Teksti suurus:

3-1-1-137-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2003. a kohtuotsus Vassili Savka süüdistuses KrK § 101 p 8 ja § 199^1 järgi

Väljaandja:Riigikohtu Kriminaalkolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:18.12.2003
Avaldamismärge:RT III 2004, 2, 22

3-1-1-137-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2003. a kohtuotsus Vassili Savka süüdistuses KrK § 101 p 8 ja § 199^1 järgi

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-1-1-137-03
Otsuse kuupäev 18. detsember 2003. a
Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg
Kohtuasi Kriminaalasi Vassili Savka süüdistuses KrK § 101 p 8 ja § 199 1 järgi
Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2003. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/87/03
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Alar Kirsi kassatsioonprotest; süüdimõistetu Vassili Savka kassatsioonkaebus; kannatanu I. V. kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev 28. oktoober 2003. a
Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Alar Kirs, Vassili Savka kaitsja vandeadvokaat Ann Saar

Resolutsioon

AKKS § 63 p 2, § 64 p 1 ja § 65 lg 3 alusel

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2003. a otsus Vassili Savka õigeksmõistmises I. S. tapmises ja süüdistuses KrK § 101 p 3 järgi ning Vassili Savka süüditunnistamises KrK § 199 1 järgi I. S. laiba teotamise osas. Kriminaalasi saata selles osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2003. a otsus muutmata.

3. Riigiprokuratuuri kassatsioonprotest ja kannatanu I. V. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Vassili Savka kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinna Linnakohtu 5. märtsi 2003. a otsusega tunnistati Vassili Savka süüdi KrK § 101 p-de 3, 5, 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks eluaegne vangistus. Samuti tunnistati V. Savka süüdi KrK § 1991 järgi, karistuseks mõisteti talle üks aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõisteti V. Savkale eluaegne vangistus.

KrK § 101 p-de 3, 5 ja 8 järgi tunnistati V. Savka süüdi oma abikaasa I. S. tapmises 6. juuli 2000. a öösel Tallinnas S. tänava korteris ning seejärel I. S. ema J. Š. ja I. S. poja D. M. tapmises Tallinnas K. tänava korteris.

Kohus ei uskunud V. Savka kaitseväidet, et kõik kolm isikut sõitsid ootamatult puhkusele sellest eelnevalt kellelegi rääkimata. Analüüsides kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid, leidis kohus, et V. Savka käitumine pärast 7. juulit 2000. a viitas tema teadlikkusele I. S.-i, J. Š. ja D. M.-i tagasipöördumatusest.

Nii tulenes tunnistajate ütlustest, et kohe pärast eelnimetatud isikute kadumist asus V. Savka elama oma ämma J. Š. korterisse, kellega tal olid aga vaenulikud suhted ja kes ei tahtnud, et V. Savka tema korterisse elama asuks. Samuti korraldas V. Savka korteris kõik ümber, korjates muuhulgas ära kogu naiste kosmeetika ja elades J. Š. toas. Lisaks sellele leiti K. tänava korterist mitmeid kadunutele kuulunud esemeid, milleta nad poleks mitte mingil juhul reisima läinud. Kuigi kõik kolm kohtusid eelmisel päeval mitmete isikutega, ei maininud nad ühelegi neist kavatsust ära sõita. Kohus tegi kõigest sellest järelduse, et I. S., J. Š. ja D. M. ei lahkunud elukohast vabal tahtel.

Tõendamist leidis, et I. S. kartis oma meest ja tahtis temast lahutada. Ta kartis, et ta elu on ohus, sest V. Savka tahab teda tappa. V. Savka tahtis pantida oma ämma korterit ja oli seetõttu viimasega vaenulikes suhetes. Kohtualusel oli konflikte ka D. M.-iga, kes vägivaldsetes tülides üritas oma ema kaitsta. Arvestades ka kohtupsühhiaatria ekspertide arvamust, milles V. Savkat iseloomustati emotsionaalses plaanis kui silmatorkavalt kalki, külmalt kalkuleerivat ja jõhkrat isikut, oli tal kohtu arvates põhjust kadunute suhtes vägivaldseks käitumiseks.

