Teksti suurus:

E. P-le alalise elamisloa andmisest keeldumine

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:korraldus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:16.01.2004
Avaldamismärge:RTL 2004, 7, 103

E. P-le alalise elamisloa andmisest keeldumine

Vastu võetud 15.01.2004 nr 17

(õ) 29.04.2009 15.10

Korraldus kehtestatakse «Välismaalaste seaduse» (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254; 2001, 16, 68; RT III 2001, 7, 75; RT I 2001, 58, 352; 2002, 56, 351; 63, 387; 90, 521; 102, 599; 2003, 4, 20; 88, 594; 2004, 2, 2) § 142 lõike 2 ja «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (RT II 1995, 46, 203) artikli 2 punkti 1 alusel.

1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

E. P. (sünd 20.09.1927) taotlus alalise elamisloa saamiseks võeti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harjumaa osakonna Mäekalda büroos «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 3 alusel menetlusse 13. juulil 2001. a.

E. P. on rahvuselt eestlane ja Venemaa Föderatsiooni kodanik. E. P. elab Eestis alates 1946. aastast. Vabariigi Valitsuse 2. juuli 1998. a korraldusega nr 608-k anti E. P-le tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 12. juulini 1998. a, mida Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pikendas 13. juulini 2003. a. 2. juulil 2003. a pikendas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet E. P. tähtajalist elamisluba 13. juulini 2008. a.

Menetluse käigus tuvastati, et E. P. lõpetas 1966. aastal NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee F. E. Dzeržinski nimelise Kõrgema Punalipulise Kooli Moskvas. Aastatel 1944–1952 oli E. P. ajateenistuses endise Nõukogude Liidu relvajõududes. Aastatel 1952–1961 teenis E. P. ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi kaadriosakonna tõlgina ja ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee 2. osakonna tõlgi ja operatiivtöötajana. Aastatel 1961–1969 teenis E. P. ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee 1. osakonna operatiivtöötajana ja aastatel 1969–1983 ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee sekretariaadi ülema asetäitjana ja sekretariaadi ülemana. 4. detsembril 1979. a omistati E. P-le NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee käskkirjaga nr 729 alampolkovniku auaste. E. P. arvati välisriigi relvajõududest reservi 1983. aastal ja ta läks erru 1988. aastal.

E. P. on kantud 26. juulil 1994. a allakirjutatud «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (edaspidi kokkulepe) artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja (edaspidi kokkuleppejärgne nimekiri). E. P. on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja läks sealt erru 1988. aastal alampolkovniku auastmes.

Vabariigi Valitsuse 27. novembri 2001. a korraldusega nr 781-k keelduti E. P-le alalise elamisloa andmisest «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 alusel.

Tallinna Halduskohtu 15. mai 2002. a otsusega tühistati Vabariigi Valitsuse 27. novembri 2001. a korraldus nr 781-k ja kohustati Vabariigi Valitsust tegema Evald Perni suhtes uus otsus. Vabariigi Valitsus esitas apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus oma 16. detsembri 2002. a otsusega jättis rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus jäi muutmata.

Vabariigi Valitsuse 24. oktoobri 2000. a korraldusega nr 840-k moodustatud asjatundjate komisjoni (edaspidi komisjon) 26. märtsi 2003. a koosolekul otsustati teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda Evald Pernile alalise elamisloa andmisest «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 alusel.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet saatis E. P-le 4. aprillil 2003. a kirja nr 15.3-09/9198 palvega esitada oma arvamus ja vastuväited komisjoni poolt Vabariigi Valitsusele tehtava ettepaneku suhtes mitte anda talle alalist elamisluba.

E. P. vastus saabus Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse 5. aprillil 2003. a. Vastuses teatas E. P., et Riigikohtu 12. märtsi 2003. a otsusega jäeti jõusse Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused, milles kohustati Vabariigi Valitsust tema taotlus uuesti läbi vaatama ja tegema uut otsust. E. P. väidab, et ta on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja ja ei kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule, mis tuvastati kohtumenetluse käigus. Alalise elamisloa andmisest keeldumine rikuks põhiseaduse § 36 kolmandas lõigus ja §-des 26 ja 27 sätestatut. E. P. loodab, et valitsuskomisjon kaalub kõiki asjaolusid ja teeb õiglase otsuse.

