Teksti suurus:

Tapa raudteejaama peahoone kultuurimälestiseks tunnistamine

Väljaandja:Kultuuriminister
Akti liik:käskkiri
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:16.06.2017
Avaldamismärge:RT III, 20.06.2017, 7

Tapa raudteejaama peahoone kultuurimälestiseks tunnistamine

Vastu võetud 16.06.2017 nr 145

Muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1 ja § 25 lõike 1 alusel, arvestades Muinsuskaitseameti eksperdihinnangut ja Muinsuskaitse Nõukogu 31.03.2016. a ettepanekut:

1. Tunnistan kultuurimälestiseks mälestise liigiga ehitismälestis Tapa raudteejaama pea-hoone (asukoht Lääne-Viru maakond Tapa linn Tapa raudteejaam, KÜ 79101:017:0045). Mälestise asukoht on märgitud kaardile käskkirja lisas 1.1

2. Kehtestan mälestise kaitsevööndi vastavalt kaardile käskkirja lisas 2. Mälestise kaitse-vööndi kultuuriväärtuslik struktuurielement on Tapa raudteejaama veetorn-depoo.

Käskkirja punktis 1 nimetatud mälestise andmed, asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse kultuurimälestiste riiklikusse registrisse ning asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse lisaks Maa-ameti kaardile.

Käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekuga saab tutvuda Muinsuskaitseametis.

Muinsuskaitseamet teavitab otsusest mälestise omanikku või valdajat ja viib läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord” § 4 lõikele 2.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul alates käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.


I KULTUURIMÄLESTISEKS TUNNISTAMISE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Ettepanek hoone mälestiseks tunnistamiseks tehti Kultuuriministeeriumi uurimisprojekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ raames. Varem on sama ettepanek tehtud ka Muinsuskaitseameti tellimusel 2004. a koostatud alusuuringus „Eesti Raudteejaamade inventariseerimine“ ning 2008. a Tapa elanike pöördumises.

Tapa raudteejaama peahoone mälestiseks tunnistamise ettepanek on laiaulatusliku uurimisprojekti tulemus. Kultuuriministeeriumi tellimusel viidi aastatel 2007–2012 läbi üle-Eestiline uuema arhitektuuripärandi inventeerimine. 20. saj arhitektuuri uuring hõlmas kogu Eestit ja perioodi 1870–1991. Selle käigus kaardistati esmalt maakondade kaupa kokku üle 3000 arhitektuurse objekti ning koostati neli temaatilist alusuuringut. Kaardistatud objektide seast valis ekspertidest koosnev nõukogu välja 130 kõige väärtuslikumat ja 20. sajandi ehituspärandit kõige paremini iseloomustavat objekti, mille kohta koostati eksperdihinnangud mälestise tunnustele vastavuse kohta. Mälestise tunnused leiti olevat 114 objektil, sh Tapa raudteejaama jaamahoonel ja Tapa raudteejaama veetorn-depool. Projekti raames tehtud ettepaneku põhjal algatas Muinsuskaitseamet Tapa raudteejaama peahoone ja veetorn-depoo mälestiseks tunnistamise menetluse, kaalus ettepanekut ning leidis, et Tapa raudteejaama hoonetel on mälestise tunnused. Samale järeldusele jõudis 31.03.2016. a koosolekul Muinsuskaitse Nõukogu ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada nii Tapa raudteejaama jaamahoone kui ka Tapa raudteejaama veetorn-depoo kultuurimälestiseks.

Kultuuriministeerium on asja kaalunud ning leidnud, et kultuurimälestiseks on põhjendatud tunnistada Tapa raudteejaama peahoone ning veetorn-depoo arvata mälestise kaitsevööndisse.

