Vastavus mälestise tunnustele

Muinsuskaitseameti 2014. a eksperdihinnanguga tuvastati Ugala teatril mälestise tunnustena arhitektuurne, linnaehituslik ja ajalooline väärtus.

Ugala teater on projekteeritud 1976. a ja valminud 1981. a. Punastest tellistest hoone on säilinud algsel kujul nii mahtude, fassaadikujunduse kui ka suuresti siselahenduse osas.

Ugala teater on nõukogudeaegsete avalike hoonete ja hilise orgaanilise modernismi üks silmapaistvaimaid näiteid Eestis. See on üks kolmest suurest teatrihoonest (Ugala, Endla ja Vanemuine), mis nõukogude ajal Eestis ehitati, ja ainus, mille kohta on 20. saj arhitektuuri uurimisprojekti raames tehtud kaitse alla võtmise ettepanek.

Ugala teater on arhitektide Irina Raua ja Inga Orava ning sisearhitekt Mait Summataveti loomingu parimaid näiteid. 1982. a pälvis nimetatud hoone NSVL Arhitektide Liidu preemia.

Ugala teater on Viljandi kontekstis silmapaistva mõjuga kohalikku ruumilist identiteeti kujundav hoone.

Kaitsevööndi määramine

Muinsuskaitseseaduse § 25 kohaselt määratakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd. Selle ülesandeks on tagada kinnismälestise vaadeldavus, sh kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus ning kinnismälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis.

Uuringu käigus 2012. a koostatud eksperdihinnanguga tehti ettepanek haarata kaitsevööndisse kogu Valuoja org koos Viljandi Riigigümnaasiumi hoonega, st moodustada kahele mälestisele ühine kaitsevöönd. Muinsuskaitseamet leidis, et sellise ulatusega kaitsevööndi määramine ei ole vajalik ning otsustas Ugala teatri kaitsevööndiks määrata hoone krundi Vaksali tn 7. See on piisav, et tagada hoonet ümbritseva maastikukujunduse säilimine ja hoone visuaalne dominantsus linnaruumis.

Menetlusosaliste seisukohad

Objekti mälestiseks tunnistamise menetlemise käigus on viidud läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määrusele nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise kord”.

Hoone kuulub Sihtasutusele Ugala Teater. Omaniku esindaja ja Viljandi linna esindajatega toimus nõupidamine kohapeal 19.03.2014. a. Arutelu protokolli kohaselt nõustus hoone omaniku esindaja mälestiseks tunnistamisega, kui see ei takista hoone kasutamist teatrimajana ning kui tehakse leevendus, et mitteavalikes ruumides võib ehitada Muinsuskaitseameti loata.

Viljandi Linnavalitsuse arvamust hoone mälestiseks tunnistamise kohta on küsitud 15.01.2014. a kirjalikult. Viljandi Linnavalitsus vastas 13.02.2014. a, et toetab hoone mälestiseks tunnistamist.

04.02.2016. a esitas Kultuuriministeerium hoone omanikule tutvumiseks kultuuriministri käskkirja eelnõu Ugala teatri kultuurimälestiseks tunnistamise kohta. 10.02.2016. a vastas hoone omanik, et ettepanekud ja vastuväited puuduvad.

II KAITSE ALLA VÕTMINE

Kultuuriväärtus on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb igal üksikjuhtumil määratleda. Muinsuskaitseseaduse § 2 kohaselt on kultuuriväärtus mälestis, mis on kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus ning see on tunnistatud mälestiseks muinsuskaitseseaduses sätestatud korras.

Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade.

Ugala teater on kõrge arhitektuurse väärtusega autentsena säilinud ehitis. Eestis seni mälestisena kaitse all olevate teatrite hulgas ei ole ühtki pärast Teist maailmasõda kavandatud teatrihoonet. Kaitsealused teatrihooned pärinevad 19. sajandist või 20. sajandi algusest. Ugala teater on esimene ja uuringu tulemuste põhjal ainus nõukogudeaegne teatrihoone, mis mälestiseks tunnistatakse. See on silmapaistev hoone Eesti arhitektuuriajaloos, tuntud arhitektide loomingu parimaid näiteid ning märgiline objekt nii Viljandi linnaruumis kui ka kultuuriloos.

