Ühistranspordiseadus
Vastu võetud 26.01.2000
Välja kuulutatud Vabariigi Presidendi 7. veebruari 2000. a otsusega nr 728 |
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolevas seaduses sätestatakse maantee-, raudtee-, vee- ja lennuliikluses ühistranspordi korraldamise alused. Maanteeliiklusena käsitatakse bussi-, trammi-, trollibussi- ja taksoliiklust, raudteeliiklusena rongi- ja rööbasbussiliiklust, veeliiklusena laeva-, väikelaeva- ja parvlaevaliiklust ning lennuliiklusena õhusõidukiliiklust.
(2) Käesolevas seaduses ei käsitleta raudtee-, vee- ja lennuliikluses sõitjate veoks vajalike tegevuslubade ning kõigis veoliikides kiirabi- ja meditsiinitranspordi tegevuslubade väljaandmise, pikendamise, peatamise ning kehtetuks tunnistamise korda ja tingimusi, mida reguleeritakse teiste seadustega.
(3) Motoriseerimata transpordivahendi kasutamist ühissõidukina reguleeritakse kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi omavalitsusüksus) õigusaktideda.
§ 2. Mõisted
Käesolevas seaduses on kasutatud järgmisi mõisteid:
1) ühistransport on tegevusloa alusel korraldatav tasuline sõitjatevedu (edaspidi
ühistransporditeenus). Ühistransporditeenust osutatakse liiniveo, juhuveo
või taksoveo korras;
2) vedaja on ühistransporditeenuse osutamiseks tegevusluba omav äriseadustikus
(RT I 1995, 26–28, 355; 1998, 91–93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360;
57, 596; 102, 907) nimetatud ja äriregistrisse kantud ettevõtja või seaduse
alusel teise registrisse kantud juriidiline isik;
3) ühissõiduk on ühistransporditeenuse osutamiseks ettenähtud buss, sõiduauto,
tramm, trollibuss, reisirong, rööbasbuss, reisilaev, reisiparvlaev, väikelaev,
õhusõiduk või muu mootori jõul liikuv transpordivahend;
4) liinivedu on avaliku teenindamise lepingu alusel või kommertsliiniveona
kindlal marsruudil ja sõiduplaani alusel korraldatav regulaarne sõitjatevedu,
kus sõitjad saavad sõidukisse siseneda ja sealt väljuda sõiduplaaniga määratud
peatustes;
5) liinivedu avaliku teenindamise lepingu alusel (edaspidi avalik liinivedu)
on käesoleva seaduse §-de 10 ja 11 kohane vedaja ja omavalitsusüksuse või
riigi vahel sõlmitud avaliku teenindamise lepingu alusel korraldatav sõitjatevedu;
6) kommertsliinivedu on liiniloa või tellijaga sõlmitud lepingu alusel korraldatav
käesoleva seaduse § 32 lõigete 1 ja 3 kohane sõitjatevedu;
7) eriotstarbelise liiniveona käsitatakse käesoleva paragrahvi punkti 4 nõudeid
järgides korraldatavaid järgmisi vedusid:
– tööliste vedu tööle ja tagasi;
– õpilaste ja üliõpilaste vedu õppeasutusse ja tagasi;
– sõjaväelaste ja nende perekondade vedu ajutisse paiknemiskohta ja tagasi.
Eriotstarbelise liiniveo võib korraldada avaliku teenindamise lepingu alusel
(eriotstarbeline avalik liinivedu) või kommertsalusel (eriotstarbeline
kommertsliinivedu);
8) kohalik liinivedu on sõitjate vedu maanteeliikluses valla-, linna- või
maakonnaliinil, mille marsruut ning selle alg- ja lõpp-punkt asuvad sama
valla, linna või maakonna haldusterritooriumil;
9) kaugliinivedu on sõitjate vedu maanteeliikluses marsruudil, mille alg-
ja lõpp-punkt asuvad eri maakondades;
10) juhuvedu on käesoleva seaduse § 52 lõikes 1 nimetatud üldeeskirjale vastav
tellija või vedaja algatusel eelnevalt moodustatud sõitjaterühma vedu,
mida ei käsitata liiniveona;
11) taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga)
või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja
parvlaev;
12) bussivedu on sõitjate vedu bussiga. Bussiveona võib käsitada ka sõitjate
vedu 6–9 istekohaga (kaasa arvatud juhi koht) sõiduautoga;
13) rahvusvaheline sõitjatevedu on sõitjate vedu riigipiiri ületaval marsruudil;
14) ühistranspordi infrastruktuuri objekt on ühistransporditeenuse osutamiseks
ettenähtud reisiterminal, bussi- või raudteejaam, sadam, kai, perroon,
ootekoda, peatuskoht, informatsiooni- ja sidesüsteem ning muud liinirajatised
ja seadmed ning nende teenindamiseks ettenähtud või vajalik inventar;
15) sõidukilomeetri tariif on ühe kilomeetri sõiduhind;
16) sõidutunni tariif on ühissõiduki kasutamise ühe tunni hind;
17) sõidupilet on vormikohane dokument, mis tõendab sõitja õigust kasutada
ühissõidukit kindlal liinil või liinivõrgus üheks või mitmeks sõiduks või
kindlaksmääratud ajal.
2. peatükk
ÜHISTRANSPORDI KAVANDAMINE JA KORRALDAMINE
§ 3. Ühistranspordi kavandamise ja korraldamise lähtealused
(1) Üleriigilist ning maakonna-, üld- ja detailplaneeringut koostades tuleb arvestada ühistranspordi ja selle liinivõrgu arendamise vajadust, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud eesmärkidest.
(2) Ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärk on:
1) ressursside kasutamise sotsiaalset ja majanduslikku otstarbekust arvestades
tagada ühistransporditeenuse pakkumise vastavus nõudlusele, mis tuleneb
elanike ja nende eri kategooriate (sealhulgas puuetega inimesed, vanurid,
õpilased ja üliõpilased, saarte ja väikesaarte elanikud) liikumisvajadusest;
2) soodustada ühissõidukite eeliskasutamist sõiduautode ja teiste individuaalsõidukitega
võrreldes, vähendades sellega transpordi negatiivset mõju keskkonnale ja
sellest põhjustatud tervisekahjustusi ning aidates kaasa liiklusõnnetuste
ja liiklusummikute ärahoidmisele;
3) vähendada ühiskonna kulutusi transpordile ja energiale ning sotsiaalsele
ja majanduslikule infrastruktuurile.
§ 4. Ühistransporti kavandavad ja korraldavad asutused
Ühistransporti kavandavad ja korraldavad käesolevas seaduses või selle alusel sätestatud korras valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsus (edaspidi omavalitsusorgan), maavalitsus, Teede- ja Sideministeerium ning Vabariigi Valitsus, vajaduse korral kaasates omavalitsusüksuste liite ning vedajaid ja vedajate ühendusi.
§ 5. Omavalitsusorgani ülesanded
(1) Omavalitsusorgan oma haldusterritooriumil:
1) suunab ja koordineerib ühistranspordi arengut ning töötab välja ja viib
ellu asjaomaseid arengukavasid, mida rahastatakse omavalitsusüksuse eelarvest,
riigieelarvest ning ettevõtjate sihteraldistest;
2) korraldab elanike liikumisvajaduse uuringuid, et selgitada välja nõudlus
ühistransporditeenuse järele ning eri liiki vedude korraldamise otstarbekus
ja võimalused; määrab kindlaks ühistranspordi teenindustaseme normid valla-
või linnaliinidel ning koos vedajatega tagab nende järgimise;
3) kujundab valla või linna ühistranspordi liinivõrgu, mis on seotud maakonna
ja üleriigilise võrguga, kinnitab valla- või linnaliinide sõiduplaanid
ning kooskõlastab maakonnaliinide sõiduplaanid;
4) korraldab ühistranspordi infrastruktuuri objektide planeerimist, rajamist,
korrashoidu ja kasutamist ning võtab meetmeid ühissõidukitele soodusliiklusolude
loomiseks;
5) annab käesoleva seaduse §-s 34 ettenähtud juhtudel sõitjateveo tegevuslubasid
ja liinilubasid;
6) sõlmib vastavalt käesoleva seaduse §-s 12 sätestatule vedajatega avaliku
teenindamise lepinguid ning korraldab avalikke konkursse vedajate valimiseks
avalikule liiniveole ja kommertsliiniveole käesoleva seaduse § 34 lõikes 5
loetletud juhtudel;
7) esitab käesoleva seaduse § 20 alusel sätestatud korras oma asukoha järgsele
maavalitsusele taotluse riigieelarvest valla või linna ühistranspordi selle
osa rahastamiseks, millel puudub kate omavalitsusüksuse eelarves;
8) avaliku teenindamise lepingu alusel rahastab avalikku liinivedu oma eelarvest
ja riigieelarvest ning ettevõtjate sihteraldistest;
9) kehtestab valla- või linnaliinide avaliku liiniveo sõidukilomeetri tariifid
või sõidupiletihinnad;
10) hüvitab tema poolt kehtestatud sõidusoodustused;
11) tagab koos vedajatega sõidupiletite müügikorralduse ja korraldab piletikontrolli
valla- või linnaliinidel;
12) korraldab järelevalvet tema antud sõitjateveo tegevusloa ja liiniloa nõuete
ning tema sõlmitud avaliku teenindamise lepingute täitmise üle.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4, 8, 11 ja 12 loetletud ülesandeid täidab omavalitsusorgan vajaduse korral koostöös tema haldusterritooriumiga piirnevatel haldusterritooriumidel asuvate omavalitsusorganitega, asukohajärgse maavalitsusega ja omavalitsusüksuste liiduga.
(3) Piirnevate haldusterritooriumidega omavalitsusorganid võivad omavahelisel ja asukohajärgse maavalitsusega kokkuleppel toetada nende haldusterritooriume ühendavaid maakonnaliine oma eelarvest ja riigieelarve sihtotstarbelisest toetusest.