Vastavus mälestise tunnustele

Tapa raudteejaam on üks vanemaid Eesti raudteejaamasid. See ehitati 1870. aastal rajatud  Paldiski-Tallinn-Narva-Gatšina raudtee äärde. Tapa linna ajaloo kontekstis on raudteejaam keskse tähtsusega, sest peale raudteejaama rajamist hakkas väikesest külast arenema välja alev ja seejärel linn. Tapa raudteejaama peahoone on ainus säilinud I maailmasõja eelne eriprojekti järgi ehitatud kivist raudteejaamahoone Eestis. See on eriline nii materjalikasutuse (tellis ja klombitud paekivi) kui ka suuruse poolest. Interjööris on säilinud algupäraseid detaile ja viimistlust, eriti väärtuslik on algne profiilliistude ja rombkaunistustega risttalalagi ootesaalis. Jaamahoone on ehitatud algsest puithoonest ümber kahes järgus (1914 ja 1928), mis peegeldab Tapa linna ja raudteejaama arengut tsaariajal  ning 1920. aastate Eesti Vabariigis.

Eestis on kultuurimälestiseks tunnistatud 31 raudteejaama peahoonet. Samas näitavad eespool viidatud alusuuringud, et mitmeid väga väärtuslikke jaamahooneid ei ole seni jõutud riikliku kaitse alla võtta.

Tapa raudteejaama peahoone on kõrge kultuuriväärtusega oma vanuse, autentsuse, silmapaistva arhitektuuri ning märkimisväärse rolli tõttu Tapa linna arengus ja linnaehituslikul kujunemisel.

Hoone oli jaamahoonena kasutusel 2004. aastani. Hiljem on jaamahoonet kasutatud hooajaliselt teatrietenduste kohana.

Kaitsevööndi määramine

Muinsuskaitseseaduse § 25 kohaselt määratakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd. Kaitse-vööndi eesmärk on tagada kinnismälestise vaadeldavus, sh kaugvaadete säilimine ning kinnismälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis. Kinnismälestise kaitsevööndis kehtivad kitsendused on sätestatud muinsuskaitseseaduse § 25 lg 7. Selle kohaselt on kinnismälestise kaitsevööndis Muinsuskaitseameti kirjaliku loata keelatud ehitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine ning muud mullatööd, samuti kinnismälestise vaadeldavuse sulgemine.

Tapa raudteejaama peahoone kaitsevööndiks määratakse Tapa raudteejaama kinnistu osa Ülesõidu tänavast idas kuni Ambla mnt pöörangu ja Väike-Põllu tn 6a kinnistu mõttelise ühendusjooneni läänes. Kaitsevööndi eesmärk on tagada jaamahoone vaadeldavus linnaruumis ning sellega samasse ajaloolisesse kompleksi kuuluva veetorn-depoo kui kultuuriväärtusliku struktuurielemendi säilimine.

Menetlusosaliste seisukohad

Objekti mälestiseks tunnistamise menetlemise käigus on viidud läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määrusele nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord.”

Ehitise omanik on AS Eesti Raudtee. Omanikku on menetluses kaasatud ja küsitud hoonete kaitse alla võtmise kohta arvamust. Omanik andis nõusoleku Tapa raudteejaama peahoone mälestiseks tunnistamisele. Menetluse käigus oli arutlusel ka veetorn-depoo mälestiseks tunnistamine, kuid sellega omanik ei nõustunud. Põhjenduseks toodi ehitise halb tehniline seisukord (veetorn põles 2014. a ning on osaliselt katuseta), veetorni kasutamisest huvitatud isikute puudumine ning asukoht vähem kui 3 m kaugusel Tapa-Tartu raudteeliini peateest, mis teeb keeruliseks nii ehitamise kui ka kasutamise. Seda küsimust arutati Muinsuskaitse Nõukogu 31. märtsi 2016. a koosolekul, kus osales ka AS Eesti Raudtee esindaja. Muinsuskaitse Nõukogu otsustas vaatamata omaniku vastuväidetele teha kultuuriministrile ettepaneku mõlema hoone kultuurimälestiseks tunnistamiseks.

Kultuuriministeerium kohtus menetluse käigu otsustamiseks 21.10 2016. a AS Eesti Raudtee esindajatega. Kultuuriministeeriumi esindajad selgitasid veelkord raudteejaama kompleksi, sh veetorn-depoo säilitamise tähtsust ning tõid välja, et hoone mälestiseks tunnistamisega ei kaasne hoone restaureerimise kohustust, vaid kohustus tagada selle säilimine ehk esmajärjekorras ilmastikukindlaks muutmine, et peatada lagunemine.

Koosolekul arutati veetorn-depoole erinevate kaitserežiimide kehtestamise võimalusi, st mälestiseks tunnistamist ning veetorn-depoo Tapa raudteejaama peahoone kaitsevööndisse määramist (säilitamist kultuuriväärtusliku struktuurielemendina). Viimasel juhul ei laineks hoonele muinsuskaitseseaduses sätestatud mälestise kitsendused, sh tööde tegijale, kuid ka toetuse taotlemise õigus. Kaitsevööndis paikneva ehitise korral peab tagama kultuuriväärtusliku struktuurielemendi säilimise ning ehitamiseks on vajalik Muinsuskaitseameti luba.

AS Eesti Raudtee esindajad tõid kohtumisel välja, et oluline on leida hoonetele funktsioon, kuid et väiksemas mahus piirangud on nende huvides. AS Eesti Raudtee näeb tulevikus funktsiooni jaamahoonel, kuid ei näe seda veetorn-depool. Omaniku esindajad väljendasid, et hoone lammutamine ei ole riigile ning kohalikule kogukonnale vastuvõetav alternatiiv. Omanik plaanib tellida hoonele täiendava tehnilise ekspertiisi, et hinnata kulu, mis kaasneks hoone konserveerimisega, et tekiks elementaarne ilmastikukaitse.

Mõlemale hoonele kasutusvõimaluste leidmiseks pakkus Kultuuriministeerium võimalust algatada arutelu, kuhu oleks kaasatud hoone omanik, riik, kohalik omavalitsus, kohaliku kogukonna esindajad ja võimalusel ruumide taas- ja vahekasutusega tegelevad eksperdid. Sellise algatuse tegi Eesti Kunstiakadeemia koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga erialadevahelise kursusega „Hüljatud maastikud 2017 – Tapa raudteejaam ja veetorn“, mis otsis kompleksile kasutusvõimalusi. 2017. a kevadel toimus arutelu erinevate osapoolte osalusel Tapal.

12.05.2017 saatis Kultuuriministeerium käesoleva käskkirja eelnõu veelkord AS Eesti Raudteele arvamuse avaldamiseks. AS Eesti Raudtee arvamust ei esitanud.

Tapa Vallavalitsust on hoonete mälestiseks tunnistamisest teavitatud ja küsitud selle kohta arvamust. Tapa Vallavalitsus nõustus mõlema hoone mälestiseks tunnistamisega.


II KAITSE ALLA VÕTMINE

Kultuuriväärtus on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb igal üksikjuhtumil määratleda. Muinsuskaitseseaduse § 2 kohaselt on kultuuriväärtus mälestis, mis on kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus ning see on tunnistatud mälestiseks muinsuskaitseseaduses sätestatud korras.

Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade.

Tapa raudteejaama peahoone mälestiseks tunnistamise ettepanek on tehtud laiaulatusliku uurimisprojekti tulemusena, mille käigus kaardistati 20. sajandi arhitektuuri üle kogu riigi ja lõplikud mälestiseks tunnistamise ettepanekud valiti välja tuhandete kaalutud objektide hulgast. Hoone on hinnatud väga väärtuslikuks unikaalsuse tõttu Eesti raudteearhitektuuris – tegu on vanimast raudtee-ehitiste kihistusest pärit jaamahoonega, mis on ehitatud eriprojekti järgi, see on kõrgel arhitektuursel tasemel ning ajaloolised kihistused on säilinud nii eksterjööris kui interjööris. Lisaks on raudteejaamal keskne roll Tapa linna kujunemisloos. Tapa on linn, mis on kasvanud raudteejaama ümber.