Kohus märkis, et pärast 7. juulit 2000. a pole keegi näinud I. S.-i, J. Š.-d ega D. M.-i, kellest kahe viimase tükeldatud surnukehad leiti kohtualusele kuulunud maamajast. V. Savka tunnistas, et käis maamajas 9. juulil 2000. a ja vedas sinna taksoga ehitusmaterjale. Maamajas ei tuvastatud aga värskete remonttööde tegemist ega ka ehitusmaterjalide olemasolu. Taksojuht A. O. ütlustest nähtuvalt transporditi korterist maamajja viis rasket kilekotti. Kohus pidas oluliseks, et neid kotte transporditi just vahetult pärast J. Š. ja D. M. kadumajäämist ja kotid võeti peale korterist, kus need isikud vahetult enne kadumajäämist asusid. Seega leidis kohtu arvates tõendamist, et kohtualune toimetas J. Š. ja D. M.-i laibad oma maamajja.

Kohtu arvates leidis täielikult tõendamist, et kohtualune tappis I. S.-i, J. Š. ja D. M.-i.

Kogutud tõendite alusel tegi kohus järelduse, et kohtualune tappis I. S.-i S. tänava korteris. Tunnistajad kinnitasid, et V. Savka läks sinna 6. juuli 2000. a õhtul koos I. S.-ga ja pärast seda pole viimast enam nähtud. Tulenevalt tunnistajate ütlustest asus selles korteris punane vaip, mille kohtualune toimetas pärast 7. juulit 2000. a K. tänava korterisse. Ekspertiisi tulemina jõuti järeldusele, et sellelt leitud veri võib kuuluda I. S.-le. Ka leiti S. tänava korterist mitmeid verekahtlasi määrdumisi, mis eksperdi arvamuse kohaselt kuulusid ühele naissoost isikule, kelleks sai samuti kohtu arvates olla I. S. Tuvastatud DNA langes kokku J. Š. ja D. M.-i DNA profiiliga, mis kinnitas, et tegemist on emaliini pidi suguluses olevate isikutega. Otsuses konstateeritakse, et I. S.-i surnukeha ei ole leitud, kuid samas märgitakse, et S. tänavas asunud Savkade poolt kasutatud korteri trepikojas algas vahetult pärast I. S.-i kadumist ummistus, mis oli tingitud suure hulga liha laskmisest kanalisatsiooni. Trepikoja ülejäänud elanikud eitasid liha laskmist kanalisatsiooni. Arvestades seda, et kohtualune tükeldas J. Š. ja D. M.-i laibad, pidas kohus reaalseks järeldada, et vähemalt osa I. S.-i laibast viskas kohtualune kanalisatsiooni.

Otsuses osutatakse, et ka K. tänava korteri uurimisel leiti mitmes kohas verekahtlast määrdumist, kusjuures eksperdi arvamusele toetudes tegi kohus järelduse, et tegemist oli just J. Š. ja D. M.-i verega, kes seal tapeti. Samuti nägi korteris vereplekke ja tundis halba lõhna tunnistaja. Kohus asus seisukohale, et V. Savka tappis J. Š. ja D. M.-i, et varjata sellele eelnenud I. S.-i tapmist. Kohus motiveeris seda asjaoluga, et pärast I. S.-i kadumist oleks nad hakanud kohe selles kahtlustama just V. Savkat.

Kriminaalasja materjalidest tulenes veel, et J. Š. ja D. M.-i kehad olid pärast surma tükeldatud, mida kohus käsitas laiba teotamisena KrK § 199 1 mõttes. Laiba teotamisena käsitas kohus ka I. S.-i surnukeha hävitamist.

2. Linnakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu V. Savka apellatsioonkaebuse, milles palus end täielikult õigeks mõista.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2003. a otsusega mõisteti V. Savka õigeks KrK § 101 p-de 3 ja 5 järgi. Muus osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohus märkis, et tapmise kui tagajärjedelikti tõendamisesemesse kuulub ka inimese surma saabumine. KrMK § 58 lg 2 p 1 kohaselt on ekspertiis kohustuslik surma põhjuste tuvastamiseks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et nimetatud sättes sisaldub seadusandja määratud tõendite eelistus surma põhjustamisega seotud kriminaalasjade menetlemisel. Linnakohus on küll õigesti märkinud, et I. S.-i laipa pole leitud, kuid KrMK § 58 lg 2 p 1 nõudeid eirates jättis linnakohus tähelepanuta, et sellest tulenevalt puudub kriminaalasjas ka eksperdi arvamus, millega oleks tuvastatud I. S.-i surma põhjus. Surma põhjust selgitava eksperdi arvamusena ei käsitanud ringkonnakohus ka molekulaargeneetilise ja kohtubioloogilise komisjoni ekspertiisiaktis nr 33/51 sisalduvat järeldust. Ringkonnakohus leidis, et kohtualuse süüditunnistamine inimese tahtlikus tapmises, kelle surma põhjust ei ole KrMK § 58 lg 2 p 1 kohaselt selgitatud, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist AKKS § 39 lg 3 p 9 mõttes. Ringkonnakohus oli seisukohal, et laipa tuvastamata ja inimese surma põhjust selgitamata ei ole võimalik kohtul vastuvaidlematult vastata KrMK § 263 lg 1 p-des 1 ja 3 esitatud küsimustele, s.o kas üldse on toimunud tegu, milles isikut süüdistatakse, ning milline on sellele teole antav õiguslik hinnang. Seetõttu mõistis ringkonnakohus kohtualuse KrMK § 268 lg 4 kohaselt I. S.-i tapmises tõendite puudumise tõttu õigeks.

Eeltoodust tulenevalt mõistis ringkonnakohus V. Savka õigeks ka süüdistuses KrK § 101 p 3 järgi, kuna linnakohtu otsusest ei tulenenud, et V. Savka oleks tegutsenud teise kuriteo varjamise eesmärgil. Linnakohtu järeldus, et V. Savka tappis J. Š. ja D. M.-i I. S.-i tapmise varjamise eesmärgil, rajanes ringkonnakohtu arvates pelgalt oletustele.

Ka märkis ringkonnakohus, et KrK § 101 p 5 järgi kvalifitseeritakse isiku käitumine juhul, kui isikul on ühtne tahtlus vähemalt kahe inimese tapmiseks ja tapmised on reeglina toime pandud ühel ajal. Linnakohtu otsuses puudusid aga tõendid selle kohta, et V. Savka tappis J. Š. ja D. M.-i ühise tahtlusega ning ühel ajal, mistõttu mõistis ringkonnakohus kohtualuse õigeks ka süüdistuses KrK § 101 p 5 järgi.

Menetlus Riigikohtus

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokurör Alar Kirs kassatsioonprotesti, kannatanu I. V. ja süüdimõistetu Vassili Savka aga kassatsioonkaebused.

5. Riigiprokurör palub tühistada ringkonnakohtu otsuse V. Savka õigeksmõistmises I. S.-i tapmises ja KrK § 101 p-de 3 ja 5 järgi ning saata kriminaalasi selles osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

5.1. Kassaator nõustub ringkonnakohtuga selles, et inimese surnukeha olemasolu on peamiseks tõendiks selle kohta, et inimest ei ole enam elus, ja et ekspertiis on kohustuslik surma põhjuste tuvastamiseks. Prokurör väidab samas, et ekspertiisi tegemise kohustus on olemas ainult siis, kui see on võimalik, st kui on olemas surnukeha või selle osad, mida eksperdile uurimiseks esitada. Juhul kui pärast tapmist surnukeha hävitatakse, ei saa see kaasa tuua tapmise toime pannud isiku õigeksmõistmist üksnes põhjusel, et ei ole täidetud KrMK § 58 lg 2 p 1 nõudeid. Kassaatori arvates tuleb kohtul sellisel juhul tulenevalt KrMK § 50 lg-st 1 hinnata kõiki tõendeid kogumis ja otsustada nende alusel. Seejuures viitab prokurör kõigile tõenditele, mille kogumi alusel tegi linnakohus järelduse, et V. Savka tappis I. S.-i. Kassaator peab seejuures tähelepanuväärseks asjaolu, et neid samu tõendeid, mida ringkonnakohus arvestas J. Š. ja D. M.-i tapmise puhul, ei arvestanud ta arusaamatutel põhjustel I. S.-i tapmise tuvastamisel.