(4) Käesolevas paragrahvis loetletud omavalitsusorgani ülesannete täitja ja täitmise korra, kui need ei ole sätestatud käesoleva seaduse teistes paragrahvides, määrab kindlaks valla- või linnavolikogu või tema volitusel valla- või linnavalitsus.
§ 6. Maavalitsuse ülesanded
(1) Maavalitsus:
1) suunab ja koordineerib maakonna ühistranspordi arengut ning töötab välja
ja viib ellu asjaomaseid arengukavasid, mida rahastatakse riigieelarvest,
omavalitsusüksuste eelarvetest ning ettevõtjate sihteraldistest;
2) korraldab maakonna elanike liikumisvajaduse uuringuid, et selgitada välja
nõudlus ühistransporditeenuse järele ning eri liiki vedude korraldamise
otstarbekus ja võimalused; määrab kindlaks ühistranspordi teenindustaseme
normid maakonnaliinidel ning koos vedajatega tagab nende järgimise;
3) kujundab maakonnas üleriigilise võrguga seotud ühistranspordi liinivõrgu,
kinnitab omavalitsusüksustega eelnevalt kooskõlastatud maakonnaliinide
sõiduplaanid ning kooskõlastab kaugliinide sõiduplaanid;
4) korraldab maakonnaliinide infrastruktuuri objektide planeerimist, rajamist,
korrashoidu ja kasutamist ning võtab meetmeid ühissõidukitele soodusliiklusolude
loomiseks;
5) annab käesoleva seaduse §-s 34 ettenähtud juhtudel sõitjateveo tegevuslubasid
ja liinilubasid;
6) sõlmib vastavalt käesoleva seaduse §-s 12 sätestatule vedajatega avaliku
teenindamise lepinguid ning korraldab avalikke konkursse vedajate valimiseks
avalikule liiniveole ja kommertsliiniveole käesoleva seaduse § 34 lõikes 5
loetletud juhtudel;
7) taotleb käesoleva seaduse § 20 alusel sätestatud korras riigieelarvest toetust
valla, linna ja maakonna ühistranspordi rahastamiseks;
8) avaliku teenindamise lepingu alusel rahastab avalikku liinivedu riigieelarvest,
valla- ja linnavolikogude otsuste alusel nende eelarvetest ning ettevõtjate
sihteraldistest;
9) töötab välja ettepanekud käesoleva seaduse § 24 lõike 2 punktis 3 nimetatud
avaliku liiniveo sõidukilomeetri tariifi või sõidupiletihinna kehtestamiseks;
10) tagab koos vedajatega sõidupiletite müügikorralduse ja korraldab piletikontrolli
maakonnaliinidel;
11) korraldab järelevalvet tema antud sõitjateveo tegevusloa ja liiniloa nõuete
ning tema sõlmitud avaliku teenindamise lepingute täitmise üle.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 ja 7–11 loetletud ülesandeid täidab maavalitsus koostöös maakonnas asuvate omavalitsusüksustega ja omavalitsusüksuste liiduga ning maakonnaga piirnevate maakondade maavalitsustega.
(3) Omavahelisel kokkuleppel võivad piirnevate maakondade maavalitsused toetada nende maakondi ühendavaid kaugliine riigieelarve ja omavalitsusüksuste sihtotstarbelistest toetustest.
(4) Maavalitsus võib teha maakonna valla- ja linnavolikogudele ning omavalitsusüksuste liidule ettepaneku tsentraliseerida osa omavalitsusüksuste eelarverahast, et kasutada seda maakonna ühistranspordi arengukava rahastamiseks, maakonnaliinide toetamiseks ning sõidusoodustuste hüvitamiseks.
§ 7. Piirkondlik ühistranspordikeskus
(1) Piirkondlik ühistranspordikeskus on omavalitsusüksuste ja riigi asutatud äriühing või mittetulundusühing, kus riigil ja omavalitsusüksustel on enamusotsustusõigus.
(2) Sõitjatevoogude piirkondlikest iseärasustest ning ühistranspordi otstarbekama korraldamise vajadusest tulenevalt võivad omavalitsusüksused ja riik volitada piirkondlikku ühistranspordikeskust täitma neile käesoleva seaduse §-des 5 ja 6 pandud ülesandeid ning anda keskusele nende ülesannete täitmiseks vajaliku raha ja ainelised vahendid.
(3) Piirkondliku ühistranspordikeskuse ülesanne on tagada elanikele keskuse asutajate ettenähtud tegevuspiirkonnas, selle territooriumi haldusjaotusest sõltumata, soodsamad ja majanduslikult tõhusamad ühistransporditeenused, mille aluseks on ühtne liinivõrk, kooskõlastatud sõiduplaanid ning ühtne piletisüsteem. Piirkondlik ühistranspordikeskus ei või täita vedaja funktsioone.
§ 8. Teede- ja Sideministeeriumi ülesanded
(1) Teede- ja Sideministeerium:
1) töötab välja ja viib ellu ühistranspordi pikaajalist riiklikku arengukava
ja selle alaprogramme;
2) korraldab üleriigilisi ühistranspordiuuringuid;
3) kujundab rahvusvahelise liinivõrguga seotud üleriigilise ühistranspordi
liinivõrgu, kinnitab maavalitsustega eelnevalt kooskõlastatud kaugliinide
sõiduplaanid või volitab neid kinnitama asjaomase asutuse ning kooskõlastab
rahvusvaheliste liinide sõiduplaanid;
4) töötab välja ühistransporti korraldavatele riigi- ja omavalitsusasutustele
ning vedajatele kohustusliku ühistranspordi töö- ja teenuste mahu arvutamise
metoodika, teenindustaseme normid avalikule maakondadevahelisele liiniveole
ja soovituslikud normid avalikule kohalikule liiniveole;
5) töötab välja ettepanekud käesoleva seaduse § 24 lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud
avaliku liiniveo sõidukilomeetri tariifi või sõidupiletihinna kehtestamiseks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud teenindustaseme normid ning töö- ja teenuste mahu arvutamise metoodika kehtestab teede- ja sideminister.
3. peatükk
SÕITJATEVEO AVALIKU TEENINDAMISE LEPING
§ 9. Avaliku teenindamise kohustuse mõiste
(1) Avaliku teenindamise kohustus on vedaja võetud kohustus korraldada oma ärihuvist lähtuva rahalise tasu eest avalikku liinivedu riigi või omavalitsusüksuse tellitud mahus ja tingimustel.
(2) Avaliku teenindamise kohustus hõlmab tegutsemist, vedamist ja tariifide järgimist.
(3) Tegutsemine tähendab vedaja kohustust tegevusloa alusel osutada kvaliteetset järjepidevat ühistransporditeenust ja vajaduse korral lisateenust ning kohustust pärast teenuste osutamise lõpetamist tagastada töökorras olekus temale lepingu alusel kasutada antud ühissõidukid ja liinirajatised.
(4) Vedamine tähendab vedaja kohustust vedada sõitjaid veolepingus ettenähtud tingimustel ja tariifiga.
(5) Tariifide järgimine tähendab vedaja kohustust rakendada teatava kategooria sõitjate või teatava kategooria kaupade veol ning teatavatel liinidel riigi või omavalitsusorgani kehtestatud või kooskõlastatud veotariife, mida ta oma ärihuvi arvestades rakendab üksnes tellija makstava hüvitise eest.
§ 10. Avaliku teenindamise leping
(1) Avaliku teenindamise kohustuse saab vedajale panna üksnes avaliku teenindamise lepingu alusel, mille sõlmivad veo tellija, keda esindab käesoleva seaduse §-s 12 nimetatud pädev ametiasutus, ja avaliku konkursi alusel valitud vedaja. Riigihangete seaduse (RT I 1995, 54, 883; 1997, 9, 79; 1998, 38, 561; 1999, 16, 271; 92, 824; 97, 859) §-s 4 nimetatud maksumuse ületamise korral korraldatakse avatud pakkumisega riigihankekonkurss riigihangete seaduses sätestatud korras.
(2) Avaliku teenindamise kohustuse võib panna konkurentsiseaduse (RT I 1998, 30, 410; 1999, 89, 813) § 17 kohaselt ka eri- või ainuõigusega vedajale.
(3) Avaliku teenindamise lepinguga määratakse:
1) avaliku teenindamise kohustus, mis hõlmab teenindatavate liinide loetelu,
ja selle täitmise eest vedajale makstav raha;
2) veoteenuse osutamiseks ühissõidukite ja liinirajatiste andmine ning nende
kasutamise ja tagastamise nõuded;
3) lepingu lõppemise või lõpetamise ja muutmise korda käsitlevad sätted;
4) lepingu kehtimise aeg;
5) sõitjate ja vara kindlustamise tingimused;
6) sanktsioonid;
7) muud tingimused.
(4) Avaliku teenindamise lepingu alusel transporditeenuste osutamisega seotud vara võib kuuluda vedajale või olla lepinguga antud tema valdusse.
(5) Avaliku teenindamise esmakordne leping sõlmitakse vedajaga vähemalt kaheks aastaks ning iga järgmine leping vähemalt viieks aastaks. Käesoleva seaduse § 11 punkti 4 kohaseks lennuühenduseks sõlmitakse esmakordne avaliku teenindamise leping vähemalt üheks aastaks. Vedaja soovil sõlmitakse temaga avaliku teenindamise leping ka eelnimetatud tähtaegadest lühemaks ajaks.
(6) Avaliku teenindamise lepingus (kaasa arvatud eriotstarbelise liiniveo leping) tuleb sätestada, et tegevusloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral leping lõpeb.
(7) Kui tegevusloa tähtaeg lõpeb avaliku teenindamise lepingu tähtajast varem, peab vedaja enne tegevusloa tähtaja lõppemist esitama tegevusluba andvale asutusele taotluse uue tegevusloa saamiseks seadusega ettenähtud korras.
§ 11. Avaliku teenindamise lepingu alusel korraldatavad veod
Avaliku teenindamise lepingu alusel võib sõitjaid vedada järgmistel liinidel:
1) raudteel, välja arvatud rahvusvahelised rongiliinid;
2) kohalikel bussiliinidel ning trammi- ja trollibussiliinidel;
3) Eesti mandri ja saarte ning väikesaarte vahelistel, Saaremaa ja Hiiumaa
vahelisel ning Saaremaa ja Saare maakonna haldusterritooriumil asuvate
väikesaarte vahelistel laeva-, väikelaeva- ja parvlaevaliinidel;
4) Eesti mandri ja saarte ning väikesaarte vahelistel, Saaremaa ja Hiiumaa
vahelisel ning Saaremaa ja Saare maakonna haldusterritooriumil asuvate
väikesaarte vahelistel lennuliinidel.
§ 12. Pädev ametiasutus
(1) Käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud pädev ametiasutus on:
1) Teede- ja Sideministeerium või teede- ja sideministri volitatud ametiasutus
raudteeliikluses korraldataval sõitjateveol (välja arvatud linnasisene
vedu);
2) Teede- ja Sideministeerium või teede- ja sideministri volitatud ametiasutus
laeva-, väikelaeva- ja parvlaeva- ning lennuliikluses korraldataval maakondadevahelisel
ja üleriigilisel sõitjateveol;
3) maavalitsus bussi-, laeva-, väikelaeva- ja parvlaeva- ning lennuliikluses
maakonnasisesel sõitjateveol;
4) valla- ja linnavalitsus või nende volitatud ametiasutus bussi-, trammi-,
trollibussi- ning laeva-, väikelaeva- ja parvlaevaliikluses valla- või
linnasisesel sõitjateveol;
5) linnavalitsus või tema volitatud ametiasutus raudteeliikluses korraldataval
linnasisesel sõitjateveol.
(2) Pädev ametiasutus võib olla ka käesoleva seaduse § 7 alusel asutatav piirkondlik ühistranspordikeskus.
§ 13. Avaliku liiniveo majandusarvestuse eraldamine muust ettevõtlusest
Kui vedaja korraldab peale avaliku liiniveo ka kommertsliinivedu või tegeleb
muu ettevõtlusega, tuleb avaliku liiniveo majandusarvestus muu ettevõtlustegevuse
arvestusest eraldada, arvestades järgmisi nõudeid:
1) avaliku teenindamise lepingu kohase tegevuse kohta on vaja sisse seada
raamatupidamine ning selle tegevusega seotud varaosa tuleb arvestada heast
raamatupidamistavast lähtuvalt;
2) avaliku liiniveo kulud peavad olema kaetud piletitulu ning riigieelarvest
või omavalitsusüksuse eelarvest antava toetusega, raha ülekandmine teistesse
valdkondadesse või teistest valdkondadest on keelatud.
4. peatükk
ÜHISTRANSPORDI TOETAMINE
§ 14. Riigi ja omavalitsusüksuse toetus
Riik ja omavalitsusüksus annavad oma eelarvest sihtotstarbelist toetust avaliku liiniveo korraldamiseks, ühissõidukite soetamiseks, ühistranspordi infrastruktuuri objektide rajamiseks või uuendamiseks ja ühistranspordiuuringute korraldamiseks.
§ 15. Toetus avalikule liiniveole
(1) Riigieelarvest toetatakse avalikku liinivedu, mida korraldatakse:
1) riigisisesel rongiliinil, välja arvatud linnasisesel või muul riigisisesel
rongiliinil, kui sõitja sõidu lähte- ja sihtpunkt asuvad ühe linna piires;
2) maakonna bussiliinil;
3) Eesti mandri ja saarte ning väikesaarte vahelisel, Saaremaa ja Hiiumaa
vahelisel ning Saaremaa ja Saare maakonna haldusterritooriumil asuvate
väikesaarte vahelisel laeva-, väikelaeva- või parvlaevaliinil;
4) Eesti mandri ja saarte ning väikesaarte vahelisel, Saaremaa ja Hiiumaa
vahelisel ning Saaremaa ja Saare maakonna haldusterritooriumil asuvate
väikesaarte vahelisel lennuliinil.
(2) Omavalitsusüksuse eelarvest toetatakse avalikku liinivedu, mida korraldatakse:
1) linnasisesel rongiliinil või muul riigisisesel rongiliinil, kui sõitja
sõidu lähte- ja sihtpunkt asuvad ühe linna piires;
2) linna bussi-, trammi- ja trollibussiliinil ning valla bussiliinil;
3) valla- või linnasisesel laeva-, väikelaeva- või parvlaevaliinil.
(3) Kui omavalitsusüksuse eelarve tulubaas on ebapiisav, katab riik omavalitsusüksuse taotlusel riigieelarvest käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avaliku liiniveo toetuse puudujääva osa täies ulatuses või osaliselt.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel võib riigieelarvest antav toetus moodustada kuni 70 protsenti veokuludest.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud laeva-, väikelaeva- või parvlaevaliine võib riigieelarvest toetada tasemeni, kus sõitja sõidupileti hind saab võrdseks niisama pika maanteelõigu läbimiseks tehtavate kulutustega, mida arvestatakse maakonna bussiliini keskmise sõidukilomeetri tariifi järgi.
§ 16. Avaliku liiniveo toetamine riigieelarvest
(1) Riigieelarvest avaliku liiniveo toetamist kavandades arvestatakse eelmiste
aastate statistilisi ning käesolevaks ja järgmiseks aastaks kavandatavaid
liiniveokulude andmeid, samuti järgmisi statistilisi ja kavandatavaid andmeid
ning riiklikest programmidest tulenevaid meetmeid:
1) liinitöömahtu, sõitjate arvu ja sõitjakäivet;
2) tarbijahinna indeksi muutumist;
3) maksude laekumisest tulenevat riigieelarve tulubaasi muutumist;
4) sõitjakäibes arvestatavat ühistranspordi osatähtsuse muutumist;
5) omavalitsusüksuste eelarve tulubaasi muutumist;
6) kohalikule avalikule liiniveole riigieelarvest taotletava rahalise toetuse
suurust;
7) liiklusohutuse, keskkonna- ja tervisekaitse ning sotsiaalse ja regionaalse
arengu riiklike programmide alusel rakendatavaid meetmeid;
8) teisi asjaolusid, millel on vahetu seos ühistranspordi osatähtsuse muutumisest
tuleneva mõjuga ühiskonna majanduslikule ja sotsiaalsele arengule.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud maksud on mootorsõiduki- ja mootorikütuseaktsiis ning muud seaduse alusel ainult vedajale või sõiduki omanikule või valdajale kehtestatud riiklikud maksud, lõivud ja tasud.
§ 17. Toetus ühissõidukite soetamiseks või nende ümberkohandamiseks
(1) Riigieelarves võib ette näha investeeringutoetuse ühissõidukite soetamiseks
või nende ümberkohandamiseks järgmistel juhtudel:
1) suure sõitjatevooga linnu ja nende lähipiirkonda avalikul liiniveol teenindavate
busside, trammide ja trollibusside soetamiseks;
2) riigisiseseks sõitjateveoks vajaliku raudteeveeremi soetamiseks;
3) Eesti mandri ja saarte ning väikesaarte vaheliseks, Saaremaa ja Hiiumaa
vaheliseks ning Saaremaa ja Saare maakonna haldusterritooriumil asuvate
väikesaarte vaheliseks ühenduseks vajalike laevade, väikelaevade ja parvlaevade
soetamiseks;
4) ühissõidukitena kasutatavate invasõidukite soetamiseks või ühissõidukite
kohandamiseks puuetega inimeste veoks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel ettenähtud toetus võib
moodustada ühissõidukite maksumusest nende hanke korral või ühissõidukite
ümberkohandamise maksumusest:
1) kuni 60 protsenti busside, trammide ja trollibusside hanke korral;
2) kuni 75 protsenti sõitjateveo raudteeveeremi ning laevade, väikelaevade
ja parvlaevade ning ühissõidukitena kasutatavate invasõidukite hanke korral;
3) kuni 100 protsenti ühissõidukite puuetega inimeste veoks ümberkohandamise
maksumusest.
§ 18.
Toetus ühistranspordi infrastruktuuri objektide
rajamiseks ja uuendamiseks
(1) Riigieelarves võib ette näha investeeringutoetuse järgmiste avalikku liinivedu
teenindavate ühistranspordi infrastruktuuri objektide rajamiseks või uuendamiseks:
1) suure sõitjatevooga linnades asuvad eri veoliike teenindavad reisiterminalid,
üleriigilise või regionaalse tähtsusega raudtee- ja bussijaamad ning Eesti
saartel, väikesaartel ja saartega ühenduse pidamiseks Eesti mandril asuvad
mere- või jõesadama- ja lennujaamarajatised (reisiterminalid, kaid, tõusu-maandumisrajad
jm infrastruktuuriobjektid);
2) üleriigilise ja regionaalse tähtsusega ühistranspordi informatsiooni- ja
sidesüsteemid.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel ettenähtud toetus võib
moodustada:
1) kuni 75 protsenti punktis 1 nimetatud projektide maksumusest;
2) kuni 100 protsenti punktis 2 nimetatud projektide maksumusest.
§ 19. Toetus ühistranspordiuuringute korraldamiseks
Üleriigilise või regionaalse tähtsusega ühistranspordiuuringu korraldamiseks nähakse riigieelarves ette toetus, millega kaetakse kuni 100 protsenti uuringu maksumusest.
§ 20. Ühistranspordi toetamise kord
(1) Riigieelarvest avaliku liiniveo, ühistranspordi infrastruktuuri objektide rajamise ja uuendamise, ühissõidukite soetamise ning ühistranspordiuuringute toetamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kord reguleerib toetuste vajaduse arvestust, omavalitsusüksuste ja maavalitsuste asjakohaste taotluste esitamist ja koondamist, riigieelarve eelnõusse asjakohaste sätete kavandamist ning riigieelarves ettenähtud toetuste jaotamist ja nende kasutamise kontrollimist.
(3) Omavalitsusüksuse eelarvest ühistranspordi toetamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu.
§ 21. Riiklikust investeeringust toetatava ühistranspordiprojekti elluviimiseks korraldatav avalik pakkumine
Käesoleva seaduse §-des 17–19 nimetatud ühistranspordiprojekti elluviimiseks korraldatakse avalik pakkumine riigihangete seaduses sätestatud korras.
§ 22. Toetusraha tagastamine
(1) Riikliku toetuse saaja tagastab toetusraha täielikult või osaliselt või
toetuse maksmine peatatakse, kui:
1) toetuse andmise otsus põhineb toetuse saaja esitatud mittetäielikul, ebaõigel
või eksitaval teabel;
2) toetuse eraldamise või maksmise või toetuse kasutamise kontrollimise kohta
on esitatud vale või puudulik informatsioon ning kui see on oluliselt mõjutanud
toetuse saamist või selleks kehtestatud tingimusi;
3) toetuse saaja on keeldunud esitamast informatsiooni, dokumente või tegeliku
piletitulu või muid andmeid, mida on vaja toetuse määramise või toetuse
kasutamise kontrollimise kohta otsuse tegemiseks või
4) kui toetust ei ole kasutatud sihipäraselt.
(2) Kui riikliku toetuse kasutamise kohta esitatavaid nõudeid on muul viisil eiratud, võib toetuse või selle osa tagasi nõuda ning maksmata osa võib tühistada või selle väljamaksmise peatada.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel riiklik toetus tühistatakse, toetuse maksmine peatatakse ja toetusraha tagastatakse toetuse eraldanud ametiasutuse või seadusega või seaduse alusel vastuvõetud õigusaktiga nimetatud muu pädeva ametiasutuse korralduse alusel.
(4) Ühistranspordi toetusraha tagasimaksmise korra kehtestab teede- ja sideminister.
5. peatükk
ÜHISTRANSPORDI ARENGUKAVA
§ 23. Ühistranspordi arengukava
(1) Ühistransporti arendatakse pikaajalise riikliku arengukava alusel, mille kinnitab Riigikogu oma otsusega.
(2) Ühistranspordi pikaajaline riiklik arengukava koostatakse, lähtudes säästva arengu seaduse (RT I 1995, 31, 384; 1997, 48, 772; 1999, 29, 398) §-st 12 ning keskkonnakaitse, regionaalse arengu, liiklusohutuse ja sotsiaalse arengu programmidest ning teistest riiklikest programmidest, mille eesmärgid on seotud ühistranspordi arendamisega.
(3) Ühistranspordi pikaajaline riiklik arengukava peab sisaldama:
1) andmeid ühistranspordi toetamiseks riigieelarvest ettenähtud sihtotstarbelise
toetuse arvestusliku vajaduse kohta, mis tuleneb ühistranspordi osatähtsuse
kavandatavast muutmisest ning eelarve tulubaasi muutumisest;
2) nende õiguslike, majanduslike, sotsiaalsete ja tehniliste abinõude loetelu,
mis suurendavad ühistranspordi konkurentsivõimet;
3) muude ühistranspordi arengut mõjutavate tegurite loetelu.
6. peatükk
ÜHISTRANSPORDITEENUSE HIND
§ 24.
Ühistransporditeenuse hinna ja tariifi ning
sõidupiletihinna kehtestamine
(1) Kommertsliiniveo ja juhuveo teenuste hinna kehtestab vedaja.
(2) Avaliku liiniveo sõidukilomeetri tariifi või sõidupiletihinna kehtestab:
1) teede- ja sideminister või tema volitatud ametiasutus raudteeliikluses
korraldataval sõitjateveol, välja arvatud linnasisene vedu;
2) teede- ja sideminister või tema volitatud ametiasutus laeva-, väikelaeva-
ja parvlaeva- ning lennuliikluses korraldataval maakondadevahelisel ja
üleriigilisel sõitjateveol;
3) maavanem bussi-, laeva-, väikelaeva- ja parvlaeva- ning lennuliikluses
maakonnasisesel sõitjateveol;
4) valla- ja linnavolikogu või nende volitatud ametiasutus bussi-, trammi-,
trollibussi- ning laeva-, väikelaeva- ja parvlaevaliikluses valla- või
linnasisesel sõitjateveol;
5) linnavolikogu või tema volitatud ametiasutus raudteeliikluses korraldataval
linnasisesel sõitjateveol.
(3) Taksoveo sõidukilomeetri ja sõidutunni tariifid ning muude teenuste hinnad
(edaspidi taksoteenuste tariifid) kehtestab vedaja. Maanteeliikluses osutatavate
taksoteenuste tariifide kehtestamisel ning rakendamisel peab vedaja järgima
järgmisi nõudeid:
1) kõik vedaja kehtestatud taksoteenuste tariifid peavad olema programmeeritud
taksole paigaldatud taksomeetrisse, mis on mõõteseaduse (RT I 1994, 71, 1224;
1999, 14, 212) nõuete kohaselt saanud tüübikinnituse ja taadeldud, mootorsõidukiga
adapteeritud (edaspidi kohandatud) ning varustatud sellele taksomeetrile
sobiva printeriga;
2) taksojuht peab andma taksoteenuse kasutajale taksomeetri printeril trükitud
kviitungi, millele on märgitud vedaja nimi ja registrikood, sõiduki registreerimismärk,
teenuse osutamise kuupäev ning alguse ja lõpu kellaaeg, osutatud teenuse
maht ja maksumus kõigi kasutatud tariifide lõikes ning üldmaksumus;
3) taksol võib kasutada käesoleva lõike punktis 1 nimetatud nõuetele vastavat
taksomeetrit ka ilma printerita tingimusel, et taksomeetrisse programmeeritud
taksoteenuste tariifide ümberlülitamine toimub üksnes automaatselt. Sellel
juhul peab taksojuht andma taksoteenuse kasutajale vedaja rekvisiitidega
blanketil käsitsi täidetud kviitungi osutatud taksoteenuse kuupäeva, kellaaja
ja üldmaksumuse kohta.
(4) Taksomeetri kohandamine on taksomeetri mootorsõidukile paigaldamine, reguleerimine ja plommimine selleks vastavat luba omava ettevõtja poolt. Taksomeetreid võib kohandada ettevõtja, kelle on mõõteseaduse §-s 13 nimetatud akrediteerimisasutus tunnistanud erialaselt pädevaks seda tööd tegema. Taksomeetrite kohandamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
(5) Rahvusvahelise liiniveo teenuste hinnad kehtestab vedaja Eesti Vabariigi välislepingut järgides.
7. peatükk
SÕIDUSOODUSTUSED
§ 25. Sõidusoodustuse mõiste
(1) Sõidusoodustus on teatava kategooria sõitjale seadusega või seaduse alusel
kehtestatud korras antud õigus:
1) sõita ühissõidukis tasuta või osalise tasu eest;
2) sõita ühissõidukis täishinna eest ning saada enne või hiljem osalist või
täielikku rahalist hüvitist.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud sõidusoodustusele õigust omav isik peab ühissõiduki juhi või muu kontrollimisõigusega ametiisiku nõudmisel esitama sõidusoodustuse õigust tõendava dokumendi.
§ 26. Sõitjale sõidusoodustuse hüvitamine riigieelarvest
(1) Sõidusoodustuseks riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite arvel käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punkti 2 alusel makstava hüvitise määrad nähakse ette seadusega või seaduse alusel vastuvõetava muu õigusaktiga.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.
§ 27. Tasuta sõit riigisisesel liiniveol
(1) Riigisisesel liinil (kaasa arvatud kommertsliin) raudtee-, maantee- ja
veeliikluses on vedaja kohustatud tasuta vedama:
1) eelkooliealisi lapsi;
2) puudega lapsi, sügava puudega 16-aastaseid ja vanemaid isikuid ning nägemispuudega
isikut saatvat juhtkoera;
3) Vabadussõja veterane.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kategooria sõitjate tasuta sõitu vedajale ei hüvitata.
§ 28. Kommertsliiniveol kehtivad sõidusoodustused
(1) Päevaõppes olevale õpilasele ja üliõpilasele (edaspidi õpilane ja üliõpilane) ning sügava puudega isiku saatjale, puudega lapse saatjale ja Vabadussõja veterani saatjale hüvitatakse kommertsliinil (välja arvatud lennuliin) sõidu kulu riigieelarvest sõidusoodustuseks eraldatud rahaliste vahendite arvel kuni 50 protsenti pileti täishinnast. Sõidukulu iga-aastase hüvitamise ulatuse määrab Vabariigi Valitsus.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 käsitletud sõidukulu hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
(3) Valla- ja linnavolikogu võivad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise määra suurendada oma eelarvest.
§ 29. Avalikul liiniveol kehtivad sõidusoodustused
(1) Avalikul liiniveol antakse maantee- ja veeliikluses ning raudteeliikluses
linnasisesel või muul riigisisesel rongiliinil, kui sõitja sõidu lähte-
ja sihtpunkt asuvad ühe linna piires, õpilasele ja üliõpilasele, sügava
puudega isiku saatjale, puudega lapse saatjale ja Vabadussõja veterani
saatjale sõidusoodustust kuni 50 protsenti pileti täishinnast. Iga-aastase
sõidusoodustuse ulatuse määrab:
1) maanteeliikluses valla- ja linnavolikogu valla- või linnaliinile ning maavanem
maakonnaliinile;
2) veeliikluses teede- ja sideminister käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktis 3
nimetatud laeva-, väikelaeva- ja parvlaevaliinile;
3) raudteeliikluses linnavolikogu käesoleva seaduse § 15 lõike 2 punktis 1 nimetatud
rongiliinile.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud soodustus kaetakse toetuste arvel, mis on sellele avalikule liiniveole eraldatud linna- või vallaeelarvest või riigieelarvest käesoleva seaduse § 15 kohaselt.
(3) Valla- ja linnavolikogu võivad lisaks käesoleva seaduse §-s 27 ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule kehtestada avalikul liiniveol oma eelarvest sõidusoodustusi veel teatava kategooria sõitjatele, samuti suurendada sõidusoodustuse määra.
(4) Valla- ja linnavolikogu võivad avalikule liiniveole riigieelarvest eraldatud toetuste arvel anda sõidusoodustusi nende määratud teatud kategooria sõitjatele või lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud määrale üksnes siis, kui see on kooskõlastatud riigiasutusega, kelle kaudu liinivedu riigieelarvest toetatakse.
(5) Avalikul liiniveol hüvitatakse käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktis 1 nimetatud rongiliinil ja § 15 lõike 1 punktis 4 nimetatud lennuliinil õpilasele ja üliõpilasele, sügava puudega isiku saatjale, puudega lapse saatjale ja Vabadussõja veterani saatjale sõidukulu riigieelarvest sõidusoodustuseks eraldatud rahaliste vahendite arvel kuni 50 protsenti pileti täishinnast. Sõidukulu iga-aastase hüvitamise ulatuse määrab ja hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 30. Vedaja antavad sõidusoodustused
(1) Avalikul liiniveol võib vedaja anda lisaks käesoleva seaduse §-des 27 ja 29 nimetatud isikutele sõidusoodustusi ka teistele sõitjatele või suurendada soodustuse määra üksnes teise lepingupoole loal.
(2) Rahvusvahelisel liiniveol võib vedaja anda soodustusi, järgides Eesti Vabariigi välislepingutest tulenevaid nõudeid.
(3) Kommertsliiniveol ja taksoveol vedaja antud soodustused hüvitamisele ei kuulu.
8. peatükk
SÕITJATEVEO TEGEVUSLUBA, SÕIDUKIKAART JA LIINILUBA MAANTEELIIKLUSES
§ 31. Sõitjateveo tegevusluba ja sõidukikaart
(1) Maanteeliikluses korraldatava sõitjateveo tegevusloana (edaspidi tegevusluba) käsitatakse ühistranspordiluba ja taksoveoluba.
(2) Ühistranspordiluba tõendab vedaja õigust:
1) korraldada juhuvedu;
2) taotleda õigust korraldada liinivedu käesoleva seaduse §-s 32 nimetatud
liiniloa või lepingu alusel.
(3) Taksoveoluba tõendab vedaja õigust korraldada taksovedu.
(4) Sõidukikaart on tegevusloa alusel vedajale väljastatav dokument, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit nimetatud tegevusloaga lubatud sõitjateveol.
§ 32. Liiniveo korraldamise õigust tõendavad dokumendid
(1) Liiniluba tõendab vedaja õigust korraldada kommertsliinivedu (kaasa arvatud eriotstarbeline) liiniloale märgitud liinil.
(2) Avaliku teenindamise leping tõendab vedaja õigust korraldada avalikku liinivedu (kaasa arvatud eriotstarbeline) ühel või mitmel liinil või teatava liinivõrgu ulatuses.
(3) Vedaja ja tellija sõlmitud eriotstarbelise kommertsliiniveo leping tõendab vedaja õigust korraldada eriotstarbelist kommertsliinivedu ühel või mitmel liinil.
§ 33. Tegevusloa, sõidukikaardi ja liiniveo korraldamise õigust tõendava dokumendi kohustuslikkus
(1) Tasu eest korraldatav sõitjatevedu on tegevusloa ja sõidukikaardita keelatud.
(2) Liinivedu (kaasa arvatud ajutine liinivedu) on käesoleva seaduse § 32 lõigetes 1–3 nimetatud dokumendita keelatud.
(3) Tasu eest korraldatav sõitjatevedu, mis oma laadilt on võrreldav liiniveoga ja mille eesmärk on osutada teenust liiniveo kasutajatele, on käesoleva seaduse § 32 lõigetes 1–3 nimetatud dokumendita keelatud.
§ 34. Tegevusloa, sõidukikaardi ja liiniloa andja
(1) Käesoleva seaduse §-s 31 nimetatud tegevuslubasid ja sõidukikaarte ning §-s 32 nimetatud liinilubasid annavad Teede- ja Sideministeerium, maavalitsus, vallavalitsus ning linnavalitsus.
(2) Ühistranspordiloa ja selle alusel sõidukikaardi annab vedajale:
1) bussiveoks vedaja registreerimiskoha järgne maavalitsus. Tallinnas, Tartus,
Narvas, Kohtla-Järvel ja Pärnus registreeritud vedajale annab loa ja sõidukikaardi
linnavalitsus;
2) trammi- ja trollibussiveoks vedaja registreerimiskoha järgne valla- või
linnavalitsus.
(3) Taksoveoloa ja selle alusel sõidukikaardi annab vedajale tema registreerimiskoha järgne valla- või linnavalitsus.
(4) Liiniloa annab vedajale, kellel on ühistranspordiluba:
1) valla- või linnavalitsus bussi-, trammi- ja trollibussiveoks valla- või
linnaliinil;
2) maavalitsus bussiveoks maakonnaliinil;
3) Teede- ja Sideministeerium bussiveoks kaugliinil.
(5) Liiniloa andja korraldab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud liiniveole
vedaja valimiseks avaliku konkursi, kui:
1) uue liini avamiseks on tekkinud nõudlus;
2) vedaja ühistranspordiluba või liiniluba on kehtetuks tunnistatud või vedaja
on loobunud liini teenindamisest, kuigi nõudlus on olemas;
3) vedaja ei taotle uut liiniluba liinile, mida ta seni on teenindanud, kuigi
nõudlus on olemas.
(6) Avaliku konkursita antakse liiniluba vedajale, kes:
1) taotleb liiniluba tema enda algatusel avatavale liinile;
2) taotleb uut liiniluba liinile, mida ta seni on teenindanud.
(7) Tegevusloa ja liiniloa võib anda ka käesoleva seaduse § 7 alusel moodustatav piirkondlik ühistranspordikeskus.
§ 35.
Nõuded tegevusloa taotlejale või loa omanikule
ning vedude eest vastutavale
isikule
(1) Tegevusluba antakse isikule, kes vastab käesolevas paragrahvis esitatud nõuetele.
(2) Tegevusloa taotlejal või loa omanikul peab olema hea majandusseisund.
(3) Tegevusloa omaniku registreeritud tegevusala peab olema ühistransporditeenuse osutamine või seda hõlmav muu tegevus transpordi valdkonnas. Nimetatud tegevusala peab olema registreeritud enne esimese sõidukikaardi taotluse esitamist.
(4) Tegevusloa taotleja või loa omanik peab määrama vedude eest vastutava isiku, kes korraldab vedaja veoteenuste osutamist. Vedaja võib määrata ka mitu vedude eest vastutavat isikut. Vedude eest vastutav isik võib olla füüsilisest isikust vedaja ise.
(5) Vedude eest vastutav isik peab olema teovõimeline hea mainega isik, kes on ametialaselt pädev korraldama sõitjatevedu.
(6) Tegevusloa andjal on õigus tegevusloa kehtivusaja jooksul vajaduse korral kontrollida tegevusloa omaniku vastavust käesoleva paragrahvi nõuetele. Tegevusloa omanik peab sellist kontrolli võimaldama.
§ 36. Tegevusloa taotleja ja loa omaniku majandusseisund
(1) Tegevusloa taotleja või loa omaniku majandusseisund on hea, kui ta käesoleva paragrahvi lõikes 2 loetletud andmetele tuginedes tõestab, et tal on ettevõtluse alustamiseks ja vedude nõuetekohaseks korraldamiseks vajalik rahaline seis.
(2) Rahalist seisu hinnates võetakse arvesse aastaaruanded. Aastaaruannete
puudumise korral võetakse arvesse:
1) raha pangakontol ja muud rahalised vahendid ning võlgnevused ja laenud;
2) majandustegevuse stabiilsuse tagamiseks ettenähtud vara ja muu vara;
3) sõidukite, kinnistute, seadmete ja varustuse ostukulud või esimesed sissemaksed
ja käibekapital ning muud kulud.
(3) Ühele sõidukile sõidukikaardi saamiseks peab ühistranspordiloa omanik tõendama,
et tal on omavahendeid vähemalt 140 000 krooni ulatuses; iga järgmise sõiduki
korral on see summa vähemalt 80 000 krooni. Omavahendite olemasolu tõendamiseks
esitab ühistranspordiloa omanik sõidukikaardi andjale järgmised dokumendid:
1) juriidilisest isikust vedaja esitab oma varade ja kohustuste auditeeritud
seisu, mille fikseerimisest ei või olla möödunud rohkem kui kuus kuud.
Samal eesmärgil võib sõidukikaardi andja tunnustada või tõendusena nõuda
panga või muu asjakohaste volitustega asutuse kinnitust või tõendit kas
garantiikirja või muul samaväärsel viisil antud kinnituse või tõendina;
2) füüsilisest isikust vedaja esitab panga või muu asjakohaste volitustega
asutuse kinnituse või tõendi kas garantiikirja või muul samaväärsel viisil
antud kinnituse või tõendina. Samal eesmärgil võib vedaja esitada oma varade
ja kohustuste auditeeritud seisu, mille fikseerimisest ei või olla möödunud
rohkem kui kuus kuud.
