Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Eesti põllumajandusest ning Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformist

Vastu võetud 21.11.2012

Riigikogu on seisukohal, et Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tuleviku keskseks küsimuseks on võrdsete konkurentsitingimuste loomine Euroopa Liidu siseturul otsetoetuste reformimise ja nende võrdsustamise kaudu.

Riigikogu leiab, et arvestades Euroopa Liidu siseturu põhimõtteid ning Euroopa ühisväärtusi, on otstarbekas ja vältimatu jätkata ühist ja ühiselt finantseeritavat põllumajanduspoliitikat.

Riigikogu tervitab Euroopa Liidu Nõukogu tegevuskavasid, milles väljendatakse kohustust tagada õiglane konkurents kogu Euroopa Liidus, samuti Euroopa Komisjoni 2010. aasta 18. novembri teatises väljendatud seisukohta, et ühise põllumajanduspoliitika otsetoetused peaksid olema võrdsed ja tasakaalus ning arvutatud majandus- ja keskkonnakriteeriume arvesse võttes.

Riigikogu toetab Euroopa Parlamendi poolt 2011. aasta 23. juunil vastuvõetud ÜPP tulevikku käsitlevat resolutsiooni, mis kutsub üles ÜPP rahalisi vahendeid õiglaselt jaotama kogu Euroopa Liidus ning leidma objektiivsed kriteeriumid õiglase jaotussüsteemi määratlemiseks.

Riigikogu rõhutab, et arvestades maailma rahvastiku kasvu, põllumajandusmaa ja veevarude piiratust ning kliimamuutusi, mis toovad kaasa jätkuvalt kasvava tarbimisvajaduse ja toiduhindade tõusu, ning Eesti maaressurssi, geograafilist asukohta ja pikaajalisi traditsioone, omab Eesti põllumajandus suurt potentsiaali nii toidu tootmisel kui ka biomajandussektoris tervikuna. Elujõuline põllumajandussektor muutub järjest olulisemaks eduteguriks Eesti jätkusuutliku majandusarengu tagamisel.

Riigikogu kutsub Euroopa Liidu liikmesriike, Euroopa Parlamenti ja Euroopa Komisjoni üles:
     1) kehtestama selline ÜPP otsetoetuste süsteem, mis tagaks võrdsed konkurentsitingimused kõikidele Euroopa Liidu põllumajandustootjatele;
     2) minema järgmisel Euroopa Liidu finantsperioodil üle uuele otsetoetuste arvestamise metoodikale, mis võimaldaks vältida olulisi erinevusi Euroopa Liidu otsetoetuste kõrgeima ja madalaima taseme vahel ning mis arvestaks majandus- ja keskkonnakriteeriume;
     3) jätkama nii otsetoetuste andmist kui ka maaelu arengu kava meetmete rahastamist selliselt, et oleks tagatud põllumajanduse ja maapiirkondade jätkusuutlik areng;
     4) suhtuma paindlikult, arvestades liikmesriikide eripärasid, keskkonnasäästlike põllumajandustavade rakendamise eest makstava lisatoetuse tingimusena kavandatavasse 7% ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade nõudesse;
     5) andma ühtset pindalatoetuse süsteemi rakendavatele liikmesriikidele võimalus arvata toetusõigusliku põllumajandusmaa hulka see põllumajandustootmiseks sobiv maa, mis ei olnud heas põllumajanduslikus korras 2003. aasta 30. juuni seisuga ja mille kohta ei ole seni olnud võimalik taotleda ühtset pindalatoetust.