5.2. Prokurör juhib tähelepanu, et sisuliselt on ringkonnakohus siiski leidnud, et I. S. on surnud ja V. Savka on tema laiba tükeldanud, sest viimase süüdimõistmine KrK § 1991 järgi on jäetud muutmata. Selles süüdistuses sisaldus aga ka I. S.-i laiba tükeldamine ja kanalisatsiooni viskamine.

5.3. Prokurör ei nõustu V. Savka õigeksmõistmisega KrK § 101 p-de 3 ja 5 järgi. Kassaatori väitel on tõendatud, et pärast I. S.-i kadumist poleks tema poeg ja ema aktsepteerinud ühtegi versiooni tema kadumise kohta. Seetõttu pidi V. Savka nad tapma, pannes seega toime tapmise teise kuriteo varjamise eesmärgil. Samuti on ringkonnakohus lugenud tõendatuks, et J. Š. ja D. M. tapeti ühel ajal ja ühes kohas, mis tingib V. Savka käitumise kvalifitseerimise ka KrK § 101 p 5 alt 1 järgi, s.o tapmisena kahe isiku suhtes.

5.4. Kassaator nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks, kuid väidab, et kohus ei ole isegi kaalunud, kas kahtlused on kõrvaldatavad ja selleks oleks kohus pidanud tõendeid hindama kogumis.

6. Kannatanu I. V. palub samuti tühistada ringkonnakohtu otsuse V. Savka õigeksmõistmise osas ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. Kannatanu argumendid kattuvad prokuröri kassatsioonprotestis toodud seisukohtadega.

7. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kassatsiooni korras ka V. Savka, kes palub ennast täielikult õigeks mõista.

7.1. Kassaator väidab, et millegagi pole tõendatud, kas ja kuidas just tema tappis J. Š. ja D. M.-i ning kogu süüdimõistmine rajaneb ainult oletustel. Samuti väidab V. Savka jätkuvalt, et Rapla maakonnas asuvasse maamajja vedas ta ehitusmaterjali, mitte tükeldatud inimkehi. K. tänava korterist leiti verejäljed alles pärast seda, kui sinna pääsesid ka teised isikud. Lisaks sellele on kohtud motiveerimatult lugenud tõesteks tunnistajate ütlused, tema ütlused on aga jäetud arvesse võtmata.

8. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti ja kannatanu kassatsioonkaebust. Prokurör leidis, et V. Savka kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kaitsja toetas V. Savka kassatsioonkaebust ja luges põhjendamatuks nii prokuröri kassatsioonprotesti kui ka kannatanu kassatsioonkaebuse. Täiendavalt taotles kaitsja, et Riigikohus väljuks V. Savka esitatud kassatsioonkaebuse piiridest ja tunnistaks, et kriminaalasja kohtueelsel uurimisel on aset leidnud sedavõrd palju kriminaalmenetluse õiguse olulisi rikkumisi, et kohtueelset uurimist ei saa tervikuna lugeda igakülgseks, täielikuks ega objektiivseks ning et selliste rikkumistega saadud tõenditele tuginevat kohtuotsust ei saa lugeda seaduslikuks.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht

I.

9. Esmalt meenutab kriminaalkolleegium varem korduvalt väljendatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad samu tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul õigeks (või vastupidi), peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mille tõttu kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-81-97 – RT III 1997, 26, 269; nr 3-1-1-38-99 – RT III 1999, 14, 138; nr 3-1-1-17-03 – RT III 2003, 17, 159).

