Välja kuulutanud
Vabariigi President
26.02.1997 otsus nr 85
Psühhiaatrilise abi seadus
Vastu võetud 12.02.1997
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Seaduse reguleerimisala
Psühhiaatrilise abi seadus reguleerib isikule psühhiaatrilise abi andmise korda ja tingimusi ning isikule psühhiaatrilise abi andmisel tekkivaid suhteid tervishoiuasutustega; sätestab riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustused psühhiaatrilise abi korraldamisel ning isiku õigused psühhiaatrilise abi saamisel.
§ 2. Mõisted
Käesolevas seaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
1)
psüühikahäire – kehtivale
rahvusvahelisele psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonile vastav
psüühiline seisund või käitumishäire;
2) psühhiaatriline
abi – psüühikahäirete diagnostika, psüühikahäirega isiku ravi
ja taastusabi ning psüühikahäireid ennetav tegevus;
3) raviprotsess
– isiku uurimise, diagnoosimise, ravimise ja taastusabiga seotud
tegevus, mis hõlmab suhteid patsiendi ja arsti ning teiste ravimisele
kaasatud isikute, raviasutuste ja haigekassaga;
4) psüühikahäirega
isiku taastusabi – tegevus psüühikahäirega isiku sotsiaalse
toimetulekuvõime taastamiseks;
5) teadev nõusolek
– nõusolek, mille andmisel isik on võimeline aru saama nõusoleku
olemusest ja selle andmise või sellest keeldumise tagajärgedest.
§ 3. Psühhiaatrilise abi vabatahtlikkus
(1) Psühhiaatrilist abi antakse vaba tahte avalduse alusel, s.t. isiku soovil või teadval nõusolekul.
(2) Teovõimetule isikule antakse psühhiaatrilist abi tema seadusliku esindaja soovil või nõusolekul.
(3) Psüühikahäirega isiku ravi ilma tema teadva nõusolekuta või seadusliku esindaja nõusolekuta on lubatud ainult käesoleva seaduse §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel.
§ 4. Isiku õigused psühhiaatrilise abi saamisel
Isikul on psühhiaatrilise abi saamisel õigus:
1) saada ravi
ja põetust võrdsel alusel muude haigetega;
2) saada teavet
oma psüühikahäire ja kasutatavate ravi- ning diagnostikameetodite kohta
ja tutvuda temasse puutuvate ravidokumentidega, välja arvatud juhul, kui
see võib osutuda kahjulikuks tema vaimsele tervisele või teiste isikute
julgeolekule. Otsuse teabe edastamise kohta teeb ja annab õiguse tutvuda
ravidokumentidega tema raviarst, kes teeb sellekohase kande tema
ravidokumenti;
3) keelduda psühhiaatrilistest uuringutest ja ravist
või neid katkestada, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvides 11,
15, 16 ja 17 sätestatud juhtudel;
4) kahju hüvitamisele ravi-
või põetusvigadest põhjustatud kahju korral.
§ 5. Psüühikahäirete diagnostika ja psüühikahäirega isiku ravi
(1) Arst on psüühikahäirete diagnoosimisel ja psühhiaatrilise abi andmisel sõltumatu ning juhindub arstiteadusest, arstieetikast, seadustest ja muudest õigusaktidest.
(2) Psühhiaatrilist ravi ja diagnoosi puudutav teave on isiku eraelu saladus ja selle edastamine väljaspoole raviprotsessi on lubatud ainult isiku enda või tema seadusliku esindaja kirjalikul nõusolekul, samuti juurdlusorgani, politsei, prokuratuuri või kohtu seadusest tuleneva nõude alusel.
(3) Psüühikahäirega isiku raviarst ei ole kohustatud andma kellelegi ütlusi isiku eraelu kohta, mida ta sai teada oma tööülesannete tõttu.
2. peatükk
PSÜHHIAATRILISE ABI KORRALDUS
§ 6. Psühhiaatrilise abi korraldamise üldpõhimõtted
(1) Psühhiaatrilise abiga tagatakse raviprotsessis psüühikahäirega isikule järjepidev ja sotsiaalministri poolt kehtestatud standarditele vastav ravi.
