tööde tegemise loa taotlus või tööde tegemise teatis. Lisaks sellele kooskõlastab pädev asutus ametiga ehitusteatise või ehitusloa kohustusega ehitise ehitamise mälestisel ja kaitsevööndis ning kinnistu piiride ja maa sihtotstarbe muutmise arheoloogiamälestisel. Lähtudes kavandatud pinnasesse sekkuvate tööde iseloomust on Muinsuskaitseametil õigus arheoloogiamälestisel ja kaitsevööndis määrata tööde tegemise tingimusi, sh arheoloogilise uuringu tegemise kohustust. Ameti määratud arheoloogilise uuringu puhul on võimalik taotleda uuringutele kulunud summa hüvitamist MuKS-i § 48 lõike 2 alusel. Kalmistu mälestiseks tunnistamisega seatavad piirangud ei muuda seal paiknevate kinnisasjade senist sihtotstarbelist kasutamist võimatuks ega raskenda seda oluliselt. Mälestise alal ei ole ka ehitus- või arendustegevus välistatud, mistõttu ei ole käskkirjaga kehtestatavate kitsenduste puhul tegemist omandiõiguse intensiivse riivega

MuKS-i § 19 lõike 2 punkti 4 kohaselt märgitakse mälestiseks tunnistamise käskkirjas leevendused MuKS-i § 52 lõigetes 1–3 ja § 62 lõikes 1 sätestatud tööde tegemise loakohustusest ning § 58 lõigetes 1–3 ja §-s 66 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest, kui neid tehakse. Leevendused nähakse ette kalmistu kaitsevööndis, millele vastavalt ei kehti seal kooskõlastamise või tööde tegemise teavitamise kohustus kaevetööde puhul, mille sügavus ei ületa 30 cm, ega üksikute taimede istutamise puhul. Kalmistu alal nende tööde tegemise loataotluse esitamise kohustust ei leevendata, et Muinsuskaitseamet saaks ka väiksemate tööde puhul hinnata planeeritavate tööde mõju arheoloogilisele kultuurkihile ja seada vastavad tööde tegemise tingimused, sh määrata vajaduse korral arheoloogilised uuringud.

MuKS-ist lähtudes koostab Muinsuskaitseamet Tartu muinsuskaitseala kaitsekorda, mille kehtestamisel muutub senine muinsuskaitseala põhimäärus¹ kehtetuks. Planeeritav muinsuskaitseala laiendus ulatub ka kalmistu ala ja selle kaitsevööndi kaguosale. Pärast kaitsekorra kehtestamist ja senise muinsuskaitseala põhimääruse kehtetuks tunnistamist hakkavad seotud alal kehtima kaitsekorrast ja siinsest käskkirjast tulenevad nõuded. Kaitsevööndi osas, mis jääb muinsuskaitsealale, asendab tööde tegemise teatist tööde tegemise luba, lähtudes MuKS-i § 58 lõikest 5.

29.03.–29.04.2021 oli avalikul väljapanekul Tartu muinsuskaitseala uue kaitsekorra eelnõu, milles oli muu hulgas markeeritud loakohustuse leevendus kõrghaljastuse rajamiseks ning kaeve- ja muudeks pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud töödeks. Seejuures ulatus väljakuulutatud leevendus alasse, kus asub kalmistu kultuurkiht. Kalmistu alale ja kaitsevööndile ulatuval planeeritaval muinsuskaitsealal varem teavitatud tööde loakohustuse leevendused ei kehti. Vastav parandus viiakse sisse ka muinsuskaitseala uue kaitsekorra eelnõusse ning edasistes kaitsekorra menetlustoimingutes arvestatakse Supilinna idaosas oleva kalmistu ja selle kaitsevööndi alaga.

¹ Vabariigi Valitsuse 17.06.2004 määrus nr 218


Kultuurimälestiseks tunnistamise asjaolud ja menetluse läbiviimine

2021. aasta aprillis leiti Tartu linnas Oa tänava rekonstrueerimistööde käigus Oa ja Väike Emajõe tänava ristumiskoha lähedalt inimluid. Tööd peatati ning nende jätkumise tingimus oli arheoloogilise uuringu tagamine.

2021. aasta mais toimusid avastatud matmiskohas kommunikatsioonitrasside rajamisega seoses arheoloogilised uuringud. Arheoloogilised välitööd näitasid Põhjasõja-aegsete matuste olemasolu Oa ja Väike-Emajõe tänava ristmiku piirkonnas, st 1704. aasta Tartu linna piiramisega seotud piiramiskraavi jõepoolsel küljel. Tänavatöödel avastatud matusekiht ulatus ka tänavaid ääristavate kruntideni. Arvestades inimsäilmete leiuala ning teadaoleva piiramiskraavi asukohta, ulatub matmispiirkond Oa tänava keskosani ning tänavast umbes 100 m kirdesse Emajõeni ja 100 m edelasse.

22.06.2021 taotles Tartu Linnavalitsus Muinsuskaitseametilt Oa tänava arheoloogiliste uuringutega seotud kulude kandmise toetust. Muinsuskaitseamet vastas Tartu Linnavalitsusele 23.07.2021, teavitades kavatsusest võtta avastatud kalmistu ajutise kaitse alla ning edastades juhised, kuidas taotleda ettenägematute ja erakorraliste tööde tegemise toetust.

29.07.2021 võeti kalmistu arheoloogilise kultuurkihi säilimise tagamiseks Muinsuskaitseameti peadirektori käskkirjaga nr 44-A kuni kuueks kuuks ajutise kaitse alla. Muinsuskaitseamet teavitas nii Tartu Linnavalitsust kui ka ajutise kaitse all oleva kalmistu ala omanikke ajutise kaitse kehtestamisest.

25.01.2022 pikendati kalmistu ajutise kaitse tähtaega Muinsuskaitseameti peadirektori käskkirjaga nr 11-A kuue kuu võrra (kuni 29.07.2022), sest arheoloogiliste uuringute aruanne ei olnud veel valminud. Uuringute tulemused on määrav asjaolu, et kultuurimälestiseks tunnistamise üle otsustada.

Vahemikus 27.01.–01.02.2022 teavitati nii Tartu Linnavalitsust kui ka kaasatud kinnistute omanikke kalmistu ajutise kaitse pikendamisest ning ühtlasi küsiti menetlusosaliste arvamust kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamise kohta.

02.02.2022 soovis Oa tn 8 korteriühistu juhatuse liige P. P. T. teada, miks ei teavitatud korteriühistut kalmistu ajutise kaitse pikendamisest ning millised on kultuurimälestiseks tunnistamisega kaasnevad õigused ja kohustused. Muinsuskaitseamet selgitas, et teated saadeti välja MuKS-i § 16 lõike 1 punkti 3 alusel ajutise kaitse all oleva kinnisasja omanikele. Ühtlasi andis amet ülevaate peamistest arheoloogiamälestisega seotud kitsendustest ning juhtis tähelepanu, et täpsemad kitsendused sõltuvad sellest, kas Oa tn 8 kinnistu asub planeeritava mälestise alal või kaitsevööndis. Selgitati, et mälestise piirid selguvad menetluse käigus ja õigusakti eelnõu tutvustatakse kõikidele menetlusosalistele.

07.02.2022 avaldas Tartu Linnavalitsus arvamust, et ajutise kaitse alla võetud maa-ala on kultuurimälestiseks tunnistamiseks liiga suur ning tegi ettepaneku korraldada arheoloogilised uuringud, et selgitada välja matusepaiga tegelik ulatus. Muinsuskaitseamet vastas 01.03.2022, et kuna arheoloogilised välitööd näitasid, et matusekohta iseloomustab haudade juhuslik paiknemine, siis proovikaevandite tegemine kalmistu piire täpsustada ei aita. Muinsuskaitseamet esitas seisukoha, et piiride kehtestamisel on lisaks inimluude leidudele vajalik toetuda ajaloolistele allikatele ja arvestada kohaliku maastiku eripärasid. Ühtlasi juhtis amet tähelepanu, et arheoloogiamälestiste kaitse kehtestamisel on võimalik toetuda vaid piiratud teabele.