15. aprillil 2003. a saabus Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse E. P. uus avaldus, milles taotleja teatab täiendavalt, et temale alalise elamisloa andmisest keeldumise otsus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu otsusega. Taotleja ei ole nõus otsusega, et elamisloa andmisest keeldumisel käsitletakse teda kui välisriigi kaadrisõjaväelast. Oma avalduses teatab taotleja, et on kokkuleppejärgses nimekirjas, mis on talle alalise elamisloa andmise aluseks.

Komisjoni 7. mai 2003. a koosolekul tutvuti E. P. esitatud kirjaliku arvamuse ja vastuväidetega nimetatud asjas ning, hinnates kõiki asjaolusid, otsustati mitte muuta komisjoni  26. märtsi 2003. a koosolekul vastuvõetud otsust ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda E. P-le alalise elamisloa andmisest «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 alusel.

1. oktoobril 2003. a esitas Siseministeerium asjatundjate komisjonile uuesti läbivaatamiseks Riigikantselei poolt Siseministeeriumile tagastatud Vabariigi Valitsuse korralduse «E. P-le alalise elamisloa andmisest keeldumine» eelnõu.

Komisjoni 5. novembri 2003. a koosolekul hinnati veel kord kõiki asjaolusid ning komisjon leidis, et ei näe võimalust muuta senist halduspraktikat, mille kohaselt välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud kaadrisõjaväelasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, samuti tema abikaasale ning alaealisele lapsele, alalist elamisluba ei anta. Tulenevalt eeltoodust otsustati mitte muuta komisjoni 26. märtsi 2003. a koosolekul vastuvõetud otsust ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda E. P-le alalise elamisloa andmisest «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 alusel.

2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED

«Välismaalaste seaduse» § 142 lõike 2 kohaselt otsustab Vabariigi Valitsus erandina elamisloa andmise, kui taotleja on kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirjas. E. P. on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, millest tulenevalt kuulub Vabariigi Valitsuse pädevusse otsustada talle alalise elamisloa andmine või selle andmisest keeldumine.

Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 alusel saavad kokkuleppe artikli 2 punktis 3 nimetatud sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kokkulepe ei sätesta antava elamisloa liiki, mis reguleeritakse Eesti Vabariigi seadusega. Kokkuleppes puudub nõue kokkuleppe subjektidele alalise elamisloa andmise kohta. Kokkuleppes reguleerimata küsimuste lahendamiseks tuleb kohaldada «Välismaalaste seadust».

«Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 3 kohaselt võib alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui «Välismaalaste seadus» ei sätesta teisiti.

«Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõige 5 võimaldab erandina anda ainult tähtajalise elamisloa või seda pikendada, kui isiku suhtes ei ole tuvastatud sama paragrahvi lõike 4 punktides 1–4, 9–13 ja 15 nimetatud asjaolu. E. P. oli aastatel 1952–1983 ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee teenistuses ning läks sealt 1988. aastal erru alampolkovniku auastmes.

«Välismaalaste seadus» ei täpsusta, millal ja millistes organites teenimist loetakse teenimiseks välisriigi luure- ja julgeolekuteenistuses. NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee tegelik kuuluvus NSVL relvajõudude koosseisu avaldub NSV Liidu aegsetes avalikes õigusaktides. NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee töötaja pidi läbima vajalikud kursused või kooli, mis oli ette nähtud kaadrisõjaväes teenistuses olevatele isikutele, mitte ajateenistuse läbinud isikutele. Operatiivtöötaja oli NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee töötaja, kes omas auastet, sõjaväelist eriväljaõpet ja eriettevalmistust. NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee F. E. Dzeržinski nimeline Kõrgem Punalipuline Kool oli NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee kõrgem õppeasutus, mille lõpetamine andis ametlikult juristidiplomi, kuid nimetatud koolis valmistati ette eranditult NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee ohvitsere-operatiivtöötajaid. E. P. lõpetas nimetatud kooli 1966. aastal, sai sõjaväelise eriettevalmistuse ja tal on vanemohvitseri auaste – alampolkovnik.

Seega vastab E. P. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktis 7 sätestatud tingimustele, mille esinemise korral Vabariigi Valitsus keeldub välismaalasele alalise elamisloa andmisest.