10. Käsitletavas kriminaalasjas jõudis linnakohus tõendeid hinnates järeldusele, et V. Savka on süüdi I. S.-i, J. Š. ja D. M.-i tahtlikus tapmises raskendavatel asjaoludel ning tapetute surnukehade teotamises. Ringkonnakohus jõudis samu tõendeid uurides aga järeldusele, et V. Savka tuleb tõendite puudumise tõttu õigeks mõista I. S.-i tapmises, samuti tapmise eest teise kuriteo varjamiseks ja kahe isiku suhtes.

Seetõttu peab Riigikohtu kriminaalkolleegium hindama, kas ringkonnakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta jõudis samu tõendeid hinnates teistsugustele järeldustele ja kas ringkonnakohtu otsuses on põhistatult näidatud, milliseid vigu tegi esimese astme kohus.

11. Mõistes V. Savka õigeks I. S.-i tahtlikus tapmises, märkis ringkonnakohus peamise argumendina, et kuna I. S.-i laipa pole leitud ja tema surma põhjust pole KrMK § 58 lg 2 p 1 kohaselt selgitatud, siis on välistatud isiku süüditunnistamine surma põhjust selgitava ekspertiisiaktita.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu sellise järeldusega järgmistel põhjustel.

12.1. Tallinna Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses on õigesti märgitud, et tapmise puhul on tegemist tagajärjedeliktiga, mille kuriteokoosseisu tuvastamine eeldab ka surma saabumise (surma fakti) tõendamist. Samuti on õige, et kooskõlas KrMK § 58 lg 2 p-s 1 sätestatuga on ekspertiisi määramine kohustuslik surma põhjuse tuvastamiseks. Kuid ringkonnakohus on ekslikult järeldanud, et kuna isiku laiba puudumine tähendab ka võimatust eksperdi arvamusele tuginevalt tuvastada surma põhjust, siis on võimatu lugeda tuvastatuks ka selle isiku surma fakti. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et tapmise asjaolude selgitamisel tuleb eristada kahte faktilist asjaolu: surma fakti ja surma põhjust.

KrMK § 58 lg 2 p-s 1 sätestatakse tõepoolest, et ekspertiis on kohustuslik surma põhjuse tuvastamiseks. Sotsiaalministri 7. aprilli 2000. a määrusega nr 29 (RTL 2000, 46, 678) kehtestatud «Surma põhjuse tuvastamise kohtuarstliku ekspertiisi eeskirja» §-s 2 esitatakse nende juhtude täpsustatud loetelu, millal tuleb surma põhjuse tuvastamiseks määrata ekspertiis. Kuid siinjuures ei tohi jätta tähelepanuta asjaolu, et kõigil neil juhtudel on eksperdil surma põhjuse tuvastamiseks võimalik uurida laipa või laiba osasid. Ekspertiisi määramise kohustuslikkus olukorras, mil eksperdil on võimalik uurida laipa või selle osasid, tuleneb muuhulgas ka vajadusest kummutada võimalikud tõusetuvad kahtlused, et tegemist võis olla vägivallatu surmaga.

Surmafakti tuvastamiseks ei nähta kriminaalmenetluse koodeksis ette mingeid erinorme ja seetõttu tuleb siin lähtuda tõendamise üldreeglitest, sealhulgas ka KrMK §-s 50 sätestatust. Just selliselt toimides ongi linnakohus tõendite kogumile tuginedes lugenud tuvastatuks, et V. Savka tappis I. S.-i ja hävitas tema laiba. Linnakohtu otsusega on kummutatud ka versioon I. S.-i võimalikust loomulikust surmast.

12.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks osutada ka järgmisele vastuolule ringkonnakohtu otsuses. Nimelt ei ole eksperdi arvamusega tegelikult tuvastatud ka J. Š. ja D. M.-i surma põhjust, kummatigi aga on ringkonnakohus lugenud nende kahe isiku tapmise tuvastatuks. Selles mõttes sisaldub ringkonnakohtu otsuses mööndus, et surma fakti on võimalik käsitleda lahus surma põhjusest.

12.3. Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et juhtudel, mil laiba või laiba osade asukoht pole teada ja on ammendatud abinõud selle leidmiseks või kui tõsikindlalt on tuvastatud, et laip on hävitatud, on võimalik isiku süüdimõistmine tahtliku tapmise eest ilma laiba kohtuarstlikku ekspertiisi tegemata.