(2) Psühhiaatrilist abi annavad sellekohase tegevusloaga raviasutused, arstid ja muud spetsialistid.
(3) Üldarst annab psühhiaatrilist abi oma pädevuse piires.
(4) Psühhiaatriline eriarstiabi korraldatakse kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandil.
(5) Psühhiaatrilise abi andmisel välditakse võimaluse korral isiku eemaldamist harjumuspärasest elukeskkonnast.
(6) Psühhiaatrilist haiglaravi rakendatakse juhul, kui isiku tervise seisundist lähtuvalt ei ole haiglaväline abi piisavalt tõhus või kui isik on temal esineva psüühikahäire tõttu muutunud endale või teistele ohtlikuks.
§ 7. Riigi ülesanded psühhiaatrilise abi korraldamisel
Riigi tasandil korraldab psühhiaatrilist abi Sotsiaalministeerium, kelle
ülesanded täiendavalt tervishoiukorralduse seaduses (RT I 1994, 10, 133;
1995, 57, 978) sätestatule on:
1) kohtu poolt
psühhiaatriahaiglasse paigutatud isikute psühhiaatrilise ravi
korraldamine;
2) erihooldekodudes antava psühhiaatrilise abi
korraldamine;
3) psüühikahäireid ennetava tegevuse korraldamine.
§ 8. Kohaliku omavalitsuse ülesanded psühhiaatrilise abi korraldamisel
(1) Kohaliku omavalitsuse tasandil korraldab psühhiaatrilist abi valla- või linnavalitsus kooskõlastatult maakonnaarstiga.
(2) Kohalik omavalitsus tagab psühhiaatrilise abi kiirabina, haiglavälise, haigla- ja taastusabina.
(3) Kohalik omavalitsus korraldab psühhiaatrilist abi käesoleva seaduse nõuete kohaselt.
(4) Kohalik omavalitsus tagab vältimatu psühhiaatrilise abi ravikindlustusega hõlmamata isikutele.
§ 9. Psühhiaatrilise abi seos sotsiaalhoolekandega
(1) Kohalik omavalitsus tagab psüühikahäirega isikule sotsiaalteenuste kättesaadavuse ja nende sidumise psühhiaatrilise abiga.
(2) Kohalik omavalitsus korraldab psüühikahäire tõttu vaeguriks tunnistatud isiku tervise seisundile vastava hooldamise, mis toimub sotsiaalhoolekande seadusega (RT I 1995, 21, 323; 1996, 49, 953) sätestatud korras.
3. peatükk
VÄLTIMATU PSÜHHIAATRILINE ABI
§ 10. Vältimatu psühhiaatrilise abi andmise üldpõhimõtted
(1) Kõigile Eesti territooriumil viibivatele isikutele tagatakse vältimatu psühhiaatriline abi.
(2) Vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud juhtudel.
(3) Vältimatu psühhiaatriline abi tagatakse psüühikahäirete korral, kus abita jätmine ohustab otseselt isiku elu.
(4) Vältimatut psühhiaatrilist abi antakse isiku tervise seisundist lähtuvalt kiirabi, haiglavälise või haiglaabi korras.
§ 11. Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline abi
(1) Isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta
vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda
või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude
koosesinemise korral:
1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab
tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;
2)
haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või
teiste elu, tervist või julgeolekut;
3) muu psühhiaatriline abi
ei ole küllaldane.
(2) Otsuse isik ravile võtta teeb haigla psühhiaatriaosakonna arst vajaduse ilmnemisel viivitamata pärast isiku arstlikku läbivaatust. Otsus vormistatakse sotsiaalministri kehtestatud korra kohaselt. Otsuse vormistamise aeg loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaoludel ravil viibiv isik ei või katkestada uuringuid ja ravi ega lahkuda haigla psühhiaatriaosakonnast.
§ 12. Tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist abi vajava isiku haiglasse paigutamise kord
(1) Käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel toimetatakse isik haigla psühhiaatriaosakonda kiirabi, politsei, lähedaste või muude isikute poolt.
(2) Käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel ja arsti kirjaliku taotluse alusel abistab politsei meditsiinitöötajaid isiku kinnipidamisel, arstlikul läbivaatusel ja haigla psühhiaatriaosakonda toimetamisel ning tagab isiku vara ajutise kaitse.