Ugala teatri mälestiseks tunnistamise ettepanek, nagu ka teised 20. sajandi arhitektuuri uurimisprojekti tulemusena tehtud ettepanekud on muuhulgas ajendatud laiemast eesmärgist tasakaalustada, kaasajastada ja mitmekesistada kultuurimälestiste nimekirja selliselt, et see peegeldaks ka Eesti uuema ehk 20. sajandi arhitektuuri ja asustusajaloo arengut. Kuigi ühelt poolt on loogiline, et vanemat arhitektuuri, mida on vähem säilinud, kaitstakse enam, on teisalt moodne ehituspärand (nii iseseisvus- kui ka nõukogudeaegne arhitektuur) praegu ehitismälestiste hulgas alaesindatud valdkond.

Hoone mälestiseks tunnistamisel on kaalutud kaitse ulatust ja kaitserežiimi otstarbekust. Hoone ei paikne miljööväärtuslikul hoonestusalal ega muinsuskaitsealal ega ole kaitstud muul viisil. Samas ei piirdu kõnealuse hoone arhitektuurne väärtus ja tähtsus ainult kohaliku mõõtmega, vaid on oluline kogu Eesti kultuuriloos. Samuti on Ugala teatri puhul oluline kujunduslik tervik – nii eksterjöör kui ka interjööri väärtuslikud osad. Seetõttu on väärtusliku üksikhoone säilimise tagamiseks otstarbekas rakendada riiklikku kaitset.

Hoone on endiselt kasutuses teatrina, st oma algses funktsioonis. Ka neljas varem mälestiseks tunnistatud teatrihoones jätkavad tegutsemist teatrid (Estonia, Eesti Draamateater, Rakvere Teater ja Vanemuine), viiendas tegutseb Laulupeomuuseum, st mälestiseks olemine ei ole takistanud neis hoonetes algupärase funktsiooni jätkamist.

Muinsuskaitseamet on hinnanud hoones leiduvaid kultuuriväärtuslikke elemente ning kaalunud omaniku ettepanekut teha leevendus hoone sisemiste ehitustööde osas, mis viiakse läbi mitte-avalikes ruumides. Kaalumise tulemusena on leitud, et interjööri puhul on oluline säilitada avalikult kasutatavates ruumides võimalikult palju algset ruumikontseptsiooni ja väärtuslikke interjöörielemente (vestibüüli ümmargused toolid ja suured laevalgustid, garderoobipiire, Olev Subbi seinamaal, sisekujundusideena pilvena paigutatud laevalgustuse lahendus fuajees, suure saali seinte ja lae kujundus jms). Samas on leitud, et muinsuskaitseliste piirangute seadmine mitteavalike ruumide (kontoriruumid, laod, avalikkusele suletud koridorid jms) planeeringu ja viimistluse osas ei ole vajalik.

Mälestiseks tunnistamise menetluse ajal on hoone omanik teinud Muinsuskaitseametiga koostööd ehitusprojekti väljatöötamisel. Muinsuskaitseamet on andnud ehitusprojektile mitteametlikult heakskiidu. Mälestiseks tunnistamise otsus ei mõjuta kehtiva ehitusloa järgsete tööde elluviimist. Muinsuskaitseliste piirangute puudumine interjööri mitteavalike ruumide osas on vastavalt muinsuskaitseseadusele võimalik välja tuua muinsuskaitse eritingimustes.

Vastavalt muinsuskaitseseadusele võib hooldus- ja remonditöid hoones teha Muinsuskaitseameti loata ning tööde teostajal ei pea olema tegevusluba. Hooldus- ja remonditöödeks loetakse antud hoone puhul katusekatte parandamist sama materjaliga, fassaadi vuukimist ja üksikute telliste vahetamist samasuguste vastu, avatäidete remontimist, vihmaveesüsteemi remonti, siseviimistluse uuendamist samade materjalide ja värvitoonidega.

Lisa 1. Ugala teatri asukoht

Lisa 2. Ugala teatri kaitsevöönd