Ringkonnakohtu järeldus, et kohtualuse süüditunnistamine inimese tahtlikus tapmises, kelle surma põhjust ei ole KrMK § 58 lg 2 p 1 kohaselt selgitatud, on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 9 mõttes, oleks õige üksnes sellisel juhtumil, kui surnukeha oleks olemas, kuid surma põhjuse tuvastamiseks on jäetud ekspertiis määramata.

13. Kriminaalkolleegium märgib siinjuures, et eksitav on ka ringkonnakohtu arvamus, et seadusandja on KrMK §-s 58 määranud tõendi eelistatavuse. Selles sättes räägitakse tõendi kohustuslikkusest. KrMK § 50 alusel peab kohus hindama kõiki olemasolevaid tõendeid siseveendumuse kohaselt ja lähtuma sellest, et ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning et enne kontrollimist või hindamist ei saa ühtki tõendit eelistada teisele.

14. Edasi märgib ringkonnakohus, et selles kriminaalasjas puuduvad ka muud vastuvaidlematud tõendid, mis kinnitaksid kohtualuse süüd I. S.-i tapmises. Ringkonnakohus leiab, et linnakohus on süüditunnistamise rajanud oletustele. Ringkonnakohtu otsuses on öeldud: «Üksnes molekulaargeneetilise ekspertiisiakti nr 469 põhjal I. S.-ilt pärinevate verejälgede tuvastamine S. tänava korteris (III kd, lk 187 jj) ei saa olla tõendiks, millele rajada kohtualuse süüditunnistamine raskes isikuvastases kuriteos tapmises.» Ringkonnakohtu arvates on linnakohus jätnud kummutamata ka kohtualuse ütlused, et ta viskas kanalisatsiooni halvaks läinud loomaliha, ning on tõlgendanud ekspertiisiaktis nr 33/51 sisaldunud kõrvaldamata kahtlusi kohtualuse kahjuks (III kd, tl 289–290, p 5.2).

15. Siinkohal nõustub Riigikohus prokuröri kassatsioonprotestis ja kannatanu kassatsioonkaebuses väidetuga, et ringkonnakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja ebajärjekindlalt, mis on takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

16. Riigikohtu kriminaalkolleegium on apellatsioonikohtu pädevust selgitades märkinud, et ringkonnakohtul on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ning hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Ka ringkonnakohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-67-99 – RT III 1999, 23, 224 ja nr 3-1-1-17-03 – RT III 2003, 17, 159). Seega on ringkonnakohus kohustatud uurima kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

17. Ringkonnakohtu väide, et linnakohus on kohtualuse süüdimõistmise I. S.-i tahtlikus tapmises rajanud oletustele, ei tulene kriminaalasja materjalidest.

17.1. Esmalt on linnakohus põhjendanud, miks ta ei pea usaldusväärseteks kohtualuse V. Savka ütlusi ega arvesta nendega (III kd, tl 243). Ringkonnakohus pole seda järeldust kummutanud. Edasi on linnakohus suure põhjalikkusega analüüsinud kõiki tõendeid kogumis ja seostanud neid omavahel. Meelevaldne on ringkonnakohtu väide, et süüstavaks tõendiks on üksnes S. tänava korteris tuvastatud I. S.-i verejäljed. Linnakohus on tuginenud ka kannatanu I. V. ja tunnistajate I. V., N. K., N. P., T. F., I. P., J. M., J. J., S. Š., I. I., A.  O., A. B., P. S., R. J., I. L., M. S., S. S., V., V. B., I. T., I. T., L. F., I. M., R. K. ütlustele.

Ringkonnakohus on aga pidanud vajalikuks analüüsida üksnes tunnistaja A. B. ütlusi, kusjuures neidki osaliselt, ja jätnud hindamata ülejäänud tunnistajate ütlused.