(3) Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi (edaspidi – tahtest olenematu ravi) rakendamise otsusest teavitab arst isikut koheselt ja tema lähedast inimest või seaduslikku esindajat 72 tunni jooksul otsuse vormistamisest.
(4) Tahtest olenematu ravi rakendamisel on isiku lähedasel inimesel ja seaduslikul esindajal või nende poolt valitud arstil või advokaadil õigus lühiajaliselt kohtuda tahtest olenematule ravile paigutatud isikuga. Kohtumise kestuse otsustab raviarst, lähtudes ravile paigutatud isiku tervise seisundist.
(5) Kui arstil puudub teave isiku lähedase inimese või seadusliku esindaja olemasolu ja nende asukoha kohta, teavitab ta käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud tähtaja jooksul tahtest olenematu ravi rakendamisest isiku elukohajärgset kohalikku omavalitsust.
§ 13. Tahtest olenematu ravi kontrollimine
(1) Haigla pea- või ülemarst tagab tahtest olenematult ravile võetud isiku arstliku läbivaatuse kahe psühhiaatri poolt 48 tunni jooksul haiglaravi algusest.
(2) Kui üks või mõlemad psühhiaatrid tunnistavad ravile võtmise või ravi jätkamise käesoleva seaduse § 11 lõike 1 alusel põhjendamatuks ning isik ei ole nõus jääma ravile haigla psühhiaatriaosakonda, võib ta haiglast koheselt lahkuda.
(3) Kui mõlemad psühhiaatrid tunnistavad isiku ravile võtmise või ravi jätkamise käesoleva seaduse § 11 lõike 1 alusel põhjendatuks, jäetakse isik tahtest olenematule ravile kuni 14 päevaks.
(4) Isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas võib kesta üle 14 päeva ainult kohtu loal, mille annab halduskohus haigla pea- või ülemarsti kirjaliku taotluse alusel. Halduskohtunik vaatab läbi tahtest olenematuks raviks loa andmise taotluse ja otsustab loa andmise või sellest keeldumise viivitamata, kohtuistungit korraldamata.
(5) Loa isiku tahtest olenematuks raviks võib halduskohtunik anda esimesel korral kuni 30 päevaks, alates taotluse kohtusse saabumise päevast. Järgnevatel kordadel võib halduskohtunik pikendada luba isiku tahtest olenematuks raviks kuni 90 päevaks, alates eelmise korra lõppemisele järgnevast päevast.
(6) Kui halduskohtunik keeldub loa andmisest või pikendamisest isiku tahtest olenematuks raviks või tühistab antud loa, võib isik haiglast koheselt lahkuda või jätkata ravi vaba tahte alusel.
(7) Kui tahtest olenematu ravi käigus langeb ära vähemalt üks § 11 lõikes 1 toodud asjaolu, lõpetatakse kahe psühhiaatri otsusel tahtest olenematu ravi ja isik võib haiglast koheselt lahkuda või jätkata ravi vaba tahte avalduse alusel. Kui ravi oli antud kohtu loal, teavitab haigla pea- või ülemarst kohut tahtest olenematu ravi lõpetamisest kirjalikult.
(8) Tahtest olenematul ravil viibiva isikuga ei ole lubatud teha kliinilisi katseid, katsetada uusi ravimeid ega ravimeetodeid.
(9) Järelevalvet tahtest olenematu ravi üle teostab maakonnaarst.
§ 14. Ohjeldusmeetmete rakendamine
(1) Ohjeldusmeetmeid rakendatakse psüühikahäirega isiku suhtes käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel, kui on otsene oht enesevigastuseks või vägivallaks teiste isikute suhtes ja muud vahendid ohu kõrvaldamiseks ei ole osutunud küllaldaseks.
(2) Ohjeldusmeetmetena kasutatakse eraldamist ja fikseerimist. Eraldamine on isiku eralduspalatisse paigutamine ning seal meditsiinitöötaja järelevalve all kinnipidamine. Fikseerimine on eralduspalatis meditsiinitöötaja järelevalve all mehaaniliste vahendite (rihmad, eririietus) kasutamine isiku tegutsemisvabaduse piiramiseks.
(3) Ohjeldusmeetmeid rakendatakse arsti otsusel, mis vormistatakse koos põhjendusega ravidokumentides, ja nende rakendamine lõpetatakse koheselt ohu möödumisel.
4. peatükk
PSÜHHIAATRIAEKSPERTIIS JA KOHTU POOLT PSÜHHIAATRIAHAIGLASSE PAIGUTATUD
ISIKU PSÜHHIAATRILINE RAVI
§ 15. Kohtupsühhiaatriaekspertiis
(1) Kohtupsühhiaatriaekspertiis määratakse ja tehakse kriminaalmenetluse koodeksis (ENSV ÜT 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 1995, 6–8, 69; 15, 173; 83, 1441; 1996, 6, 101; 31, 631; 48, 943) ja tsiviilkohtupidamise seadustikus (RT I 1993, 31/32, 538; 1994, 1, 5; 1995, 29, 358; 1996, 3, 57; 42, 811) kehtestatud korras.
(2) Kohtuniku loal või kohtumääruse alusel võib vabaduses viibiva kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse paigutada haigla psühhiaatriaosakonda kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemiseks. Ekspertiisi taotlenud ametiisik teavitab isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamisest tema seaduslikku esindajat või lähedast inimest 72 tunni jooksul pärast kohtuniku loa kättesaamist.
(3) Kohtupsühhiaatriaekspertiisid on ambulatoorsed ja statsionaarsed. Ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis tehakse tähtajaga kuni kaks nädalat, statsionaarne kohtupsühhiaatriaekspertiis kuni kaks kuud. Erandjuhtudel pikendab kohus (kohtunik) kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemist eksperdi taotlusel.
(4) Kohtupsühhiaatriaekspertiisi teevad sellekohase tegevusloaga psühhiaatrid.
§ 16. Kaitseväeteenistuseks kõlblikkuse psühhiaatriaekspertiis
(1) Kaitseväeteenistuseks kõlblikkuse psühhiaatriaekspertiis tehakse kooskõlas kaitseväeteenistuse seadusega (RT I 1994, 23, 384; 1995, 18, 240; 62, 1056; 1996, 25, 519; 49, 953) Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
(2) Kaitseväeteenistuseks kõlblikkuse psühhiaatriaekspertiisile esitatavad nõuded kehtestab sotsiaalminister.
§ 17. Psühhiaatrilise ravi nõuded ja psühhiaatriahaigla töökorraldus kohtu poolt määratud meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendite kohaldamisel
Psühhiaatrilise ravi nõuded ja psühhiaatriahaigla töökorralduse kohtu poolt kriminaalkoodeksi (RT 1992, 20, 288; 1993, 7, 103; RT I 1993, 33, 539; 43, 620; 49, 693; 1994, 12, 202; 16, 290; 24, 391; 30, 466; 39, 620; 50, 845; 74, 1324; 83, 1447; 91, 1529; 1995, 4, 36; 5, 40; 11, 114; 14, 170; 15, 173; 24, 336; 25, 352; 26–28, 355; 53, 845; 58, 1005; 60, 1018; 62, 1056; 1996, 3, 56; 6, 101; 26, 528; 31, 631; 1997, 1, 4; 5/6, 30) § 59 lõike 1 alusel määratud meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendite kohaldamisel psühhiaatriahaiglas kehtestab sotsiaalminister.
5. peatükk
FINANTSEERIMINE
§ 18. Psühhiaatrilise abi finantseerimine
Psühhiaatrilist abi finantseeritakse tervishoiukorralduse seaduses, Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses (RT 1991, 23, 272; 1992, 19, 276; 1994, 23, 387), sotsiaalhoolekande seaduses ja käesolevas seaduses kehtestatud korras.
§ 19. Riigieelarvest finantseeritav psühhiaatriline abi, ravi ja ekspertiis
Ravikindlustusega hõlmamata isikule antava vältimatu psühhiaatrilise abi, psüühikahäire tõttu vaeguriks tunnistatud isiku hooldamise ja taastusabi kulud, kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kaitseväeteenistuseks kõlblikkuse psühhiaatriaekspertiisi tegemise ning kohtu poolt psühhiaatriahaiglasse paigutatud isiku psühhiaatrilise ravi kulud kaetakse riigieelarvest.
6. peatükk
MUUDATUSED VARASEMATES ÕIGUSAKTIDES JA SEADUSE RAKENDAMINE
§ 20. Muudatused halduskohtumenetluse seadustikus
Halduskohtumenetluse seadustikku (RT I 1993, 50, 694; 1994, 16, 290; 28, 425; 1995, 29, 358 ja 359; 1996, 37, 739) täiendatakse §-ga 172 järgmises sõnastuses:
«§ 172. Loa andmise, pikendamise ja tühistamise kord isiku tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks
(1) Loa isiku tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks psühhiaatrilise abi seaduses ettenähtud juhtudel annab, pikendab või tühistab halduskohtunik.
(2) Isiku tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks loa andmisel, pikendamisel või tühistamisel tutvub halduskohtunik esitatud kirjaliku põhjendatud taotlusega. Taotluse isiku tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks loa andmiseks või pikendamiseks esitab haigla pea- või ülemarst. Vajadusel nõuab halduskohtunik taotluse esitajalt täiendavaid seletusi.
(3) Halduskohtunik vaatab esitatud taotluse läbi ja otsustab viivitamata, kohtuistungit korraldamata, isiku tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks loa andmise, pikendamise, sellest keeldumise või tühistamise.
(4) Loa isiku tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks annab halduskohtunik esimesel korral kuni 30 päevaks, alates taotluse kohtusse saabumise päevast, ja järgnevatel kordadel pikendab antud luba kuni 90 päevaks, alates eelmise korra lõppemisele järgnevast päevast.
(5) Kui kohtu loal antav isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi lõpetatakse ennetähtaegselt kahe psühhiaatri otsusel psühhiaatrilise abi seaduses sätestatud tingimustel, teatab haigla pea- või ülemarst sellest kohtule.
(6) Isiku tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks antud loa tühistab halduskohtunik järelevalvet teostava ametniku protesti alusel või ravil viibiva isiku abikaasa, seadusliku esindaja või lähemate sugulaste taotluse alusel, olles kuulanud ära haigla pea- või ülemarsti või tema kohuseid täitva selleks volitatud arsti seletused. Vajadusel võib halduskohtunik määrata ravil viibivale isikule kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi.
(7) Loa andmine, sellest keeldumine ja tühistamine peab olema põhjendatud ja see vormistatakse halduskohtuniku kirjaliku otsusena, mille ärakiri antakse isiku tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks loa andmise, pikendamise või tühistamise taotlejale ja protesti esitajale.».
§ 21. Muudatused kriminaalkoodeksis
Kriminaalkoodeksis tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 59 lõike 1 viimane lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
«Meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendid on paigutamine ravile tavalise või tugevdatud järelevalve alla psühhiaatriahaiglasse.»;
2) paragrahvi 59 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
«(11) Isikut, kes on paigutatud ravile tugevdatud järelevalve alla psühhiaatriahaiglasse, hoitakse seal tingimustes, mis välistavad ohtlike tegude toimepanemise tema poolt.»;
3) paragrahvi 59 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
«(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendite määramisel arvestab kohus toimepandud teo ja selle toime pannud isiku ohtlikkuse laadi, samuti seda, millist ravi isik vajab. Meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendit kohaldatakse kuni selle isiku tervenemiseni või tema ohtlikkuse äralangemiseni. Nende mõjutusvahendite kohaldamise, lõpetamise või liigi muutmise määrab kohus.»;
4) paragrahv 591 tunnistatakse kehtetuks.
§ 22. Muudatused Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi tervishoiuseaduses
Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi tervishoiuseaduse (ENSV Teataja 1971, 29, lisa; 1974, 37, 369; 1980, 18, 315; 1984, 24, 292; 1985, 37, 579; 1986, 11, 143; 1988, 6, 68; RT I 1995, 57, 978) §-d 53, 55, 57, 571 ja 75 tunnistatakse kehtetuks.
Riigikogu esimees Toomas SAVI |