§ 37. Vedude eest vastutava isiku maine
(1) Vedude eest vastutava isiku mainet peetakse heaks, kui:
1) teda ei ole kriminaalkorras karistatud või kui karistuse ärakandmisest
on möödunud vähemalt kolm aastat;
2) tal ei ole üle kahe haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396;
RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843)
§ 31 kohaselt kehtiva haldusõiguserikkumise, mis on toime pandud tööjõu
kasutamise, töötasustamise, veokorralduse, töö- ja puhkeaja reguleerimise,
liiklusohutuse, sõidukite ohutuse või keskkonnakaitse valdkonnas, või kui
rikkumisest hoolimata ei sea loa andja kahtluse alla tema kõlblikkust korraldada
sõitjatevedu.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 nõudele peab vastama ka füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omanik sellest olenemata, kas ta on määranud vedude eest vastutava isiku.
§ 38. Vedude eest vastutava isiku ametialane pädevus
(1) Vedude eest vastutavat isikut peetakse pädevaks, kui ta on Teede- ja Sideministeeriumi tunnustatud õppeasutuses läbinud vedude eest vastutava isiku koolituskursuse ja sooritanud kursuse kirjaliku lõpueksami.
(2) Vedude eest vastutava isiku koolituskursust ei pea läbima isik, kes on vähemalt viis aastat olnud vedaja sõitjateveo korraldaja ja on sooritanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud koolituskursuse kirjaliku lõpueksami.
(3) Taksoveo eest vastutavat isikut peetakse pädevaks, kui ta on Teede- ja Sideministeeriumi tunnustatud õppeasutuses läbinud taksovedude eest vastutava isiku koolituskursuse ja sooritanud kursuse kirjaliku lõpueksami.
(4) Taksoveo eest vastutava isiku koolituskursust ei pea läbima isik, kes on vähemalt viis aastat olnud vedaja sõitjateveo korraldaja ja on sooritanud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud koolituskursuse kirjaliku lõpueksami.
(5) Vedude eest vastutava isiku koolituskursust ei ole vaja läbida ega lõpueksamit sooritada isikul, kellel on kõrgkoolidiplom, mis tõendab piisavaid teadmisi koolituskursuse õppekavas loetletud ainetes.
(6) Teede- ja sideminister kinnitab vedude eest vastutava isiku kvalifikatsiooninõuded, koolituskursuse õppekava, koolitustunnistuse vormi ning kõrgkoolide ja nendes ettevalmistatavate erialade loetelu, mille lõpetajale antud kõrgkoolidiplom vastab käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatule.
§ 39.
Tegevusloa, sõidukikaardi ja liiniloa taotlemiseks
esitatavad dokumendid
(1) Tegevusloa taotleja esitab loa andjale järgmised dokumendid:
1) avaldus;
2) äriregistrisse kantud ettevõtja puhul registrikaardi ärakiri, seaduse alusel
teise registrisse kantud juriidilise isiku puhul selle registri väljavõte;
3) asutatava äriühingu asutamislepingu notariaalselt tõestatud ärakiri;
4) põhikiri või ühinguleping (välja arvatud äriregistrisse kantud ettevõtja
puhul);
5) käesoleva seaduse § 36 lõikes 2 nimetatud rahalist seisu iseloomustavad dokumendid;
6) Maksuameti kohaliku asutuse tõend maksuvõlgnevuse puudumise kohta;
7) vedude eest vastutava isiku määramist ja tema ametialast pädevust kinnitavad
dokumendid;
8) riigilõivu tasumise kviitung (välja arvatud juhul, kui loa väljaandja on
valla- või linnavalitsus).
(2) Rahvusvahelise sõitjateveo korraldamise õiguse saamiseks esitab ühistranspordiloa
omanik Teede- ja Sideministeeriumile järgmised dokumendid:
1) avaldus;
2) ühistranspordiluba;
3) Maksuameti kohaliku asutuse tõend maksuvõlgnevuse puudumise kohta;
4) rahvusvaheliste vedude eest vastutava isiku määramist ja tema ametialast
pädevust kinnitavad dokumendid.
(3) Sõidukikaardi taotleja esitab kaardi andjale järgmised dokumendid:
1) avaldus;
2) tegevusluba;
3) äriregistrisse kantud ettevõtja puhul registrikaardi ärakiri, seaduse alusel
teise registrisse kantud juriidilise isiku puhul selle registri väljavõte
(esitatakse ainult esimese sõidukikaardi saamisel);
4) sõiduki registreerimistunnistus;
5) käesoleva seaduse § 36 lõikes 3 nimetatud omavahendite olemasolu tõendavad
dokumendid (välja arvatud taksoveo puhul);
6) rahvusvahelisele sõitjateveole lubatud sõiduki tehnoülevaatuse tunnistus;
7) renditud sõiduki puhul rendileping;
8) Maksuameti kohaliku asutuse tõend maksuvõlgnevuse puudumise kohta;
9) riigilõivu tasumise kviitung (välja arvatud juhul, kui sõidukikaardi andja
on valla- või linnavalitsus).
(4) Liiniloa taotleja esitab loa andjale järgmised dokumendid:
1) avaldus;
2) ühistranspordiluba;
3) sõiduplaani kavand;
4) Maksuameti kohaliku asutuse tõend maksuvõlgnevuse puudumise kohta;
5) riigilõivu tasumise kviitung (välja arvatud juhul, kui sõidukikaardi andja
on valla- või linnavalitsus).
(5) Tegevusloa, sõidukikaardi, liiniloa ja rahvusvahelise sõitjateveo korraldamise õiguse andjale esitatud dokumendid ei kuulu avaldamisele kolmandatele isikutele, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
§ 40. Tegevusloa, sõidukikaardi ja liiniloa taotluse läbivaatamine
(1) Tegevusloa andja annab tegevusloa või teatab loa taotlejale tegevusloa andmise keeldumisest kirjalikult 30 kalendripäeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 nimetatud dokumentide esitamist.
(2) Teede- ja Sideministeerium teeb ühistranspordiloale kande rahvusvahelise sõitjateveo korraldamise õiguse kohta või teatab loa taotlejale kande tegemise keeldumisest kirjalikult 30 kalendripäeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud dokumentide esitamist.
(3) Sõidukikaardi andja annab sõidukikaardi või teatab kaardi taotlejale sõidukikaardi andmise keeldumisest kirjalikult 15 kalendripäeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 39 lõikes 3 nimetatud dokumentide esitamist.
(4) Liiniloa andja annab käesoleva seaduse § 34 lõikes 5 sätestatud avaliku konkursi alusel valitud vedajale liiniloa 15 kalendripäeva jooksul pärast avaliku konkursi lõppemist. Teistele konkursil osalejatele teatatakse konkursi tulemustest kirjalikult 15 kalendripäeva jooksul pärast konkursi lõppemist.
(5) Liiniloa andja annab liiniloa vastavalt käesoleva seaduse § 34 lõikele 6 ilma avaliku konkursita või teatab loa taotlejale liiniloa andmise keeldumisest kirjalikult 30 kalendripäeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 39 lõikes 4 nimetatud dokumentide esitamist.
(6) Teede- ja Sideministeerium annab liiniloa rahvusvaheliseks liiniveoks 15 kalendripäeva jooksul pärast liiniloa saamist iga asjaomase riigi pädevalt ametiasutuselt.
§ 41. Tegevusloa ja liiniloa andmisest keeldumine
(1) Tegevusloa andja keeldub loa andmisest, kui:
1) loa taotleja on maksuvõlglane, kui talle on välja kuulutatud pankrot või
kui ettevõtja eelmise tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjus on õigusnormide
rikkumine, millest ei ole möödunud kahte aastat;
2) loa taotlejat on seoses varasema majandustegevusega üle kahe korra karistatud
kriminaal- või halduskorras maksu-, tolli-, hinna-, tarbijakaitse-, töö-
ja puhkeaja või mõõtevahendite kasutamise nõuete rikkumise või riiklikku
registrisse andmete esitamise korra rikkumise või käesolevas seaduses ettenähtud
tegevusloa, sõidukikaardi või liiniloata veo korraldamise eest ning karistuse
ärakandmisest ei ole möödunud kolme aastat;
3) loa taotlemiseks on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid.
(2) Liiniloa andja keeldub liiniloa andmisest, kui ilmneb, et veoteenus, mille osutamiseks liiniluba taotletakse, häirib varem antud liiniloa alusel veoteenuse osutamist, välja arvatud juhul, kui nimetatud teenust osutab ainult üks vedaja.
§ 42.
Liiniloa andmisest ja avaliku teenindamise lepingu
sõlmimisest teatamine
(1) Liiniloa andja peab loa andmisest teatama ühistranspordiloa andnud ametiasutusele loa andmisest alates viie tööpäeva jooksul.
(2) Veo tellija peab avaliku teenindamise lepingu sõlmimisest teatama ühistranspordiloa andnud ametiasutusele lepingu sõlmimisest alates viie tööpäeva jooksul.
§ 43. Tegevusloa, sõidukikaardi ja liiniloa kehtimine
(1) Bussi-, trammi- ja trollibussiveo ühistranspordiluba antakse viieks aastaks, kui loa taotleja ei soovi seda lühemaks ajaks.
(2) Taksoveoluba antakse esmakordselt kaheks aastaks ja järgmistel kordadel viieks aastaks, kui loa taotleja ei soovi seda lühemaks ajaks.
(3) Sõidukikaart kehtib üksnes tegevusloa kehtivuse ajal. Sõiduki rentimise korral ei kehti sõidukikaart kauem kui rendilepingu tähtaja lõpuni.
(4) Kui liiniloa taotleja ei soovi bussi-, trammi- või trollibussiveo liiniluba lühemaks ajaks, antakse see esmakordselt kaheks aastaks ja järgmistel kordadel viieks aastaks.
(5) Liiniluba kehtib üksnes ühistranspordiloa kehtivuse ajal. Ühistranspordiloa kehtetuks tunnistamise korral või loa tähtaja lõppemisel liiniloa kehtivus lõpeb. Kui ühistranspordiloa tähtaeg lõpeb liiniloa tähtajast varem, peab vedaja enne ühistranspordiloa tähtaja lõppemist esitama taotluse uue ühistranspordiloa saamiseks käesolevas seaduses ettenähtud korras.
§ 44. Tegevusloa, liiniloa ja sõidukikaardi andmed
(1) Bussiveoks antavale ühistranspordiloale märgitakse vedaja nimi, registreeritud asukoht ja registrikood, loa andja nimetus, loa number, loa andmise kuupäev ning loa kehtimise aeg.
(2) Taksoveoloale märgitakse vedaja nimi, registreeritud asukoht ja registrikood, loa andja nimetus, loa number, loa andmise kuupäev, loa kehtimise aeg ning vedaja põhiline teeninduspiirkond.
(3) Sõidukikaardile märgitakse vedaja nimi, registreeritud asukoht ja registrikood, tegevusloa number, sõiduki mark, mudel, registreerimismärk ja istekohtade arv, sõiduki omaniku nimi, sõidukikaardi andja nimetus ning kaardi andmise kuupäev ja kehtimise aeg. Takso sõidukikaardile kantakse ka vedaja põhiline teeninduspiirkond.
(4) Trammi- ja trollibussiveoks antava ühistranspordiloa ja sõidukikaardi andmete loetelu ning loa ja kaardi vormi kehtestab lube andev linnavolikogu.
(5) Bussiveoks antavale liiniloale märgitakse vedaja nimi, registreeritud asukoht ja registrikood, liini nimetus ning liini alg- ja lõpp-punkt, loa andja nimetus, loa number, loa andmise kuupäev ning loa kehtimise aeg.
(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud vedaja põhiliseks teeninduspiirkonnaks on registreerimisjärgse omavalitsusüksuse haldusterritoorium või selle osa. Teeninduspiirkonnaks võib omavalitsusorganite omavahelisel kokkuleppel olla ka teise omavalitsusüksuse haldusterritoorium.
(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 5 nimetatud lubade ning lõikes 3 nimetatud sõidukikaardi vormi kehtestab teede- ja sideminister.
§ 45. Vedaja veokohustus
Liiniloa omanik on kohustatud korraldama liiniloale märgitud vedu.
§ 46.
Tegevusloa, sõidukikaardi ja liiniloa kehtivuse peatamine
ning nende kehtetuks
tunnistamine
(1) Tegevusloa andja võib loa omanikule teha puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse
või ta võib tegevusloa või selle alusel antava sõidukikaardi kindlaksmääratud
ajaks peatada või tunnistada kehtetuks, kui:
1) loa omanik ei vasta enam käesoleva seaduse §-s 35 sätestatud nõuetele või
2) loa omaniku tegevuses ilmnevad käesoleva seaduse §-s 41 nimetatud asjaolud.
(2) Liiniloa andja võib loa omanikule teha puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse
või ta võib liiniloa kindlaksmääratud ajaks peatada või tunnistada kehtetuks,
kui loa omanik:
1) ei täida temale käesolevas seaduses või selle alusel vastuvõetud õigusaktiga
kehtestatud nõudeid või
2) kui ta ei ole alustanud tegevust sõiduplaaniga ettenähtud ajal või ei ole
korraldanud vedu regulaarselt.
(3) Kui tegevusloa andja tunnistab kehtetuks kommertsliinivedu korraldava vedaja ühistranspordiloa, peab ta kehtetuks tunnistamisest alates viie tööpäeva jooksul teatama sellest liiniloa andjale, kes tunnistab kehtetuks ka vedaja liiniloa.
(4) Kui tegevusloa andja tunnistab kehtetuks avalikku liinivedu korraldava vedaja ühistranspordiloa, peab ta kehtetuks tunnistamisest alates viie tööpäeva jooksul teatama sellest asutusele, kellega on vedajal sõlmitud avaliku teenindamise leping.
(5) Tegevusloa andja võib tegevusloa tunnistada kehtetuks ka loa omaniku enda taotlusel. Kui tegevusloa omanikul on liiniluba, peab ta taotlusest teatama tegevusloa andjale käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud tähtajal.
(6) Liiniloa andja võib liiniloa tunnistada kehtetuks ka loa omaniku enda taotlusel. Kui vedaja taotleb liiniloa kehtetuks tunnistamist, peab ta sellest teatama loa andjale vähemalt 45 kalendripäeva ette.
(7) Kui tegevusloa, sõidukikaardi või liiniloa tähtaeg on lõppenud või kui nende kehtivus on peatatud või kui tegevusluba, sõidukikaart või liiniluba on tunnistatud kehtetuks, tuleb dokument selle andjale viie tööpäeva jooksul tagastada.
(8) Kui kontrolli tulemusel selgub, et vedaja ei vasta hea majandusseisundi nõudele, kuid tema tegevuse majandusnäitajad tõendavad, et ta on edaspidi suuteline hea majandusseisundi nõuet täitma, võib tegevusloa andja tegevusloa kehtivust mitte peatada ja lubada korraldada sõitjatevedu, kuid mitte kauem kui üks aasta.
§ 47. Juhuveo ajutine keeld
Kui ühistranspordiloa või liiniloa alusel korraldatav vedu on käesoleva seadusega vastuolus, võib tegevusloa andja luba kehtetuks tunnistamata keelata selle omanikul ajutiselt korraldada juhuvedu.
§ 48. Rahvusvaheline sõitjatevedu
(1) Kui seadus ei näe ette teisiti, on õigus korraldada rahvusvahelist juhuvedu ja taotleda rahvusvahelist liiniluba vedajal, kellel on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud kandega ühistranspordiluba ning kes vastab Eesti Vabariigi välislepingus sätestatud nõuetele.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud välislepingutest tulenevate nõuete
täitmist ning piirangute rakendamist korraldab Teede- ja Sideministeerium,
kes:
1) teeb ühistranspordiloale kande selle kohta, et vedajal on õigus korraldada
käesoleva paragrahvi lõike 1 kohast rahvusvahelist vedu, ning märgib loale
vedaja suhtes kohaldatavad piirangud;
2) annab liiniloa rahvusvaheliseks liiniveoks.
(3) Rahvusvahelise liiniloa vormi kehtestab teede- ja sideminister, lähtudes Eesti Vabariigi välislepingu sätetest.
(4) Rahvusvahelisele liinibussiveole võib lubada vedaja, kes on korraldanud sõitjate rahvusvahelist juhuvedu või riigisisest kaugliinibussivedu vähemalt kaks aastat.
(5) Kui ühistranspordiloa alusel veo korraldamine on vastuolus Eesti Vabariigi välislepinguga, võib Teede- ja Sideministeerium teha loa omanikule ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks, peatada ajutiselt loale tehtud kande kehtivuse või tunnistada kande või loa kehtetuks.
§ 49. Sõidukikaardi ja sõiduplaani kontrollimiseks esitamine
(1) Vedaja on kohustatud tagama, et ühissõiduki juht esitab politseiametnikule
või muule kontrollimisõigusega ametiisikule kontrollimiseks järgmised dokumendid:
1) kommertsliiniveol (kaasa arvatud eriotstarbeline vedu) sõidukikaardi ning
kinnitatud sõiduplaani või selle koopia, millele on märgitud liiniloa number
ja loa kehtimise aeg ning liiniloa andja rekvisiidid;
2) avalikul liiniveol (kaasa arvatud eriotstarbeline vedu) sõidukikaardi ning
kinnitatud sõiduplaani või selle koopia, millele on märgitud avaliku teenindamise
lepingu number, lepingu sõlmimise kuupäev ja kehtimise aeg ning lepingupoolte
rekvisiidid;
3) tellija ja vedaja sõlmitud lepingu alusel korraldataval eriotstarbelisel
kommertsliiniveol sõidukikaardi ning sõiduplaani või selle koopia, millele
on märgitud veolepingu number, lepingu sõlmimise kuupäev ja kehtimise aeg
ning lepingupoolte rekvisiidid;
4) juhu- ja taksoveol sõidukikaardi.
(2) Taksoveo paremaks korraldamiseks võib linna- või vallavolikogu kehtestada takso tööajagraafiku sisseseadmise nõude. Graafiku kinnitamise ja andmise korra kehtestab linna- või vallavalitsus.
§ 50. Informatsiooni saamine registrist
Sõitjateveo tegevuslubade ja liinilubade andmiseks ning kehtetuks tunnistamiseks on tegevusloa ja liiniloa andjatel õigus saada registritest informatsiooni andmekogude seaduses (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155) kehtestatud korras.
§ 51. Loata tegevuse peatamine
Tegevusloata, liiniloata või käesoleva seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–4 nimetatud dokumentideta veondustegevuse peatab politseiametnik või muu selleks seaduse alusel õigust omav ametiisik.
9. peatükk
VEO ÜLDEESKIRI
§ 52.
Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo
ja pagasiveo üldeeskiri
(1) Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja kehtestab teede- ja sideminister.
(2) Valla- või linnavolikogu võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud üldeeskirja alusel kehtestada kohaliku bussiliiniveo, trammi- ja trollibussiliiniveo, taksoveo ja pagasiveo eeskirja, mis ei ole vastuolus nimetatud üldeeskirjaga.
(3) Raudtee-, vee- ja lennuliikluses kehtestatakse sõitjateveo ning pagasiveo üldeeskiri teiste seaduste alusel.