17.2. On tõsi, et molekulaargeneetilise ja kohtubioloogilise komisjoniekspertiisi tulemusena ei saa kategooriliselt väita, et S. tänava kanalisatsioonist leitud inimkahtlase päritoluga koetükid kuulusid inimesele. Samas ei ole seda võimalust välistatud (I kd, tl 35 jj). Linnakohus on kogumis hinnanud ja seostanud S. tänava kanalisatsiooni ummistuse lihatükkidega alates 8. juulist 2000, I. S.-i kadumisega 7. juulist 2000, sellele vahetult järgnenud V. Savka väljakolimisega S. tänava korterist ning tunnistajate ütlustega. Kohus on arvesse võtnud ka seda, et kohtualune tükeldas D. M.-i ja J. Š. laibad, ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et V. Savka tappis I. S.-i ja hävitas laiba vähemalt osaliselt kanalisatsiooni viskamise teel (III kd, tl 246).

II.

18. Järgnevalt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium V. Savka õigeksmõistmist KrK § 101 p-de 3 ja 5 järgi.

18.1. Ringkonnakohus märgib, et «kohtualune pole end kordagi süüdi tunnistanud ja pole andnud süüdistusele vastavaid ütlusi». Linnakohtu otsusest ei nähtuvat, millistel tõenditel tugineb järeldus, et kohtualuse tegevus on subjektiivsete tunnuste poolest toime pandud teise kuriteo varjamise eesmärgil. Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid J. Š. ja D. M.-i tapmist teise kuriteo varjamise eesmärgil, ja linnakohtu järeldused selles osas ei vasta asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele.

18.2. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu tõdemusega, et tapmise kvalifitseerimisel KrK § 101 p 3 järgi tuleb tuvastada süüdlasel teise kuriteo varjamise eesmärk. Kui süüdlane aga ütlusi ei anna või kui tema ütlused pole kohtu arvates usaldusväärsed, peab kohus hindama teisi tõendeid kogumis ja tegema järelduse kuriteo eesmärgi kohta.

Linnakohus on V. Savka süüdimõistmisel KrK § 101 p 3 järgi lähtunud eelnevalt tuvastatud I. S.-i tapmisest V. Savka poolt ja tunnistajate ütlustest. Otsuses on öeldud: «Kuna, tulenevalt eelanalüüsitud tõenditest, pani kohtualune J. Š. ja D. M.-i tapmise toime pärast I. S.-i tapmist, omas antud isikute tapmine kahtlematult varjamise eesmärki, kuna tulenevalt kannatanu I. V.-i, I. V.-a, S. Š., J. J.-i ütlustest olid kõik kolm tapetut väga lähedased ning J. Š.-le, tulenevalt tunnistajate ütlustest, oli teada kohtualuse ja I. S.-i konfliktsus, mistõttu oleks J. Š. kohe kahtlustanud I. S.-i kadumisel kohtualust.» (III kd, tl 246–247).

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millele ta tugineb, väites, et linnakohtu järeldused selles osas ei vasta tuvastatud asjaoludele.

18.3. Riigikohus nõustub aga ringkonnakohtu seisukohaga, et linnakohtu otsuses puuduvad motiivid, mis tõendaksid, et kohtualune tappis J. Š. ja D. M.-i ühise tahtlusega ja ühel ajal.

III.

19. Järgmisena käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium V. Savka süüditunnistamist KrK § 1991 järgi.

19.1. Selle kuriteo objektiivset külge on linnakohus sisustanud J. Š., D. M.-i ja I. S.-i laiba teotamisena (III kd, tl 247). Tallinna Ringkonnakohus mõistis V. Savka küll õigeks I. S.-i tapmises ja süüdistuses KrK § 101, p-de 3 ja 5 järgi, kuid muus osas jättis linnakohtu otsuse muutmata (III kd tl 293). Eeltoodust tuleneb, et süüdistuse maht KrK § 1991 mõttes ei ole vähenenud ja V. Savka on jätkuvalt süüdi tunnistatud I. S.-i laiba teotamises ja teda on ka selle eest karistatud.

