Teksti suurus:

Kultuurimälestiste nimetuste muutmine ja mälestise liigi lisamine

Väljaandja:Kultuuriminister
Akti liik:käskkiri
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:05.03.2022
Avaldamismärge:RT III, 23.02.2022, 3

Kultuurimälestiste nimetuste muutmine ja mälestise liigi lisamine

Vastu võetud 21.02.2022 nr 36

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 19 lõike 1 alusel, arvestades muinsuskaitseseaduse § 20 lõiget 6 ja § 92 ning Muinsuskaitseameti ettepanekut:

1. Muudan kultuuriministri 01.09.1997 määrust nr 59 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ asendades kultuurimälestiste nimetused ja lisades mälestise liigi „ajalooline looduslik pühapaik“ vastavalt käskkirja lisale 1.

2. Muudan kultuuriministri 27.07.1998 määrust nr 20 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ asendades kultuurimälestiste nimetused ja lisades mälestise liigi „ ajalooline looduslik pühapaik“ vastavalt käskkirja lisale 2.

3. Muudan kultuuriministri 26.05.2004 käskkirja nr 100 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ punkti 2 ja asendan mälestise nimetuse „Paluküla Hiiemägi“ nimetusega „Ohvrikoht Hiiemägi“ ning lisan mälestise liigi „ajalooline looduslik pühapaik“.

4. Muudan kultuuriministri 15.09.2020 käskkirja nr 132 „Ohverdamiskoha „Hiieotsa“ kultuurimälestiseks tunnistamine“ ja asendan käskkirja pealkirjas ja punktis 1 nimetuse „Ohverdamiskoht „Hiieotsa““ nimetusega „Ohvrikoht Hiieotsa“.
21.03.2022 16:00
Veaparandus. Parandatud ilmne ebatäpsus käskkirja numbris Riigi Teataja seaduse § 10 lõike 3 alusel.

5. Tunnistan kehtetuks kultuuriministri 11.03.2015 käskkirja nr 60 „Kultuurimälestiste nimetuste muutmine“ punkti 1.13.

6. Käskkirja punktides 1–3 nimetatud mälestiste puhul ei ole haljastustöödeks Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba nõutav.

Muinsuskaitseametil muuta mälestiste andmed kultuurimälestiste registris ja Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakenduses ning teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

Kultuurimälestiste andmete korrastamise asjaolud ja menetluse korraldamine

01.05.2019 jõustunud muinsuskaitseseadus (edaspidi MuKS) sätestas uue mälestise liigi „ajalooline looduslik pühapaik“. Seni kaitsti looduslikke pühapaiku peamiselt arheoloogiamälestistena, üksikutel juhtudel ka ajaloomälestistena.

MuKS-i § 92 sätestab, et enne MuKS-i jõustumist mälestiseks tunnistatud mälestise liigid tuleb viia kooskõlla seaduses sätestatud mälestiste liigitusega.

Käskkirja lisades 1 ja 2 ning käskkirja punktis 3 nimetatud mälestised tunnistati arheoloogiamälestisteks aastatel 1997–2004 samas nimetatud õigusaktidega.

Ajalooline looduslik pühapaik on MuKS-i § 11 lõike 6 kohaselt olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala. Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad.

Arheoloogiamälestis on MuKS-i § 11 lõike 3 kohaselt inimtegevuse säile, asi või nende kogum ja muud jäljed, mis on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhte kohta looduskeskkonnaga. Arheoloogiamälestise oluline osa on arheoloogiline kultuurkiht.

Käskkirja lisades 1 ja 2 ning punktis 3 toodud mälestised vastavad ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele (vanus, kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu, pärimuse või tavade järjepidevus). 2020. aasta jaanuarist kuni 2021. aasta augustini kogus Muinsuskaitseamet kokku ja analüüsis allikakriitiliselt läbi ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele vastavate arheoloogiamälestiste andmed, kasutades selleks nii arhiiviallikatest, kultuurimälestiste registrist kui ka valdkonna spetsialistidelt ja vajaduse korral paikvaatlustelt kogutud informatsiooni.

Mälestiste senine liik „arheoloogiamälestis“ jääb kehtima pärast mälestise liigi „ajalooline looduslik pühapaik“ lisamist, sest mälestised vastavad endiselt ka arheoloogiamälestise kriteeriumitele.