§ 53. Kergete kaubasaadetiste vedu ja veoeeskiri
(1) Bussis või maanteeliikluses kasutatavas muus ühissõidukis võib samal ajal sõitjate ja nende pagasiga vedada ka kergeid kaubasaadetisi tingimusel, et see on sõidukis viibijaile ohutu ega takista täita tegevusloaga ettenähtud kohustusi.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ühissõidukites kergete kaubasaadetiste veoeeskirja kehtestab teede- ja sideminister.
(3) Raudtee-, vee- ja lennuliikluses kehtestatakse kergete kaubasaadetiste veoeeskiri teiste seaduste alusel.
10. peatükk
ERISÄTTED
§ 54. Vedude kohta informatsiooni esitamine
Vedaja on kohustatud edastama Teede- ja Sideministeeriumile, asukohajärgsele maavalitsusele ning valla- või linnavalitsusele vedude ja vedudega seotud majandustegevuse kohta informatsiooni, mis on vajalik liikluse kavandamiseks ja transpordiuuringuteks.
11. peatükk
LÕPPSÄTTED
§ 55. Vastutus käesoleva seaduse rikkumise eest
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete eiramise eest kohaldatakse distsiplinaar-, haldus-, tsiviil- või kriminaalvastutust.
§ 56. Juriidilise isiku haldusvastutus
(1) Juriidilisele isikule, kes korraldab tasulist sõitjatevedu käesolevas seaduses ettenähtud tegevusloa, sõidukikaardi või liiniloata, – määratakse rahatrahv 10 000 kuni 50 000 krooni.
(2) Juriidilise isiku poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on halduskohtunikul.
(3) Juriidilise isiku poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumise kohta on õigus protokolli koostada politseiametnikul või muul kontrollimisõigusega ametiisikul.
(4) Haldusõiguserikkumise protokollis näidatakse:
1) protokolli koostamise aeg ja koht;
2) asutuse nimetus ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse;
3) protokolli koostanud isiku ametinimetus ning ees- ja perekonnanimi;
4) haldusõiguserikkuja nimi ja aadress ning tema esindaja ametikoht, ees-
ja perekonnanimi;
5) haldusõiguserikkumise aeg ja koht ning õiguserikkumise kirjeldus;
6) viide käesoleva paragrahvi lõikele 1, mis näeb ette vastutuse selle haldusõiguserikkumise
eest;
7) haldusõiguserikkumist tõendavad materjalid nagu tunnistajate seletused
ja teised asja lahendamiseks vajalikud andmed;
8) haldusõiguserikkuja esindaja seletus.
(5) Protokollile kirjutavad alla selle koostanud ametiisik ja õiguserikkuja esindaja. Kui haldusõiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, teeb protokolli koostaja selle kohta protokolli kande. Protokollile lisatakse haldusõiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli kohta ning protokollile allakirjutamisest keeldumise motiivid.
(6) Menetlus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumise asjas, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756; 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302; 27, 380; 95, 845) sätestatud korras.
(7) Juriidilisele isikule karistuse määramine ei vabasta haldusõiguserikkumise toime pannud ametiisikut vastutusest.
§ 57. Haldusõiguserikkumiste seadustiku muutmine
Haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843) tehakse järgmised muudatused ja täiendused:
1) paragrahvi 21 lõikes 2 asendatakse sõnad «§-s 1373» sõnadega «§-des 120 ja 1373»;
2) paragrahvi 118 pealkirjas asendatakse sõna «Taksoteeninduse» sõnaga «Taksoveo» ja tekstis sõna «taksosõidu» sõnaga «taksoveo»;
3) seadustikku täiendatakse §-ga 1181 järgmises sõnastuses:
« § 1181. Taksoveo korraldamine nõuetele vastava taksomeetrita
(1) Taksoveo korraldamise eest mootorsõidukiga, millel puudub taksomeeter või mille taksomeeter on rikkis, taatlemata või sõidukiga nõuetekohaselt kohandamata, – määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja päevapalga ulatuses.
(2) Mootorsõidukijuhile taksoveo eest mootorsõidukiga, millel puudub taksomeeter või mille taksomeeter on rikkis, taatlemata või sõidukiga nõuetekohaselt kohandamata, – määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja päevapalga ulatuses.
(3) Taksoveol kasutataval mootorsõidukil asuva taksomeetri või selle plommide tahtliku rikkumise eest – määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja päevapalga ulatuses.»;
4) paragrahv 120 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
«
§ 120.
Tasulise sõitjateveo korraldamine sõidukikaardi, liiniloa
või avaliku teenindamise
lepinguta
(1) Tasulise sõitjateveo korraldamise eest bussi, trammi, trollibussi või taksoga, millel puudub sõidukikaart, – määratakse rahatrahv kahesaja viiekümne kuni kolmesaja päevapalga ulatuses või haldusarest kuni viisteist ööpäeva.
(2) Liiniveo korraldamise eest bussi, trammi või trollibussiga liiniloa või avaliku teenindamise lepinguta – määratakse rahatrahv kahesaja viiekümne kuni kolmesaja päevapalga ulatuses.»;
5) seadustikku täiendatakse §-ga 1201 järgmises sõnastuses:
«
§ 1201.
Tasuline sõitjatevedu sõidukikaardi, sõiduplaani
või takso tööajagraafikuta
Mootorsõidukijuhile tasulise sõitjateveo eest sõidukikaardi, sõiduplaani või valla- või linnavolikogu otsuse alusel sisseseatud takso tööajagraafikuta – määratakse rahatrahv saja kuni saja viiekümne päevapalga ulatuses.»;
6) paragrahvi 189 lõiget 1 täiendatakse pärast arvu «118» arvuga «, 1181» ja pärast arvu «120» arvuga «, 1201»;
7) paragrahvi 198 lõiget 1 täiendatakse pärast arvu «118» arvuga «, 1181» ja pärast arvu «120» arvuga «, 1201».
§ 58. Riigilõivuseaduse muutmine
Riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 2000, 5, 32) tehakse järgmised muudatused ja täiendused:
1) paragrahvi 183 täiendatakse lõigetega 311 ja 312 järgmises sõnastuses:
« (311) Maavalitsusest ühistranspordiloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
(312) Maavalitsusest sõidukikaardi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.»;
2) paragrahv 191 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
« § 191. Bussiveo liiniloa väljastamine
Teede- ja Sideministeeriumist või maavalitsusest bussiveoks liiniloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.»
§ 59. Seaduse rakendamine
(1) Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. oktoobril.
(2) Vedaja suhtes, kes on alustanud tasulise sõitjateveo korraldamist maanteeliikluses enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse seaduse 8. peatüki sätteid alates 2002. aasta 1. jaanuarist.
(3) Rahvusvahelise autoveo tegevusluba, mis on vedajale antud enne käesoleva seaduse jõustumist, kehtib loal märgitud kehtivusaja lõpuni, kuid mitte kauem kui 2001. aasta 31. detsembrini.
(4) Vedude eest vastutav isik, kes on käesoleva seaduse jõustumiseni tegelnud rahvusvahelise sõitjateveoga, peab vastama seaduses sätestatud pädevusnõuetele alates 2003. aasta 1. jaanuarist.
(5) Enne käesoleva seaduse jõustumist bussi-, trammi- või trollibussiveoks antud liiniluba, mille kehtivus lõpeb enne 2002. aasta 1. jaanuari, kehtib liiniloale märgitud ajani.
(6) Bussi-, trammi- või trollibussiveoks vedajale enne käesoleva seaduse jõustumist antud liiniluba, mille kehtivus lõpeb pärast 2001. aasta 31. detsembrit, kehtib liiniloale märgitud ajani tingimusel, et vedaja on saanud käesoleva seaduse 8. peatüki sätete kohaselt ühistranspordiloa käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtajaks.
(7) Käesoleva seaduse jõustumiseni liiniloa alusel bussi-, trammi- või trollibussivedu korraldanud vedajale võib seaduse jõustumisest alates anda aegunud loa asemele käesoleva seaduse 8. peatüki sätete kohaselt uue liiniloa või muul liinil veo korraldamiseks liiniloa käesoleva seaduse § 43 kohase kehtivusajaga. Kui uue liiniloa kehtivus lõpeb pärast 2001. aasta 31. detsembrit, jääb see aeg jõusse tingimusel, et vedaja on saanud käesoleva seaduse 8. peatüki sätete kohaselt ühistranspordiloa käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtajaks.
(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 5–7 nimetatud liiniloa kehtimise kohta esitatavad nõuded kehtivad ka avaliku liiniveo lepingu kohta.
(9) Ühistranspordiloa alusel sõidukikaardi andmise korral kohaldatakse käesoleva
seaduse § 36 lõikes 3 ettenähtud omavahendite suuruse nõuet:
1) rahvusvahelist vedu korraldavale vedajale:
– alates 2001. aasta 1. jaanuarist – 30 protsenti § 36 lõikes 3 ettenähtud suurusest;
– alates 2002. aasta 1. jaanuarist – 100 protsenti § 36 lõikes 3 ettenähtud suurusest;
2) siseriiklikku vedu korraldavale vedajale:
– alates 2002. aasta 1. jaanuarist – 50 protsenti § 36 lõikes 3 ettenähtud suurusest;
– alates 2003. aasta 1. jaanuarist – 100 protsenti § 36 lõikes 3 ettenähtud suurusest.
(10) Vedaja suhtes, kes on alustanud taksoveo korraldamist enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse seaduse § 24 lõike 3 punktides 1 ja 3 sätestatud nõudeid printeri olemasolu või taksoteenuste tariifide üksnes automaatse ümberlülitamise kohta alates 2001. aasta 1. juulist. Kuni selle ajani peab taksojuht printeri puudumisel takso kasutaja nõudmisel väljastama temale vedaja rekvisiitidega blanketil käsitsi täidetud kviitungi osutatud taksoteenuse kuupäeva, kellaaja ja maksumuse kohta.
Riigikogu esimees Toomas SAVI |