17. detsembril 2003. a võttis Riigikogu vastu «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse», mis jõustub 16. jaanuaril 2004. a. Nimetatud seadusega sätestati, et välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud erusõjaväelasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, samuti tema abikaasale ja alaealisele lapsele alalist elamisluba ei anta. «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» eelnõu seletuskirja kohaselt oli siiani kokkuleppe realiseerimise kord täpsustamata. Seadusemuudatuse eesmärk oli üheselt sätestada, et välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, antakse tähtajaline elamisluba üldises korras ning alalist elamisluba Eestis elamiseks ei anta.

Seega on «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» näol sisuliselt tegemist «Välismaalaste seaduse» täpsustusega ning senisest selgema, kuid samasisulise regulatsiooni sätestamisega. Seaduseelnõu seletuskirjast nähtub üheselt, et seadusandja tahe oli ka enne nimetatud seadusemuudatuse vastuvõtmist suunatud sellele, et välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta, vaid nad võivad elada Eestis tähtajalise elamisloa alusel.

E. P. esitas alalise elamisloa taotluse 13. juulil 2001. a. Õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt lähtub Vabariigi Valitsus «Välismaalaste seaduse» redaktsioonist, mis kehtis E. P. alalise elamisloa taotluse esitamise ajal.

Samas võtab Vabariigi Valitsus E. P. alalise elamisloa taotluse suhtes otsuse tegemisel arvesse ka 16. jaanuaril 2004. a jõustuvat «Välismaalaste seaduse» redaktsiooni, millega täpsustatakse senist regulatsiooni ja mille kohaselt jätkuvalt välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta.

Tulenevalt põhiseaduse §-st 36 on igal eestlasel õigus asuda elama Eestisse. E. P., olles rahvuselt eestlane, on Venemaa Föderatsiooni kodanik, mistõttu Eestis elamiseks peab tal olema seaduslik alus – elamisluba. E. P. vastab «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktis 7 nimetatule ning seetõttu saab talle anda või pikendada üksnes tähtajalist elamisluba. E. P. kui Venemaa Föderatsiooni kodaniku põhiõiguste hulka ei kuulu alalise elamisloa saamine. Alalise elamisloa andmisest keeldumine ei riku põhiseaduse §-s 36 sätestatut, kuna E. P-l on kehtiv tähtajaline elamisluba.

Põhiseaduse § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, seega tuleb välismaalasele elamisloa andmise või andmisest keeldumise otsustamisel arvestada tema perekonnaelu. E. P. abikaasa A. P. on Eesti Vabariigi kodanik ja E. P. on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning tal on tähtajaline elamisluba. Tulenevalt põhiseaduse §-st 27 on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. E. P-l on kehtiv tähtajaline elamisluba, mis võimaldab tal jätkuvalt elada koos perekonnaga Eestis, seega ei ole E. P. suhtes rikutud põhiseaduse §-des 26 ja 27 sätestatut.

3. OTSUS

Lähtudes eeltoodust ja «Välismaalaste seaduse» § 142 lõike 2 alusel ning kooskõlas sama seaduse § 12 lõike 4 punktiga 7 ja «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» artikli 2 punktiga 1 ning Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. a määruse nr 364 «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord» (RT I 2002, 98, 574; 2003, 37, 251) §-ga 77 keelduda E. P-le alalise elamisloa andmisest.

4. KORRALDUSE JÕUSTUMINE

Käesolev korraldus jõustub 16. jaanuaril 2004. a.

5. VAIDLUSTAMINE

«Välismaalaste seaduse» § 9 lõike 5 kohaselt võib käesoleva korralduse peale esitada kaebuse Tallinna Halduskohtule 10 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemise päevast arvates.

6. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE

Kodakondsus- ja Migratsiooniametil teha korraldus E. P-le teatavaks.

Peaminister Juhan PARTS

Riigisekretär Heiki LOOT



Õiend

Isikuandmed on asendatud initsiaalidega.

Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 11 lõige 3 ja § 17 lõige 3² ning kooskõlas «Isikuandmete kaitse seadusega» ja riigisekretäri 2.03.2009. a resolutsioon nr 17-1/09-01268.