Lisaks ajaloolise loodusliku pühapaiga liigi lisamisele on vajalik parandada või ühtlustada looduslike pühapaikade nimekujusid. Kultuurimälestiste nimetuste kontrollimise käigus tuvastas Muinsuskaitseamet nimetustes nii ebatäpsusi kui ka erinevusi nimetuste andmisel, mistõttu vajavad mälestiste nimetused korrastamist ja kultuurimälestiste registris muutmist.

Nimetuste muutmisel on aluseks võetud järgmised põhimõtted:
   1) mälestise nimetuse esimene pool kajastab mälestise kitsamat liiki (ohvriallikas, ohvripuu, ohvrikivi, liukivi, ohvrikoht) ning nime teine pool olemasolu korral koha rahvapärast nime. Sealjuures on erandiks ristimetsad, mille nimekujudes on esimesel kohal piirkonna nimetus ning teisel kohal mälestise kitsam liik (näiteks Rosma ristimets);
   2) mälestiste nimekujudes loobutakse rahvapäraste nimede paigutamisest jutumärkidesse, sest nimesid ei pea ortograafiareeglite kohaselt jutumärkides kirjutama;
   3) kui ühel objektil on mitu rahvapärast nime, siis eraldatakse need nimes kaldkriipsuga (nt Ohvrikivi Hiiekivi / Litrikivi);
   4) eelnev kitsam liiginimetus „ohverdamiskoht“ asendatakse sõnaga „ohvrikoht“, mis on lühem, samatähenduslik ja kooskõlas teiste liiginimetustega.

Muinsuskaitseamet leidis, et eelnimetatud põhimõtetel tuleb korrastada käskkirja lisades 1 ja 2 ning punktides 3 ja 4 toodud 449 kultuurimälestise nimetus ning ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele vastavatele 538 arheoloogiamälestisele tuleb lisada täiendav liik „ajalooline looduslik pühapaik“.

Muinsuskaitse Nõukogu vaatas ettepaneku läbi 26.01.2022 koosolekul ja nõustus sellega.


Leevendus

Mälestise säilimise eesmärgil kehtestatud loakohustus ja kooskõlastamise kohustus töödel, mis mõjutavad vahetult mälestise seisundit ja säilimist, tagavad igal konkreetsel üksikjuhul kavandatud tööde ja kultuuriväärtuse säilimise analüüsi, et välistada mälestise kultuuriväärtuse kahjustamine.

Kultuurimälestiseks oleval ajaloolisel looduslikul pühapaigal kehtivad samad kitsendused kui arheoloogiamälestisel – MuKS-i §-dest 52 ja 58 tuleneb loa-, kooskõlastamise ja teavitamise kohustus kinnistu piiride või maa sihtotstarbe muutmisel, ehitamisel, kõrghaljastuse rajamisel, raie-, kaeve- ja pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud töödel ning maapinna ettevalmistamisel metsaseaduse mõistes – ning looduslikus pühapaigas lisandub MuKS-i § 52 lõike 3 punkti 2 alusel loakohustus ka haljastustööde korral.

Arvestades, et haljastustööd, mis võivad looduslikule pühapaigale mõju avaldada, on kõrghaljastuse rajamine ning raie-, kaeve- ja muudeks pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd (MuKS-i § 52 lg 3), mis kõik on arheoloogiamälestisel loakohustuslikud tegevused, ning väikesemahulised haljastustööd mälestiste kultuuriväärtust ei mõjuta, on asjakohane käskkirja lisades 1 ja 2 ning punktis 3 toodud looduslike pühapaikade puhul teha leevendus MuKS-i § 52 lõike 3 punktist 2 ja vabastada haljastustööd tööde tegemise loa nõudest.

Kuna haljastustööde loakohustuses tehakse leevendus, siis mälestiste nimetuste täpsustamine ja mälestise liigi „ajalooline looduslik pühapaik“ lisamine arheoloogiamälestistele seniseid kitsendusi ei suurenda ning säilib asja senine avalik-õiguslik seisund. Ajalooliste looduslike pühapaikade olemust ja kultuuriväärtust on lisades 1 ja 2 ning punktis 3 nimetatud mälestiste puhul arvestatud haldusotsuste tegemisel ka Muinsuskaitseameti senises praktikas. Uue liigi lisamine sisulisi muudatusi muinsuskaitselistesse piirangutesse kaasa ei too.

Tiit Terik
Kultuuriminister

Lisa 1 Kultuuriministri 01.09.1997 määruse nr 59 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ muutmine

Lisa 2 Kultuuriministri 27.07.1998 määruse nr 20 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ muutmine

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json