18.02.2022 ei nõustunud AS Vallikraavi Kinnisvara kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamisega, põhjendades, et see kahjustaks ülemäära ja ebaproportsionaalselt tema omandiõigust, sh planeeritud majandustegevust. 11.03.2022 selgitas Muinsuskaitseamet, et arheoloogiamälestisega kaasnevad ennekõike piirangud kaeve- ja pinnasetöödele ning kalmistu alale ei ole põhjendatud kehtestada ehituskeeluala. Seepärast kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamine ettevõtte tegevust ei takista.

18.02.2022 arutas Muinsuskaitseametit nõustav arheoloogiapärandi eksperdinõukogu kalmistu piiride küsimust ning tegi arheoloogiliste uurimistööde tulemustele toetudes piiride kohta oma ettepaneku. Muinsuskaitseamet võttis nõukogu ettepaneku piiride määramisel arvesse, ent vähendas ala ulatust põhjaosas, ning sidus kaitsevööndi piiramiskraaviga, arvestades georefereeritud ajaloolisi kaarte.

28.02.2022 ei nõustunud Emajõe Haldus OÜ kalmistu ajutise kaitse pikendamisega, sest nende hinnangul ei ole Muinsuskaitseamet ajutise kaitse pikendamise vajalikkust piisavalt põhjendanud. Samuti ei nõustutud kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamisega, põhjendades, et leitud inimluud ei ole piisav põhjendus suure maa-ala riikliku kaitse alla võtmiseks. Muinsuskaitseamet vastas 25.03.2022, juhtides tähelepanu, et kalmistu arheoloogiliste uuringute aruanne valmib eeldatavasti 2022. aasta teises pooles ning sellel on kalmistu kultuuriväärtuse väljaselgitamisel oluline roll. Seetõttu on kalmistu ajutise kaitse pikendamine põhjendatud. Ühtlasi selgitas Muinsuskaitseamet kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse käiku, tutvustas arheoloogiamälestisega kaasnevaid piiranguid kaeve- ja pinnasetöödele ning kinnitas, et kalmistule ei ole põhjendatud kehtestada ehituskeeluala.

Lisaks avaldasid 2022. aasta veebruaris kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamise kohta vastumeelsust kaks eraisikut, kuid ilma põhjenduseta. Muinsuskaitseamet palus see esitatud seisukohale lisada, kuid seda ei tehtud. Üks eraisik andis kirjalikult teada, et nõustub kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamisega.

30.03.2022 kaalus Muinsuskaitseamet kalmistu mälestiseks tunnistamise asjaolusid. Arvestades nii arheoloogiliste uuringute tulemusi ja olemasolevaid ajaloolisi allikaid kui ka Tartu linna ja maaomanike arvamusi, otsustas amet algatada kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse.

2022. aasta märtsist maini koostas Muinsuskaitseamet kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamise õigusakti eelnõu. Menetluse käigus täpsustusid kalmistu ala piirid ning ajutise kaitse alla võetud maa-alale lisandus ulatuslik kaitsevöönd. Seetõttu suurenes märkimisväärselt menetlusosaliste arv. Amet saatis õigusakti eelnõu tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks kõikidele maa-ala piiresse jääva kinnisasja omanikele ning korteriühistutele, Tartu Linnavalitsusele ja Keskkonnaametile 07.06.2022. Ühtlasi tutvustati õigusakti eelnõud kohalikus ajalehes ning Muinsuskaitseameti kodulehel ja sotsiaalmeedias.

07.06.2022 esitas eraomanik E. L. pöördumise, kus palus kalmistu kaitsevööndi ala vähendada. Muinsuskaitseamet vastas 18.07.2022, selgitades, et kodaniku nimetatud kinnistud asuvad piirkonnas, kus arheoloogilise kultuurkihi esinemise potentsiaal on suur ning kogu olemasolevat teavet arvestades ei ole nimetatud ala võimalik mälestise kaitsevööndist välja arvata.

08.06.2022 avaldas üks eraisik vastumeelsust kalmistu arheoloogiamälestiseks tunnistamise kohta ja 09.06.2022 küsis teine lisainfot kalmistu mälestiseks tunnistamisega kaasnevate kitsenduste kohta. Muinsuskaitseamet vastas neile 11.07.2022, muu hulgas selgitades, millised kitsendused ja õigused arheoloogiamälestiseks tunnistamisega maa-ala omanikule kaasnevad.

16.06.2022 andis AS Vallikraavi Kinnisvara teada, et jäävad veebruaris saadetud seisukoha ja põhjenduste juurde. AS Vallikraavi Kinnisvara soovib temale kuuluval kinnistul asuvad hooned renoveerida või lammutada ning rajada kinnistule ka uushoonestust. Muinsuskaitseamet selgitas 11.03.2022 kirjaga, et arheoloogiamälestiste puhul on peamised kitsendused seotud pinnase- ja kaevetöödega, mis tuleb Muinsuskaitseametiga kooskõlastada, esitades selleks kas tööde tegemise loataotluse (mälestise alal) või teatise (kaitsevööndis). Juhul, kui tegemist on ehitusloa kohustuslike töödega, kooskõlastab need tööd Muinsuskaitseametiga pädev asutus ehk Tartu Linnavalitsus (ehitisregistri kaudu). Samuti on amet soovitanud uushoonestuse kavandamisel korraldada arheoloogilised eeluuringud, et selgitada välja kinnistul oleva kultuurkihi iseloom, mis võimaldaks edasisi ehitustöid ja vajalikku eelarvet läbimõeldumalt planeerida. Samuti on Muinsuskaitseamet rõhutanud, et võimalik on taotleda arheoloogilisele uuringule kulunud summa osalist hüvitamist. Seetõttu nimetatud nõuded AS Vallikraavi Kinnisvara omandiõigust ülemäära ja ebaproportsionaalselt ei kahjusta ega takista ka majandustegevust. Seatavad nõuded võimaldavad jätkata kinnistute senist kasutamist ega välista üldplaneeringus ettenähtu elluviimist.

2022. aasta augustis tuvastas Muinsuskaitseamet, et juunis välja saadetud õigusakti eelnõu ei jõudnud kõikide menetlusosalisteni. 23.08.2022 tutvustas amet õigusakti eelnõu uuesti neile, kes algset infot ei saanud.

24.08.2022 küsis eraomanik M. V. täpsustust kavandatava mälestise kaitsevööndis kehtivate piirangute ja leevenduste kohta. Muinsuskaitseamet vastas 23.09.2022, selgitades, et kooskõlastama peab tööd, mis ulatuvad maapinnast 30 cm sügavamale, sest pinnases võib leiduda arheoloogilist kultuurkihti, sh inimluid. Rohkem küsimusi või seisukohti ametile ei saadetud.

Arvestades Muinsuskaitseametile laekunud arvamusi, sh vastuväiteid, ning kalmistuga seotud arheoloogilise kultuurkihi olemasolu ja kalmistu vastavust nii riikliku kaitse üldistele kui ka arheoloogiamälestise kriteeriumitele, on põhjendatud tunnistada kalmistu arheoloogiapärandi kaitseks kultuurimälestiseks mälestise liigiga „arheoloogiamälestis“.


Muinsuskaitse Nõukogu vaatas eksperdihinnangu 10.01.2023 koosolekul läbi, nõustus sellega ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada kalmistu kultuurimälestiseks.

Piret Hartman
Kultuuriminister

Lisa 1 Kalmistu piir

Lisa 2 Kalmistu kaitsevööndi piir

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json