Põhiseaduse § 32 tulenevalt on igaühel õigus omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Mälestiseks tunnistamine seab asja omanikule kitsendused asja omandiõiguse teostamisel: muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 16 kohaselt on mälestise omanikul kohustus tagada mälestise säilimine, MuKS § 24 kohaselt tuleb mälestisega seotud tegevusteks saada luba ning järgida MuKS §-s 35 toodud nõudeid mälestisega seotud tegevuste osas. Piirangud seatakse üldise avaliku huvi kaitseks, milleks on Eesti kultuuris väga olulise objekti säilimine, mis on osa Eesti kultuuri säilitamise eesmärgist. Mälestiseks tunnistamine peab olema asja omaniku suhtes proportsionaalne.

Mälestiseks tunnistamisel on kaalutud riikliku kaitse kehtestamise vajalikkust, kaitse ulatust ja kaitsekorralduse proportsionaalust. Mälestiseks tunnistamise menetluses on hoone omanik ärakuulatud, kaalutud ja arvesse võetud tema huve, pidades silmas kultuuriväärtuslike ehitiste säilimise vajadust.

Tapa raudteejaama hooned ei paikne miljööväärtuslikul hoonestusalal ega muinsuskaitsealal. Jaamahoonel ja veetorn-depool on kultuuriväärtus, mis on veelgi mõjusam tervikliku ajaloolise kompleksina. Hooned on unikaalsed, kuna esindavad Eesti raudteearhitektuuri vanimat perioodi ning on arhitektuurselt kõrgel tasemel.

Kultuuriministeerium on kaalunud hoonete kultuuriväärtust ja asja omanikule mälestiseks tunnistamisega kaasnevate kohustuste proportsionaalsust. Selle tulemusena jõuti seisukohale, et jaamahoone ja veetorn-depoo puhul on sobivad ja proportsionaalsed kaitsemeetmed erinevad. Võttes arvesse Tapa raudteejaama peahoone suurt kultuuriväärtust, interjööris säilinud ajaloolisi kihistusi, tehnilist seisukorda (rahuldav-hea), funktsiooni puudumist, kuid funktsionaalse kasutuse võimalust, on kultuurimälestiseks tunnistamine sobiv ja proportsionaalne meede. Võttes arvesse Tapa raudteejaama veetorn-depoo kultuuriväärtust (kompleksi vanim säilinud hoone), toimimist maamärgina, tehnilist seisukorda (väga halb, avariiline), nii ehitamiseks kui ka kasutamiseks keerulist asukohta kahe raudteeharu vahel, funktsiooni puudumist ning ohutu funktsiooni leidmise keerukust, on selle säilitamine mälestise kaitsevööndis sobiv ja proportsionaalne meede. Jaamahoones annab kultuurimälestiseks tunnistamine võimaluse reguleerida ka hoones sees toimuvaid ümberehitusi lähtudes hoone ajaloolisest ja arhitektuursest väärtusest. Veetorn-depoo puhul on primaarne hoone kehandi säilitamine ajaloolise kompleksi osana ja maamärgina.

Mälestiseks tunnistamine ei sea omanikule piiranguid jaamahoone kasutusotstarbe osas. Ehitismälestise funktsioon omab tähtsust niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada hoone või selle oluliste osade säilimist. Ruumide kohandamine uuteks funktsioonideks on võimalik ka juhul, kui hoone on mälestis.


1 Mälestise asukoht ja kaitsevöönd on märgitud käskkirja lisades esitatud kaartidel, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaartidega saab tutvuda Muinsuskaitseametis, kultuurimälestiste riiklikus registris (http://register.muinas.ee) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).

Indrek Saar
Kultuuriminister

Lisa 1 Tapa raudteejaama peahoone asukoht

Lisa 2 Tapa raudteejaama peahoone kaitsevöönd

/otsingu_soovitused.json