19.2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline käsitlus vastuolus V. Savkale esitatud süüdistuse loogikaga. Nii süüdistuskokkuvõtte kui ka linnakohtu otsuse aluseks on olnud arusaam, et V. Savka esmalt tappis I. S.-i ja seejärel hävitas tema surnukeha. Sisuliselt tähendas linnakohtu seisukoht, et pärast oma naise tapmist muutus surnukeha hävitamine (teotamine KrK § 1991 mõttes) V. Savka teoplaani oluliseks osaks ning ei ole vaadeldav sellest eraldi, st iseseisvalt. Süüdistus KrK § 101 erinevate punktide ja § 199 1 järgi moodustas seega terviku.

Jättes V. Savkale KrK § 1991 järgi inkrimineeritud käitumise muutmata, on ringkonnakohus aga motiveerimatult irdunud linnakohtu otsuse aluseks olnud terviklikkuse põhimõttest. Olles V. Savka tema naise tapmises õigeks mõistnud, pidanuks sellele järgnema ka V. Savka käitumise analüüs KrK § 199 1 mõttes. Kuna ringkonnakohus ei ole motiveerinud, mis tingis laiba teotamise süüdistuse eraldamise ja iseseisva süüksarvamise V. Savkale alguses inkrimineeritud terviklikust käitumisest, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka selles osas.

IV.

20. Andes hinnangu V. Savka kassatsioonkaebusele, märgib Riigikohus, et tegemist on jätkuvalt oma süüd eitavate väidetega, milles taotletakse uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tõendite ümberhindamist Riigikohtu poolt. Vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Tõendite hindamise kohta on Riigikohus oma seisukoha väljendanud käesoleva otsuse p-des 12–18.

Kohtuistungil juhtis V. Savka kaitsja vandeadvokaat A. Saar põhjendatult tähelepanu kriminaalasja kohtueelsel uurimisel aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele. Põhiline osa kaitsja etteheidetest kohtueelsele menetlusele seonduvad asitõendite vormistamisega, samuti ebatäpsustega uurimistoimingu protokollides. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei anna need siiski alust väljuda süüdimõistetu kassatsiooni piiridest ega mõista V. Savka õigeks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise motiivil.

Riigikohus juhib tähelepanu, et V. Savka süüditunnistamisel ei tuginenud linnakohus ainuüksi ega ka mitte määravas ulatuses uurimistoimingute protokollidele ja asitõenditele, vaid eeskätt mitmete tunnistajate ütluste hindamisele nende kogumis ning kohtualuse ütluste põhjendatud tunnistamisele vastuolulisteks ja seetõttu mitteveenvateks (I kd, tl-d 244–246).

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on V. Savka süüditunnistamisel Tallinna Linnakohtu 5. märtsi 2003. a otsusega järgitud Strasbourg’i Kohtu (edasiselt Kohus) poolt 12. juulil 1988. a kohtuasjas Schenk v Šveits tehtud lahendist tulenevat seisukohta, et EÕIK art 6 garanteerib õiguse ausale õigusemõistmisele, kuid ei sätesta tõendite lubatavuse tingimusi, sest see kuulub siseriikliku õiguse pädevusse. Seega ei pidanud Kohus võimalikuks ei põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad. Seejuures ei pidanud Kohus vajalikuks kummutada Šveitsi kohtute seisukohta, et menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendi lubatavust kaaludes on põhjendatud lähtuda avalikust huvist selgitada välja tõde mõrvaga seotud kuriteo asjas. Kohus pidas oluliseks, et isiku süüditunnistamisel ei tuginetaks üksnes ebaseaduslikult saadud tõendile, ning rõhutas, et tema pädevusse kuulub selle hindamine, kas kohtumenetlus kohtuasjas oli tervikuna aus ja kas süüdistatavale oli tagatud kaitseõigus.

21. Eeltoodust juhindudes ja AKKS § 63 p 2, § 64 p 1 ja § 65 lg 3 alusel tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2003. a otsuse V. Savka õigeksmõistmises I. S.-i tapmises ja süüdistuses KrK § 101 p 3 järgi. Otsus tühistatakse ka V. Savka süüditunnistamises KrK § 1991 järgi I. S.-i laiba teotamise osas.

Lea KIVI Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG