HALDUSÕIGUSMajandustegevuse üldregulatsioon

KARISTUSÕIGUSVäärteod

Teksti suurus:

Tarbijakaitseseadus

Tarbijakaitseseadus - sisukord
Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:15.04.2004
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:31.05.2004
Avaldamismärge:RT I 2004, 13, 86

Välja kuulutanud
Vabariigi President
02.03.2004 otsus nr 539

Tarbijakaitseseadus

Vastu võetud 11.02.2004

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1.  Seaduse reguleerimisala

  (1) Käesolev seadus kehtestatakse tarbija õiguste tagamiseks.

  (2) Käesolev seadus reguleerib tarbijale kauba või teenuse pakkumist ja müümist või muul viisil turustamist kaupleja poolt, määrab kindlaks tarbija kui kauba või teenuse ostja ja kasutaja õigused, sätestab tarbijakaitse korralduse ja järelevalve ning vastutuse seaduse rikkumise eest.

  (3) Käesolevat seadust kohaldatakse ka siis, kui kaupleja vahendab tarbijale kauba üleandmist või teenuse osutamist.

  (4) Tarbijale kauba või teenuse pakkumisel või müümisel või muul viisil turustamisel kohaldatakse käesolevat seadust, võlaõigusseadust (RT I 2001, 81, 487; 2002, 60, 374; 2003, 78, 523), toote ohutuse seadust (RT I 1998, 40, 613; 1999, 82, 753; 2000, 86, 546; 2002, 47, 297; 61, 375; 63, 387; 2003, 20, 120; 26, 156; 32, õiend) ning teisi seadusi.

  (5) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354; 2002, 53, 336; 61, 375; 2003, 20, 117; 78, 527) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Tarbija ja kaupleja vaheliste vaidluste lahendamine ei ole haldusmenetlus haldusmenetluse seaduse tähenduses.

§ 2.  Mõisted

  Käesoleva seaduse tähenduses on:
  1) tarbija – füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega;
  2) kaupleja – isik, kes oma majandus- või kutsetegevuses pakub ja müüb või muul viisil turustab tarbijale kaupa või osutab teenust;
  3) kaup – vallasasi, mida kaupleja pakub, müüb või muul viisil turustab tarbijale;
  4) teenus – teenus, mida pakub või osutab kaupleja;
  5) tootja – toote ohutuse seaduses määratletud isik;
  6) universaalteenus – üldistes huvides osutatav ja riigi või teatud piirkonna valdava enamiku elanike kasutatav teenus, milleks on gaasi-, elektri-, soojusenergia-, vee- ja kanalisatsiooni-, jäätmekäitlus- ja sideteenus ning muu samalaadne teenus.

§ 3.  Tarbija põhiõigused

  Tarbijal on õigus:
  1) nõuda ja saada kaupa või teenust, mis vastab nõuetele, on ohutu tarbija elule, tervisele ja varale ning mille omamine ja kasutamine ei ole keelatud;
  2) saada pakutavate kaupade ja teenuste kohta vajalikku ja tõest teavet teadliku valiku tegemiseks ning õigeaegset teavet kauba või teenusega seotud riskide kohta;
  3) saada tarbijaõigus- ja tarbimisalast teavet;
  4) saada nõu ja abi, kui tema õigusi on rikutud;
  5) nõuda endale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist;
  6) taotleda oma huvide arvestamist ning olla oma ühingute ja liitude kaudu esindatud tarbijapoliitikat kujundavate otsuste tegemisel.

2. peatükk TARBIJA TEAVITAMINE 

§ 4.  Tarbija õigus saada teavet

  (1) Tarbijal on õigus saada pakutava kauba või teenuse kohta ohutuse, samuti tervise, vara ja majandushuvide kaitse seisukohalt vajalikku teavet.

  (2) Kaupleja ja tootja on kohustatud andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse kasutamist üksikasjalikku teavet kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste ning käesoleva seaduse § 10 kohase garantii kohta selle olemasolu korral, samuti hinna ja tasumise tingimuste ning lepingu täitmise ja sellest tulenevate õiguste, kohustuste ja vastutuse, sealhulgas kauba või teenuse suhtes pretensiooni esitamise võimaluste kohta, pidades silmas käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut.

  (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabele on tarbijal õigus saada pakutava kauba või teenuse kohta lisateavet.

  (4) Tarbijale antav teave peab olema tõene ja arusaadav ning esitatud tarbijale eesti keeles.

  (5) Tarbijale kauba või teenuse kohta edastatava teabega ei tohi kaubale või teenusele omistada omadusi, mis sellel puuduvad, või anda mõista, et kaubal või teenusel on erilised omadused, kui tegelikult on omadused samasugused nagu kõigil seda laadi kaupadel või teenustel.

  (6) Kauba või teenuse eest tasumisel peab kaupleja andma tarbijale kauba või teenuse ostmist tõendava dokumendi, millel on vähemalt:
  1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress;
  2) müügikuupäev;
  3) iga kauba või teenuse hind ja tasutud summa.

  (7) Kui tarbija tasutav summa on väiksem kui 300 krooni, antakse käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud dokument tarbija nõudmisel.

  (8) Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister võib vajaduse korral kehtestada teatud kauba või teenuse kohta tarbijale teabe andmise nõuded.

§ 5.  Kauba märgistuse üldnõuded

  (1) Tarbijale pakutaval või müüdaval kaubal või selle müügipakendil või kauba külge kinnitatud etiketil olev märgistus peab olema loetav, arusaadav ja üheselt mõistetav ning vastama kõigile selle kauba märgistuse kohta kehtestatud nõuetele.

  (2) Kui kauba märgistuse kohta ei ole õigusaktis nõudeid kehtestatud, esitatakse märgistuses vähemalt kauba nimetus, kui selle puudumine võib tarbijat eksitada.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kauba nimetuseks võib olla selle kauba määratlemiseks üldises praktikas kindlakskujunenud väljend, mida vajaduse korral täiendatakse viitega ettenähtud kasutamisele või valmistamisel kasutatud materjalidele, või kauba identifitseerimiseks vajalik muu nimetus. Kauba nimetust ei või asendada kaubamärgiga ega väljamõeldud nimega.

  (4) Kauba liiki, omadusi ja otstarvet arvestades peab peale käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu olema lisatud järgmine teave:
  1) kauba kogus või mõõtmed rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi asjakohastes mõõtühikutes;
  2) kauba koostis ja koostisosade kogused;
  3) juhised kauba pesemiseks, puhastamiseks ja hooldamiseks;
  4) juhised kauba kasutamiseks ja kauba säilitamise tingimused;
  5) hoiatused ja ettevaatusabinõud kauba kasutamise või hävitamisega seotud ohtude vältimiseks;
  6) kauba säilimisaeg või
  7) põhilised tehnilised andmed kauba kohta.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teabe võib esitada kauba märgistusel, kauba külge kinnitatud etiketil või kaubaga kaasas olevas kasutusjuhendis. Esitatud teave peab võimaldama kaupa sihipäraselt ja ohutult kasutada.

  (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 4 nõutav teave esitatakse kirjalikult ja eesti keeles. Lubatud on kasutada ka juhendavaid või hoiatavaid jooniseid, piktogramme, märke ja sümboleid tingimusel, et nende kaudu edastatud teave on tarbijale arusaadav.

  (7) Kauba märgistusel esitatud algupärane teave ei tohi olla kaetud täiendava teabe, pildi või kleebisega.

  (8) Käesolevas paragrahvis sätestatud üldnõudeid ei kohaldata kasutatud kaubale, välja arvatud juhul, kui tarbija ohutuse tagamiseks ning tema tervise ja vara kaitseks on vajalikud hoiatused ja ettevaatusabinõud seoses kauba kasutamise või hävitamisega.

§ 6.  Kasutusjuhend

  (1) Tehniliselt keerukale, ohtlikke aineid sisaldavale või kasutamisel erioskust nõudvale kaubale peab tootja lisama kasutusjuhendi.

  (2) Kasutusjuhend peab sisaldama tarbijale vajalikku teavet kauba õigeks, sihipäraseks ja säästlikuks kasutamiseks ning kauba õigeks kokkupanemiseks, paigaldamiseks, ühendamiseks, hooldamiseks või säilitamiseks ja vajaduse korral ka hävitamiseks. Kui kaup koosneb mitmest osast, lisatakse kasutusjuhendisse loetelu kauba juurde kuuluvatest osadest (komplekti koostisosad).

  (3) Võõrkeelne kasutusjuhend peab olema tõlgitud eesti keelde vähemalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ulatuses ja olema üheselt arusaadav.

§ 7.  Kauba hinna avaldamine

  (1) Kaupa pakkudes, sealhulgas vaateaknal, ja kaupa müües peab kaupleja tarbijale teatavaks tegema kauba müügihinna ja ühikuhinna, kui ühikuhinna kohta ei ole käesoleva paragrahvi lõike 10 alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud teisiti.

  (2) Müügihind on kaubaühiku või kaubakoguse eest tarbija tasutav lõpphind.

  (3) Ühikuhind on kauba ühe kilogrammi, ühe liitri, ühe meetri, ühe ruutmeetri või ühe kuupmeetri lõpphind. Ühikuhinnaks võib olla ka tükihind, kui kaupa ei mõõdeta eelnimetatud ühikutes.

  (4) Kauba müügihind ja ühikuhind Eesti kroonides avaldatakse kirjalikult selgel ja loetaval viisil ning need hinnad peavad olema tarbijale üheselt mõistetavad ja kergesti märgatavad.

  (5) Müügihind ja ühikuhind märgitakse kaubale või selle müügipakendile või pannakse välja kauba vahetusse lähedusse. Kaubale märgitud hinda peab olema võimalik eemaldada kaupa kahjustamata.

  (6) Ühikuhinda ei pea avaldama:
  1) kaubal, mille ühikuhind on samane müügihinnaga;
  2) kaubal, mida pakutakse teenust osutades;
  3) antiik- ja kunstiteostel;
  4) kaubal, mida pakutakse enampakkumisel.

  (7) Pakendamata kauba puhul, mida müüakse koguse, mahu või mõõdu järgi vastavalt tarbija soovile, avaldatakse ühikuhind enne mõõtmist. Müügihind avaldatakse pärast mõõtmist.

  (8) Tagastuspakendisse pakendatud kauba puhul avaldatakse lisaks kauba müügi- ja ühikuhinnale ka tagastuspakendi tagatisraha suurus.

  (9) Kui tarbijale suunatud reklaamis on avaldatud teave kauba müügihinna kohta, peab seal olema avaldatud ka kauba ühikuhind, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

  (10) Majandus- ja kommunikatsiooniminister võib vajaduse korral kehtestada täpsemad nõuded kauba ja teenuse hinna avaldamise kohta.

§ 8.  Teenuse hinna ja tariifide avaldamine

  (1) Tarbijale teenust pakkudes või vahetult enne teenuse osutamist teavitab kaupleja tarbijat teenuse hinnast ja sellele lisatavatest tasudest või teenuse tariifidest.

  (2) Teenuse pakkumisel pannakse pakutavate teenuste hinnakiri või teenuse hinna arvutamise aluseid kirjeldav muu dokument välja tarbijale nähtavale kohale. Kui teenust pakutakse või osutatakse väljaspool äriruume, esitatakse tarbijale teenuste hinnakiri või hinna arvutamise aluseid kirjeldav muu dokument.

  (3) Kui pakutavate teenuste suure arvu tõttu või muul sellisel põhjusel ei ole otstarbekas hinnakirjas esitada kõiki hindu või nende arvutamise aluseid, võib piirduda üldisemate hindadega või nende arvutamise alustega. Sellisel juhul peab tarbijale olema kättesaadav ka hindade või nende arvutamise aluste täielik loetelu, millest teavitatakse hinnakirjas.

  (4) Hinnakiri või hinna arvutamise aluseid kirjeldav muu dokument peab olema kinnitatud ettevõtja pädeva isiku allkirjaga ning märgitud peab olema selle kinnitamise kuupäev.

3. peatükk KAUBA VÕI TEENUSE PAKKUMINE JA MÜÜMINE TARBIJALE 

1. jagu Kauba või teenuse ohutus ja kvaliteet 

§ 9.  Üldine nõue

  (1) Kaup ja teenus peavad vastama kehtestatud nõuetele, olema sihipärasel kasutamisel ohutud tarbija elule, tervisele ja varale ning selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatult eeldab. Tarbijale müüdav kaup või osutatav teenus peab vastama lepingutingimustele võlaõigusseaduses sätestatu kohaselt.

  (2) Nõuded kauba ja teenuse ohutusele, tootja ja kaupleja sellealased kohustused ning vastutus on sätestatud toote ohutuse seaduses ja teistes õigusaktides.

  (3) Sihipärasel kasutamisel tarbija elule, tervisele või varale ohtlikuks osutunud kaubast või teenusest teabe saamisel edastab kaupleja selle viivitamata pädevale järelevalveasutusele.

§ 10.  Kauba või teenuse garantii

  Kauba või teenuse pakkumisel on keelatud kasutada mis tahes vormis või sõnaühendis sõna «garantii» või muud samatähenduslikku sõna, kui selle tähendus ei vasta võlaõigusseaduse §-des 230–231 müügigarantii kohta ja §-s 650 töövõtugarantii kohta sätestatule.

§ 11.  Puudusega kaup

  (1) Kaup on puudusega, kui see ei vasta õigusaktides kehtestatud nõuetele või muudele tehnilistele tingimustele. Kaup on puudusega ka juhul, kui kaubale märgitud minimaalne säilimistähtaeg, sealhulgas tähtaeg «parim enne», on möödunud.

  (2) Puudusega kaupa on lubatud tarbijale pakkuda ja müüa ainult juhul, kui selline kaup on ohutu elule, tervisele ja varale ning tarbijat on teavitatud kauba puudusest.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut kohaldatakse ka kasutatud kaubale.

  (4) Puudusega või kasutatud kaup eraldatakse uuest ja nõuetekohasest kaubast ning sellise kauba müügikohas pannakse välja asjakohane teave. Kauba hinna alandamise kohta esitatud teavet ei loeta teabeks kauba puuduse kohta.

2. jagu Tarbijale kohaldatavad turundusvõtted ja müügimeetodid 

§ 12.  Turundusvõtted

  (1) Kauba või teenuse pakkumine ja müük tarbijale peab toimuma häid kaubandustavasid arvestades ning tarbija suhtes ausalt. Kauba või teenuse pakkumist tuleb kavandada ja teostada sellisel viisil, et tarbijale oleks selge selle äriline eesmärk.

  (2) Kauplejal on keelatud ühe kauba müügiks pakkumisel seada tingimuseks teise kauba ostmist, välja arvatud juhul, kui tegemist on kaupadega, mille tootja on pakendanud ühtsesse müügipakendisse.

  (3) Kauplejal on keelatud ebaseaduslikult piirata või soodustada kaupade müüki või teenuste osutamist või mõjutada tarbijat eksitava reklaamiga. Tarbijale suunatud reklaam peab vastama reklaamiseaduses (RT I 1997, 52, 835; 1999, 27, 388; 30, 415; 2001, 23, 127; 50, 284; 2002, 53, 336; 61, 375; 63, 387) sätestatule.

  (4) Kaupleja võib teavitada kauba või teenuse pakkumisest alandatud hinnaga ainult juhul, kui kauba või teenuse hinda on tegelikult alandatud, kusjuures tarbijale tuleb teatavaks teha nii eelmine kui ka uus hind, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 13.  Koduukseleping

  (1) Võlaõigusseaduse §-des 46–51 sätestatud koduukselepingu sõlmimisel peab kaupleja andma tarbijale majandus- ja kommunikatsiooniministri kinnitatud vormi kohase teatise.

  (2) Kauba müümisel antakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teatis tarbijale hiljemalt siis, kui tarbija võtab vastu kauba või esimese osa kaubast. Muul juhul antakse teatis tarbijale hiljemalt siis, kui tarbija teeb pakkumuse või võtab vastu kaupleja pakkumuse.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teatist ei pea andma juhul, kui kaupa või teenust pakutakse:
  1) väljaspool kaupleja äriruume paigas, kus tavaliselt kaupa või teenust pakutakse ja müüakse, või
  2) paigas, kuhu meedia vahendusel või muul viisil on avalikult kutsutud tarbijaid ostma kaupa või teenust, või
  3) paigas, kuhu kaupleja on kohale tulnud tarbija selgesõnalisel nõudmisel, et pakkuda tarbija soovitud kaupa või teenust.

§ 14.  Sidevahendi abil sõlmitud leping

  Kauba või teenuse pakkumine ja müük tarbijale kaupleja korraldatud sellise turustussüsteemi kaudu, kus leping sõlmitakse ja sellele eelnev pakkumine tehakse vaid sidevahendi abil ilma osapoolte üheaegse füüsilise kohalolekuta, peab toimuma võlaõigusseaduse §-des 52–621 sätestatu kohaselt.

4. peatükk TARBIJAKAITSE KORRALDUS 

1. jagu Valitsusvälised tarbijaühendused 

§ 15.  Tarbijaühendused

  (1) Tarbijaühendus on isikute vabatahtlik ühendus, mille tegevuse eesmärk on kaitsta ning edendada tarbijate huve ja õigusi ning mis on asutatud ja registreeritud vastavalt mittetulundusühingute seadusele (RT I 1996, 42, 811; 1998, 96, 1515; 1999, 10, 155; 23, 355; 67, 658; 2000, 55, 365; 88, 576; 2001, 56, 336; 93, 565; 2002, 53, 336; 2003, 88, 591).

  (2) Tarbijaühendusel on õigus:
  1) osaleda tarbijakaitsepoliitika kujundamisel ning elluviimisel;
  2) korraldada tarbijakaitsealast teavitamist, nõustamist ja õpet;
  3) nõustada ja abistada tarbijat;
  4) esindada tarbijat lihtkirjaliku volikirja alusel kohtus ja muus riigiasutuses ning suhetes kaupleja või tootjaga;
  5) esindada tarbijat lihtkirjaliku volikirja alusel kohtuvälise vaidluse lahendamisel;
  6) korraldada tarbijakaitsealaseid uuringuid;
  7) teha koostööd tarbijakaitse järelevalveasutustega.

  (3) Tarbijate kollektiivseid huve esindav on käesoleva seaduse tähenduses tarbijaühendus, mille liikmeteks on vähemalt 50 isikut, või ühenduste liit, mille liikmesühendustesse kuulub kokku vähemalt 50 isikut ja mis:
  1) esindab tarbijate huve kohalikul või riigi tasandil;
  2) on sõltumatu ettevõtjatest ja erakondadest.

  (4) Tarbijate kollektiivseid huve esindaval tarbijaühendusel või ühenduste liidul on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatule õigus:
  1) nõuda võlaõigusseaduses sätestatud juhtudel kohtu kaudu tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks tarbijaid ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise või muude rikkumiste lõpetamist ja rikkumisest hoidumist;
  2) osaleda universaalteenuse osutaja ja tarbija vaheliste lepingute tüüptingimuste üle peetavatel läbirääkimistel, sealhulgas hinnakujunduse küsimustes.

  (5) Tarbijate kollektiivseid huve esindava tarbijaühenduse või ühenduste liidu tarbijakaitsetegevust võib toetada riigieelarvest majandus- ja kommunikatsiooniministri kehtestatud korra kohaselt.

2. jagu Tarbijakaitse kohaliku omavalitsuse tasandil 

§ 16.  Kohaliku omavalitsuse tarbijakaitsetegevus

  (1) Kohalik omavalitsus korraldab oma haldusterritooriumil tarbijate tarbijakaitsealast nõustamist. Kohalik omavalitsus on kohustatud nõustama ja abistama tarbijaid küsimustes, mis on seotud teenustega, mida kohalik omavalitsus seaduse alusel korraldab.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesande täitmiseks võib kohaliku omavalitsuse üksus moodustada tarbijakaitseüksuse või volitada ametiisiku tegelema tarbijakaitsega või sõlmida vastavalt halduskoostöö seadusele (RT I 2003, 20, 117; 82, 552) asjakohase halduslepingu käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 nimetatud tarbijaühendusega.

3. jagu Riiklik tarbijakaitse 

§ 17.  Tarbijakaitseamet

  (1) Tarbijakaitseamet on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus.

  (2) Tarbijakaitseameti peamine ülesanne on kaitsta tarbijate õigusi ja huve, juhindudes käesolevast seadusest ja teistest õigusaktidest. Tarbijakaitseameti pädevuses on:
  1) teostada järelevalvet käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning teistes seadustes tarbija õiguste kaitseks sätestatud nõuete täitmise üle;
  2) teha ettepanekuid tarbijakaitsealaste õigusaktide muutmiseks või kehtestamiseks;
  3) lahendada või edastada asjaomastele institutsioonidele lahendamiseks ametile tarbija õiguste rikkumise kohta esitatud avaldusi ja kaebusi;
  4) teavitada üldsust kaupleja või tootja tegevusest, mis rikub tarbija õigusi või kahjustab tarbija õigustatud huve;
  5) nõustada tarbijaid, tarbijaühendusi ja kauplejaid ning aidata kaasa nende tarbijakaitsealaste teadmiste täiendamisele;
  6) pidada läbirääkimisi ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonidega, sealhulgas turguvalitsevate universaalteenuse pakkujatega teenuse kvaliteedi ja tarbijale mõistliku hinna küsimustes;
  7) sõlmida koostöökokkuleppeid teiste järelevalveasutustega ning kohaliku omavalitsuse üksustega;
  8) nõuda maa- või linnakohtu kaudu tarbijate kollektiivseid huve ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise keelamist ning tarbija õigusi rikkuva muu tegevuse lõpetamist.

§ 18.  Ärisaladuse hoidmine

  Tarbijakaitsealase pädevusega ametiisik ning tarbijaühenduste ja ühenduste liitude esindajad on kohustatud hoidma ärisaladust, mis on neile teatavaks saanud seoses tarbijakaitseülesannete täitmisega. Ärisaladusena ei käsitata teavet, mis on seotud kaupleja õigusrikkumisega või mille edastamine on ette nähtud seaduses.

5. peatükk TARBIJA KAEBUSTE LAHENDAMINE 

1. jagu Tarbija kaebuse lahendamise üldine kord 

§ 19.  Kaebuse esitamine kauplejale

  (1) Tarbija võib lepingu rikkumisest tuleneva kaebuse esitada kauplejale mis tahes vormis. Tarbija võib esitada kaebuse ise või esindaja kaudu.

  (2) Tarbija ja kaupleja vaheline vaidlus lahendatakse võimaluse korral tarbija ja kaupleja kokkuleppel.

  (3) Kui vaidluse lahendamine suuliselt esitatud kaebuse alusel ei ole võimalik, esitab tarbija selle kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, märkides selles:
  1) oma nime ja kontaktandmed;
  2) kaebuse esitamise kuupäeva;
  3) kauba või teenuse puuduse;
  4) kauplejale esitatava nõude.

  (4) Kirjalikus kaebuses viidatakse tehingu sooritamist või müügi- või töövõtugarantiid tõendavale dokumendile või lisatakse kaebusele asjakohane dokument või selle koopia.

  (5) Kui tarbija kaebus on esitatud kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, peab kaupleja samas vormis kinnitama kaebuse vastuvõtmist.

  (6) Kaupleja on kohustatud tarbija kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud kaebuse läbi vaatama selle saamisest alates 15 päeva jooksul ning teavitama tarbijat kaebuse võimalikust lahendusest. Kui selle aja jooksul ei ole võimalik kaebust lahendada, on kaupleja kohustatud viivitust põhjendama ning tarbijat sellest kirjalikult teavitama, määrates uue mõistliku tähtaja.

  (7) Kui kaupleja leiab, et tarbija nõue on alusetu või põhjendamatu ning tarbijaga kokkulepet ei saavutata või saavutatakse see osaliselt, väljastatakse tarbijale sellekohane kirjalik teade käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud tähtaja jooksul. Kaupleja on kohustatud tarbija nõude rahuldamata jätmist või osalist rahuldamist põhjendama.

  (8) Kui kaupleja käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud tähtaja jooksul ei ole täitnud oma lubadust kaebus lahendada, loetakse, et kaupleja on keeldunud kaebuse lahendamisest.

§ 20.  Klienditeenindus

  Tarbija kaebuste lahendamiseks ning tarbijale teabe andmiseks peab universaalteenuse osutaja tagama asjakohase ja tasuta klienditeeninduse olemasolu.

§ 21.  Tarbija õigus nõuda kaitset

  Kui kaupleja on keeldunud tarbija kaebust lahendamast või tarbija ei ole nõus kaupleja pakutud lahendusega ja leiab, et on rikutud tema õigusi või kahjustatud tema huve, võib tarbija esitada kaebuse sellekohaseid vaidlusi lahendavale isikule või institutsioonile, tarbijakaebuste komisjonile Tarbijakaitseameti kaudu või kohtule. Tarbija võib esitada kaebuse ise või esindaja kaudu.

2. jagu Tarbijakaebuste komisjoni pädevus, moodustamine ja töökord 

§ 22.  Tarbijakaebuste komisjoni pädevus

  (1) Tarbijakaebuste komisjon (edaspidi komisjon) on tarbija ja kaupleja vahelisi vaidlusi lahendav sõltumatu institutsioon.

  (2) Komisjoni pädevuses on lahendada tarbija ja kaupleja vahel sõlmitud lepingust tulenevaid vaidlusi, mida pooled ei ole suutnud lahendada kokkuleppe teel ja kui vaidlusaluse kauba või teenuse väärtus on 300 või enam krooni.

  (3) Komisjon ei lahenda vaidlust, kui kahjunõue tuleneb surmajuhtumist, kehavigastusest või tervisekahjustusest. Need vaidlused lahendatakse kohtus.

  (4) Komisjon ei lahenda vaidlusi, mis on seotud tervishoiuteenuse ja õigusabiteenuse osutamisega, kinnisasja ja ehitise võõrandamisega, samuti vaidlusi, mille lahendamise kord on ette nähtud teistes seadustes. Need vaidlused lahendatakse pädevas institutsioonis või kohtus.

  (5) Komisjon ei tegele kaebusega, kui vaidluse lahendamine väljub komisjoni pädevusest käesoleva paragrahvi lõikest 2, 3 või 4 tulenevatel asjaoludel.

§ 23.  Komisjoni staatus ja liikmed

  (1) Komisjon tegutseb Tarbijakaitseameti juures Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas ning teeb otsuseid sõltumatult, lähtudes seadusest ning muudest õigusaktidest.

  (2) Komisjoni kuuluvad komisjoni esimees ja liikmetena ettevõtlusorganisatsioonide, erialaliitude, Tarbijakaitseameti ning käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud tarbijaühenduste või ühenduste liidu esitatud esindajad.

  (3) Komisjoni esimeheks võib olla isik, kellel on akadeemiline õigusalane kõrgharidus ja kes tunneb tarbijaõigust. Komisjoni esimeeste nimekirja kinnitab majandus- ja kommunikatsiooniminister kooskõlastatult justiitsministriga.

  (4) Ettevõtlusorganisatsioonid, erialaliidud ja käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud tarbijaühendused või ühenduste liit esitavad Tarbijakaitseametile kirjalikult ettepanekud oma esindajate kandmiseks komisjoni liikmete nimekirja. Tarbijakaitseameti esindajad komisjoni liikmete nimekirja nimetab ameti peadirektor oma käskkirjaga. Komisjoni liige arvatakse nimekirjast välja liikme esitanud organisatsiooni või liikme enda kirjalikul taotlusel.

§ 24.  Komisjoni koosseis

  (1) Iga vaidluse läbivaatamiseks kinnitab Tarbijakaitseameti peadirektor või tema volitatud ametiisik vähemalt kolmeliikmelise komisjoni koosseisu, milles üks liige on esimees. Komisjoni koosseisus on võrdne arv ettevõtjate ja tarbijate esindajaid.

  (2) Komisjoni koosseisu kinnitamise korra ja töökorra kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister.

§ 25.  Komisjoni töötingimused ja tööga seotud kulud

  (1) Kaebuse läbivaatamine komisjonis on pooltele tasuta.

  (2) Tarbijakaitseamet tagab komisjoni asjaajamise, istungi ruumi, istungi protokollimise ja otsuste avaldamise.

  (3) Komisjoni esimehe töötasustamise määrad kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister.

  (4) Komisjoni tegevusega seotud kulud kaetakse riigieelarvest Tarbijakaitseametile selleks eraldatud raha arvel.

3. jagu Kaebuse lahendamine komisjonis 

§ 26.  Kaebuse esitamine

  (1) Tarbija või tema esindaja esitab Tarbijakaitseameti kaudu komisjonile kirjaliku kaebuse, kui kaupleja on keeldunud tarbija kaebust lahendamast või tarbija ei ole nõus kaupleja pakutud lahendiga.

  (2) Kui tarbija nimel esitab kaebuse tarbija esindaja, tuleb lisada ka tarbija esindaja lihtkirjalik volikiri.

  (3) Kaebuses märgitakse:
  1) tarbija nimi, elukoht ja muud kontaktandmed;
  2) kaupleja ärinimi või nimi ja tegevuskoha aadress;
  3) kaebuse sisu ning kaebuse esitaja selgelt väljendatud nõue ja asjaolud, millega ta oma nõuet põhjendab.

  (4) Kaebusele lisatakse dokumentaalsed tõendid, sealhulgas ostu sooritamist tõendava dokumendi koopia ning võimaluse korral kauplejale esitatud kaebuse ja saadud vastuse koopiad.

  (5) Tarbijakaitseamet registreerib saabunud kaebused.

§ 27.  Kaebuse komisjonile edastamisest keeldumine

  (1) Kaebust ei edastata komisjonile, kui:
  1) vaidluse lahendamine ei kuulu komisjoni pädevusse või
  2) samade poolte sama vaidlus samal alusel on kohtu menetluses või
  3) samas asjas on jõustunud kohtuotsus.

  (2) Kaebuse komisjonile edastamisest keeldumine ning keeldumise põhjus tehakse tarbijale kirjalikult teatavaks kaebuse saamise päevast alates kolme tööpäeva jooksul.

  (3) Kui kaebus ei vasta käesoleva seaduse § 26 lõigetes 3 ja 4 sätestatud nõuetele, määrab Tarbijakaitseamet tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Kui kaebuse esitaja jätab määratud tähtaja jooksul puuduse kõrvaldamata, ei edastata kaebust komisjonile ning keeldumine tehakse tarbijale kirjalikult teatavaks.

§ 28.  Kaebuse läbivaatamise ettevalmistamine

  (1) Tarbijakaitseamet selgitab välja kaebuse lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning tal on õigus ühendust võtta kaebuse esitanud tarbija ja kaebuses nimetatud kauplejaga, et saavutada pooltevahelist kokkulepet.

  (2) Tarbija esitatud kaebuse koopia saadetakse kaebuse saamise päevast alates kolme tööpäeva jooksul asjaomasele kauplejale, kes peab andma kirjaliku vastuse kümne tööpäeva jooksul, alates koopia saamisest.

  (3) Kaupleja kirjaliku vastuse koopia saadetakse tarbijale vastuse saamise päevast alates kolme tööpäeva jooksul.

  (4) Kui kaupleja pakub oma kirjalikus vastuses tarbijale vastuvõetava lahenduse, loetakse kaebus lahendatuks.

  (5) Kui kaupleja vastuses pakutud lahendus tarbijat ei rahulda, teavitab tarbija sellest Tarbijakaitseametit ning tarbija kaebus koos kaupleja kirjaliku selgitusega ja tarbija seisukohaga edastatakse komisjonile. Vajaduse korral edastatakse komisjonile ka pädeva järelevalveasutuse seisukoht kaebuse lahendamisel tähtsust omavates küsimustes. Tarbija kaebus koos selle juurde kuuluvate materjalidega edastatakse komisjonile kaebuse saamise päevast alates 30 tööpäeva jooksul.

  (6) Kui kaupleja kirjalikku selgitust ei ole esitanud, võetakse asja arutamisel aluseks tarbija kaebus.

§ 29.  Kaebuse menetlemise lõpetamine

  (1) Komisjonil on õigus kaebuse menetlemine lõpetada, kui selle läbivaatamisel selgub, et kaebuse lahendamine ei kuulu komisjoni pädevusse, või kui kaebuse lahendamine esitatud tõendite alusel ei ole võimalik, kuna nõuab põhjalikku uurimist ja tunnistajate ärakuulamist.

  (2) Kaebuse menetlemise lõpetamise otsustab komisjoni esimees. Menetlemise lõpetamisest ja lõpetamise põhjustest teavitatakse tarbijat kirjalikult viivitamata.

§ 30.  Kaebuse läbivaatamise tähtaeg

  (1) Komisjonile esitatud kaebus tuleb komisjoni istungil läbi vaadata selle komisjonile edastamisele järgnevast päevast alates ühe kuu jooksul.

  (2) Komisjoni esimees määrab komisjoni istungi toimumise aja ja koha ning korraldab kutsete saatmise vaidlevatele pooltele.

  (3) Poole põhjendatud taotlusel või muudel olulistel põhjustel võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaeg olla pikem.

§ 31.  Komisjoni istung

  (1) Komisjon arutab kaebust istungil vaidlevate poolte või nende esindajate osavõtul.

  (2) Vaidlevate poolte või nende esindajate istungile ilmumata jäämine ei takista kaebuse läbivaatamist.

  (3) Komisjoni istungit juhatab komisjoni esimees, kes selgitab istungil ka tarbija kaebuse olemust ja asjakohaseid õigusnorme.

  (4) Tarbija esitab oma nõude ja selle põhjenduse. Tarbija võib kirjalikus kaebuses esitatud nõudeid istungil täiendada.

  (5) Kaupleja, kelle vastu nõuded on esitatud, kas tunnistab neid või vaidleb nendele vastu. Tal on õigus esitada lisatõendeid.

  (6) Istungil kuulatakse ära asjaosalised, tutvutakse dokumentide ja muude tõenditega ning hinnatakse neid.

§ 32.  Eksperdiarvamus

  (1) Vaidlevate poolte nõusolekul on komisjonil vajaduse korral õigus tellida vaidlusaluse kauba või teenuse eksperdihinnang. Eksperdi määramisel arvestab komisjon poolte arvamusi. Ekspertiisi tähtaja määrab komisjon kokkuleppel eksperdiga.

  (2) Eksperdiarvamus saadetakse mõlemale vaidlevale poolele. Kaubale või teenusele eksperdihinnangu andmisega seotud kulud tasub vastavalt komisjoni otsusele vaidluses kaotajaks jäänud pool.

  (3) Komisjonil on õigus jaotada kaubale või teenusele eksperdihinnangu andmisega seotud kulud tarbija ja kaupleja vahel, kui vaidluses kaotajaks jäänud pool ei ole üheselt tuvastatav.

  (4) Komisjonil on õigus tellida vaidlusalusele kaubale või teenusele eksperdihinnangu andmine ka juhul, kui eksperdiarvamust taotleb üks vaidlevatest pooltest ja on nõus tasuma sellega seotud kulud.

§ 33.  Komisjoni istungi protokoll

  (1) Komisjoni istungi protokollib Tarbijakaitseameti ametnik, kes ei kuulu komisjoni koosseisu.

  (2) Komisjoni istungi protokollis kajastatakse vaidluse seisukohalt olulisi andmeid.

  (3) Komisjoni istungi protokolli märgitakse:
  1) istungi toimumise kuupäev ja koht;
  2) istungi alguse ja lõpu kellaaeg;
  3) komisjoni liikmete nimed, istungi juhataja ja protokollija nimi;
  4) vaidluse poolte nimed;
  5) andmed vaidluse poolte ilmumise kohta;
  6) poolte seletuste, nõudmiste ja vastuväidete põhisisu;
  7) andmed dokumentaalsete tõendite tutvustamise kohta;
  8) protokollile allakirjutamise kuupäev.

  (4) Protokollile kirjutavad alla komisjoni esimees ja protokollija.

4. jagu Komisjoni otsus ja selle täitmine 

§ 34.  Otsuse tegemine

  (1) Komisjon teeb otsuse kaebuse läbivaatamise päevast alates viie tööpäeva jooksul. Otsuse tegemise juures viibivad ainult komisjoni liikmed.

  (2) Komisjoni otsus peab olema põhjendatud ning põhinema seadusel ja muudel õigusaktidel. Otsuse tegemisel hindab komisjon kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

  (3) Otsus tehakse lihthäälteenamusega. Vähemusse jäänud komisjoniliikmel on õigus eriarvamusele.

  (4) Komisjoni liikmel ei ole õigust jääda erapooletuks.

§ 35.  Otsuse vormistamine

  (1) Otsus vormistatakse kirjalikult ja see koosneb sissejuhatusest, kirjeldavast osast, komisjoni põhjendusest ja resolutsioonist. Otsusele kirjutavad alla kõik komisjoni liikmed.

  (2) Otsuse sissejuhatuses märgitakse otsuse tegemise aeg ning poolte nimed.

  (3) Otsuse kirjeldavas osas esitatakse tarbija nõue ja teise poole vastuväited.

  (4) Otsuse põhjendavas osas märgitakse komisjoni tuvastatud asjaolud ja tõendid ning neile tuginevad komisjoni järeldused, samuti õigusaktid, mida komisjon on kohaldanud.

  (5) Otsuse resolutsioonis esitatakse komisjoni seisukoht avalduse rahuldamise, osalise rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta.

§ 36.  Otsuse teatavaks tegemine

  (1) Otsuse ärakiri saadetakse pooltele posti teel väljastusteatega tähtkirjaga kahe tööpäeva jooksul, alates otsuse tegemise päevast.

  (2) Komisjoni otsus avaldatakse Tarbijakaitseameti veebilehel kahe tööpäeva jooksul pärast seda, kui komisjoni liikmed on otsuse allkirjastanud.

§ 37.  Otsuse täitmine

  (1) Komisjoni otsus täidetakse ühe kuu jooksul, alates komisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast, kui otsuses ei ole määratud teist tähtaega.

  (2) Otsuse täitmisest teavitab kaupleja kirjalikult Tarbijakaitseametit.

  (3) Kui komisjoni otsusega ei nõustuta ja seda ei täideta, võivad vaidlevad pooled pöörduda sama vaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse.

  (4) Komisjoni otsuse täitmata jätmise korral on Tarbijakaitseametil õigus tarbija nõusolekul pöörduda tarbija esindajana sama vaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse, kui vaidlus on oluline seaduse või muu õigusakti kohaldamise ja tarbijate üldise huvi seisukohalt.

6. peatükk JÄRELEVALVE 

§ 38.  Tarbijakaitse järelevalveasutused

  Käesoleva seaduse ja teiste õigusaktide alusel tarbijale antud õiguste tagamise üle teostavad järelevalvet Tarbijakaitseameti, Tervisekaitseinspektsiooni ja Politseiameti ning kohaliku omavalitsuse järelevalvepädevusega ametiisikud (edaspidi järelevalve teostaja) seaduse kohaselt oma pädevuse piires.

§ 39.  Järelevalve teostaja õigused

  (1) Oma ülesannete täitmiseks on järelevalve teostajal õigus:
  1) kontrollida tarbijale pakutavate kaupade ja teenuste nõuetekohasust, sooritades vajaduse korral kontrolloste;
  2) takistamatult siseneda kaupleja majandus- või kutsetegevuses kasutatavatesse ruumidesse ning avada kaupu vedavaid veovahendeid kaupleja või tema esindaja või politseiametniku juuresolekul;
  3) nõuda kauplejalt või tootjalt asjakohaseid dokumente, materjale ja seletusi ning muud asjakohast teavet;
  4) peatada tarbijale ohtliku kauba või teenuse pakkumine ja müük, kasutades vajaduse korral pitseerimist või plommimist;
  5) teha kauplejale suulisi hoiatusi ja juhtida tema tähelepanu tarbijakaitsealaste nõuete täitmata jätmisele;
  6) teha ettepanekuid pädevale isikule või institutsioonile kaupleja tegevuse peatamiseks või lõpetamiseks seadusega ettenähtud korras, kui kaupleja ei järgi oma tegevusalal tegutsemiseks kehtestatud nõudeid;
  7) teha oma pädevuse piires ettekirjutusi.

  (2) Järelevalve teostaja on kohustatud tööülesannete täitmisel esitama ametitõendi.

§ 40.  Järelevalve teostaja ettekirjutus

  (1) Õigusrikkumise avastamise korral võib järelevalve teostaja teha ettekirjutuse, milles:
  1) esitab nõude lõpetada õigusrikkumine ja võimaluse korral taastada esialgne olukord või
  2) kohustab peatama sellise kauba või teenuse pakkumise ja müügi, mis ei ole nõuetekohane, ning annab tähtaja kauba või teenuse nõuetega vastavusse viimiseks.

  (2) Ettekirjutuses peavad olema:
  1) ettekirjutuse koostaja nimi ja ametikoht;
  2) ettekirjutuse tegemise kuupäev;
  3) ettekirjutuse saaja nimi ja aadress;
  4) ettekirjutuse faktiline ja õiguslik alus;
  5) selgelt väljendatud nõue koos viidetega asjakohaste õigusaktide sätetele;
  6) ettekirjutuse täitmise tähtaeg;
  7) ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatava sunniraha määr;
  8) ettekirjutuse vaidlustamise kord.

  (3) Ettekirjutus antakse viivitamata kaupleja esindajale allkirja vastu kätte või saadetakse talle väljastusteatega tähtkirjaga.

  (4) Ettekirjutuse täitmine on kauplejale kohustuslik. Ettekirjutuse vaidlustamine ei vabasta kauplejat selle täitmisest, välja arvatud juhul, kui kohus on otsustanud teisiti.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses (RT I 2001, 50, 283; 94, 580) sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 10 000 krooni.

§ 41.  Tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamine

  (1) Tarbijakaitseameti peadirektor või tema volitatud ametiisik võib teha ettekirjutuse tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja sellisest tegevusest hoidumiseks.

  (2) Kollektiivseid huve kahjustavaks tegevuseks on mis tahes tegu, mis riivab määratlemata arvu tarbijate ühiseid huve ja on vastuolus käesolevas seaduses, võlaõigusseaduses ning teistes seadustes sätestatuga.

  (3) Tarbijakaitseameti peadirektor või tema volitatud ametiisik võib teha ettekirjutuse ja nõuda kauplejalt tarbijaid ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise lõpetamist või nõuda kauplejalt, kes on rikkunud võlaõigusseaduse §-des 46–51 koduukselepingu, §-des 52–62 sidevahendite abil sõlmitud lepingu, §-des 208–237 müügilepingu, §-des 379–388 ehitise ajutise kasutamise lepingu, §-des 402–421 tarbijakrediidilepingu ja sellega seotud lepingu, §-des 635–657 töövõtulepingu ja §-des 866–882 pakettreisilepingu kohta sätestatut, rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist.

  (4) Ettekirjutus tehakse kauplejale teatavaks ning antakse kätte allkirja vastu või saadetakse talle posti teel väljastusteatega tähtkirjaga kahe tööpäeva jooksul, alates ettekirjutuse tegemise päevast.

  (5) Tarbijakaitseameti peadirektori või tema volitatud ametiisiku tehtud käesoleva seaduse § 40 lõike 2 kohase ettekirjutuse täitmine on kauplejale kohustuslik. Ettekirjutuse vaidlustamine ei vabasta kauplejat selle täitmisest, välja arvatud juhul, kui kohus on otsustanud teisiti.

  (6) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 10 000 krooni.

§ 42.  Tarbijate kollektiivseid huve kahjustava piiriülese tegevuse lõpetamine

  (1) Käesoleva paragrahvi sätteid kohaldatakse juhul, kui Euroopa Liidu ühes liikmesriigis tegutseva kaupleja tegevus on vastuolus teatud direktiivide sätetega sellistena, nagu need on kehtestatud liikmesriigis kohaldatavates õigusaktides, ning rikkumise tagajärjed ilmnevad teises liikmesriigis.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud direktiivide loetelu kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister oma määrusega.

  (3) Euroopa Liidu Ametlikes Teadaannetes avaldatud liikmesriikide asutustel ja organisatsioonidel on õigus taotleda ettekirjutuse tegemist Eestis tegutseva kaupleja sellise tegevuse lõpetamiseks, mis on vastuolus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud direktiivide sätetega sellistena, nagu need on kehtestatud Eestis kohaldatavates õigusaktides, ning mis kahjustab selle liikmesriigi tarbijate kollektiivseid huve.

  (4) Majandus- ja kommunikatsiooniminister nimetab kooskõlastatult asjaosaliste ministritega Eesti asutused ja organisatsioonid, kellel on õigus taotleda Euroopa Liidu liikmesriigis tegutseva kaupleja sellise tegevuse lõpetamist, mis on vastuolus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud direktiivide sätetega sellistena, nagu need on kehtestatud liikmesriigi õigusaktides, ning mis kahjustab tarbijate kollektiivseid huve Eestis.

7. peatükk VASTUTUS 

§ 43.  Ohtliku kauba pakkumine või müümine või ohtliku teenuse osutamine

  (1) Kaupleja poolt nõuetele mittevastava kauba pakkumise või müümise või nõuetele mittevastava teenuse pakkumise või osutamise eest, kui kauba või teenuse sihipärasel kasutamisel on põhjustatud oht tarbija elule, tervisele või varale, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni.

§ 44.  Tarbija elule, tervisele või varale ohtlikust kaubast või teenusest teatamata jätmine või teatamisega viivitamine

  (1) Kaupleja poolt kaubast või teenusest, mis sihipärasel kasutamisel on ohtlik tarbija elule, tervisele või varale, teatamata jätmise või teatamisega viivitamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni.

§ 45.  Kauba või teenuse omaduste, kasutamistingimuste ja garantii kohta teabe andmise või hinna avaldamise nõuete rikkumine

  (1) Kaupleja poolt kauba või teenuse omaduste, kasutamistingimuste ja garantii kohta teabe andmise või hinna avaldamise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni.

§ 46.  Kauba või kauba müügi või teenuse osutamise suhtes kehtestatud nõuete rikkumine

  (1) Kaupleja poolt kauba realiseerimistähtaja, märgistuse või kasutusjuhendi suhtes kehtestatud nõuete või kauba või teenuse garantii suhtes kehtestatud nõuete, samuti teiste kaubale või teenusele või kauba müügile esitatavate nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 40 000 krooni.

§ 47.  Tarbija petmine

  (1) Kaupleja poolt tarbijale kauba müümisel või teenuse osutamisel:
  1) alakaalumise, alamõõtmise või valearvutamise;
  2) kinnitatud tariifidest või kokkulepitud või teavitatud hindadest kinni pidamata jätmise või
  3) kauba või teenuse omaduste, hinna või päritolu kohta tõese eestikeelse teabe andmata jätmise või varjamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni.

§ 48.  Menetlus

  (1) Käesoleva seaduse §-des 43–47 sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364; 2002, 86, 504; 82, 480; 105, 612; 2003, 4, 22; 83, 557; 90, 601) üldosa ja väärteomenetluse seadustiku (RT I 2002, 50, 313; 110, 654; 2003, 26, 156; 83, 557; 88, 590) sätteid.

  (2) Käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on:
  1) Tarbijakaitseamet;
  2) Tervisekaitseinspektsioon;
  3) politseiprefektuur;
  4) valla- või linnavalitsus.

  (3) Käesoleva seaduse §-s 44 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on:
  1) Tarbijakaitseamet;
  2) Tervisekaitseinspektsioon.

  (4) Käesoleva seaduse §-des 45–47 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on:
  1) Tarbijakaitseamet;
  2) Tervisekaitseinspektsioon;
  3) valla- või linnavalitsus.

  (5) Politseiprefektuur või kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud väärteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt karistusseadustikus sätestatule.

8. peatükk RAKENDUSSÄTTED 

§ 49.  Varasema seaduse kehtetuks tunnistamine

  Tarbijakaitseseadus (RT I 1994, 2, 13; 1999, 35, 450; 102, 907; 2000, 40, 252; 59, 379; 2001, 50, 283 ja 289; 56, 332; 2002, 18, 97; 35, 214; 53, 336; 61, 375; 63, 387) tunnistatakse kehtetuks.

§ 50.  Võlaõigusseaduse muutmine

  Võlaõigusseaduses (RT I 2001, 81, 487; 2002, 60, 374; 2003, 78, 523) tehakse järgmised muudatused:
  1) paragrahvi 46 lõikes 2 asendatakse sõnad «60 euroga» sõnadega «15 euroga»;
  2) paragrahvi 49 lõikes 1 asendatakse sõnad «seitsme päeva» sõnadega «14 päeva» ja sõna «seitsmepäevast» sõnaga «14-päevast»;
  3) paragrahvi 49 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:« (4) Kui tarbija lepingust taganeb, tuleb talle tema tasutu tagastada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates lepingust taganemisest.»;
  4) paragrahvi 56 lõikes 1 asendatakse sõnad «11 päeva» sõnadega «14 päeva»;
  5) seaduse 2. peatükki täiendatakse 5. jaoga järgmises sõnastuses:«5. jagu
Arvutivõrgu abil sõlmitud lepingud

§ 621.  Arvutivõrgu abil lepingu sõlmimise erisused

  (1) Majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, kes kasutab oma kaupade müümisel või teenuste osutamisel lepingu sõlmimist arvutivõrgu abil, annab oma klientide kasutusse sobivad ja tõhusad tehnilised vahendid, millele on juurdepääs ja mille abil klient saab enne tellimuse edastamist tuvastada ja parandada sisestusvead.

  (2) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tellimuse edastamist teeb pakkuja kliendile teatavaks:
  1) lepingu sõlmimise tehnilised etapid;
  2) kas pakkuja säilitab lepinguteksti pärast lepingu sõlmimist ja kas see jääb kliendile kättesaadavaks;
  3) tehnilised vahendid sisestusvigade tuvastamiseks ja kõrvaldamiseks;
  4) lepingu sõlmimiseks pakutavad keeled;
  5) pakkuja järgitavad reeglid ja elektroonilised võimalused nendega tutvumiseks.

  (3) Pakkuja peab tellimuse saamist viivitamata elektrooniliselt kinnitama.

  (4) Tellimus ja tellimuse saamise kinnitus loetakse kättesaaduks, kui isikul, kellele see on määratud, on võimalus sellega tutvuda.

  (5) Lepingutingimused, sealhulgas tüüptingimused, tuleb kliendile esitada selliselt, et tal on võimalik need salvestada ja taasesitada.

  (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut ei kohaldata, kui leping sõlmitakse elektronposti või muu sellesarnase isikliku sidevahendi abil.

  (7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5 sätestatust erinevalt võivad kokku leppida üksnes majandus- või kutsetegevuses tegutsevad isikud. Seda rikkuv kokkulepe ei mõjuta sõlmitud lepingu kehtivust.

  (8) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei välista ega piira pakkuja kohustust teha kliendile teatavaks muid seaduses ettenähtud andmeid.»

§ 51.  Alkoholiseaduse muutmine

  Alkoholiseaduse (RT I 2002, 3, 7; 63, 387; 2003, 2, 17; 88, 591) § 3 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

  « 4) müügiks pakkumine või müük ühelt ettevõtjalt teisele ettevõtjale või muule isikule, kes ei ole tarbija tarbijakaitseseaduse tähenduses (edaspidi hulgimüük);».

§ 52.  Lõhkematerjaliseaduse muutmine

  Lõhkematerjaliseaduse (RT I 1997, 86, 1461; 2001, 65, 377; 85, 510; 88, 531; 2002, 47, 297; 53, 336; 61, 375; 63, 387; 2003, 20, 116; 88, 591 ja 594; 2004, 2, 7) § 18 lõige 52 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

  « (52) Paugutite jaemüük on keelatud alates 1. novembrist kuni 30. detsembrini (kaasa arvatud). Paugutite jaemüügiks loetakse paugutite müügiks pakkumist või müüki tarbijale tarbijakaitseseaduse tähenduses.»

§ 53.  Seaduse jõustumine

  (1) Käesolev seadus jõustub 2004. aasta 15. aprillil.

  (2) Käesoleva seaduse § 42 jõustub Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga.

Riigikogu esimees Ene ERGMA

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json